Elu täisealise lapsega

ELU TÄISEALISE LAPSEGA Kuidas keerulistel aegadel koos kasvada

Laurence Steinberg

Inglise keelest tõlkinud Aet Süvari

Sisukord

Sissejuhatus

9

1. peatükk. Teie muutuv roll lapsevanemana

15

Uus aeg Uus roll Ootuste kohandamine Lapse iseseisvusest lugu pidamine „Kui mina sinuvanune olin“

15 24 25 32 40

2. peatükk. Kooskasvamine

43

Suud pidada või mitte Ebameeldivate tunnetega toime tulemine Erimeelsuste konstruktiivne lahendamine Lahkarvamused partneriga

43 50 55 59

3. peatükk. Vaimne tervis

65

Noored täiskasvanud on haavatavad Vaimse tervise levinud hädad Abi otsimine Enesehoolitsus Võõrandumine

65 73 80 89 93

4. peatükk. Haridus

103

Kas ülikool tasub end ära?

Lapse ülikooliharidusse sekkumine Tavapärase ülikoolihariduse alternatiivid Kodu külastamine ülikooli ajal

103 106 112 117

5. peatükk. Rahaasjad

127

Rahaline toetus Rahakotirauad Abi kodu soetamisel Isiklike rahaasjade arutamine

127 132 137 144

6. peatükk. Armusuhted ja abielu

153

Lapse seksuaalsus Lapse partnerivalik Osaline pulmades Kuidas lapse lähisuhe teie suhteid mõjutab Läbisaamine lapse kaasaga Kuidas aidata lapsel peretülidega toime tulla

153 160 165 170 173 179

7. peatükk. Õitseng või kitsikus

185

Kas mu laps on kitsikuses?

Igavene üliõpilane Ebakindlus karjääriredelil Ikka üksi (ja aastad lähevad) Kui laps kolib koju tagasi

185 188 195 205 211

8. peatükk. Vanavanemapõli

221

Kuidas värskeid lapsevanemaid aidata Soovituste jagamine lapsevanemast järeltulijale Teie ja lapselaps

221 227 235

9. peatükk. Kokkuvõte ja tulevikuväljavaated

243

Kokkuvõte Tulevikuväljavaated

243 248

Tänusõnad Märkused

257 259

Sissejuhatus

Tänapäeval elab Ameerika Ühendriikides 65 miljonit lapse­ vanemat, kelle järeltulijad on 20.–30. eluaastates. Nagu kõik lapsevanemad, vajavad ka need, kelle lapsed on täisealised, nõu, soovitusi, suunamist ja julgustust. Probleemid, millega vanemad laste kasvades rinda pistavad, muutuvad, kuid päriselt ei kao need kunagi. Pole vahet, kas lastel läheb hästi või halvasti – vanema kohustused otsa ei saa, nagu ei kao ka nendega kaasas käiv ebakindlus. Võib-olla arvasite, et lapse teismeea lõpuga saab läbi ka vanema keeruline roll, kuid nüüd olete avastanud, et täis­ kasvanud lapse vanemal on hoopis isemoodi väljakutsed. Mõne lapsevanema jaoks on see etapp isegi keerulisem kui noorukiiga.

Psühholoogina olen peaaegu 50 aastat uurinud lapsevane­ maks olemist ja arengupsühholoogiat, samuti käsitlenud seda õppejõu ja autorina. Olen lapsevanematega suhelnud aasta­ kümneid, tavaliselt koolides või teistes kasvatusasutustes. Alati jätan aega ka kuulajate küsimustele vastamiseks ning tavaliselt jään pärast ettekannet veel natukeseks kohapeale, et rääkida 9

ELU TÄISEALISE LAPSEGA

vanematega, kellel on ebamugav kogu kuulajaskonna ees oma küsimusi esitada.

