Radar 22

Nr 22 s체gis 2015

Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri

Meie inimesed on 체le m천istuse head ja abivalmid

2

JUHTKIRI RUBRIIK

Meie inimesed

58

Seekordne Radar räägib inimestest. Meie inimestest, kes töötavad iga päev selle nimel, et Eestis oleks turvaline. Need on inimesed, keda ei kohuta raskused ega keerulised olukorrad.

Need on inimesed, kes tahavad oma tööd teha ning hästi teha. Igaühel on selleks omad meetodid ja viisid, kuid eesmärk on kõigil sama: luua iga päev üha uuesti parimat politseid. „Kui kirge ei ole, siis ei tule ka motivatsiooni tegutseda, ja kui ei tegutse, siis ei ole ka tulemust,“ ütleb Priit; „Idioodi järjekindlus tuleb teinekord kasuks,“ ütleb Margus; „Kui tuleb häire, teab iga piirivalvur, et nüüd tuleb minna.

Otsekohe,“ ütleb Egle; „On ikka paganama hea tunne, kui oled teinud tööd ja tõendanud, et see inimene tegi halba, ning saad ta lõpuks tänavalt ära. Piirkond on taas ühe päti võrra turvalisem kas või mõneks ajaks,“ ütleb Jelena.

Kui meie inimesed räägivad sära silmis, et neile meeldib nende töö; kui meie inimesed usuvad headusesse ja julgevad hoolida; kui meie inimesed tahavad teha ja olla kogu hingega Eesti inimeste teenistuses, siis just sellises politseis tahan mina töötada ning just sellises Eestis tahan mina elada.

Kuigi see Radar on aegade paksem, ei mahtunud siia kaante vahele kaugeltki kõik inimesed, kelle töö tulemus ongi turvaline Eesti.

Võiksime teha veel umbes 300 sarnast Radarit, sest nagu ütleb Olja „On palju häid kolleege“ või Martin „Minu enda rühma staažikad liikmed ongi minu mentorid ja eeskujud“.

6 4

Parimad

6

Peaga kriminalist

12

Valvsad silmad riigipiiril

17

Leena – õiglane ja hooliv meeskonnahing

20

Relvur – töö ja elustiil

26

Anita toob naeratuse näole

30

Kaplan Kark

35

Toomas – suured võidud kulisside taga

38

Piirkonna hingekarjane Jaanus

42

Olja – Särav sõnumiseadja

46 Priit „teeme-asjad-ära“ Saar 50

Martin Häidberg: Individuaalsusega pole meie töös midagi peale hakata

54

Margo ja Maksim – Pärnu korravalvurid

58

Kaisa jookseb tippu, üks samm korraga

61

Raamatud

Hääd lugemist!

62

Mälumäng

63

Ristsõna

Annika Tuulemäe Radari peatoimetaja

20

30

Radar on kaks korda aastas ilmuv Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri.

Toimetus

Kontakt Ajakiri Radar | Politsei- ja Piirivalveamet | Pärnu mnt 139, 15060 Tallinn Telefon: 612 30 56, 51 42 448 | E-post: radar@politsei.ee Veebis: issuu.com/ajakiri_radar

FOTO: KERSTI NIGLAS

Peatoimetaja: Annika Tuulemäe Keeletoimetaja: Ene Sepp Küljendus ja makett: Profimeedia Trükk: Kroonpress Tiraaž: 3000 Fotod: Raul Mee, Eiko Kink, Meeli Küttim

3

PARIMAD

Kellest saavad

FOTO: REELIKA RIIMAND

aasta parimad?

Politsei ja piirivalve aastapäeval tunnustatakse töötajaid, kes on oma tööd tehes silma paistnud headuse, avatuse, positiivsuse ja hoolivusega. Aastapäeva eel tutvustab Radar kõiki kandidaate – inimesi, kes ehitavad parimat politseid.

AASTA LIIDRI KANDIDAADID Tarvo Kruup, Ida prefektuuri kriminaalbüroo juht Tarvo on juht, kelle peale saab alati loota. Oma huumorimeele ja positiivse ellusuhtumisega on ta kaasa tõmmanud kogu kollektiivi. Kriminaalbüroost on tema eestvedamisel kujunenud meeskond, kus igaüks teab nii üldisi kui ka konkreetselt enda eesmärke. Tema meeskonnas arutatakse otsustamist vajavad asjad koos läbi ning leitakse ka probleemidele lahendused. Tarvo on huvitatud igaühe tegemistest, muredest ning töövõitudest.

Ta on võtnud südameasjaks moodustada Ida-Virumaale parim meeskond parimate inimestega. Suure väärtusega on tema jaoks noored kolleegid, kellega üheskoos luua parimat politseid nii Ida prefektuuris kui ka Eestis üldse.

Helmer Hallik, Põlva politseijaoskonna juht Helmer on tõeline liider – eeskujuks kolleegidele lähedalt ja kaugelt, tema moodi soovitakse olla ja temale soovitakse järgneda, tema ideed inspireerivad ja tema teod motiveerivad, tema

4

põhimõtted on kindlad ning ideed õilsad. Helmer teab, et igaühe panusest sõltub meeskonna tugevus ja kogukonna turvalisus. Nii nagu Helmer ise, on ka kogu Põlva jaoskond iga päev südamega asja juures, et luua parimat Eesti politseid.

Raavo Järva, Tallinna piiripunkti juht Raavo on liider, kes suudab oma mõtteid ellu viia. Raavo kõrge enesedistsipliin ja hea suhtlemisoskus teevad temaga koostöö lihtsaks. Kui on vaja langetada keerulisi otsuseid, suudab Raavo need teha kõigile mõistetavaks. Raavo on optimistlik, abivalmis ja oma meeskonnas kõrgelt hinnatud juht. Oma ametialaste teadmistega on ta teeninud kolleegide usalduse ning austuse.

AASTA TÖÖTEGIJA KANDIDAADID Alar Karu, Ida prefektuuri operatiivteabeteenistuse vanem Alar on oma loomult inimene, kes tahab teha kõike parimal võimalikul viisil ning enamasti see tal ka õnnes-

tub. Tänavu vedas Alar Eesti Vabariigi aastapäeva paraadi korraldust Narvas ning jõustruktuuride ühisõppust KILP2015. Taktika- ja kriisiõppustel on Alar suurepärane partner, kes leiab aja selgitada kolleegidele ülesandeid ja rolle. Alari sportlik loomus ei lase tal rahulduda muu kui kõige paremaga ning ta on aastaid oma põhitöö kõrvalt võtnud vastu politseiametnike füüsiliste katsetuste arvestusi. Kolleegid imestavad, kuidas ta küll jõuab.

Tõnu Strandson, Põhja prefektuuri vanempiiriametnik Tõnu võime näha laia pilti ja tuua esile olulisi detaile muudab ta vaat et asendamatuks. Tõnu suudab rahulikul toonil rääkides lahti seletada ka kõige keerulisemad teemad. Ta on väga võimekas tuvastama üksikute juhtumite pinnalt anomaaliaid ning märkama probleeme. Tänu Tõnule on seeläbi tuvastatud seni mitu aastat toiminud skeemid, kus on valedel alustel väljastatud mitusada viisat. Tõnu on koostanud rohkesti massilist sisserännet käsitlevaid plaane ning tema loodud ohuprognoose hinnatakse kõrgelt, kuna neid on lihtne mõista ja rakendada.

Kristi Mäe, arendusosakonna juhtivkriminaalametnik Kristi panused igapäevatöösse on imetlusväärsed. Ta ei vannu kunagi alla ja pingutab alati rohkem, kui töö kohustab. Kristi tegemised pälvivad positiivset vastukaja nii prefektuuridest kui ka välispartneritelt.

AASTA MEESKONNA KANDIDAADID

AASTA VABATAHTLIKU KANDIDAADID

E-residendi meeskond ID1 formaadis dokumendi väljastamist alustati möödunud aasta detsembris ja praeguseks on taotletud ligi 6000 digitaalset isikutunnistust. Sõltumata lühikesest ajast, suutis meeskond valmis teha kõik oodatud arendustööd, kuigi tuli pidevalt eesmärki täpsustada, vajadusi ümber sõnastada ning kokkuleppeid muuta. Viies ellu arendusvajadused, mille Vabariigi Valitsus oli prioriteetseks tunnistanud, töötas e-residendi meeskond ühise eesmärgi nimel üksteist toetades ning näitas oma kohanemisvõimet ja keerulises olukorras toimetulekut.

Marge Kohtla, Lõuna prefektuur Marge on aktiivne abipolitseinik ja vabatahtlik merepäästja, kuuludes erinevatesse päästeühingutesse. Kui Marge ei ole abistamas käte ja jalgadega, on ta seda tegemas nõuga. Marge käe all on merepäästetarkused omandanud paljud PPA kutselised merepäästjad.

Kui vaja, lööb ta kaasa päästevõistlustel kas osalejana või kohtunikuna.

Merepäästes on oluline mõista ohte merel ja Marge mõistab, et ennetustegevusega on võimalik suurendada ühiskonna teadlikkust laiemalt. Marge on aktiivne kogukonna kaasaja ning tema eeskuju innustab paljusid vabatahtlikke aktiivne olema.

Weekendi korraldusmeeskond Suurürituse „Weekend“ külastajate ohutuse tagamiseks loodud meeskond tuli suurepäraselt toime Pärnu linna elanike ja külaliste turvalisuse tagamisega. Rahuliku vananeva elanikkonnaga suvepealinnale oli 30 000 tantsumuusikahuvilise kogunemine linnasüdames esmakordne. Kuigi avalikkuse jaoks möödus kogu festival mängleva kergusega, siis teame, et taustajõud ja põhjalikud ettevalmistused olid need, mis kastanid tulest välja tõid.

Narva politseijaoskond Narva jaoskond sai augustikuus toimunud kutsemeisterlikkuse võistlustel esikoha. Poodiumi kõrgeim koht saavutati tänu jaoskonna tugevale meeskonnatööle, millele võistlused osutasid rohkem tähelepanu, kuid mis on tegelikult juba aastaid eksisteerinud. Narva politseijaoskonna töösaavutused on heal tasemel hoolimata isikkoosseisu vähesusest ja piirkonna eripärast tulenevatest värbamisraskustest. Narva tugevust kinnitab ka siserahuloluuuring, mille järgi ollakse enim rahul sealse sisekliima ja juhtimisega.

Leili Kang, Ida prefektuur Leili on erakordselt tubli abipolitseinik, kes käib Lääne-Virumaal patrullis ning aitab korraldada abipolitseinike koolitusi. Oma aktiivsuse ja avatusega on Leili eeskujuks noorematele kolleegidele. Ta on lähendanud Lääne-Virumaa politseid ja kogukonda ning esitanud ideid abipolitseinike töö ühtlustamiseks. Leili on töökas abipolitseinik, kes kannab politsei põhiväärtusi ka igapäevategemistes.

Enno Ottis, Lõuna prefektuur Kogenud abipolitseinikuna on Enno tugevused kohusetundlikkus ja tahe panustada oma kodukandi turvalisusesse. Ta on toetanud välijuhte maastikuotsingutel ning jaganud oma teadmisi noorematele kolleegidele. Enno on alati entusiastlik ning valmis abistama politseid kellajast, nädalapäevast või patrulltoimkonna ajalisest kestusest hoolimata. Ennot iseloomustab sirgeselgne, härrasmehelik käitumine, haruldane kuulamisoskus, argumenteerimisvõime ja tänapäeval eriti defitsiitsena tunduv abivajavale inimesele õigel hetkel olemas olemine. Ta on ko-

gukonnas hinnatud ja lugupeetud inimene. Enno on eeskujuks noorematele abipolitseinikele, sest tema teab, kuidas teha vabatahtliku tööd südamega.

AASTA KOLLEEGI KANDIDAADID Aulis Vahula, Rakvere politseijaoskonna vanemväärteomenetleja Aulis on alati rõõmsameelne, abivalmis ja humoorikas. Tema käest käivad nõu küsimas kõik Rakvere politseijaoskonna töötajad. Aulis ei ütle kunagi, et see ei ole tema mure, vaid mõtleb alati kaasa ja pakub lahendusi. Kõige enam teab ta sõidukite teisaldamisest ja surnukehadega seonduvast. Ühtlasi tegeleb Aulis leidudega ning on kohtuvälise menetleja esindaja kohtus.

Ege Ülend, Põhja prefektuuri vanemkriminaalametnik Ege on hooliv, inimlik ning rõõmsameelne. Ta tuleb alati mõtete ja ettepanekutega kaasa ning leiab aega oma tiheda graafiku kõrvalt kõigi jaoks. Ege on lahkesti nõus töökaaslasi aitama, kuid seetõttu ei jää tal kunagi oma ülesanded tähtajaks täitmata. Ege inspireerib kolleege meeldiva suhtlusega ka pingelistes olukordades ning leiab probleemidele lahenduse isegi siis, kui tundub, et seda pole. Ege peale saab alati loota ja ta on eeskujuks kõigile. Ainus etteheide Egele on, et teda on ainult üks.

Valdo Lust, Lõuna prefektuuri kaplan Valdo on alati toeks kõigile, kes seda vajavad. Sihikindla tegutseja ja suhtlejana on Valdo Lõuna prefektuuri üks laialdasemate teadmistega töötajaid.

Kaplani töö kõrval teeb Valdo tavapärast politseitööd läbirääkijate meeskonnas, laulab segakooris Chorus Menticum ning on ühisürituste eesvedaja. Kõike seda teeb ta rahulikult, meeldivalt ja abistavalt temale omase muheda naeratuse saatel.

5

MEIE INIMESED

Peaga FOTOD: EIKO KINK

krimina l

6

Tippkriminalist Margus Tohter räägib usutluses Elmar Vaherile lugudest, mis ta üheksakümnendate algul kriminalisti töö juurde viisid; sellest, miks ta tunneb huvi sõrmejälgede vastu, ning kui kasulik võib jäljeküttimisel olla loll järjekindlus.

a list

MEIE INIMESED

Elmar Vaher: Sinu vend Indrek Tohter töötab Haapsalu jaoskonnas.

Kuidas kukkus perekonnas välja nii, et üks vend on menetlusjuht ja teine on tippkriminalist? Kas leppisite juba lapsepõlves kokku?

Margus Tohter: Indrek läks pärast keskkooli kohe Paikusele. Mul ei olnud tol ajal seda mõtetki, olin just armeest tulnud ja ... Ühesõnaga, vend on minust noorem, aga politseinikuna staažikam.

Mis aastal sa tulid?

1. oktoobril 1993 Haapsalusse. Sellega oli niisugune põnev lugu, et ma olen tegelikult paberitega tööstuskatelde kütja. Mina nälga ei jää, kui politseiga peaks midagi juhtuma.

Katlaid ju pole enam, mida kütta.

Me seal Palivere ehitusmaterjalide tehases panime ka soojamõõtjaid, nii et torulukksepa tööd ma oskan ka.

Mees nagu orkester.

Siis oli niimoodi, et mul oli hea paarimees. Aga tollal käidi Venemaal ehitamas ja seal saadi ränka raha. Kui meie teenisime viis-kuussada krooni, siis sealt tuldi tagasi viieteist ja kahekümne tuhandega ning mu paarimeest hakkas see huvitama.

Ida-Saksamaale ehitasid Soome ettevõtted seal maju, Moskva külje all.

võtnud ja siis tulin hoopis korrapidamisse autojuhiks.

Aga kuidas sa kriminalistiks said?

Ma ju räägin sulle. Sa, uurija, kuula!

(Naerab.)

Uurija, kuula? Ma pean vahele ütlema, miks mulle Margus, noh üldiselt muidugi meeldib, aga miks ta kurat vahel ei meeldi. Ta ei lase kaua rääkida. Sündmuskohal targutab ja arvab, et temal on õigus.

No vot. Käisime Vallo Karileriga patrullis. Juba paar-kolm kuud olime käinud ja siis püüdsime ühel öösel linna vahel kinni mingid vennad mingite suurte kottidega ja tassisime nad öösel kell pool neli jaoskonda.

Nii täpsel mäletad, et 1993. aastal kell pool neli?

Jah, suurte reisikottidega kaks suurt meest. Panime nad kambrisse, aga Kariler jäi nihelema, et lund oli just sadanud, et lähme vaatame linna vahelt, kuhu jäljed viivad. Läksime jälgede järgi mingi majani, seal olid uksed-aknad kõik eest ära tõmmatud, sees kõik pilla-palla. Minu meelest me tol öösel nende pättidega rääkisime ka, nii et kahele algajale patrullimehele tunnistasid nad üles, et käisid vargil.

Siis ärkas sinus kriminalisti vaim?

Ma ütlesin talle, et mina siia üksinda ei jää. Kui tema ära läheb, siis otsin ka mina endale midagi muud. Ajasin Haapsalus mingeid asju ja mõtlesin, et astun politseimajast läbi, septembrikuu oli. Seal oli Tiina Tammik, kes ütles, et muidugi on vaja neid.

Selle loo olime juba unustanud, kui paar nädalat hiljem tuldi küsima, kas pilti teha oskan, neil oli kriminalisti vaja. Ütlesin, et sai omal ajal tehtud, hästi, tulen kriminalistiks. Lugu lõppeski sellega, et 1. märtsist 1994 pean ma ennast kriminaalpolitseinikuks.

Keda neid?

Kriminalistiks?

No politseinikke.

Ei, vaata sellega on nii, et Haapsalus oli multifunktsionaalsus, millest meie Tallinna poisid on põhimõtteliselt ilma jäänud ning tänu millele minul ja Aimar Allandil on kriminalistidena alati eelis. Me teame, mida tahab kriminaalpolitsei. Meil on see taust all, et saame iga kell uurija ja jälitajaga ühte keelt rääkida.

Et tule ja hakka politseinikuks?

Et tule tööle jah, polnud probleemi.

Siis küsiti, kuhu tahan minna. Mõtlesin, et jube põnev oleks, kui läheks liiklusesse, aga seal oli juba punt koos.

Siis läksin linna komissariga rääkima.

Komissar ütles, et võtaks küll ja koolitaks välja, aga siis lähed nagunii Paliveresse tagasi Leesiku juurde. Benno Leesik oli siis Paliveres ülemus.

Benno oli vahva mees, hilisem Kaitseliidu ülem.

Jah, aga Benno mind enda juurde ei

Aga mis sind hoiab asja juures?

Kui me sinuga Lõuna osakonnas esimest korda nägime, 2002. aastal Rahumäel ühe koridori peal istusime, kui sa mõrvarühmas olid, siis ma olin aasta otsa nii-öelda puhas jälitaja olnud.

7

MEIE INIMESED

Tegin ainult jälitustööd. Siis sain ühel hetkel aru, et puhtalt laua taga istujat minust ei ole. See kriminalisti vaim, mismoodi kriminalist mõtleb, see on tänu Eda Siibojale ja Aleksander Feklistovile Haapsalust. Feklistov oli selle kooli Venemaal lõpetanud ja Eda oli ise õppinud. Nemad õpetasid meid jälgi otsima, esile tooma, fikseerima, pildistama.

Kunstfotograaf oli meil Haapsalus ka, üks Eesti Päevalehe mees. Terve osakonna peale oli üks kaamera, Minolta. Tegime sellega sündmuskohtadest pilte ja andsime siis fotograafi kätte ilmutada. Siis ilmutati ja paljundati käsitsi. Ja mitte ühtegi pilti ei tulnud. Kolm nädalat ootasime. Läksime siis tema juurde vaatama, kus pildid on. „Ei, ma viskasin need kõik ära, valesti kadreeritud ja ei kõlvanud mitte kuidagi,“ vastas fotograaf. Kujutad ette, on sündmuskoha pildid ja …

Mis tubakas sul piibus praegu käib?

Kirssi tõmban praegu.

Vanilje oled maja jätnud?

See on niimoodi, kuidas kätte saab.

Seda pead tulema linnast ostma, spetsiaalselt käima tubakapoes.

Mäletan, kuidas hommikuti oli võimalik aru saada, kas Margus on täna valves. Tulid hommikul tööle, estakaadist läksid läbi ja see vaniljelõhn oli õhus alles.

Tegelikult käis Jaak Espe ka seal suit-

8

setamas, meil oli seal kahekesi piibumeeste klubi.

Mulle on räägitud, et sa tunned huvi sõrmejälgede vastu. Kas siis on niimoodi, et sa tood sündmuskohalt rohkem sõrmejälgi, mis annavad häid tulemusi? Oleme vist kohati selle DNA-pulgaga nii harjunud, et kõik muu trassoloogia ja daktüloskoopia on jäänud tagaplaanile.

Kõigel siin elus on ju oma loogika. Kui inimene läheb aknast sisse, kui ta käib uksest sisse-välja, siis jätab ta oma füsioloogia tõttu need jäljed ikka kindlatesse kohtadesse. Kui ta võtab teleka ära kapi pealt, siis ta ju…

See kurjategija käitumismaneer kipub uurijatel ununema, kuigi seal on selge loogika.

Jah, seal on loogika ja mulle endale muidugi meeldib, et sõrmejälg on konkreetne jälg. Tema asukoht ruumis või pinnal näitab mingil määral ka tegevust. DNA-d aga ei näe.

Sulle meeldib, et füüsiliselt näed ja saad kohe esile tuua.

Just täpselt. Üks hea lugu oli see, kus auto pakiruumist oli vargus Tallinnas.

Meid sinna kohapeale kutsuda ei jõutud ja auto omanik oli juba autoga mööda linna ringi sõitma läinud. Aga ta oli Lasnamäe mees, ja et olime parasjagu Lasnamäel, siis mõtlesime, et läheme käime läbi. Sõitsime pulbriga

„Mulle endale meeldib, et sõrmejälg on konkreetne jälg.”

Margus Tohter pakiruumi servad üle ja tulid ilusad jäljed.

Mis pulbri valisid?

Tavalise tahma, tahm on kõige leebem pärast koristada. Võtsime need jäljed ära ja paar kuud hiljem tuli positiivne vastus. Asi läks kohtusse ja kurjategija vandus, et tema pole seda autot isegi näinud. Lõpuks kohtunik otsustas, et tühja me vaidleme, kutsume kriminalistid välja.

Määratud kohtuistungi päeval olime kohtu ukse taga. Prokurör jooksis meie juurde ja ütles, et kohtualune oli meid näinud ja kõik omaks võtnud. Meie võisime ära minna. Mina olin veel püha viha täis, et kõik on ilusti dokumenteeritud ning näidatud suund, et saab tekkida ainult siis, kui oled pakiruumi luugi kinni löönud, mitte lihtsalt vastu läinud. DNA puhul

MEIE INIMESED

Et täitsa maapoiss? Kuidas sa sinna sattusid?

Naise töö kaudu. Ta on arhitekt ja siis mingid kliendid tulid, et vaja teha seal detailplaneerimist. Käisime vaatamas.

Oli niisugune põnev koht, et sõidad läbi küla ja siis on eraldatud koht.

Usutluses peadirektor Elmar Vaheriga lubab Margus õppejõuks minna, kui sündmuskohal jalad külmetama hakkavad ja kinnas käes krõbiseb.

Mis raamatuid sa loed?

sul sellist luksust ei ole – seal on sinu profiil sees või ei ole, aga see, mismoodi ta sinna tekkinud on, on juba keerulisem.

Sa olid juba 94. aasta detsembris jäljekütt. Kuidas sõrmejälje võtmine ajas muutunud on?

94. aasta detsembris käis päris esimene jäljevõtmine läbipaistva pakketeibi ja kääridega. Tolmuse autoklaasi pealt nokkisime käejälje kokku. Tavaline teip ja käärid ning tolm ise oli tahma eest.

Räägi mõni lugu, millest sa ise oled pidanud õppima. Sinu praegune meeskond ütleb, et Margus on peaga kriminalist. Teil on muidugi väga vahva punt seal, loodan, et Sirts teeb jätkuvalt saia.

Teeb saia jah. Peaga kriminalist? Nad on ikka meelitajad.

Olen õppinud järjepidevust. Idioodi järjekindlus tuleb teinekord kasuks. Oli üks Haapsalu lugu, kus oli seitsmes suvilas käidud. Hakkasime neid järjest vaatama, ikka kinnas, kinnas, kinnas, mitte ühtegi sõrme-

jälge polnud. Kaheksandas suvilas oli sektsioonkapi ees taburet ja selle peal lahtine doominokarp, nupud sees ning kaas pealt ära. Muidugi käisime sealt kõik mööda, et mingi karp jah, aga palju muud oli vaja vaadata. Lõpuks jõudsime selle karbini ja sõitsime tahmaga üle. Sealt tulid ilusad rasvased sõrmejäljed, nagu õpikust välja karanud, nendega saime kohaliku mürgeldaja kätte. Seitsmes suvilas oli ta käinud nii, et mitte ühtegi sõrmejälge ei jätnud, aga kaheksandas võttis kinda käest, et doominokarpi katsuda.

Nii et vaja on lolli järjekindlust.

Umbes nii jah. Kui näed igal pool kinnast ja jälgi ei ole, siis mine ikka edasi, mine lõpuni välja. Kriminalistikas võib jälje mõttes tulla luuavarrest pauk, mingit küsimustki ei ole. Kogemusest ja praktikast tean, et siin jälgi ei ole, aga ikkagi on mingi asi, mis sunnib tegutsema, ja pärast tuleb välja, kui oluline see oli.

Ulmet loen. Marslase just lõpetasin.

Kas sa kriminalistika, jäljeküttimise koha pealt oled spetsiifiliselt juurde õppinud ka kuskil kursustel või on kõik ise õpitud, kogetud ja proovitud?

Kõigepealt korraldasid rootslased meile kriminalistide algkoolituse, siis tegid hollandlased jäljekoolitusi, õpetasid seal kipsi valama. Paikuse politseikoolis olen käinud kaks raksu kaugõppes.

Kes Paikusel andis?

Somer. Ta pani mulle esimese hooga kolme, olin siis enda meelest kõva kriminalist, eks. Aga sain iseenda rumalusest aru, et pole nii kõva mees. Eks ma olen, jah, iseõppija.

Proovisid siis Somerile selgeks teha, kuidas asi tegelikult on?

Ei, sellist vaidlemise kommet mul ei ole.

Kus sa praegu elad?

On küll, sündmuskohal vaidled ju kogu aeg.

Tuhalas.

Palju ma vaidlen seal?

9

MEIE INIMESED

„Kriminalistikas võib jälje mõttes tulla luuavarrest pauk.”

Margus Tohter Aga oma talituses, ma olen aru saanud, oled ikka ütleja, ei hoia tagasi, mis sa asjadest arvad.

Kas pottsepatöö on keerulisem kui kriminalistitöö?

