Sõdur 4/26

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

NR 4 (150) 2026

IRIS-T – keskmaaõhutõrjesüsteem on Eestis kohal lk 6–11 lk 6–11

Sõjamuuseum ja selle uhkeimad eksponaadid lk 16–29

Mis on Propastop? lk 30–35

Operatsioon Barbarossa ehk sõjategevus 85 aastat tagasi lk 54–65

Hind 3 € ISSN 1406-3379

Sisukord

6 sisukord 4 Lühiuudised

6 Keskmaa-õhutõrjesüsteem IRIS-T on Eestis kohal 12 Debatt maailmas – droonid või hävitajad 16 Kõik, mis vaja teada Eesti sõjamuuseumist – kindral Laidoneri muuseumist 30 Propastop tutvustab enda tegemisi 36 Ukraina sõjatandril toimub murrangulisi asju 46 Ungari pöördus tagasi läände 50 Innovatsioon jõudis Kevadtormile 54 Operatsioon Barbarossa 1941. aastal 66 Uusi raamatuid

30

50

54 Ajakiri Sõdur on tellitav tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur.

Väljaandja küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Juhkentali 58, Tallinn 15007 sodur@mil.ee Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2432 Toimetaja n-ltn Antero Noor Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja lvo Sokka Trükitud Joon trükikojas Kaanefoto Ardi Hallismaa ISSN 1406-3379 ISSN: 2674-2624 (veeb)

Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel.

Tellimishind: 12 kuud 16,30 eurot

SÕDUR august 2026 3

Foto: Triin Musting

Uudised

Vahetusid Ämari lennubaasi ja õhukaitse­ divisjoni ülemad Õhuväe Ämari linnakus toimus 1. juulil lennubaasi ja õhukaitsedivisjoni ülemate vahetustseremoonia, kus lennubaasi juhtimise andis kolonel Maanus Nigul üle kolonelleitnant Katrin Tõugjasele ning kolonelleitnant Toomas Lents andis õhukaitsedivisjoni juhtimise üle major Kaarel Piirisalule. Tseremoonia käigus annetati õhukaitsedivisjonile ka üksuse lipp, mis ühtlasi tähistab divisjoni asutamispäeva. Üksuse lipu taevasinisel taustal asetseb põhjakotkas, kelle küüniste vahel on kaheteraline mõõk ja riikkondsuse tunnus, mis sümboliseerivad õhuväe lendamist ja õhuülekaalu ning pidevat valmisolekut Eesti õhuruumi kaitseks. Õhukaitsedivisjon loodi 2023. aasta 1. juulil.

Mereväe miinisõjadivisjon sai uue ülema Miinisadama linnakus toimus 19. juunil mereväe miinisõjadivisjoni ülema vahetustseremoonia, kus kaptenleitnant Ott Laanemets andis divisjoni juhtimise üle kaptenleitnant Meelis Kantsile (pildil). Divisjoni juhtimise üle võtnud kaptenleitnant Meelis Kants alustas oma teenistust 2000. aastal ajateenijana üksik-vahipataljoni ridades. Pärast Kaitseväe Akadeemia lõpetamist 2007. aastal alustas ta oma karjääri mereväes miinijahtija EML Sulevi pardal navigatsiooniohvitserina. 2007.–2026. aastani on ta teeninud mitmesugustel ametikohtadel nii mereväes, toetuse väejuhatuses kui ka kaitseväe peastaabis. Muu hulgas osales Eesti mereväe laev Sakala tema juhtimisel 2025. aastal rahvusvahelises sõjalises operatsioonis NATO 1. alalise miinitõrjegrupi koosseisus.

4 august 2026 SÕDUR

Lõppes militaar õppus Vigorous L

aupäeval, 20. juunil lõppes Eestis rahvusvaheline NATO tasandi meditsiiniõppus Vigorous Warrior 2026, mille käigus pandi proovile nii militaar- kui tsiviilmeditsiinisüsteemid, harjutades ühiselt arstiabi andmist nii sõja- kui kriisiolukordades. Ligikaudu kolmekümnest liitlas- ja partnerriigist pärit osalejatega õppuse korraldas Ungaris paiknev NATO sõjameditsiini kompetentsikeskus koos Eesti kaitseväe ja terviseametiga. «Õppus demonstreeris NATO liikmesriikide võimet kohandada uuenduslikud tehnoloogiad ja teaduslikud arengud tänapäeva sõjapidamise keeruliste probleemide jaoks ning leida innovatiivseid lahendusi,» ütles NATO sõjameditsiini kompetentsikeskuse õpituvastuse ja innovatsiooni osakonna ülem mereväekapten Corey Gustafson. Õppuse jooksul harjutati läbi kogu meditsiinitoetuse protsess sõjalises konfliktis, alates planeerimisest kuni praktikas elluviimiseni. Harjutused koosnesid kannatanule abi andmisest lahinguväljal kuni kannatanu stabiliseerimise, evakuatsiooni ja viimaks kõrgema taseme ravini välja, sealhulgas tsiviilhaiglates. Samuti aitas õppus kontrollida ja tagada ravi järjepidevust eri tasandi meditsiiniliste üksuste ning eri riikidest pärit üksuste vahel. Samuti võimaldas õppus katsetada uusi tehnoloogilisi lahendusi, osaleda võimearenduses ja suurendada koostalitlusvõimet liitlasja partnerriikide vahel. Vigorous Warrior 2026 oli üks suurimaid rahvusvahelisi õppusi sel aastal Eestis, millest võttis osa ligikaudu 2000 inimest. Õppusel mängis eriti olulist rolli koostöö tsiviil- ja sõjaväemeedikute vahel ning osa õppusest toimus Põhja-Eesti regionaalhaiglas, Ida-Tallinna keskhaiglas ja Rakvere haiglas.

Uudised

rmeditsiini Warrior 2026

Valga-Valka kaksiklinnas toimus 30. juunil pidulik tseremoonia, mille käigus võttis 1. Saksa-Hollandi korpus (1GNC) ametlikult üle Eesti ja Läti maavägede taktikalise juhtimise NATO Kirdekorpuselt. Uus juhtimiskorraldus, mis jõustus ametlikult 1. juulil, on osa NATO uuest väemudelist. See tagab liitlasvägede kiirema reageerimisvõime ning suurendab lahinguvalmidust alliansi idatiival. Senise vastutaja, Kirdekorpuse (MNC NE), fookus suunatakse edaspidi Poolale ja Leedule, sealhulgas Suwałki koridori julgeoleku tagamisele.

Foto: Aleksander Espenberg

Foto: Ardi Hallismaa / EKV

1. Saksa-Hollandi korpus võttis üle Eesti ja Läti maavägede taktikalise juhtimise

Suvekutsega alustas kaitseväes ajateenistust üle 700 noore Esmaspäeval, 13. juulil alustas kaitseväe erinevates väeosades riigikaitselist väljaõpet üle 700 suvekutse ajateenija. Diviisi 1. jalaväebrigaadis asus teenistusse kokku ligi 80 noort, diviisi 2. jalaväebrigaadis alustas väljaõpet üle 60 värske sõduri ning diviisi staabi- ja sidepataljonis ligi 40 võitlejat. Lisaks liitus diviisi logistikapataljoniga pea 20 ajateenijat, kes jagunevad sõduri baaskursuse järel oma teenistuses neljale erialale, millega toetatakse diviisi erinevate üksuste logistilisi vajadusi, nagu transport, eritehnika, juhtimis- ja teenindustoetus. Diviisi luurepataljonis alustas ajateenistust üle 30 ajateenija ja diviisi suurtükiväerügemendis üle 70 ajateenija. Samuti alustas teenistust pea 50 võitlejat erioperatsioonide väejuhatuses. Mereväkke tuli aega teenima üle 130, sõjaväepolitsei vahipataljoni üle 100 ja küberväejuhatusse ligi 90 noort. Õhuväe õhukaitse­ divisjonis alustas tänavu ajateenistust rohkem kui 60 noort.

SÕDUR august 2026 5

Fookus

Eesti õhukaitse arendamises on alanud uus etapp. Õhuväkke jõudnud IRIS-T SLM keskmaaõhutõrjesüsteem lisab Eesti kaitsevõimele võime mõjutada õhuohtusid kaugemalt ja kõrgemalt kui senised lühimaasüsteemid ning annab kaitseväele rohkem võimalusi reageerida erinevatele õhurünnakuohtudele.

Eesti õhukaitse uus peatükk

IRIS-T SLM

6 august 2026 SÕDUR

Fookus Triin Musting nooremseersant, õhuväe teavitusspetsialist

T

egemist ei ole üksiku relvasüsteemi, vaid tervikliku õhukaitselahendusega, mille eesmärk on kaitsta inimesi, kaitseväe üksusi, olulisi objekte ja liitlaste tegevust piirkondades, kuhu süsteemid vajaduse kohaselt paigutatakse. «Me alles alustame oma teekonda õhukaitse ülesehitusel ja kuigi meil läheb veel kuid, et tagada süsteemi operaatoritele vajalik väljaõpe ja jõuda selle süsteemiga taktikaliselt põllule, oleme praegu tegemas õhukaitse mõistes suurt kvalitatiivset hüpet,» ütles õhuväe ülem brigaadikindral Riivo Valge. «Selle laskesüsteemi suurim eelis, mida meil varem pole olnud, on selle laskekõrgus, mis ei võimalda vaenlasel meist üle lennata. Kui see süsteem on maastikul, peab vaenlane sellega arvestama ja leidma muid lähenemistrajektoore. Kuna see süsteem on taktikaliselt väle, siis vastane peab tegema need otsused viimasel hetkel ajasurve tingimustes, mis loob eeldused vigadeks, mida meie saame oma hüvanguks ära kasutada.» Foto: Siim Verner Teder / kaitsevägi

SÕDUR august 2026 7

Fookus

IRIS-T SLM on Saksa kaitsetööstusettevõtte Diehl Defence toodetud mobiilne keskmaa-õhutõrjesüsteem. Avalike andmete järgi on see mõeldud vastase lennukite, kopterite, droonide ja tiibrakettide tõrjumiseks kuni 40 kilomeetri kaugusel ja kuni 20 kilomeetri kõrgusel. Süsteemi tugevus seisneb selle mobiilsuses, mitme sihtmärgi samaaegse mõjutamise võimes, 360-kraadises katvuses ning võimaluses lõimida see laiemasse õhu- ja raketikaitse võrgustikku. Eesti jaoks tähendab IRIS-T SLM eelkõige keskmaa-õhukaitsekihi loomist. Seni on Eesti õhukaitse tuginenud peamiselt lühimaavõimetele ja liitlaste panusele, sealhulgas NATO Balti õhuturbemissioonile. IRIS-T SLM ei asenda neid elemente, vaid lisab nende kõrvale uue kihi. Mitme­ kihiline õhukaitse tähendab, et erinevad sensorid, juhtimissüsteemid ja relvasüsteemid täiendavad üksteist ning annavad kaitseväele parema võimaluse reageerida eri tüüpi õhuohtudele. Õhukaitse vajalikkust on eriti teravalt näidanud Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas. Ukraina kogemus on kinnitanud, et tänapäeva sõjas ei ohusta õhurünnakud ainult sõjaväeüksusi rindel, vaid ka tsiviilelanikke, energiataristut, transpordisõlmi, juhtimispunkte, ladusid ja tagaala. Droonid, tiibraketid, juhitavad lennuki­ pommid ja ballistilised raketid on muutnud õhukaitse üheks riigikaitse keskseks võimeks. Eesti jaoks on selle õpikogemuse tähendus selge: õhukaitse ei ole eraldiseisev lisavõime, vaid osa riigi kaitsevõime põhistruktuurist. IRIS-T SLM süsteemi hange on Eesti ajaloo üks olulisimaid kaitseinvesteeringuid. Eesti ja Läti sõlmisid 2023. aasta septembris Diehl Defence’iga raamlepingu keskmaa-õhutõrjesüsteemide soetamiseks. Eesti lepingu mahtu on avalikes allikates kirjeldatud ligi 400 miljoni eurona ning seda on nimetatud Eesti ajaloo suurimaks kaitsevaldkonna lepinguks. Kokku on riigi kaitseinvesteeringute keskus hankinud Eesti kaitseväele kolm IRIS-T SLM tuleüksust. Esimene tuleüksus jõudis Eestisse 2026. aasta juunis, ülejäänud jõuavad avaliku info järgi järgmise aasta jooksul. Eesti ja Läti ühishange on tähtis ka laiemas piirkondlikus mõistes. Balti

8 august 2026 SÕDUR

Taktikaline operatsioonide keskus või tulejuhtimiskeskus juhitakse nii lahinguvälja kui C4I jälgimis- ja juhtimisfunktsioone.

Laskeseade Mahutab kuni kaheksa raketti ja lisaks toetuselemente, nagu näiteks laadimissüsteem, varuosade konteinerid, mobiilne töökoda jms.