Aastakümnete eest tuli mul peamiselt vastata küsimustele teismeliste kasvatamise kohta. Kuigi seda küsitakse endiselt päris palju, olen täheldanud, et aina rohkem muretsevad vanemad suhete üle täiskasvanud lastega. „Kuidas saan aru, kas pojal läheb hästi?“ „Kas sobib tütart magistriõppe sisseastumisavaldusega aidata?“ „Mida teha, kui mu laps kolib kokku inimesega, kes on minu arvates ohtlik?“ „Oleme oma 25-aastast poega viimaste aastate jooksul rahaliselt toetanud, aga kas liig on liig?“ „Poeg kolis tagasi koju ning me ei suuda ühiselu reeglites kokkuleppele jõuda. Ta veedab suure osa ajast diivanil videomänge mängides, aga meie naisega leiame, et ta peaks iga päev töö otsimisega tegelema.“ Ma olen ka isa ja vanaisa. Tean omast kogemusest, et vanema tööd hõlbustab kõige rohkem see, kui ta täpselt mõistab, millises arenguetapis tema laps on ja kuidas see mõjutab tema mõt­ teid, käitumist ja tundeid. Tuletage meelde, millist kergendust see ­valmistas, kui laps väiksena ja hiljem teismelisena teist – sageli vihasena – eemale tõmbus ja asjatundja selle peale rahu­ likult selgi­tas, et see on tema arengule kohane reaktsioon. See teadmine aitab kohandada realistlikke ootusi, mis teile lapse­ vanemana on edu tagamiseks üliolulised.

Kahjuks napib täisealiste laste vanematel ressursse, mida on vastsündinute, koolilaste või teismeliste vanematel. Tõsi, leidub raamatuid meeleheitel vanematele, kes on oma täiskasvanud las­ test võõrdunud. (Loodetavasti ei kehti see teie kohta, kuid sellest teemast tuleb juttu 3. peatükis.) Ent ilmselt on teilgi küsimusi, kuidas tulla toime täiskasvanud lapse vanema probleemidega.

10

SISSEJUHATUS

Kõik saavad kasu nõuannetest, kuidas kõige levinumaid tüli­ küsimusi lahendada või kogunisti vältida. See on põhjalik käsi­ raamat kõigile vanematele, kelle lapsed on 20.–30. eluaastates.

See raamat põhineb minu enda uurimustel, aga ka minu kolleegide murrangulisel teadustööl. Lisaks olen ammutanud teadmisi enam kui nelja aastakümne pikkusest tööst üliõpilaste ja magistrantide õpetamisel ning ka 38 aastast lapsevanemana.

Selles kogemuste pagasis leidub nõuandeid peaaegu igaks keeru­ liseks olukorraks, mis võib teie ja teie täisealise lapse vahel ette tulla, nende vaimsest tervisest hariduse ja rahaküsimusteni ning armusuhetest laste kasvatamiseni. Neid probleeme illustreerivad kogu raamatus kirjeldused vanemate ja nende täiskasvanud laste suhetest; need perekondlikud juhtumised on kokku pandud paljudest jutuajamistest lapsevanematega, aga ka teadustöödest, ent perede anonüümsuse tagamiseks olen muutnud mõningaid olulisi üksikasju.

Seda raamatut alustades sain kiiresti aru, et erinevalt „imi­ kutest“, „väikelastest“ või „teismelistest“ puudub meil lihtne ja üldine termin 20.–30. eluaastates laste kirjeldamiseks. Tõe­ näoliselt seetõttu, et kuni viimase ajani keskenduti sellest vanuse­rühmast rääkides neile kui üliõpilastele, alluvatele või abi­kaasadele, ent mitte inimestele, kellel on ka täisvereline suhe oma vanematega. Üritasin igapidi, ent ei suutnud välja mõelda terminit, mis poleks kohmakas või halvustav. Seega, parema sõna puudumisel kasutan teatud vanuses järeltulijate kirjelda­ miseks vaheldumisi sõnu „täisealised“ ja „täiskasvanud lapsed“, ilma et see viitaks kuidagi nende emotsionaalsele ebaküpsusele.

