Aadlipesa

Ivan Turgenev Aadlipesa

I

Valgusküllane kevadpäev kaldus õhtule, kõrgel selges taevas sei­ sid väikesed roosad pilvetupsud, ja paistis, et need ei uju mitte mööda, vaid kaovad sügavale taevasinasse. Ühes O... kubermangulinna servapealses uulitsas, ilusa maja lahtise akna all istusid (see oli aastal 1842) kaks naist, üks umbes viiekümneaastane, teine päris eideke, nii seitsmekümne ringis.

Esimese naise nimi oli Marja Dmitrijevna Kalitina. Tema mees, kunagine kubermangu prokurör, omal ajal tuntud tege­ lane, löögivalmis ja otsusekindel, sapine ja kangekaelne isand, oli kümmekond aastat tagasi surnud. See mees oli saanud kor­ raliku kasvatuse ja käinud ülikoolis, kuid, pärit vaesest seisusest, mõistnud varakult, et peab endale ise teed rajama ja raha kokku kraapima. Marja Dmitrijevna oli temale läinud armastusest, sest mees oli olnud ilus, tark ja – kui tahtis – väga armastus­ väärne. Marja Dmitrijevna (neiuna Pestova) oli juba lapsena kaotanud mõlemad vanemad, ta oli veetnud mõned aastad Moskvas instituudis ning elanud pärast sealt tagasitulekut koos 7

tädi ja vanema vennaga suguvõsa pärus­mõisas Pokrovskojes, O...st umbes viiekümne versta kaugusel. Too vend oli varsti läi­ nud Peterburisse riigiteenistusse ja lasknud nii õel kui ka tädil näguri­päevi näha, kuni äkiline surm tema pürgimustele punkti pani. Marja Dmitrijevna päris Pokrovskoje, aga ei elanud seal kuigi kaua: juba järgmisel aastal pärast pulmi Kalitiniga, kes oli ta südame mõne päevaga vallutanud, vahetati Pokrovskoje teise, palju tulusama, kuid iluta ja häärberita mõisa vastu ning samal ajal ostis Kalitin O... linna maja, kuhu ta siis ka koos naisega alaliselt elama asus. Maja juures oli suur rohtaed, mis ulatus põldudeni ja läks üht serva pidi õieti juba linnast välja.

Kalitin, kes polnud maaelu vaikusest ennegi lugu pidanud, lei­ dis: nüüd ei ole siis enam tarvis ennast maale vedada! Marja Dmitrijevna kurtis hingepõhjas oma ilusat Pokrovskojet selle lustaka jõenire, laiade luhtade ja haljaste metsasaludega kor­ duvalt taga, kuid ta ei hakanud üheski asjas mehele vastu, sest mees oma tarkuses ja elutundmises oli talle jumal. Ja kui Kali­ tin siis viieteistkümneaastase abielu järel viimaks suri, jättes maha poja ning kaks tütart, oli Marja Dmitrijevna oma majaga ning linnaeluga juba sedavõrd harjunud, et tal polnudki enam tahtmist O...st ära kolida.

Nooruses oli Marja Dmitrijevnal olnud kenakese blondiini maine ja veel viiekümneseltki oli ta üsna meeldiva välimusega, ehkki juba veidi lihav ja vormitu. Ta oli rohkem tundeline kui heasüdamlik ning säilitas oma instituudiaegsed vigurid isegi küpses eas; ta oli end ära hellitanud, ärritus kergesti ja tihkus isegi nutta, kui tema harjumused rikutud said; see-eest oli ta 8

väga lahke ja armastusväärne, kui kõik tema soovid olid täide­ tud ja keegi talle vastu ei vaielnud. Tema maja oli siin linnas üks meeldivamaid. Tal oli üsna kopsakas varandus, suuremas osas küll mitte päritud, vaid mehe soetatud. Mõlemad tütred elasid tema juures, poeg aga oli pandud Peterburi ühte pare­ masse kroonu õppeasutusse.

