Kodu_4_2011v.qxd
9.01.2012
20:24
Page 11
EDULUGU
Olgu temast palju rõõmu Hugo Lepnurme mälestusorel jõudis koju
Fotod: UNO LOORIS, TAAVI HOLLMAN, MATI SOODE, TOOMAS PAJUSOO, Koduteel
Kui mina 26. septembri sombuses varahommikus mõned minutid pärast kaheksat Tallinna metodisti kiriku juurde jõudsin, oli suur rekka end juba Narva maantee äärse sissepääsu ette kõnniteele manööverdanud ning orelidetailide mahalaadimine alanud. Hugo Lepnurme mälestusorel oli koju jõudnud. 20. sajandi lõpp: kõhklused Mälestusi oreli sünniloost JOHANNA NIIDULT: “Orelifond sai alguse 1999. aastal, kui laekusid esimesed annetused. Olulise tõuke selleks andis professor Hugo Lepnurmele omistatud elutöö preemia. Selle väärtusliku seemne panid mulda tema tütred Urve Aulis ja Virve Soode. Pinnas oli soodne ning seeme hakkas vaikselt idanema ja kasvama. Orelifondi esialgne koosseis kogunes Virve ja Mati Soode kodus, kus üksmeelselt oldi haaratud mõttest, et metodisti kirikus peaks olema orel. Kohal olid ka Ene Salumäe ja mitmed teised selle eriala inimesed. Kohvilauas juttu puhudes ja mõtteid veeretades jõuti üksmeelsele otsusele, et asi tuleb teoks teha. Aeg veeres. Pikkamisi sugenes tunne, et oleme omadega tupikteel. Kuskilt ei paistnud valguskiirt, raha ka mitte. Oli selline tunne, et see asi jääb küll pooleli.
Urve Aulise meisterdatud orelikell kuulutab lõpuks suurt rõõmu! Ühel ööl, kui uni põgenes silmist, lasti mul kuulda vaimus selle oreli imeilusat ja võimsat kõla. See oli nii ilus ja võimas, et “sipelgad jooksid mööda selga”. Kui orelisõbrad järgmine kord kogunesid ja Urve Aulis murega ütles, et paistab, nagu jääks asi katki, sest
raha lihtsalt ei ole ega tule, ütlesin, et tuleb. Tuligi. Rääkisin siis, et usukinnituseks lasti mul tulevase pilli võimsat ja imelist kõla kuulda. Üksnes Suur Jumal ise teab, kui palju vaeva, muret ja uneta öid on kõige sellega olnud, aga pill hüüab, pill mängib kalli Virve Soode sõrmede all.
KODUTEEL 4/2011
11