Raamat algab üldiste põhimõtete kirjeldamisega. Järgne­ vad peatükid käsitlevad konkreetseid probleeme nagu rahaline 11

ELU TÄISEALISE LAPSEGA

toimetulek, lapse armusuhted või kahtlused tema vanemlike oskuste osas. Esimeses peatükis räägime, kuidas erineb täis­ kasvanud lapse vanemaks olek tänapäeval põlvkonnatagusest ajast, kuidas lapse täiskasvanuks saades on muutunud teie roll vanemana ja kuidas tasakaalustada oma loomulikku soovi jätku­ valt lapse elust osa saada nende iseseisvumise vajadusega. Teises peatükis arutleme, kuidas hoida korras igapäevaseid suhteid ning mõista, millal sõna võtta ja millal mitte, kui miski teile muret teeb. Juttu tuleb ka neist keerukatest tunnetest, mis sageli täis­ ealise lapse vanemaks olemisega kaasnevad, nende emotsioonide mõistmisest ja kontrolli all hoidmisest, eri­meelsuste konstruk­ tiivsest lahendamisest lapsega ja sellestki, kuidas omaenese kaa­ saga vanemlikke lahkarvamusi klaarida. Kolmas peatükk annab nõu, kuidas lapse ja iseenese vaimse tervise eest hoolt kanda ja millised võivad olla täiskasvanud laste ja nende vanemate vahelise võõrandumise põhjused.

Nende sissejuhatavate peatükkide järel võtame ette konk­ reetsed probleemid, mis sageli lapse hariduse, raha ja suhete vallas üles kerkivad. Igas peatükis vaatleme eraldi teemasid, mis tekivad teie ja teie lapse suhte eri etappides. Neljandas peatükis jagatakse nõu küsimustes, mis on sagedased tekkima üli­õpilastest lastega – kui palju peaksite nende haridusse sekkuma, milliseid alternatiive on tavapärasele ülikooliharidusele ja kuidas lahen­ dada kodukülastustega tekkivaid probleeme. Viiendas peatükis tegeletakse küsimustega, mis puudutavad laste rahalist toeta­ mist pärast kooli lõpetamist, abistamist kodu soetamisel ning omaenese rahaasjade arutamist nendega. Kuuendas peatükis vaatleme kõikvõimalikke armusuhetega seotud sõlmküsimusi, kaasa arvatud nende seksuaalsuse avastamine, partnerivalik, 12

SISSEJUHATUS

heade suhete hoidmine lapse ja tema kaasaga, ning kuidas aidata lapsel toime tulla suhteraskuste või lahutusega.

Need arutelud viivad omakorda seitsmenda peatükini, kus tegeletakse küsimusega, mida täiskasvanud laste vanemad mulle kõige sagedamini esitavad: kas mu laps on kitsikuses – ­r askustes jalgealuse leidmisega – ja kuidas teda sellisel juhul aidata? (­ Kirjeldan ka neid täisealisi lapsi, kes lausa õitsevad ja kellel on kõik erakordselt hästi.) Vaatleme lapsevanemate nelja põhilist mureallikat ning pakume välja, kuidas aru saada, kas lastel läheb tööl, koolis, suhetes ja koduses elus hästi: raskused kooli lõpetamisel, probleemid karjäärivaliku ja ameti leidmisega, mured püsisuhte sõlmimisel ja vanematekoju tagasi kolimine.

Igal konkreetsel puhul pakun välja lahendusi, kuidas vanem võib kitsikusse sattunud last aidata.

Kaheksandas peatükis käsitleme teie rolli vanavanemana.

Juttu tuleb sellest, kuidas oma täisealist, äsja lapsevanemaks saanud last aidata ning kas tema tööd vanemana kritiseerida või talle nõu jagada, samuti sellest, kuidas lapselapsega lähedasi suh­ teid luua. Raamatu lõpetab üheksas peatükk, mis võtab kokku raamatu olulisemad mõttekohad ja loeb üles sammud, mida vanemad enda ja oma täiskasvanud lapse suhete tugevdamiseks saavad ette võtta. Vaatame ka tulevikku: milliseks muutub teie suhe lapsega tema neljakümnendates eluaastates.

