1 30 tervis taimedest 170x225 5mm tiitellehed

TERVIS TAIMEDEST R AV IM - JA M A I T SE TA IME D

AIVE LUIGELA

TERVIS TAIMEDEST RAVIM- JA MAITSETAIMED Kirjutanud Aive Luigela Kirjastanud AS Ühinenud Ajakirjad, 2016

Fotod: Shutterstock ja 123rf Toimetanud Katrin Reinmaa Kujundanud Signe Kanarbik Trükkinud Print Best ISBN 978-9949-9856-2-3 (trükis) ISBN 978-9949-9856-3-0 (epub)

Tervis

taimedest R AV IM - JA M A I T SE TA IMED

Sisukord

A

H

Aaloe 7

Harilik angervaks

59

Aasristik 11

Harilik astelpaju

63

Aed-mädarõigas 15

Harilik hobukastan

67

Aed-piparrohi 19

Harilik humal

69

Aedkoriander 21

Harilik iisop

71

Aedliivatee 25

Harilik jõhvikas

75

Aedmajoraan 29

Harilik kadakas

77

Aedmeliss 31

Harilik kalmus

79

Aedmonarda 35

Harilik kortsleht

83

Aedpetersell 37

Harilik kukerpuu

85

Aedsalvei 41

Harilik kurgirohi

89

Aedtill 45

Harilik kurkum

91

Aedvaak 47

Harilik kuusk

95

Ahtalehine põdrakanep

Harilik köömen

99

51

Harilik leeskputk

101

E

Harilik linnurohi

105

Estragon 55

Harilik luuderohi

107

Harilik nurmenukk

109

G

Harilik palderjan

113

Goji-marjad 57

Harilik paprika

115

4

T E R V I S TA I M E D E S T

Harilik pohl

119

M

Harilik pärn

123

Mere- ja merikapsas

Harilik pune

125

Mets-kibuvits 189

Harilik raudrohi

129

Murulauk 191

Harilik rosmariin

133

Must aroonia

195

Harilik saialill

135

Must sõstar

197

Harilik sibul

139

Harilik sirel

143

N

Harilik varemerohi

145

Naat 201

Harilik vereurmarohi

149

Nõmm-liivatee 205 P

I Islandi samblik

185

151

Paiseleht 209 Piparmünt 211

J Jaapani ebaküdoonia

Põldosi 215 155

Porrulauk 219 Punane päevakübar

221

K Kanarbik 159

R

Kask 161

Roosilõhnaline kuldjuur

223

Kõrvenõges 165 Kõrvitsaseemned 169

S

Küüslauk 171

Suur mungalill

227

Suur takjas

231

Suur teeleht

233

L Lehtseller 175 Liht-naistepuna 179

T

Lõhnav kalliisia

Taruvaik 237

183

T E R V I S TA I M E D E S T

5

6

T E R V I S TA I M E D E S T

A

Aaloe

A

aloe ehk kõrbeliilia on mõjus taim nii loodusravis, kosmeetikas kui ka toidulisandina. Maailmas kasvab looduses üle 300 liigi aaloesid, peamiselt Lõuna-Aafrikas ning Vahemeremaades. Meie kliimavöö­n­dis kasvatatakse aaloed raviks ja ilutaimena üksnes toas.

Viimasel ajal on kõige rohkem tähelepanu pälvinud harilik aaloe (Aloe vera). Õigluse nimel peab lisama, et häid raviomadusi ja biokeemilist eripära jagub ka teistele aaloedele, kuid head ravivõimed on ainult neljal liigil. Meil on juba vanaemade aegadest peale kõige tuntum toa- ehk puisaaloe (Aloe arborescens).

Puisaaloe on varrega, puud meenutav oksine taim.

Väga heade raviomadustega on ka harilik aaloe, mida kasvatatakse meil kodus vähem, lõunamaades aga kasvab ta looduslikes istandustes. Harilik aaloe on ilma varreta ja moodustab potis lihakatest hallikasrohelistest lehtedest kodariku ehk roseti.

Aaloede ravitoime ilmneb alles vähemalt 3-aastasel taimel. Toas kasvavalt taimelt võib lehti korjata aasta läbi. Enne mahla tegemist ei tohi aaloed kolm päeva kasta. Korja toa- ehk puisaaloelt järgemööda alumisi ja keskmisi hästi väljaarenenud lehti, harilikult aaloelt ainult välimisi lehti.

Teadlased on avastanud, et tugevam ravitoime ilmneb siis, kui lehed pakkida toidukilesse või fooliumi ja enne mahla väljapressimist hoida nädal aega külmkapis või pimedas ja jahedas ruumis 4–8 kraadi juures. Pärast seda eraldub mahl paremini.

Toormahl säilib ainult külmkapis ja mitte üle kolme päeva. Pikaaegseks säilitamiseks võib mahla kuumutada 80 kraadi juures 10 minutit ja suletult hoida jahedas pimedas ruumis.

TUGEVDAB JA HOOLDAB Tervise tugevdamiseks ja enesetunde parandamiseks võib süüa puhtaks pestud, eemaldatud ogadega 1-2 cm tükikese päevas, kuid suure bioaktiivse toime tõttu mitte pidevalt. Kuna mahl on veidi mõrkja maitsega, võib jupikese kasta suhkru või mee sisse.

Aaloe tugevdab organismi kaitsevõimet ja kiirendab vigastatud kudede taastumist.

Aaloel on tähtis koht ka nahahoolduses: mahlaga määrimine noorendab mis tahes tüüpi nahka ning juuste väljalangemise korral on kasulik määrida peanahka.

Harilikku aaloed (Aloe vera) kasutatakse laialdaselt nahahooldusvahendites: geelides, salvides, šampoonides, suuhügieenitoodetes, juuksepalsamites ja deo­dorantides. Salvi saame ka ise teha oma potitaimelt võetud lehtedest. Harilikku aaloed kasutatakse ka ravimitööstuses.

