Chilbury naiskoor

Teadaanne, mis on kinnitatud Chilbury külamaja teadetetahvlile.

Pühapäev, 24. märts 1940

Kuna kõik meeshääled on sõtta läinud, lõpetab külakoor pärast järgmisel teisipäeval toimuvat komandör Edmund Winthrope’i matust oma tegevuse.

Vikaar

PROUA TILLINGI P Ä E VA R A A M AT

Teisipäev, 26. märts 1940

N

eed olid esimesed sõjaaegsed matused ja meie väike külakoor ei suutnud korralikult kokku laulda. „Püha, püha, püha“ kõlas nii ebaühtlaselt, nagu oleksime kamp säutsuvaid varblasi. Kuid see polnud nii sõja tõttu või noore kurikaela Edmund Winthropi pärast, kes oli oma allveelaevaga torpeedo otsa sõitnud, isegi mitte vikaari kohutava dirigeerimise süü. Kõik ebaõnnestus seepärast, et Chilbury koor esines viimast korda. See oli meie luigelaul. „Ma ei taipa, miks me oma tegevuse lõpetama peame,“ nähvas proua B pärastpoole, kui udusesse surnuaeda kogunesime. „Me ei kujuta endast rahvuslikule julgeolekule mingit ohtu.“ „Kõik mehed on läinud,“ sosistasin talle, teadlik sellest, et meie hääled kanduvad ebamugavust tekitavalt läbi matuseliste. „Vikaar ütles, et meesteta pole õiget koori.“ „Miks peame seetõttu, et mehed sõtta on läinud, oma koorilaulu lõpetama? Ja just ajal, kui seda kõige enam vajame!

Huvitav, mille ta järgmiseks laiali saadab? Kas oma armastatud kellade helistajad? Keelab pühapäevase jumalateenistuse?

Jõulud? Loodetavasti mitte!“ Naine põimis pahaselt käed kokku. „Kõigepealt saadetakse meie mehed võitlema, meid, naisi, sunnitakse töötama, siis normeeritakse toitu ning lõpuks saadetakse meie koor laiali. Selleks ajaks, kui natsid siia jõuavad, ei ole midagi muud järel kui punt tuimi naisi, kes on valmis alla andma.“

10

Jennifer Ryan

„Kuid sõda on ju käimas,“ sõnasin ma, püüdes vaigistada ta valjuhäälset kaeblemist. „Meie, naised, peame oma panuse andma ja lisatööd tegema. Mul ei ole midagi selle vastu, et haiglas õe kohustusi täita, kuigi külakliiniku käigus hoidmine on samuti koormav.“ „Koor on olnud osa Chilburyst aegade algusest peale. Üheskoos laulmine on meile omamoodi toeks.“ Naine ajas rinna kummi, ta suur neljakandiline keha sarnanes toretseva välimarssaliga.

Matuserongkäik hakkas suunduma Chilbury mõisa poole, kus pakuti kohustuslikku kurgivõileiba pitsi šerriga. „Edmund Winthrop,“ ohkasin ma. „Vaid kahekümnene ja lendas Põhjamerel õhku.“ „Ta oli üks kõlvatu tülinorija, sa tead seda hästi,“ turtsatas proua B. „Tuleta meelde, kuidas ta sinu Davidit külatiiki üritas uputada.“ „Tõsi, kuid see oli aastaid tagasi,“ sosistasin ma. „Igatahes oli Edmund tasakaalutu tõenäoliselt seetõttu, et isa teda alatasa nahutas. Olen kindel, et brigaadikindral Winthrop tunneb nüüd, kui Edmund on surnud, kindlasti midagi kahjutundest enamat.“ Silmanähtavalt mitte, mõtlesin kohe, vaadates mehe poole, kes toksis kepiga vastu oma sõjaväesaapaid, veresooned kaelal ja otsmikul vihast punetamas. „Ta on raevunud, sest kaotas oma pärija,“ nähvas proua B. „Winthropid vajavad meessoost pärijat, seega on perekonna maavaldus nüüd läinud. Talle ei lähe tütred põrmugi korda ...“ Heitsime pilgu noorele Kittyle ja ilusale Venetiale. „Ühiskondlik seisund määrab kõike. Vähemalt on proua Winthrop jälle rase.

Loodame, et seekord on poiss tulemas.“ Proua Winthrop oli varblase kombel Edmundi kaotusvalu tõttu kössis. Mina võin järgmine olla, mõtlesin ma, kui mu David lähenes. Ta näis uues sõjaväevormis täiskasvanuna. Tänu treeningutele olid ta õlad laiemad, kuid naeratus ja pehmus näojoontes olid endiselt samad. Ma teadsin, et ta laseb ennast kirja panna, niipea kui kaheksateist saab, kuid miks pidi see nii

Chilbury naiskoor

kiiresti juhtuma? Järgmisel kuul saadetakse ta Prantsusmaale ja ma ei suutnud muretsemata olla, kuidas selle üle elan, kui temaga midagi juhtuma peaks. Pärast Haroldi surma on tema kõik, mis mul on. Poistena mängisid Edmund ja David sageli koos, kas sõdureid või piraate, mingit lahingut, mille Edmund kindlasti võitis. Võin vaid palvetada, et Davidi võitlus ei lõppe samamoodi.

Senini oli sõjategevus kurjakuulutavalt vaikne olnud, Hitleril oli tegemist ülejäänud Euroopa vallutamisega. Aga ma tean, et nad tulevad ja meie ümber hakkab luurama surm. See saab olema samasugune nagu eelmine sõda, kui kogu põlvkond mehi minema pühiti, minu isa nende hulgas. Mäletan päeva, mil telegramm saabus. Istusime eineks laua taha, päike paistis söögituppa ja grammofonilt kostis Vivaldi muusika. Kuulsin, kuidas esiuks avanes ja ema raskeid samme, kui need põrandat puudutasid. Ootamatult voolas sisse päikesevalgus.

