.. TAHESADU APELSINIPUUL
Silly Jaanus
TÄ H E S A D U A P E L S I N I P U U L
3
Autor Silly Jaanus Kunstnik Maria Evestus Toimetajad Tea Raidsalu ja Külliki Asu Küljendaja, kujundaja Imbi Võrel Kirjastaja R&A Varad Trükikoda Print Best OÜ
ISBN 978-9949-88-725-5
4
2019 TÄ H E S A D U A P E L S I N I P U U L
Sisukord
Kui ta puu alla magama jäi .................................................... 7 Biophilia ahelik ..................................................................... 9 Alpha Andromedae nägemine............................................. 12 Valge kase maagia................................................................ 19 Pärjad sõrmede ümber ......................................................... 22 Hüvastijätt paljajalu............................................................. 25 Homme on meie ülejäänud elu esimene päev...................... 31 Vihmamuusika tardumuses ................................................. 36 Betelguesise Planeet ............................................................ 41 Seal, kus elab ja hingab lootus ............................................. 50 Koogilõhna Planeet ............................................................ 54 Väike aken .......................................................................... 60 Valitsejate lõpulaud ............................................................. 66 Tõehetk ............................................................................... 68 Põgenemine ......................................................................... 71 Polyghonide Planeet ........................................................... 76 Kas see ongi lõpp? ............................................................... 82 Kust Apelsinipuu tegelikult pärines? ................................... 85 Tõusmine ............................................................................ 89 Koko.................................................................................... 94 Maura.................................................................................. 95 Pimeduse Öö....................................................................... 96 Jezebel ................................................................................. 98 Must Kass ......................................................................... 101 Otsata äär .......................................................................... 103 Lõpu teistsugune algus ...................................................... 105 TÄ H E S A D U A P E L S I N I P U U L
5
6
TÄ H E S A D U A P E L S I N I P U U L
Kui ta puu alla magama jäi T
õstsin näo naeratades taeva poole, mööda mu nägu voolasid alla vihmapisarad, mis minuga üheks said. Toetasin selja vastu Apelsinipuud ja asetasin käed murule. Mulle meenus, kuidas ta hilissuvel oli vaikselt mu kätt silitanud. Kompasin hellalt niisket muru, sulgesin silmad ja kuulasin helisevat vihmasabinat. Ma polnud ammu endas sellist vaikust tundnud. Isegi kui väljas oli suur torm, olin mina rahulik, sest olin seesmiselt tugevaks saanud. Pikalt olin ängistava kurbusega rammu katsunud ja lõpuks võitjana peale jäänud. Liiga kaua ei ole mul olnud kedagi kallistada. Olin tunda saanud tõelist raju. Kõigest hoolimata kogesin ma hetkelist tormi kerge lumesajuna, mis mu lendu tõstis. Keerlesin öises taevas koos vihmapiiskade ja lumehelvestega. Minu ümber hakkas kõik sätendama, vihmapiiskade ja lumehelveste sulamisel tekkisid taevasse kristallid, mis mu ümber eri värvitoonides keerlesid. Nendest kostis nõiduslikku muusikat, selle rütmis sain kaasa laulda ja tantsida. Mulle meenus pala, mida ta armastas, aga siis ma veel ei teadnud, et see jääb meie ainsaks muusikaks ja et see jääb igavesti kõlama. Olin nõidusest täielikult kaasa haaratud, ma olingi see TÄ H E S A D U A P E L S I N I P U U L
7
hetk, see muusika, see tants... Olin kõikvõimas! Olin vihma käes üleni märjaks saanud, kuid tukkusin vastu puud toetudes edasi. Hoidsin oma peopesad murul, vihmakristalle keelele ahmides tundsin, kuidas nad vaikselt mu keelel sulasid. Äkki potsatas midagi mu käte vahele. Ärkasin oma maagiliselt unenäost, avasin silmad ja vaatasin… See oli apelsin! Ta hakkas mu käes kiirgama eredat valgust, millest kostis hääl: “Vaata neid apelsine, igaüks neist on kogu meie universumis ainulaadne, täiesti kordumatu. Igaühel neist eksisteerib elu ja need kõik on väga erilised elud.” Nii lausus valgusest kiirgav kassikujuline vari. Selle puu all uinudes ma Musta Kassiga esimest korda kohtusingi. Ta pajatas mulle Apelsinipuust unustamatu loo, mis muutis mu elu jäädavalt. Mulle sai osaks senikuulmatu armastuslugu. Pärast seda ei tundnud ma enam kunagi üksindust, minu hinge täitsid küllus, heaolu ja mõistmine. Ma jutustan teile selle loo oma sõnadega ja nii hästi, kui mäletan, ning andke mulle andeks, kui mul kõik päris täpselt meeles ei ole. Must Kass ei peakski seda tähtsaks, talle oli tähtis anda edasi sõnum, mis aitaks meil elada õnnes ja harmoonias. Ta rääkis mulle, mis juhtub, kui me kaotame armastuse enda ja teiste vastu. Apelsinist kiirgas nii ere valgus, mis sundis mind silmi sulgema, ning tundsin kergust, mis kandis mind kaugele ja kõrgele...
