Asendaja

ANNA FREDRIKSSON

ANNA FREDRIKSSON ASENDAJA

Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma

VÕIMAS KÄRGATUS. Klaasikildude rahe langeb asfaldile. Julia tõuseb voodis istukile, süda klopib. Plahvatus pani kogu maja värisema, põrand vibreeris all. Lööklaine nagu kõikumine. Ta on juba pikka aega maganud pinnapealselt ja pärast reedel tulnud anonüümset kõnet pole ta hetkekski julgenud lõdvestuda. Hääl torus kajab sellest ajast saati tema peas. Jäta meie perekond rahule, või muidu … Ja nüüd on see juhtunud. Ta teab seda otsekohe, ei pea isegi järele mõtlema. See on suunatud tema vastu. Julia lükkab kärmesti teki kõrvale ja läheb akna juurde. Ta paotab rulood ja laseb sisse aovalguse, tõmbab siis kardina täielikult üles. Pauk oli tuhm, kõlas sedamoodi, nagu tuleks kusagilt kaugemalt, kuid pani ikkagi aknaklaasid klirisema. Veel on tänav tühi. Kuid pisut silmi kissitades näeb ta, kuidas naabermaja välisukse juures sätendab maapind klaasikildudest. Aeg-ajalt vilgatab katkine tänavavalgusti, ei kustu päriselt. Mänguväljak teisel pool tänavat on tühi. Üksik kiik õõtsub aeglaselt, kuigi tuult pole. Kui Julia elutuppa läheb ja rõduukse avab, kuuleb ta kaugemalt väljast nõrka klirinat. Mõned suuremad klaasikillud langeksid nagu maha.

5

Ta seisab vaikuses nagu halvatu. Süda peksab jõnkslikult. Kas plahvatuse taga on Leo? Kui see oli ikka pomm. Aga midagi muud see olla ei saanud. Taevas on hall ja õhk niiske. Asfaldi, heitgaaside ja prügi lõhn heljub eelmisest päevast õhus. Kohmakate sõrmedega tõmbab ta pakist sigareti. Süütab selle ja puhub suitsu aeglaselt ninasõõrmetest välja, püüdes end rahustada. See ei pea sugugi olema pommirünnak, mis on seotud temaga. Kuigi mis muu oleks võinud põhjustada nii tugeva kõmaka? Ja miks just siin, tema tänaval? Hökarängenit ei saa küll nimetada moekaks eeslinnaks, kuid piirkond on siiski suhteliselt rahulik. Eri suundadest hakkavad kostma hääled. Ümberkaudsetes majades avatakse üha rohkem aknaid ja rõduuksi. Öösärkides ja hommikumantlites naabrid vaatavad välja, küünitavad kaela ja uurivad tänavat, vahivad sinnapoole, kust plahvatus kostis. Kuulda on naisterahva nuttu, üks mees karjub valjusti, inimesed räägivad omavahel ärritunult. Julia sulgeb rõduukse ja võtab diivanilaualt telefoni. „Annan teada, et on toimunud plahvatus,” ütleb ta, kui politseis vastab naisehääl. „Tundub, et mu kõrvalmaja ukse juures. Minu teada on see esimene kord, kui siin plahvatab.” Ta ütleb nime ja aadressi, seejärel kästakse tal lihtsalt oodata. Kakskümmend minutit hiljem seisavad kaks vormis politseinikku korteriukse taga. Julia vastab nende küsimustele ja saab teada, et tõenäoliselt kodus valmistatud pomm on tõepoolest kõrvalukse juures plahvatanud. Vigastada ei saanud keegi. „Me kogume endiselt teavet,” ütleb üks politseinik, hele­pruuni paažisoenguga naine. „Aga pomm oli kohmakalt valmistatud, plahvatas rohkem küljele kui ettepoole, mis tõenäoliselt päästis elusid. Me tõlgendame seda amatööri tööna.”