Nüüd satuvad meie elud taas pöörisesse: rohkem surmasid, rohkem tööd, väheste vahenditega toimetulemist. Ja ka me armas koor on läinud. Ma olin mõtteis juba poolel teel, et vikaarile protestikiri kirjutada. Kuid järele mõeldes ma ei tee seda. Ma pole olnud kunagi keegi, kes kisa tõstab. Ema ütles mulle, et naistel läheb paremini, kui nad naeratavad ja nõustuvad. Siiski tunnen ma kõigest nii suurt tüdimust, et tahaks kõva häälega karjuda.

Arvatavasti seepärast alustasingi päevaraamatu pidamist.

Nii saan väljendada mõtteid, mida valjusti välja öelda ei taha. Ühes raadiosaates räägiti, et see aitab end paremini tunda, kui su armsad on kaugel, nii lipsasingi eile välja ja ostsin klade.

Olen kindel, et see saab peagi täis, eriti siis, kui David lahkub ja ma jään omapäi. Mõtted kihutavad läbi mu pea, neid pole aga kellelegi avaldada. Olen alati unistanud kirjanikuks saamisest ja arvan, et päevaraamatu pidamine on sellele kõige lähemal.

Võttes kinni Davidi käsivarrest ja järgnedes rahvahulgale Chilbury mõisa, vaatasin tagasi vana laguneva kiriku poole. „Ma tunnen meie koorist puudust.“

11

12

Jennifer Ryan

Kuulsin proua B-d vastamas: „Ma ei näinud, et sa oleksid püüdnud vikaari oma otsust muutma panna.“ „Kuid proua B,“ sõnas David irvitades. „Me oleme alati jätnud kõik halvad asjad teie ajada. Tavalisel te seda teetegi.“ Pidin naeratust käega varjama, oodates proua B raevupurset.

Samal hetkel tormas aga vikaar ise meist mööda, tuhisedes nagu tuul brigaadikindrali järele, kes mõisa poole astus.

Proua B heitis meile kiire pilgu, haaras vihase otsustavusega oma vihmavarju ja hakkas talle järele sammuma, seejuures pasundades: „Mul on vaja teiega paar sõna vahetada, vikaar.“ See oli ta tavapärane lahinguhüüd.

Vikaar pöördus ja nähes naist kõndi kiirendamas, tormas kõigest väest edasi.

P R E I L I E D W I NA P A LT R Y K I R I OMA ÕELE CLARALE

Church Row 3 Chilbury Kent Teisipäev, 26. märts 1940

V

almista end üllatuseks, Clara, sest me saame rikkaks!

Mulle pakuti kõige jultunumat tehingut, millest sa eales kuulnud oled! Ma teadsin, et see neetud sõda võib ka midagi head kaasa tuua – kes küll oleks võinud arvata, et ämmaemanda amet saab nii tulutoov olla! Kuid ma poleks iial osanud ette kujutada, et selline räpane ettepanek tuleb upsakalt brigaadikindral Winthropilt, kõrgklassi türannilt, kelle arvates kuulub see väike peenutsev küla ainuüksi talle. Ma tean, et sinu meelest on see moraalitu, isegi minu väärtushinnangute järgi, aga mul on vaja olla keegi muu kui kitsastesse raamidesse surutud ja alandatud ämmaemand. Ma tahan taas oma vanasse majja, kus saan vabana oma elu elada.

Kas sa ei mõista, Clara? Peagi saan tagasi maksta laenatud raha, nagu lubasin, ja sina taipad viimaks, kui tark ma olen ja minevikus tehtud vigu heastan. Me võime kõik seljataha jätta ega pruugi iial enam Billiga juhtunut mainida (kuigi jään selle juurde, et ma sinu tema käest päästsin). Siis ostan tagasi maja Birnham Woodis, kus me lapsepõlve veetsime, kõik põllud ja kaljud mere ääres ning me võime elada turvaliselt ja õnnelikult

14

Jennifer Ryan

nagu enne ema surma. Ja ma teen lõpu sündide ning imikutega, samuti inimeste vastikute alakeha löövetega. Ka tüüpidega, kes mind kamandavad ja tagaselja minu üle naeravad. Ma saan taas iseendaks, kelle järele keegi ei valva.

Kuid las ma jutustan sulle sellest kokkuleppest algusest peale, sest tean, kui tähtsaks sa üksikasju pead. Olid brigaadikindrali põlastusväärse poja Edmund Winthropi matused. Ta allveelaev lendas õhku eelmisel nädalal. Mees oli vaid kahekümnene – ühel hetkel eemaletõukav limukas, teisel kalade pidusöök.

Matusepäeva hommik oli külm ja märg nagu kõrvakiil värskeltpüütud tursaga. Me oleks justkui ise Põhjamerel olnud, kuna puhus metsik tuul ja taevast katsid hirmuäratavad pilved, koletislik kull tiirutas ohvrit otsides meie peade kohal. „Üsna sobiv,“ kuulsin kedagi pomisemas, kui me päid vihmavarjude taga ettepoole hoides läbi ligase surnuaia hämara kopitanud kiriku poole tungisime.

Puupüsti täis kirikus sumisesid keeltpeksvad kohalviibijad.

Kõige ees istusid Winthropid ja nende aristokraatlikud sõbrad, kõik uhkeldavad ja sätitud nagu rida musti luiki. Võis näha khakivärvi ja hallikassiniseid vormirõivaid nagu tavaliselt.

Vormiriietes mehed arvavad, et neis on midagi erilist, kuigi on päris lollid. Ma ütlen alati: rumalamad kui lihtsalt piiratud inimesed.

Meie, ülejäänud kohalikud (peamiselt villastes mantlites naised, vastavalt ilmale) pidime kogunema kaares nende taha ja kuulama koori viletsat esitust. Mõned viisi mittepidavad hääled hüüdsid „püha, püha, püha“. Küla jõukad naised on pahased, et koor laiali saadetakse, aga pärast niisugust esitust nagu see kuulaksin pigem kassikontserti.

Kogu sünge jumalateenistuse kestel nuutsus surnud sõduri ema peopesadesse, värisedes oma musta mantli all. Ta on taas rase – kuigi on juba ligi nelikümmend aastat vana. Räägitakse, et ta vastik isa sundis tüdrukut brigaadikindraliga abielluma.

Neiu oli vaevu kuueteistaastane. Sellest ajast alates on mees teda terroriseerinud.