Eideke, kes Marja Dmitrijevna seltsis akna all istus, oli too­ sama tädi, tema isa õde, kelle seltsis ta kunagi Pokrovskojes oli mööda saatnud mõned üksildased aastad. Tädi nimi oli Marfa Timofejevna Pestova. Tal oli veidriku kuulsus ja sõltu­ matu hoiak, ta ütles kõikidele tõtt otse näkku ja pidas ennast oma armetule rahanatukesele vaatamata ülal, nagu käsutaks ta tuhandeid. Ta polnud õndsat Kalitinit mitte silmaotsaski sal­ linud, ja niipea kui vennatütar tollele oli mehele läinud, kolis tema ära oma väikesesse külla, kus elas tervelt kümme aastat ühe talumehe suitsutares. Marja Dmitrijevnal oli tädi ees kogu aeg pisut kõhe. Isegi vanas eas ikka veel mustade juuste ning terase silmaga, oli Marfa Timofejevna, pisike terava ninaga naine, kõndides kärmas ja hoidis selja sirge; tema kõne oli kiire, jutt selge ning hääl hele ja kõlav. Ta käis alati valge tanu ja valge jakiga. „Mis sul viga on?“ küsis ta äkki Marja Dmitrijevnalt. „Mis sa ohkad kogu aeg, armas hing?“ „Niisama,“ kostis too. „Millised imeilusad pilved!“ „Kas sul on neist kahju või?“ Marja Dmitrijevna ei lausunud sõnagi.

9

„Kuhu see Gedeonovski siis täna jääb?“ jätkas Marfa Timo­ fejevna vardaid välgutades (ta kudus suurt villast salli). „Oleks sul siin ohata aidanud või vähemalt midagi kokku luuletanud.“ „Küll olete ikka teie tema vastu karm! Sergei Petrovitš on ju lugupeetud mees.“ „Lugupeetud!“ osatas eideke laitvalt. „Ja kui väga ustav oli ta minu kadunud mehele!“ sõnas Marja Dmitrijevna. „Tänapäevani ei suuda ta teda meenutades ükskõikne olla.“ „Või veel! – kui su mees ta kõrvupidi sopa seest välja kiskus,“ porises Marfa Timofejevna ning vardad hakkasid ta käes veelgi kärmemini käima. „Ise pealtnäha nii vaga mees,“ alustas ta uuesti, „endal pea hall otsas, aga kui suu lahti teeb, ajab suisa valet või keelepeksu välja. Ja see on veel riiginõunik! Jah, aga mis sest papipojast ikka tahta!“ „Kulla tädi, kes see patust puhas on? Muidugi on tal see viga küljes. Muidugi ei ole Sergei Petrovitš mingit kasvatust saanud, prantsuse keelt ta ei oska, aga tehke, mis tahate, kena inimene on ta sellegipoolest.“ „Ojaa, lakub ilmast ilma su käsi. Et ta prantsuse keelt ei oska – mõni mõis! Mina ise ei ole ju ka selles prantsuse keele­ pruugis teab mis tugev. Aga temast oleks parem, kui ta üldse ühtegi keelt ei pruugiks: vähemalt ei valetaks. Ennäe, räägi veel hundist – juba hunt aia taga,“ lisas Marfa Timofejevna uulitsale kiigates. „Sealt see su kena inimene hõljubki tulla. On ikka pikk küll, just nagu kurg!“ 10

Marja Dmitrijevna kohendas lokke. Marfa Timofejevna vaatas talle otsa, suu muigel. „Mis see sul seal on – kas tõesti hall juuksekarv, oi helduse vägi! Sa pead oma Palaškale peapesu tegema. Misasja ta vahib!“ „Kulla tädi, te olete alati nii ...“ pomises Marja Dmitri­ jevna, täis meelehärmi, ja trummeldas sõrmedega vastu tugi­ tooli ­käetuge. „Sergei Petrovitš Gedeonovski!“ piiksatas punapõskne teenri­poiss ukse varjust sisse karates.

