Clea

Clea

I I Tol aastal oli tavalisest rohkem apelsine. Need kumasid läikiv­ roheliste lehtede vahel toestikes nagu laternad ja hubisesid kõr­ gel päikest täis metsade vahel. Nad oleksid nagu tahtnud pühit­ seda meie lahkumist väikeselt saarelt, sest lõpuks oli Nessimilt saabunud kauaoodatud teade justkui kutse tagasi allmaailma.

Teade pidi mind vastupandamatult viima linna, mis nagu ikka hõljus illusiooni ja tegelikkuse piiril, substantsi ja luulekujun­ dite vahel, mis mul alati tekkisid selle nime kuuldes. Mälestus, ütlesin ma endale, mis on moondunud alles pooleldi paberile pandud ihade ja intuitsiooni mõjul. Aleksandria, mälestuste pealinn! Kõik kirja­tööd, mida ma olin laenutanud elavatelt ja surnutelt, kuni ma ise muutusin omamoodi post scriptum’iks kirjale, mida kunagi polnud kirjutatud ega posti pandud …

Kui kaua olin ma ära olnud? Ma suutsin seda vaevu välja arvestada, kuigi kalendriaeg annab ju vähemalt aimu ajastutest, mis eraldavad ühte inimolekut teisest, ühte päeva teisest; ja kogu selle aja olin ma tegelikult elanud seal, oma südamehääle Aleksandrias. Lehekülg lehekülje ja südamelöök südamelöögi haaval olin ma andunud sellele grotesksele organismile, kellest me olime kõik kunagi moodustanud osa, ühtviisi nii võitjad kui võidetud. Iidne linn muutub mõtte pintslilöökide all, mis on piiranud ümber ta tähenduse ja nõuavad häälekalt taga oma identiteeti; kusagil seal, Aafrika mustadel turris seljan­ dikel elas edasi selle paiga aromaatne tõde, kibe läbinärimatu 9

Lawrence Durrell

minevikutaim, mälestuste säsi. Ma olin kunagi alustanud mine­ viku kogumist, kodeerimist ja annoteerimist, enne kui see muu­ tub olematuks – vähemalt selline oli olnud mu endale võetud ülesanne. Mul polnud see õnnestunud (võib-olla oli see lootu­ setu?), sest niipea kui ma olin ta näivuse sõnadesse palsameerinud, lammutas selle lähtepunkti juba uue teadmise sissetung, kõik kuk­ kus koost ainult selleks, et ehitada end jälle üles ettenägematutes, ettearvamatutes mustrites … „Töödelda reaalsust,“ olin ma kunagi kuhugi kirjutanud, need tõesti hulljulged ülbed sõnad, sest hoopis reaalsus on see, mis kujundab ja töötleb meid oma aeglase ratta peal. Aga kui mu saareperiood mind kuidagi rikastas, oli see ehk sellepärast, et ma polnud suutnud jäädvustada selle linna sisemist tõde.

Ma seisin nüüd silmitsi inimpsüühika haiguseks kujunenud aja olemusega. Olin sunnitud tunnistama oma lüüasaamist paberil. Kuid kummalisel kombel oli kirjutamise akt ise and­ nud mulle vastu midagi muud, just seetõttu, et ma kukkusin läbi sõnades, mis vajuvad ükshaaval kujutluse mõõtmatuisse koobastesse ja nirisevad minema. Kallist hinda maksev viis eluga pihta hakata, seda küll, aga eks me kunstnikud kaldume ikka selle poole, et toita oma isiklikku elu kummaliste enese­ teostusepüüdlustega.