IRIS-T SLM süsteem IRIS-T SLM on keskmaa-õhutõrjesüsteem, mis pakub igakülgset kaitset erisuguste mehitatud või mehitamata õhusõidukite, nagu näiteks UAV-de, hävitajate, helikopterite; tiibrakettide, sealhulgas varitseva laskemoona; juhitavate relvasüsteemide ja kindlat tüüpi ballistiliste rakettide vastu.

Fookus Raketi andmed • Kaal 89 kg • Pikkus 3m • Läbimõõt 127 mm • Lõhkepea 11,4 kg • Mootor tahke kütus • Maksimaalne laskekaugus horisontaalselt kuni 40 km vertikaalselt kuni 20 km

Radarisüsteem multifunktsionaalne tulejuhtimisradar, mis tagab täpse jälgimise ja sihtmärgi klassifitseerimise ja on võimeline tuvastama väga manööverdavaid ohte alates lühimaast kuni 250 kilomeetrini.

riikide julgeolek on omavahel tihedalt seotud ning õhukaitses on koostöö eriti tähtis, sest õhuohud ei järgi riigipiire. Sarnase süsteemi kasutamine aitab parandada koostalitlusvõimet, lihtsustab väljaõpet ja logistikat ning loob paremad eeldused kogemuste, varuosade ja laskemoona planeerimiseks. Samuti annab ühishange riikidele tugevama läbirääkimispositsiooni ning toetab piirkondliku õhukaitse sidusamat arendamist. IRIS-T SLM tuleüksus koosneb tavaliselt laskeseadmetest, radarist ja tulejuhtimiskeskusest. Süsteemi juurde kuuluvad ka toetusvahendid, näiteks remondi-, varuosade- ja ümberlaadimismasinad. See tähendab, et süsteemi võime ei seisne ainult raketis, vaid kogu terviklikus ahelas: õhuohu avastamises, tuvastamises, olukorra hindamises, otsuse tegemises, tulejuhtimises ja sihtmärgi mõjutamises. Õhukaitses on just see ahel kriitilise tähtsusega. Kui sensorid, side, juhtimine ja relvasüsteem ei tööta ühtse tervikuna, ei piisa ka heast raketist. Diehl Defence on IRIS-T SLM süsteemi peatöövõtja ja süsteemiintegraator. Avaliku info järgi tarnib Diehl Defence süsteemi raketid ja laskeseadmed. Oluliste partneritena on süsteemi juures nimetatud HENSOLDTi ja Airbusi. HENSOLDT täiendab süsteemi TRML-4D multifunktsionaalse radariga ning Airbus taktikalise juhtimiskeskuse lahingujuhtimistarkvaraga. Seega on IRIS-T SLM Euroopa kaitsetööstuse koostööprojekt, milles on ühendatud raketitehnoloogia, sensorid, juhtimissüsteemid ja taktikaline kasutamine. TRML-4D radar on süsteemi üks võtmeelemente, sest õhukaitse algab õhuolukorra nägemisest. Radar aitab avastada, jälgida ja klassifitseerida õhus liikuvaid sihtmärke ning annab tulejuhtimissüsteemile vajaliku info. Lahingujuhtimistarkvara omakorda aitab siduda sensorite info, juhtimis­ ahela ja relvasüsteemid tervikuks. Tänapäeva õhukaitses ei ole oluline ainult see, kui kaugele rakett lendab, vaid ka see, kui kiiresti ja usaldusväärselt suudetakse sihtmärk avastada, otsus teha ja tegevus ellu viia. IRIS-T SLM rakett põhineb IRIS-T õhk-õhk-raketil, mis töötati algselt välja hävituslennukitelt kasuta-

SÕDUR august 2026 9

Fookus

miseks. Maapealse õhukaitse versioonis on rakett kohandatud laskmiseks maismaal paiknevalt laskeseadmelt. Lühend SLM viitab keskmaa maapealsele versioonile. Avalikes allikates kasutatakse süsteemi nimetust IRIS-T SLM ehk InfraRed Imaging System Tail / Thrust vector-controlled Surface-Launched Medium range. Lihtsamalt öeldes on tegemist maapealselt välja lastava keskmaa-õhutõrjeraketiga, mis kasutab sihtmärgi tabamiseks moodsat juhtimis- ja otsingutehnoloogiat. Süsteemi üks avalikult rõhutatud omadus on 360-kraadine katvus. See tähendab, et tuleüksus ei ole seotud ainult ühe kindla suunaga, vaid suudab reageerida ohtudele eri suundadest. See on eriti oluline väikeriigi kaitses, kus ohud võivad areneda kiiresti ja eri telgedelt. Tähtis on ka süsteemi mobiilsus. IRIS-T SLM elemendid paiknevad suure läbivusega sõidukitel, mis võimaldab süsteemi ümber paigutada vastavalt olukorra muutumisele, kaitstava objekti tähtsusele ja operatiivsele vajadusele. Mobiilsus ei tähenda ainult seda, et süsteemi saab ühest kohast teise viia. Kaitse mõttes tähendab see vastase jaoks ebakindlust. Kui vastane ei tea täpselt, kus õhukaitsesüsteem paikneb, millal seda ümber paigutatakse ja milliseid alasid see parasjagu katab, peab ta oma tegevuses arvestama suurema riskiga. See piirab vastase õhuründevahendite tegevusvabadust ning toetab heidutust. Õhukaitse ei pea olema tõhus ainult hetkel, mil rakett välja lastakse, vaid see mõjutab vastase planeerimist juba enne seda. Eesti õhuväe koosseisu loodi 2023. aasta 1. juulist õhukaitsedivisjon, mille ülesanne on tagada Eesti õhuruumi puutumatus ning planeerida ja viia ellu aktiivset õhukaitset. Õhukaitsedivisjon hakkab kasutama hangitud IRIS-T SLM süsteeme ning tegutsema koostöös teiste kaitseväe ja liitlaste üksustega. See on oluline, sest õhukaitse ei toimi iseseisva saarena. Tõhus õhukaitse eeldab koostööd õhuseire, juhtimise, side, maaväe, liitlaste, logistika ja vastuvõtva riigi toetuse vahel. IRIS-T SLM aitab toetada ka liitlaste vastuvõttu ja tegutsemist Eestis. Liitlaste kohalolek ei tähenda ainult

10 august 2026 SÕDUR

sõdureid, vaid ka lennuvälju, sadamaid, teid, ladusid, kütust, laskemoona, juhtimispunkte, majutusalasid ja meditsiinilist tuge. Kui sellised sõlmpunktid on õhuohtude eest paremini kaitstud, saavad liitlased kiiremini kohale tulla, üksustesse lõimuda ja tõhusamalt tegutseda. Seega ei tugevda keskmaa-õhukaitse ainult Eesti enda üksuste kaitset, vaid parandab ka NATO kollektiivkaitse praktilist toimimist Eesti territooriumil. Õhukaitse puhul tuleb samas vältida lihtsustatud ettekujutust, et üks süsteem katab korraga kogu riigi. IRIS-T SLM on tugev, kuid iga õhukaitsesüsteemi kasutamine sõltub ülesandest, ohuhinnangust, kaitstavast piirkonnast, olemasolevatest sensoritest, liitlasüksustest ja eriolukorrast. Süsteemide paiknemine, valmisolek, laskemoona kogused, reageerimisajad

ja taktikalised kasutusviisid ei ole avalik info. Avalikult saab rääkida põhimõttest: IRIS-T SLM loob Eestile võime kaitsta olulisi piirkondi ja üksusi keskmaa-õhuohtude eest ning piirata vastase tegevusvabadust õhus. Rahvusvaheliselt on IRIS-T SLM saanud palju tähelepanu Ukraina sõja tõttu. Saksamaa on tarninud Ukrainale IRIS-T süsteeme ning avalike allikate järgi on neid kasutatud Ukraina linnade ja kriitilise taristu kaitseks Venemaa raketi- ja droonirünnakute vastu. Uudisteagentuur Reuters on kirjeldanud süsteemi rolli Ukraina õhukaitses olulisena ning toonud välja, et sõja tõttu on nõudlus Euroopa õhutõrjesüsteemide järele järsult kasvanud. Diehl Defence laiendab seetõttu IRIS-T tootmist ning ettevõtte juhtkond on avalikult rääkinud plaanist

Fookus Keskmaa-õhutõrjesüsteemi IRIS-T saabumine Eestisse. Foto: Siim Verner Teder / kaitsevägi

Iris-T üleandmise puhul korraldati meediapäev 22. juunil. Foto: Maria Tammeaid / kaitsevägi

suurendada tuleüksuste ja rakettide tootmismahtu. Euroopa vaates sobitub IRIS-T SLM ka laiemasse õhukaitse tugevdamise suundumusse. Pärast Venemaa täiemahulise agressiooni algust Ukrainas on mitmed Euroopa riigid jõudnud järeldusele, et külma sõja järel vähendatud õhu- ja raketikaitsevõimeid tuleb taastada ja tugevdada. Saksamaa algatatud European Sky Shield Initiative ehk Euroopa taevakilbi algatus koondab riike, kes soovivad arendada mitmekihilist õhu- ja raketikaitset. IRIS-T SLM on üks keskmaa-õhukaitse lahendusi, mida mitmed Euroopa riigid on otsustanud hankida. Eesti jaoks on IRIS-T SLM seega korraga nii konkreetne relvasüsteem kui ka strateegiline sõnum. Konkreetse võimena annab see kaitseväele uued võimalused õhuohtude avastamiseks, hindamiseks ja mõjutamiseks. Strateegilise sõnumina näitab see, et Eesti investeerib järjekindlalt kaitsevõimesse, millel on otsene seos inimeste, taristu, üksuste ja liitlaste kaitsmisega. Samuti näitab see, et Eesti ei käsitle õhukaitset eraldiseisva projektina, vaid osana NATO kollektiivkaitsest ja Euroopa kaitsetööstuslikust koostööst. IRIS-T SLM ei ole Eesti õhukaitse arendamise lõpp-punkt, vaid oluline vaheetapp. Keskmaa-õhukaitse lisandumine loob aluse edasiseks arenguks, väljaõppeks, reservi kujundamiseks, koostööks liitlastega ja mitmekihilise õhukaitse tugevdamiseks. Õhukaitse on valdkond, kus tehnika, inimesed, protseduurid ja koostöö peavad arenema koos. Süsteemi jõudmine Eestisse on nähtav verstapost, kuid tegelik võime sünnib väljaõppe, harjutamise, lõimimise ja igapäevase töö tulemusena. Kõige lihtsamalt öeldes aitab IRIS-T SLM teha Eestit õhust raskemini rünnatavaks. See kaitseb olulisi alasid, tõstab vastase jaoks rünnaku hinda, toetab liitlaste tegutsemist ja tugevdab Eesti rolli NATO idatiiva kaitses. Tänapäeva julgeolekukeskkonnas on see võime, mille tähendus ulatub kaugemale ühest süsteemist või ühest tuleüksusest. See on osa Eesti otsusest arendada riigikaitset viisil, mis vastab tänapäeva sõja tegelikkusele ja annab ühiskonnale suurema kaitstuse.

SÕDUR august 2026 11

Tehnika

2026. aasta juulikuus Ankara tippkohtumisel Türgis otsustati, et rahuajaks asutatud NATO õhuturbemissioon muutub alaliselt NATO õhukaitseks. Kas kiired muutused droonide tehnoloogias võivad viia Ämarist liitlaste mehitatud hävitajad ning konflikti korral Venemaaga hakkavad meie taevas ringi tiirutama vaid mehitamata õhusõidukid? Ilmselgelt mitte veel niipea.

Hävitajad või droonid –

meile veel võõras dilemma Heiki Suurkask peatoimetaja

K

ahe ilmasõja vahelisel ajal ja lääneriikides levinud õhuvõimu teooria ütleb, et kes kontrollib olukorda õhus, see kontrollib ka kogu olukorda. Riikidevahelistes sõdades on see teooria ennast seni korduvalt ja hästi ilmekalt tõestanud. Ukraina sõda on selline, nagu ta on – viis aastat kähmlust staatilisel rindel – just sellepärast, et kumbki pool ei ole suutnud ennast õhus kehtestada. Kui ükskõik kumb pooltest suudaks

12 august 2026 SÕDUR

tekitada kasvõi osalise ülekaalu õhus, liiguks rinne maa peal järele. Kui õhk on «kinni», siis jääbki maapealne rinne staatiliseks. Nagu näeme, et juba viis aastat kestnud Ukraina sõjas ainult droonide toel ei ole võimalik sõda võita – vähemalt mitte kiiresti ega otsustavalt. Kindlasti jätkavad kõik pooled õhusõda veel vähemasti mitu dekaadi mehitatud hävitajatega, kuna droonid ei saa õhukaitse- ja õhuründeülesannetega hakkama. Droonid teevad ära vaid väikese osa märksa suuremast rehkendusest. Samasuguse kindlusega võib aga ilmselgelt väita ka seda, et sõda oleks

kaotatud, kui droonidega seotud tehnoloogiatele piisavalt tähelepanu ei pöörataks. Õhukaitse kontekstis on (droonide vastased) droonid ainult üks lisakiht mitmekihilises õhukaitses. Sellegipoolest on vägagi huvitav jälgida laiemat debatti erisuguste (lendavate) droonide võimalikust rollist tuleviku sõjaväljal.

