Anna Karenina

LEV TOLSTOI

ANNA KARENINA

E S I M EN E JAG U I

Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu.

Oblonskite kodus oli kõik segamini. Naine sai teada, et mehel on olnud vahekord nende majas teeninud prantsuse guvernandiga, ja teatas mehele, et ta ei või temaga ühes majas elada. See seis kestis juba kolmandat päeva ja mõjus piinavalt nii mõlemale abikaasale kui ka kõigile pereliikmetele ja majalistele. Kõik pereliikmed ja majalised tundsid, et nende koos elamisel pole mõtet ja et igas sissesõiduhoovis juhuslikult kokku sattunud inimesed on omavahel rohkem seotud kui nemad, Oblonski pere liikmed ja majalised.

Naine ei tulnud oma tubadest väljagi, mees oli kolmandat päeva kodunt ära. Lapsed uitasid majas omapäi ringi; inglanna läks peremamsliga tülli ja kirjutas sõbrannale kirja, paludes endale uut kohta otsida; kokk oli juba eile lahkunud, just lõuna ajaks; köögitüdruk ja kutsar palusid lõpparvet.

Kolmandal päeval pärast skandaali ärkas vürst Stepan Arkaditš Oblonski, Stiiva, nagu teda oma ringkonnas kutsuti, harilikul ajal ehk kell kaheksa hommikul, mitte küll naise magamistoas, vaid oma kabinetis, safianiga ülelöödud diivanil. Ta tüse, turgutatud keha käändus diivani vedrudel teisele küljele, nagu mõtleks ta veel tükk aega magada, käsi võttis kõvasti padja ümbert kinni ning surus selle vastu põske; samas kargas ta üles, tõusis istuma ja avas silmad. „Ah jaa, mis seal oligi?“ hakkas ta oma unenägu meelde tuletama. „Jah, mis seal oli? Ah jaa! Alabin andis Darmstadtis lõunasöögi, ei, mitte Darmstadtis, see oli nagu Ameerikas. Ahah, unes oligi Darmstadt Ameerikas.

9

Jah, Alabin andis lõunasöögi klaaslaudadel, jah, lauad laulsid „Il mio tesoro“*, ei, midagi veel ilusamat kui „Il mio tesoro“, ja siis olid seal väikesed karahvinid – ja need olid just nagu naised,“ mõlgutas ta.

Stepan Arkaditši silmad lõid rõõmsalt särama ja muheldes mõtiskles ta edasi. „Jaa, see oli ilus, väga ilus. Seal oli veel palju muudki toredat, aga katsu seda sõnadesse panna või ärkvel olles isegi mõttes väljendada.“ Ning märganud akna ja kalevist külgkardina vahelt sisse tungivat valguseviirgu, heitis ta rõõmsalt jalad üle diivaniserva, lükkas kobamisi jalga naise tikitud (läinudaastane sünnipäevakink) kuldse safiankandiga toatuhvlid ja sirutas käe püsti tõusmata, vanast, üheksa-aastasest harjumusest sinna, kus rippus magamistoas ta öökuub. Ja nüüd tuli tal korraga meelde, kuidas ja miks ta kabinetis magab, aga mitte naise magamistoas; muhelus kadus ta näolt, otsmik läks kipra. „Oi, oi, oi! Ooh!...“ ägas ta, meenutades, mis oli juhtunud. Ja tema kujutlusse kerkisid veel kord kõik abielutüli üksikasjad, tema seisukorra lahendamatus ja kõige piinavamalt ta enese süü. „Jah, ta ei anna andeks ega võigi anda! Ja kõige koledam on see, et kõik on minu süü, minu süü pärast, kuigi ma pole süüdi. Seep see traagika ongi,“ mõtles ta. „Oi, oi, oi!“ kordas ta ahastades, kui talle tulid meelde selle tüli kõige rängemad hetked.

Talumatum kui kõik muu oli esimene silmapilk, kui ta heas ja lõbusas tujus teatrist koju tulles, käes naisele mõeldud hiigelsuur pirn, ei näinud naist võõrastetoas; oma imestuseks ei näinud teda ka kabinetis ja leidis ta viimaks magamistoast, käes see õnnetu, kõike paljastav kiri.