Aga … kui mina olin muutunud, siis millised oli nüüd mu sõbrad Balthazar, Nessim, Justine ja Clea? Mis uusi tahke leian ma neis pärast seda ajanihet, kui mind ümbritseb linna uus õhustik, mille oli nüüd neelanud sõda? Siin oligi konks. Ma ei osanud öelda. Kartus väreles mu sees nagu Põhjanael. Raske oli loobuda vaevaga kätte võideldud unelmatest uute kuvandite, uute lin­ nade, iseloomude ja armastuste kasuks. Ma olin hakanud mono­ maniaki kombel hoidma kinni selle paiga unelmatest … Kas poleks mõistlikum, mõlgutasin ma, jääda sinna, kus ma olin?

Võib-olla. Aga ma teadsin, et pean minema. Ma pidin tõesti 10

Clea

selsamal õhtul siit läinud olema! Seda mõtet oli nii raske taluda, et ma olin sunnitud seda kuuldavalt sosistama.

Pärast sõnumitooja külaskäiku veetsime kümme päeva kuld­ ses ootusevaikuses ja ilm oli seda soosinud, tuues kaasa täius­ liku sinitaevaga päevaderea ja tuuletu mere. Me seisime kahe maastiku vahel, soovimata ühte maha jätta ja igatsedes ometi kohtuda teisega. Seisime nagu kajakad kaljuserval. Aga juba hakkasid need kaks eri maastikku mu unenägudes segunema ja teineteise vastu tõrkuma. See saaremaja näiteks, siinsed suit­ suse hõbeda karva oliivi- ja mandlipuud, mille all kõndisid punaste jalgadega nurmkanad … vaiksed puude­salud, kuhu võis ilmuda vaid sokunäoline Paan. Nende salude lihtne ning hiilgavalt täiuslik kuju ja värv ei saanud seguneda meid ahista­ vate eel­aimustega. (Langevaid tähti täis taevas, smaragdikarva meretõusud üksildastel randadel, kajakate kisa saare lõunaosa valgetel teedel.) Seda Kreeka maailma ründasid juba unustatud linna lõhnad, siin olid poolsaared, kus kunagi purjutasid higi järele lehkavad laevakaptenid, kes sõid kas või soolikate rebe­ nemiseni ja elasid oma ihudest nagu tõrtest välja viimse kui tiirasuse, nõrkedes mustanahaliste, spanjelisilmadega orjataride embuses. (Peeglid, pimedate kanaarilindude südant­lõhestavad hääled, vesipiipude roosivee mulksumine, piparmündi ja hõõguvate viirukipulkade lõhn.) Ühitamatud unenäod lõiku­ sid üksteisesse. Ja ma nägin uuesti oma sõpru (mitte enam nimedena), kes ilmusid mu ette teadmisest, et ma hakkan siit lahkuma. Nad ei olnud mu kirjutamise varikujud, vaid said värskendust, isegi need, kes olid surnud. Öösiti kõndisin ma jälle noil kõveratel tänavatel koos Melissaga (kes asus nüüd kusagil kahetsuste taga, sest isegi unenägudes teadsin ma, et ta on surnud), me kõndisime mõnusalt, hoides teineteist käe­ vangus, ja tema kääriteradena kitsalt astuvad jalad panid ta kergelt õõtsuma. Harjumus suruda teda igal sammul tugevasti 11

Lawrence Durrell

enda vastu. Nüüd võisin ma kõike vaadata kiindumusega, isegi ta odavaid kingi ja puuvillast kleiti, mida ta kandis vabadel päevadel. Ta polnud suutnud nähtamatuks puuderdada sinakat armu­hammustuse jälge oma kaelal … Siis kadus ta mu unenäost ja ma ärkasin kahetsusekarjatusega. Päike tõusis oliivisalu tagant, mille liikumatuid lehti hõbetas tuul. Ühel neist päevist saabus mu mõtteisse rahu. Peotäis sini­ seid päevi enne hüvastijättu, ma pidasin neid kalliks ja nautisin nende lihtsust: oliivipuu halutuled, mis lõõmasid vanas koldes, Justine’i portree viimase pakkimist vajava asjana, mis hüples ja läikis mu käte vahel päevinäinud laual ja toolil ning sinisel emailkausil, milles õitses varajane alpikann. Mis oli linnal selle kõigega pistmist, mis oli sel tegemist Egeuse mere kevadega, mis rippus niidi otsas talve ja esimeste valgete mandlipuu-­ õienuppude vahel? See oli õieti vaid sõna, mis tähendas vähe ja oli sirgeldatud unenäo servale, seda korrati kohaliku ajamuusika taktis ja see polnud muud kui südamelöökides väljenduv igatsus.