Ma katsun viisakalt öelda, niimoodi, et inimestele mitte liiga teha. Olen nõus sellega, et kipun vahel ülbeks minema, vahel on keeruline ennast tagasi hoida. Muidugi me vaidleme, igaüks oma lähtepositsioonist, ja nende vaidluste tulemusel tekib teinekord ka midagi asjalikku. Ega ma ei ütle, et mul alati õigus on, aga selle mätta pealt vaadates on asjad niipidi ja teise mätta pealt naapidi.

Ei ole keerulisem. Minu jaoks on see selline põnev asi, et telliskivis peitub ka loogika; see võib naerma ajada, aga on.

Mäletan seda, kui meil oli 24 tunni pealt üleminek 12 tunni peale.

Loomulikult ei olnud ka sina lõpuni selle poolt, aga samas mõistsid, et kui sa ikka 12 tundi jutti päriselt tööd teed, mitte tööd ei oota, siis järgmist 12 tundi vastu ei pea.

Jah, ma arvan seda siiamaani, aga praegu on need korraldused ju nii palju muutunud. Jah, see 12 tundi praegu päeval ära olla on karm, aga saab hakkama. Tööd on palju.

Ahju tegid valmis, mis sa nüüd järgmisena ette võtad? Ega sa ometi pensionile ei lähe?

Ei, nii kaua, kui kontor mind hoiab, olen siin.

Aga on ju nii, et kunagi sa lähed ise noori õpetama?

Arvan, et olen kehv õpetaja. Ma ei saa aru, miks inimene ei saa aru, kui ma talle midagi kolmandat korda räägin.

Erkko Piirimäel on selle kohta hea ütlemine, et ära siis arva, et tema rumal on, ilmselt on asi sinus. Ja Erkkol on selles suhtes maru õigus.

Mis sind veel huvitab?

Aga palju õunamahla tegid?

Arvuti koha pealt ei tasu mulle rumalat juttu ajama tulla. Alguses, kui me siia majja tulime, siis ikka löömingut oli selle IT-teenistusega või mis nende nimetus toona oli. Neile ütlesin, et mul on tavakasutajast veidi paremad teadmised.

Ma ei teinud õunamahla ka. Naine tegi. Sul on nii keerulised teemad ja küsimused.

Äkki on sinus peidus küberkriminalist?

Palju sul kartulit tänavu maas on?

Ei, mul ei ole kartulit maas.

Muidugi, inimesed ju tahavad teada, kes sa oled.

Kes ma olen? Näiteks paberitega pottsepp olen, oskan pliiti laduda.

Endale tegid pliidi?

Jaa, selle pärast ma pottsepakursustele läksingi, et omale pliit ja ahi teha. Pliit maksab 800 eurot ja korralik ahi on 1200 eurot, aga kursused maksid 600 eurot. Igal juhul olen plussis.

10

Olen Kiuruga seda küberkriminalistikat arutanud. KKP sellega praegu tegeleb. See on säärane jäme toru, kust teisest otsast veel valgust ei paista. Aga ma arvan, et noored on igal juhul nutikamad kui mina, jään ilmselt pintsli ja kipsi juurde.

Millest sa juristina lõputöö tegid?

Lahkasin kriminalisti ametijuhendit, et mis asi see kriminalist siis on, kas kriminalist või menetleja.

Ja kuhu oma uurimisega jõudsid?

Et politseile oleks kasulikum pidada puhast kriminalisti.

Mis lapsed teevad?

Meil on kärgpere. Tütar töötab kokana. Vahepeal oli tal kodus söögitegemise keeld. Ütlesin talle, et kui ma niimoodi süüa tahan saada nagu restoranis, siis ma lähen restorani. Üks naise poegadest on ka arhitekt, üks pangandusettevõtja ja üks animaator.

Vahva punt ju, kaks arhitekti, animaator, kokk, kriminalist ja pangandusettevõtja. Kui kokku saate, kas räägid siis tööst ka, kuidas kellelgi kirves peas kinni oli?

Kui me kokku saame, siis me oma töödest ei räägi, siis on seal lapselapsed ja ... Ma olen naise käest vahel hurjutada saanud, et tuled sealt töölt koju, räägi siis midagi. Mida ma talle räägin?

Võib-olla lõpetada võiks sellega, et mul on siiralt hea meel, et olen saanud sinuga koos sündmuskohti tallata, aga ma loodan südamest, et sa lähed õppejõuks. Teeme kokkuleppe, et lähed.

Ära võta minu käest seda lubadust, sest kui me jälle kuskil kokku saame, ei saa ma ju sulle öelda, et näe, vedasin sind alt, jooksen ikka oma kohvriga ringi.

Aga teeme niimoodi, et lähed õppejõuks siis, kui sündmuskohal jalad külmetama hakkavad ja kinnas käes krõbiseb.

Teeme nii!

Margus Tohteriga vestles Elmar Vaher

MEIE INIMESED

11

MEIE INIMESED

Valvsad FOTOD: MEELI KÜTTIM

silmad riigipiiril

12

Egle Timmas on Luhamaal piirivalvur, kes hoiab ühes kolleegidega silma peal ning kätt pulsil 32-kilomeetrisel kagupiirilõigul Eesti ja Venemaa vahel.

MEIE INIMESED

E

esti piiriturvalisust iseloomustab piiriliikluse ning ebaseaduslike piiriületuste vähenemine välispiiril. Mõõdukas surve on säilinud ebaseaduslikule rändele, suurenenud on sisse- ja läbirände katsete arv välispiiril piiripunktide kaudu. Piirikuritegevuse surve püsib tavapärasel tasemel.

Telegrammistiilis annab see põgusa ülevaate, mis tuuled praegu meie rohelisel piiril puhuvad. Lähivõte piirivalvurite argitööst maalib aga sootuks kirevama pildi, mil moel piiriturvalisust tagatakse ning kui vaheldusrikas on õigupoolest ühe rohemundri amet. „Mulle meeldib minu töö väga,“ toonitab Luhamaa teenistuse vanem Egle Timmas (29) särasilmil, avaldades just kui uskumatust, et piiri valvamine nii suurelt kellegi südant vallutada saaks. Tegusal noorel nägusal piirivalvuril on seljataga enam kui viis aastat riigi teenimist. Sära silmis on aga niisama tuline kui esimesel tööpäeval: vaimustusest joobunud ja indu täis. Selle pooliku dekaadi vältel on Egle saanud varbad märjaks piiriäärsel metsamaastikul patrullides ning muu hulgas aidanud kabinetiseinte vahel koostada ohuhinnanguid ja analüüse, et piirivalve tööd seeläbi tõhusamalt korraldada. Praegu on Egle peamine ülesanne hoida rööpas meeskonda, kelle valvata on üks survestatumaid piirilõike Eesti ja Venemaa vahel. Lahutamatu osa tööpäevast on jätkuvalt ka patrullimine, sest ega kurjategijad ise kordoniuksele koputama tule.

Nende teekonda takistatakse piiriäärsel alal.

Seda, miks noort naist piirivalvuriamet paelub, selgitab suuresti sõna „põnevus“, sest ükski vahetus ei ole eelmisega sarnane. Selle kinnituseks räägib Egle seiga, kuidas nad hiljuti salasuitsuvedajaid kinni pidasid. „Nägime, et üle piiri punuvad mehed, kel ripuvad seljal suitsukastid. Võtsime siis suuna nende poole ning koer leidis peagi ühelt teeotsalt ka jälje. Koer hakkas võimsalt tõmbama, koerajuht jooksis nagu välk tema kannul, mina nende kahe järel. Maastik on sealkandis raske ja mets tihe, aga kuna ärevus oli suur, siis jooksmisest ära ei väsinud. Adrenaliin annab jõu ja peas tiksub mõte, et õige pea on kurjategija käes,“ kirjeldab Egle hoogsat tagaajamist, mille käigus ta muu hulgas oma

Uued binoklid on kergemad kui eales varem.

vormisärgi kärrdi! puuokste vastu katki tõmbas.

Koer juhatas piirivalvurid otsejoones salakaubavedajateni. „Tabamuse korral hakkab koer juba eemalt hullumoodi haukuma, et anda märku ülesande täitmisest. Kusjuures kinnipidamisel on koer piirivalvurile parim rindesõber, sest koera nähes tardub kurjategija sammupealt. Mõni jääb seisma, teine viskub põlvili või pikali ning kinnipidamine on selle võrra kiirem ja ohutum,“ heidab ta valgust teenistuskoerast saadavale kasule. Ka need kaks suitsuvedajat jäid koera haugatust kuuldes seisma nagu maa külge naelutatud. Kokku saadi nende juurest üheksa kasti maksumärgistuseta salasigarette. Selgus, et tegu oli debütantidega, kellele jäi esimene katsetus salasuitsude ebaseaduslikus äris viimaseks.

Sinisilmsed „seenelised“ „Ise rääkisid nad sinisilmselt nagu paljud teisedki, et on kõigest seenelised.

Mida seljas kaasa veeti, seda nad ei teadvat. Üsna kulunud ja lihtsameelne püüd vastutusest kõrvale hiilida,“ resümeerib Egle. Kui kurjategijad tabatud, järgneb turvakontroll veendumaks, et neil ohtlikke või keelatud esemeid ei ole. „Kuna koerajuht tuli metsa jälge ajama vabast vahetusest, ei olnud tal käeraudu kaasas. Lükkasime ühel mehel käed raudu ja jäime viivuks kukalt kratsima, mis teisega teha. Mis seal ikka, võtsin pükstelt

vöö ning aheldasime sellega ajutiselt teise kinnipeetava käed. Leidlik peab olema,“ naerab Egle, kuidas ka ootamatus olukorras eesmärk pühendab abinõu. Edasi saadeti kinnipeetud menetlustoiminguteks migratsiooniametnike jutule.

Endal silmad põlevad peas nagu tulesöed, jutustab Egle juba teise ning kolmandagi seiga tööst. Igaüks vääriks novellina avaldamist: tihe sündmustik köitva puändiga. Näiteks avastasid Luhamaa piirivalvurid ühe seni suurema salasuitsukoguse mõni aeg tagasi piiriäärsest võlvkeldrist. Kokku oli 28 kasti salasigarette. „Leidsime patrullides kahtlased jäljed, mis viisid ühe talumajani. Eks liikumist on piiriäärsel alal siin ja seal, aga piirivalvurite sisetunne ütles, et jälgi on vaja kontrollida. Ummisjalu kuhugi ei tormatud, vaid kaasati kolleegid Maksu- ja Tolliametist ning mindi ühiselt olukorda uurima. Läbiotsimisel selgus, et talumaja võlvkeldrisse oli peidetud kümneid kaste salasigarettidega. Ega siis enam pikka juttu ei olnud, peremees peeti kinni,“ jutustab Egle.

Ametiga koos ka armastus Huvitaval kombel ei ole piirivalvuriamet aga see, millest Viljandimaalt Karksi-Nuiast pärit Egle üheselt unistanud oleks. „Tegelikult tahtsin saada hoopis juuksuriks,“ teatab ta. Nii kandideeris ta õppuriks kutsekooli, kuid selle kõrval ei jätnud pabereid sisse andmata ka akadeemiasse. Kutse-

13

MEIE INIMESED

„Kui tuleb häire, teab iga piirivalvur, et nüüd tuleb minna. Otsekohe.”

Egle Timmas

koolis peetud sobivusvestlusel koorus üsna kiirelt välja, et noor naine ei püsi pudeliski ning ühetahuline „käsitöö“ mõnes juukselõiklas pole nähtavasti tema pärusmaa. Käiku läks teine eelistus – sisekaitseakadeemia. „Akadeemias õppides ei armunud ma ainult ametisse, vaid leidsin ka sõna otseses mõttes armastuse,“ õhetab Egle, kelle elukaaslane Kait Zopp on dokumendikontrolli ekspert Luhamaa maanteepiiripunktis. Et töökoht ja armastus paiknesid Võrumaal, võttis Egle oma seitse kompsu ning sättis end ühes elukaaslasega võrokeste keskele paikseks.

Jalgsipatrull on tõhusaim

Kõige tõhusam patrullimise viis on jalgsi.

14

„Mulle meeldib piiri valvata. Isegi kui ma parasjagu tööl ei ole, on närvikõdi sees, et huvitav, mis mehed piiril praegu teevad,“ jutustab Egle. Seda, kuidas töö piiril lähemalt käib, selgitab ühelt poolt töögraafiku ja ülesannete jaotuse korrapära. Töö käib piirivalvuril 12-tunnistes vahetustes, kus ühe patrullvahetuse pikkus on keskmiselt 5–6 tundi. „Vahetuse alguses jagatakse laiali tööpäevaks planeeritud ülesanded ja piirilõigud, kuhu vastav toimkond patrullima läheb. Eesmärk on seejuures suuresti infot koguda: mis on piirkonnas teoksil, tulemas või toimunud,“ võtab ta napisõnaliselt piirivalve töö kokku. Selgub, et pool päeva jalgsipatrullis olnule pakutakse sageli võimalust teha tööpäeva teine pool näiteks autopatrullis, ATV-del või jalgratastel. Et Luhamaale jääb ka kolm piiriveekogu, näeb rohelisi mundreid seal paadipatrullideski. Talvisel ajal hinnatakse kõrgelt võimalust minna patrulli suuskadel või mootorsaaniga sõltuvalt sellest, mis liikumisvahendit maastik parasjagu soosib. Pika tööpäeva vahele mahub tunnine hingetõmbus, mis ei tähenda siiski valmisoleku lakkamist. „Kui tuleb häire, teab iga piirivalvur, et nüüd tuleb minna. Otsekohe. Olgu siis võileib parasjagu pooleli või saapapaelad jalgade puhkamiseks lahti seotud,“ illustreerib ta.

Sellele, milline patrullimisviis kõige tõhusam on, vastab Egle jooksult, enne kui küsimuski küsitud: „Ei ole kahtlustki, jalgsipatrull! Jalgsi on lihtsalt nii palju võimalusi teavet koguda. Piirivalvurile jääb enam aega ja jagub ka tähelepanu igale pisiasjale, teeservale, jäljele, muule kahtlasele, millega edasi

MEIE INIMESED

Üksi ei tee piirivalvur mitte midagi ära.

töötada,“ põhjendab Egle. Tema sõnul on patrullpiirkond piirivalvuritele sedavõrd tuttav, et pannakse tähele ka väiksemaid muutusi looduses. „Ja ega vähem tähtis ole looduses helide kuulamine või lõhna tundmine. See ei ole saladus, et salasigarettide vedajad on ise sageli suitsetajad ning seda lõhna on looduses üsna lihtne tunda. Ka nendes olukordades, kus kurjategijal parasjagu suits ees pole, käib lõhn temaga ikka kaasa,“ arutleb Egle ning manab näole naeratuse, millest võib järeldada, et nüüd jätavad salasuitsuvedajad ehk sõltuvuse kiirelt selja taha, kui vähegi nutikad püüaksid olla. Piirivalvetöös on iga sellise infokillu leidmine ja uurimine nurgakiviks piirikuritegevuse tõkestamisel. „Töös kasutatavast tehnikast ei saa muidugi mööda vaadata, sest selle toel on meie töö piiril aina tõhusam.

Kui aga kokku võtta, mis töövahend on piirivalvuritele kõige tähtsam, siis on need kõhkluseta silmad, kõrvad ja nina,“ jääb Egle inimvõimetele truuks.

Viimase viie aasta valguses on piirivalvurite kasutuses olev tehnika tõepoolest olulise edasimineku teinud. „Meil on nüüdisaegsed GPS-seadmed, piirialal nendeta ei saa. Väga lihtne, aga siiski tähtis samm oli uute binoklite kasutuselevõtt. Need on kergemad kui eales varem. Patrullis on see oluline, et kaasasolev varustus ei tekitaks lisaraskusi ei kaalu ega ka näiteks käsitlemise poolest,“ põhjendab ta. Lisaks veel uueaegne valvetehnika piiril ning öövaatlusseadmed. „Varustus on tänapäevane, aga mõistagi ei ole me seejuures naiivsed. Arvestame vahet-

pidamata, et ka kurjategijate kasutada on samm-sammult aina parem tehnika,“ möönab Egle, sest tehnoloogiline võidujooks on paratamatu ja igas eluvaldkonnas.

Töötingimused on paranemas ka piiriäärsetel patrullradadel: piiririba on freesitud ning soised alad kaetud laudteedega. „Piiriala peab piirivalvuritele kergesti läbitav olema. Varem tuli siin-seal maastikul liikudes ikka kalamehekummikud jalga tõmmata, sest soisel alal kippus säär sisse vajuma. Nüüd saame soos sumpamise ja üle okste ronimise asemel keskenduda ringkäigul endale ning teabe hankimisele. Ja kui põõsas kergelt sabiseb, siis „sukeldud“ muidugi sohu, tasa ja targu.“

Lasvegaslikud tuled kutsuvad Võiks eeldada, et sagedamini jäävad ebaseaduslike piiriületuste tulipunktid sinna, kus on vähem liikumist ja rohkem looduse kaitsvat varju kõrvaliste silmade eest. Tegelikkuses aga nii see ei ole. Kõige enam piiririkkumisi pannakse Luhamaa kandis toime hoopis piiripunkti ümbruses. „Eks see ole pimedal ajal üle piiri tulijale üks kõige suurem valgusallikas. Eemalt võetakse piiripunkti lasvegaslikult siravad tuled orientiiriks ning võidakse loota, et seal, kus on inimesi, saadakse ehk kergemini mõne sõiduki peale. Ometigi toovad need „suurlinnatuled“ piiririkkuja piirivalvurile peaaegu sülle. Nad ei tea, et meie koostöövõrgustik ei piir-

Ühed saapad nurka, teised jalga

ne pelgalt piirivalvuritega, sellesse on kaasatud ka transiitreisijad, kohalikud elanikud, ettevõtjad, omavalitsused jt.

Loominguliselt keelebarjääri vastu Ebaseaduslike piiriületuste vallast kõneleb Egle märkimisväärseimast juhtumist 2013. aasta külmavõitu veebruarikuu õhtul, mil Võrumaal tabati seni suurim rühm vietnamlasi. „Lugu hakkas hargnema piirialal patrullinud piirivalvuritest, kes märkasid lumel kahtlasi jälgi. Sel hetkel ei kujutanud meist keegi õigupoolest ette, et nende jälgede ajamine viib olukorrani, kus istume öösel koos 28 vietnamlasega kordonis, et selgitada, kes, kust ja miks on siia jõudnud,“ kirjeldab Egle.

Piirivahejuhtumi lahendamine läks lepase reega. Palju pole öeldud, et isegi kogenud piirivalvurite jaoks kohati koomiliselt. „Piirivalvurite bussi märganud 7-liikmeline grupp vietnamlasi võttis kiirel sammul ise suuna bussi poole. Nad tegid ukse lahti ja ronisid sisse. Ilmselgelt eksisid nad olukorra hindamisega, pidades nende poole liikunud bussi inimkaubandust organiseerinu omaks,“ räägib Egle. Võimalik, et selle kõrval otsiti varju ka külma eest, sest siinsete ilmaoludega soojalt maalt tulijad just kuigi kiirelt ei kodune. Edasi hargnesid piirivalvepatrullid laiali ning pidasid kinni ka teised umbes 5-liikmelistes rühmades sisemaa poole liikuda püüdnud vietnamlased. „Tol korral ma ise metsas patrullis ei olnud, kuid minu kanda jäid menet-

15

MEIE INIMESED

„Keerulistele küsimustele on tihti väga lihtsad lahendused.”

Egle Timmas

lustoimingud. Mäletan, kuidas läksin kordoniuksest sisse ja ühes ruumis istusid riburidamisi vietnamlased. Alustuseks oli vaja teada saada nimi, vanus, päritolu, aga kuidas küsida, kui nende keelt ei oska?“ esitab Egle retoorilise küsimuse. „Nagu näib, on keerulistele küsimustele tihti väga lihtsad lahendused. Nii võtsime meiegi lahti google translate’i ja vestlesime nendega selle abil,“ tõmbub Egle nägu naerukile.

Salakaubavedajate ja ebaseaduslike piiriületajate kõrval jagub rohepiiri kaitsjatel aega tegelda ka kohalike elanikega. Ikka juhtub, et suures seenehulluses kipub mõni piirile ohtlikult lähedale hoolimata asjaolust, et pea kohal on hoiatussilt ning piirkond seenelisele tegelikult niisama tuttav kui oma käe viis sõrme. Igale liikumisele piiriäärsel alal reageerib patrull. „Hiljuti jäi meile valvekaameras silma üks naine, käes ämber, ääreni seeni täis.

Teab, mida ta mõtles, aga tema selja taga oli näha seltskond inimesi, kes end hanereas tema taha varjudes peita püüdsid. Kinnipidamisel selgus, et seenekorviga näitlejanna selja taha oli mahutanud end kokku kuus vietnamlast,“ räägib Egle.

Lisaks kohtavad piirivalvurid patrullides sagedasti metsaasukaid. „Meil on hea koostöö: meie ei sega neid, nemad ei sega meid. Erandiks on ainult oravad. Nemad järgnevad puuoksi pidi patrullivatele piirivalvuritele mitu-mitu kilomeetrit, ja kui saavad, siis viskavad millegagi, näiteks käbiga,“ itsitab Egle. „Loodus peab piirivalvurile meeldima. Ma ei usu, et põlisest linnaasukast saab piirivalvur, kes tõsimeeli oma tööd või töökeskkonda naudib,“ räägib Egle sellest, kes sobiks üldse piiri valvama. „Oluline on ka kannatlikkus, sest näiteks varitsuses olles tuleb teinekord end pika aja vältel varjata.

Väsimusel ja rutiinil ei saa lasta tekkida, sest sellega kaasneb lohakus ning kõige lõpuks enese reetmine,“ selgitab Egle. „Kindlasti peab olema väga hea meeskonnamängija, sest üksi ei tee piirivalvur mitte midagi ära. Meie tugevus seisnebki suuresti selles, et oleme pikalt koos töötanud ning tunneme üksteist unepealt. Vähem tähtis ei ole usaldus.

Just niisugune meeskond teeb piirivalve tugevaks ja piiri turvaliseks.“ Kerly Peitel kommunikatsioonibüroo

16

MEIE INIMESED

Leena õiglane ja hooliv FOTOD: RAUL MEE

meeskonnahing

Hariduselt õpetaja, kuid päevagi seda ametit pidamata on Jelena Mirošnitšenko temperamentne, nõudlik, ent soe ja vahva naine, kes üliõpilaspõlves politsei personaliosakonnas peamiselt toimikuid õmmeldes peagi kriminaalpolitseis omaseks sai.

P

raegu, 24 aastat hiljem, kui seljataga on arvukalt varguste, röövide ja tapmiste uurimisi, veab naine Põhja prefektuuri kesklinna jaoskonna ennetus- ja menetlustalituse tööd. On tagumine aeg panna Leena ülekuulatava rolli.

Jelena, sa oled õppinud vene

filoloogiat. Miks sinust õpetajat ei saanud?

Mul ei ole vist seda soont. Ausalt.

Proovisin ühe päeva, klassi ette vist ei jõudnudki. Igatahes sain aru, et see ei ole minu jaoks. Läksin lihtsalt seest põlema, tundsin, et mul ei ole piisavalt külma närvi. Olen loomult liiga emotsionaalne.

Ja kuidas need emotsioonid politseitööle kasuks tulevad?

Seda peab teiste käest uurima. Eks ma olen küll kergesti süttiv, veidi närveerija ja pabistaja. Samas ei ole emotsioonid üle pea keenud. Ka siis mitte, kui mingi juhtumi uurimine on keeruline ja emotsionaalselt raske. Ma katsun ja olen enamjaolt suutnud hoiduda midagi või kedagi väga hinge võtmast. Võin julgelt öelda, et suurema osa ajast olen üsna vaoshoitud asjus, mis puudutavad juhtumeid ja nendega seotud inimesi. Ühegi kuriteo uurimine pole sind heldima pannud, pole sulle hinge läinud.

Neid on üllatavalt vähe jah, aga ma olen õppinud nii töötama. Teisiti oleks

17

MEIE INIMESED

väga keeruline ja ehk isegi võimatu nii kaua politseinikuametit pidada. Eks need lastega seotud sündmused ole sellised, mis tahes-tahtmata hinge poevad.

Tuleb meelde üks aastatetagune võigas lugu, kui ema oli võtnud elu oma pojalt. Oli endine vangla meditsiiniõde ja kasutas tablette. Teha polnud paraku enam midagi, laps oli läinud. Vaat sellised asjad ajavad küll vihale ja teevad nõutuks. Kohutavalt kurb.

Millal sa viimati kuritegu ise uurisid ja pätte üle kuulasid?

Viimane suurem asi oli neli-viis aastat tagasi, kui uurisime Ida jaoskonna isikuvastaste grupiga tapmist, kus oli kokku kolm ohvrit. Praeguseks kannavad kõik, keda toona kahtlustatavana üle kuulasime, vanglakaristust.

Mis viib ühe inimese nii kaugele, et ta teiselt elu võtab?

Eks see sõltub väga paljudest asjadest.

Kuigi võrreldes kahekümne aastaga on eluolu väga palju muutunud, on inimesed ja probleemid jäänud ikka suuresti samaks. Sotsiaalne toimetulek ja rahanappus, suhted ja väärtushinnangud on need, mis sellistele äärmuslikele tegudele ajavad. Tapjal ja tapjal on ka vahe. Üks teeb seda korra mis tahes emotsionaalse kaose tagajärjel, teine ongi oma olemuselt retsidivist, harjunud vahendeid valimata oma tahtmist saama. Raha ja suhted on kaks põhilist tapatöö ajendit.

Kas sa ka praegu vahel kätt harjutad ja ise uurimise kallale asud?

Olen seda teinud 90ndate keskpaigast alates, isu on täis. Kuid ma olen ikka asjadega kursis, hoian end vormis ja räägin kaasa. Avaldusi vaatan läbi iga päev ning ka avaldajatega vestlen üsna regulaarselt, alles paari päeva eest.

Mis sind jätkuvalt kuritegude uuri-

Jelena vaatleb peremeest igatsevaid rattaid.

misel paelub? Kas soov õiglus jalule seada ja pahategijat karistada?

Nii see on. On ikka paganama hea tunne, kui oled teinud tööd ja tõendanud, et see inimene tegi halba, tükkis kellegi elu või tervise kallale, ning saad ta lõpuks tänavalt ära, et ta ei saaks rohkem halba teha. See on vist kõigile politseinikele säärane teatud sorti võidutunne, kui töö kannab vilja ja kurjategija saab õiglaselt karistatud. Ilma naljata, alles üks päev, kui ootasime siin kõik hinge kinni pidades prokuröri otsust varguses kahtlustatava kohta, ja siis, kui see vahistamismäärus tuli, kostis nii mõnestki kabinetist rõõmuhõise. Mitte kahjurõõmust kellegi vabaduse võtmise pärast, vaid ikka selle pärast, et piirkond on taas ühe päti võrra turvalisem kas või mõneks ajaks.