Dolly, muidu aina hoolitsev-askeldav ja piiratud naine, nagu ta mehe silmis oli, istus liikumatult, kiri käes, ning vaatas mehele kohkumust, viha ja meeleheidet väljendaval ilmel otsa. „Mis see on? See?“ küsis ta kirja näidates.

Ja selle meenudes ei piinanud Stepan Arkaditšit, nagu see pahatihti on, mitte niivõrd sündmus ise kui see, mismoodi ta naise sõnadele reageeris.

Temaga juhtus siis see, mis juhtub inimestega, kui neid ootamatult tabatakse mõnelt ütlemata häbiväärselt teolt. Ta ei osanud oma ilmet kohandada olukorraga, millesse ta oma süü ilmsiks tulekul oli sattunud. Selle asemel, et haavuda, naise ees asja salata, ennast õigustada, andeks paluda, kas või ükskõikseks jääda – kõik oleks olnud parem kui see, mis ta tegi! –, libises täitsa tahtmatult („peaaju refleksid,“ mõtles Stepan Arkaditš, kes armastas * Mu aare (itaalia k) – tlk 10

füsioloogiat), libises täitsa tahtmatult üle ta näo äkki tavaline heasüdamlik ja seetõttu lollakas naeratus.

Seda lollakat naeratust ei suutnud ta endale andeks anda. Dolly võpatas seda naeratust nähes otsekui füüsilisest valust, paiskas loomuomase ägedusega mehele raske sõnavalingu näkku ja jooksis toast välja. Sestpeale ei tahtnud naine enam oma meest näha. „Kõik on selle lollaka naeratuse süü,“ mõtles Stepan Arkaditš. „Aga mida nüüd teha, mida teha?“ küsis ta endalt ahastuses, leidmata vastust.

II

Stepan Arkaditš oli iseenda suhtes aus. Ta ei saanud end petta ega endale kinnitada, et kahetseb oma tegu. Ta ei saanud praegu kahetseda, nagu ta oli kahetsenud nii umbes kuue aasta eest, kui esimest korda abikaasale truudust murdis. Ta ei saanud kahetseda, et tema, kolmekümne nelja aastane ilus ja kergesti armuv mees, ei olnud armunud oma naisesse, viie elusa ja kahe surnud lapse emasse, kes oli ainult aasta temast noorem. Ta kahetses ainult seda, et ta ei mõistnud asja naise eest paremini varjata. Kuid ta tundis olukorra täit raskust ning tal oli kahju naisest, lastest ja iseendast.

Võib-olla oleks ta osanudki oma patte paremini abikaasa eest varjata, kui oleks aimanud, et see teade naisele niimoodi mõjub. Ta ei olnud selle küsimuse üle kunagi õieti aru pidanud, aga tal oli ähmane ettekujutus, et naine aimab ammu, et mees pole talle truu, ja vaatab sellele läbi sõrmede. Ta leidis koguni, et Dolly – vananev, närtsinud, juba näotuks muutunud ja kõigiti silmapaistmatu, tavaline naine, üksnes hea perekonnaema – peab juba õiglustundest olukorraga leppima. Kuid asi ei olnud nii. „Oh, kui hirmus! Oi, oi, oi, kui hirmus!“ kordas Stepan Arkaditš endamisi ja ei osanud mingit lahendust leida. „Kui hästi kõik siiani oli, kui hästi me elasime! Dolly oli rahul, õnnelik koos oma lastega; mina ei seganud teda mingil moel, lasksin tal mässata laste ja majapidamisega nii, nagu ta ise tahtis. See on küll tõesti paha, et t e m a meil guvernandiks oli. See on paha.

