Aafrika äärel

Karen Blixen Aafrika äärel

1.

Ngongi farm

Mul oli farm Aafrikas Ngongi küngastiku jalamil. Sadakond miili põhja pool lõikab mägismaad ekvaator ja farm asus kõrgemal kui kuus tuhat jalga. Päeval tundsid, et oled üleval, päikese lähedal, varahommikud ja õhtud olid aga selged ja vaiksed ning ööd olid külmad.

Asend ja kõrgus üheskoos lõid maastiku, millesarnast ei leidu terves ilmas. Kusagil polnud lihavust ega lopsakust; see oli kuue tuhande jala selitatud Aafrika otsekui mandri kõva, puhastatud olemus. Värvid olid kuivad ja põletatud otsekui savinõudel. Erinevalt Euroopa puudest oli lehestik kerge ja õrn; see ei kasvanud kaares ega kuplitena, vaid rõhtkihtidena, ja vormi tõttu sarnanesid kõrged üksildased puud palmidega või olid heroilised ja romantilised nagu täies taglastuses, kokku­rullitud purjedega laevad, ja metsaserv näis kergelt võnkuvat. Suurte tasandike rohus oli hajali vanu paljaid kühmus 9

astelpõõsaid ning rohi lõhnas vürtsikalt nagu tüümian ja soomürt; kohati oli lõhn nii tugev, et pani sõõrmed kipitama.

Kõik õied, mida leidus tasandikel või ürgmetsa ronitaimedel ja liaanidel, olid tillukesed nagu kõrgustikulilled, ainult pikkade sadude alates puhkesid tasandikel vängelt lõhnavad suured, massiivsed liiliad. Vaated olid tohutult avarad. Kõiges, mida nägid, oli ülevust, vabadust ja võrratut üllust.

Maastiku ja inimelu põhijoon oli õhk. Kui vaatad tagasi Aafrika mägismaal veedetud aastatele, vapustab sind teadmine, et oled mõnda aega elanud õhus. Enamasti oli taevas kahvatusinine või lilla ohtrate võimsate, kaalutute, üha muutuvate pilvedega, mis kuhjusid ja ujusid, ometi oli sel värvil sinist tarmu, ning lähedalt paistsid mäeahelikud ja metsad olevat värskelt sügavsiniseks värvitud. Keskpäeval oli õhk maa kohal elav nagu hubisev leek; see sädeles, väreles ja küütles nagu voolav vesi, peegeldas ja kahekordistas kõiki esemeid ning lõi suurejoonelisi terendusi. Kõrgel õhus oli hõlpus hingata, tõmmata kopsudesse hädavajalikku kindlust ja südamekergust. Mägismaal ärkasid hommikul mõttega: olen siin, kus olema pean.

Ngongi mägi sirutub pika seljandikuna põhjast lõunasse ja seda kroonivad neli suursugust tippu otsekui liikumatud tumesinised lained taeva taustal. See ulatub kaheksa tuhat jalga üle merepinna ja idas kaks tuhat jalga üle ümbritseva maapinna, ent läänes on langus sügavam ja järsem – künkad sööstavad püstloodis alla Ida-Aafrika alangu poole.

Mägismaal puhub ikka põhja-kirdetuul. See on toosama tuul, mida Aafrika ja Araabia rannikul kutsutakse 10

mussooniks – Idatuul, ja see oli kuningas Saalomoni lemmik­ ratsu. Ülal tajutakse seda õhutakistusena, kui Maa ilmaruumis edasi viskub. Tuul lõõtsub otse vastu Ngongi küngastikku ja nõlvad on parimad paigad, kus lasta lendu purilennuk, mida õhuvoolud kõrgele üle mäetipu tõstavad. Tuule aetud pilved põrkasid vastu küngast ja rippusid selle ümber või takerdusid tippu ja sadasid tühjaks. Need aga, mis liikusid kõrgemal ja ujusid puhtalt üle karide, lagunesid läänes, alangu hõõguva kõrbe kohal. Tihti olen farmist jälginud selle üleva rongkäigu kulgu ja imestanud, nähes noid uhkeid hajuvaid masse sinisesse õhku kadumas ja haihtumas, niipea kui on üle küngaste jõudnud.

Farmist vaadatult muutsid künkad mitu korda päevas ilmet ja näisid mõnikord olevat päris lähedal, teinekord väga kaugel. Õhtul, kui hämardus, paistis algul, nagu oleks mööda tumeda mäe piirjoont taevasse tõmmatud peenike hõbeviirg, öö saabudes näisid neli tippu tasandatud ja silutud, otsekui sirutanuks mägi end ja laotanuks laiali.

