Radar kevad 2026

Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri

VÄGIVALLA PEATAMISEL

LOEB IGA LÜLI

Turvalisus algab esimesest kontaktist

Ülekuulamise meistriklass

Arstina patrullitöö keskel

Sotsiaalmeedia kui vägivallakool

Kui sinu elu või

tervis on ohus, helista kohe 112!

Ohvriabi kriisitelefon 116 006 pakub ööpäevaringset tuge inimestele, keda on koheldud vägivaldselt, hoolimatult või halvasti.

OHVRIABI

KRIISITELEFON 116 006

TUGITELEFON 1492

LASTEABI TELEFON 116 111

VÄGIVALLAST

LOOBUMISE

TUGILIIN 660 6077

Tugitelefon 1492 on tasuta ööpäevaringne lühinumber füüsilist, vaimset, majanduslikku ja/või seksuaalset vägivalda kogenud naistele.

Lasteabi telefonil 116 111 juhendavad spetsialistid telefoni ja veebivestluse kaudu, kuidas mure lahendamisega edasi minna. Helistada võib ööpäevaringselt üle Eesti. Kõne on helistajale tasuta ja mobiiltelefonilt saab helistada ka siis, kui kõneaeg on otsas. Nõuannet saab küsida nii eesti, vene kui inglise keeles.

Vägivallast loobumise tugiliin 660 6077 on mõeldud meestele ja naistele, kes soovivad loobuda vägivallast oma suhtes ja muuta oma käitumist turvalisemaks. Numbrile oodatakse helistama ka lähedasi, kes soovivad vägivallast loobujat toetada.

4 UUDISED

6 MEIE INIMESED Kontrolliv lähisuhtevägivald

10 KOOSTÖÖ Ressursse tuleb kasutada uut moodi

13 PÄRIMUS Kogume politseitöö pärimust

14 ENNETUS Perevägivalla ohjeldamiseks õigusi juurde

16 LUUBI ALL Sotsiaalmeedia kui vägivallakool

20 KATSUMUS Oluline roll on kõrvalseisjatel

22 VAIMNE TERVIS Vägivallast vabanemine võib alata juba esimesest kontaktist

27 VÄLISPILK Vägivallast loobumise teekond

30 KOGEMUS Elu vägivallatseja varjus

34 PERSOON Anna Pivneva: mu usk inimestesse on vankumatu

38 REPORTAAŽ Patrullikogemus näitas, et abi vajavad paljud

42 RAHAVÕIM „Jään haige lapsega koju ainult siis, kui sa mulle maksad“

45 UUDISKIRJANDUS

46 LASTELE

48 RISTSÕNA

Radar on kaks korda aastas ilmuv Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri.

Ajakirjas avaldatud artikleid ja fotosid võib meedias avaldada viitega ajakirjale

Radar vaid juhul, kui eelnevalt on kokku lepitud ajakirja peatoimetajaga.

TOIMETUS

Peatoimetaja: Emily Bollverk Keeletoimetaja: Ene Sepp

Küljendus ja makett: Profimeedia Trükk: Trükikoda Paar Tiraaž: 1500

Kaanefoto: Reelika Riimand, PPA

KONTAKT

Ajakiri Radar | Politsei- ja Piirivalveamet | Pärnu mnt 139, 15060 Tallinn

E-post radar@politsei.ee

Veebis issuu.com/ajakiri_radar

Igaühel on oma roll

Lähisuhtevägivald ei ole ühe inimese tragöödia ega ühe ametkonna mure. Selle mõju ulatub palju kaugemale, kui esmapilgul paistab – lugematul hulgal sotsiaalseid, majanduslikke, tervislikke ja vaimse tervise probleeme saab siduda lähisuhtevägivallaga.

Sellepärast loeb iga lüli. Loeb õpetaja, kes märkab endassetõmbunud last. Loeb perearst, kes küsib siiralt, kuidas patsiendil läheb. Loeb naaber, kes ei vaata kõrvale ega keera muusikat valjemaks, kui naaberkorterist on kuulda kisa. Loeb politseinik, kes mõistab, et turvalisus ei alga kohtusaalist vaid sellest pilgust ja lausest, millega ta sündmuskohal kannatanut kõnetab. Loeb ka tööandja, sõber, kolleeg, kes oskab märgata.

Kui iga lüli täidab enda rolli, tekib võrgustik, mis kannab. Vägivalla ennetuses ei ole ühte kangelast ega süüdlast, on vaid inimesed, kelle elu sõltub sellest, kui hästi suudame neid üheskoos toetada.

Soovin, et ajakirja kaane vahele saanud lood ei jätaks hinge raskust, vaid tooksid välja uusi lahendusi. Et iga lugeja leiaks siit enda jaoks mõne mõtte, mis annab jõudu märgata, küsida ja reageerida.

Rahulikku lugemist.

Emily Bollverk Radari peatoimetaja

PPAd tabas auhinnasadu!

Märtsis toimus legendaarne loovusfestival Kuldmuna, kus kuulutati välja möödunud aasta parimad turundustööd. PPA kogus oma korvi seitse muna, millest kõige uhkema – kuldmuna – tõi dokumentaalsari „Patrullis“. Sarja idee autor on Piia Osula ja operaator Antti Häkli, kes teeb sarja alates viiendast osast. Esimese nelja osa operaator on Kristjan-Jaak Nuudi.

Kaks hõbemuna ja kolm pronksmuna noppis surma vaba päeva liikluskampaania, mis toimus mullu jaanipäeval ning kutsus üles autojuhte turvaliselt sõitma. Pronksmuna võitis erilahendus „Riided laste peitmiseks“, mis kaunistas jõulude ajal Solarise kaubanduskeskuse vaateakent ja pööras tähelepanu laste kaitsmisele lähisuhtevägivalla eest.

Samuti võitis PPA tööandja brändingu konkursil kolm auhinda, nende hulgas Grand Prix. The Magnet Employer Branding Awards Eesti on konkurss, kus tunnustatakse parimaid tööandja brändingu projekte, mis paistavad silma nii sisu, mõju kui ka tulemuste poolest.

PPA-le omistati parima videolahenduse tiitel värbamisvideo „Politsei otsib SIND“ eest. Video oli osa suuremast värbamiskampaaniast, mis aitas meil leida 54 karjääripöörajat, kellest saavad meie tublid patrullpolitseinikud ja piirivalvurid.

Üritusena tunnustati Sisekaitseakadeemia politseikadettide vandeandmist Vabaduse väljakul, kui pidulikul sündmusel andsid värsked politseikadetid avalikus ruumis oma politseivande. Külas-

FOTO: ERAKOGU

“Patrullis” sarja osalised Laura-Liis Tamm ja Gert Trumm.

tajad said tutvuda Sisekaitseakadeemia õppimisvõimalustega ning PPA tehnika, inimeste ja tööpakkumistega.

PPA pälvis ka Grand Prix, mis tähistab kõige armastatumat ja parimat tööandja brändi, mis on saavutanud tugeva välise mõju ja sisemise väärtuse.

PPA võitis tööandja brändingu konkursil kolm auhinda.

Magneti finaali jõudsid PPA meemikonkurss ja dokumentaalsari „Patrullis”. Need auhinnad näitavad, et meie tööandja bränd ei ole lihtsalt kampaaniad ega videod, vaid meie inimeste päris lood, pühendumus ja usk sellesse, et PPA lugu väärib rääkimist.

Kelmuste ennetamise ja lahendamise keskus KelKe alustas tööd

Eestis langeb petuskeemide ohvriks keskmiselt 300 inimest kuus ning möödunud aastal kaotati kelmidele üle 30 miljoni euro. Nii otsustasid politsei ja prokuratuur muuta senist käsitlust ning tegeleda pettustega süsteemsemalt ja rünnata kuritegelikku süsteemi kui tervikut.

sõnul suhtutakse kelmustesse edaspidi samamoodi nagu narkoasjade ja organiseeritud kuritegevuse uurimisesse. KelKe eesmärk on analüüsida prefektuuridelt saadud info alusel kelmusjuhtumeid, tuvastada kuritegelik muster ning jõuda skeemide organisaatoriteni.

Toompuu sõnul keskendutakse KelKes peamiselt kolmele valdkonnale:

1) koostöö partnerasutustega nii erakui ka avalikus sektoris, et leida ühiselt lahendusi kelmuste tõkestamiseks ja muuta petturite tegutsemine Eestis võimalikult keeruliseks; 2) suuremahuliste uurimiste tegemine, et välja selgitada, kuhu Eesti inimeste raha liigub ja mis võrgustikud on skeemiga seotud, ning tuvastada ja tabada nende grupeeringute juhte; 3) ennetus- ja teavitustöö, et inimesed saaksid kohe infot, kui mõni uus skeem liikvele tuleb, ning oskaksid end kaitsta.

Kelmuste ennetamise ja lahendamise keskuse juht Jaagup Toompuu.

FOTO: REELIKA RIIMAND

PPA noppis loovusfestivalilt Kuldmuna seitse auhinda.

Valiti parim abipolitseinike rühm

Viieteistkümnendat aastat järjest tunnustab siseminister siseturvalisuse vabatahtlike rühmi ja nende toetajaid, kes aitavad oma aja, teadmiste ja pühendumusega luua turvalisemat Eestit. Aasta abipolitseinike rühmaks valiti Põhja prefektuuri kriminaalpolitsei abipolitseinike rühm. Nimetatud rühm on silmapaistvalt professionaalne, motiveeritud ja ühtehoidev meeskond, kelle pühendumus ning tegutsemistahe paistavad selgelt silma. Nad on partnerid, kellele saab loota. Nende võimekus ja kindel tegutsemine on tulnud esile mitmes olulises sündmuses.

Aasta vabatahtlike tugisambaks valiti patrullpolitseinik Viktor Eksi.

Aasta abipolitseinike rühmaks valiti Põhja prefektuur kriminaalbüroo abipolitseinikud.

Näiteks panustasid nad Koplis toimunud traagilise plahvatuse ja sellele järgnenud tulekahju järeltegevustesse, kus nad turvasid sündmuskohta ning toetasid kriminalistide tööd keerulistes ja pingelistes tingimustes. Niisugustes olukordades on rühm korduvalt näidanud erakordset vastupidavust. Kiire reageerimisvõime ja hea koostööoskus on omadused, mis iseloomustavad nende tegutsemist igal

„Suur digiseiklus“ on täies hoos!

PPA eestvedamisel valmis koos Tartu Ülikooli meediapädevuse ekspertidega „Suur digiseiklus“ – raamat ühes õppematerjalidega, mis aitavad lastel õppida digimaailmas targalt ja turvaliselt toimetama. Raamatu keskne idee on, et lapse digikogemus kujuneb koos täiskasvanuga. Lugu viib lapsed koos Jette ja Väikese Onuga põnevasse arvutimängumaailma, kus kohtutakse nii sõbralike kui ka salakavalate tegelastega. Just nii saavadki keerulised teemad lapsele mõistetavaks ning eakohaseks.

Raamat ja mängulised õppematerjalid jõuavad peagi kõigisse koolieelikute lasteaedadesse Eestis. Samas sobib seda kasutada algklassideski. „Suur digiseik-

tasandil. Iga päev annavad abipolitseinikud arvestatava panuse kriminaalpolitsei töösse, osaledes nii ennetustegevustes kui ka kogukonnaga suhtlemises. Nad on tõestanud, et pühendumus, vaprus ja tugev meeskonnavaim on nende igapäevase tegutsemise aluseks.

Aasta vabatahtlike tugisambaks valiti Põhja prefektuuri patrullpolitseinik Viktor Eksi

Suur digiseiklus aitab lastel digimaailmas targalt ja turvaliselt toimetada.

lus“ on müügil ka Rahva Raamatu, Apollo ja Varraku kauplustes ning virtuaalset versiooni saab tasuta alla laadida veebilehelt www. suurdigiseiklus.ee. Raamatust on valmimas audioversioon.

Raamat valmis osana PPA projektist „Laste seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langemise ennetamine veebis“. Projekti on rahastanud Euroopa Liidu sisejulgeolekufond.

Kontrolliv

lähisuhtevägivald

Signe Saarepuu ja Kaire Konts on mõlemad uurimisgruppide juhid. Esimene on Lõuna prefektuuris töötanud terve oma karjääri, teine on Kagu jaoskonnas ametis olnud viimased neli aastat. Endast heietada või end kiita kummalegi ei meeldi, nende sõnul tuleb keskenduda tähtsamatele asjadele.

Sestap lepime kokku, et intervjuuga juhime tähelepanu kontrolliva lähisuhtevägivalla probleemile, millega nemad ja nende uurijad on pidevalt kokku puutunud, kuid millest valju häälega räägitakse ebaausalt vähe.

Kagu politseijaoskonna uurimisgrupi juht Signe Saarepuu liitus politseiga 1995. aastal. Enam kui kolm kümnendit hiljem tõdeb Võrus sündinud ning kasvanud Signe, et küllap sai ta pisiku tädilt, kes oli samuti staažikas uurija. „Toona olid väikestes kohtades töö leidmise võimalused ahtad, ja kuna politsei parajasti vajas uusi inimesi, siis läksingi sinna,“ lausub ta Põlva politseimaja nõupidamisruumis, mille interjööri kaunistavad usutluse kestel osaliselt suletud ribakardinate vahelt sisse pressivad kevadpäikese kiired.

Signe kõrval istub võitluskaaslane Kaire Konts, kelle meelitasid korrakaitsjate leeri ülikoolis majandusõiguse loengul esinemas käinud politseinikud. „Nad kutsusid noori politseisse praktikale ja tööle, sealtkaudu sattusin kri-

minaalpolitseisse uurijaks,“ meenutab ta. „Kriminullide austajana köitis mind mõte, et saan selles ametis inimesi, kellele on liiga tehtud, reaalselt aidata.“

Nii Signe kui ka Kaire politseiuurijana alustamine jääb perioodi, mil kogu Eesti, eestlased, politseinikud ning õigussüsteemi töötajad püüdsid leida kohta Nõukogude Liidu järgses muutunud maailmas. Ajalehtede esikaasi täitsid eelisjärjekorras organiseeritud kuritegelike jõukude jõhkrad arveteklaarimised, ohvriterohked liiklusõnnetused või röövid. Lähisuhtevägivald oli teemana tabu ning iga perekonna häbihirmus maha vaikitud siseasi.

„Mäletan, kuidas läksime väljakutsele ning mõistsime, et naist on pekstud. Ohver oli sinine nagu tindipott. Siiski põhjendas ta vigastusi kukkumisega,“ nendib Kaire kunagist kurvastavat reaalsust. Isegi kui julgeti abi otsida, soovitati inimesel tihti eraasja argumendil pöörduda kohtusse. Praegusajaga võrreldavat tugivõrgustikku polnud, kuid pingutused selle nimel käisid. „Politseinikud üritasid häs-

ti palju toetada ja motiveerida. Ühel momendil lisandusid veel ohvriabitöötajad, kellest oli edaspidi tohutult abi. Sealt omakorda hakkasid kannatanud tasapisi avanema. Nõnda ilmnes mure tegelik mastaap,“ sõnab Kaire. Aja kulgedes õpiti märkama, et lähisuhtevägivald ei ole ainult kellelegi füüsiliselt haiget tegemine, vaid korvamatut kahju saab tekitada teisitigi – sääraselt, et jälgi ei jää ning haavu on keeruline tõendada.

Tont nimega kontrolliv lähisuhtevägivald

„Füüsilisele vägivallale eelneb sageli vaimne vägivald,“ viitab Signe, kelle uurimisgrupi ülesannete hulgas on ka lähisuhtevägivalla ja kehalise väärkoht-

FOTO:

„Füüsilisele vägivallale eelneb sageli vaimne vägivald,“ viitab Kagu politsejaoskonna uurimisgrupi juht Signe Saarepuu.

lemise intsidendid. Lähisuhtevägivald pole üheülbaline, vaid rusikahoobi või juustest tirimise juhatab sisse hea ja kurja vahel laveeriv psühholoogiline mõjutamine ning manipuleerimine, mis hoiab ohvreid aastaid lõksus.

Ekspertide kogemus on näidanud, et pärast kõlvatut käitumist asub vägivallatseja andestuse pälvimiseks ohvrit kallite kingituste või ilusate lubadustega üle külvama ning kannatanu valdavalt leebubki. Paraku kahanevad vabandused järjepanu harvemaks ja väiksemaks, kuid vägivald üha võimendub. „Meie töökogemusest on selgunud, et enne vägivaldsest suhtest lõplikult lahkumist pöördub kannatanu sinna keskmiselt kaheksa korda tagasi,“ ütleb sotsiaalkindlustusameti Lõuna piirkonna ohvriabi juhtivspetsialist Tiina Pakkonen

Kontrolliva lähisuhtevägivalla siht ongi partnerit süstemaatiliselt allutada pideva sõltuvuse tekitamise ning verbaalse, emotsionaalse ja majandusliku surve toel.

Kontrolliva lähisuhtevägivalla siht ongi partnerit süstemaatiliselt allutada pideva sõltuvuse tekitamise ning verbaalse, emotsionaalse ja majandusliku surve toel. „Avaldusvorme on mitu. Näiteks piirab või keelab suhte üks pool kaaslasel sõprade ning perega suhtlemist või muid elementaarseid vabadusi, kasvõi milliseid riideid partner kannab või kas ta tohib sotsiaalmeedias olla, seal postitada ning teistega vestelda. On näiteid, kus naist sunnitakse rohkem lapsi saama, sest siis maksab

riik suuremaid toetusi. Naine jääb isoleeritult koju, tal ei teki isiklikku raha ja nii suureneb sõltuvus kellestki teisest,“ loetleb Tiina erinevaid võimalusi.

„Alguses on suhe ilus. Tulevasel ohvril lubatakse elada muretut koduperenaise elu, kus kõik vajalik on olemas. Mingil hetkel see pöördub ning nõiaring sulgub, sest kannatanul pole kuhugi põgeneda. Tal ei ole midagi,“ näitlikustab Signe sünget praktikat. Ohvriabi juhtivspetsialist rõhutab, et turvaliseski suhtes tehakse otsuseid, kus partner

võtab enda kanda mõne hüvega kaasneva kohustuse, näiteks autoliisingu, aga seda ei hakata kasutama kohustuse kandja kahjuks. Siit jooksebki piir terve ja kahjustava suhte vahel.

Miks on konkreetset teemat nõnda vähe käsitletud? „Seda on silmaga raske näha. Me päriselt ei tea, mis kellegi kodus toimub. Näiteks paistab paar ümbritsevale sotsiaalvõrgustikule perfektsena, ent suletud uste taga on midagi muud,“ vastab Tiina. „Menetluslikult pole kontrolliva lähisuhtevägivalla juhtum kergete killast, sest see leiab aset pika aja vältel ning episoodide tõendamine on keeruline. Mõni talletab siiski kuvatõmmiseid ning helisalvestisi, mis on politseile vajalikud materjalid,“ ilmestab Signe uurimist. „Tihti antakse meile ütlusi ja järsku taandutakse neist ning muudetakse versiooni. Ohvrile ei lähe korda isegi valeütluste eest rakenduda võiv karistus,“ lisab Kaire. Grupijuhtide hinnangul koorub säärastest olukordadest ka üldine südameasjade mõistatuslikkus ehk teisisõnu – partner teeb metsikult liiga, aga armastus või kiindumus ohvri hingest ei kao. Ta on valmis kannatama lootuses, et kaaslane muutub.

Kust tuleb

kurjus ja kust tuleb jõud vastu hakata?

