Comandante näidis lk d

RORY CARROLL

COMANDANTE HUGO CHÁVEZI VENEZUELA

2

MIRAFLORESE MÜÜRIDE VAHEL

C

omandante oli harjunud hilja ärkama. Teada-tuntud fakt, et ta töötas kaua, kuni kella kolme või neljani hommikul, sünnitas legendi, et ta magab öösel ainult kaks-kolm tundi. Päriselt kippus ta voodist välja kella kaheksa ja üheksa vahel hommikul. Ehkki ta kibeles tööd alustama, pühendas ta suurt tähelepanu isiklikule hügieenile ja kaasnevatele rituaalidele.

Hoogne dušš – ta võttis ise aega, et see kestaks alla kolme minuti –, millele järgnesid ülipüüdlik habemeajamine, küünte lõikamine ning pöetud kräsus juuste kammimine. Kehalõhn oli talle vastik, nii et ta võitles troopilise kuumuse vastu tualettvee ja deodorandiga. Abilised imestasid isekeskis, kuidas comandante suutis nii kaua aastaid higi, pori ja määrdeõli sees sõjamees olla.

Peagi pärast ametissepühitsemist 1999. aasta veebruarikuus tekkis tal harjumus veeta ööd Miraflorese palees, mitte aga sõita läbi linna presidendiresidentsi La Casonasse, kus tema naine Marisabel ja lapsed kõrgete valgete müüride taga elasid. See oli praktiline, kuna ta ei soovinud, et soomustatud autode konvoi ajaks juba enne koidikut tema perekonna ja pool linna üles. Pealegi oli ta veetnud enamuse täiskasvanud elust kasarmus ning talle meeldis tööd ja isiklikku elu ühitada. Mõistagi sümboliseeris palee, seesama palee, millele tema sõdurid olid seitse aastat varem putšikatse ajal tormi jooksnud, talle võimu, mida ta oli nii kaua sihtinud.

Tema eluruumid olid kasinad, lausa mungakongi meenutavad, koos väikese hästi korrastatud raamatukapiga, kus leidus traktaate ajaloost, poliitikast, filosoofiast ja kirjandusest. Mõned, nagu Bolívari teosed, püsisid riiulis pikki aastaid. Teised olid põgusad külalised, jäädes vaid mõneks päevaks või nädalaks, kuni nad tegid ruumi uustulnukatele. Kui president sellest toast välja tuli, siis serveeris valges jakis kelner otsekohe väikses portselantassis magusat musta kohvi. Comandante võttis kohvitassi endaga kaasa sala situacional’i, maa-alusesse situatsiooniruumi, kuhu pääses magnetkaardiga. Seal sees kössitas umbes kakskümmend tsiviilisikut ja ohvitseri arvutite, ettekannete ja ajalehtede kohal, rääkis sosinal telefonisse, kirjutas tahvlitele ning kinnitas märkmelehekesi seintele, mida katsid maakaardid ja tabelid. See oli palee närvikeskus, presidendi silmad ja kõrvad.

27

Esimene raport oli pühendatud meediale, ka regionaalsetele ajalehtedele ning varahommikustes jutusaadetes kõlanule. Siis rahvusvaheliste sündmuste lühikirjeldus ning päevaste valitsus- ja parteitoimingute loetelu. Kui avalikkuses pidas president ennast üleval ülespuhutult, siis siin ta talitses ennast ja kuulas tähelepanelikult teisi.

Kui polnud hädaolukorda, sõi ta hommikusööki – maisijahust tehtud võileibu arepa’sid – terrassil, millel olid rookatus, potitaimed, rippvoodi ja suur puust laud, mille taga ta nii töötas kui ka einetas. Söömise ajal luges ta kirju, mida palujad olid talle eelmise päeva avalikel sündmustel ulatanud. „härra president, ma söandan paluda teie käest maja meie issanda Jeesus Kristuse nimel olen kahe lapse ema ja töötu pole kus elada kaksteist aastat elan neetuna 0416-3627075 ja 0426-7238700 24. juuli barrio 170 N tänav 49E-89 see on ema aadress.” Nouvy Pirela. „Südamlik bolivaristlik tervitus, ma sooviksin teie abi endale töö ja emale pensioni saamisega. Ma annan teile oma telefoninumbri 02123228014 ja 4129376741. Teie kiiret vastust oodates jätab see seltsimees teiega hüvasti.

