Abielusoofia

ABIELUSO FIA BELINDA LUSCOMBE

KOOS PÜSIMISE KUNST JA TEADUS

S I S U KO R D

SISSEJUHATUS 11 I PEATÜKK. Harjumuspärasus 21 II PEATÜKK. Tülitsemine 59 III PEATÜKK. Rahaasjad 100 IV PEATÜKK. Perekond 131 V PEATÜKK. Seks 168 VI PEATÜKK. Abielukarid 207 TÄNUSÕNAD 237 LISA. Kolm tosinat küsimust intiimsuse loomiseks 241 VIITED JA MÄRKUSED 247 AUTORIST 279

S I S S E J U H AT U S

Sissejuhatus

K

as olete kunagi mõelnud selle peale, et abielu algust pühitsetakse alati suure pauguga ning siis hakkab see tähistamine vaikselt hääbuma? Kõige­ pealt peetakse pompoosne pulmapidu, millele järgneb priiskav puhkuse­ ­ reis. Järgmine verstapost on esimene pulma-­ aastapäev – põnev ja romantiline uus tähtpäev!

Võib-olla on see veel meeles ka pulmas käinud sugulastel ja sõpradel, kes võtavad isegi vaevaks noorpaari õnnit­ leda. Teine aasta­päev on juba veidi harjumuspärasem ning saab tähistatud õhtusöögiga restoranis. Vaevalt et keegi peale teie endi seda enam mäletab.

Abielu algusaastatel on inimestel veel viitsimist näpuga järge ajada, et on see nüüd vati-, paberi- või puu­ pulm. Kümnes pulma-aastapäev on juba tinapulm, mis tekitab tunde, nagu liiguksite aina väärtuslikumate auhin­ dade poole, kuid siis... viieteistkümnes pulma-aastapäev — 11 —

ABIELUSOOFIA

on kristallpulm, aga kahekümnes millegipärast portselan­ pulm! Portselan on ju vähem väärtuslik kui kristall!

Lisaks peate portselanile järgnevad viis aastat üleüldse ilma kinki­deta hakkama saama, sest sealt alates muutu­ vad pulma-­aastapäevad rahvusvaheliste reeglistike koha­ selt märkimisväärseks ainult juhul, kui abielus oldud aas­ tate teine number on null või viis.

Kas see pole mitte veider ja tagurlik? Aastakese suu­ dab iga loll abielus vastu pidada! Kolmanda pulma-­aasta­ päevani jõuab ainuüksi mesinädalate tuules. Aeg, mil oleks vaja kingitustega vunki lisama hakata, saabubki ju millalgi viieteistkümnenda pulma-aastapäeva kandis, kui paaris­rakendina liikumise uudne võlu on juba ammuilma kadunud. Kahekümnendast pulma-aastapäevast alates iga-aastase tunnustuse kaotamine on aga umbes sama, kui sa elaksid kodumeeskonnale jalkamängus kaasa ainult esimesel poolajal või ergutaksid sõpra vaid maratoni esi­ mesed kakskümmend kilomeetrit...

Selle kõige peale hakkasin ma mõtlema siis, kui mulle helistas üks hea sõber, kes teatas, et nad abikaasaga lahu­ tavad kakskümmend aastat kestnud abielu. Kusjuures ta väitis, et nende elukorralduses ei muuda see suurt midagi – pikemas perspektiivis oli plaan varad lahku lüüa, kuid elu ühise katuse all pidi jätkuma, koos ühiste õhtusöökide ja muude ettevõtmistega. Ta kinnitas mulle tõsimeeli, et nende armastus on endiselt alles, aga kuna mõlemale pii­ sab ­tänaseks päevaks niikuinii vaid platoonilisest sõprusest, ei pea nad enam vajalikuks olla abielulepinguga seotud.

— 12 —

SISSEJUHATUS

Niimoodi siis tänapäeva abielud lõpule jõuavadki. Ei mingeid võidu karjumisi, uste paugutamisi ega põlevast vrakist välja kooserdavaid, parameedikute käte vahele langevaid ellujääjaid. Moodne lahutus mõjub pigem nagu eutanaasia peenemas loomakliinikus – pärast põh­ jalikke arutelusid elukvaliteedi üle otsustatakse liit rahu­ meelselt lõpetada ning kirjutatakse lahutuspaberitele alla paari pisara saatel, justkui oleks tegemist ravimatu neeru­ puudulikkusega koerakesega, keda edasistest piinadest säästetakse. Abielu lõpp pole mitte raevu manifest, vaid kahe inimese teadlik otsus minna edasi eraldi.