Kuid kadunu ema oli ainus, kes pisaraid valas. Kõik teised ei

Chilbury naiskoor

olnud nii pimedad Edmundi jõhkra ja ülbe käitumise suhtes – ta oli olnud täpselt isa moodi. Olen kindel, et mõnedele kohalviibijatele tundus ta varajane hinguseleminek õigustatud kättemaksuna. Üritades veidigi kurvana välja näha, istusid kaks õde, üks kaheksateist ja teine kolmteist aastat vana, kohusetundlikult oma leinava ema kõrval. Vanem neist, Venetia, kuldsete juustega koketeerija, huvitus enam ripsmete pilgutamisest uuele kenale kunstnikule kui matustest. Noor Kitty, kiitsakas nagu kasvav hirvevasikas, vaatas ringi pilgul, justkui oleks vaimu näinud. Ta kitsas nägu näis altari kohal kõrguva vitraaži lillakas kumas kuuluvat haldjale. Tema kõrval oli välismaalt evakueerunud tüdruk. Ta tundus olevat kivistunud, nagu oleks surma varemgi näinud ja mitte vaid korra.

Brigaadikindral jõllitas nagu võimukas raisakotkas, läikimalöödud medalid ja kõrgklassi mõjukus tõstsid ta kõigist kirikusviibijaist kõrgemale. Ta laksas hõbeotsaga hobusepiitsa rütmiliselt vastu oma saapaid. Mehe vägivaldne iseloom oli laialt tuntud ja keegi ei kavatsenud temaga täna vastuollu minna.

Mõistad, ta ei kaotanud mitte ainult oma ainsat poega, vaid ka kogu perekonna omandi. Chilbury mõisavaldused peavad minema meessoost pärijale ja nüüd on perekonna saatus ebakindel. Brigaadikindral tembeldatakse lolliks, kui kogu perekonna varandus tema kaitse all olles käest libiseb. Kuid ma tunnen sedasorti mehi. Ta ei kavatse toimuvat käed rüpes vaatama jääda.

Pärast kurnavat jumalateenistust haarasime gaasimaskikarbid ja kõmpisime süngelt läbi jäise vihma Chilbury mõisa, selle georgiaanliku ebardi poole, mille mõni kunagine Winthrop kelleltki arvamust küsimata püstitada laskis.

Ma läksin ähkides trepist üles suure ukse juurde, lootes saada klaasikese kangemat ja istuda suurel mõnusal diivanil, aga ruum oli juba niiskelt lõhnavatest leinajatest ja märgadest vihmavarjudest pilgeni täis. Lärmi oli sama palju kui King’s Crossil. Marmorsammastega koridorides kajas naiste kontsaklõbin ja valjuhäälne jutuvada. Winthropid on vana ja jõukas

15

16

Jennifer Ryan

perekond, kohalikud aga põlastusväärsed prahi sees tuhnijad, kes alati püüavad lähedal olla, kui avaneb võimalus oma kasimatuid käsi saagi järele sirutada.

Ja mina? Mu käsi ongi juba nende taskus ja minu asi on nüüd ennast kõige siin toimuvaga kursis hoida. Mõistad, brigaadikindral juba maksabki mulle, et ma tema tegevusest suu kinni hoiaksin, kaasa arvatud eelmise aasta soovimatust rasedusest ja ta vastikust pojast, kes levitas külas haigust kiiremini kui silmapilgutus. See sõda on minu võimalus. Iga ämmaemand, kes oma tööd hästi oskab, peab ära tundma võimaluse, mida selline olukord talle pakub, eriti kui tegu on niisuguste räpaste aristokraatidega, kes arvavad, et on väljaspool kahtlust. Nad on väljapressijaile kergeks saagiks – kakskümmend ühest kohast, nelikümmend teisest. Kokku tuleb korralik summa.

Sisenedes jäi mulle silma eemaletõmbunud teenjatüdruk, kes seisis rüselust vältides trepil, kandik šerriklaasidega ebakindlalt ühel käel. Tal oli kena sihvakas kael, kuid huuled kõverdusid, nagu oleks ta sidrunit maitsnud. Neiu oli minu juurde tripperit ravima tulnud, mille komandör Edmundilt eelmisel aastal sai, täpselt nagu pool seda neetud küla. Tüdruk rääkis mulle, et mees olevat lubanud temaga abielluda, talle raha ja vabaduse anda, teda armastada ja seejärel kohe sõja puhkedes mereväkke läinud. Mul oli temast kahju, sellepärast rääkisin tüdrukule kõigist mehe teistest naistest – eelmisest teenjatüdrukust, aedniku naisest, vikaari tütrest –, kes kõik põdesid sama haigust. Ma ravisin neid ja ka seda vastikut elajat Edmundit.

Tüdruku nimi on Elsie. Arvan, et ta tundis ennast veidi rahutuna teiste saladustest teadasaamise ja kahtlemata ka iseenda pärast. Ütlesin talle, et rääkisin vaid seetõttu, et mina ja tema oleme sõbrad.

Ma naeratasin talle vandeseltslaslikult ja võtsin ta kandikult klaasi šerrit. Kunagi ei või teada, millal sellistest inimestest kasu võib olla.

Astusin kaastundeavaldajate rivis sünge proua Tillingi järel.

Ta on medõde, koori liige ja haletsusväärne heategija. „Teda mäletatakse alati kui kangelast,“ sõnas ta parajasti ülimalt

Chilbury naiskoor

tundeküllaselt. Ta oli nii piinavalt härdameelne, et mul tekkis soov ta pikk nägu õlletünni suruda ja ta sel moel üles raputada. „Seda poleks kunagi juhtuda tohtinud,“ nähvas proua B, veel üks koori liige, kõrgklassile omase kindlameelse tulisusega, mis oli oma kõrkuses talumatu. Naise tegelik nimi on proua Brampton-Boyd ja see ajab ta marru, et kõik teda proua B-ks kutsuvad.

Kui ma esile astusin, tõmbas proua Tilling pahameeles oma põsed lohku. Ta pole mind kunagi sallinud. Kui astusin tema õenduse pärusmaale, sain külakogukonnaga liiga lähedaseks.