Alates 2017. aastast kontrollivat lähisuhtevägivalda lähemalt uurinud Tiina täheldab, et eelsoodumus sattuda ohvri või vägivallatseja rolli võib tekkida inimestel juba lapsepõlves. „Need, kes on üles kasvanud perevägivalda kogedes, on hilisemas elus suurema tõenäosusega kannatajad või vägivalla toimepanijad,“ avab ohvriabi spetsialist tausta. Veel on teada, et situatsiooni vormivad kultuurilised, bioloogilised ning sotsiaalsed tegurid. „Üle ega ümber ei saa ka osast avalikkuses levivatest sugudevahelistest narratiividest, nagu olekski mehel õigus kontrollida naist. See kandub paratamatult mõnele noorelegi edasi, kelle tunnetus lubatu või lubamatu suhtes hägustub.“ Tiina toonitab, et igas juhtumis ei ole mees alati vägivallatseja ja naine ohver, kuid statistika on meeste kahjuks. Justiitsministeeriumi andmetel on üle 80% lähisuhtevägivalla toimepanijatest just mehed. „Mista-

Tiina Pakkonen täheldab, et eelsoodumus sattuda ohvri või vägivallatseja rolli võib tekkida inimestel juba lapsepõlves.

hes lähisuhtevägivald avaldub tugevalt alkoholi või narkootikumide tarvitamise ajal ja kohtus vara või laste jagamise käigus, kus parema positsiooni võitmiseks muututakse kiuslikuks ning pahatahtlikuks,“ täiendavad Signe ja Kaire ühest suust Tiina mõttekäiku. Inimene, kes on lähisuhtevägivalla haardesse sattunud, ei pruugi hoobilt mõistagi, kui kehvas seisus ta on. Võib-olla on eelmainitud lapsepõlve

taak jätnud toimepanijale arusaama, et nii tohibki. „Olen näinud, kuidas vägivallatseja saab tõuke paraneda partnerilt, kes ütles talle suhet lõpetades, et pole õige pidevalt karjuda, mõnitada või alandada. Tolle hetkeni ei saanud inimene arugi, et midagi on valesti, sest ta ise kasvas lapsena identses keskkonnas,“ analüüsib Tiina vastaspoole perspektiivi. „Sellest on võimalik pääseda, aga see eeldab pikaajalist tuge.

Nii nagu laps vajab vanemate tuge, vajavad täiskasvanudki seda kelleltki,“ süstib Tiina optimismi. „On väga palju ohvreid, kelle ümbert on sotsiaalne võrgustik kadunud. Ohver on kontrolli tõttu muudest suhetest isoleeritud. Nende ümberkaudsed on jõuetusest alla andnud, sest senised pingutused inimest toetada on luhtunud.“

Signe ja Kaire on veendunud, et peamine impulss abi järele peab tulema kannataja enda seest, kuid kõrvalseisjad saavad seda toetada. „Tuleb olla süsteemne. Piirkonnapolitseinikud peavad rääkima, samuti uurijad ja ülejäänud vastavate riigiasutuste töötajad,“ lausub grupijuht Kaire. „Ohvriabis asume inimese ümber ehitama tuge. Mõnel juhul piisab ühest-kahest spetsialistist, aeg-ajalt on tarvis kaasata vabatahtlikke, lastekaitset või peretöötajat. Kõik sõltub juhtumist. Väljatulemine võib kesta aastaid,“ kirjeldab Tiina lähisuhtevägivallast pääsemise jada. Helgema tuleviku tingimus on, et inimene taastab usaldusvõime, töötab trauma läbi ning alles siis saab edasist elu plaanida ja edasi liikuda.

Kaire kinnitab, et õnnelikud lõpud on võimalikud. „Meenub üks eriti õudne lugu, kus esinesid kõik vägivallavormid. Uurijad tegelesid naisega kordu-

vägivalla ohvriks langenud naine endalt elu. Kui noore uurijana sündmuspaika saabusin, nägin surnukeha, mille kõrval seisis väike tüdruk, kes palus lahku-

Eriti keerulised ongi just lastega seotud juhtumid – kui peres on laps või kui laps esitab häirekeskusele väljakutse. Olen näinud, kuidas uurijad nutavad. Neil on siiralt kahju.

valt, aga tulutult. Kuniks ohver lahkus välismaale, töötas ennast üles ning nüüd on tal suur ettevõte. Hästi tubli naine. Mees läks pikaks ajaks vangi,“ võtab Kaire jutu kokku.

Riivatud hinged suure võitluse taustal

Politseikoosseisus töötatud aastakümnete jooksul on ette tulnud ka sündmusi, mida grupijuhid parema meelega ei meenutaks. „Kord võttis üks lähisuhte-

nud emal silmad lahti teha,“ jagab Kaire klomp kurgus südantlõhestavat kogemust. „Eriti keerulised ongi just lastega seotud juhtumid – kui peres on laps või kui laps esitab häirekeskusele väljakutse. Olen näinud, kuidas uurijad nutavad. Neil on siiralt kahju,“ tõdeb Signe. Koorma kergendamiseks eelistavad naised end teineteisele tühjaks rääkida, tööd koju üritatakse mitte viia. Kaire käib ujumas või naudib maakodus imelist loodust. Mööda ilma rändamine loob samuti vajaminevat positiivsust. „Pärast gümnaasiumi õppisin Norras matkajuhtimist. Ronisime mägedes ja liustikel, sõitsime kanuudega kärestikel ning suusatasime. Koolitajad ütlesid taustal innustuseks, et kui kõige sellega hakkama saame, murrame elus teistestki katsumustest läbi,“ muigab Kaire. Signe käib samamoodi looduses ja armastab perega koos välismaal reisida. Kaheksa aastat muusikakoolis õppinuna oskab ta klaverit mängida. „Kui ikka asja kätte võtan, siis mängin tunnikese või kaks kindlasti,“ tunnistab Signe. Kaire naljatleb, et karjääri lõpulõik on neile Signega toonud teadmise, et maailma ei saagi täielikult parandada. „Tuska valmistavad juhtumid, kus kõik taustal pingutavad, et hädasolijat aidata. Inimene saab reele, loobub alkoholist ja probleemsest elukaaslasest. Möödub pool aastat ning ohver on samas augus sama mehega,“ lausub Signe. Ometi ollakse valmis uuesti alustama, sest ka politseinik usub siiralt headuse võitu ja kurjuse kaotusesse. „Seda tööd pole muudmoodi võimalik teha,“ on Signe resoluutne. „Iga juhtumi taga on ju inimeste elud. Julgen öelda, et uurijad panevad neisse oma südame,“ on Kaire nõus. Karl-Johannes Kõiv PPA pressiesindaja

tuleb kasutada uut moodi Ressursse

Möödunud aasta sügisel politsei kokku kutsutud lähisuhtevägivalla ümarlaud hakkas otsima ja looma reaalselt toimivaid lahendusi lähisuhtevägivalla kordumise ennetamiseks.

Kuigi Eesti on üks turvalisemaid riike maailmas, kasvab meie pisikeses riigis tõsine ja sügavalt juurdunud vägivallaprobleem. Koduseinte vahel nende inimeste keskel, kes üksteisest kõige enam hoolima peaksid, vindub ja närib ühiskonda seespidiselt vägivald. Selle mõju ühiskonnale ulatub palju kaugemale, kui esmapilgul paistab – lugematul hulgal sotsiaalseid, majanduslikke, tervislikke ja vaimse tervise probleeme saab ühiskonnas seostada lähisuhtevägivallaga. Loogika toimib ka vastupidi – lähisuhtevägivalda toodavad sõltuvushäired ja vaimse tervise probleemid.

Just need juhtumid, kus põimuvad sõltuvused ja vaimse tervise mured, on süsteemi jaoks endiselt kõige raskemad. Väljastpoolt vaadates paistavad need juhtumid lihtsad: politseinik läheb kohale, tuvastab toimunu ja alustab menetluse. Tegelikkuses pole säärased väljakutsed peaaegu kunagi mustvalged. Kohapeal tuleb esmalt lahti harutada vastuolulised versioonid ja maandada emotsioonid, enne kui üldse on võimalik öelda, mis õigupoolest juhtus.

See on ka põhjus, miks pelgalt kiire reageerimine ei lahenda probleemi ennast. See peatab küll ohu, aga ei pruugi

muuta vägivalla kordumise põhjuseid. Politseis registreeritakse igal aastal ligikaudu 10 000 lähisuhtevägivalla juhtumit. Suur osa neist on korduvad juhtumid. Teame, et kõik see on vaid jäämäe veepealne tipp, sest häbi, lootusetus, hirm ja armastus on need täiesti inimlikud tunded, mis takistavad ohvritel abi otsida. Uuringud on näidanud, et 41% naistest on vähemalt kord elus kogenud oma paarisuhtes vägivalda, olgu see vaimne, majanduslik, füüsiline või seksuaalne väärkohtlemine.

Päriselt turvaline Eesti saab sündida üksnes igaühe kaasabil. Nende probleemide tegelikud põhjused, mille tagajärgi me oma töös iga päev lahendame, on politseitööst üsna kaugel ning mõjusate lahendusteni saame jõuda ainult üheskoos partnerite ja kogukonnaga. Just seetõttu kutsuski politsei kokku lähisuhtevägivalla (LSV) ümarlaua, et panna käima süsteem, kus politseinikud, sotsiaalvaldkonna- ja tervishoiutöötajad hakkavad tegutsema samal ajal.

Peame rohkem tegelema vägivallatsejaga

Möödunud sügisel Nõo lähistel kulmineerunud ja kahe hukkunuga lõppenud

juhtum on selge märk, et lähisuhtevägivald ei ole pere siseasi. „Nõo juhtum hõlmas nii palju erinevaid osalisi. Seal realiseerusid põhimõtteliselt kõik riskid, mille lähisuhtevägivald loob. Ühtlasi näitab juhtum ilmekalt, et probleemi lahendamiseks pole mõtet vaadata ainult ühte tööliini,“ lausus PPA peadirektori asetäitja Kristi Mäe.

Politseiametnikud vaatasid kogu sündmuste ahela koos partneritega üksipulgi läbi. Tulid kriminaal-justiits-

valdkonna töötajad, linnade ja valdade juhid ning kogu sotsiaal- ja menetlusahel. Seda laadi kokkusaamist, kus on korraga laua taga nii suur hulk osalisi, pole varem olnud. Üheskoos pandi paika kaks põhilist tegevussuunda. Neist kõige olulisem põhimõtteline muudatus on hakata rohkem vägivallatsejaga tegelema. Senine süsteem ja teenused on üles ehitatud ohvriga tegelemisele. See on loomulikult väga õige ja vajalik, aga kui vägivalla toimepanijaga midagi

ei tehta, kui see inimene ei muutu, siis vägivald kahjuks kordub.

„Praegu toimib asi nii, et kui on põhjust alustada kriminaalmenetlust, siis peame vägivallatseja kahtlustatavana kinni. Kui pole kriminaalmenetluseks alust, siis võime sätestada viibimiskeelu. Aga süsteem võiks olla säärane, et kui politseiametnik rakendab viibimiskeelu, siis saadetakse samal ajal probleemi ja murega inimene kuhugi teenusele, sest politseipatrull ei ole ekspert, kes neid

muresid sündmuskohal või tänaval lahendada saab,“ selgitas Kristi.

Tavaliselt on lähisuhtevägivalla juhtumid seotud alkoholi- või muu sõltuvusega ja sellega tuleks tegeleda. Või on vägivalla taga käitumishäired, mille ravi Eestis praktiliselt ja operatiivselt kasutataval kujul ei ole. On üksikud teenused, aga süsteemset ja toimivat lahendust pole.

Ümarlaud on koos käinud juba kaks korda. Nüüdseks on tööle hakanud mõni töörühm. Näiteks on sotsiaalministeeriumi töötajad asunud välja töötama reaalseid teenuseid vägivallatsejaile, sh inimestele, kelle koht ei ole haiglas, aga kes on omadega ummikus.

Tavaliselt on lähisuhtevägivalla juhtumid seotud alkoholi- või muu sõltuvusega ja sellega tuleks tegeleda.

Reaalne tulemus on aprilli keskel jõustunud 72 tunni viibimiskeelu reegel, mille peamine eesmärk on panna vägivald n-ö pausile, luua puhver mõtlemiseks ja otsida lahendusi. Samuti oleme saavutanud PERHiga kokkuleppe, et abi vajava, aga joobes inimese sõidutame kõigepealt kainenema, kuid pärast kaineks saamist viime ta ikkagi psühhiaatriahaiglasse järelkontrolli.

Teine tegevussuund on andmevahetus. Praegu tegutsevad politseinikud sündmuskohal, et luua turvalisust, aga seda, kas pere hiljem sotsiaalvaldkonnast abi saab, me ei tea. On selge, et kui kõik toimetavad omaette ja ühist rinnet pole, võib tekkida otsustusvigu.

Kõik need on reaalsed tegevused, mis sillutavad teed selleni, et kui häirekeskusesse laekub järjekordne kõne lähisuhtevägivallast, pole see üksnes konkreetse juhtumi lahendamine, vaid küsimus sellest, kuidas hoida ära vägivalla kordumist ning vähendada kannatusi pikemas vaates. Eestis on praeguse seisuga ligi nelisada inimest, kes on aasta jooksul toime pannud kolm või rohkem lähisuhtevägivalla juhtumit. See tähendab sadu perekondi, kus vägivald ei ole üksik kriis, vaid igapäevane risk.

FOTO: ISTOCK

Politseinik ei saa korraga olla psühhiaater, sotsiaaltöötaja ja sõltuvusnõustaja

Nõo juhtum oli kõnekas, sest sellest selgus, kuidas meil üldse LSVga tegeletakse. See näitas, et üksi politseinik seda võitlust ei võida. Selleks on vaja teisi osalisi. „Meie täidame oma rolli, teised oma rolli ja me peame olema teadlikud üksteise rollidest. See pole alati nii olnud ja pigem tegutsevad erinevad lülid erineva info ja loogikaga,“ rääkis Kristi.

Kõik me oleme elupäästjad ja peame toetama üksteist

Selle jaoks on vaja ressursse ümber mõtestada; ainult raha juurde küsida pole lahendus. „Mõnikord pole küsimus selles, kui palju raha on, vaid kuhu see raha läheb,“ selgitas Kristi. Väga lihtne on progressi summutada ja öelda, et pole vahendeid ega raha ning seepärast ei saa midagi teha. „Politseis otsime lahendusi ja mõtleme, mida ja kuidas siis teisiti teha,“ lisas ta.

Iga uuendus ja parendus ei tähenda suurt kulu. Lähisuhtevägivalla kontekstis on selge, et tuleb suunata rohkem ressurssi varajasse sekkumisse ehk tegevustesse enne kriminaalasja sündimist, et see tupikusse jõudnud inimene saaks abi, enne kui keegi viga või surma saab. Kristi sõnul tuleb selleks regulaarselt hinnata, millised teenused päriselt vähendavad korduvust. Kõige raskem osa on see, et tuleb lõpetada tegevused, mille mõju on väike.

Sellele võiks kaasa aidata n-ö ühine juhtumikorraldus, mitte paralleelne tegutsemine. Praegu toimib ühiskonnas tüüpiline muster, kus politsei reageerib sündmusele, järgmistel päevadel saab ohver pöörduda sotsiaalkindlustusameti pakutavatele teenustele, lõpuks arutab seda küsimust KOVi sotsiaaltöötaja ning lastekaitsetöötaja oma nurga alt. Ka tervishoiusektor võib olla kaasatud paralleelselt, aga keegi ei juhi tervikut. „See on olukord, kus kõik vastutavad, aga sellest tulenevalt keegi justkui ei vastuta,“ märkis Kristi. Tema unistus on, et juba peagi on lähisuhtevägivalla väljakutse sündmus,

kus riik tuleb tervikuna appi, mitte ei põrgatata inimest sellest ahelast järjest läbi. Praegune probleem on, et näiteks nädalavahetustel ja öisel ajal, mil enamik juhtumeid aset leiab, teenuseid ei ole ning pole abivajajat kuhugi viia.

Kui põhjustega ei tegelda, jääbki muster korduma

Oluline, mida teada

l Päriselt turvaline Eesti saab sündida üksnes igaühe kaasabil.

l Seda laadi kokkusaamist, kus on korraga laua taga nii suur hulk osalisi, pole varem olnud.

l Üksi politseinik seda võitlust ei võida.

Abi ei tohiks sõltuda ainult inimese võimekusest abi küsida, sest kõige haavatavamad on need, kes abi ei küsi, olgu ohvrid või vägivallatsejad. Selleks tuleb luua proaktiivne kontakt ohvritega, mitte oodata, millal ta helistab. Teatud riskitasemel peab olema võimalus pakkuda teenuseid ka ilma inimese aktiivse nõusolekuta ning tagada tuleb see, et tegemist poleks ühekordse sekkumisega, vaid oleks ka pikaajaline järelkontakt.

Kristi

Võtmeküsimus on hoopis kiirem ligipääs vaimse tervise abile kriitilisel hetkel. „Ideaalmaailmas võiks meil olla n-ö vaimse tervise EMO. Nii nagu luu murdnud inimene saab erakorralist abi, peaks ka oma peas ummikusse jõudnud inimene saama kohest abi,“ ütles Kristi. Praegu ongi sotsiaalministeerium niisugust mitmetasandilist mudelit looma asunud.

„Lõpuks sooviksin, et meie inimesed oskaksid vaadata ja teadvustaksid ohvrit hästi laia mõistena,“ võttis Kristi teema kokku. See on laiem kui ainult füüsiline vägivald, laiem kui suhted.

Uku Tampere PPA pressiesindaja

Kogume politseitöö pärimust

Politseitöö ei koosne vaid väljakutsetest, menetlustest ja raportitest. Selle keskmes on inimesed, kogemused ja lood. Just nende lugude talletamiseks oleme koos Eesti Kirjandusmuuseumi Rahvaluule Arhiiviga käivitanud pärimuse kogumise algatuse, mis kestab terve aasta.

Algatuse eesmärk on lihtne, kuid tähenduslik: koguda mälestusi ja kogemusi politseiga seotud hetkedest. Olgu need lood tõsised, kõnekad või hoopis muigama panevad. Iga lugu loob killukese suuremast pildist ning aitab mõista, kuidas on politseitööd nähtud ja kogetud erinevatel aegadel ning eri paigus.

Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv ootab nii isiklikke kogemusi kui ka kuuldud lugusid ja nalju, mis on seotud politsei ja korrakaitsega ning igapäevase julgeolekuga. Iga mälestus, jutt, hoiak ja tähelepanek aitab paremini mõista, kuidas on turvatunnet tajutud, korrakaitsjaid nähtud ning kogetud.

FOTO: KEN

Viljandi jaoskonna

juht Margus Sass ja logistikabüroo juht Andres Sinimeri tutvustasid saates „Hommik Anuga“ pärimuse kogumise algatust.

Igaüks meist on oma loo kandja: olgu selleks esimene väljakutse, keeruline juhtum, õppetund või lihtsalt üks südamlik vestlus, mis on kandnud läbi aastate. Kui sul on lugu, mis väärib jagamist, pane see kirja ja anna see edasi. Oma lugu saad jagada Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi rahvaluule

kogumise portaalis KRATT. Oma loo võib kirja panna just nii, nagu see meelde tuleb – pikemalt või lühemalt, tõsisemalt või humoorikamalt. Kaastöid oodatakse terve aasta jooksul.

Rauno Uusleer PPA pressiesindaja

Ilmus politsei ajalooraamatu teine osa

Ilmus politsei ajalooraamatu teine osa „Eesti politsei lähiajalugu elulugudes. Sisejulgeoleku kaitsjad.“ Raamat on politsei ajaloos ainulaadne, sest esimest korda jagavad avalikkusega oma lugusid nii paljud politsei eri valdkondade esindajad.

Raamatu koostajatele, ajaloolasele

Anu Raudsepale ja kommunikatsiooniekspert Ingrid Mühlingule oli see põnev ja väga vastusrikas väljakutse ning teekond raamatuni on kestnud kolm aastat.

„Tuleb tunnustada kõiki, kes jagasid lisaks sündmuste meenutamisele oma mõtteid politsei, organisatsiooni arengust ja ülesannetest kogu taasiseseisvunud Eesti ajaloo jooksul. On tähelepanuväärne, et politseinike poolt märgilisteks peetud sündmuste ritta ei mahtunud pelgalt töövõidud ja edulood, vaid ka otsused, millega politsei rakendas kogu oma jõu sisemiseks puhastustööks ning kui palju energiat ja parimate spetsialistide tarkust rakendati algusest peale politseihariduse üles ehitamisse,” räägivad raamatu autorid.