JUMAL ÕNNISTAGU TEID MINU PRESIDENT.” Gloria Camejo Mujica. „Hr President ma vajan teilt abi olen puudega tahan valitsuses töötada nagu tõeline revolutsionäär… te olete Simon Bolivari õige poeg Jumal õnnistagu teid.” Hernan Cortes „Hr president minu tervitused, ma kirjutan teile kuna tõepoolest ma vajan teie abi minu nimi on jorge camacho olen pensionieas palun teie sekkumist olen olnud 18 aastat abielus ja nüüd tahan lahuttust ega saanud seda kuna abielutunnistuses on viga number ei sobi minu isikutunnistusega ja ma olen kõik järele proovinud ega suutnud midagi ära teha olen evangeelne kristlane ja tahan abielluda naisega kes on 10 aastat olnud minu partner…” Jorge Camacho.

Ikka edasi ja edasi, mõni vaid üksikud read, teised palju lehekülgi, lood nurjunud püüdlustest, halvast õnnest, rikutud tervisest, ületamatutest probleemidest, kalgist bürokraatiast, kuidas kõik tahavad midagi – puusaliigese proteesi, raha äri alustamiseks, lastele jõulukinke, autot, traktorit.

Rahva seas liikuvat presidenti tülitati nii rohkete palvekirjadega, et teda hakkas saatma ametlik soovide vastuvõtja. „Palee andis mulle vesti ja seljakoti ning ma käisin presidendiga kaasas, kui ta oli rahva keskel. Ma võtsin enda hoolde kõik kirjad, mis talle pihku pisteti,” ütles Carmen Colmenares, erruläinud soovide vastuvõtja. „Jumaluke, terve linn ilmus välja. Meid lämmatas rahvarohkus ja armastus, mida nad tema vastu tundsid. Kõik tahtsid teda kallistada ja midagi küsida.” Kirju kogunes nii ohtrasti, et palees rajati omaette osakond, et teha nendest iga päev trükitud kokkuvõte.

Seda lugeski president hommikusöögi juurde. Kui ta pani kahvli kõrvale, et mõnele palvele pastakaga ring ümber tõmmata, siis sai see nimetatud

28

osakonnas, kus iga kirja talletati, erilise tähelepanu osaliseks. Osakonda nimetati Sala de la Esperanzaks, Lootusebürooks.

Comandante’le meeldis hommikul terrassil olla, kuna sinna puhus mahedat tuult, seal oli rustikaalset hõngu ning sealt avanes vaade üle Caracase.

Sajand varem oli Miraflores seisnud omaette häärberina keset põlde, ent nüüd surus linn igast küljest ligi kui betooni ja häälekate signaalpasunate keeristorm. Lõuna pool kerkis järsk küngas täis räpaseid tornelamuid, mille akendest rippus pesu. See kandis 23. jaanuari aguli nime kuupäeva järgi 1958. aastal, mil selle ja teiste kvartalite elanikud kihutasid diktaator Marcos Pérez Jiménezi maapakku. Nüüd oli see comandante’le lojaalne kant. Sellest ida poole paistsid Valle Arriba, pankurite ja diplomaatide elupaiga haljad nõlvad ja kreemikarva villad. Kui minna põhja poole, siis algasid südalinna kontorihooned ja kauplused palee sissekäigust vaid kvartali kaugusel. Mürisevaid mootorrattaid ja sahisevaid busse oli küll kuulda, aga mitte hästi näha. Linna rägastik peatus järsult keskmisel kaugusel Ávila mäeaheliku suurest rohetavast seinast, mis tähistas linna põhjapiiri. See varjas enda taga kalurikülasid, kuurorte ja Kariibi merd.

Pärast hommikusööki, kohvi ja vahest sigaretti – ta suitsetas puhuti ning avalikkuses mitte kunagi – läks comandante sisse tagasi, mööda hiilgavat koridori auvahtkonna juurde, kes seisis tema kabineti, despacho del presidente kollase ukse kõrval. See oli sisustatud kreemikarva ja kullatud mööbliga, mis oli jäetud peaaegu muutumatuks pärast ööd, mil president Carlos Andrés Pérez, pidžaama kortsus ülikonna all, võttis mustast portfellist Uzi, et Chávezi ründajad tagasi lüüa. Seal olid šahh Abbasi stiilis pärsia vaibad, damastkardinad, prantsuse restauratsiooniajastu tugitoolid, mille jalgade otsas olid pronksküünised, ovaalne rohelisest alpimarmorist laud ja piklik tumedast roosipuust kirjutuslaud. Laua vastas, seljaga akna poole, oli lai nahkpolstriga tugitool, mille leenil oli riigivapp ja kummagi käetoe all kuldplaatidega kaetud sfinksid. Troon. Tugitooli kõrgust sai kangist muuta.

