RADAR 12

Nr 12 aprill-mai-juuni 2012

Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri

Kuritegu, mida keegi teine toime panna ei saanud Elup채채stjad Eesti vanimast politseimajast Abi andmine algab abivajajast

Piirivalve lipulaev ootab uut 체likonda

JUHTKIRI

6

24

Sisukord 4 Uudised 6 Luubi all Piirivalve lipulaev ootab uut ülikonda 10 Mõte Abi andmine algab abivajajast 12 Persoon Elupäästjad Eesti vanimast politseimajast 16 Võti Kuritegu, mida keegi teine toime panna ei saanud 20 Uuring Mainest, kuvandist ja väärtustest 24 Hingeabi Hingehoidjad 28 Tegija Motopolitseiniku amet – kas ainult hulljulgetele?

30 Reportaaž Valgus, kaamera, võte!

32 Meistriklass Piirivalvurite ponnistused Valgamaal 34 Võõrsil Tere tulemast Türkmenistani 37 Meistriklass Kriminaalpolitseinike tihe rebimine tõi KAPO esirinda 40 Hädaabinumber 110 ja 112 professionaalid said kokku 42 Haridus Magistrikraad annab suure pildi 44 Koostöö Piirivalvevaldkonna arengukoostöö viis aastat 46 Derko Koolipingist väljakutsele 48 Schengen Esimesed muljed merepiiri hindamisest 50 Piirivalvepäev Euroopa piirivalvepäev keskendus arengule 52 Orkester 54 Sport 56 Ajalugu 59 Lõputööd 61 Mälumäng 62 Ristsõna 63 Kokkuvõte inglise keeles

40

46

on neli korda aastas ilmuv Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri.

Toimetus Peatoimetaja: Nelli Pello Keeletoimetaja: Ene Sepp Esikaanel: PPA uus multifunktsionaalne reostustõrjelaev PVL-101 Foto: Tõnis Trubetski Küljendus ja makett: Profimeedia Trükk: Kroonpress Tiraaž: 4000

Veebruari lõpus lendas Eestisse üks heatujuline Saksa härra. Ta nimi on Hans-Michael Zons ning ta on endine Saksa liidumaa Nordrhein-Westfaleni kiirteepolitseinik ja politseiakadeemia õppejõud. Hans-Michael, Eesti sõpradele Mihkel, tuli siia PPA kutsel, et rääkida meile üldsegi mitte kergel teemal – n-ö politseistressist, läbipõlemisest ja Saksa politsei hingeabisüsteemist. Teema oli õhus, sest aasta alguses oli võtnud üks meie kolleeg endalt elu. Aasta enne seda lahkus meie seast viis politseinikku.

Hans-Michael Zons rääkis, et Nordrhein-Westfaleni liidumaa politsei hingeabisüsteem koosneb kahest osast: hingeabi pakuvad nii kiriku teenistuses olevad hingeabihoidjad ehk meie mõistes kaplanid kui ka tugiisikud, kes on läbinud spetsiaalse koolituse. Neil olid tööl ka psühholoogid, kuid see süsteem ei töötanud, kuna psühholoogidel puudus side politsei igapäevatööga.

Tegelikult on Saksa süsteem meie omaga väga sarnane. Ka PPAs töötavad teoloogilise haridusega kaplanid, kelle poole võib pöörduda igaüks mis tahes murega – kas tööalase või isiklikuga. Samuti on meil tugiisikud ning tagatud on psühholoogiline nõustamine. Kuid lisaks sellele, et lahendused on meil sarnased, on meil ka mured sarnased. Hoolimata sellest, et sakslased hakkasid oma hingehoiusüsteemi üles ehitama 80ndatel ja panustasid sinna tohutult raha, on enesetapud politseis endiselt mureks. Suitsiidide põhjused on Saksa spetsialisti sõnul mitme asja kokkulangevus. Probleemid kodus segunevad töömuredega ning kui neile lahendust ei leita, siis ongi tagajärjed traagilised.

On veel üks asjaolu, milles nii meie kui ka Saksa hingeabihoidjad nõustuvad – paljusid muresid saaks ära hoida, kui inimesed küsiksid abi, mitte ei jätaks murekoormat enda sisse. Mõtteviis, et politseinikud on n-ö kuulikindlad, peab hakkama muutuma.

Läbipõlemine on väga raske teema, mida käsitleda, eriti veel suve hakul, kuid PPA on selle käsile võtnud. Hingehoiust kõnelevad selles numbris peakaplan Jaan Jaani ja Lõuna prefektuuri kaplan Valdo Lust. Nende sõnum on ühene: enda ümber tuleb osata märgata abivajajaid ning abi tuleb osata ka küsida.

Nelli Pello Radari peatoimetaja

Kolleegium Raivo Küüt, Tõnu Hunt, Raigo Haabu, Tarmo Miilits, Merike Jürilo, Vilve Raik, Elmar Vaher, Aldis Alus, Tarmo Kohv, Priit Suve, Harrys Puusepp, Toomas Sildam

Kontakt Ajakiri Radar | Politsei- ja Piirivalveamet | Pärnu mnt 139, 15060 Tallinn Telefon: 612 3055, 534 39684 | E-post: radar@politsei.ee Veebis: issuu.com/ajakiri_radar

3

Foto: Kaja Ventsel

Kas kuulikindlad?

UUDISED

Maarja Punak

Rotary klubi premeeris Politsei- ja Piirivalveameti töötajaid

Tööd alustas veebikonstaabel Maarja Punak 11. juunil alustas tööd veebikonstaabel Maarja Punak, kes hakkab Eesti esimese veebikonstaabli Andero Sepa kõrval inimestele internetis nõu andma.

Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori asetäitja kriminaalpolitsei alal Raigo Haabu sõnul on veebikonstaabli funktsiooni ellukutsumine aasta eest ennast igati õigustanud: „Vaadates tagasi veebikonstaabli senisele tööle, on näha, et inimesed kasutavad võimalust suhelda politseiga interneti kaudu väga aktiivselt.“ Maarja Punak ütles, et olukorras, kus senise ühe veebikonstaabli asemel on kaks, on politseilgi võimalik inimesi internetis rohkem aidata. „Facebook ei ole ainus koht, kus meid on tegutsemas näha. Osaleme võimaluste piires ka Perekooli ja Lapsemure foorumites ning oleme nähtaval Rate’is.

Eks see ole omamoodi virtuaalpatrull, tuleb minna sinna, kus on inimesi,“ tõdes ta.

Punak lisas, et ootab inimesi aktiivselt kaasa lööma aruteludes ja vajaduse korral ka abi küsima: „Enda leheküljega Facebookis (Veebikonstaabel Maarja) soovitan kursis olla kindlasti sotsiaalpedagoogidel, õpetajatel, lastevanematel, üliõpilastel ja noortel, kuna nendega seotud teemadega olen viimase viie aasta jooksul noorsoopolitseinikuna kõige enam kokku puutunud. Ennetustöö oli ja on mulle jätkuvalt südamelähedane ning soovin uute võimaluste kaudu jõuda veel rohkemate inimesteni kui varem.“ Senini üksinda töötanud Eesti esimene veebikonstaabel Andero Sepp asus tööle aasta eest. Selle aja jooksul on vastuse saanud ligikaudu 5500 inimeste küsimust ning veebikonstaablile saabunud info põhjal on alustatud kriminaalmenetlusigi. Põhiliselt küsivad inimesed liiklusteemade kohta, kuid sekka tuleb vihjeid ka erinevate süütegude kohta.

4

Parima noore korrakaitsepolitseiametniku preemia sai sel aastal Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo Lõuna politseijaoskonna patrullpolitseinik Hendri Lilbok. Hendri on töötanud politseis 2009. aastast ning on saavutanud silmapaistvaid tulemusi kurjategijate kinnipidamisel n-ö kuumadel jälgedel.

Parima noore piirivalvuri preemia pälvis Lõuna prefektuuri piirivalvebüroo Mehikoorma kordoni piirivalvur Martin Torim, kes on töötanud piirivalvurina 2008. aastast. Martin on osalenud neljal korral ELi piirivalveagentuuri FRONTEX välismissioonil ning kuulub Euroopa piirivalve kiirreageerimisüksusesse RABBIT. Parima noore kriminaalpolitseiametniku preemiaga tunnustas Rotary klubi Lääne prefektuuri kriminaalbüroo narkokuritegude talituse vanemuurijat Raili Pärna, kes on töötanud politseis 2009. aastast. Raili on väga perspektiivikas kriminaaluurija, kelle töötulemused ei jää alla vanemate ja kogenenumate uurijate omadele.

Parima noore migratsiooniametniku preemia osaliseks sai kodakondsus- ja migratsiooniosakonna staatuse määratlemise büroo välismaalastetalituse peaspetsialist Marit Abram, kelle ülesanded on elamislubade andmisest keeldumise ning kehtetuks tunnistamise otsustamine.

Rotary klubi tunnustuse osaliseks said Raili Pärn (vasakult), Marit Abram, Valur Pajumäe ja teenistuskoer Golttvizen Hof Dixon, Hendri Lilbok ning Martin Torim, kes viibis autasustamise ajal välismissioonil.

Parima koerajuhi ja teenistuskoera preemia said Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse künoloogiateenistuse koerajuht Valur Pajumäe ja teenistuskoer Golttvizen Hof Dixon, kes töötasid möödunud aastal Kaitseministeeriumis toimunud tulistamise situatsioonis külg külje kõrval politsei eriüksusega, kes pidas tulevahetust kurjategijaga.

Tallinna Rotary klubi tunnustab preemiatega parimaid politseinikke alates 2001. aastast. Preemiate eesmärk on väärtustada ja tunnustada Eesti politsei tööd kuritegevusvastases võitluses. Alates 2001. aastast on Rotary klubi tunnustanud kokku 40 politseinikku ja 12 teenistuskoera.

Rahvusvahelises teadustöös uuriti Eesti ID-kaardi turvalisust Rahvusvaheline rühm krüptolooge käsitles oma uurimistöös isikutunnistusega (ID-kaardiga) seotud teoreetilist turvariski. Eesti ekspertide hinnangul krüptoloogide leidu reaalselt kuritarvitada ei saa, kuna see eeldab lisaks ID-kaardile ka PIN-koodi teadmist.

Teadlased esitlevad oma uurimistöö tulemusi augusti lõpus USAs Santa Barbaras krüptoloogiakonverentsil, kuid selle raport on kättesaadav juba praegu. Teadustöö lähtub ühest 1998. aastal kirjeldatud ründest avalike veebiserverite vastu, uurides, kuidas muuta sellist rünnet efektiivsemaks ning kasutada seda tänapäevaste krüptoseadmete, sealhulgas Eesti ID-kaardi vastu.

Eesti andis rahvusvahelisele uurimisrühmale oma ID-kaardi testida eelmisel aastal ning

selle teadustöö tulemusi on juba põhjalikult analüüsitud. „Eesti ekspertide hinnangul on tegu teoreetilist laadi leiuga, mille praktilist rakendamist kuritegelikel eesmärkidel on raske ette kujutada, kuna krüptoloogide tehtud testid eeldasid lisaks ID-kaardile ka selle PINkoodi teadmist. Sisuliselt käsitleti olukorda, kus ukseluku muukimiseks on esmalt tarvis selle võtit,“ selgitas PPA isikutuvastamise- ja dokumendibüroo juht Helen Rennel.

Renneli sõnul teeb Eesti pidevalt tööd oma ID-kaardi turvalisuse tagamiseks ning isegi tänavu väljastatud ID-kaartide kiip on eelmise aasta kaardiga võrreldes uus ja täiendatud. „Tasub meenutada, et neid riike, kes on suutnud kasutusele võtta meile analoogse ID-kaardi, saab üles lugeda kahe käe sõrmedel. Oleme siin endiselt teenäitajad. Eks just sellepärast meie ID-kaarti testitaksegi, mis on muidugi tänuväärne.“

Foto: Reelika Riimand

10. mail andis Tallinna Rotary klubi üle oma iga-aastased preemiad parimatele noortele politseinikele ning parimale koerajuhile ja tema teenistuskoerale.

UUDISED

Politsei- ja Piirivalveamet korraldas Jõgevamaal Kirnas 2. juunil esimest korda abipolitseinike kutsemeisterlikkuse võistlused, kus selgitati välja parimad abipolitseinikud.

Esimese koha nii individuaalses kui ka meeskondlikus jõukatsumises said Põhja prefektuuris töötavad abipolitseinikud.

Foto: Facebook

Parimad abipolitseinikud töötavad Põhja prefektuuris

Individuaalvõistluses võitis esimese koha Põhja prefektuuri abipolitseinik Miko Oja, kes oma igapäevatöös juhib Tallinna vangla relvastatud üksust. Teise koha sai turvaspetsialist Kristo Kuusmann ja kolmandale kohale tuli ajateenija Jaan-Martin Kuusmann, kes mõlemad on abipolitseinikud Lääne prefektuuris.

Võistkondlikult said kõige rohkem punkte Põhja prefektuuri I võistkonna koosseisus osalenud Marion Mägi ja Miko Oja. Teisele kohale tulid vennad Kristo ja Jaan-Martin Kuusmann Lääne prefektuurist ning kolmandale Dein-Tom Tõnsing ja Markus Kärner Põhja prefektuuri III meeskonnast.

Korrakaitsepolitseiosakonna politseikapteni Varmo Reinu sõnul oli osavõtjate

Abipolitseinike kutsemeisterlikkuse esikolmik

tase üllatavalt hea ning ei jäänud sugugi alla politsei kutsemeisterlikkuse võistlustel nähtavale. „Kõige paremini paistsid abipolitseinikud silma laskmisoskusega ja jalgratta vigursõiduga,“ rääkis Varmo Rein. Kokku võisteldi viiel alal: õigusaktide tundmine, laskmine, politseitöö taktika ja esmaabi, jalgratta vigursõit ning kombineeritud spordivõistlus. Igast prefektuurist osales kaks kuni kolm võistkonda, kokku 18 inimest.

Varem on abipolitseinikele kutsemeisterlikkuse võistlusi korraldatud vaid Põhja prefektuuris.

Uues majas töötavad koos Politseija Piirivalveameti Ida prefektuur, Päästeameti Ida päästekeskus, Häirekeskuse Ida keskus ja Kaitsepolitseiameti Ida osakond.

„Uue ühishoone avamisega muutub Ida-Viru elaniku jaoks riigiga suhtlemine mugavaks, kuna üsna mitu asja saab ühes majas korraga aetud,“ ütles siseminister Ken-Marti Vaher 23. mail Jõhvi ühishoone avamisel.

Rahu 38 hoones asub ka Häirekeskuse ning Politsei- ja Piirivalveameti juhtimiskeskuse Eesti esimene ühine töösaal, kus menetletakse 112 ja 110 hädaabikutseid.

Ida prefekti Aldis Aluse hinnangul on uue maja töötingimused seal töötavate inimeste väärilised. „Igaüks, kes Jõhvis mööda Rahu tänavat sõidab, võiks enne uue ühishoone juurde jõudmist heita pilgu samal tänaval asuvale endisele prefektuuri hoonele ja endale ette kujutada, millistes tingimustes pidid politseinikud varem meie rahulikuma une nimel töötama,“ sõnas Alus.

Uue maja projekteerimisel võeti arvesse politsei- ja päästetöö eripära ning püüti luua võimalikult head töötingimused ilma liigsete kompromissideta. „Vana maja renoveerides

Foto: Raivo Saare

Avati sisejulgeolekuasutuste Jõhvi ühishoone

Jõhvi uus ühishoone

tuleb ikka üht-teist ümber kohandada, mis võib lõppkokkuvõttes kujuneda kulukaks ja ebamugavaks. Uue majaga seda muret pole, kõik on tehtud selles töötajate vajadusi arvestades,“ sõnas Riigi Kinnisvara ASi juhatuse esimees Jaak Saarniit.

Esimese hoone, kus politseinikud ja päästjad töötasid ühise katuse all, avas Siseministeerium 2003. aastal Tapal, teise 2008. aastal Iisakus ja kolmanda 2010. aasta detsembris Rakveres. Jõhvis valminud regionaalne keskus on oma 8429 ruutmeetri suletud netopinnaga seni suurim.

Augustis korraldatakse Tallinnas merepäästeõppus PPA juhtimisel peetakse Tallinna lahel ja Tallinna sadamas 15. augustil ressursimahukas merepäästealane massevakuatsiooniõppus „Big Boat 2012“. Õppuse „Big Boat 2012“ stsenaariumi järgi puhkeb Tallinnast lahkuval Tallinki reisilaeval ulatuslik tulekahju reisijate tsoonis, mistõttu tuleb laeval olevad meeskonnaliikmed ja reisijad evakueerida. Õppuse ajal mängitakse läbi juhtimis- ja kommunikatsioonilahendused nii strateegilisel, operatiivsel kui ka taktikalisel tasandil, samuti harjutatakse erinevate reageerivate asutuste ja riikide omavahelist koostööd merel ning rannas. Õppusel kasutatakse massevakuatsiooni imiteerimiseks ligikaudu 100 vigastatute ja päästetavate imiteerijat.

Korrakaitsepolitseiosakonna ja Põhja prefektuuri kriisireguleerimisametnike ning piirivalveosakonna merevalvebüroo juhtimisel planeeritavast õppusest võtavad politseinike ja piirivalvurite kõrval osa Päästeamet, Terviseamet, Tallinna Laevaliiklusteenindus, Tallinna Kiirabi, Tallinna Sadam, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Kaitseliit, vabatahtlikud merepäästjad ning Tallink. Õppusel osalevad Eesti, Soome ja Venemaa merevalvekeskused, laevad ning päästekopterid.

Soomest on oodata ka merel toimuvate tulekahjude kustutamiseks välja õpetatud rühma (MIRG – Maritime Incident Responce Group).

Piirivalvurid mälestasid traditsioonide taaselustajat Johan Saart 9. mail tähistas Eesti Piirivalve Ohvitseride Kogu kolonel Johan Saare 80. sünniaastapäeva mälestusüritusega koloneli haual Metsakalmistul ja temanimelise aateohvitseri rändauhinna üleandmisega EPOKis. Kolonel Saare lesk Zinaida Saar ja Anne Eenpalu asutasid 2002. aastal rändauhinna „Aateohvitser kolonel Johan Saare rändkotkas“, mille pälvis tänavu piirivalvekolonel Jüri Kalve.

1932. aastal Eesti Vabariigi piirivalvuri perekonnas sündinud Johan Saar teenis Eesti piirivalves selle taasloomisest alates.

Aastal 1991 määrati ta Piirivalve Remniku Õppekeskuse ülemaks ning pärast Eesti Piirivalve Ohvitseride Kogu (EPOK) taastamist 1993. aastal selle esimeheks. EPOKi esimehena teenis ta kuni erruminekuni 2001. aastal.

Kolonel Johan Saare suurim teene on Eesti Vabariigi piirivalve tseremooniate ja traditsioonide taaselustamine ning piirivalvurite isamaalise kasvatuse korraldamine taasloodud Eesti piirivalves.

5

LUUBI ALL

Fotod: Tõnis Trubetski, Jaan Rõõmus, Uudenkaupunkin Työvene OY

Selline nägi uus multifunktsionaalne reostustõrjelaev välja tänavu maikuus. Juunis-juulis saab PVL-101 värvid peale ning teenistusse asub augustis.

Piirivalve lipu ootab uut ülikonda Tänavu sügisel Eesti territoriaalmere laineid valvsa pilguga kündma hakkav piirivalve uusim ja uhkeim laev ootab Uusikaupunki laevatehase kai ääres peatseks vastuvõtuks paslikku ülikonda.

6

P

iirivalveosakonna spetsialistide hinnanguid uskudes on Eesti ning kogu Läänemere regiooni reostustõrjevõimekust suurendava laeva muskulatuur ja siseelundite tervis heas korras ning üldfüüsiline väljanägemine igati kaunis. Moodsaima tehnikaga varustatud laeva tööorganid ja tajumeeled paistavad samuti olevat suurepärases vormis. Laevanduse n-ö erialaarstide kohustuslikud vastuvõtud on paljuski veel ees ning kõlblikkuse tõendiks vajalikud katsed pooleli, kuid

kõik prognoosid ennustavad laevale pikka iga ja tulemuslikku teenistust.

Maikuu lõpus ei saa viimast lihvi ja värsket värvikihti ootav alus ikka veel töömeeste nappuse üle kurta. Iga päev müttab laevas mitukümmend meest korraga ning usina toimekusega käib pidev lihvimine, seadistamine, häälestamine ja kooskõlastamine. „Laeva ehitus on jõudnud viimasesse faasi ning praegu ühendatakse kõiki seadmeid ja süsteeme lõplikult ühtseks tervikuks,“ räägib piirivalveosakon-

LUUBI ALL

Laeva ehitus on jõudnud viimasesse faasi ning praegu ühendatakse kõiki seadmeid ja süsteeme lõplikult ühtseks tervikuks.

ulaev na meretaktika juhtivametnik Tõnis Trubetski. „Suurimad tööd on elektrikaablite ühendamine, siseviimistluse lõpuleviimine, korpuse lõplik värvimine ning seadmete ja süsteemide kaining merekatsetused.“

Magamata ööd ja rohked välislähetused Aluse tehnilisest „eostamisest“ kuni peatse valmimiseni projektijuhi vastutusrikast koormat vedaval Tõnisel on

sai ühena viimastest vajalikest seadseljataga arvukad magamata ööd ja metest paigale pardakraana. väsitavad välislähetused. „Kõige raskem ja närvesöövam aeg kestis laeva tehnilise kirjelduse koostamisest kuni Reostustõrje võimekus lepingu allakirjutamiseni,“ meenutab kasvab poole võrra ta. „Koostöö ehitajatega on aga kulgenud oodatust paremini ning oma Tänapäevastest reostustõrjeseadmesuurimaks töövõiduks peangi tegevustest on laevale paigaldatud täisautote sujumist nii korpuse valmistajaga maatne hariskimmeri tehnoloogial Lätis kui ka peatöövõtjaga Soomes.“ põhinev ja avamerel kasutatav õlikorNüüd on Tõnise peaülesanded jesüsteem. Süsteem on sisse ehitatud kontrollida pidevalt üle ehitajate tööd aluse korpusesse ning tavaolukorras ning teha jooksvalt ka pistelist kontpole seda nähagi. „Õlireostuse jaoks rolli. „Põhjalik kontroll distsiplineerib on laevakere mõlemal küljel omamooehitajat, sõltumata sellest, kui palju di tiivad siruulatusega 2 x 10 meetsa teda tegelikult usaldad,“ lausub ta. rit, mille ülesanne on suurendada õli „Muidu võib tekkida käegalöömise kontsentratsiooni laeva külgedel,“ seltunne ja kvaliteet langeda ning hiljem gitab süsteemi töötuleb millegi tegemata jätmise tõttu põhimõtet piirilahendada suuri probleeme.“ Tõnise valveosakonna sõnul pole ta tänaseni veel ühtki ümmerereostusbertegemise nõuet pidanud esitama, tõrje teenistuse küll on tulnud aga teha väiksemaid vanem Tauno parandusettepanekuid peamiselt kasuMettis. „Veetaja mugavusest lähtudes. piiri kohal on Varsti juba kaks aastat kestnud avatavad luureostustõrjelaeva ehitus sai stardipaugu 2010. aasta augustis, kui Riia Laevatehases lõigati pidulikult korpuse esimene metallplaat.

Sama aasta novembris peeti laeva sündi sümboliseeriv kiilutseremoonia ning juba järgmise aasta aprilliks sai laev koos korpuse valmimisega oma põhikuju. Pärast aluse vettelaskmist jätkati veepealse osa ehitustöid ning 2011. aasta juunis pukseeriti korpus meritsi Riiast Uusikaupunki laevatehasesse, kus alustati seadmete paigaldamist ja põhjalikku viimistlust. Tänavu veebLaeva ehitamise PPAruaris märkis masti poolne projektijuht Tõnis Trubetski paigaldamine laeva ehitustööde jõudmist lõppjärku ning selle loo kirjutamise ajaks

7

LUUBI ALL

Esimese metallplaadi lõikamine augustis 2010

Meie uus alus on varustatud tehnika kõige viimase sõna järgi ning tema korjeseadmete hooldust ja võimalikku remonti saab korraldada minimaalse ajakuluga.

Kiilutseremoonia novembris 2010

gid, mille kaudu juhitakse reostus korpuse tunnelisse, kus asubki konveieritüüpi hariskimmer. Harjad liiguvad läbi vee, reostus kleepub harjade külge ning liigub ülespoole, kus läbib „kammi“. Viimane puhastab harjad ja reostus voolab spetsiaalsesse mahutisse, kust see pumbatakse laeva õlitankidesse.“ Kirjeldatud õlikorjesüsteem on turvaline, nõuab minimaalselt tööjõudu ning jätab laevateki puhtaks. Süsteemi juhitakse raadiopuldiga. Laeval asetsevad õlitankid kogumahtuvusega sada tonni on soojendatavad, kuna muidu ei oleks võimalik kogutud õli hiljem välja pumbata. „Reostustõrje operatsiooni saab teha maksimaalselt kolme sõlmeni ulatuva kiirusega ja isegi kuni kahe meetri kõrguse laine korral,“ kiidab Tauno. „Skimmeri teoreetiline korjevõimekus on kuni 200 kuupmeetrit tunnis ning veehulk korjatud reostuses moodustab ainult 3–5%.“ Talvel korjab laeval reostust koppskimmer, mis paigaldatakse pardakraana noka otsa spetsiaalse ühendusega. Kraanat liigutades liigub ka

Laevamaketi üleandmine jaanuaris 2011

Laevakorpuse veeskamine Riias aprillis 2011

Ehitustööd Riia Laevatehase dokis juunis 2011

Laevakere pukseerimine Riiast Uusikaupunkisse juulis 2011

Masti paigaldamine veebruaris 2012

8

LUUBI ALL

Siseministeeriumi, PPA ja Uudenkaupunkin Työvene OY esindajad mastipaigalduse tseremoonial tänavu veebruaris

Piirivalvelaevastik aastal 2013 Järgmisest aastast hakkab piirivalvelaevastikus teenistuses olema viis laeva: uus multifunktsionaalne reostustõrjelaev pardanumbriga PVL-101, koostöös Keskkonnaministeeriumiga kasutatav PVL-112 Valve, reostustõrjelaev PVL-202 Kati ning patrull-laevad PVL-107 Kõu ja PVL-103 Pikker. Kahest viimasest hakkab Kõu patrullima talvisel ning Pikker suvisel navigatsiooniajal.

skimmer kas mööda jääd või jäätükkide vahel. Koppskimmer on samuti soojendatav ning kogutud reostus saadetakse pumbaga laevatanki. Reostuse piiramiseks ja lokaliseerimiseks on laev varustatud avamerepoomidega, mille kogupikkus ulatub 600 meetrini.

Tauno Mettise sõnul kasutavad eelnimetatud õlikorjesüsteemi Soome piirivalve reostustõrjelaevad, Rootsi uued multifunktsionaalsed rannavalvelaevad ja Venemaal parajasti ehitatavad laevad. Ka EMSA laevastiku alustel on pardal sama tehnika. „Seega on meie uus alus varustatud tehnika kõige viimase sõna järgi ning tema korjeseadmete hooldust ja võimalikku remonti saab korraldada minimaalse ajakuluga,“ kinnitab Tauno.

Pärast uue laeva teenistusse asumist kasvab piirivalve senine reostustõrjevõimekus poole võrra, mis tähendab, et suudame oma jõududega 12

tunni jooksul katta 1,2 ruutkilomeetri suuruse reostatud mereala senise 0,6 ruutkilomeetri asemel. Sellega oleme 2013. aastaks täitnud enam kui veerandi Läänemere merekeskkonna kaitset korraldava Helsingi Komisjoni (HELCOM) soovituse kohastest miinimumnõuetest Eestile.

Nimi antakse ristimisel Puhtama merekeskkonna tagamise eest hoolitsev laev võetakse vastu ja ristitakse mitte varem kui augustis. Vana turvalise meremehekombe järgi tehakse laeva nimi teatavaks alles ristimistseremoonial. Lepingu järgi on aluse aktiivseks elueaks planeeritud 30 aastat, kuid laeva ja selle süsteemide ettenähtud korrapäraste hoolduste korral pole ka pikem teenistuskõlblikkus välistatud.

Multifunktsionaalse laeva põhiülesandeks saab merereostuse lokali-

seerimine ja likvideerimine ning seireja ennetuspatrullid, et vältida tahtlikke reostusi Eesti vastutusalas. Laev on suuteline liikuma keemiaõnnetuse piirkonnas, kustutama tulekahjusid avamerel ja sadamates, tegema vajaduse korral otsingu- ja päästetöid ning töötama Läänemere ja Soome lahe keerulistes jääoludes.

Aluse 14-liikmelisse meeskonda kuuluvad komandör, komandöriabi, tüürimees, vanemmehaanik, II mehaanik, III mehaanik, elektrik, motorist, pootsman, kokk ja neli madrust.

Esialgu on laevale planeeritud kaks vahetust ning meeskondade väljaõpet alustatakse 25. juunil. Üheks laeva komandöriks saab praegune piirivalveosakonna laevastiku talituse juht Madis Järv ja teiseks piirivalvelaeva Kõu senine komandör Andrus Uueni.

Urmo Kohv PPA pressiesindaja

Tähtsamaid fakte uuest reostustõrjelaevast •

•

•

Uue multifunktsionaalse reostustõrjelaeva ehitaja on Soome firma Uudenkaupunkin Työvene OY. Laeva korpuse ehitas alltöövõtu korras Riia Laevatehas. Ehituse omanik on laevaehitusse kaasanud järele valvama ASi Saaremaa Laevakompanii erialaspetsialistid.

Laev ehitatakse klassifikatsiooniühingu Lloyd’s Register nõuete ja reeglite järgi.

Uus reostustõrjelaev on projekti kohaselt 63,9 meetrit pikk, 10,2 meetrit lai ning süvisega 4,2 meetrit. Laev

•

hakkab tegema järjepidevat reostuse seire- ja ennetustööd, võimaldades pääste- ja reostustõrjetegevusi ka väga rasketes ilmastikutingimustes ning Soome lahe keerulistes jääoludes.