Minu sõber leinas oma abielu, seda muidugi, aga põhi­ liselt oli tal lihtsalt piinlik, kuna tegu polnud ta esimese lahutusega. Eelmisest abielust on sel mehel ka poeg ning ta muretses väga, mida too nüüd temast arvab. Mida rohkem me sel teemal vestlesime, seda enam kõlas sõbra jutt nii, nagu oleks ta äsja kaotanud töö, mitte abikaasa. Või nagu oleks ta järjekordse krediitkaardipettuse ohvriks langenud.

Umbes et, pagan küll, kuidas ma sain jälle nii lohakas olla?

Kuigi keegi ei taha seda kõva häälega välja öelda, on abielu lagunemine tihtipeale ka asjade loomulik käik.

Emotsionaalses plaanis meenutab abielu pisut lume roo­ kimist – alustad entusiastlikult, aga töö on palju raskem, kui keegi algul arvatagi oskab. On igati loomulik, et ühel hetkel inimene väsib. Täpselt samamoodi, nagu on loomu­ lik, et toit läheb halvaks või lõke kustub.

Lõppude lõpuks pole suuremat, riskantsemat ega isik­ likumat otsust kui see, et sa otsustad veeta suurema osa — 13 —

ABIELUSOOFIA

elus oldud ajast ühe ja sama inimesega. Toota temaga koos maailma uusi inimesi juurde. Arvestada tema hea­ oluga kõikvõimalike otsuste tegemisel ning kannatada ära, et selle inimese käekäik mõjutab ka sinu oma. Taluda sadu kordi samu nalju ja kuulata ühtesid ja samu lugu­ sid seni, kuni kõrvakuulmine on veel alles. Pigistada silm kinni valesse kohta visatud sokkide osas ja leppida asja­ oluga, et selle inimese juuksed saavad igavesest ajast iga­ vesti ummistama su vannitoa äravoolutoru.

Idufirmade ja hüpikpoodide ajastul kõlab eluaegne suhe justkui mingi anomaalia. Võiks lausa arvata, et see kasutu jäänuk on maha kantud koos muude aegunud leiu­ tistega – näiteks hobuadra ja faksimasinaga –, aga ei. Uurin­ gud näitavad, et abielust, vanast kopitanud institutsioonist, unistavad endiselt nii noored naised kui ka mehed. Ena­ mikus inimestes peitub ju janu ja vajadus lähisuhte järele.

Sealjuures ei igatse me niisama kaaslast, kellega lõbusasti aega veeta, vaid tahame ikka tervet paketti – abikaasat, teist sooja keha, kes on ainult meie oma ja hoolib meist nagu mitte kellestki teisest, ja kes on lubanud seista meie kõrval terve selle meeletu teekonna, lõpuni välja. Paarid, kelle puhul kooselu on end tõestanud, teevad ühiskonna surve puudumisest hoolimata tihtipeale oma suhte ametli­ kuks. Tuliseid poliitilisi lahinguid peetakse selle üle, kas ka samasoolistel paaridel võiksid sellised õigused olla – nii­ võrd kesksel kohal on abielu õnneliku elu kontseptsioonis. Ükski inimene ei eelda muidugi, et tema abielu ei jää püsima. Kõik usuvad alati parimat ja tõesti – see, et — 14 —

SISSEJUHATUS

abielud lagunema kipuvad, ei tähenda, et kõigiga peaks ilmtingi­mata niimoodi juhtuma. Nii nagu inimkond on õppinud paljude asjade loomulikku käiku mõjutama, näi­ teks toitu säilitama ja tuld üleval hoidma, on õpitud ka inimesi motiveerima. Nagu paljud muud asjad, mis eira­ vad loodus­ seadusi – näiteks roosad juuksed ja lange­ varjuhüpe –, nii võib ka kestma jääv abielu olla vapus­ tav, imeline ja elu rikastav. Ajalooliselt on abielu muidugi alt vedanud kõvasti rohkem inimesi kui langevarjuhüpe, aga tõsiasi on ka see, et nagu edukaks langevarjuhüppeks, nii on ka edukalt abielus püsimiseks vaja õiget varustust, mõistlikke nõuandeid ja korrektset tehnikat.