Kas sul on ka põrumisi olnud? Tead, et tegi, aga tõenditest ei piisa.

Ei tule praegu meelde. Küll varjutab mind üks vale otsus. Vahistamata jäi mees, kes vabaduses olles viis ellu kõigi meie suurima hirmu – tappis inimese. See painab küll.

Olen sellest õppinud ja toimetan teatud asjadega väga kindla käe järgi nii, et minu sõnas ei saaks enam kahelda. Olen selles nõudlik ka enda kolleegide vastu.

Oktoobris täitus sul aasta kesklinna jaoskonnas ennetus- ja menetlustalituse juhina. Mis lisaks veidi uuenenud tööle, asukohale ja kolleegidele on teisiti kui aasta tagasi?

Kes ta on?

Jelena Mirošnitšenko on põline Paldiski inimene. Ta on sündinud 1973. aasta 2. septembril ainsa lapsena vene ja põhjanaabrite järeltulijate perre. 1980ndate lõpuaastail läks Jelena Tartu Ülikooli õppima vene filoloogiat. Õpingute ajal tegi ta tööd politseis, toona personaliosakonnas, kuna tal puudus politseiharidus.

Algul tegi Leena kõiksuguseid juhutöid, mida vaja oli: õmbles kokku mahukaid isiklikke toimikuid, jooksis arhiivi vahet, et teha kindlaks inimeste taust, ning toimetas muude olmeasjade kallal.

Aasta pärast, seljatanud politseieriala baaskursused, sai temast uurija. 1997. aastast on ta valdavalt uurinud raskeid isikuvastaseid kuritegusid, kuulunud

18

sealhulgas ka nn mõrvarühma.

14 aastat on ta sõitnud Paldiski ja Tallinna vahet, sest tööd tegi ta Lasnamäel, kus oli üle kümne aasta ametis isikuvastaste kuritegude teenistuses, neist viimased viis üksuse juhina. Alates eelmise aasta oktoobrist vastutab ta Tallinna kesklinna piirkonna süütegude menetlemise ja ennetamise eest.

18aastaselt abiellus ta Ukrainast pärit noormehega, kelle tõi Eestisse töö laevatehases. 32aastaselt sai temast kaua oodatud poja vanem.

Lisaks filoloogi haridusele on Leena lõpetanud juuraõpingud Akadeemias Nord.

Staažika uurija suurim hobi on vaba aja veetmine koos perega.

Palju on muutunud. Olen ise tohutult õppinud. Kui varem puutusin kokku ainult kriminaalpolitsei tööga, siis nüüd räägin kaasa ka piirkonna- ja noorsoopolitseinike teemadel. Kindlasti on mul veel palju õppida, kuid olen väga tänulik ja õnnelik, et mulle selline võimalus anti. Mul on ka muidugi tiimiga väga vedanud. Jah, inimestel on raske, tööd on rohkem, kui jõuame ära teha, ent seis on väga hea.

Julgen öelda küll, et inimeste silmades on suur tegutsemistahe ja soov head tööd teha. Ja kuigi meie tiim on oluliselt väiksem, sest suur hulk ametnikke liikus kesküksustesse prefektuuri peamajja, ei ole mahud ega ka tulemused kuidagi vähenenud. Vastupidi. Me oleme väga heas vormis.

MEIE INIMESED

Kolleegi kommentaar Jelena on väga positiivne, õiglane ja hooliv inimene. Ta seisab alati enda lähedaste, pere ja kolleegide heaolu eest. Ta on selline lõputu võitleja ning teeb kõik selleks, et õiglus jalule saada. Kuigi ta võib kohati tunduda karmi käega juhina, ei tee ta kunagi kellelegi ülekohut.

Talle on oluline, et suud oleksid puhtaks räägitud. Ta annab alati tagasisidet, olgu see siis kriitika või kiitus hästi tehtud töö eest.

Jelenat on raske endast välja viia. Ta on pigem tasakaalukas, ei sattu kriitilises olukorras paanikasse, vaid säilitab kaine meele ja otsib lahendusi. Tema peale saab kindel olla ja temaga on turvaline koos töötada. Jelena on igapidi liider, ka sotsiaalses mõttes. Ta ärgitab alati kolleege osalema ühisüritustel ja võtab neist ka ise võimaluse korral osa.

Merle Randla kesklinna jaoskonna menetlusteenistuse juhtivuurija, töötanud Jelenaga õlg õla kõrval üle kahekümne aasta

Kas siis need pidevad muudatused, mida politsei on läbi teinud, õigustavad end?

Mina arvan küll nii. Iga muutus on alguses keeruline, kuid iga muutuse taga on ju parim tahe mingi süsteem veel toimivamaks muuta. Mina tunnetan küll seda, et võrreldes paari aasta taguse ajaga oleme politseisüsteemis hakanud sisu numbritest eraldama ning palju olulisemaks pidama, lähtume inimese-, mitte juhtumipõhiselt. Minu meelset on politseis hakatud rohkem nägema ja hindama töötajaid. Jah, loomulikult ei ütle suuremast palgast vist keegi ära, kuid asi on minu hinnangul juba päris hea. Nurisemiseks otsest põhjust ei ole.

Aga kes on Leena, nagu kolleegid sind kutsuvad, väljaspool politseimaja?

Politseinik olen ma 24/7. Aga kui sa küsid, mida ma teen siis, kui ma tööl ei ole, siis on lihtne vastus, et olen kodus oma pere juures. Mehe ja lapsega vaba aja veetmine on mu suurim hobi.

Ka juhina hoiab Jelena ennast asjadega kursis ja räägib kaasa.

Ma ei ole väga selline kanaema või suur koduperenaine, kellele meeldib vaaritada, kududa ja peenemat näputööd teha. Samuti ei kogu ma marke ega kommipabereid. Olen selles mõttes lihtne ja igav. Käin perega meelsasti kinos, teatris või lihtsalt jalutamas.

Protseduurid spaas sobivad hästi. Kui ma ise olen spordist kaarega mööda läinud, siis poja puhul teen seda asja tasa. Poiss tegeleb mul ujumisega ning ma käin sageli talle nii treeningutel kui ka võistlustel kaasa elamas. Samuti teen meeleldi koos poisiga koduseid õppetükke. Selles mõttes on õpetamine siiski mu salahobi.

Sa abiellusid 18-aastaselt ja oled oma elu jaganud üle 20 aasta sama mehega. Mis on õnneliku suhte eduvõti?

Üksteise mõistmine ja teineteise arvestamine. Mul on lihtsalt nii arusaaja mees, kes hoolimata minu teinekord pikkadest tööpäevadest, eriti just sel ajal, kui olin lihtne uurija ja tihti kodust ära, ei ole mulle kunagi minu tööd ette heitnud või mind hukka mõistnud. Pigem olen ise teinekord süümepiinades vaevelnud, kui perenaisetööd on jäänud mehe kanda või pole saanud vabu päevi koos veeta.

Võib-olla ka seepärast ei võta ma tööd koju kaasa. Jah, kui vaja paar kõnet teha, siis olen mõnda aega teises toas, toimetan oma asjad ära ja pühendan tähelepanu siis mehele ja pojale. Tööasju ma kodus söögilauas ka ei aruta.

Milleks? Abikaasal on hoopis teine

eriala ja ma ei näe põhjust, miks neid kahte asja segamini ajada – kodu ja tööd. Mul on piisavalt head kolleegid, et kõik asjad nendega läbi arutada.

Mida sinu sõbrad Eesti politseist arvavad?

Minu lähimate sõprade seas on palju inimesi, kes ei ole kuidagi meie süsteemiga seotud. Nad austavad tööd, mida mina ja mu kolleegid teeme. Nad teavad, et sageli ei ole see lihtne, ning seetõttu nad seda ehk ka hindavad.

Kas oled oma elu ja elukutse valikuga rahul?

Väga. Olen alati tahtnud teha seda, mida ma praegu teen. See pakub mulle rõõmu ja loodetavasti on see tunne vastastikune.

Kas üliõpilane Jelena on tänasega võrreldes nagu öö ja päev?

Ma ei usu. Eks ikka elukogemus ja tehtu mõjutab, muudab inimest, kuid need põhilised väärtused ja mõtted on ikka sarnased. Kindlasti olen ma tasakaalukamaks ja rahulikumaks muutunud. Ei muretse ega närveeri enam nii palju. Samas ei ole ma ka elus mainimisväärseid prohmakaid, emotsioonist ajendatud trikke või rumalusi teinud.

Olen alati sihikindlalt ja eesmärgipäraselt tegutsenud. Ka üliõpilasena olin pigem korralik ja töökas, elumerelained on kuidagi kõrvale jäänud.

Helen Uldrich kommunikatsioonibüroo

19

FOTOD: EIKO KINK

MEIE INIMESED

Mis jõud paneb inimest ärkama igal hommikul vara, tegema vahel 14-tunniseid tööpäevi ning rändama igal nädalal ühest Eesti otsast teise ja tagasi? On see seiklusjanu või vajadus ennast teostada? On see huvi või paratamatus?

Mina seda ei tea, kuid tundub, et Ken Vaher teab.

Relvur

töö & elu s

20

u stiil

MEIE INIMESED

T

a ei räägi sellest palju, aga ta näib rahulolev. Ken ei küsi liigseid küsimusi, ta lihtsalt teeb asju. Ta tõestas ennast tänavatööl, liikus kiiresti kabineti seinte vahele arvuti taha ning temast sai Exceli-mees. Ta tõestas, et pole probleeme, on väljakutsed. Tagasiteed enam ei ole ja tema uus ambitsioon on luua turvalisust kõige laiemas mõttes ning uuenduslikult.

Tänane maailm ei toimi ilma relvadeta. Relvad on, eriti teisel pool maakera ja nii filmitööstuses kui ka päris elus, äärmiselt olulised. Nad on pildis, nad domineerivad, nad juhivad elu.

Neid kardetakse ja armastatakse, nad hirmutavad ja veetlevad. Maailmas tühjendatakse üks padrunisalv teise järel. Relvasid tühjendatakse pahade eesmärkidega Ukrainas ning Süürias, ent ka paremate kavatsustega metsas jahil, laskesporti harrastades või lasketiirus harjutades.

Eestis kasutasid patrullpolitseinikud möödunud aastal tulirelva teenistusülesandeid täites kõigest kümmekond korda, kuid ei vaja pikemat seletamist, kui tähtis on politseiniku puusal kabuuris valmis olev püstol.

Tuleb olla õnnelik, et Eestis suudavad politseinikud ennast kehtestada ja korda tagada ka ilma püssi paugutamata.

Kui politseinik loob riigis turvalisust, siis tagab üks korralik relv politseiniku turvalisust kõige hullemas olukorras. „Seikleval priiuserüütlil oli pistoda alati vööl, sest nii oli kindlamgi veel.“ Politseinikel on kasutuses erinevat relvastust, mille peamine eesmärk on sama – „sest nii on kindlamgi veel“. Ja nagu Ken ütleb, siis on parem omada relva ja mitte vajada seda, kui vajada relva ja mitte omada seda. Püstol ning sõprade kiivrid ja kuulivestid on need, mis hoiavad tõenäoliselt igapäevases tänavatöös ära nii mõnegi vaidluse ning päästavad nii mõnegi elu. Selle loo kontekstis on oluline asjaolu, et PPA-s on kõigi nende asjade taga alates möödunud aasta augustikuust pearelvur Ken Vaher.

Tänavatöölt Exceli-meheks Pearelvurina arendab ja edendab Ken kogu asutuse relvastuse valdkonda.

Tema suhtleb koostööpartneritega igal tasandil nii majas sees kui ka väljaspool, nii Eestis kui ka välismaal. Keni

partnerid igapäevatöös on ameti töötajate kõrval ka ministeeriumid ning ettevõtjad. Pearelvur on ennekõike logistiline tugi ja valdkonna sisuline ekspert, kuid samal ajal ka see, kelle juurde tullakse oma murega ning kes peab reaalseid lahendusi soovitama.

Tema teab, mis relvad on turul müügil ja mida hea hinnaga pakutakse, ent ka seda, mis on trendid, mis on tulemas ning mida teiste riikide kaitse- ja julgeolekuasutused kasutavad. Pearelvur teab, mis vahendid on relvastusest olemas meie omal asutusel ning teistel kaitse- ja julgeolekuasutustel. Messidel ja näitustel käimine kuulub tema ametikirjelduse juurde nagu relv kabuuri, sest relvur peab oma valdkonnaga kursis olema ning soovitama logistiliselt parimaid lahendusi.

See töö ei sobi kõigile. Selleks peab teadma relvadest, valdkond peab meeldima, närvi peab olema ja selle inimese ööpäevas peab ilmselgelt olema rohkem tunde, kui seda tavalistele jagatud on. Mees maadleb kohati 12–14-tunniste tööpäevadega, sõidab peagu igal nädalavahetusel Otepääle, spordib, kohtub sõpradega, loeb raamatuid, tegeleb mingil määral ka eraettevõtlusega ning sikutab tööväliseid julgeolekuvaldkonna projekte, et meie riigis midagi paremini teha. Kui me laua taha istusime ja ta tööst ning tegemistest juttu tegime, siis ei suutnud ma oma üllatust varjata. Vaga vesi, sügav põhi on väga leebelt öeldud. Kuigi on selge, et kogu see panus tuleb pere arvelt, siis ammendavat vastust ma oma küsimusele tema vaba aja päritolu kohta ei saanudki.

Tartust pärit Ken sisenes tööellu juba varases nooruses ja töötas, kuni pidi minema ajateenistusse. Silma on ta paistnud igal pool, kuhu aga käe külge paneb. Ajateenistuse lõpetas ta luurerühma ülemana. Pärast seda läks ta Paikuse politseikooli ning loogilise jätkuna tuli värskelt harituna Tallinnasse, kus asus tööle valvebüroo patrullpolitseinikuna. Aastakese töötas, siis liikus ta samas asutuses isikukaitsebüroosse väliskülaliste kaitse talitusse. Samal ajal hakkas ta õppima Sisekaitseakadeemias. Ken tõestas oma oskusi ning temast sai järgmiseks neljaks aastaks presidendi kaitsemeeskonna liige.

Selle kõrval on Ken läbinud isikukaitse kursused sõjaväepolitseis, las-

21

MEIE INIMESED

Tagasiteed samas ei ole. Küsisin, kas ta tänavatööd ka igatseb. Igatseb, aga Ken näeb asja hoopis positiivses valguses – võtmesõnad igasuguses edus on innovatsioon ja edasiminek. Endas on vaja leida julget mõtlemist ning pealehakkamist. Ta ei juurdle selle üle, kas kusagil oleks parem, vaid pürgib selle poole, et seal, kus ta parajasti on, saaks kõik paremaks.

Pearelvur kui valdkonna eestvedaja ning juht

Ken loeb üle lastud padruneid.

„Oluline pole, kui tugevasti sa lööd, vaid see, kui palju lööke sa suudad taluda ning sellest Ken Vaher hoolimata edasi liikuda.” keinstruktori kursused, turvataktika teemakoolituse ja koolitaja koolituse ning ka parameediku kursused – isikukaitsetöös ei pääse nendestki oskustest. Isikukaitsetöö oli talle juba kooli ajast hingelähedane ja mis saaks olla parem – teha tööd, mis meeldib, ning teha seda meeskonnas, mis on „parim üldse“. Suhted meeskonnakaaslastega isikukaitsest on säilinud tänaseni. Kõik toimis nagu kellavärk, kuni saabus kõne ja pakkumine kandideerida pearelvuri ametikohale, mis

22

oli värskelt loodud. Ta kaalus pikalt, kuni ahvatlus midagi veelgi suuremat ära teha sai võitu. Nii saigi temast PPA pearelvur.

Ken ei olnud enne seda kabinetitööd varem teinud. Tulla tänavalt arvuti taha ja kohe projekte kirjutama hakata on raske. Hulk aega kulus selleks, et kogu paberimajanduses orienteeruda. Kolleegid on hakanud teda kutsuma Exceli-meheks, sest märgatava osa tema tööst moodustab erinevate tabelite tegemine ning täiendamine.

Tundub uskumatuna, et PPA relvastuse valdkond oli enne teenusepõhisele juhtimisele üleminekut ilma juhtimiseta.

Nüüd loodud ametikoht – pearelvur – on valdkonna eestvedaja ning juht.

Enne tegelesid selle valdkonnaga kaudselt talitusejuhid. Igasugune keskne tegevus aga puudus, vajadusi rahuldati erinevalt. Ehk osalt just selle pärast on kuhjunud hulk ülesandeid ja teemasid, alustades relvastuse uuendamisest ning ühtlustamisest, arengukavadest, õigusloome muudatustest, teenindava personali tööülesannete sõnastamisest kuni eelarve juhtimise ja planeerimiseni. Keni hallata on mitu eelarvet, mis on selle valdkonnaga seotud.

Ken ei ole ega otsusta üksi. Arendusosakonna valmisoleku ja reageerimise büroo, valdkonnajuhid ning erinevate teenuste planeerijad on need, kellega koostöös langetatakse otsuseid. Ken on logistiline tugi, kuid see on rohkem, kui seda sõnapaari lahates võiks arvata. Taktikaline teadmine tuleb turvataktika- ja alarmsõiduteenistusest ikkagi ning vajadused selgitatakse teiste teenuste planeerijatega.

Pearelvur on samuti teenuse planeerija. Teenuseks on püstolid, nuiad, elektrišokirelvad, lõhkeained, suitsugranaadid, kilbid, kiivrid, valgusgranaadid ning laevade valgusraketid.

Mis töösse puutub, siis Ken

MEIE INIMESED

Siin laua taga valmivad plaanid, aruanded ja tabelid.

teab, et tuleb minna kaasa maailmas toimuvate muutustega, uuendustega.

Teenusepõhine juhtimine on üks innovaatiline lahendus nii planeerimise kui ka juhtimise mõttes ning praegu tundub see kenasti toimivat ja paistab jätkusuutlik. Samas ei toimi kõik see ilma inimesteta, kes sellega kaasa tulevad. Organisatsiooni ei tee ainult üks inimene ja peadirektor, ütleb Ken ning loodab, et millalgi saab ka neid otsuse vilju nautida. Peaasi, et enne seda järjekordselt midagi ei muudeta, sest pole mõtet muuta muutmise pärast.

Kui aga midagi on muudetud, siis tuleb sellega edasi minna.

Oluliseks peab Ken oma töö juures ajajuhtimist. Et informatsiooni ja ülesannete maht on suur ning tegevusi, mis tähelepanu nõuavad, on palju, siis tuleb eristada olulisemad mitteolulisematest ning pakilised mittepakilistest ja selle põhjal prioriteetide järgi oma tegevuskava teha. See lihtsustab mõnevõrra töö tegemist ning infomüras liikumist.

Arvestama peab, et kõigil on vajadused, soovid ja tahtmised, aga pahatihti puudub arusaam, et kõike ei saa realiseerida. Pearelvuri ülesanne on selgitada, miks on need asjad nii või naa ja miks saab või ei saa.

Nutikad relvakapid ja suhtlevad relvad Kõige mõnusam Keni töö juures on see, kui mingi asi tehtud saab ning see kõiki osalisi rahuldab, kui põhjendatud vajadused on rahuldatud või kui saab pakkuda toimiva alternatiivi.

Teda inspireerivad hommikuti ärkama ja tööle tulema inimesed, keda ta kohtab, ning asjad, mida ta koos nendega loob. See on eneseteostus, mis tööle toob ja tööl hoiab, ning selle koha

peal töötades võimalusi jagub. Pearelvuri töö on Keni jaoks hingelähedane ning just sellel kohal saab ta end kõige paremini edasi arendada, kuid mis peamine – sellel kohal saab ta luua uut väärtust asutusele ja nähtavat tulemit, mis võiks kõiki rahuldada.

Keni plaanid on ambitsioonikad, suunatud innovatsioonile ja edasiminekule. Kohati tundub see lausa ebareaalne ja naljakas, kui ühel hetkel avaneb laegas, kust tuleb välja kõige huvitavamaid mõtteid, ideid ja plaane. Selle laeka avamine on keeruline, sest Ken on ettevaatlik ning tühje sõnu loopida ei taha. Tundub, et suurem osa ideedest on siiski peitu jäänud. Ta sõnad on kaalutletud ja ilma selguseta asjadest ta niisama juttu ei tee. Välja käidud ideede ja plaanide taga terendavad juba võimalused. Veel mitte lahendused, sest kõik on alles uus ning hoog napilt sisse saadud. Võin vahest natukene asja sisu avada ja öelda, et innovatsiooni teemal teeb Ken koostööd näiteks ülikooliga. Veelgi konkreetsemalt: varsti minnakse loodetavasti üle isikustatud relvakappidele, mis võiksid tulevikus olla „nutikapid“ ja suhelda relvaga. Ken tahab, et kapp oleks seotud infosüsteemiga ning teaks, kas seal on relv ja mis relv.

23

MEIE INIMESED

Sportimiseks on Otepää vaieldamatult parim paik.

Samuti tahab ta, et relvad kannaksid endaga kaasas teatud infot ning suudaksid lugeda tehtud laskude arvu.

Seda loomulikult mitte nuhkimiseks, vaid selleks, et veenduda, kas relvad on kindlal ajal kindlas kohas, ja saada ülevaade relvade tervisest.

Igal relval on elutsükkel ning teatud „läbisõidul“ muutub relv tõrksamaks ja võib lausa ohtlik olla. Seni puudub igasugune aktseptitav ülevaade sellest, milline mõne relva reaalne „läbisõit“ on. Talle teeb muret, et vanimad kasutuses olevad relvad on pärit 1950ndatest. Veel üks lennukas idee on luua ja tuua siiagi ise ventileeriv ballistilise kaitse vest. Kes on seisnud tumedates riietes kuulivestiga päev otsa päikese käes, teab, millest Ken räägib. Ken on praktiline mees.

Tuleb olla muudatustele avatud Kuna valdkond on pikalt olnud reguleerimata, siis kulub lisaks innovatsioonile, ideedele, edasiminekule ja plaanidele praegu lõviosa ajast olukorra selgitamisele ning kiireloomuliste muudatusvajaduste elluviimisele. Keni tegemiste esikümnes on mitu projekti.

Suurim neist on relvastuse ja erivahendite tagamise teenuse kontseptsiooni koostamine. Üks selle osi on relvurite kontseptsioon. Töös on ka „relvastuse valdkonna piibli“ muutmine (s.o siseministri määrus nr 53). PPA relvade nomenklatuur on suur ja üksuste rel-

24

Esimest korda hoidis Ken tennisereketit käes juba 5aastaselt.

vastus on erinev ning see tekitab välditavaid halduskulusid. Liigutakse selle poole, et relvade nomenklatuuri vähendada, asutuse relvastust ühtlustada ja et ametnikel oleksid standardiseeritud relvakomplektid. Maailm muutub ja meie koos sellega ning kõik asjad ei reguleeru ise. Tuleb olla muudatustele avatud. Ken ütleb, et ta on nõus tegema ja asju vedama, aga selleks, et midagi suurt ära teha, peavad panustama kõik. Teenuste omanikud ja juhid peavad sellest aru saama.

Maiseid muresid (nagu eelarve ja aeg) kõrvale jättes ongi kõige suurem probleem inimesed, kes on kinni vanades paradigmades, ei tule kaasa uuendustega ega taha eriti midagi muuta.

Sellega koos blokeeritakse ka arenguga kaasaminek. Ken mõistab neid.

Asutus on aastaid olnud muutuste keerises ning võib-olla ollakse kõigest lihtsalt väsinud. Vanemate olijatega ning nõudlikumate kolleegidega tuleb leida ühtne keel ja arusaamine. See ei ole probleem, see on väljakutse. Tema jaoks ei ole probleeme, on väljakutsed.

Otepää – parima aura ja loodusega koht Kuigi Ken räägib palju tasakaalu leidmisest elus, on tema hobide nimekiri kokku kuivanud, sest töö võtab oma osa. Tema „ilmselgelt tavalisest pikemasse ööpäeva“ mahub pikkade tööpäevade kõrval ka tervisesport, tennis ja matkamine ning rattasõidust ei saa

ta üle ega ümber. Varem tegi Ken laskesporti ning koolitas laskeinstruktorina asutuses ametnikke ja Sisekaitseakadeemias politseikadette. Realistlik vaade lähituleviku tasakaalule näitab, et laskesport on mõneks ajaks tagaplaanile jäetud. Samuti sisustab Ken oma aega raamatute lugemisega, peamiselt psühholoogia ja majanduse valdkonnast. Praegu on pooleli Alexander Kotchubei „NLP ja juhi mõtteskeemid“ (NLP – eurolingvistiline programmeerimine) ning kõigile lugemiseks soovitab ta naljatamisi Allan ja Barbara Pease’i raamatut „Miks mehed ei oska kuulata ja naised ei suuda kaarti lugeda“.

Ning see Otepää. Otepää on eriline. Peaaegu igal nädalavahetusel sõidab Ken Tartusse, kohtub lähedastega, ja seejärel Otepääle. Kenile meeldib Otepääl ennekõike sealse looduse ja aura tõttu. Seal on hea tervisesporti teha ning pärast väsitavat töönädalat pingeid maandada ja uueks töönädalaks „patareisid“ laadida. Tal ei ole seal veel kohta, kuid eesmärgid ja plaanid on see kindlasti luua. Minu jaoks näitab see

MEIE INIMESED

pühendumist. Mehele meeldib ja ta panustab sinna peaaegu ennastunustavalt. Aga mulle meeldib, et talle meeldib ka relvuri töö ja see valdkond.

Järelikult panustab ta sinnagi ennastunustavalt. Ma ei kahtle hetkekski, et PPA pearelvur on kõige paremini sellele kohale sobiv inimene, kellel on huvi ja piisav seiklusjanu. Või nimetame seda tahteks midagi ära teha. Me kuuleme sellest mehest veel!

Uku Tampere kommunikatsioonibüroo

25

MEIE INIMESED

Anita

FOTOD: RAUL MEE

toob naeratuse näole

„Kui poleks sellist toredat kollektiivi, ei tea, kas tahaksingi siin töötada,“ tõdeb Anita Veskus.

26

MEIE INIMESED

Kommentaar Anita tuli meile aastal 2012, töötasime siis väga suure koormusega Narva maantee büroos. Ta tõestas end kohe – oli üliaktiivne, abivalmis, võttis kõigest osa. Anita võitis ta töökaaslaste lugupidamise kui kolleeg, kes areneb kiiresti, teeb ja oskab kõike ning jõuab palju teha. Tal on parajalt julgust, et uusi ülesandeid proovida. Pole vist ka üllatus, et just tema, teiste eest seisja ja eakamate aitaja, valiti töökeskkonna volinikuks. Nüüd kandideeris Anita ka abipolitseinikuks.