Anu Raudsepa intervjueeritavad olid:

Kalvi Almosen, Egert Belitšev, Kersti Jundas, Gero Kartau, Karl Kolla, Juhan Kubu, Märt Kõrgmaa, Peeter Moora, Erki Nelis, Jüri Nurme, Marina Paddar, Ralf Palo, Koit Pikaro, Rait Pikaro, Reimo Raivet, Priit Suve, Helmut Sääsk, Agur Tehver, Raimond Träss, Rauno Turk, Aleks Uibo, Raul Vahtra.

Ingrid Mühlingu intervjueeritavad olid: Raivo Aeg, Pille Alaver, Julia Eesalu,

Ajalooraamatu teist osa esitleti pidulikult 27. mail.

Oskar Gross, Tuuli Härson, Meelis Juhandi, Kalle Laanet, Indrek Koemets, Tarmo Kohv, Ivo Kolk, Tarvo Kruup, Kaido Kõplas, Raivo Küüt, Valdo Lust, Tarmo Miilits, Lydia Minajeva, Maarja Punak, Katrin Pärn, Vilve Raik, Illimar Reinbusch, Andres Sinimeri, Tõnis Sulu, Marek Unt.

Maria Meus PPA kommunikatsioonispetsialist

Perevägivalla ohjeldamiseks õigusi juurde

Alates 17. aprillist võib politsei lähisuhtevägivalla juhtumite puhul rakendada kuni 72-tunnist viibimiskeeldu. See on lisavõimalus eemaldada vägivallatseja kannatanust pikemaks ajaks, et vähendada riske, hoida ära vägivalla kordumist ning anda osalistele aega edasiste sammude läbimõtlemiseks.

Eelmisel aastal registreeriti Eestis ligi 9600 lähisuhtevägivalla juhtumit. Oma elu jooksul on paarisuhtes vägivalda kogenud 41% naistest ning iga viies laps on puutunud kokku lähisuhtevägivallaga. PPA arendusjuhi Kristi Mäe sõnul on pikemat viibimiskeeldu politseitöös vaja, sest kõige rohkem lähisuhtevägivalla juhtumeid toimub nädalavahetustel või öösel, kui abi ei ole kättesaadav. „Meie reageerime 24/7, aga ohvriabi, psühholoogid ja sotsiaaltöötajad ei pruugi olla alati käepärast,“ tähendab Kristi.

Traagiline sündmus

algatas muutuse

Viibimiskeelu muutmise käivitas mullune tragöödia Lõuna-Eestis, kui 39aastane Tarmo pussitas 30. oktoobri varahommikul Tartus Annelinnas endist elukaaslast ja põhjustas mõne aja pärast Nõo ristmikul raske liiklusõnnetuse, milles hukkus nii Tarmo ise kui ka vastu tulnud sõiduki juht.

Tarmo oli politseile varasemast tuttav ja koduvägivalla pärast olid patrullid reageerinud kümneid kordi. Politseinikel polnud selle juhtumi puhul seni kehtinud õiguse järgi võimalik vägival-

latsejale kehtestada tõhusat viibimiskeeldu, mis eraldaks osalised teineteisest pikemaks ajaks kui 12 tundi. Siseministeeriumis algatatud seadusmuudatus pikendada viibimiskeeldu võeti riigikogus vastu ning märtsi lõpus kuulutas president muudetud seaduse välja.

Politsei võimalus kehtestada kuni 72-tunnine viibimiskeeld kaitseb paremini lähisuhtevägivalla ohvreid. „Viibimiskeelu eesmärk on kaitsta ohvrit ja vähendada vägivalla kordumise riski. Pikem viibimiskeeld annab nii kannatanule kui ka vägivallatsejale rohkem aega abi otsida, suhelda ohvriabiga ning kaaluda rahulikult edasisi samme,“ selgitab Kristi.

Kaalutlusotsus sünnib sündmuskohal

Patrullpolitseinikud reageerivad alati kõigile lähisuhtevägivalla juhtumitele ja iga juhtumi puhul tuleb hinnata võimalikke riske. 72 tundi on maksimaalne viibimiskeeld, mida politseinik saab kehtestada. Viibimiskeelu määramisel hinnatakse iga olukorda eraldi ning lähtutakse kindlast juhendist. Samuti on kohustuslik kõik viibimiskeelu otsused protokollida.

„Patrullpolitseinik peab sündmuskohal alati kaaluma, milline on vägivalla kordumise või süvenemise tõenäosus. Hinnatakse teo toimepanija käitumist, kannatanu juttu ja hirmu, samuti seda, millal ning mis abi on kannatanul tegelikult võimalik saada. Nende asjaolude pinnalt otsustatakse, kas ja kui kauaks viibimiskeeld kehtestada,“ lausub arendusjuht.

Seadusmuudatusega on ka ohutase madalamaks toodud. „Kui varem pidid patrullpolitseinikud piltlikult öeldes nägema, kuidas kirves peakohal ripub, siis nüüd ei pea lähisuhtevägivalla puhul oht olema elule vahetu. Piisab ka olulisest ja kõrgendatud ohust tervisele või varale,“ ütleb Kristi. „See võimaldab sekkuda senisest varem.“

Järgmised sammud

Edasiste muutuste nimel jätkab tegutsemist lähisuhtevägivalla juhtrühm, kuhu kuuluvad politsei- ja piirivalveameti, siseministeeriumi, sotsiaalministeeriumi, justiits- ja digiministeeriumi, ohvriabi, perearstide seltsi, haridus- ja teadusministeeriumi, prokuratuuri ning kohtu esindajad. Juba on koostöö tugevdamiseks näiteks ohvriabi ja Põhja-Eesti

regionaalhaigla töötajad käinud PPAs töövarjuks ning politseinikud on samamoodi nende tööd varjutanud. „See on aidanud näha üksteise tööpraktikat ja kohti, mida veelgi enam tugevdada kannatute kaitseks,“ rõhutab PPA arendusjuht.

Viimati märtsi lõpus toimunud lähisuhtevägivalla juhtrühma kohtumisel ühtlustati lähisuhtevägivalla ohvri mõiste, mis aitab sündmuskohal paremini hinnata olukorda ja riske ega seo ohvri määratlust üksnes ühise elukoha olemasoluga. Ohvri huvide seisukohta arvestades tuleb seda mõistet võimalikult laialt käsitleda. Selle alla peavad minema endised elukaaslased ning lisaks füüsilisele ka vaimne vägivald.

„Praegu on meie andmekaitsereeglid küllaltki jäigad. Et inimene saaks terviklikku ja järjepidevat abi, peavad vajalikud andmed ametkondade vahel tõhusamalt liikuma. Ühised andmed võimaldavad meil koos plaane teha, vältida dubleerimist ja tagada, et kõik osalised teavad, mis samme on teised juba astunud,“ kirjeldab Kristi üht juhtrühma peamist tööpõhimõtet.

Vägivallaohvri kõrval tuleb pakkuda abi ka vägivallatsejatele. „Pakume ohvrile abi ja loodetavasti suudab ta oma eluga edasi liikuda. Vägivallatseja võib aga samuti leida uue suhte, kus varasem ring hakkab otsast pihta. Me pole praegu riigis eriti hästi varustatud

Pikem viibimiskeeld annab nii kannatanule kui ka vägivallatsejale rohkem aega abi otsida ja seda ka leida. 3099

nende teenustega, millega saame vägivallatsejat aidata. Peame selleski suunas pingutama, sest kui vägivallatseja jääb tähelepanuta, on suur risk järgmiste ohvrite tekkeks,“ nendib Kristi. Martin Raid PPA pressiesindaja

FOTO: REELIKA RIIMAND

(kolme kuuga)

kui vägivallakool SOTSIAALMEEDIA

Tänapäeval ei pea laps vägivalda nägema oma kodus, piisab ka veebis piltide või videote vaatamisest. Sotsiaalmeedia on kujunenud uueks vägivallakooliks, mille sõnumeid peame teadlikult murendama hakkama.

Oleme üsna edukalt eemaldanud interneti pealmistest kihtidest sisu, kus terroristid lõikavad kellegi pea maha. Suur osa ühiskonnast saab aru, et sellise vägivalla avalik näitamine on liig. Juba pimedamatesse kihtidesse on peidetud videod laste seksuaalsest väärkohtlemisest, sest pedofiilid teavad, et nende omamisele järgneb karistus. Aga kui sotsiaalmeedias jagatakse avalikult teadvusetute naiste vägistamist, siis ei kiirustata kellegi hukkamõistmisega ega videote eemaldamisega.

Ajakirjanduslik uurimus tõi päevavalgele vägistamise akadeemia

Platvormil ning kasutajaid liitvas Telegrami grupis on näited ja juhised, kuidas vägistada mitte ärkvel olevat naist. Seal on juhtnööre alates aadressidest, kust ja kui palju tuleks tellida aineid, mis panevad inimese magama, kuni selleni, mida saab temaga teha, kui unerohi mõjub. Mõni on küsinud juhendeid erinevate asendite kohta, teine on laadinud üles pilte ja videoid oma elukaasla-

se vägistamistest, kolmas on teinud sellest omakorda eraldi tasustatava sisu, mille vaatamise eest tasusid teised grupi liikmed krüptorahaga.

Kaks aastat tagasi arvasid paljud, et Dominique Pelicoti kuritegu oli erand. Kuid see oli kõigest algus. Pärast kohtuasja toodi avalikkuse ette järjest rohkem kümnete tuhandete liikmetega gruppe erinevates riikides. Ainuüksi veebruarikuus vaatas kõnealust portaali 62 miljonit inimest, märtsis juba 81 miljonit. See tähendab, et sajad miljonid inimesed aastas nägid seda sisu, aga ei andnud sellest teada ei platvormile ega politseile.

Veelgi enam. Kui ajakirjanduslik uurimus avaldati, hakkas sotsiaalmeedias suur hulk ennekõike mehi nendest arvudest kinni. Ettekäänetena toodi, et 62 miljonit oli terve saidi külastuste arv, mitte ei näidanud seda, mitu inimest neid videoid nägid. See tõmbas ära tähelepanu oluliselt faktilt. Vägistamisvideoid, mille juures oli märge passedout või eyecheck, tuvastati selles portaalis üle 20 000. Pole absoluutselt oluline, mitu inimest nendest kümne-

test miljonitest iga kuu neid magavate naiste vägistamisi vaatasid ja selle kohta nõu küsisid. Ka ühe naise vägistamine säärasel viisil on traagiline kuritegu.

Viisaka märkuse

tegemise aeg on möödas Naiste reaktsioonid varieerusid imestusest vägivallale kutsumiseni. Leidus neid, kes soovisid kõigi kasutajate nimede avalikustamist, adumata, et enamik videotes nähtavatest naistest ei teagi, et nad on olnud seksuaalvägivalla ohvrid. Pelicoti juhtumi korral otsustas ohver ise enda loo avalikustada, aga nendelt naistelt pole keegi luba küsinud. Kasutajate nimede avalikustamisega tehakse tuvastatavaks ka ohvrid, sest enamiku vägistamisi pani toime oma abikaasa, elukaaslane või lähisugulane.

Arvestades, kui palju on meil erinevaid meeste taskuhäälinguid, võiks eeldada, et sealgi on selle artikli üle arutletud, kuid pigem jäi tagasiside lahjaks. Mõned tuntud suunamudijad tegid üleskutseid, et mehed enda sõpru korrale kutsuksid, kui naistevastase vägivalla või naistepõlguse teemal nalja

tehakse, kuid tuntavat mõju või laiemat kõlapinda see kahjuks ei saanud. Pigem esitasid naised nende üleskutsete all küsimusi, kas viisaka märkuse tegemise aeg ei ole juba möödas, kui vägivalla levikut vaadata. Teades seda, kuidas reageeriti Donald Trumpi kommentaarile olümpiamängudel, kus ta kutsus USA hokimeeskonda enda juurde vastuvõtule ja poetas moka otsast, et vist peab ka kuldmedali võitnud naiste tiimile sama kutse tegema, ei pane see kahjuks imestama.

Muret teevad kommentaarid, mis järjekindlalt püüavad väita, et kuna naised ei tea, et neid uimastati ja vägistati, siis ei tehtud neile ka haiget; video vägistamisest, mida nad isegi ei mäleta, ei saa ju olla traumeeriv. Seni,

kuni võimaldatakse niisugust mantrat korrutada ja kuskilt vastuhääli ei kosta, jõuamegi sinna, kus see võib ühele osale meestest näida tõena.

Laps ei pea oma kodus vägivalda pealt nägema, piisab ka veebis piltide või videote vaatamisest

Kaks aastat tagasi oli trendikas küsimus, kas naine eelistaks metsas matkarajal kohtuda karu või mehega, ja enamik naistest valis karu. Põhjendu-

sed olid erinevad alates sellest, et karu kardab inimest, kuni selleni, et karu tapab kohe, mitte pärast tundide- või päevadepikkust piina. Samale küsimusele, aga oma tütre või naise kohta vastas ka enamik meestest, et nad eelistaksid kohtuda karuga, andes sellega märku, et võõras mees eraldatud kohas on alati oht. Samas leidus palju inimesi, kelle arvates naine ei peakski üksi matkama, sest nii paneb ta ise ennast teadlikult ohtu. Mida rohkem seda mõtet kinnistada, et mees matkarajal on nai-

Kasutajate nimede avalikustamisega tehakse tuvastatavaks ka ohvrid, sest enamiku vägistamisi pani toime

oma

abikaasa, elukaaslane või lähisugulane.

sele ohuks, seda suurem on tõenäosus, et mees, kes end selles olukorras leiab, ohuks ka kujuneb. Ta ju mõistab, et on palju teisi mehi, kes naist ründaksid.

Vägivalla normaliseerimine enda partneri või elukaaslase suhtes on saanud sotsiaalmeedias üha enam hoogu. Umbes pool aastat tagasi arutati veebis, mida teeks mees siis, kui naine keelduks tema abieluettepanekust. Väidetavalt sai see alguse Brasiilias toime pandud kuriteost, kus mees läks kommikarbi ja lilledega naise juurde, kes ütles, et ei ole temast huvitatud, mispeale mees pussitas teda 50 korda. Veebis levivad viraalsed videod meestest, kes põlvitavad üksinda sõrmusekarp käes ja mängivad läbi olukorda, kus nad saavad eitava vastuse. Selle peale löövad nad mannekeeni näkku jalaga, ründavad poksikotti rusikatega, tulistavad relvast või pussitavad. Aprillis hakkas ringlema üks Ameerika Ühendriikide video näkku löömisest jalaga. Väidetavalt küsis alaealine poiss 12aastase tüdruku telefoninumbrit ja sai keelduva vastuse. Selle peale ründas poiss tüdrukut, haaras temast kinni, viskas ta vastu maad ning lõi teda näkku jalaga. Temaga koos olnud poisid ei sekkunud ja mitmed naersid. Politsei menetleb juhtunut. Õnneks piirdusid tüdruku vigastused peapõrutusega, kuid video levib endiselt koos sõnumiga, et naistele tulebki koht kätte näidata. Lapsed kopeerivad täiskasvanuid ja sotsiaalmeedia ajastul ei pea laps vägivalda nägema oma kodus, vaid piisab ka veebis piltide või videote vaatamisest.

Meheks kujunemise õppetunnid jõuavad poisteni iga kord mõnd sotsiaalmeediakanalit avades Hiljuti kajastati meedias Ameerika Ühendriikide ja Kanada uuringu tulemusi, milles 95% meestest kinnitas, et on vähemalt korra elus pärast seda, kui naine on öelnud ei, jätkanud tema mõjutamist, et saavutada nõusolekut. Mõjutamine võis olla nii vägivaldne sundimine, ähvardamine enesetapuga kui ka muud manipuleerivad viisid, et naine oma meelt muudaks. Nendest taktikatest tingituna järgnes 65% juhtudest vahekord, olgugi et naine oli öelnud ei. Varasemate uuringute järgi on arvatud, et umbes kolmandik meestest vägistaks naise, kui keegi ei saaks mitte kunagi teada, et naine ütles ei.

See on üks osa sisust, mis mõjutab meie noorte kujunemist meheks. Lois Theroux tõi oma manosfäärist rääkivas dokumentaalfilmis mitu näidet meessuunamudijate kohta, keda jälgivad miljonid inimesed, kuid kelle sõnumid noortele meestele on problemaatilised eriti seoses seksi ja suhetega. Meil ei ole koolides eraldi meheks kujunemise õppeainet, kuid õppetunnid jõuavad noorteni iga kord mõnda sotsiaalmeediakanalit avades. Ka seksuaalhariduse tase laiemalt on koolides puudulik. Tartu ülikooli kliinikumi naistekliiniku naistearsti ja kaasprofessori Kai Pardi hinnangul õpetab vaid kolmandik haridusasutusi sellekohaseid teadmisi piisaval kujul.

Mida rohkem seda mõtet kinnistada, et mees matkarajal on naisele ohuks, seda suurem on tõenäosus, et mees, kes end selles olukorras leiab, ohuks ka kujuneb.

Noored vajavad sotsiaalsete oskuste arendamist, meediapädevust ning seksuaalharidust just ühises ruumis, sest kuigi noortele mõeldud sisu sõltub soost, siis peab arusaam lugupidavast ja üksteist toetavast kooselust ning sotsiaalsetest normidest neil olema ühtne. Praegu puudub riigil plaan, kes ja kuidas seda eest vedama peaks. Küll on aga olemas õpetlik näide Austraaliast, kus noorte kaitseks keelati riigis alla 16aastastel sotsiaalmeediat kasutada. Neli kuud pärast keelu kehtestamist tarbisid enam kui pooled alaealised endiselt sotsiaalmeediat. Üha rohkem on seal öeldud, et keelu asemel tuleb panustada haridusele, olgugi et see on aeganõudvam, kulukam ja poliitiliselt ebapopulaarsem valik.

Kuniks me ühiselt ei võta seisukohta, ei saa tulla muutust

See on üksnes osa veebis nähtavast naistevastasest vägivallast. Hiljuti oli „Pealtnägijas“ ahistava jälitamise juhtum, kus ohver on mitu aastat kanna-

Noored vajavad sotsiaalsete oskuste arendamist, meediapädevust ning seksuaalharidust just ühises ruumis, usub Maarja Punak.

tanud pidevat kontaktiotsimist, ja kuigi juhtunut menetletakse, on see võtnud peaaegu aasta. Terve aasta on möödunud, kuid inimene pole abi saanud. Samasugusest kogemusest on rääkinud suunamudija Maria Rannaväli, keda üks täiskasvanud mees on juba aastaid ahistanud. Kuigi füüsiliste tegude eest määrati talle kriminaalkaristus, on jäänud politsei hambutuks sellesama kurjategija sotsiaalmeediategevuse tuvastamise ja tõkestamisega. Kuidas üheselt tõestada, et erinevate kontode alt tehtud kommentaarid on ühe ja sama inimese kirjutatud või et tema on see, kes on ostnud Maria Rannavälja sotsiaalmeedia kontole kommentaare, mis kahjustavad tema mainet koostööpartnerite seas ning vähendavad postituste levikut, kokkuvõttes ka tema igapäevast sissetulekut?

Kui keegi kõnnib tänaval ringi ning karjub kõigi ja kõige peale, siis kutsuvad inimesed politseiniku. Kui keegi kannab kaasas pornograafilist plakatit, siis kutsuvad inimesed politseiniku.

FOTO: REELIKA

RIIMAND

Kui keegi joonistab peenise kuju maja seinale, ka siis kutsuvad inimesed politseiniku. Avalikus ruumis olles saavad kõik selgelt aru, et see ei ole aktsepteeritav käitumine. Sotsiaalmeedias tehakse neidsamu asju ja seal toimuv jõuab rohkemate inimesteni, kui see üks kord tänaval millegi tegemine. Ohvri jaoks on see kindlasti raskem, sest pealtnägijaid on rohkem ning kahju kordub iga uue postitusega, kus vägivaldset sisu jagatakse.