BIOKEEMILINE KOOSTIS Aaloele annavad suure raviväärtuse glükosiidid ja fütontsiidid, mis hävitavad kahjulikke baktereid. Taim sisaldab hulganisti ensüüme; eeterlikke õlisid; vaik­ aineid; C-, A-, D-, E-vitamiini; B-rühma vitamiine; fool­hapet ning mineraalidest kaltsiumi, kaaliumi, ma­­ gT E R V I S TA I M E D E S T

7

neesiumi, mangaani, tsinki, kroomi, vaske ja rauda.

Aaloes on tuvastatud pea 200 erineva toimega orgaanilist ühendit, mille võim peitub just nende koosmõjus.

Aaloe mahla happesus sarnaneb enam-vähem meie naha omaga. Seetõttu on mahla nahale määrimine või lihtsalt aaloetükikesega naha hõõrumine soodsa toimega. Happeline aaloemahl hävitab paljusid naha mikroobikooslusele mitteomaseid mikroorganisme ning sellel on põletikuvastane toime. Värskelt valmistatud aaloemahlas on aktiivsed ensüümid (amülaas, lipaas jt), mis soodustavad seedimist.

8

T E R V I S TA I M E D E S T

TOIDUKS KASUTAMINE Mitmekülgset aaloed on hakatud kasutama ka nn funktsionaalse toidu koostises.

Toiduainesse lisatud vähene aaloekogus ergutab seedenäärmete talitlust, soodustab soole tühjenemist, aitab kaasa seedekulgla mikrohaavandite paranemisele ja vähendab veresuhkru suurt kõikumist.

Igaüks, kellel on kodus puis- või harilik aaloe, võib isevalmistatud mahla segada mõne marjaja puuviljamahla või hapendatud piimatoote sisse.

Aaloe mahl

tugevdab immuunsüsteemi aitab kurguhädade, köha ja nohu vastu leevendab peavalu ja unetust on toeks bronhiaalastma ja kopsupõletiku korral parandab seedimist ja annab söögiisu (eriti pärast rasket põdemist) leevendab kroonilist gastriiti, hepatiiti, sapipõiehaigusi ja mao haavandtõbe aitab ravida jämesoole- ja teisi põletikke ravib välispidiselt nahalöövet, põletushaavu, lamatisi, mädaseid haavu jm aktiveerib vereringlust toetab diabeediravi

KASUTAMINE: Mahla võib haiguste korral sisse võtta 1 tl pool tundi enne sööki 3 korda päevas umbes 1,5 kuu jooksul, profülaktikaks piisab ühest nädalast.

Nohu korral on kasulik aaloemahla ninna tilgutada, lastele kindlasti veega pooleks.

Mahla võib segada kurkumiga ja võtta 1 sl 2–3 korda päevas diabeedi, hepatiidi ja sapipõie­haiguste korral.

Juurde võib segada ka mett – nii seisab mahl pidevaks tarvitamiseks külmkapis ühe nädala.

Mahlapressimise jääke ära viska ära, vaid sega veiniga (1:1), lase nädal aega pimedas seista, kurna ning võta aeg-ajalt 2 sl enne sööki organismi tugevdamiseks.

Salv

Võta 1 kl peenestatud lehti või 0,75 kl mahla.

Sega 200 g sulanud searasvaga.

Pane 3 päevaks pimedasse seisma.

Soojenda vesivannis 10 minutit ja kurna väikestesse purkidesse.

Säilita külmkapis.

Määri nahale värskendamiseks või tee side halvasti paranevale haavale.

Meega segatult (1:1) sobib kompressiks rindkerele tugeva köha ja astma korral.

Üldtugevdav segu

Sega 150 ml mahlale juurde 150 ml mett ja 150 ml viina.

Võta 1 tl korraga 2–3 korda päevas enne sööki.

Mahla võid segada ka üksnes meega ja määrida saiale, sepikule või leivale.

EI SOOVITA! Aaloe suure bioaktiivsuse tõttu ei või seda seespidiselt pidevalt tarvitada.

Aaloed ei tohi sisse võtta emaka verejooksu, menstruatsiooni ja raseduse ajal.

Seespidine tarvitamine on vastunäidustatud ma­overejooksu, veritsevate hemorroidide, raskete südame- ja veresoonkonna haiguste, samuti ma­ksa­­ haiguste ning ägeda sapi- ja põie­põletiku korral.

Ka ei või sisse võtta ajukahjustuste ning aju põletikuliste protsesside korral.

Ei ole soovitatav antibiootikumikuuri ajal.

T E R V I S TA I M E D E S T

9

10

T E R V I S TA I M E D E S T

A

Aasristik

K

uidagi kummaliselt on kujunenud arvamus, et osa taimi on loodud lihtsalt silmailuks või umbrohuks. Üks nendest paljudest on ka aasristik (Trifolium pratense), keda kõik on näinud aasal või murul, kuid vähesed teavad taime raviks korjata.

Ristikuleht on läbi aegade olnud suve, armastuse ja õnne sümbol. Neljalehelist ristikheina peetakse tänaseni õnnetoojaks ja õnnelik leidja sööb selle lehe kinnituseks ka ära. Kui seda ei õnnestu leida, siis ka kolmeleheline on terviseks.

Aasristik ehk metsik punane ristik (rahvasuus näi­teks ka härjahein, härjapea, meelill, põldristik), millest on aretatud ka põllutaim, kasvab paljudes paikades: puisniidul, karjamaal, võsastikus, tee­ serval, põllupeenaral ja maja lähedal. Verevate õite ja kolmetiste heleroheliste lehtede tõttu tunnevad seda taime küllap kõik.

Aasristik õitseb juunist septembrini ja teda korjatakse raviks kogu suve.

happeid, mikroelemente (kaltsium, magneesium, kaa­lium, fosfor, kroom jt) ning eeterlikke õlisid.