Ngongi küngastikust avanes haruldane vaade: lõunas paistsid Kilimanjaroni ulatuva suure ulukimaa avarad tasandikud, idas ja põhjas pargilaadsed eelmäestikud, mille taga oli mets, ja saja kilomeetri kauguse Mount Kenyani küündiva kikujude reservaadi lainetav maa: väikeste ruutjate maisipõldude, banaanisalude ja rohumaade mosaiik, kus siin-seal tõuseb pärismaalasküla väikesest teravatipuliste mutimullahunnikute kobarast sinakat suitsu. Läänes, kaugel allpool, asub Aafrika madaliku kuiv kuumaastik. Pruuni kõrbet tähistavad väikesed hajali astelpõõsatupsud, looklevaid jõesänge ääristavad 11

tumerohelised käänulised viirud: need on võimsad laiaoksalised mimoosipuud, millel on okkad nagu piigid; siin kasvab kaktus ja siin on kaelkirjaku ning ninasarviku kodu.

Küngastik ise, kui sinna jõuad, on kohutavalt suur, maaliline ja salapärane; sellesse toovad vaheldust pikad orud, tihnikud, haljad seljandikud ja kaljurünkad. Kõrgel ülal, ühe tipu all on koguni bambusesalu. Küngastikus on lätteid ja kaevusid; olen seal laagris olnud.

Minu ajal elasid Ngongi küngastikus pühvel, kanna ja ninasarvik, muldvanad pärismaalased mäletasid aegu, mil siin oli elevante; olen alati kahetsenud, et kogu Ngongi mäge ei liidetud ulukikaitsealaga. Kaitseala moodustas vaid väikese osa sellest ja lõunatipul seisev torn märkis selle piiri. Koloonia õitsedes ja pealinna Nairobi suurlinnaks kasvades oleks Ngongi küngastikust saanud sellele võrratu ulukipark. Minu Aafrikas elamise viimastel aastatel aga sõitsid paljud noored Nairobi kaupmehed pühapäeviti mootorrattaga küngastele ja lasksid kõike, mis püssi ette sattus, ning usutavasti on suurulukid küngastelt läbi astelpõõsastike ja üle kivise maa kaugemale lõunasse rännanud. Ülal mäeseljandikul ja neljal tipul oli kerge astuda; rohi oli lühike nagu muru, siin-seal tungis kamarast esile mõni hall kivi. Piki mäeseljandikku, tippudele ja tippudelt alla viis kitsuke loomarada nagu lauge lihketee. Ühel hommikul küngastel laagris olles läksin mööda rada üles ja leidsin sellelt kannakarja värskeid jälgi ja sõnnikut. Suured vagurad loomad olid küllap mäeseljandikul käinud aoaegu ja kõndinud rivis; tundus, nagu 12

oleksid nad sinna läinud vaid vaatama all mõlemal pool mäge laiuvat maad.

Kasvatasime farmis kohvi. Maa oli kohvi viljelemiseks pisut liiga kõrgel ja istanduse harimine oli ränk töö; minu farmis ei saanud kunagi rikkaks. Kohviistandus on aga midagi niisugust, mis sind haarab ja lahti ei lase, ja seal on alati midagi teha; ikka oled töödega pisut maha jäänud.

Metsikus ja korrapäratus maastikus paistis tükike reeglitekohaselt mõõdetud ja täis külvatud maad väga ilus. Hiljem, kui lennukiga Aafrika kohal sõitsin ja harjusin oma farmi vaatama õhust, imetlesin kohviistandust, mis paistis rohekashallis maastikus erkroheline, ja taipasin, kui väga ihkab inimvaim geomeetrilisi kujundeid. Kogu Nairobi ümbrus, eriti linnast põhja pool, on samamoodi planeeritud ja siin elavad inimesed mõtlevad ja räägivad pidevalt kohvi istutamisest, põõsaste pügamisest või kohvikoristusest ja mõtisklevad öösiti voodis lamades kohvivabrikute täiustamisest.

