Cromwell naidis

IAN GENTLES

CROMWELL (1599–1658)

JUMALA SÕDALANE JA INGLISE REVOLUTSIOON

INGLISE KEELEST TÕLKINUD TOOMAS TAUL

I. Tundmatu Oliver

19

I

TUNDMATU OLIVER

Ma olen sünnilt härrasmees, mitte teab mis kõrgest soost, aga ka mitte päris tähtsusetu.1

Esivanemad ja perekondlikud sidemed Oliver Cromwell sündis suures ja oma ümbruskonnas mõjukas Huntingdonshire’i perekonnas, millel oli hulk kuulsaid esivanemaid. Tema vanavanavanaema oli Henry VIII erasekretäri Thomas Cromwelli õde. Thomas juhtis omal ajal suurimat maa ümberjagamist Inglismaal pärast normannide vallutust: kloosterkondade kaotamist. Thomase õe perekond teenis peaaegu poole maakonnast moodustanud maade müügi pealt tohutut tulu.2 Cromwellid ehitasid endiste kloostrite asupaikadesse maju: ühe Hinchingbrooke’i, teise soode keskel asuvasse Ramseysse. Oliveri onu Sir Oliver kuulus maakonna kümne tähtsama perekonnapea hulka. Tema heldekäelisus oli põhjuseks, miks John Dowland pühendas talle ühe lauluraamatu. James I nautis tema ülevoolavat külalislahkust 1603. aastal oma võidukal teekonnal Edinburghist Londonisse ja külastas teda jahikirele järele andes hiljem

20

I. Tundmatu Oliver

veel mitu korda. Lõpuks käis helde võõrustaja mängimine Sir Oliverile üle jõu ning ta oli sunnitud Hinchingbrooke’i maja maha müüma ja kolima oma teise, Ramseys asuvasse majja.

Tema noorem vend Robert oli maakonna rahukohtunik, kes teenis aastas 300 naela, millest piisas, et elada Huntingdonis keskmise sissetulekuga aadlimehe elu. Selleks ajaks kui 25. aprillil 1599 sündis tema teine poeg Oliver, oli juba alanud kuulsa rüütliperekonna majanduslik allakäik.

Kõigele vaatamata saatis Robert oma poja 1616. aastal tavalise üliõpilasena protestantismist läbi imbunud Cambridge’i ülikooli Sidney Sussexi kolledžisse.

Isa makstav täiendav tasu võimaldas noorel Oliveril süüa õppejõududega ühes lauas ja elada paremates tingimustes kui vaesematest peredest pärit üliõpilased. Alghariduse oli ta omandanud juba Huntingdoni koolis, kus peamise koha õppekavas olid hõivanud ladina keel ja Kreeka-Rooma kirjandus. Huntingdoni kooli juhataja oli doktor Thomas Beard, kes oli lõpetanud Cambridge’i ülikooli ja teenis leiba ka vaimulikuna. Esindades protestantismi peavoolu, rääkis ta oma noorele õpilasele, et paavst on Antikristus, jumal sekkub kõigisse inimeste toimingutesse ning et õelaid karistatakse ja headele tasutakse hüvedega juba selles elus.

Katoliiklusevastasus ja usk jumalikku ettehooldusse säilisid Oliver Cromwellis kogu elu. Näib, et üliõpilasena ei hoolinud ta eriti teadmiste omandamisest. Kui piibel kõrvale jätta, siis ainus raamat, mida teda teatakse lugenud olevat, oli Sir Walter Ralegh’ jumalikku ettenägelikkust jutlustav „Maailma ajalugu” (History of the World). Hiljem räägiti, et ta „uuris rohkem inimesi kui raamatuid”.3 Kui rojalistide levitatud kuulujutud, et oma noorukiaastad raiskas ta prassingutele, on tõenäoliselt väljamõeldis, siis väide, et üliõpilasena oli ta „üks peamisi ... jalgpalli, kurikamängu ja igasuguste muude lärmakate spordialade ning mängude harrastajaid”, kõlab usutavalt.4 Puritaanist kirjanik Richard Baxter olevat kuul-

I. Tundmatu Oliver

21

nud ka seda, et Cromwell olnud nooruses „priiskaja”, mis võib viidata tema tõestatud kirele hasartmängude vastu.5 Oliveri tudengielule saabus järsk lõpp 1617. aastal, kui suri tema isa. Ta läks tagasi koju ja temast sai ainult naistest koosneva pere pea, kelle sissetulek oli kõigest 100 naela aastas. Kodust oli lahkunud vaid üks Oliveri õde, kes oli abiellunud sealsamas Huntingdonis elava Valentine Waltoniga.