6

Julia saab vaid rääkida, et ta kuulis pauku. Politseinikud küsivad tema ametit ja ta vastab ausalt, et töötab sotsiaal­ töötajana Haninges. „Kas sina oled saanud viimasel ajal mingeid ähvardusi?” küsib teine politseinik, tumedapäine, umbes kolmekümne viie aastane mees, kellel on kergelt lokkis juuksed. „Sina isiklikult.” „Jah, alles reedel sain.” Naispolitseinik märgib kuupäeva üles. „Kas sa arvad, et see plahvatus võis olla suunatud sinu vastu?” küsib ta. „Väga võimalik. Kurjategija võis aadressi segi ajada.” Politseinikud vahetavad pilgu. „Me nägime ukse kõrval grafitit,” ütleb lokipea. „Rist, mis meie arvates võis tähistada seda, milline välisuks tuleks õhku lasta. Aga me ei tea, kas see käib kokku.” „Sellest pole ma midagi kuulnud.” Politseinikud küsivad ähvarduse kohta täpsemalt ja Julia räägib Leo Dablerist, 21-aastasest mehest, kes oli pool aastat tagasi tema klient. „Ma püüdsin aidata tal pääseda tema kuritegelikust perekonnast, kus tema tädi oli hierarhia tipus. Leo tõesti tahtis koostööd teha. Aga siis tegi ta äkki täieliku kannapöörde ja katkestas kontakti. Seejärel algasid ähvardused. Nii telefoni kui ka meili teel, kõike on olnud. Ta ütles, et mul läheb halvasti, kui ma peaksin kunagi jälle tema perekonna asjadesse sekkuma.” Politseinikud märgivad ta ütluse üles. „Viimasel ajal on olukord eskaleerunud,” lisab Julia. „Pärast seda, kui üks mu kolleegidest oli seotud ühe alaealise eraldamisega Dableri perekonnast. See oli Leo noorem vend. Kahetsusväärne, et nii läks.” „Vaatame, mida tehniline uurimine näitab,” ütleb lühikeste juustega naine.

7

Meeskolleeg noogutab. „Aga me uurime igal juhul seda isikut, keda sa mainisid. Leo Dablerit.” „Ma vajaksin ilmselt mingit kaitset,” ütleb Julia. „Olen seda varem oma politseikontakti Mischa Ljungströmiga arutanud, aga …” Ta vakatab, märkab, kuidas hääl väriseb. Lokkis peaga mees raputab pead. „Meie ei saa sulle midagi lubada. Kui tegemist on turva­ küsimusega, pead kõigepealt oma tööandjaga arutama ja sealt edasi liikuma.” Julia seisab vaikides. Ta ei suuda kokkugi lugeda, mitu korda ta on rääkinud erinevatest ähvardavatest vahejuhtumitest nii oma ülemusega kui ka politseiga. Eriti palju pole ära tehtud, ressursse on pidevalt puudu ja tõendeid enamasti ka. Naispolitseinik heidab pilgu korterisse sisse. „Kas sa elad siin üksi?” „Ei. Koos elukaaslasega.” „Kas teda pole kodus?” „Ei, ta ööbib oma vanaema juures. Vanaema vajab vahel abi, nüüd ta kukkus ja vigastas selga. Ma ei taha helistada, muidu ajan äkki vanaema ka üles.” Julia silitab oma käsivarsi. Plahvatus on endiselt kehas, nagu seesmine kõmin. Meespolitseinik silmitseb teda uurivalt. „Võib-olla ei peaks sa praegu üksi olema. Kas sul on mõnd teist lähedast, kelle juurde saaksid minna?” Vastus tuleb tõrksalt. „Ainult mu õde.” „Siis peaksid tema juurde sõitma. Nüüd kohe.” Nad lahkuvad temast kahetseval ilmel. Julia paneb selga esimesed kätte sattuvad riided, ta vaevu

8

märkab, mis need on. Telefonikõne jääb lühikeseks, takso tellimisega ta kõhkleb. Pangakonto seis on juba armetu ja järgmise palgapäevani on terve igavik. Aga ta teeb seda ikkagi. Kui Julia on korteriukse sulgenud, tuleb talle pähe mõte Bengti ukse taga kella anda ja teda eelnevalt rahustada, et ta liigselt ei ehmataks. Aga on varane hommikutund, 89-aastane naaber on kuulmispuudega ja ilmselt magab. Nad võivad ka hiljem vestelda. Kõnniteel näeb Julia naabermaja lähemalt. Ukseavast immitseb ikka veel suitsu. Uks on viltu ja raam ei ole enam omal kohal. Kõnniteel lebab sätendav purunenud klaasi kiht, valge nagu lumi. Takso sõidab ette ja ta istub tagaistmele. Pulss on endiselt üleval, kõrvus kohiseb. Ta ei tea täpselt, mis teda ootab. Aga olukord on erandlik. Alexandra peab aru saama.

9

OSKAR TÕSTAB PEA ja vaatab talle uuesti otsa. „Kuhu sa lähed?” „Koju. Djursholmi. Victor ootab.” Julia võtab telefoni välja ja vaatab ekraani. „Takso jõuab iga hetk,” valetab ta. Ta avab välisukse. On täiesti ette valmistamata selleks, kuidas Oskar otsekohe tema juurde astub, end mööda pressib ning käsivarre ette tõstab. See blokeerib ta tee. „No kurat,” ütleb Oskar. „Tõsiselt. Sa ei saa ju lihtsalt siia tulla ja …” „Lase mind lahti,” katkestab Julia. „Sa oled šokis ja mina ka.” Ta üritab välja minna, kuid Oskar hoiab käsivart ees. Ta on küll kiitsakas ja kõhetu, kuid palju tugevam kui tema. Ja nüüd hakkab Julial hirm peale tulema. „MIDA KURADIT!” karjub Oskar talle otse näkku. Julia kohkub tagasi ja valmistub vaistlikult rünnakuks. Ta pole Oskarit kunagi sellises seisundis näinud. „Oskar. Ei.” Vaba käega kahmab mees väikeselt laualt portselanvaasi ja virutab selle kõvasti vastu seina. Vaas puruneb, killud lendavad vaibale laiali. Oskar rahuneb kohe. Masendunult vaatab ta laastamistööd. „Kurat. Vanaema läheb hulluks.” Julia hingab sügavalt. Süda peksab ikka veel, kõris nöörib.