Mina olen abielu kui nähtust uurinud ja sellest ajakir­ jas Time kirjutanud juba rohkem kui kümme aastat. Olen proovinud abielu tundma õppida samal viisil, nagu välis­ korrespondent õpib tundma võõrast riiki, tehes märkmeid mitmesuguste mustrite ja nende kattumise kohta, proovi­ des aru saada, mis on omane inimestele üldisemalt ja mis on konkreetse paari eripära. Olen lugenud lõputul hulgal uurimusi ja teadusartikleid ning küsitlenud nende auto­ reid. Olen vestelnud kõikvõimalike terapeutide, seksuo­ loogide ja finantsnõustajatega. Olen süvenenud abielu statistikasse ja vaielnud rahvastikuteadlastega nende numbrite tähenduse üle. Olen proovinud välja uurida, kui palju abielusid tegelikult lahutatakse (ilmselt ulatub see osakaal üle 45 protsendi). Olen rääkinud sotsioloogia- ja psühholoogiaprofessorite, pereuuringute professorite ja vähemalt ühe tarbijakäitumise professoriga. Olen suutnud — 15 —

ABIELUSOOFIA

veenda statistikuid mulle igasuguseid numbreid avaldama, et saaksin siis täiesti uue nurga alt andmetesse kaevuda.

Olen põhjalikult küsitlenud sadu abielusadamas pesitse­ jaid selle kohta, kuidas neil seal läheb – kuidas käivad rahaasjad ja seksielu, kuidas kakeldakse, mida lahutusest arvatakse ja kuidas tullakse toime laste kasvatamisega.

Oh sa poiss, inimesed ikka lausa nautisid seda, kui nad pidudel minuga kokku põrkasid!

Ja muidugi – sa ei tunne ühtegi kohta korralikult, kui sa pole seal ise elanud. Seega lähtun ka omaenda prae­ guseks juba veerand sajandit kestnud abielust mehega, kes on hoopis teistsugune kui mina. Ikka päris teistsugune. Me kohtusime korra aastas seitse aastat järjest, kuni ta lõpuks prahvatas, et ta ikkagi ei mõista: miks ma ei taha tema tüdruksõbraks hakata!? Ma polnud isegi aru saanud, et ma talle meeldin! Viimased kolm aastakümmet oleme päe­ vast päeva ehitanud kommunikatsioonikuristiku kohale rippsilda. Mõned jupid on endiselt puudu, aga praeguseks saab juba ühelt servalt teisele küll.

Mind paelub abieluteema juures see, et peaaegu iga­ ühel on sel teemal rääkida mõni isiklik lugu, olgu siis tegemist nende endi, vanemate, laste, parima sõbra või armukese abieluga. Abielu – pean siinkohal silmas üks­ kõik millist eluaegset pühendumist teisele inimesele, kinni­tagu seda siis kirik, riik või asjaosalised ise – võib viia inimesed ühest äärmusest teise. Mõnest saab iseenda parem versioon, kes on võimeline piirituteks ohver­ dusteks ja lõputuks empaatiaks, teisel juhul aga võib — 16 —

SISSEJUHATUS

ontlikust naabri­mehest saada silmapaistvalt väiklane ja kättemaksu­himuline kuju.

Olen ka täheldanud, et abielu pole kohustuslik kada­ lipp, millest saab kuidagi läbi ekselda, vaid pigem nagu köielkõnd publiku ees – keeruline, ühelt poolt rahuldust pakkuv, teisalt üldse mitte vajalik. Täiskasvanueluga kaas­ nevast enesestmõistetavast nähtusest on saanud tänapäe­ val rohkem nagu elustiili valik. Umbes nagu käiks argise supermarketi asemel peenes ökopoes.

Muutuse on toonud paljud tegurid: elukalliduse tõus, kinnisvaraturu kapriisid, laenuturgudel toimuv, medit­ siini areng (eriti mis puudutab viljakusravi), linnastumine ja sooline võrdõiguslikkus. Naised on majanduslikult iseseisvad ning üksikvanema või vanatüdruku seisundi häbimärgistamine on jäänud ajalukku. Meil on sotsiaal­ meedia, kohtinguäpid, Netflix, nutitelefonid, tekstisõnu­ mid ja tasuta netiporno. Teoks on saanud tõeline digi- ja inforevolutsioon.