Hiljem sai õemehest üks tema lähedasemaid sõpru ja 1640. aastatel ka relvavend. Ülejäänud viis õde ja ema jäid elama temaga ühe katuse alla. Tegelikult ümbritsesid naised Oliveri kogu elu jooksul, kui välja arvata aeg, mil ta viibis sõjakäigul.

Ta kasvas üles koos kuue õega, kes külvasid oma ainsa ellu jäänud venna kindlasti üle tähelepanuga. Täiskasvanueas sündis talle endale neli tütart, kellele ta pööras omakorda palju tähelepanu. Ema aga elas Oliveriga ühes leibkonnas kogu oma 37 aastat kestnud lesepõlve vältel. Oliver tundis ema vastu kiindumust ja õrnust ning pole kahtlust, et ema vastas talle samaga.6 Vahest oli just ema see, kes soovitas Oliveril millalgi 1617. ja 1620. aasta vahel kolida Londonisse, et omandada maaomanikule oma valduste haldamiseks vajalikud juriidilised teadmised.7 Ning seal, Londonis, kohtas ta 21-aastaselt naist, kellega hiljem abiellus.

Elizabeth Bourchier oli ühe Londoni varaka köösneri vanim tütar, kelle isa oli rüütliseisusse tõstetuna võtnud Richi perekonnalt rendile Essexis asuva maavalduse. Elizabeth oli Oliverist kaks aastat vanem ja sünnitas talle vähem kui kahe aastakümne jooksul üheksa last. Kõik märgid näitavad, et nende abieluliit oli õnnelik ja seda tumestasid üksnes laste surmad. Oliveri ja Elizabethi poeg James suri juba imikuna (1632), nende esmasündinu Robert aga 17-aastaselt kas siis palaviku või mingi koolis juhtunud õnnetuse tagajärjel.

Teine poeg Oliver suri tüüfusse ajal, mil ta teenis parlamendi armees (1644). Enneaegselt surnud lastest viimane oli tütar Elizabeth (Bettie), Oliveri lemmiktütar (1658). Lapse kaotus, mis tol sajandil oli üsna tavaline, on rängim löök, mis

22

I. Tundmatu Oliver

ühele vanemale võib osaks saada, ja Cromwell kirjutas hiljem, et „Roberti surm läbistas mu südame nagu pistoda”. Ning pole kahtlust, et sama tundis ta ka Oliveri ja Bettie puhul.

Ainsat teist laadi valu põhjustas nende abielule Cromwelli pikaajaline eemalviibimine sõja-aastatel ja tema suutmatus kirjutada koju nii sageli, kui Elizabeth seda oleks soovinud. „Tõepoolest, mu elu on sinu äraolekul vaid poolelu,” kurtis naine kord.8 Cromwell vastas talle samasuguseid väljendeid kasutades: „Mulle meeldib kirjutada oma kallikesele, kes on mulle väga südamelähedane.” „Sa oled mulle kallim kui ükskõik kes.”9 Oma ennastsalgava pühendumusega kinkis Elizabeth Oliverile abielu kestel „vankumatu meelerahu”, mis võimaldas tal elada avalikku elu, kulutamata tähelepanu kodustele pahandustele.10 Kuigi nende abielu rajanes vastastikustel tunnetel ja oli viljakas, ei näi see olevat parandanud Cromwelli majanduslikku olukorda. On kaheldav, kas Elizabethi kaasavara üldse kunagi Oliverini jõudis.11 Ent naise kaudu sõlmis ta sidemed Londoni kaupmeeskonna ning ka mõne Essexi tähtsama perekonnaga: Barringtonide, Mashamite, St Johnside ja eelkõige Richidega, eriti just kahe mõjuvõimsa venna, Warwicki ja Hollandi krahviga.12 Ka Oliveril endal oli üsna nimetamisväärseid sidemeid. Üks tema nõbudest (Elizabeth) oli abielus pretsedendiõiguse kuulsa advokaadi Oliver St Johniga, kes oli pidanud juriidilisi lahinguid Saye ja Sele’i vikondi ning John Hampdeni eest, kui nood vaidlustasid Charles I kehtestatud uue laevarahamaksu. Suhteid Richi perekonnaga tihendas Oliver ka ise, pannes oma pojad õppima nende asutatud Felstedi kooli.

