BILL BRYSON
Esimene peatükk
I
nglismaal pikemalt elades hakkab inimene tasapisi leppima teatud sellele paigale ainuomaste seisukohtadega. Neist ühe kohaselt olid Inglise suved kunagi pikemad ja päikesepaistelisemad. Teine leiab, et Inglismaa jalgpallimeeskonnale ei tohiks Norra võitmine probleeme tekitada. Kolmandaks on arvamus, mille kohaselt on Suurbritannia üks suur koht. Seda viimast võib vabalt pidada kõige raskemini hoomatavaks. Kui pubis mainida, et teil on plaanis sõita näiteks Surreyst Cornwalli, läbides seejuures vahemaa, mida suurem osa ameerik lasi on rõõmuga valmis ette võtma tako järel käimiseks, siis ajavad teie kaaslased põsed punni, vaatavad üksteisele teadvalt otsa ja hingavad pahinal välja, nagu öeldes: „No see on nüüd küll natuke julge ettevõtmine.” Seejärel asuvad nad elavalt ja pikalt arutama, kas parem oleks sõita mööda maanteed A30 Stockbridge’i ja siis mööda maanteed A303 Ilchesterisse või siis hoopis mööda maan teed A361 läbi Shepton Malleti Glastonburysse. Mõne minuti jooksul on vestlus laskunud üksikasjadesse, mis panevad teid, välismaalast, vaikses imetluses pead ühe poolt teise poole pöö rama. „Tead seda peatuskohta teisel pool Warminsterit; seda, kus on katkise käepidemega kruusakast?” küsib üks. „No sina ju ikka tead, kohe pärast seda kohta, kust tee Väikeokse peale pöörab, aga enne B6029 väikest ringristmikku? Kuivanud plaatani juures.” Sel hetkel märkate, et olete ainus inimene kogu seltskonnas, kes innukalt kaasa ei nooguta. 26