Alumiiniumist kurgid

Margus Haav

ALUMIINIUMIST KURGID 741 päeva kirsades

ALUMIINIUMIST KURGID 1

ALUMIINIUMIST KURGID

2   ALUMIINIUMIST KURGID

Margus Haav 3

Taavi Jakobson

Margus Haav

ALUMIINIUMIST KURGID 741 päeva kirsades

4 ALUMIINIUMIST KURGID

Leifile ja Erikule

Toimetaja: Lauri Vanamölder Keeletoimetaja: Lyyli Virkus Kujundaja: Jan Garshnek Fotod: autori kogu Eestikeelse väljaande autoriõigus: AS Postimees Grupp, 2020 Postimees Kirjastus, kirjastus.postimees.ee Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

ISBN 978-9916-603-01-7 Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

Sisukord 5

SISUKORD

Armee toiduahel teenistusaja järgi 7 Päevakava 8 Sissejuhatus 9 Diskoteek 14 Kooljate rajad 18 Rahulik koht 22 Žiletid ja jalarätid 26 Natalja Viktorovna 34 Põgenenud 39 Häire 46 UFO 52 Makhsudbek 54 Veripunane kuu 57 Merevaigu maik 63 Miš 66

6 ALUMIINIUMIST KURGID

Sõdur kütab sauna 69 Šuhher! 73 Isemajandav Usbekistan 79 Fašist Valeri 86 Pokurim! 91 Burundukk 99 Sädemed kontsade all 109 Sõdur ja madu 117 Ehitame maja 120 Püha vesi 125 Sport massidesse!

132 Aja taju 138 Mask ja ülikond 140 Nälg 143 Retsid ja haldjas 148 Kuritööd ja karistused 155 Ideoloogiline kasvatus 160 Üks protsent 166 Ergav kõrbepäike 170 Alumiiniumist kurgid 177 Sitt lugu 184 Kodu 192 Playlist. Muusika, mis aitas ajateenistust vastu pidada

199

ARMEE TOIDUAHEL TEENISTUSAJA JÄRGI 7

ARMEE TOIDUAHEL TEENISTUSAJA JÄRGI Esimene poolaasta – duhh1 Aasta – molodoi2 Aasta kuni poolteist – tšerpak3 Poolteist aastat kuni DMB4 käskkirjani – deduška5 DMB käskkirjast kuni kojuminekuni – dembel6

1 Дух (vene k) – vaim, hing.

2 Молодой (vene k) – noor.

3 Черпак (vene k) – kulp.

4 ДМБ, демобилизация (vene k) – demobilisatsioon.

5 Дедушка (vene k) – vanake.

6 Дембель (vene k) – demobiliseeritu.

8 ALUMIINIUMIST KURGID

PÄEVAKAVA 6.30 Podjom1. Rivistus, hommikvõimlemine 7.00–7.30 Voodite tegemine, pesemine, habemeajamine 7.30 Rivistus hommikusöögiks 7.30–8.00 Hommikusöök ja suitsupaus 8.00 Rivistus. Päevaste ülesannete jagamine 8.00–13.00 Ülesannetega tegelemine 13.00 Rivistus lõunasöögiks 13.00–14.00 Lõunasöök ja suitsupaus 14.00 Rivistus ja ülesannete jagamine 14.00–18.00 Tegelemine ülesannetega 18.00–20.00 Isiklik aeg. Kirjade kirjutamine, kraede

õmblemine, pljähhade nühkimine jms 20.00 Rivistus õhtusöögiks 20.00–21.30 Õhtusöök 21.30 Õhtune rivistus ja kohaloleku kontroll 22.00–22.30 Pesemine 22.30 Otboi2 1 Подъём (vene k) – äratus.

2 Отбой (vene k) – öörahu.