Arvatavasti olid just sugulussidemed ja mitte vara põhjuseks, miks Oliver Cromwell valiti 1628. aastal ühena kahest mehest esindama parlamendis Huntingdoni väikelinna.

Olles küllap noorim parlamendiliige, ei mõjutanud ta selle parlamendi koosseisu tööd peaaegu mingil kombel: ta esines ainult ühe kõnega religioonikomitees, võttes sõna ühe

I. Tundmatu Oliver

23

arminiaani ehk antikalvinistliku piiskopi vastu. Arminiaanid eitasid õpetust ettemääratusest, jutlustasid kuuletumist kuninga poolt parlamendi heakskiiduta kehtestatud maksudele ning nende jumalateenistus oli oma laadilt pigem „paavstlik”. Cromwelli saamatut rünnakut nende vastu on nimetatud „väga liisunud õlleks”.13 Hoolimata sellest, et ta oli hiljuti valitud parlamenti, oli Cromwelli aastasissetulek juba kümme aastat abielus olnuna endiselt umbes sada naela, mis polnud maa-aadliku maine säilitamiseks piisav. Asja tegi hullemaks see, et ta tõmmati kohalikul tasandil ägedasse poliitilisse konflikti, millest paraku väljus kaotajana. Võitluse keskmes oli linnale tehtud suur rahaline annetus. Probleem seisnes selles, kas õpetada annetatud raha eest vaestele selgeks mõni amet või jagada pool rahast vaestele ja panustada teine pool täiendavate jutluste eest tasumisse. Cromwell näib olevat kuulunud selle vähemuse hulka, kes väitis tulutult, et kogu raha tuleb anda vaestele. Julguse eest hakata vastu linna valitsevale oligarhiale, mille eesotsas oli Montagu perekond, karistati teda sellega, et jäeti ilma raehärra kohast, kuigi oma seisuse poolest oleks ta sellesse ametisse sobinud. Erimeelsused viisid ägeda vaidluseni Cromwelli ja paari juba valitud raehärra vahel. Temast kanti ette salanõukogule, kutsuti selle ette aru andma ja paigutati eeluurimisvanglasse. Pärast seda, kui Cromwell oli kuus päeva kongis külmetanud, tegi lord-salapitsatihoidja rolli täitev Manchesteri krahv talle (6. detsembril 1630) noomituse ja nõudis, et Cromwell oma tulipäise sõnavõtu eest avalikult vabandust paluks.

See vahejuhtum märgib pikaajalise, veel 1640. aastatessegi ulatunud vaenu algust Cromwelli ja Montagu (Manchesteri) perekonna vahel.14 Montagude poliitiline ostrakism tähistas seni suurimat madalseisu Cromwelli elus. Nüüd tundis ta, et peab provintsist pääsema: järgmise aasta jooksul müüs ta 1800 naela eest ära peaaegu kogu oma ligemale seitsme hektarini küündi-

24

I. Tundmatu Oliver

nud pärandmaavalduse. Seejärel lahkus ta Huntingdonist ja kolis selle lähedal asuvasse veel väiksemasse St Ivesi linna.

Seal oli ta sama hästi kui vabatalunik, kes töötas põllul koos oma palgatud sulastega. Cromwelli järgmist sammu võibki ehk põhjendada raske majandusliku olukorraga. Tema ema vend Sir Thomas Steward oli lastetu ja Cromwell kui Stewardi ainus õepoeg tema kõige tõenäolisem pärija. Ent oli veel rida sugulasi, kellele Sir Thomas võis samuti soovi korral oma vara pärandada. Et seda vältida, taotles Cromwell 1635. aastal onu hulluks kuulutamist – see võimaldanuks tema valduste majandamise üle võtta. Plaan ei läinud aga läbi ja nüüd seisis Cromwell silmitsi tõsiasjaga, et äärmiselt vihane onu võib ta oma testamendist üldse välja jätta. Lõpuks juhtuski nii, et Sir Thomas ei määranud Oliveri oma testamenditäitjaks, ent jättis järgmisel aastal oma surivoodil suurema osa varast – mitu rendilepingut, mis olid Ely katedraali kapiitli valduses – siiski õepojale, kuid klausliga, et enne tuleb ära maksta tema üsna kopsakad võlad ja alles siis võib Oliver hakata saama sissetulekut. Kulus peaaegu kolm aastat, enne kui Oliver vabanes rahalistest kohustustest, kuid lõpptulemusena ületas tema sissetulek nüüd varasema kolmekordselt.15 Seejärel kolis ta koos perekonnaga Elysse ja üüris katedraali lähedal suure maja, mis on alles tänini.

