Jõululaul

Charles Dickens

Jõululaul

tõlkinud

illustreerinud

jüri kolk

lisa aisato 1

Charles Dickens

Jõululaul

tõlkinud

illustreerinud

jüri kolk

lisa aisato 3

1. PEATÜKK Marley vaim

5

6

Marley oli surnud, olgu kohe öeldud. Selles polnud mitte mingisugust kahtlust.

Tema matmist kinnitavale dokumendile olid alla kirjutanud kirikuõpetaja, kös­ ter, surnumatja ja pealeinaja. Scrooge kirjutas sellele alla, ja Scrooge’i nimel oli börsil kaalu, üldse igal pool, kuhu ta oma käe alla pani. Vana Marley oli surnud nagu uksenael.

Siiski! Ma ei taha väita ennast omaenese tarkusest teadvat, miks mu kaas­ maalased just uksenaela nii silmatorkavalt surnuks peavad. Ise kalduksin pigem arvama, et kõige surnum asi kõigi käibelolevate rauakaupade hulgast on hoopis kirstunael. Aga meie eelkäijate tarkus on vormunud kõnekujundiks ja mina ei söanda seda oma patuste kätega torkima hakata, või muidu on meie riigiga ühel pool. Seega lubate mul ehk veel kord rõhutada, et Marley oli surnud nagu uksenael.

Kas Scrooge teadis, et ta on surnud? Muidugi teadis. Kui­ das siis muidu? Scrooge ja Marley olid äripartnerid juba kes teab kui palju aastaid. Scrooge oli tema ainus testamendi­ täitja, ainus administraator, ainus õigusjärglane, ainus pärija, ainus sõber ja ainus leinaja. Ja isegi Scrooge ei olnud sellest kurvast sündmusest nii hirmus löö­ dud, aga ta oli suurepärane ärimees ka matusepäeval ja tähistas seda kahtlemata tulusat tehingut pühaliku tõsidusega.

Marley matuste mainimine toob mu alguspunkti tagasi. Polnud mingit kahtlust, et Marley oli surnud.

Seda tuleb päris kindlasti mõista, või vastasel korral ei ole loost, mida ma jutustada tahan, midagi head loota. Kui me poleks täiesti veendunud, et Hamleti isa suri enne näidendi tegevuse algust, siis ei oleks tema öises jalutuskäigus ida­kaarest puhuva tuule käes, tema enda kindluse müüride vahel, midagi märkimis­ väärsemat kui mõnes teises keskealises džentelmenis, kes kuskil rahumeelses paigas pärast pimeduse saabumist – ütleme näiteks St Pauli surnuaias – äkitsi välja ilmub, sõna otseses mõttes pelgalt selleks, et oma poja habrast meelerahu kõikuma lüüa.

Scrooge ei värvinudki Marley nime üle. See jäi laohoone ukse kohale aastateks alles: „Scrooge ja Marley“. Ettevõtet tunti Scrooge’i ja Marley nime all. Inimesed, kes Scrooge’i varasemast ei tundnud, kutsusid teda mõnikord Scrooge’iks ja mõnikord Marleyks, aga ta reageeris mõlemale nimele. Tema jaoks ei olnud sellel tähtsust.

7

Oh! Aga ta oli kohutav kitsipung, see Scrooge! Pitsitav, kahmav, haarav, kraapiv, pigistav, ihne vana patune! Külm ja kalk nagu ränikivi, mille küljest pole kunagi ühegi rauaga lahkusesädet lahti löödud; salatsev ja endassetõmbunud ja üksildane nagu erakvähk. Külmus temas tarretas ta näojooned, sikutas teravaks nina, tõmbas põsed lohku, muutis kõnnaku jäigaks, silmad punaseks, õhukesed huuled siniseks ja ilmnes kõige selgemal moel tema kriipivas hääles. Jäised kortsud olid ta näol ja kulmude kohal ning kõhnal lõual. Teda ümbritses alati tema isiklik madal tempera­ tuur, ta jahutas oma kontori maha kuumadel suvepäevadel ega soojenenud üles ka jõulude ajal.

Välisel kuumusel või külmal polnud Scrooge’ile eriti mõju. Ükski soojus ei suut­ nud teda soojendada, ükski talvekülm lõdisema panna. Ükski tuul ei suutnud näpis­ tada kibedamalt kui tema, ükski lumesadu ei olnud otsusekindlam, ükski vihma­ valing palvetele kurdim. Halb ilm ei suutnud teda üle trumbata mitte milleski. Kõige hullem paduvihm või lumetorm või rahe või lörts sai kiidelda tema ületamisega ainult ühes mõttes. Neis oli tihtilugu teatav ilu, aga Scrooge’is ei olnud seda kunagi.

