Eranuhid

e k h u n a Er asta m r a i e i g e e k

GE RT K I I L ER

1 . P E AT ÜK K

Õhk seisis paigal. Ma ei süüdistanud teda – kes see ikka viitsib end sellise kuumaga liigutada? Palavus ja kuivus olid kestnud juba üle nädala ja tegid kurjaks eelkõige põllumehed. Seevastu suvitajad paistsid õnnega koos olevat. Seda võis välja lugeda kas või nendest häältest, mis läbi avatud akna mu kolmanda korruse kontorisse jõudsid. Lastega pered olid teel mäest alla järveranda, et seal kuni õhtuni möllata ja siis pruuniks kõrbenuna tagasi kodudesse või hotelli­numbritesse minna. Ilma lasteta täiskasvanud veel liikvel ei olnud. Nemad puhkasid alles ennast eelmisest õhtust välja, et siis uue saabudes koonduda rannas olevatesse klubidesse, kohvikutesse, kõrtsidesse ja mängu­saalidesse veetma kvaliteetaega. Nad võisid küll kiruda seltskondliku vestluse käigus kuuma ilma ja põuda, aga tegelikult olid nad sellega väga rahul, sest kes tahaks olla kuurordis, kus on jahe ja sajab vihma.

9

Ka minule sobis selline ilm. Eelkõige seetõttu, et olin sellega harjunud. Nautisin päikest, palavust ja isegi seda, kui keset päeva mitte midagi tehes ja varjus istudes hakkab särk ihu külge kleepuma. Ju ma olen üks veidrik. Aga võibolla oli põhjuseks ka kartus, et ilus ilm saab ühel hetkel otsa. Sellel laiuskraadil see paratamatult millalgi juhtub ja tavaliselt rutem, kui sa arvata oskad. Igal juhul elas Eesti populaarseim sisekuurort Viljandi oma igapäevast suvelõpuelu ja järgmine lause ei sobinud kuidagi kogu selle idülli konteksti: „Mu sõber on tapetud! Uurige välja, kes seda tegi ja miks!“ Istusin oma peaaegu pähklipuust töölaua taga ja vaatasin meest, kes selle nõudmise esitas. Ta võis olla minust kümmekond aastat vanem ehk siis viienda kümnendi alguses, kõhna kehaehitusega ja lühemat kasvu. Midagi tema kehahoiakus meenutas jäälindu ning seda muljet süvendas teravaotsaline nina ja kergelt kiilaneval pealael harjastena püsti turritavad paarisentimeetrised juuksed. Ehkki mehe sõna­kasutus oli otsekohene, andis peenikeste raamidega prillide taga ekslev pilk aimu, et minu juurde jõudis ta pärast pikka kaalumist ja polnud siiamaale täielikult veendunud, kas see oli ikka õige samm. Paraku polnud mu potentsiaalne klient ainus, kes mõningases segaduses viibis. Ainult et mina pidin proovima seda rohkem varjata, kuna kõhklev eradetektiiv pole just kõige parem reklaam ärile. Eriti alustavale. Tegelikult ilutses mu nimi büroo jääklaasist uksel kõigest teist päeva. Olin ennast alles sisse seadmas. Paberid

10

olid korda aetud ja tegevuslubagi olemas, kuid paljud muud asjad korraldamisjärgus. Isegi kohaliku relvaloa olin äsja, täna hommikul kätte saanud, kuigi metalne sõber oli mul juba Ameerika ajast olemas. Kontoris viibisin lihtsalt seetõttu, et olin sama päeva hommikul avaldanud kohalikus ajalehes sekretäri otsimise kuulutuse. Ja nüüd olin veetnud juba pool tundi, oodates esimest kandidaati uksest sisse astumas, tulija oli aga hoopis klient. Minu esimene. „Väga hea. Istuge ja rääkige mulle algusest peale ära, milles teie mure seisneb,“ vastasin jäälinnule, lootes, et see kõlab nii, nagu ütleks ma seda elus sajandat korda. Mees istus klienditooli servale nagu lind oksale, kohendas ninal oma prille ja hakkas kõnelema. „Eile öösel tapeti mu vana koolikaaslane ja sõber Karl Berg. Ta lasti maha mu oma silme all. Jõhkralt ja külma­ vereliselt. Ma tahan teid palgata, et te tapja üles leiaksite!“ Selle jutu kandis ta ette ühe hingetõmbega, nagu aitaks see tal mingist koormast vabaneda. Ootasin tegelikult palju pikemat selgitust, et siis selle varjus mõelda välja, kuidas reageerida ja mida vastata. Nüüd oli aga pall ootamatult kiirelt minu väljakupoolele jõudnud. „Küllap politsei juba tegeleb selle asjaga ja neil on kindlasti paremad võimalused tulemuseni jõuda kui minul,“ nentisin ma. See ei kõlanud just ees­kujuliku era­ ettevõtja müügikõnena, aga tundus sel hetkel mu jaoks kõige loogilisem vastus. „Häh! Politsei ei võta asja tõsiselt!“ põrutas mu vastas istuja. „Vähemalt mitte niikaua, kuni nad pole Karli ... eee ... surnukeha leidnud. Nad isegi ei usu mu juttu!“