Tõik, et nüüdsest koosnes suurem osa Cromwelli sissetulekust kirikule makstavast kümnisest, on usuradikaali jaoks piinlikkust valmistav. Selline majanduslik olukord muutis ta erakordselt tundlikuks peapiiskop William Laudi katsete suhtes avaldada vaesunud vaimulike elatustaseme tõstmiseks survet neile ilmalikele, kes olid ostnud endale õiguse koguda kümnist, mida varem oli makstud neilesamadele vaimulikele. Siiski võimaldas Stewardi varandus Cromwellil oma rahaasjad korda saada ja andis talle vaba tee üleriigilisse poliitikasse naasmiseks.

110

VI. Revolutsioon, kuningatapp, vabariik

VI

REVOLUTSIOON, KUNINGATAPP, VABARIIK

Charles Stuart, see verejanuline inimene.226

Tõotatud sõda (1648) Cromwelli seisukohast vaadatuna olid kuningas ja šotlased astumas rüvedasse liitu eesmärgiga kukutada võimult sõltumatud puritaanid ja uus musterarmee ning panna Charles uuesti troonile. Iga hetk võis vallanduda uus kodusõda koos šotlaste sissetungiga. Cromwell ja Ireton keskendasid oma tähelepanu sõjaerakonna mõju tugevdamisele parlamendis.

Alamkojas kõneldes mõistis Cromwell kuninga hukka kui lõhestaja ning avaldas jõuliselt toetust vastuhääletuspöördumisele, nõudes, et nüüdsest lõpetataks igasugune suhtlemine kuninga ja parlamendi vahel. Mida vihasemaks Cromwell sai, seda enam sülitas ta tuld ja tõrva ning oma kõne lõpetas ta reaga Iiobi raamatust: „Sina ei pea mitte taluma jumalavallatu valitsemist”.227 Lordide kojas oli sõjaerakond jäänud vastuhääletuspöördumise arutamisel vähemusse, mistõttu Cromwell ja teised ohvitserid rakendasid selleks, et pöördu-

VI. Revolutsioon, kuningatapp, vabariik

111

mine seal läbi läheks, hirmutamistaktikat. Esmalt saavutasid nad vastuhääletuspöördumisele armee peanõukogu heakskiidu. Seejärel, tulles vastu alamkoja palvele pakkuda Londonis kaitset rahvarahutuste vastu, saatsid nad kaks rügementi hõivama Whitehalli ja Mewsi (praeguse Trafalgari väljaku lähedal) ning tõid teised rügemendid pealinnale lähemale.

Lordide koda sai vihjest aru ja võttis pöördumise vastu.

Rojalistide kihutus- ja korraldustöö kulges 1648. aasta esimestel kuudel kiires tempos ning raevukalt nii Londonis, Kentis, Essexis, Norfolkis, Suffolkis, Worcesteris, Devonis kui ka Walesis – kui nimetada vaid tähtsamaid piirkondi, kus lõõmasid valitsusvastased meeleolud.228 Charlesi kroonimise aastapäeval, 27. märtsil süüdati Londonis lõkkeid, peatati tõldu, neis sõitjaid sunniti jooma kuninga terviseks ning Charlesi vangivalvuri kolonel Hammondi kuju lohistati mööda tänavaid, riputati seejärel võllasse, võeti sealt maha, raiuti neljaks ja põletati.229 Kaks nädalat pärast seda puhkes tõeline mäss, mis hõlmas 3000–4000 rojalisti eesotsas õpipoistega; nad liikusid mööda Fleet Streeti ja karjusid: „Elagu kuningas Charles!” Londoni maakaitseväelased polnud suutelised neid taltsutama. Alles Cromwellil läks korda sellele jõudemonstratsioonile ratsaväeüksuse abiga lõpp teha, kuid paari-kolme tapetud ja mitme raskelt haavatud õpipoisi elu hinnaga.