8
TÄ H E S A D U A P E L S I N I P U U L
Biophilia ahelik A
pelsinipuu sai enda okstel korraga kanda kuni 450 apelsini ning kui puu kasvas, tuli vilju juurde. Puu oli nagu väikene laps, kes aina sirgus, muutus vanemaks saades mitmekülgsemaks, viljakamaks ja küpsemaks. Iga apelsin oli aga oli hoopis planeet, millel pesitsesid eri kogemustega olevused, kes olid planeetide vahel jagunenud nende omaduste põhjal. Puu igal apelsiniplaneedil oli täiesti oma roll. Kirgede Planeedil elas palju kirglikke inimesi, üks neist oli särtsakas neiu Maura. Tema aga erines teistest planeedikaaslastest, ta janunes seikluste järele. Neiu soov oli näha kõiki Apelsinipuu planeete ning ta unistas sageli sellest, kuidas leiab endale huvitava sõbra, kellega koos põnevatele avastusretkedele minna. Maura hääletoon oli väga leebe ja sametine, ainult siis, kui ta vihastas, muutus see ebameeldivalt kiledaks. Piiga enamasti vaikis, kui talle miski ei meeldinud, samas kui talle tundus, et mitte ei saa vaiki olla, pidi tal selleks väga mõjuv põhjus olema. Tihti selgitas ta oma sõnu pisarates, Maura juba oli kord suurte tunnetega tüdruk. Maura välimus oli silmapaistev, temas oli midagi seletamatult meeldivat. Tema juuksed olid lõõmavalt punased, õhtupäikese tooni. Näoilme oli malbe ja huuled erkpunased. Neiu kandis TÄ H E S A D U A P E L S I N I P U U L
9
oma vanaema kootud kampsunit, millesse oli aja jooksul üksikuid auke sisse kulunud, aga see riietusese oli talle oluline mälestus kallist vanaemast, keda ta aeg-ajalt taga igatses. Sokid olid Maural eri värvi, tüdruk lihtsalt ei suutnud sobivaid paarilisi üles leida. Pikka aega oli ta tulutult üritanud, kuid siis leidis, et selleks kulub liiga palju aega, ja ta loobus. Ülejäänud aja veetis Maura hoopis taevatähti vaadates. Apelsinipuul oli taevas alati öö. Maura kodus Kirgede Planeedil oli väga palju himusid. Päevad läbi tegelesid sealsed elanikud enda hellitamisega ja andusid kiusatustele. Küll söödi šokolaadi nii palju, et halb hakkas, siis jällegi unustati end päevadeks kuumaveeallikatesse mõnulema. Tundus, et nende nälg naudingute järele ei lõppegi, kiusatus hingeihadele järele anda oli meeletu. Maura muidugi ei teadnud, kas kirg ja kiusatus on ilmtingimata andumine või hoopiski romantiline tundmus. Ehk oli kirg seda kõike? Aeg-ajalt tundus Maurale, et ta ei ole sellel planeedil õnnelik, aga ta ei osanud seda endale hästi põhjendada. Tüdruk tajus, et kui inimene on oma sisse sõtkutud mustrite ori – on need siis head või halvad –, ta ei ole vaba. Ja kui inimene ei ole vaba, ei saa ta olla õnnelik. Maurale oli hakanud tunduma, et elu üks suuremaid väljakutseid on harjumustest vabanemine, mugavustsoonist väljumine, oma elu merre viskamine. Looduses peab olema kõik tasakaalus, samamoodi peaks olema ka inimestel. Mõõdukalt šokolaadi on hea, aga liiga palju halb. Samas arvas Maura, et kirglikkus on hea, ta uskus, et see on edasiviiv jõud. Soov midagi nautida või saavutada on inimlik ning see paneb meid pingutama, et jõuda endast parima versioonini ja õnnelikuma eluni. Maura oli tähele pannud, et kui vanadest mustritest ei vabaneta, pole areng võimalik ja nii seistaksegi kogu elu ühe koha peal, unistades ja lootes, et ehk läheb paremaks… 10