Aasristik sisaldab ka fütoöstrogeene – taimede keemilisi aineid, mis organismi sattudes muutuvad nõrgatoimelisteks östrogeenideks. Need on naistele olulised üleminekuaastatel, aidates vähendada kuumahoogusid ning teisi menopausivaevusi.

Uurimused on näidanud, et aasristikus peituvad isoflavoonid võivad aeglustada luumassi vähenemist, eriti pärast menopausi, sest need soodustavad kaltsiumi ladestumist luudesse ning suurendavad seeläbi luutihedust.

BIOKEEMILINE KOOSTIS Ravimtaimena tarvitati aasristikut juba vanasti, kuid tema ravitoime on ka teaduslikult põhjendatud.

Rahvameditsiinis on kasutatud ravimina peamiselt aasristiku õisi ja ülemisi lehti. Ürt ehk maapealne osa sisaldab süsivesikuid, steroide, saponiine, C-, B-, E- ja K-vitamiine, karotenoide, flavonoide, kumariinhappeid (vere liigset hüübimist takistavad ained), salitsüülhapet, orgaanilisi happeid, parkaineid, rasvT E R V I S TA I M E D E S T

11

RAHVARAVI Aasristik (tee, siirup, kasutamine toidus ning temast valmistatud preparaadid):

normaliseerib hea ja halva kolesterooli vahekorda aitab arteritel püsida elastsena ja peatada nende lupjumist leevendab üleminekuea vaevusi aitab ravida külmetushaigusi (bronhiiti) ja bronhiaalastmat lahtistab kinnist köha ergutab kuse- ja sapieritust vaigistab valu ravib põletikke (emaka-, kusepõie- ja sapipõletik) parandab söögiisu leevendab seedehäireid

12

T E R V I S TA I M E D E S T

parandab haavu leevendab valulist menstruatsiooni aitab organismist väljutada liigset vedelikku (sobilik eriti ülekaalulistele, reuma- ja podagrahaigetele) aitab ennetada südame-veresoonkonnahaigusi, alandab vererõhku leevendab hemorroidivalu ja -põletikku (tampoon tõmmisega) taandab silmapõletikku (kompress tõmmisega) parandab nahahaigusi (värske mahlaga määrimine) leevendab liigesevalu (mähised õisikutega) Aasristikupreparaate on müügil ka apteegis (peamiselt klimakteeriumivaevuste leevenduseks).

Ürditee

1 sl kuivatatud või 2 sl värskele ürdile vala 1 kl keeva vett.

Lase tõmmata 30 minutit, kurna.

Joo 0,5 kl korraga 4 korda päevas.

Õisikutee

2 sl kuivatatudvõi 3 sl värsketele õisikutele vala 1 kl keeva vett.

Lase 30 minutit soojas tõmmata, kurna.

Joo soojalt 0,25 kl korraga 4 korda päevas palaviku ja/või köha korral.

Tinktuur

3 sl värsketele õisikutele ja ülemistele lehtedele vala 0,5 l viina.

Lase kinnises nõus pool päeva soojas seista.

Võta 1−2 sl enne sööki kõrgvererõhktõve ja peavalu korral, kurista kurku (veega lahjendatult 1:1) või määri valutavaid liigeseid.

Õiesiirup

5 peotäiele värsketele õisikutele vala 3 l toasooja vett.

Lase seista kaetud nõus üle öö.

Kuumuta hommikul kuni keemiseni ja lase veel seista 10 tundi, kurna.

Pane vedelik vastavalt maitsele (soovitatav 1 l vedeliku kohta 250 g suhkrut) keema.

Keeda vaiksel tulel umbes 30 minutit ja sule kuumalt purkidesse.

Kasuta raviks hommikuti joogi sees (3 sl 1 kl kohta) või toitude maitsestamiseks.

TOIDUKS KASUTAMINE Kuna aasristikuõied on meemaitselised ja kaunid, saab neid värskelt (ka sügavkülmutatult) kasutada toitude kaunistamiseks. Noori lehti ja õisi võib panna ka toorsalatisse. Samuti võib neid lisada suppidele, ühepajatoitudele, vormiroogadele jm. Aasristikuõisi võib panna ka pitsatäidisesse.

Näiteks õuntest magusat suppi tehes on sinnagi kasulik tervise nimel lisada osa aasristikuõisi keetmise ajal ja teine osa kaunistuseks.

TALVEKS SÄILITAMINE Aasristiku õisi ja lehti saab värskelt kasutada kogu suve.

Talveks võib neid kuivatada (varjulises paigas tuuletõmbuses või kuivatis 60 kraadi juures) sügavkülmutada tihedalt karpidesse panduna.

Ka võib õitest valmistada siirupit.

T E R V I S TA I M E D E S T

13

14

T E R V I S TA I M E D E S T

A

Aed-

mädarõigas

A

ed-mädarõigas (Armoracia rusticana) – rahvasuus lihtsalt mädarõigas ehk piparjuur – on erakordselt elujõuline mitmeaastane taim, mis on meie aedades võimust võtnud.

Mädarõikajuur on küll robustse väljanägemisega ja nimetus viitab mädanemisele, kuid tegelikkuses on asi vastupidi: mädarõigas just takistab nii mädaniku kui ka hallituse teket.

Rohkem kui lehti kasutatakse raviks taime jämedaid mahlakaid tulikibedaid juuri, mida tuleb korjata teisel või kolmandal aastal. Juured peavad maasse jääma kuni sügiseni, et terav maitse saavutaks haripunkti. Kui keldrit ei ole, siis võib juuri ka talvel välja kaevata, kui just maa väga sügavalt külmunud pole.