Oma guvernandiga kurameerida on kuidagi maitsetu, banaalne. Jah, aga milline guvernant! (Talle tulid elavalt meelde mademoiselle Rolandi mustad 11

kelmikad silmad ja naeratus.) Ja sel ajal, kui ta meie majas oli, ei lubanud ma ju endale midagi. Kõige halvem on veel see, et ta on nüüd... Pidi see ka juhtuma, nagu kiuste! Oi, oi, oi! Oii-oii! Aga mis teha, mis nüüd teha?“ Vastust ei olnud, peale selle üldise vastuse, mis on elul anda kõigile keerukatele ja lahendamatutele küsimustele. See vastus kõlab: peab elama päevatoimetustesse sisse, niisiis unustama. Unes ei saa enam unustust leida, igatahes öö tulekuni ei saa pöörduda selle muusika juurde, mida laulsid karahvininaisukesed; järelikult tuleb unustust otsida eluunes. „No eks seda näe,“ ütles Stepan Arkaditš endamisi, tõusis üles, pani helesinise siidvoodriga halli öökuue selga, sidus vööotsad sõlme, ja tõmmates mahuka rinnakorvi õhku täis, läks tavalisel hoogsal sammul, jalapöiad väljapoole, mis tüseda kere nii kergeks tegi, akna juurde, tõmbas rullkardina üles ning helistas valjusti kella. Kella peale astus kohe sisse kammerteener Matvei, vana sõber, tuues riided, saapad ja telegrammi. Kohe Matvei järel tuli ka juuksur habemeajamisgarnituuriga. „Kas ametipabereid on?“ küsis Stepan Arkaditš telegrammi võttes ja istus peegli ette. „Söögilaual,“ vastas Matvei, heitis härrale osavõtlikult küsiva pilgu, ootas pisut ja lisas kavala muigega: „Voorimeeste pidaja saatis käskjala.“ Stepan Arkaditš ei vastanud midagi ja vaatas ainult peeglis Matveile otsa; sellest peeglis tabatud pilgust oli näha, kuidas nad teineteist vastastikku mõistsid. Stepan Arkaditši pilk justnagu küsis: „Miks sa seda räägid, kas sa siis ei tea?“ Matvei pistis käed kuuetaskutesse, seadis jalad kergelt harki ja silmitses vaikides heatahtlikult, vaevu märgatava muigega oma härrat. „Ma käskisin pühapäeval tulla, ja et ta enne seda ilmaaegu teid ega ennast ei tüütaks,“ ütles ta nähtavasti juba varem valmismõeldud lause.

Stepan Arkaditš taipas, et Matvei püüab natuke tögada ja endale tähelepanu tõmmata. Rebinud telegrammi lahti, luges ta selle läbi, parandades mehaaniliselt moonutatud sõnu nagu ikka, ja ta nägu lõi särama. „Matvei, mu õde Anna Arkadjevna tuleb homme,“ ütles ta, peatades korraks habemeajaja läikiva, lihava käe, mis parajasti põskhabeme pikkade karvade vahele roosatavat teed rajas. „Jumal tänatud,“ ütles Matvei, näidates selle vastusega, et ta mõistab samuti nagu tema härra selle tuleku tähtsust, seda, et Anna Arkadjevna, Stepan Arkaditši armastatud õde, võib aidata vennal oma abikaasaga ära leppida.

12

„Kas üksi või abikaasaga?“ küsis Matvei.

Stepan Arkaditš ei saanud vastata, kuna habemeajaja oli parajasti ametis ta ülahuulega, ja tõstis ainult ühe sõrme. Matvei noogutas peeglisse. „Üksi. Teeb siis üleval korda või?“ „Teata Darja Aleksandrovnale, küll tema ütleb.“ „Darja Aleksandrovnale?“ kordas Matvei nagu kõheldes. „Jah, mine teata. Võta telegramm kaasa, ja tule siis ütlema, mis sai.“ „Kuulate maad,“ taipas Matvei, aga vastas ainult: „Kuulen.“ Stepan Arkaditš oli juba pestud-kammitud ja valmis riidesse panema, kui Matvei oma kriuksuvate saabastega aeglasel sammul mööda pehmet vaipa tagasi tuli, telegramm käes. Habemeajaja oli juba läinud. „Darja Aleksandrovna käskis edasi öelda, et ta sõidab ära. Tehku, nagu talle, see tähendab teile meeldib,“ ütles ta ainult silmadega naerdes ja jäi, käed taskus ning pea viltu, härrale otsa vahtima.