TÄ H E S A D U A P E L S I N I P U U L
Tüdruk oli mõistnud, et inimene võitleb oma saatusega, kui ta on lummatud enda orjuse mustritest, ta annab alla ning tragöödia saabub alles hiljem, igatsuse ja kahetsusega tehtud asjade üle. Kuid ta siiralt uskus, et kui puudub kirg, pole meil elus üldse, millega alustada. Kirg ongi elu hing, tähetolm ja viiulimuusika. Kirg annab meile oskuse nautida sisemist soojust ja selle võimsust, mis tekib inimeste vahel armastades. Maura oli hakanud igatsema millegi muusuguse järele, ta tahtis vabaneda. Neiu tundis, et tal on elus veel nii palju kogeda, aga see, mis teda hetkel ümbritses, ei võimaldanud tal muutuda. Ta tahtis näha uusi asju ja kõnelda teistel teemadel, kui seda oldi seni Kirgede Planeedil tehtud. Maura soovis kuulata elu kohta teistsuguseid vaateid, ta tahtis näha palju rohkem kui seni. Nii ta oligi endale salamisi nõuks võtnud Kirgede Planeedilt lahkuda. Ta teadis, et inimene on sündinud looduse poolt antud iseloomuga - olgu see siis külma- või kuumavereline. Tema aga oli otsustanud, et ei soovi kaotada enda sisemist soojust. Maura läks endale sõpra otsima, ta teadis, et too on kuskil olemas. Tüdruk läks, et leida Biophilia – see on armastus inimese ja teda ümbritseva vahel, kõige vahel, mis on elus ja vitaalne. Maura lahkus, peas hõljumas suur unistus kõigest eesootavast. Tuul keerutas lehed maast õhku ning neist moodustus Maura ette tunnel, millest avanes vaade kaugetele orgudele, mägedele, nõlvadele ja aasadele. Maura jättis maha kirjakese: “Kui ma tagasi tulen, tähendab, et ma ei õppinud midagi. Kui ma aga tagasi tulen ja olen midagi õppinud, tähendab, et olen leidnud endas rahu.”
TÄ H E S A D U A P E L S I N I P U U L
11
Alpha Andromedae nägemine M
aura oli nädalaid erinevate planeetide vahel ekselnud. Nii talle vähemasti tundus, sest ta oli väsinud ja kurnatud kõigest, mida teel oli kohanud, ent ometi oli ta kõige tundmatu pärast väga elevil. Kõigest hoolimata oli temas palju energiat ja tahet edasi liikuda. Esimesena jõudis Maura Kurbuse Planeedile ja tõdes, et see on väga omapärane koht. Kõik, keda tüdruk seal kohtas, nutsid päevad läbi ega suutnud teha midagi muud peale kurvastamise. Selline keskkond mõjus Maurale rusuvalt ja ta küsis ühelt kohalikult: “Miks te kogu aeg nutate?’’ Äranutetud näoga tundmatu, kes seisis oma pisarate meres, vastas: “Me ei oska väikeste asjade üle rõõmu tunda ja suuri meil kahjuks pole.’’ Kuuldu peale võttis Maura muret kurtva tüdruku käest kinni, surus ta enda vastu ja kallistas kõvasti ning sosistas: “Ma loodan, et sa mõistad selle väikese kallistuse suurust.” Tüdruk vaatas lahkuvale Maurale järele ja puudutas kätt, millest salapärane külaline äsja oli kinni hoidnud. Taeva avarusse ilmus Alpha Andromedae – eredaim täht, mis meie tõotatud maal valitseb. Ta ilmutab end Apelsinipuul har-
12
TÄ H E S A D U A P E L S I N I P U U L