Senikaua kui me ei saa seaduse mõttes vaadata sotsiaalmeedia avalikke lehti ja gruppe kui avalikke kohti, on keeruline muuta praeguseks välja kujunenud kultuuri. Platvormide enda sisekorrareeglid on kaunis mõte, kuid nende mittejärgimine ei too kaasa tuntavaid tagajärgi. Paljudel platvormidel pole moderaatoreid, kes üldse oskaks eesti keelt, või on nende arv nii väike, et raportitele reageerimine on olematu.

Niikaua kui platvorme ei võeta vastutusele liiga aeglase reageerimise eest, ei muutu midagi. Seni kui me ühiselt ei

võta seisukohta, et naiste uimastamine ja vägistamine ning samamoodi naistest ilma loata pornograafiliste piltide tegemine AI abil on tõsised süüteod, ei saa tulla muutust.

Platvormide tegevust on lihtne mõista: igasugune sisu ja liiklus nende veebilehel on majanduslikult kasulik. Mugav on oodata, kuni politsei või kohus teeb otsuse, millest lähtuvalt sisu eemaldada või konto blokeerida. Ebamugavam ja kulukam on seista kasutajate heaolu eest ja reageerida kiiresti ning juba esimeste märkide korral sisu levikut piirata. Üles laadida pornograafiline video, kus kedagi uimastatakse ja vägistatakse või kus klipi tegemisel on kasutatud tehisintellekti, ei saa olla nii lihtne, et platvorm peab ainult käed üles tõstma ja viitama sisekorrareeglitele, kus on kirjas, et keelatud on üles laadida niisugust sisu, ning sellele vii-

dates eeldavad nad, et ju see nõusolek on olemas.

Selle aasta mais avalikustatakse ettepanekud karistusseadustiku muutmise kohta. Seal puudutatakse ka AI-ga loodud pornograafilist sisu, milleks ei ole nõusolekut antud. Aga põhiprobleemi see ei muuda: sotsiaalmeedias viibivad noored niisama palju kui koolis, ja kui me teadlikult ei hakka panustama selle info jagamisse, mis vägivallakooli sõnumeid kas tühistaks või vähemalt kahtluse alla seaks, siis oleme juba ette selle lahingu kaotanud. Kutsun kõiki üles naiste vastu suunatud ja laiemaltki vägivalla teemal kodus rääkima ning sotsiaalmeedias teiste sõnumeid võimestama. Luban ka ise hoida teemal nööbist kinni, et see koolideni viia.

Maarja Punak PPA kommunikatsioonispetsialist

l Uuring: journals.sagepub.com/doi/full/10.1177/08862605261432630

l CNNi artikkel: edition.cnn.com/interactive/2026/03/world/ expose-rape-assault-online-vis-intl/index.html

on kõrvalseisjatel Oluline roll

Minu kogemus lähisuhtevägivalla ohvrina jääb küll aastate taha, kuid ometi mäletan selle suhte traagikat siiani. Muidugi aitab selle mäletamisele kaasa see, et olen peale palgatöö ka kogemusnõustaja, kes aitab endiseid ja praeguseid perevägivalla ohvreid.

Merli Kaunissaar, kogemusnõustaja

Minu vägivaldne suhe sai lõpu ühe märtsikuu tööpäeva lõpus, kui pärast füüsilise vägivalla intsidenti jooksin juba tuttava ohvriabitöötaja juurde. Õnneks oli ta veel tööl ning saatis mind kohe politseijaoskonna välijuhi jutule. Tagantjärele olen mõelnud, et küll oli hea, et ohvriabitöötaja ja politseinikud ühes majas asuvad. Ma ei kujuta ettegi, et oleks pidanud säärases olukorras kuskile kaugemale minema.

ajal kui ta nuga käes hoidis, panid mind seda uskuma. Ja mis siis, kui see teema ei oleks olnud presidendi prioriteet, kas ta siis ei oleks saanud karistada?

Muidugi mõistan, et politseiametnik püüdis mind lohutada, ja ma ei heida talle midagi ette, aga vahest oleks piisanud, kui ta oleks lihtsalt mind uskunud ning andnud edasised juhtnöörid. Kui avaldus oli tehtud, küsisin: „Mis nüüd edasi?” Samal ajal vägivallatseja helistas, pommitas mind sõnumitega ja saatis endast pildi autoroolis, taustal minu kodukant. Politseinik ütles, et saatku ma talle sõnum, et tegin politseisse avalduse, ning kui ta peaks üritama mulle läheneda, kutsun politseiniku. Nii tegingi.

Abi küsimine viimases hädas

Mina läksin politseisse viimases hädas, kuigi pidanuksin seda ilmselt palju varem tegema. Politseiniku oleksid võinud kutsuda naabridki, kui nad kuulid mehe karjumist ja minu nuttu. Polit-

Mäletan, et politseiametnik oli minuga väga sõbralik ega näida nud grammigi välja, et ta mind ei usu. See oli mulle tollel hetkel kõige tähtsam. Vägivallatseja sisendas mulle ju pidevalt, et keegi nagunii mind ei usu. Küll olid aga minu jaoks kummalised kaks ütlust: ärgu ma muretsegu, ta ei lähe vangi ning ta saab karistada, kuna lähisuhtevägivald on meie presidendi prioriteet.

Tol hetkel oleksin tahtnud, et mees oleks pandud seitsme luku taha. Sõna otseses mõttes jooksin oma töökohalt politseijaoskonda, kuna kartsin oma elu pärast. Tema korduvad rünnakud ja ähvardused mind ära tappa, samal

seiniku võinuksid kutsuda ka tänaval olevad inimesed, kes nägid, kuidas ta mind kapuutsist tõmbas või mulle jõuliselt jala peale astus. Politseiniku võinuksin kutsuda ise, kui ta mu huule lõhki tõmbas ja käed siniseks pigistas. Ei mina ega ka keegi teine ei teinud seda.

Ma ei tea, miks kõrvalt näinud ja kuulnud inimesed seda ei teinud, aga tean, et mina ei tulnud selle pealegi. Ma lootsin, et ta muutub. Ta ju ometi lubas seda pärast igat vägivallaepisoodi. Pealegi sisendas ta mulle, et mina olen kõiges süüdi ja tema ei ole varem kellegagi niimoodi käitunud. Niisiis otsisingi neid põhjuseid iseendas.

Kõik ütlevad, et suhtes on kaks poolt. Nüüd ma muidugi tean, et vägivaldses suhtes ei ole need pooled võrd-

sed. Ohver elab pideva hirmu all ning vägivallatseja nihutab aina võimupositsiooni piire endale sobivas suunas. Meie suhte algus oli väga ilus ja romantiline ning hiljemgi ei olnud ta kogu aeg vägivaldne. Lõpuks püüdsin olla täpselt niisugune naine, nagu tema soovis. Ühel hetkel sain aru, et sellest enam ei piisa. Ta leidis ikka põhjuseid vägivallaks.

Lahkumine on keeruline, sest ka vägivaldses suhtes võib olla häid aegu

Kogemusnõustajana ütlen ohvritele, et jätku nad endale üks asi, mida nad ei luba endalt ära võtta, sest see üks asi võib päästa nende elu. Minul oli see reisimine, mille ta tahtis ära keelata. Selle peale ütlesin, et ta on minult kõik ära võtnud ja nüüd tahab ta mind sellestki ilma jätta. Tema vastas: „Sa ei ole mulle veel midagi andma hakanudki”, ja järgnesid löögid.

Lõpuks püüdsin olla täpselt niisugune naine, nagu tema soovis. Ühel hetkel sain aru, et sellest enam ei piisa. Ta leidis ikka põhjuseid vägivallaks. Endine

Lähisuhtevägivald on väga kompleksne, mida võib kõrvaltvaatajal olla keeruline mõista. Miks siis ometi ohver ei lahku, kui suhe on halb? Sest sellises suhtes on ka häid aegu ning usk, lootus ja armastus. Muidugi võib seal olla suur hirm, eriti kui suhtes on lapsed. Meil ei olnud lapsi, aga pidevad ähvardused mu kassile liiga teha panid mindki teinekord tarduma.

Säärasest suhtest väljumisel on kõrvalseisjatel oluline roll. Eelkõige peaks uskuma ohvrit, mitte tema läbielatut pisendama küsimustega: kas asi oli ikka nii hull või mis sa ise tegid, et ta niimoodi käitus. Lähedased peaksid ohvri jaoks kogu aeg olemas olema, et tal ei tekiks võimalustki vägivallatsejaga suhelda. Nad on väga osavad kannatanuid enda juurde tagasi meelitama. Võiks küsida lihtsa küsimuse: „Kuidas ma saaksin sind aidata?” Ametnikud võiksid ohvri käest küsida, mida ta vajab. Saan aru, et kõike ei ole võimalik pakkuda, aga igaüks meist saab ohvrit kohelda hoolivalt.

võib alata juba esimesest kontaktist Vägivallast vabanemine

Traumateadlik ja inimlik kohtlemine sündmuskohal võib mõjutada inimese valmisolekut abi vastu võtta. Seda tuleb õppida ja osata.

Tavaline teisipäeva hilisõhtu. Pärnu politseijaoskonna patrullpolitseinikud Klaus Heinaste ja Siiri Kukk teevad oma viimast öist vahetust. Sõidan nendega kaasa, sest tahan näha, mis toimub sündmuskohal ning politseiniku mõtetes. „Kiirabi palub politseinikke appi. Neil on üks mees, kes pole nõus EMOsse minema.“ Kutse järgi sõidame Pärnu kesklinna. Kiirabiautos istub verise käega mees, kes puikleb jonnakalt kiirabitöötajatele vastu. Patrullpolitseinik Siiril läheb umbes minut, et mees ümber veenda, ja me sõidame kõik koos EMOsse. Sõidu ajal on Siiri suutnud mehe usalduse võita ning läheb temaga protseduuride tuppa kaasa. Sellal kui kirurg tegeleb mehe käega, seisab Siiri ta kõrval, hoiab teist kätt ning viib jutuga mehe tähelepanu toimuvalt eemale.

„Miks te nii kena olete? Ma ei ole

seda ära teeninud… Ma olen halb,“ vaatab mees politseinikku kui uskumatut tegelast teiselt planeedilt. „Sa ei ole halb. Sa oled lihtsalt teinud halbu tegusid,“ kinnitab Siiri soojalt. Veel pool tundi ja kümme õmblust hiljem on abivajaja saanud kogemuse, mis jääb talle alatiseks meelde.

See ei olnud lähisuhtevägivalla väljakutse, aga see oli täpselt see hetk, millest sõltub, kas inimene julgeb kunagi abi vastu võtta.

Pärnu politseijaoskonna patrullpolitseinikud Klaus Heinaste ja Siiri Kukk.

Traumateadlikkus* kui operatiivtaktika

Esmareageerija roll pole pelgalt reageerimine ja ohuolukorra külmutamine, nagu võib kuulda nii mõnestki levinud väärarusaamast. Praktika on näidanud, et inimlik suhtlus ja traumateadlikkus on muutuse võtmetegurid.

Lääne-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik Viktor Eksi sõnastab selle otse: „Vanakooli politseikultuuris on tihti eeldus, et traumateadlikkus tähendab sotsiaaltööd sündmuskohal. Tegelikult on see puhas operatiivtaktika ja ülekuulamise meistriklass.“

on hetk, kus inimmõistus teeb vea. Kui hinnata ainult viimast viitteist minutit, tundub pilt selge.

Traumateadlik politseinik teeb aga midagi muud. „Ta teab, et hüsteeria, karjumine või täielik tardumine on aju bioloogiline kaitsereaktsioon akuutsele

Vanakooli politseikultuuris on tihti eeldus, et traumateadlikkus tähendab sotsiaaltööd sündmuskohal. Tegelikult on see puhas operatiivtaktika ja ülekuulamise meistriklass.

Kujutage ette tavalist lähisuhtevägivalla väljakutset. Patrull astub korterisse. Naine on hüsteerias, võib-olla joobes, karjub ja loobib asju. Mees on aga diivanil – igati rahulik, hääl on madal, ta on ratsionaalne ja viisakas. See

kriisile või pikaajalisele vaimsele piinamisele,“ kirjeldab Viktor. „Ta teab, et osav manipulaator üritab teadlikult kasutada politseid relvana naise vastu.“

Sedasama kinnitab kliiniline psühholoog Katrina Heinmets: „Trauma-

teadlik kohtlemine tähendab lihtsustatult hoolivat ja inimlikku suhtlust: ma arvestan, et inimene on kogenud midagi rasket. Kui ta näiteks tõrjub mind, ei võta ma seda isiklikult, vaid mõistan, et tal võib olla raske kedagi usaldada.“

Väga praktilisel tasandil tähendab see, et: „Säärastel juhtudel tuleb osalistega eraldi rääkida. Kui partnerist tulenev vahetu pinge väheneb, võib olla lihtsam märgata hirmu ja saada toimuva kohta rohkem infot,“ ütleb Katrina. „Sageli toimub manipulatsioon, kus vägivallatseja võib jätta rahuliku mulje ja pöörata olukorra enda kasuks.“ Just selles kohas muutub nn pehme lähenemine täpseks tööriistaks.

Esimene uks jääb suletuks

Kui mees EMOs ütleb: „Ma ei ole seda

ära teeninud…“, siis ei räägi ta ainult sellest ühest hetkest. Ta räägib seisundist, kuhu inimene võib jõuda trauma tõttu, ent ka pikaajalise surve, kontrolli ja häbi tagajärjel. „Ohver võib pisendada toimunut või mitte julgeda rääkida,“ selgitab Katrina. Seetõttu juhtubki, et inimene kutsub politseiniku, aga kui viimane on kohale jõudnud, ütleb ta, et kõik on korras. „See on iseenesest väga loogiline. Lähisuhtevägivald põhineb hirmul ja ähvardustel,“ lausub ta. „Võib olla nii, et akuutse ohu hetkel suudetakse abi kutsuda, aga kui kõige teravam oht möödub või lisanduvad uued ähvardused, siis inimene taandub – niiviisi tundub turvalisem.“

Mängus võivad olla ka tunded, kiindumus või praktilised põhjused. „Inimene võib tunda oma partneri ees hirmu, aga samal ajal temast siiralt

hoolida; tunda lootusetust ja ikkagi loota, et olukord muutub; soovida muutust ja karta seda muutust.”

„Me ehitame täiuslikke kohtusaale, aga keegi ei julge uksest sisse astuda,“ toob Viktor esile vastuolu. Seaduse silmis on meil alati kannatanu ehk ohver ja kahtlustatav ehk toimepanija. See on juriidiliselt täpne, sest nii pannakse vastutus sinna, kuhu see kuulub: vägivallatsejale. Probleem tekib siis, kui me kleebime ohvri sildi esimesele uksele, kust traumakogemusega inimene peaks sisse astuma. Ellujääja vajab kohe alguses soojust, turvatunnet ja väärikust ega peaks abi paluma. Kui esimene samm eeldab alistumist, võib see jääda tegemata. „Meil on tipptasemel uurijad, suurepärane varustus ja targad seadused, aga me peksame pead vastu seina, sest inimesed ei julge meie süsteemi siseneda,“ viitab Viktor kitsaskohtadele.

Traumateadlik kohtlemine tähendab lihtsustatult hoolivat ja inimlikku suhtlust: ma arvestan, et inimene on kogenud midagi rasket.

Sama kehtib praktikas. Ainult nähtava käitumise põhjal ei saa olukorda hinnata ning pelgalt karistus inimest ei muuda. „Karistus peatab vägivalla hetkeks, kuid ei muuda toimepanija sügavalt juurdunud veendumust, et tal on õigus teisi kontrollida,“ ütleb Viktor.

Patrull vajab tööriistu ja ettevalmistust

Kui esimene kontakt on nii määrav, tekib küsimus: kust see oskus tuleb? „Me ei saa saata patrulli tänavale, lootes, et nad õpivad manipulaatorit läbi nägema katse-eksitusmeetodil – selle hind on liiga suur,“ tõdeb Viktor.

Sisekaitseakadeemia politsei- ja piirivalvekolledži nooremlektor ja endine patrullpolitseinik Arno Lauk rõhutab, et teadlikkuse suurendamine võtab aega, selleks ei piisa ühest koolitusest ning peale teadmiste on vaja mõjutada ka hoiakuid.

VAIMNE TERVIS

Kuigi paljud politseinikud teevad oma tööd suure pühendumusega, ei pruugi neil alati olla selleks piisavaid tööriistu ega ühtlast ettevalmistust. „Lähisuhtevägivalla teema on õppes küll olemas: esimesel aastal käsitletakse baasteemasid – mis on vägivald ja kuidas see erineb tülist –, kuid sügavama taktikalise tasemeni jõudmine jääb ajaliselt keeruliseks. Järgmistel aastatel ei jätku teema kõikide jaoks süsteemselt,“ kahtleb Arno käsitluse piisavuses.

Reaalsuses ei lahenda ükski asutus lähisuhtevägivalla probleemi üksi. „Tekib justkui n-ö liinitöö, juhtum liigub edasi, aga ei vaadata tervikut,“ kirjeldab Arno. „Antakse info edasi ja eeldatakse, et keegi teine lahendab asja.“ Tulemuseks on korduvad väljakutsed. „Vägivaldne käitumine ei lõppe lihtsalt iseenesest,“ kinnitab ta. Vaja on mõista vägivalla olemust. Kui on juhtum, kus vägivallatseja on ekspartner, siis öeldakse vahel, et see ei ole enam lähisuhtevägivald. Aga lähisuhtevägivald ei lõppe partnerite suhte lõppemisega, vaid tõsise vägivalla risk hoopis suureneb ning vägivald võib jääda kestma veel aastateks pärast suhte lõppu. Viktor viitab usalduse probleemile, mis hakkas silma hiljutisest arenguseire keskuse raportist: „Akuutses kriisis olijate seas usaldab politseid vaid 46% ja kohut vaid 30% inimestest.“ Samal ajal usaldatakse tugiteenuseid märksa rohkem. See on otsene signaal, et esi-

Kliiniline psühholoog Katrina Heinmets

Lääne-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik Viktor Eksi FOTO: REELIKA

Endise patrullpolitseinik Arno

Laugi arvates ei saa saata patrulli tänavale, lootes, et nad õpivad manipulaatorit läbi nägema katse-eksitusmeetodil –selle hind on liiga suur.

mene kontakt ei tööta, ning sellest tuleb alustada.

Esimene kontakt patrullpolitseinikuga määrab sageli kogu protsessi kulgu. See, kuidas politseinik kannatanuga suhtleb, võib otsustada, kas inimene on valmis temaga koostööd tegema, s.o kogetud vägivalla ja vägivaldselt käitunud inimese kohta infot andma. „Samal ajal kipub kogu vastutus langema kannatanule endale,“ näeb Arno murekohta, mis kannatanu hätta jätab.

Tegelikkuses on politseiniku roll selles kontaktis palju suurem: lisaks esmasele reageerimisele tuleb luua turvatunne, koguda võimalikult palju infot, hinnata riske ning mõelda, kuidas juhtumit tervikuna lahendada. „See eeldab oskust näha enda rolli laiemas võrgustikus – mitte lihtsalt reageerida ja teavet edasi anda, vaid teadlikult suunata olukorda ning kasutada vägivaldse käitumise lõpetamiseks ja kannatanu kaitsmiseks olemasolevaid tööriistu,“ lisab Arno.

Politseiniku kontakt iseendaga

Hea kontakti loomiseks on vaja oskusi, ent niisama tähtis on, kuidas politseinik end tunneb ning enda eest hoolt kannab. Arno hinnangul on traumateadlik kohtlemine ülioluline, eriti kui töö hõlmab abivajajaid ja vägivalda, kuid lisaks teadmistele peab politseinik mõtlema ka iseenda peale. Valdav osa politseitööst hõlmab inimesi, suhteid ja suhtlemist. „Praegu jääb vajaka etteval-

mistusest, mis aitaks politseinikul endal toime tulla, st kuidas hoida oma vaimset tasakaalu ning toetada end keeruliste juhtumite puhul.“ Nii tekib olukord, kus esimesest kontaktist oodatakse palju, kuid süsteemne ettevalmistus ei pruugi seda alati piisavalt toetada.