Varsti näisid vastuhakud haaravat kogu riiki, sest muidu passiivne enamus võttis jõu kokku, et kukutada vihatud ümarpeade türannia. Pöördudes taas traditsioonilise rõõmsa meelelahutuse poole – tähistades trotslikult jõulupühi (mille puritaanlik parlament oli hiljuti keelanud), juues tervisetooste, mängides pühapäeviti kriketit, süüdates lõkkeid, tantsides maipühal ümber maipuu ja ratsutades võidu hobustel – nõudsid inimesed ühtlasi, et Charles pandaks taas troonile ning võetaks uuesti kasutusele anglikaani kiriku liturgia. Miks oli neid vanu kombeid äkki vaja? Osalt sellepärast, et nii sai näidata oma põlgust uue režiimi vastu, ent

112

VI. Revolutsioon, kuningatapp, vabariik

ühtlasi kõneles see ka inimeste igatsusest kodusõjale eelnenud ajajärgu kujuteldava harmoonia ja stabiilsuse järele.230 Kuid asjaolul, et suurem osa elanikkonnast vihkas ümarpeade türanniat, polnud mingit tähtsust. Ülestõusud olid halvasti kooskõlastatud ja ümarpeade üksused olid ülekaalus, need koosnesid kogenud veteranidest, kes polnud kolme aasta jooksul saanud lüüa ainsaski tähtsamas kokkupõrkes. Armee arvuline ülekaal ei suutnud siiski takistada selle ridades levivat psühholoogilist enesekindlusekriisi, mis johtus oma ebapopulaarsuse tajumisest ning sellest, et kuningas nähti taas ohtu ja ähvardust sõjaväe olemasolule. Äkitselt tundus, et kõik läheb kohutavalt valesti. Valmistudes suunduma riigi eri osadesse, et taas kord kuninga jõududega võitlusse astuda, tulid ohvitserid kokku palvuseks, millele eelnes püha paast armee Windsori peakorteris. Kaks päeva arutlesid ohvitserid selle üle, miks nende sõjalised võidud näisid olevat kaotanud oma mõju kõikjal, kuhu nad ka ei vaadanud. Cromwell nõudis, et kõik mõtleksid järele, kas armee pole ehk teinud midagi halba või on vahest nemad „üksikisikutest kristlastena” saatnud korda midagi, mis seletaks „neid meile osaks saanud kurbi etteheiteid”. Alles palvekogunemise kolmandal päeval saavutati läbimurre.

Sõna võttis kolonelleitnant William Goffe, kes asus lahti mõtestama Saalomoni õpetussõnadest pärit rida „Pöörduge minu noomimise alla!”. Mingil põhjusel läks tema öeldu kuulajatele väga südamesse ja kutsus neis esile patukahetsustunde. „Keegi polnud suuteline sõnakestki lausuma, sest kõik nutsid kibedasti, osalt sellepärast, et tundsid häbi oma uskmatusest johtunud ülekohtu pärast, ligimese ees valdava labase hirmu pärast ja lihalike otsuste pärast ..., mis tehtud meie eneste tarkusest, mitte aga silmas pidades jumalasõna.”

Tegemist oli tavatu emotsionaalse puhastumisega, mida armeedes vaid harva, kui üldse, ette tuleb. Ilma vähimagi nurinata olid kõik nõus sellega, et nüüd tuleb minna ja võidelda nende vastu koondunud vaenlastega, „alandlikus

VI. Revolutsioon, kuningatapp, vabariik

113

kindluses ainult Issanda nimesse, et me nad hävitame”.