Muidu oleks see tähelepanu äratanud, aga pilku köitsid hoopis paksud massiivsed raudsambad, mis olid põrandast laeni kinni keevitatud. Isegi piiblivägilane Simson poleks suutnud neid lahti kiskuda. Need olid mõeldud trotsima maavärinaid, mis korrapäraselt Caracast raputavad. Venezuela presidente vaevas hirm jääda oma palee rusude alla. Kui Joaquín Crespo ehitas Miraflorest, siis tellis ta „antiseismilise ruumi”, ent langes 1898 lahingus enne, kui oleks jõudnud sisse kolida. Tema järglane Cipriano Castro asus kohe sinna ruumi, et ta ei peaks jälle maavärisemise ajal kolmanda korruse rõdult alla hüppama. Omaaegse lorilaulu järgi olevat president langemise aeglustamiseks haaranud kaasa lahtise vihmavarju, ent ikkagi murdis pahkluu ja tegi hirmust püksid täis. Ka Chávezi kohta räägiti, et ta kardab maavärinaid.

29

Uks viis presidendi kabinetist koosolekusaali consejo de ministro’sse, täisnurksesse ruumi tahveldisega seinte, suure Bolívari portree ja pika ovaalse lauaga. Presidendil oli teistest veidi kõrgem tool. Esimesel ametiaastal pidas ta siin iga nädal koosoleku, küsitledes järgemööda kõiki 14 ministrit.

Järgnevatel aastatel, kui ta minetas sääraste kokkusaamiste vastu huvi, jäi vaheuks kinni ning ministreid (kelle arv kahekordistus vastavalt uute ministeeriumide loomisele) võttis vastu asepresident. Ministrid piidlesid ust ja nuputasid, kas comandante on selle taga oma kabinetis või hoopis kusagil mujal palees ning millega ta üldse tegeleb.

Mõnel pärastlõunal külastas ta oma perekonda La Casonas. See paiknes linna idaosas keset rohelusse uppuvaid keskklassi villasid, ent ikkagi oli seal kunagise kohviistanduse hõngu, koos hacienda’le omase hoonestuse, mangopuude, rustikaalse aia, sogase basseini, keegliraja ja vabaõhukinoga.

Valimiskampaania ajal oli Chávez La Casonat laitnud oligarhia sümbolina, öeldes, et tema perekond võib elada korteris, ning päriselt talle seal eriti ei meeldinudki. Ent ikkagi elas tema pere seal. Hilisel pärastlõunal, kui polnud ühtegi avalikku üritust, siis naasis president paleesse sala situacional’i uuele briifingule: luureraportid, äsja meedias toimunu, poliitilised arengukäigud, majandusnäitajad. Kui miski köitis tema tähelepanu, siis andis ta ühega oma mobiiltelefonidest kohapeal juhtnööre või sõitis liftiga oma kabinetti ja lasi helistada sekretäril. Kõrvaltoas ootavad külastajad said teada, kas neid võetakse vastu või nad peavad järgmisel päeval tagasi tulema. Kui õhtul polnud ametlikke sündmusi, siis mängis president oma valvuritega laptuud või võttis Jaapani sviidis külalisi vastu. Seda osa comandante päevast ümbritses romantiliste kohtingute kõmu.

Olgu tõega kuidas tahes, comandante tõeline kirg puhkes õitsele hilja õhtul, kui ta tuli rookatusega terrassile tagasi ning, kosutades ennast uute kohvisõõmudega, lehitses kuhjade kaupa dokumente, millele ta tegi pastakaga ringe ja allakriipsutusi. Kell 11 õhtul keeras ta nurgas seisval teleril heli valjuks, et vaadata „La Hojilla’t” („Habemenuga”), tähtsaima riikliku kanali õhtust jutusaadet. Saatejuht Mario Silva, tüse habemik mees ärksa intellekti ja hundiirvega, kandis punaseid pesapallimütse ja nahkjakke.

Istudes laua taga, ümbritsetuna Che Guevara, Karl Marxi, Bolívari ja Chávezi piltidest, intervjueeris ta aeg-ajalt külalisi, ent peamiselt ründas comandante vastaseid monoloogidega, mida ta ise üdini nautis. Teda tunti opositsioonile piinlikkust valmistavate fotode näitamise poolest. Silva mängis samuti ette katkeid salvestatud telefonikõnedest, mis olid mõeldud tõestama oponentide rikutust ja silmakirjalikkust. Mõnele neist oli lisatud koduloomade häälitsusi. Saatejuht kinnitas, et materjal pärineb anonüümsetelt allikatelt, ent kõik kahtlustasid, et tegemist on Luure- ja Preventiivteenistuste Direktoraadiga (DISIP), peamise luureagentuuriga.

30

See oli comandante lemmiksaade ning ta soovitas tungivalt seda vaadata ka oma poolehoidjatel. Mõnel õhtul ta helistas sinna, et Silvaga otse-eetris lobiseda või teha poliitilisi teadaandeid.

Pärast „La Hojilla” lõpptiitreid kella 1 paiku pärast keskööd helistas president ministritele oma küsimuste ja juhtnööride pärast. Kas teie ministeerium on ettekandega valmis saanud? Kas te olete seda statistilist tabelit näinud? Kiirustage sellega, muutke toda, rääkige selle inimesega.