Siiri on politseinikuna töötanud 29 aastat. EMOs annab ta abivajajale kullahinnaga nõu: „Kui mul on keeruliselt talutav olukord, siis võtan alati enda toetuseks ajafaktori, st kui kaua see raske asi aega võtab.“ Tööl tekkinud stressi maandab Siiri sportimise ja elupuude disainimisega.

Tema kõrval töötab Klaus, kes tuli politseisse vanglatöölt. Küsimusele, kuidas tema keeruliste olukordadega toime tuleb, vastab ta, et vanglas töötades läbis ta palju psühholoogiateemalisi koolitusi. Klausi meelest on vajaduse korral spetsialisti poole pöördumine täiesti normaalne ning ta on seda võimalust isegi kasutanud.

Psühholoog Katrina Heinmets tunnistab, et sageli takistab abi otsimist valehäbi: „Arvatakse, et tugev inimene saab ise hakkama. See, et töö ja rasked kogemused meid mõjutavad, on loomulik ning selle teadvustamine teeb meid tugevaks.“ Tema sõnul võib tööl tekkinud emotsionaalne tuimus või ükskõiksus viidata koguni läbipõlemisele. „Palju räägitud paks nahk võib samuti olla märk läbipõlemisest või kaastundeväsimusest,“ lisab ta.

Psühholoogi hinnangul võivad inimesed toimetulekuks kasutada strateegiaid, mis tunduvad küll lühikest

aega aitavat (nt alkohol), kuid pikas perspektiivis hoopis süvendavad probleeme. „Igaühel on toimetulekuks mingeid kas teadlikult loodud või juhuslikult kujunenud strateegiaid. Tasub aga neile strateegiatele tähelepanu pöörata ja küsida, kas need toetavad ka päriselt ja pikka aega või makstakse nendelt mingit lõivu näiteks tervise või suhete arvelt,“ julgustab ta.

Endaga heas kontaktis olemise tagamiseks pakub ta lahenduseks tasakaalu hoidmist töö ja eraelu, erinevate tegevuste, vaimse ja füüsilise vahel. Kui tasakaal kaob, suureneb negatiivsete mõjude risk. Väärtuslik tööriist on regulaarne eneserefleksioon näiteks töönõustamise, psühholoogilise nõustamise või hoopis päeviku pidamise vormis, mis aitab inimesel kuulda oma mõtteid ja näha ennast kõrvalt.

Ühe kontakti mõju

„Turvalisus ei alga kohtusaalist, vaid sellest pilgust ja lausest, millega politseinik sündmuskohal abivajajat tervitab,“ kinnitab Viktor. Inimene ei pruugi kohe abi vastu võtta, aga ta mäletab, kuidas temaga räägiti ning kas teda nähti inimesena või juhtumina.

Võib-olla ongi kõige olulisem muutus see, mida saab teha kohe. „Me ei vaja selleks uut eelarvet. Me vajame traumateadlikku taktikat ja arusaama, et turvalisus algab esimesest kontaktist, inimlikust ja empaatilisest. Kui esimene uks pakub väärikust, mitte ei nõua selle loovutamist, juhtub midagi märgilist. Inimesed astuvad sisse,“ on Viktor veendunud, et alles siis saab midagi päriselt muutuma hakata. ******

Tagasi Pärnusse. Patrull viib mehe tema peatumiskohta. Enne lahkumist võtab ta taskust luuleraamatu ja loeb politseiauto tagaistmel mitu luuletust. Need kõnelevad südamevalust, üksindusest, igatsusest. Mees venitab lahkumist ja on näha, et ta väga ei tahagi minna. Autost väljudes lausub ta siiralt: „Ma ei unusta sind iial.“ See ei ole menetluse tulemus. See on kontakti mõju.

Kiira Udu PPA pressiesindaja

*Veebikursuse traumateadlikult lähisuhtevägivalla juhtumitele reageerimise teemal leiab veebilehelt ee.dvknowledge.eu.

FOTO: MARIANNE UBALEHT

IVägivallast loobumise TEEKOND

Tõnu vandus küll, et tema nii ei tee, aga tegi ikkagi.

sa kohtles vahel nii mu ema. Küll harva, võib-olla aastas korra või kord viie aasta jooksul, aga piisavalt, et teaksin, mis on selle mõju. Mõtlesin juba lapsena, et ei tee kunagi nii, aga tegin ikkagi. See on see koht, kus võid arvata, et tead paremini. Ja siis elu näitab, et teadmine ei kaitse, kui pinged on suured ja toimetulekuoskused ei ole piisavalt head. 2019. aasta kevadel välismaal elades lõin oma elukaaslast.

Pinged, mis kogunesid ja kogunesid

Meie suhe algas 2009. aastal. Tema on introvert, üks nendest inimestest, kes hoiab asju kaua sees. Minul on töö tõttu sageli vaja reisida. Olin palju eemal,

tema oli lastega kodus. Tagantjärele saan aru, et ta polnud kindel, kas meil on päriselt tõsine suhe või elan ma temaga koos vaid laste pärast. Siis tekkis armukadedus. Mõlemal. Põhjusega. Esimesel korral nägi ta, et olen suhelnud teiste naistega. Olukord läks käest ja tema lõi mind. Teine kord juhtus see peol. Kogunenud pinged ja emotsioonid kasvasid üle pea ning kadus kontroll. Sel korral olin mina see, kes lõi. Järgmisel hommikul kahetsesin. Palusin vabandust, aga tegu oli tehtud.

Alkohol muutis kõik kontrollimatuks

Kas sain kohe aru, et tegin valesti? Jah. Aga ausalt öeldes ka õigustasin end. Ta viskas õli tulle. Miks ta pidi seda tege-

ma? See on see koht, kus aju leiab endale vabandusi, mida tegelikult ei ole. Teisel korral oli mängus alkohol. See ei tähenda, et meil oleks sõltuvus, aga alkohol vabastas kõik selle, mis oli aegamisi kogunenud. Kui inimene ei räägi, ei väljenda end, hoiab kõike sees, siis tuleb see kuskilt välja mitte alati õigel ajal ja õigel viisil.

Mulle ei meeldinud see, mida olin teinud. Ei meeldinud siis, ei meeldi praegu. Mis ei lasknud mul lihtsalt edasi minna, olid kindlasti ka lapsed. Vanem oli siis kaksteist, keskmine kaheksa ja noorem kuus. Nad nägid seda pealt. Ei tea täpselt, kui palju nad mõistsid, aga nad nägid. Ja see jäi neile sisse. Olen siiamaani pigem range isa ja ma arvan, et nad kardavad mind selle võrra rohkem. See ei ole see, mida ma tahan.

Muutus on võimalik, kui seda ise tahta

Esimene samm, mille tegime – kirjutasime kirja. Elukaaslane pani paberile, mis on valesti ja mida ta tahab, et muutuks. Kirjalik asi on teistmoodi kui suuline. Sul on see must-valgel ees, saad alati tagasi vaadata. Me leppisime kokku, mida tahame paremaks teha, ja et teatud seltskondades ega ka muidu ei või alkoholiga üle piiri minna.

Ent kokkulepitud kirjast ei piisa. Olen individualist, harjunud ise lahendama, ise korraldama, mitte tülitama. Sellega ei saa aga paarisuhtes edasi. Hakkasin teadlikult rohkem rääkima väiksematest ja igapäevastest asjadest ja mitte ainult siis, kui midagi oli juba viltu läinud.

Paari aasta eest hakkasime käima terapeudi juures. Läksime sinna poja päevakeskuse kaudu, kus pakuti teenust tasuta. Eesmärk oli alguses kasvatuse teema, aga loomulikult jõudsime ka selleni, mis oli juhtunud. Seal rääkis elukaaslane rohkem kui kunagi varem. Seal sunniti teda rääkima, heas mõttes. Ja mina hakkasin ka rääkima.

Terapeudi juurde minemine ei tulnud mulle kergelt. Ma arvan, nagu paljud mehed arvavad, et kui lähed terapeudi juurde, siis sa ei saa iseendaga hakkama. See on vale mõtlemine. Vahel ei saa iseendaga hakkama mitte sellepärast, et oled nõrk, vaid sellepärast, et sul on iseloomuomadused ja tõekspidamised, millest üksi lahti lasta ei suuda.

Aastaid on möödas. Oleme kaaslasega nüüdseks üle 17 aastat koos. Seda pole enam juhtunud. On olnud päevi, kus ei taha omavahel rääkida, aga see on elu, see on igal paaril.

Tööandja roll on olla vägivallateadlik

Meil oli tööl vestlus lähisuhtevägivalla teemal ja ma otsustasin oma kogemust jagada. Algul oli reaktsioon selline, et oh, kuidas sina. Keegi ei oleks arvanud. Aga nad olid mõistvad. Mulle tundus isegi, et nad hindasid, et rääkisin ausalt. Mis peamine, olen taas hakanud mõtisklema selle üle, mis juhtus ja kuidas tulevikus sarnastest mustritest hoiduda.

Tol hetkel välismaal, kui oma kaaslast lõin, olin iseenda tööandja. Tööandjat mul toona otseses mõttes ei ol-

nud. Aga kui mõtlen tagasi ja vaatan praegu: kõige rohkem aitaks see, et teema on töökohal olemas. Et intranetis on lingid ja kogemuslood. Et on keegi, kellega rääkida, nagu on sõjaväes kaplan. Et töötajat julgustatakse kasutama tervisepäevi mitte ainult siis, kui on palavik, vaid ka siis, kui kodus on raske periood ja pea on täis. Sageli tahavad inimesed just sel ajal tööle tulla, et need mõtted ära kaotada. Aga see ei tööta nii. Pead ikka mõtlema.

Tahtmisest ei piisa, vaja on plaani

Kui keegi küsib, mida soovitan neile, kes on oma lähedaste vastu vägivaldsed, siis ütlen kolme asja.

❶ Pane end oma lapse kingadesse. Mõtle, millise inimesena ta üles kasvab, kui see on tema normaalsus.

❷ Võta aega oma partneriga.

Jalutage kahekesi. Rääkige päriselt, mitte tülitsedes, vaid kuulates.

❸ Mine terapeudi juurde. See ei ole nõrkuse märk. See on otsus, et sa tahad teisiti.

Vägivaldsest käitumisest on võimalik hoiduda

Vägivaldsest käitumisest saab loobuda, kuid see eeldab vastutuse võtmist, oma käitumise mõistmist ja sageli ka kõrvalist tuge. Aastaid vägivaldselt käitunud inimesi toetanud terapeut Heldi McCaskill rõhutab, et muutuse juures on oluline nii inimese enda tahe kui ka see, kuidas tema ümber olevad inimesed reageerivad. „Tõnu loos oli märgata tüüpilisi tegureid, mis suurendavad riski, et inimene käitub vägivaldselt, näiteks isa käitumine tema lapsepõlves, alkoholi mõju käitumisele, usalduse kõikumine, olukordade eskaleerumine ja kordumine ning ebapiisav iseenda emotsioonidega toimetulek. Sellest hoolimata oli Tõnul olemas soov ja tahe muutuda,” ütleb terapeut, kes toetab vägivaldselt käituvaid inimesi vägivallast loobumisel. „Uuringute ja kliinilise praktika põhjal võime öelda, et vägivaldsest käitumisest on võimalik loobuda, kuid see sõltub paljudest teguritest. Näiteks sellest, kas inimene saab aru, miks ta peab oma käitumist muutma ning kas ta peab seda muutust ise oluliseks ja võimali-

Vahel ei saa iseendaga hakkama mitte

sellepärast, et oled nõrk, vaid sellepärast, et sul on iseloomuomadused ja tõekspidamised, millest üksi lahti lasta ei suuda.

Mind aitas veel liikumine: kõndimine, jooksmine, jalgratas. See korrastab mõtteid. Terves kehas terve vaim ei ole ainult fraas. Kui keha ei ole korras, on vaim nõrgem. Ja rääkimine aitab. Kui ma seda välja räägin, lasen sellest lahti. Et ma kunagi enam nii ei tee.

Kuidas saaks tööandja niisugustes olukordades aidata?

Vägivallast on võimalik loobuda, kui toetame vastutuse võtmist ja käitumise muutust. Sellest rääkimise eesmärk ei ole vägivallaga seotud olukordi lahendada ega pooli lepitada, vaid anda selge sõnum, et oleme vägivallateadlik organisatsioon ning me ei salli vägivaldset käitumist. Avatud vestlus saab toetada inimest oma käitumise eest vastutama ja kaaluma vägivallast loobumise samme.

kuks. Ehk teisisõnu, kas ta ise usub, et suudab seda teha.”

Selle kõrval mõjutavad muutust ka välised tegurid. Näiteks see, kuidas lähedased reageerivad vägivaldselt käitunud inimese tegudele, kas tema tegusid õigustatakse või pisendatakse või toetatakse teda vastutust võtma ja tegema samme muutumise poole. „Hinnang enda võimekusele, teadmistele ja oskustele ei pruugi olla mitmekülgne, mistõttu saavad just kõrvalseisjad toetada ja sisemist motivatsiooni tugevdada. Kõrvalseisjad, olgu need lähedased või töökaaslased, on sellel teekonnal väga tähtsad,” lisab terapeut.

Iga inimene ei pruugi aru saada, et käitub vägivaldselt

Heldi väitel on iga vägivaldselt käituva inimese lugu väga erinev, kuid kindlas-

Terapeut Heldi McCaskill rõhutab, et vägivalla ärahoidmisele aitab kaasa seegi, kui me sellest rohkem avalikult räägime.

ti ei ole Tõnu loos midagi ainulaadset. „Kõige kõnekam on see, et tema käitumine ei sobinud talle endale, samuti tema käitumise mõju talle endale ja teistele. Ta tegi teadlikke samme selleks, et need teod ei korduks.“

Iga vägivaldselt käitunud inimene ei pruugi aru saadagi, et tema tegu on olnud väär. „Kui mõelda rohkete lugude peale, siis paljud ei pruugi päris kaua ise mõista või vahel ka mitte kunagi aru saada, et nende teod on vägivaldsed. Isegi siis mitte, kui seda kinnitab lähedane, politseiametnik või prokuratuuritöötaja ning järgnevad karistused,” nendib ta. Enim saavad inimesed aru siis, kui tegu on seotud füüsilise või seksuaalse vägivallaga, kuid keerulisem on just vaimse, majandusliku või kübervägivalla puhul.

Mõistmise korral on terapeudi sõnul oluline ka see, milline on olnud inimese enda kogemus lapsepõlves ning mis toimub lähemas kogukonnas ja ühiskonnas laiemalt. „Teinekord taandub see sellele, kuidas midagi mõistetakse ning tõlgendatakse. Ratsionaliseerimine, õigustamine ja pisendamine on näiteks käitumisviisid, millega püütakse ennast veenda, et tema ei ole see inimene. Samas võib see olla ka viis, kuidas oma tegude eest mitte vastutada,” selgitab Heldi.

Vägivald on vägivald, mitte arusaamatus

Heldi sõnul on võtmetähtsusega, et vägivallast räägitaks õigete sõnadega. „Vägivald on vägivald, mitte arusaamatus. Kui vägivaldselt käitunud inimene mõistab, et see, mida ta teeb, ei ole aktsepteeritav, siis on muutust kergem ellu viia. Samuti aitab see mõista, miks talle endale ei sobi olla inimene, kes kasutab võimu ära.”

Vägivallast loobumise teekond sõltub konkreetsest loost endast. Näiteks kui vägivaldselt käitunud inimesel on lähedasi, kellega ta on valmis oma lugu jagama ja abi küsima, siis võikski see olla esimene samm. „Ka Tõnu loost ilmnes, kui tähtis on, et keegi oleks üldse valmis kuulama ja mõistma,” lausub Heldi.

Kui vägivaldselt käitunud inimesel on julgust oma lugu jagada, siis toetab mõlemat poolt see, kui see lugu võetakse vastu võimalikult hinnanguvabalt. „Vaja on eristada inimest ja tegu. Vägivaldne tegu ei defineeri veel

Kui vägivaldselt

kes koostavad saatekirja teraapiasse või eriarsti juurde ravimiravi saamiseks. Samuti on spetsialiste, kes töötavad terapeutiliselt vägivallateemadega ning kelle poole saab otse pöörduda.

„Kuigi vägivalda kasutanud inimene vastutab ise abi otsimise eest, saavad lähedased aidata ja toetada just praktilise poolega. Näiteks võimaldavad tööandjad inimesel käia teraapias ka töötundide ajal või lähedased hoolitseda selle eest, et lastel oleks samal ajal lapsehoidja. Teatud juhtudel toetatakse ka finantsiliselt kasvõi tervisekindlustuse kaudu,” kirjeldab Heldi erinevaid võimalusi.

Aastaid vägivaldselt käitunud inimestega töötanud terapeut usub, et riigina liigume õiges suunas, et toetada inimesi vägivallast loobumisel. „Aina rohkem on tõenduspõhist riskihindamist ning spetsialiste, kes tahavad ja oskavad vägivaldselt käitunud inimesi muutuste teel toetada. Samas tuleb mõista, et vägivalla vähendamise võti ei ole tingimata süsteemis; süsteem tegeleb pigem tagajärgedega.”

käitunud

inimesel

on

julgust oma lugu jagada,

siis

toetab mõlemat poolt see, kui see lugu võetakse vastu võimalikult hinnanguvabalt.

inimest täielikult. Ta võib olla endiselt väga hea sõber või töökaaslane, kes eri põhjustel käitus vägivaldselt,” ütleb terapeut. Seetõttu ongi tarvis keskenduda sellele, et eristada inimesi tegudest, kuulata hinnanguvabalt ning olla ka uudishimulik selle suhtes, miks ta on nii käitunud. „Lisaks tasub küsida, kas ta tahab, et teda lihtsalt kuulatakse, või ootab ta, et keegi aitaks tal abini jõuda. Seejärel saab iga inimene ise otsustada, kas ja millega ta on valmis toetama.”

Kõrvalseisjad saavad toetada muutuse elluviimisel

Seejärel saab valida juba järgmisi samme. Sotsiaalkindlustusamet on loonud eraldi vägivallast loobumise toetamise teenuse, kus nõustajad pakuvad turvalist ja hinnanguvaba ärakuulamist ning õpetavad vägivaldset käitumist ennetama. Peale selle on olemas perearstid,

Vägivallaennetus peaks tema sõnul algama sellest, et kasvatame lapsi vägivallata ning oleme eeskujuks. „Jagame laste ja noortega teadmisi ja oskusi, kuidas lahendada keerulisi olukordi ning tulla toime oma emotsioonidega. See pole ainult pere vastutus, vaid ka meie haridussüsteemi, sealhulgas huvihariduse vastutus,” leiab terapeut.

Vägivalla ärahoidmisele aitab kaasa seegi, kui me sellest rohkem avalikult räägime. „Kõige keerulisem ongi vahest see, et inimesed ei tea, kust abi otsida ja kellega oma lugu jagada. Meil oleks kindlasti tarvis ühtset kompetentsikeskust sääraste teemade jaoks, samuti riiklikult rahastatud pikaajalist teraapiatuge neile, kes on aastaid süsteemselt vägivalda kasutanud, kuid soovivad sellest nüüd loobuda,” rõhutab Heldi.

Kaidi Reinart ja Triin Adamson Kersti Kaljulaidi Fond

FOTO: ERAKOGU

vägivallatseja varjus ELU

2019. aasta jaanuar. Häirekeskusele

laekub teade, et elukaaslane on naise süüdanud. Ilmsiks tuleb aastatepikkune lähisuhtevägivald.

Häirekeskus sai 2019. aasta jaanuaris kõne, milles teatati, et naine on vedelikuga üle valatud ning põlema pandud. Häirekeskusesse helistas naise tütar, kes oli tulnud vanematele külla, kuid leidnud eest šokeeriva vaatepildi. Kiirabi saabudes oli ema veel teadvusel ning ütles, et neil oli tüli olnud, mees oli ta süütevedelikuga üle valanud ja põlema pannud. Kiirabi viis naise haiglasse, kus arstid panid ta kaheks kuuks kunstlikusse koomasse.