Droon vs. hävitaja Tehnoloogia entusiastide hulgas käib arutelu, millest meie saame seni vaid unistada. Arutelu peetakse selle üle, kas jätkata harjumuspäraste ründe-

Tehnika Arendatav ründedroon YFQ-42A mullu Dubai messil.

F-35 Soome kohal 2021. a. Foto: Shutterstock

ja hävituslennukite arendamisega või asendada need mehitamata õhusõidukitega. Ukraina sõjast võib leida argumente mõlema seisukoha toetuseks. Näiteks Šotimaa St. Andrews ülikooli strateegiauuringute professor Phillips Payson O’Brien kuulutas tänavu 18. juuni väljaandes The Atlantic, et hävituslennukid olevat juba minevik («Fighter jets are passé») kuna odavate mehitamata õhusõidukite tulek masstoodanguna on paljastanud ülimalt kallite tankide, sõjalennukite ja laevade haavatavust. Lääne sõjalisi planeerijaid süüdistas ta lausa suutmatuses tänapäeva sõ-

janduse suurt innovatsiooni omaks võtta. Teisalt, 6. juuni ajalehes Keskisuomalainen kutsub ettevaatlikkusele Briti uurimiskeskuse RUSI analüütik Justin Bronk (Janne Yläjoki artiklis «Raatorehellinen totuus drooneista ja hävittäjistä,» ee «Julmalt aus tõde droonidest ja hävitajatest»). Droonid on küll põhjustanud suure murrangu sõjalises mõtlemises (ja Ukrainas lausa 70–80 protsenti vastase inimkaotustest), kuid mitte selles, kuidas sõdu võidetakse. Bronki arvates ei tohi NATO riigid mitte mingil juhul nõrgestada oma traditsioonilist trumpi ehk hävitajatele rajatud õhujõudu. «Kui me tõsiselt üritaks ehitada oma ründevõimet droonide peale ümber, otsustaks me vaid mängida Venemaa oma mängu, milles oleme kolm ja pool aastat ajast maha jäänud.» Kuigi Bronki kirjutistest võibki leida üksjagu drooniskeptitsismi, kinnitab tema sõnu just see, mis 2026. aastal USA ja Iraani vahelises sõjas kinnitust on leidnud. Võidu toob domineerimine õhus, mitte odavam võime droonidega vastast torgata. «Ründava riigi sõjamasinat saab peatada selle õhutõrje täieliku seiskamise teel,» kinnitas Bronk Keskisuomalaisele. «Oma õhutõrje rivist löömise järel oleks sissetungija täielikult NATO hävitajate meelevallas, mis oleks täiesti teistsugune olukord, kui praegu Ukrainas on.» Läänemaistel hävitajatel poleks seejärel kuigi suuri probleeme Vene hävitajatega toime tulla. Bronk on 2025.

Foto: Shutterstock

aasta augustis ilmunud RUSI raportis veel rõhutanud, et Venemaa relvajõududel on käsutuses kõige võimsam dro-onivastane võime maailmas. Samas järeldus, et vaid väike osa Ukraina droonidest tabab sihtmärke Venemaal, ei taha enam klappida selle pildiga, mida 2026. aastal nähtud on. Bronki järeldus on, et Ukraina ei ole sõda võitmas hoolimata oma suurtest edusammudest mehitamata õhusõidukite arendamisel. Ukraina pööre droonisõjanduse eelisarendamisele oli põhjustatud paratamatusest, mitte ainult vajadusest asendada seniseid tavapärasemaid vahendeid.

Droonid on küll põhjustanud suure murrangu sõjalises mõtlemises, kuid mitte selles, kuidas sõdu võidetakse. Seal, kus rindejoon on suures osas staatiline, pole suurt vahet, kas kahju vastasele tekitatakse ründelennukitega või aeglasemate ja vähem usaldusväärsete droonide kasutamisega. Selliste droonide suurem kättesaadavus annab kahtlemata eeliseid ka jätkusuutlikkuses, märkis Bronk. Lääne relvajõudude tegevus droonisõjavõime arendamisel sai kindlasti aeglasema stardi kui Ukraina oma. Samas on lääne õhujõudude suuremaks tugevuseks võime saavutada ja ära kasutada oma ülekaalu õhus, mitmekordistades sellega manööversõjavõimet maa peal. Näiteid võib leida Iisraeli ja USA rünnakutest Iraanile, kes polnud

SÕDUR august 2026 13

Tehnika

võimeline oma õhutõrje kaotuse järel vastasele enam vastu hakkama. Mehitamata õhusõidukid ja süsteemid aitavad oluliselt parandada sõjapidamist õhus ja muuta seda ka odavamaks. Põhimõte on aga selles, et tehniliselt ja taktikaliselt on märksa lihtsam tõrjuda jõudu, mis tugineb odavamate FPV- või OWA-droonide suurele hulgale, kui jõudu, mis rajaneb hästi kasutatud õhujõu, kaugtulevõime, soomuse, suurtükiväe ühisele võimsusele, rõhutab Bronk.

Soome hävitajad F-35 Just mõni päev enne seda artiklit avaldati Soomes Jukka Kopra juhitud parlamendirühma raport, milles rõhutati, et Soome peaks järgmisel valimisperioodil kaitsekulud kahekordistama (7,7 miljardilt 15 miljardi euroni). Ajakirjanikele tekitas see raport pigem šoki.

Mehitamata õhusõidukid ja süsteemid aitavad oluliselt parandada sõjapidamist õhus ja muuta seda ka odavamaks. Soome on hoopis teistsuguses olukorras kui näiteks Eesti. Sügisel saavad Soome õhujõud kätte esimesed hävitajad F-35A ning Soome piloodid ja tehnikud saavad põhjaliku seda tüüpi hävitajate väljaõppe Arkansases Fort Smithi baasis. Kokku saab USAs F-35 väljaõppe ligi 150 soomlast. Rovaniemis ja Rissolas rajatakse ka uut taristut nende hävitajate vastuvõtuks. Esimesed F-35-d peaks saabuma Rovaniemele sügisel ja minema Lapimaa õhuväetiiva (sm Lapin lennosto) kasutusse. Karjala õhuväetiib (Karjalan lennosto) saab samasugused hävitajad kasutusele 2028. aastast. F-35 hankimisele eelnenud kõhklused on ületatud ja riigi õhujõud hakkavad palju paremaks muutuma. Ka ettevõte Lockheed Martin suurendab F-35 hävitajate tootmist. Soome õhujõudude teatel tarniti mullu neid tellijatele 191, kokku aga on seda tüüpi hävitajaid kasutusel juba üle 1300 kokku 20 riigis, sh 13 Euroopa riigis. Justin Bronk rõhutab, et nüüdseks on NATO riikidel Euroopas

14 august 2026 SÕDUR

juba 200 F-35 tüüpi hävitajat, aastaks 2030 juba 600. Küll märkis Bronk, et F-35 varustusse kuuluvaid radari­ hävitusrakette AGM-88G pole seni veel Euroopasse saadud. Soome, Poola ja Holland on selliseid aga tellinud kokku 775 tükki, lootes need kätte saada enne aastakümne lõppu.

Debatt maailmas See, mis praegu toimub Ukraina ja veelgi enam Venemaa õhuruumis, on põhjustanud ülemaailmse diskussiooni teemal «hävitajad versus droonid». Ajal, mil Venemaa on toonud Ukraina tandrile pigem «üleeilse» ehk 20. sajandi alguse stiilis sõjapidamise, arutab Suurbritannia avalikkus tõsimeeli seda, et nende riik valmistuvat justkui suure eksimusena «eilses» stiilis sõjapidamiseks. Selle kohta kostab teravat kriitikat. Briti analüütikud on kritiseerinud lahkunud Keir Starmeri valitsust topelt­ moraali pärast, kuna Starmer rõhutas,

et droonid ja automatiseeritud süsteemid oleks sõjanduse tulevik, tegelikult aga arendas edasi mehitatud hävitajate programmi, mis pealegi ei tule täies mahus kasutusele enne 2030. aastaid. «Suurbritannia panustab eilsesse sõjapidamisse» on loosung, mis «lendab» eriti ajakirjanduses, kui on vaja valitsuse kaitsekulutusi kritiseerida. Kuninglikud õhujõud (RAF) kinnitavad aga vastu, et nende F-35B on kõige kaugemale arendatud hävitaja üldse. 2025. a ilmus Rootsis ISDP (Institute for Security and Development Policy) raport «Limitations of Drones and the Future of American Air Superiority» (ee «Droonide piiratus ja Ameerika õhuülekaalu tulevik»), mille autor oli Rohith Narayan Stambamkadi ja kes rõhutas, et droonid siiski ei suuda tagada ülekaalu õhus. Raportis kasutatakse selliseid termineid nagu «taskukohane mass» ja «efektiivne mass». Kuigi odavam ehk taskukohane mass droone ja muid võimeid on hea,

Tehnika Lennukilt lastud rakett tabamas drooni. Foto: Shutterstock

se (Next-Generation Air Dominance, NGAD) hävitaja F-47 arendamisega, mis oleks samm edasi senistelt F-22. Kriitikat on esile kutsunud nii selle programmi suur maksumus kui ka see, et F-22 ei toonud siiski sellist murrangut, mida loodeti. USA õhujõudude staabiülem Kenneth S. Wilsbach kinnitas juba ametisse asudes mullu novembris, et tõenäoliselt on vaja välja töötada eraldiseisvaid mehitamata õhusõidukite eskadrone, mis oleks küll arendatud välja koos NGAD ehk kuuenda põlvkonna hävitajatega, kuid tegutseks hävitajate toetuseks, mitte nende asemel.

Taskukohane mass droone ja muid võimeid on hea, kui see olemas on, aga see ei taga veel efektiivset massi, et saavutada ülekaalu õhus.

kui see olemas on, ei taga see veel efektiivset massi, et saavutada ülekaalu õhus. «Õhuülekaalu saavutamine eeldab võimet pidada pikaajalist õhk-õhk-lahingut ning anda lööke vaidlusalustes ja tugevalt kaitstud vastase piirkondades (nn stand-in ehk asendusvõime). Droonide suutlikkus selliseid ülesandeid täita on aga piiratud,» järeldas Indiast pärit Stambamkadi.

Kuuenda põlvkonna hävitaja See debatt pole jätnud puutumata ka seni tugevaimat õhujõudu maailmas, Ameerika Ühendriike. Ka USA kongressis on oodata, et diskussioon teemal «droonid vs. hävitajad» hakkab hoogustuma. Praegu on ju populaarne kiita droonide tõhusust. Aga tegelikult jääb droonidel efektiivsusest veel puudu. 21. märtsil 2025 kuulutas president Donald Trump, et USA liigub edasi järgmise põlvkonna õhus domineerimi-

AI nägemus hävitajast F-47. Foto: Shutterstock

Koostegutsevate lahingulennukite (Collaborative Combat Aircraft, CCA) prototüüpe YFQ-42A on hakatud juba ka katsetama. 15. juulil teatati, et selliselt droonilt õnnestus Mojave kõrbe kohal teele saata ka rakett AIM-120 Amraam. CCA oleks küll mehitamata õhusõiduk, aga otsuse, kas rakett teele saata, teeb endiselt operaator maa peal. Seni oleks tegemist ikka alla helikiiruse lendavate vahenditega, mis hävitajatega võistelda ei suuda. Pikamaa-ründedroonide suurim puudus on praegu see, et kui nad ehitada odavalt, siis on nad väikesed ja piiratud «aruga» ning kannavad väikest lõhkepead, mis suudab hävitada vaid kergeid sihtmärke, aga punkrit või kindlustatud juhtimispunkti ega ka vastase lennuvälja näiteks mitte. Mõnda tehast tabades lööb küll efektse tolmupilve üles, kuid enamik seadmeid selles tehases jääb terveks. Kui need droonid teha «targaks», kiireks ja raskemaks ehk suure purustusjõuga relvaks, siis ei ole nad enam üldsegi odavad. Nii et mehitatud hävitajad ja pommitajad on veel pikaks ajaks palju universaalsemad, paindlikumad ja kiiremini kasutatavad ning lõppkokkuvõttes ka odavamad lahendused kui suurtes kogustes droonipilved.

SÕDUR august 2026 15

Muuseum

Hellar Lill ▶ Kapten (reservis) ▶ Sündinud 21. novembril 1973 Viljandis. ▶ 2004. aastal lõpetas Tartu ülikooli ajaloo erialal. ▶ 1999–2014 töötas kaitseministeeriumis. ▶ 2014. aastast on ta Eesti sõjamuuseumi – kindral Laidoneri muuseumi direktor. ▶ 2020. aastal anti talle Valgetähe IV klassi teenetemärk. Hellar Lill «sõjasaagiga» Narvast. Foto: Jan-Christofer Sarapik / kaitsevägi

16 august 2026 SÕDUR

Muuseum

Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum tähistas sel aastal oma taasasutamise 25. aastapäeva. Tegelikult on muuseum asutatud aga tollal veel polkovniku auastmes olnud Johan Laidoneri päevakäsuga nr 5 19. jaanuaril 1919.