130

„Rahune nüüd maha,” ütleb ta. „Ära tee asju veel hullemaks. Luba mulle.” Trepilt kostab lühikesi samme. Läbi lahtise ukse näeb ta Oskari vanaema plätudes üles tulemas, naabri juurest tagasi. Peapööritus näib olevat üle läinud ja tal ei paista üldse kusagilt valus olevat. „Ma pean minema,” ütleb Oskar ja haarab oma jope. Julia ei jõua teda peatada. „Kuhu sa lähed?” Vastust ei tule, mees on juba mööda treppi allapoole teel. Kui ta vanaemast mööda tormab, lööb naine korraks kõikuma ja haarab käsipuust, seejärel jääb ta seisma ja näib jahmunud. Sigaret teises käes tossab. Ta võtab paar mahvi, vaadates samal ajal trepikojas allapoole. Oskar on välisuksest välja tormanud. „Mis tal juhtus?” Julia ei jõua vastata, vaid viskub lihtsalt trepist alla. Väljas kõnniteel märkab ta Oskarit, kes kõnnib pikkade sammudega metroo poole. Ta ruttab talle järele. „Oskar! Oota!” Hirm annab häälele metalse tooni. Oskar vaatab ainiti enda ette ega lausu sõnagi, liigutab vaid sihikindlate sammude rütmis käsi edasi-tagasi. Julia üritab ta jakist kinni haarata. „Jää seisma!” Aga meest on võimatu peatada, ta tormab lihtsalt trepist üles, läbi metroovärava välja perroonile. Äkki tõmbub Julia seest külmaks, põlveõnnaldeni välja. Mida ta kavatseb teha? „OSKAR!” Julia näeb, kuidas ta peatub otse perrooni serval, liiga ääres. „Ära hüppa!” hüüab ta. „Jää seisma!” Oskar seisab paigal. Aeglaselt langetab ta pea rinnale. Ta nutab nii, et kogu ülakeha vappub.

131

Julia läheb tema poole, väga aeglaselt. „Oskar … Mine sealt ära. Kohe. Kuuled, mida ma ütlen?” Mees nutab veelgi rohkem, veelgi häälekamalt. „Tule, räägime,” ütleb ta. „Kahekesi.” Oskar pöördub ümber. Nägu on pisaratest ja tatist märg. Siis tungivad Julia teadvusesse valjud hääled ja hüüded ning äkki märkab ta, et perroonil on tekkinud ärev õhkkond. „Hoidke eemale!” kuuleb ta kedagi karjuvat. „Tal on relv!” Julia pöörab pead. Inimesed on eemale tõmbunud, ta näeb kõikjal hirmunud nägusid, paljud jooksevad minema. Ja nüüd näeb ta ka kolme noort meest, kolmekümnendates, pikki ja tugeva kehaehitusega. Nad lähenevad. „Ei!” karjub üks neist. „Seis!” Ta näeb, kuidas paanika helgib Oskari silmades, kes seisab vaid mõne sammu kaugusel perrooni servast. Siis kostab veniv karje, nagu karjuks valust vaevatud loom. Rohkem ei jõua ta märgata, enne kui tekib üksainus suur mäsu. Oskar kukub kokku. Perroonil, mitte raudteel, jumal tänatud. Ta põimib endale käsivarred ümber, ise värisedes, samal ajal kui tema heledatele teksadele ilmub tume plekk. Julia jälgib pilguga pikki poisse, kes aitavad Oskari jälle jalule. „Sa ei paista end hästi tundvat,” ütleb üks neist, narmen­ davates lühikestes teksapükstes lihaseline kutt. Oskar ei vasta, tema keha näeb lõtv välja, kui nad teda enda vahel püsti hoiavad. „Nüüd hoiame sul silma peal,” ütleb punapäine poiss. „Pileti­ kontrolör peab politseisse helistama. Enne kui sa mingi rumaluse välja mõtled.” Kolm noort meest lohistavad Oskarit väljapääsu poole. Ta ei pane ka nüüd vastu, ripub nende haardes nagu kaltsunukk. Julia väriseb nii, et suudab vaevu jalul seista. Ta jookseb neile järele.