II

Tuppa astus pikk mees, seljas korralik saterkuub, jalas põlv­ püksid, käes hallid seemisnahksed kindad ja kaelas kaks kaela­ sidet, pealmine must, alumine valge. Sellest mehest õhkus iga toll aina kombekust ja viisipära, alates väärikast näost ja oimukohtadelt siledasti taha kammitud juustest ning lõpe­ tades kontsata ja kriuksuta saabastega. Ta kummardas enne majapere­naisele ja siis Marfa Timofejevnale, tõmbas pikkamisi kindad käest ning astus Marja Dmitrijevna ette kätt suudlema.

Kui ta oli seda aupaklikult ja kaks korda järjest suudelnud, istus ta ruttamata ühte tugitooli ning lausus sõrmeotsi vasta­ misi hõõrudes, nägu naerul: „Kuidas elab Jelizaveta Mihhailovna?“ „Hästi,“ vastas Marja Dmitrijevna, „ta on aias.“ „Ja Jelena Mihhailovna?“ „Ka Leenake on aias. Mis uudist?“ „Üht kui teist, armuline proua,“ kostis külaline, pilgutas pik­ kamisi silmi ja ajas huuled torru. „Khmm! ... Jah, kui soovite, 12

on küll üks uudis, pealegi põrutav: Fjodor Ivanõtš Lavretski on tagasi.“ „Fedja!?“ hüüdis Marfa Timofejevna. „Mine ikka, aus härra, vaata, et sa ei valeta!“ „Sugugi mitte, armuline, ma nägin neid oma ihusilmaga.“ „Noh, see ei tähenda veel midagi!“ „Nad on kõvasti kosunud,“ jätkas Gedeonovski, kes tegi näo, nagu poleks ta Marfa Timofejevna märkust kuulnudki, „õlga­ dest veelgi laiemad kui enne, põsed punetavad ees.“ „Kosunud,“ venitas Marja Dmitrijevna, „ehkki võiks nagu arvata, et mis asi teda nii väga kosutama pidi?“ „Seda küll, armuline,“ kostis Gedeonovski, „mõnel teisel oleks tema asemel häbi ennast inimeste hulgas näidata.“ „Ei tea, mispärast?“ segas Marfa Timofejevna vahele. „Mis lora see on? Inimene tuleb kodumaale tagasi – kuskohta ta siis teie meelest oleks pidanud minema? Ja oleks ta veel mil­ leski süüdi!“ „Armuline proua, ma julgen teile igatahes ütelda, et mees on alati süüdi, kui naine ennast halvasti üleval peab.“ „Sa ütled seda sellepärast, aus härra, et sina ei ole ise naise­ mees olnud.“ Gedeonovski naeratas sunnitult. „Kas lubate uudishimutseda, kellele on määratud see imeilus sall?“ küsis ta pärast pisikest pausi.

Marfa Timofejevna vaatas talle vilksti otsa. „No vähemalt niisugusele inimesele,“ kostis ta, „kes ilmaski ei tee tühje jutte, ei keeruta ja ei valeta – kui maailmas üldse 13