Ta on võinud ka kuulda mõnest mu taunimisväärsest teost sünnitusabis. Või pististest. „See on nii traagiline,“ ütlesin ma kõige sobivama hääletooniga. „Ta võeti meilt nii noorena.“ Manades näole naeratuse, huuli paotamata, liikusin kiiresti eemale ja seisin omaette.

Aeg-ajalt vaatasid inimesed minu poole, imestades, miks ma üldse tulnud olin.

Hetkel, kui mul tuli mõttesse avada paar ust ja veidi uudishimutseda, juhatas küüruga kääbusetaoline ülemteener mind külalistetuppa. Ma lootsin seal maitsta kõrgklassi matusteks valmistatud suupisteid, kuid avastasin, et olen üksinda suures vaikses ruumis.

Kaugelt kostis, kuidas keegi klimberdas kiirustades klaveril „Kuupaistesonaati“, mille meloodia tümpsus rahutult külluslikult kaunistatud lagede all, samal ajal kui minu sõrmed libisesid üle vanamoodsa kuldbrokaadist diivanikatte. Siis tõstsin üles alasti kreeklase pronksskulptuuri, mis oli mu käes nii raske nagu surmarelv. Priiskav toasisustus pimestas silmi oma põrandani langevate siniste siidkardinate, eemaletõukavate esivanemate majesteetlike portreede, portselanist kujude, antiikesemete ja ebavõrdsusega.

Ma ei saanud lahti mõttest, et kui minul nii palju raha oleks, teeksin kõik palju kenamaks, muudaksin toa rõõmsameelsemaks. Siin lõhnas surma järele, sama ammuse kui need surnud mehed seintel, ja elutute hirvesilmade pilgu järele, mis kehast eraldatud peast tammepaneelidest seinalt vastu vaatasid.

17

18

Jennifer Ryan

Seina kattis tolm ja tuhk. Mulle meenus eelmine suur sõda, kui kogu maailma raha ei saanud sulle tagada surematust. Surm muutis kõik võrdseiks. Naljakas, kuidas kõik nii kiiresti tagasi oma kohale loksus – rikkad võimutsesid ja meie püüdsime seal allpool kuidagiviisi toime tulla.

Tõmbasin välja paki plärusid ja süütasin ühe. Kerge suitsuvine lookles end koduselt tundes kardinatesse.

Selja tagant kostis räme hääl. „Kas tohib paar sõna öelda?“ Käsi haaras mu küünarnukist ja enne kui arugi sain, tõugati mind toa tagaosas oleva ukse juurde. Ma pöördusin ja nägin brigaadikindralit, kelle lillakad veresooned meelekohtadel paisusid – ta pidi eelmisel õhtul kaua aega Šoti baaris veetma. Ta lükkas mind kabinetti, mis oli paksult täis meestele kuuluvaid asju – palju nahktoole ja paberikuhjasid ning dokumendimappe. Sigarilõhn segunes ebameeldivalt lehkava hingeõhuga.

Kui mees enda taga lukuaugus võtit keeras, teadsin kohe, et see peab raha tähendama. „Minu kaastunne teie kaotuse puhul,“ laususin ma, uurides ümbritsevat ja püüdes hirmuvärinaid varjata. Brigaadikindral on tähtis mees, ta mõjuvõimas kohalolek on ülemuslik, tahumatu ja ebameeldiv, ka jõuline ja halastamatu. Ta on üks nende vanade hulgast, kes arvavad, et kõrgklass tungib kõigest läbi.

Selline, kes mõtleb, et ta võib kõiki kamandada ja käitub nii, nagu kuuluks kogu maa talle. „Ma teadsin, et sa tuled,“ pomises ta pahaselt, hääl joodud alkoholist ebaselge. „Ja ma lasksin Proggettil sind elutuppa viia.

Sa pead mulle teene osutama. Aeg on äärmiselt oluline.“ Ta istus ärimehelikult oma ülisuure laua taha, jättes mind teisele poole mööblieset seisma nagu käsku ootava teenijanna. Ma pidasin aru, kas mitte tooli enda poole tõmmata, aga kujutlesin siis, et selle vastuhakuga peaks kaasas käima ka paar kniksu, niisiis kukutasin käekoti põrandale ja jäin ootama. „Enne kui alustan, pean teadma, et saan sind täielikult usaldada,“ lausus ta, tõmmates silmad pilukile, nagu oleks tegu ametliku sõjatehinguga, kuigi teadsin täpselt, et jutt tuleb hoopis muust.

Chilbury naiskoor

„Muidugi saate, olete alati saanud,“ valetasin teda pahaselt põrnitsedes, et ta üldse mu aususes kahtleb.

Ta ei hirmutanud mind oma kõrgklassi sõjaväelise käitumisega. „Ma olen elukutseline, härra brigaadikindral. Kui te seda silmas peate? Ma ei üllatu kunagi millegi üle, mida mul teha palutakse. Ja ma hoian alati oma suu lukus.“ „Mul on vaja, et töö saaks tehtud,“ sõnas ta järsult. „Olen kuulnud, et teed meeleldi ka neid asju, mis sinu töökohustuste raamidest väljuvad.“ „Oleneb sellest, milleks te mu abi vajate,“ vastasin ma. „Ja kui palju mulle makstakse.“ Sära ilmus ta silmisse ja ta ajas selja sirgu. Kõnelesin keeles, mida ta mõistis ja kuulda tahtis – rohkem pakkus talle huvi raha kui tegu ise. „Sa võid suure summa saada.“ „Mida te täpselt silmas peate?“ Nüüdseks hakkasin juba arvama, et ta tuleb lagedale millegi suurega, millegagi, mis korralikult mu taskuid täidab. Arvasin, et ta järjekordne armulugu on luhta läinud (võib-olla on asjasse segatud mõni silmapaistev naine, äkki keegi meie külast), seega ei iseloomusta sõna šokeeritud seda, kuidas ma ennast tundsin, kui ta oma ettepanekuga lagedale tuli. „Meie sündiv laps peab olema poiss.“ Ma ei lausunud sõnagi, kuna kaalusin, mida ta õieti öelda tahtis. Ta jälgis mu reaktsiooni, silmad uurisid mind. Mees vaagis, kas mul on olemas vajaminev julgus, valmidus petta ja piisavalt ahnust. „Meie laps ei ole ainus, kes sel kevadel külas sünnib,“ jätkas ta, käitudes nii, nagu jagaks rindejoonel keerulisi käsklusi. „Ja meie oma peab olema poiss. Kui oleks võimalik kindlustada, et just nii lähebki ...“ Ma sain ta mõttest aru. See oli ennekuulmatu. Ta tahtis, et ma vahetaksin ühe vastsündinud poisslapse tema omaga, kui see juhtub tüdruk olema. Imesin huuli ja nägin kõvasti vaeva, hoidmaks õhetavat naeratust vapralt näol. Olin kindel, et just seda ta silmas pidaski. Kuid minul tuli rahu säilitada. Pidin nii palju kui võimalik ettepanekut enda huvides ära kasutama.