Keegi ei peatanud teda kunagi tänaval, et lausuda rõõmsal ilmel: „Mu kallis Scrooge, kuidas sul läheb? Millal sa mulle külla tuled?“ Ükski kerjus ei anunud temalt paari närust münti, ükski laps ei küsinud kellaaega, ükski mees ega naine ei pärinud Scrooge’ilt kogu tema elu jooksul kordagi, kuidas leida teed ühte või teise paika. Isegi pimedate koerad paistsid teda tundvat ja kui nad nägid teda tulemas, siis tirisid nad oma omaniku kuhugi ukse alla või hoovi ja liputasid siis saba, just­ kui öeldes: „Parem üldse mitte näha, kui vaadata kurja silmaga, mu pime isand!“ Aga või Scrooge sellest hoolis! Just see talle meeldis. Liikuda elu rahvarohketel teedel tasapisi ja hirmutada eemale kogu inimlik kaastunne – seda nimetasid teadjad Scrooge’i „rõõmuks“. Ühel päeval, kõigist toredatest päevadest terve aasta peale just jõululaupäeval, istus vana Scrooge oma kabinetis ja oli ametis arvepidamisega. Oli külm, masendav, näpis­ tav ilm, takkatippu veel ka udune, ja ta kuulis, kuidas inimesed akna taga väljakul kiiresti siia- ja sinnapoole kõndisid, käsi vastu rinda tagusid ja jalgu vastu sillutise­ kive trampisid, et neid pisutki soojendada. Linna kellad olid just kolm löönud, aga juba oli üsna pime – terve päev ei olnud valgeks läinudki, ja läheduses asuvate kon­ torite akendel põlesid küünlad nagu punetavad laigukesed käegakatsutavalt pruunis õhus. Udu vajus sisse igast praost ja lukuaugust ning oli nii paks, et ehkki see väljak oli linnas üks kõige ahtamaid, paistsid majad teisel pool platsi hädavaevu kätte.

8

9

Nähes, kuidas see räämas pilv kõike varjates kaela vajub, võis mõelda, et Loodus paneb viimase välja ja pingu­ tab kõigest väest.

Scrooge’i kabineti uks oli lahti, et ta saaks silma peal pidada oma kirjutajal, kes pisikeses armetus kõr­ valkambris, nagu mingis kongis istu­ des, kirju kopeeris. Scrooge’i kabineti ahjus põles väga väike tuli, kuid kirju­ taja tuli oli veel nii palju väiksem, et see mõjus ühe hõõguva söena. Aga ta ei saanud tuld suuremaks teha, sest Scrooge hoidis söekasti enda kabine­ tis, ja päris kindel oli see, et niipea kui kirjutaja kühvliga tema tuppa ilmus, käskis ülemus tal selle käest panna.

Seepärast sidus kirjutaja kaela valge räbaldunud salli ja püüdis küünla­ leegi lähedal sooja saada, aga see katse kukkus läbi, kuna ta ei olnud just elava kujutlusvõimega mees. „Rõõmsaid jõule, onu! Kaitsku sind jumal!“ hüüatas reibas hääl.

See oli Scrooge’i õepoeg, kes tuli tema poole nii hoogsalt, et hääl oli esimeseks märgiks tema tulekust. „Päh!“ mühatas Scroooge. „Tobedus!“ Seesinane Scrooge’i õepoeg oli end kiire sammuga läbi udu ja jäite kõn­ dides nii üles soojendanud, et säras üleni: tema ilus nägu õhetas, silmad helkisid ja hingeõhk auras ka toas.

10

11

charles dickens (1812–1870) alus­ tas 12–aastasena tööd saapamäärdevabrikus, kui tema isa võlavanglas suri. Kümnetunnised tööpäevad karmides tingimustes jätsid lapsesse püsiva jälje, mis mõjutas tugevalt tema hilisemat loomingut ning pani aluse eesmärgile juhtida tähelepanu madalamast klassist pärit inimeste võimalustele. Hiljem töötas ta advokaadibüroos, ajalehekirjasaatjana ja parlamendireporterina.

Kirjanikuna alustas tegevust pseudonüümi all, luues skitse ajalehtedele. Dickensile omistatakse ettepanek hinnastada oma raamatud vaid ühe šillingiga, et võimaldada lugemist neile, kellel on kõige kehvem juurdepääs kirjandusele.

141

Raamatu väljaandmist on toetanud NORLA. This edition has been published with the financial support of NORLA

A CHRISTMAS CAROL

autor: Charles Dickens, 1843 illustratsioonid: © Lisa Aisato, 2022 selle väljaande esmatrükk norra keeles: © Kagge Forlag, 2022 Õigusi vahendanud Oslo Literary Agency tõlge eesti keelde: © Jüri Kolk ja Rahva Raamat AS, 2023

toimetaja: Ivika Lepik küljendaja: Heiko Unt projektijuht: Dea Oidekivi Trükitud trükikojas Print Best ISBN 978-9916-14-376-6

144

Maailma kuulsaim jõululugu.

Uues eestikeelses tõlkes, Lisa Aisato rikkalike illustratsioonidega.

E

benezer Scrooge armastab raha ja vihkab jõule. Jõululaupäeval istub ta sõbrata ja üksi oma suures külmas majas. Väljas helgivad akendevalguses lumekristallid ja tubades naudivad pered jõulutoitu. Scrooge läheb voodisse, kuid ei saa rahu. Öösel külastavad teda kolm vaimu, kes viivad ta endaga, rändama läbi öö ja aja.

Mees näeb, et miski pole nii, nagu ta arvas. Kõik, mida ta eeldas, saab ümber lükatud.

Ehk on ikkagi mõtet teistest hoolida?

ISBN 978-9916-14-376-6

146