Lea Soodla Politsei- ja Piirivalveameti Vilmsi teeninduse vanema ülesannetes

Anita Veskus tarvitab tõelist teenindusrelva, millega võita kliendi süda. See relv on võluvits, mille saladust on siin kirjeldatud.

K

lient tuleb, mitte alati kõige rõõmsamana. Maailm, teadagi, on ebaõiglane. Kõiksugused seadused, normid, reeglid, kohustused.

Hea meelega laoks tulija vahel kogu oma kuhjunud mõttemaailma sisu teenindaja letile. Aga ei. Teisel pool letti on Anita Veskus, kes võtab pinged maha minuti jooksul, kahe jooksul, kümnega kohe kindlasti. Õnneks pole normi, kui pika või lühikese ajaga inimene peab teenindatud saama. Inimesed on ju erinevad, samuti nende vajadused ja lähteandmed. Erinevad on ka teenindajad teisel pool letti, mis sest, et kõigil on seljas ühesugune vorm.

Kui Anita praegusele tööle kandideeris, ei mõelnud ta sugugi sellele, et hakkab töö ajal vormi kandma ning vormile on kirjutatud „Politsei“. „Ma ei ole ju politseinik,“ tõdeb ta. Aga sekkuda soovib naine küll. Kas või siis, kui võõras vanaema võõra lapselapsega valjult kurjustab. Anita ütleb midagi laadis „nõnda ei tohi küll käituda“, aga siis tõmbub tagasi, saab aru, et päris niiviisi maailma parandada ei saa. Küll saab seda teha Politsei- ja Piirivalveameti teenindusbüroos

lahke ja oskaja sõnaga. See, et ta just niisuguse nimetusega ametis töötab, lisab tööle isegi vürtsi.

Anita on sündinud anne. Teenindaja. Temast õhkub kindlust, et ta saab hakkama, õhkub soojust, mis lausa kutsub pihtima, vahel kurtmagi. Kurtmine kurtmiseks, seadus pisaraid ei usu. Küsimus on vahel aga õige lihtsas – oskuses lahendusi leida. Mõnes mõttes on Politsei- ja Piirivalveameti teenindusbüroo ju üks suur kaubamaja, kus pakutakse kõike, mida klient vajab. Uus pass – aga palun! ID-kaart – tavalisemat teenust ei või enam ollagi! Elamisluba – paneb pisut mõtlema, aga saab tehtud. Relvaluba – kel selleks õigus, saab ka relvaloa.

Unistuste teenindaja Anita kohta ütlevad kolleegid, et ta oskab kõike hoolimata 3,5aastasest töökogemusest. Mis on sellise edu võti, Anita? „Suurema osa teenindajana töötatud ajast olen ma ka õppinud: inglise keelt, ametioskusi – seadused ju muutuvad pidevalt –, ent ka täpsust ja tähelepanelikkust.“ Jah, teenindaja töö on loominguline, sest lihtsate lahenduste kõrval on veidi keerulisemaid, päris keerulisi ning isegi parajaid pähkleid.

Küll on töötajale seatud reeglid vägagi ühesugused ning täiesti vältimatud.

Klient saabub, tema isik tuleb tuvastada, kontrollida dokumenti, seejärel ka dokumendi ehtsust. Kui väljastatakse uus dokument, mida on juba mitu korda kontrollitud, peab seda

tegema veel kord: vaatama, kas nimi on ikka õige, kas sünniaeg klapib, kas sõrmejälg on selle inimese oma.

Uus dokument tuleb süsteemis kehtivaks muuta, vana (loe veel kord: vana; loe: mitte kogemata uue) dokumendi nurk ära lõigata. Tüütu muidugi, aga vajalik, lausa vältimatu. Eksimine pole selle ameti puhul inimlik. „Ka see, et sa lihtsalt kõik vajaliku järjest ära teed, tundus alguses raske,“ tunnistab Anita.

Ringi, millega Loksalt pärit Anita Tallinnasse Vilmsi tänava teenindusbüroosse jõudis, ta täpselt kirjeldama ei hakka. Küll ütleb, et ta on kaasa saanud teenindaja loomuse ja maast madalast pärit oskuse inimestega suhelda. Ta oskab tõesti, seda kirjeldavad ka need, kes on nõu ja abi saanud. Näiteks avaldas üks klient siirast tänu „Vilmsi büroo teenindajale Anita Veskusele, kes abistas keerulises passitaotluse protsessis ja pakkus mitmekülgseid lahendusi“. Selle ala sulakuld ootab aga veel ees. Klient kiitis nimelt, et „tegemist oli unistuste teenindajaga, kelle oskused tekitasid suuri emotsioone ning tõid kaasa uhkuse riigiameti teeninduskultuuri üle“.

Selline teenindaja on Anita Veskus!

Konkursiga tööle võetud naine leidis kohe, et see amet talle sobib. Täpsemalt: sobivad peaaegu kõik selle ameti töörinded nagu „saal“, „kassa“, „väljastamine“ – erialased terminid, mida

27

MEIE INIMESED

teatakse väga hästi sealpool, üldse ei teata aga siinpool letti. Siinpool on tähtsaid asju kaks: et asi saaks täpselt ja kenasti aetud. „Tähelepanu, tähelepanu, tähelepanu!“ kordab Anita Veskus oma töö kõige tähtsamat mõistet ning tema sõbralik-lahke olek muutub sedamaid konkreetsemaks. Seejärel lausub ta, et tema kolleegide hulgas on neid, kes märkavad kõike ning suudavad paljude inimeste tööle ja vaevale anda selle õige, lõpliku viimistluse. „Minagi olen aastatega palju tähelepanelikumaks muutunud,“ pihib ta lõpuks.

Muidugi võiks niisugune töö „närvide peale“ hakata, aga Anitale enam ei hakka. Algul vedas ta küll mure koju kaasa ja valutas südant tasuta edasi, aga nüüd heidab mure koos tööriietega maha. Muidu ei jaksa, sest vahel on ka „järjekord uksest välja“. Neid, kes pingele alla ei jää, kostitatakse kiidusõnadega. „Meid üllatab töötajate kannatlik meel, positiivsus ja sõbralik ning kiire tegutsemine vaatamata asjaolule, et inimesi on teeninduses palju ning tööpäevad küllaltki kurnavad,“ kõlab kokkuvõte klientide hinnangutest. Eraldi on Anita Veskuse kõrval nimetatud Anu Sauli ja Svetlana Lukjanovat ning paljusid teisi. „Meil on väga tore kollektiiv,“ kinnitab Anita.

Teenindaja peab kliendile loomulikult otsa, isegi silma vaatama ning otsustama, kuidas just praegu suhelda. „Kuidas kellelegi saab öelda ja kuidas kellelegi peab ütlema,“ toob Anita Veskus esile teema filosoofilise käsitluse ning lisab, et kõige parem on hoida neutraalset, aga sõbralikku joont. See on kerge, kui suhtlus kuulub su tugevate külgede hulka. Suheldes lendab aeg kiiresti. „Niisama seista – kuigi seda juhtub väga harva – on tõesti igav,“ viitab Anita tagasi ajale, mil ta saaliteenindajana numbreid jagas ning kundesid õigesse paika juhatas. „Saali“ ajast pärineb ka lugu, kui mees, kellel paluti pildistamiseks üleriided ära võtta, ülakeha lausa paljaks kooris. Ütle veel, et teenindusbüroos on igav! „Mina siiski sel hetkel tööl polnud,“ vähendab Anita varmalt oma teeneid.

Küll mahub ta kiidukõne alla, mis kõlab järgmiselt: „Järjekord oli küll üllatavalt pikk, aga pean mainima oma üllatuseks, et ääretult positiivne

28

Meri ja jooga on need, mis toovad Anita Veskusesse rahu.

Teenindaja töö vajab: • täpsust; • järjekindlust ja järjepidevust; • lojaalsust tööandjale. Kui klient hakkab kiruma, siis pole kena sellega kaasa minna; • head inimeste tundmist. Igaühega tuleb käituda erineval moel. Hea tulemus on see, kui inimene saabub

ja meeldiv teenindus, st abivalmid teenindajad, kompenseeris selle kuhjaga.

Märkasin saalis oodates, kui armsalt vanemaid inimesi pildistamisel aidati. Kõigil olid suunurgad ülespoole.

Oleks rohkem ametiasutusi, kuhu sooviks kiitusi kirjutada!"

Ehkki teenindaja tööpaik näib väike ja töötajad ühesuguse vormi tõttu sarnased, on Anita rahul. Ruumi on parasjagu, enamik töövahendeid käepärased. „Võiks ju mõni asi teisel tasapinnal olla,“ alustab ta, aga siis tuleb talle meelde, et kes veel peaks nende asjade eest hea seisma, kui mitte tema ise. On ta ju oma kollektiivis töökeskkonna volinik.

Viisakus aitab „See juhtus siis, kui ...,“ alustab Anita, aga ei jätka. Miski peab ju saladuseks ka jääma. Küll on ta lahkelt nõus ju-

miskipärast tigedana, aga lahkub naerusena; • sõbralikkust, heatahtlikkust; • optimismi, soovi lahendusi leida; • kindlameelsust. Neid, kes soovivad töötajat provotseerida, kahjuks aegajalt satub.

Allikas: Anita Veskus

tustama hoopis teistsuguseid lugusid. „Mitu aastat annavad?“ küsis üks dokumendi järele tulnud naljamees, selle asemel et pärida, mitmeks aastaks dokument antakse. „Mina teile oma sõrme küll ei anna!“ pirtsutas teine kunde. „Teie sõrm jääb ikka teile endale,“ vastas Anita diplomaatiliselt. „Sõrmejälge ka anda ei taha!“ jätkas mees. „Ega ei peagi,“ kostis Anita. „Teeme sel juhul ID-kaardi!“ Kolmas, hulga noorem mees, esines aga vaimukusega, et soovib IDioodi kaarti. „Neid meie asutuses kahjuks ei väljastata,“ jäi teenindaja seegi kord viisakaks.

Mõnikord on viisakaks jäämine teenindajale tõeline katsumus. Leti taga pead veel vastu, aga tagaruumis tuleb ka mõnd krõbedamat sõna tarvitada. Mõistvad kolleegid soovitavad siis korraks aja maha võtta ning uuele

MEIE INIMESED

„Kui soovid maailma parandada, siis hakka sellega ühest servast pihta.“

Laupäeva hommikul ärge Anitale helistage enne, kui kell saab 11.

Enne seda kuulub aeg talle endale.

Anita Veskus

kliendile naeratamiseks taastuda.

Kurvemaid hetki on muidugi ka.

Kord tuli tütrest eestkostja oma isale dokumenti taotlema. Isa oli kuni õnnetuseni olnud täisjõus mees, nüüd vaatas fotolt vastu hädine vanainimene. Kurb on Anita ka nende laste pärast, kellele vanemad kas kokkuhoiu või muul põhjusel alalist elamisluba ei vormista. „Lapsed ei ole ju süüdi,“ hüüatab ta.

Tempokas töötaja Võib-olla sellise hingelaadi tõttu õpibki Anita Veskus sotsiaaltööd Lääne-Viru Rakenduskõrgkoolis. Vahepeal katkenud õpingud on nüüd lõpusirgel ning naise näost on näha, et enam ta katki ei jäta. Salamisi ootab ta muidugi, et kui haridus käes, pakutakse ka uusi võimalusi. Paguneid mitte – on nad ju vormis küll, aga siiski ainult ametnikud.

Nagu juba öeldud, on Anita väga tempokas töötaja. Mingit võistlust töökohal muidugi pole ega saagi olla. Iga töötaja erineb teisest, iga klient ja iga raskem juhtum samuti. Omavaheline võistlus viiks tähelepanu mujale. Küll minnakse üksteise käest nõu küsima, sest üksikud juhtumid on nii erinevad ja erilised, et ei saa ka parima tahtmise juures kõigile meelde jääda.

Anita Veskus, tuleb tunnistada, on üks terasemaid üksikjuhtumite lahendajaid. Talle ja tema kolleegidele läheb järgmine kiitus: „Läksin välja vahetama ID-kaarti, kuna selle kiip oli muutunud kasutuskõlbmatuks. Teeninduspunktis tutvustasid abivalmid teenindajad aga võimalust taotleda elektroonilist ID-kaarti,“ meenutatakse ühe mehe sõnu, kes oli meeldivalt üllatunud ametnike osavõtlikkusest ja pühendumusest probleemi lahendades. Siia sobib hästi loo peakangelase tõdemus, et plangid on ühesugused, aga inimeste mured vägagi erinevad.

Vesi ja jooga Politsei- ja Piirivalveametisse tööle asumise järel on Anita Veskuse igapäevaseks kaaslaseks veepudel. Jah, veepudel, sest niisuguse suhtlemiskülluse juures pole kuivav kurk mingi üllatus.

Ka intervjuul on Anital veepudel ühes.

Veepudeliimagoga passib hästi ka hommikune joogaharjumus ning Päikese tervitamine. „Inimesi on muidugi igasuguseid,“ tõdeb Anita Veskus kolmele ja poolele tööaastale tagasi vaadates. Mõnele on vinguv kõneviis tema eripära. Teine on kogu maailmas rahul üksnes ühega – iseendaga. On neid, kes sooviksid, et

teenindaja neile veelgi sügavamalt silma vaataks. Mõni koos sotsiaaltöötajaga tulija jätab aga sellise jälje, et desinfitseerimisega on pärast tükk tööd. „Üldiselt on inimesed mõistlikud,“ võtab Anita kokku. Veel tõdeb ta, et tunneb, et tema töö on vajalik ja tähtis. Ta rõõmustab koos kliendiga, kui see rõõmuga lahkub; rõõmustab, kui kuuleb siirast tänu.

Ikkagi politseinik „Te olete vormis, olete selles mõttes siiski politseinik. Kas vanemad oma lapsi ka teiega hirmutavad, Anita?“ „Tegelikult ei tohiks lapsi üldse hirmutada,“ vastab Anita. „Pigem peaks jääma selline mulje, et politseinik on see, kelle käest abi saab.“ Selle loo ilmumise ajal on ka Anita juba politseinik. Mis sellest, et abipolitseinik. Kolleeg Anu Sauliga otsustati, et kergendatakse veidi politseinike rasket tööd. „Kui soovid maailma parandada, siis hakka sellega ühest servast pihta,“ sedastab Anita.

Lastel peab ta aga eriliselt silma peal seetõttu, et ta on oma noorema lapse kooli hoolekogu liige ning ka rõõmsameelne vanaema.

Sulev Oll

29

MEIE INIMESED

FOTOD: MEELI KÜTTIM

Kaplan Tõnis Kark (36) oli töötanud Politsei- ja Piirivalveameti kaplanina vähem kui kuu, kui ühe nädala jooksul tegi enesetapu kolm politseitöötajat.

30

Kark K

aplan Kark on reede õhtul Võsule jõudnud, suvemajas ahju küdema pannud ja kavatseb koeraga mere äärde minna. Kell näitab pool kümme, kui helistab oluline isik politseimajast, ta hääletoon ei ennusta head.

On teil kohe võimalik Pärnu maantee majja ilmuda? – Jaa. Mis lah-

ti? – Enesetapp. Kolmas politseitöötaja ühel ja samal nädalal on võtnud endalt elu. Kohe algab kriisikoosolek.

– Tunni pärast olen kohal! – Olete ikka kaine? –Muidugi! – Sõitke rahulikult, kiirust ületada ei tohi!

Ja kaplan Kark hakkab oma tumesinise Saabiga Võsult Tallinna poole tulema.

MEIE INIMESED

Tõnis Kark on näitlejate Laura Baumvergi ja Tõnu Kargi poeg. Ta on käinud Evald Hermaküla stuudios, teinud näitlejana kaasa salongiteatris Trumm, loonud ansambli Pööriöö ja salvestanud CD, mis on läbi müüdud (Kargil endal pole ka enam ühtegi). Ta on õppinud Tartu Ülikoolis usuteadust ning töötanud kaplanina kaitsejõududes. Politseikaplanina on ta selle päevani olnud ametis kolm nädalat.

Koolitusel küsis kunagi keegi kaplan Kargilt: „Mis eriala mees sa oled, ma ise olen uurija.“ Kark tutvustas, et on kaplan Kark. „Ei ole!“ ütles uurija. „Olen küll!“ vastas Kark. „Ei ole!“ uurija lõi tüdinult käega.

Tõnis itsitab sellest rääkides nagu koolipoiss. „Ja kui õppejõud ütles, et meie hulgas on ka üks kaplan – kaplan Kark –, vajus uurija näost ära. Saad sa aru – see ei ole option Eestis, et sa oled kaplan! Justkui peaks kaplan olema vennike, kes käib mööda seinaääri, piinatud nägu ees! Mitte selline, kes kitarri mängib ja nalja teeb.“ Ta pistab käed, peopesad koos, põlvede vahele ja särab, nagu oleks nurkademängus metsiku summa võitnud. „Ei, ma pole stereotüüpne lahendus!“ Ta tõmbab oma Saabile täistuled peale, sest väljas on pime. Poole sõidust osaleb ta konverentskõnes, mida kuuleb mitu inimest. Ta kutsub abilisi. Helistab kaplan Gustav Kutsarile, vanemale kolleegile, palub teda juhtkonna nimel appi ja Kutsar pöörab praamijärjekorrast tagasi.

Asedirektorid istuvad ümber laua, kui ta kohale jõuab. Ilmar Raag annab parasjagu nõu. Öö otsa kirjutatakse tegevusplaani, arutatakse, mida öelda, kuidas käituda. Kuidas lõpetada see enesetappude ahel.

Otsustatakse, et varahommikul sõidab hulk inimesi mööda prefektuure laiali – tuleb suhelda, tuleb rääkida.

Kark otsib kapisahtlist välja kaplanite manuaali esitluseks

Tõnis Kark oma bändi Pööriöö proovis

varutud küpsisetagavara. Koosolek kestab kella kuueni hommikul.

Ammu enne kaplaniks saamist sattus Kark flamenkokitarrist Indrek Kruusimaa seltskonda.

Kark: „Oi jummel, Kruusimaa mängis kitarri nii nagu mitte keegi teine!“ Kark ostis internetist flamenkomängu õpetusi, noote-värke, flamenkokitarri muidugi ka. Neli aastat järjest käis ringi, kitarr seljas – kaplan kitarriga! Kui midagi rääkida ei osanud, mängis pilli. 3–4 tundi harjutas päevas flamenkovõtteid. Rahejo õppimine (krõbistab sõrmedega teise käe küünarvarrel) võttis pool aastat. Käsi läks paiste, küüned tulid ära. Kandis lahaseid, võttis tablette.

Kark: „Ja siis juhtus täiesti kreisi värk. 4–5 sekundit mängisin ma midagi, mida ma tegelikult ei osanud. See oli improvisatsioon, aga mitu korda üle minu võimete. Nii kiire, nii ilus, nii päris! Ehmusin ja helistasin Indrek Kruusimaale: sa arvad kindlasti, et ma olen lolliks läinud, aga ma käisin oma pilliga praegu kuskil ära! Ta ütles, et sellepärast ta ainult mängibki, et kogeda mõnikord sama tunnet.“ Pärast kriisikoosolekut Pärnu maantee politseimajas sõidab kaplan Kark oma Tallinna korterisse, magab napid kaks tundi, ärkab telefoni piiksumise peale ja kiirustab tööle. (On laupäeva hommik.) Üheksa paiku vahetab oma Saabi ameti-Škoda vastu ning sõidab Haapsalu poole. Purgiga on tal kaasas keedetud kartuleid ja seenesousti – Võsu metsades korjatud seentest. Ta sõidab Haapsalu poole ja keskendub. Kasutab nõksu, mida ta sellistel puhkudel ikka kasutab. Loeb meieisapalvet ja kuskil taustal, kuklas

tuksleb emotsioon või seisund või enesetunne, mis sõnadesse pannes võiks seekord kõlada – et ma ei teeks midagi valesti!

Kark: „Ei! Ma arvan, et näitlejana oleks mu elu olnud hirmus raske!“ Kark piilub altkulmu. „Mu isa Tõnu Kark on ülimalt efektne lavajõud. Tal on hästi läinud, tema elu on olnud üks Suur Sündmus. Ma ei tahtnud, et mind temaga võrdlema hakatakse, otsustasin, et lähen juristiks nagu vanaema.“ Aga ei saanud sisse! Tegi totra vea, kirjutas kirjandis j-i asemel i. Sai üheksa palli kümnest ning jäi täpselt kriipsu alla. Nii palju raha ei olnud, et tasulisse õppesse minna, ja usuteaduskond oli tasuta.

Tõnis Kark 1997 lõpetas Gustav Adolfi Gümnaasiumi.

2005 lõpetas Tartu Ülikooli usuteaduskonna.

2006 läks Tapa sõjaväeossa kaplaniks ja teenis Eesti Kaitseväes kaplanina selle aastani.

2015. aasta septembrist töötab kaplanina Politsei- ja Piirivalveametis.

Tööalased koolitused: 2000 Kaplanite orientatsioonikursus KOK 5 2006 Canadian Forces kaplanite kursus Camp Bordenis 2008 Erialaohvitseride baaskursus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuses (EOBK) 2009 EELK Usuteaduse Instituut, pastoraalseminar.

31

MEIE INIMESED

Kark: „Emaga naersime, et kunagi saab minust valge kraega pastor Kark!

Oi, see oli naljakas! Usuteaduskond ja pastor Kark! Ma ei olnud ju ristitud, polnud õieti kirikuski käinud ... Aga siis selgus, et teoloogia on tõsiselt huvitav akadeemiline distsipliin. Heebrea, ladina, kreeka keel ... Koos õpingutega avanes võimalus käia praktikal EELK Võnnu Jakobi koguduses Kalle Kasemaa juures. Need oli võrratud neli aastat! Esimesel kursusel läksin leeri ja minust sai ristiinimene.“ Kaplan Kark jõuab Haapsallu.

Paneb auto politseimaja ette, astub majja, purk seenesousti näpus. Tal on politseivorm, kett kaelas, selle otsas uksekaart, mitte rist. Vaatab majas

32

ringi – kaplani ülesanne ongi teenida kohalolekuga. Nii ta üldjuhul ka teeb.

Ilmub, ütleb mõne sõna, aitab kellelgi kardinat üles panna ... Inimestel tekib usaldus. Aga nüüd – eneselegi ootamatult satub kaplan Kark vastamisi inimesega, kellega tal üldse plaanis kohtuda polnud. Viis minutit tagasi on sel inimesel olnud rakse stressisituatsioon. Ja nüüd jookseb kaplan Kark talle põmdi otsa. „Kõige parem on, kui kaplan ilmub näiteks vihmasel öisel valvetunnil mõne vahimehe juurde ja küsib, kuidas läheb, või räägib tühjast-tähjast,“ räägib Kark. Kujutan ette: keegi on valvepostil, äkki ilmub pimedusest kaplan Kark ja hakkab imelikku juttu

„Kui ma riigitöölt pensionile jään, võiksin tõesti teenida kogudust.“ Tõnis Kark ajama. Kark naerab lõbusalt: „Nii on olnud! Ja ma ajan täiesti tavalist juttu.

Et mis sa täna sõid ja kas sul ka saapad hõõruvad?“ Kaplan Kark tutvustab Haapsalu politseimajas ennast inimesele, kellele ta kogemata sülle jooksis. Alustuseks ei teeks paha mingi pisike detail, mingi tühine, lihtne ja enesestmõistetav asi.

– Proovige, need kommid on täitsa

MEIE INIMESED

Tõnise päev algab maailma parima krantsiga jalutades.

Pisarad on märk, et pinged on kadunud, loorid on langenud. õudus ise. Usuga pole siin nagu mingit pistmist.

head! – Tõepoolest, ongi täitsa head.

Side on loodud. Iial ei tea, kuidas vestlus vedu võtab. See on nagu langevarjuhüpe, iial ei tea, kuidas lend kulgeb, kuhu täpselt maandud, kui kaugele tuul su kanda võib. Mõnikord tuleb dialoogi üleval hoida, mõnikord pole seda vaja. Mõnikord ei räägi Kark kogu selle aja jooksul üldse ühtegi sõna. Ta võrdleb ennast Stalkeri peategelasega, kes lamas lombi kõrval mättal ja sulas kokku ülejäänud maastikuga. Ta kuulab, ei räägi endast, ei õpeta – see pisendaks teise muret. Ta kuulab ja elab läbi. Koledatest asjadest rääkimine mõjub kaplan Kargile nagu Hitchcocki film, kus ei näidata õudust ennast, vaid inimest, kes seda näeb.

See on mitu korda hirmuäratavam kui

„Muidugi on mul olnud hirm!“ Kord, kui Kark oli kaplan kaitseväes, istus ta ette agressiivne ajateenija, kes raksutas sõrmeliigeseid, näost punane.

Oli nii suur, et juba see ajas Kargile hirmu nahka. Ajateenijal olid suhteprobleemid. Kark hindas vahemaad ukseni ja kaalus, millised on šansid põgeneda. „Ja mis edasi sai?“ Kark: „Ma suutsin teda veenda, et olen tema poolt, ja ta rahunes.“ Uurin Kargilt, kas tal on eeskujusid, kellelt ta on õppinud agressiivseid tüüpe maha rahustama. „On!“ Ja Kark räägib loo, mis juhtus talvises Pärnu rannas. Jalutas oma musta segaverelise Tangoga (koer, mitte just väike) ja vastu tuli teine koer (veel suurem) ning Kark uskus, et siia nad nüüd kahekesi kärvavad, sest see võõras oli

pahas tujus. Aga mis juhtus – kõrvade, saba, nina ja silmadega võlus Tango võõra tüübi nii ära, et see hakkas saba liputama, ajas paar sõna juttu ja läks edasi. „See oli parim suhtekorralduse näide, mida ma kunagi näinud olen,“ lausub Kark.

Siia otsa räägib ta teise loo ajast, kui ta oli 25. Ülikool oli läbi ja Kark oli kohutavas mures, mis saab edasi.

Sõitis isaga Jõelähtmelt Tallinnasse, isa oli roolis, tema oma murega kõrvalistmel. „Ja äkki tundsin ma ennast nii turvaliselt. Tundsin, et isa on suurem ja targem ja kõik on nii hästi, ja põraki! hakkasid mul pisarad silmist voolama. See oli ülimalt suur kergendus, nii hea oli nutta.“ Pisarad on märk, et pinged on kadunud, loorid langenud.