Kohvi kasvatamine on aeganõudev töö. See ei kuku alati välja nii, nagu kujutled, kui noorelt ja lootusrikkalt kannad paduvihmas kaste puukooli noorte läikivate kohviistikutega ja vaatad, kuidas hulk sulaseid istutab taimi korrapärastesse auguridadesse niiskes pinnases, kus need kasvama hakkavad, ja siis varjavad need päikese eest põõsastelt murtud okstega, sest pimedus on nooruse eesõigus. Läheb neli või viis aastat, enne kui puud kandma hakkavad, ja vahepeal ründavad põldu põud või taimehaigused või katavad selle paksult jultunud põlistaimed – pikkade karedate, rõivastesse ja sukkadesse takerduvate 13

viljakestadega tõlvad. Mõni puu on halvasti istutatud, sammas­ juur on kooldus; need surevad just õide puhkedes. Aakrile istutatakse pisut üle kuuesaja puu, mul aga oli kuussada aakrit maad kohvi all; tulevaste heldete andide ootuses vedasid mu härjad puuridade vahel vaguralt kultivaatoreid edasi-tagasi tuhandeid miile.

Kohvifarmis on väga ilusaid aegu. Kui istandus vihmade alates õide puhkes, pakkus see pimestavat pilti – otsekui kriidipilv udus ja vihmapihus kuuesaja aakri kohal. Kohvipuuõiel on õrn mõrkjavõitu lõhn nagu laukapuuõiel. Kui põld küpsetest marjadest punetama lõi, kutsuti kõik naised ja lapsed, keda nimetatakse toto’deks, koos meestega puudelt kohvi korjama; seejärel veeti saak furgoonidega ja vankritega jõe äärde vabrikusse.

Meie masinad polnud kunagi päris korras, olime aga vabriku ise planeerinud ja ehitanud ning tundsime selle üle uhkust.

Kord põles vabrik maani maha ja tuli uuesti ehitada. Suur kohvikuivati pöörles ja pöörles, keerutas oma raudkõhus kohvi ja kolises, nagu uhuks vesi rannikul kive. Vahel sai kohv kuivaks ja tuli kuivatist välja võtta keset ööd. See oli maaliline hetk: hulk tormilaternaid valgustas vabriku hiigelruumi, kus kõikjal rippus ämblikuvõrke ja kohvikestasid, ja lambivalgel paistsid ümber kuivati innukad mustad näod; tundus, nagu rippunuks vabrik suures Aafrika öös otsekui särav kalliskivi etiooplase kõrvas. Hiljem kohv lüditi, liigitati ja sorteeriti käsitsi ning pakiti kottidesse, mis sadulsepanõelaga kinni õmmeldi.

Varahommikul, kui oli veel pime ja mina lamasin voodis, kuulsin lõpuks, kuidas kohvikotte täis laotud furgoonid, 14

„ [---] tundus, nagu rippunuks vabrik suures Aafrika öös otsekui särav kalliskivi etiooplase kõrvas.“

kaksteist kotti tonni kohta, kuusteist härga iga furgooni ees, hakkasid liikuma mööda pikka vabrikuteed ülesmäge Nairobi raudteejaama poole; oli palju kisa ja lärmi, ajajad jooksid furgoonide kõrval. Oli rõõm mõelda, et see oli ainus tõus nende teel, sest farm asus Nairobi linnast tuhat jalga kõrgemal. Õhtul läksin naasvale karavanile vastu; väsinud härjad tühjade furgoonide ees vangutasid päid, neid ajas väike väsinud toto ja kurnatud ajajad vedasid teetolmus piitsasid järele. Nüüd olime teinud, mis meie võimuses oli. Päeva-paari pärast pidi kohv olema laeval ja võisime vaid loota heale õnnele suurtel Londoni oksjonitel.

Mul oli kuus tuhat aakrit maad ja nõnda oli mul peale kohviistanduse palju vaba pinda. Osa maast kattis põlismets ja umbes tuhat aakrit hõlmasid skvotterite põllud, nende keeli shamba’d. Skvotterid on pärismaalased, kes saavad koos perega harimiseks mõne aakri valge mehe farmis ja peavad vastutasuks teatud hulga päevi aastas tema heaks töötama.

Minu skvotterid nägid suhet arvatavasti teises valguses, sest paljud neist olid farmis sündinud nagu nende esivanemadki ja pidasid mind neil maadel omamoodi ülemskvotteriks. Skvotterite maa elas pingelisemalt kui farmi muud osad ja muutus koos aastaaegadega. Mais ulatus üle pea, kui jalutasid kitsastel kõvaks tambitud radadel kõrgete haljaste kahisevate rügementide vahel, ja siis see koristati. Oad küpsesid põldudel ja korjati ning naised ropsisid neid, varred ja kaunad koguti kokku ja põletati, nii et teatud aegadel kerkis siin-seal üle kogu farmi siniseid suitsusambaid. Kikujud kasvatasid ka magusat 16

kartulit, millel on lehed nagu viinapuul ja mis katavad maad nagu tihe sassis vaip, ja mitut sorti suuri tähnilisi kollaseid ja rohelisi kõrvitsaid.