Vahetevahel helistas ta selleks, et lihtsalt lobiseda ja juttu vesta. Lõpuks, kui linn magas ja ministritele oli helistatud, võttis ta raamatu oma kirjutuslaua pealt hunnikust või oma toa väikesest kapist ning süüvis selle lehekülgedesse.

Kõige rohkem sirvitud köide sisaldas Bolívari kõnesid ja kirju, mis presidendil olid pähe kulunud. Mõnda aega meeldis talle väga Argentina kirjaniku Lucas Estrella „Sõdalase oraakel”. „Sõjamees, kui sa võidad lahingu, siis ära vaevugi mõõka tuppe panema, kuna homme tuleb üksnes veelgi lahinguid,” soovitati selles. Kuude kaupa ülistas president avalikult seda raamatut, kiites taevani selles leiduvaid tarkuseteri. Kui aga hakati naljatama, et tekst on homoseksuaalne metafoor, siis enam ta seda ei maininud. Enne presidendiks valimist eitas Chávez, et ta on sotsialist, öeldes, et ta pole kunagi Marxi lugenud, ning 1999. aastal vastas see veel tõele. Selle asemel süüvis ta García Márquezi, Nietzschesse ja ennekõike Plehhanovisse. Ta rääkis rahvale mitu korda hetkest, mil ta avastas vene revolutsionääri filosoofilise teose „Üksikisiku roll ajaloos”, kui ta 1970. aastatel noore ohvitserina mägedes geriljasid jälitas. „Ma mäletan, et oli imeline öö, mil tähed paistsid, ning ma lugesin seda telgis taskulambi valgel.” (Mehhiko kirjanik Enrique Krauze oli üks esimesi, kes märkas Chávezi kiindumust Plehhanovisse.)

President hoidis oma eksemplari aastakümneid alles. „Sama väike raamat samade allakriipsutustega, mida me ikka teeme, ja samade noolekeste ja samade kaantega, mida ma tarvitasin maskeeringuna, et minu ülemused ei küsiks: „Miks te seda loete?”” Nüüd, mil Chávez oli võimul, näis sajand varem avaldatud raamat kõnetavat teda veelgi tungivamalt. „Suurmees on just seepärast algaja, kuna ta näeb teistest kaugemale ning soovib asju teistest palavamalt.”

Comandante lebas oma mungakongis, keerates lehekülgi, tehes uusi märkmeid ja allakriipsutusi, visandades värskeid plaane ning triivides unne. Päikesetõusu ajaks, mil palee akendel vilgatasid esimesed päikesekiired, ta magas.

HHH

31

HHH 2002. aasta kriisid saatsid comandante veelgi sagedamini tema kabineti alla sala situacional’i ehk situatsiooniruumi. Valvurid uksel, magnetkaardid, ilma akendeta täisnurkne ruum täis arvuteid ning usaldusväärseid sõjaväelisi ja tsiviilisikutest abisid. Tavalise paleesagina asemel madal sumin, koht keskendumiseks, info hankimiseks ja seedimiseks. Presidendile, kes oli harjunud sõjaväeliste juhtimiskeskustega, oli see julgustav, tuttav miljöö.

Tõhus juhtimine sõltus informatsioonist.

Kuna ruumi oli sissepääs keelatud isegi enamikule ministritest, siis leidus küllaga ainest spekulatsioonideks selle suuruse ja kaalukuse kohta.

Comandante õhutas mõistatamist takka, ent päris esimestel aastatel oli saladuslik kamber õige proosaline. Umbes viisteist inimest, kes lugesid ajalehti-ajakirju internetist ja paberilt ning lõikasid, kleepisid, tegid märkmeid ja arhiveerisid. Teised istusid telerite ja raadiote ees, jälgides eetris toimuvat. Kõmuveerge, avalikke teadaandeid ning luureraporteid kammiti läbi, et täiendada toimikuid kuberneride, linnapeade, ajakirjanike, ärimeeste, ametiühinguaktivistide kohta. Piirkondlikke küsimusi – salakaubavedu Táchira osariigis, töönduslikku kullakaevandamist Amazonase osariigis, põuda Apure osariigis – seirati ning analüüsiti nende poliitilist tähendust. „Mulle meeldis, kuidas me seal asjalikult tööd tegime. Meil oli võrratu meeskond, igaühel oma töö ja rütm. Iga päev me täiendasime põhitegijate profiile. Iga kord, kui Chávez meie juurde tuli, saime teda otsekohe teavitada, kes mida teeb.” Kõneleja – nimetagem teda Andrésiks – oli olnud üks sala vanemanalüütikuid ning palus, et tema perekonnanime ei mainitaks.