Selle raamatu kirjutamise ajal olen mõelnud eri lugejate peale: lapsevanematele, keda see eluetapp ees ootab ja kes taha­ vad selleks valmis olla; vanematele, kes sellega juba igapäevaselt kokku puutuvad ning kellel on küll kõik hästi, kuid kes näevad veel ka arenguruumi; ning vanematele, kes on raskustes või sega­ duses, võib-olla koguni meeleheitel ning tahaksid nõu, kuidas 13

ELU TÄISEALISE LAPSEGA

edasi talitada. Sõltumata sellest, millises kategoorias te ennast näete, loodan, et see raamat aitab teil end tunda rahulikuma, teadlikuma, suutlikuma ja enesekindlama lapsevanemana. Üks selle raamatu põhiteemasid puudutab muutusi noorte täiskasvanute elus võrreldes selle ajaga, kui meie selles vanu­ ses olime. Tõenäoliselt olete ka ise sellega üldjoontes kursis – ­keeruline oleks mitte olla, arvestades kui palju räägitakse mee­ dias millenniumilastest (1980-ndatel ja 1990-ndate esimeses pooles sündinud lapsed) ja Z-põlvkonnast (1990-ndate teises pooles või hiljem sündinud, kellele viidatakse ka kui post-­ millenniumilastele). Vähem on aga räägitud sellest, mida ­viimase 40 aasta jooksul aset leidnud ühiskondlikud ja majanduslikud muutused teie kui lapsevanema jaoks endas kätkevad või kuidas oma ootusi, suhtumist ja käitumist tänapäeva tegelikkusega kohandada.

Seega vaatame alustuseks, kui palju on ajad muutunud ja miks on noor täiskasvanuiga tänapäeval nii erinev sellest, mida meie selles vanuses kogesime.

ESIMENE PEATÜKK

Teie muutuv roll lapsevanemana Uus aeg Uus roll Ootuste kohandamine Lapse iseseisvusest lugu pidamine „Kui mina sinuvanune olin“

Uus aeg Tänapäeval vajavad täisealiste laste vanemad suunamist rohkem kui eales varem ja seda mitmel põhjusel: vanemad on muutu­ nud, noored on muutunud, meie teaduslikud arusaamad noorest täiskasvanueast on muutunud ning ajad on muutunud. Paljud meist eeldasid, et kui lapsed ülikooli lõpetavad, kodust ära koli­ vad või abielluvad, saab lapsevanema töö otsa. Aga tänapäeval pole vanemaks olek enam sama mis meie nooruses, nagu pole seda ka noor täiskasvanuiga. Ning see võib tekitada hämmastust, lausa nördimust.

15

ELU TÄISEALISE LAPSEGA

ó

Muutunud lapsevanemad. Umbes 30-aastasena läks minu suhe vanematega üksvahe väga keeruliseks. Plaanisin pruudiga pulmi ja leidsin, et mõningate abielutalitust ja pidu puuduta­vate otsuste osas on mu vanemad kiuslikud ja kangekaelselt hukkamõistvad.

(Nagu kuuendas peatükis juttu tuleb, on erimeelsused pulma­ korralduses vanemate ja täiskasvanud laste vahel tavapärased.)

Naise kiituseks peab ütlema, et tema üritas meid igati lepitada, kuid mina ja vanemad jäime kangekaelselt endale kindlaks ning meie suhted olid sassis kogu planeerimise jooksul ja ka pulmade ajal.

Pulmas ei üritanudki vanemad oma pahameelt varjata. See rikkus õhkkonda ja olin nende peale sellepärast nii vihane, et ei helistanud neile järgmisel päeval enne mesinädalatele sõitu. Alles peaaegu kaks aastat hiljem, kui sündis meie poeg, hakkasid suhted tasapisi paranema. Meie kõigi jaoks oli viha pidamisest olulisem see, et meie pojal oleks vanavanematega lähedased suhted.

Pärast vanematega leppimist tahtsin isaga meie vahel juhtu­ nust rääkida. Emaga olin teismelisena pidevalt tülitsenud, seega polnud temaga vaenujalal olemises minu jaoks midagi uut. Kuid kui mõni tühine lahkarvamus välja arvata, oli see riid isaga minu jaoks esimene, kuna temaga olime alati lähedased olnud. Ühel külaskäigul vanemate juurde jäime isaga pärast õhtu­ sööki kauemaks klaasi taha istuma. Olime kõik oma tavalised teemad – poliitika, töö, sport jne – läbi käinud, kui tegin korraks pausi ja ütlesin siis, et tahan meie suhetest rääkida.

