Ütlesin talle: külmaga kanna mütsi, muidu külmetad kõrvad ära. Vaata, kui paljud möödujad on kõrvadeta, laususin ma. Ta nõustus, jaa-jaa, peaks küll, aga ei kandnud. Naeris nalja peale ja jätkas mütsita käimist. Vaat selline pildike ujus mällu, kuigi kellest siin on juttu – pole õrna aimugi. Või näiteks meenus skandaal – ilmetu, kurnav. Ei tea, kus puhkes. Kahju on sellest, et algas see kõik ju üldjoontes hästi, võib öelda isegi heasoovlikult, aga pärast sõimasid kõik kõiki. Peamine, hiljem imestasid nad ka ise, miks? Keegi märkis, et matustel juhtub tihti nii: pool tunnikest räägitakse sellest, kui hea inimene kadunuke oli. Aga siis meenub kellelegi kohal olijatest, et kadunuke, tuleb välja, ei olnud ainult hea inimene. Ja siis, nagu käsu peale, hakkavad paljud välja ütlema, täiendama – ja tulevad vähehaaval järeldusele, et üldiselt oli ta esmaklassiline lurjus. Või siis juba päris viirastuslik nägemus: kellelegi antakse vorstijupiga vastu pead, ja see inimene veereb allamäge, veereb ega suuda peatuda, ja sellest veeremisest käib pea ringi … Minu pea. Käib ringi. Laman voodis. Kus ma olen? Sammud. Sisenes valges kitlis tundmatu. Seisis, pani käe huultele, vaatas mind (ukseavas on veel kellegi pea). Mina omakorda vaatasin teda justkui silmi avamata. Pooleldi suletud ripsmete vahelt. Ta märkas nende värelemist. „Ärkasite?“ 11
Avasin silmad. Lähenenud mu voodile, sirutas tundmatu käe: „Geiger. Teie arst.“ Tirisin teki alt parema käe välja ja tundsin Geigeri õrna käepigistust. Nii puudutatakse, kui kardetakse luid murda. Ta vaatas hetke ringi ja uks paugatas kinni. Mu kätt hoides kummardus Geiger minu poole: „Aga teie olete Innokenti Petrovitš Platonov, kas pole nii?“ Ma ei saanud seda kinnitada. Kui ta nii ütleb, tähendab, tal on selleks alust. Innokenti Petrovitš … Peitsin vaikides käe teki alla tagasi. „Te ei mäleta mitte midagi?“ küsis Geiger. Noogutasin pead. Innokenti Petrovitš Platonov. Austust äratav. Natuke võib-olla kirjanduslikki. „Kas mäletate, kuidas ma äsja teie voodi juurde tulin? Mis ma oma nimeks ütlesin?“ Miks ta minuga siis nii? Või olen ma tõesti nii kehvas seisus? Pidanud pausi, kähistan: „Mäletan.“ „Aga enne seda?“ Tundsin, kuidas pisarad mind lämmatavad. Ja siis need tungisidki välja ja ma lausa nutsin. Võtnud sängi kõrvalt laualt salvräti, kuivatas Geiger sellega mu nägu. „No mis te nüüd, Innokenti Petrovitš. Ilmas on nii vähe sündmusi, mida tasub mäletada, aga teie lähete tujust ära.“ „Kas mu mälu taastub?“ „Ma väga loodan. Teie juhtumi puhul ei saa midagi kindlalt muidugi väita.“ Ta pani mulle kraadiklaasi. „Teate, meenutage 12
võimalikult palju, siin on tähtis teie pingutus. Vaja on, et just teie ise kõik meelde tuletaksite.“ Näen Geigeri ninas karvu. Lõual on kriimustused hommikusest habemeajamisest. Ta vaatab mind rahulikult. Kõrge laup, sirge nina, näpits prillid – nagu keegi oleks ta joonistanud. On üks tüüp nägusid, mis tunduvad väljamõeldistena. „Kas ma sattusin avariisse?“ „Võib ka nii öelda.