19

20

Jennifer Ryan

„Minu arvates on see ülim risk, samuti suur enda ohtu seadmine,“ sõnasin kiiresti.

Ta nõjatus ettepoole, langetades hetkeks näo. Mehe silmamunad tungisid esile, verd täisvalgunud ja kerajad. „Kuid kas seda on võimalik teha?“ „Võib-olla,“ ütlesin põiklevalt. Aga ma teadsin, et saaksin sellega hakkama. Mul on üks taimne nõiajook, mis kiirendab sünnitust, ja kuna küla on väike, jõuab paari minutiga ühest majast teise. „Ükskõik kes aitab asja korda ajada, saab selle eest hästi makstud,“ lausus ta tuimalt, mängides oma vuntsidega, justkui oleks see raskesti lahendatav mõistatus. „Kui hästi?“ Ukse tagant kostis rüselust ja see pani mehe tagasi tõmbuma. „Me võime seda arutada mujal ja teisel ajal.“ Ta tõusis ja läks klaasukse juurde. Sealt avanes vaade korratutele põldudele ja orgudele kuni Inglise kanalini, mille hall ja mäslev pind sarnanes musta nõudepesuveega. „Kohtume ülejärgmisel neljapäeval kell kümme Peasepotteri metsas asuvas küünis,“ ütles ta vaikse häälega. „Ma tulen,“ sosistasin mina. „Võid nüüd lahkuda,“ lisas mees. Pöörates järsult pead, vaatas ta mind tungivalt, vastikust tekitava ähvardusega. „Ei ühtegi sõna kellelegi.“ Tundes end üliõnnelikuna, et minema sain, pöördusin ümber ja sööstsin ukse poole, keerasin lukuaugus võtit ja sulgesin selle õrnalt enda taga, enne kui rahvast tulvil saali suundusin. Mu samm muutus pikemaks, kui läbi musta rõivastatud leinajate, sõjaväevormide ja uudishimulike naabrite summa kiirustasin. Sammusin otse eesuksest välja ega jätnud kellegagi hüvasti. Ikka veel saabus inimesi suurejoonelisele sissesõiduteele, seega pidin rõõmust hüppamise vahele jätma ja sammusin reipalt küla poole tagasi.

Kui ma juba oma väikeses luitunud kodus olin, lasksin kuuldavale väljateenitud rõõmuhõiske, heitsin käed üles ja naersin ülima naudinguga. See plaan toimib.

Chilbury naiskoor

Ma tõestan sulle, et võid mulle Billiga juhtunu eest andestada ja ka raha võtmise, kui me minema jooksime. Kuidas võisin ma teada, et ta raha endale haarab ja kaob niipea kui võimalik?

Me saame taas õnnelikud olla, sina ja mina, nagu siis, kui noored olime. Naljakas, et kunagi ei mõelda selle peale, kui hästi kõik on, kuni ühel päeval sellest ilma oled. Kõigepealt ema surm, siis vastiku onu Cyrili juurde jäämine, sest isa oli vanglas ja meie sinuga onu pööningul luku taga nagu orjad.

Kuid aitab sellest. Jätame mineviku selja taha, Clara.

On aeg käised üles käärida. Külas on veel kaks naist, kelle sünnitus jõuab kätte umbes samal ajal kui proua Winthropil.

Närtsinud taluproua Dawkins ootab juba neljandat, see saab lihtne olema. Veidi raskem on hästikasvatatud kooliõpetaja Hattie Lovelliga, kelle abikaasa on merel. Hattie sõbrustab ühe väiklase medõega, proua Tillingiga, kes on läbinud sünnitusabikoolituse ja peab sobilikuks oma nina minu sünnitustega seotud asjadesse toppida. Iga kord, kui ma Hattiet külastama lähen, passib tema seal nagu ülemõde ja teatab, et selle sünnituse võtab tema vastu. Ta lihtsalt ei saa aru. Selles külas on tööd vaid ühele ämmaemandale.

Kirjutan jälle pärast kohtumist brigaadikindraliga. Kes oleks võinud arvata, et selline kõrgklassi härrasmees võib sedavõrd madalale langeda? Kavatsen temalt nii suure summa välja pressida kui vähegi võimalik. Ma ei jäta sind seekord hätta, Clara.

Sa saad selle raha, mille ma võlgnen, vannun sulle.

Edwina

21

KITTY WINTHROPI PÄEVIK

Laupäev, 30. märts 1940

R

aadios teatati, et päevikupidamine sel raskel ajal on suurepärane tegevus vastupidavuse kasvatamisel, niisiis otsustasin vanasse koolikladesse kõik oma mõtted ja unistused kirja panna. Kellelgi pole lubatud seda lugeda, ehk ainult juhul, kui olen kas vana või surnud ja siis peaks selle raamatuna välja andma. Minu arvates.

Tähtis teave minu kohta

Olen kolmeteistaastane ja tahan suurena lauljaks saada, kanda uhkeid kleite ja laulda suurepärase kuulajaskonna ees Londonis ja Pariisis, võib-olla ka New Yorgis. Ma arvan, et oskan kuulsusega hästi toime tulla ja mind tunnustatakse selle eest, et olen nii mõistlik.