Isa vaatas mulle otsa, nagu oleksin soovinud ajas rändamise või tulnukate üle arutada. „Mis suhetest? Ma olen su isa.“ 16

Teie muutuv roll lapsevanemana

Raske on ette kujutada, et üks vanem tänapäeval lapsele midagi sellist ütleks. Aga minu 1920-ndatel sündinud isa oli oma põlvkonna tüüpiline esindaja. Ta oli sõjaväes teeninud, stoiline mees, kes tundeid välja ei näidanud, kuigi ta oli ka heasüdamlik, hooliv ja tähelepanelik. Aga tunnetest või suhetest rääkimine polnud tema stiil.

Tänapäeva täiskasvanute vanemad kasvasid üles täiesti teistsuguses kultuurilises õhkkonnas, kus suhetest rääkimine ja nende analüüsimine on tavaline, isegi tervitatav ning vane­ mad näevad oma rolli hoopis teistmoodi kui minu isa ja tema eakaasla­sed. Ma ei suuda ette kujutada oma vanemaid kasvatus­ teemalisi raamatuid lugemas, kui välja arvata ehk dr Spocki „Teie laps“ – ning isegi siis ainult selleks, et otsida sealt konk­ reetseid soovitusi, nagu millal võib lapsele tahket toitu anda või kuidas leevendada hammaste tulekuga kaasnevat valu.

Tänaste noorte täiskasvanute vanematel on aga vastupidi, kauaaegne harjumus laste elus osaleda, eelkoolide valikust üli­ kooli sisseastumisavaldustega abistamiseni, vahel ehk lausa nende kirjutamiseni välja. Vanematel võib tekkida arusaam, et üksnes lapse täiskasvanuks saamise pärast pole mõtet kurssi muuta.

Need vanemad hoiavad lastega ka tihedalt sidet. Paljud üli­ õpilased ning needki, kes juba diplomi kätte saanud, suhtlevad vanematega mitu korda päevas, vestlevad, vahetavad sõnumeid, jagavad ühismeedias postitusi. Mõned mu tudengid on rääkinud, et eksamiperioodide ajal peavad nad lausa telefoni välja lülitama, et vanemate sõnumid õppimist ei segaks.

Selline tihe suhtlus on paljuski tore asi. Noored inimesed ja nende vanemad on lähedasemad ja teineteise eluga paremini kursis kui iial varem. Kuid selle lähedusega on hägustunud 17

ELU TÄISEALISE LAPSEGA

olulised põlvkondade vahelised piirid ning juhtumisi on see andnud täiskasvanud lastele voli suhtuda vanematesse rohkem kui endasugustesse, mida varem nii väga ei tehtud. See võib aga suhted proovile panna, eriti juhul, kui vanemad eeldavad, et lapsed annavad erimeelsuste korral neile järele.

Suurem lähedus võimaldab vanematel näha ka laste elu neid tahke, mis tekitavad muret nende füüsilise ja emotsionaalse tervise ning omavahelise läbisaamise pärast. (Tõsi ta on, et 20. sajandi vanematel oli kombeks küsida, miks lapsed ei helista, kuid tavaliselt alles siis, kui nad polnud neist kuulnud ­nädala-paari, mitte mõne päeva vältel.) Kui tänapäeva vanemad tunnetavad suhetes täiskasvanud lastega mingit probleemi, taha­ vad nad otsekohe teada, kuidas asju paremuse poole pöörata.

Seega on tänapäeva vanemad laste eludega igal võimalikul moel sügavamalt seotud kui eelmised põlvkonnad. ó

Muutunud noored. Suurim muutus noorte seas seisneb selles, kui palju rohkem neil tänapäeval aega võtab, et täiskasvanuea tavapärasesse rolli täielikult sisse elada. Hariduse omandamine võtab kauem aega, samuti rahalise iseseisvuse saavutamine, abiellu (või sellega võrreldavasse suhtesse) astumine, oma kodu hankimine ja laste saamine.

Ajaraamide venimise ühe näitena mõelge kasvõi, kuidas on viimaste aastakümnete jooksul muutunud romantiliste suhete loomine. Laste partnerivalik on vanematele alati muret valmistanud, kuid varasemalt tekkisid need mured peami­ selt keskkooli- või ülikooliaastatel. Arvestades, kui noored ja rohelised tolles vanuses lapsed romantika vallas olid, tundus 18

Teie muutuv roll lapsevanemana

loomulik, et vanemad võtsid sõna, kui laps nende arvates prob­ leemse valiku tegi. Tänapäeval jäävad vanemad sageli kõrvalt­ vaatajaks, kui täiskasvanud lapsed kahekümnendates ja veel ka ­kolmekümnendates ridamisi ühest püsisuhtest teise triivivad – seda protsessi on tõenäoliselt pikendanud ka veebikohtingud, mis valestartide tõenäosust kasvatavad.