“ Avatud õhuaknas seguneb palati õhk talvise aknataguse õhuga. Muutub häguseks, väreleb ning raami vertikaalne liist sulandub ühte puutüvega, ja siis need varased hämarikud – ma olen seda kuskil juba näinud. Ja lendlevaid lumehelbeid olen näinud. Sulavad, jõudmata aknalauale … Kus? „Ma ei mäleta midagi. Ainult mingeid pisiasju – lumehelbed haigla õhuaknas, klaasi jahedus, kui seda laubaga puutuda. Sündmusi – ei mäleta.“ „Ma muidugi võiksin teile midagi teie minevikust meenutada, aga täies ulatuses elu ümber ei jutusta. Tean teie elust vaid kõige pealiskaudsemat: kus te elasite, kellega läbi käisite. Seejuures ei tea ma teie mõtete ega tunnete lugu, mõistate?“ Ta tõmbas kraadiklaasi mu kaenla alt välja. „38,5. Paljuvõitu.“
13
Esmaspäev Eile veel ei eksisteerinud aega. Aga täna – esmaspäev. Asi oli nii. Geiger tõi pliiatsi ja paksu vihiku. Läks minema. Tuli tagasi kirjaalusega. „Kirjutage kõik üles, mis päeva jooksul toimus. Ja kõik, mis minevikust meenub, pange ka kirja. See päevik on minu jaoks. Et ma näeksin, kui kiiresti me edusamme teeme.“ „Seni on kõik minu sündmused seotud teiega. Tähendab, tuleb teist kirjutada?“ „Abgemacht*! Kirjeldage ja hinnake mind iga külje pealt – nii tõmbab minu tagasihoidlik isik teie teadvuseniidid endaga kaasa. Aga me laiendame teie suhtlusringi tasapisi.“ Geiger asetas kirjutusaluse mu kõhule. See tõusis koos iga minu hingetõmbega kurvalt üles, aga välja oleks nagu ise hinganud. Geiger sättis asju. Avas vihiku, pistis pliiatsi mu sõrmede vahele – see oli tegelikult liiast. Ma olen haige (võib muidugi küsida, mis mul viga on?), kuid käed-jalad liiguvad. Millest õigupoolest kirjutada? Midagi ju ei toimu ja midagi ei meenu. Vihik on ilmatu paks – sellest jätkuks terve romaani jaoks. Keerutan pliiatsit peos. Mis haigus mul ikkagi on? Doktor, jään ma elama? „Doktor, mis kuupäev täna on?“ Ta vaikib. Mina vaikin ka. Kas ma küsisin siis midagi ebasündsat?
* Kokku lepitud! (saksa k, siin ja edaspidi tõlkija märkused). 14
„Teeme nii,“ lausub Geiger lõpuks, „et te panete kirja vaid nädalapäevad. Nii on meil ajaga kergem toime tulla.“ Geiger ise on mõistatuslik. Vastan: „Abgemacht.“ Naerab. Aga mina võtsin kätte ning kirjutasin kõik üles – eilsest ja tänasest. Teisipäev Täna tutvusin õde Valentinaga. Sihvakas. Vähejutukas. Kui ta sisenes, teesklesin magajat – see saab juba harju museks. Siis avasin ühe silma ja küsisin: „Kuidas teie nimi on?“ „Valentina. Arst ütles, et vajate rahu.“ Ühelegi järgmisele küsimusele ta ei vastanud. Seistes seljaga minu poole, küüris ta harjaga põrandat. Rütmi võidutsemine. Kui ta kummardus, et ämbris lappi loputada, paljastus kitli alt pesu. Mis rahust siin rääkida … Teen nalja. Jõudu pole üldse. Hommikul mõõtsin temperatuuri: 38,7, Geigerit teeb see murelikuks. Mind häirib, et ma ei suuda mälestusi unenäost eristada. Tänasest ööst järgmised mitmetähenduslikud muljed. Laman kodus palavikus – gripp. Vanaema käed on külmavõitu, kraadiklaas on jahe. Lumehelbed akna taga tuiskavad täis tee gümnaasiumisse, kuhu ma täna ei läinud. Aga seal jõutakse nimekirjas täheni „P“ (sõrm, üleni kriidine, libistab päevikulehte mööda alla) ja kutsutakse Platonovit. Aga Platonovit ei ole, kannab klassivanem ette, ta jäi gripi tõttu koju, talle ilmselt loetakse „Robinson Crusoe’t“. 15