Ta oli sale ja treenitud, lühikeseks pöetud hallinevate juustega, tumedate vuntsidega ja kandis mundripluusi. Ta paistis üleni trammis ja väljapeetud.

Ta rääkis oma lugu tasasel ühtlasel häälel. Andrés oli akadeemiasse astunud Chávezist mõni aasta hiljem ning saanud politoloogia ja geopoliitika õppejõuks. Vasakpoolne ja Venezuela „väljakurnatuse” pärast meeleheitel, oli ta kaasa löönud 1992. aasta riigipöördekatses, edastades Fuerte Tiunast teateid. Pärastpoole käis ta Chávezit vanglas vaatamas ning tõi talle lugeda marksistliku teoreetiku Antonio Gramsci raamatuid. „Kujutage ette, Chávez polnud temast varem kuulnud! Ise tahtis veel olla vasakpoolne.”

Pärast Chávezi valimist 1998. aastal aitas Andrés situatsiooniruumi sisse seada. Ta meenutas, et see sobitus nobedasti ülakorruse pealiku tuju ja rütmiga. Vahetpidamata töötamine, päringutele vastamine, üritades soove ennetada. Kõik olid heas tujus, elevil, lausa meeletud oma sümbioosis comandante’ga. Ja siis, pärast 2002. aasta putši, muutus kõik. „Asemele tuli midagi muud.” Andrés vaikis korraks. „Erinevuse saab kokku võtta ühe sõnaga,” ütles ta ettepoole kallutades. „Fidel.”

72

Fidel Castro oli kaua unistanud Venezuela ja selle naftarikkuste kaasamisest Kuuba revolutsiooni. Ta oli 1960. aastatel Venezuela nurjumisele määratud geriljasid välja õpetanud ja relvadega varustanud, siis hoidnud pragmaatilistel kaalutlustel järjestikuste presidentidega rahu kuni Chávezi 1992. aasta riigipöördekatseni ja ka pärast seda. Esiotsa mõistis Castro ülestõusu hukka, ent kaks aastat hiljem, kui Chávezile anti armu ja ta lasti välja, kutsus ta mehe Havannasse. Fidel oli kriisis. Nõukogude Liit oli kokku varisenud ning koos sellega olid lakanud toetused, millega Kuuba majandust hoiti käigus. Kardeti eelseisvat krahhi. Nendel asjaoludel kutsus el Líder Máximo külla juba pooleldi kurikuulsa Venezuela putšisti, kellel polnud raha, poliitilisi kogemusi, organiseeritud toetust ega ka ilmselt mitte erilist tulevikku. „Vana rebane nägi teda kohe läbi,” ütles Andrés Fideli ettenägelikkust imetledes. „Ta taipas Chávezi potentsiaali viivitamatult. Ja ka tema nõrkusi.”

Meelitamine on jäädvustatud mitmetele fotodele. Esimene on mustvalge: mundris ja mütsiga Fidel tervitab 1994. aastal lennukilt saabunud külalist, võttes tal kummastki õlast kinni ja naeratades. Chávez vaatab aukartusega oma habetunud võõrustajat. Castro saatis isiklikult Chávezit kogu visiidi vältel. Kaks meest tugevdasid sidemeid jäätisekohvikus ja maratonkõnelusi pidades, mil nad võrdlesid üksteise minevikku: mõlemad maapoisid, andekad servijad, kes loobusid professionaalse pesapalli unistusest poliitika ja revolutsiooni nimel. Neil käis varjuna kaasas ametlik fotograaf ning Fidel kinkis külalisele mälestuseks fotoalbumi.

Jaanuaris 1999 kohtusid nad taas Havannas. Veelgi fotosid. Nüüd presidendiks valitud Chávez, kes kannab pruuni ülikonda ja kuldset lipsu, jalutab mööda hiilgavat koridori ja vestleb õhinal oliivrohelises Fideliga.

Järgnevatel kuudel ning aastatel tuli fotosid juurde. Pesapallimäng Havannas, valges Chávez servimas Venezuela meeskonna koosseisus, sinises jakis Fidel juhendamas Kuuba mängijaid, 50 000 hõiskavat pealtvaatajat.

Chávez kuulutas, et Kuuba ja Venezuela „ujuvad koos sama õnnemere poole”. Siin on nad kanuus Venezuela Canaima rahvuspargis, rohelised mütsid peas ning müriseva kose taustal kaamerale lehvitamas. Nüüd seismas maasturis – pilt on ähmane – ja inspekteerimas Kuubal orkaani tekitatud kahju. Siis Sabanetas Chávezi sünnimajas. Fidel ennustas, et tulevikus on see pühamu. Chávez oli joovastuses. „Fidel pidi kühmu tõmbama… Uks on madal ja tema hiiglane. Ma nägin seda oma silmaga…

Justkui unenägu, justkui García Márquezi romaan. Oo, Jumal!” Kaader Chávezi telesaatest: Fidel, just see kuubalane, kes ei pea viisi, kõrvaklappidega ja tekstilehega, koos Cháveziga laulda lõõritamas. Chávez Caracase lennujaamas, heldinud ilmega, saatmas õhusuudlust lennukile, millega Fidel lendab tagasi Havannasse.