Sissejuhatus 9

Sissejuhatus

PÄIKE HAKKAB loojuma, valgust pole enam kauaks. Kuu-

mav liiv, üksikud kidurad okkalised taimed. On väga vaikne ja endiselt väga palav, päeva jooksul praepanniks köetud kõrb ei jahtu nii kiiresti. Istun väikese künka otsas, mingi veider elukas rühib mõni meeter eemal sihikindlalt oma teed. Küllap skorpion. Nad on siinkandis üsna suured, kuid armastavad omaette olla ja on üpris ettevaatlikud. Hommikuti tuleb kirsad siiski läbi raputada, sest vahel meeldib neile sinna sisse ronida. Sellel skorpionil aga pole minuga vähimatki asja ja ka mina ei ole siin tema pärast. Mind huvitavad hoopis kümned tillukesed augud maapinnas – jupike kõrbest mu ümber on auklik nagu juust. Vaatan ringi. Paremal vedeleb ilmselt taevast alla sadanud metallikänk. Võimalik, et see on kosmoses ära käinud. Meid on aga õpetatud, et neid ei tohi mingil juhul puutuda, olgu nad siis, mis on. Tundub, et see on väärt nõu.

10 ALUMIINIUMIST KURGID

Istun ja ootan. Need augud stepiliivas ei ole siin niisama.

Suitsetada ei tasu, neil on väga hea nina ning nad on ettevaatlikud. Mis muud sul üle jääbki, kui oled nii väike.

Ootamine tasub viimaks siiski ära. Ühest august pistetakse välja pisike must nina, mis hoolikalt ümbrust nuhutab.

Veidral kombel ei pea ta aga mind mu päevases 40-kraadises leitsakus läbihigistatud riietes mingil viisil ohtlikuks. Juba piiluvad pisikesed mustad elavad, säravad silmad. Kõik tundub ka visuaalsel vaatlusel ohutu olevat ning august vupsab välja esimene liivahiir. See on signaaliks. Ellu ärkavad ka teised augud, korraga on kogu ümbrus täis kümneid pisikesi energilisi loomakesi, kes sähvivad uruaukude vahel nagu tillukesed karvased välgud, uhke tutt pika saba otsas lõbusalt lehvimas. Liivahiirte ballett tundub alluvat mingile kindlale rütmile, see on uhke ja ilus. Oma pisikesest kogust ning naljakast välimusest hoolimata on nad omamoodi väärikad.

Nad hüppavad ja tunnevad elust täiel rinnal rõõmu, kuulda pole ühtegi heli peale väikeste käpakeste padina kuumal liival. Kunagi ei põrka nad omavahel kokku, kordagi ei komista.

Miks nad seda teevad? On see mingi õhtune rituaal enne magamaminekut või pigem vastupidi, sissejuhatus algavale toimekale ööle? Või nad tõepoolest esinevad mulle? Niisama, lustist. Nad on hästi sümpaatsed ega tee mind justkui märkamagi. Aga päris kindel, et nad teavad, et olen seal, ning olen kindel selleski, et näen neid silmanurgast omavahel kavalaid pilke vahetamas.

Muidugi oleksin võinud nende eluviiside ja harjumuste kohta hiljem uurida ja ehk võiks seda nüüdki teha, aga milleks. Mulle jäid nad meelde just sellistena ning nii on nende

Sissejuhatus 11

elavad nööpsilmad ja tutikesega sabad jäänud kogu ajaks minuga. Näen neid vaimusilmas ikka. Nad ei meenu mitte küll igal aastal, kuid toona stepis tekkinud side on siiski üllatavalt tugev.

Nii on tegelikult kogu selle kahe aasta ja ühe kuuga, mil sattusin paikadesse, kuhu jalg enam kunagi astuda ei saa ja sageli ei tohigi ning kus juhtusid asjad, mis tulevad vahel nagu need vahvad liivahiirekesed ikka minu juurde tagasi.

Mõnikord ma tahan neid unustada. Mis möödas, see möödas. Ei ole mul tarvis mineviku kummitavaid varje. Aga varjud ei kuula.