Võimalik, et kodus on kuulda seinakella häält. Vanaema, jätkab klassivanem, surub näpitsprillid ninale ning tema silmad näivad läbi prilliklaaside suured ja punnis. Ilmekas pildike, nõustub õpetaja, nimetame seda apoteoosseks lugemiseks (elavnemine klassis). Klassivanem pajatab edasi: raamatus toimuv, kui asja tuumast lühidalt rääkida, viib järgnevani. Kergemeelne noormees suundub merereisile ja elab üle laevahuku. Ta uhutakse asustamata saarele, kus tal pole elamiseks vajalikke vahendeid, aga põhiline – pole inimesi. Inimesi ei ole üldse mitte. Kui ta oleks algusest peale arukalt käitunud … Ma ei tea, kuidas seda väljendada, et mitte moraliseerima hakata. See oleks nagu mõistujutt kadunud pojast. Klassitahvlil on harjutus (eilne aritmeetika), põrandalauad hoiavad endas hommikuse koristamise niiskust. Õpetaja kujutab endale elavalt ette abitut vees rabelevat Robinsoni, kes püüab kaldani jõuda. Õpetajat aitab katastroofi selle tõelises ulatuses aduda Aivazovski maal „Üheksas laine“. Vapustatud õpetaja vaikimist ei katkestata ühegi hüüdega. Topeltakende taga on vaevu kuulda vaid tõllarattaid. Olen ise ka vahel „Robinson Crusoe’t“ lugenud, aga haiguse ajal ju eriti ei loe. Valu silmades, read ujuvad. Jälgin vanaema huuli. Enne lehe pööramist tõstab ta sõrme suu juurde. Mõnikord võtab lonksu jahtunud teed ja siis lendavad „Robinson Crusoe“ peale vaevumärgatavad pritsmed. Mõnikord on peatükkide vahel toidupudi. Terveks saanuna lehitsen loetu 16
tähelepanelikult läbi ning raputan kuivanud ja lapikuks pressitud leivajäänused lehtede vahelt välja. „Mäletan palju erinevaid kohti ja inimesi,“ teatasin ma ärevalt Geigerile, „mäletan isegi mingeid ütlemisi, aga löö kasvõi maha – ei mäleta, kes ja milliseid sõnu lausus. Ja – kus.“ Geiger on rahulik. Ta loodab, et see läheb mööda. Ta ei pea seda oluliseks. Aga võib-olla see tõesti ongi ebaoluline? Võib-olla omab tähendust vaid see, et sõnad lausuti ja need mu peas säilisid, aga kes ja kus – tühiasi? Peab seda Geigerilt küsima – tundub, et tema teab kõike. Kolmapäev Aga on ka nii: sõnad ei ole säilinud, kuid pilt on täielikult alles. Näiteks, inimene istub õhtuhämaruses. Toas on juba pooleldi pime, aga tema ei pane tuld põlema ‒ hoiab kokku või mis? Nukker liikumatus. Küünarnukk toetub lauale, laup puhkab peopesadel, väike sõrm hoidub eemale. Isegi pimedas on näha, et ta riided on kortsus, kõik on selline pruunikas kuni värvitu, ainsateks valgeteks laikudeks ruumis on tema nägu ja käed. Inimene oleks nagu mõtteisse vajunud, kuigi tegelikult ei mõtle ta millestki, lihtsalt puhkab. Võib-olla isegi ütleb midagi, aga sõnu pole kuulda. Mulle isiklikult pole ta sõnad tähtsad, no ja kellega tal rääkida on – iseendaga? Ta ju ei tea, et ma teda jälgin, aga kui ütlebki midagi, siis mitte mulle. Liigutab huuli, vaatab aknasse. Tilgad klaasil peegeldavad tänavavalgustust, helklevad tõlla tuledena. Õhuaken kriuksub. 17
