Proloog
Suur ed varjud liikusid sa ali kõrgetel seintel ja klammerdusid nurkadesse nagu elusolendid. Kuulda oli vaid vastu katust trummeldavaid vihmapiisku ja aeg-ajalt paberil krabisevat pliiatsit. Kirju kattega lambist kumas suurele mahagonist kirjutuslauale valgust. Kõigi raamatute, kirjarullide ja paberikaustade tõttu oli lauda vaevu näha. Laua ümber helkisid pimeduses kulla- ja varandusekuhilad. Äkki kostis krabinat, laua taga istunud kogu liigutas ennast. Tema kirjutussulg jooksis üle lehe ja samal ajal vormus pikkade ridadena kaunis käekiri. Viimaks jättis ta kirjutamise ja pani sule hoidikusse. „Valmis ...” ohkas ta. „Veel üks lugu on lõpetatud.” Ta vajus vastu pehmet seljatuge ja tema pilk peatus vastasseinal, kus oli rida ekraane. Peagi saabub tema iga-aastane pidu. See mõte pani ta tarduma. Pimedusest kostis kolinat, mis äratas ta mõtisklusest. „Tere tulemast, mu meremeestest sõbrad,” sosistas ta. „Tulge oma looja juurde.” 6