Naise abikaasa Jevgeni (nimi muudetud) pidasid politseinikud sündmuskohal kahtlustavana kinni.

Kui naine peale kahte kuud koomast välja tuli, said uurijad minna teda küsitlema. Naine kinnitas oma varasemaid sõnu, et temal ja abikaasal oli olnud tüli, mees oli läinud närvi, valanud ta süütevedelikuga üle ja süüdanud tikuga põlema.

Vestluse käigus tunnistas naine, et mees on aastate jooksul olnud vägivaldne, kuid ta on seda varjanud. Selgus, et 2015. aasta juulikuus oli mees teda löönud. Naine pöördus tol korral ka kiirabisse, kus ta arstidele ütles, et abikaasa lõi teda. Toona ei soovinud ta politseisse avaldust teha ning üritas hirmu tõttu kõike varjata. Samuti pöördus

ta haiglasse 2016. aastal, kuid tol ajal toimunu üksikasju naine enam ei mäletanud. „Naise sõnul on mees teda alates 2015. aastast peksnud. Aastaid on naine püüdnud verevalumeid varjata päikeseprillidega. Ta ei pöördunud ka kunagi politsei poole, sest ei tahtnud, et keegi sellest teada saaks,“ rääkis endine Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juht Hisko Vares.

Tütrega vestlusest ilmnes, et ta on aastate jooksul näinud märke, mis viitasid kodusele vägivallale. Emal oli korduvalt sinikaid ja verevalumeid. Tütar teadis, et isa joob tihti ning alkoholi tarbides muutub ta kergesti ärrituvaks

ning agressiivseks. „Tema väitel oli isa suur napsuvend, kelle käitumine muutus ohtlikuks just siis, kui ta oli purjus. Seega kahtlustas tütar juba ammu, et isa võib ema peksta, sest ema vigastused ja isa käitumine sobitusid sellesse mustrisse,“ lisas Hisko.

Ema ei soovinud politseisse pöörduda. Ta kartis, et kui abikaasa peetakse kinni ja hiljem vabastatakse, võib olukord kodus veelgi hullemaks muutuda. Tütre ja ema kirjelduste järgi oli mees äärmiselt kättemaksuhimuline, mis muutis nende hirmu tema ees veelgi mõistetavamaks. Nii naise kui ka tunnistajate ütlused ning kirjalikud tõen-

did kinnitasid üheselt, et tegemist oli pikaajalise lähisuhtevägivalla looga.

„Niisugune muster on kahjuks üsna tavaline. Pereliikmed aimavad, et kodu seinte vahel ollakse vägivaldsed, kuid ei julgeta sellest rääkida. Sageli tuntakse hirmu, häbi või on lihtsalt lootus, et olukord kuidagi laheneb. Tegelikult on just sellistest olukordadest väga vaja politseile teada anda, et me saaksime sekkuda ja aidata. Tihti säärane vägivald aja jooksul eskaleerub, mitte ei lahene iseenesest,“ selgitas Hisko.

Mees eitas algusest peale igasugust süüd. Tema versiooni kohaselt oli lugu täiesti vastupidine. Mehe sõnul jõid nad koos veini, neil tekkis sõnavahetus ning naine olevat ise rõdul pudeli lahustit võtnud. Ta väitis, et püüdis pudelit naise käest ära võtta, kuid kork oli halvasti peal ja vedelik sattus mõlema riietele. Mehe ütluse kohaselt jook-

elada või surra otsustan siis, kui kohtun sinuga. See on minu sõna. /---/ Elama aga hakkame me koos, muidu peab tütar oma rahakotiraud lahti tegema ja oma korteri müüma. Matused on kõvasti kallimaks läinud.“

Naine tundis kohe, kuidas hirm jälle naha vahele puges. Need polnud lihtsalt tühjad sõnad – ta teadis väga hästi, milleks mees võimeline on. Aastate jooksul oli ta kogenud korduvat vägivalda. Peale läbielatut ei suutnud ta ähvardust võtta millegi muuna kui reaalse ohuna. Veelgi enam, naine teadis, et mees vabaneb vanglast 2025. aasta jaanuaris. Ta oli oma kirjas selgelt vihjanud, et kui naine teda enda juurde ei lase, võivad tagajärjed olla surmavad. Kuigi mees oli endiselt trellide taga, oli naise hirm igati põhjendatud. Tema kogemus näitas, et mees ei piirdunud kunagi ainult sõnadega.

Kuigi lähenemiskeeld ja lisakaristus andsid naisele ajutise turvatunde, ei jäänud see kauaks püsima. Peagi hakkasid ilmnema märgid, et mees ei kavatse oma kinnisideest loobuda.

sis naine seejärel vannituppa, süütas tikke ja süttis põlema, tema aga üritas naist päästa. Ta on sellele versioonile kindlaks jäänud tänapäevani.

Mehe jutt oli vastuoluline ning loo detailid muutusid kogu aeg. „Lisaks sellele, et suutsime tõendada, et mees pani naise põlema, õnnestus meil tõestada ka 2015. aastal juhtunu tänu kiirabikaardile ja tunnistajate kirjeldustele,“ lausus Hisko.

Kohus määras mehele karistuseks kuus aastat reaalset vangistus, kuid sellega asi ei lõppenud.

Ähvardav kiri vanglast

Pea neli aastat pärast ränka rünnakut sai naine elada vaikselt ja turvaliselt. Mees oli vanglas, igapäevase hirmu all elamine oli läbi ning elu hakkas tasapisi normaliseeruma.

2023. aasta septembris leidis ta ühel päeval oma postkastist kirja, mis lõi taas kogu tema maailma kõikuma. Kiri oli saadetud Viru vanglast, kus mees karistust kandis, ja juba esimesed read olid ähvardavad. „Aga kas meil

Arvestades mehe varasemat käitumist ja kirja sisu, oli kohus nõus naise kaitseks kehtestama lähenemiskeelu kolmeks aastaks. Selle kohaselt ei tohtinud mees a) läheneda kannatanule lähemale kui 50 meetrit nii isiklikult kui ka avalikes kohtades; b) läheneda naise elukohale lähemale kui 50 meetrit; c) võtta naisega ühendust ükskõik mis viisil – ei telefoni, interneti, sõnumite ega tavaposti teel. Lisaks mõisteti mehele ähvardamise eest veel üks kuu ja 24 päeva reaalset vangistust.

Kuigi lähenemiskeeld ja lisakaristus andsid naisele ajutise turvatunde, ei jäänud see kauaks püsima. Peagi hakkasid ilmnema märgid, et mees ei kavatse oma kinnisideest loobuda.

Kõned vanglast

Kui 2024. aasta lõpus lähenemiskeeld jõustus, hakkas mees juba jaanuaris uuesti proovima temaga ühendust saada. Vanglast tuli järjest kõnesid. Jaanuaris üritas ta naisele helistada kolm korda, veebruaris proovis ta juba seitse korda. Ükski kõne ei läinud läbi, sest

FOTO: ISTOCK

naine oli numbri blokeerinud. Märtsis oli veel kaks katset. Kuigi naine ei vastanud, oli selge, et mees ei olnud oma kinnisideest loobunud.

Kõik märgid viitasid sellele, et kui Jevgeni vanglast välja saab, suundub ta otse naise juurde. Seda ei arvanud mitte ainult naine ise, vaid sama hinnangu andsid ka vanglaametnikud. Enne vabanemist peeti mehega mitu vestlust, kus talle selgitati, et ta ei tohi naise juurde minna, sest lähenemiskeeld kehtib ja ta peab sellest kinni pidama. Teda püüti veenda, anda talle võimalus mõista, et naise juurde minek oleks ohtlik ja keelatud.

„Vanglaametnikud andsid meile sellest loomulikult enne mehe väljasaamist teada. Otsustasime naise elukoha ümbrusesse panna rohkem patrulle, et olla valmis, kui mees peaks ilmuma. Aega oli vähe ja meie võimalused olid piiratud – patrullide väljapanek oli ainus meede, mida seaduse järgi võisime teha. Kõik teadsid, et mees vabaneb peagi, ja kõik märgid näitasid, et ta ei kavatse naist rahule jätta,“ toonitas Hisko.

Hirmud said tõeks

Päeval, mil mees vanglast vabastati, said naise hirmud tõeks. Pelgalt mõni tund pärast Viru vanglast lahkumist läks ta otse naise kodu ukse taha, hoolimata lähenemiskeelust. Naine ise sel ajal kodus ei viibinud. Mees jättis ukse juurde kaks kilekotti oma vang-

Kõik läks

nii,

kuid, vanglast saadetud ähvardusi, korduvaid telefonikõnesid ja nüüd otsest lähenemiskeelu rikkumist –, võeti ta vahi alla.

„Kõik läks nii, nagu me olime kartnud, et läheb. Siiski hoidsime ära hullema ja lähenemiskeelu tõttu oli meil võimalik ta kinni pidada ning kohtult karistust nõuda. Ilma lähenemiskeeluta ei oleks me saanud midagi teha, ning kes seda teab, mis oleks võinud juhtuda,“ lisas Hisko.

Kohus mõistis lähenemiskeelu rikkumise eest mehele kõige karmima karistuse, mis selle puhul saab – ühe aasta reaalset vangistust.

Valmistumine

Mees jätkas ka peale seda vanglast naisele kõnede tegemist. Näiteks juulikuus helistas ta 13 korda, kuid kannatanu number oli kinni. Augustis helistas ta kaks korda, kuid siis ei läinud kõne enam vangla seatud piirangu tõttu läbi. „Siin on seaduse järgi seatud väga selged piirid. Mees teadis, et tema kõned ei jõua naise telefonini, kuid ta jätkas helistamist. Paraku tähendab see, et kuriteo koosseis ei täitu. Kui kõne ei jõua adressaadini, ei arvata seda lähenemiskeelu rikkumiseks. Seetõttu ei saanud me teda nende kõnede eest vastutusele võtta,“ selgitas Hisko.

Kuivõrd mehe suhtumises ei nähtud muutusi, hakkas isikuvastaste kuritegude talitus juba sügisel mõtlema, kui-

nagu me olime kartnud, et

läheb. Siiski hoidsime ära hullema ja lähenemiskeelu tõttu oli meil võimalik ta kinni pidada ning kohtult karistust nõuda.

last kaasa antud isiklike asjadega justkui märgiks, et ta on tagasi ja kavatseb sinna jääda. Seejärel suundus ta poodi, kust ostis endale noa. Pärast seda naasis ta uuesti naise elukoha juurde. Paar tundi hiljem sai politsei teate, et trepikoja ukse juures lamab mees. See oli Jevgeni, kes lebas oma endise naise trepikoja kõrval, ainult 14 meetri kaugusel tema magamistoa aknast. Patrullpolitseinikud viisid ta kainenema. Kui mees oli kaineks saanud, pidasid politseinikud ta kinni. Arvestades kõiki asjaolusid – varasemaid rünna-

das kannatanut kaitsta, kui mees taas vanglast vabaneb. Kõik varasemad juhtumid, ähvardused ja käitumismustrid andsid häirekella, et ilmselt üritab mees uuesti naise juurde minna. „Olime pidevas suhtluses vangla ja prokuröriga. Uurisime, kuidas mehel vanglas läheb, ning käisime temaga ise rääkimas, et selgitada talle, et naise juurde minek ei ole hea idee. Taas olid meil käed seotud, seega üritasime leida viise, kuidas naist kaitsta,“ rääkis Hisko.

Naine oli Hisko meelest väga hirmul. „Ta arvas, et paneb ukse lukku,

hoiab gaasi käeulatuses ja helistab kohe politseisse, kui mees tuleb. Tegelikkus on ju teistsugune, mitte nagu filmis. Patrull ei pruugi jõuda sekundiga kohale – nad võivad olla teisel väljakutsel – ja mees võib talle viga teha juba enne, kui ta jõuab üldse telefonini,“ nentis ta. Arutati erinevaid võimalusi, isegi seda, et naine võiks ajutiselt kolida uude elukohta. Räägiti kohaliku omavalitsusega ja uuriti, kas nende abiga oleks võimalik leida talle uus elukoht, kust mees teda ei leiaks. Kuid naine ei olnud nõus enda kodust lahkuma. „Naise kogu elu on tema praeguses elukohas – sõbrad, kogukond, töö. On arusaadav, et inimene ei soovi enda kodust lahkuda. Ei peakski olema nii, et kannatanu jätab kõik kurjategija pärast maha. Riik peab leidma viisi, kuidas kannatanut kaitsta,“ rõhutas Hisko. Lõpuks õnnestus politseinikel naist veenda, et ta läheks vähemalt mehe vabanemise ajaks tütre juurde. Naine pidi oma elu ajutiselt ümber korraldama, kuna tütar elab teises linnas. „Alguses ta veidi kõhkles, kuna ta oli leidnud just uue töökoha ja kartis, et ei saa töölt vabaks. Käisime isegi naise tööandjaga diskreetselt rääkimas, et ehk saaks naine vabad päevad võtta. Õnneks oldi mõistvad – naisele anti terve nädal vabaks, kuna tööandja oli tema tööga väga rahul. Nii oli ta mehe vabanemise hetkel turvaliselt tütre juures. See oli parim võimalik lahendus säärases olukorras,“ sõnas Hisko. Ainus reaalne võimalus oli paigutada naise kodu lähedusse rohkem patrulle, et ennetada võimalikku ohtu. Mees oli ettearvamatu ja kõik märgid näitasid, et ta ei kavatse naist rahule jätta.

Kõik läks nii, nagu oli arvata

Kui mees teist korda vanglast vabanes, kordus kõik täpselt samamoodi nagu varem. Ta läks otse kannatanu ukse taha, justkui oleks see tema ainus sihtpunkt. Politseinikud olid selleks valmis. Patrullid olid piirkonnas, risk oli teada ja kogemus näitas, et mees ei jäta jonni. Niipea kui teda naise kodu lähedal märgati, peeti ta kinni ja viidi tagasi vanglasse. Seekord ei jõudnud ta ukselegi koputada.

Nüüd käib mehe suhtes uus menetlus ja lootus on, et kohus määrab talle taas lähenemiskeelu rikkumise

Hisko Varese arvates võiks riigil olla programm, kus vägivallatseja saaks uue eluaseme ajaks, kuni lahendatakse varade jagamine.

eest maksimaalse karistuse – ühe aasta vangistust. „See on küll lühike aeg, kuid vähemalt annab see naisele ajutise hingamisruumi,“ lisas Hisko.

Mees pole kordagi kahetsenud ühtegi tegu, ähvardust ega rünnakut. Suurim mure on aga see, mis saab edasi. Lähenemiskeeld kehtib 2027. aasta septembrini. Pärast seda on naine taas kaitsetu. Isegi kui ta taotleb uut lähenemiskeeldu, mida peab naine seekord ise tsiviilmenetluse korras taotlema, ei muuda see fakti, et mees tuleb vanglast välja iga aasta tagant ja võib uuesti midagi sepitsema hakata. „Naine elab teadmisega, et tema elu ei pruugi kunagi olla turvaline. Ta elab hirmus, mis ei kao, sest tema kogemus näitab, et mees ei jäta teda rahule kuni surmani,“ rääkis Hisko.

Lähenemiskeelu valud ja võlud

Sellest kaasusest nähtub väga selgelt, kui oluline on lähenemiskeeld. See ei lahenda kõike, kuid annab vähemalt

mingigi kaitsekihi – aluse, mille rikkumise korral saavad politseinikud sekkuda. Samas on olukordi, kus lähenemiskeeld võib olla isegi ohtlik. „On olnud juhtumeid, kus naine ei taotle-

Selles loos on korraga näha kõik

võimalikud süsteemi nõrkused: ohver peab ise võitlema, ise kolima, ise taotlema ja üksi hirmus elama.

nud lähenemiskeeldu just seetõttu, et ta peitis end uude kohta. Lähenemiskeelu taotlemise korral peab aga avaldama oma elukoha – ja see annaks kurjategijale teada, kuhu ta minna ei tohi, mis tähendab, et ta saab teada, kus ohver elab,“ tähendas Hisko.

Selles loos on korraga näha kõik võimalikud süsteemi nõrkused: ohver peab ise võitlema, ise kolima, ise taotlema ja üksi hirmus elama. Politseinike käed on säärases olukorras seotud. Kurjategija tuleb aga iga paari aasta tagant uuesti välja ja hakkab taas kannatanut terroriseerima. Iga juhtumi puhul tuleb arvestada asjaolusid ning teha lähtuvalt olukorrast valikuid.

Praegu me võitleme tagajärgedega ja üritame üha uuesti süttivat tulekahju kustutada, teades, et me lihtsalt pikendame agooniat. Tänapäeval on meil juba olemas võimalus kehtestada viibimiskeeld 72 tunniks ja see on üks samm õiges suunas. Vahest oleks aeg mõtlema hakata selle peale, kuidas aidata mõlemat osalist, nii kannatanut kui ka vägivallatsejat, et neid üksteisest eraldada. Hisko Varese arvates võiks see olla näiteks programm, kus vägivallatseja saaks uue eluaseme ajaks, kuni lahendatakse varade jagamine.

Barbara Luts PPA pressiesindaja

mu usk inimestesse on vankumatu Anna Pivneva:

Ida-Virumaal sündinud ja kasvanud 39aastane Anna Pivneva töötab ohvriabis vägivallast loobumise toetamise nõustajana.

Kuigi Ida-Virumaa kohta levivad sageli eelarvamused, usub Anna siinse piirkonna inimestesse. Olles terve elu Virumaal elanud, tunneb ta, et keskkond ja inimesed on teda kujundanud selliseks, nagu ta praegu on.

Oma töös on Anna kokku puutunud paljude inimestega, kelle elutee ei ole olnud lihtne. Põhjused võivad olla nii eraelulised kui ka sotsiaalsed, kuid kõiki neid ühendab üks oluline asjaolu: nad on valmis muutuma. Anna on nende inimeste jaoks olemas ja toetab neid sel teekonnal. „Ma usun inimesi isegi siis, kui nemad ise enam endasse ei usu,“ ütleb ta.

Anna töö keerulise taustaga inimestega sai alguse vanglast. „Kuulasin inimeste lugusid ja püüdsin mõista, mis on neid viinud sinnamaani, et nad on jõudnud vanglasse. Need ei olnud lihtsad lood,“ avab Anna tausta ning lisab, et huvi inimesi aidata on kasvanud iga päevaga.

Ühel hetkel tegi elu omad korrektuurid ning Anna jättis vanglatöö seljataha. Edasine tee viis teda tööle sisekaitseakadeemiasse, erasektorisse, töötukassasse ja haridussüsteemi. Kuigi

need valdkonnad on kõik väga erinevad, olid Anna ümber inimesed, kelle elus oli palju valu, segadust ja raskeid valikuid.

Töötukassas puutus Anna kokku paljude inimestega, kelle elu oli ummikusse jooksnud ning kes ei näinud enam väljapääsuteed. Ta soovis neid rohkem aidata. „Tundsin, et pelgalt teadmiste jagamisest ei piisa. Mul oli neile midagi enamat pakkuda – elukogemust ja siirast usku sellesse, et kunagi ei ole hilja muutuda ja oma elus uusi valikuid teha.“

On vaja lasta inimesel end tühjaks rääkida

Kui sageli arvatakse, et ohvriabisse pöörduvad ainult ohvrid, siis töötab Anna just vägivallakäitumisega inimestega. Ta saab oma töös ühendada kogemuse, teadmised ja väärtused, aidates inimesi, kes seda kõige rohkem vajavad.

Anna töö jaguneb Ida- ja Lääne-Virumaa vahel. Kõik tööpäevad on erinevad ning rutiini tema töös ei teki. „Minu töö tuum on kuulamine, aga mitte ainult. Sama oluline on ka suunamine, peegeldamine ja uute käitumisviiside õpetamine,“ kirjeldab ta ja lisab, et see sunnib teda ennastki pidevalt õppima ja arendama. Tööpäevad algavad sageli taskuhäälingute kuulamise või psühholoogiaraamatute lugemisega.