73

7

KURADISITT

„O

lin ülikoolis ja käisin kohtamas väga rikka tüdrukuga, ühe pankuri tütrega. Tal oli BMW ajal, mil kellelgi polnud BMWd. Üks itaallasest sõber ütles mulle, kui sa abiellud raha pärast, siis peab olema täidetud kolm tingimust. Esiteks ei tohi naise isal olla poega. Teiseks olgu isa vana, nõrk ja väsinud. Kui ta on noor, siis ta ei luba sind. Lõpuks peab isa olema helde käega. Kui kolm tingimust on rahuldatud, siis võib tema tütrega raha pärast abielluda. Muidu ei tohi, sest mingit raha ei saagi.”

Baldo Sansó vajus seljaga istmele, naeratades selle kavaluse üle. „Muidugi,” lisas ta, „on see läbinisti küüniline. Tõenäosus, et raha pärast abiellumisele järgneb hädine elu, on väga suur. Häbi, mees abiellub naisega raha pärast.”

Riikliku naftakompanii PDVSA peakorteri katusebüroos oli märts 2011.

Mustade nahkdiivanite ning abstraktse kunsti oaas klaastornis, mis on irdunud allapoole jäävast linnakärast. Ainsad helid olid lükanduste sahin ning retuuse kandvate noorte sekretäride kontsaklõbin vastu kahhelkive.

Oli õhtu ning tippjuhid asutasid koju minema, välja arvatud Sansó, kes jäi oma tööruumi panoraamvaadet imetlema. Sale, mustad juuksed kammitud taha üle kõrge lauba, pikk nina, erksad silmad. Ta kandis sinist Versace’ ülikonda, violetset lipsu ning terava otsaga musti tuhvleid. Sööstuks valmis jahipistrik. Vähesed teadsid, kuidas mees välja näeb – Sansó ei tahtnud, et ajalehtedes tema pilte trükitaks –, ent tema nime sosistati firmade juhatustes ja ministeeriumides. Ta oli üks Chávezi naftapoliitika autoritest, PDVSA prints, keda seostati tohutute võlakirjaemissioonide, valuutatehingute ja muude rafineeritud finantsasjadega. Kas teenitult või mitte, aga Sansó oli kujunenud äraostetavuse musternäiteks. Opositsioon oli ta pannud oma nimekirja valitseva eliidi kümnest kõige korrumpeerunumast isikust.

Kõhklemisi tembeldas Sansód paadunud mammonateenriks isegi mitu valitsusemeelset allikat. Sansó oli oma mainest teravasti teadlik ning pidas intervjuud heaks võimaluseks ennast õigustada.

Tema ametiruum oli piisavalt suur, et siin võrkpalli mängida. Voodisuurusel kirjutuslaual oli kaks BlackBerryt, lakitud hiina karp Crossi täitesulepeadega ning raamitud mustvalge portree tema blondist abikaasast 115

(kolledžiaegsest sõbratarist, kelle isa polnud ilmselt eriti jõukas) ja verinoorest pojast. Varnas rippus punane pesapallisärgi moodi firmajakk. Raske oli kujutleda Sansód kandmas midagi nii eredavärvilist. „Ma kannan seda (valitsusemeelsetel) demonstratsioonidel,” naeratas ta. „Mulle meeldib seal käia. Seal on nii palju mitmekesisust. Minusugusele mehele on see paeluv.”

Ta oleks kõnelenud justkui safarist. „Kui ma lähen opositsiooniga koos marssima, siis ainult ilusate tüdrukute pärast.”

Sansól oli privilegeeritud taust. Tema ema oli endine ülemkohtu liige, kelle advokaadibüroo esindas teiste tulusate klientide hulgas PDVSAd. Ise oli ta õppinud Venezuelas, Kanadas ja USAs. „Ma pean ennast vasakpoolseks. Kolledžis pühendusin ma vasakpoolsetele üritustele.” Pärast töötas Sansó New Yorgi õigusbüroos, siis konsultandina Roomas ja Milanos Bain & Company teenistuses, mis asub Bostonis ja tegeleb juhtimisalase nõustamisega. „Need strateegilised konsultatsioonifirmad on tihedas konkurentsis nagu investeerimispangadki. Nad oskavad tõesti inimesi enda heaks tööle panna. Nad on ameeriklastest palju, palju jõhkramad. Neil oleks suus justkui hai hambad.” Sansó pöördus Caracasesse tagasi 2003. aastal ja läks PDVSAsse tööle just siis, kui Chávez sai jagu naftatööliste streigist ning kiskus kompanii vana kaardiväe käest ära. „Küll need mehed olid ülbed,” rääkis Sansó. „Nad olid enda asendamatuses veendunud. Kui Chávez vallandas 20 000 töötajat, kellest peaaegu kõik olid valgekraed, siis nad arvasid, et me ei saa kuidagi ise juhtimisega hakkama. Nad arvasid, et chavista’d on viimseni lollid, korrumpeerunud, mustad ja oskamatud. Me näitasime neile.”