See oli üks ütlemata kummaline aeg täis lootusetust, hirmu, igatsust, ahastust, vägivalda ja kõigele sellele kontrastiks ka ilusaid hetki, mis tõusid eriti esile. Kunagi ei ole ma olnud nii lähedal surmale. Olen tundnud nuga kõril ja vaadanud otsa ehedale kurjusele. Olen seisnud nimetu läbikülmunud taigalinna täistuisanud, otsekui postapokalüptilisest filmist pärit troostitute tänavate kahvatute laternate tuhmis valguses ümber piiratuna süngete retsidivistide ringist. Olen nälginud taigas ja piinelnud kõrbes janus. Olen varastanud vagunist sütt, pea kohal undamas kaabel, kus on sees 18 000 volti. Olen olnud palavikus, mida kraadiklaasi elavhõbedasammas enam näidata ei suutnud, ning võtnud tuimalt vastu oskamatu või siis lihtsalt hoolimatu käega tehtud süste, millest jäid valkjate pikkade aluspükste tagumikule verised plekid.

12 ALUMIINIUMIST KURGID

Üks esimesi fotosid minust uues reaalsuses. Suured silmad ahastusest pärani, olevik kui luupainaja, tulevikku eriti ei paistnud. Kuna vanakesed varastasid noorsõduritele välja antud mundrid silmapilkselt ära, kasutas terve grupp noorsõdureid selle kohustusliku paraadfoto jaoks rekvisiitidena ühte ja sama mütsi, särki, lipsu ja vormipintsakut.

Sissejuhatus 13

Mõnikord tundub mulle, et võib-olla pidi mu elu lõppema tuhandete kilomeetrite kaugusel kodust, päikesest lõõskavas stepis, kui äsja startinud sihvakas hävitusrakett pööras korraga õhus otsa ümber ja lendas otse meie poole. Ma ei tea, miks see nii ei läinud. Võimalik, et millelgi pole mõtet, kuid võimalik, et kõigil asjadel on siiski oma põhjus.

See lugu algab 1988. aasta 20. novembri öösel, kui mind viidi Viljandi sõjakomissariaadi ees ootavasse bussi, millega läks sõit Lasnamäe kogumispunkti ja sealt edasi vägedesse.

Mul oli tunne, nagu sõidaksin omaenda matustele. Tundus, et šansse sõjaväest elusana naasta on minimaalselt. Uus reaalsus, mille eest leidsin, oli kohati veel koledam, kui olin osanud oodata.

Alustasin sõjaväeteenistust Leningradi lähistelt õppelinnakust, kus koolitati raketioperaatoreid. Nende tulevased teenistuskohad ootasid ees kas Afganistanis või Kaug-Põhjas. Arusaadavatel põhjustel tegin kõik, et sellest kõrvale hoida. Pea hakkas valutama ja kohe nii, et mine või hulluks.

Nagu üks meditsiinitudeng oli mind enne kroonut õpetanud, on peavalu ainus haigus, mida annab enam-vähem edukalt simuleerida. Paari kuu pärast saadetigi mind Kaliningradi oblastisse. Alguses sattusin Baltiiskis asuvasse autoroodu, mis oli põrgule kõige lähem koht maa peal. Sealt õnnestus siiski edasi pääseda Romanovo-nimelise külakese lähistel asuvasse õhukaitsedivisjoni.

14 ALUMIINIUMIST KURGID

Diskoteek

DISKOTEEK ASUS söökla tagaruumis köögi kõrval ja see

ei olnud muidugi päris diskoteek. Sõdurilinnakus Leningradi lähistel oli koos umbes 2500–3000 soldatit, nagu üks purjus praporštšik1 kunagi seletas. Lisaks allohvitserid ja ohvitserid, aga nemad elasid eemal, sõid mujal ning täiesti arusaadavatel põhjustel ei tulnud sööklale lähemale kui hädavajalik.