Juuretükke võib talveks ka kuivatada. Seda tuleb teha suhteliselt kiiresti ja mõõdukal temperatuuril, sest suure kuumuse käes lenduvad eeterlikud õlid ja taime maitseomadused kahanevad. Säilitamiseks võib riivitud mädarõigast ka sügavkülmutada või teha temast hoidist vähese äädikaga. Värske mädarõigas seisab külmkapis paberrätiku või kilekoti sees mitu nädalat.

eelkõige juurtes leiduvatest sinepiõlidest, mille kõrval on teisigi eeterlikke õlisid, mis lahti lõikamisel kergesti lenduvad. Seepärast vallandubki meil mädarõika riivimisel kergesti pisaravool.

Juured ja ka lehed sisaldavad C-vitamiini (keskmiselt 120 mg 100 grammis), karotenoide, flavonoide, fütontsiide, samuti märkimisväärselt B-grupi, PP- ja teisi vitamiine. C-vitamiini külluse tõttu sõid varasematel aegadel meremehed ka mädarõigast, et vältida skorbuuti. Mineraalainetest on juurtes rohkesti kaa­ liumi, kaltsiumi, magneesiumi ja fosforit, mõningal määral ka rauda ja vaske.

Mädarõikast on leitud koguni antibiootilise toimega ühendeid, mis hävitavad baktereid.

BIOKEEMILINE KOOSTIS Loodusravimina ongi kõige hinnatumad just mädarõika jämedad juured. Need sisaldavad palju süsivesikuid, millest suurema osa moodustavad tselluloos ja tärklis. Juurtes leiduvad eeterlikud õlid sisaldavad väävlit ja fütontsiide. Terav maitse ja lõhn on tingitud T E R V I S TA I M E D E S T

15

RAHVARAVI Poes on aasta läbi müügil ka hoidist: riivitud mädarõigas on segatud lahja äädika, soola, suhkru ning sidrun- ja askorbiinhappega, et see paremini säiliks.

Umbes samasugust hoidist tehakse ka paljudes kodudes, kus mädarõigas aias kasvab.

Ka niisugusel hoidisel on hea ravitoime. Näiteks külmetushaiguse (nohu, köha) leevenduseks võid valmistada enne sissevõtmist segu koos meega, et maitse oleks meeldivam: 1 tl mett ja 1 tl mäda­ rõikahoidist. Segu võib valmistada purki korraga ka rohkem (seisab külmkapis tarvitamiskõlblikuna ühe nädala). Nohu-köha puhul võiks lihtsalt tur-

16

T E R V I S TA I M E D E S T

gutuseks sisse võtta 1 tl 3–4 korda päevas ning pärast seda mitte süüa ega juua.

Mädarõikahoidis sobib ka teiste terviseprobleemide korral, nagu kõrge kolesterool või põletik organismis. Sega hoidist riivitud keedetud peediga: mida rohkem mädarõigast, seda tõhusam (seisab külmkapis kuni 3 nädalat). Selline salat sobib lisandiks ka paljude toitude juurde. Raviks võta seda 1–2 sl enne sööki.

MÄDARÕIGAS: tugevdab immuunsüsteemi ja vähendab üldist väsimust tõstab söögiisu ja ergutab seedimist

mõjub põletikele, desinfitseerib aitab ravida alahappesusega gastriiti ergutab sapinõristust suurendab uriinieritust aitab ära hoida külmetushaigust lahtistab kinnist köha ja leevendab nohu alandab kõrget vererõhku ja aitab ära hoida veresoonte lupjumist langetab diabeetiku vere suhkrusisaldust leevendab liigesevalusid (tõmmise ja tinktuuriga määrimine) aitab ravida naha- ja seenhaigusi (tõmmise ja tinktuuriga määrimine) eemaldab tedretähti ja pigmendilaike nahal (juuremahlaga määrimine)

Tõmmis

Vala 1 kl riivitud või läbi hakklihamasina aetud juurtele 0,5 l keevat vett.

Lase tõmmata 1 ööpäev aeg-ajalt segades, kurna.

Võta 4−5 sl enne sööki 3 korda päevas nimetatud tervisehädade puhul või määri haigeid liigeseid ja probleemseid kohti nahal.

Tinktuur

Täida tume purk purustatud värskete juurtega ning vala viin peale.

Lase suletult toasoojas 1 nädal tõmmata, aeg-ajalt loksuta, kurna.

Kurista veega lahjendatud tinktuuriga (1:1) kurku või võta sisse 1 sl korraga 4–5 korda päevas köha ja muude külmetushaiguste sümptomite korral. Määri lahjendatud tinktuuriga ka valutavaid liigeseid või probleemseid kohti nahal.

MAITSEKS Eestlased on harjunud marineeritud mädarõigast tarvitama eelkõige süldi lisandina, eriti jõuluajal.

Samamoodi sobib ta rasvasemate liha- ja kala-

toitude juurde, juurvilja- ja munatoitudesse, salatitesse ning külmade ja kuumade kastmete maitsestamiseks.

Mädarõigast kasutatakse kurkide, kõrvitsa jt köögi­­viljade hapendamisel ja marineerimisel ning letšo valmistamisel. Mädarõigast võib tarvitada ka supijuurena nagu porgandit ja sellerit, kuid nii kaotab ta palju oma aromaatsusest.

Lehti tarvitatakse kurkide jt köögiviljade marineerimisel ja hapendamisel kui maitseainet, aga ka kui desinfitseerivat toidutaime.

Omapärase vürtsika maitse tõttu ei ole eriti vajadust enam teiste maitseainete järele, koos mädarõikaga võib tagasihoidlikult lisada üksnes pipart ja küüslauku.

Maitse mahendamiseks sobivad rõõsk koor, rii­ vitud õun või suhkur.

KUIDAS JA MILLAL KASUTADA Värskelt riivitud juurt tarvitatakse toitudes peamiselt toorelt, sest keetmisel kaotab ta oma maitset ja aroomi. Kui toidule lisada maitseks mädarõigast, saab hakkama tunduvalt vähema soolaga. Nii võib lihatüki praadida täielikult ilma soolata ja lauale andmisel asetada sellele mädarõika hoidist või värskelt riivitud juurt.