Tõesti, kuigi ma armastasin siinset elu nii väga, ei suutnud ma paigale jääda; linn, mida ma nüüd teadsin end vihkavat, ahvatles mind millegi muuga, uue hinnanguga kogemustele, mis olid jätnud minusse märgi. Ma pidin pöörduma sinna tagasi, et sealt siis igaveseks lahkuda ja see linn endalt maha raputada. Kui ma olen rääkinud ajast, siis sellepärast, et kirjanik, kes minust tasa­ pisi sai, oli hakanud lõpuks õppima elama hüljatud paikades, mida aeg ei puuduta; ma olin hakanud elama nii-öelda pausi­ des kella tiksumise vahel. Katkematu olevik, millest seisab koos kollektiivse jutustuse, inimvaimu tõeline lugu, siis kui minevik on surnud ning tulevikku esindavad vaid ihkamine ja hirm, siis mis on see saabuv hetk, mida ei saa mõõta ja millest ei saa lahti öelda? ­Enamikult inimestelt röövitakse niinimetatud Olevik nagu rikkalik eine, mille on esile mananud haldjad, enne kui sellest on suutäitki maitstud. Nagu surnud Pursewarden uskusin 12

Clea

ma, et saan varsti ausalt öelda: „Ma ei kirjuta neile, kes pole endalt kunagi küsinud, mis punktist algab tõeline elu.“ Loiud mõtted uitasid mu peas, kui ma lamasin apelsini süües merele avatud siledal kaljul ja mind ümbritses täielik üksildus, millesse pidi varsti klammerduma linn, Aleksandria raske asuurne unelm, mis lamas samuti päikse käes nagu vana roomaja suure järve pronksjas vaaraodeaegses valguses. Ajalugu valitsevad sensuaalsed hetked jäädvustusid peeglites, luuletus­ tes, karja­kaupa üksteisest toituvates poiste- ja naistesummades, veeni sisse torgatud nõelas, oopiumipiibus ja surmlikes ihata suudlustes. Käies uuesti kujutluses neil tänavail, teadsin ma, et nad ei ulatu haarama mitte ainut inimeste lugu, vaid kogu kiindumuste bioloogilist skaalat, alates Kleopatra maalilisest eks­ taasist (imelik, et viinapuuväädid avastati just siin, Taposirise lähedal) kuni ­Hypatia* võõravihani (närtsinud viinapuulehed, märtri suudlused). Ja võõra­maa külalised, nagu Rimbaud, kes käis siin järsunõlvalist rada mööda kullast münte täis vööga.

Ning kirjude sulgedega linnuparve meenutavad tõmmunahali­ sed unenäo­seletajad, poliitikud ja eunuhhid. Haletsuse, ihaluse ja hirmutunnetega nägin ma taas enda ees lahti rullumas linna, kust pärinesid mu sõprade ja raamatutegelaste näod. Ma teadsin, et pean seda uuesti kogema ja nüüd juba viimast korda.

Aga sellest tuli siiski imelik lahkumine, mis oli täis väikesi ettenägematuid asjaolusid, kui pidada silmas, et sõnumitooja oli hõbedast ülikonda kandev küürakas, kelle kuuerevääril oli lill ja varrukas lõhnastatud taskurätt! Väikese küla ootamatu elluärka­ mine, kus meie olemasolu oli seni taktitundeliselt eiratud, välja arvatud mõni harva kingitud kala, vein või värvitud munad, mida Athena tõi oma punase räti sees. Ka tema suutis meie lahkumist vaevu taluda ning ta range vana kortsuline näomask * Aleksandria matemaatik ja filosoof (370–417 pKr), kelle tapsid kristlased.