Söökla oli külm, kõle ja suur, kuid mitte piisavalt suur, et kõik korraga sööma mahuksid. Sestap toimus toitumine vahetustega. Ehmunud siilipäised noorsõdurid seisid pikkades võbelevates rivides toidulettide ees, mille taga vanemad, enesega rahulolevad köögisõdurid jagasid hiiglaslikest kastrulitest seda, mida parasjagu jagada oli. Need toidujagajad olid oma olemuselt midagi mõne Lõuna-Ameerika diktaatorikooli vilistlase ja marutõbise šaakali vahepealset. Jagatav 1 Прапорщик (vene k) – sõjaväeline auaste, Eesti armee mõistes lipnik.

Diskoteek 15

toit polnud, kuidas nüüd öeldagi, juba iseenesest eriti hea.

Jälgisin alati üht oma rühma võrdlemisi tugevalt lühinägelikku pikakasvulist vistrikulist vibalikku, kes enne sööma asumist võttis oma paksude klaasidega prillid eest. See oli reegel.

Ma sain temast suurepäraselt aru. Korra tahtsin temalt prille laenata, et kohe kindlasti mitte midagi näha, aga lihtsam oli silmad kinni pigistada. Esimestel nädalatel oli üldse väga keeruline sööklatoitu alla neelata. Kurat teab, kuidas see tehtud oli. Peamiselt olid toiduks arusaamatut päritolu pudrud, kas põhja kõrbenud või pooltoored, nii et selles mõttes oli vaheldus olemas. Liha jõudis noorsõdurite taldrikutesse juhuslikult, kala sagedamini, aga kala puhul oli tegemist peamiselt sabade ja peadega. Tont teab, kuhu see ülejäänud söödav osa sai. Päris kindlasti keetis Eestis iga endast vähegi lugupidav talumees oma sigadele paremat toitu.

Kord kamandati köögitoimkond äsja saabunud seakeresid tassima. Jooksime kuumast ja niiskest ruumist otse paukuva pakase kätte. Autokastis külitavad lihakehad olid korralikult poolitatud, rasvased ja libedad. Sellist libedat poolikut siga oli uskumatult keeruline tassida, see hakkas vastu. Tassida tuli pealegi järskudest treppidest üles. Raudtrepid olid aga jäätunud, mis tegi asja veel keerulisemaks. Napi valguse kätte jõudes langes mu pilk ühe looma kintsul täiesti selgelt näha olevale templile. Seal oli aasta 1978 ja Moskva 1980. aasta olümpiamängude logo. Siga oli oma ajalikust elust lahkunud seega kümmekond aastat tagasi ja veetnud vahepealsed rahutud ajad turvaliselt sügavkülmas. Vähemalt loodan, et sügavkülmas. Nii et ma parem ei tahagi teada, millistest ladudest tooraine tuli ja kuidas meile toitu keedeti.

16 ALUMIINIUMIST KURGID

Aga seegi oli vaja ju kätte saada. Kui nägu ei juhtunud toidujagajale meeldima, siis võis ta su plekktaldrikusse ainult mingit vedelikku lärtsatada ja kui keegi juhtus selle üle kobisema, siis võis ta kogu kupatuse sulle näkku visata. Üle leti võis vabalt lennata ka rusikas. Utšebka1 toidujagaja oli kuningas.

Söödi alumiiniumtaldrikutelt. Siit jõuamegi selle salapärase diskoteegini. Diskoteek oli nõudepesula ja oma õela hüüdnime täiesti õigustatult ära teeninud. Sajad ja tuhanded taldrikud pöörlesid seal palavikulises tempos. Neid oli nii täpselt, et diskoteek ei tohtinud hetkekski seisma jääda, see tähendanuks automaatselt nõudepuudust söökla­järjekorras ning seega seisakut. Seda aga ei tohtinud juhtuda. Diskoteegis rabeles viis meest, kes seisid, kirsad poolenisti vees, alussärkide väel nende metallkünade ees, kuhu loobiti mustad nõud.

