Sõnad ja teod
Kuigi me võime olla teadlikud kiusamise mõjust lastele, jätame liiga sageli tähelepanuta armistunud täiskasvanud, kelle kiusamine endast maha jätab.
TEKST: Emma Green
Kiusamist nähakse sageli kui lapsepõlve „läbimisriitust“, midagi, mida enamik meist kogeb mingil arenguetapil, kuid millest tavaliselt väljutakse suuremate vigastusteta – või vähemalt veidi tugevama ja alandlikumana. Aga mis saab siis, kui see nii ei ole?
Mõne jaoks võib koolikiusamine tunduda põgus mälestus, kuid teise jaoks on see sügavate psühholoogiliste haavade vallandaja, mis ei parane isegi aastakümnete möödudes.
Kiusamise uurimine algas 1970. aastatel ning kuigi koolikiusamise levimuse kohta puudub ametlik statistika, on uuringud viidanud, et üle poole noortest kogeb elu jooksul mingil moel eakaaslaste ohvriks langemist.
Ühendkuningriigi
haridusministeerium määratleb kiusamist kui käitumist, mida üksikisik või rühm kordab aja jooksul ja mis tahtlikult teeb haiget teisele inimesele või rühmale – kas füüsiliselt või emotsionaalselt.
Kuigi kiusamisel on mitmeid vorme, erinevad kogemused sageli sooti. Paljud uuringud on näidanud, et poisid on sagedamini seotud füüsiliste rünnakutega, samas kui tüdrukud kogevad rohkem emotsionaalseid kiusamisvorme, nagu verbaalne solvamine ja sotsiaalne tõrjumine.
Kuigi igaüks võib langeda kiusamise ohvriks, on teatud rühmadel suurem risk. Eriti neuroerinevad inimesed kogevad suurema tõenäosusega eakaaslastepoolset kiusamist. Neuroerinevad õpilased on kaks korda tõenäolisemalt kiusatud kui nende neurotüüpilised eakaaslased ning autismiga lapsed on kõigist kõige suuremas ohus.
Miks inimesed kiusavad?
Peamine põhjus, miks kedagi kiusatakse, on sageli lihtsalt see, et ta on „erinev“.
Dr Ellen deLara, Syracuse’i Ülikooli sotsiaaltöö dotsent ja raamatu „Bullying Scars: The Impact on Adult Life and Relationships“ autor, selgitab, et „mis tahes erinevus on peamine põhjus, miks laps sihikule võetakse“. Noorukid hindavad vastavust normidele ning kiusavad neid, kes näevad välja või käituvad normist erinevalt.
Ta viitab, et kiusamine toimib mehhanismina, mille abil „karjast“ erinevaid inimesi paika panna. Ka näiliselt tühised erinevused – näiteks pikkus, kaal, välimus, juuksevärv, iseloom, sotsiaalne taust või intelligentsus – võivad saada ajendiks eakaaslaste väärkohtlemisele.
Dr Sheri Bauman, kiusamise ennetamise valdkonna juhtiv teadlane ja Arizona Ülikooli nõustamisprofessor, usub, et sotsiaalne staatus on enamiku kiusamiste keskmes. „Kiusajad püüavad saada või säilitada staatust,“ selgitab ta. „Kui neil see juba on, tahavad nad seda hoida; kui ei ole, tahavad nad selle saavutada.“
Dr Bauman ütleb, et kiusamine saavutab haripunkti varases noorukieas, just siis, kui lapsed
liiguvad edasi põhikoolist gümnaasiumiastmesse.
„Kiusamine suureneb sel ajal märgatavalt, sest uus kool on suurem ja konkurents tihedam,“ selgitab ta. „See on loogiline, kui mõelda, et kiusaja vajab imetlust, võimu ja staatust. Kiusamine on viis seda saada.“
Hoolimata koolide nulltolerantsi poliitikast ja karistuste ohust võib kiusamine õpetajatele tunduda raskesti ohjatav.
„Kiusajale on see väga tasuv,“ ütleb dr Bauman. „Nad saavad halva käitumise eest hulgaliselt hüvesid, mistõttu on neid väga raske motiveerida oma käitumist muutma.“
Vesteldes endiste kiusajatega, märkas dr deLara veel üht mustrit. „Enamik neist ütles, et nad ei arvanud,
et nad kiusasid,“ ütleb ta. „Nende arvates nad lihtsalt naljatasid või tegid lolli nalja ega uskunud, et teine inimene oli sellest häiritud. See pole isegi õigustus – nad tõesti mõtlesid nii.“
Pikaajalised mõjud ohvritele
Ohvrite jaoks võib lapsepõlves kogetud kiusamise järelmõju ulatuda kooliajast palju kaugemale. Warwicki Ülikooli uuringud näitavad, et lapsepõlve kiusamine võib heita varju kogu elukaarele, viies tõsiste haiguste, kehvade sotsiaalsete suhete ja raskusteni püsiva töökoha hoidmisel. Edasised uuringud on samuti näidanud, et kiusamise ohvriks olemine
on seotud suurenenud vaimse ja füüsilise tervise probleemide riskiga, samuti madalama haridustaseme ja sissetulekuga – isegi siis, kui arvesse võetakse muid tegureid, nagu perekondlikud raskused.