niisugust inimest peaks olema. Mina tunnen Fedjat hästi, tema ainuke süü on see, et ta oma naist hellitas. Jah, sest ta abi­ ellus ju ka armastuse pärast, aga ega neist armastusabieludest ole eladeski head nahka saanud,“ lisas eideke lõpuks, piidles silma­nurgast Marja Dmitrijevnat ja tõusis püsti. „Ja nüüd, mu auväärt isand, võta keda tahes hammaste vahele, kas või mind ennast, mina lähen nüüd ära ja ei sega enam.“ Ning Marfa Timofejevna lahkus. „Jah, ja niisugune on ta alati,“ lausus Marja Dmitrijevna, kes tädi pilguga saatis, „alati!“ „Aastad! Mis parata, armuline!“ tähendas Gedeonovski. „Nemad suvatsesid ütelda: kes ei keeruta. Aga kes siis praegusel ajal ei keeruta? See on kohe niisugune aeg. Üks mu hea tuttav, üks väga auväärt ja, uskuge mind, mitte just madala auastmega mees, ütleb ikka: praegusel ajal vaata kas või kana – isegi see keerutab ümber tera ja otsib, kas ei saaks kuskilt külje pealt ligi. Jah, aga kui ma teid vaatan, minu proua, siis teil on tõesti ingli loomus; oh, olge nii armuline ja ulatage mulle oma väike lumivalge käsi.“ Marja Dmitrijevna suunurgad kerkisid veidi ja ta sirutas Gedeonovskile oma pontsaka käe, väike sõrm harali. Mees surus huuled sellele käele ja proua tõmbas oma tooli talle lähe­ male ning küsis pisut ettepoole kummardudes poolihääli: „Kas te siis ikka nägite teda või? Kas tal siis tõesti midagi viga ei näi olevat, on terve, meel rõõmus?“ „Terve, armuline proua, ja rõõmus,“ kostis Gedeonovski sosinal.

14

„Ja kas te olete kuulnud, kus ta naine siis nüüd on?“ „Viimasel ajal elas Pariisis, armuline proua, nüüd aga kuu­ lukse olevat Itaaliamaale läinud.“ „See on ikka kole küll, see Fedja olukord, ma ei tea, kuidas ta seda kanda suudab. Muidugi, eks igaühele või ju õnnetus kaela tulla, aga tema asja on kohe tervele Euroopale kuulutatud.“ Gedeonovski ohkas. „Jah, armuline, nii see on. Sest see naine kuulukse olevat sõprust pidanud küll artistide, küll pianistide, küll – kuidas nad seda seal ütlevadki? – seltskonnalõvide* ja muude kiskjate loomadega. Ta polevat tundnud enam au ega häbi ...“ „Väga, väga kahju,“ sõnas Marja Dmitrijevna. „Sest ta on ju, nagu te teate, Sergei Petrovitš, suguluse järgi õieti minu nõbu teisest põlvest.“ „Muidugi, armuline, muidugi. Loomulikult tean ma ju kõik, mis teie suguvõsasse puutub! Heldene aeg!“ „Ei tea, kas ta meile ka tuleb, mis te arvate?“ „Võib oletada küll, armuline, nad tahtvat ju muide oma mõisasse kolida, nagu kuulda oli.“ Marja Dmitrijevna tõstis silmad taeva poole. „Ah, Sergei Petrovitš, Sergei Petrovitš, kui ikka mõtelda, kui ettevaatlikud peame meie, naised, oma käitumises olema!“

* Venemaal võeti „seltskonnalõvi“ mõiste kasutusele aastatel 1830–1840 ning samaaegselt levis see ka trükisõnas. Gedeonovski väljenduslaad ja ka Lavretskaja edasine karakteriseering on seletatav sõna uudsusega.

15

„... aga armastusel on igale eale varuks isesugused kannatused ...“

Jätnud seljataha truudusetu abikaasa Varvara ja Pariisi salongide pealiskaudsed keskustelud, naaseb elus pettunud Fjodor Lavretski oma Venemaa kubermangulinna härrastemajja. Juhuslik kohtumine noorukese Liisaga äratab mehes taas armastuse. Prantsusmaalt saabunud teade Varvara surmast kaotab Liisa ja Fjodori teelt viimasedki takistused ning tulevik näib helge ja võimalusterikas. Ent siis pöörab õela saatuse sõrmenips kõik pea peale …

Autori eluajal vaieldamatult populaarseimaks osutunud romaanis kõneleb Ivan Turgenev lüürilises keeles kaotusest, täitumata lootustest ja õnnest, mis kestab üksnes viivu.

postimehekirjastus.ee