Kogu turbulentsist hoolimata leidub aga ikkagi palju põhjuseid, miks inimesed peavad abiellumist endiselt soliidseks valikuks. Abielu on tõenäoliselt ainuke nähtus, millele pööravad võrdselt tähelepanu nii akadeemikud kui ka roosades toonides pehmekaanelised ajaviiteraamatud.

Uuringud näitavad, et abielu on inimestele kasulik nii füü­ silises, vaimses kui ka majanduslikus plaanis. Õnnelikus paarisuhtes inimesed elavad kauem ja kvaliteetsemat elu, nad on majanduslikult paremal järjel ning oma eluga roh­ kem rahul ja õnnelikumad kui need, kes on vallalised või — 17 —

ABIELUSOOFIA

kelle suhted pidevalt alt veavad. Nende lapsed on õnneli­ kumad. Nad seksivad rohkem.

Heade diilide puhul kehtib muidugi alati see, et lugeda tuleb ka väikest kirja joone all – selleks, et hüvedest osa saada, tuleb koos püsida, mis pole jällegi kõige lihtsam. Ja kui õnnelikus abielus inimesed on rohkem rahul kui valla­ lised, siis õnnetus abielus olijad on omakorda vallalistest õnnetumad. Abielu purunemise läbi elanud inimesed mee­ nutavad seda aga kui üht masendavamat aega oma elus.

Suurema osa halbu valikuid saab vähese vaevaga selja taha jätta – ebaõnnestunud remondi puhul näiteks kole­ dad seinad üle värvida või üleüldse minema kolida. Võib otsida uue ja parema töökoha ning oodata, kuni jube soeng ajapikku välja kasvab. Endist partnerit on seevastu üsna keeruline vaateväljast eemaldada ning see osutub täiesti võimatuks, kui teil on lapsed.

Kõike seda arvesse võttes võiks ju arvata, et raske­ teks õppusteks abielu näol valmistume sama põhjalikult kui füüsika riigieksamiks, aga ei – miskipärast näivad ini­ mesed eeldavat, et kui juba abielu, siis küllap see toimib niisama. Paarid nokivad oma elud ja südamed õmblustest lahti, nõeluvad teineteise omadega kokku ja usuvad sii­ ralt, et saadud rõivas on juba iseenesest ülimugav. Nad ei pruugi tihtipeale isegi märgata, kui see kuskilt otsast nar­ mendama hakkab, kuni päevani, mil see neil lihtsalt seljast laguneb ja nad kaitsetuks jätab. Õnneks on abielu toimemehhanisme tänaseks päevaks tohutult uuritud ning neid uuritakse ka edaspidi. Inimese — 18 —

SISSEJUHATUS

soov leida kaaslane terveks eluks ei näi ajas muutuvat, küll aga muutuvad aspektid, mida suhte või kaaslase juu­ res oluliseks peetakse. Seepärast peabki uuringuid pidevalt üle vaatama ja värskendama.

Kui sotsioloogid uurivad abielu kolme kilomeetri kõr­ guselt linnulennult ning teevad järeldusi suurema hulga inimeste põhjal, siis terapeudid, nõustajad ja seksuoloogid poevad kahe inimese vahele ja analüüsivad abielusid isik­ likele kogemustele tuginedes. Suurepäraseid raamatuid on kirjutatud tuginedes konkreetsetele paaridele ja nende teekondadele mädasoost kindlale pinnasele. See raamat uurib lähemalt mõlemat perspektiivi ja tõstab esile sage­ dasemad mustrid.

Kui sa seisad raamatupoes ja sirvid seda raamatut või loed veebis näidispeatükki, otsides järgmise neljakümne viie sekundi jooksul vastust küsimusele, kas peaksid oma partneri maha jätma, siis minu vastus on: ilmselt mitte.

Vähemalt mitte veel. Stabiilsus pole küll praegu moes ja mitte miski pole tänapäeval automaatselt lahe ainult see­ pärast, et see on ajaproovile vastu pidanud, kuid on ka erandeid. Näiteks kaunid katedraalid, paksud ürgmetsad ja vintage-riided. Ka sinu paarisuhe võib olla üks neist asjadest, mis on väärt parandamist ja taastamist või veel parem – säilitamist.