Stepan Arkaditš vaikis. Siis ilmus ta ilusale näole südamlik ja pisut hale naeratus. „Näed, Matvei?“ ütles ta pead vangutades. „Pole viga, härra, küll õgveneb,“ ütles Matvei. „Kas õgveneb?“ „No ikka.“ „Arvad sa? Kes seal on?“ küsis Stepan Arkaditš, kuuldes ukse taga kleidi kahinat. „See olen mina,“ ütles kindel ja meeldiv naisehääl ning ukse vahelt vaatas sisse lapsehoidja Matrjona Filimonovna karmide joontega rõugearmiline nägu. „Nii, mis kuulukse, Matrjoša?“ küsis Stepan Arkaditš, astudes talle ukselävele vastu.

Hoolimata sellest, et Stepan Arkaditš oli oma naise ees läbi ja lõhki süüdi ja et ta ka ise seda tundis, hoidsid majas peaaegu kõik – isegi lapsehoidja, Darja Aleksandrovnale kõige lähedasem majaline – ometi mehe poole. „Mis on?“ küsis Stepan Arkaditš kaeblikult. „Minge, armuline härra ja kahetsege veel kord oma süüd! Ehk jumal aitab. Proua kannatab väga, hale kohe vaadata, ja majas on ka kõik pillapalla. Peab ikka laste peale mõtlema, härra. Minge kahjatsege, härra! Mis parata! Kes tahab liugu lasta...“ „Ta ei võta jutule...“ 13

„Aga teie tehke, mis teie võimuses! Jumal on armuline, paluge jumalat, härra, paluge jumalat!“ „Hea küll, mine,“ ütles Stepan Arkaditš äkki punastades. „Nõndaks, paneme siis riidesse,“ pöördus ta Matvei poole ja võttis otsustavalt öökuue seljast.

Matvei hoidis juba särgikaelust rangidena avali, puhudes sellelt mingit nähtamatut kübet, ja tõmbas nüüd särgi ilmse mõnuga isanda turgutatud ihu peale.

III

Pärast riietumist piserdas Stepan Arkaditš ennast lõhnaõliga, tõmbas särgikäised sirgu, pistis harjunud liigutusega taskutesse paberossid, rahakoti, tikud, kahekordse keti ja ripatsitega uuri, ning raputanud ninaräti lahti, tundes ennast puhta, lõhnava, terve ja oma õnnetusest hoolimata elurõõmsana, läks igal sammul kergelt nõksatledes söögituppa, kus teda juba ootas kohv, kohvi kõrval aga kirjad ja ametipaberid.

Ta luges kirjad läbi. Üks oli väga ebameeldiv – kaupmehelt, kes pidi ta naise mõisast metsa ostma. Seda metsa oli vaja hädasti müüa, aga nüüd ei võinud sellest juttugi olla, enne kui naisega oli ära lepitud. Kõige halvem selle asja juures oli aga see, et sel kombel tulid eelseisva leppimise puhul mängu rahalised huvid. Ja mõte, et ta laseb ennast nendest huvidest mõjutada, et ta otsib selle metsa müümise pärast naisega lepitust – see mõte alandas teda.

Kirjade lugemise järel nihutas Stepan Arkaditš ametipaberid lähemale, lehitses kiiruga läbi kaks toimikut, tegi neisse jämeda pliiatsiga mõned märkused, lükkas siis toimikud kõrvale ja asus kohvi jooma; kohvi juues lõi ta alles niiske hommikulehe lahti ning hakkas lugema.

Stepan Arkaditš tellis ja luges liberaalset ajalehte, mitte äärmuslikku, vaid sellesuunalist, mida pooldas enamus. Ja kuigi teadus, kunst ja poliitika teda õieti ei huvitanudki, pooldas ta kõigis neis asjus kindlalt neid vaateid, mida pooldasid enamus ja tema ajaleht, ning muutis neid vaateid alles siis, kui enamus neid muutis, või ütleme parem – ta ei muutnud neid, vaid need muutusid märkamatult ise.