Sansó kaitses Chávezi energiapoliitikat, kinnitades, et comandante oli aidanud OPECit taaselustada, tõstes hindu juba Iraagi sõja eel. Pealegi taibanud Chávez, et Venezuelas leidub naftat mitte üksnes läänes, Maracaibo järve ümbruses, vaid ka sisemaal, Orinoco jõe ääres, Fajana tuntud kaarekujulisel alal. Seesama džungel, kus kullahimulised konkistadoorid olid hukka saanud, sisaldas tohutuid ülitiheda toornafta maardlaid. Musta läga oli ammu peetud tõrvaks, raskesti töödeldavaks vedelaks kivisöeks.

PDVSA andis võõramaistele naftakompaniidele vaba voli seda ammutada.

Chávez raius visalt, et tegemist on naftaga, nagu soostus viimaks isegi USA geoloogiateenistus. Tsoon sisaldas hinnanguliselt 220 miljardit barrelit, nii et Venezuela koguvarud osutusid Saudi Araabia omadest suuremaks.

2007. aastal natsionaliseeris Chávez osaliselt Faja, haarates ekspluatatsioonis enamusosaluse. Hulljulge otsus pahandas seal töötavaid välismaiseid naftakompaniisid. „Chávez õigustas ennast juba niiviisi,” kõneles Sansó. „Ta oli selleks piisavalt sõge. Ükski mõistlik mees poleks midagi niisugust söandanud. Ta oleks väitnud, et see pole võimalik. Sajand hiljem mäletatakse Chávezit selle teo järgi ja tänatakse teda, ükskõik mis veel juhtub.”

116

Sansó jutustas, et Comandante osutus nutikaks ka välismaiste naftafirmade lüpsmisel. Kui liiga tugevasti pigistada, siis firmad lahkuvad koos varustuse ja tšekiraamatuga, aga kui liiga õrnalt, siis nad annavad riigile vaid sandikopikaid. Chávez pigistas nii kõvasti, et osa läkski ära ja pöördus rahvusvahelistesse kohtutesse, ent enamik ettevõtteid püsis paigal ning tasus kõrgemaid makse, lõive ja käsirahasid, suunates riigituludesse lisamiljardeid. Chávezi käealune oli Rafael Ramírez, pikk kahvatu mees Andidest, kes tegutses ühekorraga naftaministrina kui ka PDVSA juhina.

Ramírez oli ühtlasi Sansó boss ning tema õemees. „Ma ei nõustu kõigega, mida minu õemees on siin teinud, aga ta võttis firmade ahnuse ülitäpselt arvesse. Geoloogia oli meie poolt.”

Polnud mingi saladus, et PDVSA politiseerimine ja loendamatud ülesanded – sotsiaalmissioonide finantseerija ning haldajana dubleeris ta riiki – segasid nafta pumpamist ja uute leiukohtade avastamist. 2010. aastaks oli PDVSA kulutanud sotsiaalprogrammidele hinnanguliselt 23 miljardit dollarit. Analüütikud rääkisid, et kompanii on kriisis ning toodab palju vähem kui kolm miljonit barrelit päevas, nagu ta ise väidab. Sansó möönis allakäiku, ent kordas vana naftatöösturite nalja, et hästikorraldatud naftakompanii järel on teine kõige tulusam äri maailmas halvasti juhitav naftakompanii. „Nafta pole kuigi keeruline. Maailmas pole ühtegi teist toodet, mis ise maksaks 4 dollarit ja mida saaks müüa 100 dollari eest.

Kasumimarginaalid on tohutud, see teeb asja lihtsaks. Raske osa on uute maardlate avastamine. Kui nafta on üles leitud, siis tuleb see välja pumbata.

Pumpamine on õige lihtne.”

Seni oli Sansó esitanud tavapärast kaitsekõnet majanduslikele meetmetele, mis olid kümme aastat revolutsiooni ülal pidanud. Ent kui öö laskus Caracasele ja firma peakorter tühjenes inimestest – samme ega lükanduste sahinat polnud enam kuulda –, kostis juba ketserlikke noote. Sansó oli veendunud, et hiljutine ajaleheartikkel, kus enda sõnul oli teda valitsust kritiseerivana valesti tsiteeritud – „nad väänasid mulle, lihtsalt väänasid mulle” –, on palees tema hea nime hävitanud ning ta vallandatakse kohe.

