ESIMENE PEATÜKK
Õnneloom elas Soomes ühe valge paneelmaja katusekorteris. Ta oli omadega rahul. Soe kodu, korralik ninaesine ja täpselt toimiv ühistransport – mida sa hing veel tahta oskad! Eluke kulges tal rahulikult: hommikul tõusis ta üles, sõi Mari seltsis putru, toimetas väheke kodus ja õhtul kuulas Mari käest linnaelu uudiseid. Nüüd te kindlasti mõtlete, kes need Õnneloom ja Mari sellised on ja miks nad Soomes elavad. Oodake natuke, kohe räägin!
6
7
Õnneloom oli pisike pehme loomake ja nagu igale korralikule loomale kohane, olid tal neli käppa, kaks kõrva, pisike sabajupp ja rõõmsalt säravad silmad. Tema karvkate oli sile ja karvakeste vahel sädelesid tillukesed pärlid. Õnneloom oli kleenuke. Mari oli küll kunagi üritanud teda paksemaks sööta, aga see polnud õnnestunud. Kõik, mis Õnnelooma esiotsast sisse läks, tuli tagant kohe välja – välja arvatud küpsised, mida Õnneloom hullupööra armastas. Küpsised tegid Õnnelooma sees mitu tiiru, mõnulesid kõhus ja siis, noh, olgem ausad, tulid ka need tagant välja. Mari oli kahekümne kuue aastane noor naine, kelle punakasblondid juuksed hoidsid ilmast hoolimata käharalt lokki. Tal olid vallatud rohelised silmad ja tedretähti täis nina, mis uudishimulikult taeva poole vaatas. Tavaliselt peeti teda kas iirlaseks või šotlaseks, aga sellest ei lasknud Mari end häirida. Mari ja Õnneloom kohtusid väga ammu, siis kui Mari veel väike tirts oli ja oma kolmandat sünnipäeva tähistas. Ema oli tookord Mari käest küsinud, mida ta endale sünnipäevaks saada tahab, ja Mari soovis ühte hästi õnnelikku looma. Nii talle kingitigi Õnneloom. Ühesõnaga, Mari ja Õnneloom olid terve elu koos elanud või nagu muinasjuttudes öeldakse, hallidest aegadest peale. Aga miks nad Soomes elasid? Elu lihtsalt läks nii. Mari otsis sobivat tööd siit ja sealt ning lõpus leidis selle Soomest. Õnneloom ei saanud päris täpselt aru, mis tööd Mari teeb. Mari oli üritanud talle seda mitu korda seletada, aga see jutt tundus Õnneloomale nii igav, et läks tal ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Lõpuks lõi Mari lihtsalt käega ja ütles, et ta läheb nüüd tööle. Selle selgitusega oli Õnneloom täiesti rahul. Soomes käis nende elu kindla rütmi järgi: hommikul tõusis Mari üles, keetis putru ja kohvi, mida nad siis kahekesi juua luristasid. Pärast seda lippas Mari tööle ja Õnneloom jäi kodu valvama.
Hommik oli kodu valvamiseks ja tubades askeldamiseks kõige parem aeg. Õnneloom toimetas rõõmsalt ringi, viisijupp huulil ning tolmulapp kaelas. Algatuseks noppis ta kokku lauale jäänud puru, rüüpas tassist viimased kohvitilgad ja tegi siis korterile tiiru peale. Igaks juhuks tuli ju kontrollida, ega Mari polnud midagi maha unustanud. Siis kastis ta lilled ära. Lillede kastmine oli paras vägitükk, eriti kui tuli seda va teravat kaktust kasta. Õnneks kaktus väga palju vett ei tahtnud, vaid konutas parema meelega oma üksildases nurgas. Kui toimetused toimetatud said, hakkas Õnneloom multikaid vaatama. Vahel vaatas ta sekka ka mõnda seiklus- või reisisaadet. Eriti meeldisid talle saated, milles pajatati kaugetest maadest ja kummalistest olenditest. Siis kujutas ta ette, kuidas ta nende veidrate tegelastega tuttavaks saab ja mida kõike huvitavat kuuleb. Mõnikord tegi Õnneloom ka süüa, ent kui vähegi võimalik, siis viilis ta sellest kohustusest kõrvale. Marile meeldis palju sibulat süüa, aga sibula koorimine ajas Õnnelooma nutma ja pärast oli sibula lõhna väga raske käppadelt maha saada. Päevad läksid tavaliselt ruttu, olenemata sellest, kas Õnneloom tegi midagi asjalikku või logeles niisama. Peagi oli Mari kodus ning siis hakkasid nad koos teed jooma, küpsiseid sööma ning Õnneloom kuulas Mari pajatusi tema päevastest tegemistest.