Valdavalt hakkab multifunktsionaalne reostustõrjelaev paiknema tõenäolisemates riskipiirkondades, milleks Eesti vastutusalas on Soome laht ja Läänemeri. Laeva paiknemine riskipiirkonnas on kalkuleeritud nii, et kuni 15 sõlmeni ulatuvat kiirust arendav laev on võimeline sündmuskohale

•

•

jõudma hiljemalt kuue tunniga ning alustama tööd 12 tunni jooksul alates õnnetuse toimumise hetkest.

Politsei- ja Piirivalveamet kuulutas möödunud aasta aprillis laevale sobiva nime leidmiseks välja avatud ja üheetapilise konkursi, mille auhinnafondi suurus on 500 eurot.

Eesti merereostustõrje võimekuse tõstmiseks vajalik laev soetatakse Euroopa Regionaalarengufondi 440 miljoni kroonise toetuse abil. Lisaks panustab riik omaosalusena suurprojekti 77,6 miljonit krooni.

9

MÕTE

Foto: Kerly Peitel

Abi andmine saab alguse abivajajast Politseinikud, kelle igapäevatöö on teiste inimeste probleeme lahendada ning abi osutada, on ise paraku viletsad abi küsijad.

I

lmselt seepärast, et tähelepanu on hakatud pöörama küsimusele, miks on politseis enesetappude arv nii suur, ning ka seetõttu, et PPAs on mitmel korral kõneldud sellest, kuidas edendada politsei hingeabisüsteemi, pöördus minu poole Radari toimetaja ning pakkus lahkelt ruumi kaplani arvamuslooks hingeabisüsteemi edendamisest. Kuid enne, kui saab vastata küsimusele, kuidas võiks arendada hingeabisüsteemi PPAs, tuleks analüüsida seda, miks on politseinikele vaja toetavat hingeabisüsteemi. Kas toimivale Haigekassa süsteemile on vaja politseis luua või töös hoida paralleelset toetussüsteemi? Või piisab sellest, kui politseinik läheb perearstikeskusse ning saab vajaduse korral abi nagu teiste ametite esindajad? Kas politseinikul on põhjust suhtuda oma erialasse kui kõrgendatud riskiga töösse, mis võib avaldada omakorda mõju eraelule?

On väidetud, et politseinik näeb oma esimese tööaastaga rohkem inimkannatusi kui tavainimene terve elu jooksul kokku. Kriitilistes situatsioonides töötav inimene peab mobilisee-

10

rima oma vaimse vastupanuvõime, et jääda raskes olukorras adekvaatseks, säilitada otsustamis- ja töövõime ning samaaegu kontrollida oma emotsioone. Kuid kas inimene suudab seda kontrolli pidevalt töös hoida? Ilmselt on see võimatu. Pahatihti on aga nii, et tööl suudetakse ennast kokku võtta, anda endast parim, kodused peavad aga leppima väsinud ja tülpinud kodakondsega. Nõnda võib juhtuda, et tööl on politseinik elav, valvas, energiline, tegus ja huumorimeelne, kodus aga väsinud, eemalolev, endassetõmbunud ning apaatne. Siin võib väita, et iga politseiniku pereelu on tema enda asi.

Hulk pereprobleeme võib aga hakata pihta just politseitöö eripärast. Nagu näitab reaalsus, on pereprobleemid paraku üks peamisi politseinike enesetappude põhjusi.

Stressi tekitavad bürokraatia ja kiirustamine On tavaarusaam, et politseiniku kõige stressitekitavam osa tööst on tegelemine kurjategijatega ja sellest tingitud oht. Politseinikud ise vähemalt aastal 2002 nii ei arvanud.

Kuritegevusele lisaks on politseinikel veelgi vaenlasi, kellega tuleb jõudsalt rinda pista. Mari Zobel-Roosiväli on oma lõputöös „Stress ja sellega toimetulek politseis“ esile toonud 2002. aastal Eesti politseis koostöös Soome politsei kõrgkooliga korraldatud uuringu tulemused stressiallikate kohta.

Loomulikult on olukord tänapäeval 2002. aastaga võrreldes muutunud, kuid paljud probleemid on arvatavalt siiski samad. Politseinikud hindasid 2002. aastal kõige stressitekitavamaiks tegureiks oma töös bürokraatiat (62% vastanuist) ning sellele järgnes pidev kiirustamine ja pinge lõpetamata tööde pärast (61% vastanuist). Nagu näha, ei olnud kuritegevusega võitlemine politseinike jaoks kõige raskem või stressitekitavam ülesanne oma töös. Peale kuritegevusega võitlemise tuleb politseinikel hakkama saada mitmesuguste lisapingetega, mis kaasnevad politseitööga ja töökorraldusega.

Erinevate maade politseinike ja politseikaplanitega vesteldes on peagu alati jäänud mulje, et nagu politseitöö on eri maades sarnane, nõnda on politseinike probleemidki sarnased. Sarnane on ka kõrgem suitsiidioht võrreldes tavakodanikega. New Yorgi politseijõud on tunnistanud, et suitsiidijuhtumeid on neil politseinike hulgas võrreldes tavakodanikega topelt. Kohtuekspertiisi psühholoogi Laurence Milleri väitel on olukord paraku säärane, et rohkem politseinikke langeb oma käe läbi kui võitluses kuritegevusega.

Suitsiidi uurimine politseis on raske ülesanne. Tõest materjali on uuringuteks raske hankida. Ei soovi rääkida kolleegid ega omaksed. Mis võib olla politseiniku enesetapu põhjus? New Yorgi politseijaoskonnas tehtud uuringud näitavad, et kaugelt

MÕTE

üle teiste seikade on politseinike enesetappude põhjuseks pereprobleemid.

Uuritud 89 juhtumist oli 54 enesetapu põhjuseks pereprobleemid, 7 juhul oli tegemist depressiooniga, 7 juhul stressiga, 2 juhul tervisliku probleemiga, 1 juhul alkoholismiga ning 18 juhul jäi põhjus tuvastamata. Sama uuringu tulemusena selgus, et 92% enesetappudest oli toime pandud tulirelvaga ning 64%-l enesetapjaist leiti verest alkoholi.

Halvim otsus on olukorrast vaikida Jay Quinlan on artiklis „Politsei suitsiid: mida pead teadma ja mida me politseinikena peame tegema“ kirjeldanud kõige suurema suitsiidiohuga politseinikku. See on mees, 35aastane, tarvitab alkoholi, lahutatud või lahutamas, on kogenud viimasel ajal kaotust või pettumust. Meie enda ameti kurb statistika kinnitab üldjoontes J. Quinlani loodud suurema suitsiidiohuga politseiniku profiili.

Nagu eespool öeldust võib näha, on politseinike enesetappude puhul pa-

Politseinikud hindasid 2002. aastal kõige stressitekitavamaiks tegureiks oma töös bürokraatiat, pidevat kiirustamist ja pinget lõpetamata tööde pärast. raku tavaline, et enesetapp pannakse toime tulirelvaga. Olen kuulnud arvamust, et suitsiidiohuga politseinikult ametirelva äravõtmine ei vähenda suitsiidiohtu. Kriminaalõiguse professor dr John Violant on öelnud, et 95% USA politseinike enesetappudest on toime pandud ametirelvaga. Kui heita pilk meie enda kurvale tabelile, siis tuleb tunnistada, et ametirelvaga enesetappude protsent ei ole meil küll sama suur kui USA näitaja, kuid on siiski märkimisväärne.

Kui selles valguses küsida, kas juurdepääs relvale võib

olla suitsiidiohtu suurendav tegur, siis peab ilmselt tõdema, et see nii on.

Tegureid, mis paigutavad politseinikuameti suurema riskiga ametite hulka, on veel. Toodud näited on pelgalt osa, mis annavad aimu probleemi võimalikust suurusest. Pidev maksimumi andmine tööl, järjest kriitilistes või väga kriitilistes situatsioonides töötamine, bürokraatiast tingitud pinged, juurdepääs relvadele ning oskus neid kasutada – need ja paljud teised asjaolud tingivad selle, et politseinikku ei saa käsitleda tavajuhtumina. Politseinikud, kelle igapäevatöö on lahendada teiste inimeste probleeme ning osutada abi, on ise paraku viletsad abi küsijad. Kardetakse, et abi küsimisega näidatakse ennast nõrgana ning haavatavana. On raske aidata kedagi, kes oma muret või abivajadust peidab.

Abivajaja halvim otsus on oma olukorrast vaikida.

PPAs on mitu võimalust, kuidas politseinikku vajaduse korral toetada. On olemas kaplaniteenistus, töökeskkonnaspetsialistid ning tugiisikute süsteem.

Vajaduse korral võib psühholoogilist või psühhiaatrilist abi sisse osta. Hingeabisüsteemi püütakse PPAs arendada veelgi, et see oleks kättesaadav ja vastuvõetav kõigile. Abi andmine algab siiski eelkõige abivajajast endast.

Valdo Lust Lõuna prefektuuri kaplan

Vaata samal teemal lk 24

Kasutatud kirjandus • Awai, Keoke, Lorrain, R. Charles, Dan, Nolta. Loengukonspekt. Tallinn, 2007.

• Quinlan, Jay. Police suicide: What you need to know & what we as police officers need to do. http://www.policeone.com/ news/123078-Police-suicide-Whatyou-need-to-know-what-we-as-policeofficers-need-to-do/, 2006.

• Zobel-Roosiväli, Mari. Stress ja sellega toimetulek politseis. Lõputöö. Tartu, 2003.

• Violanti, John. The mystery within: Understanding police suicide. FBI Law Enforcement Bulletin. http://www. aele.org/law/2007FPMAY/fbi-199502.pdf, 1995.

11

PERSOON

Elupäästjad

Fotod: Liina Pissarev, Tõnu Stogov

Eesti vanimast politseimajast Tõrva piirkonnakonstaablid Riho Valtner ja Külliki Jegorov said üldsusele tuntuks, kui päästsid 30. aprilli hommikul põlevast majast inimese. Riho ja Külliki on töötanud külg külje kõrval Eesti teadaolevalt vanimas politseimajas juba üle 17 aasta.

E

simest korda Tõrvasse Veski tänavale jõudes vaatan uudishimulikult politseimaja otsides ringi. Mida pole, seda pole, puha eramajad. Siis juhitakse mu tähelepanu ühele neist pisikestest aiaga puumajadest, mille ukse juures märkangi tuttavat hõbedast silti. Uskumatu, et tänapäeval teenindatakse inimesi lihtsas ahikütte ja aiakesega puumajas, kuid nii see on. Ja õhkkond on ametliku asemel pigem mõnusalt sõbralik ning hubane. Kuni keegi pole tõendanud vastupidist, on tegemist Eesti teadaolevalt vanima politseimajaga.

Tõrva miilitsajaoskond koliti sellesse Veski tänava majja 1919. aastal seoses miilitsaülema vahetusega ning hoone on jäänud miilitsa- ja politseimajaks tänapäevani, vahetades küll maakondlikku kuuluvust ning nimetust. On ju Tõrva ajalooliselt olnud Mulgimaa linn. Tõrva politseimaja saab seitsme aasta pärast tähistada

12

100 aasta täitumist selle tähtsa funktsiooni reaalsel kandmisel.

Hoone on säilinud üldjoontes samasugusena. Seda uuendati veidi 90ndatel, kui Tõrva keskväljakul korraldati rahvusvahelist tähelepanu pälvinud klassikalise muusika üritus ning „Borgi ja Bessi“ etendus. Kehvas seisus politseimaja asus keskväljaku lähedal ning sai seetõttu uue värvkatte ja osaliselt uued välisvoodrilauad.

Ajalooraamatud räägivad ajast, mil politseimajas elas ja töötas kohapeal piirkonnavolinik, ning staažikamad töötajad pajatavad lugusid ajast pärast iseseisvuse taastamist, mil korrapidajad olid kohapeal 24/7 ning õhtul ahju küttes visati ka kartulid ja liha potiga tulele.

Tõrva mehe uue elu algus Kohtun Tõrva politseimaja pisikeses puhkeruumis piirkonnakonstaablite Riho Valtneri ja Külliki Jegoroviga, teemaks nende palju tunnustust pälvinud põlevast majast inimese päästmine.

30. aprilli hommikul sõitsid Riho ja Külliki tööle. Politseimaja oli pelgalt pöörde kaugusel, kui äkki pälvis nende tähelepanu Pargi tänava kandist taevasse tõusev must suitsupilv. Kuigi esmane mõte oli, et keegi põletab prahti, otsustati siiski minna kohapeale olukorda kontrollima. Pargi tänavale jõudes selgus, et Õhne jõe ääres oleva kahekorruselise elumaja katusest immitseb suitsu.

Külliki tegi kiire kõne Häirekeskusse ja palus saata päästeauto, sest juba kõrgusid katuse kohal esimesed leegid.

Koos hakati kolkima maja ustele ja akendele, et teha kindlaks, kas sees on inimesi. Kuna tuli võis ohustada

kõrvalolevaid hooneid, lülitati elanike tähelepanu tõmbamiseks ja võimalikuks evakueerimiseks sisse alarmsõiduki erisignaal. Sireeni peale kohale jooksnud naaber väitis, et majas on kindlasti üks elanik. Külliki käis ümber maja ning avastas lahtise tagumise ukse, kust sai siseneda, jope näo ees.

Kuigi ta kuulis köhimist, oli toss liiga paks, et midagi näha. Võõras majas liikuda ei olnud võimalik ning tuli väljuda. Lootuses, et maja elanik kuuleb, karjuti vahetpidamata, et majas on tulekahju ning kõigil tuleb välja tulla.

Rihol õnnestus paksu tossu sees leida majaperemees, kes oli kisa-kära peale üles ärganud ja ukse juurde jõudnud.

Riho tiris mehe majast välja, kuid segaduses ja nähtavasti šokis mees üritas vägisi tagasi hoonesse minna. Külliki oli selleks ajaks maja ette tulnud ning nägi, et Rihol on hingamisega raskusi. Ta tiris ise mehe majast eemale ja hoidis teda kinni, sest päästetul oli ikka veel tahtmine majja tagasi minna. Tossust hoolimata sisenes Riho korraks majja, et kontrollida, ega keegi hoonesse sisse ei jäänud. Alles siis oli ta valmis enda peale mõtlema ning pöörduma kohalesaabunud kiirabi poole.

Kohalejõudnud päästjad kustutasid tulekahju ja kiirabi vaatas inimesed üle.

Peale mõningast rahunemist tunnistas päästetu, et suitsetas ja jäi tukkuma ning sellest maja tõenäoliselt süttiski. Hoolimata ülikähedast kurgust jätkasid Külliki ja Riho järgnenud volbriööl patrullimist.

See, et politseiametnikud päästsid

PERSOON

Külliki Jegorov ja Riho Valtner töötavad Eesti teadaolevalt vanimas politseimajas, mis tähistab seitsme aasta pärast 100. sünnipäeva.

13

PERSOON

inimese tulest, pälvis mitu tunnustust.

Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves saatis Riho Valtnerile tänukirja ning prefekt Tarmo Kohv andis Rihole ja Küllikile üle Lõuna prefektuuri Tubli Teo tiitli.

Elupäästjatest paarisrakend Tuleb välja, et Riho ja Külliki on nagu paarisrakend, kes on külg külje kõrval juba üle 17 aasta Tõrvas töötanud ning tunnevad üksteist läbi ja lõhki. Riho piirkond on küll Põdrala vald ja Küllikil Tõrva linn, kuid tegelikult ei peeta neist piiridest kinni enam ammu, sest konstaableid on vähe ja töö on vaja ära teha. Koostöös kujunenud klapp ning vastastikune usaldus on neid abivajajatega silmitsi viinud varemgi. Alles eelmisel aastal kukkus tänaval kokku üks kohalik mees, kõik sõitsid mööda ja keegi ei teinud väljagi. Külliki ja Riho sõitsid kohale väljakutse peale, et joodik on maas pikali. „Oli varajane hommik.

Läksime Rihoga sinna. Sain kohe aru, et tegemist on insuldiga, mitte alkoholijoo-

14. mail tunnustas Lõuna prefekt Tarmo Kohv Rihot ja Küllikit Tubli Teo tiitliga.

Tõrva Veski tänava maja on olnud miilitsa- ja politseimaja aastast 1919.

bega. Tõmbasin ta külili, Riho helistas 112. Jõudsime kolm korda helistada, kuid kohalesõitnud arstidel ei õnnestunud teda päästa. Tegemist oli korraliku kohaliku mehega, seega oli inimeste ignorantsus arusaamatu,“ räägib Külliki.

Kohalikud on Riho ja Külliki abivalmidusest teadlikud ning on tõsi, et ühtegi nädalavahetusel või öisel ajal oma murega uksele koputajat tagasi ei saadeta. Vahel vajab inimene lihtsalt konsultatsiooni või tuge, sageli ei ole tegemist ka politsei pädevuses küsimusega, kuid konstaabel aitab ikka, kui ei osata kuhugi pöörduda. Vahel tuleb

14

küll ei öelda. Näiteks kukkus intervjuu päeval varesepesa puu otsast alla ning varesepoeg sai surma. Üks kodanik tahtis, et politsei tigedad ja inimesi ründavad varesevanemad maha laseks. „Inimesed ju loodavad meie peale,“ nendib Riho rahulikult, kuid sellisest tegevusest keeldus.

Inimestepoolne lootus tähendab ühtlasi seda, et vahel tuleb olla karm ja karistada. Riho sõnul õnneks Tõrvas väga palju selliseid politseivastaseid põhimõttelisi rikkujaid ei ole, nii mõnigi seni järjekindel turvavööeiraja tõmbab lõpuks rihma peale. „Politseinik peab

endale ise respekti kasvatama ja lubadusi ei tohi murda ei rikkujate, kahtlustatavate ega tavainimeste suhtes,“ selgitab Riho pikaajalise eksistentsi võimalikkust ühes pisikeses piirkonnas nii abistaja kui ka karistaja rollis.

Konstaablilt oodatakse ikka midagi rohkemat kui lihtsalt inimeste murede lahendamist – ta peab osalema ka valla turvalisuse ja sotsiaalse poole arendamises. Valimiste suur häältemagnet Riho on vallavolikogus istunud juba alates 1999. aastast, kandes pea 10 aastat volikogu aseesimehe rolli. Põdrala vallavanema Aivar Uibu sõnul oli just Riho see, kelle algatusel viidi 2004. aastal ellu projekt „Pall on parem ...“, mille käigus rajati Riidaja mõisaparki võrkpalliplats noorte vaba aja sportlikuks sisustamiseks.

Külliki alustas noorsoopolitseinikuna Kui Riho on rahulik ja pigem napisõnaline, siis tasakaalustab sage paarimees Külliki teda jutukuse ja tugeva organiseerimisvõimega. Üllatun, kui kuulen, et Külliki värske vanaemastaatus tõi tema emale esimese lapse-

PERSOON

öö või päev. Näiteks nädalavahetuse hommikul – kop-kop – küsitakse alkomeetrit, tahetakse puhuda. Hea, et küsivad, mitte ei ralli lubamatus olekus ringi,“ selgitab Külliki.

Ülikond ja kleit varna, kuulivest selga

Kommentaar Külliki ja Riho on mõlemad väga tublid ja kohusetundlikud politseinikud, neil on pikaajaline töökogemus ning nad on elanikega ja töökaaslastega suheldes alati tasakaalukad, inimlikud ning mõistvad.

Mõlemale on väga oluline perekond. Nad on vanavanemad, kes hoolivad oma lastest ja lastelastest.

Inimese päästmist tulekahjust pean ma kangelasteoks ning arvan, et see on meie töötajate igati tunnustamist vääriv tegu.

Aleksander Zemskov Tõrva konstaablijaoskonna piirkonnavanem

lapselapse. Küllikil on 9 õde-venda ja ta on 18 lapse tädi! „Ema jaoks printisin kolm A4 lehte täis kõigi laste, lapselaste, väimeeste ja miniate sünnipäevadega, muidu ei jõua meeles pidada,“ naerab Külliki. Kui kõik lapsed ja 20 lapselast ema juurde kogunevad, ulatub söögilaud köögi ühest äärest elutoa teise otsa, aga jõulude ja sünnipäeva ajal üritatakse endid ikka ära

mahutada. Tragi konstaabel on oma ülisuure suguvõsa traditsiooniliste ürituste korraldaja ning suguvõsa ajalehe väljaandja. Et nimed ja näod meeles püsiksid, korraldatakse koos matku, pannkoogisöömisi ning laatasid, sest kõigil jääb ajaga üle asju, mida teine perekond just hädasti vajab.

Kõige vanema lapsena aitas Külliki vanemaid nooremaid lapsi lugema ja kirjutama õpetada ning hakkaski esialgu õpetajana tööle. Politseisse sattus ta elukoha muutuse tõttu ja alustas esialgu noorsoopolitseinikuna. Kuna suure pere taust on andnud Küllikile kaasa erilise kannatlikkuse ja tahte lastega tegelda, sobis töö talle suurepäraselt. Ka praegu, kui noorsoopolitseinikuna töötab teine inimene, on kolleegidel Külliki soov lastega tegelda teada ning seetõttu tuleb tal sageli koolidesse-lasteaedadesse loenguid pidama ja rattaeksameid korraldama minna. Suguvõsas ei vaata keegi viltu, kui Külliki keset pidulikku juubelisöömaaega noa ja kahvli taldrikule asetab ning kiire väljakutse tõttu tööle läheb või kui noored talle ise külla tulevad. „Olen ainus politseinik 10 kilomeetri raadiuses, nad tulevadki koju, olgu

Põdrala vallas tulevad asutuste alarmid otse konstaabli telefoni, mis võimaldab n-ö valves olijal kohe reageerida ja vargad otse teolt tabada. Tööd on vaja teha, olgu pidu või muu tähtis sündmus. Enne iga-aastase politseipäeva pidulikku üritust on nii mõnigi kord vahetatud ülikond ja kleit kuulivesti vastu, samuti jätkatakse vahel kolleegide sünnipäevakringli söömist peale sündmuskohalt naasmist. Kord tuli Rihol politsei aastapäevapeo asemel minna sündmuskohale, kus tema piirkonnas elav mees ähvardas ennast ja oma pereliikmeid õhku lasta. Et ähvardus oli tõsine, tulid appi kolleegid Aleksander Zemskov ja Tõnu Stogov.

Kuna Riho oli piirkonnapolitseinikuna mehega tuttav ning käinud ka tema elamises, sisenes ta tuppa ja sai peale oskuslikku läbirääkimist mehelt granaadi kätte. Peole ta sel korral küll ei jõudnud, kuid granaadimehe perekonnaliikmete tänusõnad korvasid selle.

Nagu Külliki sattus ka Riho politseisse juhuslikult. Ta oli traktorist-autojuht-kombainer ja Kaitseliidu Riidaja piirkonna juht, kui tollane ülemus ütles, et kui ta juba nagunii Kaitseliidu meestega öösiti patrullib, tehku ka konstaabli tööd. Nii ta läks, kõigepealt tööleminek, siis vastava õppe läbimine ja täiendamine. Kui Külliki tööle jõudis, oli Riho juba ametis, praegu läheb mehel 18. aasta.

Vabal ajal on Rihol abiks täiskasvanud pojad, kellega koos maakodu korras hoitakse. Ka lapselaps paterdab oma esimesi samme tema hoovil. Suureks kireks ja hobiks peab Riho jahti, mida ta ei nimeta mitte laskmiseks, vaid koos sõpradega looduses viibimiseks.

Looduse tasakaalus säilitamiseks viiakse loomadele talvel süüa, selleks küsib ta tuttavatelt üle jäänud vilja ja kartuleid ning ostab soola. „Jahimeestel on hea ja ühtne kollektiiv, meie piirkonnas on umbes 30 jahimeest,“ räägib Riho.

Liina Pissarev Lõuna prefektuuri pressiesindaja

15

VÕTI

Kuriteg Foto: shutterstock

mida keegi teine toime panna ei saanud

Selle loo jõhker peategelane ei võtnud tapmist kunagi omaks.

Mehe süüdi tunnistamiseni viis uurijate visa töö, mille peaeesmärk oli kokku võttes tõestada, et keegi teine seda teha ei saanud.

Ö

öl vastu 14. detsembrit 2010 Lasnamäe korterelamu viiendal korrusel toimunud jõhker veretöö oli tegelikkuses ühe pikema õudusloo õudne lõpp, mis toona uurimises osalenud Põhja prefektuuri organiseeritud ja raskete kuritegude talituse juhtivuurija Igor Zahharovi sõnul jääb ilmselt alatiseks meelde.

Ilona oli 16aastane tüdruk, kes elas juba paar kuud iseseisvat elu Lasnamäel. Aasta alguses oli korterist välja kolinud tema vend Eduard. Samas korteris nägi jõulukuu 13. päeval tüdrukut viimast korda tema ema. Siis käidi koos maakleri, kahe venna ja peretuttava Nikolaiga õhtul kella 8 paiku

16

korterit müügiks üle vaatamas. Teised lahkusid ning tüdruk jäi elukohta üksinda. Veel veidi enne südaööd helistas ema ja kõik oli korras. Ka järgmisel hommikul tagasi korterisse minnes oli ema silmis kõik korras, isegi liigagi.

Korterit oli ilmselgelt koristatud ning tavaliselt õmblusmasina ja kapiga barrikadeeritud rõduuks oli lahti. Mobiilile tüdruk enam ei vastanud.

Ema teatas samal päeval tütre kadumisest ka politseile, ent käegakatsutavat tulemust see käik ei toonud. Kogenud kriminaalpolitseinikuna ütleb Igor kohe, et kuigi tüdruk oli korterist kadunud, olid kõik tema talveriided endiselt seal. Läks ta siis tõesti ainult maikaväel välja? Vaevalt. Sama vastuolu ajas ka peretuttavat Nikolaid veel kord korterit kontrollima ning tema leidiski rõdult tekkide, kaltsude ja madratsi alt Ilona surnukeha. Piisab, kui öelda, et tüdrukut oli väga jõhkralt pekstud ning seda oli tehtud mitme esemega.

Kurb perelugu Esimene pilk andmebaasidesse andis uurijatele ühe nime ning välja hakkas joonistuma kurb perelugu. Vend Eduard Ivanov oli õe suhtes juba vähemalt

aasta jooksul mitmel puhul vägivalda kasutanud. Uurijate peades sai vennast kahtlustatav number üks. Samas rääkis ohvri naaber tunnistusi andes, et oli korterist kuulnud hüütavat nime Andrei. Nii asusid uurijad põhjalikult kontrollima ka tüdruku laialdast tutvusringkonda. Neid inimesi oli sadakonna ringis, kellest osa saadi välistada kiiremini, näiteks juhul, kui inimene oli välismaal. Teiste puhul oli kontroll põhjalikum ning tööd tehti rohkem. Loomulikult oli terav tähelepanu kõikvõimalikel tüdrukuga seotud Andreidel, Andritel ja Andrestel.

Uurijaid aitas tublisti see, et üsna täpselt oli tuvastatud tapmise aeg. Allkorruse naabril (nagu heas detektiiviloos ikka) oli probleeme unega ning ka Lasnamäe paneelmajade ehituslikud iseärasused aitavad kõrvalkorterites toimuvat päris hästi kuulda. Ilmselt võis naaber kuulda rohkemgi, ent oma kirjeldustes räägib ta esmalt konfliktist, seejärel millegi kukkumisest, samme rõdu poole ning siis on kuulda, kuidas keegi puhastab kaltsuga korterit. Kokku kuulis ta neid hääli tunni jooksul.

Nii ohvri ema kui ka kõik tuttavad kinnitasid, et tüdruk võõraid inimesi oma korterisse ei lubanud ja lukustas

VÕTI

gu,

17

Foto: Põhja prefektuuri kriminalistikateenistus

Foto: ERR

VÕTI

Eduard Ivanov

alati kodus olles ukse. Korteris puudusid sissemurdmisele viitavad jäljed ning ei olnud ka seksuaalkuriteole viitavaid asjaolusid. Seega oli juhuslik kallaletung kannatanule välistatud.

Tüdruku tutvusringkonna kontrollimisest ei ilmnenud mingeid võimalikke seoseid tapatööga ega viidanud ka keegi tunnistajatest, et neiul olnuks vaenlasi. Vägivallatsejana nimetati vaid venda Eduardi.

Jõhker vahejuhtum toimus aga ajal, mil kahtlustatav number üks oma pruudi vanemate juures väidetavalt õndsat und magas. Nii pruut kui ka tema vanemad on kindlad selles, et tapmisööl Eduard majaperemehe kehtestatud öörahureeglit ei rikkunud ning oli olemas nii õhtul kui ka hommikul ärkamise ajal. Õhukesed seinad välistavat olukorra, kus keegi saab märkamatult välja hiilida.

Peale vahistamist tehtud teisel ülekuulamisel, kus uurijatel oli jälitusmaterjalide põhjal ette valmistatud ülevaade Eduardi liikumisest, ei olnud näiteks pruudi isa enam siiski nii kindel, et väimees ikkagi kodus oli. Näiteks olid tõendid juhtumi kohta, kus Eduardi elukaaslane valetas oma vanematele Ivanovi asupaiga kohta, väites, et viimane on oma ema juures. „Pruudi isa väidab, et Eduard oli peale kümmet kodus, meie jälituspro-

18

Selle Lasnamäe maja viiendal korrusel pandi ööl vastu 14. detsembrit 2010 toime jõhker veretöö.

tokollist selgub aga, et mees liikus kell kaks-kolm öösel mööda linna ringi nagu haavatud loom. Seega ei kipu tema ütlused paraku alati vett pidama,“ räägib Igor. Kohus võtab hiljem seisukoha, et ülekuulatud isikute ütlusi jälgides on arusaadav, et neid on püütud kooskõlastada Eduardile 14. detsembriks alibi andmiseks. Samuti, et alibitunnistajad eksivad ilmselt kuupäevaga ning pigem eeldavad ja usuvad, et Eduard sel ööl nende juures viibis, kui et teavad seda kindlalt.