Olen selle ajani näinud palatis ainult kahte inimest – Geigerit ja Valentinat. Arst ja medõde – aga keda tegelikult veel vaja olekski? Võtsin jõu kokku, tõusin, läksin akna juurde – hoov on tühi, lumi põlvini. Ühe korra komberdasin seinast kinni hoides palatist välja koridori ja kohe ilmus välja Valentina: teil on voodirežiim, minge palatisse tagasi. Režiim … Muide: mõlemad näevad välja nagu pärineksid endisest ajast. Kui Geiger ei ole kitlis, kannab ta tingimata vestiga ülikonda. Meenutab Tšehhovit … Ma kogu aeg mõtlesin, keda ta küll mulle meenutab? Tšehhovit! Ja näpitsprille kannab ka. Nendest, keda mäletan, nägin näpitsprille oma meelest ainult Stanislavskil, aga tema on inimene teatrist … Üldiselt ütleksin, et mind raviv paar on kuidagi teatraalne. Valentina – sõjaaja halastajaõe koopia. 1914. aasta. No ei tea muidugi, kuidas nad mu muljesse suhtuvad – Geiger loeb ju selle läbi, nii me kokku leppisime. Lõppude lõpuks ta ise ju palus mul varjamata kirju tada kõigest, mida märkan, meenutan, mõtlen ja ole lahke – nii ma kirjutangi. Täna murdus mu krihvel ja ütlesin seda Valentinale. Tema võtab taskust midagi pliiatsi sarnast ja ulatab mulle. „Veider,“ ütlen mina, „metallist krihvel, ma pole sellist kunagi näinud.“ Valentina läks näost punaseks ja võttis ruttu mu käest selle tagasi. Pärast tõi teise pliiatsi. Miks ta punastas? Iga päev viib ta mind tualetti või võtab mul süstimiseks aluspüksid jalast – ei punasta, aga nüüd pliiats, näete siis. Minu elus on praegu massiliselt väikesi mõistatusi, mida ma ei suuda lahendada. Aga 18
punastab Valentina veetlevalt, kõrvaotsteni. Kõrvad on õhukesed, graatsilised. Kui ta valge pearätt eile üles kerkis, imetlesin neid. Täpsemalt, ühte. Valentina kummardus lambi kohale, seljaga minu poole ja ta kõrv kumas läbi valguse roosalt, tahtsin seda puudutada. Ei julgenud. Ja ega jõudu ka ei olnud. Mingi imelik aimdus on, nagu lamaksin selles voodis juba terve igaviku. Liigutan kätt või jalga – tunnen lihastes valu, ja kui kõrvalise abita üles tõusen, on jalad nagu vatist. Selle eest temperatuur langes natuke: 38,3. Küsin Geigerilt: „No mis siis minuga ikkagi juhtus?“ „See et,“ vastab ta, „te peate ise meenutama, muidu teie teadvus vahetub minu omaga. Ega te seda ju taha?“ Ma ei tea ise ka, tahan ma seda või mitte. Äkki selgub, et mul ongi selline teadvus, mis oleks parem asendada? Reede Rääkides teadvusest: ma kaotasin selle eile. Geiger ja Valentina ehmusid kõvasti. Ärgates nägin nende heitunud nägusid – paistis, nagu neil oleks kahju mind kaotada. Meeldiv, kui sind mingil põhjusel vajatakse, isegi kui see põhjus pole isiklik, vaid nii-öelda puhas inimesearmastus. Geiger ei andnud kogu eilse päeva jooksul mu lehti tagasi. Kartsin, et pingutasin ilmselt oma kirjutiste lõpuosas üle. Lamasin ja jälgisin, kuidas lumehelbed akna taga langesid. Vaadates uinusin. Ärkasin – lumehelbed langesid ikka veel. Minu voodi ääres toolil istus Valentina. Kuivatas märja käsnaga mu laupa. Suudle, tahtsin ma öelda, suudle mind laubale. 19
Ei öelnud. Muidu oleks ta enne suudlemist mu laupa pidanud kuivatama. Ja üldse, on ju teada, keda laubale suudeldakse … Aga vaat, ma võtsin ta käest kinni – ja ta ei tõmmanud ära, tõstis ainult meie ühendatud käed minu kõhu peale, et mitte tasakaalu kaotada. Tema peopesa kattis mu kämbla nagu majake – nii õpetatakse klaverimängus, kuidas kätt hoida. Tõenäoliselt õpetati mind ka kunagi, et ma selliseid asju tean. Keerasin kätt, tõmbasin nimetissõrmega mööda selle majakese lage ja tundsin, kuidas see võpatas, koost lagunes, minu peopesa peale vajus. Ja ma tundsin selle soojust. „Heitke minu kõrvale, Valentina,“ palusin ma. „Mul ei ole rumalaid mõtteid ja ma olen täiesti ohutu, te teate seda. Mul on ainult vaja, et keegi mu kõrval oleks. Päris kõrval, muidu ei soojene ma kunagi üles. Ma ei oska seda seletada, aga nii see on.