13

Lawrence Durrell

tõmbus meie väheldast pagasit nähes krimpsu ja pisaraisse. „Me ei lase teil külalislahkuse ülesnäitamiseta ära minna,“ kordas ta jonnakalt. „Küla ei lase teil lihtsalt niisama lahkuda.“ Meile kavatseti korraldada hüvastijätupidu!

Mis lapsesse puutus, siis olin ma teda harjutanud (tegelikult juba kogu ta eluea jooksul) eesseisva sõidu mõttega, maalides ta ette muinasjutupilte. Arvutud kordamised ei olnud neid tuhmistanud. Ta istus ja vaatas iga pilti ning kuulas mind tähele­panelikult. Ta oli kõigeks rohkem kui valmis, tõesti lausa janunedes saama ise mu maalitud pildigalerii tegelaseks. Ta oli imenud endasse kõik selle fantaasiamaailma segased värvid, olles ju kunagi ise õiguspäraselt kuulunud nende inimeste hulka ja valmistudes neid tagasi saama, valmis astuma maailma, mida asustasid ta tumedat verd piraadiprintsist isa ning tõmmu ja käskiv kasuema … „Kas ta on selline nagu mängukaardil?“ „Jah, padaemand.“ „Ja ta nimi on Justine?“ „Ta nimi on Justine.“ „Pildi peal ta suitsetab. Kas ta armastab mind rohkem või vähem kui isa?“ „Ta armastab teid mõlemaid.“ Mingil muul moel kui müütide ja allegooriate abil ei olnud mul võimalik neid asju talle selgitada, selline oli kord väikelapse segane luulemaailm. Ma olin kasutanud oma Egiptuse mõistu­ loos parimaid sõnu, mis pidid looma ta kujutluses ta perekonna­ liikmete ja esivanemate (jumalate ja maagide) suuruseks räägitud portreed. Ent kas pole elu ise muinasjutt, millest arusaamise võime suureks saades kaotame? Sellest polnud midagi. Ta juba joobus isa pildi kujutlusest. „Jah, ma saan kõigest aru,“ võttis ta noogutades ja oha­ tes kokku mu maalitud pildid ja sulges need oma vaimu 14

Clea

varalaekasse. Oma surnud emast Melissast rääkis ta harvem, ja kui ta seda tegi, siis vastasin ma talle samasugusel muinasjutu­ raamatu toonil, aga Melissa oli juba kahvatu tähena loojunud surmarahu horisondi taha, jättes esiplaanile teised, mängu­ kaartide moodi elavad tegelased.

Laps oli visanud vette mandariini ja kummardus nüüd ette­ poole, et jälgida, kuidas see veereb tasakesi groti liivapõrandale.

Seal see lebas ja hubises nagu väikene leek, mida vetevool togib üles- ja allapoole langedes. „Vaata nüüd, kuidas ma selle kätte saan.“ „Ei, mitte siin jääkülmas meres, sa sured külma kätte.“ „Täna ei ole külm. Vaata.“ Ta oskas juba ujuda nagu noor saarmas. Siin vee ääres lamedal kivil istudes oli temas lihtne ära tunda Melissa kartmatuid silmi, mis olid nurkadest veidi viltu, ja mõnikord ka silmanurkadesse ununenud unenäona ta isa Nessimi tumedat mõtlikku (paluvat, ebakindlat) pilku. Mulle meenus, kuidas kord teises maailmas oli Clea hääl mulle öelnud: „Pane tähele, kui tüdrukule ei meeldi tantsida ega ujuda, ei suuda ta kunagi jagada armastust.“ Ma naeratasin ja mõtlesin, kas need sõnad on tõsi, jälgides väikest olendit vees sujuvalt keerlemas ja graatsiliselt sihtmärgi poole libisemas nagu vilunud hüljest, varbad taeva poole püsti. Pisike valge paun välgatas ta jalge vahel. Mandariin ilusti kätte saadud, tõusis ta spiraalselt veepinnale, vili hammaste vahel. „Mine jookse ja kuivata end ruttu ära.“ „Ei ole ju külm.“ „Tee, mis sulle öeldi. Mine ruttu.“ „Aga see küürakas mees?“ „Ta läks ära.“ Mnemjiani ootamatu ilmumine saarele oli mind nii ehmata­ nud kui rõõmustanud, sest tema oligi see, kes tõi Nessimi teate.