Eksitamiseks mõeldud SMS Ligi kaks nädalat peale tapmist, 27. detsembril saab ohvri ema SMSi, mille mõte oli: „Ilona tahtis liiga palju.

Vabandage, et seda tegin mina.“ Venekeelsest sõnumist on aru saada, nagu oleks selle kirjutanud naissoost isik. Kuigi sõnumi eesmärk oli ilmselgelt uurijaid eksitada, näitas hilisem analüüs üheselt, et selle SMSi sai saata ainult Eduard Ivanov ise.

Kuigi selle ühe sõnumi saatmiseks oli ostetud eraldi kõnekaart ning uurijad kasutatud mobiiltelefoni kunagi ei leidnud, tehti kindlaks, et mees kasutas aparaati, mis varem oli tema noorema venna ja ka tema ema kasutuses olnud. Lisaks tõendati sedagi, et Eduard oli sõnumi saatmise ajal selles kohas, kust SMS teele pandi.

Päris kitsukeseks

tõmbasid mehe ümber ringi ka sündmuskohalt leitud asitõendid. Tõsi, kunagi ei leitud mõrvarelva ning puudus klassikaline asitõend – nuga, kus on kahtlustatava sõrmejäljed ja kannatanu veri. Küll leidsid kriminalistid surnud tüdruku juurest rõdult toa koristamisel kasutuses olnud riidetükke.

Seal oli padjapüür ning selle sees justkui äsja kapist võetud ja veel pooleldi kokku volditud lina, mille alumisel küljel oli veri ning peal olid näha käejäljed, kust inimene on lina kinni hoidnud. Kuna väljas oli külm ilm, siis jäi lina samasse asendisse, nagu see sinna asetatud oli.

Sellesama lina pealt, kohtadest, kus olid hoidmisjäljed, said politseinikud DNA. See oli Eduard Ivanovi, mitte kellegi teise oma. Veri, mida linaga oli pühitud, kuulus aga ohvrile. Linad pärinesid samast korterist kapist, millelt samuti võeti DNA, ning seegi osutus Eduardi omaks. Tunnistusi andes rääkis mees, et oli korteris käinud tapmispäeval enne maakleri tulekut, kus

VÕTI

Vaadates juba menetluse algusjärgus saadud infot kogumis, oli uurijatele kohe algusest peale selge, et tapmise pani toime just Eduard Ivanov. nad õega aega veetsid. Siis tuli mõte vaadata üht vana fotot, mis alati pesukapis seisis. Ta oli pilti kapist ja linade vahelt otsinud ning nii DNA kapile ja linale sattuski. Õe hommikumantlil oli venna DNA aga seetõttu, et tegemist oli lihtsalt kõigi lemmikesemega, mida kandis kogu pere.

Vaadates juba menetluse algusjärgus saadud infot kogumis, oli uurijatele kohe algusest peale selge, et tapmise pani toime just Eduard Ivanov. Teda kohe vahistada polnud siiski ei mõtet ega alustki. „Eks ta oma hilisema käi-

tumisega kirjutas ise endale väikseid tõendijuppe juurde, mille alusel teda lõpuks süüdi mõisteti. Hea näide on seesama SMSi saatmine. Oleksime ta kohe kinni pidanud ja vahistanud, siis ei oleks ta saanud selliseid vigu teha.

Tegelikult lõi ta ise meie jaoks tõendeid juurde,“ räägib prefektuuri organiseeritud ja raskete kuritegude talituse juht Leho Laur.

„Õhust“ ei tule keegi kohale Eduard Ivanov vahistati 2011. aasta 22. märtsil. Eelnenud aeg kulus nii teiste võimalike kahtlustatavate kontrollimiseks kui ka Ivanovi vastu piisava hulga tõendite kogumiseks, mis jätkus ka peale vahistamist. Oma ütlustes ei võtnud Ivanov tehtut kunagi omaks, kuid kõik väiksemad asitõendid – tunnistajate ülekuulamiselt tulnud ja kriminaalpolitseinike enda kogutud info, jälitusprotokollid, DNA – viitasid just tema süüle.

Ühest küljest oli Eduardil loomulikult lihtne põhjendada, miks tema sõrmejäljed ja DNA sündmuskohal olid. Võõral tapjal olnuks seda palju keerulisem usutavalt teha. Ometi toob Leho olukorras esile väga tugeva trumbi uurijatele. „Ei ole tänaseni küll ilmselt ühtegi kuritegu toime pandud nii, et „õhust“ on keegi kohale tulnud, asja ära teinud ja lahkunud nõnda, et ühtegi jälge maha ei jää. Seda enam, et tegemist on korteriga, mis on kinnine monoliitne ruum, kuhu sattudes mingid jäljed kindlasti maha jäävad.

Seega asjaolu, et mitte kuskil ei olnud kolmandate inimeste jälgi, vaid olid ainult pere ja Eduard Ivanovi omad, tegi kahtlustatavate ringi väga väikeseks,“ räägib ta.

Lähedasele suhtele ohvri ja mõrvari vahel viitas vägivalla ulatus, mis kõneles sügavast isiklikust suhtest, vihast ja raevust ning olnuks võõrale tarbetu.

Samuti öeldakse kohtumaterjalides, et ka sündmuskohalt verejälgede koristamine ning laiba peitmine näitavad osaliste isiklikumat seost. Võõras inimene oleks üritanud võimalikult kiiresti korterist lahkuda.

Ka altnaabri kuuldud nimi „Andrei“ leiab kohtumaterjalides oma selgituse. Ilona võis hirmul olles nime kasutada selleks, et viidata kellegi korterisse tulekule ning ründaja ei arvaks, et saab takistamatult tegutseda. Või ähvardas tüdruk Eduardi öistest käikudest ja toimuvast informeerida tema äia, kelle eesnimi on samuti Andrei.

Küsimusele „miks“ oskab ilmselt vastata ainult Eduard Ivanov ise. Ühe võimaliku motiivina võib esile tuua korterimüügist saadava tulu jagamise. Teine motiiv võib olla seksuaalne, kuna nii kambrikaaslased kui ka jälitusrühma liikmed panid tähele, et kui Ivanov kõneles oma õest, ei rääkinud ta temast mitte kui oma sugulasest, vaid kui naisest ja seksuaalobjektist.

See, kas põhjus oli hoopis mujal või võimendasid kaks motiivi üksteist, jääbki ilmselt teadmata.

Selle aasta aprilli lõpus mõistis kohus Eduard Ivanovi süüdi nii varem politsei menetluses olnud piinamise ja ähvardamise juhtumites kui ka julmal ja piinaval viisil tapmises. Karistus oli 13 aastat vangistust.

Tuuli Annama PPA pressiesindaja

19

UURING

KILLUSTATUD.

KAUGE, UGE, VÕÕRAS...

S

MITMEKESINE! AEGLANE:(

KEERULINE!?

joonistused:andres varustin

Mainest, kuvandist ja väärtustest

20

Eelmises Radari numbris kirjutasime sisekommunikatsiooni uuringu tulemustest selle kohta, milline on PPA sisekliima, üldine töökorraldus ja töötajate informeeritus. Seekord keskendume organisatsiooni väärtustele ning sellele, millised on PPA maine ja kuvand oma töötajate silmis.

UURING

2011

44

2010

43

36

14

43

0

25

14

50

75

100

 Positiivne  Neutraalne  Negatiivne Joonis 1. PPA maine ühiskonnas (protsentides)

9%

2011

2010

55%

5% 0%

14%

55% 25%

12% 50%

18%

22% 75%

4%

6% 100%

 Väga prestiižikas  Küllaltki pestiižikas  Ei oska öelda  Täiesti ebaprestiižikas  Küllaltki ebaprestiižikas Joonis 2. PPAs töötamise prestiiž (protsentides)

S

isekommunikatsiooni uuringu korraldas möödunud aasta lõpus kommunikatsioonibüroo.

Tegemist oli ankeetküsitlusega, millele vastas 1473 inimest, s.o 24% organisatsiooni töötajatest. Küsitluse korraldas ja esmase andmeanalüüsi tegi Turu-uuringute AS.

Organisatsiooni maine ja kuvand Uurides töötajate hinnanguid PPA mainele ühiskonnas ja PPAs töötamise prestiižikusele, ilmneb, et need on jäänud aastaga enam-vähem samaks.

Suurema osa vastajate (44%) jaoks on PPA maine positiivne ning 14% jaoks negatiivne (joonis 1). Üle poole vastajatest peab PPAs töötamist küllaltki prestiižikaks, 9% aga väga prestiižikaks (joonis 2). Ebaprestiižseks (küllaltki ja pigem) pidajaid on kokku ligi veerand küsitletutest.

Prestiiž ja maine määravad ära kogu ankeedi küsimuste tonaalsuse ning vastaja üldise hoiaku PPA suhtes.

Kui vastaja on pidanud PPAs töötamist väga või küllaltki prestiižikaks ja/ või hinnanud PPA mainet positiivseks, siis on ka tema vastused üldjuhul keskmisest positiivsemad, ja vastupidi.

Organisatsiooni kuvandi analüüsimiseks paluti vastajatel vastandlike sõnapaaride vahel valida, milline on PPA kui organisatsioon nende arvates.

Kuvandi (ehk imago) all mõistetakse inimeste teadvuses olevat kognitiivset pilti organisatsioonist, mis tekib vastastikuse mõju tulemusena: mida räägib organisatsioon enda kohta ise, mida kõnelevad teised ning milline on inimese isiklik kogemus. Lühidalt öeldes tähendab see teadmist, mille järgi sihtrühmad (oma töötajad) suhtuvad organisatsioonisse ja mille põhjal nad eristavad seda teistest.

Vastajate arvates on PPA eelkõige keeruline organisatsioon. Niiviisi ütles kaks kolmandikku vastajatest (joonis 3). Enam kui poolte vastajate arvates on PPA killustatud ning kauge ja võõras. Selgelt eristub veel, et organisatsioon on üleolev, aeglane ja eemaletõukav, positiivse poole pealt ainsana mitmekesine. Ülejäänud sõnapaaride puhul olid küll mõningases ülekaalus negatiivsed, kuid neile sekundeerisid märkimisväärselt ka positiivsed küljed. Need sõnapaarid olid avatud/suletud, sõbralik/ebasõbralik ning inimeste jaoks kergemini/raskemini kättesaadav.

Kuvandi teket mõjutab ka vastavate sihtrühmade identiteet. Sisekom-

munikatsiooni uuringust selgus, et piirivalvurite, korrakaitse- ja kriminaalpolitseinike ning kodakondsuse ja migratsiooni valdkonna töötajate puhul toimub selge tööspetsiifikast tulenev ametialane eristumine. Kuigi vastajad võisid end liigitada mitmesse rühma kuuluvaks, ilmneb, et PPA töötajaiks peavad ennast ennekõike administratsiooni ja peadirektorile otsealluvate üksuste töötajad, keskmisest sagedamini ka korrakaitsepolitseiosakonna ning kodakondsus- ja migratsiooniosakonna töötajad.

Just identiteedi küsimus on see, mis seletab ilmselt üsna negatiivset organisatsiooni kuvandit oma töötajate silmis. PPA kui organisatsioon on ju väga noor ja töötajad idendivad end ennekõike oma tööspetsiifikast lähtuvalt. See on omakorda otseselt seotud nende eelmise, aastatega omaks saanud organisatsiooni identiteediga.

Tõenäoliselt peetakse ka PPAd just seepärast keeruliseks, kaugemaks ja võõramaks.

PPA väärtused tänapäeval Väärtuste teemal paluti küsitletutel vabas vormis kirjutada, mida väärtustatakse nende arvates kõige enam

21

UURING

Mitmekesine Mitmekesine

9

Kättesaadav Kättesaadav

4

Sõbralik Sõbralik

3

Avatud Avatud

3

Ligitõmbav Ligitõmbav

Kiire

Kiire

Võrdne Võrdne

37

35

22

12

Kättesaamatu

22

40

23

11

Ebasõbralik

24

35

25

13

Suletud

24

12

Eemaletõukav

47

18

2 14

Lähedane, oma 2 Lähedane, oma

Ühtsem Ühtsem

3

Lihtne Lihtne

2 9

0

Üksluine

6

38

24

2 15

3

13

17

35

29

16

Aeglane

40

28

16

Üleolev

30

16

31

27

23

25

32

Killustatud

22

37

50

Kauge, võõras

20

29

75

Keeruline

100

125

 Täiesti nõus  Pigem nõus  Ei seda, ega teist  Pigem nõus  Täiesti nõus Joonis 3. PPA kuvand oma töötajate silmis (protsentides)

PPAs kui organisatsioonis tervikuna; prefektuuris/osakonnas (sh administratsioon ja peadirektorile alluvad üksused); vahetus üksuses. Mida peaks PPA kui organisatsioon tegelikult väärtustama ning milliseid väärtusi peavad töötajad oluliseks? Hiljem koondati sarnased vastused ühise nimetuse alla. Kuna töötajad andsid nendele küsimustele sarnaseid vastuseid, siis kasutati vastuste koondamisel samu koode.

Kõigil organisatsiooni tasanditel väärtustatakse töötajate arvates eelkõige tulemuslikku tööd ja töötahet, mida nimetas vahetus üksuses veerand, prefektuuri/osakonna tasandil

22

viiendik ning PPA tasandil kümnendik vastajaist (tabel 1). Samuti väärtustatakse kõigil tasanditel kõrgelt koostööd ja ühtsust, mille all peetakse silmas meeskonnatööd, head sisekliimat ning omavahelisi suhteid; professionaalsust, mille all mõistetakse teadmisi, oskusi ja kogemusi ning kvaliteeti ja korrektsust, sh kohusetundlikkust, usaldusväärsust ja täpsust.

Vahetus üksuses toodi teiste tasanditega võrreldes sagedamini esile vahetu suhtlemisega seotud väärtused: ausus (9%) ning inimlikkus ja abivalmidus (10%), mille all mõistetakse veel hoolivust, heatahtlikkust, sõbralikkust ja teiste arvestamist. Samuti

väärtustatakse vahetus üksuses oluliselt enam kiirust, operatiivsust, õigeaegsust (5%), motiveeritust, initsiatiivi, pühendumust (4%) ning personali ehk isikupärast kohtlemist ja personaalset suhtlust (4%).

Prefektuuri/osakonna väärtusteks on teiste organisatsiooni tasanditega võrreldes sagedamini peetud normide ja plaanide täitmist ning statistikat (7%). Lisaks on prefektuuri/osakonna väärtuste loetelus kõrgemal positsioonil kuuletumine, pugemine ja „keelekandmine” (3%).

PPA kui terviku väärtusteks peetakse võrreldes teiste organisatsiooni tasanditega sagedamini aga turvalisust, sisejulgeolekut (4%), mille all peetakse silmas ka kodanike kaitset, avalikku korda ja kuritegude avastamist; PPA põhiväärtusi üldisemalt (3%); kõrgemaid ametnikke ja suhteid nendega (3%) ning mainet ühiskonnas ja rahva usaldust (3%).

Tööalaselt olulised väärtused Vaadeldes seda, mida ootavad töötajad organisatsioonilt, ilmneb, et PPA kui organisatsioon peaks tegelikult väärtustama personali ning oskama neid ka vääriliselt tunnustada. Siin ei ole silmas peetud mitte praegust karjäärisüsteemi, vaid eelkõige inimese märkamist, personaalset suhtlust, isikupärast kohtlemist, vahetut tagasisi150 det ja hea sõna. Nii arvas lausa 44% töötajatest (tabel 1).

Järgnevalt peaks töötajate hinnangul väärtustama tööpanust ja töötahet (15%), professionaalsust ja kompetentsust (11%) ning koostööd ja ühtsust (8%). Samu väärtusi mainiti kõige rohkem ka kõigi organisatsiooni erinevate tasemete väärtuste puhul.

Tööalaselt peavad küsitletud oluliseks eelkõige igapäevase töö ja vahetu suhtlemisega seotud väärtusi: professionaalsust, kompetentsust (27%); koostööd, meeskonnatööd, ühtsust (27%); inimlikkust, hoolivust, sõbralikkust (24%); ausust (23%). Neid väärtusi nimetati sagedamini kui organisatsiooni erinevate tasandite tegelikke väärtusi, mistõttu peaks töötajate üldise rahulolu tagamiseks just nendele väärtustele rohkem tähelepanu pöörama.

Kui kõrvutada, mida organisat-

UURING

Tabel 1. Väärtused (protsentides)

Personali ja nende tunnustamist Tööpanust, töötahet Professionaalsust, kompetentsust Koostööd, kollektiivsust, ühtsust Ausust Inimlikkust, abivalmidust, suhtlusoskust Klienditeenidust, kodanike abistamist PPA põhiväärtusi üldisemalt Turvalisust, sisejulgeolekut Kvaliteeti, korrektsust, usaldusväärsust Motiveeritust, initsiatiivi, pühendumist Sotsiaalseid tagatisi, palka, raha Võrdne kohtlemine Järjekindlust, stabiilsust, selgust Avatust Töökeskkonda ja -vahendeid Väärtused on ebaselged ning muutuvad Mainet ühiskonnas Lojaalsust Kiirust, operatiivsust, õigeaegsust Normide, plaanide täitmist, statistikat Kuuletumist, pugemist, keele kandmist Kõrgemaid ametnikke ja suhteid nendega Muu - negatiivne Muu Vastamata / ei oska öelda

siooni erinevatel tasanditel (PPA kui tervik, prefektuur/osakond ja vahetu üksus) väärtustatakse sellega, mida tööalaselt oluliseks peetakse, ning lisaks ka sellega, mida töötajate arvates peaks PPAs väärtustama, siis selgub, et kõige pakilisem oleks tagada järgmisi väärtusi: 1) inimesed ja nende märkamine, isiklik suhtlus, tagasiside; 2) palk, sotsiaalsed tagatised; 3) stabiilsus, kindlustunne, asjade ja tööülesannete selgus.

Peaks väärtus- Tööalaselt oluli- Väärtustatakse Väärtustatakse Väärtustatakse tama PPA-s sed väärtused PPA-s prefektuuris/ vahetus üksuosakonnas ses/ büroos 44 7 1 2 4 15 13 11 21 25 11 27 9 12 16 8 27 10 12 25 6 23 5 5 9 5 24 4 5 10 5 3 3 2 3 5 2 3 2 1 5 3 4 3 3 4 15 6 8 14 4 8 1 2 4 4 5 1 0.5 1 3 4 3 4 0.5 1 1 2 6 2 2 2 2 4 2 1 2 1 1 2 0.3 3 1 0.3 2 3 2 2 1 1 2 1 3 5 3 7 6 3 3 3 3 1 1 1 2 3 2 1 2 3 2 2 2 17 16 45 36 19

Vaadeldes seda, mida ootavad töötajad organisatsioonilt, ilmneb, et PPA kui organisatsioon peaks tegelikult väärtustama personali ning oskama neid ka vääriliselt tunnustada.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et inimeste sisemiste väärtuste ja identiteedi teadmine võimaldab nende teemadega sihipäraselt tegelda ning kõrvutada praegust olukorda soovitud olukorraga. Kuivõrd tegemist on inimeste teadvuses oleva pildiga, ei saa see muutuda üleöö. Ometi on see tänuväärt materjal, mis annab tippjuhtkonnale teadmise, mis väärtustega tegelemine on tänapäeval kõige kriitilisem, milliseid kuvandi külgi on vaja tugevdada, milliseid nõrgendada jne.

Annika Tuulemäe PPA sisekommunikatsioonijuht (lapsehoolduspuhkusel)

23

Hingeh HINGEHOID

Peakaplan Jaan Jaani ja keskkriminaalpolitsei abikaplan K端llike Valk

24

hoidjad Fotod: Jaan Rõõmus, Nelli Pello

HINGEHOID

Politsei- ja Piirivalveametis töötab neli kaplanit, kes nõustavad töötajaid ja nende perekonnaliikmeid hingehoiuküsimustes ning pakuvad pingelistes olukordades tuge.

S

el sügisel saab politsei kaplaniteenistus viieaastaseks. Seda veab peakaplan Jaan Jaani, kes on olnud teenistuse loomise juures algusest peale. Kaplaniteenistuse mõtte algataja oli toonane politseikoostöö büroo juhataja Ulvi Põllu, kes sai idee ühelt Lääne-Euroopa konverentsilt.

Ilmnes, et sealsetes politseisüsteemides olid kaplanid n-ö tavapärane nähtus.

Ulvi Põllule tuli appi Kaitseväest äsja pensionile läinud kolonel Tõnis Nõmmik, kes võttis ühendust Jaan Jaaniga. „Ta ütles mulle sõjaväelaslikul toonil, et tema sõidab kohe Kanadasse, ja küsis, kas mina olen nõus politseisse peakaplaniks tulema,“ meenutab Jaan, kes oli selleks ajaks 30 aastat kirikuõpetaja ametit pidanud. Talle tuli kõne täiesti ootamatult, kuid mõte hakkas sellegipoolest kaplani ameti peale liikuma. „Olin sel hetkel Keila kogudu-

se õpetaja. Mul oli kõik paigas, oma meeskond, oma sekretär. Mõtlesin, et lähen sellise poputamisega veel laisaks, ja nii ma politseisse sattusingi,“ naerab ta.

Kaplanite töö tutvustamine ei läinud sugugi ladusalt, sest võõristamist oli alguses palju. „Kui ma kaplaniteenistust alustasin, siis teadsin, et võtab vähemalt neli-viis aastat enne, kui meiega harjutakse. Nüüd võib juba öelda, et meid on omaks võetud,“ tunnistab Jaan. Kaplanite tööks on politseinike ja nende pereliikmete nõustamine, hingeabi andmine ja vaimulike talituste korraldamine. Kaplanite poole võib pöörduda inimese usulisest kuuluvusest või mittekuuluvusest olenemata. Vaimuliku kutse-eetika järgi on kaplaneile räägitu privaatne ja pihisaladusega kaetud. Lisaks külastavad kaplanid töökohustuste täitmisel

viga saanud või haigeid politseitöötajaid, edastavad surmateateid (liikluses või kuritegevuse tõttu hukkunud inimeste lähedastele või hukkunud politseinike omastele) ning korraldavad koos politsei naisühendusega politsei suurperedele heategevuslikku annetust.

Patrullis räägitakse muredest vabamalt Olulise osa oma tööst veedavad kaplanid piiril teenivaid piirivalvureid külastades või politseinikega patrullis käies, sest nagu Jaan ütleb, on kõige haavatavamad need, kes on välitööl.

Patrullis olles löövad kaplanid ka ise käed tööle külge (kaplanid on läbinud kuuenädalase väljaõppe Paikuse politseikoolis) ning ajavad politseinikega maast ja ilmast juttu. Patrullis

Personalibüroo asub arendama PPA hingeabisüsteemi „Kui praegu pakuvad meie töötajatele nõustamisabi peamiselt kaplanid, tugiisikud ja töökeskkonnaspetsialistid, siis sellest sügisest soovib personalibüroo nõustamisteenuste ringi laiendada,“ räägib PPA personalibüroo personaliarvestuse ja -analüüsi talituse töökeskkonna peaspetsialist Katrin Saar. „Et pakkuda PPA teenistujatele paremat nõustamisabi, on personalibüroo asunud PPA hingeabisüsteemi arendama. Esiteks soovime sõlmida igas piirkonnas kokkulepped vähemalt kahe asutusega, mis tagavad meie tee-

nistujatele psühholoogilise ja psühhiaatrilise nõustamise. Psühholoogiline abi on PPAs tagatud ka praegu, kuid seda saab teha operatiivsemalt, kui meil on vastavad kokkulepped. Teiseks plaanime edasi arendada meie tugiisikute süsteemi, mis on praegu soiku jäänud. Tugiisikuteks on vabatahtlikud teenistujad, kes on pälvinud kolleegide usalduse ja kes on läbinud spetsiaalse nõustamiskoolituse. Tugiisikud pakuvad võimalust saada toetust kõigi probleemide puhul, mis mõjutavad tööl toimetulekut, sh isiklike murede korral.

Kolmandaks tahame raskemate juhtumite puhul (nt kolleegi hukkumine teenistusülesannete täitmisel, kolleegi suitsiid, tulirelva kasutamine nii politseiametnike kui ka kahtlusaluste poolt) korraldada juhtumianalüüsi, millest võtavad osa juhtumis osalenud ja psühholoog. Samuti on meil plaanis katsetada regulaarseid töönõustamisi rühmades, mis kuuluvad ühte üksusesse. Töönõustamise eesmärgid on läbirääkimistel ennetada probleeme (nt läbipõlemist), soodustada meeskonnatööd jne.“

25

HINGEHOID

Valdo Lust, Lõuna prefektuuri kaplan

Ago Rand, Ida prefektuuri kaplan

Kaido Petermann, Põhja prefektuuri kaplan

Küllike Valk, keskkriminaalpolitsei abikaplan

Peakaplan Jaan Jaani on läinud Paikusel vajalikud koolitused ning käib isegi sageli patrullis.

olles pöörduvad politseinikud kaplani poole rohkem ning räägivad muredestpingetest vabamalt. Kui jutu käigus tuleb välja, et kellelgi on mure – olgu see tööalane või isiklikust elust –, püüavad kaplanid alati abiks olla. Jaan teab, et kõige õrnem koht, mis tekitab patrullis muresid, on palk. „Seda just eriti noortel inimestel, kes on tulnud äsja koolist, tahavad kodu soetada ning ühte-teist endale lubada.“ Tänapäeval töötab peale Jaani PPAs kolm kaplanit: Valdo Lust Lõuna prefektuuris, Ago Rand Ida prefektuuris ja Kaido Petermann Põhja prefektuuris.

Keskkriminaalpolitseis tegutseb abikap-

26

lanina Küllike Valk. Lääne prefektuuris praegu kaplanit ei ole, kuid otsitakse. „Kuigi Eestis on ligi 300 ordineeritud vaimulikku (kaplanilt nõutakse teoloogilist kõrgharidust), ei ole me nende seast ühtegi sobivat kaplanit leidnud,“ tunnistab Jaan. „Küllap peljatakse pingelist töögraafikut, sest me käime patrullis ka nädalavahetuseti ja öösiti. Paljudel on tõrge püssilaskmise ja käteväänamise vastu, kuid kaplan peab olema samamoodi nagu politseinik füüsiliselt tugev ning jõudma teha kätekõverdusi.“ Politseitöö oskustele pealekauba tulevad kasuks väga hea suhtlusoskus ja avatus. „Kaplan peab olema üks omade hul-

gast,“ võtab Jaan ametisaladuse kokku.

Tänavu veebruaris käis PPAs Saksa liidumaa Nordrhein-Westfaleni politsei hingeabi asjatundja Hans-Michael Zons, kes tutvustas sealset hingehoiusüsteemi. Saksa politsei hakkas hingeabi- ja stressivastase süsteemiga tegelema 1983. aastal, kui toonane siseminister Herbert Schnoor teema üles tõstis. Süsteemi ülesehitamine ei läinud kergelt – see võttis aega ligi 15 aastat ning läks maksma umbes 10 miljonit Saksa marka. Saksa politsei stressiallikate uuringust selgub, et kõige rohkem tekitavad politseinikes stressi hea kolleegi enesetapp või raske vigastus ning alles seejärel enda elu ohusolek. Suuremad stressiallikad on ka ettevalmistus relva kasutamiseks ja lapse vigastuse nägemine. Sakslase külaskäigu valguses kinnitab Jaan, et politseinike mured on kogu maailmas ühesugused. „Samasugune stress, samasugused laibad.

Kõige nürimad on peretülid. Üks räägib oma mätta otsast, teine oma mätta otsast …“ mõtiskleb Jaan.

Kui probleemid ühel hetkel plahvatavad …

Hoolimata sellest, et Saksa politsei on olnud hingeabi pakkumisel ja stressiga võitlemisel üsnagi edukas, on

HINGEHOID

Arusaam on selline, et mees peab ise hakkama saama, küll see üle läheb, kuid ühel hetkel tuntakse, et enam ei jõua.

Hans-Michael Zonsi sõnul politseinike enesetapud tõsine probleem ning sellest rääkimine on endiselt tabu.

Alates 2002. aastast on NordrheinWestfaleni liidumaal endalt elu võtnud 74 politseinikku (liidumaa politseis on 50 000 ametnikku). Saksa politsei ametiühing näeb traagiliste sündmuste taga politseinikele langevat koormust, mis on viimastel aastatel kasvanud. Politseinike enesetapud on kahjuks kurb teema Eestiski. 1995. aastast on pannud enesetapu toime 21 politseinikku. „Seda on pööraselt palju,“ ütleb Jaan.

Kui Hans-Michael Zons lausus, et enesetappude põhjuseks on mitme asja kokkulangevus – mured isiklikus elus kanduvad tööle ning ühel hetkel plahvatavad –, siis on Jaani sõnul sama muster tuttav ka meil. „Enesetappude põhjusi on väga raske öelda, kuid enamasti on need isiklikumat laadi. Töö võib siin muidugi mõjutada.“ Jaani meelest saavad paljud probleemid alguse sellest, et elatakse sissepoole ega näidata oma läbipõlemist välja. „Arusaam on selline, et mees peab ise hakkama saama, küll see üle läheb, kuid ühel hetkel tuntakse, et enam ei jõua. Sellepärast on oluline, et kolleegid oskaksid tähele panna, kui üks nende seast on väsinud või depressioonis. Ja siis tuleb küsida abi.“ Läbipõlemise ennetamine on tõsine teema, mida Jaan on paljudega arutanud. Viimasel ajal on ta teinud üha suuremat koostööd välijuhtidega ja palunud neil kaplanitega ühendust võtta, kui märgatakse oma meeskonnas abivajajaid.