Millal sa ka kikujude shamba’de vahel ei kõndinud, ikka nägid kõigepealt mullas tuhniva väikese vana naise tagapoolt nagu pilti jaanalinnust, kes on pea liiva pistnud. Igal kikujuperel oli hulk väikesi ümaraid teravatipulisi hütte ja aitasid; hüttidevahelisel vilkal, betoonkõva pinnasega alal jahvatati maisi ja lüpsti kitsi, siin jooksid lapsed ja tibud. Sinakatel hilisõhtutel käisin skvotterite majade lähistel magusa kartuli põldudel frankoliini laskmas ja õõnetuvid kudrutasid kaua kord kogu farmi maad katnud metsast shamba-maadele siia-sinna jäänud kõrgetüvelistel narmalistel puudel.

Peale selle oli mu farmis paar tuhat aakrit rohumaad. Siin rullus ja pages kõrge rohi nagu lained tugeva tuule ees ja väikesed kikuju poisid karjatasid isade lehmi.

Külmal ajal võtsid nad hütist väikeste punutud korvidega kaasa hõõguvaid süsi ja põhjustasid mõnikord suuri rohumaatulekahjusid, mis olid farmi karjapidamisele hävitavad.

Põua-aastatel käisid farmi rohumaadel sebrad ja kannad.

Kaksteist miili eemal tasasel maalapil küngaste vahel asuv Nairobi oli meie linn. Siin olid valitsushoone ja suured kontorid; siin valitseti maad.

Linn mängib sinu elus alati mingit osa; on koguni ükskõik, kas sul on sellest öelda rohkem head või halba; vaimse gravitatsiooniseaduse kohaselt tõmbab see enda poole sinu vaimu. Öösiti linna kohal taevas helendav vine, mis paistis farmi 17

mõnesse paika, pani mu mõtted liikuma ja meenutas suuri Euroopa linnu.

Kui esimest korda Aafrikasse tulin, polnud maal autosid ja me läksime Nairobisse ratsa või sõitsime kaarikuga, mille ette oli rakendatud kuus muula, ja jätsime loomad Kiltmaa­ transpordi tallidesse. Kogu selle aja, mis mina Kenyas olin, oli Nairobi kirju linn, kus mõne ilusa uue kivimaja kõrval oli kvartalite viisi vanu laineplekist poode, kontoreid ja bangaloid, mis pikkade eukalüptiridade vahel paljaste tolmuste tänavate ääres seisid. Ülemkohus, koloniaalamet ja veterinaaramet olid saanud kehva ulualuse ja ma pidasin väga lugu valitsusametnikest, kes suutsid mingitki tööd teha väikeses tulipalavas tindilõhnalises toas, kuhu neid oli pandud.

Ometi oli Nairobi linn; siin võis sisseoste teha, uudiseid kuulda, hotellides lõunat või õhtust süüa ja klubis tantsida.

See vilgas paik oli pidevas liikumises nagu voolav vesi, see arenes nagu noor olend, muutus iga aastaga ja sellegi ajaga, mil käisid safaril. Ehitati uus valitsushoone, ilusa tantsusaaliga ja kauni aiaga suursugune jahe maja, kerkis suuri hotelle, korraldati tähtsaid mõjukaid põllumajandusnäitusi ja kauneid lillenäitusi, koloonia kah-koorekiht elustas linna aeg-ajalt mõne põgusa melodraamaga. Nairobi ütles sulle: „Võta minult ja ajalt kõik, mis võtta annab. Wir kommen nie wieder so jung – nii distsiplineerimatult ja aplalt – zusammen.“ Üldiselt olid mu suhted Nairobiga väga head ja kord läbi linna sõites mõtlesin: „Nairobi tänavateta pole maailma.“ 18

„Kui oled tabanud Aafrika rütmi, leiad, et see on üks ja seesama kogu tema muusikas.”

Autobiograafiline romaan on köitev ja lopsakas lugu Aafrikast haritud eurooplanna silmade ja kogemuste kaudu. Karen Blixen viib lugeja maagilisele rännakule, kirjeldades kohalikke kombeid ja kultuuri, värvikaid kogemusi loomadega, hingematvaid maastikke ning kohtumisi südame võitnud ja vahel ka selle murdnud tegelastega.

Kuigi tegu on suuresti Blixeni enda memuaaridega, on romaani tõeline peategelane Aafrika – esitletud läbi eluliste faktide, kaotamata samal ajal lummuslikku varjundit.

kirjastus.postimees.ee

20