Imelik oli näha teda mööda rannaklibu meie poole tulevat, näol 15

Lawrence Durrell

valuline kimbatus, nagu sunnitaks teda kõndima korgitseride peal. Ma arvasin nägevat temas soovi demonstreerida, et ta pole aastaid kõndinud millegi muu kui parimate sillutiste peal. Ta polnud sõna otseses mõttes harjunud terra firma’ga. Temast kiir­ gas kartlikkust ja ülemäärast peenust. Seljas oli tal silmipimestav hõbedane ülikond, jalas säärised, lipsu küljes pärliga nõel ja ta sõrmed olid külluslikult sõrmustatud. Ainult ta naeratus, lapse­ naeratus, polnud muutunud ja süljene juukselokk vaatas ikka rinnaesise poole. „Ma võtsin naiseks Halili lese. Nüüd, mu kallis sõber, olen ma Egiptuse kõige rikkam habemeajaja.“ Ta pahvatas selle kõik ühe hingetõmbega välja, nõjatudes hõbenupuga jalutuskepile, millega ta selgelt ei olnud harju­ nud. Ta kannikesekarva silmad rändasid põlastavalt ringi meie algelises hütis ja ta ütles kahtlemata ära pakutud toolist, sest ei tahtnud kortsutada oma kallihinnalisi pükse. „Teil on siin vist üsna raske elu? Erilist luksust ju pole?“ Ja ta lisas ohates: „Aga nüüd te tulete meie juurde tagasi.“ Ta tegi kepiga ebamäärase liigutuse, mis pidi näitama meile linnas peagi osaks saavat külalislahkust. „Ma ise ei saa kauemaks jääda. Pean asuma tagasiteele. Ma tegin selle käigu üksnes Hosnani palvel.“ Ta rääkis Nessimist omamoodi pärlendavalt suurustades, nagu oleks ta nüüd temaga sotsiaalselt staatuselt võrdne; siis aga märkas mu naeratust ja tõi kuuldavale armuliku naerukilke, enne kui uuesti tõsines. „Jah, ega mul enam aega ole,“ ütles ta varrukatelt tolmu kloppides.

Tema kiirustamine osutus vajalikuks, sest Smyrna paat vii­ bis kaldal vaid niikaua, kui läks aega posti ja aeg-ajalt mõne muu eseme mahapanekuks: kast makarone, vasksulfaat puidu peitsimiseks, pump. Saarlaste vajadused on väikesed. Me läk­ sime läbi oliivisalude koos küla poole, ajades kõndides juttu. ­Mnemjian tippis ikka oma aeglasel kilpkonnasammul. Aga mul 16