Kelle poole kaplanid ise pöörduvad, kui „akud“ laadimist vajavad? „Aitab see, kui käia n-ö omasuguste juures. Mina käin peapiiskopi juures, aga mõni sõidab hoopis mõneks nädalaks välismaale kloostrisse töötama ning palvetama. Teises keskkonnas ja seltskonnas olemine puhastab.“ Nelli Pello Radari peatoimetaja

Hans-Michael Zons

Saksa politsei hingeabi ekspert: läbielatuga peab aktiivselt tegelema Veebruari lõpus käis PPAs endine Saksa liidumaa Nordrhein-Westfaleni kiirteepolitseinik ja politseiakadeemia õppejõud Hans-Michael Zons (fotol), kes andis ülevaate Saksa politsei hingeabisüsteemist. Tema sõnul peavad politseinikud õppima tööst tuleneva stressiga toime tulema, sest vastasel juhul lõppeb see läbipõlemisega. „Politseiniku professionaalsus seisnebki selles, et ta ei lase enda sisse kõike seda kohutavat ja hirmsat, millega ta oma töös kokku puutub. Ta ei lase end selle elukutsega kaasnevast koormusest mõjutada,“ ütleb Zons.

Koormusega saab paremini toime tulla, kui end keerulisteks situatsioonideks ette valmistada ja tunnistada, et traumeerivatele sündmustele on normaalne emotsionaalselt reageerida. „Läbielatuga peab aktiivselt tegelema, mitte seda eirama,“ tõdeb Hans-Michael Zons.

Politseinike stressiallikate topp 10 1. Hea kolleegi enesetapp 2. Hea kolleegi raske vigastus

3. Enda elu ohusolek 4. Ettevalmistus relva kasutamiseks 5. Lapse vigastuse nägemine 6. Kokkupuude vägivalla all kannatanud lapsega 7. Surmateate edastamine 8. Abitustunne 9. Kehaline kallaletung 10. Teiste isikute suhtes kehalise vägivalla kasutamine

Kuidas tulla toime nn politseistressiga?

1. Valmistu koormavaks sündmuseks ette.

2. Tunnista endale, et traumeerivatele sündmustele on normaalne emotsionaalselt reageerida.

3. Tegele läbielatuga aktiivselt, mitte ära eira seda.

4. Soodusta usaldusväärset meeskonnatööd.

5. Hinda selget ülesannete jaotust.

6. Võta raske päev/sündmus kokku.

Allikas: Saksa politsei stressiallikate uuring; Hans-Michael Zons

27

TEGIJA

Motopolitseiniku Foto: Mati Tint

kas ainult hulljulgetele?

Maikuus sai PPA oma ridadesse kuus uut motopolitseinikku.

Mõni päev pärast eksamisõitu anti Lõuna prefektuuri värskele motopolitseinikule Marek Mõttusele ülesanne veeta tööpäev rattasadulas.

Kuigi vihma kallas sel päeval korralikult, olid motopolitseiniku emotsioonid päeva lõppedes lausa laes.

P

olitseiridadega liitus Marek umbes aasta tagasi ning juba toona töövestlusel tuli jutuks, et liikluspolitseinike punti oodatakse pikisilmi just neid püksikandjaid, kes oleks suviti nõus ka sadulasse istuma. „Möödaminnes mainiti, et kevadel on motopolitseinike koolitus, ja mul lõi seepeale esimest korda pea kohal lambike vilkuma – aga miks mitte!?“ kõneleb Marek.

Värske motopolitseinik nendib, et koolitus iseenesest oli täpselt nii raske, kui see olema pidi. Kui koolituse algusfaasis tuli teha jõuharjutusi mootorratta taltsutamiseks, siis ülejäänud aeg kulus sellele, kuidas n-ö ajudega ehk kaine mõistusega sõita. „Kukkumisi tuli ikka ette, aga kui kahe kõrva vahel oma „arvuti“ tööle saime, oli sõit juba märksa lihtsam ja sujuvam,“ selgitab Marek ning lisab, et ega professionaalseks ratturiks saagi, kui ei oska sõita peaga või puudub hea tagumikutunnetus, mis juhti sadulas hoiaks.

28

Huvitavaid ülesandeid koolitusel jagus. Näiteks tuli meestel end torbikutest moodustatud kastis ümber pöörata – ja kerge see ei olnud. Muretum aeg õppimise vältel ilmutas end vaid õhtuti, mil mehed rampväsinutena jalult sängi võisid vajuda. Tugev tahe saada motopolitseinikuks oli see, mis neid hommiku saabudes taas voodist tõusma virgutas. Lootust progressiks andis koolitaja ütlus, et vajaduse korral panevat ta kas või karu mootorrattaga sõitma, kui metsasaksal endal ainult selleks piisavalt tahtmist jagub.

Motopisik puges põue juba poisipõlves Juba varases poisipõlves sai selgeks, et Marekil on kange huvi kaherattaliste vastu. Nii juhtuski, et umbes ajal, mil poisiklutt aabitsa näppu sai, lisandus vara hulka ka päris isiklik esimene sääreväristaja. „Sõita ma selle võrriga siis küll ei julgenud, aga uudishimulikult uudistasin vähemasti sedagi, kas näiteks säde on,“ räägib ta. Esimesi sõidukogemusi nautis praegune motopolitseinik Marek toona rattal, mille raami sõbraga ühes kokku keevitasid ning sellele 175 cm3 Voshodi mootori peale pistsid. Ega teedel ja tänavatel säärase sõiduriistaga sõita kannatanud, aga kohalikud põllud-metsad pakkusid noorele tsiklihuvilisele sobilikke sõiduradu. Hoolimata sellest, et Marek on põnnipõlvest saati piltlikult öeldes kättpidi mootorratta leistangi küljes rippunud, sai ta ametlikult vastava kategooria loa alles 2011. aastal – paberite järgi on ta seega just kui äsjane juht.

Kuigi load käes, loobus Marek hiljaaegu oma isiklikust tsiklist arvestusega, et soetab uue ja uhkema, ent tänase seisuga ei ole ratast kusagil. Pisuke plaanimuutus olla tingitud lihtsalt asjaolust, et 12tunnine tööpäev rattasadulas ei tekitavat kuigi suurt

isu ka vabal ajal motokiivrit pähe panna. Öeldakse, et motopolitseiniku amet on ainult hulljulgetele, kuna ohtlikes olukordades tuleb kahel rattal üles võtta metsik kiirus. Motopolitseinik Marek ennast adrenaliinisõltlaseks ei pea, ent ei heitu ka olukorras, kus tõepoolest tuleb gaasi anda, muidugi mõistuse piires. Samas nendib ta, et praeguseks ette tulnud kiiretes olukordades pole aega spidomeetrit vaadata. „Politseinikul tuleb sõita tunde järgi ning mõistuse piires nii, et oleks ohutu ja eesmärk täidetud,“ tõdeb ta.

Kuigi motopolitseiniku töös on mitmesuguseid ohte, esineb ses ametis ka tunnustavaid lisaboonuseid, nagu näitsikute pilgud, mis mundris mehi, liiatigi veel mootorratta sadulas, pikalt saadavad. Tõepoolest, seda tuleb motopolitseinike töös tahes-tahtmata ette, et muidu korrakaitsjaid pelgavad õrnema soo esindajad motopolitseinikele lausa naerusädemeid kingivad.

Milleks meile politseinik tsiklil?

Kitsastes ja kiiretes oludes on mootorratas asendamatu töövahend eriti olukordades, kus tsiklitel seaduserikkujaid korrale kutsuda tuleb. Samaaegu ei erine mootorratas liiklusjärelevalves ja rikkumistele reageerimises oluliselt patrullsõidukist. Mõne aspekti märgib Marek aga küll: „Kui just külgkorviga mootorratast politsei käsutusse ei anta, puudub mul nüüdsest kõrvalistmel lihast ja luust tunnistaja. Selle tühja koha täidab küll kiivri külge kinnitatud kaamera, ent kahjuks ei oska kaamera üldmenetluses materjale vormistada, kui selleks vajadus peaks tekkima. Ja siis tuleb ikka lähedalt mõni patrull abiks kutsuda.“ Mitmest mugavusest, mida muidu ehk hinnata ei märkagi, on Marek motopolitseinikuna praeguseks puu-

TEGIJA

amet — dust tundma hakanud. „Kuuma ilmaga ihkad kliimaseadet, isegi SkyPlusi hommikuprogrammist tunnen pisut puudust,“ lausub ta mõtlikult. Triviaalsetena näida võivate puudujääkide kõrval on aga tähtsaim siiski see, et motopolitseinike kasutusse antud Hondad ja muu varustus on igati tasemel ning töö saab tehtud, mis ongi peamine.

Kuigi seadus ei kohusta tsiklimeest kandma muud peale kiivri, soovitab Marek motomeestel investeerida turvavarustusse. Kui sõiduautodes kaitsevad inimesi turvavöö, õhkpadjad, auto metalne konstruktsioon ja muu turvavarustus, siis rattur saab loota avariiolukorras pelgalt oma kogemustele, oskustele ning korralikule kaitseriietusele, mis teda kõige traagilisematest tagajärgedest säästa võivad.

Motomehel tuleks arvestada sedagi, et teised liiklejad ei ole harjunud ristmikke ületades ja ümber reastudes tsiklit nägema. Motomehel peab seega jaguma tähelepanelikkust eeskätt just sellele, kas teised liiklejad on tema saabumist märganud. Teatud puhkudel tähendab see motomehe jaoks muidugi eesõiguse loovutamist, aga selle žesti hind võib teinekord olla üüratult suur, võites kellegi elu.

Kerly Peitel Lõuna prefektuuri pressiesindaja

Fakte ja arve • Kui seni on Eesti motopolitseinikud käinud oskusi õppimas Soome kolleegide juures, siis on sellest kevadest alates motopolitseinike koolitus Eestis Laitse rallipargis ning koolitajad on meie oma inimesed.

• Esimene motokoolitus toimus aprillis-mais. Sellest võtsid osa Kaspar

Lehesmets ja Marek Mõttus Lõuna prefektuurist, Pavel Reškin ja Veiko Oskin Ida prefektuurist ning Vaiko Kivi ja Margo Päärmann Lääne prefektuurist.

• PPAs on kokku 20 motopolitseinikku: Põhja prefektuuris 4, Lõuna prefektuuris 5, Ida prefektuuris 6, Lääne prefektuuris 2 ja liiklusbüroos 3 inimest.

• Motopolitseinikke koolitasid Jaanus Mätas Ida prefektuurist ning Toomas Urva, Mirjam Männamaa ja Allan Annus liiklusbüroost.

• Motopolitseinikud tegelevad peamiselt liiklusjärelevalvega.

29

REPORTAAŽ

Laua all sünnib filmimaagia – roheline taust hakkab televaataja ekraanil elama.

Fotod: Mihkel Loide

Valgus, kaa Võtan taskust telefoni, helistan. Vastab tuttav hääl, lepime kokku, et kohtume õhtul kell 8 Maardus. Jõuan õigesse kohta plaanitust pisut hiljem, mistõttu on mul tunne, et juba on kõigega kiire.

S

ätin end vaimselt valmis, et veeta pikk öö auto tagaistmel, kuid kiiresti saab selgeks, et tundmatus olukorras ei maksa teistest sõltudes ise plaane teha. Autosse ronimise asemel hakkame hoopis politseijaoskonna nõupidamiste ruumi lauda lammutama, et teha ruumi filmitrikiks. Toa ühte seina riputab Oliver Muraveiski, kes sel korral on saatesarja Patrull toimetaja, suure rohelise lina, samal ajal kui operaator Tarmo Koit sätib üles kaamerat ja prožektoreid.

Algab intervjuu. Teemaks on eelmisel võttel salvestatu ning juhtumite edasine saatus. Jaagup-Mihkel Laats, meie patrullipaari vanem, on napisõnaline ja tõsine, üleliigset juttu tema suust ei kuule. Kõik, mida on saate jaoks vaja, saab siiski öeldud. Paari-

30

mees Dmitri Budnikov istub kaadrist väljas ning aitab meenutada.

Paarkümmend minutit hiljem vahetavad mehed kohad. Dmitri on teise tuppa unustanud oma kollase vesti, aga paarimehelt võib filmitriki jaoks laenata. Küsimused Dmitrile on täpselt samad, vastused aga grammi võrra erinevad. Mina teen pilti, operaator aga manitseb, et pildistaksin ainult siis, kui intervjueerija parasjagu küsib – katiku klõpsatus on muidu hiirvaikses ruumis liiga hästi kuulda. Dmitri pühib laubalt paberrätiga higi. Jääb seda aga mudima, mistõttu peab operaator jälle sekkuma – krabiseb liialt.

Sõidame Maardu piirile tanklasse, et võtta autole ja endale ööseks kütust.

Dmitri, nägus poiss, jääb tanklatüdrukutega lobisema ning pääseb alles siis, kui me ülejäänud oma kaubaga kassasse jõuame. Dmitri on Maardu poiss, tunneb siin ilmselt kõiki.

Esimene väljakutse Samal ajal krabiseb raadiosse esimene väljakutse, Loksale. Ühte korterisse olla tunginud kellegi joomakaaslane, keda seal näha ei taheta, kuid kes lahkuma ei soostu. Et keegi reaalselt ohus pole, sõidame vilkuriteta. See on hea, sest meie autol ju vilkureid pole ja niisama sabas kihutada ei tohi. Põik-

leme mööda Loksa auklikke tänavaid.

Kunagise poe ees hängivad valgetes dressipluusides noored, kes parasjagu ei joo ega suitseta. Tublid! Keerame ühte väiksesse tänavasse ja peatume maja ees, mis oma välimusega räägib lugu kunagisest sotsialistlikust jõukast võrdsusest. Võrdsus on küll alles, kuid kogu jõukus on kolinud maja ette autodesse. Ilmselt on sedasi mõistlik, kuna autoga saab liikuda, korter jääb aga igavesti sellesse majja, aknast paistab ikka sama vaade ning naabriteks on endiselt needsamad inimesed.

Trepikoja uks on mulle suureks üllatuseks lahti. Kas nad siis vargaid ei kardagi? Ronime trepist üles, politseinikud koputavad. Filmimehed küsivad, kas nad võivad sisse tulla ja filmida. Võivad. Avanev pilt on samaaegu täiesti ootuspärane ning ootamatu.

Kogu korter on täis absoluutselt kõike – kappide peal, all ja ilmselt ka sees on raamatud, sööginõud, laualamp, küünal, karbid, linikud; kunstlilled vaasis ja akna peal pleekimas, paksud vaibad põrandal ning seintel; ja pisut puudub, et ka laes, kuna mujale enam ei mahu. Kahetoalises korteris on kaks magamistuba, kaks elutuba, kaks kööki, kaks garderoobi, kaks söögituba ja kaks sahvrit. Esik peale kauba. Kogu see elamine on koduks vanemale naisterahvale ja tema pojale, kes parasjagu

REPORTAAŽ

Dmitri kontrollib dokumente. Kõik tükid on olemas.

Puhumisest ei pääse.

Kui vabatahtlikult nõus pole ja ära sõidad, tuleb politsei sulle järele ning aitab.

Tarmo proovib kaameraid.

Siia peale peavad mahtuma kogu öö sündmused.

amera, võte! on sunnitud magama samal kušetil, kuna tagatoas laiutab voodis kutsumata külaline. Olukord on juba ise lahenenud, politseinikud võtavad vaid mõne ütluse ning saamegi lahkuda.

Politseinikud asuvad veidi eemal tänaval juhtide joovet kontrollima. Saabub üks, teine ja kolmaski auto, kõik kenasti kainete juhtidega ning ka muul viisil korrektsed. Tarmo filmib. Ühe Opeli kõrvalistmel istunud meesterahvas pole aga vööd peale tõmmanud ning Dmitri kutsub ta politseiautosse, et pisut ohutusteemadel vestelda. Mihkel-Jaagup peatab samal ajal mööda sõitvat Volkswagenit. Väike auto sõidab vaikselt, väga vaikselt edasi, siis vajutab aga gaasi põhja ja keerab elumajade poole. Mihkel-Jaagup hüppab patrullautosse ning hõikab mikrofoni kaudu, et võttegrupp jäägu paigale, kuna turvavöö loeng peab hetkeks pooleli jääma. Kehastun ise silmapilguga võttegrupiks ja hüppan autost välja, et teist autojuhti viivuks kinni pidada ning olukorda selgitada, kuid hetkega pole mu ümber enam kedagi.

Mitukümmend tundi materjali Ega’s midagi, pean kuidagi siin võõras linnas üksi hakkama saama. Kilomeeter kõva sörki ning leiangi säh-

Täisealine juht ja tagaistmel istunud 15aastane tütarlaps puhuvad alkomeetrile suured numbrid. vivad vilkurid taas üles. Vahepeal oli selgunud, et kui Volkswageni juht oleks peatunud ja vabatahtlikult alkomeetrisse puhunud, oleks ta pidanud ehk mõne minuti ootama, kuni „jääknähud“ hajuvad. Nüüd tuleb tal aga võtta ette teekond Maardusse.

Filmitiim sõidab kannatlikult 90-ga sabas, Tarmo vaatab sülearvuti ekraanilt GPSi abil, kuidas vahemaa meie ja politseiauto vahel tohutu kiirusega kasvab. Kohale jõuame siis, kui kõik mõõtmistoimingud on juba tehtud ja põgeneja kambris. Mihkel-Jaagup täidab veel paberid, millega hommikul kohtuniku ette minna, ning saamegi uuesti liikuma.

Kruiisime mööda öiseid külateid.

Kõik magavad, isegi kasse ei liigu.

Ees autos räägivad Dmitri ja MihkelJaagup sellest, kuidas Dmitri Loksal põgenema kippunud autojuhi jalust maha niitis, olles ise veel pooleldi autos. Tarmo kuulab, vaatab kella ja kirjutab midagi kladesse – pärast on kel-

laaja järgi lihtsam huvitavamaid hetki üles leida. Kuna ühe võttekorraga salvestub mitukümmend tundi materjali nii pildis kui ka helis ning mitme kaamera ja mikrofoni kaudu, tulebki kõik olulisemad kohad kohe kirja panna.

Meie ees keerab kõrvalteele üksik Opel. Otsustame tagasi pöörata ja järele sõita, kuid juba tuleb sedasama kõrvalteed pidi vana valge BMW, rahvast täis. Opel ununeb. Valgest sõidumasinast valgub välja väike kamp noori: osa alaealised, osa mitte, kuid kõik kergemas või pisut kangemas joobes. Täisealine juht ja tagaistmel istunud 15aastane tütarlaps puhuvad alkomeetrile suured numbrid ning nad pannakse politseimasinasse. Algab sõit Maardusse, et joove ka tõendusliku alkomeetriga fikseerida. Sõita on üle 50 kilomeetri, sabas püsida on võimatu.

Maardu jaoskonna ette jõudes ootavad Dmitri ja Mihkel-Jaagup meid juba uksel. Tarmol ja Oliveril jääb ainult patrullautost kaamerad maha monteerida, et salvestatud materjal koos märkmekaustikuga monteerija töölauale toimetada. Tarmo jõuab veel Mihkel-Jaagupilt küsida, miks just BMW-le järele mindi. Vastus on lühike ning aimatavgi: „Vaist ei petnud.“ Mihkel Loide PPA pressiesindaja

31

MEISTRIKLASS

Teine päev viis võistlejad kanuudega Väikesele Emajõele, mille kallastel tuli noppida kontrollpunkte. Fotol Lääne prefektuuri võiduvõistkond Heiki Mäemurd, Tarmo Visnapuu ja Malle Vilinurm

Fotod: Liina Pissarev, Avo Kubi, Romet Niilus

Piirivalvurite ponnistused Valgamaal Tänavustel piirivalvevaldkonna kutsemeisterlikkuse võistlustel võttis napi, kuid veenva võidu Lääne prefektuuri I võistkond koosseisus Heiki Mäemurd, Tarmo Visnapuu ja Malle Vilinurm.

T

änavused piirivalvevaldkonna kutsemeisterlikkuse võistlused pühendati Eesti kutselise piirivalve loojale kindralmajor Ants Kurvitsale, kelle sünnist möödus 14. mail 125 aastat. Just 14. mail pärast võistkondade ja kohtunike rivistust ning Eesti Vabariigi hümni kõlamist avas piirivalvekolonel Tõnu Hunt Val-

32

gamaal kaua oodatud võistlused. Tõsi on, et kui möödunud aastal, mil eelmistest võistlustest oli möödunud tervelt viis aastat, seisis avamisel rivis 11 võistkonda, siis tänavu oli võistkondade arv vähenenud üheksale. Ei usu kuidagi, et piirivalvurite soov võistelda oleks vähenenud, kuid ilmselt on oma jälje jätnud isikkoosseisu pidev vähenemine ja suurenev töökoormus.

Rivis oli Ida ja Lõuna prefektuurist kummastki kolm võistkonda, Läänest kaks ning Põhja prefektuurist ainult üks võistkond. Teades aga, kui palju Põhja prefektuuri piirivalvebüroo juht sellegi võistkonna koostamiseks pingutas, siis tänu talle selle eest.

Võistluste korraldustoimkonna juht, Lõuna prefektuuri piirivalvebüroo piiriturvalisuse talituse juht piirivalvekolonelleitnant Toivo Liider oli võistluste korraldamiseks koondanud tegusa ja hästi toimiva meeskonna, kes oli koostanud huvitava, head füüsilist etteval-

mistust ning erialateadmisi nõudva võistlusprogrammi. Kokku oli võimalik punkte koguda seitsmel alal, millest mitu sisaldas kombineeritud ülesandeid.

Esimese päeva nael Väärteomenetluse ülesandes asusid võistkonnad lahendama kaasust, mis oli seotud piirirežiimi rikkumisega piiripunktis. Võistkondade korraldatud menetluse juures hindasid ala kohtunikud menetlustoimingute järjekorda ja korrektsust, määratud rikkumise kvalifikatsiooni ning rikutud õigusnormi õigsust. Peale selle arvestati süüteokirjelduse täpsust. Selle ala parim oli Lääne I võistkond. Esimese päeva naelaks kujunes paadiharjutus, kus toimkond pidi veekogult aja peale kaldale toimetama kannatanu ning hiljem näitama esmaabi osutamise oskusi. Selles harjutuses oli edukaim Põhja võistkond.

Tõrvatilgaks meepotti oli aga järgmisel

MEISTRIKLASS

Esmaabioskused jätsid tuntavalt soovida.

päeval kohtunikult kuuldud tõsiasi, et esmaabioskused jätsid soovida peaaegu kõigil võistkondadel. See on otsene signaal koolitusega tegelevatele ametnikele, et lisaks arvuti- või kombeõpetuse algkursusele vajavad piiril teenivad ametnikud ka esmaabikoolitust.

Piirikontrolli ülesande lahendamine, kus edukas oli Lõuna II võistkond, tähendas I astme kontrolli näilises piiripunktis ning erilisi raskusi ühelegi võistkonnale ei tekitanud. Sedasama ei saa öelda aga maismaapiiri harjutuse kohta. Piiri lähistel liikus autoga ohtlik kurjategija, toimkonnal oli teada isegi auto mark, värv ja numbrimärk. Üllatuslikult polnud kurjamist jälgegi, otsitavas sõidukis oli kena noor daam, kelle olek, viisakas käitumine ja sorav vene keel ka kogenud piirivalvurid kohmetuks tegid. Põues olnud püstolist me laialt ei räägi … Igatahes väga vajalik kogemus. Ida II võistkond on ilmselt sääraste kenade daamidega ennegi kohtunud, nemad said maksimaalsed 15 punkti. Testi lahendamisel pikemalt ei peatu, võistlejad olid rõõmsad, et Peipsi järves elavaid kalaliike üle lugema ei pidanud. Maksimumpunktid läksid taas Lääne võistkonnale.

Võistluste teise päeva pealelõuna viis võistlejad jälle veele. Kanuudega liiguti mööda Väikest Emajõge allavoolu, noppides samal ajal nii ühelt kui ka teiselt kaldalt kontrollpunkte.

Kaldal tuli lahendada lisaülesanne ning seejärel läksid mängu vastupidavus ja kaarditundmine maastikul.

Teise alavõidu sai Lõuna II võistkond ning oli ilmselt mõtetes üldvõitu pühitsemas. Kui ainult seda viimase päeva laskmist poleks olnud!

Laskevõistlusel tuli tabada viit eri kaugusel olevat märki.

Laskevõistluse peakorraldajad olid piirivalvevanemkonstaabel Meeli Kass, vanempiirivalvur Toomas Palumaa ja piirivalvekapten Rain Kuus.

Kuna tegemist oli kogu ürituse ohtlikema alaga (erinevad laskekohad, liikumine laskevalmis relvaga jms), võis piirivalvekolonelleitnant Toivo Liideri rahulolu näha alles pärast viimase võistleja viimast lasku, kui püstol turvaliselt kabuuri pisteti. Laskevõistlus oli ülipõnev. Galiliga tuli tabada viit eri kaugusel olevat märki, mis tabamuse korral kenasti pikali vajusid (ei saa jätta märkimata, et see oli Toomas Palumaa kätetöö ning jäi meistri pärandusena Lõuna valmidusüksusele).

Ka püstoliharjutus oli ette valmistatud piirivalvurite politseilisi ülesandeid arvestades. Laskmise taset näitas tõsiasi, et „pantvang” peale laskeharjutust ikka „elus” oli.

Laskmine maksis esikoha Nagu öeldud, maksis ebaõnnestumine laskmises Lõuna II võistkonnale esikoha, mille sai igati teenitult Lääne I võistkond koosseisus piirivalvevanemkonstaabel Heiki Mäemurd, piirivalvevanemkonstaabel Tarmo Visnapuu ja piirivalvevanemkonstaabel Malle Vilinurm. II koha saanud Lõuna II võistkond oli koosseisus piirivalveülemkonstaabel Aimar Alaver, piirivalvevanemkonstaabel Edgar Paul ja piirivalvekonstaabel Eva Nessler.

Tubli kolmanda kohaga üllatas Põhja ainuke võistkond, kuhu kuulusid piirivalveülemkonstaabel Kalju Kuuseste, piirivalveülemkonstaabel Heigo Pihlak ja piirivalvevanemkonstaabel Kris-

tiina Vahersalu. Viimase võistluspäeva pärastlõunal toimunud autasustamisel andsid auhindu kätte Lõuna prefektuuri prefekt politseikolonelleitnant Tarmo Kohv ja piirivalvebüroo juht piirivalvekolonel Tõnu Reinup. Parimad pärjati medalite ja diplomitega, karikad anti üldkokkuvõttes 1.–3. koha saanud võistkondadele.

Kokkuvõtteks võib öelda, et üritus täitis taas oma ülesande. Kutsemeisterlikkuse võistlus oli, on ja jääb piirivalvuritele üheks oma oskuste ja teadmiste kontrolliks, kus selgitatakse parimad ning nähakse vajakajäämisi ettevalmistuses. Ärevaks teeb siiski tõsiasi, et neljast prefektuurist kaks ei suutnud juhendiga kinnitatud võistkondade arvu välja panna. Kas tõesti on prefektuuridele määratud ülesannete mahu ja selle täitmiseks vajalike inimeste suhe jõudnud piirini, kus isegi paari ametniku teenistusest eemalolek nõuab juhtidelt mustkunstniku osavust, et tagada Euroopa Liidu piiride turvalisus oma üksuse vastutusalal?

Arne Sirel PPA piirivalveosakonna koordinatsioonitalituse juhtivpiiriametnik

Tulemused I koht – Lääne prefektuuri I võistkond koosseisus Heiki Mäemurd, Tarmo Visnapuu ja Malle Vilinurm II koht – Lõuna prefektuuri II võistkond koosseisus Aimar Alaver, Edgar Paul ja Eva Nessler III koht – Põhja prefektuuri võistkond koosseisus Kalju Kuuseste, Heigo Pihlak ja Kristiina Vahersalu

33

VÕÕRSIL

Fotod: Dmitri Rudakov

Tere tulemast Türkmenistani Ühes maailma suletumas riigis Türkmenistanis ei ole IT-kuritegevus veel pead tõstnud, kuid infotehnoloogia arendamise ja vabamalt leviva interneti valguses on see pelgalt aja küsimus. Türkmenistani õiguskaitseasutustele käis küberkuritegevuse trendidest rääkimas keskkriminaalpolitsei kriminaalteabe büroo ametnik Dmitri Rudakov.

T

asuta kütus, marmorist hooned, peegelsiledad teed, olematu kuritegevus ja isikukultuse vähendamine Kuidas said pakkumise minna aprilli alguses Türkmenistani rääkima IT-kuritegevusest?

Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) Ashgabati esindus saatis kutse esi-

34

neda rahapesu vastu võitlemise seminaril esialgu rahapesu andmebüroole, kuid kuna nemad ei saanud minna, siis pakkusid nad seda võimalust minule. Esindusest küsiti, mida ma oskaksin neile rääkida, mis on seotud rahapesuga. Pakkusin IT-kuritegevust, mis on otseselt seotud rahapesuga.

Pidasin viis loengut, iga loeng kestis poolteist tundi. Kuulajaid oli erinevatest riigiasutustest, põhiliselt olid esindatud kõik riigi õiguskaitseorganid. Kuulajaskond oli tegelikult väga hea, kuulati tähelepanelikult, pandi hoolega kirja ning mõeldi kaasa. Mitmel korral tekkis huvitav diskussioon.

Päris ABCst ma pihta hakkama ei pidanud. Rääkisin neile, mis on praegu levinuimad IT-kuriteod ja kuidas töötavad skeemid, nt phishing.

Kas Türkmenistanis pannakse küberkuritegusid toime?

Ma ei usu, et praegu veel pannakse. Kui otsustatakse, et internet saab vabamalt ja odavamalt levima hakata, siis hakkavad küllap nemadki sellega kokku puutuma.

Milline on üleüldse Türkmenistani infotehnoloogiline tase?

Arvutid on neil olemas ja need on nüüdisaegsed, aga neid on üsna vähe.

Interneti kiirus on umbes selline, nagu meil kümme aastat tagasi oli. On üks internetipakkuja. Midagi säärast nagu meil siin, et põhimõtteliselt igal pool on WIFI, ei ole. Kesklinnas ei ole

Türkmenistani eelmine president Nijazov lasi püstitada pealinna ausamba, mille tipus on tema enda kuldkuju, mis pöörleb mootori abil ja vaatab alati päikese poole. Praegu on ausammas äärelinna uues elamurajoonis, kus elavad peamiselt ametnikud.