Külmkapis võiks alati kinnises purgis seista mädarõigas äädika või sidrunhappega – seda saab toitudele kohe lisada. Kui mädarõigast kasutada keedetud toitudes, tuleb teda lisada juba valmis toidule serveerimisel. Nii säilivad mikroobide vastane ensüüm, C-vitamiin, vürtsikas maitse ja aroom.

Riivitud juur tuleb kohe toidus ära kasutada või panna sidrunhappega kinnisesse purki, sest C-vitamiin lõhustub õhu käes kiiresti.

EI SOOVITA! Mädarõigast ei soovitata süüa korraga palju, sest see võib põhjustada maovalu ja muid tervisehäireid.

Mädarõikast tuleb loobuda mao- ning kaksteist­ sõrmikuhaavandi, ägeda soole- ja teiste ägedate siseelundite põletike korral.

Mädarõigas ei sobi rasedatele.

T E R V I S TA I M E D E S T

17

18

T E R V I S TA I M E D E S T

A

Aed-

piparrohi

A

ed-piparrohi (Satureja hortensis), rahva seas tuntud kui ubarohi, on üheaastane maitse- ja ravimtaim. Kiviktaimlates kasvatatakse ka mägi-piparrohtu, mis on küll aed-piparrohu sugulane, kuid ei ole maitsetaim ega anna seemneid.

Soodsal aastal külvab aed-piparrohi end ise, kui lasta osa taimede seemnetel valmida. Paljundatakse seemnetega, mille idanevus säilib ainult ühe aasta.

Seemneid võib külvata otse päikeselisele niiskele avamaale, liigniiskus taimele ei meeldi.

Aed-piparrohtu võib kasvatada ka rõdul, terrassil või toas lillepotis.

Aed-piparrohi sobib hästi must pipra asemele.

BIOKEEMILINE KOOSTIS Aed-piparrohi on aromaatne, vürtsikas ja meeldivalt teravamaitseline tänu eeterlikele õlidele. Taim si-

saldab lisaks hulganisti park-, lima- ning mineraalaineid.

RAHVARAVI Rahvameditsiinis on piparrohtu tuntud ka kui ravimtaime, mis: parandab söögiisu ergutab seedimist virgutab ainevahetust vähendab kõhugaase ja leevendab soolespasme hävitab kahjulikke baktereid aitab kõhulahtisuse ja -puhituste korral Raviks valmistatakse võrsetest enne õidepuhkemist teed või külma vesitõmmist. Külma veega leotise valmistamise aeg on umbes 6 tundi, kuid see on ka tõhusam kui keeva veega üle valatud taimetee.

Kõhulahtisuse korral valmistatakse kuum ja kange tee, teistel puhkudel on soovitatav valmistada tõmmis külma veega.

Tee

1 tl värskele või kuivatatud purustatud ürdile vala 1 kl keeva vett.

Lase tõmmata 5 minutit, kurna.

Joo lonkshaaval 0,5 kl 20 minutit enne sööki kõhulahtisuse korral.

T E R V I S TA I M E D E S T

19

Vesitõmmis

1 tl värskele või kuivatatud purustatud ürdile vala 1 kl toasooja vett.

Lase tõmmata kaetud nõus vähemalt 6 tundi, aeg-ajalt sega, kurna.

Võta enne sööki 3 sl korraga 3 korda päevas.

MAITSEKS Maitseainena võib aed-piparrohtu kasutada kõikjal, kuhu on mõeldud must pipar. Aed-piparrohi sobib kõikidele liha-, kala- ja köögiviljatoitudele; juustule, majoneesile, maitseõlidesse, soolastele küpsetistele ning salatitele. Seeneajal on aed-piparrohi hea maitse­aine ka seenetoitudele ja -hoidistele.

Aed-piparrohi sobib hästi ka kurkide hapendamisel, kuhu seda tuleb lisada värske ürdina. Taime võib kasutada kõikides teistes köögivilja­hoidistes, kuhu see lisatakse enamasti peenestatult kas värske või kuivatatuna. Eriti hästi sobib piparrohi aedoatoitude, ka herne maitsestamiseks – siit ka rahvapärane nimetus ubarohi.

Aed-piparrohi sobib eriti hästi neile, kelle magu ei kannata musta pipart. Peenestatud võrseid lisatakse ka vürtsisegudesse.

20

T E R V I S TA I M E D E S T

Aed-piparrohi kuulub ka dieetvürtside hulka.

Rahvusvaheliselt on tuntud segu: aed-piparrohi, leeskputk, aed-liivatee, aedmajoraan ja basiilik.

KUIDAS JA MILLAL KASUTADA Kõige vürtsikam on aed-piparrohi õitsemise algul (siis kogutakse seda ka kuivatamiseks). Hiljem varred puituvad ja neid ei saa enam kasutada.

Kui taime vars on puitunud, siis tuleb see lehtedest eraldada nii taime värskena kasutades kui ka pärast kuivatamist. Hiljem ilmuvad ka seemned, mis vähendavad veelgi aed-piparrohu maitset ja väärtust. Õigel ajal korjatud taimi võib kuivatada. Kui varred on juba puitunud, kuivatatakse need koos lehtede ja õitega ning pärast kuivatamist eraldatakse lehedõied vartest ning suletakse peenestatult tumedasse kaanega purki.

Taimed lõigatakse maha 5−6 cm kõrguselt maapinnast. Suppides ja ühepajatoitudes keedetakse võrseid umbes 10 minutit ja võetakse siis välja, sest pikem kuumutamine annab roale mõrkja maitse.