8
9
„Kuule, Õnneloom,“ ütles Mari ühel hallil hommikul, kui nad parajasti koos putru sõid. Selliseid halle hommikuid oli olnud juba terve rodu. Jaanuarist oli ammu veebruar saanud, aga lund ei tahtnud kohe kuidagi juurde tulla. „Kuule, Õnneloom,“ ütles Mari uuesti ja Õnneloom vaatas talle uniselt otsa. „Mis sa arvad, ehk kastaksid täna ka kaktuse ära? Mulle tundub, et viimasest korrast on juba tükk aega möödas. Vaatasin eile kaktust ja isegi üks ämblik oli selle taha endale pesa teinud. Mul on üürilepingus kirjas, et koduloomade pidamine on lubatud vaid perenaise nõusolekul,“ itsitas Mari nii, et puder talle lusikast pluusi peale kukkus. „Pagan, jälle on üks plekk juures. Õnneks on tänane puder võiga, mitte mustikamoosiga,“ nentis Mari ja läks pluusi vahetama. „Sa siis kastad kaktuse ära, jah?“ hüüdis ta magamistoa ukse vahelt. Õnneloom vaid nohises vastuseks. Ta sai kaktust kastes alati valusasti torgata ja oleks parema meelega selle tigediku hoopis botaanikaaeda elama saatnud. „Ma ei kuulnud su vastust,“ hüüdis Mari uuesti, „kas see oli jah?“ „Ei no jah, eks ma siis kasta,“ pobises Õnneloom vastuseks. „Aitäh sulle, kullake! Ma nüüd lippan, muidu jään veel tööle hiljaks. Kena päeva sulle,“ vuristas Mari kähku ja läinud ta oligi. Õnneloomale ei meeldinud kaktuse kastmise mõte üldse. Ta lükkas seda aina edasi ja edasi, aga lõpuks oli kell sealmaal, et Mari oli kohe-kohe koju jõudmas, ja tal ei jäänudki enam muud üle kui end kokku võtta ja kaktus ära kasta. Ta otsis köögikapist välja kollase kastekannu ja lasi selle ääreni vett täis. „Ma kastan selle kaktuse nii ära, et ta enam mitu kuud vett ei taha! Miks see kaktus siin üldse on? Kes ta tõi? Marile meeldivad ju ilusad lilled, aga see igerik kaktus... Äkki saaks selle kellelegi edasi kinkida?“ mõtiskles
Õnneloom, kui ta kastekannu kaktuse poole vedas. „Oeh, olengi kohal! Nüüd sa, va kaktus, alles saad,“ pobises Õnneloom, tõstis kastekannu kõrgele ja hakkas sellest pahinal vett valama. Vaevalt olid esimesed veepiisad kaktusele langenud, kui poti tagant kostis vali kisa. „Appi, appi! Uputatakse, piraadid, röövlid, bandiidid!“ See oli ämblik, kes unisena, märjana ning väga tigedana kaktuse tagant välja ronis. „Mida sa siin enda arvates korraldad?“ käratas ta Õnneloomale ja vahtis teda oma pisikeste tigedate silmadega.