Enamgi veel, nüüd teadsid nad, et kui on vaenlase hävitanud, on nende kohus „kutsuda Charles Stuart, too verejanuline inimene, aru andma valatud vere ja kuritegude eest ..., mis ta on toime pannud Issanda tahte vastaselt ning selle vaese rahva liikmete suhtes”.231 Niipea kui kohtumine lõppes, läksid ohvitserid laiali, et suunduda sõdima rojalistidest ülestõusnutega.232 Möödus neli kuud, enne kui nad jälle sellesama katuse all kokku said. Fairfax ja Skippon võtsid enda hooleks Kenti, Londoni ja Essexi, Cromwell siirdus Lääne-Inglismaale, et astuda seal vastu Walesi rojalistidele. Niipea kui ta oli hõivanud Chepstow’ kindluse, saatis ta osa vägesid põhja poole appi kolonel Lambertile. Vajadus tugevdada parlamendi jõude Põhja-Inglismaal veel enne, kui Wales oli täielikult kontrolli alla saadud, tegi Cromwelli ülesande raskemaks. Mai viimasel päeval kogus ta koos kolonel Thomas Hortoniga 8000 meest Pembroke’i kindluse ette. Suurtükkide puudumise tõttu polnud neil võimalik kindluse paksudele kivimüüridele märkimisväärset kahju tekitada. Teisel pool neid müüre oli 2000 meeleheitel meest, kel jätkus toidutagavara vaid kolmeks nädalaks. Cromwelli poole olid küll teel rasked kahurid, ent kuna lakkamatult sadas, liikusid need edasi kohutavalt aeglaselt. Ühe järjekordse tormi ajal kukkusid kahurid Severni jõe suudmes mutta ja kulus mitu päeva, enne kui need sealt välja sikutati. Niipea kui suurtükid olid Pembroke’i jõudnud, asus Cromwell kindlust tulistama.

Nädala pärast loovutasid kaitsjad kindluse talle.

Käes oli juuli ja võit Walesis oli jäänud hilja peale, sest Hamiltoni hertsog oli koos 9000-mehelise Šoti väega juba üle piiri Inglismaale tunginud. Varsti ühines nendega kindralmajor George Monro, tuues endaga Iirimaalt kaasa umbes 3000 lahingus karastunud ratsa- ja jalaväelast. Hamilton aga laskis talle antud võimaluse käest, käskides Monrol jääda oma vägedega piiri lähedale, et vältida konflikti tema

114

VI. Revolutsioon, kuningatapp, vabariik

ja teiste väejuhtide vahel. Samuti ei osanud ta ära kasutada edemust, mille olid kätte võidelnud Inglise rojalistid. Sir Marmaduke Langdale oli saja mehega hõivanud strateegiliselt tähtsa Berwicki kindluse. Tema relvavend Sir Philip Musgrave oli ratsutanud Carlisle’i, teise tähtsama piiriäärse kindluse juurde ja hõivanud selle vaid 16 mehega. Seejärel saavutas Langdale veel ühe hiilgava võidu, kui tema 20 meest tungisid maskeeritult Lõuna-Yorkshire’is asuvasse suurde Pontefracti kindlusse ja võtsid selle parlamendile alluvate kaitsjate käest ära.

See rojalistide ootamatu edu andis tugeva löögi PõhjaInglismaal asuvatele parlamendi vägedele. Kolonel Lambert, kelle jõud vajanuks täiendamist, oli Cromwelli üksuste saabumiseni suuteline pidama üksnes viivituslahinguid. Kui šotlaste sõjavägi kohale jõudis, näis, et Lamberti tõrjeoperatsioonist pole abi. Šotlasi kimbutasid küll lahkhelid, kuid Hamiltoni käsutuses olid sellegipoolest lahingukarastuse saanud üksused ning tema sõjavägi ületas ka ilma Monro täienduseta arvuliselt Lamberti ja Cromwelli ühendjõude.

Mõlema poole võitlusvaimule mõjus halvasti kõige vihmarohkem suvi, mida sealkandis nähtud.

Kuna Wales oli kontrolli alla saadud, asus Cromwell marsile, et Lambertiga ühineda. Ta läks Pembroke’ist teele 4200 mehega, varem Lambertile saadetud 1000 jalaväelast olid juba kohale jõudnud. Hamiltoni kõhklemine võimaldas Cromwellil ja Lambertil oma jõud takistamatult ühendada.

Väärib märkimist, et Cromwell ei kiirustanud oma mehi põhja poole liikuma. Kogu teekonna vältel värbas ta uusi sõdureid ja kuna paljudel neist puudusid korralikud jalatsid, peatus ning puhkas ta kolm või neli päeva, kuni Northamptonist ja Coventryst saabus kohale 2500 paari saapaid ja sukki.

Leicesteri linnapea ja raehärrad kasutasid avanenud võimalust ning tõid talle ja ohvitseridele kingituseks veini, kuivikuid, suhkrut, õlut ja tubakat.233 8. augustil Doncasterisse jõudnud, ootas ta jälle kolm päeva, kuni Hullist saabusid

VI. Revolutsioon, kuningatapp, vabariik

115

kohale suurtükid ja Pontefracti piirajate hulgast saadeti talle kogenud täiendus. Igas Cromwelli teekonna etapis kajastus tema väljakujunenud harjumus mitte riskida sõdurite eluga ja mitte saata neid ettevalmistamatult lahingusse.