“ Liigutasin suure jõupingutusega ennast laias voodis ja Valentina heitis mu kõrvale – teki peale. Olin kindel, ise ka ei tea, miks, et ta mu palve täidab. Kallutas pea minu pea poole. Hingasin sisse tema lõhna – triigitud tärgeldatud lumivalge pesu lõhn segunenud lõhnaõli ja noore keha lõhnaga. Ta jagas seda minuga ja ma ei saanud sellest küllalt. Avatud ukseavas seisis Geiger, aga Valentina jäi lamama. Miski temas tõmbus pingule (ma tundsin seda), aga ta ei tõusnud. Tõenäoliselt ta punastas – ei saanud mitte punastada. „Väga hea,“ ütles Geiger sisse tulemata, „puhake.“ Omamoodi suurepärane reaktsioon. 20
Üldiselt ma ei kavatsenud seda kirjeldada, sest see ei puuduta ainuüksi mind, aga kuna ta kord juba kõike nägi … Las Geiger mõistab toimuvat õigesti (aga ta mõistab ju niigi). Ma tahan, et see korduks – kasvõi paar minutit päevas. Pühapäev Ärganud, lugesin mõttes meieisapalvet. Tuli välja, et palvet mäletan ma ladusalt. Mõnikord pühapäeviti, kui ma kirikusse ei saanud minna, lugesin endale vähemalt meieisa. Liigutasin huultega niisket tuult. Ma elasin saarel, kus jumalateenistustel käimine ei olnud sugugi enesestmõistetav. Saar ei olnud asustamata, seal olid isegi kirikud, kuid kõik oli kuidagi nii keeruline, et neid külastada polnud lihtne. Üksikasju nüüd enam meelde ei tule. Kirik – suur rõõm, eriti lapsepõlves. Hoian ema seeliku sabast kinni, tähendab, et olen väike. Seelik poolkasuka all on pikk, lohiseb mööda põrandat. Ema paneb ikoonile küünla ning seelik kerkib natuke ja koos sellega mu labakindas käsi. Võtab mind ettevaatlikult sülle, tõstab ikooni juurde. Tunnen nimme kohal ta pihkusid, aga minu vildid ja labakud liiguvad õhus vabalt ning ma nagu liuglen ikooni suunas. Minu all on kümned küünlad – pidulikud, võnkuvad –, vaatan neid ega suuda sellelt kirkuselt pilku ära pöörata. Küünlad põlevad pragisedes, vaha voolab neid mööda alla, moodustades veidraid stalaktiite. Minu vastu jääb Jumalaema, käed laiali, ja ma suudlen ta kätt, kuigi mitte eriti osavalt, sest mina ei juhi 21
ise oma lendu, ning suudelnud, puudutan, nagu ette nähtud, ka laubaga. Samal hetkel tunnen Ta käe jahedust. Ja vaat nii ma hõljun kirikus, lendlen preestri kohal, libisen läbi viiruki panni aromaatse suitsu. Heljun koori ja kirikulaulu kohal (kirikukoori juhi aeglustunud käeviibete ja grimasside, mida ta teeb kõrgete nootide juures, kohal). Liuglen vananaiste helenduse ja pühakoda täitva rahva kohal, ümber sammaste ja mööda aknaist, mille taga on mingi lumme tuisanud maa. Venemaa? Paokil ukse vahelt on aimata käredat pakast, käe pidemel on härmatis. Äkki uksepragu laieneb ja tekkinud ristkülikus seisab Geiger. „Doktor, me oleme ju Venemaal?“ küsin. „Jah, teatud mõttes.“ Tümitab mu kätt tilguti panemiseks. „Miks siis teie siin olete, Geiger?“ Ta vaatab mind imestunult: „Sellepärast, et ma olen Venemaa sakslane. Deutschrusse. Aga kas te muretsesite, et oleme Saksamaal?“ Ei, ei muretsenud. Lihtsalt nüüd ma võin arvestada, et tean täpselt meie asukohta. Tänase päevani see päris selge polnud. „Aga kus on õde Valentina?“ „Tal on täna vaba päev.“ Pannud tilguti, mõõdab Geiger mu palavikku. 38,1. „Ja mis, teisi õdesid pole siin või?“ tunnen huvi. „Olete täitmatu.“ Aga mul pole teist õde vaja. Ma lihtsalt ei saa aru, mis asutus see selline on, kus on üks arst, üks õde ja üks patsient. No 22