Paisatakse kuristikku. Nii paistis, et avameelitsemisest on vähe kaotada.

Kui Sansó ennast üles küttis, siis palus ta diktofoni välja lülitada. Siiski laskis ta mul märkmeid teha. „Kus tegi Chávez vea?” mõtiskles Sansó. Mina polnud seda küsimust esitanud, aga see oli tal selgelt mõttes. „Hollandi haigus.” See oli termin, kuidas loodusvaradest saadavad tulud tõstavad valuutakurssi, nii et odavam on kõike importida, mitte kodumaal kasvatada või toota. Kuidas üks riik võib teisisõnu hakata rasvunud laiskloomaks. Nähtus sai oma nime Hollandi järgi, kus tootlikkus langes pärast 1960. aastate maagaasibuumi. Õigem oleks olnud seda kutsuda Kolmanda maailma haiguseks. „Olen pead murd-

117

nud, kuidas seda siin lahendada,” kõneles Sansó. Talle tekitas ahastust, kuidas majandusest on saanud parasiit. Kuna Chávez näitas esiotsa era- ja riikliku ettevõtluse edendamisel üles pragmaatilisust, siis oleks Venezuela võinud jõudsalt kasvada ning rajada laiapõhjalise jätkusuutliku majanduse.

Ent 2002. aasta putš ja üldstreik kriipsutasid vastava šansi läbi. „Chávezit radikaliseerisid erasektori korduvad reetmised… Ta hakkas sotsialismi käsitlema poliitilise sotsialismina. Ta hakkas kõnelema uuest inimesest ja uue ühiskonna loomisest.” Sansó raputas pead. „Ajalooline võimalus läks raisku. Kõik oli Chávezi viga. Ta ei saa majandusest aru.” Mitte kunagi polnud ühte tähtsat chavista’t kuuldud nii varjamatult comandante’t arvustamas. Sansó võttis alles hoogu. „Kahju, et keegi ei leidnud 20 minutit, mille jooksul talle paberi ja pliiatsiga makroökonoomiat seletada. Chávez ei oska majandust juhtida. Mänedžerina on ta läbi kukkunud. Olen Chávezist tüdinud… Ma pole Chávezi fänn.” Revolutsiooni majanduseliidi liikme suust oli see ketserlus.

Nafta hind kerkis üha. Kui Sansó oli enne piitsutanud ebapädevust, siis nüüd asus ta revolutsiooni teise mahavaikitud tabu kallale. Kõlvatus. „Korruptandid haistavad kerget raha,” rääkis ta. Hääletoon oli salvav. „Need on inimesed, kes sind vihkavad, aga ikkagi küsivad vastutulekut.” Neid asju teadsid kõik, aga vaikisid maha. Sansó oli nüüd vihane, trotslik. „Kõik peavad mind lurjuseks. Müüdavaks meheks. Jah, ma tahan tõepoolest raha teha. Aga varastada pole mul vaja. Enne siiatulekut teenisin ma 200 000 eurot. Ma elan väga hästi, seepärast ma polegi korrumpeerunud.”

Kuuldused väitsid midagi muud. Sansó oli osalenud riigi suurimas maaklerifirmas Econoinvest, mille ruumid otsiti 2010. aastal läbi. „Terve omaette maffia. Econoinvest oli röövlipesa,” kõneles Chávez. Selle direktorid pandi vangi, aga Sansó jäi puutumata. Suurem skandaal puhkes mõnevõrra hiljem, kui selgus, et PDVSA andis töötajate pensionifondist pool miljardit dollarit kompanii endisele nõustajale Francisco Illarramendile, kes juhtis USAs investeerimispettust. Venezuela võimud summutasid asja, jättes Sansó ja Ramíreze rahule. Üks opositsiooniline kommentaator, kes märkis, et kummagi mehe abikaasa ja sugulased töötavad PDVSAs tähtsatel juriidilistel ja administratiivsetel kohtadel, kutsus seda vampiiride tantsuks.

Sansó kinnitas, et ta ei tea skandaalidest midagi: „Mulle on teada ainult nii palju, mida ma ajalehtedest lugesin.” Ikkagi esitas ta omamoodi õigustuse varastavatele valitsusametnikele. „Chávezi suuremaid vigu oli stiimulite eiramine. Ta tahab maksta tipptegijale 15 000 dollarit, mitte 200 000.

Mis tähendab, et ta saab kellegi, kes on kas korrumpeerunud või ebapädev.

Või mõlemat korraga.” Ta mõtles erinevuse peale. „Teine kategooria teeb meile rohkem kahju kui esimene.”

118