Aeg Haapsalu politseimajas möödub lennates. Kaplan Kargile on hea muresid usaldada, sest tema neid edasi ei räägi. Ta teab verd tarretama pane-

33

MEIE INIMESED

vaid lugusid, aga ta ei kirjuta vanast peast kriminaalromaane sellest, mida mures inimesed talle usaldanud on. Ja Haapsalu politseimajas veedetud aeg on kaplan Kargi tõhusamad kaks tundi, mida ta oma kaplaniajast mäletab. „Kas Eesti politsei on praegu väga stressis?“ Kark: „Mitte rohkem kui kogu eesti rahvas.“ „Aga kolm enesetappu ühel nädalal!?“ Kark: „See lihtsalt läks nii. Suhted, raha, võlad, sõltuvused – tüüpilised eesti inimest muserdavad asjad teevad muret ka politseitöötajale. Mure vanade vanemate pärast. See on see, mis sisse lõikab.“ „Mida teha, et niisugused nädalad enam ei korduks?“ Kark: „Kuulake üksteist ja rääkige omavahel. Selles mõttes olen ma John Lennoniga ühte meelt.“ Nii kaitseväes kui ka politseis võetakse pärast tõsisemaid läbielamisi inimesed kokku ja arutatakse kolme asja: mis juhtus, mida keegi tundis ja mis saab edasi?

Aitäh, et ära kuulasite, ütleb lõpuks inimene, kellele Kark Haapsalu politseimajas kogemata otsa jooksis.

Kaplan Kark tunneb ennast nagu sidrun, millest on äsja tehtud gripivastast teed. Ta võtab oma purgitäie kartuleid ja seenesousti ning käib mööda politseimaja: ega kellelgi äkki soola ei juhtu olema? Pool isikkoosseisu otsib kaplan Kargi seenesousti peale soola.

Keegi ei leia terve maja pealt terakestki, aga argine sebimine aitab emotsioone maha laadida. See nipp töötab hästi. Kaplan Kark istub Škodasse, keerab otsa Tallinna poole, paneb raadio valjuks ja positsioneerib ennast argipäeva.

Kark tõmbab kopsud õhku täis ja laseb need siis pahinal tühjaks. „Ma olen veel liiga noor, et rääkida 75-aastasega

34

„Ei, ma pole stereotüüpne lahendus!“ Kaplan Kark ülitõsistest asjadest religioosses plaanis. Koguduse õpetaja ametiks pole ma veel valmis. Ei piisa sellest, et oled empaatiline inimene ja tahad head teha.“ „Mida veel vaja on?“ Kark: „Teadmisi ja elukogemust peab ka olema.“ „Ja kui ükskord teadmisi ja elukogemust on?“ Kark: „Kui ma riigitöölt pensionile jään, võiksin tõesti teenida kogudust.

Võib-olla Võsu kandis Haljala kihelkonnas. Seal on toredaid väikeseid kirikuid. Siis on mul on paat ja käin kalal ja pean kirikus jutlusi. Sihuke mees.“ Nägu juba lusti täis.

Kaplan Kark kustutab oma Tallinna kabinetis tuled ja keerab ukse lukku, et keegi peale ei satuks, kui ta kabineti põrandal kätekõverdusi

teeb. Kui väga korralikult teeb, siis 30 korda, kui mitte nii korralikult, siis 80. Kaplan Kark ütleb, et sporti tuleb teha, sest ega ta enam nii noor ka pole, varsti saab 37. Õhtul läheb bändiproovi ja laulab, kuidas ta enam iial karusselliga sõitma ei taha minna.

PS

Kui Kark oli teisel kursusel ja kui EELK Võnnu Jakobi koguduses oli palgapäev, avastas ta Võnnu bussipeatuses, et keegi müüb kanu, elusaid kanu, 25 krooni tükk.

Kuidas saab elus kana maksta vähem kui grillkana, imestas Kark. Ostis kana ära, seisis sellega bussipeatuses, aga kuidas sa lähed, kana kaenlas, bussi peale. Hetk hiljem koputas üliõpilane Kark pastoraadi ukse taga ja ulatas kana proua Kasemaale. Proua Kasemaa vaatas Karki ja küsis: „Vabandage, aga millega teie, noormees, tegelete?“ Kana elas Kasemaa naabrite kanakuudis mitu õnnelikku issanda aastat.

Kark: „Ma ei ole tüüpiline vaimulik. Ma ei ole vaikne, ma ei ole tagasihoidlik. Ma olen lärmakas, teen nalja.

Aga ma ei saa sinna midagi parata, ma olen kogu aeg selline olnud!“ Kui kolm politseiametnikku endalt ühel ja samal nädalal elu oli võtnud, sõitis kaplan Kark kahe nädala jooksul läbi 928 km, käis kolme linna vahet, tõsiseid jutuajamisi kogunes kümneid tunde. Selleks ajaks oli ta Politsei- ja Piirivalveametis kaplanina teeninud vaevalt kuu aega.

Madis Jürgen Eesti Ekspress

MEIE INIMESED

Toomas suured töövõidud FOTOD: RAUL MEE

kulisside taga Toomas Kuuse juhitud teabeanalüüsitalituses pannakse kokku mitme Politsei- ja Piirivalveameti üksuse kogutud teave ning moodustakse strateegiline ja operatiivne pilt ühiskonnas toimuvast.

35

MEIE INIMESED

T

alitus annab ohuhinnanguid ning koostab riskianalüüse, kontrollib taustasid ja juhib tähelepanu arengusuundadele ühiskonnas, mis mõjutavad politseinike ja piirivalvurite tööd ning avalikku korda. „Meie üksus hindab organiseeritud ja raske kuritegevuse arengut. Meil töötavad veebikonstaablid, kes monitoorivad internetis toimuvat, meie inimestelt tulevad ohuhinnangud näiteks avalike ürituste kohta,” selgitab Kuuse.

Talituses on esindatud ka piirihaldus ning Kuuse alluvuses töötavad politseinikud kontrollivad isikute tausta näiteks elamislubade ning e-residentsuse menetluste jaoks. Samuti annab see talitus hinnanguid viisataotlejate põhjendustele Eestisse tulemiseks. Vaadatakse eelkõige seda, kas siia tulevad inimesed võivad kuidagi avalikku korda ohtu seada. Samuti selekteeritakse välja need, kes tulevad siia väidetavalt näiteks spordivõistkonnana, kuid ei ole kaugeltki sportlikud. Kõigi nende toimingute taga on tihe koostöö teabeameti, kaitsepolitsei ning välisministeeriumiga.

36

Toomas Kuuse sõnul lähtutakse riskianalüüse ning hinnanguid tehes erinevatest rahvusvaheliste asutuste regulatsioonidest, näiteks piirivalve riskihinnangud põhinevad Frontexi metodoloogial, osa hinnanguid tehakse aga Europoli põhimõtetest lähtudes.

Töövõidud on kitsa ringi teada Teabeanalüüsitalituse ülesanne on riske maandada ning ohtlike nähtuste arengut tõkestada. Avalike ürituste turvalisuse tagamiseks tehakse operatiivtaseme analüüse ka selle talituse kogutud info põhjal. „Hindame ohte, lähtudes inimeste varasematest tegevustest, avalike ürituste dünaamikast ja võimalikest mõjuritest. Kui politseinikud ettenähtud riske ei maandaks ega ohte ei elimineeriks, ei oleks me kogu asutusena oma ülesannete kõrgusel,” räägib Kuuse.

Kui sellel suvel korraldati Vao keskuses mootorratturite üritus, tehti sealgi tohutult tegevusi, mis välja ei paistnud. Kui politsei oleks lihtsalt kõrval seisnud ja vaadanud, mis juh-

tuma hakkab, oleks üritus võinud olla vägagi teistsugune. Turvalisuse loomine ei ole ainult nähtav kohalolek. „Enne selliseid üritusi saavad politseinikud organisaatoritega suhelda, mängureeglid paika panna ja mingis mahus ka võimalikud ohud esile tuua.

Politsei ei taga turvalisust ainult kohapeal, samavõrd tähtis on politsei roll nõustada organisaatoreid selles, mida peab tagama, et üritus turvaliselt mööduks,” selgitab Kuuse. Kõige suurem kordaminek on aga see, kui midagi ei juhtu ja kõik möödub rahulikult. Et see nii oleks, tehaksegi palju tööd ära n-ö lava taga ja enne etendust.

Politsei ülesanne on võtta ühendust ja rääkida inimestega, kes on näiteks aktiivselt sõna võtnud õhus oleval teemal või on tuntud oma radikaal-

MEIE INIMESED

Toomas Kuuse Vabal ajal pakub Toomasele pinget laskevõistlustel osaleda. Ta on tegelnud praktikalise laskmisega alates selle ala loomisest. Ta oli ka ise selle loomise juures.

Suurem osa tema vabast ajast kulub

tustest või probleemidest, nii et nad saaksid võimalikult hästi oma tööd ja ressurssi planeerida.

Rändekriis toob juurde tohutult tööd

Toomas Harku kinnipidamiskeskuse ees

semate vaadete poolest. Loomulikult ei saa neile nende maailmavaadet ette heita, aga koostöös ja suheldes tagame selle, et konflikte ei tekiks. „Kõik see ennetav tegevus toimub väljaspool avalikkuse tähelepanu. Hästi tehtud töö tulemusena sujub avalik üritus või meeleavaldus rahulikult. Meie talituse töövõidud on üldiselt kitsa ringi teada,” räägib Kuuse.

Alati ei lähtu politsei tähelepanu äratavatest inimestest, vaid reageerib nähtustele. Näiteks on rändekriisi puhul uus nähtus Tallinna sadama kaudu liikuvad välismaised sõidukid, mis võivad transportida inimesi, kes tahavad minna Soome ja nii Eesti kui ka Euroopa Liidu territooriumile ebaseaduslikult. „Meie ülesanne on viidata vajadusele suurendada kontrollide hulka mingites teelõikudes või transpordisõlmedes, et ebaseaduslikud transporditeenuse pakkujad vahele võtta,” selgitab Kuuse.

Samuti on teabeanalüüsibüroo roll panna kokku rahvusvaheliste võrgustike kaudu tulev info ning tagada prefektuuridele adekvaatne ja asjakohane ülevaade reageerimist vajavatest näh-

Tallinna sadamas politseile vahele jäänud Afganistanist ja Iraagist pärit inimesed on pelgalt üks näide praegu Euroopat proovile panevast rändekriisist.

Pagulaste vool Euroopasse on toonud teabeanalüüsitalituse töötajatele tohutult tööd juurde. Personal, kes tegeleb piirihalduse küsimustega, on väga koormatud. „Arvan, et mitte ükski riik ei olnud arvestanud sellist rändekriisi, ja kuigi see pole veel oluliselt Eestit mõjutanud, võtab aruandlus, olukorra monitoorimine ning eelteavitus meilt päris palju jõudu,” sõnab Kuuse.

Eestis on palju muret tekitanud siia tulevate rahvusvahelise kaitse saajate taust ja oht julgeolekule. Kardetakse, et äkki on tulijate hulgas mõni ISISe sõdur, kes hakkab oma ideoloogiat siin levitama. Toomas Kuuse väitel ei olnud Euroopas äärmuslastest puudus ka ilma rändekriisita. Kõiki neid viimase aja terrorirünnakuid ei ole korraldanud mitte nn uussisserändajad, vaid need, kes on siinmail juba pikka aega kanda kinnitanud. „Need on olnud noored inimesed, kellel pole riigi mõistes sotsiaalset kuuluvust, kelle haridus on jäänud lünklikuks. Nad mässavad tänavatel ja panevad toime kuritegusid.

Samasugune on ka islamivõitlejate profiil, nad on noored ja vähese haridusega inimesed, kes ei tunne ennast siinses keskkonnas hästi,” selgitab Kuuse.

Ebaseaduslikud sisserändajad – kas Eesti kurjategijate tulevikuäri?

Toomas Kuuse on üllatunud, et Eesti organiseeritud kuritegelikud jõud ei ole näinud ebaseadusliku rände äri-

siiski lastele. Toomase 10aastane tütar tegeleb iluvõimlemisega ja terve pere kulutab palju aega tütre harrastusele.

Kui tütrel läheb hästi, on ka isa õnnelik.

Poeg on 6aastane ja valmistub algkooli minekuks.

Pere elab eramajas ja see tähendab palju korrastustöid.

Turvalisuse loomine ei ole ainult nähtav kohalolek. list potentsiaali. On teada, et mõni eestlane pakub Moskvas paiknevatele vietnamlasi smugeldavatele organisaatoritele veoabi allhanke korras.

Kurjategijad leiavad arvatavasti üles ka välismaalaste pealt teenimise võimaluse, aga praegu on see Eestis veel avastamata.

Tulevikus võib olukord Eestis muutuda juhul, kui rändekriis jätkub. „Meil on olnud juhtumeid, kus Lasnamäel asuvasse korterisse on registreeritud umbes 50 ettevõtet, kes saavad sellele aadressile oma ametlikku posti. Kohe tekib küsimus, miks ei taha tegev, aktiivne ja tulusid deklareeriv ettevõte hoida oma juriidilist aadressi seal, kus see tegelikult asub,” selgitab Kuuse. Analoogne nähtus võib juhtuda ka ebaseaduslikult riiki sisenenud inimestega. „Käisin Rootsis paar nädalat tagasi ja seal oli ühte korterisse registreerunud umbes 100 sisserändajat sotsiaaltoetuste kättesaamiseks.

Selge, et see teenus maksab. Kui kurjategijad küsivad ühe inimese pealt kümme eurot kuus, ongi 1000 eurot teenitud,” jätkab ta.

Ebaselge on, kui palju raha teenivad kurjategijad tegelikult selle pealt, et sisserändajate kommuunis paremaid elukohti või tööd pakkuda. Samuti on osaliselt peidus veel see, kuidas vahendustasud ja võltsitud reisidokumendid täpselt liiguvad. „Rootsis on olnud juhtumeid, kus hulk inimesi ostab transpordipileti näiteks oma Süüria passiga ja enne laeva peale minekut nendel passi enam ei ole. Arvata võib, et reisidokumendid on juba järgmiste inimeste käes, kes ostavad samuti sellega endale pileti,” lisab Kuuse.

Päivi Tampere

37

MEIE INIMESED

Piirkonna hingekarjane FOTOD: RAUL MEE

Jaanus

38

Jaanus M채tas on malbe n채oga kange mees, kes osaleb orienteerumisv천istlusel karkudega ja lahendab erinevaid Vao k체la probleeme.

MEIE INIMESED

J

aanusega vesteldes on näha silmis sära ja soovi rääkida. Alguses tagasihoidlik mees alustab juttu vaikselt, kuid juba mõni küsimus hiljem hakkab ta järjest jutukamalt lobisema.

Ta teab palju piirkonna ajaloost, kuid ajaloohuviliseks ennast ei pea. „Mõni asi jääb lihtsalt meelde,“ sõnab ta reipalt ja jätkab jutustamist.

Jaanus on politseinikuna töötanud üle 20 aasta ja suurema osa ajast konstaablina. Temaga rääkides tundub see üsna loogilise valikuna, kuna on selgelt näha, et inimestega suhtlemine on talle meelt mööda. Ärritunud rikkujaga suhtleb Jaanus nagu oma vana sõbraga – rahulikult, aga konkreetselt: „Ma saan aru, miks sa nii tegid. Aga ka sina pead aru saama. Sa pead enda käitumist talitsema. Selliseid asju ei tohi teha.“ Ja rikkuja jääb talle pikalt otsa vaatama, vangutab pead, istub rahulikult toolil ning tunnistab: „Jah, ma läksin vist natuke üle piiri.“ Üllatav, kuidas suudavad ühe korrakaitsja lihtsad sõnad nii kergelt saavutada tulemuse.

Teenistusse astunud piirkonnapolitseinik lõpetas 1991. aastal Paikuse politseikooli. Pärast politseikooli asus Jaanus Mätas tööle Lääne-Viru politseiprefektuuris nooreminspektorina.

Aastail 1995–2002 oli ta politseitööst eemal, kui oli tegevteenistuses sõjaväes. Politseisse naasis ta 2002. aasta veebruaris, jätkates tööd korrakaitsepolitseinikuna.

„Eks ma olen hingelt politseinik“ Jaanus on piirkonnapolitseinik Rakke, Tamsalu ja Väike-Maarja vallas.

Tema teeninduspiirkonnas elab ligi 12 000 inimest, kel kõigil on omad mured ja probleemid. Küsimusele, millega tuleb kõige enam tegelda, ei oskagi piirkonna hingekarjane kohe vastata. „Probleeme on seinast seina.

Inimesed tahavad rääkida nii võimalikest rikkumistest kui ka lihtsalt küsida kelleltki nõu. Väga palju on suhtlemist erinevatel tsiviilteemadel, kus politsei ei saa kuidagi aidata peale ärakuulamise ja soovituste andmise,“ sõnab ta. Säärases olukorras tuleb kuulata ja toeks olla. „Kui politsei ei aita, kes siis veel aitab?“ küsib Jaanus ja annab mõista, et paljude probleemide puhul piisabki ainult rääkimisest.

Jaanus kohustuslikku relvakontrolli tegemas

Jaanus on inimeste usalduse ja austuse välja teeninud.

Piirkonnapolitseinik peab kõige suuremaks probleemiks lähisuhtevägivalda. „Kahjuks näen seda tihti, kuidas vägivalla pealtnägijaks või kannatajaks saavad väikesed lapsed.

Sa vaatad lapse silmadesse ja näed seal kurbust,“ räägib Jaanus. Tema sõnul on piirkonnapolitseinikul raske last muuta, kui kodune kasvatus jätab soovida. „Kui laps näeb kodus, kuidas ema pekstakse, kui vanemad lubavad tal tarbida alkoholi või suitsetada, siis on meil kahjuks vähe võimalusi midagi muuta,“ ütleb politseinik kurvalt. Niisugustes olukordades loeb väga palju suhtlemisoskus ja see, kuidas vanematele suudetakse selgitada nende eeskujuks olemise rolli. Väga palju loeb ka see, kuidas lapse endaga suheldakse.

Kas teda ainult karistatakse rikkumise eest või selgitatakse, miks üks või teine käitumine vale on.

Kui piirkonnapolitseinikult küsida, miks ta hommikuti tööle tuleb, jääb ta hetkeks vait ja tõdeb, et on isegi selle peale korduvalt mõelnud. Mis see ikkagi on, mis ta igal hommikul üles ajab ja konstaablipunkti saadab? „Tõenäoliselt on see soov kedagi aidata. Ma tahan siiski loota, et minu töö kas või mingil määral aitab inimesi. Mulle on tähtis, et minu töö läheb kellelegi kor-

da ja teeb kohaliku elu paremaks,“ ütleb Jaanus tagasihoidlikult naeratades.

Ja mõne hetke pärast lisab: „Eks ma olen hingelt politseinik.“

Vao nagu iga teinegi küla Väike-Maarja valla piirkonnapolitseinikuna tuleb Jaanusel tegelda ka Vao küla probleemide ja muredega. Jaanuse sõnul on Vao küla nagu iga teinegi. „Ei saa väita, et seal pole mingeid probleeme, kuid neid pole ka rohkem kui kuskil mujal väikses kohas,“ arutleb ta. Tema sõnul oli varjupaigataotlejate majutuskeskuse asemel varem hooldekodu, mis tekitas alguses palju küsimusi ja segadust, kuid aja jooksul inimesed harjusid sellega. Hiljem, kui hooldekodu koliti mujale ja majja kolisid varjupaigataotlejad, olid sarnased probleemid, kuid inimesed hakkavad juba vaikselt majutuskeskuse olemasoluga harjuma. Jaanus tõdeb, et ennekõike tekkisid probleemid majutuskeskuse elanike hulga pärast. „Elanikke oli rohkem, kui esialgu oli planeeritud.

See tekitaski pahameelt ja peab tunnistama, et külaelanikel oli õigus,“ räägib Jaanus.

Jaanus ise selles probleemi ei näe, et majutuskeskus Vaos asub. „Majutuskeskuse elanikud kõnnivad minu majast mööda ja mu koer haugub nende peale. Aga mu koer haugub kõigi peale,“ naerab ta. Üldiselt on tal majutuskeskuse varjupaigataotlejatega kokkupuuteid olnud üsna vähe. „Pal-

39

MEIE INIMESED

"Silma paneb särama see, kui kellelgi läheb hästi."

Jaanus Mätas jud majutuskeskuse elanikud oskavad vene või inglise keelt piisavalt selleks, et nendega vajaduse korral suhelda.

Mõningad majutuskeskuse elanikud käisid suvel kohalike Vao küla elanike juures tööl. Tegemist oli toimiva koostööga, kus mõlemad osalised jäid tööga rahule,“ räägib Jaanus. Uhkusenoodiga hääles lisab ta, et majutuskeskuse elanik Yao Silven Kuassi käib Rakveres Tarvase jalgpallivõistkonda treenimas.

Piirkonnapolitseiniku sõnul on Vao küla probleemiks pigem nädalavahetustel toimuvad peod ja alkoholiga liialdamine, kus suuremad konfliktid tavaliselt alguse saavadki. Need ei ole hoopiski varjupaigataotlejate peod. Kohalike elanike kaklused ning

40

avaliku korra rikkumised on põhilised probleemid selles väikses asumis.

Jaanusega ühest külast teise sõites on näha, et ta on kõigile tuttav mees.

Tamsalus tuleb julgelt ligi vanem proua ja ütleb Jaanusele, et viiendale korrusele pole mõtet minna, kuna inimest, keda Jaanus otsib, polegi kodus. Ka teises külas naeratatakse talle suurelt ja vastatakse tema küsimustele sõbralikult. Igale kõrvalisele pilgule on näha, et Jaanus on inimeste usalduse ja austuse välja teeninud.

„Sina oled küll mees Marsilt“ Küsides Jaanuselt, mis on olnud tema töös kõige meeldejäävamad hetked, jääb ta vaikseks. „Ma ei teagi nii kohe. Neid on nii palju aastate jooksul olnud,“ ja jääb kulm kortsus meenutama varasemaid juhtumeid. Jutu käigus selgub, et varem on Jaanus kokku puutunud ka kuritegude lahendamisega. Üks näidetest on seotud aastatetaguse

poevargusega Rakveres. „Oli lumine talv. Saime teate, et ühte kauplusse murti sisse. Turvamees ja mina koos paarimehega sõitsime sündmuskohale. Ümbruskonda kontrollides märkasime poe juures ning sealt eemale viivaid jalajälgi,“ räägib Jaanus. Tema ja paarimees läksid jälgi mööda edasi, kuni jõudsid ühe veekoguni. „Seal jalajäljed lõppesid ja meil polnud enam kuhugi minna. Vaatasime veel natuke ümbruskonnas ringi, kuni mõne aja pärast hakkas eemal koer haukuma.“ Üldjuhul see koer ilma põhjuseta ei haukunud, seega otsustati ühiselt minna igaks juhuks kontrollima, mis toimub. „Kohale jõudnud, ootas meid ees tore vaatepilt. Poodi sisse murdnud mees oli ennast koerakuuti peitnud ning koer seisis väljas ja haukus ta peale,“ lõpetab muhelev Jaanus loo.

Jaanuse lugusid kuulates mõistan, et politseiniku töö on justkui haigus, mis saadab sind igal pool. Isegi vabal ajal ja öösiti oled korrakaitsja. „Mingi aeg hakkasid Lääne-Virumaal sagene-

MEIE INIMESED

„Mister Jaanus? The tall guy?

Of course I know him!“

Üldiselt on Jaanusel Vao majutuskeskuse varjupaigataotlejatega kokkupuuteid üsna vähe.

ma kütusevargused. Alguses oli keeruline leida mingisuguseidki tõendeid, mis meid edasi aitaksid. Juhtlõngu oli liiga vähe. Nii ma siis otsustasingi ühel õhtul panna selga laigulise riietuse ja ronida põõsasse,“ räägib Jaanus, nagu oleks tegemist igaõhtuse raamatulugemisega – tema jutus kõlab see nii loomulikuna. Üks õhtune varitsus kandiski lõpuks vilja ning kütusevargad tabati. Ühest naljakast tööseigast rääkis korrakaitsja veel. „Olin kolleegi Avega patrullis. Mina olin mootorrattaga ja tema autoga. Saime teate, et linna pargipingil magab ebakaines olekus mees,“ seletab Jaanus. Sel päeval kandis ta nagu kord ja kohus korralikku mootorratturi varustust ning kiivrit.

Parki jõudes ja paksemate prilliklaasidega härrat äratades jättis ta kiivri pähe, tõstes üksnes alumise osa üles, et tema nägu näha oleks. „Sel hetkel, kui mees toibus, tegi ta suured silmad ja ütles mulle: „Sina oled küll mees Marsilt.“ See oli nii siiralt öeldud. Me meenutame praeguseni vahetevahel

Ahmed on Egiptusest pärit 26aastane noormees. Praeguseks on ta elanud Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuses poolteist kuud ja tunneb ennast seal veel suhteliselt uuena.

Ahmedi sõnul talle Eestis meeldib, eriti meeldivad siinne loodus ja inimesed.

Tulevikust rääkimine teeb aga noormehe vaikseks. „Ma ei tea, mis tulevik toob. Minu otsus pole veel tulnud,“ räägib ta ja tõdeb, et teadmatus ongi kõige hullem.

Praegu ei tohi varjupaigataotleja ametlikult tööd teha. Kuna varem töötas Ahmed kokaabina, siis nüüd võib ta iga päev toitu valmistada majutuskeskuses. „Mulle meeldib süüa teha ja teistele elanikele maitsevad mu toidud. Nii saan lihvida enda kokaoskusi ja loodetavasti saan tulevikus kuskil restoranis töötada,“ teatab Ahmed.

Majutuskeskuses elatakse Ahmedi väi-

tel ühtse rühmana, kuid perekonnaks ta seda ei nimeta. „Ma ei ütleks, et me oleme kõik omavahel sõbrad, kuid me oleme tuttavad ja saame hästi läbi.“ Kui küsida, kas ta on ka piirkonnapolitseinikuga suhelnud, siis vaatab Ahmed mind alguses suurte silmadega. Kui aga mainida Jaanuse nime, ütleb Ahmed suure naeratusega: „Mister Jaanus? That tall guy? Of course I know him!“, ning lisab, et piirkonnapolitseinik oli jätnud majutuskeskuse elanikele oma kontaktandmed ning lubanud igasuguste probleemide puhul enda poole pöörduda.

