Sissejuhatus Henri Poincaré (1854–1912) kirjutas astronoomia eesmärkidest nii: „[…] L ‘Astronomie est utile parce qu’elle nous élève au-dessus de nous mêmes; elle est utile parce qu’elle est grande; elle est utile parce qu’elle est belle; voilà c’est qu’il faut dire. C’est elle qui nous montre combien l’homme est petit par le corps et combien il est grande par l’esprit, puisque cette inmensité èclatante où son corps n’est qu’un point obscur, son intelligence l’embrasser toute entière et en goûter la silencieuse harmonie. Nous atteignons ainsi à laconscience de notre force. […]“ „[…] Astronoomia on kasulik, sest tõstab meid kõrgemale meist enestest; see on kasulik, sest on suur; see on kasulik, sest on ilus – sellega on kõik öeldud. Just astronoomia näitab meile, kui väike on inimene kehalt ja kui suur on ta vaimult, sest ilmaruumi säravas lõpmatuses pole inimese keha muud kui tume punktike, samas kui tema mõistus võib seda täielikult hoomata, nautides selle hääletut harmooniat. Sel moel saame teadlikuks omaenda jõust. […]“
See raamat on kirjutatud neile, kes ei lepi elus ainult maha vaatamisega, ja neile, kes teavad, et taevas on suurem kui meie unistused. Iga peatükk on kujutlusvõime toel ette võetav rännak, mis on esimene samm ükskõik millise seikluse poole. Füüsiliselt kosmosesse reisimine on vähemalt praegu enamikule meist kättesaamatu. Ent kes teab, mida tulevik toob.
Meie raamat on jaotatud väikestesse teemarühmadesse. Alustame pilguheitmisest meid vahetult ümbritseva Päikesesüsteemi kehadele, mille kohta on veel paljugi teadmata ja mis kunagi ei lakka üllatamast. Järgmiseks õpime oma universumit samm-sammult paremini tundma, külastades tähtsamaid struktuure: tähti, galaktilisi superstruktuure, udusid, pruune kääbuseid, musti auke… Ja kõik uued avastused kindlasti suurendavad meie imetlust. Üks hiljutine näide on