Tihti jõuavad inimesed Anna juurde prokuratuuri, politsei või kohaliku omavalitsuse kaudu. Üha enam on neid, kes otsivad ise abi enne, kui olukord süveneb ja keegi tõsiselt viga saab. Paljudel inimestel on keeruline elulugu ning puuduvad turvalised ja toetavad eeskujud.

Mõni lugu poeb rohkem hinge kui teised. Anna tunnustab kõiki, kes on astunud esimese sammu ja otsustanud katkised mustrid murda. Tema sõnul on äärmiselt oluline lasta inimesel end

tühjaks rääkida. „Inimesed otsivad turvatunnet, et neid kuulatakse ja nähakse inimesena, mitte ei hinnata nende tegude põhjal. Minu ülesanne on näidata, et muutus on võimalik, kui inimene ise seda soovib.“

Sageli tullakse nõustamisele eeldusega, et nõustajal on kõik vastused olemas. Tegelikult on probleemid enamasti palju sügavamad. Esilekerkivad teemad on suhted, emotsioonidega toimetulek, mehe ja naise rollid ning lapsevanemaks olemine.

„Aitan inimestel enda sisse vaadata ja mõista, miks nad on sellises olukorras, ning leida tee edasi. Kui inimene on valmis astuma sammu parema tuleviku poole, saame meie teda toetada ja vajaduse korral edasi juhtida.“

Inimesed kannavad endaga kaasas suurt pagasit, mille ohvriabi kabinetis vaikselt avavad. Palju on seal valu, viha ja kurbust, mis paneb neid oma käitumisega teistele haiget tegema. Kõige raskem on Anna sõnul näha inimest, kes mõistab, et muutust on vaja, kuid valikud on keerulised ja ohverdada tuleb ühel või teisel moel.

Anna nendib, et on olnud nii positiivseid ja üllatavaid vestlusi kui ka neid, mis kulgevad raskelt. „Ma saan kuulata, suunata, anda vajalikke tööriistu ja olla inimese jaoks olemas, kuid lõpliku otsuse teeb ikka inimene ise. Võib-olla ei ole ta veel valmis, vaid tuleb nädala pärast tagasi. Ka siis on hästi.“ Eriliselt meeldejäävad on jutuajamised, kui inimesed jagavad aastaid hiljem enda elus toimunud muutusi.

Lastelt võetakse ära

lapsepõlv

Ühiskonnas on levinud arusaam, et vägivald on eelkõige füüsiline. Õigupoolest on vägivald palju laiem mõiste ja hõlmab ka vaimset, emotsionaalset ja materiaalselt vägivalda. Mida rohkem sellest räägitakse, seda teadlikumaks inimesed muutuvad ning hakkavad oma suheteski märkama mustreid, mida varem ei osatud vägivallana tõlgendada.

Aina rohkem jõuab Anna töölauale juhtumeid, kus osalised on laps ja tema vanem. Nooremad lapsed ei pruugi veel mõista, kas tegu on vägivallaga, kuid vanemaks saades kasvab nende teadlikkus. Lastega seotud lood lähevad nõustajale eriti hinge. „Lapsevanemana tean,

kui tähtis on vanema eeskuju. Lapse turvatunne, eneseväärikus ja arusaam suhetest kujunevad suuresti selle põhjal, mida ta kodus näeb ja kogeb. Kui laps jääb oma murede ja tunnetega üksi, jätab see paratamatult jälje.“

Keskkond, kus on pidev alkoholitarvitamine, pinged ja vägivald, loob lapsele arusaama, et säärane eluviis on normaalne. Kui üks vanem teist alandab või väärkohtleb, võib see lapse jaoks muutuda harjumuspäraseks. „Lastelt võetakse ära lapsepõlv. Kodu peaks olema kõigile inimestele, aga eelkõige lastele turvaline paik, kus saab lihtsalt olla laps.“

Üha enam on neid, kes otsivad ise abi enne, kui olukord süveneb ja keegi tõsiselt viga saab.

„Lapsed saavad aru, et vanema käitumine ei ole vastuvõetav, ning on valmis enda eest seisma. Niisamuti on positiivne näha, et lapsed on aina julgemad ning annavad sellistest juhtumitest teada. See näitab selgelt, et nad mõistavad vägivalla olemust ning oskavad abi otsida,“ jagab Anna enda mõtteid ning loodab, et ühel hetkel julgevad kõik abi küsida. Nõnda katkestatakse vägivallamustrid ning luuakse turvalisem keskkond uutele põlvkondadele.

Vägivallatsejad nimetavad tihti konflikti juurpõhjusena alkoholi. Üht-

Pildid aitavad inimestel vaikselt enda pagasit avada.

lasi kipuvad nad oma käitumist õigustama sellega, et teine pool provotseeris. Anna väitel tasub seda laadi olukordades tuua fookus tagasi inimese enda vastutusele – kui alkoholitarbimine on justkui kõigi halbade otsuste põhjus, siis tuleb küsida, miks seda valikut ikka ja jälle tehakse ning alkoholi tarvitamist jätkatakse.

„Kui inimene ütleb, et teda provotseeriti, siis on minu ülesanne juhtida teda mõtlema oma käitumisele. Inimene ise on see, kes valib, kuidas ta olukorrale reageerib, ning peab selle eest ka vastutama. Meie vestlus ei ole kunagi süüdistav, vaid me analüüsime koos, mis on niisuguse reaktsiooni taga, kas väsimus, rahulolematus, sisepinged või rahuldamata vajadused.“ Anna vastuvõtule on tulnud neidki, kes ütlevad ausalt: „Ma ei tea, miks ma seda tegin, aga ma ei taha seda enam kunagi korrata.“ Anna arvates on vägivald õpitud

Anna Pivneva sõnul on äärmiselt oluline lasta inimesel end tühjaks rääkida.

käitumine ja kõike, mis on õpitud, saab ümber õppida. „Vägivallamustrist on võimalik lahti murda, kuid see ei ole lihtne ega kiire protsess. See vajab aega ja kannatust. Me räägime inimesega tema tunnetest ja vajadustest ning loome seeläbi turvalise keskkonna, kus ta saab end avada. Kui see samm on tehtud, siis julgeb inimene võtta vastutuse ning olla valmis muutusteks.“

Nõustaja ei tee saladust sellest, et kõigile säärane teenus ei sobi. Ta toob näiteks raskete vaimsete probleemidega inimesed, kes vajavad sellisel juhul teistsugust ja spetsiifilisemat abi. Anna sõnul saavad nad aidata neid, kes on valmis oma käitumist päriselt muutma.

Nõustaja teadmisi läks vaja ka abipolitseinikuna

Anna tegutses abipolitseinikuna ligi üheksa aastat ning selle aja jooksul oli tal korduvalt olukordi, kus ta sai politseitöös rakendada enda erialaseid teadmisi ja oskusi. See andis talle väärtusliku kogemuse, mida ta senini kõrgelt hindab.

Ühe näitena toob ta loo ajast, mil käis koos piirkonnapolitseinikuga kodukülastusel. Prokurör oli suunanud inimese ohvriabi nõustamisele, kuid mees sinna ei ilmunud. „Kuna olin ka varem kodukülastusi teinud, ei olnud see minu jaoks midagi uut. Üllatus oli aga suur, kui ukse peale ilmus mees, kes

oli varem minu juurde nõustamisele tulemata jätnud. Vestluse käigus rääkis ta meile, et on suunatud ohvriabisse, kuid ei ole seni leidnud võimalust nõustajaga kontakti võtta. Vaatasin talle otsa ja ütlesin, et praegu on ideaalne võimalus see samm ära teha.“ Mees sõnast, härga sarvest, sest Anna juurde nõustamisele ta ka päriselt läks.

Õppenõustaja töö viib kokku paljude noortega

Ohvriabis töötamise kõrval on Anna südameasjaks keerulise taustaga noored. Paralleelselt õppenõustajana töötamine viib ta kokku paljude noortega.

Vaatasin talle

otsa ja ütlesin, et praegu on ideaalne võimalus see samm ära teha.

Anna õpib praegu magistriõppes pedagoogikat, et ammutada uusi teadmisi ning teha oma tööd veel paremini ja teadlikumalt. Ta iseloomustab end inimesena, kes kliendi tegudest olenemata ei hinda ega sildista, vaid otsib alati uusi võimalusi abistada.

Anna akusid laevad tema tütar ning kodus ootavad koerad ja kassid. Tema sõnul hoiavad nad teda tasakaalus ning

tuletavad meelde, kui oluline on hoolivus ja kohaolu väljaspool tööd. Lisaks meeldib talle lugeda raamatuid, käia spaas ja nautida elu. Anna räägib, et on jõudnud oma elus kohta, kus ta ei otsi enam tasakaalu, vaid loob seda teadlikult iga päev ise. „Kõige tähtsam on olla enda vastu hell ning hoolida endast samamoodi, nagu hoolin oma kõige lähedasematest.“

Ta ei varja, et käib ise psühholoogi juures, sest ei saa aidata teisi, kui ollakse iseendaga pahuksis. „Alguses oli raske tööpäeva lõpus uks sulgeda ja mitte enam juhtumitele mõelda. Seetõttu ongi väga vaja tugivõrgustikku, olgu selleks psühholoog, töönõustaja, sõbrad või keegi muu,“ lausub Anna ning lisab, et nüüd on ta piisavalt eneseteadlik ning oskab eristada töö- ja eraelu.

2025. aastal tunnustas justiits- ja digiministeerium Annat vägivallaennetuse tunnustusauhinnaga. Teda iseloomustatakse kui väga head kuulajat, kes oskab rahulikult ja tähelepanelikult jõuda selleni, mis vägivaldse käitumise taga peitub. Tööl vägivalla toimepanijatega on perevägivalla ennetamisel oluline roll. Kuigi Anna töö keskendub eelkõige toimepanijatele, hoiab ta alati silme ees kõige tähtsamat – ohvrite turvalisust.

Vaikimine toidab vägivalda

Vägivald ei teki kunagi tühja koha pealt. Sageli on see seotud oskamatusega toime tulla pingete, emotsioonide ja suhetega. Mida rohkem me ühiskonnas sellest räägime, seda enam kasvab inimeste teadlikkus. Anna meelest peame paremini mõistma, mis on vägivald ja kuidas seda ära tunda. Ainult nii suudame märgata ohumärke ja need peatada, enne kui oht suuremaks paisub. Tihti ei julge inimesed ise abi küsida, mistõttu on suur kaal kõrvalseisjatel. „Sageli piisab vaid ühest inimesest, kes astub juurde ja küsib, kuidas sul päriselt läheb. See võibki olla muutuse algus.“ Anna rõhutab, et oma muredest rääkimine ei näita nõrkust, vaid vastupidi. „On äärmiselt oluline, et inimene ei jääks oma murede ja mõtetega üksi. Vaikimine hoiab mustreid elus, rääkimine annab võimaluse neid muuta.“

Pirjo Neissaar PPA pressiesindaja

FOTO: REELIKA RIIMAND

Patrullikogemus et abi vajavad paljud

näitas,

Meepurk laual

jääb patrulliööd meenutama.

Politsei, tervishoiusüsteemi ja ohvriabi koostöö ei ole kunagi olnud pelgalt tehniline küsimus, vaid see põhineb inimestevahelisel usaldusel, vastastikusel arusaamisel ja valmisolekul näha maailma kellegi teise vaatenurgast. Just niisugusest vajadusest kasvasid välja kaks katseprojekti, mis viisid politsei patrullautosse nii ohvriabi nõustajad kui ka kiirabitöötajad. Töövarjutamine võimaldab meil üksteist sügavamalt mõista, et üheskoos veelgi paremat abi pakkuda.

Üks kiirabitöö varjutamise projekti eestvedajatest Piia Osula võtab projekti tuuma kokku: „Kõik, mida me politseis teeme, viib lõpuks samade järelduste ja probleemideni. Enamasti on kõige aluseks just sotsiaalsed probleemid.“

Politsei esmareageerijad puutuvad iga päev kokku olukordadega, kus inimese aitamiseks tuleb ta viia haiglasse. Kiirabitöötajad on politsei jaoks ühed

Eelmise aasta lõpus korraldati paralleelselt kaks katseprojekti kiirabi ja ohvriabiga, et paremini mõista üksteise töö eripära ning arendada koostööd.

tähtsamad partnerid, kuid tihe koostöö ei tähenda alati sujuvat koostööd. „Meil on väga palju halle alasid või läbirääkimata kohti, miks me mingeid olukordi just nii lahendame. Mõlemad vaatavad sageli neid oma mätta otsast ja me üritame leida lahendusi, kuid tihti jookseme üksteisega kokku,“ sõnab Piia.

Kui üks pool ei näe teise töö eripära, on raske mõista, miks midagi tehakse just nii. Koostöö ei ole üksnes ühine tööülesanne, see on ühine arusaam sellest, mis on eesmärk ja kuidas selleni jõuda. Piia ammutas projektiks inspiratsiooni Ida prefektuuri algatusest parandada koostööd kohalike haiglatega joobekontrollide puhul. Ta meenutab, et nad selgitasid välja, kus probleemid on ja millest need tekivad. „Kuna nende projekt on läinud väga edukalt, siis tuli mõte seda laiendada, kuna sarnased mured on terves Eestis.“

Sama loogika viis ohvriabi katseprojektini. Eestvedaja Martin Kreitsmani

sõnul sai koostööprojekt esimese tõuke traagilisest Nõo juhtumist. „Tahtsime pühade ajal luua eripatrullid, et lähisuhtevägivalla sündmustele reageeriksid politseiametnikud ja ohvriabitöötajad koos.“ Lähisuhtevägivalla juhtumid on keerulised ja emotsionaalsed ning nõuavad tundlikku käsitlust. Kannatanutel on ohvriabitöötajatega tihtipeale lihtsam suhestuda.

Politseitöö varjutamine tegi arstist abipolitseiniku

On ameteid, kus vahetuse alguses juuakse kohvi ja tehakse nalja. Samal ajal on ameteid, kus vahetuse alguses vahetatakse infot nii, et iga sõna võib hiljem määravaks osutuda.

PERHi erakorralise meditsiini töötajatele, kes politseipatrulli varjutama läksid, sai see vahe üsna kiiresti selgeks. „Mulle avaldas muljet, kui struktureeritud ja põhjalik on patrullpolitseinike

Arstide ja õdede tööd varjutas ka PPA meedik.

vahetuse algus,“ ütleb erakorralise meditsiini arst resident Ralf Raava. See ei olnud lihtsalt tööpäeva algus, see oli häälestumine tundmatule.

Patrullis käimine aitas PERHi töötajatel teravamalt mõista seda poolt sündmusest, mis EMOs sageli varju jääb. Kui haiglasse tuuakse inimene otse sündmuskohalt, ei teadvustata alati, millest olukord alguse sai. Patrullis nähti aga kogu eellugu – segadust, vastupanu, hirmu, alkoholi ja lahti harutamata emotsioone –, millega on vaja toime tulla enne, kui inimene saab üldse turvaliselt abi vastu võtta.

Erakorralise meditsiini õde Angela Blum tunnistab, et varjuna kaasa sõites tekkis tal korduvalt tunne, nagu oleks ta sattunud ihukaitsjatega sündmuste keerisesse. Väljakutseid on palju, patrulle vähe ja iga sündmus tähendab lisaks kohapealsele tegutsemisele ka pikka dokumenteerimist.

Üks peamisi kokkupuutepunkte politsei ja EMO vahel on joobetuvastus. Seal põrkuvad kaks maailma: politsei vajadus menetleda ja haigla argipäev.

„Meie vaatest on need patsiendid ma-

dala astmega triaažikategoorias ning me saame nendega tegeleda alles pärast seda, kui teised vältimatut sekkumist vajavad patsiendid on abi saanud,“ lausub Ralf. See tähendab pikki ooteaegu, raisatud ressursse ja arusaamatust mõlemal pool ust.

Ometi ei jää sellest kogemusest õhku vastandumist. Vastupidi – töövarjutamine muutis paljutki arusaadavamaks. „Meie töötajate suurim probleem on üksteise vastu peetav vimm, kuna üks või teine raiskab aega või venitab liialt kaua. Sellest on kujunenud mingisugused eelarvamused ja mõru suhtumine. See projekt aitas mõista, et asju saaks lahendada rahulikult ja mõistvalt,“ sõnab Angela. Sama kinnitab EMO arst Elise Naggel, kelle jaoks oli silmi avav näha politseinike empaatiat, vaikivat omavahelist mõistmist ja suutlikkust teha otsuseid sõnagi lausumata.

Sümbol, mis sellest kogemusest alles jäi, on väike meepurk. Selle sai Elise politseiametnikult pärast patrullis osalemist: lihtne, kuid tähenduslik kingitus. „Pole raatsinud siiani seda avada,“ muheleb ta. Meepurk jäi laua-

Erakorralise meditsiini neljanda aasta arst resident Ralf Raava võttis endaga kaasa hulga väärtuslikke kogemusi.

le meenutuseks sellest ööst, kogemusest ja mõistmisest, mis patrullautos sündis. Üsna pea pärast patrullis käimist sai temast ka abipolitseinik.

Osalistele on eriti eredalt meelde jäänud Hiltoni hotelli ees agressiivsete joobes inimeste ohjamine, mis nõudis mitut patrulli, samuti Ülemiste keskuse plahvatus, kui inimesi saadeti hoonest välja ja pinget võis noaga lõigata. Muidugi jäävad osalised meenutama väiksemaid asju, näiteks salapärane prügiloopija, kes otsustas korteriakent prügikastina kasutada.

Esmane kontakt loeb

Teine katseprojekt viis politseipatrulli kõrvale ohvriabitöötajad. Põhja piirkonna ohvriabi spetsialistide kogemus näitas, et sageli ei peitu sündmuse raskus esmapildis ning nähtav ei pruugi olla see, mis kõige rohkem haiget teeb. Piirkondliku ohvriabi põhja piirkonna juhtivspetsialist Mari Liis Mölder, kellel on ka politseitöö taust, märkas patrullis taas, kui läbimõeldult ja professionaalselt väljakutseid lahen-

datakse. Tema väitel paistis eriti silma välijuhi roll ja meeskonna hoidmine. „Samal ajal oli sündmuste käigus tajutav hea tasakaal nii politseile omase konkreetsuse kui ka inimliku ja hooliva käitumise vahel,“ lisab ta.

Lähisuhtevägivalla juhtumile reageerides keskendus patrull toimepanijale ning ohvriabitöötaja jäi kannatanu juurde. Tänu sellele sai ohver abi ja toe kätte kohe sündmuskohal, mitte alles hiljem, kui esmane šokk on möödumas, kuid tegelik raskus alles hakkab välja joonistuma.

Peaspetsialist Maili Uustalu kogemus kinnitas, et ohvriabi spetsialisti nähti partnerina. „Patrullid arvestasid minuga ning küsisid enne ühele väljakutsele sõitmist isegi üle, kas ma tunnen end turvaliselt kaasa tulema.“ Lähisuhtevägivalla juhtumite korral anti talle teadlikult ruumi rääkida kannatanuga ning selgitada, mis on ohvriabi ja mis on edasised võimalused. „Just sellest esmasest usalduslikust kontaktist sõltub tihti seegi, kas kannatanu usub, et abi on olemas, ja kas ta julgeb hiljem seda vastu võtta,“ nendib Maili.

Piirkondliku ohvriabi põhja piirkonna peaspetsialist Liilia Kesküla

rõhutab, et ohvriabi pilgu läbi on üks suurimaid õppetunde see, kui petlik võib olla esmane mulje. „Väliseid vigastusi ei pruugi olla ja ka osalised ise ei tarvitse toimunut vägivallana defineerida. See aga ei tähenda, et vägivalda ei ole olnud.“ Alles rahulikus ja usalduslikus kontaktis, kus inimesel

Varajane sekkumine vähendab üksijäetuse tunnet ja suurendab tõenäosust, et abi jõuab inimeseni õigel ajal.

on tekkinud turvatunne, võib ilmneda juhtunu tegelik ulatus ja raskus. Traumareaktsioon võib varjata nii tundeid kui ka valmisolekut otsida abi.