Clea

oli jalutamise üle hea meel, sest see andis mulle võimaluse küsida talt linna kohta ja saada ta vastustest aimu, mis mind seal muu­ tunud meelelaadide ja teadmata asjaoludega seoses ees ootab. „Kas Hosnanide Palestiina-intriigi ilmsikstulekust saadik on palju muutunud? Äri läbikukkumisest saadik? Egiptlased püüavad vist nende vara konfiskeerida. On juba palju võt­ nudki. Jah, nad on nüüd vaesed ja ikka veel hädas. Naine on ikka Karm Abu Girgi koduarestis. Keegi pole teda terve iga­ viku näinud. Mees juhib eriloaga kaks korda nädalas sadama kiirabiautot. Väga ohtlik. Ja ükskord oli hirmus õhurünnak; ta kaotas silma ja sõrme.“ „Nessim?“ olin ma kohkunud. Väike mees noogutas isetead­ valt. Mu sõbra uus ootamatu kuvand tabas mind nagu kuul. „Heldene jumal,“ ütlesin ma, ja habemeajaja kinnitas, et jumala mainimine on siinkohal täiesti sobilik. „See oli kohutav,“ ütles ta, „selline on sõda, Darley.“ Siis tuli tal äkki pähe midagi rõõm­ samat ja ta naeratas jälle lapsenaeratust, mis kajastas siiski vaid Levanti raudselt materiaalseid väärtusi: „Aga sõda on ka hea äri. Mu töökodades lõigatakse tervetel armeedel ööl ja päeval juukseid. Kolm salongi, kaksteist juuksurit! Küll te näete, see on super. Ja Pombal naljatab selle üle, kui ütleb: „Nüüd ajad sa habemeid surnutel, kuni nad on veel elus.““ Ta tõmbus hääletust naerukihinast keskelt liigandnoana pooleks. „Kas Pombal on tagasi?“ „Muidugi. Ta on nüüd vabade prantslaste pool kõrgel kohal.

Käib härra Mountolive’iga rääkimas. Ka tema on ikka veel lin­ nas. Paljud teisedki on teie ajast saadik paigale jäänud, Darley, küll te näete.“ Mnemjianil näis olevat hea meel mind nii kergesti hämmas­ tada. Siis aga ütles ta midagi, mis pani mu vaimu kahte uperpalli tegema. Ma seisin paigal ja lasin tal seda korrata, arvates, et olin valesti aru saanud. „Ma käisin just Capodistria pool.“ Ma 17

Lawrence Durrell

vahtisin talle otsa. Capodistria! „Aga ta sai ju surma!“ hüüata­ sin ma, kuigi ma polnud unustanud Balthazari mõistatuslikku ütlust valehammaste kohta.

Habemeajaja kummardus nagu kiikhobuse seljas kõvasti taha­ poole ja irvitas lopsakalt. See oli väga hea nali, mis kestis terve minuti. Lõpuks, ohkides mõnuga, kui ta seda meenutas, võttis ta rinnataskust aeglaselt postkaardi, mida müüakse Vahemere rannikul, ja ulatas selle mulle: „Kes see teie arvates on?“ See oli tugevate ilmutiplekkidega üsna tuhm foto, mis on kiire tänavaklõpsu tundemärk. Pildil oli kaks mere äärt pidi kõndivat kuju. Üks oli Mnemjian. Teine … Ma vaatasin teda ja tundsin ta üha paremini ära …

Capodistrial olid jalas kuningas Edwardi stiilis torupüksid ja väga terava otsaga mustad kingad. Nende juurde kandis ta akadeemiaga seotud isiku karusnahkset kraed ja kätistega pikk-kuube. Lõpuks, ja üsna fantastiliselt, oli tal peas chapeau melon*, mis tegi ta loomakarikatuurilt pärit suure roti sarna­ seks. Ta oli kasvatanud peened Rilke stiilis vuntsid, mis suu­ nurkades veidi allapoole hoidsid. Hammaste vahel oli tal pikk sigaretipits. See oli kahtlemata Capodistria. „Mida paganat …“ alustasin ma, aga naeratav Mnemjian pigistas ühe silma kinni ja pani sõrme vaikimise märgiks suu peale. „Alati,“ ütles ta, „on mõistetamatuid asjaolusid,“ ja paisus neid varjates nagu kärnkonn, vaadates mulle vallatu rahuloluga silma. Ta oleks ehk andnud ka mõne selgituse, aga samal hetkel kõlas küla poolt paadi signaal. Ta sattus segadusse. „Ruttu,“ ütles ta kii­ remini rühkima asudes, „ma ei tohi unustada andmast teile Hosnani kirja.“ Kiri oli tal rinnataskus ja lõpuks võttis ta selle välja. „Aga nüüd hüvasti,“ ütles ta, „kõik on korraldatud. Me kohtume varsti.“ * Ümara peaosa ja kitsa, ülespoole kaarduva äärega viltkübar (pr).