mis siis ikka, Venemaal on kõik võimalik. Venemaal … See peab levinud fraas olema, kui säilis isegi minu lagunenud mälus. Selles on oma rütm. Ma ei tea, mis selle taga seisab, aga fraasi mäletan. Mul on juba mitmeid selliseid, ei tea kust kohale ujunud, fraase. Neil on ilmselt oma ajalugu, aga mina lausun neid nagu esimest korda. Tunnen ennast Aadamana. Või lapsena: lapsed lausuvad tihti fraase, mille tähendust nad veel ei tea. Ja Venemaal on kõik võimalik, nojah. On selles hukkamõist või isegi vandenõu? Tundub, et see on mingi pahaendeline mõõtmatus, et kõik liigub teadmata suunas. Mil määral see fraas küll mind puudutab? Järele mõelnud, ütlen fraasi Geigerile kui sakslasele ja palun tal seda hinnata. Jälgin tema huulte ja kulmude liikumist – nii mekitakse veini. Ta hingab häälekalt sisse nagu vastuseks, aga pärast pausi hingab sama häälekalt välja. Kui sakslane, otsustas ta vaikida – oletame selleks, et mind mitte traumeerida. Selle asemel palub ta mul keelt näidata, mis minu meelest on omamoodi õigustatud. Minu keel töötab veel olulisel määral iseseisvalt: toob kuuldavale selle, mida on harjunud tooma – nagu rääkivatele lindudele omane. Nähtavasti sai Geiger mu keelest aru ja palub mul seda näidata. Kui näitan, vangutab pead. Ei rõõmusta teda mu keel. Läinud ukseni, pöördub Geiger minu poole: „Ja veel … Kui te tahate, et õde Valentina lamaks teie kõrval, oletame, et isegi teiega sama teki all, öelge, ärge häbenege. See on normaalne.“ 23
„Nagu teada, liigub aeg kahes suunas. Mis on tähtis: ma avasin silmad. Tundmatu vaatas mind ja vaikis.“ Noor mees mees ärkab ärkab haiglavoodis. haiglavoodis. Tal Tal ei ei ole ole aimugi, aimugi, kes kes ta ta Noor on või või kuidas kuidas ta ta sinna sinna sai. sai. Arst Arst ütleb ütleb talle talle ta ta nime, nime, aga aga ta ta ei ei on mäleta seda. seda. Ta Ta ei ei mäleta mäleta midagi. midagi. mäleta Lootuses taastada taastada enda enda unustatud unustatud minevik, minevik, hakkab hakkab Lootuses Innokenti üles üles kirjutama kirjutama killustatud killustatud mälupilte, mälupilte, mis mis viivad viivad Innokenti 20. sajandi sajandi algusaastate algusaastate Peterburi, Peterburi, räägivad räägivad lapsepõlvest lapsepõlvest ja ja 20. esimesest armastusest, armastusest, jutustavad jutustavad 1917. 1917. aasta aasta revolutsioonist revolutsioonist esimesest Venemaal ja ja sellele sellele järgnenust. järgnenust. Venemaal Aga kuidas kuidas suudab suudab ta ta nii nii täpselt täpselt mäletada mäletada toonast toonast Aga aega –– vestlusi, vestlusi, lõhnu lõhnu ja ja hääli, hääli, kui kui kalendris kalendris on on 1999. 1999. aasta aasta aega ja mees mees on on veel veel noor? noor? ja
kirjastus.postimees.ee kirjastus.postimees.ee kirjastus.postimees.ee
24