Lehti võib kasutada kogu suve ja lisada toidule tervelt, et mitte lasta tekkida mõrkjal maitsel. Nii värskeid kui ka kuivatatud lehti lisatakse toidule umbes 5 minutit enne kuuma toidu lõplikku valmimist.

A

Aedkoriander

A

edkoriandrit (Coriandrum sativum) pee­takse üheks vanimaks maitsetaimeks, mis pärineb Lähis-Idast ja Vahemere­maadest. Ajaloost on teada, et eriti hinnas oli k­­ oriander Egiptuses, Hiinas, Indias ja

Kreekas.

Juba aastaid kasvatatakse aedkoriandrit ka meie aedades. Taim on vähenõudlik, kuid eelistab soojemat kasvukohta ja kergemat mulda.

Peenevaolise varrega, 20−60 cm kõrguse üheaastase aedkoriandri lehti saab kasutada suve jooksul nende kasvamise ajal, kuid lehed kuivavad üsna varakult. Õitseb juunist septembrini. Viljad, mida eriti hinnatakse, valmivad septembris-oktoobris. Hästi valminud vilju kuivatatakse tavalisel viisil, taimed kimpu seotult, 30−40kraadises soojuses (hiljem raputatakse seemned varte küljest ära).

Maitseainena kasutatakse peamiselt kuivatatud seemneid kas omaette või ka maitsetaimesegudes (näiteks karri, kiluvürts, meekoogi- ja piparkoogimaitsesegu).

BIOKEEMILINE KOOSTIS Eeterlikke õlisid sisaldavate taimede seas on koriander vaieldamatult esikohal. Lisaks on taimes veel rasvõli, C- ja A-vitamiini, tärklist, suhkruid, flavonoide ja parkaineid. Koriandriseemned soodustavad seedimist ja annavad söögiisu. Peale selle peetakse aedkoriandrit soojendavaks taimeks nagu ingveritki.

RAHVARAVI Antiseptilise toime tõttu on koriander kasulik seedehäirete ja külmetushaiguste korral. Sobib kasutada ka oksendamise ja iivelduse vastu, kui need on tingitud seedekulgla talitluse häiretest. Nagu piparmüntki, mõjub koriander väikestes kogustes ergutavalt, suurtes rahustavalt.

KORIANDER AITAB PALJUDE HÄDADE KORRAL: normaliseerib ainevahetust parandab vereringet ennetab külmetushaigusi T E R V I S TA I M E D E S T

21

22

T E R V I S TA I M E D E S T

ergutab seedenäärmete tööd leevendab kõhukinnisust ja kõhugaase soodustab rögaeritust ergutab sapi- ja uriinieritust aitab ravida liigesepõletikku ja muid põletikke (ka välispidiselt tinktuuriga määrimine) leevendab lihase- ja maovalu alandab veresuhkrut aitab ära hoida hemorroidide teket (sissevõtmiseks 3 korda päevas ja välispidiselt tõmmisega tampoon) vaigistab valu rahustab

Tee

1 tl purustatud seemnetele vala 1 kl keeva vett.

Lase tõmmata 5 minutit, kurna.

Joo seedevaevuste ja spastiliste kõhuvalude korral ning uriinierituse suurendamiseks 1 kl 3 korda päevas enne sööki

Tugeva rögaerituse, närvilisuse, ägeda maovalu ja peavalu korral võib teha tõmmise, kus 1 sl purustatud seemneid keedetakse 15 minutit 0,5 l vees ja juuakse kuumalt söögivaheaegadel 3 kl 2−3 korda päevas.

Alustada tuleb väheste annustega, kuna mõni inimene võib koriandri suhtes olla ülitundlik.

Tinktuur

Raviks võib teha ka seemnetinktuuri, mis koosneb 1 osast seemnetest ja 5 osast viinast. Tinktuur on eriti hea seedevaevuste korral sissevõtmiseks ning liigese ja lihasevalu korral määrimiseks.

MAITSEKS Õied ja noored viljad on ebameeldiva lõhnaga. Alles vilja valmides saab seeme meeldiva vürtsika maitse ja lõhna.

Viljad meenutavad lõhnalt ja maitselt pähklit ning veidi ka pipart ja apelsinikoort. Olenevalt

päritolumaast võib koriandri maitse olla erinev ning ka toitudele annab see üha uusi maitsevarjundeid: on ühteaegu nii magus kui mõru; nii tugevalt vürtsine kui ka mõnusalt pehme. Koriandriseemned on kindlalt gurmaanide maitseaine.

Värskeid noori lehti saab lisada lehe- ja seg­asalatitele, muna-, hakkliha- ja kalatoitudele. Eriti meeldiva maitse annavad need koos peterselli, tilli, estragoni ja selleriga. Lehti võib talveks ka kuivatada.

Kuivatatud seemnetega aga maitsestame marinaade, riisi-, kaunvilja-, kapsa-, peedi- ja porganditoite ning hoidiseid nendest, samuti liha-kalatoite.

Hästi sobib koriander heeringatoitudele.

Hoidistes on koriander samasugune säilitusaine nagu äädikas või sool. Eks seetõttu soovitataksegi lisada terveid seemneid hapendatud köögiviljadele, eriti kapsale.

Nagu ingvergi, sobib jahvatatud koriander magustoitudesse (näiteks riisi-, leiva- või saiavorm; pagaritooted; puuviljatoidud).

KUIDAS JA MILLAL KASUTADA Üllatav omapära on see, et koriandriseemnete tõelised maitse- ja lõhnaomadused avalduvad alles kolm kuud pärast korjamist.

Tegemist on tugevatoimelise vürtsiga, seega lisatakse seda toidule valmimise lõpus nagu pipartki.

Salatitele ja puuviljatoitudele võib seda peenestatult lisada alles serveerimisel.

Toiduvalmistamisel võib kasutada seemneid tervelt või jahvatatult. Poest tuleb osta kindlasti terveid teri, et säiliks nende vürtsikus.