VÕÕRSIL

Praegune president Berdõmuhhamedov on lubanud isikukultust vähendada, kuid tema pilte võib näha paljudes kohtades.

Kriminaalteabe büroo ametnik Dmitri Rudakov

samuti WIFI võrku. Samas on olemas kohalik 3G võrk, aga see ei aktsepteeri välismaa SIM-kaarte, välismaalane ei saa enda mobiiliga seal suurt midagi teha, kui hädaabikõned välja jätta.

Eks see on nende jaoks suhteliselt uus asi. Nende praegune president Gurbangulõ Berdõmuhhamedov on aga öelnud, et infotehnoloogiat ja internetti peab arendama. Kui seal riigis president midagi ütleb, siis on see põhimõtteliselt seadus ning kõik nii ka teevad. Võib eeldada, et viie–kuue aasta pärast on igaühel n-ö internet taskus. Mina sain internetti kasutada OSCE keskuses ja enda hotellis.

Kas nad tsenseerivad ka internetti, piiravad ligipääsu?

Seda ma ei oska öelda. Aga näiteks seda, mis internetis kirjutatakse, justkui oleks Google kinni keeratud, ei ole. Mina sain kõike kasutada.

Mis muljed sul Türkmenistanist kohapeal tekkisid?

Muljed olid väga huvitavad. Esialgu arvasin, et tegemist on suvalise KeskAasia riigiga, kus tänavatel sõidavad autode asemel hobused ning on suhteliselt räpane. Aga ei, kohapeal selgus hoopis midagi muud. Ashgabatis on peaaegu kõik majad uued, palju on marmorist ehitisi. Nende esimene president Saparmurat Nijazov olevat öelnud, et kõik majad peavad olema marmorist. Väljapaistvad metallosad on kõik kuldsed või

Pealinnas on kõik uus ja ilus, aga tänavad on tühjad.

Nagu oleks Hollywoodi stuudios võte lõppenud, aga dekoratsioonid alles jäänud. vähemalt kulla imitatsiooniga. Ashgabatis on kõik uus ja ilus. Linn on puhas ja tänapäevane. Teed on nagu peegel, meie omadega ei kannata võrreldagi.

Aga tänavad on tühjad. Inglise kolleeg tõi tabava võrdluse – nagu oleks Hollywoodi stuudios võte lõppenud, inimesed on juba läinud, aga dekoratsioonid on alles jäänud.

Küsisin OSCE autojuhilt, palju neil kütus maksab. Ta ei saanud algul küsimusest arugi. Riik annab igale autoomanikule pooleks aastaks 720 liitrit kütust tasuta. Varem, kui kütuse eest tuli maksta, siis maksis klaas vett 400 manatit, aga liiter kütust 500 manatit, st terve paagi täitmiseks läks vähem kui 2 dollarit. Praegu pidi olema 720 liitrit tasuta ning kütust nad eriti ei osta. Üldiselt võtavad kõik asutused ja ettevõtted vastu ka dollareid.

Veel üks kentsakas asi seal riigis on see, et musta autoga sõita ei tohi. Selle eest on ette nähtud väga suur trahv või jäetakse lubadest ilma. Sõidetakse

põhiliselt Vene autode või Toyotadega. Üliõpilased ei tohi ööklubides käia. Kui nad vahele jäävad, siis eksmatrikuleeritakse ülikoolist. Riik on väga huvitav.

Kui inimestel on võimalus, soovitan kindlasti tutvuma ja vaatama minna.

Kas sa enne Türkmenistani sõitmist olid kursis sellega, et riiki valitses pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist autokraatlikult Saparmurat Nijazov 25 aastat ning et tegemist on ühe maailma kinnisema riigiga Põhja-Korea ja Birma kõrval?

Muidugi lugesin enne sinna minekut internetist selle maa kohta. Mõtlesin, et kohapeal tuleb lihtsalt ettevaatlik olla ning järgida neid reegleid, mis riigis kehtivad. Minu ülesanne oli rääkida neile IT-kuritegevusest, mitte arutada valitsevat poliitilist olukorda.

Otsustasin, et ma ei hakka neil teemadel kellegagi diskuteerima.

Riigis on niivõrd range kord, et sa võid piltlikult öeldes jätta enda rahakoti kuhugi pargipingile ning paari päeva pärast tulla ja selle sealt ära võtta. Suurtes linnades kuritegevust põhimõtteliselt ei ole või on see väga marginaalne.

Kas kuritegevust reaalselt ei ole või lihtsalt näidatakse seda nii?

Reaalselt ei ole. Kesklinnas seisavad näiteks politseinikud ja sõjaväelased nii tihedalt, et neil on omavahel

35

VÕÕRSIL

Turg Türkmenistani pealinnas

silmside. Suitsetada ega juua tänaval ei tohi, selle eest on suured trahvid. Ja kui midagi ei tohi, siis seda ei tehtagi; seda järgitakse ning reeglitest kinnipidamist jälgitakse.

See on tüüpiline diktatuuririigile.

Võib-olla tõesti. Samas rääkisid inimesed, et esimese presidendi Nijazovi ajal olid neil tänavatel narkomaanid.

Aga praegune president Berdõmuhhamedov tegi n-ö asjad korda. Umbes poole aastaga olid narkomaanid tänavatelt kadunud. Mulle meenub üks veidi kentsakas seik sellelt seminarilt. Seal tegi rahapesuettekande üks Ühendkuningriigi ametnik, kes rääkis, et sageli saabki rahapesu alguse narkoärist. Selle peale pakkusid türkmeenid, et nemad võivad inglasi õpetada, kuidas sellest probleemist vabaneda, kuivõrd nemad on narkootikumidevastases võitluses väga edukad olnud. Ühendkuningriigi ametnik keeldus sellest pakkumisest viisakalt.

Kas sulle määrati saatja või said üksi ringi liikuda?

Saatjat ei olnud, sain päris üksinda ringi vaadata. Võisin minna, kuhu tahtsin. Üks selline vahejuhtum oli, et tahtsin Ministrite Kabinetist pilti teha. Ma ei jõudnud seda veel teha, kui minu juurde tuli üks sõdur ja ütles, et siin ei tohi pildistada. Ma ütlesin, et selge, ei tee. Siis tahtis ta minu fotoaparaati enda kätte võtta, aga ma ei olnud sellega nõus. Näitasin talle, et ei jõudnud veel pilti teha. Ta sai aru, et olen turist, ja küsis, kust ma pärit olen.

Kuuldes, et Eestist, küsis ta, kus see

36

asub. Selgitasin, et põhjas. Selle peale ta loobus edasistest ekstsessidest, ütles vaid, et siin ei tohi pildistada.

Järgmine kord, kui tahtsin mõnest majast pilti teha, läksin ja küsisin lähedalseisva sõduri või politseiniku käest, kas tohib pildistada. Mõtlesin, et kui mina tulen nendele külla nende riiki ja neil on siin selline kord, siis mina ei hakka neid õpetama, vaid aktsepteerin neil kehtivat

Fakte Türkmenistani kohta Pealinn: Ashgabat (Ašhabad) Rahvaarv: 5 miljonit Riigikeel: turkmeeni Riigikord: vabariik, autoritaarne presidendivõim väikeste välismõjudega (Freedom House on paigutanud Türkmenistani maailma kõige ebademokraatlikumate riikide sekka) Naaberriigid: Afganistan, Iraan, Usbekistan, Kasahstan Rahaühik: manat Pindala: 488 100 km² Kliima: subtroopiline kõrb Loodusvarad: nafta, gaas, väävel, sool Religioon: 89% rahvastikust islamiusulised, 9% õigeusklikud Töötus: 60% rahvastikust Kaitsekulutused: 3,4% SKPst (2005. aasta andmed) Interneti kasutajaid 1000 elaniku kohta: 8 (2004. aasta andmed)

Allikad: Välisministeerium, Wikipedia, CIA The World Factbook

korda. Kuigi sellest oli natuke kahju, sest kõige ilusamaid hooneid, nagu presidendipalee, ei tohtinud pildistada.

Mõne aasta eest kirjutati, et endine diktaator Nijazov, kõigi türkmeenide isa, lasi endale Ashgabati keskväljakule hiiglasliku kuldse kuju püstitada, mis vaatab alati päikese poole. Kas see kuju on endiselt alles?

Jah, kuju on alles, kuid see ei asu enam kesklinnas, vaid on teisaldatud äärelinna uude elamurajooni. Seal pidi tavaline korter olema neljatoaline ja umbes 200 m2 suurune. Need korterid on mõeldud ametnikele, politseinikele ning sõjaväelastele. Korteri hind on umbes 10 000 dollarit, enamikku neist on doteerinud riik.

On teada, et Nijazovi ajal valitses riigis täielik isikukultus. Väidetavalt tema kirjutatud raamatut „Ruhnama“ pidid lapsed koolis lugema ning peast teadma ja see oli võrdsustatud koraaniga, siis seesama kuju ning veel palju teisi veidrusi. Kas praeguse presidendi Berdõmuhhamedovi puhul saame ka rääkida isikukultusest?

Praegu päris nii ei ole. Räägitakse, et Berdõmuhhamedov üritab juhikultust vähendada. Mingisugust Berdõmuhhamedovi monumenti seal ei ole, küll on tema pildid paljudes kohtades. Ka ajalehe esiküljel on alati presidendi portree ja pool lehte koosneb kirjeldustest, mida president teinud on, kus ta käinud ja kellega kohtunud on jne.

Kaarel Kuusk keskkriminaalpolitsei pressiesindaja

Fotod Kaja Ventsel ja Reelika Riimand

MEISTRIKLASS

Kriminaalpolitseinike

tihe rebimine

tõi kaitsepolitseinikud esirinda Juuni alguses Läänemaal Tuksi spordikeskuses peetud kriminaalpolitsei kuuendatel kutsevõistlustel tõestasid kolleegid kaitsepolitseist, et Tallinnas Toompuiesteel asuvas majas töötavad oma ala parimad.

V

õistlustulle asunud üheksa tiimi seast osavaimaks tunnistatud Kaitsepolitseiameti töötajatele pakkusid tugevat konkurentsi Lõuna ja Lääne prefektuuri esindajad.

Viimasega jäi kaitsepolitseinikel kokkuvõttes pelgalt punktine vahe. Pärnu võistkonda kuulunud Marge Kera,

Parimateks krimkahuntideks tunnistati Kaitsepolitseiameti võistkond.

37

MEISTRIKLASS

Hetki võistlustelt: sündmuskohavaatlus, kinnipidamine ja vigursõit

Nigolas Saarnak ja Nils Sempelson viisid koju hõbedased diplomid; Lõuna JRP kooslus Piret Raudmets, Randy Haidak ja Jaak Kamber näitasid taset ning tulid teenitult kolmandale kohale.

Naiste arvestuses kuulus tänavu esikoht Marge Kerale Lääne prefektuurist, teine oli Krista Kimber keskkriminaalpolitseist ning kolmas Laura Soome Maksu- ja Tolliametist. Meestest näitas end parimast küljest KAPO töötaja, järgnesid Kristjan Haugas ja Andri Kingumets Maksu- ja Tolliametist.

Et tänavuste kriminaalpolitsei kutsevõistluste korraldajad, Põhja prefektuuri politseinikud, puutuvad päevast päeva kokku erisuguste keeruliste ülesannetega, oli võistluste tase väga kõrge.

Paljud osalenud iseloomustasid ettetulnud katsumusi sõnadega „keeruline“, „raske“ jms. Kuid nagu ütlesid korraldajad ise, hea krimkahunt ületab ka kõige keerulisemad takistused edukalt.

Ohaka baari seltskond tekitas suurimat peavalu

Võistluse üheks tipphetkeks oli n-ö Ohaka baari juhtum, kus pätikamba ühe liikmena astus üles Põhja prefekt Elmar Vaher.

38

Nagu on saanud tavaks, algas tänavunegi kutsevõistlus teadmiste testiga, kus tuli soovitatavalt õigeid vastuseid anda oma valdkonda käsitlevatele õigusaktidest pärit küsimustele. Tunnike pausi ja kosutav lõuna peetud, algas päeva peaala – kriporetk, mis koosnes üheksast alapunktist, üks põnevam kui teine, mõni isegi nii keeruline, et ka kõige kangemad täistulemuseni ei jõudnud. Üheksa ala sisse mahtusid sündmuskohavaatlus, läbiotsimine, kinnipidamine, n-ö Aliase mäng ja harjutus tähelepanelikkusele, vanglast saadetud kinnipeetava kirja dešifreerimine, töö kuriteoinfot sisaldava allikaga, esmaabi andmine ja võltsarvete tuvastamine; samuti vigursõit jalgrattal ning õhkrelvast laskmine.

Kuna osa praktilisi harjutusi oli üles ehitatud reaalsetele, politseitöös ettetulnud sündmustele, pidid need ka võimalikult tõetruud välja paistma. Selleks etendasid meie head kolleegid kolmes punktis – esmaabis, kinnipidamises ja kuriteoinfot sisaldava allika kindlakstegemises – päris toreda vaatemängu.

Parajaks pähkliks osutus just viimane ülesanne, milles sajaprotsendilist edu ei saavutanud ükski võistkond, isegi KAPO mitte. Legendi järgi tuli juhtimiskeskusesse Ohaka-nimelisest baarist kõne mehelt, kes väitis, et teab infot

MEISTRIKLASS

III koha pani kinni Lõuna prefektuuri võistkond JRP koosseisus Piret Raudmets, Randy Haidak ja Jaak Kamber.

II kohale tuli Lääne prefektuuri Pärnu võistkond koosseisus Marge Kera, Nigolas Saarnak ja Nils Sempelson.

võimaliku tapmise kohta. Kuna tal telefoni polnud ning vestluse lõpus ei olnud enam sugugi kindel, kas ja mida ta veel rääkida tahab, oli politseinike roll esmalt tuvastada baaris purjutava kolme mehe seast kõne tegija ning saada tapmise kohta võimalikult palju infot. Sõu oli äge, paraku ükski tiim õiget infot kätt ei saanud ning maksimumpunktid jäid saavutamata. Ülesande lahendasid edukamalt kaitsepolitseinikud, kes tuvastasid kõne teinud mehe.

Ohaka baari sündmuse lahendamist pidas üheks huvitavamaks alaks enamik võistlustest osavõtnuid. Eks oma rolli mängis siin värvikas seltskond, kes pätikampa matkis – Valmar Pappel Põhja majandustalitusest, Viktor Koršunov varavastaste kuritegude talitusest ning Põhja prefekt Elmar Vaher, kes nautis silmnähtavalt oma ligi kuuetunnilist etteastet.

Sotsiaalne läbikäimine tugevdab koostööd Teadagi ei õnnestu ükski üritus suurepärase seltskonna ja mõnusa äraolemiseta. Arvestades, et seegi kord olid kutsevõistlused ning kriminaalpolitsei suvepäevad kaks ühes, pakkus avar Tuksi spordikompleks erinevaid sportlikke vaba aja veetmise võimalusi. Näiteks said nii võistlejad kui ka pealtvaatajad võtta mõõtu kuulivesti viskamises ja pidada võrkpallilahinguid. Palli sai põrgatada korvpalliväljakul, võtta leili saunas ning keerutada muusika saatel jalga diskosaalis.

Kutsevõistluste peakohtuniku ja

Peavõistluse kõrval võeti mõõtu kuulivesti viskamises.

Tulemused Võistkondlikus arvestuses I koht – Kaitsepolitseiamet II koht – Lääne prefektuuri Pärnu võistkond (Marge Kera, Nigolas Saarnak ja Nils Sempelson) III koht – Lõuna prefektuuri tiim JRP (Piret Raudmets, Randy Haidak ja Jaak Kamber) Naiste individuaalarvestuses I koht – Marge Kera (Lääne prefektuuri Pärnu võistkond) II koht – Krista Kimber (keskkriminaalpolitsei) III koht – Laura Soome (Maksu- ja Tolliamet) Meeste individuaalarvestuses I koht – KAPO esindaja II koht – Kristjan Haugas (Maksuja Tolliamet) III koht – Andri Kingumets (Maksu- ja Tolliamet)

ürituse ühe eestvedaja, Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juhi Priit Pärkna meelest on kutsevõistluste korraldamisel oma kindel eesmärk: selgitada välja osavaim kriminaalpolitseinik. Tema hinnangul näitab ka praktika, et elust enesest võetud ülesanded annavad selleks igati hea ülevaate. „Kutsevõistlused on kahtlemata jätkusuutlik ja meeldiv traditsioon. See ühendab meie ametnikke ning lisab motivatsiooni enda pidevaks täiendamiseks ja proovile panekuks.“ Samuti tõdeb ta, et partnerite, nagu Kaitsepolitseiameti ning Maksu- ja Tolliameti ametnike kaasamine ja nende asutuste tööspetsiifikast lähtuvalt ülesannetesse lisatud punktid annavad võistlusaladele veidi laiust ning on seega heaks boonuseks, rääkimata koostöö parandamisest. Siiski lisab politseijuht vihje selle kohta, mil moel saavutada võistlustel võimalikult hea tulemus: „Oluline on tiimitöö.

Sündmuse efektiivseks lahendamiseks on vaja tasemel kriminalisti, jälitaja ning uurija koostööd. Seega on igati mõistlik komplekteerida võistkond kriminaalbüroo erinevate üksuste liikmetest, mitte jääda ühe talituse piiresse.“ Et nii korraldajad kui ka osalejad kiitsid selleaastase kriminaalpolitseinike kutsemeisterlikkuse võistluse heaks, jääb oodata hea taseme hoidmist ka järgnevatel aastatel. Lõuna rahvas, näidake, mida on teil tulevastele parimatele kriminaalpolitseinikele pakkuda! Kohtumiseni Lõuna-Eestis!

Helen Uldrich Põhja prefektuuri pressiesindaja

39

HÄDAABINUMBER

110 ja 112 Foto: Marit Liik

professionaalid said kokku

2014. aasta lõpuks minnakse üle ühisele hädaabinumbrile 112. Esimestena alustasid 110 ja 112 kõnede menetlemist ühises töösaalis Häirekeskuse Ida-Eesti keskuse ning Ida prefektuuri juhtimiskeskuse töötajad.

H

äirekeskuse Ida-Eesti keskuse ja Ida prefektuuri juhtimiskeskuse töötajad alustasid 112 ja 110 kõnede menetlemist Jõhvi uue maja ühises töösaalis 12. aprillil kell 10.10.

Esimene kõne, mis kujunes proovikiviks, tehti kell 10.32. Tegemist oli parkimiskorralduse rikkumisega Jõhvi linnas, kuid sündmuskohale saadetud patrull rikkumist ei tuvastanud. Esimesi kogemusi 110 kõnede töötlemise algusest ning ühises töösaalis töötamisest jagavad Tarmo Kütt ja Pille Parvits Ida prefektuuri juhtimiskeskusest ning Rannel Silov Häirekeskuse Ida-Eesti keskusest.

Pille Parvitsa sõnul on esimesed muljed ühisest töösaalist positiivsed. „Praegu sujub 110 kõnede töötlemine hästi.

Oleme politsei poolelt kogu aeg päästekorraldajate jaoks olemas ning valmis vajaduse korral kohe aitama,“ räägib Pille. Ta selgitab, et 110 ja 112 kõnede

Politsei juhtimiskeskuse ja Häirekeskuse töötajad alustasid 112 ning 110 kõnede ühist menetlemist Jõhvi uues politsei ja pääste ühishoones.

40

töötlemine on veidi erinev, mis tuleneb süsteemide erinevusest. „Kui 112 kõnedele vastates on abiks küsimustikud, siis 110 puhul on praeguseks olemas juhendküsimused, mis kergendavad kõnetöötluse alustamist. Kuid sündmuse kohta kogu info kättesaamiseks tuleb olla loov ning ise peab kohapeal nuputama, mida ja miks küsida,“ ütleb Pille.

110 kõnede töötluse võttis Häirekeskuse Ida-Eesti keskus üle juba 1. märtsil. Kuna uude ühisesse töösaali koliti alles aprilli teisel nädalal, siis töötasid päästekorraldajad alguses kahes töösaalis korraga. Ranneli sõnul oli märtsikuu päästekorraldajatele raske, sest nii töökoha kui ka tööga oli vaja harjuda. „Märtsi algul käisin ise iga töötajaga esimene päev kaasas, vaatasime üle töökohapõhiselt kõik vajalikud programmid, näitasin juhtimiskeskuse ruume ning proovisin ini-

mesi julgustada ja motiveerida. Tänu juhtimiskeskuse töötajate mõistvale ja toetavale suhtumisele möödus see periood kenasti,“ tõdeb Rannel.

Lihvitud „nurgad“ Enne ühisesse töösaali kolimist läbisid juhtimiskeskuse ja Häirekeskuse töötajad erinevaid koolitusi, sh 110 kõnetöötluse täienduskoolituse ning meeskonnatöö koolituse. Pille meelest olid need koolitused väga vajalikud ja neid võiks soovitada teistelegi ühinevatele piirkondadele. „Inimesed on vaja enne kokku viia ja tekitada võimalus üksteist tundma õppida nii tööalaselt kui ka isiklikult.

Tööalaselt ainult telefoni teel suheldes tekib ikka pingekohti. Iga inimene teeb ju oma tööd lähtuvalt oma asutuse töö spetsiifikast ja kõik soovivad teha seda hästi.

Kuid just selle spetsiifika mittetundmine

HÄDAABINUMBER

tekitabki tööalaselt suheldes pingeid. Kui inimesed saavad omavahel silmast silma suhelda, siis saab ka oma tööst rääkides neid murekohti leevendada. Arvatakse ju küll, et me elame ühes piirkonnas ja küllap me ikka üksteist tunneme, aga tegelikult see nii ei ole. Töötatakse Jõhvis, kuid nii juhtimiskeskuse kui ka Häirekeskuse töötajad tulevad tööle väga erinevatest kohtadest Ida- ja Lääne-Virumaalt,“ kõneleb Pille.

Rannel lisab, et teised ühinevad keskused võiksid planeerida koolitusi ühise meeskonna loomiseks veidi lähemale ühises töösaalis töölehakkamisele. Ida-Eestis jäi kolimise pideva edasilükkumise tõttu koolituste ja ühises töösaalis töölehakkamise vahele liialt pikk aeg. Ranneli arvates oleks teistel keskustel kasu sellestki, kui inimesed saaksid töötada töösaalis mõne vahetuse nn töövarjudena.

Nii Pille, Rannel kui ka Tarmo tunnistavad, et hädaabinumbrite ühinemisega kaasnesid hirmud ja kõhklused. „Kuna 110 ja 112 menetlejate töö spetsiifika on erinev, siis ei osatud koostööd ette kujutada. Inimestel oli hirm, kas teine pool saab politseitöö spetsiifikast aru. Aga hirm kadus koolituste vältel. Kui inimesed tunnetavad, et teisel pool on toetavad ja positiivse suhtumisega inimesed, siis hirmud kaovad,“ meenutab Pille ettevalmistusperioodi algusaega.

Rohkem aega tausta uurimiseks Tarmo Küti väitel on Jõhvi ühise töösaali ülesanne tuua esile ühise töökesk-

konna plussid ja miinused, millest on järgmistele keskustele kasu. Ühises töösaalis töötamise positiivse küljena nimetab ta asjaolu, et ressursihaldajatel on patrullidele reageerimiseks edastatavate juhtumite tausta uurimiseks rohkem aega ja ressurssi kui varem.

Pille toob näite elust enesest, kuidas ühine tööruum kiirendas abi väljasaatmist. Tallinna-Narva maanteel Toila vallas toimus liiklusõnnetus, kus sõiduauto kaldus vastassuunavööndisse ning põrkas kokku vastutuleva veokiga. Hädaabikõne tegi veoautojuht, kes edastas liiklusõnnetuse info numbrile 110. Ta ütles, et toimus avarii ning keegi sai vist viga. Seepeale kõne katkes. Kohe andis 110 kõne vastuvõtja kannatanuga liiklusõnnetuse toimumise info edasi nii politsei, pääste kui ka kiirabi ressursihaldurile. Nii oli võimalik anda ühel ajal väljasõidukorraldus kõigile korraga.

Ranneli sõnul said ühises töösaalis kokku kaks poolt, kes on oma valdkonnas väga heal tasemel professionaalid. Nüüd suurenevad nii juhtimiskeskuse kui ka Häirekeskuse töötajate teadmised märgatavalt ning tõuseb sündmuste lahendamise oskuste tase peale 110 ja 112 kõnedele vastajate ka ressursihalduritel. See parandab omakorda sündmuste lahendamise kvaliteeti.

Marit Liik Ida prefektuuri pressiesindaja Edvi Freiberg Häirekeskuse kommunikatsioonijuht

Ühine hädaabinumber 112

Numbreid 110 ja 112 on Eestis kasutatud üle 10 aasta, kuid ikkagi on abivajajail raske otsustada, kummalt numbrilt kõige kiiremini just konkreetse sündmuse korral abi saab. Näiteks inimvigastusteta liiklusõnnetuse korral ei vajata kiirabi ja 112-le justkui helistama ei peaks, ent kui sama õnnetuse tõttu on maha valgunud õli, on päästjaid vaja.

Need nüansid ei jää tavakodanikule meelde. Tihti on helistajadki nii endast väljas, et ei suudagi kahe numbri vahel valida ega otsuseid langetada. Nõnda tulebki sageli tavalise plekimõlkimise teade 112-le ning raskete tagajärgedega avarii teade 110-le. Seega oleks abisaamine kiirem, kui helistajad ei peaks valima kriisiolukorras mitme numbri vahel ja mõlema asutuse töösaalidel poleks vaja üksteist toimunud sündmustest teavitada. Siseministeeriumi tellitud uuringus „Hädaabikõnede teenindamise rahulolu uuring 2008“ arvas 85% küsitletuist, et politsei, päästeteenistus, kiirabi ja merepääste peaksid olema kättesaadavad ühelt telefoninumbrilt.

Häirekeskuse Ida-Eesti keskus alustas politseivaldkonna hädaabiteadete vastuvõtmist hädaabinumbrilt 110 1. märtsil. Häirekeskuse Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti keskus alustavad politseivaldkonna hädaabiteadete vastuvõtmist 1. märtsil 2013 ning Häirekeskuse Lääne-Eesti keskus 1. märtsil 2014. Ühisele hädaabinumbrile 112 minnakse üle 2014. aasta lõpuks. Ülemineku järel tuleb helistada hädaabinumbrile 112 nii politsei, päästjate kui ka kiirabi kutsumiseks.

41

HARIDUS

Magis Foto: Nelli Pello

annab Sisejulgeoleku magistriõppe võludest ja valudest räägivad esimese lennu vilistlased, Politsei- ja Piirivalveameti töötajad Grete Grentsmann, Maarja Vesi, Jaanus Breivel, Martin Mõtus ja Alar Ridamäe.

S

Kriminaaltulu tuvastamise büroo vanemuurija Grete Grentsmanni sõnul avardas sisejulgeoleku magistriõppes õppimine suuresti silmaringi ja andis mõistmise, kuidas on sisejulgeolekuvaldkond Eestis korraldatud.

42

isekaitseakadeemias on kahe aastaga võimalik omandada sisejulgeoleku magistrikraad, et katta uute teadmistega kõik need sisejulgeolekuvaldkonnad, kus asjakohased organisatsioonid tänapäeval kõige enam tuge vajavad. Õpe on praktilise suunitlusega ja individuaalse õppekava järgi on võimalik spetsialiseeruda kas pääste-, politsei- või üldisematele julgeolekuteemadele.

Sisejulgeoleku magistriõpe on rahvusvaheliselt akrediteeritud ning õppejõud on tippspetsialistid – eksperdid nii Eestist kui ka partnerasutustest kogu Euroopast.

Inglise keelt karta ei tasu, sest lektorid kõnelevad lihtsas inglise keeles ja väikene järeleaitamine on alati võimalik.

Kuna sel sügisel alustab sisejulgeoleku magistriprogrammis juba neljas lend, siis anname sõna magistrantidele endile.

Oma kogemustest ning mõtetest räägivad Politsei- ja Pii-

HARIDUS

strikraad suure pildi rivalveametis töötavad esimese lennu vilistlased Grete Grentsmann, Maarja Vesi, Jaanus Breivel, Martin Mõtus ja Alar Ridamäe.

Miks valisite meie magistriõppe?

Grete Grentsmann: Kuivõrd mulle

oli juba pikemat aega huvi pakkunud kriminaalpoliitika ning julgeolekutemaatika, siis leidsin õppekavaga tutvudes sealt hulga huvitavaid ja erialaseid aineid. Eriti sümpatiseeris see, et õppekava oli rahvusvaheline ning väga laiahaardeline, hõlmates kõiki sisejulgeolekuvaldkondi.

Maarja Vesi: Uus ja huvitav tundus tol hetkel ning kuna töötasin sisejulgeoleku valdkonnas, siis mõtlesin, et miks mitte.

Jaanus Breivel: Sisejulgeoleku magistri kraad annab hea ja suure pildi.

Piirivalves väärtustati tol ajal seda, et juhid on magistrikraadiga, ning see oli üks tõukemoment.

Kuidas kujunes magistriõppesse sisseelamine ning rühmaga sulandumine?

Grete: Elasin sisse sujuvalt. Kogu rühm oli kokkuhoidev ja abivalmis, millele aitasid väga palju kaasa kohesed rühmatööd loengutes, mis nõudsid suhtlemist ja kaasamõtlemist.

Maarja: Ei mäleta, et oleks olnud sisseelamisraskusi. Meil oli ääretult tore ja ühtehoidev kursus, kus polnud õppida ainult õppejõududelt, vaid ka kaasüliõpilastelt. Olid ju siia kogunenud oma ala asjatundjad.

otsida. Näiteks rühmatööd. Alati oli hea, et igaüks vaatab selle oma kõige pädevama poole pealt üle ja nii saab töö mitmekesisem. Kindlasti on suur väärtus ka suhetel, mis tekkisid – head suhted tulevad alati kasuks.

Kuidas tulite toime töö, õppimise ja uue elukorraldusega?

Grete: Tuleb tunnistada, et algus oli raske, kuid kui osata oma aega planeerida ning olla ise piisavalt kohusetundlik, siis ei tohiks see probleemiks kujuneda.