Tähtis oli olla kohal, kuulata, toetada ja aidata inimesel jõuda seisundisse, kus ta suudab lõpuks juhtunust rääkida. Mõnel juhul tähendas see saatmist kriisiabikeskusesse, turvalise ööbimiskoha leidmist või lihtsalt rõhutamist, et inimene ei ole oma olukorras üksi.

Ohvriabi numbrites

l Piirkondlikud ohvriabitöötajad tegelesid eelmisel aastal 4544 juhtumiga, nõustades 3461 inimest 5328 korral.

l 64% juhtumitest tuli politseist, 26% olid otsepöördumised ja 10% jõudis mujalt.

l 80% nõustatutest olid naised.

Allikas: Sotsiaalkindlustusameti aastaraamat 2025

Kriisiseisundis ei pruugi inimene suuta ise abi otsida ega isegi mõista, et ta seda vajab. Varajane sekkumine vähendab üksijäetuse tunnet ja suurendab tõenäosust, et abi jõuab inimeseni õigel ajal.

Koostöö järele on selge vajadus

Need kaks katseprojekti näitasid selgelt, et koostööd partnerasutustega on vältimatult vaja. Politsei, tervishoiu ja ohvriabi töö põimub iga päev ning just seetõttu on vaja üksteise rolle, piire ja võimalusi päriselt mõista. Vahetu kogemus patrullis tõi nähtavale nii süsteemsed kitsaskohad kui ka toimivad lahendused, mida dokumentidest või aruteludest alati ei paista. Just niisugune praktiline kokkupuude aitab mõista, kus ja kuidas saaks koostööd tõhustada ning millised muutused annaksid kõige enam väärtust abivajajale. Mõlema katseprojekti positiivse tagasiside tõttu kaalutakse tõsiselt, mis kujul seda laadi projekte edaspidigi korraldada.

Rauno Uusleer PPA pressiesindaja

Patrullpolitseinike varjutamas käinud Angela Blum tunnistab, et projekt aitas paremini mõista seda, mis haiglas töötades nägemata jääb. FOTO:

„Jään haige lapsega koju ainult siis, kui sa mulle maksad“

Investor ja rahatarkuse eestkõneleja Kristi Saare on võtnud enda südameasjaks rääkida avalikult majanduslikust vägivallast ja ohumärkidest suhetes ning kuidas neid aegsasti ära tunda.

Kristi postkasti jõuavad meeste ja naiste lood, millest joonistub selge muster sellest, kui kergesti võivad rahaasjad paarisuhtes muutuda kontrolli ja sõltuvuse võrguks ning kui keeruline on sealt välja murda.

Majanduslik vägivald ei paista kohe välja

Majanduslik vägivald ei jäta sinikaid. See ei karju, ei pauguta uksi ega lõhu taldrikuid. Sageli hiilib see vaikselt ligi ning peidab end tegude taha, mis paistavad esmalt hoolivad – kuni ühel hetkel avastab ohver, et tal pole enam kontrolli ei oma raha, otsuste ega elu üle. „Majanduslik vägivald ei ole konkreetne tegu, vaid paljude väikeste asjade kogum,“ ütleb Kristi. Nende ühisnimetaja on kontroll: ühelt inimeselt võetakse ära õigus otsustada oma raha ja elu üle. „See algab tavaliselt märkamatult. Ega keegi ei ütle kohe kolmandal kohtingul, et võta nüüd kiirlaenu ja

anna raha mulle. Esialgu jäetakse mulje hoolimisest – jää sina koju ja las ma hoolitsen su eest.“

Seejärel hakkavad ligi hiilima esimesed ohumärgid. Miks sa nii palju kulutad? Kas see oli ikka mõistlik ost? Kas sa oskad piisavalt hästi rahaga ümber käia? Lõpuks võib olukord jõuda sinnamaani, et partner nõuab ligipääsu teise pangakontole ning keelab tal minna tööle ja otsustada enda igapäevaste kulutuste üle.

„Eriti haavatav hetk on lapse sünd. Kui üks vanematest jääb koju ja tema sissetulek väheneb või kaob, võib tasakaal suhtes muutuda. Minuni on jõudnud lugusid paljudelt naistelt, kes saavadki oma kaaslastelt n-ö taskuraha ning võivad kulutada täpselt nii palju, kui neil lubatakse,“ kirjeldab Kristi.

Sageli hakkavad asjad veel rohkem kreeni vedama siis, kui vanemahüvitis lõppeb. „Kui naine tahab lapsega kauem kodus olla, siis on see tema probleem ja miks peab mees midagi panustama. Paljud naised on sunnitud

välja võtma oma säästud või investeeringud lihtsalt selleks, et toime tulla.“

Kui hoolimisest saab kontroll

Mõni lugu tundub esmapilgul uskumatu. „Mulle kirjutas üks naine, et tema mees oli nõus haige lapsega koju jääma ainult siis, kui naine talle selle eest maksab. See on selge näide selle kohta, et partner haarab pahatahtlikult kontrolli ja kasutab ära haavatavat olukorda, kus üks peres sõltub teisest rahaliselt,“ selgitab ta.

Teistes lugudes on kontroll rohkem peidetud. Suhtes tehakse justkui pere hüvanguks ühiseid otsuseid, kuigi tegelikult sünnivad need surve all. „Näiteks soovitab partner kodus remonti teha, aga laenu võtku naine, mehel pole praegu võimalik. Laenu tagasimaksmise kohustus jääb aga ainult ohvri õlgadele.“

Mõnikord minnakse isegi veel kaugemale ning survestatakse kannatanut võtma välja oma pensionisambaid, et

Kristi Saare postkasti jõuavad alatihti meeste ja naiste lood sellest, kui märkamatult võivad rahaasjad paarisuhtes muutuda kontrolli ja sõltuvuse võrguks.

katta jooksvaid kulutusi või mehe tehtud otsuseid. „See tähendab, et inimene kaotab peale kindlustunde ka osa oma tulevikust,“ nendib Kristi.

Majanduslik vägivald ei alga alati täiskasvanueas. „Mõni naine mõistis alles aastaid hiljem, et tema esimene armastus teismeeas oli juba kontrolli algus. Näiteks 14–16aastased neiud, kes tulevad keerulistest peredest ning kelle jaoks näib vanema poisi juurde kolimine pääseteena. Samal ajal jääb neil keskkool lõpetamata ning vaikselt rajatakse vundamenti, kus rahaliselt sõltutakse täiesti teisest inimesest.“

Majanduslik koorem, mis jääb ainult ühe kanda

Enamjaolt näeme lugusid, kus üks pool haarab kontrolli teise sissetuleku ja kulutuste üle. Ent ette tuleb neidki olukordi, kus mees keeldub tööle minemast ja paneb kogu majandusliku vastutuse naise õlgadele.

„Üks naine kirjeldas olukorda, kus

tema partner keeldus tööle minemast. Mitte seetõttu, et tööd poleks olnud, vaid seepärast, et ükski töö ei olnud tema jaoks piisavalt vääriline. Ta veetis päevi kodus, samal ajal kui naine käis tööl, maksis arveid ja mehe laene ning pidas üleval kogu peret.“

„Niisugusest seisust ei ole lihtne välja astuda,“ lausub Kristi. „Kui on ühine elamine, siis ei saa öelda, et mingu teine ära. Ja ega ta ei lähe ka. Olen näinud naisi, kes lõpuks jätavadki oma kinnisvara maha ja alustavad elu otsast

siis tekivad probleemid ning partner muutub kaitsvaks, solvub või hakkab süüdistama, on see selge ohumärk ning suhe tuleks lõpetada.“

Miks inimesed ära ei lähe?

Sest nad arvavad, et viga on neis

Majanduslik vägivald sööb enesekindlust. Aastate jooksul korrutatakse, et teine ei saa rahaasjadega hakkama, on vastutustundetu ega oska planeerida.

Üks naine kirjeldas olukorda, kus tema partner keeldus tööle minemast. Mitte seetõttu, et tööd poleks olnud, vaid seepärast, et ükski töö ei olnud tema jaoks piisavalt vääriline.“

peale üksnes selleks, et minema saada.“

Kristi rõhutab, et rahaasjadest tuleb rääkida suhte algusfaasis, kui kõik tundub alles ilus ja helge. „Kui juba

Lõpuks hakkab inimene seda uskuma. Asja teine tahk on süütunne. Paljud ohvrid usuvad, et nad on ise süüdi, et säärasesse olukorda on sattunud. Kristi

Kristi väitel on esimene tähtis samm kontrolli saavutamine ja suhtest väljumise plaani koostamine.

toonitab, et vastutus on alati vägivallatsejal. „Inimestel tekib kurnatuse ja lootusetuse tunne. Nad teavad, et tahavad ära minna, aga neil ei ole ressurssi. Ja kui mängus on lapsed, muutub kõik veel keerulisemaks.“ Tihtipeale kardetakse füüsilise vägivalla süvenemist.

„Veel mõni aeg tagasi oli Eestis võimalik nime ja isikukoodi alusel leida inimese koduaadress. Vägivaldsest suhtest lahkunud naised ei julgenud endale isegi kodu osta, sest nad teadsid, et partner võib nad üles leida ja ukse taha ilmuda.“ Kuigi seadused on muutunud, näitab see hästi, kui sügavale majandusliku vägivalla juured ulatuvad ning miks inimesed sageli vägivaldsesse suhtesse naasevad.

Paljud, kes mulle on kirjutanud, soovivadki kelleltki välist kinnitust, et see, mis nendega toimub, ei ole normaalne,“ märgib ta.

Kuidas alustada teed välja?

Majanduslikult vägivaldsest suhtest lahkumine on pikk ja hirmutav teekond, kus tuleb väikeste sammudega liikuda, et pusletükid hakkaksid paika loksuma. Ilma tugivõrgustikuta võib sellest august väljaronimine ja iseseisvuse taastamine võtta aastaid.

Kristi väitel on esimene tähtis samm kontrolli saavutamine ja suhtest väljumise plaani koostamine. „On vaja luua

On vaja luua endale eraldi pangakonto, muuta paroolid ning hakata koguma väikeseid sääste. Kui teisiti pole võimalik, siis tuleb sularaha anda kasvõi sõbranna kätte.

Kristi sõnul pole paljudel naistel piisavat tugivõrgustikku, kelle poole pöörduda. „Tihti eemaldutakse majandusliku vägivalla ajal sõpradest ja pereliikmetest ning inimene tunneb, et on ühiskonnast välja lõigatud. Tal on häbi kirjutada sõbrale, kellega pole aastaid suhelnud, ning tunnistada, et vajab abi.

endale eraldi pangakonto, muuta paroolid ning hakata koguma väikeseid sääste. Kui teisiti pole võimalik, siis tuleb sularaha anda kasvõi sõbranna kätte. Oluline on, et keegi teine ei pääseks kannatanu rahale ligi,“ selgitab ta.

Seejärel tuleb mõelda praktilistele lahendustele: kust leida sissetulek ja

Punased lipud, mida ei tohi eirata

Kristi sõnul on hulk märke, mis peaksid häirekella lööma:

l partner takistab sul tööl käimist;

l partner nõuab ligipääsu sinu pangakontole;

l partner võtab ära su raha ja pangakaardi;

l partner kritiseerib iga ostu;

l partner teeb suuri rahalisi otsuseid sinu eest;

l partner kulutab ise vabalt, kuid sinu kulutusi nimetab vastutustundetuks;

l partner takistab sul õppida, areneda või investeerida;

l partner survestab võtma laene või pensionisammast välja;

l partner keelab sul suhelda lähedastega või käia väljas;

l partner teeb ebameeldivaid kommentaare su kulutuste kohta ka teiste ees.

elamispind. „Paljud inimesed tahavad lahkuda, aga neil ei ole kohta, kuhu minna, ega raha, et üürida uut kodu. Isegi osakoormusega töö võib olla päästerõngas, et iseseisvus taastada.“

„Kodust lahkudes peab arvestama seda, et üürikorteri jaoks on vaja tavaliselt ühe kuu tagatisraha, esimese kuu üüri ja maakleritasu. Ideaalis võiks olla kogutud vähemalt ühe kuu jagu elamisraha, et lahkumine oleks lihtsam ning tekiks väike säästupuhver,“ annab Kristi nõu.

Vägivaldsest suhtest lahkumise korral etendab oma osa tugivõrgustik. „Raha kogumine ning lahkumiseks õige hetke ootamine võib võtta aega ja kujuneda ohtlikuks. Kui on võimalik, siis tuleb küsida abi lähedastelt, et koguda üüriraha, leida ajutine elamispind või sisustada uus kodu,“ märgib Kristi.

„Teine pool on vägivaldse suhte jooksul tekkinud võlad ja vaimse tervise probleemid. Ka sellega ei pea üksi hakkama saama. Võlanõustajad, sotsiaaltöötajad ja vaimse tervise eksperdid aitavad leida lahendusi, mida inimene ei pruugi ise näha. Alati saab abi naiste tugikeskustest. On vaja oma elu uuesti üles ehitada, taastuda rahaliselt ning võtta taas kontroll enda ja oma otsuste üle,“ lisab ta.

Britta Johanna Annom PPA pressiesindaja

FOTO: ERAKOGU

Uut kirjandust

Security studies: an introduction

Toimetanud

Paul D. Williams, Matt McDonald London; New York (N.Y.): Routledge, 2023

Tegemist on laiapõhjalise ja hästi struktureeritud sissejuhatusega julgeolekuuuringute kesksetesse käsitlustesse ja mõistelistesse raamistikesse. Raamatus on tutvustatud klassikalisi ja nüüdisaegseid julgeolekuteooriaid, vaadeldes nii riigikeskseid kui ka kriitilisi ja laienevaid julgeolekumõisteid. Autorid on teoreetilised arutelud sidunud päevakajaliste teemadega, nagu terrorism, relvakonfliktid, küberturvalisus ja kliimajulgeolek. Käsitlus on selge ja didaktiline, sobides eriti hästi õpikuks, kuid pakkudes väärtuslikku tervikpilti ka laiemale huviliste ringile. Raamatut võivad lugeda kõik, kes soovivad paremini mõista tänapäevaseid julgeolekuprobleeme rahvusvahelises ja ühiskondlikus kontekstis.

Partnerasutuste

ootused Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku magistriõppele: uuringu raport

Anne Valk, Mairit Kratovitš, Riina Kerner, Külli Saluste Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2025 Uuringu raportis on antud põhjalik ülevaade, kuidas Sisekaitseakadeemia partnerasutuste töötajad tajuvad magistriõppe vajalikkust, väärtust ja arengusuundi. Küsitluse ning sisuanalüüsi tulemustele tuginedes on käsitletud nii õppimisvalmidust, motivaatoreid kui ka takistusi, mis mõjutavad magistriõppesse asumist ja selle lõpetamist. Eraldi tähelepanu on pööratud paindliku õppekorralduse, mikrokraadide ning tööandjapoolse toe rollile elukestvas õppes. Raportis on esile toodud see, mida oodatakse Sisekaitseakadeemia õppekava sisust, õppejõududelt ning magistritöö juhendamisest muutuvas julgeolekukeskkonnas. See on väärtuslik lugemisvara kõigile, keda huvitab kõrghariduse seos tööelu vajaduste ja organisatsioonide strateegilise arengu toetamisega.

Kriisikommunikatsiooni käsiraamat

Uku Arold, Tuuli

Härson, Merike Jürilo, Argo Kerb, Kaie Konga, Ilona Leib, Kersti

Luha-Räim, Katerina Mudarissova, Tiina

Naarits-Linn, Olga Onton, Harrys Puusepp, Erik Roose, Kirsti Ruul, Mihkel Sildnik, Evelin Uibokand, Katariina Vaabel Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2026 Käsiraamatusse on koondatud teadmised ja praktilised juhised, mis toetavad avaliku sektori organisatsioone kriisideks valmistumisel ning nende kommunikatiivsel juhtimisel. Väljaandes on käsitletud kriisikommunikatsiooni rolli eri kriisietappides ning selgitatud vastutust, otsustusprotsesse ja koostööd asutuste vahel. Rõhku on pandud selgele, õigeaegsele ja usaldusväärsele teabevahetusele nii organisatsiooni sees kui ka avalikkusega suhtlemisel. Käsiraamatus on metoodiline raamistik ühendatud eluliste näidete ja soovitustega, mis muudavad selle hästi kasutatavaks igapäevases tööpraktikas. Teos on mõeldud töövahendina juhtidele, kommunikatsioonitöötajatele ja neile, kes peavad kriisiolukordades langetama kaalutletud ning vastutustundlikke otsuseid.

Nõukogude

kriminaalõigus

Eestis: 50 aastat

Eesti karistusõiguse lähiajalugu

Jaan Sootak

Tartu: Juura, 2025 Raamatus on põhjalik ja allikatele tuginev ülevaade kriminaalõiguse kujunemisest ning toimimisest Eestis Nõukogude okupatsiooni ajal. Teoses on analüüsitud kriminaalõiguse rolli totalitaarse riigikorra teenistuses ning selle mõju õigussüsteemile ja ühiskonnale laiemalt. Fookuses on nii ideoloogilised lähtekohad kui ka õiguse praktiline rakendamine repressiivse võimuvahendina. Käsitlusega on aidatud mõista, kuidas õigusnormid ja -praktika olid seotud poliitilise kontrolli ning võimu kehtestamisega. Soovitame raamatut kõigile, keda huvitab Eesti õigusajalugu, okupatsiooniperioodi riigivõim ning õiguse ja ideoloogia seosed.

Understanding desistance from crime and social and community (re)integration

Toimetanud

Isabelle F.-Dufour, Natacha Brunelle, Roxanne C.-Dubé, David Henry Abingdon, Oxon; New York (N.Y.): Routledge, 2024 Teoses on käsitletud süvitsi kuritegelikust käitumisest loobumise protsesse ning nende seost sotsiaalse ja kogukondliku taasintegreerumisega. Kriminoloogilised teooriad on ühendatud empiiriliste uurimistulemustega, pakkudes mitmetahulist vaadet teemale. Erilist tähelepanu on pööratud sotsiaalsetele suhetele, identiteedimuutustele ja institutsioonide rollile õigusrikkumistest eemaldumisel. Käsitluses on rõhutatud kogukonna, toetavate võrgustike ja sotsiaalpoliitiliste sekkumiste tähtsust püsiva muutuse saavutamisel. Raamat on kasulik lugemine kriminoloogia, sotsiaaltöö ja õigussüsteemi praktikutele ning neile, keda huvitab rehabilitatsiooni ja sotsiaalse kaasatuse temaatika.

Trade-based money laundering: compliance and the law

Mariola Marzouk, Branislav Hock

Abingdon, Oxon (UK); New York (N.Y.): Routledge, 2026 Raamatus on käsitletud kaubanduspõhise rahapesu olemust, riske ja õiguslikku raamistikku rahvusvahelises majandusruumis. Autorid on selgitanud, kuidas rahapesu võib toimuda legitiimsete kaubandustehingute kaudu ning miks on selle tuvastamine tavapärasest keerukam. Teoses on analüüsitud kehtivaid regulatsioone, järelevalvemehhanisme ja vastavusnõudeid, mida peavad arvestama nii avaliku kui ka erasektori organisatsioonid. Eraldi tähelepanu on pööratud õiguskaitseasutuste, finantssektori ja ettevõtete rollile rahapesu ennetamisel. Raamat on väärtuslik lugemine juristidele ja spetsialistidele, kes tõkestavad finantskuritegusid ning rakendavad õiguslikku regulatsiooni.

VAATA UUDISKIRJANDUST

VÄRVI ISE!

Värvi pilt ja saad teada, mis värvi tõuksiga sõidab Lõvi Leo.

Eelmises Radaris olnud ristsõna vastus on „läksime küll üle piiri“. Aitäh kõigile, kes saatsid enda vastuse! Õigesti vastanute seast võitsid Radari logoga saunalina Lisanna Jürimaa, Heidi Heinsaar ja Margus Pakkanen Radar soovib võitjatele palju õnne ning võtab nendega auhinna kättetoimetamiseks ühendust. Selle Radari vastuseid ootame aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „ristsõna“.