va. Maura märkas eredat tähte, mis oli taeva ja maa sujuvalt enda lummusesse võtnud. Neiu unustas end tihti tähti vaatama ja talle tundus, et taevatähed on inimesed, kes on tema elus olnud. Kui ta jääb ühte vaatama ja kellegi peale mõtlema, siis see ühendab neid. Sedasi suhtles Maura oma vanaema ja paljude teistega, isegi nendega, keda ta veel ei tundud, aga keda oma ellu soovis. Maurale ei olnud palju vaja, et õnnelik olla. Seda tõdedes oli teda ees ootamas suur üllatus. Maura oli jõudnud Ahnuse Planeedile. Ta nägi, kuidas mingid olendid istusid suurte hunnikute otsas ja piidlesid üksteist kadedate nägudega. Nendes kuhjades tundus olevat palju asju, Maura ei saanud arugi, mis seal kõik peitus. Siis aga tüdruk mõistis, mis on varjul asjade taga. Ta nägi midagi, mida ta polnud varem näinud. Maura oli näinud tühjust ja see tekitas talle veel rohkem õõva kui nutvad inimesed Kurbuse Planeedil. Ümberringi kõlasid kauplevad hüüatused, üks tahtis midagi osta ja teine maha müüa. Muudkui kaubeldi ja vaieldi hindade üle, pidevalt osteti kõike juurde. Ikka hiilgavamat, suuremat ja võimsamat. Maural hakkas sellest kõigest pea kohutavalt ringi käima. Ta vaatas ja mõtles, et ilmselt peavad nad seest nii tühjad olema, et end väliselt sedasi ehivad! “Miks teil kõigil nii palju asju on?” küsis Maura väikeselt sinilinnult, kes istus kõige suurema hunniku otsas. “Mida rohkem asju meil on, seda õnnelikumana me end tunneme, ja kui õnn hakkab kaduma, ostame midagi juurde,” teatas sinilind peenutseval ja uhkustaval toonil. Maura jäi sinilindu vaatama, teda kuulates tundis tüdruk armastust. Maura sõlmis käe ümbert lahti vanaema heegeldatud paela ja ulatas selle sinilinnule. “Võta, armas sinilind, minul ei ole seda enam tarvis!” TÄ H E S A D U A P E L S I N I P U U L
13
14
TÄ H E S A D U A P E L S I N I P U U L
Sinilind hakkas teda vallanud elevusest seosetult säutsuma. “Mulle pole mitte kunagi keegi midagi andnud, minult on ainult võetud! Miks sa selle mulle andsid?’’ küsis ta üllatunud toonil. “Ma tean ja seepärast ma selle sulle kingingi, et sa mõistaksid andmisrõõmu. See on kingitus minu kallilt vanaemalt, sellel pole materiaalset väärtust, kuid sellel on suur emotsionaalne väärtus. Võta ja hoia seda, nii nagu oskad.” Maura silitas sinilindu ja lahkus. Talle ainiti järele vaatama jäänud linnu tumedad silmad olid nüüd pisarais. Neiu mõtles nendele pisaratele ja sellele, kuidas see silmavesi erines tollest, mida oli näinud Kurbuse Planeedil. “Need on mõistmise pisarad, need on armastuse- ja õnnepisarad,’’ lausus Maura üht tähte vaadates. Tüdruk mõtles endamisi, millist planeeti järgmisena külastada. Pead murdes vaatas Maura Apelsinipuu kaarti, valik oli suur. “Nii, siin on Truuduse Planeet, kõrval on Naeru Planeet, millest ei jää väga kaugele ka Rõõmu Planeet...’’ arutles ta endamisi. Neiu võttis taskust ragulka, mida ta naljatamisi nimetas otsuste tegemise abimeheks. Mõnikord ta mõtles, et ehk on see saatus, aga piiga ei olnud selle olemasolus siiski päris kindel. Ometigi oli ta lasknud oma abimehel korduvalt enda tulevaste käikude üle otsustada. Maurale meeldis mängida ja elule natuke särtsu lisada. Neiu laotas kaardi maas lahti ja hakkas end selle lähedal keerutama. Ta võttis ragulka ja kivi kätte ning sihtis kaardi poole. Maura otsustas järgmisena minna kohta, mille lähedale kivi maandub. Suurest keerutamisest kukkus Maura murule ning TÄ H E S A D U A P E L S I N I P U U L
15