Prestoni lahing Kui Cromwell ja Lambert 13. augustil lõpuks Yorkshire’is Riponi lähedal kohtusid, kuulus nende ühendatud väkke umbes 9000 meest.234 Langdale oli viinud oma väed üle Penniinide Prestoni suunas, kus ta lootis kohtuda šotlastega.

Cromwell asus teda jälitama, olles otsustanud takistada vastaste ühinemist. 16. augustiks oli ta oma marsil jõudnud kohta, kus „Penniini kõrgendike sõlmilised lihased lähevad üle laugeteks karjamaadeks ja Ribble’i alamjooksu viljakateks tarandikeks”.235 Samal päeval toimunud sõjanõukogus otsustas ta, et vaenlasele tungitakse kallale mitte Ribble’i lõuna-, vaid põhjakaldal. Otsuse ajendiks oli Cromwelli soov sissetungijad mitte üksnes tagasi Šotimaale tõrjuda, vaid nad sootuks hävitada. See oli üpris söakas strateegia.

Langdale ja šotlased ei osanud aimatagi, et on surmaohus. Selle asemel et oma jõude koondada, oli Hamilton lasknud neil põhja-lõunasuunaliselt välja venida. Suurem osa tema ratsaväest oli liikunud lõunasse Wigani juurde ning jalaväge, mis asus ratsaväest kuni 32 kilomeetrit põhja pool, jäi katma üksnes väike arjergard. Langdale koos oma 3600 mehest koosneva üksusega asus Hamiltoni jõududest ligi kümme kilomeetrit idas. Kui ta lõpuks teada sai, kui lähedal Cromwell talle on, üritas ta kiiruga Prestoni poole taganeda.

Mõistnud seejärel, et lahingut ei õnnestu vältida, asus ta linna viiva maantee ääres kaitsepositsioonile (vt 4. kaarti).

Prestoni lahing koosnes kahest kokkupõrkest, kusjuures esimene neist kestis keskpäevast umbes kella kuueni õhtul, teine aga kella kuuest kuni pimeduse saabumiseni.236

XIII. Kas hobusekasvataja ning kunstide soosija?

271

XIII

KAS HOBUSEKASVATAJA NING KUNSTIDE SOOSIJA? LUULE, MAALIKUNST, TEATER JA POLIITILINE FILOSOOFIA PROTEKTORAADI AJAL

Ükski mässaja pole olnud kunstide sõber.635

K

õige järgi otsustades poleks saanud maa-aadlikku, iseõppinud sõjameest, halastamatut poliitilist manipuleerijat ja innukalt jumalakartlikku Cromwelli küll pidada kunstide soosijaks. Tema rõivavalik ja temast säilinud portreed manavad pigem silme ette inimese, kel jätkus ilu jaoks vähe aega. Tugeva kehaehitusega mehena, kel oli jõhkravõitu naljasoon, meeldis talle kõige rohkem veeta aega vabas õhus. Ent nagu peatselt näeme, on see esmamulje petlik.

On tõsi, et ta näib olevat toetanud pika parlamendi otsust keelustada teatrid ning ka protektoraadi ajal ei võtnud ta midagi ette avalikkusele mõeldud etenduste taaslubamiseks.

Samuti meeldisid talle Inglise maahärrade traditsioonilised meelelahutused: jaht nii pistrikuga kui ka ilma, samuti ratsutamine. Kuid eri aegadel ilmutas ta elavat huvi ka muusika, luule, maalikunsti ja skulptuuri vastu.