Pikemalt Ahmediga elust majutuskeskuses ei õnnestugi rääkida, kuna tal on vaja valmistuda eesti keele tunniks. Keeletunnid toimuvad 3–4 korda nädalas ja seal õpitakse elementaarseid asju. Küsimusele „Kuidas läheb?“ vastab usin õpilane soravalt: „Tänan, hästi.“

politseijaoskonnas seda juhtumit,“ naerab ta. Üllatan Jaanust küsimusega: „Mis paneb su silma särama?“ Elukogenud politseinik jääb selle peale tükiks ajaks vait. „Silma paneb särama see, kui kellelgi läheb hästi. Teiste inimeste ja ka enda kordaminekud,“ sõnab Jaanus vaikselt. Ju siis rõõmustabki ühte kogukonnapolitseinikku heatahtlikkus ja tahe kaasa elada teiste võitudele, olgu need töö- või isiklikud saavutused.

ta motopolitseinikke ja mootorrattaid tunneb mees nagu oma kümmet sõrme. „Kahjuks võttis seesama krossirajal toimunud õnnetus minult võimaluse olla sel aastal rohkem mootorrattapatrullis.

Jõudsin ratta selga ainult kahel korral, millest üks oli lastekaitsepäeval osalemine,“ tunneb ta kahetsust.

Peale mootorrataste harrastab piirkonnapolitseinik laskesporti. „Olen korduvalt osalenud paljudel võistlustel, nii Politsei- ja Piirivalveameti kui ka Kaitseliidu omadel. Pean tunnistama, et olen selles hobis päris hea.

Mitte alati ei tule esikoht, kuid olen siiski oma tulemuste poolest esimeste seas.“ Jaanuse kotkasilm on toonud talle Eesti politsei laskespordi rekordi, mille ta püstitas 2011. aastal.

Kõik muu vaba aja, mis moto- ja laskespordist üle jääb, veedab Jaanus pere seltsis. Nädalavahetused kuluvad oma maja juures toimetamisele. Soojade ilmade saabudes meeldib perekond Mätasele aga reisima minna. „Sel suvel küll reisile ei pääsenud, kuid muidu katsume ikka iga suvi kuskil kaugemal ära käia,“ rääkis Jaanus. Ühiselt on käidud näiteks Lätis ja Norras. Peres kasvab 13aastane tütar ja oktoobris sündis tema perre väike poiss, kes hakkab loodetavasti isa jälgedes käima.

„Mida vabal ajal teed?“ – „Mul polegi vaba aega“ Vabal ajal on Jaanus mootorrataste huviline. Nende hulka kuuluvad nii kiiremad bike’id kui ka võimsamad krossirattad. „Motosport on mind päris palju huvitanud ja sellega olen tegelnud juba pikemat aega. Kunagi ehitasin isegi tsikleid,“ räägib Jaanus uhkusega.

Ka oma selle aasta jalakipsi sai ta pärast seda, kui oli krossirajal kukkunud.

Siiski ei murra ühte pühendunud politseinikku ükski kips. Juba paar kuud hiljem osales ta meeskondlikul orienteerumispäevakul, kasutades selleks tervet jalga ja kahte karku. Õnnelikul kombel saab Jaanus ühildada hobi ja töö. Ta läbis Soome politsei mootorratturite koolituse ning alates 2005. aastast töötab ta suvel vahelduva eduga ka mootorrattal. Kolm aastat koolitas

Olja Kivistik kommunikatsioonibüroo

41

MEIE INIMESED

Olja FOTOD: RAUL MEE

särav sõnumiseadja

„Palun lisainfot eilse tapmise kohta!“; „Kui kaugel on politsei kütusevarguste uurimisega?“; „Kuhu politsei eile Rakveres lõuna ajal vilkuritega sõitis?“; „Miks olid nädalavahetusel piiripunktis pikad järjekorrad?“ – need on ainult mõned näited küsimustest, millele peab iga päev vastused andma ja kõneisikud leidma Ida prefektuuris töötav vanempressiesindaja Olja Kivistik.

K

uidas ta sellele tööle sattus, mida tema töö endast kujutab, kuidas ta töötab, millised on tema suhted Ida-Virumaa ja Ida prefektuuri inimestega, arutasime Oljaga ühel sügisesel pärastlõunal prefektuuri IV korruse Heade Mõtete Toas. See, et Olja sai üldse paar tundi hinge tõmmata ning eluolu üle mõtteid vahetada, oli võimalik tänu sellele, et alates 1. oktoobrist asus tema kõrval tööle teise pressiesindajana Kerttu Krall.

Pikka aega oli Olja pidanud tööga üsna üksi hakkama saama.

Kelleks sa ülikooli minnes saada tahtsid?

Alguses oli mõte saada advokaadiks, siis prokuröriks, nüüd tahaks lihtsalt midagi ära teha (naerab).

Kuidas sa advokatuuri ja prokuratuuri asemel politseisse tööle sattusid?

Õppides Tartu Ülikoolis õigusteadust, käisin esmalt praktikal prokuratuuris, kus tegelesin varavastaste kuritegudega. Prokuratuur toimis hästi rahulikult, aega oli küll. Loomulikult ei tähenda see, et prokurörid tööd ei teeks, lihtsalt tempo oli mõõdukas. Magistrantuuris esimesel kursusel õppides kuulsin kursusekaaslastelt võimalusest

42

minna praktikale politseisse. Võtsin ühendust Lõuna prefektuuri personalispetsialisti Aire Simsoniga ning andsin talle oma soovist teada. Praktikakoha sain kohe kaheks kuuks Tartusse vägivallakuritegude teenistusse.

Praktika oli väga huvitav ja seetõttu taotlesin praktiseerimise pikendamist veel kolmandakski kuuks, mille veetsin varavastaste kuritegude teenistuses. Ühel heal päeval, kui sõitsin Tartu kriminaaltalituse rahvaga koos spordipäevale, tegin juttu, et olen huvitatud pärast praktika lõppu tööle saamisest.

Vägivallakuritegude grupi juht Kalle Vall ütles kohe – pole probleemi, teeme ära. Tööle sain siiski varavastaste kuritegude gruppi.

Millised on su esimesed eredamad mälestused politseitööst?

Minu esimene päristöö oli ühe sarivarga kaasuse uurimine. Selle uurimise käigus saime ühele vanaprouale tagastada suurema summa sularaha; ta oli selle üle väga rõõmus ja tänulik. Sain temalt pärast mitu telefonikõnet, milles ta ikka ja jälle meid tänas. See andis tugeva positiivse emotsiooni. Teine äge asi oli, kui saatsin toimiku prokuratuuri ja ei saanud seda märkustega tagasi, vaid uuring läkski edasi kohtumenetlusse. Siis oli küll mõnus tunne.

Kuidas sa uurijaametis ilma politseilise erihariduseta hakkama said?

Hakkama sain tänu praktika juhendajatele ja teistele kolleegidele. Kui ma detsembris alustasin, siis läksin juba jaanuaris KHR-i (ehk kõrgharidusrühma), mis on spetsiaalne kursus nendele, kellel ei ole politseilist haridust. KHR-is olles jäi töö toppama, tagasi tulles oli vaja topelt produktiivne olla. KHR-is meeldisid mulle eeskätt praktilised harjutused – see, kui sain reaalselt midagi ära teha. Ülikoolis õigusained läbinuna ei olnud õigusalased loengud väga pingelised.

Kuigi sinust sai vägagi haritud uurija, jäi sinu politseinikukarjäär lühikeseks.

Mäletan hästi, et olin kolleegidega just politsei suvepäevadelt tulemas, kui sa helistasid mulle ja kutsusid Ida prefektuuri kommunikatsioonijuhiks. Kohe oli selge, et seda pakkumist tuleb kaaluda. Kõige rohkem kallutas mind pakkumist vastu võtma võimalus midagi suurt ära teha. Kui uurijana saab tegeleda ainult kindlalt piiratud

MEIE INIMESED

Carma saadab Oljat nii tööl kui vabal ajal.

43

MEIE INIMESED

isikute ringiga, siis on kommunikatsioonivaldkonnas tegevuse mõju palju laiem. Samas, ega sa illusioone mulle loonud, vaid selgitasid kohe, et töö on vägagi pingeline ja tööpäevad pikad.

Kohe oli meil juttu ka Ida prefektuurile oma siselehe tegemisest. Tookord mõtlesin, et seda küll ei tule. Ometi nägi kolm kuud hiljem esimene Ida Telegramm ilmavalgust. Kui vanematele oma otsusest Virumaale tööle minna teatasin, ütles isa, et loomulikult mine, sealt saad kogemuse, millega avanevad hiljem kõik uksed.

Oled põline Tartu tüdruk. Mis sind Virumaale tulles enim üllatas?

Kui ma alguses kartsin, et kõik räägivad töö juures ainult vene keeles, siis polnud vene keelt kolleegidega suheldes peaaegu üldse vaja. Võrreldes Tartuga on siin noori märksa vähem. Negatiivses võtmes üllatas see, et väljaspool tööaega pole vähemalt Jõhvis eriti midagi teha. See on muidugi aja jooksul muutunud. Mul on nüüd koer ja pole seda hetke, kus midagi teha ei ole. Kahe aasta jooksul on ka sõpru tekkinud.

Kuidas politseitöölt kommunikatsiooni peale ümberlülitumine sujus?

Johhaidii … (naerab). Hea oli, et ma teadsin, kuidas suur organisatsioon toimib, kuidas andmebaasid töötavad jne. Tegelikult oli pool aastat selline tunne, et mitte midagi ei saa aru. Mul on meeles, et esimesel tööpäeval tuli toonane Jõhvi politseijaoskonna juht minu juurde pakkumisega, et tal on üks hea kaasus ajalehe jaoks. Tegemist oli looga, kus üks kodanik aitas varga kätte saada. Tegin pressiteate valmis, saatsin ära, kuid see ei ilmunudki kunagi. Ilmselt oli halvasti kirjutatud (naerab jälle).

Kuidas Virumaa ajakirjanikud sind vastu võtsid?

Kartsin, et uustulnukana vaadatakse mulle viltu ega võeta võrdväärse partnerina, kuid eksisin. Koostöö on olnud väga hea. Väikseid hõõrumisi on ikka olnud, kuid me oleme püüdnud üksteisest aru saada. Olen aja jooksul mõistnud, miks on ajakirjanikel vastustega alati nii kiire, miks nad ei saa oodata tööpäeva lõpuni või homseni.

Ja nemad püüavad mõista mind, kui selgitan, et mõne vastuse leidmiseks

44

Olja abipolitseinikuna korda tagamas

Olja naeratus avab kõik uksed Kujutlege peegelsiledat suvist Peipsit.

Naabriproua läheb randa ja paneb vette minnes kummikingad ontlikult üksteise kõrvale. Ootamatult näete liivast ja märga musta labradori ühte sandaali suhu haaramas ning pööraste külghaakidega vette tormamas. Ja nüüd kujutlege viimasest öörännakust lahases jalaga naist kiirreageerija vaprusega plätuvargale järele liipamas, ise samal ajal koerale käsklusi ja naabrile vabandusi jagamas. Te ei eksi – see naine saab olla ainult Olja Kivistik.

See misanstseen võiks jääda lihtsalt looks, kui ei võtaks nii hästi kokku Olja olemust. Ta on naine, kes ei kohku tagasi sellest, kui asi ei ole ideaalne või on päevselgelt peategelase kahjuks.

Ent ükskõik kui otsustavas ja selge sihiga tegevuses ei unusta ta kunagi neid inimesi, kelle jaoks ja kellega koos tegutsetakse.

Mõnikord näib lihtsalt võimatu, et ühe väikese naise sisse mahub nii palju

võib minna aega natuke rohkem kui 15 minutit.

Millega sa päevast päeva tegelema pead?

Minu stampvastus on, et tegelen sise- ja väliskommunikatsiooniga. Tegelikult tuleb hästi palju inimestega suhelda.

toredust ja sädet, mida enda ümber jagada. Eks see säde on ka põhjus, miks Olja nii palju jõuab ning jõudnud on.

Kriminaaluurija taustaga õigusteaduse doktorante ei sattu kommunikatsioonitööle just väga tihti, kuid tuleb välja, et niisugune profiil sobib politsei suhtekorraldusse väga hästi.

Ma ei tea, on see strateegia või taktika, et raskustest ei tohi lasta tujul langeda, kuid Olja rakendab seda trikki kõigi meie peal iga päev. Tema naeratusega avaneb rohkem uksi kui neid jõuga avada saab. „Johhaidii“ on tema teine salarelv – võlusõna, mis märgib enamasti suurte tegude algust. Politseil on Oljaga vedanud. Ja Olja usub, et temal on politseiga vedanud. Ta teeb iga päev tööd, mida armastab, koos inimestega, keda peab armastusväärseks, ja seda pole ainult näha, vaid on ka iga päev tunda.

Tuuli Härson kommunikatsioonibüroo juhataja

Kui sisekommunikatsioon töötab, siis hakkab see paistma ka väljapoole organisatsiooni. Ikka ja jälle tuleb teha selliseid asju, mida ma varem kunagi teinud ei ole. Näiteks oodatakse ühel heal päeval, et teeksin valmis suure õppuse kommunikatsiooniplaani või korraldaksin peo kolmesajale inimesele või

MEIE INIMESED

nüüd on aru saadud, et see nii ei ole, et ma olen abimees. Minuga jagatakse erinevaid luurelugusid ning mõeldakse koos, kellele ja mida avalikuks teha.

Meenub päris esimene töövõit. Tegime lugu metallivarastest ja siis kirjutati ajalehe juhtkirjas politsei heast tööst selle asja uurimisel. See oli väga hea tunne.

Kui pingeline su töö on? Kui pikaks päevad venivad?

Selles töös ei ole rutiini, on lihtsalt rahulikumaid ja pingelisemaid aegu.

Olen olnud tööl nii pool kuus hommikul kui ka pool kaksteist õhtul. Lisaks veel valveajal toimuvate sündmuste edastamise korraldus.

Siiski kipub sul tööst aega üle jääma. Miks muidu oled end sidunud abipolitseiniku staatusega?

Ida prefekt Vallo Koppel kutsus Olja Virumaale kommunikatsiooni juhtima.

tuleb päring, millele ei oskaks isegi siis vastata, kui võiksin kõike öelda, mida tahan. Kõige sellega saab hakkama üksnes nii, et hakkan otsast peale. Kõige fantastilisem on see tunne, kui ToDo listis on alla kümne ülesande.

Oled oma kolleegidest PPA kommunikatsioonibüroos 170 km kaugusel.

Kui tihedat sidet nendega pead?

Ma tean, et ükskõik, mis mure mul ka ei ole, saan nendelt kindlasti abi. Sageli tuleb appi rohkem kui üks kolleeg.

Seega on vahemaa pikkusest hoolimata õlatunne vägagi olemas.

Kuidas on sinu ja Ida prefektuuri sidususega?

Ida prefektuuri kommunikatsioon on nagu minu väike beebi, kelle olen üles kasvatanud. Palju on häid kolleege, kes teevad päeva rõõmsaks – kes toob mõne eduloo hommikul vara, kes muffineid ja kes on lihtsalt töös kasulik. Tulnud Lõuna prefektuurist, arvasin alguses, et side uue prefektuuriga võib jääda nõrgaks. Olin meeldivalt üllatunud, kui inimesed võtsid mind sõbralikult vastu, aitasid mind, kui ma kabinettide vahel ekslesin või kui millestki totaalselt valesti aru sain.

Pean tõdema, et siin kehtib tõesti see, et rumalaid küsimusi pole olemas. Ei

„Selles töös ei ole rutiini, on lihtsalt rahulikumaid ja pingelisemaid aegu.”

Olja Kivistk saa aru, kuidas kiirusemõõtja töötab?

Lähedki alla patrulli juurde ja küsid.

Keegi ei vaata viltu ega mõtle, „mis tal viga on“. Pannakse autosse istuma, näidatakse ette, seletatakse ja tööpäeva lõpus oled ise pädev teistele selgitama radari tööpõhimõtteid.

Oled Virumaal olnud kaks aastat.

Mille üle ise kõige enam rahuldust tunned?

Hea tunne on siis, kui kuu lõpus saab Ida Telegramm valmis, kui korraldatud üritustest võtab osa palju kolleege, kui mingi asja kohta ütleb keegi, et hästi tehtud. Hea tunne on ka siis, kui keegi tuleb täiesti kõrvalise küsimusega, mis ei puuduta kommunikatsiooni. Siis tunnen, et inimesed usaldavad mind, ja usalduse saavutamise üle võib uhke olla.

Hea meel on sellegi üle, et ka tööl on kolleegid usaldama hakanud. Kui esialgu arvati, et kui mulle midagi rääkida, siis läheb see kohe valimatult mõne lehe veebiväljaandesse, kuid

Abipolitseinikuks olemist võtan kui võimalust meenutada oma politseinikuks olemise aega, mida ma vahel ikka taga igatsen. Abipolitseinikuks asumise dokumendid andsin sisse samal nädalal, kui politseivormi varna riputasin. Abipolitseinikuna ei käi ma väljas igal nädalal, sest ega kommunikatsioonitööst vaba aega nii palju ka üle jää. Käin siis, kui mind kutsutakse või kui peaksin niikuinii kohal olema, miks siis mitte abipolitseinikuna, kui seeläbi saan kolleege aidata.

Kuidas omale energiat kogud, et kõige selle eelnevalt räägituga toime tulla?

Vabal ajal eelistan olla vanematekodus Tartus, jalutada koeraga või lugeda mõnda head raamatut. Omamoodi akude laadimine on doktoritööks vajalike materjalide kogumine ja artikli kirjutamine. Jätkan magistriõppes alustatud teemaga, mis käsitleb riigivastaseid süütegusid. Alustasin tsaariaegsest karistusõigusest ja loodan oma uuringutega jõuda 21. sajandisse. Minu eesmärk on näidata, kuidas, miks ja kui palju on riigivastaste süütegude olemus aastatega muutunud. Doktorikraadi tegemine on minu jaoks praegu pigem hobi ja tulevikus ei kujuta ma end ette professor Kivistikuna. Küll teevad aga sõbrad vahel nalja ning pöörduvad minu poole sõnadega „perearst Kivistik“.

Vallo Koppel Ida prefekt

45

MEIE INIMESED

Priit Saar FOTO: RAUL MEE

„teemeasjad-ära“

„Õnne peab ka kindlasti olema,“ ütleb valmisoleku ja reageerimise büroo juhtivkorrakaitseametnik Priit Saar, kes vastutab PPAs selle eest, et meie kolleegid oleksid võimalikult hästi valmis keerulisi sündmusi lahendama.

L

ihtsalt öeldes on Priidu igapäevane ülesanne mõelda välja kõik, mis võib halvasti minna, ning teha säärasteks olukordadeks võimalikult lihtsad ja loogilised käitumisjuhised. Suur osa ettevalmistusest keskendub sellele, et inimesed, kes võtavad sündmuse lahendamise juhtimise vastutuse, oleksid hästi ette valmistatud.

Sündmuse juht peab teadma, kellele mis infot anda, mis ressursse ja kuidas kaasata, kui kiiresti lisajõud sündmuspaigale jõuavad, mis eripäraga tuleb spetsialiseeritud üksuste puhul arvestada jne. „Ritta pannes on kõik need hästi loogilised asjad, kuid kui olukord on käes, siis kipuvad ikka meelest minema,“ räägib Priit. „Kõige enam hakkab asi rebenema infoliikumisest. Näiteks ei saa

46

sündmuse juht teadagi, et peab juba midagi korraldama. Kui info ei liigu, siis ei saa toimuda ka juhtimist, seetõttu on teabe kiire liigutamine esmatähtis,“ ütleb ta.

Staaži kriisireguleerimise valdkonnas on Priidul juba üle kümne aasta.

2002. aastal sattus ta Balti Kaitsekolledžis kursusele, mille üks osa oli Eesti valmisolek kriisiolukordadeks. Sealt tekkis tal algul mõte ja hiljem tõsine huvi selle suuna arendamises kaasa lüüa, kuna tollal oli teema endiselt väga algusjärgus. „Kogu valdkond oli nagu kündmata uudismaa, kus teatud raamid olid olemas, aga palju oli arendamata, eriti kui võrrelda seda teiste riikide kriisireguleerimise süsteemidega.

Samas oli kujunenud ringkond inimesi, kes erinevates asutustes teemaga tege-

lesid, ning oli aktiivseid arutelusid, mis liitsid inimesi. Mul on väga hea meel, et olin nendes mõttevahetustes osaline.

Siseministeeriumis tööd alustades sain olla praeguse hädaolukordade lahendamise süsteemi ülesehitamise üks osalisi.

Olen üks nende seast, kes on Eesti kriisireguleerimissüsteemi põhimõtete saamislooga kursis ning tunneb ka teiste riikide praktikat. Eks see ongi põhjus, miks olen PPA kriisireguleerimises peamine koostöökontakt teistele asutustele,“ räägib ta.

Siseministeeriumi praegune kantsler, Priidu ülemus ministeeriumi perioodil, Lauri Lugna ütleb, et Priidu suurim tugevus kriisireguleerijana on vaadata asju iga nurga alt ning positiivses mõttes kahelda ja juurelda. „Ta vaatab maailma mitte ainult oma nina

MEIE INIMESED

kõrguselt, vaid alt, ülalt, kõrvalt, paremalt ja vasakult. Tema pilk on hästi avar. Priit ei usu, et kui üks asi on kirja pandud, siis see raudselt nii ongi. Ta oskab küsida küsimusi, mis tavaelu korraldamisel üldse pähe ei tule. Aga me ju teame, et kriis ongi enamasti raske seepärast, et juhtuvad asjad, mida me pole läbi mõelnud või ette näinud. Üks kriisiks valmistumise moto on „think the unthinkable“ ja tema seda oskab,“ sõnab Lugna.

Plaanide tundmise eest vastutab koostaja Planeerimist armastatakse kritiseerida sellega, et mehed vuhivad riiulisse pabereid kirjutada rohkem kui keegi lugeda jõuab ning päriselus neist tolku

ei ole. Priit on nõus, et plaan, millest keegi ei tea, on nagu tühi kott, mis püsti ei seisa. „Regulatsioonide ja juhendite tegemine on väga tähtis osa valmisolekust. Aga nagu Eisenhower on öelnud: plans are worthless, but planning is everything. Üks asi on teha paber ja saada sellele kellegi tähtsa allkiri – kõik see on formaalsus.

Et plaan töötaks, tuleb inimesi kaasata ja leida lahenduskäigud, mis on ellu viidavad, ning tagada see, et inimesed ka päriselt neid la-

47

MEIE INIMESED

henduskäike teavad,“ rõhutab mees, kes on plaane teinud omajagu.

Siin tuleb mängu harjutamine.

Plaanide selgeks õppimiseks tehakse PPAs olulisemate teemade kohta regulaarseid õppusi nii laua taga n-ö kuivalt läbi mängides kui ka väliõppusi, kus inimesi saab näha reaalselt tegutsemas. „Viimastel piiriõppustel tegime nii, et kõigepealt oli lauaõppus ning seejärel väliõppus. Lauaõppus on nagu koolitus, kus käiakse läbi kõik protseduurid ja põhimõtted, mis on sündmuse lahendamisel olulised, ja loodetavasti need siis ka kinnistuvad osalejatesse. Väliõppusel on ressurss taga ning siis juurutad teoorias õpitut praktilises tegevuses, kuid jõud on käepärast. Siis tunned omal nahal, et kui sa pole näiteks kopterivajadust tund aega varem ette näinud, pole sul kuumadel hetkedel õhus silmi või abiväge alla tulemas,“ räägib Priit.

Tema meelest on täiesti loogiline, et plaanitu inimesteni viimise eest vastutab plaani koostaja. „Liigne oleks eeldada, et meie ametnike töökoormuse juures lähevad kõik vabast tahtest Deltasse uurima, ega mingit juhendit pole kuskile tekkinud.

Muidugi on ka selliseid kolleege, kes ise huvi tunnevad, aga see on pigem erand ja vastupidist ei saa kellelegi ette heita,“ ütleb ta. Nii pakuvadki kriisireguleerijad inimestele võimalikult palju harjutusvõimalusi ning püüavad teha omalt poolt kõik, et harjutataks asju õigesti tegema.

Priidu hinnangul ei peaks kontrollõppused olema peamine õppuste liik, sest õigesti õpitakse asju tegema eelkõige harjutusõppustel, kus korraldaja vajaduse korral sekkub. „Alati ei ole viga kohe nähtav, kuid mõnikord on kõrvalseisjal kohe selge, et asi hakkab viltu minema. Näiteks kui sündmuse juht lihtsalt n-ö kiilub kinni ja korraldaja ei aita teda edasi, siis ebaõnnestub harjutus suure tõenäosusega ka kõigi teiste osalejate jaoks. Kui aga sekkuda, siis saab inimene kindlust juurde ning teisedki saavad päeva lõpuks parima või-

48

FOTO: EIKO KINK

„Hea kriisijuht teab, mida teeb, ja laseb sellel kindlusel ka välja Priit Saar paista.“

Mees, kes näeb maailma mitte ainult oma nina kõrguselt, vaid alt, ülalt, kõrvalt, paremalt ja vasakult.

maliku kogemuse.“ Priit rõhutab, et vigadele tuleb tähelepanu juhtida õigesti, mitte nii, et inimene läheb veel rohkem lukku ning ei tahagi tulevikus enam tegutseda. „See on omaette oskus, mida kahjuks kõigil ei ole,“ nendib ta.

Kriise lahendavad inimesed Sündmuse lahendamist hinnates tuleb aru saada nii sündmuse juhi kui ka reageerija oskuste tähtsusest. Üks ei tööta ilma teiseta. Halb juhtimine võib ka parimate oskustega meeskonna töö untsu keerata. Samas ei suuda parim juhtki alati ära hoida seda, et keegi iseenese vähese tarkuse tõttu end ohtu ei pane või teistele suuremat kahju ei tekita. „Reageerijate taktikalised oskused on väga olulised. Näiteks äkkrünnaku puhul – kuidas hoonele läheneda, kuidas selles liikuda, kas on kiiver peas ja kilp kaasas, kui hea on relva käsitsemise oskus jne. Neid asju ei ole võimalik koha peal vajaduse tekkides kohe õpetada, kuid päris kindlasti võivad need määrata sündmuse arengu, sh elu või surma,“ nendib Priit.

Kõige paremini sobivad tema sõnul kriise lahendama inimesed, kes säilitavad rahu ja suudavad oma tegevust mõtestada ka siis, kui aega ja infot on vähe. Mida rohkem on praktikat, seda vähem on vigu ning tuleb enesekindlus. „See on väga suur oht, kui inimene on ebastabiilne või närviline, sest see kandub edasi teistessegi.

Nõnda võib reageerija või juhi varjamatu ärevus eskaleerida olukorda nii kurjategijate, kõrvalseisjate kui ka oma kolleegide suhtes. Hea kriisijuht arvestab seda: ta teab, mida teeb, ja laseb sellel kindlusel ka välja paista,“ räägib ta.