Elan vanamoelises külas täis vanu ehitisi, mis lõhnavad alati niiskuse ja koitõrjevahendite järele. Siin on muru ja parditiik, pood ja külakeskus, keskaegne kirik koos rohtukasvanud kalmistuga. Kirik on seesama, kus meil toimusid kooriproovid, kuni vikaar otsustas, et ilma meesteta pole kooril mõtet. Olen talle peale käinud, et ta ümber mõtleks, kuid ta ei kuula mind. Vahepeal olen püüdnud koolis koori moodustada. Ma käisin internaatkoolis, kuid see evakueeriti Walesi ja ema ei tahtnud, et ma sinna läheksin. Nüüd peab meie ülemteener Proggett mind iga päev viie miili kaugusele Litchfieldi

Chilbury naiskoor

sõidutama. Kohal pole vigagi, ainult et keegi ei soovi mu kooris laulda.

Mul on nurjatu õde Venetia, kes on kaheksateistaastane, ja oli ka vend, kuni ta Põhjamerel pommitabamuse sai. Me elame küla kõige suuremas majas, Chilbury mõisas, mis on kohutavalt ruumikas, aga talvel väga külm. See ei ole nii laitmatult puhas kui Brampton Hall, kus elas Henry BramptonBoyd, kuni ta lennuväkke võeti. Ta võitleb oma Spitfire’ga natside vastu. Kui olen piisavalt vana, et mehele minna, siis me abiellume ja saame neli last. Veel võtame kolm kassi ja suure koera nimega Mozart. Me elame luksuslikku elu, kuigi peame ootama, kuni vanahärra Brampton-Boyd siitilmast lahkub ja meie pärime Brampton Halli. Kuna aga härra eelistab Indias aega veeta, ei tea keegi, millal see juhtuda võib. Venetia naljatleb, et ta elab Indias ainult seetõttu, et oma kamandavat naist, proua B-d vältida, ja kui mina oleksin tema, tekiks mul kiusatus sedasama teha.

Sõjast

See sõda on juba liiga kaua kestnud – nüüdseks üle kuue kuu.

Elu on olnud väljakannatamatu. Kõigil on palju tegemist, toitu ei ole, uusi riideid ka mitte, teenijad on läinud, pimeduse saabudes puudub valgus, mehed on sõjas. Me peame kõikjal endaga gaasimaske kaasas kandma ja iga kord varjenditesse kõmpima, kui sireenid huilgama hakkavad (kuigi seda pole senini väga tihti juhtunud). Igal õhtul peame paksud mustad kardinad akende ette tõmbama, et valgus natside lennukitele meie asukohta ei paljastaks. Ragisevad uudisteülekanded raadiost on lõputult pikad, inimesed ütlevad kogu aeg „tss, tasa“ ja keelavad mul klaverit mängida.

Issi on brigaadikindral, kuigi mul pole aimugi, miks temasugune mees üldse ei võitle, käib vaid vahel Londonis ja nimetab seda „sõjaasjanduseks“. Arvan, et ta üritab pääseda sõjaministeeriumi koosolekutele, aga seal leitakse tema eemalehoidmiseks alati vabandus. Ta on olnud eriti vihane ja ta hobusepiits on alati valmis kellelegi meist meelde tuletama,

23

24

Jennifer Ryan

kus me koht on. Venetia ja mina püüame majast eemale hoida nii palju, kui saame. Ema lausa kivistub isa ees ja ta rasedus on lõpusirgel, seega ei olegi meid valvamas kedagi peale vana lapsehoidja Godwini, aga ta on liiga vana ega ole ka varem suutnud meid pahandusi tegemast takistada.

Mõnedes ajalehtedes kirjutatakse, et sõda saab varsti läbi, kuna lahinguid pole ja natsid tunduvad Ida-Euroopa vallutamisest rõõmu tundvat. Kuid isa ütleb, et see on üks mõttetu loba ja sõda alles algas. „Ajalehti kirjutavad tobud.“ Talle meeldib haarata solvav ajaleht ja see vastu lauda laksatada. „Hitler veedab praegu Poolas aega, seejärel pöörab tähelepanu meile. Pange mu sõnu tähele, just nii see sõda kulgeb. Prantsusmaa langeb enne aasta lõppu ja järgmised oleme meie.“ „Aga kõik on nii vaikne ja tavaline,“ ütlen ma. „Mu õpetaja nimetab seda võltsiks sõjaks, sest tegelikult ei toimu midagi.

Pooled lastest, kes Londonist evakueeriti, on juba tagasi läinud.

Ta ütleb, et meie väed on jõuludeks kodus.“ „Su õpetaja on üks imbetsill, kes ei suuda oma neljast seinast kaugemale näha,“ sekkus issi kurjalt. „Vaata Poolat, Tšehhoslovakkiat, Soomet. Vaata kõiki neid uppunud laevu, allveelaevu ja meie oma Edmundit.“ Meil tuli vestlus sel kohal lõpetada, kuna ema hakkas jälle nutma.

Mu venna Edmundi surm

Järgmine asi, millest rääkima pean, on mu vend Edmund, kes allveelaevaga õhku lendas. Me peaksime leinama ja ma tunnen ennast kohutavalt seda öeldes, kuid ma ei igatse teda üldse. Ta oli vastik kiusupunn ja ma jälestasin teda. Ma pole talle kunagi andestanud, et ta mind kaevu kinni pani, kus jäine vesi mu suuni ulatus. Lõpuks leidis lapsehoidja Godwin mu üles. Või seda, kui ta kasutas mind vibusporti harjutades märklauana. Ta küll lubas mind autot juhtima õpetada, kui ma vanemaks saan, mis oli arvatavasti temast päris kena.

Ema on endast väljas ja meeleheitel lootusest, et sündiv

Chilbury naiskoor

laps oleks poiss. Samuti isa. Tema arvates on tüdrukud mõttetud, Venetia veidi vähem oma blondide juuste pärast. Mina olen täiesti mõttetu, minu arvates on ta mu olemasolugi unustanud, tulen talle vaid siis meelde, kui kedagi süüdistada on vaja. Mõnikord lähen ema juurde uurima, kas tema saaks takistada isal nii jube olemast, kuid ta ei suuda midagi teha. Ta ainult räägib mulle, et valiksin hoolega korraliku ja lahke mehe, kellega abielluda. Mõtlen siis, et ema on kohutavalt õnnetu.