Loomulikult segatakse seemnepulbrit näiteks küpsetiste puhul juba tainasse ja vormiroogadesse enne ahjupanemist. Kogused olgu esialgu tagasihoidlikud, sest kõikidele pereliikmetele ei meeldi koriandrimaitse ühtemoodi. Hiljem maitsega harjutakse ja siis võib lisada juba oma soovi ning kogemuste järgi.

Oluline on meeles pidada, et pulbrina lahtiselt seistes ja pikka aega toidu sees kuumutades kaotab koriander kiiresti oma meeldiva vürtsikuse.

T E R V I S TA I M E D E S T

23

24

T E R V I S TA I M E D E S T

A

Aed-liivatee

A

ed-liivatee ehk tüümian (Thymus vulgaris) oli ammu tuntud idamaades, Vana-Egiptuses ja Vana-Kreekas. Ta on ühtaegu ilu-, mee-, maitse- ja ravimtaim. Antiikaja arstidel jätkus liivatee kohta ainult kiidusõnu. Ravimtaimena tuntakse ka nõmm-liivateed, millel on sama, kuid veidi nõrgem põhitoime. Mesi on väga tervislik, kui nektar on kogutud nõmm-liivateega kaetud nõlvadelt.

Aed-liivatee on igihaljas mitmeaastane poolpõõsas, mis kasvab umbes 40 cm kõrguseks. Meie kliimas on ta üheaastane taim, kuid talveks hoolikalt kinni kattes võib püsida aastaid. Aias kasvab hästi päikesepaistelises paigas.

Liivatee õitseb juunist augustini – tema omapärase lõhnaga lillakad või roosakad õied lausa kubisevad mesilastest.

Ürt koosneb õite, lehtede ja peenikeste varte segust: õitsemise ajal tuleb maha lõigata 10–15 cm pikkused varretipud ning kuivatada need 30–40kraadisel temperatuuril, pärast seda eraldada jämedad varred.

Kõige aromaatsemaks peetakse Prantsusmaal aretatud aed-liivateed, mida kasutatakse peamiselt köögis maitsetaimena. See sobib kõikjale alates maitsekimbust marinaadi sees kuni kastme, supi, prae, koogi ja joogini välja.

BIOKEEMILINE KOOSTIS Aed-liivatee on eriti rikas eeterlike õlide poolest, sisaldades tugevat antiseptilist tümooli, samuti karvakrooli, tsümeeni jt. Ürdis leidub flavonoide, mõru-, park- ja mineraalaineid ning rasv- ja orgaanilisi happeid.

RAHVARAVI Ravimtaimena aitab aed-liivatee ära hoida nakkusi, toimib antiseptiliselt, lahtistab röga, suurendab maomahla eritumist ja ergutab seedimist, korrastab soolte mikrofloorat, vaigistab valu jm.

AED-LIIVATEE AITAB MITMEL PUHUL: külmetushaigus (tee) bronhiit (tee) kopsupõletik (tee) (läka)köha (tee) kõhugaasivalud (tee) T E R V I S TA I M E D E S T

25

soolepõletik (tee) kõhulahtisus (tee) reuma, liigesevalud (kompress, tinktuur, vann) radikuliit (tinktuuriga määrimine) nahamädanik (kompress, tõmmisega puhastamine)

Tee

Vala 1 tl kuivatatud ja peenestatud või värskele aed-liivateele 1 kl keeva vett.

Lase 20 minutit soojas tõmmata, kurna.

Joo 1 kl korraga 3–4 korda päevas.

Nõmm-liivatee valmista järgmise, tõmmiseretsepti järgi.

26

T E R V I S TA I M E D E S T

Tõmmis

Vala 1 sl peenestatud kuivatatud või värskele ürdile 1 kl keeva vett.

Lase soojas suletult 40 minutit tõmmata, kurna.

Võta sisse 2 sl veega lahjendatult. Lahjendamata tõmmisega puhasta mädanevat haava või tee kompressi (ka liigestele).

Tinktuur

1 osa peenestatud värskele ürdile vala 5 osa viina.

Jäta vähemalt üheks nädalaks pimedasse ruumi seisma, aeg-ajalt loksuta, kurna.

Võta sisse 1 tl 3 korda päevas veega või määri valutavaid kohti veega lahjendamata.

Vann

Vala 500 g kuivatatud või värskele ürdile 4 l keeva vett.

Lase tõmmata 30 minutit ja kurna vannivette.

Võta vanni põletikuliste ja valulike liigeste korral 10–20 minutit (veetemperatuur 35–38 kraadi).

Samast, väljakurnatud ürdist saab tõmmist teha veel paar korda, pikendades iga kord tõmbamisaega.

MAITSEKS Tüümian sobib eelkõige liha-, kala- ja kaunvilja­ toitudele. Eriti maitsvaks teeb aed-liivatee ulukiliha ja selle marinaadi. Tihti tehakse sellest maitse­õli ja -äädikat, mida saab kasutada kala marineerimiseks enne küpsetamist, liharoogade grillimisel (piserdada lihatükkidele) ning külmade kastmete valmistamiseks.

Kala ja liha paneerimisel sobib lisada jahule või riivsaiale aed-liivateepulbrit. Väikeses koguses võib seda panna ka salatitesse, suppidesse ning porgandija seenetoitudesse. Väga hästi sobib kohupiima, kodujuustu ja juusturoogade maitses­tamiseks. Eriti pikantse maitse annab tüümian hapu- ja marineeritud kurkidele.

Meile tundub harjumatu, kuid aed-liivateega saavad huvitava maitse nisu-, odra- ja rukkijahupuder ning riisi- ja maisitoidud. Tüümianiga võib maitsestada kõiki köögiviljatoite, kuid eriti hästi sobib see kõrvitsale ja kabatšokile.

dides lisa peenestatud tüümiani juba praetud poolele, mille ülespoole keerad.