Korduv väärkohtlemine lapsepõlves võib muuta ka aju arengut. Eriti varases noorukieas kogetud verbaalne kiusamine võib kahjustada või takistada aju oluliste struktuuride arengut – sealhulgas piirkondi, mis tegelevad emotsioonide töötlemise ja käitumise kontrolliga.
See võib osaliselt selgitada, miks lapsepõlves kiusatud inimestel on suurem risk kogeda pikaajalisi psühholoogilisi probleeme, nagu ärevus, depressioon ja traumajärgne stressihäire (PTSD).
Laste kaitsmine kiusamise eest
Vanemal võib olla äärmiselt raske näha oma last kiusatuna, kuid veelgi raskem võib olla välja mõelda, mida tuleks teha, et teda aidata. Õnneks on olemas kaitsetegureid, mida rakendades väheneb risk, et lapsest kujuneks hilisemas elus kahjustatud täiskasvanu.
Eelkõige on oluline toetava perekeskkonna loomine, kus julgustatakse avatud suhtlust ja laps tunneb end piisavalt turvaliselt, et rääkida sellest, mis temaga toimub.
Lisaks võib teraapias või kiusamise tugigrupis osalemine aidata lastel turvalises keskkonnas oma sotsiaalseid oskusi harjutada.
Oluline on ka positiivsete sõprussuhete toetamine, sest eakaaslaste tugi võib olla võimas kaitsetegur kiusamise negatiivsete mõjude vastu.
Laste kaasamine tegevustesse, mis annavad neile eesmärgitunde ja võimaluse kohtuda sarnaste huvidega lastega, võib aidata tasakaalustada koolis kogetavat tõrjutust ja kõrvalejätmist.
Täiskasvanuea kiusamisjärgne sündroom
Oma uurimistöö käigus intervjueeris dr deLara enam kui 800 inimest nende nooruspõlve kiusamiskogemuste kohta. Ta märkas mustrit nende seas, keda lapsepõlves tõsiselt kiusati, ning nimetas selle „täiskasvanuea kiusamisjärgseks sündroomiks“ ( Adult Post-Bullying Syndrome , APBS).
Kuigi mõned sümptomid sarnanevad kompleksse traumajärgse stressihäire (PTSD) nähtudega, hõlmab täiskasvanuea kiusamisjärgne sündroom unikaalset psühholoogiliste, emotsionaalsete ja sotsiaalsete raskuste kogumit, millega endised kiusamisohvrid võivad võidelda ka täiskasvanueas.
Kuigi kõik lapsepõlves kiusatud ei koge traumat, ilmnevad paljudel ohvritel mõningad – kui mitte kõik – APBS-i tunnused. Üks neist on enesehinnangu ja häbitundega seotud probleemid.
„Lapsed, kes on kiusamise ja ahistamise ohvrid, pannakse tundma häbi selle pärast, kes nad on,“
kirjutab dr deLara. „Nad tunnevad häbi, valu ja segadust, kui eakaaslased neid tõrjuvad. Nad tunnevad häbi, et neid pilgatakse, ning tunnevad häbi ja viha, sest nad ei suuda aru saada, kuidas seda peatada.“
Kiusamine võib sügavalt mõjutada inimese eneseväärikust ja identiteeditunnet, viies negatiivsete
„Kiusamine võib sügavalt mõjutada inimese eneseväärikust ja identiteeditunnet, viies negatiivsete enesetõlgendusteni.“
kiusamisjärgne sündroom) tunnuse.
„Ma ei oodanud, et keegi ütleb mulle, et kiusamisest tuli midagi positiivset,“ ütleb ta. „Kui küsisin noorukitelt, vastasid nad „mitte mingil juhul“. Kuid kui rääkisin täiskasvanutega, ütles 47% neist, et kiusamisel oli neile positiivne mõju.“
Need positiivsed mõjud võivad avalduda mitmel viisil – suurema empaatiavõime ja tugevama moraalse teadlikkusena, suurema iseseisvusena ning väiksema sõltuvusena teistest. See võib viia ka suurema sihikindluseni eesmärkide saavutamisel ja eduni, justkui soovina end tõestada.