132

„Oskar! Helista mulle! Sa pead, kas kuuled?” Vastust ei tule, Oskar kaob koos poistega. Julia jääb seisma, teadmata, mida pihta hakata. „Kas ma saan sind kuidagi aidata?” Ilus hääl, meeldiva kõlaga. Julia pöördub ümber. Ta leiab naissoost kaasreisija soojad silmad, need on tumepruuni juuksekardina varjus. Julia raputab pead. „Ei, ei. Tänan. Ta pole ohtlik, lihtsalt … õnnetu.” „Kas see on su mees?” küsib päevitunud naine, kellel on seljas varrukateta särk. Pilk on sõbralik ja hooliv. Julia tõmbub tagasi. „Ei, minu … õemees. Aga minul pole midagi viga.” „Kindel?” „Jah. Me ei suhtle tavaliselt, see oli lihtsalt …” Ta takerdub, peab otsast alustama. „See oli arusaamatus. Ta polnud üldse relvastatud, nagu keegi ütles. Oskar on maailma kõige lahkem inimene, tal on lihtsalt praegu väga raske aeg. Tema elukaaslane, minu õde, tapeti ära.” Jutt venib liiga pikaks. Naine näib kohkunud, kuid näib uudist siiski rahulikult vastu võtvat. „Noh, siis … loodan, et asi läheb paremaks.” „Küll kõik laheneb,” ütleb Julia. „Tänan, et küsisid.” Lõunasuuna rööbastelt on hakanud kostma kolksumist ja sisinat. Metroorong sõidab kohale ja peatub, uksed liuglevad lahti. Julia pöörab naisele selja, kiirustab kaks vagunit eemale ja hüppab sisse, nii et Alexandra disainkott muudkui põrkab vastu reit.

133

SÖÖGISAALIS ON MIDAGI kurjakuulutavat. Julia peatub ukse­ avas, et atmosfääri sisse hingata. Marie Miseliuse nii­nimetatud ööbimiskoht Östermalmis, neljatoaline pööraselt kõrgete lage­ dega korter on sisustatud tumeda antiikmööbliga. Toa ühes nurgas on kamin, mis on küll süüdatud, kuid ei paista siiski eriti soojust andvat. Kaminasimsil seisavad kaks küünlajalga, mis Victori jutu järgi olevat saadud päranduseks tema vanaisa emalt, nii nagu ka messingist seinavalgustid. Kristall-lühtri valgus on tuhmiks keeratud. „Palun,” ütleb Marie. „Võtke istet.” Julia istub kaetud laua taha, Douglas Carléni kõrvale. Ta tahaks väga, et saaks end enne õhtusööki rahulikuna tunda, söök on kindlasti suurepärane, kuid selle asemel on ta nii närvis, et vaevalt julgeb liigutada. Väikseimastki kõrvalekaldest Alexandra tavapärasest käitumisest ilmselt piisab, et Victori ema kahtlustama panna. Julia märkab, et Victor silmitseb teda diskreetselt oma kohalt üle laua. Ta näeb ilmselt päris hea välja, värskelt pestud ja föönitatud juustega ning tagasihoidliku meigiga. Riided on ta ise valinud, väga hoolikalt, et Victori ema ei märkaks mingit erinevust võrreldes sellega, kuidas Alexandra tavaliselt sellisel puhul välja näeb. Kaks ja pool ööpäeva on Victor pidanud elama koos temaga, naiseõega, kellesse ta varem alati distantsiga suhtus. Tal on juba mõõt täis, Julia teab küll, eriti pärast seda, mis eile juhtus.

134

Pingeline ja haarav põnevik võimust, pettusest ja klassilõhedest. Kaksikõed otsustavad üheks õhtuks kohad vahetada. Sel pealtnäha süütul käigul on katastroofilised tagajärjed. Julia töötab sotsiaalametnikuna suure kuritegevusega linnajaos. Ühel õhtul aitab ta oma kaksikõde Alexandrat, eduka perefirma tegevjuhti, asendades teda galal, kus Alexandra peab vastu võtma maineka ettevõtlusauhinna. Samal ajal puhkab õde Julia korteris. Järgmisel hommikul leiab Julia aga õe oma elutoa diivanilt tapetuna. See saab tähendada ainult üht: tapja ajas kaksikud segi. Nüüd on Julia sunnitud ellujäämiseks oma valeidentiteeti säilitama. Samal ajal asub ta otsima inimest, kes tahtis teda tappa. Mida sügavamale ta tõe otsinguil sukeldub, seda ohtlikumaks muutub mäng, kus kaalul on tema enda elu. Anna Fredriksson on Rootsi kirjanik ja stsenarist, kelle raamatuid on müüdud üle 800 000 eksemplari.

ISBN 978-9908-54-238-6

facebook.com/vestaraamatud