Eesti sõjamuuseum – koht, kus Eesti sõjaajalugu ja Johan Laidoneri nimi kokku saavad Heiki Suurkask peatoimetaja

külastavad koolid, kaitseväelased, veteranid, kaitseliitlased. Aga kui eelarvest rääkida, siis see koosneb riigieelarve rahast, omatulust ja nõndanimetatud europrojektidest, kus me oleme ka päris tublid taotlejad olnud. Lisaks rahale annab see ka väga hea rahvusvahelise kogemuse muuseumi- ja ajaloomaailmas pärandi hoidmisest ja ülevaate, kuidas mujal maailmas või Euroopas sellega tegeletakse.

T

änapäeval on Eesti sõjamuuseum Eesti sõjaajaloo- ja kultuuripärandi koguja, säilitaja, uurija ja eksponeerija. Sõjamuuseumi ülesannete hulka kuuluvad ka Eesti kaitseväe ajaloo pidev talletamine, sõjaajalooliste teadmiste levitamine nii kaitseväelaste, riigikaitseõpetajate, kooliõpilaste kui ka laiema avalikkuse seas, sõjaajaloo-teaduslike ja aimeraamatute väljaandmine jne. Küsimustele vastas muuseumi direktor Hellar Lill.

Kuidas teie eksponaadid siin suhteliselt väiksel pinnal ära mahuvad? Kas muuseumi laiendamisest on põhjust tõsisemalt rääkida?

Kui külastajate arvu vaadata, siis kuidas sõjamuuseumil praegu majanduslikult läheb?

Küsimuses on koos kaks poolt, mis otseselt ei ole nii seotud, aga sõjamuuseumil läheb hästi. Meil käib palju külastajaid: eelmisel aastal (2025) käis meil üle 50 000 külastaja. Kui vaadata meie küll väga armast, aga siiski üsna väikest mõisahoonet, siis on päris keeruline suuremaid gruppe siin sees liikuma panna. Aga selle probleemi lahendamine on tore ülesanne, sest inimesi käib palju. Aga majanduslikult ei tohi me kurta, sest meie eelarve tuleb ju suuremas osas riigieelarvest, nii nagu kogu ülejäänud valitsemisalas. See osa, mida

Sõjamuuseum asub Viimsis Mõisa tee 1. Foto: Jan-Kristjan Tamm / kaitsevägi

me teenime ruumide rendist ja piletite müügist, ei ole siiski põhiline. Meie piletihind on üsna mõistlik nii üksikkülastajale kui ka perele, aga peale selle on meil hästi palju gruppe, kes saavad muuseumisse tasuta. Ilmselt on meie muuseum ainuke Eestis, kuhu kõik õpilased ja noored saavad tasuta. Samuti saavad siia tasuta riigikaitseõpetuse raames väljapanekuid

Muuseumil on olnud mõistagi aegade jooksul plaane ja mõtteid laienemiseks. Praegune seis on siiski selline, et me jääme nähtavas tulevikus siia Viimsi mõisa ja meil on ka rasketehnika angaarid mõnesaja meetri kaugusel, kus me raskemat sõjatehnikat eksponeerime. Muidugi on see, kuidas ära mahutada ekspositsioon, kogud ja muu muuseumi tegevuseks vajalik, omaette katsumus. Lisaks piiratud ruutmeetrite arvule peame arvestama ka sellega, et mõis on muinsuskaitse all ja ruum on ette antud, kuhu me peame nii kogud, büroo tegevuseks vajaliku varustuse kui ka ekspositsiooni ära mahutama. Siiski on meil plaan vähehaaval laieneda või ruumi juurde saada.

SÕDUR august 2026 17

Muuseum

Tulejõudu rasketehnika angaarist.

Foto: Jan-Kristjan Tamm / kaitsevägi

Ühelt poolt loodame, et riik teeb keskse koguhoidla, kuhu osa kogudest saaks tänapäeva tingimustes hoiule panna. See annaks siin majas natuke leevendust ruumile. Tänavu hakatakse juba väikest juurdeehitust tegema, mis on muinsuskaitsega kooskõlastatud ja millele on ka ehitusluba saadud. Tänu sellele saame meie jaoks kõige tähtsamat teemat ehk vabadussõda või vabadussõja ekspositsiooni natuke laiendada. Järgmisel aastal saame selle loodetavasti valmis. Kas ja kui palju on teil kontakte sõjamuuseumidega teistes riikides?

Meie koostöö nii teadusvaldkonnas kui ka mujal on päris aktiivne. Mõistagi suhtleme lähimate naabritega, nagu Soome sõjamuuseumi ja Rootsi armee muuseumiga. Väga head suhted on meil olnud ka Poola armee muuseumi ja Hollandi kuningliku sõjamuuseumiga. Poolast saime mõned aastad tagasi oma esimese tanki T-34 ja hollandlaste käest oleme saanud täiendust oma relvakogule. Eestis on veel terve hulk sõjandusega seotud muuseume. Kas sõjamuuseum aitab nende tööd korraldada või on tegemist pigem konkurentidega Eesti sees?

Me ei võta neid kui konkurente. Kuna nad ajavad sama asja, siis meil on võimalus väikemuuseume, kes sõjaajalooga tegelevad, ka natukene riigieelarve abil rahaliselt aidata. Mõistagi tuleb selleks vastavad taotlused esitada. Eesmärk on, et nende kogud oleksid

18 august 2026 SÕDUR

Kabinet kunagises mõisahoones meenutab aega, kui Johan Laidoner ise seal seisis. Foto: ESM

Meie piletihind on üsna mõistlik nii üksikkülastajale kui ka perele, aga peale selle on meil hästi palju gruppe, kes saavad muuseumisse tasuta.

ka mingis osas avalikkusele nähtavad, kas või suveperioodil, ja et me saaks aidata kaasa ka koolitusele ja kvaliteedi parandamisele. Selleks on olemas selline ühendus nagu Eesti Sõjaajaloo Pärand, kuhu on koondunud mitmesugused sõjaajalooga tegelevad väikemuuseumid. Kindlasti soovitan ka neid külastada, näiteks Hiiumaal asuvat militaarmuuseumi, Saaremaa sõjavara seltsi Orissaares, Valga isamaalise kasvatuse püsiekspositsiooni (minu teada nad nimetavad nüüd ennast juba ka Valga sõjamuuseumiks), aga ka sellise iroonilise nimetusega väikest sõjamuuseumi nagu Jõgeva Pommiauk ja muidugi ka Sinimägede muuseumit Vaivaras.

Muuseum

Kusjuures viimane on minu meelest meie sõjaajaloo üks vähe kasutatud võimalusi. Need inimesed, kes selles muuseumis töötavad, ja kohalik omavalitsus on head tööd teinud, aga minu arvates võiks riik seda rohkem rahaliselt toetada, et teha sinna üks korralik lahingupaiga muuseum. See aitaks kindlasti kaasa ka sellele, et Ida-Virumaal jõuaks tasakaalustatud ajaloopilt teisest maailmasõjast inimesteni paremini pärale. Sõjahaudade ja monumentide korrastamine on olnud muuseumi töö nüüd juba mitu aastat. Kas suurem töö on juba tehtud või on veel palju ees?

Suurem osa on juba tehtud. Aastail 2022–2025 oli see tõesti hästi intensiivne, aga saime kasutada ka lisaressursse: nii raha kui ka inimtööjõudu. Tänavu on jäänud veel mõned objektid, mis olid plaanis teha. Nagu elu näitab, siis on ka selliseid sõjahaudu, millest me midagi pole teadnud või

Sõjahaudade ja sõja­monu­ mentide kohta oleme teinud andmebaasi, mis täieneb pidevalt ja on meie koduleheküljel kättesaadav.

oleme vähe teadnud. Neid tuleb jätkuvalt välja ka mitmesuguste ehitustööde käigus. Seega pole töö kindlasti päris lõppenud. Siinkohal võib mainida, et sõjahaudade ja sõjamonumentide kohta oleme teinud andmebaasi, mis täieneb pidevalt ja on meie koduleheküljel kättesaadav. Seal on üleval ka kõik teadaolev info: milline on tegelik tulemus, kes ja kuhu olid ametlikel andmetel maetud ning mida me sealt tegelikult leidsime. Milline nägi välja esimene monument algselt, milline nägi monument välja siis, kuni sõjahaua ümbermatmiseni jõuti, ja mis sellest monumendist ja inimeste säilmetest, kes sinna maetud olid, edasi sai. Kaitseväe kalmistu on ka teie hallata. Kas Aljoša jääb kaitseväe kalmistule?

See on väga hea küsimus. Sellele peaks vastama niimoodi, et kuna see on sinna vabariigi valitsuse otsusega pan-

SÕDUR august 2026 19

Muuseum

Sõjahaua avamisel Amblas paljastus punamonumendi alt vabadussõja mälestusmärgi tükke. Foto: ESM

dud, siis ilmselt peaks ka selle eemaldamise otsus tulema sellel tasemel, kui aeg ükskord küps on. Kaitseväe kalmistul on nüüd terve väli täis kenotaafe langenute nimedega, keda tegelikult sinna maetud ei ole. Kas nendega on plaanis midagi ette võtta või jääb kaitseväe kalmistu selliseks, nagu ta praegu on?

Samm-sammult oleme kaitseväe kalmistut ju korrastanud ja viinud teda võimalikult palju sarnasemaks sellele, nagu ta oli enne Eesti okupeerimist. Mõistagi tahaksime, et inimeste teadvuses ei oleks kaitseväe kalmistu mitte eeskätt kui koht, kus on pronkssõdur, vaid kus on Edgar-Juhan Kuusiku loodud mälestusmärk Eesti tundmatule sõdurile, nõndanimetatud Kuusiku kuubik. See peaks olema just Eesti sõjaloo mälupaik, kuid paraku on nõukogudeaegne kihistus endiselt tugev ja päris kõigest sellest lahti ei saa. See, mis puudutab kenotaafe või neid matmiskohti, mis osadel andmetel on ainult kenotaafid, siis selle uurimisega me tegeleme. Kui sinna tõepoolest ei ole kedagi maetud, siis ei ole ka põhjust, et need kenotaafid seal just täpselt selles kohas olema peaks. Ma küsin ka, millises mahus sõjamuuseum uurimistegevusega tegeleb?

Meie uurimiste suund on päris lai. Just kõige viimane uurimisprojekt oli seotud Eesti metsavendluse ajalooga,

20 august 2026 SÕDUR

Viiratsi sõjahaud, kuhu oli Nõukogude ametlikel andmetel maetud 6 inimest, osutus hoopis 240 maetuga ühishauaks, kes olid surnud Viljandis sõjavangilaagri hospidalis. Foto: ESM

Kaitseväe kalmistu peaks olema just Eesti sõjaloo mälupaik, kuid paraku on nõukogudeaegne kihistus endiselt tugev.

Sõjahaua avamine Amblas. Foto: ESM

Muuseum

mis sai koostöös Mälu Instituudiga sarja «Rahu vahel» kaheksanda köitena välja antud. Enne seda oli suurem väljaanne «Eesti Vabadussõja ajalugu». On veel mitmeid väiksemaid toimetiste sarjas ilmunud asju. Iga aasta me korraldame ka rahvusvahelist sõjaajalookonverentsi, eeskätt koostöös Balti Kaitsekolledžiga, aga ka Kaitseväe Akadeemia ja teiste partneritega Balti riikidest. Peale eelnimetatud rahvusvaheliste projektide toimub aktiivne koostöö selle konverentsi raames, kuna meie konverentsil käiakse üle maailma ja ka meie teadurid käivad tutvustamas Eesti sõjaajalugu teistes maades ja konverentsidel. Mis riiulis te nüüd kaitseväe orkestrit hoiate?

Kaitseväe kalmistul on tihti sinimustvalge lipu all toimuvaid üritusi.

Tõepoolest mõnikord, eriti kui orkester oli just meie koosseisu tulnud, astusid inimesed muuseumi uksest sisse ja küsisid, et kus see orkester teil siin on, arvates, et ta on füüsiliselt siin meie juures. Orkester käib muidugi meil esinemas, aga nende harjutusruumid on Tallinnas Tatari tänaval. Sõjaväeorkester on oma uue tegutsemismudeli kenasti tööle saanud ja on jätkuvalt nõutud orkester nii riiklikel tseremooniatel kui ka mängulisematel esinemistel.

Sõjaväeorkester juhatas sisse küberväejuhatuse lipu andmise tseremoonia sõjamuuseumi ees. Fotod: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

SÕDUR august 2026 21

Muuseum

Aga mina arvan, et mõistlik on, kui orkester oleks erinevalt praegusest ametis siiski täiskohaga, sest kuna praegu on orkester poole kohaga tööl, siis on päris keeruline saada õigel ajal õigesse kohta vajalik koosseis kokku. Me arvestame sellega, et tegemist on professionaalsete muusikutega, kes peavad oma taseme hoidmiseks ka kogu aeg harjutama. Inimestel on ka teised tööd, kas siis muusikapedagoogina või sootuks teises valdkonnas. Kui riik tahab, et selline orkester on meil riikliku tseremoniaalorkestri ja sõjaväeorkestrina olemas, siis tuleb seda toetada. Kui me räägime muuseumikogudest, siis milliste eksponaatide üle te kõige uhkem olete?