Kes valmistab kodus maitseainekimpu, soovitan segusse panna veel peterselli, majoraani, estragoni, aed-harakputke − kõiki võrdsetes koguses.

EI SOOVITA! Aed- ja nõmm-liivateed ei tohi tarvitada raseduse ja rinnaga toitmise ajal.

Tee joomisega peavad ettevaatlikud olema need, kellel on allergiakalduvusi.

Teed ja tõmmist võib tarvitada ainult toodud soovituste järgi, sest suuremas koguses on aed-liivatee eeterlikud õlid mürgised.

KUIDAS JA MILLAL LISADA Tüümian on väga tugeva maitsega vürtsikas taim, mistõttu seda tuleb panna parasjagu, et ei varjutaks põhitoiduaine maitset; kuumadele roogadele rohkem kui külmadele, kala- ja liharoogadele rohkem kui köögiviljatoitudele.

Värske tüümian säilitab oma meeldiva maitse ja aroomi, kui seda lisada valmistoidule, kuivatatult aga tuleb kuumutada koos toiduga 3−5 minutit. PraaT E R V I S TA I M E D E S T

27

28

T E R V I S TA I M E D E S T

A

Aedmajoraan

A

edmajoraani (Origanum majorana) ehk rahvakeeli vorstirohtu kasvatatakse meil peamiselt maitsetaimena, kuid tal on ka raviomadusi.

Aedmajoraan on üheaastane taim, igal aastal tuleb jälle seemned mulda pista. Tuntumad on Prantsuse lehtmajoraan ja Saksa pungmajoraan.

Viimane on varajasem ja meie kliimas sobivam. Õitsemise eel lõigatud võrseid tarvitatakse nii värskelt kui ka kuivatatult. Kuivatada tuleb enne õitsemist lõigatud terveid võrseid päikese eest varjatud tuulises paigas või praeahjus 40kraadises kuumuses, et säilitada vürtsikat aroomi. Majoraani võib ka sügavkülmutada, kuid siis ilma varteta – on parem toitudesse lisada.

Kõige aromaatsemaks peetakse Prantsusmaal aretatud aed-liivateed, mida kasutatakse peamiselt

köögis maitsetaimena. See sobib kõikjale: alates maitsekimbust marinaadi sees kuni kastme, supi, prae, koogi ja joogini välja.

BIOKEEMILINE KOOSTIS Kogu taim on tugeva meeldiva aroomiga. Majoraanis leidub eeterlikku õli, flavonoide, fenoole, parkaineid, polüsahhariide ja vitamiine (karotiine, C-vitamiini).

Majoraani tugev maitse ja lõhn tulenevad eeterlikust majoraaniõlist. Kamprit meenutavas maitses võib aimata ka tüümiani ja pune maitset.

T E R V I S TA I M E D E S T

29

RAHVARAVI Majoraan: mõjub rahustavalt, leevendab soolekrampe suurendab söögiisu ja tõstab maomahla happe­sisaldust majoraanitee on kasulik külmetushaiguste, köha ja hingamisteede põletiku korral ning aitab ka meeleolulanguse ja peavalu vastu kuna aedmajoraan mõjub valuvaigistavalt ja antiseptiliselt, võib teha vanni podagra ja liigesepõletiku korral (60 g värsket ürti ämbritäie vee kohta) majoraanisalv ravib liigesehaigusi, veenilaiendeid, valutavaid lihaseid ja närvipõletikku

Tee

1 tl peenestatud kuivatatud (2 tl värskele) ürdile vala 1 kl kuuma vett.

Lase tõmmata 20 min kaane all, kurna jahtunult.

Joo 0,5 kl enne sööki 2 korda päevas.

Salv

Võta 1 mahuosa värsket peenestatud majoraani, sega 1 mahuosa viinaga, jäta 6 tunniks seisma.

Lisa 3 mahuosa vaseliini või sea/hanerasva, soojenda veevannil alkoholi aurustumiseni.

Filtreeri läbi kahekordse marli.

Pikemat aega säilib külmkapis.

MAITSEKS Aedmajoraan on tähtis maitseaine soolavabas dieedis ja kuulub paljudesse maitseainesegudesse. Väga hästi sobib pitsamaitseainete hulka: pune, basiilik, majoraan, must pipar, kuivatatud sibul ja küüslauk.

Majoraaniga maitsestatakse eelkõige vorste, pasteete, liha- ja maksatoite ning kuumi kastmeid. Hästi sobib köögiviljadele, eriti kaalika-, porgandi- ja kaunviljaroogadesse. Maitsev ka teraviljatoitudes, näiteks hommikupudrus.

Asendamatu maitseaine on ta vere-, metslooma- ja lambalihatoitudes. Mõõdukas koguses võib lisada ka 30

T E R V I S TA I M E D E S T

kalale. Majoraaniokstega saab teha maitseõli ja -äädikat.

KUIDAS JA MILLAL LISADA Ravimtaimena kasutatakse kogu maapealset osa, toitudesse aga lisatakse üksnes lehed ja õienupud.

Kuivatatakse küll terve ürdina, kuid pärast kuivamist tuleb eemaldada vars, mida on hea kasutada tee valmistamiseks.

Suure vürtsikuse tõttu tuleb majoraani toidule lisada väikeses koguses – muidu muutub toit mõrkjaks.

Meeldiva aroomi ja maitse säilitab värske majoraan siis, kui värskeid lehekesi ja õienuppe lisada valmistoidule; kuivatatud majoraani aga tuleb koos toiduga kuumutada umbes 2 minutit.

Hästi sobib majoraanitee veretoitude kõrvale, ka külmalt.

EI SOOVITA! Puhast majoraaniteed ei soovitata järjest üle 1 nädala juua, küll aga segus teiste taimedega.

Aedmajoraan ei sobi väikelastele ja mao ülihappesuse korral.