10
11
Õnneloom vaatas üllatunult ämblikku ja ei osanud midagi kosta. Ämblik puuris teda ainitise pilguga vastu. „Noh, kas sõnad jäid kurku kinni?“ ründas ta Õnnelooma. Õnneloom tundis, kuidas tal sõnad tõesti kurgus kinni olid. Ta saba hakkas värisema ja käpad muutusid higiseks. „Pole siin midagi, tuleb end kokku võtta,“ käis mõte peast läbi. Õnneloom hingas sisse, pööras end terve kehaga ämbliku poole ja ütles aeglaselt: „See on minu kodu. Kes sina selline oled ja mis sa siin teed? Tutvusta ennast!“ „Mis tutvustamisest sa siin räägid,“ lärmas ämblik edasi, „ise sa korraldasid praegu mu kodus veeuputuse ja nüüd tahad veel miskit viisakat vestlust pidada. Mul oli siin just kõik pere tulekuks valmis seatud. Kuhu ma nad nüüd magama panen? Kas sinu meelest on lihtne sajale sugulasele võrku
punuda? Mul võttis see terve kuu aega ja nüüd oled sa oma kannuga kohal ning ujutad kogu mu töö ja vaeva minema.“ „Sajale sugulasele,“ kogeles Õnneloom. „Kuidas sul nii palju sugulasi on?“ „No näed, mõnel meist on sugulasi,“ torkas ämblik vastu ja raputas närviliselt jalgu kuivaks. „Ah tead, mul pole siin aega sinuga padrata. Olen sind ja Marit terve kuu aega jälginud ja te olete kõige igavamad inimesed üldse. Külalisi teil ei käi, pidusid te ei korralda. Tõsi, seepärast ma siia kolisingi, et rahulikult omi asju ajada. Ma sain kohe aru, et sulle ei meeldi seda kaktust kasta ja nii ma siia oma pesa tegingi. Kirjutasin veel kõikidele sugulastele ja kiitsin taevani, et olen meile kõigile ühe sooja nurgakese leidnud, et hakaku nad aga tulema. Kuhu ma nad nüüd panen? Ah?“ „Oota, sa oled minu ja Mari kodus, aga süüdistad meid, et sul pole oma
12
13
sugulasi kusagile panna? Mari üürilepingus on kirjas, et koduloomi pidada ei tohi,“ turgatas Õnneloomale päästev mõte pähe. „Ja kes sina siis oled? Mulle tundub, et Mari ikkagi peab koduloomi,“ ründas ämblik tigedalt vastu. „Ma ei ole mingi koduloom, ma olen Õnneloom!“ „Õnneloom, hehee, mis õnneloom sa sihuke oled. Kui sa Õnneloom oled, siis peaksid sa ju Marile õnne tooma. Vaata peeglise ja küsi endalt: kas Mari on õnnelik? Minu meelest on Mari elu väga hall ja igav, nii et mingist õnnest ei saa siin juttugi olla,“ jauras ämblik edasi. „Tead, kobi eest, mul ei ole siin aega sinuga rohkem vaielda. Ma parem lähen kusagile mujale võrku punuma, varsti on sugulased kohal.“ Ämblik ronis kaktuse taha, korjas sealt võrgu riismed kokku ja keris kerasse. „Abiks ikka,“ pobises ta omaette. „Kui mõni mu sugulane peaks siia sattuma, siis juhata nad kõrvalkorterisse. Käisin seal vahepeal luurel ja seal tundub elu veelgi igavam olevat kui siin. Ehk jõuan veel miskit kiiruga valmis kududa. Tule eest!“ Ämblik müksas möödudes Õnnelooma, kes kähku kõrvale hüppas ja teda pilguga saatis, kuni ta koridori jõudis ja läbi lukuagu trepikotta puges. Õnneloom oli hetkeks tardunud, siis aga raputas ennast, jooksis kähku ukse juurde ja pistis võtme lukuauku. Esimese hooga oleks ta sinna nätsu toppinud, aga õnneks tuli talle meelde, et nätsu on pärast lukuaugust väga raske kätte saada. Seejärel kiirustas ta kaktuse juurde ja vedas selle akna alla. Kaktus torkas teda paar korda, ent Õnneloom ei teinud sellest väljagi.