Mingil põhjusel polnud diskoteegis peaaegu kunagi kuuma vett. Põrandas olevatest aukudest tulvas see-eest kuuma auru.

Köögitoimkond oli vööni auru sees. See oli palav ja niiske, välisuks tuli lahti teha. Väljas oli aga umbes paarkümmend miinuskraadi. Vahetuse lõpuks oli kõigil vähemalt nohu.

Mingist nõudepesuvahendist polnud juttugi, lappide rollis olid vanad kaltsud, kõigi eelduste kohaselt talvine aluspesu, mis oli kümneid ihusid katnuna oma aja lootusetult ära elanud. Mis juhtub rasvase alumiiniumnõuga külmas vees?

Põhimõtteliselt ei juhtu midagi peale selle, et külm vesi fikseerib rasvakihi ja hea, kui silmaga nähtavad toidujäänused õnnestub kuidagi ära kraapida. Lusikad-kahvlid plärtsatasid kõik kokku ühte suurde vannilaadsesse anumasse, kus neid 1 Учебка (vene k) – väljaõppekeskus.

Diskoteek 17

käsikaudu paar tiiru ringi aeti ja siis peoga välja võeti. Võimalik, et mustemana kui enne. Aeg oli kallis. Loomulikult ei jõudnud nõud ära kuivada. Aukus silmadega soldat haaras ropendades sülle juba järgmise värskelt pestud ligase taldrikuhunniku ja vaarus söökla poole, et sealt mõne minuti pärast naasta uue sületäie kasutatud nõudega.

Diskoteegi nõrk koht oli ka see, et kuigi see asus otse köögi kõrval, pääses sealt sööma pärast vahetuse lõppu ehk alles siis, kui tegelikult enam midagi süüa ei olnud. Kuivanud leivakannikas, mingeid kraapeid kuskilt katlapõhjast. Kõht oli aga hullupööra tühi. Jäätmekatel, kust turritasid näritud saiatükid, võis sisaldada siiski ka täiesti korralikke lihatükke.

Tont teab, kuidas need sinna sattusid, aga hea, et sattusid.

Korisevate kõhtudega ja neli tundi jutti jalgel olnud köögi­ toimkond sobras seal paljaste kätega ja toppis paremaid palasid suhu. Pärast seda vältisime üksteise pilke ja andsime tundide viisi jäises rasvases vees solberdamisest tundetuks muutunud sõrmede vahelt edasi paberossi. Lõunasöök algas juba tunni aja pärast. Köögitoimkonnas olemist ei igatsenud keegi.

18 ALUMIINIUMIST KURGID

Kooljate rajad

POOLKINNINE JA sõjaväeliste objektidega ülekülvatud

kunagine uhke Preisimaa, nüüdne Kaliningradi oblast, laius endise Saksamaa territooriumil. Sovettide sissetungist möödunud ligi poole sajandi jooksul olid sakslastest jäänud jäljed veel selgesti märgatavad. Paljud maanteed pärinesid sakslaste ajast ning olid ikka veel kaetud mitte asfaldi, vaid betoonplaatidega. Need plaadid olid ajale hämmastavalt hästi vastu pidanud, vaid paiguti oli neid asfaldiga parandatud. Huvitav oli see, et kust oli juba parandatud, sealt hakkas taas lagunema. Kohati võis silm eristada kolme-nelja asfaldikihti.

Sealsed maanteed olid kohutavalt kitsad ning piiratud lisaks veel alleedega, mille massiivsed puud kasvasid sõna tõsises mõttes otse teeservades, osalt isegi asfaldis. Kahel suurel sõjaväeveokil oli võrdlemisi keeruline üksteisest mööda pääseda. Kord, kui sõidutasin parasjagu GAZ-66 taha ehitatud plekk-kuudis trobikonda ohvitsere ja nende lärma-

Kooljate rajad 19

kaid peresid, sõitis kurvist ootamatult vastu kihutanud soomustransportöör BTR1 puruks juhipoolse peegli ja kraapis ohvitseride putkat. BTR ei jäänud isegi seisma, vaid kihutas peatumatult edasi. Kahtlane, kas selle juht üldse märkaski otsasõitu. Mul aga värisesid käed-jalad veel mõnda aega päris korralikult.