See on nagu küsida lapsevanemalt, et millist last sa kõige rohkem armastad. Eks sõjamuuseumi kogu on lõppude lõpuks üks tervik ning on suur rõõm, et see pidevalt täieneb. Ka viimatise võiduna võiks märkida, et meieni jõudis perekond Pätsi vahendusel Maria Laidoneri arhiiv, mille põhjalikum läbitöötamine seisab veel ees. Sellega põgusalt tutvudes pakkus mulle näiteks emotsiooni see, et Maria Laidoner oli kirjavahetuses Rein Sepaga, kes elas siis Lätis, ja kuidas siis kaks inimest kirjutasid Eesti NSV-st, Läti NSV-st omavahel inglise keeles ja Rein Sepp veel värsivormis. Aga meie kogude puhul nii nagu igal sõjamuuseumil on oluline relvakogu, millest võiks eile tõsta mitmeid

22 august 2026 SÕDUR

Traditsiooniline vabariigi aastapäeva näidislahing vabadussõjast sõjamuuseumi soomusron

2019. aastal sõitis sama soomusrong mööda Eestit. Pildil peatus Viljandis. Foto: Elmo Riig / Sakala / Scanpix

Muuseum

haruldusi või suurema väärtusega asju. Peale selle ehk imekombel säilinud kindral Laidoneri aumärkide kogu, mida käivad siin huvilised üle kogu maailma vaatamas. Lõpetuseks. Mida saab esile tõsta sõjamuuseumi lähiaastate suurtest plaanidest?

ngi ümber.

Foto: Jan-Kristjan Tamm / kaitsevägi

Imekombel on säilinud kindral Laidoneri aumärkide kogu, mida käivad siin huvilised üle kogu maailma vaatamas.

Küberväejuhatusele lipu andmise tseremoonia 1. augustil 2025 sõjamuuseumi ees. Foto: Martin Otsing / kaitsevägi

Rasketehnika angaarist. Foto: Jan-Christofer Sarapik / kaitsevägi

Meie, nagu öeldud, külastajate arv on jõudnud 50 000-ni. Kuigi meil on suur rõõm, et meil käib palju inimesi, on päris keeruline korraldada kõike nii, et külastajate muuseumikogemus oleks nauditav ja võimalikult hea. See on juba puhtalt logistika ja juhtimise küsimus. Aga kui me räägime sellest, mida me tahame juurde teha, siis püüame laiendada oma ekspositsiooni võimaluste piires. See uhke soomusrong, mis meil sõitis siin mõned aastad tagasi ümber Eesti ringi, kui Eesti Vabariik tähistas sajandat sünnipäeva, seisab praegu meie õue peal. Ja sellele rongile, mis nüüdseks on toodud meie muuseumi välialale, tahaksime juurde ka vedurit. Järgmisel aastal avame ekspositsiooni ka Tartus, Kaitseväe Akadeemia hoones, kus seni oli päris hea muuseum, aga sinna oli juurdepääs piiratud, kuna see asus kaitseväe turvaalal. Nüüd ümberehituse ja ekspositsiooni uuendamise kaudu saame sellise muuseumi, kuhu iga külastaja saab hõlpsasti ligi. Mõistagi on ka neid plaane, mida ei julge veel välja öelda, et mitte neid ära sõnuda.

SÕDUR august 2026 23

Muuseum

Sõjamuuseumi

1. Kindral Johan Laidoneri ordenid

silmapaistvamat eksponaati

E

esti suurim sõjamuuseum tegeleb Eesti sõjanduse ajalooga seotud esemete ja materjalide väljaselgitamise, kogumise, säilitamise, uurimise ja üldsusele vahendamisega. Samuti sõjaajaloolise uurimistööga ning rahvusvaheliste sidemete arendamisega teiste asjassepuutuvate institutsioonidega. Lisaks on sõjamuuseumi vastutusalas kõik Eestis paiknevate sõjahaudadega seotu. Sõjamuuseumi püsiekspositsioon ja ajutised näitused jutustavad loo Eestis peetud sõdadest, eestlaste ja teiste siinsete rahvaste teenistusest teiste riikide sõjavägedes ja mujal maailmas peetud sõdadest, millest Eesti elanikel on tulnud osa võtta. Sõjamuuseum asub kindral Johan Laidonerile kuulunud Viimsi mõisas ja hoiab seega tema ja ta perekonna pärandit. Tartus paikneb sõjamuuseumi filiaalina Kaitseväe Akadeemia muuseum, kus praegu rajatakse ekspositsiooni. Muuseum avatakse külastajatele uuesti 2027. aasta jaanuaris. Sõjamuuseumi koosseisu kuulub Eesti sõjaväeorkester, mille ülesanne on riiklikel tseremooniatel esinemine ja sõjaväemuusika kultuuri edendamine.

24 august 2026 SÕDUR

T

egemist on Eesti sõjamuuseumi ühe silmapaistvama kollektsiooniga nii oma ajaloolise tausta kui sümbolväärtuse poolest. On omamoodi ime, et ordenid praegu siin Eestis vaatamiseks väljas on. Laidoneri onupoeg kolonel Villem Saarsen suutis need Saksa okupatsiooni ajal salaja Soome ja sealt edasi Rootsi toimetada, kust need jõudsid lõpuks Ameerika Ühendriikidesse. Eestisse tagasi

jõudsid need USA presidendi George W. Bushi vahendusel 2004. aastal. Säilinud on 3/4 kõigist Laidonerile kunagi annetatud teenetemärkidest.

2. Sidepataljoni lipp

O

ma väe näitusel eksponeeritud sidepataljoni lipu lugu on osa Eesti vastupanu loost. Sügisel 1940, mil sidepataljon liideti Punaarmeega, viis leitnant Leonhard Hindoala pataljoni lipu varjule oma kihlatu Lydia Mägi (1916–2011) juurde. NSV liidu julgeolekuteenistus NKVD arreteeris leitnant Hindoala 1941. aasta veebruaris, ta mõisteti surma ja hukati. Lydia Mägi hoidis lippu peidus üle poole sajandi ja annetas selle 1998. aastal kindral Laidoneri muuseumile. Pildil võtab lipu vastu muuseumi direktor Tanel Lään.

Muuseum

3. Narva tank

N

õukogude Liidu tank T-34/85 oli 20. sajandi üks parimaid tanke, paistes silma nii mobiilsuse, tulejõu, soomuse paksuse, hea juhitavuse kui ka tootmise lihtsuse-

ga. Aastatel 1940–1960 toodeti NSV Liidus, Poolas, Tšehhoslovakkias ja Hiinas kokku üle 85 000 T-34. Nõukogude võim kasutas neid relvi muuhulgas ideoloogiliste monumenti-

dena, mida leidus üle terve endise idabloki. Eestisse paigaldati 1970. aastatel viis tank-monumenti. Narvast Narva-Jõesuusse viiva tee ääres postamendi otsas seisnud

T-34/85 toodi siia Leningradi sõjaväeringkonna reservist. Alates 2022. aasta augustist on see vaatamiseks väljas Eesti sõjamuuseumi sõjatehnika angaaris.

rongide moodi. Terve 2019. aasta sõitis rong mööda Eesti raudteesid ja nii nagu Eesti vägi vabadussõjas jõudis ka Lätti. Alates 2024.

aastast seisab soomusrong oma alalises asukohas Viimsi mõisa juures selleks spetsiaalselt rajatud raudteelõigul.

4. Soomusrong nr 7 «Wabadus»

E

esti sõjamuuseum ehitas soomusrongi nr 7 «Wabadus» kingitusena Eesti vabariigi 100. aastapäevaks. Eestil

oli vabadussõjas kasutada kuus laiarööpmelist soomusrongi. Rong nr 7 ei ole seega neist ühegi koopia, kuid võimalikult ajalooliste

SÕDUR august 2026 25

Muuseum

5. Metsavennapunker

K

ülma sõja näituseruumis asuv metsavendade talvepunker kuulub sõjamuuseumi näituste raudvara hulka. Juba 2010. aastal valminud punker on ehitatud legendaarse metsavenna Alfred Käärmanni jooniste

6. Kindralmajor Tiiu Kera ordenid ja vorm

T

iiu Kerast sai 75. USA naiskindral ja teadaolevat ainus eestlane, kes on Ameerika Ühendriikides kindrali auastmeni jõudnud. Kera sündis 1945. aastal Saksamaal Eesti sõjapõgenike peres, peagi rännati edasi Ameerika Ühendriikidesse. Ta on öelnud, et astus armeeteenistusse, et kuidagi tasuda sellele riigile, kes temale ja ta perekonnale uue võimaluse andis. Kera läks erru 2002. aastal kindralmajori auastmes ning annetas oma ordenid ja vormi Eesti sõjamuuseumile.

26 august 2026 SÕDUR

järgi. Punkrisse pääseb ülevalt luugist redelit mööda nagu tõelisse maa-alusesse metsavendade elupaika. Ühe päris pisikese metsavennapunkri leiab ka laste Mängustaabist.

Muuseum

7. Velesann

E

esti sõjamuuseumi sõjatehnika angaaris paikneb näitus Eesti kaitseväe 12-aastasest missioonist Afganistanis, kuhu on vähendatud kujul üles ehitatud eestlaste tugiala Camp Kratt Helmandi provintsi baaslaagris Camp Bastion. Laagri südameks on eestlaste Afganistanis ehitatud saun, mis on siiani töökorras ja veteranide kasutuses. Sauna lõunaeestikeelse nime päritolu ulatub aega, mil Bosnias teenis kompaniisuurune üksus Baltsquadron – juba seal suuremalt jaolt Lõuna-Eesti meeste poolt püsti pandud saun kandis nime Velesann.

8. Ründesuurtükk Sturmgeschütz III Ausf. G

R

ündesuurtükk StuG III oli Saksmaa enim toodetud soomusmasin II maailmasõja ajal. Kokku

toodeti StuG III üle 10 000 eksemplari 12 modifikatsioonis. Kõige arvukam neist oli StuG III Ausf G, mida val-

mistati 7700. Sõjamuuseumi kogus olev StuG III on üks 59 relvast, mille Soome Saksamaalt aastail 1943–1944

ostis. Eesti sõjamuuseumisse jõudis see osana Soome sõjamuuseumi annetusest 2008. aastal.

SÕDUR august 2026 27

Muuseum

9. Saksa 88 mm õhutõrjekahur FlaK 37

88

mm õhutõrje­ kahur on kuulsaim II maailmasõjas kasutatud Saksa suurtükk, mis sai universaal­kahuriks ja mida Saksa propaganda esitles ühena oma imerelvadest (Wunderwaffe). Esimest korda oli 88 mm Flak 18 kasutusel Hispaania kodusõjas, kus tõestas end lisaks õhutõrjele ka tankitõrje- ja kaudtulekahurina. II maailmasõja ajal oligi 88 mm Flak 37 pigem tuntud tankitõrjekahurina, mille mürsk läbistas pea kõigi vastase tankide soomuse. Relv jõudis Eesti sõjamuuseumisse 2008. aastal Soome sõjamuuseumi annetusena.

10. Arsenali relvad

Ü

ks sõjamuuseumi kogude pärle on Arsenali relvade kollektsioon. Eesti oma relvatööstuse toodang on nüüdseks haruldane, sest toodeti vähe ja riigi enda vajadus-

28 august 2026 SÕDUR

test lähtudes. Pildil on vast tuntuim sõjaeelse Eesti oma relv, püstolkuulipilduja A.T. (Arsenal-Tallinn), mida aastatel 1926–1936 toodeti 630 tükki ja mis kuulus kaitseliidu, kaitseväe

ja politsei relvastusse. 1936. aastaks olid A.T.-d vananenud ja kogu partii müüdi Hispaania kodusõja ajal vabariiklastele. Arsenali relvad on eksponeeritud oma väe näitusetoas.

EESTI SÕJAMUUSEUM Sõja õige koht

Tallinna piiril Viimsi mõisas

esm.ee

Teavitus

Tunnustus: 2023. aastal omistas Euroopa Parlament Propa­stopile Euroopa Kodaniku auhinna, 2024. aastal omistas president Alar Karis Eesti kodanikuühiskonna auhinna «Aasta hääl», 25. juunil 2024 lisas Venemaa välisministeerium Propa­stopi 81 Euroopa meediakanali hulka, mille veebilehtede levikut ja kättesaadavust Venemaa territooriumil piirati. Pildil autor.

Kui vale muutub relvaks propastop – kümme aastat infosõja eesliinil Aastal 2016 oli infosõda Eesti jaoks paljude silmis veel midagi abstraktset. Vene propagandat seostati peamiselt telekanalite, Sputniku või Baltnewsi lugudega ning arvati, et tegemist on eelkõige meediaprobleemiga. Sõnumid olid suhteliselt lihtsad ja otsekohesed. Enamasti oli võimalik konkreetne vale kiirelt tuvastada, selle allikani jõuda ja faktidega ümber lükata.