14

Stepan Arkaditš ei valinud suunda ega vaateid, vaid need suunad ja vaated tulid talle ise kätte, just niisamuti, nagu ta ei valinud kübara ega saterkuue moodi, vaid võttis need, mida kanti. Ning omada vaateid vastavas seltskonnas, kus ta elas, ja selles küpses eas, kus tekib tavaliselt tarvidus teatavaks mõttetegevuseks, oli niisama kohustuslik kui kanda kübarat. Kui oligi põhjus, miks ta pidas liberaalset suunda paremaks kui konservatiivset, mida pooldasid samuti paljud tema ringkonnast, siis ei tulenenud see mitte sellest, et ta oleks liberaalset suunda mõistlikumaks pidanud, vaid sellest, et see vastas paremini tema elulaadile. Liberaalne erakond rääkis, et Venemaal on kõik halvasti, ja tõepoolest, Stepan Arkaditš oli suurtes võlgades, rahast ei tahtnud kuidagi jätkuda. Liberaalne erakond rääkis, et abielu on iganenud institutsioon ja et see tuleb ümber korraldada, ja tõepoolest, perekonnaelu valmistas Stepan Arkaditšile vähe rõõmu, sundis teda valetama ja teesklema, mis oli tema loomusele nii vastumeelt. Liberaalne erakond rääkis või õigemini sai asjast nii aru, et usk on ainult harimata rahva ohjes hoidmiseks, ja tõepoolest, Stepan Arkaditš ei suutnud lühikestki jumalateenistust välja kannatada valu pärast jalgades ega mõistnud üldse, milleks kõik need kohutavad ja ülespuhutud sõnad teisest ilmast, kui siinilmaski on küllalt tore elada. Ühtlasi meeldis Stepan Arkaditšile, kes armastas head nalja, teinekord mõnda rahumeelset inimest segadusse ajada väitega, et kui juba uhkustada oma suguvõsaga, siis ei maksa Rjurikul peatuma jääda ega oma vanimat esiisa, ahvi, maha salata. Niisiis, liberaalne suund oli Stepan Arkaditšile sisse harjunud ja ta armastas oma ajalehte nagu sigarit pärast lõunat — selle kerge uima pärast, mida see tema peas tekitas. Ta luges juhtkirja läbi, kus selgitati, et praegusel ajal tõstetakse täitsa ilmaaegu kisa selle pärast, et radikalism ähvardab kõik konservatiivsed elemendid alla neelata ja et valitsus peaks kõik abinõud tarvitusele võtma selle revolutsioonilohe mahasurumiseks, et vastupidi, „meie arvates ei seisa hädaoht mitte kujutletud revolutsioonilohes, vaid traditsioonilise mõtlemise jäikuses, mis pidurdab progressi“ jne. Ta luges läbi ka teise, finantsküsimusi käsitleva artikli, milles nimetati Benthamit ja Milli ning tehti õrnu vihjeid ministeeriumi aadressil. Oma kiire taibuga mõistis ta iga vihje tähendust: kelle poolt, kelle kohta ja mis puhul seda tehti, ja see pakkus talle nagu tavaliselt teatavat lõbu. Kuid täna rikkus seda lõbu Matrjona Filimonovna nõuannete ja selle meeles olek, et kodus on kõik nii korrast ära. Ta luges veel, et krahv Beust on kuuldavasti sõitnud Wiesbadenisse ja et hallid juuksed ei ole enam 15

probleem, siis veel kerge tõlla müügi- ning ühe noore naisterahva kosjakuulutust; aga need teated ei valmistanud talle salamisi iroonilist lõbu nagu siiani.

Leht loetud, teine tass kohvi joodud ja võiga rõngassai söödud, tõusis ta püsti, pühkis saiapuru vestilt ja muheles rinda ette ajades rõõmsalt – mitte et ta hingel oleks hakanud millegipärast erakordselt kerge, vaid rõõmsa naeratuse kutsus esile hea seedimine.

Kuid see rõõmus muhelus tuletas talle kohe kõike jälle meelde ning ta muutus tõsiseks.

Ukse tagant kostis kahe lapse hääli (Stepan Arkaditš tundis ära noorema, poja Griša, ja vanema, tütre Tanja hääle). Nad vedasid midagi ja pillasid maha. „Ma ütlesin, et katusele ei tohi reisijaid istuma panna,“ hüüdis tüdruk inglise keeles. „Korja nüüd ise üles!“ „Kõik on sassis,“ mõtles Stepan Arkaditš, „näe, lapsed jooksevad omapead ringi.“ Ta astus ukse juurde ja hõikas neid. Lapsed jätsid laeka, millega nad rongi mängisid, sinnapaika ja tulid isa juurde.