Iga õhtusöögi ajal laseb ema teenijannal ka Edmundi jaoks koha katta, nagu oleks ta just sisse astumas, toolile istumas ja oma jalgu tavalisel ülbel moel välja sirutamas, tehes kellegi teise kulul mõnda julma nalja, harilikult on need minu või Venetia pihta sihitud. Siis tooks ta kuuldavale paar naeruturtsatust, siluks juukseid tagasi, nagu kogu õhtusöök tiirleks tema ümber. Vahel on raske uskuda, et ta on meie hulgast lahkunud.

Eelmisel nädalal olid ta matused, kuid ilma surnukehata, mida matta. See tundub nii veidrana. Kuhu ta läks?

Mõtted surmale on mul sel nädalal taas esiplaanil, kuna David Tilling on Prantsusmaale minemas ega pruugi iialgi tagasi tulla, eriti seetõttu, et ta ei saa millegagi hakkama. Ma kuulsin prou B-d eile ütlemas, et David on seda tüüpi, kelle kuul leiab kiiremini kui mõne teise ja mind teeb murelikuks, et tal võib õigus olla.

Ma ei suuda uskuda, et kamp lapsi, kes me siin Chilburys üles kasvasime, on korraga laiali pillutatud – Edmund tapetud, David teel sõtta, Henry lendab hävituslennukil Spitfire üle Saksamaa, Victor Lovell on laevaga kuskil merel, Angela Quail elab Londonis ning ainult Hattie ja nurjatu Venetia on veel alles. Eriti igatsen ma Davidit. Tema oli alati see, kes mind ootas, et teistele järele jõuda, veidike nagu venna moodi, ainult toredam. Paari nädala pärast tuleb ta väljaõppelt tagasi koju ja kõik on kutsutud Tillingite juurde lahkumispeole, enne kui David rindele läheb. Ma tean, et peaksime neil päevil rõõmsad olema, kuigi teame, et keegi võib surma saada, kuid on ju raske unustada, et see võib olla viimane kord, mil teda näen.

25

26

Jennifer Ryan

Nimekiri asjadest, mida peaks üles märkima, kui keegi sõtta läheb

Nende kehakuju – kujutlus, mis alles jääb, kui nemad läinud on.

Mil viisil nad liiguvad, liikumise kiirus, kui kiiresti nad ümber pööravad, et midagi vaadata.

Segu kõikvõimalikest lõhnadest ja lõhnaõlidest, mis vaid veidi õhus püsivad.

Nende värv, sära, mis katab kõike, mida nad teevad, kaasa arvatud nende surma.

Inimeste värvid

Ma tahaksin näha inimesi värvidena, et mingi aura või halo ümbritseks neid, varjutades neid väljastpoolt mitmesuguste seestpoolt tulevate lõhnadega.

Mina – lilla, sama hiilgav ja tume nagu taevas äikest täis ööl.

Ema – väga kahvaturoosa nagu hiirepoeg.

Isa – tahmakarva must (ka Edmund oli must, kuid sama must nagu tähitu öö).

Proua Tilling – heleroheline nagu idu, mis püüab läbi lume välja tungida.

Proua B – tumesinine (korralik ja tavapärane).

Henry on sügav taevasinine, see sobib ta silmadega. Olen alati meenutanud hunnitut juulipäeva koolivaheajal, kui ta rääkis abiellumisest. Nüüd on sellest juba aasta möödas.

Taevas oli lõputu ja sinine, oja meie piknikukoha kõrval nirises pärastlõunaselt laisalt. Henry oli Edmundi, Venetia ja minuga ühinenud ning me tegime kogu maakohale tiiru peale, emal ei olnud aimugi, kus me kõik oleme. Loomulikult sellepärast, et see tuli nii ootamatult, polnud Henryl sõrmust kaasas ja me ei kuulutanud seda avalikult. Kuid sügaval südames ta mäletab.

Ma tean, et mäletab.

Chilbury naiskoor

Mu vastik õde Venetia

Täieliku vastandina meile kõigile naudib Venetia tohutult seda sõda, ja mitte ainult sellepärast, et kedagi pole tal silma peal hoidmas. See on kõik segamini paisanud, muutnud igaühe teda jumaldavaks ja Edmundi surm on ülendanud ta perekonnas kõige kõrgemale astmele. Venetia värv on ilge rohekaskollane nagu tormine meri, mis justkui imeks kõigest heast enda ümber elava päevavalguse välja, tirides noori mehi oma süngetesse sügavikesse ja paisates nad siis teadvusetult kaugetele randadele.

Mulle tundub kohutavalt naljakana asjaolu, et tal on raskusi nägusa uustulnuka tähelepanu endale tõmbamisega. Härra Alastair Slater on kunstnik, kes põgenes Londonist tõenäoliste pommide eest, nagu kõik teisedki kirjanikud ja kunstnikud end meeleheitlikult päästa püüdsid. Isa ütles, et nad põgenevad ja hoiavad oma kohusest kõrvale. Härra Slater näeb välja nagu Cary Grant – hoolitsetud, õppinud ja elutark, erinedes teistest siinsetest poistest. Tema värv on tumehall, mis sobitub ta šikkide ülikondade ja ametliku jahedusega. Näib, et Venetia ei huvita teda üldse, kuigi tüdruk tiirleb tema ümber nii päeval kui ka hilisõhtul. Ma kuulsin pealt, kuidas ta Hattiele rääkis kihlveost oma sõbratari Angela Quailiga, et enne kesksuve sööb noormees tal peost, kuid selle põhjal, kuidas kõik paistab, peab ta veidi rohkem pingutama.

Angela Quail on kõige flirtivam ja põlastusväärsem tüdruk, keda tunnen – on võimatu uskuda, et ta isa on vikaar. Tema värv on hele kirsipunane, samuti ta huuled ja keha ümber liibuvad kleidid. Tal pole moraali ollagi. Ta töötas koos Venetiaga uues sõjaväe juhtimiskeskuses Litchfield Parkis, mis on vana, kuid suursugune mõisahoone Litchfieldi äärealal, täiuslike georgiaanlike sammaste ja astanguliste aedadega. See võeti paar kuud tagasi sunniviisiliselt valitsuse poolt sõjaväe käsutusse ja leedi Worthingil tuleb koos õega jääda Cheswicki lossi. Oh teda vaesekest küll. See on nüüd ülimalt tähtis koht ja kuna loss asub vaid viie miili kaugusel Chilburyst, oleme ka meie

27

28

Jennifer Ryan

tugevdatud valve all, juhul kui natsid üritavad seda pommitada. Venetia teeb seal kontoritööd ja arvab, et tal on elutähtis roll, kuigi kõik, mida ta teeb, on kirjade trükkimine ja telefoniteadete edastamine Londonisse.