Paljude teepervel seisvate puude külge oli kinnitatud värskeid pärgi ja juba veidi vanemaid mälestustahvleid. Nähtavuse huvides olid puude tüved maapinnast poolteise meetri kõrguseni valgeks lubjatud, nii et eriti öiste laternate valguses kihutasid seal nagu mingil kooljate surmarajal.

Selle maalapikese ajalugu on väga sünge. Õigupoolest ei olnud preislased enam sajandeid midagi muud kui sakslased.

Saksa ordu vallutussõjad, mis tõid ristirüütlid ka Eestisse, ei jätnud XIII sajandi hakul preisi hõimudest midagi järele, kuigi muinaspreisi keel pidas veel mõne sajandi vastu. Osa ellujäänud preislasi saksastus, osa lahustus leedulaste seas.

Enne Teise maailmasõja algust elas piirkonnas kuni kolm miljonit inimest, enamik nendest sakslased.

See oli Preisimaa, kust armeegrupp Nord alustas rünnakut Nõukogude Liidu vastu läbi Baltimaade Leningradi peale. Sõjaõnn aga pöördus ning oktoobrikuus 1944 tungis Punaarmee esimest korda Preisimaale. Sakslased panid meele­heitlikult vastu, et peatada venelaste sissetung Saksa­ maa pinnale, kuid lõpuks pidid ikkagi õnnetu Preisimaa elanikud vastu võtma metsistunud punaarmeelaste esimese 1 БТР, бронетранспортёр (vene k) – soomustransportöör.

20 ALUMIINIUMIST KURGID

kättemaksulöögi. Mida rohkem ma sellest teada saan, seda õudsem mul hakkab.

Mida venelased kätte sattunud elanikega tegid, oli erakordselt kohutav. Allikate andmed lähevad siinkohal lahku, kuid venelaste meelevalda jäi eri andmetel siiski 200 000 – 500 000 elanikku. Paari aasta pärast oli neist alles ainult 23 000. Vere maitse suhu saanud Nõukogude sõdurid tapsid ja vägistasid, lõid lastel püssipäradega päid sisse, süütasid linnu ja külasid. Põgenikevooridesse sõideti tankidega sisse, inimesi kütiti kuulipildujavalangutega.

1945. aasta veebruaris arreteeriti Preisimaal Nõukogude armee sõdur Aleksandr Solženitsõn, kes oli erakirjades oma sõbrale seltsimees Stalinit halvustanud. Tulevane Nobeli kirjanduspreemia laureaat viibis eri laagrites kuni 1953. aastani ning pani hiljem kõik kirja. „Göringstrasse kakskümmend kaks.

Veel ei põle, aga lage, rüüstatud.

Läbi seina – summutatud – oigamine.

Pereema on veel elus.

Kas paljud on üle käinud?

Rood? Rühm?

Ah, mis sellest!

Tütar, laps, tapeti kohe.

Kõik oli lihtne: Midagi ei unustata! Midagi ei andestata!

Veri vere eest! – Ja hammas hamba vastu!

Kes on neitsi, saab naiseks ja naine varsti laibaks.

Kooljate rajad 21

Sonib, silmad verel, palub: „Tapa mind, sõdur!““1 Ellu jäänud saksa laste saatus on eriti südantlõhestav. Osal õnnestus põgeneda Leetu, kus nad varjusid metsades ning püüdsid endil kuidagi hinge sees hoida. Neid õnnetuid hakati kutsuma hundilasteks. Kui palju neid olla võis, ei tea tänaseni keegi, aga arvatakse, et tuhandeid.

1 Aleksandr Solženitsõn, poeem „Preisi ööd“ („Прусские ночи“).