30 august 2026 SÕDUR

Andres Lember Propastopi kaasasutaja

N

üüd on infosõda muutunud igapäevaseks osaks Venemaa agressioonist. Enne kui liiguvad tankid või raketid, liiguvad lood. Need külvavad kahtlust, lõhestavad ühiskonda, õõnestavad usaldust riigi vastu ning püüavad mõjutada inimeste valmisolekut oma riiki kaitsta. Lahinguväljaks ei ole füüsiline ruum või rindelõik, vaid iga inimese telefoniekraan. Just sellisesse keskkonda sündis 2016. aastal Propastop – kaitseliidu vabatahtlike algatus, mille eesmärk oli märgata ja selgitada Eesti vastu suuna-

tud propaganda- ja mõjutustegevust. Aastatega on väikesest vabatahtlikust blogist kasvanud usaldusväärne analüüsiplatvorm, mille tööd kasutavad ajakirjanikud, teadlased ja riigiasutused ning mille kogemus on aidanud mõista, kuidas Venemaa infooperatsioonid tegelikult toimivad. Propastopi ülesanne on olnud märgata mustreid, selgitada nende eesmärke ja aidata inimestel näha seoseid üksikute sündmuste vahel. Tagasi vaadates on kümne aasta jooksul kogunenud sadu näiteid ja kümneid suuremaid juhtumeid, mis näitavad, kuidas üks näiliselt tühine vale võib olla osa palju suuremast mõjutusoperatsioonist. Just nende lugude kaudu saab kõige paremini mõista,

Teavitus Riigivastase kuriteo süüdistusega tänavu septembris kohtu ette astuv Kremli-meelne Oleg Bessedin oli ka nüüdseks suletud venekeelse Facebooki gruppi Таллиннцы (Tallinlased) haldur. Pildil Bessedini stiilinäide 28. septembri 2025 postitusest, kus ta avaldas foto Eestisse saabunud USA üksuse tankidest ja lisas sellise kommentaari: «Läbi Eesti transporditakse Ukrainasse sõjavarustust – see on rongitäis Ameerika tanke Abrams. Kui Eestit pärast pommitama hakatakse, ärge siis kurtke…». Bessedin kustutas selle lausvalet sisaldava postituse peagi pärast avaldamist. Таллиннцы oli üks mõjukamaid venekeelse kogukonna platvorme Eestis, grupi suurus oli enne selle halduri vahistamist ja tegevuse peatamist ligikaudu 55 000 liiget.

milline on tänapäevane infosõda ja miks selle tundmine on osa Eesti riigikaitsest.

Üksikud valed põimuvad narratiivideks Tänapäeva infooperatsioonid põhinevad narratiividel – pikema aja jooksul järjekindlalt kujundatavatel lugudel, mille eesmärk ei ole niivõrd panna inimest uskuma ühte konkreetset väidet, kuivõrd kujundada tema maailmapilti. Selle asemel, et väita näiteks, et «Eestis kiusatakse venelasi», levitatakse kümneid erinevaid lugusid kooli­ reformist, kirikust, valimistest, keele­ poliitikast või majandusest. Igaüks neist võib näida eraldiseisvana, kuid kõik teenivad sama eesmärki – kuju-

tada Eestit riigina, mis on sisemiselt lõhenenud ja ebaõiglane. Muutus on toimunud ka mõjutuskanalites. Kui kümme aastat tagasi oli suurem osa propagandast seotud Venemaa riiklike meediakanalitega, siis praegusel ajal algavad infooperatsioonid peamiselt Telegramis, levides sealt kiirelt ja koordineeritult edasi mujale sotsiaalmeediasse ja kümnetesse näiliselt sõltumatutesse kanalitesse. Riiklik propagandamasin ei räägi enam ainult oma häälega ja oma kanalites, vaid kasutab kohalikke arvamusliidreid, väikeseid kogukondi, algoritme ja järjest enam ka tehisintellekti loodud sisu. Iga päev ilmub Vene propagandas uusi lugusid, kuid nende taga korduvad ühed ja samad teemad ning mõtte-

K

ui Propastop kümme aastat tagasi alustas, tuli põhiliselt ümber lükata üksikuid propagandalugusid. Nüüd on selge, et sellest enam ei piisa. Tuleb mõista narratiive, nende taga seisvaid võrgustikke ning märgata infooperatsioone enne, kui need jõuavad peavoolu. See tähendab, et ka Eesti inforuumi kaitsmine ei saa olla ainult riigi ülesanne. Nagu füüsilises riigikaitses on ka infosõjas vaja vabatahtlikke, eksperte, ajakirjanikke ja teadlasi, kes aitavad ühiskonnal mõista, kuidas mõjutustegevus toimib. Propastop sündis kümme aastat tagasi kaitseliidu vabatahtlike algatusena. Tänapäeval on see osa Eesti ühiskonna laiemast vastupanuvõimest. Infosõda aga ei lõpe. Muutuvad ainult selle relvad, kanalid ja meetodid.

SÕDUR august 2026 31

Teavitus

mustrid. Selleks et mõista infooperatsioonide tervikpilti, tuleb keskenduda narratiivide, võrgustike ja levimustrite analüüsimisele. Sageli ei ole kõige olulisem küsimus mitte see, kas konkreetne väide on tõene või väär, vaid miks just seda lugu räägitakse, kelle huve selle levitamine teenib ja millist mõju püütakse sellega ühiskonnas saavutada ning kuidas see sobitub Venemaa strateegilistesse eesmärkidesse.

Selleks et mõista infooperatsioonide tervikpilti, tuleb keskenduda narratiivide, võrgustike ja levimustrite analüüsimisele.

Narratiivide juured ulatuvad geopoliitikasse Propastopi üks olulisimaid õppetunde on olnud, et Venemaa propagandat ei saa mõista üksikute uudiste ega isegi üksikute narratiivide kaudu. Nende juured ulatuvad palju sügavamale – Venemaa geopoliitilisse maailmapilti. Selle keskmes on arusaam Venemaast mitte lihtsalt ühe riigina teiste seas, vaid omaette tsivilisatsioonina, millel on ajalooline õigus ja kohustus kaitsta oma mõjusfääri. Sellest ideest on välja kasvanud nn Russki

Mir ehk Vene maailma kontseptsioon, mille kohaselt ühendab Venemaad, vene keelt, kultuuri ja õigeusku jagavaid inimesi ühine tsivilisatsiooniline ruum sõltumata riigipiiridest. Selline käsitlus võimaldab Moskval kujutada sekkumist naaberriikide siseasjadesse mitte agressiooni, vaid nn kaasmaalaste kaitsmisena. Teine läbiv joon on ajaloo kasutamine poliitilise relvana. Propastopi analüüsid on korduvalt näidanud, kuidas teise maailmasõja, Nõukogude Liidu või Vene impeeriumi ajalugu

32 august 2026 SÕDUR

kasutatakse tänapäeva poliitiliste eesmärkide õigustamiseks. Mälu teemasid ei käsitleta mitte ajaloolise uurimisobjektina, vaid tööriistana, millega põhjendada praeguseid territoriaalseid nõudmisi, mõjutada rahvuslikku identiteeti või kujutada Venemaad vabastaja, mitte okupandina. Sama oluline on Venemaa riiklikus narratiivis ohvrimüüt. Kuigi Venemaa on üks maailma suurimaid sõjalisi jõude, kujutatakse riiki järjekindlalt väliste vaenlaste poolt ümber piiratud ja ohustatud tsivilisatsioonina. NATO laienemine, Euroopa Liidu poliitika või isegi naaberriikide iseseisvad otsused esitatakse tõendina lääne soovist Venemaad nõrgestada või hävitada. Selline maailmapilt aitab õigustada nii sisepoliitilist autoritaarsust kui ka agressiivset välispoliitikat. Sellest ideoloogilisest raamistikust kasvavad välja ka peaaegu kõik Eesti vastu suunatud mõjutusnarratiivid. Kui Eestis räägitakse haridusreformist, kirikuseadusest, mälestusmär-

Teavitus

Juhtum 1 Kremli võrgustikud Eestis – propaganda ei levi vaakumis

Ü

ks Propastopi esimesi suurimaid ettevõtmisi keskendus küsimusele, kes Eestis tegelikult vaenulikke sõnumeid levitavad. Aastal 2018 ilmus viieosaline analüüsi­ sari «Venemaaga seotud võrgustikud Eestis», mis püüdis esimest korda süstemaatiliselt kaardistada organisatsioone, ühendusi, portaale ja võtmeisikuid, kelle tegevus haakus Venemaa kaasmaalaspoliitika ja mõjutustegevusega. Analüüs tugines avalikele allikatele: registriandmetele, organisatsioonide kodulehtedele, meediakajastustele jmt. Kaardistatud võrgustikud olid väga erinevad. Nende seas leidus protestiliikumisi, propagandaportaale, ajalookäsitlust mõjutavaid ühendusi, niinimetatud antifašistlikke aktiviste, noorteorganisatsioone ning vene keele ja kultuuri edendamisega tegelevaid MTÜ-sid, millel olid sidemed Venemaa riiklike pehme jõu organisatsioonidega, näiteks fondiga Russki Mir. Eraldi vaadelduna võisid paljud neist tunduda tavapäraste kodanikuühendustena, kuid omavahelisi seoseid vaadates joonistus välja laiem pilt. Tõime selgelt esile, et mõjutustegevust ei saa mõista ainult propagandauudiseid lugedes. Tuleb analüüsida, kuidas on üles ehitatud mõjutustaristu: kes korraldab üritusi, kes rahastab projekte, millised organisatsioonid jagavad üksteise sisu, kes võimendab sõnumeid ning milliste kanalite kaudu jõuavad Kremli narratiivid Eesti inforuumi. Tagantjärele vaadates oli see lähenemine oma ajast ees. Kui 2018. aastal räägiti enamjaolt propagandast, siis nüüd kasutatakse üha enam mõistet mõjutus­taristu või mõjutusökosüsteem. Ka Venemaa ise ei edenda enam ainult propagandakanaleid, vaid ehitab terviklikku võrgustikku, kuhu kuuluvad meedia, sotsiaalmeedia, noorteprogrammid, kultuuriprojektid, digiplatvormid ja «kaasmaalaste» organisatsioonid. Just sellise tervikpildi nägemine ongi saanud Propastopi analüüside üheks olulisimaks tugevuseks. Praeguseks on Kremli siinsete võrgustike pilt õnneks muutunud. Eesti riik on end kehtestanud, paljud neist võrgustikest on töö lõpetanud, nende liidrid on kas ise Venemaale pagenud, sinna välja saadetud või riigivastaste kuritegude eest süüdi mõistetud ja vangi pandud.

Juhtum 2 Kohtuvaidlus, mis kinnitas analüüsi usaldusväärsust

A

astal 2022 avaldatud analüüsis kirjeldasime võrgustikke Facebookis, kus levitati järjekindlalt Venemaa agressiooni õigustavaid ning Eesti riiklust kahjustavaid narratiive. Üks analüüsis käsitletud isikutest, Oleg Bessedin, pöördus kohtusse, väites, et Propastopi käsitlus kahjustab tema mainet. Järgnenud kohtuvaidlus kujunes suureks proovikiviks mitte ainult Propastopile, vaid laiemalt küsimusele, kas avalikkuse huvides tehtud

mõjutustegevuse analüüsi saab kohtus kaitsta. Kohtuotsus kinnitas, et Propastopi käsitlus tugines kontrollitavatele faktidele ja avalikele allikatele. See oli märkimisväärne pretsedent. Infosõja analüüsimine ei saa põhineda oletustel ega emotsioonidel – see peab põhinema tõenditel. Oleg Bessedin aga, kelle Eesti-vastasest tegevusest on Propastop korduvalt kirjutanud, vahistati mullu novembris ja kohus arutab tema süüasja.

SÕDUR august 2026 33

Teavitus

kidest või Ukraina toetamisest, ei käsitleta neid Venemaa propagandas kunagi üksikute poliitiliste küsimustena. Need seotakse suurema looga lääne moraalsest allakäigust, venelaste väidetavast tagakiusamisest või Venemaa ajaloolisest missioonist oma mõjusfääri kaitsta. Just seetõttu ei piisa infooperatsioonide mõistmiseks üksikute propagandalugude ümberlükkamisest. Tähtsam on ära tunda maailmapilt, millest need lood lähtuvad. Kui narratiivide ideoloogiline alus on mõistetud, muutuvad ka uued propagandalood märksa etteaimatavamaks. Muutuvad tee-

34 august 2026 SÕDUR

Vene propaganda peamised sõnumimustrid • Eesti on läbikukkunud ja mõttetu pseudoriik • Eesti on nõrk ja kaitsetahe on väike • Eesti on agressiivne ja sõjakas • Eestis kiusatakse venelasi taga, russofoobia • Eesti vihkab kõiki võõraid • Eestis elavad fašistid • Eesti peab Venemaa vastu infosõda • Eesti ässitab NATOt Venemaa vastu • Eesti on USA sabarakk

mad ja kanalid, kuid nende taga olev loogika on jäänud aastateks samaks. Sama oluline on olnud propagandatehnikate selgitamine. Propaganda ei tugine üldjuhul otsestele valedele. Sageli kasutatakse poolikuid fakte, ajaloolist konteksti moonutatakse, sündmused asetatakse teadlikult valesse põhjuse-tagajärje seosesse või jäetakse oluline osa loost lihtsalt rääkimata. Üks tõhusamaid võtteid on emotsioonide võimendamine – hirmu, viha või ebaõiglustunde tekitamine –, sest emotsioon levib sotsiaalmeedias kiiremini kui fakt ja on peamine sihtrühmi mobiliseeriv jõud.