Eelmisel kuul saadeti Angela sealt Londonisse, tõelisesse sõjaministeeriumisse, kus ta peaaegu kindlasti lõbustab iga kohalolevat meest. Angela on ilma vähimagi kahtluseta kõige oskuslikum flirtija siinpool Inglise kanalit. Venetiat ajab hulluks, et ta parim sõbranna läks Londonisse, sest kellega veel ta oma vallutusi jagada saab? Ma lootsin, et ilma Angela halva mõjuta muutub Venetia veidi tagasihoidlikumaks, kuid ta näib olevat veelgi hullem.

Tšehhist evakueeritud Silvie

Nüüd pean teile jutustama Silviest, meie kümneaastasest evakueeritud juuditarist. Natsid olid tunginud ta koju Tšehhoslovakkias, aga tüdruku vanematel õnnestus laps enne sõja puhkemist siia toimetada. Ta vanemad pidid talle võimaluse korral järgnema. Onu Nicky, ema noorim vend ja mu kõige lemmikum perekonnaliige, organiseeris laste evakueerimist ja tõi meile eelmisel suvel Silvie, just enne sõja algust. „Me pidime evakueerimise lõpetama, kuna piirid on kinni ja see on nii kohutav nendele lastele, kes maha jäid,“ rääkis ta. „Natsid peremehetsevad nüüd juba pooles Ida-Euroopas. Seal valitseb meeleheitlik olukord. Nad on kõrilõikajad ja arreteerivad inimesi, kes nende seadustele ei allu. Nad teevad kõike, mida vaid tahavad. Inimesed on hirmust kanged.“ Issile ei meeldinud sugugi, et Silvie meil oli. Kuid paari kuu pärast kuulutati sõda välja ja sajad ebameeldivad Londoni evakueeritud ilmusid kohale ning nõudsid kodu. Ühtäkki muutus ta rõõmsaks, et meil oli armas, puhas ja vaikne Silvie, seega teistele ruumi ei jätkunud. Vikaar ja proua Quail võtsid endale ühe kohutava naise koos nelja räpase lapsega, kellel olid täid ja kirbud, aga ei mingeid lauakombeid. Naine vaidles alailma proua Quailiga. Ühel päeval pöördusid nad aga tagasi Londonisse, sest näis, et sõda ei tulegi. Ta isegi ei tänanud pererahvast.

Chilbury naiskoor

Mul tuleb veel otsustada, mis on Silvie värv. Ta ei räägi kuigi palju ega naerata eriti sageli. Oleme püüdnud elu tema jaoks veidi lõbusamaks muuta ja aidanud tal inglise keelt harjutada. Ta ütles mulle, et tal on saladus, millest ei saa ühelegi hingele rääkida. „Olen täiesti usaldusväärne,“ veensin teda. Kuid ta jäi endale kindlaks, hoidis väikesed huuled kõvasti kinni ega öelnud mulle midagi.

Kui ta saabus, polnud tal isegi kohvrit, mis oli ilmselt tee peal kaduma läinud. Piiriületus Hollandisse oli olnud raske ja nad lasti kiirustades läbi. Rühm koosnes umbes sajast lapsest, mõned neist vaid viie- või kuueaastased. Ta jutustas, et teekonna ajal nutsid nad kogu aeg oma emasid taga, kõik need kolm päeva. Kohvrite kaotsiminek oli sellepärast eriti valulik, et neis olid laste lemmikmänguasjad, kodused fotod, kõik, mis oli tuttav. Me andsime Silviele nuku, kui ta saabus, kuid ta asetas selle seina ääres olevale toolile ja vaatas riidekappi, justkui see oleks võlujõul avanev ukseava paremasse maailma.

Uus muusikaõpetaja Prim

Ma peaaegu unustasin. Mul on suurepärane uudis! Chilburysse kolis uus muusikaõpetaja. Ta tuli Londonist, et hakata Litchfieldi ülikoolis õpetama. Ta nimi on preili Primrose Trent, kuid ta käskis meid end Primiks* kutsuda, mis on naljakas, sest ta ei ole üldse pirtsakas, hoopis kohutavalt lohakas.

Oma lokkis hallinevate juuste ja laia musta mantliga näeb ta pigem välja kortsus nõiana, kellel on kuhi noote kaenla all.

Tema värv on tumeroheline nagu jalutuskäik varjulises metsas kesksuvisel õhtul.

Proua Tilling tutvustas mind talle eile, kui me poes kohtusime, ja mina tundsin ennast piisavalt vaprana, et rääkida talle oma unistusest kord kuulsaks lauljaks saada. „Harjuta, mu armas!“ kõmatas ta. Naise muljetavaldav hääl pani konservipurgid riiulitel lõgisema. „Sa pead raskustele * Prim (ingl) – pirtsakas

29

30

Jennifer Ryan

julgesti vastu astuma.“ Prim sirutas käsivarre graatsiliselt välja, nagu oleks suurel laval seisnud. „Võin sulle lisatunde anda, kui selleks aega leiad.“ Milline võimalus! „Ma palun emal kohe ühe korraldada.

Teate, meil on kohutav uudis. Vikaar saatis külakoori laiali, nüüd ei ole meil kuskil laulda.“ „No see küll kena ei ole, tõepoolest! Koor laiali saata. Eriti sellisel raskel ajal!“ Loodan iga ihurakuga, et ta veenab vikaari koori taas kokku kutsuma, kuigi ma ei tea, mida kumbki neist teha saab. Meil on ilma meesteta vähe lootust. Vahepeal ootan väga laulutunde, sest ema nõustus. Nii jõuan ma rambivalgusesse. Seda ütlevad mulle Primi välkuvad silmad.