47
Kosovo serblaste ja NATO rahuvalvemissiooni egiidi all teenivate Saksa sõdurite kokkupõrge 28. novembril 2011, kui NATO väed üritasid eemaldada Kosovos Jagnjenicë küla lähedal asuvat teetõket. Kaks NATO sõdurit said kokkupõrkes kuulihaavu, millele vastati kummikuulide ja veekahuriga. Kosovo pingelises põhjaosas teetõketena kasutatud veoautod ja bussid eemaldati rasketehnika abil. Kosovo võimud otsustasid laiendada oma volitusi ka de facto serblastele kuuluvatele aladele ja NATO väed üritasid pärast kuid kestnud pingeid teetõkkeid AP/Scanpix eemaldada
pärast tuleb korraldada konverents, kus seataks paika «otsustusmehhanism Kosovo olukorra lõpplahenduse loomiseks, võttes arvesse rahva tahet, oluliste võimude arvamust, osapoolte jõupingutusi kokkuleppetingimuste täitmisel ja Helsingi lõppakti tingimuste rakendamisel ning võetaks ette laiaulatuslik kokkuleppetingimuste rakendamise hindamine ja arvestataks kõikide osapoolte esitatud ettepanekuid lisameetmeteks» (Ker-Lindsay 2009: 145–146). Rambouillet’s peetud läbirääkimiste tulemusi hakati kutsuma Kosovo rahu ja isevalitsuse vahekokkuleppeks (Webber 2009: 450). Kui Kosovo albaanlaste delegatsioon oli vastumeelselt ettepanekuga nõus, siis Milošević otsustas lõpuks selle tagasi lükata. Kuigi ta nõustus plaani peamise osaga, sest see kinnitas Jugoslaavia suveräänset õigust Kosovole, oli ta vastu lepingu lisadele, mis annaksid NATO vägedele ligipääsu kogu Jugoslaaviale (Ker-Lindsay 2009: 146). Rahuläbirääkimiste ajal (veebruar-
Operatsioonist Allied Force KFORini 1999. aasta 24. märtsil ehk mõned päevad pärast viimast tulutut katset jõuda kokkuleppele alustas NATO operatsiooni Allied Force (OAF), mis tähendas Serbia strateegiliste sihtmärkide, sh sildade ja naftatöötlustehaste ning Kosovos paiknevate serblaste vägede pommitamist (Ker-Lindsay 2009: 146). USA presidendi Bill Clitoni sõnul oli selle eesmärgiks näidata «NATO tõsidust». Et Serbiat oma nõudmistele allutada, korraldati ühtekokku 38 004 väljalendu (nende hulgas 10 484 rünnakuga lõppenud lahingulendu) ning lendudel heideti alla 28 236 lõhkepaketti. Lisaks kasutati rünnakul merelt 218 Ühendkuningriigi ja USA Tomahawki tüüpi tiibraketti. Sõjakäik laienes järk-järgult. Kui algselt oli OAFiga seotud 344 liitlaste õhusõidukit, siis juuni alguseks oli nende hulk kasvanud 1031ni. Ründelende korraldati esimesel nädalal 30–50 korda
Sõdur NR 1 (70) märts 2013
Kosovo Vabastusarmee lootis, et nende rünnakutele vastab jõuliselt Serbia ja lõpptulemusena asub Lääne üldsus Kosovo albaanlaste poolele. Milošević, lootes ekslikult, et NATO ei sekku ja vajadusel hoiab Venemaa neid tagasi, jätkas mässulistevastaseid operatsioone. 1999. aasta jaanuaris, kui Racaki alevikust leiti 45 albaanlase surnukeha, katkes viimaks Lääne kannatus. Kokku sai kontaktgrupp ja kõigi osapoolte esindajatele edastati kutse rahukonverentsile Pariisi lähedal Rambouillet’ linnas paiknevas lossis. Rahukonverentsil üritati matkida Bosnia sõjale järgnenud sunniviisilist diplomaatiat, mis tähendas, et kõigile osapooltele anti kaks nädalat aega rahuplaaniga nõustuda või vastasel korral seista silmitsi tagajärgedega (KerLindsay 2009: 145). Hoolimata karmist hoiatusest osutusid esialgsed läbirääkimised tulutuks. Seetõttu avaldasid rahvusvahelised rahuvahendajad lõplikud ettepanekud, mis muu hulgas sätestasid, et kolme aasta
märts 1999) laiendasid Serbia väed oma sõjategevust Kosovos, mille tulemusena oli kodust sunnitud põgenema üle 200 000 inimese. Ka pärast tulemusteta Rambouillet’ läbirääkimisi jätkus sõjategevus ja sellel oli kaks peamist eesmärki: massiline albaanlaste väljaajamine Kosovost ja piisavalt laiaulatuslike sõjajõudude paigutamine piirkonda, et heidutada NATO maavägede sissetungi Kosovosse. Nii Washington, London kui ka teised NATO riikide pealinnad süüdistasid täismõõtmelise kodusõja vallandumises täielikult Miloševići. 21. märtsil saabus Belgradi mõjukas diplomaat, USA Balkani erisaadik Richard Holbrooke ja esitas Miloševićile ultimaatumi: Serbia peab lõpetama sõjategevuse ja nõustuma vahekokkuleppega, vastasel juhul lubas NATO võtta tarvitusele vajalikud meetmed (Webber 2009: 450).