Priidu sõnul ei ole ärevus alati seotud ohtlikule kurjategijale vastu astumisega. Kinnikiilumisi võib tulla ka pealtnäha lihtsates olukordades. Krambist aitab üle see, kui inimesel meenub kas või alateadlikult õppustel ja treeningutel harjutatu. „Äärmused on alati ohtlikud. Näiteks võib sündmusega kaasnev adrenaliin viia igasuguse ohutaju ning tormatakse pea ees ohualasse.

Vastupidine, ent sama tõsine probleem on liiga suur ohutaju, kus oodatakse ja võetakse ennast mõtteliselt kokku, aga

MEIE INIMESED

külgsed. Lihtsamini ettekujutatavad, kuid mitte vähem olulised on suuremad laevaõnnetused või merereostus, samuti kadunud inimeste või lennuvahendi otsimine maastikul. Ühtlasi peab PPA suutma ohjata massilist korratust ning lahendama äkkrünnaku- või pantvangi olukordi. Viimasel kahel aastal on üha olulisemaks muutunud valmisolek piirivahejuhtumiteks, olgu need tõsisemad kas isikute relvastatuse või lihtsalt inimeste arvukuse poolest.

Ukraina sündmustest alates on kõige selle taustal tähtsaks kujunenud hübriidsõja mõiste ja sellest tulenevateks ohtudeks valmistumine. Hübriidsõjas üritab vaenulik riik saavutada oma eesmärke valdavalt mittesõjaliste tegevustega. PPA tegevusvaldkonda jäävad neist näiteks massimeeleavaldused ja

del ei oleks võimalik meie riiki meilt ära võtta või vähemalt oleks selge, et siinsed inimesed on valmis riiki igati kaitsma.“ Priit arvab, et patriotismi ja tajutavat isamaalisust võiks olla rohkem. „Laulupidu on küll tore, aga selle kõrval on oma riigi mahategemist liiga palju. Eestit ei tunnetata omana või ise enda jaoks ehitatuna. Võib ju öelda, et meil on omariikluse traditsioon hästi väike, kuid minu meelest on suur probleem vähene motiveeritus. Inimesed ei taha ise oma riigi ja heaolu eest seista ega ole valmis panustama või midagi ohverdama. Väga palju on säärast mentaliteeti, et riik peaks tagama ja tegema. Riiklikult tähtsaid küsimusi hinnatakse pigem selle mätta otsast, mida mina vahetult saan või millest

„Kui kirge ei ole, siis ei tule ka motivatsiooni tegutseda, ja kui ei tegutse, siis ei ole ka tulemust.”

Priit Saar minutid kuluvad ning kurjategija jõuab selle ajaga palju halba teha.“ „Väga tähtis on ka see, kui hea on inimese füüsiline vastupidavus ja võimekus. Kui inimene pole treenitud, hakkavad väsimus või muud segajad teda väga kiiresti segama ning ta ei suuda enam keskenduda põhiülesandele ja tekivad vead,“ ütleb Priit.

Kriisireguleerija professionaalne kretinism Priit usub, et nii PPA kui ka Eesti on võrreldes paljude teiste riikide ja asutustega väike, kuid tänu sellele on meil mõni asi ka paremini kui mujal. „Me ei saa suurriikide moodi spetsialiseeritult ja efektiivselt katta kõiki töölõike – ei ole lihtsalt inimesi ega raha. Seetõttu peame leidma Eesti võimalustele sobivad lahendused. Samas on meil ilmselt väiksuse ja avatuse tõttu väga hea koostöö teiste riigiasutustega ning oma kogemustest väliskolleegidega suheldes võin öelda, et mujal see nii lihtne ja ladus ei ole.“ Kriisid, mille lahendamiseks peab PPA valmis olema, on päris mitme-

massilised korratused, sagenevad piirivahejuhtumid, ohud riiklikult tähtsatele objektidele, korrarikkumised tulirelvadega jne. „Kriisireguleerija professionaalne kretinism seisneb selles, et meil on ülevaade haavatavatest kohtadest riigis ning me kipume osa teemasid nägema mustemates toonides. Vastumeetmetena pakutud lahendusi võivad taustateadmiseta kõrvalseisjad aga pidada ülereageerimiseks. Samas ei ole ka välistatud, et mõnikord kaldumegi liiga äärmustesse või paranoilisusse. Siis on hea, kui teised teevad väikse reaalsuskontrolli,“ räägib Priit. Tema sõnul on väike paranoia hea ning pigem tuleb karta kui kahetseda. Samas peavad meetmed olema alati õiges mõõtkavas ohtudega.

Aeg on Eestit tõsiselt võtta Kaks aastakümmet Kaitseliidus aktiivselt tegutsenud Priidu sõnul on Eesti julgeolekuolukord viimastel aastatel muutunud ning aeg on Eestil olukorra tõsisust mõista. „Mulle meeldib töö politseis ja teenida Eestit. Teen kõik endast oleneva, et vaenulikel jõudu-

ilma jään. Laiemat pilti ja mõistmist on vähe,“ ütleb ta.

Seda Priidu teeme-asjad-ära-mentaliteeti hindavad mehe puhul kõige kõrgemalt ka tema kolleegid. Temast räägitakse kui inimestest, kelle peale võib kindel olla ning kes ei lenda seejuures kuskile orbiidile, vaid jääb alati kahe jalaga maa peale. „Mulle on varakult õpetatud kohusetundlikkuse ja töökuse tähtsust.

Need ei ole võib-olla eriti moekad sõnad, aga kui ma midagi teen, siis ma tahan seda teha hästi ja nii, et sel oleks tulemus. Mul on elus olnud õppetunde, mille tähtsaim järeldus on, et tuleb olla aus mitte ainult teiste, vaid ka iseenda vastu. Kui kirge ei ole, siis ei tule ka motivatsiooni tegutseda, ja kui ei tegutse, siis ei ole ka tulemust,“ ütleb ta.

Politseis hoiab Priitu väga hea meeskond. „Mul on kolleegidega väga vedanud ja vähem oluline pole see, et mul on juhtidega vedanud. Minu jaoks on motiveeriv tööõhkkond väga tähtis – et on piisavalt vabadust, vastutust ja tunnustustki. Kõike seda on mulle ka pakutud,“ ütleb ta.

Tuuli Härson kommunikatsioonibüroo

49

MEIE INIMESED

Martin Häidberg: FOTOD: RAUL MEE

Individuaalsusega pole meie töös midagi peale hakata Kui Martin oma kolleegidega sündmuskohale jõudis, ootas neid ees tapetud naine. Kes, miks, kuidas, millal – kõik see vajas nüüd väikeste pildikestena suurema kokkupanemist. Just see osa tööst lükkab Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri vägivallagrupi uurija Martin Häidbergi (28) pulsi käima. Uurija kohta noor mees saab oma ametis rakendada hea maletaja strateegiaid ning kirglikule pokkerimängijale omast inimeste tunnetust.

Kurjategija, verine nuga käes, teid köögilaua taga ei oodanud.

Niisugust efekti seal tõesti polnud.

Meil tuli hakata inimesi paika panema ja neid isikuid identima, kes võisid selle sündmuse juures olla. Peale seda tuli meil need inimesed üles leida ning lõpuks kuritöö toimepanija tuvastada.

Tegemist oli üsna klassikalise juhtumiga – elukaaslane tappis oma naise kas armukadedushoos või tüli käigus.

Muidugi oli seal ka alkoholi, nagu sääraste juhtumite puhul ikka. See oli üks suur ja mitmetahuline pusle, mis lõpuks kokku sai. Mees sai esimese astme kohtus karistuseks 18 aastat vangistust.

Kirjelda selle juhtumi näitel, mida su töö tegelikult tähendab.

See tähendab asitõendite vaatlusi, sündmuskohtade vaatluste vormistamist, erinevaid päringuid, igasuguse info kogumist, ülekuulamisi ning lõpuks toimiku kokkupanemist. Sellist asja nagu kriminaalsarjas „CSI“ näeb, et tüüp võtab juuksekarva ümbrikusse, siis ajab kedagi relvaga taga ja lõpuks kuulab kahtlusalused üle, reaal-

50

suses pole. Kinnipidamisega tegelevad kiirreageerijad ning tõendeid koguvad kriminalistid. Minu põhilised töövahendid on mapp ja pastakas. Minu asi on sündmuskohal öelda, kust ja mis tõendeid koguda. Selle, mida me lõpuks analüüsime, paneme paika prokuröriga. Nagu kõikjal on meiegi töös põhiline ökonoomia. Kuulan ka inimesi üle ja siin hakkab lugema inimeste tunnetamine. Mõnega tuleb olla sõbralik ja omamehelik, kasutada slängi; teistega peab olema hästi formaalne. Pidevalt peab laveerima, mis töötab, kuidas ülestunnistused kätte saada, et inimene lukku ei läheks ja küsimustele vastamata jätaks.

Ja siin hakkavad rolli mängima hobid.

Olen tõesti viimased neli aastat olnud kirglik pokkerimängija. Võtan seda kui mõttemängu, kui hobi, mis võib ka raha sisse tuua, mitte ei vii ainult välja. Praegu olen ma harrastussportlane, mingit palgalisa ma sellega ei teeni. Kui ma netis või kuskil mängin, siis eesmärgiga saada suuremale live-turniirile. Seal loeb mõtteteravus, matemaatika, psühholoogia, inimeste

lugemine, natuke õnne peab ka olema. Ühtegi suurturniiri ilma õnneta ei võida. See ei ole pooletunnine meelelahutus; edukas turniir võib kesta mitu päeva. Eks see ole päris väsitav.

Male nii väsitav vististi pole.

Malet õpetas mind mängima isa, kui ma olin kuuene. Nooremana käisin malekoolis, kus analüüsiti suurmeistrite partiisid, mis käigu nad teeks, õpiti avanguid. Aga see vajus peale põhikooli lõppu ära. Malemäng andis loogilise ja analüüsiva mõtlemise.

Kui võtta aluseks Eesti Maleliidu reitingute nimekiri, siis olen seal umbes 1900 punkti juures. Maailma parimail on 2800 punkti ja meistrikandidaat hakkab 2100 punktist. Järelikult olen keskmiselt tugev harrastussportlane.

Varem käisin ka võistlustel, aga praegu mängin enamasti arvuti vastu või veebis inimese vastu.

Pokker ja male toetavad sinu mälumängukirge ka vist kõvasti.

Mälumänguga on samuti kui malega, kui on aega, siis teen. Viimasel ajal on see taandunud tugitooli mälumän-

MEIE INIMESED

51

„Sellist seksikust nagu telepildis luuakse, tegelikult meie töös pole.”

Martin Häidberg guks, televiisorist „Kuldvillaku“ vaatamiseks. Aktiivselt teen seda kord kuus, näiteks iganädalased pubimälumängud. Minu teemad on humanitaaralad, ajalugu, kirjandus ja kultuur.

Tehnika, teadus, sport, reaalteadused on minu nõrgem pool. Eks politseis olen ka võistlustel osalenud.

sed 10 aastat olengi olnud üle saja. Nii on.

Siiski võiks arvata, et reaalained on olnud sinu tugev külg.

Kui neid asju nii vaadata, siis on sul õigus. Kiusamine andis mingit hoogu ja tugevust ning võrreldes oma kolleegidega olen ma tõesti noor. Aga see, et mina uurijana töötan, on võimalik ainult tänu 2012. aastal loodud nooremuurijate süsteemile politseiametis, mis võimaldas ilma erialahariduseta, küll aga kõrgharidusega noortel siia tööle tulla.

Pigem olen ikkagi humanitaarmees.

Gümnaasiumi kuldmedalist jäid mul puudu just matemaatika ja füüsika. Õppisin Reiniku gümnaasiumis, mis oli muide muusikakallakuga. Kui ma proovisin muusikaklassi saada, kus tuli klaveril rütmi lüüa, siis selgus tõsiasi, et mina viisi ei pea ja rütmi ei taju.

Lapsepõlvest on isegi mingi mälestus, et kui oli muusikatund ja oli vaja laulda hinde peale, siis lugesin laulu nagu luuletuse ette (naerab).

Olid innovaatiline ja leidsid lahenduse. Milline su koolipõlv oli sotsiaalselt, kas kiusamist ka ette tuli?

Põhikooliajast on mul senini paar väga head sõpra, kellega ma suhtlen iga nädal. Kiusamist oli, kiusati kehakaalu pärast, aga see lõppes peale 14aastaseks saamist. Aga 4.–6. klass oli jama.

Eks ma üritasin seda mitte hinge võtta, proovisin selle endast mööda lasta. Ei tasu vahest väga muretseda asjade pärast, mida sa ise muuta ei saa.

Mis värk selle kehakaaluga on?

Pärast 2. klassi hakkas tõusma. Viima-

52

29. oktoobril said sa 28. Ma ei saa jätta ütlemata, et minu arvates oled sa uurija kohta väga noor. Mulle tundub, et need kiusajad andsid sulle ma-veel-näitan-teile-stiilis paraja hoo.

Hariduse järgi pidanuks sinust jurist saama.

Jah, pidanuks küll ja ehk saabki (hakkab naerma). Mul on magistrantuuris veel paberid sees. Juura kasuks pani mind otsustama kaine mõistus, tegemist on finantsiliselt perspektiivika alaga pluss saab teada oma õigusi.

Muid toredaid asju nagu ajalugu võib alati juurde lugeda. Sellepärast ma võtsingi ajaloo endale kõrvalerialaks.

See, et mul läheb ülikoolis väikeste pausidega üheksas aasta, näitab, kui väga mulle seal meeldib (naerab). Kirjutan endiselt lõputööd. Võib-olla kunagi on mul diplom taskus ja tekivad mõtted minna prokuratuuri või juristiks. Eks see juura valik oli natuke geneetiline ka. Mu isa Alar Häidberg on

Lõunaringkonna prokurör, vanaema oli kohtunik, vanaisa advokaat. Kui ma sain 14, viis isa mind kohtuistungit vaatama ja pärast seletas mulle, mida tähendab juriidiliselt olla 14, et ma hakkan ise vastutama oma tegude eest, et kaob ära alaealise kaitseloor. Igatahes on meil isaga tööd korraldatud nii, et omavahel me töö asjus kokku ei puutu. Minu toimikute ja asjadega tegelevad teised. Ei mingit onupojapoliitikat.

Kas sinu praegune töö meeldib sulle?

Sära on silmis küll. Kui see suur pilt lõpuks tekib, kui näed ja kujutad ette, mis toimus, ning tükid lähevad puslesse paika, siis on hea tunne. Muidugi on rutiinset asja ka alates meie suurepäraste andmebaaside täitmisest ja lõpetades sekretäri tööga, augustad ja klammerdad, teed sisukorda. Nii et jah, sellist seksikust tegelikult meie töös pole, nagu telepildis luuakse. Tavaline kontoritöö.

Kord viie nädala tagant on meil valvenädal. See tähendab, et mina ja minu paariline peame piltlikult öeldes tegelema kõigi inimestega, kes meie uksest sisse tulevad. Iga juhtumi puhul tuleb teha järelkontroll, küsida küsimusi ning vajaduse korral alustada kriminaalmenetlust. Nii on meil igaühel keskmiselt menetluses umbes 25 asja. Ühed lõpetad ära, ühed saadad kohtusse, uued tulevad peale. Lõputu rotatsioon. Ega see arv tegelikult nulli langegi.

MEIE INIMESED

Räägid sellest kõigest lendleva lihtsusega. Kuidas sa ennast oma töös hoiad?

Nukk Jürjot kastutatakse tavaliselt ütluste seostamiseks olustikuga.

Kui palju sellest 25st on raskeid asju?

Umbes 30%, aga see on loto, kelle valvenädalal juhtub. See sõltub ka parasjagu ajast, kas su valvenädal on suvel, kui inimesed on väljas ja tarbivad alkoholi, või on täiskuu, kui inimesed aktiivistuvad mentaalselt, või on sotsiaalmajanduslik külg, kuu algus, palga- ja pensionipäevad, kui on raha, et alkoholi osta. Seda võib küll öelda, et enamik vägivallaakte käib käsikäes alkoholiga ning enamik tapmisi, mida olen uurinud, on seotud olmetülide ja samuti alkoholiga.

See pole kaugeltki üksnes nn kolmanda Eesti teema. Üllatavalt puutungi nendesamade teemadega kokku ka n-ö esimese ja teise Eesti puhul, kus inimesed elavad küll ilusat elu, aga ei oska oma tülisid lahendada. Kohati tekib sotsiaaltöötaja tunne, nii et sellist klassikalist Hercule Poirot’ stiilis töötegemist meil pole. Inimesed on muutunud tundlikumaks, mis tähendab, et me peame tegelema ka inimestega, kes teatavad, et keegi ütles neile Facebookis halvasti. Tõepoolest, minu ampluaasse kuuluvad pommiähvardusedki, aga kõige rohkem tuleb tegelda lihtlabaste inimestevaheliste ähvardamistega. Sääraseid klassikalisi ähvardamisi,

„Enamik vägivallaakte käib käsikäes alkoholiga.”

Martin Häidberg kus kellelegi nuga kõrile või püssitoru pähe pandaks, polegi. See on muidugi tore, aga halb on, et inimeste liigtundlikkus on teisipidi hakanud meie süsteemi koormama. Osa teemadega peaks inimesed tõesti ise toime tulema.

Elu on näidanud, et on ka keerulisi olukordi, kus inimesed ise toime ei tule. Te isegi ei tule, võtate lausa Jürjo appi.

(Martin muigab.) Jah, sa mõtled meie nukku Jürjot. Õnneks pole mina pidanud teda kasutama. Mõistagi on see väga hea, sest ma ei saaks ju öelda, et näe, meil on palju tapmisi, see on hea. Tormilised 90ndad, mil aastas tuli 50 laipa, on õnneks läbi. Praegu tuleb võib-olla viis tapmist aastas. Aga põhimõtteliselt kasutame me Jürjot ütluste seostamiseks olustikuga. Menetlustoiming näebki välja nii, et teo toimepanija seletab kohapeal, kuidas ta selle asja toime pani, mida ta kannatanuga tegi, kuhu lõi, mitu korda, mis asendis, kuhu ohver kukkus.

Kindlasti ei ole see töö kõigile. Kõik ei suuda seda elu lõpuni teha ja ei peagi tegema. Peamine reegel on, et ei tohi tööd koju kaasa võtta. Tuleb ennast teisele lainele viia, teiseks kehastuda. Ma ei saa öelda, et ma kannaks erinevaid maske, sest paratamatult olen politseinik ka väljaspool tööaega. Muidugi on mul mõni asi hingel, mida mul on veel vaja teha, mida teha paremini, ma analüüsin tagantjärele, aga seda pole, et mingi asi painaks või kimbutaks mind. Tuleb lihtsalt elud lahus hoida. Sõprade seltskonnas tööst ei räägi, ja kui sa ise tööst ei räägi ja kui keegi ei urgitse, siis vajubki see tagaplaanile.

Kui me läheme nüüd algusesse tagasi, siis läks ju tolle mõrvaga nii, et sellest sai üks lahendatud juhtum teiste seas, mille eest said sel aastal Rotary klubi noore uurija tiitli.

(Martin lööb pilgu maha. Enesekiitus pole tema valdkond.) Noh, jah, ega mina siis ainuke polnud, kes tunnustuse sai. Meid oli neli või viis.

Minu puhul langes mitu juhtumit ühte ajajärku. Lisaks sellele mõrvale oli üks vägistamisjuhtum ja vanainimese röövimine. Neile juhtumitele lahenduse saamine oli täpselt selles ajas, mil esitati kandidaate sellele tiitlile. Tõesti, ma ei saa võtta ainukuulsust, sest minu töö on meeskonnamäng. Koostöö käib ju paarilise ja kogu rühmaga ning suuremate asjade puhul teiste rühmadega.

Individuaalsus tuleb selles töös kõrvale lükata. Meeskonnamängu peab panustama. Meil on igaühel omad rollid ja ma arvan, et minu tugevus tulebki ilmselt minu taustsüsteemist.

Kes on sinu eeskujud?

Naljakas on, et kirjandusest pole mulle krimkad kunagi meeldinud ning filmidegagi on nii, et oleks vähemalt mõni neist reaalne. Poirot on ju lihtsalt toreda kostüümidraama tegelane ja teised on ülepakutud. Minu enda rühma staažikad liikmed ongi minu mentorid ja eeskujud.

Mirjam Nutov ERR

53

MEIE INIMESED

Margo & Maksim FOTO: RAUL MEE

Pärnu korravalvurid Politsei- ja Piirivalveameti muutumine valdkondlikust teenusepõhiseks organisatsiooniks oli ja on jätkuvalt suur samm. Fundamentaalsed pöörded suurtes organisatsioonides on alati probleemiks mitmel tasandil.

N

egatiivset näha ja muutustele vastu seista on lihtne. Mõni võiks isegi öelda, et see on suisa inimlik, sest pidev kohanemine ning uute teadmiste ammutamine on tõsine ülesanne. Õnneks on meie ümber palju neid, kelle jaoks on loomulik iga päev õppida kolleegidelt või õpetada kolleege. Selle loo kirjutamise ajal sai järjest selgemaks, et nii inimese enda kui ka organisatsiooni areng või status quo säilitamine on alati seotud iga indiviidi enda hoiakutega. Margo Petersist ning tema Lääne prefektuuri kriminaalbüroo koosseisus toimetavast piiri- ja migratsioonijärelevalve üksusest rääkida on selles kontekstis märgiline. Nende ametnike jaoks on kõik eri aegadel toimunud muutused ja ümberkorraldused olnud kõige selgemalt tuntavad. Enne ühendameti loomist kahes erinevas ametkonnas toimetanud ametnikud said peale liitmist kokku nüüdseks ajalooks saanud Lääne prefektuuri piirivalvebüroo koosseisus. Praegu teevad nad tööd kriminaalbüroo alluvuses ning hoopis üllatuslikult on nad leidnud oma tööliinile huvi- ja toetusrühma Pärnu konstaablijaoskonna näol. Pärnu konstaablijaoskonna juht Maksim

54

Korzin seostab oma huvi piiri- ja migratsioonijärelevalve vastu sellega, et need teemad on nii talle kui ka teistele piirkonnapolitseinike olulised.

Margo Peters – piiri- ja migratsioonijärelevalve tüürimees Lääne prefektuuris Kohtusin Margoga tema toas, mis asub Lääne prefektuuri kriminaalbüroo koridoris kolmandal korrusel. „Oota korra! Võõras number helistab! Ma pean selle vastu võtma,“ ütleb Margo kiiresti ja õhinaga. Kohe näha, et inimene suhtub oma töösse kirgliku pühendumisega.

Telefon asetub taas lauale ja Margo ütleb mulle: „Oota korra! Ma pean ühe tabeli ära saatma.“ Kuu lõpp tähendab temalegi seda, et aeg on kokku lugeda oma lõppeva kuu ületunnid.

Kohtusin Margoga kolmapäeval.

Tal oli just seljataga üsna tormiline töönädala algus. Esmaspäeva hilisõhtul sai ta Soome kolleegidelt vihje, et Lääne prefektuuri haldusala läbib Valgevene kodanik, kes Schengeni viisaruumis viibida ei tohiks. See tähendas, et Margo tuli mõni tund enne südaööd

Margo Peters ja Maksim Korzin leiavad, et ei ühes ega teises liinis poleks võimalik edukalt toimetada ilma elanike toetuseta.

55

FOTO: EIKO KINK

MEIE INIMESED

Maksim Korzin leiab, et erinevat tööd tegevate inimeste omavaheline koostöö annab politseitöös kõige paremaid tulemusi.

tööle. Tund peale südaööd nägi patrull sõidukit, mille kohta Margo neile infot oli vahendanud. Sõiduki peatamisel selgus, et autos on üllatuslikult ainult üks mees, kes on küll Valgevene kodanik, aga kelle reisidokumentidega on kõik korras. Siis nähti aga auto juurest metsa poole suunduvat jäljepaari.

Maanteeäärsest metsast õnnestuski leida üles mees, kelle kohta infot oli jagatud. Põhjanaabrid olid kinnipeetud mehelt kevadel varavastaste kuritegude tõttu võtnud õiguse siseneda Schengeni viisaruumi. Edasi järgnesid piiririkkujaga menetlustoimingud, mis hoidsid Margot rakkes kuni hommikul kella seitsmeni. „Siis hakkasid juba nõupidamised ja enam koju minna polnud mõtet,“ rääkis Margo oma nädala töisest ja unevaesest algusest.

Margo karjäär sai alguse ajateenistusest toonases piirivalves 1996. aastal. Aasta hiljem tekkis võimalus asuda tööle Ikla piiripunkti, mis piiri valvamisega seonduvasse nakatunud noorele mehele oli juba loogiline samm. Kirgliku ja pühendunud ametnikuna, kes ta ka praegu on, jäi Margo piiripunktis silma. Sellest andis tunnistust seegi, et talle anti erinevaid ja aina rohkem vastutust nõudvaid ülesandeid. 2007. aastal avati osaliselt Eesti piirid ja ümberkorralduste tulemusena sai Margost Lääne piirivalve Pärnu

56

„Iga muudatusega kaasnev uus olukord nõuab laiema pildi nägemist.“ Margo Peters kordoni liikuvüksuse juht. Tema tööks jäi toimima panna uus üksus, mille ülesanne oli Euroopa Liidu sisepiiri valvamine uues olukorras uute meetoditega. Nii mõistis vastne juht üsna pea ka ise, et iga muudatusega kaasnev uus olukord nõuab laiema pildi nägemist ning avatust uutele lahendustele.

See mõistmine tõi Pärnumaal maanteele piirivalve ja politsei ühispatrullid, mis olid teadaolevalt esimesed Eestis.

Kahe asutuse liitmise järel sai temast koordinatsioonibüroo ametnik ning 2011. aastal juba piiri- ja migratsioonijärelevalve talituse juht.

Kui palun Margol öelda, mis teda töö juures alati võlunud on, vastab ta kibekiirelt: „Rutiini puudumine.“ Pärast seda heliseb taas telefon ja Margo nõustab jälle kolleegi teisel pool.

Vestluse arenedes selgub, et Margo on piirivalve- ja politseiametnike koostööd edendanud siin piirkonnas varsti kümme aastat. Esimesed koolitused tegi ta politseinikele sõidukite ja dokumentide kontrolli kohta 2007.

aastal. Viimastel aastatel on ta jaganud teadmisi piirivalvest nendeski Lääne prefektuuri maakondades, kus niisuguseid teadmisi või ametnikke pole kunagi kohapeal olnud. Nii on Paide ja Rapla politseijaoskonna ametnikud saanud osakese Margo põhjalikest teadmistest ja kogemustest piirivalve kohta. Ühtlasi on maakondades tööle pandud politsei ja piirivalve teadmistega varustatud kombineeritud patrulle, keda pole seal varem kunagi olnud. „Ma usun, et 2007. aastal alanud koostöö piirivalve ja politsei vahel siin regioonis andis kolm aastat hiljem toimunule vähemalt mingil määral positiivsema konteksti. Inimesed tundsid üksteist ja olid teineteise tööga kursis,“ ütles Margo.