Maarja: Natukene rohkem planeerimist nõudis. Minu jaoks olid rasked just laupäevased kooliskäimised. Aga samas olid ained põnevad ja kursusekaaslased toredad ning seega läksin alati hea meelega. Kui juba koolis olin, siis ei tundunud võimalikki, et võiks kuskil mujal olla.

Kas osaliselt inglise keeles õppimine oli raske ja kuidas arenes keeleoskus selle aja jooksul?

Grete: Ingliskeelsed loengud olid hea vaheldus tavatundidele ning laiendasid keeleoskust. Viimast mitte niivõrd õppejõudude kuulamisega, kuivõrd koduseid töid tehes ja lugedes, mis tulid suuresti kasuks magistritöö koostamisel, kus tuli kasutada ingliskeelseid allikaid.

Maarja: Minul läks kergelt, kuna ainult mõningad õppematerjalid olid inglise keeles. Välislektorite loengutesse sattusin harva, kuid needki polnud keerulised.

Kui palju tunnetasite selle väärtust, et erinevad sisejulgeolekuvaldkonnad õpivad koos?

Kas õpingute ajal tekkis mõni ahhaa-efekt või mõni uus idee?

Jaanus: Õppimine sisejulgeoleku ma-

mõnda asja hoopis teie nurga alt nägema või avastasin mõne valdkonna kohta uut infot, millest enne aimugi polnud. Nüüd saan sealt enda töös ka

gistriõppes meenutab nagu peaministri ametit – sa ei tunne küll kõiki valdkondi, kuid tead, kust võimalikku lahendit

Maarja: Mulle meeldis, et õppisin

Tule õppima!

Tule Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku magistriõppesse! Dokumente võetakse vastu kuni 5. juulini. Avaldust on võimalik esitada infoportaali www.sais.ee kaudu. Tutvu õppekava ja sisseastumistingimustega www.sisekaitse.ee/sisejulgeolekumagistriope/.

paralleele tõmmata. Maailmavaade avardub ning see on minu jaoks tõeline väärtus.

Kuidas maksite õppemaksu? Kas see oli raske?

Grete: Väga hea oli, et õppemaksu sai maksta osade kaupa. Õppemaksu summa oli samuti mõistlik.

Maarja: Raha tuli kindlasti paremini planeerida, kuid võrreldes teiste magistriõppe tasudega leidsin, et mul ei ole millegi üle kurta.

Mida on magistriõpe teile andnud?

Grete: Eelkõige avardas õppimi-

ne väga suuresti silmaringi ja andis mõistmise, kuidas on sisejulgeolekuvaldkond Eestis korraldatud. Oli hea võimalus tööalaselt liikuda terves sisejulgeolekuvaldkonnas, kuhu ma nüüd ka jõudnud olen. Loomulikult andis õppimine palju uusi valdkondlikke tutvusi. Mulle jääb meelde kokkuhoidev ja toetav kursus koos kõigi õppejõududega, kes suhtusid meisse positiivsuse ja austusega.

Martin Mõtus: Tegelikult on õppimine täis erinevaid katsumusi. Positiivne on kõigi nende saavutuste kogemine, et teed neid töid, töötad läbi meeletus mahus kirjandust ja siis on jälle tehtud.

Alar Ridamäe: Paar korda olen end avastanud mingil koosviibimisel, kus ma mõtlen, et milleks me raiskame selleks aega, et kas te koolis siis ei olnud.

Siis vaatan, et jah, nad ei olnudki ju seal koolis.

Martin: On andnud väljendusoskust ja julgust oma mõtteid väljendada. On tunne, et ma võin sõna võtta.

Ulvi Uulmaa-Margus SKA sisejulgeoleku magistriprogrammijuht Shvea Järvet SKA sisejulgeoleku instituudi juhataja

43

KOOSTÖÖ

2008.–2010. aasta arengukoostöö projekt keskendus Georgiale: Georgia politseinike arvutipõhine individuaalõpe võltsitud dokumentide tuvastamiseks, praktika Rustavi lähedal ning praktilise töö tulemusena avastatud varastatud Mercedes-Benz Prantsusmaalt.

Piirivalveva Fotod: Heigo Vija

arengukoostöö viis Eesti Schengeni õigusruumiga ühinemisel laiapõhjalise projektiga Georgiale, Moldovale ja Ukrainale alguse saanud piirivalvevaldkonna idasuunaline arengukoostöö on edukalt toiminud viis aastat. Kolmandate riikide sisejulgeolekut tagavate ametkondade abistamise tagamaid ja tulemuslikkust tutvustas Radarile piirivalveosakonna kolmandate riikidega koostöö talituse juht Heigo Vija.

N

üüdseks on PPA piirivalvevaldkond ellu viinud kolm mahukat, peamiselt dokumentide kontrollile ning varastatud sõidukitega salakaubitsemise ja nende transiidi vastasele võitlusele suunatud arengukoostöö projekti. Neist esimene vältas aastail 2007–2008

44

ning hõlmas Georgia, Moldova ja Ukraina abistamist, järgmine keskendus aastail 2008–2010 Georgiale ning viimased kaks aastat on arenguabi andmise fookuses olnud Ukraina õiguskaitseteenistused. Ukrainas keskendusid Eesti piirivalvurid peamiselt kohaliku siseministeeriumi

alluvuses olevate kohtuekspertide toetamisele. „Arengukoostöö pole kunagi ühepoolne, vaid abisaaja ja abiandja ehk doonori vahel arenev pidev protsess, milles oluline roll on mõlema poole ekspertidel,“ räägib Heigo Vija, kelle sõnul on kohapealseteks kontaktisiku-

KOOSTÖÖ

kui laiapõhjalisse, kuid läbimõtlemata projekti paigutatud kümme korda suurem summa. Seega on kõige tähtsam leida koht või valdkond, mis tõepoolest abi vajab.“

Varuvariant tagataskus

aldkonna aastat

teks Interpoli rahvuslikes keskbüroodes töötavad politseiohvitserid ning eksperdid kriminaalpolitseist ja piirivalvest. „Eksperte valitakse teadmiste ja oskuste põhjal, mitte selle järgi, mis asutuses keegi neist töötab. Praktilise arengukoostöö seisukohast on tähtis, et abivajavates riikides oleksid kontaktisikuteks inimesed, kes on oma valdkonna spetsialistid ning kellel on lisaks laialdasi sidemeid. See tagab, et asjad sujuvad kavakohaselt, et abi saamiseks korraldatakse kõik abivajajapoolsed vajalikud tegevused ning lahendatakse ettetulevad võimalikud kiireloomulised küsimused. Teisisõnu – arenguabi sihtriigis on tarvis leida inimesi, kes teavad inimesi.“

Abi osutamise aluseks on abisaaja taotlus ning abi vajadus peab olema konkretiseeritud. Enne abistamise või vastava projekti kirjutamise juurde asumist tuleb doonorriigil alati seirata sihtriigi kohalikke olusid, sest pahatihti võib abi taotleja soovide nimekiri väga kardinaalselt erineda reaalsetest vajadustest. Samuti võib doonorriigi esindajatel olla sootuks erinev ettekujutus sihtriigis valitsevast olukorrast. „Eesti arengukoostööd võib iseloomustada kui paindlikku instrumenti, mis on võimaldanud abivajaja jaoks leida parimad lahendused,“ märgib Vija. „Tihti on näiteks õigesse kohta investeeritud tuhat eurot lõppkokkuvõtteks palju suurema väärtusega

Hoolimata arengukoostöö teinekord peensusteni paikapandud tegevuskavast tasub alati tagataskus hoida varuvarianti ehk ootamatute kulude katmise vahendeid, mida pole otseselt tegevusse planeeritud, kuid mida on võimalik katta kas projekti omafinantseeringust või mõnest muust allikast.

Tihti annab säärane ettenägelikkus tulemusele rohkem kaalu ning tõstab doonori mainet enam kui paljud pikaajalised mahukad projektid.

Näiteks võib tuua Moldova politsei, kus viis aastat tagasi oli terve riigi peale ainult üks töökoht, arvuti ja andmeside lahendus, mille kaudu sai teha rahvusvahelisi kriminaalteabe päringuid. Infovahetuse probleemi oli pikka aega teadvustatud kõikvõimalikele ELi ametnikele, kes alati igakülgset abi lubasid, kuid asju sellegipoolest liikuma ei saanud. Saades aru, mida kolleegidel tõesti tarvis läheb, lahendas Eesti küsimuse käigu pealt. „Tegelikult oligi tarvis ainult Eestis poodi minna, vastav andmeside dekodeerija osta, see Moldova politsei esindajale üle anda ning maksma läks see kõik pelgalt paar tuhat Eesti krooni,“ meenutab Vija.

Kahjuks tuleb tema hinnangul nentida, et mahukad doonorprogrammid on abisaajad kohati ära hellitanud.

Vahel ei oska aga abisaajad doonorite antud abi iseseisvalt rakendada. „Teisest küljest on erinevates riikides teatav seltskond ametnikke, kes visiitidel jagavad kahel käel logodega pastakaid ja kruuse ning annavad suuri lubadusi, mida hiljem ei täideta. Niisugune teguviis kahjustab doonororganisatsioonide üldist mainet,“ lausub Vija.

Tema hinnangul on Eesti arengukoostöö märgatavalt lähendanud projektides osalenud erinevate riikide politsei ja piirivalve eksperte. „Kuid tõele au andes oleme ka meie, tuginedes arengukoostöö projektide elluviimisel saadud kogemustele, õppinud saavutama häid tulemusi ka väiksemate vahenditega.“ Urmo Kohv PPA pressiesindaja

45

Eelmises Radaris alustasime Saksa lambakoera Derko kasvamise jälgimist patrullkoeraks. Kuuenädalasena teenistusse asunud Derko on nüüd juba kuuekuune ning läbinud jälje- ja kuulekuskoolituse.

Koolipingist väljakutsele Treeningu kõrval jääb Derkol ja Nitrol aega puhata ning mürada.

46

Fotod: Mari Riina Rist, Delfi, erakogu

DERKO

DERKO

Derko

Siiri Kereme ja Derko ning Tarmo Nukka ja Nitro

üks õhtu luuret ja prooviti erinevaid vahendeid. Alguses oli poomilkõnd vaevaline. Koera õnnestus poomile meelitada, kuid siis jäi ta lamama ega kavatsenud edasi liikuda. Ei ahvatlenud teda ka laiali jagatud viineritükikesed. „Ja nii me seal olime – koer lamas poomil, mina passisin kõrval. Otsustasin, et ei anna järele, ükskord peab ta ju liikuma hakkama,“ räägib Siiri. Umbes 15 minuti pärast sai koer hirmust võitu, tõusis püsti, sõi imekiirelt viinerid ära ja laskus. Teine takistus, mis tegi osa noori koeri tõrksaks, oli toru läbimine. „Meil läks koolis sedavõrd lihtsamalt, sest kodus kasutasin mängu ajal kaevutorusid. Alguses istus ka Derko lihtsalt torus ja vaatas teiselt poolt otsa,“ naerab Siiri. Jäljeajamise ning kuulekuse kõrval õpiti ka taktikalisi harjutusi, nagu nurkade ja uste kontroll.

Kui koolis tehti eri kohtades jäljeõpet, siis tehakse seda ka iga päev patrullis käies. Jalgsipatrulli ajal leiavad koerajuhid linnas mitmesuguseid paiku, kus koeri õpetada. Kord tegi Siiri koos paarimehega maavalitsuse ees koera jaoks murule jalatsijäljed ning pani neisse toitu, kui järsku tuli majast maavalitsuse haldusdirektor ja küsis, kas on mingi probleem. Ta arvas, et politseinikud koristavad linnas prügi, ning lubas koristusfirma välja kutsuda. Samuti astuvad koerajuhtidele ligi linnainimesed, kes tunnevad huvi, mida nad teevad, poetavad hea sõna ning soovivad edu.

Koerapatrull mõjub linnas eriti hästi alaealistele, keda on õhtusel ajal linna peal üha vähem ringi kolamas. Jalgsipatrullil ongi sageli preventiivne külg, sest politseinikke nähes hoitakse ära õigusrikkumisi. Koos koertega pääseb kohtadesse, kuhu autos oleva patrullpolitseiniku silm ei küündi. Volbriööl kontrolliti mitut seltskonda ja tabati kaks alkoholi tarvitanud alaealist.

Päevast päeva õpitud teadmisi hakkab Derko kasutama igapäevaelus.

Oma ristsed sai Derko ühel hommikul vahetuse alguses, kui tuli väljakutse Tapa linna, kus ühte eramajja oli öösel sisse murtud ning vargus toime pandud. Koerale oli see esimene reaalne juhtum, kus tal tuli jälg üles võtta.

Muraste politsei- ja piirivalvekolledžis läbiti esimesed koolitunnid.

M

ai üllatab kuumakraadidega ja õues on tavatult soe – üle kahekümne kraadi. Rakvere politseimaja hoovis tuleb vastu Siiri Kereme ning tema paarimees Tarmo Nukka, kellel on seljataga jalgsipatrull oma koerte Derko ja Nitroga. Paari tunni vältel kõndisid nad linna vahel mitu kilomeetrit, nii et kõigil on nahk märg.

Derkol sõna otseses mõttes, sest pargis lubas Siiri koeral end tiigis jahutada.

Siiri ja Derko kohanevad taas igapäevarütmiga, sest vahepeal oldi kaks nädalat Murastes politsei- ja piirivalvekolledži teenistuskoerte koolituskeskuses, kus lõppes kevadine teenistuskoerte koolitus. Kui möödunud korral koolis oldi, osales Siiri loengutes, kus ta sai üldteadmisi ja oskusi patrullkoera hooldamisest ning teenistuses kasutamisest. Pisike Derko oli pigem pealtvaataja, sest kahekuusena ei osanud ta harjutusi veel kaasa teha. Nüüd, kui Derko on juba viiekuune, toimus koolitamine täies mahus paika pandud päevaplaani alusel. Hommikul kell üheksa algasid tunnid, mis kestsid õhtul kella viieni. Põhirõhk oli jäljekoolitusel, kus prooviti eri keskkondi, nagu põllud ja linnatänavad, sest koer peab suutma jälge üles võtta erinevates pinnastes, olgu selleks rohi või kruus.

Kogu tegevust jälgis kõrvalt instruktor, kes jagas õpetussõnu ja näpunäiteid ning andis kohe tagasisidet koera kaasatöötamise kohta.

Poomid, torud ja viinerid Teine osa koolitusest oli kuulekus, kus koer peab käskluste järgi kuuletuma täielikult perenaisele. Põhilised tegevused on kõrvalkõnd koos istumise ja lamamisega, koerajuhist eemal olles peab koer käsu peale liikuma ning koerajuhi juurde tulema. Kooli staadionil on koera kuulekuse arendamiseks mitmesugused vahendid, nagu poomid, rõngad, tõkked, torud jne. Derkoga tehti enne

Oskab ise ust avada Koduse eluga on Derko hästi kohanenud. Isegi nii hästi, et oskab ise maja ust avada. Ükskord tegi Siiri ettevalmistust jäljeõppeks, märkis sammusid maha ja pani toitu jälje sisse, kui kuulis selja taga nohinat. Derko oli majast välja saanud, astus perenaisega ühte sammu ning sõi oma krõbinad kerge vaevaga ära.

Kuigi koer on pere liige, on tal teatud asjad majas keelatud. Näiteks ei luba Siiri mitte mingil juhul koeral diivanile magama pugeda. Kes koeraomanik on, see teab, et kui lubad endale ühe korra reeglit rikkuda, siis pead hiljem ise kahetsema. Kord kutsus Siiri ema koera diivanile enda juurde kaissu. Kui Siiri tuppa tuli ja hakkas kurjalt koera põrandale käskima, ei lugenud tema sõnad midagi – Derko tegi näo, nagu ei saaks ta mitte midagi aru. Muidu kuulab ta sõna juba päris hästi. Raske on siis, kui instinktid välja löövad, eriti peab see paika ringijooksvate külakasside kohta. Siis ei suuda Derko kuidagi paigale jääda, kuid enamasti tuleb ta perenaise käskluse peale tagasi.

Siiri ja Derko on koos väga suure osa oma ajast. Perenaine võtab koera kaasa ka väljasõitudele ja külaskäikudele, sest see aitab Derkol kohaneda uute lõhnade ning inimestega. Loomulikult hoolitseb Siiri sellegi eest, et koerale jääb treeningu kõrval aega niisama puhata ja mürada. „Mis seal salata, koer on mulle nii tähtis, et üritan teda igal võimalusel oma tegemistesse ja käimistesse kaasa planeerida,“ lausub Siiri.

Mari Riina Rist Ida prefektuuri pressiesindaja

47

SCHENGEN

Fotod: Jaan Rõõmus

Hindajad käisid muu hulgas mere- ja lennupääste koordinatsioonikeskuses JRCC Tallinn, reisisadamas ja piirivalveosakonnas.

Esimesed muljed merepiiri hindamisest K 10.–13. mail hinnati Euroopa Liidu Schengeni hindamismissiooni programmi kohaselt Eesti merepiiri. See on esimene etapp aastail 2012–2013 Eestis tehtavast Schengeni hindamisest. Merepiiri hindamine kulges kavakohaselt ning korralduspoolt tõstsid eksperdid esile kui parimat praktikat.

48

õik struktuuriüksused olid hindamiseks korralikult valmistunud. Strateegilisel tasandil olid meie esitlused lühidad, konkreetsed ja piisavalt ülevaatlikud, pälvides hindajate tunnustuse. Ekspertidele jättis hea mulje meie arendussuundade esiletoomine, nagu näiteks Schengeni kompensatsioonimeetmete käsiraamatu ja korrakaitsepolitseinikele mõeldud taskumeelespea esitlemine, mis annab piiratud ressursi juures võimaluse kaasata teiste valdkondade personali. Suurt huvi pakkus uue multifunktsionaalse reostustõrjelaeva soetamise projekt, uue valvetehnika paigaldamine ja olemasoleva arendamine idapiiril jms.

Hästi toimisid eelnev programmide korrigeerimine ning Läti ja Leedu koostööpartnerite kaasamine, hindamise ajal hindajate esitatud küsimuste

operatiivne edastamine koostööpartneritele ning kõigil tasanditel toiminud meeskonnatöö. Kahtlemata avaldas hindajatele muljet Vene Föderatsiooni piiriesindaja kaasamine hindamisse Ida-Virumaal, mis näitas piiriülese koostöö toimimist.

Siiski tuleb hindamistel alati arvestada inimestega, kes kriitilisel hetkel teinekord alt võivad vedada. Ka seekord olid meie ametnikud paaril korral passiivsed, vastates hindajate küsimustele ning kirjeldades oma igapäevast tegevust. Kohati võis see tuleneda kergest keelebarjäärist – piirivalvuritele regulaarselt korraldatud võõrkeelekoolitused katkesid 2010. aastal ning on praegu alles taastumisjärgus – või mõttetust hirmust eksamineerija ees. Siit mõni mõte järgmisteks hindamisteks. Kui võimalik, tuleb

SCHENGEN

piirivalvurite isikkoosseisu. Eksperte huvitasid ka erialased täienduskoolitused ja nende tihedus ning juhtimiskoolituste ja konkreetsemalt Frontexi koolitusvõimaluste kasutamine.

Lõppkokkuvõtteks võib hindamisest saadud esialgsete muljete ja kogemustega rahule jääda. Hankisime piisavalt uusi õppetunde, saime rohkesti positiivseid emotsioone ning kuhjaga kinnitust sellele, mida olime seni õigeks ja vajalikuks pidanud. Kogetust saame teha palju vajalikke järeldusi, et tõhustada merepiiri kontrolli ja valvamist, korraldada teenistust efektiivsemalt ning valmistuda uuteks hindamisteks.

Kindlasti võime järgmisele, juba juuli alguses toimuvale õhupiiri hindamisele rahulikuma südamega ning kindlama meelega vastu minna. Tänan kõiki piirivalvureid ja kolleege, kes lõppenud hindamistega ning hindajate vastuvõtmisega seotud olid. Suur tänu kõigile, kes andsid oma professionaalse panuse hindamise ettevalmistamisse.

Tõnu Hunt peadirektori asetäitja piirivalve alal

Mis on Schengeni hindamine?

hindamiste ajaks esitlusi tegema panna esinemiskogemustega ametnikud/ praktikud, sest ettevalmistus on kõigil heal tasemel, kuid vajaka jääb oskusest vabalt esineda. Samuti tuleks näidatavad hindamiskohad enne hindajate saabumist põhjalikult üle vaadata. Öelduga seonduvalt tahan kiita eriti Muuga kordonit, kus oli tehtud parim eeltöö hindajate vastuvõtuks.

Hindajaid huvitas detailsus Rahvusvahelise ekspertgrupi hindajaid huvitas kõigis küsimustes eelkõige detailsus: kuidas ja mille alusel meie piirivalvurid kordonis või piiripunktis toimetavad, teenistusjuhendite sisu, nende kättesaadavus ja õige teema kiire leidmine. Tähelepanu pöörati eri-

nevate andmebaaside ja teenistusprogrammide valdamisele ning oskusele leida netist vajalikke seadusandlikke dokumente ja regulatsioone. Loomulikult huvitas hindajaid ka see, kuidas on korraldatud koostöö struktuuriüksuste vahel ning kuidas ja mis plaanide alusel tegutsetakse erandolukordades ning võimalike erijuhtumite puhul. Piirivalvevaldkonna juhtide ettevalmistatud esitlustega edasiantud strateegilise taseme võtsid hindajad teadmiseks, kuid selle reaalset toimimist kontrolliti põhjalikult struktuuriüksuste teenistuskohtadel. Teisisõnu – kõike, mida juhid esimesel hindamispäeval soravalt rääkisid, kõrvutati teisel päeval alluvate reaalsete oskuste ja tegevusega.

Personali kohta uuriti, kas ja kuidas on teenistuse intensiivsuse suurenemise korral võimalik suurendada

• Hindamisega kontrollitakse, kas Schengeni liikmesriigid on kohaldanud Schengeni õigustikku õigesti.

Samuti on eesmärk säilitada liikmesriikide vastastikust usaldust, et suudetaks tulemuslikult kohaldada kaasnevaid meetmeid, mis võimaldavad luua sisepiirideta ala.

• Hindamisi korraldatakse liikmesriikides iga viie aasta järel. Esimene hindamine oli Eestis 2006.–2007. aastal, kui Eesti oli kandidaatriik ja valmistus liituma Schengeni ruumiga. 2012.–2013. aasta hindamised toimuvad korraga kolmes Balti riigis.

• Hindajad on ELi nõukogu ja komisjoni esindajad ning erinevate liikmesriikide eksperdid koostöös hinnatava riigi esindajatega.

• Hindamisajad: välispiir – merepiir 06.–13.05.12, õhupiir 01.– 07.07.12, maismaapiir 2013; andmekaitse 14.–20.10.12; politseikoostöö 11.–17.11.12; SIS/SIRENE ja VISA 2013.

• Vaata lisa siseveebi Schengeni rubriigist ppa-siseveeb.polsise/schengen.

49

PIIRIVALVEPÄEV

Paneeldiskussioonidel arutleti infovahetuse, piirikontrolli tuleviku, ühisoperatsioonide korraldamise ja välispiiri halduse tähenduse üle.

Euroopa piirivalvepäev Fotod: Urmo Kohv

keskendus tulevikuarengule 24. mail Varssavis tähistatud Euroopa piirivalvepäev tipnes murdelisi tulevikuteemasid kajastanud debattidega rahvusvahelisel konverentsil ning esitletava nüüdisaegse tehnika viimase sõnaga näitusel.

E

uroopa piirivalvekogukonna jaoks tähtsaid teemasid – infovahetus, piirikontroll tulevikus ja selle eetilised printsiibid, ühisoperatsioonide korraldamine ning välispiiri halduse tähendus laiemalt – arutati konverentsi viies teemaplokis, mille üle väitlesid paneeldiskussioonidel elavalt migratsiooni- ja piirihalduse eksperdid.

50

Keskse teemana piirikontrolli tulevikuvisioone käsitlevates debattides „Gates or Bridges?“ ja „Smart Borders“ kõlama jäänud mõtete kohaselt kaob piiride valves traditsiooniline tandem „mees koeraga“ pääsmatult minevikku. Teenistusliku romantika ja inimkeskse piirihalduse hääbumine ning selle asendamine täppistehnikaga teenib omakorda suurema turvalisuse

Konverentsil esitleti erinevaid automaatse piirikontrolli seadmeid, mis tulevad varsti ka Tallinna lennujaama.

ning kiirema ja mugavama piiriületuse huve. See ei tähenda, et piirihaldusega seotud inimeste arv drastiliselt väheneks – inimesed hakkavad pidevalt paiknema kogu loodava e-piirivalve süsteemi keskmes.

Tehnoloogia areneb tänapäeval kiiremini kui paljud ette kujutavad ning seega võivad Smart Borders olla rakendatavad juba lähemas tulevikus.

Esmatähtsaks saab inimeste vaba liikumine ja mugav piiriületus, mida piirivalve on võimeline jälgima ilma protsessi sekkumata. Piirivalve isikkoosseis liigub küll piirijoonest eemale, kuid jälgib, profileerib ja reageerib vajaduse korral, püsides pidevalt keskpunktis. Piiriületajate profileerimise kõrval jääb inimeste ülesandeks ka

PIIRIVALVEPÄEV

Eesti boksis tervitas külastajaid Diana Dubas piirivalveosakonna Euroopa Liiduga koostöö talitusest.

vaatlus- ja kontrollsüsteemide pidev täiustamine ning õppimine kiiremini ja tõhusamalt reageerima võimalikele rikkumistele.

Igapäevatöö muutub täpsemaks ja kergemaks Smart Borders'ite eduka rakendamise puhul hakkavad liikmesriikide piirivalved senisest täpsemalt märkama ja aru saama, mis nende ja koostööpartnerite vastutusalas toimub, ning on vajaduse korral võimelised sekkuma minimaalse jõukulu ja paremini väljaarvestatud tehnilise ressursiga. Ehk teisisõnu – piirivalvuri igapäevatöö muutub täpsemaks ja kergemaks, piirivalvurite haridus ning oskused aga mitmekülgsemaks ja professionaalsemaks.

Erinevate juhtprojektide, biomeetriliste kontrollsüsteemide ja e-passide juurutamise kaudu üle-euroopaliselt käivitatav e-piirivalve muudab senisest veelgi tähtsamaks infovahetusega seonduva. Iga liikmesriik peab püsima kiiresti ja pidevalt muutuva reaalsuse tõttu kontekstis, haldama tervikpilti ning mitte langema isolatsiooni. Fookus on võimalik suunata spetsiifikale, vahetatava info visualiseerimine muudab lihtsamaks suhtluse, väljasõpetatud isikkooseis on aga kõige võti.

Tänapäeva infovahetusega seonduvad probleemid on paljuski tingitud eri kultuuridest ja rahvuslikest iseärasustest Euroopa piirivalvekogukonnas. ELi välispiiril tehtava operatiivkoostöö Euroopa agentuuri (Frontex) loomine on palju takistusi koostööks juba eos kõrvaldanud, kuid vajadus

Oma väljapanekuga oli esindatud ka OÜ Defendec, kes toodab meie kagupiiri valves tõhusalt toimivat Smartdeci süsteemi. Fotol firmajuht Jaanus Tamm

paremini mõista ja arvestada erinevusi ei ole kuhugi kadunud. Praegu liikmesriikides välispiiri valveks ja infovahetuseks rakendatavate eri strateegiate puhul tuleb jälgida, et üks strateegia ei nulliks teist, ning vahetada üksnes sellist infot, mis on vastastikku kasulik. Strateegiate ühtlustamine ja infovahetuses ühtsele tasandile jõudmine nõuab aga tugevat poliitilist tahet ning tehnilist võimekust.

Ekspertide tasandil peaks alustama kõige elementaarsemast kommunikatsioonist – rääkimisest teise inimesega, et seejärel liikuda konkreetsele tehnilisele tasandile. Väljakäidud ideede kohaselt tuleks igal liikmesriigil esiteks teha selgeks, milline info on kasulik ja mida vajatakse, teiseks luua tulevikuvisioon eelneva baasil ning kolmandaks arendada loodud visiooni koostöös teiste liikmesriikidega, seejärel aga panna kokku tulevikupilt vähemalt kümmekonna aasta peale.

Frontex töötab välja inimõiguste strateegiaga Tavapärase piirikontrolli asendamine varjatud jälgimisega toob loomulikult päevakorda inimõigustest kinnipidamise küsimuse. Seda on Frontex juba ette näinud, töötades välja agentuuri inimõiguste strateegia ning luues oma struktuuris inimõiguste ametniku ametikoha. Konkursi selle täitmiseks on agentuur ka välja kuulutanud ning kandideerimine lõppes maikuuga.

Euroopa piirivalvepäeva raames esitleti ning anti liikmesriikidele üle Frontexi koostatud piirivalvurite koolitamise tuumikõppekava, mida

nüüdsest on kohustatud rakendama kõik liikmesriigid, ning kuulutati välja piirivalvealase fotokonkursi võitja.

Tänavuse tiitli pälvis Poola piirivalveametnik Jaroslaw Wtorkiewicz fotoga Poola ja Ukraina piirivalvetoimkonna ühisvaatlusest.

Omajagu põnevust pakkusid korraldatud ulatuslik tehnikanäitus ning liikmesriikide piirivalveinstitutsioonide esitlused. Väljapanekuil oli Euroopa ettevõtete parimate saavutuste seas esindatud ka Eestis toodetud ja meie kagupiiri valves tõhusalt toimiv ning ökonoomne Smartdeci süsteem, lisaks esitleti ja demonstreeriti erinevaid automaatse piirikontrolli seadmeid ning suures valikus nüüdisaegset vaatlus- ja kontrolltehnikat.