Selline „traumajärgne kasv“ tuleneb sellest, kuidas inimesed otsustavad oma traumale reageerida ja sellega toime tulla – midagi, mis ei pruukinud kunagi esile tulla, kui nad poleks kogenud kiusamist.
Siiski rõhutab dr deLara, et kuigi mõnel võivad esineda positiivsed tulemused, kaaluvad eakaaslastepoolse väärkohtlemise negatiivsed mõjud kaugelt üle
võimalikud positiivsed ning neid ei tohiks kunagi kasutada kiusamise õigustamiseks.
Pikaajalised mõjud kiusajatele
Üllatuslikult ei kannata kiusamise tõttu ainult ohvrid. Uuringud on näidanud, et ka koolikiusajal endal on suurem risk eluaegsete probleemide tekkeks.
2019. aastal avaldas Šoti
Noorte- ja Kriminaalõiguse Keskus raporti kiusamiskäitumise kohta. Seal märgitakse, et lapsed, kes olid 7–12-aastaselt kiusajad, olid märkimisväärselt tõenäolisemalt 30. eluaastaks vahistatud. Lisaks oli tõenäosus, et sagedased kiusajad olid
26. eluaastaks toime pannud rohkem kui viis kuritegu, peaaegu seitse korda suurem kui neil, kes ei kiusanud.
Teine NHS Scotlandi tellitud uuring koolivägivalla ja kiusamise kohta leidis, et noortel, kes ilmutasid kiusamiskäitumist, oli suurem risk
„Kiusamise mõjud võivad kanduda edasi ka suhetesse.“
depressiooni ja enesetapumõtete tekkeks, samuti koolist väljalangemiseks ja kuritegelikku tegevusse sattumiseks.
„Lihtsalt saa üle!“
Kui me teame, et kiusamisel on nii tõsised ja laialdased tagajärjed kõigile osapooltele, siis miks jääb see uurimisvaldkond sageli tähelepanuta?
„See on väga keeruline uurimisvaldkond,“ selgitab dr Bauman. „Kuldstandard oleks jälgida laste rühma ja seejärel neid täiskasvanueani jälgida. Kuid see on väga keeruline, sest inimesed kolivad, surevad või otsustavad enam mitte osaleda. See on ka väga kulukas ning selliste pikaajaliste uuringute jaoks on raske rahastust saada.“
Dr deLara usub samuti, et teadusuuringute vähesus tuleneb ühiskonna teadmatusest selle kohta, kui püsivad võivad lapsepõlve kiusamise mõjud olla.
„Kultuuriliselt ütleme me: „See oli lapsepõlv, see on läbi, nüüd oled sa täiskasvanu,““ ütleb ta. „Niipea kui sa koolist lahkud, arvatakse, et see peatükk on suletud ja sa peaksid sellest üle saama.“
On lihtne näha, kuidas see mõtteviis on juurdunud meie kollektiivsesse teadvusse. Vanasõnu, nagu „Kepid ja kivid võivad mu luid murda, aga sõnad ei tee haiget“ või „Mis ei tapa, teeb tugevamaks“, sisendatakse meile juba varases eas, et suurendada meie vastupidavust inimestevahelisele julmusele.
Kuigi need ütlused võivad tunduda suhteliselt kahjutud, aitavad need samal ajal vähendada ja pisendada sõnade ja negatiivse kohtlemise mõju, mida eakaaslased võivad meile avaldada.
Kuni me ühiskonnana ei hakka lapsepõlve kiusamise mõjusid tõsisemalt võtma, näeme jätkuvalt nende tagajärgi traumaatilistes täiskasvanutes kaua pärast seda, kui koolikella kaja on vaibunud.
Kellelegi rääkimine sellest, et sind kiusatakse, võib tunduda peaaegu sama raske kui kiusamise endaga toimetulek – kuid see on hädavajalik.
Isegi kui tunned, et see võib olla piinlik või häiriv, ära lase sellel või ähvardustel sind vaikima sundida.
See, kellele sa räägid, sõltub sellest, kellega sa end kõige mugavamalt tunned. Täiskasvanuna võib see olla sõber, kolleeg või partner.
Kui kahtlustad või tead, et sinu last kiusatakse, julgusta teda rääkima –kas sinuga, õpetaja või mõne teise usaldusväärse täiskasvanuga. Kui sa ei saa oodatud reaktsiooni või abi, vali keegi teine ja jätka abi otsimist, kuni sa selle saad.
Lisaks nõuannetele kiusamisega toimetulekuks on olemas mitmeid organisatsioone, mis pakuvad abi –mõned neist ka kriisiabi telefonide või tekstisõnumite kaudu.