Loomulikult nõuab praegune töökorraldus, et valdkonna teadmised ei läheks kaduma ja säiliks järjepidevus.

Lääne prefektuur on ainus, kus piirivalvebüroo eraldiseisva üksusena kaotati. See esitab endise piirivalve valdkonna teadmiste kandjatele ja nende tänastele juhtidele uusi ülesandeid.

Kuidas tagada teadmiste ja oskuste parim rakendamine ning võimalikult efektiivne levik? Raskeks teeb selle Margo sõnul see, et piiri- ja migratsioonijärelevalve valdkond on äärmiselt spetsiifiline ning keerukas. See eeldab põhjalikumaid teadmisi, mida ei saa jagada pelgalt vertikaalsel moel

MEIE INIMESED

satsioon on pidevas muutumises. See tähendab, et see on töötaja enda huvides, kuidas hoida oma teadmisi politseitööst võimalikult mitmekesisena.“ Ühtlasi toonitas ta, et ükskõik mis töö puhul on oluline seda järjepidevalt praktiseerida. See on ka üks põhjusi, miks ta piirivalvemissioonile üleüldse kandideeris. Maksimil on kindel arvamus sellest, kuidas arendada end organisatsioonis. Bürokraatlikus organisatsioonis, kus juhtide käitumine ja eeskuju alluvatele on normatiivse tähtsusega, on tema avatud vaade politseitööle äärmiselt oluline. Nii teeb Maksim Pärnu konstaablijaoskonnas koostööd piiri- ja migratsioonijärelevalve talitusega, olgu selleks siis Schengeni kompensatsioonimeetmete rakendamine maanteedel sõidukeid ja isikuid kontrollides või oma piirkonnas elavate võõrriigi kodanike kontrollimine.

koolitustel, vaid toimima peab ametnike koostöö ja loomulik teadmiste vahetamine. „Inimestel peab olema huvi ja nad peavad teadvustama teadmiste vajalikkust,“ sõnastab Margo valemi, kuidas tagada piirivalve teadmiste säilimine ning leviku järjepidevus.

Vestluses saan vihje, et huvi ja vajalikkuse äratundmist on Margo siiski näinud. Üks viimase aja kõnekamaid näiteid on Pärnu konstaablijaoskonna juht Maksim Korzin, mees, kes selle aasta suvel osales esimese politseinikuna Frontexi piirivalvemissioonil Bulgaarias.

Maksim Korzin – avatud piirkonnapolitseinike juht Lääne prefektuuri peamajas kaks korrust kõrgemal teeb oma tööd Pärnumaa konstaablijaoskonna juht Maksim Korzin. Jõevaatega kabinetist koordineerib ta prefektuuri haldusala suurima linna piirkondlikku politseitööd. Aga mitte ainult, lisaks sellele teeb ta tööd piirkonnapolitseinikuna Pärnu kesklinnas. Maksimi juhtida on ka Pärnumaal tegutsev abipolitseinike rühm ja Lääne prefektuuri läbirääkija ning ta on European Border Guard Teami liige. Selle aasta jaanuaris lõpetas ta Tallinna Ülikoolis magistrantuuri ja oktoob-

rist alustab ta õpinguid Cepoli magistriprogrammis.

Möödunud suve veetis Maksim Bulgaarias piirivalvemissioonil. Tema ülesanne oli missioonil turvata Euroopa välispiiri. „Põhimõtteliselt oli meie ülesanne paigutada kaamerad Bulgaaria rohelisele piirile ja jälgida kaamerapilti. Võimalikest piiririkkumistest

„Ühiskond ja seeläbi ka organisatsioon on pidevas muutumises.“ Maksim Korzin edastasime info reageerivale üksusele, kes siis vajalikul viisil reageeris,“ võttis Maksim suvise piirivalvekogemuse kokku.

Kui uurin, kuidas sai alguse Maksimi huvi piirivalve ja migratsiooni vastu, on vastused kiired ja konkreetsed nagu politseiametnikule kohane. „Mind on politseis töötamise ajal huvitanud alati selle töö erinevad osad ja ma olen aja jooksul mõistnud, et erinevat tööd tegevate inimeste omavaheline aktiivne koostöö annab tulemusi meie kõigi töö efektiivsusele tervikuna,“ ütles Maksim. „Me ei tea, mis tööd meil tuleb teha paari-kolme aasta pärast. Ühiskond ja seeläbi ka organi-

Mängu tuleb politseitöös möödapääsmatu kogukond „Pärnu paiknemine piiri lähedal mõjutab otseselt ka linna turvalisust. Tegelikult mõjutab see kogu Eesti turvalisust ning piirkondliku politseitöö vaates on teatavasti tähtis koostöö elanikega.

See, et suhtluses kogukonnaga saaks välja selgitada kõik probleemid, mitte ainult need, mis võiksid jääda ühe või teise politsei tööliini vaatesse,“ selgitab Maksim.

Vestlusest nii Margo kui ka Maksimiga sai selgeks, et ei ühes ega teises liinis poleks võimalik edukalt toimetada ilma elanike toetuseta. Seda sõnastasid mõlemad mehed nii otseselt kui ka kaudselt. Politseitöö mõistes kogukonnakesksus või piirivalve „töö inimallikatega“ on sama vaate kaks sõnastust. Mõlemad näevad seda, et näiteks piiriäärsete valdade piirkonnapolitseinike oskused ja kontaktid kogukonnaga on nii salakauba, migratsioonijärelevalve kui ka kõige argisemate turvalisusprobleemide lahendamisel võtmetähtsusega.

Kuigi tööliinide ühtlustamiseks on tehtud tööd viis aastat, räägivad mõlemad mehed, et arenguruumi veel on.

Alati on lihtsam sõnastada seda, mida on teistel minu tööst õppida, kui seda, mida on mul õppida teiste tööst.

Heiko Leesment kommunikatsioonibüroo

57

MEIE INIMESED

„Laps, jooksmine ja töö – need on minu elu kõige olulisemad asjad“ Kaisa Kukk

58

MEIE INIMESED

Kaisa üks samm korraga FOTOD: EIKO KINK

jookseb tippu,

Radari lugejatel on küllaga põhjust jälgida, mis tulemustega lõpeb novembri keskel Valencia maraton. Hoidkem pöialt meie kolleegile Kaisa Kukele, kes tõusis väga lühikese ajaga Eesti jooksumaailma absoluutsesse tippu.

menetlustalituse uurijana, praegu on ta aga konvoiteenistuses, kuna viimane töökoht võimaldab paremini sporti teha. „Esikohal on muidugi laps, poeg Sten-Erik. Aga jah, laps, jooksmine ja töö on mu elu kõige olulisemad asjad,“ loetleb Kaisa.

S

Kahe aastaga jooksumaailma tippu

aan Kaisaga kokku Pirita rannahoone juures. „Kas sa oled autoga?“ pärin. „Ei, tulin jooksuga.“ Loogiline. Kaisal on seljas pikad soojemad jooksuriided, müts ja kindad ning seljakott. Saan toreda üllatuse osaliseks: kuulnud, et hakkasin sel suvel vaikselt jooksmist harrastama, tõi Kaisa külakostiks erinevaid energiabatoone ja geele, mis aitavad pikemal jooksul energiat juurde saada ning pärast taastuda. Kaisa näitab lahkelt ette ka harjutusi, mida teha enne jooksu, et vigastusi vältida, ning jagab nõu, milliseid jooksuriideid külmadeks ilmadeks hankida. Treeneri potentsiaal!

Kui Kaisat vaadata ja mitte teada, et ta on politseinik, siis võib oletada, et tegemist on tantsija või baleriiniga, sest ta on nõtke ja õhuline. Selgub, et see mõte ei ole päris mööda. Enne jooksmist harrastas Kaisa tantsimist ning lapsepõlves sooviski baleriiniks saada. Koolis arvasid õpetajad hoopis, et Kaisast tuleb kas kirjanik või ajakirjanik. „Oma kirjandeid pidin klassi ees alati ette lugema, osalesin kirjandite võistlustel ning isegi võitsin mõne. Keskkoolis tegin koolilehte,“ meenutab ta. Koolilapsena meeldis talle veel mõte saada koerajuhiks ning keskkoolis juba politseinikuks, kelleks ta õppima läkski.

Mõte treeneriametist on samuti kohane. „Sisekaitseakadeemia kõrval sain sisse Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonda ja oleksin arvatavasti kehalise kasvatuse õpetaja ameti valinud,

kuid paistab, et elu tahtis teisiti. Nüüd olen suure kaarega põhimõtteliselt sama ala juures tagasi,“ ütleb Kaisa. „Soovin saada kevadel jooksutreeneri kutsetunnistuse ning hakata korraldama jooksutrenne, et anda edasi oma kogemusi ja teadmisi. Praegu olen palju küpsem seda tegema.“ Kaisa sõnul pole ta pidanud kordagi kahetsema, et valis politseieriala. „Olen selle üle väga uhke ning on au kuuluda sellesse organsatsiooni,“ ütleb ta. „Politseiharidus ja töökogemus on mind palju arendanud, andnud juurde julgust ja edasipüüdlikkust oma unistused teoks teha, rohkem riskida ja endast maksimum anda.“ Veel hiljaaegu töötas Kaisa Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklus-

Kommentaar Saime Kaisaga üksteist enam tundma, kui käisime koos Islandil maratonil, mis olid ühtlasi Skandinaavia politsei meistrivõistlused maratonis. Mina olin delegatsiooni juht, Kaisa ja Alar Ridamäe esindasid Eesti politseid sportlastena.

Kaisa võitis maratoni naiste arvestuses ning Skandinaavia politsei meistritiitli.

Alar saavutas politseinike hulgas 11. koha ja kogu arvestuses 22. koha, mis on väga hea tulemus, kuna osalejaid oli üle 15 000.

Kaisa on viisakas ja väljapeetud ning tema sportlikud tulemused räägivad enda eest. Ta on väga sihikindel

Tõsisemalt hakkas ta jooksmisega tegelema pärast lapse sündi kaks aastat tagasi. Sportimiseks polnud noorel emal kuigi palju aega, kuid ta käis harrastajatele mõeldud trennis. Ühes trennis tuli tema juurde tema praegune treener Urmas Randma: „Kuidas sind pole keegi varem märganud?“ Randma, olles üks paremaid Eesti jooksutreenereid, kelle juhendamisel harjutab mitu politseiametnikku, märkas Kaisas midagi, mida teised ei osanud tähele panna. Ja sellest koostöö algaski. „Tulin Urmase esimesse trenni ja sinna ma jäin,“ nendib ta. Kaisa innustab ka teisi oma praeguse klubi

naisterahvas. Turvalisus eeldab heas vormis olemist, mistõttu sellised teemad nagu tervis ja füüsiline suutlikkus on aktiivses politseitöös olulised. Heas füüsilises vormis, aktiivne ja sihikindel politseinik on eeskujuks igale inimesele. Head meelt teeb, et organisatsioon on leidnud võimaluse pakkuda Kaisale sellist töökohta, mille kõrvalt saab ta aktiivselt sportida. Soovin Kaisale jaksu kasvatada oma pisipoega, teha edukalt oma tööd ja sporti ning leida nende kolme vahel tasakaal, mis ei ole kindlasti kerge.

Maili Arro Eesti Politsei Spordiliidu peasekretär

59

MEIE INIMESED

Treeningpartner jooksutrennidesse tulema, olenemata ettevalmistuse tasemest. „Meil on täiesti erinevad inimesed, kõik teevad oma võimete kohaselt ja keegi ei pea ennast paremaks. Kõik saavad hästi läbi ning kambavaim on tugev. Kui kellelgi läheb hästi, elavad kõik kaasa. Meil on väga ühtehoidev rühm,“ ütleb ta. „See annab palju juurde.“ Kaisa tunnetab ka seda, kuidas töökaaslased hoiavad talle pöialt: „Konvoiteenistuses on päris palju sporti tegevaid politseinikke ja nad uurivad alati, kuidas läheb, mis on minu tulemused.“ Tavaline jooksunorm on Kaisa jaoks 90–100 km nädalas, maratonidele eelnevatel või järgnevatel nädalatel

Koos trennis Sattusin koos Kaisaga jooksutrenni ja alguses ei teadnudki, et ta töötab ka politseis, kuna töötame erinevates liinides. Oli positiivne üllatus, et ta on meie kolleeg. Ehkki Kaisa on jooksjana päris hilja alustanud, kuulub ta juba paljudele üllatuseks naiste paremikku. Ta on Eesti absoluutses tipus õdede Luikede ja Jekaterina Patjuki kõrval. Kaisa tase on nii kõrge, et jooksutrennis on eraldi naised ning „Kaisa ja poisid“, sest ta teeb trenni meestega peaaegu võrdselt.

Kaisa on ülisõbralik, hästi abivalmis, väga positiivse ellusuhtumisega inimene, tubli ja tragi tüdruk.

Oleme käinud koos võistlusel, ja kui jookseme koos, siis ergutame teineteist. Mõnikord on ühel raskem, teinekord teisel ning toetus aitab rasketest hetkedest üle saada. Näiteks ei suuda vahel enam rääkidagi, kuid kui üks läheb ette vedama ja tempot hoidma, siis on sellest juba palju abi. 15. novembril on Valencia maraton, EMi norm on 2.48 ja usun, et Kaisa on selleks kindlasti suuteline. Muidugi sõltub palju sellest, kuidas kohapeal kõik klapib ja ilm on. See on väga ilus punkt sellele hooajale. Järgmiseks hooajaks võiks ette võtta Rio olümpianormi. Pikamaajooksja jaoks on tal ideaalne iga – kõik eeldused on olemas mitte ainult Rioks, vaid ka järgmisteks olümpiamängudeks.

Alar Ridamäe treeningpartner ja PPA ametlike külaliste kaitsetalituse juht

60

40 km ja trennilaagris 200 km. Püüdes panna Kaisa aastas joostud kilomeetreid maakaardile, tahtsin alguses pakkuda võrdlust „Tallinnast Gibraltarini“, aga ei mängi välja, sest Euroopa saab enne otsa. Seega tuleb valida teine suund – ida poole on ruumi veidi rohkem – ja see oleks umbes distants Tallinnast Baikali järve servani Irkutskis, võib-olla isegi veidi kaugemale. Kaisa ise aastas joostud kilomeetreid kokku ei löö. Küll teab ta elus joostud maratone, mida on kokku kolm. Esimese, SEBi maratoni jooksis ta veel üpris rohelise harrastajana möödunud aastal 30aastaselt. Jooksis alla kolme tunni ja sai kolmanda koha. „Mõni inimene jookseb eluaeg ja unistab joosta maraton läbi kolme tunniga, mina sain selle kätte esimese korraga,“ ütleb Kaisa ilma igasuguse upsakuseta. Samas ei tee ta endale allahindlust: „Eelmisel aastal tegin palju valesti, igal võistlustel andsin endast maksimumi. Alguses, kui läheb hästi, tahetakse saada korraga liiga palju, kuid pikemas perspektiivis see lihtsalt ei tööta. Näiteks alustab mõni maratoni liiga kiiresti, kuid poole peal kustub või katkestab üldse. Praegu

Politseiharidus ja töökogemus on Kaisat palju arendanud, andnud juurde julgust oma unistused teoks teha.

tean, et ei pea alati aja peale jooksma.

Sain sel aastal nii palju kogemusi, õppisin end rohkem kuulama. Sel aastal on võistlusi rohkem kui mullu, kuid enesetunne on palju parem,“ lisab ta. „Maraton on ilmselt see distants, mis sobib ka minu vanusega,“ naerab Kaisa.

Sel aastal on Kaisa jooksnud juba kaks maratoni: Islandil ja Tallinnas.

Võit ja võit kolmenädalase vahega.

Kes vähegi pikamaajooksmisest midagi teab, mõistab, kui kõva tulemus see on. Lõppenud see hooaeg veel ei ole. „Terve aasta on Valencia maraton mul mõtteis olnud, natuke riskantne on ka.

Teistel on hooaeg läbi, mina aga pidin veel ühe trennitsükli tegema, et seal võistelda. Aga kõik on juba otsustatud,“ räägib Kaisa. „Loodan Valencia raja ära proovida. Seal on inimesed terve maratoni pikkusel raja ääres ja elavad kaasa, mitte nagu Eestis, kus võib-olla mõni inimene kuskil hõikab.

Tahaks just seda emotsiooni saada, et mis see teeb, kui rahvas on ümber, see oleks täiesti uus kogemus.“ Kaisa ütleb kohe ette, et mingit kohta Islandi ja SEBi võitude valguses oodata siiski ei tasuks. „See tase on liiga kõva. Koha peale ma isegi ei mõtle, küll on mul mõtteis aeg, mida tahaks välja joosta,“ ütleb ta rahulikult. „Üks samm korraga.“ Viktoria Korpan kommunikatsioonibüroo

RAAMATUD

Uudiskirjandus raamatukogudes Revitalizing Criminological Theory: towards a new ultra-realism Toimetanud Steve Hall, Simon Winlow London: Routledge, 2015 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu

Raamatus kriminalistika teooriast on käsitletud uut suunda – ultrarealismi. Teavikus on tutvustatud ainulaadse ja radikaalse koolkonna kontseptsioone kriminoloogiast ning filosoofilist vaadet.

Handbook of Personal Security Toimetanud Patrick James Carroll, Robert M. Arkin, Aaron L. Wichman Great Britain: Psychology Press Ltd., 2015 Asukoht: SKA PPK raamatukogu

Käsiraamatus on kajastatud uusimaid kognitiivse, emotsionaalse ja käitumusliku psühholoogia teooriaid sellest, kuidas inimesed reageerivad ning käituvad julgeolekuohtude korral.

Kaotatud eneseaustuse otsinguil: kuidas üle saada vägistamiskogemusest Linda Braswell Ülenurme: Vägivallaennetuse Teabekeskus, 2015 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu

See raamat on tundlik ja toetav kaaslane vägistamise või intsesti üle elanud inimestele nende taastumisel traumaatilisest kogemusest. Sammsammulised juhised aitavad üle saada vägistamisest tingitud alandusest, eneseväärikuse kaotusest ja jõuetustundest ning taastada oma sisemist jõudu ja enesekindlust. Raamat sobib lugemiseks ka vägistamisohvrite lähedastele, pereliikmetele, sõpradele, nõustajatele, õiguskaitsesüsteemi spetsialistidele ning kõigile abistajatele, et aidata paremini

Vaata uudiskirjandust

mõista selle alandava ja traumaatilise kuriteo üle elanud inimeste vajadusi. Raamatu autor, ameeriklanna Linda Braswell abistas vägistamisohvreid palju aastaid Texases Fort Worthi naistekeskuses. Ta kirjutas selle raamatu juba 1989. aastal ning Ameerikas on sellest välja antud 6 kordustrükki.

töötab inimestega ja inimeste heaks ning raske oleks õigustada vajakajäämisi või ebapädevust juristi töös selle tõdemusega, et ei tunta oma subjekti ning objekti käitumise mehhanisme, mõjutegureid, avaldumisvorme, individuaalset eripära ja inimpsüühika võimaluste piire.

Transitional and Retrospective Justice in the Baltic States

Eestlase keha kõneleb: teekond parema enesetunnetuse ja teiste mõistmise juurde

Toimetanud Eva-Clarita Pettai, Vello Pettai Cambridge: Cambridge University Press, 2015 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu

Jüri Uljas Tartu: Atlex, 2015 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu

Kommunismi ajastu lõppemisest on möödas rohkem kui kakskümmend aastat, kuid siiski otsivad paljud repressiooni all kannatanud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid tõde ning õiglust. Raamat pakub uudset kontseptuaalset raamistikku, et mõista Balti riikide üleminekuperioodi poliitikat ja tagasiulatuva õigluse nõudmisi.

Milline on eestlaste kehakeel? Kas see erineb teiste kultuuride esindajate kehakeelest? Autor loodab, et raamat suudab selle lünga täita. Kui teksti sees on esitatud tõsisemate teaduslike uuringute tulemused, siis on nn akendesse valitud veidi kummalisema nurga alt tehtud uuringute tulemused, mis ilmestavad hästi eestlaste käitumisharjumusi.

Argument Types and Fallacies in Legal Argumentation

Eesti inimarengu aruanne 2014/2015: lõksudest välja?

Toimetanud Christian Dahlman, Thomas Bustamante New York, London: Springer, 2015 Asukoht: SKA PPK raamatukogu

Eesti Koostöö Kogu Tallinn: Eesti Koostöö Kogu, 2015 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse raamatukogu

Kuidas kasutada juriidilises kontekstis argumenteerimisoskust? Teavikus on tutvustatud argumenteerimise teooriat ja argumenteerimise liike, nt kuidas argumenteerida, kui asjast ei ole selget ülevaadet, kui ollakse oma väidetes ebakindel jpm.

2014.–2015. aasta aruandes on keskendutud kümne aasta eest Riigikogus vastu võetud arengustrateegia „Säästev Eesti 21“ rollile ja mõjule Eesti otsustes ning arengus. Teemad on heaolu kasv, selle mõju ja perspektiivid; sotsiaalne sidusus; keskkond ja inimene; Eesti kultuuriruumi areng; jätkusuutliku poliitika kujundamine.

Psühholoogia: raamat juristile Talis Bachmann Tallinn: Juura, 2015 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu, SKA PÄKK raamatukogu

Üks õiguse naaberdistsipliine on teaduslik psühholoogia. Psühholoogia olulisust õigusaladele on lihtne põhjendada: jurist

Sisekaitseakadeemia raamatukogu • kodulehekülg – sisekaitse.ee/raamatukogu • uudiskirjandus – riksweb.sisekaitse.ee • e-raamatud – sisekaitse.ee/e-raamatud • müügil olevad trükised – sisekaitse.ee/kirjastus

61

MÄLUMÄNG

Mälu 1

pageerinud poliitiku nime järgi. Kes oli see poliitik, kes oma põhierialalt oli muusik?

2

Parimaid filme/osatäitmisi autasustatakse Oscaritega. Mis nime kannab auhind, mis antakse aasta halvimatele? Tseremoonia toimub üks päev enne Oscari galat.

Maa-ameti uuema tehnoloogiaga tehtud mõõtmiste andmetel on Eesti pindala 112 km2 suurem, kui varem arvatud.

Kui suur Eesti viimastel andmetel on?

15. juulil jõustus kohtuotsus, millega mõisteti eluaegne vangistus mõrtsukas Oleg Pitjukovile. Mitmes eluaegne ta Eestile on?

7

3

1439. aastal keelas Henry VI selle inimtegevuse kogu Inglismaal, et vältida kuningriigis haiguste levimist. 1910. aastal keelati see Prantsusmaal rongides, sest see võis põhjustada hilinemisi. Väidetavalt kasutab inimene selle pealtnäha lihtsa tegevuse sooritamiseks 146 lihast. Millisest väga levinud tegevusest jutt käib?

4

Eesti Ornitoloogiaühingul on kombeks valida aasta lind, et liiki laiemalt tutvustada ning mõnele aktuaalsele keskkonnaküsimusele tähelepanu pöörata.

Selle aasta lind on viu. Juuni lõpus kuulutati välja 2016. aasta lind. Kes?

5

Vincenzo Perugia oli itaallane, kes põhjustas 1911. aasta augustis Pariisis toime pandud vargusega sensatsiooni.

Ta tabati alles kaks aastat hiljem, kui ta ise oma saagiga välja ilmus. Kohtuprotsessil väitis ta, et tema motiiv oli soov toimetada itaallastelt varastatud ese neile tagasi. Politsei uurimisversioon hõlmas muide kahtlusalusena ka Pablo Picassot. Mille varastas Vincenzo Perugia?

6

1991. aastal, kui kasutusel olid Nõukogude Liidu passid, otsustas Eesti Kongress hakata välja andma isikutunnistusi. Rahvasuus hakati neid kutsuma ühe toonase, isikutunnistusi aktiivselt pro-

8 9

Pildil on euromünt vääringuga 2,5 eurot. Miks kasutati ebatavalist vääringut?

Kord kuus reede õhtuti on ETVs saatesari „Kontakt“, milles tutvustatakse Linnateatri näitlejaid. Iga saate alguses esitavad saate külalised katkendi ühest maailmakuulsast näidendist. Millisest?

10

Eesti liitus NATOga 11 aastat tagasi. Ametlikult sai see teoks 29.03.2004, mil peaminister Juhan Parts deponeeris liitumisdokumendid küsitavasse asutusse. Kus on Eesti liitumisleping hoiul?

Küsimused panid kokku PPA õigusbüroo juristid Aare Hõbe ja Tiina Vellet

1. 45 339 ruutkilomeetrit. 2. 41. 3. Suudlemine. 4. Rasvatihane. 5. „Mona Lisa“. 6. Vardo Rumessen.

7. Kuldne Vaarikas. 8. Münt on välja antud Waterloo lahingu tähistamiseks. Kuna standardvääringus mündid tuleb kooskõlastada kõigi euroliidu liikmetega, siis ei olnud prantslaste vastuseisu tõttu võimalik 2-eurost müntida. Ebastandardsete müntide väljaandmise saab iga riik ise otsustada. 9. Samuel Becketti „Godot’d oodates“

62

Kui tead vastust mälumängu viimasele küsimusele, saada see aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Mälumäng“ (vastuseid saab saata kuni 1. märtsini 2015). Õigesti vastanute vahel loosime välja kolm Radari logoga saunalina.

Eelmises Radaris küsisime, kes on see lähiajal tihti Eesti ja maailma meedias figureerinud mees. Õige vastus on Zaza Urushadze, „Mandariinide“ stsenarist ja režissöör. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari saunalinad Rainer Talu Tartu politseijaoskonnast ja Heidi Heinsaar Põhja prefektuuri valvebüroost.

Ristsõna vastuseid ootame samuti aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Ristsõna“ (vastuseid saab saata kuni 1. märtsini 2015). Õigesti vastanute vahel loosime välja kolm Radari logoga kruusi. Kui soovid saata mälumängu ja ristsõna vastused koos, kirjuta märgusõnaks „Vastused“. Eelmise Radari ristsõna õige vastus oli „uut taskuvargakindlat“. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari logoga kruusid Kristiina Vahersalu arendusosakonnast ja Sirje Suvi teabehaldus- ja menetlusosakonnast.

Radar soovib võitjatele palju õnne ning võtab nendega auhindade kättesaamiseks ühendust!

RISTSÕNA