18

Clea

Ma surusin ta kätt ning seisin hetke üllatunult ja otsustama­ tult talle järele vaadates paigal. Siis pöördusin tagasi oliivisalu poole ja istusin kivi peale Nessimi kirja lugema. Kiri oli lühike ja sisaldas tema juhiseid meie reisi kohta. Väike paat tuleb meid saarelt ära viima. Ta andis umbkaudse aja ja õpetuse, kus me pidime seda ootama. Kõik oli täpselt planeeritud. Siis järgnes Nessimi kõrge käekirjaga post scriptum. „Tore on jälle ilma reser­ vatsioonideta kokku saada. Ma oletan, et Balthazar on sulle kõigist meie äpardustest rääkinud. Sa ei nõua ju ülevoolavat kahetsust neilt, kellest väga hoolid? Ma loodan, et mitte. Jäägu minevik meile kõigile suletud raamatuks.“ Nii see läkski.

Viimastel päevadel kinkis saar meile heldelt parimat ilma ja karmide Küklaadide lihtsust, mis oli kui sõbralik embus ja mille järele pidin kindlasti hakkama igatsema, kui mu pea kohal lööb taas kokku Egiptuse mürgiaur. Ärasõidueelsel õhtul olid väljas kõik külaelanikud, et kosti­ tada meid vardas küpsetatud lambalihast ja kuldsest retsinast* koosneva lahkumisõhtusöögiga. Lauad ja toolid olid väljas kogu väikese peatänava ulatuses ja iga pere tõi pidusöögile lisa.

Isegi kaks uhket prominenti, linnapea ja preester, olid kohal ja kumbki istus pika laua otsas. Külm oli istuda niimoodi lambi­ valgel, tehes nägu, et on suveõhtu, aga isegi tuhm kevadine kuu aitas pidusöögile kaasa, tõustes silmituna merest, et paista val­ getele laudlinadele ja häilida veiniklaase. Vanad läikivad, veinist õhetama löönud näod särasid nagu vasknõud. Iidsed naeratu­ sed, arhailised kõnetamisvormid, traditsioonilised viisakused ja tähele­panuavaldused vanast maailmast, mis oli juba hääbumas ja meist eemaldumas. Vanad käsnalaevastike kaptenid imesid sinis­ test emailpurkidest neile heldelt kallatud veini; nende soojad * Kreeka valge vein, mille nimetus tuleb sellest, et selle vaate suleti männivaiguga.

19

Lawrence Durrell

embused lõhnasid kortsus paradiisiõunte järele ja suured, tubaka värvi vuntsid lokkisid kõrvade poole.

Algul oli see kõik mind liigutanud, sest ma arvasin et kogu tseremoonia on korraldatud minu auks; aga see polnud vähem liigutav, kui ma mõistsin, et seda tehakse mu riigi auks. Olla inglane, kui Kreeka on langenud, tähendas olla iga kreeklase kiindumuse ja tänu objekt ning pisiküla alandlikud talunikud tundsid seda sama kirglikult kui kreeklased igal pool mujal. Toos­ tid ja tõotused kajasid paduvihmana öös vastu ja kõned lendasid tuulelohedena kõrges Kreeka stiilis, mis oli mahlakas ja helisev.