Pole kahtlustki, et üleminek täiskasvanuikka leiab täna­ päeval aset hiljem ja võtab kauem aega kui varem. Sõna­ kasutus, millega seda pikemat üleminekut kirjeldatakse, on aga kõnekas. Mõned asjatundjad imestavad, miks täiskasvanuks saamine nii kaua aega võtab, andes mõista, et need, kes ei suuda mingist meelevaldsest ajakavast kinni pidada, on lapsi­ kud või lihtsalt laisad. Teised kurdavad noorukiea pikendamise üle, mis kõlab minu kõrvadele süüdistusena, et noored annavad enda soovidele järele või pabistavad liigselt. Kolmandad kirjel­ davad seda kõike elluastumistõrkena, mingit sorti puudujäägi või saamatusena.

Need vaated on tekkinud eeldusest, et täiskasvanuea kohus­ tused – abielu ja vanemlusega kaasnev vastutus, t­ öökohustused, enesega toime tuleku nõudmised – käivad eluterve arengu juurde. Antakse mõista, et kui nende teetähisteni ei jõuta, v­ iitab see lapsikusele.

See on väär arusaam. Puuduvad teaduslikud tõendid, et täis­ kasvanuikka ülemineku edasi lükkamine pidurdab noorte psühho­ loogilist arengut. See on väga oluline fakt, millest vanematel on sageli raske aru saada. Veelgi enam, nagu ka järgnevalt juttu tuleb, näitavad värsked noorte aju-uuringud, et õigetes tingimustes aitab täiskasvanuea edasilükkamine aju arengule lausa kaasa, hoides seda pikema perioodi vältel kohanemisvõimelisena.

19

ELU TÄISEALISE LAPSEGA

ó

Teadus on muutnud arusaamu noorest täiskasvanueast. Kui te ka ühtki teist osa sellest raamatust süvenenult ei loe, pöörake siiski sellele tähelepanu – minu kogemus näitab, et see muudab kardi­ naalselt vanemate suhtumist lastesse. Ajalooliselt on arengu­ psühholoogid noort ja ka keskmist täiskasvanuiga, kui välja arvata põhjendamatu vaimustus keskeakriisi üle, põhimõtteliselt ignoreerinud. Lihtsalt eeldati, et noorukieaga – umbes 18. elu­ aasta juures – inimese küpsemine lõppeb ja psühholoogilises plaanis enam muutusi ette ei tule, enne kui vanurieas allakäik algab. Asjatundjad eeldasid, et 20–65-aastasi inimesi mõjutavad küll konkreetsed elusündmused (abiellumine, lahutus, ameti­ kõrgendus, töö kaotus), kuid erinevalt teistest eluetappidest ei leia noorte ja keskealiste täiskasvanute puhul aset prognoositavad muutused, nagu imikute, väikelaste, noorukite ja vanurite puhul.

See eeldus on ainult osaliselt õige. Värsked teadusuuringud näitavad, et vanuses 20–25 see ei päde. Nende viie aasta jook­ sul leiavad aju anatoomias ja -tegevuses aset märkimisväärsed muutused,1 millel on väga suur mõju noorte täiskasvanute toimimisele. Lisaks mõjutab see tohutult vanemate arusaama täiskasvanud lastest.

Arengulises neuroteaduses uurivad eksperdid, kuidas aju anatoomia ja -tegevus vanusega muutub. Alles hiljuti on haka­ tud tähelepanu pöörama aju arengule pärast 18. eluaastat. On tehtud kaks avastust, mis muudavad meie arusaama noortest inimestest ja võiks muuta ka teie suhtumist oma lastesse.

Esimene avastus on see, kui vastuvõtlik on aju keskkonna suhtes – teadlased nimetavad seda plastilisuseks – täiskasvanuea 20