Varssavis Wojska Polskiego konverentsikeskuses peetud üritusel osales ligi 550 inimest ning peale piirivalveametkondade esinesid esitluste ja väljapanekutega paljude riiklike ja rahvusvaheliste institutsioonide ning erafirmade esindajad. Eestist osalesid piirivalvepäeval Politsei- ja Piirivalveameti, Siseministeeriumi ning Sisekaitseakadeemia esindajad, teiste seas PPA peadirektori asetäitja piirivalve alal Tõnu Hunt, piirivalvealase koostöö büroo juht Helen Neider- Veerme, merevalvebüroo juht Allan Oksmann jt.

Euroopa piirivalvepäeva korraldab Frontex igal aastal maikuu teisel poolel. Ürituse korraldamisega esitletakse Euroopa piirivalveorganisatsioonide ühtsust koos võimalusega jagada omavahel kogemusi ja parimat praktikat.

Urmo Kohv PPA pressiesindaja

51

ORKESTER

Fotod: Heiti Kruusmaa ja Kaur Ilves

Ork

kutsub su 8. juulil kl 19 7 Linna Muusikafestival Ida-Virumaal, Sillam채e linnatreppidel politsei- ja piirivalveorkester, Gerli Padar ning Uku Suviste. Dirigent Hando P천ldm채e

Orkestri kontsertide ja tegemiste kohta leiad infot orkestri kodulehelt www.ppaorkester.ee

52

ORKESTER

kester

uvekontsertidele!

13. juulil Tallinna Merepäevad, reisisadama laval kl 14.00 laste- ja noorteprogramm kl 16.00 Tallinna Sadama orkester kl 17.00 Ungari tantsuansambel kl 18.00 politsei- ja piirivalveorkester & folkansambel RO:TORO. Dirigent Hando Põldmäe. Kavas arhiivlintidelt ülesvõetud Eesti ja hõimurahvaste folkmuusikat. Pärimusmuusikat rahvapillidele ja puhkpilliorkestrile, seadnud heliloojad Tõnis Kõrvits, Ülo Krigul, Ülo Mälgand jt kl 20.05 Vaiko Eplik, Chalice ja Jaan Pehk koos Üle-Eestilise Noorte Sümfooniaorkestriga

Bigbändi tantsuõhtud!

Politsei- ja piirivalveorkestri tegemisi iseloomustab sel aastal värskus ja uus hingamine. Lisaks ametkondlikele ning riiklikele esinemistele on plaanis mitu põnevat projekti, mille eesmärk on olla rohkem nähtaval ka väljaspool meie asutust. Esimene üritus toimus 15. märtsil Tallinnas Rock Cafes, kus Siim Aimla dirigeerimisel astusid üles politsei- ja piirivalveorkestri bigbänd, Airi Allvee, Ivo Linna, Bonzo, Kaire Vilgats ning paljud teised. Bigbändi tantsuõhtute sari jätkub Rock Cafes 18. oktoobril.

24. augustil Tabasalu Jazz Fest, Tabasalu keskväljakul kl 19.00 Peedu Kass & ansambel kl 20.00 Sofia Rubina & ansambel feat. Jason Hunter (trompet, USA) kl 21.00 politsei- ja piirivalveorkestri bigbänd & Ultima Thule.

Dirigent Siima Aimla NB! Kõigile Politsei- ja Piirivalveameti töötajatele töötõendi alusel kontserdipilet kohapeal 20% soodsam!

53

Hiiumaa võõrustas sulgpallureid 1.-2. juunil korraldati Hiiumaa Palade Spordihoones traditsiooniliselt politsei sulgpalli meistrivõistlused. Meistritiitlit oli tulnud jahtima 15 naist ja 22 meest.

Naisüksikmängus võidutses Tiina Kotke, alistades finaalmängus Anita Peiponeni (mõlemad Lõuna prefektuurist). Pronksmedali võitis Tiina Vellet PPAst. Meesüksikmängus saavutas turniirivõidu Lõuna Politsei Spordiklubi liige Tanel Viirmann, kuid kuna politsei meistriks saavad tulla üksnes politseiasutuse teenistujad või kadetid, siis tuli politsei meistriks Mihkel Karjamaa Lääne prefektuurist, teise koha saavutas Väino Kiuru ja kolmanda Marek Unt (mõlemad PPAst).

Teisel päeval toimusid paaris- ja segapaarismängud.

Naispaaridest olid teist aastat järjest edukaimad Tiina Vellet ja Moonika Raudsepp, kes alistasid finaalis Tiina Kotke ja Anita Peiponeni. Pronksise autasu said Katrin Spiegel ja Anneli Kolgo-Makki. Meespaaridest saavutasid esimese koha Jaanus Peet ja Väino Kiuru, teised olid Tanel Viirmann ja Marek Unt, kuid politsei meistrivõistluste hõbemedali said Tarmo Närap ja Alari Spaal. Turniiril neljanda koha, kuid meistrivõistluste arvestuses pronksi võitlesid välja Tarvo Nõgesmäe ja Kristjan Parveots. Segapaarismängus kuulus turniirivõit paarile Tiina Kotke ja Tanel Viirmann, kes alistasid finaalis Anneli Kolgo-Makki ja Väino Kiuru, viimastele ka tänavune politsei meistritiitel. Hõbemedalid said kaela Anita Peiponen ja Alari Saal ning pronks läks Tiina Velletile ja Marek Undile.

54

Viievõistlejad võtsid mõõtu Rakveres Tänavused meistrivõistlused politsei viievõistluses peeti 8. juunil Rakveres.

Esimese alana oli kavas laskmine uues Rakvere politseijaoskonna lasketiirus.

Parima tulemuse eest hoolitses Peeter Puio, lastes 172 silma. Naistest oli edukaim Tuuli Jentson 171 silmaga. Pärast laskevõistlust olid kergejõustikualadest kavas kaugushüpe, kuulitõuge ja pikamaajooks. Kaugushüppes sooritas pikima õhulennu Toomas Mee (6,50 m) ning

naistest hüppas kõige kaugemale Triinu Laos (4,39 m). Kuulitõukes said parima tulemuse kirja meestest Veiko Vespere (10,78 m) ja naistest Triinu Laos (8,60 m).

Jooksudes olid kiiremad Jakob Tarkpea, läbides 3000 m ajaga 10.24,83, ning Anastasia Gerassimova, läbides 1000 m ajaga 3.30,70. Viimase alana oli kavas 100 m ujumine, kus meestest oli kiireim Jakob Tarkpea (1.04,4) ja naistest Anastasia Gerassimova (1.19,72).

Teenistuspüstolist laskmise meistrivõistlused tõid osavõturekordi 18. mail peeti Männiku Kaitseliidu lasketiirus politsei teenistuspüstolist laskmise meistrivõistlused, kus osales kokku 156 võistlejat. See on viimaste aastate osavõturekord.

Hea meel on tõdeda, et paremad tulemused kerkivad aeglaselt, aga kindlalt 180 silmast ülespoole nii nagu ka võistlejate keskmine lasketulemus. Viimastele aastatele iseloomulikult on parimad tulemused lastud 9 mm teenistuspüstolist (Sig-Sauer 226, Glock 17 ja 19), millest jäävad pisut maha PMi tulemused. Nii olid tänavused parimad tulemused lastud 9 mm teenistuspüstolist Glock. Jaanus Mätase tulemus (Ida prefektuur) oli 185 silma, järgnesid Kalle Sepp 183 silma (Lõuna prefektuur) ja Lauri Abel 181 silmaga (Põhja prefektuur). PMi arvestuses oli

parim laskur Arvi Laak 178 silmaga (Lääne prefektuur), teise koha saavutas Martin Kreitsmann 176 silmaga (Põhja prefektuur) ning kolmanda koha Toomas Joakit 175 silmaga (Lõuna prefektuur).

Naiste arvestuses võitis Riita Kongas 176 silmaga (Põhja prefektuur), teise koha saavutas Krista Kimber 174 silmaga (PPA KKP) ja kolmanda koha Triinu Laos 173 silmaga (Lääne prefektuur).

Naiskondadest sai I koha Põhja Prefektuuri naiskond (499 s), II koha võitis PPA naiskond (496 s) ning III kohale jäi Lääne prefektuuri naiskond (494 s). Meeskondadest võitis Ida prefektuuri meeskond 531 silmaga, järgnesid Põhja prefektuuri meeskond 512 silmaga ja Lõuna prefektuuri meeskond 511 silmaga.

foto: Annika Tikk

foto: shutterstock

SPORT

sport

Eesti politsei võrkpalli meistrivõistlused toimusid 12.-13. aprillil Paide spordihallis. Osales 12 meeskonda ja 5 naiskonda.

foto: Annika Tikk

Naised mängisid üheringilise turniiri ning kõik mängud võitis Politsei- ja Piirivalveameti naiskond, kellele selle eest tasuks ka turniirivõit. Teiseks võitles ennast Põhja prefektuuri naiskond ja kolmanda koha võttis Lääne prefektuuri naiskond.

Naiste turniiri parimaks mängijaks valiti Põhja prefektuuri naiskonnas mänginud Kerly Vompa.

Meeskonnad mängisid neljas alagrupis üheringilise turniiri, mille järel asuti play-off mänge mängima. Poolfinaali jõudsid Tartu

politseijaoskonna, Põhja prefektuuri, Kaitsepolitseiameti ja Ida prefektuuri II meeskond. Esimeses poolfinaalis õnnestus Tartu PJ meeskonnal üle mängida Põhja prefektuuri mehed tulemusega 2 : 1 ning nii kätte võidelda koht finaalis. Teises poolfinaalis oli Kaitsepolitseiameti meeskond 2 : 0 parem Ida prefektuuri II meeskonnast.

Seega kohtusid tulises finaalis Tartu PJ ja Kaitsepolitseiamet. Selle mängu võitis Kaitsepolitseiameti meeskond tulemusega 2 : 1. Tartu PJ pidi sel aastal leppima teise kohaga. Kolmanda koha turniiril saavutas Põhja prefektuuri meeskond, kes võitis viimases mängus Ida prefektuuri II meeskonda tulemusega 2 : 1.

Ujujad võtsid mõõtu Tartus Iga kevade saabudes leiame politsei võistluskalendrist ujumise meistrivõistlused, mis ikka ja jälle toimuvad Aura veekeskuses Tartus.

Sel aastal said ujujad Tartus kokku 16. märtsil.

Individuaalselt oli kavas nii meeste kui ka naiste arvestuses kõigile vanuseklassidele kolm ala: 50 m vabalt, 50 m rinnuli ja 50 m selili. Võidurõõmu sai maitsta 15 võistlejat ning kolmekordseteks meistriteks tulid Janne Vaarma Lääne prefektuurist ja Liia Rebane Lõuna prefektuurist.

Kaks korda astusid pjedestaali kõrgeimale astmele Olga Kabak Ida prefektuurist, Je-

lena Všivtseva Lõuna prefektuurist, Mark Lutsevits Sisekaitseakadeemiast, Sergei Andrejev Ida prefektuurist ning Andrus Arula Lääne prefektuurist. Ühel alal võidutsesid Peeter Aan ja Harri Vesi Lõuna prefektuurist, Vivian Poolak, Enn Kuusik ja Jüri Tselenko Ida prefektuurist, Ivika Preiman Põhja prefektuurist, Oliver Purik PPAst ning Jakob Tarkpea Sisekaitseakadeemiast. Teateujumises oli stardis 12 neljaliikmelist võistkonda. Kõige kiirema ajaga jõudis 4 x 50 m distantsil finišisse Ida prefektuuri võistkond, kuhu kuulusid Olga Kabak, Sergei Andrejev, Sergei Hodõrev ja Aleksei Zaitsev.

Veteranide võrkpalliturniiri võitis Ida prefektuur Eesti politsei 2012. aasta veteranide võrkpalli auhinnaturniir peeti 30. märtsil Raplas Sadolini spordihoones.

Kokku oli tulnud 8 meeskonda: Lääne prefektuur, Paide politseijaoskond, Ida prefektuur, Lõuna prefektuur, Politsei- ja Piirivalveamet, KAPO ning nagu ka eelmisel aastal külalisvõistkonnad Päästeametist ja Vanglateenistusest. Mängiti kahes neljases alagrupis üheringiline turniir, mis osutus väga pingeliseks. Alles viimased alagrupimängud selgitasid välja alagrupi võitjad. Peale alagrupimänge asuti kohamängudele. 7. ja 8. koha peale mängisid KAPO ja Lõuna prefektuuri meeskond. Tulemusega 2 : 1 saavutas 7. koha Lõuna prefektuuri meeskond. 5. ja 6. koha mäng oli samuti väga pingeline ning seal võitis Vanglateenistus 2 : 1 Politseija Piirivalveameti meeskonda; tasuks sai Vangalateenistus 5. koha. 3. ja 4. koha mängus oli Päästeamet 2 : 0 üle Lääne prefektuurist ning vahetas seega eelmise aasta esikoha selle aasta kolmanda koha vastu. Finaalis kohtusid Paide politseijaoskond ja Ida prefektuur. Tulemusega 2 : 1 tuli turniiri võitjaks Ida prefektuuri meeskond.

Traditsiooniliselt valiti kolme parima meeskonna seast välja iga võistkonna parim mängija, kelleks osutusid Päästeametist Toomas Taul, Paide politseijaoskonnast Mati Seire ning Ida prefektuurist Aulis Vahula.

Ida prefektuur mängis koosseisus Meelis Kivirand, Aulis Vahula, Argo Vahula, Urmas Külavee, Igor Kruglov, Rinat Valiulov, Jaanus Mätas, Anti Aosaar, Margo Kukk ja Valeri Kiviselg.

55

foto: shutterstock

Võrkpallimeistriteks tulid PPA naiskond ja KAPO meeskond

AJALUGU

„Piirivalve Valitsuse ülemana on ta väsimatu energiaga ja vilunud organisaatorina kujundanud meie piirivalve selliseks tubliks ja kohusetruuks kaitseteguriks, missugusena me seda tänapäeval näeme.” Nii kirjutas Ants Kurvitsa 50. juubeli puhul Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu 1937. aastal.

Fotod: PPA arhiiv

Eesti kutselise piirivalve looja

56

Tänavu 14. mail möödus 125 aastat Eesti kutselise piirivalve ülesehitaja ning esimese ülema kindralmajor Ants Kurvitsa sünnist.

AJALUGU

Ants Kurvitsa visiit Lätti. Paremalt esimene Läti siseminister, tema kõrval Läti piirivalve juht kindral Ludvigs Bolšteins

K

indralmajor Ants (1936. aastani Hans) Kurvits sündis 14. mail 1887. aastal Tartumaal Äksi kihelkonnas Saadjärve vallas Mihkli-Aadu talus viienda lapsena.

Talukoha oli 1865. aastal päriseks ostnud Mulgimaalt Hallistest pärit vanaisa Kusta, kes koos ema Maretiga olid pärit Halliste kihelkonnast ning olid andnud lastele korraliku hariduse. Vennad Juhan ja August lõpetasid kohaliku kihelkonnakooli. Paul, Anna-Adele ja Ants said koolituse Tartus – poisid Hugo Treffneri eragümnaasiumis ning õde tütarlastekoolis.

Ants Kurvits lõpetas Hugo Treffneri gümnaasiumi 1911. aastal. Peale seda jätkas ta õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, kuid pidi õpingud katkestama puhkenud Esimese maailmasõja tõttu. 1. novembril astus ta tsaariarmeesse ning pärast sõjaaegse lühikese ohvitserikursuse lõpetamist Peterburis Vladimiri sõjakoolis ülendati ta lipnikuks. Esimese maailmasõja lahingutes sõdis ta sakslaste ja austerlaste vastu Poola rindel. Lahinguliste teenete eest anti talle mitu kõrget autasu, seahulgas Püha Georgi IV klassi ohvitseri rist, Püha Anna II järgu aumärk mõõkade ja lindiga jt. Eesti rahvuslike väeosade loomisel teenis ta

alates 8. juunist 1917. aastast 1. Eesti jalaväepolgu 11. roodu ning hiljem 12. pataljoni ülemana. Saksa okupatsiooni ajal aitas Kurvits põrandaaluses kaitseliidus hoida alal Eesti relvajõude.

Saksa okupatsiooni lõppedes määrati Ants Kurvits 16. novembril 1918. aastal Tartu linna ja maakonna kaitseliidu ülemaks. Vabadussõja algul 25. detsembril 1918 alustas ta Viljandi vabatahtlike pataljoni formeerimist.

5. veebruaril 1919 määrati Kurvits 2. jalaväepolgu ülemaks ning ta sõdis peamiselt Petseri rindel. Lühikest aega 22. detsembrist 1919 kuni veebruarini 1920 oli ta 1. diviisi ülema Aleksander Tõnissoni abi ja täitis ka Narva linna garnisoniülema kohustusi. Vabadussõja lõppedes oli Kurvits 2. jalaväepolgu ülem, seejärel 7. jalaväepolgu ülem kuni reservi minekuni 1. oktoobril 1921. aastal.

Piirivalve Valitsuse ülem Vabariigi Valitsuse 1. novembri 1922. aasta otsusega arvati reservalampolkovnik Kurvits sõjaväe tegevteenistusse ning määrati Siseministeeriumi juurde formeeritava Piirivalve Valitsuse ülemaks. 1932. aasta veebruaris ülendati Kurvits kindralmajoriks.

1. novembril 1932, kui Eesti piirivalve tähistas oma 10. aastapäeva, rõhutas ajakiri Sõdur Ants Kurvitsa isiklikku panust piirivalveorganisatsiooni loomisel ja juhtimisel: „Kogenud sõjamehena pani juht vormeerimisel suuremat tähelepanu juhtide valikule, luues kaadri, milline jaoskondade ülematega eesotsas koosneb kohusetruist, ustavaist ja ausaist töömehist, võites sellele suurele organisatsioonile rahva ja juhtivate ringkondade tunnustuse, usalduse ja lugupidamise.“ Eesti riik on kindral Kurvitsa teeneid Vabadussõjas ja Eesti riigi julgeolekusüsteemi ülesehitamisel pidanud I liigi 2. järgu Vabaduse Risti ning rahalise autasu ja normaaltalu vääriliseks. Peale selle on kindral Kurvitsale antud I klassi Kotkarist, III klassi Valgerist ja Eesti Punase Risti I liigi II astme täht. Kurvitsa teeneid on märkinud mitu välisriiki, nagu Soome, Läti, Poola, Venemaa ja Prantsusmaa.

Ants Kurvits abiellus 26. detsembril 1917 Anni Arivaga. Kurvitsate perre sündis kolm tütart – Heljo ja Ate Tartus ning Evi Tallinnas. „Oli küll oodatud poega, kuid loodust ei saa sundida ja hiljem perekond laste võrra ei suurenenud. Võib-olla oli „hoiatuseks” siseminister K. Eenpalu

57

AJALUGU

Kindral Ants Kurvits (paremal) külastas 1938. aasta suvel Soome piirivalve ülemat kindralmajor Viljo Tuompot.

perekond, kus sündis viis tütart järjestikku,” on meenutanud tütar Evi (Evi Saarman-Kurvits. Kurvits ja Ariva – kaks suguvõsa. Käsikiri. Stockholm, 1995. Lk 48). Kodutalu Mihkli-Aadu oli kindrali perekonna suvetalu alates 1930. aastast kuni 1941. aasta traagiliste sündmusteni.

Kindralmajor Ants Kurvits oli agar seltskonnategelane. Ta oli aastail 1926–1939 Eesti Vabariigi Ohvitseride Keskkogu juhatuse abiesimees, juhatuse ja revisjonikomisjoni liige; Treffneri Gümnaasiumi Vilistlaskogu Tallinna osakonna juhatuse liige ja laekahoidja, Eesti Teise Polgu Seltsi juhatuse esimees, Tallinna Prantsuse Lütseumi Toetajate Ühingu esimees.

Akadeemiliselt kuulus ta Eesti Üliõpilaste Seltsi.

Traagiline saatus Kindralmajor Ants Kurvitsa ja tema abikaasa saatus pärast Nõukogude Liidu invasiooni 1940. aastal oli traagiline. 1940. aasta sügisel likvideeriti kindrali linnakodu Tallinnas ja pere asus jõuluks elama Mihkli-Aadule. Saatusliku 14. juuni 1941. aasta öösel tabas küüditamine ka kindrali perekonda. Ehkki veel eelmise päeva õhtul, kui tütar Heljo sõitis Tabiverest tagasi Tallinna, otsustati järgmisel päeval sõita mõneks ajaks varju

58

Perenaine oli päeval uue leivataigna hapnema pannud, nii et meil polnud kodus küllaldaselt leibagi kaasa võtmiseks. emapoolsete sugulaste juurde, tehti see otsus liiga hilja. „Meie kõik läksime puhkama nagu harilikult ja ärkasime keskööl suure lärmi peale, kui taoti püssipäradega vastu köögiust ja nõuti sisselaskmist. Suures segaduses oli raske otsustada, mida oli vaja kaasa võtta. Perenaine oli päeval uue leivataigna hapnema pannud, nii et meil polnud kodus küllaldaselt leibagi kaasa võtmiseks. Maja otsiti läbi. Isa kirjutuslaud soriti eriti hoolikalt. Ma ei tea, kas sealt midagi konfiskeeriti, olgugi, et lamasin sama toa alumisel korrusel oma voodis (Evi oli voodihaige – L. V.). Siis tuli käsk lahkumiseks.

Ema ja isa käsutati istuma püssimeeste vahele. Mina jäin seisma ukselävele, kui auto eemaldus Mihkli-Aadu põlluvahelisel teel sel juunikuu suvehommikul.” Nii meenutab seda kohutavat päeva tütar Evi oma mälestustes (Op. cit. Lk 87, 89).

Kindralmajor Ants Kurvitsa teekond Siberisse lõppes Sverdlovski

oblasti Sosva vangilaagris. Ants Kurvitsa NKVD toimik 14. juunist kuni 27. detsembrini 1941 on kalk. Kindralile määrati surmanuhtlus mahalaskmise läbi nõukogudevastase tegevuse pärast Eestis. Ettepanek karistusmääraks „mahalaskmine” on kinnitatud 20. jaanuaril 1942. Kohtuasi jäi pooleli, sest Kurvitsale esitati 25. veebruaril 1942 uus arreteerimise määrus aktiivse ülestõusu organiseerijana Severlagi vangide hulgas. 27. detsembril 1943 langes aga kindral haiglapalatis vägivalla ohvriks. Teda ründas üks hullunud vangivalvur, kes ta surnuks pussitas. 5. jaanuaril 1944, s.o 8 päeva pärast kindralmajor Kurvitsa surma, mõisteti talle 10 aastat karistust …

Abikaasa Anni, kelle karistuseks määrati 15 aastat, vabanes 1954. aastal ja jõudis küll tagasi Eestisse, kuid tütred, kel õnnestus pääseda Läände, jäid tal nägemata ning ta suri 1957. aastal.

Esimest korda pärast pikki unustuseaastaid mälestati Eesti piirivalve loojat ja juhti Äksi kalmistul kindrali isaema haual 30. oktoobril 1992. aastal Eesti professionaalse piirivalve loomise 70. juubelil. Kindralmajor Ants Kurvitsa elu ja tegevus Eesti riigi ülesehitamisel on märkimisväärne ning tema tähtsus Eesti piirivalveloos kestev.

Lembit Võime, PhD kolonelleitnant erus

LÕPUTÖÖD

Politsei- ja piirivalvekolledži lõputööd 2012 Tööd asuvad SKA politsei- ja piirivalvekolledži raamatukogus (Tilgu tee 55c, Muraste küla, Tabasalu, tel 670 7438).

Piirivalveteenistuse kutseala (päevane õpe) Dorbek, Davet. Profileerimine kui piirikontrolli teostamise osa. Juhendaja Viljar Kärk.

Gradinar, Oleg. Kontroll kui juhtimisfunktsioon Ida prefektuuri piirivalvebüroo Narva kordoni näitel. Juhendaja Heiki Suomalainen. Asutusesiseseks kasutamiseks Kase, Kadi. Identiteedivarguse võimalused ja tagajärjed Eesti näitel. Juhendaja Piret Teppan.

Kiprejeva, Veronika. Biomeetria ja biomeetrilised reisidokumendid. Juhendaja Piret Teppan.

Kukk, Regina. Sisekaitseakadeemia politsei- ja piirivalvekolledži piirivalveteenistuse kutseala õppekava läbinud kadettide konkurentsivõime tööturul ja selle tõstmise võimalused. Juhendaja Piret Teppan.

Kurvits, Sander. Motivatsioon ja töörahulolu ning nende tõstmise võimalused Põhja prefektuuri piirivalvebüroo Tallinna kordoni näitel. Juhendaja Heiki Suomalainen.

Merdikes, Renet. Piiril asuvate politseiüksuste koostöövõimalused erinevate ametkondadega piirikontrolli ülesannete täitmisel Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri piiripunktide näitel. Juhendaja Heiki Suomalainen.

Niilus, Romet. Eestvedamine ja motiveerimine juhtimisel Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri piiril asuvate üksuste näitel. Juhendaja Heiki Suomalainen.

Sildnik, Siim. Politseiametnike suhtlemine piiriületajatega info saamise eesmärgil Tallinna piiripunkti näitel. Juhendaja Piret Teppan.

Zolin, Sergei. Juhtide juhtimisstiilid ja nende mõju töötajate motivatsioonile Ida prefektuuri piirivalvebüroo kordonite näitel. Juhendaja Heiki Suomalainen. Õun, Riho. Motivatsiooni ja töörahulolu ning selle suurendamise võimalused Lääne Prefektuuri politseiametnike näitel. Juhendaja Heiki Suomalainen.

Piirivalveteenistuse kutseala (kaugõpe) Karp, Raivo. Kvaliteedijuhtimise süsteemi rakendamise võimalikkusest Politsei- ja

Piirivalveameti piirivalveosakonna lennusalga juhtimisel. Juhendaja Heiki Suomalainen.

Kukk, Siim. Piirivalvejuhtumite avastamisvõimekuse suurendamise võimalused Saatse kordoni näitel. Juhendaja Heiki Suomalainen. Asutusesiseseks kasutamiseks

Politsei eriala (kaugõpe) Korrakaitse süvaõpe Aamer, Raido. Politsei teenistusrelvade kasutamise alused Eesti Vabariigi, Saksamaa Liitvabariigi ja Venemaa Föderatsiooni näitel. Juhendaja Andres Kutser.

Hanson, Jaan. Abipolitseiniku pädevus kasutada tulirelva 2011 jõustunud abipolitseiniku seaduse kontekstis. Juhendaja Ülle Vanaisak.

Heinsar, Hannes. Lähisuhtevägivalla juhtumite informatsiooni kogumise ja töötlemise protsesside analüüs (Jõhvi politseijaoskonna näitel). Juhendaja Kati Nõmm, kaasjuhendaja Uno Traat.

Jentson, Tuuli. Alaealiste poolt toime pandud avaliku korra rikkumise, pisivarguse, tubakatoodete ja alkoholi tarvitamise rikkumise mõjutamise viisid Järva maakonnas võrreldes Soome Vabariigiga.

Juhendaja Ülle Vanaisak.

Kadastik, Kirly. Jõgeva maakonna alaealiste komisjoni poolt kohaldatud mõjutusvahendite analüüs ja tulemuslikkus aastatel 2007–2011. Juhendaja Ülle Vanaisak.

Korzin, Maksim. Väärteoprotokollides esinevad keelelised vead Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri näitel. Juhendaja Eda Sieberk.

Krupp, Aivar. Eesti politseispordi ajalugu ning spordi harrastamine Politsei- ja Piirivalveametis. Juhendaja Epp Jalakas.

Kullamäe, Hannes. Võimalikud lahendused liiklusväärtegude menetlemise lihtsustamiseks. Juhendaja Marili Kohava, kaasjuhendaja Kalmer Krimses.

Lempu, Tauno. Lähisuhtevägivalla analüüs Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonna 2011. aasta näitel. Juhendaja Kati Nõmm, kaasjuhendaja Ülle Vanaisak.

Luik, Ege-Lii. Kohtuvälise menetleja lahendite tühistamisest Eestis Põhja prefektuuri näitel aastatel 2010–2011. Juhendaja Riina Jõesaar. Asutusesiseseks kasutamiseks Maks, Martin. Jälitustegevuse kasuta-

mine narkokuritegude kriminaalasjades Lõuna prefektuuri narkokuritegude talituse näitel 2006.–2010. a. Juhendaja Aleksei Peganov, kaasjuhendaja Tanel Järvet.

Piiratud tasemel salastatud teabega lõputöö Murumaa, Henry. Kohaldatavate karistuste rakendamise struktuur lubatud sõidukiiruse ületajate suhtes aastatel 2010–2011 Põhja prefektuuri näitel. Juhendaja Andrus Reidi, kaasjuhendaja Tõnis Kaasik.

Mändla, Madis. Järvamaa omavalitsuste arvamusuuring alaealise mõjutusvahendite seaduse mõjust alaealiste õigusrikkujate resotsialiseerimiseks ühiskonda.

Juhendaja Maarika Mändla, kaasjuhendaja Tõnis Kaasik.

Mätas, Jaanus. Hädakaitse piirid tulirelva kasutamisel – õiguslik regulatsioon Eestis. Juhendaja Andres Kutser. Asutusesiseseks kasutamiseks Oro, Tõnu. Multifunktsionaalne politseiametnik. Juhendaja Ülle Vanaisak.

Otsason, Jaak. Massirahutuste tekkepõhjused ja Kaitseväe kasutamine massirahutuste haldamisel. Juhendaja Tanel Järvet.

Paju, Taisto. Korrakaitse ja piirivaldkonna ametnike koostöö võimalused tööülesannete täitmisel (Lõuna prefektuuri näitel).

Juhendaja Andrus Reimaa, kaasjuhendaja Piret Teppan.

Palu, Raido. Politsei võimalused koolivägivalla leevendamisel Pärnumaa koolide näitel. Juhendaja Katy Esula, kaasjuhendaja Eda Sieberk.

Pihlak, Ergo. Kiirust ületavate autojuhtide kiiruse ületamise põhjused ning tagajärjed Pärnu linna näitel aastatel 2005–2011. Juhendaja Kristi Kostenok, kaasjuhendaja Germo Kukk.