Teavitus

Juhtum 4

Foto: Andres Putting / Delfi / Scanpix

Juhtum 3 «Maša ja karu» – kuidas animafilmist tehakse infooperatsioon

T

änavu juuni lõpus kritiseeris välisminister Margus Tsahkna Vene animasarja «Maša ja karu» võtmist Netflixi kavva, viidates selle rollile Venemaa pehme mõju tööriistana. See seisukoht leidis kiiresti rahvusvahelist tähelepanu ja juba mõne tunni jooksul reageeris sellele ka Vene propagandameedia. Mõne tunniga ehitati selle ümber mitu erinevat narratiivi. Ühes loos muutub Eesti naeruväärseks riigiks, kes otsib militarismi laste animafilmidest. Teises kujutatakse välisministrit tasakaalutu poliitikuna. Kolmandas räägitakse hoopis kadedusest Vene kultuuri edu pärast. Neljandas kasutatakse Netflixi

otsust tõendina Venemaa kultuurilise mõjuvõimu kohta. Ühtegi neist lugudest ei huvita enam sisuline küsimus, kas «Maša ja karu» võib toimida Venemaa pehme jõu vahendina. Selle asemel suunatakse tähelepanu kriitikule endale ning tema motiividele. Just selline fookuse nihutamine on üks propagandale iseloomulikumaid võtteid. See juhtum näitab ilmekalt, et tänapäeva infooperatsioonid ei vaja suuri sündmusi. Piisab ühest avaldusest või sotsiaalmeediapostitusest, mille ümber saab kiiresti ehitada mitu propagandalugu. Selline reageerimiskiirus on iseloomulik tänapäevasele mõjutustegevusele.

Nn Narva rahvavabariik – miks tuleb märgata ka väikseid ohumärke?

V

iimaste aastate enim tähelepanu saanud Propastopi lugusid käsitles tänavu kevadel sotsiaalmeedias aktiveerunud kontosid, mis levitasid nn Narva rahvavabariigi ideed. Telegramis, VKontaktes ja TikTokis kasutati sümboolikat ning sõnastust, mis meenutas 2014. aastal Ida-Ukrainas loodud nn rahvavabariikide propagandat. Juhtum tekitas Eestis elava arutelu. Osa kriitikuid leidis, et niivõrd väikese levikuga nähtusest kirjutamine võib seda hoopis võimendada. Propastopi hinnang oli vastupidine. Mõjutustegevus algab harva suurelt. Enamasti sünnivad uued narratiivid marginaalsetes kanalites, meemides või väikestes kogukondades ning alles hiljem, kui tingimused on soodsad, püütakse neid laiemasse inforuumi viia. Just seetõttu tuleb selliseid arengusuundi märgata võimalikult varakult. Selle juhtumi suurim väärtus ei seisnenudki küsimuses, kas Narvas oli tegelik separatistlik liikumine – seda ei olnud. Õppetund oli hoopis mujal. Infooperatsioonide eesmärk on sageli panna narratiive proovile ja mõõta, kuidas ühiskond neile reageerib. Kui selliseid katseid järjepidevalt ignoreerida, võib ühiskond märgata suuremat mõjutuskampaaniat alles siis, kui see on juba hoo sisse saanud.

SÕDUR august 2026 35

Ukraina sõda

Veebikaubamaja Wildberries toetas avalikult sõda Ukrainas. Kättemaksuks tabas selle ladusid 24. juulil droonirünnak. Pildil leegitseb ladu Peterburis. Foto: Reuters / Scanpix

36 august 2026 SÕDUR

Tuline sõjasuvi

Venemaal, Ukrainas ja okupeeritud Krimmis Urmas Salo erukapten

U

kraina «Madjari linnud» on oma nn kaugmaa-sanktsioone edukalt laiendanud Venemaa nafta- ja sõjatööstuse ettevõtetest logistikani ja Vene varilaevastikuni Aasovi ja Mustal merel. Tundub, et Vene naftatöötlemistehaste ja terminalide vahel rändab «igavene tuli». Eriti «tuline» on suvitushooaeg peaaegu saareks muutunud okupeeritud Krimmis, kust osa agressorriigi suvitajaid on juba põgenenud. Ukraina väed jätkavad edukat vastupealetungi lõunas ja on suutnud droonide abil peatada Vene vägede edasitungi enamikus rindelõikudes. Keerulisem on olukord ainult Kostjan­tõnivkas ja Slovjanski suunal, kus Vene väed on suutnud suurte ohvrite hinnaga mõningast edu saavutada. Ukraina keskmaadroonidega on halvatud Vene armee logistika okupeeritud aladel, mis mõjutab juba olukorda lõunarindel. Tupikusse sattunud Venemaa diktaatori arsenali on jäänud vaid propagandavaled, terror ja šantaaž. Tema juunis tehtud katse tõmmata sõtta ka Valgevene lõppes edutult.

Venemaa terrorilöögid Ukraina vastu Venemaa on suvel sooritanud suhteliselt vähe suuremahulisi kombineeritud raketi-droonirünnakuid, aga neis on silmapaistev ballistiliste rakettide

Suitsupilv Peterburi kohal. Foto: Reuters / Scanpix

kasutamine. Seega on Vene väejuhatus ehk Putin püüdnud ära kasutada Ukraina ballistilise raketitõrje nõrkust ja väheste, kuid massiliste ballistiliste raketilöökidega kahjustada ja demoraliseerida Ukrainat. Siiski pole agressor oma eesmärke saavutanud, vaid on demonstreerinud järjekordselt sõjapidamise reeglite jõhkrat rikkumist. Juunis oli kaks sellist kombineeritud rünnakut ja juulis kolm ning eelkõige olid löögi all Kiiev, aga ka rindelähedased suurlinnad.

Silmatorkav uuendus on suurem hüperhelikiirusega laevavastaste tiibrakettide Tsirkon kasutamine Kinžalide asemel. Neid lastakse rannakaitserakettide stardiseadmeilt. Samuti on kasvanud väiksemate lennuväe tiibrakettide Kh-59/69 ja kaugmaa-reaktiivdroonide kasutamine. Ballistiliste rakettidena arvestatakse Iskander-M kõrval ka Vene õhutõrje­ komplekside S-400 rakette, millega rünnatakse ka Kiievit. Raketi 48N6 lennukaugus on kuni 230 km. Lameda lennutrajektooriga raketti on raskem avastada ja neile on pandud lisaks GPS navigatsioon. Vahel on Vene väed lasknud Krimmist ka rannakaitse­ rakette Oniks. Maist on kasutusel luuredroonidelt Orion lastavad tiibraketid Banderol. Ööl vastu 2. juunit toimunud Vene kombineeritud raketi-droonirünnakus 656 kaugmaadrooni ja 73 raketiga oli pealöök suunatud Kiievi vastu, kuid raskelt said kannatada ka Dnipro ja Harkiv. Hooneid tabasid 33 raketti ja 33 drooni, Kiievis said pihta elumajad, kliinik, lasteaed ja gaasijaam. Kiievis hukkus seitse inimest ja vigastada sai 90, Dnipros hukkus kobar­ lahingumoona tõttu 16 inimest ja vigastada sai 42. Ööl vastu 15. juunit toimus teine suurem Vene kombineeritud terrori­ rünnak, kus kasutati 70 raketti ja 611 kaugmaadrooni. Pealöök oli jällegi suunatud Kiievi ning Dnipro ja Harkivi vastu ja seekord olid sihtmärkideks lisaks energiataristule

SÕDUR august 2026 37

Ukraina sõda

Venemaa Ukraina-vastase täiemahulise agressioonisõja viiendal suvel hakkab sõjast õhutatud tuletorm jõudma lõpuks ka Venemaa tavakodanikeni – hiiglaslikud bensiinijärjekorrad ja interneti kaubamaja Wildberries ladude häving. Mõne päevaga põlesid kaubad sadade miljardite rublade väärtuses, majanduslikult hävisid paljud väikeettevõtjad.

Ukraina sõda

kultuuri­asutused. Kiievis tabas Vene ründedroon Geran õigeusu kloostrit – Kiievi Petšerski Lavrat, pihta sai ka Dovženko filmistuudio, Dnipros muusikamaja ja Harkivis kunstimuuseum. Vene armee terroristide rünnak 1.–2. juuli öösel 570 kaugmaadrooni ja 74 raketiga oli ohvriterohke ja suunatud Kiievi ning rindelähedaste oblastite vastu.

Kiievis tabas Vene ründedroon Geran õigeusu kloostrit – Kiievi Petšerski Lavrat, pihta sai ka Dovženko filmistuudio, Dnipros muusikamaja ja Harkivis kunstimuuseum. Kiievis sai pihta või kahjustada 120 hoonet, sh intensiivravi hospidal, instituut, hotell ja humanitaarabilad­ u, hukkus 27 inimest ja haavata sai 91. Ohvreid oli ka Odessas. Ukraina õhutõrje töötas, kuid 25 raketti ja 12 drooni tabasid sihtmärke.

Must päev 6. juulil Kiievis ja Odessas Ränk oli ka rünnak Kiievi ja Odessa oblasti tsiviiltaristu pihta ööl vastu 6. juulit 351 drooni ja 68 raketiga, kui Ukraina õhutõrje ei suutnud tõrjuda ühtki raketti Iskander-M, Tsirkon ja Oniks, ehkki hävitati tiibraketid. 26 raketti ja 18 ründedrooni tabasid objekte, Kiievis hukkus 16 inimest ja 58 sai vigastada. Ka viimane suurem rünnak 18.–19. juuli öösel oli suunatud põhiliselt Kiievi oblasti vastu ja selles kasutati 25 ballistilise raketi kõrval kümme Tsirkoni, kolm Oniksit ja kolm lennuväe tiibraketti, aga droone vaid 125. Seekord suutis Ukraina raketitõrje hävitada 17 Iskander-M ja Tsirkoni ning 23 raketti ja kümme drooni tabasid erinevaid objekte. Kahjustada sai Lukjanivska metroojaam ja põles logistikakeskus Antep Kiievi lähistel. Üks rakett hävitas Kiievis firma UKRTAC tehase, mis tootis individuaalset kaitsevarustust ja sõjamoona. Harkivis tabas rakett postiterminali, mille tagajärjel hukkus kolm inimest. 38 august 2026 SÕDUR

Tavaliselt igal ööl lennutasid Vene sõjaväe terroristid juuni algusest Ukraina pihta 100–300 kaugmaa-ründe­ drooni Shahed/Geran, Gerbera, Italmas, pettedrooni Parodija, tiibraketti Banderol ja vahel ka mõne ballistilise raketi. Alates 18. juunist droonide arv vähenes 90–190-ni ja juulis on igapäevastel rünnakutel olnud droonide arv umbes samas vahemikus, aga rakettide arv on kasvanud. See tähendab kas droonide tagavarade loomist või mingeid ümberkorraldusi tootmisel. Paistab, et Venemaal ei suudeta suurendada kaugmaadroonide toot-

mist, kuid võimalik, et tavaliste kolbmootoriga droonide asemel toodetakse kallimaid reaktiivmootoriga droone. Samuti kasutatakse Shahed ehk Geran droone löökideks rinde­ tsoonis. Igal juhul ületab Ukraina kasutatavate kaugmaadroonide arv viimastel kuudel Vene­maa oma. Vene terroristide põhilised sihtmärgid on tsiviiltaristu, st elurajoonid, energeetika ja raudteetaristu, postiside­ ettevõtted, aga ka tööstusja põllumajandusrajatised. 25. juuni andmeil on viimase kahe kuuga rünnatud 150 gaasijaama Ukrainas. Mõ-

Ukraina sõda

nikord sooritatakse kahekordne löök, et häirida päästetöid, tappa või vigastada päästetöötajaid. 27. juunil rünnati reaktiivdroonidega Geran-4 Voznesenski lennuvälja Mõkolajivi oblastis ja vigastati ühte, Vene allikail kahte hävitajat MiG-29, ühte tankurautot. 20.–27. juuni vahel rünnati nelja ballistilise raketiga Naftogazi ettevõtteid Harkivi ja Poltaava oblastis, osalt kobarlõhkepeadega.