Tüdruk, isa lemmik, jooksis julgesti sisse, hakkas isal kaelast kinni ja jäi naerdes sinna rippuma, tundes nagu ikka head meelt tuttavast lõhnaõliaroomist, mida isa põskhabemest levis. Suudelnud viimaks isa kummargil oleku tõttu punetavat ning õrnusest säravat nägu, laskis tüdruk tal kaelast lahti ja tahtis minema lipata; aga isa ei lasknud. „Mis ema teeb?“ küsis ta, paitades tütre õblukest siledat kaela. „Tere,“ ütles ta siis tervitavale poisile naeratades.

Ta teadis, et armastab poissi vähem, ja püüdis alati mõlema vastu ühesugune olla. Kuid poiss tundis seda ega vastanud isa jahedale naeratusele. „Ema või? Tõusis üles,“ vastas tüdruk.

Stepan Arkaditš ohkas. „Siis ta täna öösel jälle ei maganud,“ mõtles ta. „Nii, ja on ta heas tujus?“ Tüdruk teadis, et ema ja isa on tülis ja et ema ei saa heas tujus olla, ja et ka isa peab seda teadma ja et ta teeskleb, kui ta seda nii kergel toonil küsib.

Ning ta punastas isa pärast. Isa sai sellest kohe aru ja punastas samuti. „Ei tea. Ta ei käskinud meil õppida, käskis meil miss Hulliga vanaema juurde jalutada.“ „No mine siis, Tanjake! Ah jaa, oota,“ ütles ta teda veel kord kinni pidades ja ta habrast käekest silitades.

16

Ta võttis kompvekikarbi kaminasimsilt, kuhu ta selle eile oli pannud, ja valis sealt kaks tütre lemmikkompvekki – šokolaadi- ja siirupikommi. „Grišale?“ küsis tütarlaps, näidates šokolaadikompvekki. „Jajah.“ Silitanud veel kord tütre õlga, suudles isa teda kuklale ja kaelale ning laskis tal minna. „Tõld on ees,“ teatas Matvei. „Ja üks naisterahvas ootab,“ lisas ta juurde. „Kas kaua juba?“ küsis Stepan Arkaditš. „Oma pool tundi.“ „Mitu korda ma olen sul käskinud kohe teatada!“ „Kohvi peaksite ikka saama juua,“ vastas Matvei sellise südamlikult kareda tooniga, mille peale oli võimatu vihastada. „Nii, palu kohe sisse,“ ütles Oblonski tusaselt kulmu kortsutades.

Jutulesoovija, staabikapteni proua Kalinina, palus mõeldamatut ja mõttetut; aga Stepan Arkaditš pani ta omaksvõetud viisakusega istuma, kuulas ta jutu tähelepanelikult ja vahele segamata ära ning andis üksikasjalikku nõu, kuidas ja kelle poole pöörduda, kirjutas veel nobedasti ja ladusalt oma suure, laiutava, ilusa ja selge käekirjaga soovituse sellele isikule, kes võis asjale kasuks tulla. Kui ta oli staabikapteni proua ära saatnud, võttis ta kübara ja seisatas, tuletades meelde, kas ta pole midagi unustanud. Selgus, et ta polnud midagi unustanud peale selle, mida ta tahtis unustada – peale oma naise. „Ah jaa!“ Ta pea vajus norgu ning tema ilus nägu võttis mureliku ilme. „Kas minna või mitte minna?“ küsis ta endalt. Sisehääl ütles talle, et pole mõtet minna, et muud sellest ei tule kui teesklust, et nende vahekorda pole võimalik parandada ega paigata, sest et võimatu on muuta naist uuesti veetlevaks ja armastust äratavaks või muutuda ise raugaks, kes pole võimeline armastama. Peale vale ja teeskluse ei võinud sellest enam midagi tulla; aga vale ja teesklus hakkasid tema loomusele vastu. „Kunagi peab see ometi sündima, niiviisi see ju jääda ei või,“ ütles ta, katsudes endale julgust sisendada. Ta hingas sügavalt sisse, võttis paberossi, pani põlema, tõmbas paar mahvi, viskas selle siis tuhatoosiks olevasse merikarpi, läks kiirel sammul läbi pimeda võõrastetoa ja avas ukse, mis viis naise magamistuppa.

17