Porn, Jaanika. Politsei- ja piirivalve seaduses sätestatud meetmete rakendamine koolides narkootiliste ainete ja nende tarvitajate leidmiseks. Juhendaja Irina Punko.

Põder, Sten-Fred. Positsioneerimisvajadus ja selle arengud korrakaitsepolitseis.

Juhendaja Taimo Tooming.

Raamat, Raigo. Tsiviilrelva omandamine Eestis. Juhendaja Vambo Oolberg, kaasjuhendaja Andres Kutser.

Roosimägi, Rauno. Viibimiskeeld: korrakaitselise meetme olemus ja realiseerimise mehhanismid. Juhendaja Ruslan Sladkov, kaasjuhendaja Jaan Varter.

Sadam, Alar. Lõuna prefektuuri või-

59

LÕPUTÖÖD

mekus äkkrünnakulaadsete sündmuste lahendamiseks. Juhendaja Priit Saar, kaasjuhendaja Leho Tummeleht. Asutusesiseseks kasutamiseks Sarik, Elar. Noorte meeste kokkupuuted narkootikumidega ja narkoennetus läbi ohtudest teadlikkuse suurendamise Kuperjanovi Jalaväepataljoni näitel. Juhendaja Marilis Sepp.

Strom, Ille. Joobes juhtide poolt raskete liiklusõnnetuste põhjustamine ja nende karistamine Harjumaa näitel. Juhendaja Germo Kukk. Šits, Inno. Valdusesse sisenemise ja selle rakendamise probleemid. Juhendaja Siiri Pars.

Zeisig, Ivar. Euroopa Politseikolledži koolitustegevuste rakendamine Politsei- ja Piirivalveametis. Juhendaja Ramon Loik.

Teder, Deniss. Vahetu sunni rakendamine politsei järelvalvealases tegevuses Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna näitel. Juhendaja Sander Peremees, kaasjuhendaja Raimo Kiveste.

Toots, Tanel. Politsei taktikaline kommunikatsioon suurüritustel. Juhendaja Jaak Kiviste, kaasjuhendaja Raimo Kiveste.

Vaher, Kati. Koerajuhtidena töötavate ametnike tööülesanded Lääne prefektuuri ja Põhja prefektuuri võrdluses. Juhendaja Katy Esula, kaasjuhendaja Jüri Pajusoo.

Vaher, Ken. Politsei eriala ja piirivalveteenistuse kutseala rakenduskõrgharidusõppe vilistlaste rahulolu Sisekaitseakadeemias omandatud haridusega.

Juhendaja Kätlin Vanari.

Kriminaalpolitsei süvaõpe Aidak, Raido. Küberterrorism. Juhendaja Risto Kasemäe.

Germann, Veiko. Varade konfiskeerimine narkootiliste ainetega soetud kuritegudes. Juhendaja Margus Kurm, kaasjuhendaja Kalju Leppik.

Härm, Andrei. Rahvusvaheline jälitusalane koostöö salajaste kaastöötajate kasutamise valdkonnas. Juhendaja Tanel

Järvet. Piiratud tasemel salastatud teabega lõputöö Idavain, Kaur. Alarmsõiduki süstematiseerimine. Juhendaja Marili Kohava, kaasjuhendaja Germo Kukk.

Jürisson, Jaanika. Lapspornograafia levitajate tutvustamine P2P võrkudes. Juhendaja Priit Lahesoo, kaasjuhendaja Kalju Leppik. Asutusesiseseks kasutamiseks Kirsing, Andres. Arvuti kui asitõend.

Juhendaja Aun Baum, kaasjuhendaja Annika Lall.

Kuldar, Kaur. Jälitustegevuse kasutamine elektrooniliste maksevahendite abil toimepandavate kelmuste menetlemisel keskkriminaalpolitsei praktikale tuginedes 2006–2010. Juhendaja Toomas Loho.

Piiratud tasemel salastatud teabega lõputöö Latin, Vladimir. Vastastamise taktika, tulemuse hindamine ning kasutamine kriminaalmenetluses. Juhendaja Raivo Öpik.

Laur, Reet. Ohvriabi süsteemist Eestis.

Juhendaja Uno Traat.

Lehtmets, Lennar. Raskete isikuvastaste kuritegude tõendamine Pärnu kriminaaltalituse praktika põhjal aastatel 2006–2010. Juhendaja Tanel Järvet, kaasjuhendaja Katy Esula.

Lill, Ahti. Isiku äratundmiseks esitamine. Juhendaja Raivo Öpik.

Lindsalu, Andrus. Tagaotsimise läbiviimine Lõuna prefektuuri praktika põhjal aastatel 2006–2010. Juhendaja Sergo Eelmäe, kaasjuhendaja Maiko Martsik.

Loim, Monika. Alaealisele vägivalla eksponeerimise kuriteokoosseisu rakendamise praktika aastatel 2002–2011: analüüs.

Juhendaja Riina Jõesaar.

Mardu, Madis. Erakondade rahastamise järelevalve tõhusus. Juhendaja Toomas Plaado.

Martin, Allan. Euroopa Liidu roll ja suutlikkus piraatlusvastases võitluses mereoperatsiooni ATALANTA näitel. Juhendaja Ramon Loik. Asutusesiseseks kasutamiseks Milovidov, Igor. Jälitustoimingute käigus kogutud tõendite dokumenteerimisel

Uudiskirjandus raamatukogudes Routledge Handbook of Critical Criminology

Advanced Topics in Biometrics

Toimetajad Walter S. DeKeseredy, Molly Dragiewicz London, New York: Routledge, c2012 Asukoht: SKA raamatukogu

Toimetajad Haizhou Li, Kar-Ann Toh, Liyuan Li Singapore, London: World Scientific, 2012 Asukoht: SKA PPK raamatukogu

Esseede kogumikus on kajastatud kriitilise kriminoloogia kõige uuemaid empiirilisi ning teoreetilisi uurimusi.

60

Ülevaade biomeetria valdkonnast – isiku tuvastamine hääle, näo, sõrmejälgede, käekirja, multibiomeetria jms järgi.

venekeelse žargooni tõlgendamisest. Juhendaja Tanel Järvet, kaasjuhendaja Jekaterina Yakovleva.

Männik, Margit. Mitteverbaalse valetamise tunnused erinevatel isikutüüpidel.

Juhendaja Jaan Huik.

Paavel, Mari. Lähenemiskeeld Põhja prefektuuri näitel. Juhendaja Riina Kroonberg, kaasjuhendaja Lea Pähkel.

Pajumaa, Tanel. Andmete avaldamine väärteomenetluses. Juhendaja Irina Punko, kaasjuhendaja Riina Jõesaar.

Palo, Märt. Teabepõhine politseitegevus (intelligence-led policing). Juhendaja Lenno Reimand, kaasjuhendaja Tõnis Kaasik.

Paluoja, Erkki. Videosalvestis ütluste talletamise moodusena Põhja prefektuuri näitel. Juhendaja Raivo Öpik.

Pressmann, Mikk. Jälgede klassifikatsioon ja kriminalistikaline tähtsus. Juhendaja Annika Lall.

Raudsepp, Aigro. Kriminaalprofileerimine: meetodi kasutamine kuritegude lahendamisel. Juhendaja Marilis Sepp.

Sarapu, Andres. Konfiskeerimiste kohaldamise praktika narkokuritegude puhul. Juhendaja Maarja Ilves, kaasjuhendaja Tanel Järvet.

Sepp, Evelin. DNA ekspertiiside roll kuritegude lahendamisel. Juhendaja Anu Aaspõllu, kaasjuhendaja Annika Lall.

Sepp, Priit. Küberterrorismi ennetamine. Juhendaja Anna-Maria Talihärm, kaasjuhendaja Kalju Leppik.

Soon, Marko. Perevägivald ja selle mõju kurjategijaks kujunemisel. Juhendaja Uno Traat.

Vesjolkina, Julia. Sisekaitseakadeemia lõpetanud kadettide valmisolek asuda tööle Ida-Virumaale. Juhendaja Piret Teppan.

Všivtsev, Juri. Kriminalistikaline habitoskoopia (inimese väliskirjeldus) ja selle kasutamine kuritegude uurimisel. Juhendaja Annika Lall.

Värat, Tarmo. Agentuurtöö Lääne prefektuuri praktika põhjal. Juhendaja Tanel Järvet. Piiratud tasemel salastatud teabega lõputöö

Young Migrants: exclusion and belonging in Europe Toimetajad Katrine Fangen, Thomas Johansson, Nils Hammaren Basingstoke: Palgrave Macmillan, 2012 Asukoht: SKA raamatukogu

Kogumikus on käsitletud Norra, Suurbritannia, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Eesti ja Rootsi noorte täiskasvanute ning nende järeltulijate immigratsiooni ja sotsiaalse integratsiooni probleeme Euroopas.

MÄLUMÄNG

Kui tead vastust mälumängu viimasele küsimusele, saada see aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Mälumäng“ (vastuseid saab saata kuni 3. septembrini 2012). Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks Radari logoga saunalina.

Eelmises Radaris küsisime, mitu tundi kestis 1996. aastal VäikeMaarjas vihmasadu. See on Eesti vihmarekord. Õige vastus on, et vihmasadu kestis järjest 57 tundi. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari saunalinad Siret Tobber Põhja Prefektuuri kesklinna konstaablijaoskonnast ning Hedi Sau Kuressaare politseijaoskonnast.

Mälumäng 1

Mis aastal avaldati esimest korda raamat „The Guinness Book of Records“?

5 6 7

1968. aasta 5. jaanuaril sõlmisid Suurbritannia ja NSV Liit ühe Balti riike käsitleva lepingu. Mis oli selle sisu?

8

Väidetavalt panid pärismaalased kabuhirmus plagama, kui nägid Adam Johann von Krusensterniga kaasas olnud kodulooma. Kes see ehmataja oli?

9

2

Laulu „Uhti-uhti-uhkesti“ teab ilmselt igaüks. Kas aga teate, kes on selle laulu autor? Tema välja mõeldud on ka eestikeelsed malendite nimetused. Vahepeal oli ta üsna põlatud oma venemeelsuse pärast.

3 4

Kes ja millal asutas tänavuse olümpialinna Londoni?

Vene kodusõjas võitles hulganisti tšehhe. Enamik neist oli valgete poolel, osa aga punaste seas. Punaste poolel võit-

3. oktoobril 1995 kell 10.00 täheldasid telefonijaamad kaugekõnede järsku vähenemist 50% võrra. Ameerika suurlinnades kärssasid läbi kaitsekorgid, sest igas korteris ja büroos lülitati ühel ajal sisse televiisoreid. Tänavad ei olnud nii inimtühjad olnud J. F. Kennedy matustest saati. Mis kiskus kõik ameeriklased televiisorit vaatama?

10

Adolf Hitler sooritas enesetapu 30.04.1945. Hoolimata tema ülimalt negatiivsest mainest leidus siiski üks praeguse Euroopa Liidu liikmesriigi peaminister, kes käis oma riigis asuvas Saksa saatkonnas ametlikult kaastunnet avaldamas. Mis riigi peaministrist on jutt?

Küsimused panid kokku PPA õigusbüroo juristid Aare Hõbe ja Tiina Vellet

1. 1955. 2. Ado Grenztein. 3. Rooma keiser Claudius 43. aastal. 4. Jaroslav Hašek. 5. Suurbritannia loovutas NSV Liidule Balti riikide kulla. 6. Andorra (riigipea on Prantsusmaa president ja Urgelli piiskop). 7. Selliseid riike on ainult viis: USA, Jaapan, Hiina, Saksamaa ja Prantsusmaa. 8. Spanjel.

9. Vandekogu otsuse kuulutamine O. J. Simpsoni süüasjas.

Radar soovib võitjatele palju õnne ning võtab nendega auhindade kättesaamiseks ühendust!

Prantsusmaa presidendi ametiga kaasneb vürsti tiitel. Mis maa vürst on Prantsusmaa president?

Statistikud on kokku rehkendanud, et kogu maailma tubakatööstuses liigub umbes triljon eurot. Mis riikide eelarve on sellest summast suurem?

Ristsõna vastuseid ootame samuti aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Ristsõna“ (vastuseid saab saata kuni 3. septembrini 2012). Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks Radari logoga järjehoidjat. Kui soovid saata mälumängu ja ristsõna vastused koos, kirjuta märgusõnaks „Vastused“.

Eelmise Radari ristsõna õige vastus oli „… on armukade abikaasa“. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari logoga järjehoidjad Ago Martinson Lõuna prefektuuri juhtimiskeskusest ning Toomas Paap Ida prefektuuri ennetusteenistusest.

les ka ilmselt tuntuim tšehhi sõjamees, kes 1920. aastal Eesti kaudu kodumaale pääses.

Vahva sõdur suri 1923. aastal. Kellest on jutt?

61

RISTSÕNA

62

SUMMARY

Summary

Hingehoidjad HINGEHOID

HINGEHOID

LUUBI ALL

TyövEnE oy FoTod: Tõnis TrUbETski, Jaan rõõmUs, UUdEnkaUpUnkin

ootab uut ülikonda

6

P

iirivalveosakonna spetsialistide hinnanguid uskudes on Eesti ning kogu Läänemere regiooni reostustõrjevõimekust suurendava laeva muskulatuur ja siseelundite tervis heas korras ning üldfüüsiline väljanägemine igati kaunis. Moodsaima tehnikaga varustatud laeva tööorganid ja tajumeeled paistavad samuti olevat suurepärases vormis. Laevanduse n-ö erialaarstide kohustuslikud vastuvõtud on paljuski veel ees ning kõlblikkuse tõendiks vajalikud katsed pooleli, kuid

kõik prognoosid ennustavad laevale pikka iga ja tulemuslikku teenistust.

Maikuu lõpus ei saa viimast lihvi ja värsket värvikihti ootav alus ikka veel töömeeste nappuse üle kurta. Iga päev müttab laevas mitukümmend meest korraga ning usina toimekusega käib pidev lihvimine, seadistamine, häälestamine ja kooskõlastamine. „Laeva ehitus on jõudnud viimasesse faasi ning praegu ühendatakse kõiki seadmeid ja süsteeme lõplikult ühtseks tervikuks,“ räägib piirivalveosakon-

na meretaktika juhtivametnik Tõnis Trubetski. „Suurimad tööd on elektrikaablite ühendamine, siseviimistluse lõpuleviimine, korpuse lõplik värvimine ning seadmete ja süsteemide kaining merekatsetused.“

Magamata ööd ja rohked VÕTI välislähetused Aluse tehnilisest „eostamisest“ kuni peatse valmimiseni projektijuhi vastutusrikast koormat vedaval Tõnisel on

FOTOD: JAAN RÕÕMUS,

Laeva ehitus on jõudnud viimasesse faasi ning praegu ühendatakse kõiki seadmeid ja süsteeme lõplikult ühtseks tervikuks.

Piirivalve lipulaev Tänavu sügisel Eesti territoriaalmere laineid valvsa pilguga kündma hakkav piirivalve uusim ja uhkeim laev ootab Uusikaupunki laevatehase kai ääres peatseks vastuvõtuks paslikku ülikonda.

NELLI PELLO

LUUBI ALL

Selline nägi uus multifunktsionaalne reostustõrjelaev välja tänavu maikuus. Juunis-juulis saab PVL-101 värvid peale ning teenistusse asub augustis.

Personalibüroo asub arendama PPA hing eabisüsteemi nistujatele psühholo ogilise

„Kui praegu pakuvad meie töötajatele nõustamisabi peamiselt kaplanid, tugiisikud ja töökeskkonnaspetsi alistid, siis sellest sügisest soovib personalibüroo nõustamisteenuste ringi laiendada,“ räägib PPA personalibüroo personaliarvestuse ja -analüüsi talituse töökeskkonna peaspetsialist Katrin Saar. „Et pakkuda PPA teenistujatele paremat nõustamisabi, on personalibüroo asunud PPA hingeabisüsteemi arendama. Esiteks soovime sõlmida igas piirkonnas kokkulepp ed vähemalt kahe asutusega, mis tagavad meie tee-

Peakaplan Jaan Jaani ja keskkriminaalpoli tsei abikaplan Küllike Valk

24

16

Kurb perelugu

Esimene pilk andmebaasidesse andis uurijatele ühe nime ning välja hakkas Edujoonistuma kurb perelugu. Vend ard Ivanov oli õe suhtes juba vähemalt

FOTO: SHUTTERSTOCK

Kolmandaks tahame raskemate juhtumite puhul (nt kolleegi hukkumine teenistusülesannete täitmisel, kolleegi suitsiid, tulirelva kasutamine nii politseiametnike kui ka kahtlusaluste poolt) korraldada juhtumianalüüsi, millest võtavad osa juhtumis osalenud ja psühholo og. Samuti on meil plaanis katsetada regulaarseid töönõustamisi rühmades, mis kuuluvad ühte üksusesse. Töönõust amise eesmärgid on läbirääkimistel ennetada probleeme (nt läbipõlemist), soodusta da meeskonnatööd jne.“

25

Kuritegu,

The cover page story of Radar „The flagship of the border mida keegi teine guard is waiting for a new toime panna ei saanud suit“ is talking about the new multifunctional pollution control vessel PVL-101. Construction of this vessel started in 2010 and Ö it will commence its service in this Autumn. This is the newest and most gorgeous vessel of the border guard, the construction of which started in Riga and at present the final construction works are taking place in Finland at the us about a brutal bloodshed, which took dock of Uusikaupunki shipyard. At the place on the fifth floor of an apartment time when this story is prepared, in the building in Lasnamäe sometime during end of May, the vessel, which is waiting the night towards 14th of December for finalizing and fresh coat of paint, still 2010. Ilona was a 16-year old girl, who cannot complain about shortage of workhad already been living separately in Lasmen. Each day several tens of men are namäe for a couple of months. Early the working vigorously in the vessel, studious same year her brother Eduard had mopolishing, alignment, tuning and coordinaved out from the apartment. Her mother tion is going on constantly. „Construction saw the girl for the last time in the same of the vessel has reached its final phase apartment on the 13th of December. This and presently all equipment and systems was the time when they checked over the are being connected finally into one solid apartment for sale together with a broker, compound,“ says Leading Officer of Maritwo brothers and a family acquaintance time Tactics of the Border Guard Bureau at about eight o’clock in the evening. The Mr. Tõnis Trubetski. „The biggest works others left and the girl stayed alone in her are connection of power cables, complodging. Mother called her a little before letion of inner decoration, final painting of midnight and everything was OK then. the body, and testing of equipment and Next morning, when the mother went systems dockside and at sea.“ Tõnis, back into the apartment, she also found who is carrying the responsible project everything in order, even too much. The manager load starting from the technical apartment had obviously been tidied up conception of the vessel until its compleand the door to the balcony, which nortion in the nearest future, has undergone mally was barricaded with a sewing macnumerous sleepless nights and laborious hine and a cupboard, was open. The girl assignments abroad. did not pick up her phone anymore and her mother notified the police that Ilona The story „A crime, which could not was missing. When the family acquainbe committed by anyone else“ tells tance went to check the apartment once öl vastu 14. detsembrit 2010 Lasnamäe korterelamu viiendal korrusel toimunud jõhker veretöö oli tegelikkuses ühe pikema uuõudusloo õudne lõpp, mis toona orrimises osalenud Põhja prefektuuri taliganiseeritud ja raskete kuritegude tuse juhtivuurija Igor Zahharovi sõnul jääb ilmselt alatiseks meelde.

Ilona oli 16aastane tüdruk, kes Laselas juba paar kuud iseseisvat elu namäel. Aasta alguses oli korterist Savälja kolinud tema vend Eduard. mas korteris nägi jõulukuu 13. päeval Siis tüdrukut viimast korda tema ema. pekäidi koos maakleri, kahe venna ja paiku 8 kella õhtul retuttava Nikolaiga

ja rilise nõustamise. Psühholo psühhiaatogiline abi on PPAs tagatud ka praegu, kuid seda saab teha operatiivsemalt, kui meil on vastavad kokkulepped. Teiseks plaanime edasi arendada meie tugiisikute süsteemi, mis on praegu soiku jäänud.

Tugiisikuteks on vabatahtlikud teenistuja d, kes on pälvinud kolleegide usalduse ja kes on läbinud spetsiaalse nõustamis koolituse. Tugiisikud pakuvad võimalust saada toetust kõigi probleemide puhul, mis mõjutavad tööl toimetulekut, sh isiklike murede korral.

VÕTI

more, he found Ilona’s body lying on the balcony under blankets, rags and a mattress.

7

korterit müügiks üle vaatamas. Teised üklahkusid ning tüdruk jäi elukohta sinda. Veel veidi enne südaööd helistas ema ja kõik oli korras. Ka järgmisel oli hommikul tagasi korterisse minnes ema silmis kõik korras, isegi liigagi. ning koristatud ilmselgelt oli Korterit bartavaliselt õmblusmasina ja kapiga rikadeeritud rõduuks oli lahti. Mobiilile tüdruk enam ei vastanud.

Ema teatas samal päeval tütre kadumisest ka politseile, ent käegakatsuKotavat tulemust see käik ei toonud. ütleb genud kriminaalpolitseinikuna Igor kohe, et kuigi tüdruk oli korterist kadunud, olid kõik tema talveriided endiselt seal. Läks ta siis tõesti ainult maikaväel välja? Vaevalt. Sama vastuveel olu ajas ka peretuttavat Nikolaid tema kord korterit kontrollima ning ja leidiski rõdult tekkide, kaltsude madratsi alt Ilona surnukeha. Piisab, kui öelda, et tüdrukut oli väga jõhkmitralt pekstud ning seda oli tehtud me esemega.

S

el sügisel saab politsei kaplase õpetaja. Mul oli niteenistus viieaasta kõik paigas, oma seks. Seda viga saanud või haigeid meeskond, oma sekretär. veab peakaplan Jaan politseitöötaMõtlesin, et Jaani, kes jaid, edastavad surmatea lähen sellise poputam on olnud teenistuse teid (liikluses isega veel lailoomise juures alvõi kuritegevuse tõttu saks, ja nii ma politseiss gusest peale. Kaplanit hukkunud inie sattusingi,“ eenistuse mõtte meste lähedastele naerab ta. algataja oli toonane või hukkunud popolitseikoostöö litseinike omastele) Kaplanite töö tutvustam büroo juhataja Ulvi ning korraldavad Põllu, kes sai idee ine ei läikoos nud sugugi ladusalt, politsei naisühendusega ühelt Lääne-Euroopa sest võõristamist politsei konverentsilt. suurperedele heategev oli alguses palju. „Kui Ilmnes, et sealsetes uslikku annema kaplaniteepolitseisüsteemides tust. nistust alustasin, siis olid kaplanid n-ö tavapära teadsin, et võtab ne nähtus. vähemalt neli-viis Ulvi Põllule tuli appi aastat enne, kui Kaitseväest äsja Patrullis räägita meiega harjutakse. pensionile läinud kolonel Nüüd võib juba kse Tõnis Nõmöelda, et meid on omaks muredest vabam mik, kes võttis ühendust võetud,“ alt Jaan Jaaniga. tunnistab Jaan. Kaplanit „Ta ütles mulle sõjaväela e tööks slikul toonil, Olulise osa oma tööst seinike ja nende pereliikm on politet tema sõidab kohe veedavad kaKanadasse, ja küete nõustaplanid piiril teenivaid mine, hingeabi andmine sis, kas mina olen nõus piirivalvureid ja vaimulike politseisse peakülastades või politseini talituste korraldamine. kaplaniks tulema,“ kega patrullis Kaplanite poomeenutab Jaan, käies, sest nagu Jaan le võib pöörduda kes oli selleks ajaks ütleb, on kõige inimese usulisest 30 aastat kirikuhaavatavamad need, kuuluvusest või mittekuu õpetaja ametit pidanud. kes on välitööl. luvusest oleTalle tuli kõne Patrullis olles löövad nemata. Vaimuliku täiesti ootamatult, kaplanid ka ise kutse-eetika järgi kuid mõte hakkas käed tööle külge on kaplaneile räägitu sellegipoolest kaplani (kaplanid on läbiprivaatne ja piameti peale liinud kuuenädalase hisaladusega kaetud. kuma. „Olin sel hetkel väljaõppe Paikuse Lisaks külastaKeila kogudupolitseikoolis) ning vad kaplanid töökohu ajavad politseinistuste täitmisel kega maast ja ilmast juttu. Patrullis

sai ühena viimastest vajalikest seadseljataga arvukad magamata ööd ja metest paigale pardakraana. väsitavad välislähetused. „Kõige raskem ja närvesöövam aeg kestis laeva Reostustõrje võimekus tehnilise kirjelduse koostamisest kuni kasvab poole võrra lepingu allakirjutamiseni,“ meenutab ta. „Koostöö ehitajatega on aga kulTänapäevastest reostustõrjeseadmegenud oodatust paremini ning oma test on laevale paigaldatud täisautosuurimaks töövõiduks peangi tegevusmaatne hariskimmeri tehnoloogial te sujumist nii korpuse valmistajaga põhinev ja avamerel kasutatav õlikorLätis kui ka peatöövõtjaga Soomes.“ jesüsteem. Süsteem on sisse ehitatud Nüüd on Tõnise peaülesanded aluse korpusesse ning tavaolukorras tööd ehitajate kontrollida pidevalt üle pole seda nähagi. „Õlireostuse jaoks ning teha jooksvalt ka pistelist konton laevakere mõlemal küljel omamoorolli. „Põhjalik kontroll distsiplineerib di tiivad siruulatusega 2 x 10 meetpalju kui sellest, ehitajat, sõltumata rit, mille ülesanne on suurendada õli sa teda tegelikult usaldad,“ lausub ta. kontsentratsiooni laeva külgedel,“ sel„Muidu võib tekkida käegalöömise gitab süsteemi töötunne ja kvaliteet langeda ning hiljem põhimõtet piirituleb millegi tegemata jätmise tõttu valveosakonna lahendada suuri probleeme.“ Tõnise merereostussõnul pole ta tänaseni veel ühtki ümtõrje teenistuse bertegemise nõuet pidanud esitama, vanem Tauno küll on tulnud aga teha väiksemaid Mettis. „Veeparandusettepanekuid peamiselt kasupiiri kohal on taja mugavusest lähtudes. avatavad luuVarsti juba kaks aastat kestnud reostustõrjelaeva ehitus sai stardipaugu 2010. aasta augustis, kui Riia Laekorvatehases lõigati pidulikult puse esimene metallplaat.

Sama aasta novembris peeti laeva sündi sümkiilutsereboliseeriv moonia ning juba järgmise aasta aprilliks sai laev koos korpuse valmimisega oma põhikuju. Pärast aluse vettelaskmist jätkati veepealse osa ehitustöid ning 2011. aasta juunis pukseeriti korpus meritsi Riiast Uusikaupunlaevatehasesse, ki kus alustati seadmete paigaldamist ja põhjalikku viimistLaeva ehitamise PPAlust. Tänavu veebpoolne projektijuht ruaris märkis masti Tõnis Trubetski paigaldamine laeva ehitustööde jõudmist lõppjärku ning selle loo kirjutamise ajaks

Selle loo jõhker peategelane ei võtnud tapmist kunagi omaks.

Mehe süüdi tunnistamiseni viis uurijate visa töö, mille peaeesmärk oli kokku võttes tõestada, et keegi teine seda teha ei saanud.

Politsei- ja Piirivalvea metis töötab neli kapla töötajaid ja nende nit, kes nõustavad perekonnaliikmeid hingehoiuküsimustes pakuvad pingelistes ning olukordades tuge .

aasta jooksul mitmel puhul vägivalda venkasutanud. Uurijate peades sai nast kahtlustatav number üks. Samas rääkis ohvri naaber tunnistusi andes, nime et oli korterist kuulnud hüütavat Andrei. Nii asusid uurijad põhjalikult kontrollima ka tüdruku laialdast satutvusringkonda. Neid inimesi oli vädakonna ringis, kellest osa saadi kui listada kiiremini, näiteks juhul, oli inimene oli välismaal. Teiste puhul tehti kontroll põhjalikum ning tööd täherohkem. Loomulikult oli terav seotüdrukuga lepanu kõikvõimalikel tud Andreidel, Andritel ja Andrestel.

Uurijaid aitas tublisti see, et üsna Alltäpselt oli tuvastatud tapmise aeg. korruse naabril (nagu heas detektiivika loos ikka) oli probleeme unega ning Lasnamäe paneelmajade ehituslikud iseärasused aitavad kõrvalkorterites Ilmselt toimuvat päris hästi kuulda. oma võis naaber kuulda rohkemgi, ent kirjeldustes räägib ta esmalt konfkukkumisest, millegi liktist, seejärel samme rõdu poole ning siis on kuulda, kuidas keegi puhastab kaltsuga korterit. Kokku kuulis ta neid hääli tunni

jooksul.

Nii ohvri ema kui ka kõik tuttavad kinnitasid, et tüdruk võõraid inimesi oma korterisse ei lubanud ja lukustas

The article „Curers of soul“ introduces the work of police chaplains, whose duties are counselling of police officers and their family members, providing of spiritual assistance and arranging of spiritual services. Anyone can talk to the chaplains, regardless of the fact whether such person is affiliated to any religion or not. According to the professional ethics of clergyman, everything told to chaplains is private and covered with confessional secret. In addition, chaplains visit police officers, who were injured when performing their duties or who are sick, they also communicate death notices (to family members of persons who have perished in traffic accidents or in criminal offences, or to relatives of perished police officers) and together with the Women’s Network of Estonian Police they organize fund-raising donation to large families of the police. Significant part of their working time the chaplains spend by visiting border guard officers at their service positions or by attending police officers during patrols, as being on patrol police officers more frequently contact chaplains and talk about their troubles or tensions more freely.

17

These are only a few topics from the present Police and Boarder Guard Board magazine Radar. If you notice any article, which you would wish to learn more about, please do not hesitate to contact us by e-mail radar@politsei.ee. Have a nice reading!

63

TEADMISED AVAVAD UKSI! Tule sisejulgeoleku magistri천ppesse!

See on Sinu haridus ja Sinu tulevik.

Vastuv천tt kuni 5. juulini 2012! www.sisekaitse.ee info@sisekaitse.ee