Kui tulla tagasi pulmakingituste juurde, mida suhte hilisemas faasis hädasti vaja oleks, siis Chicago linnaraa­ matukogu koostas kunagi võimaliku alternatiivse nime­ kirja, milles 24. pulma-aastapäeva kingiks oli märgitud — 19 —

ABIELUSOOFIA

muusikariist. Suur aitäh, Chicago! Tõepoolest, mitte miski ei suuda panna südant rohkem leegitsema kui sinu vahe­ tus läheduses täiesti uut pilli selgeks saada prooviv ini­ mene! Olgem ikka realistid – kinkida võiks näiteks vaiku, sest see muutub ajapikku kivistudes väga vastupidavaks, või siis laavakivi, mis on tekkinud kunagiste kuumade protsesside tulemusel. Või miks mitte hoopis üks lappidest kokku õmmeldud tekike?

Kuni kingimure lahenduse leiab, olen siia raamatusse kokku võtnud kuus valdkonda, milles kõik abielupaarid ja elukaaslased peaksid hästi orienteeruma või millest midagi aduma, et elada elu lõpuni õnnelikus (või vähemalt talutavas) paarisuhtes. Need on harjumuspärasus, tülitse­ mine, rahaasjad, perekond, voodirõõmud ja abi otsimine.

Ma ei garanteeri, et siit saadud teadmised teevad kõik suh­ ted imeväel korda, aga kindlasti saab need selgeks väik­ sema vaevaga kui saksofonimängu.

E S I M E N E P E AT Ü K K

Harjumuspärasus

M

inu abikaasal Jeremyl on mingi värk ümbriku­ tega. Absoluutselt iga kord, kui ta tahab midagi posti panna, küsib ta minu käest, ega meil ümb­ rikke pole... Sealjuures on ümbrikud asunud meie kodus ühe ja sama koha peal juba kümneid aastaid – kontori­ tarvete riiulis, pastakate kõrval ja riiulivahes, mis on selle vahe kohal, millel on karbid laste fotodega, mida on küll mitu ühesugust, aga mida käsi sellegipoolest ei tõuse ära viskama. Isegi kontvõõras, kes satuks meie majja esimest korda elus, märkaks toas ringi vaadates kohe, et seal riiulis on ideaalsed ümbrikuhoidmise tingimused. Ma olen abi­ kaasat sadu kordi nendeni juhatanud, aga ei, pole vahet!

Iga jumala kord, kui see mees tahab midagi posti panna, küsib ta ikka ja jälle: „Kas meil ümbrikke on?“ Pealtnäha ju täiesti süütu küsimus, millele on ka sama­ võrd lihtne vastus: „Jah, kallis, ümbrikud on pastakate — 21 —

S

ABIELUSOOFIA

ee sisukas kokku jäämise käsiraamat on täis lihtsaid ja mõjusaid nõuandeid, kuidas suhet korras hoida või tagasi reele saada.

Auhinnatud ajakirjanik Belinda Luscombe näitab teaduslikult, et kuigi abielu pole alati lihtne, mõjub see positiivselt nii osapoolte tervisele, rahaasjadele kui ka üldisele heaolule.

Vaimukalt kirjutatud teoses, mille on tõlkinud Susan Luitsalu, tuuakse välja ümberlükkamatud faktid, purustatakse müüdid ning esitatakse nii käitumisteaduslikke avastusi, ekspertide arvamusi kui isiklikke kogemusi. Muuhulgas räägib Luscombe, et kodutööde võrdne jagamine viib parema seksieluni, tülitsemine on kasulik (aga mitte autosõidu ajal) ja kuidas partnerile mainida, kui jäid ilma 70 000 dollarist (viimane põhineb autori enda kogemusel)…

Ta selgitab, kuidas abielu tähendus on aastakümnete jooksul muutunud, ja toob välja kuus peamist faktorit, mis tänapäeva suhteid lõhuvad. Ükskõik kas lugeja suhe on kriisis või vajab vaid veidi paikamist, annab raamat pikaks ajaks mõtteainet.

kirjastus.postimees.ee ISBN 978-9949-669-88-2

— 22 —

9 789949 669882 Kaaneillustratsioonid: natkacheva / Shutterstock