Need näisid moodustavat surematu luule kadentse – meeleheit­ liku tunni poeesiat, aga muidugi olid need üksnes sõnad, arme­ tud tuulde lausutud sõnad, mida nii kergelt sünnitab sõda ja mille rahuretoorika kõlas varsti äraleierdatult.

Aga täna läitis sõda külamehi kui pikki küünlaid ja vanade meeste pilgud andsid neile leegitseva suursugususe. Ainult noori mehi polnud kohal, et vaigistada ja häbistada neid oma löödud ilmetega, sest nad olid läinud Albaaniasse, et selle lumevaaludes surra. Naised rääkisid kimedate häältega, mille panid kähedalt värisema valamata pisarad, ning naerupahva­ kute ja laulude vahele langes nende ootamatu vaikimine nagu avatud haud.

Sõda oli jõudnud üle vee meie juurde väga tasa ja järk-järgult nagu pilved, mis katavad vaikselt silmapiiri ühest otsast teiseni.

Kuid see polnud veel puhkenud. Ainult kuuldused pigistasid südameid vastuokslike lootuste ja hirmudega. Algul paistis, et see kuulutab ette niinimetatud tsiviliseeritud maailma lõppu, aga see lootus osutus peagi asjatuks. Ei, see pidi siiski olema lihtsalt headuse, ohutuse ja mõõdutunde lõpp, kunstniku loo­ tuste, muretuse ja rõõmude lõpp. Peale selle pidi kõik inimeseks olekuga seostuv saama kinnituse ja rõhu; ehk hakkas näivuste taga kuju võtma isegi teatav ausameelsus, sest surm teeb iga 20

Clea

pinge hullemaks ja lubab meile vähem pooltõdesid, milles ma tavaliselt elame.

See oli kõik, mis me seni sellest teadsime, sellest tundma­ tust draakonist, mis oli oma küünised juba mujale sisse löönud.

Kõik? Jah, tõtt-öelda olid kõrgemal taevas paar korda lörisenud nähtamatud pommitajad, aga nende hääled ei summutanud veel saare mesilaste lähedalolevat suminat – igal majapidamisel oli ka mõni lubjatud mesipuu. Mida veel? Ükskord (ja see näis juba tõelisem) torkas allveelaev periskoobi läbi lahepinna ja uuris mitu pikka minutit rannajoont. Kas meid nähti neemel suplevat? Me lehvitasime neile. Aga periskoobil pole käsi, mil­ lega vastu lehvitada. Võib-olla avastati põhjapoolsetel randadel midagi haruldasemat, mõni vana isane hüljes, kes tukkus päi­ kese käes nagu moslem palvevaibal. Ent samas võis sel sõjaga olla vähe tegemist.

Kuid kogu värk muutus reaalsemaks, kui väike kaater, mille Nessim oli saatnud, popsus selsamal õhtul hämarale rannale ja selle meeskond koosnes kolmest automaatidega relvastatud mornist meremehest. Nad polnud kreeklased, kuigi rääkisid seda keelt ärritunud käskivusega. Neil oli rääkida lugusid purustatud armeedest ja surnukskülmumisest, aga see oli mõnes mõttes hili­ nenud teave, sest vein oli vanadele meestele juba pähe hakanud.

Nende jutud muutusid varsti ebahuvitavaks. Aga ometi avalda­ sid nad mulle muljet, need kolm nahksete nägudega saadikut tsivilisatsioonist nimega „sõda“. Nad istusid ebamugavust tun­ des mõnusa seltskonna keskel. Nahk nende habemetüükas põse­ sarnadel oli kurnatusest pingul. Nad suitsetasid ahnelt, pahvides sinist suitsu suudest ja ninasõõrmetest, nagu oleks nood himu­ rust tootvad astjad. Kui nad haigutasid, siis näis, nagu tuleks see haigutus lausa kubemest. Me andsime end nende hoolde kõhklemisi, sest need olid esimesed ebasõbralikud näod, mida me tüki aja tagant nägime.

21