„Astlad saab ju nahast välja tõmmata, aga kas ka hingest?“ mõtiskles ta endamisi. Õnneloom pesi parajasti täie auruga põrandat, kui uksekell helises. „Oih,“ ehmatas ta, „nüüd on need ämbliku sugulased kohal ja tahavad meile elama tulla. Ma ei saa ju neid ometi sisse lasta. Ma olen parem hästi tasa, siis nad ehk lähevad ära.“ Igaks juhuks pani ta tule kustu ja hoidis hinge kinni. Uksekell helises uuesti ja lukuaugust kostis võtme kolinat. „Õnneloom, uu, kus sa oled, miks sa võtme lukuauku panid? Ma ei saa uksest sisse,“ kostis trepikojast Mari hääl. „Oih, Mari, sina,“ hingas Õnneloom kergendatult ja vudis võtit ukse eest ära võtma. „Mul on nii hea meel, et sa koju jõudsid,“ sosistas ta Marile kõrva, kui viimane ta sülle võttis. „Õnneloom, sa oled ju üleni märg ja ämblikuvõrke täis! Ja paar astelt on sul ka saba küljes. Oota, ma tõmban kohe välja.“ Mari sikutas ühe astla välja ja puhus valutavale kohale peale. „Kas sa läksid kaktusega kaklema? Ja kus kaktus on?“ Mari otsis pilguga kaktust ja leidis selle valgusküllaselt aknalaualt. „Jah, seal on kaktusel tõesti parem olla,“ nentis ta. „Ma enam õieti ei mäletagi, miks me ta sinna pimedasse nurka panime. Oota, püsi paigal, üks astel on veel!“ Mari paitas Õnnelooma kõrvatagust ja tõmbas astla kiirelt välja. „Kas on valus?“ „Natuke nagu oleks,“ vastas Õnneloom. „Varesele valu, harakale haigust, mustale linnule muu tõbi,“ lausus Mari valutavale kohale võlusõnad peale. „Nüüd on kõik hästi.“ Mari andis Õnnelooma ninaotsale musi ja lasi ta
14
15
põrandale tagasi. „Ja sa oled selle nurga kenasti puhtaks teinud,“ ütles ta Õnneloomale kiitvalt. „Nii tubli! Mulle vahepeal tundus, nagu oleks seal üks ämblik elanud.“ „Ei elanud seal kedagi,“ tuli üle Õnnelooma huulte nii ruttu, et ta sellest ise arugi ei saanud. Millegipärast ei tahtnud ta Marile ämblikust ja selle solvangutest rääkida. „Oeh, kohe nii hea on peale pikka tööpäeva koju jõuda,“ ütles Mari ja võttis saapad jalast. „Tule, hakkame nüüd sööma,“ kutsus ta Õnnelooma. „Ma tõin linnast sušit. Sulle see ju maitseb?“ „Jaa, maitseb väga,“ vastas Õnneloom kähku ja läks sušipulki otsima. Ämbliku sõnad istusid tal peas. Need ei tiirelnud enam ringi, vaid moodustasid justkui paksu pudrumassi, mis kõiki ta mõtteid ummistas. „Puhh, minge ära, lollid mõtted,“ raputas ta pead, nii et kõrvad kahele poole ringi laperdasid. „Kus need sušipulgad nüüd ongi,“ pobises ta omaette köögiriistade sahtlis ringi tuulates. „Ahaa, üles leidsin,“ tõstis ta pulgad võidukalt õhku. Õnneloom vinnas end lauale ja hakkas sušit pulkade vahele püüdma. Mari pigistas Wasabi tuubi ja määris rohelist kastet hoolega sušile. „Kuule, Õnneloom, mis sa arvad, kui sõidaksime juba homme puhkama? Mul on paar vaba päeva ja tahaks nii väga midagi muud teha, kui lihtsalt kodus passida ja lund oodata!“ „Muidugi lähme!“ rõõmustas Õnneloom. „Lähme kusagile kaugele-kaugele, kus on sinine taevas ja roheline meri. Lähme kusagile, kus pole ühtegi kaktust ega totakaid ämblikke!“ Mari vaatas Õnneloomale otsa ja tahtis juba ämbliku kohta küsida, kui talle liiga suurest Wasabi tükist valusööst pähe lõi. „Ouuuuuuuuuuu,“ hüüatas ta. „Uhh, äge, võta ka!“ lükkas ta sušitaldrikut
Õnnelooma poole. „Vaat see on õnn! Tulen koju, sina oled siin, sööme koos sušit ja teeme puhkuseplaane. Mida elult veel tahta?“ Mari hakkas taldrikult uut sušitükki püüdma ja Õnneloom tundis, kuidas ta rahunes. „Ämblik lihtsalt õelutses,“ kinnitas ta endale. „Ta oli tige ja tahtis seda tigedust kellegi peale välja valada. Mari on väga õnnelik, ta just kinnitas seda mulle. Ja mul ei olegi vaja selle asja peale enam rohkem mõelda. Nii täpselt ongi,“ otsustas Õnneloom ja valas sušile suure portsu sojakastet peale.
16
17