272

XIII. Kas hobusekasvataja ning kunstide soosija?

Meelelahutused vabas õhus: pistrikuga jaht, küttimine, ratsutamine Vabas õhus lahutas Cromwell meelt nii nagu tema seisusest mehele sobilik. Juba noorena armastas ta pistrikujahti ning hiljem protektoriks saades soosis kõigiti seda harrastust, andes sellega vahest märku oma konservatiivsest mõttelaadist. Üks tema esimesi kirju on tänuavaldus ühele teisele maa-aadlikule selle eest, et too oli leidnud tema kadunud jahikulli.636 Naastes 1651. aastal Worcesteri lahingust, tegi ta Aylesbury lähedal lühikese peatuse, et pidada jahti pistrikuga. Kui Cromwell sai lordprotektoriks, käis ta mõnikord pistrikuga jahil Hounslow’ nõmmel, mis asub üsna Hampton Courti lähedal. Teades tema kirglikku huvi selle harrastuse vastu, saatis Ida-Friisimaa vürst talle 1654. aasta detsembris kingituseks jahikulle. Ka Oliver ise otsis parimaid kulle nii Euroopast, Šotimaalt kui ka Iirimaalt. Mida teised ka poleks mõelnud, tema ise ei näinud pistrikujahi ega jumalakartlike reformide vahel mingit vastuolu. Tõepoolest, osa Cromwellist ihkas taasluua seda vana head Inglismaad, kus härrasmees „võis kõndida vabalt mööda välju”, kull käe peal istumas.637 Veel suuremat huvi pakkusid talle hobused ja hirvejaht.638 Keelustades 1654. aastal hobuste võiduajamised, ei teinud ta seda mitte vaenulikkusest mainitud spordiala vastu, vaid põhjusel, et levis kahtlus, nagu kasutaksid rojalistid neid kokkutulemisi kattevarjuna kontrrevolutsiooniliste vandenõude sepitsemiseks. Tegelikult võttis üks Oliveri hobune vaid mõni kuu enne keelu kehtestamist osa Surreys Epsom Downsis toimunud võiduajamisest. Cromwelli armastus hobuste vastu oli laialt teada, nagu teati ka seda, et pole paremat võimalust tema soosingu pälvimiseks kui kinkida talle hobune. Kui ta lahkus 1649. aastal Londonist, et minna Iirimaale sõjakäigule, vedasid tema tõlda „kuus uhket hallikasvalget flandria mära”.639 1650. aasta juulis kingiti

XIII. Kas hobusekasvataja ning kunstide soosija?

273

Cromwellile Staffordshire’is asunud endisest kuninglikust Tutbury hobusekasvandusest kuus parimat hobust. Kardinal Mazarin saatis talle Pariisist neli hobust. Ka Oliver saatis hobuseid kingituseks neile, kellele ta tahtis muljet avaldada, näiteks Bulstrode Whitelocke’ile ja Rootsi suursaadikule.

Veel enam kui hobuste omanikku tunti teda kui osavat ratsutajat. Kord viis ta Rootsi suursaadiku pärast Hampton Courtis toimunud lõunasööki jahile, kus nad „ajasid taga ja tapsid ühe rammusa soku”. Pandi tähele, et suursaadik ei kippunud eriti protektori kannul üle sügavate kraavide hüppama, kartes hobuse seljast maha kukkuda.640 „Tema kirg tuliste hobuste vastu”641 ja soov neist viimane välja pigistada tõidki 1654. aasta sügisel Hyde Parkis kaasa tolle kuulsa tõllaõnnetuse, mis oleks Cromwellile peaaegu elu maksnud.

Lisaks hobuste pidamisele ja nendega ratsutamisele oli Cromwell ka suurepärane hobusearetaja. Kasutades oma ametikohta, laskis ta Euroopast, Põhja-Aafrikast ja LähisIdast tuua Inglismaale parimaid tõuhobuseid. Itaaliast ostis ta napoli traavleid: kaks täkku ja neli mära. Marokost laskis tuua berberi hobuseid, kes olid kuulsad nii oma väleduse kui ka „kauni kehakuju ja kenade proportsioonide poolest”.

Samuti kavatses ta tuua Inglismaale araabia hobuseid, et oma hobusekasvanduses pisut tõugu uuendada. Enne 1650. aastaid oli Briti saartel araabia hobuseid väga vähe. Lühidalt öeldes kavatses Cromwell eelmiste monarhide eeskujul rajada oma tõutalli. Kui napoli ja berberi hobustega ei tekkinud tal probleeme, siis araabia hobuste omandamise soovi nurjas – kui üht looma mitte arvestada – Süürias ja Türgis puhkenud kodusõda. Just neist riikidest oli ta plaaninud hobuseid importida. Oliveri ainus „araablane”, niinimetatud valge türgi täkk, kuulus hiljem Charles II-le, kes teda edasi aretas; ja peaaegu kindlasti elavad selle täku geenid edasi tänapäeva täisverelistes ratsahobustes.