11

„Kuhu see eee ... surnukeha siis jäi?“ pärisin. „Kust mina seda tean? Ka selle võiksite töö käigus välja uurida!“ „Aga te olete kindel, et teie vana sõber Karl on tapetud?“ „Jah. Seda küll. Ma ju ise nägin!“ Milline suurepärane võimalus alustada detektiivi­tööd sellise juhtumiga! „Kõige parem on, kui hakkate juhtumi kirjeldamisega pihta päris algusest. Ideaalne oleks alustada näiteks sellega, kuidas on teie nimi?“ Võtsin lahti märkmiku, mille ma olin alles eelmisel päeval soetanud, ja olin valmis tegema märkmeid. Detektiivid teevad ikka märkmeid, eriti siis, kui neil sekretäri pole. „Nimi on Robert Schmidt, töötan tikuvabrikus raamatu­pidajana. Aga kõik sai alguse sellest, et eile õhtul helistas mulle vana koolivend Karl Berg ja ütles, et ta on hädas ning vajab mu abi.“ „Mis sorti hädas ta oli?“ „Ta keeldus seda telefoni teel selgitamast, aga ta hääles kõlas selge hirm. Ta palus tungivalt, et kas ma saaksin tulla õhtul kella kümneks vana asfaldi­tehase juurde – teate ju küll, kus see asub –, see olevat elu ja surma küsimus.“ Ma ei teadnud, sest olin pärast paarikümne­aastast eemalolekut alles mõned nädalad Viljandis tagasi, aga lootsin ette manada näo, nagu oleks kõigi tehaste aadressid mul lapsest saati peas. Seda, mida tähendab elu ja surma küsimus, olin aga varem kogenud.

12

„Mu sõber on tapetud! Uurige välja, kes seda tegi ja miks! “ On 1961. aasta lämbe augustikuu. Kohe esimesel päeval, kui Paul Johnson oma eradetektiivibüroo avab, on platsis esimene klient. Saadud ülesanne viib värske eranuhi karmide meeste, saatuslike naiste ja ohtliku elu pöörisesse, kus on kerge kaotada pea … Isegi elu, kui veidike hooletu olla. Ameerika klassikalise krimižanri reegleid järgiv põnevusjutt viib Viljandisse, kus ajaloolises paralleelreaalsuses põimuvad meisterlikult tegelikkus ja fiktsioon, päriselt toimunud ning väljamõeldud sündmused. Autor viib lugeja suure naudinguga seiklema sellisesse Eestisse, kus lokkab kapitalism, kõlab džäss ja voolab šampanja, ent inimesed jäävad ikka inimesteks kõigi oma saladuste, pahede ja ihadega. „Seda raamatut pole võimalik käest panna, enne kui lõpp loetud. Stiilne, üllatav, põnev ja heatujuline. Ja muidugi Viljandi – linn, millel nüüd peale paadimehe on päris oma detektiiv!”

postimehekirjastus.ee

mart juur „Ega autor väga varjagi, et Chandler, Gardner jt on olnud tema mõttelised eeskujud, aga see ei kahanda põrmugi isikupärase, pingelise ja teravmeelse debüüdi väärtust. Teistsuguse lähiminevikuga Eesti ja Viljandi on filigraanselt välja mängitud, pannes lugeja silme ees sündmustiku vägagi filmilikult jooksma. Kujutlege korraks Ameerika raudteed Viljandi lossimägedes – Gert Kiileri krimidebüüt on selle kirjanduslik vaste!”

ain mäeots „Tegemist on tõsise macho-kirjandusega, kust kumab tugevasti läbi Ameerika krimikirjanduse klassika. Jorutamist siin pole. Kohe esimeses peatükis on selge, et üks Karl on maha löödud – ja seda veel sulnis Viljandis!”

katrin pauts