Vene terroristide põhilised sihtmärgid on tsiviiltaristu, st elurajoonid, energeetika ja raudteetaristu, postiside­ ettevõtted, aga ka tööstus- ja põllumajandusrajatised. 24. juulil korraldati Kiievi oblastis ühel erapolügoonil sõjatööstuse uute võitlusvahendite demonstratsioon, mis lõppes traagiliselt. Vene väed said sellest infot ja lasid kolm ballistilist raketti Iskander- M või S-400 õhutõrjeraketti, millest kaks tabasid polügooni. Umbes 300-st kohal viibinud isikust kümme hukkus ja u 100 said vigastada, sh oli sõjatööstusfirmade töötajaid.

Venemaa hävitas droonirünnakuga postkontori Zaporižžjas. Foto: Stringer / Reuters / Scanpix

Vene kaitseministeeriumi propagandafoto Iskanderi stardist. Foto: AP / Scanpix

Venemaa õhuründevahendite arendamine Tänavu kevadel toodeti Ukraina uurija andmeil Venemaal kuus keskmiselt 60–70 ballistilist raketti Iskander-M, 40–50 tiibraketti Kh-101, kümme tiibraketti Iskander-K ja 40 kompleksi S-400 täiendatud õhutõrjeraketti. Tsirkone on hinnanguliselt toodetud ühes kuus 15 tükki. On teada, et 2025. aastal ostis Vene kaitseministeerium 643 ballistilist raketti Iskander-M. Aeroballistiliste rakettide Kinžal aastatoodang oli hinnangute kohaselt 2024. aastal 120–180, kuid neid pole viimasel ajal kasutatud. Ukraina luure andmeil võib Vene rakettide varu olla 180–250 raketti. Uusim turboreaktiivmootoriga kaugmaadroon Geran-5, mis ilmus 2026. a algul, erineb eelkäijatest ja sarnaneb rohkem tiibraketiga. Drooni pikkus on 6 m, tiivaulatus 3 m, stardikaal 850 kg, lõhkepea 90 kg, lenSÕDUR august 2026 39

Ukraina sõda

nukiirus 550–600 km/h, operatiivne lennulagi 200–3000 m, maksimaalne lennulagi 6000 m, lennukaugus kuni 950 km, lennuaeg u 2 tundi. Droonil Geran-5 on ka satelliitnavigatsioonisüsteem ja häirekindel antenn CRPA. Lisaks Hiina reaktiivmootorile ja seadmetele on Saksamaal ja USA-s valmistatud elemente. 21. juunil kasutasid Vene väed Shahed/Geran drooni varianti kahe lõhkepeaga, millest üks on kobarlahingupea, milles on omakorda 20 lõhkeelementi. Kobarpea pidi plahvatama 2–20 tundi hiljem. Vene väed on juulis rakendanud Shahedide kasutamisel uut ründetaktikat: rünnatakse eraldi üksikute droonidega ja et Ukraina radarid neid ei avastaks, juhitakse drooni sihtmärgini käsitsi madalal kuni 22 m kõrgusel.

Rindetsoonis kasutab Venemaa linnade ja asulate vastu massiliselt liugpomme, mille vastu pole veel head tõrjevahendit. Firma Kronstadt suurte kaugmaa-luuredroonide Orion pealt lennutavad Vene väed tiibrakette S8000 Banderol, mida ISW on nimetanud varitsevaks ründemoonaks. Tiib­ raketid on loodud firmas Kronstadt ja esmane info nende kasutamisest Ukrainas ilmus 12. mail.

Ukraina õhukaitse seisund Odaval, hea manööverdusvõimega tiibraketil on satelliitnavigatsioonisüsteem, häirekindel antenn CRPA ja Hiina turboreaktiivmootor. Raketi pikkus on 5 m, tiivaulatus 2,2 m, kütuse kaal 50–65 kg, kild-fugasslõhkepea kaal 150 kg. Raketi lennukiirus on 520–560 km/h, maksimaalne kiirus 650 km/h ja lennukaugus 500 km. Ukraina eksperdid on leidnud raketist Austraalia, Jaapani, Lõuna-Korea ja Šveitsi päritolu elemente. Rindetsoonis kasutab Venemaa linnade ja asulate vastu massiliselt liugpomme, mille vastu pole veel head tõrjevahendit. Ainult elektrooniliste segajatega on võimalik nende tabamistäpsust vähendada. Juuli 40 august 2026 SÕDUR

Vene terrorirünnakus Harkivi eramajale hukkus inimene. Ukraina päästeteenistuse argipäev.

Ukraina õhukaitse efektiivsus ründevahendite arv / kahjutuks tehtud

Aeg Kaugmaadroonid

Ballistilised raketid

Hüperraketid

Tiibraketid

2. juuni

656/602

33/11

8/–

32/29

15. juuni

611/582

34/15

6/5

30/30

2. juuli

496/476

24/4

4/–

46/44

6. juuli

351/326

23/–

6/–

39/37

19. juuli

125/108

25/17

13/ ?

3/1

keskel lennutati iga päev u 250–300 liugpommi. Ukraina ametlikel andmeil paistab, et nende droonitõrje ja õhutõrje on endiselt tasemel, kuid suurim probleem on ballistilised raketid ja hüperhelikiirusega tiibraketid Tsirkon, mille tõrjumiseks ei jätku USA õhutõrjekomplekside Patriot rakette PAC-3. Tsirkoni lennuaeg on u kolm minutit. Kõige raskem oli raketitõrje seis juuli esimesel poolel, kuid paistab, et 18.–19. juuliks saadi tõrjerakette juurde. Suvel on droonitõrje efektiivsus olnud suurem kui kevadel ehk 92–95% isegi massirünnakute puhul. See on uskumatult hea tulemus, arvestades

Vene kiireid reaktiivmootoriga droone Geran. USA-s toodetakse raketitõrjerakette Patriot PAC-3 kuus 50 ehk aastas 600–650, seega märgatavalt vähem, kui Venemaa toodab ballistilisi ja hüperheli­kiirusega rakette. Arvestades tõrjerakettide PAC-3 suurt kulu Iraani-vastases sõjas, pole Ukraina puudu­ jäägi kiire täitmine võimalik. Ühe vaenlase ballistilise raketi pihta lastakse tavaliselt kaks tõrjeraketti, mistõttu vajaks Ukraina kuus 120 tõrjeraketti PAC-3 MSE. USA korporatsioon Lockheed Martin kavatseb küll Pentagoniga sõlmitud lepingu alusel Patrioti tõrje­ rakettide tootmist suurendada 2000 raketini, kuid alles 2030. aastaks. Pole

Ukraina sõda Vene Geran-5.

Foto: Ukraina GUR

Luure-löögidroon Orion. Foto: Wikipedia

Foto: Andrii Marienko / AP / Scanpix

S8000 Banderol.

Foto: Ukraina GUR

Hüperhelikiirusega rakett Kinžal MiG-31 kõhu all. Foto: Reuters / Scanpix

Vene tiibrakett Tsirkon. Joonis: Shutterstock

selge, kas esimesed USA litsentsi alusel Ukraina toodetud raketitõrjeraketid PAC-3 valmivad sel aastal. Ukraina droonitõrje püüdurdroonid ei suuda hästi võidelda Vene kiirete reaktiivdroonidega Shahed-3, -4 või -5, sest kiirus jääb alla. Samuti halvad ilmaolud, udu ja vihm segavad püüdurdroonide sihtimist optilise juhtimissüsteemiga. Ukrainas arendatakse tõrjevahendeid reaktiivdroonide vastu, kuid need on kallimad.

Maismaarindel on Vene väejuhatus pärast kevadise kampaania täielikku nurjumist püüdnud iga hinna eest saavutada edu suvel. Ühed põhilised droonitõrjevahendid on firma SkyFall püüdurdroonid P1-Sun, millega on 2025. a novembrist hävitatud u 5500 Shahedi ehk Geranit. Võitluseks reaktiivdroonidega on loodud selle kiirem mudel P1Sun Jetkiller, mille kiirus on kuni 370 km/h või isegi 450 km/h ja lennulagi kuni 5000 m. Juulis reklaamiti Ukrainas One Defence uut püüdurdrooni Kibtšik ehk Kestrel, mille maksimaalne kiirus on 420 km/h, taktikaline tegevusraadius 20 km ja maksimaalne lennulagi 6800 m. Selle konstruktsioon on modulaarne ja lõhkepea plahvatab juba sihtmärgi lähedal.

Üldine olukord maismaarindel Maismaarindel on Vene väejuhatus pärast kevadise kampaania täielikku nurjumist püüdnud iga hinna eest saavutada edu suvel. Selleks on vähendatud pealetungisuundasid, juulis on kõige aktiivsem igapäevane ründetegevus Pokrovski, Slovjanski, Lõmani, Kostjantõnivka ja Huljaipole suunal, ehkki väiksemaid rünnakuid sooritatakse ka mujal, nt Kupjanski suunal. Mujal, nt Sumõ oblastis Harkivi oblasti põhjaosas või Zaporižžja oblastis on tegemist läbi rinde sisseimbumise katsetega, et lehvitada propaganda jaoks Venemaa lippu. Venemaa edasitung on praeguseks endiselt takerdunud, edasiliikumine SÕDUR august 2026 41

Ukraina sõda

on minimaalne. Mais vallutasid Vene väed ISW andmetel 14 km² ja juunis 30 km². Võrdluseks tuleb märkida, et aasta tagasi vallutasid Vene väed mais 516 km² ja juunis 482 km². Seega on Vene vägede ründevõime oluliselt vähenenud. Kui aasta tagasi vallutasid Vene väed juunis keskmiselt iga päev 16 km², siis nüüd vaid ligi 1 km² päevas. Veel kehvem on Vene vägede edukus nende kaotusi arvestades. 2026. a juunis kaotasid agressori väed Ukraina kindralstaabi andmeil 39 490 sõjaväelast ehk iga ruutkilomeetri vallutamiseks 1298. Aasta tagasi kaotasid nad juunis 32 680 sõjaväelast ehk iga ruutkilomeetri kohta vaid 68 meest. Seega on ühe ruutkilomeetri hind kallinenud 19 korda. Tuleb ka märkida, et kaotustes on kasvanud korvamatute kaotuste osakaal, mis ulatub 60–80%-ni kaotuste üldarvust. Rinde laias surmatsoonis droonilöökide alla sattunud meestel pole pääsu ja haavatuid on väga keeruline evakueerida. Kui 2025. a hinnati Ukraina ja Vene sõjaväelaste rindel hukkunute arvu suhtes 1 : 3, siis 2026. a suvel juba suhtes 1 : 8. Venemaa pole suuteline selliseid kaotusi uute palgasõdurite värbamisega korvama.

Hartija brigaadi droonijuhtimiskeskus Harkivi rindelõigus.

Tuline ja metsik suvitushooaeg Krimmi «saarel»

M

aist asusid Ukraina väed keskmaa­ droonidega ründama Vene transporti Hersonit Donetski oblastiga ühendaval maanteel M-14, mis kulgeb piki Aasovi mere rannikut. Juunis arenesid need löögid Krimmi blokaadiks, lisaks veokitele asuti purustama Melitopolist ja Hersonist Krimmi Džankoisse ja edasi viivate maanteede M-18 ja M-17 ning raudteede sildu. Alates 7. juunist purustati korduvalt droonilöökidega Tšonhari sild maanteel M-18 ja sild maanteel M-17 üle Põhja-Krimmi kanali Armjanski ja Mõrnoe vahel. Järgnevalt rünnati Vene sõjaväe rajatud pontoonsildu. Rünnati ka

42 august 2026 SÕDUR

Brovdile alluvad mehitamata jõud koostöös erioperatsioonide jõududega. 5. ja 7. juunil rünnati droonidega Feodossia sadama naftaterminali ja 7. juunil ka Semikolodezianska naftahoidlat-terminali Krimmi idaosas.

Ö Komejant Sevastoopolis Venemaa meresõjalaevastiku päeva puhul 26. juulil. Foto: Aleksei Pavlišak / Reuters / Scanpix Krimmi idarannikul oleval neemel asuvat silda Henitšeski ja Arabat Spiti vahel. 18. ja 19. juunil tabas löök raudteesilda Razdolne juures ja 28. juunil raudteesilda Itški juures.

Krimmis asuvaid sõjalisi objekte, lennuvälju, õhutõrje­komplekse, radareid, nafta- ja energiataristut asusid aktiivselt keskvõi kaugmaadroonidega ründama Robert «Magyar»

öl vastu 8. juunit süüdati droonirünnakuga Atani naftahoidla Gvardiiskes. Löögi alla sattus ka Vene raudtee­ transport. 19. juunil rünnati gaasikondensaadi hoidlat Dozornes. Vene okupatsioonivõimud Krimmis olid sunnitud 6. juunist piirama bensiini müüki Krimmi tanklates. Spetsiaalse koodiga lubati eraisikutel tankida 20

Ukraina sõda

Ukraina vägede efektiivsus vaenlase elavjõu hävitamisel on kasvanud eelkõige tänu droonidele. Ukraina ülekaal rindel FPV-droonides on umbes pooleteisekordne. Palju rohkem on aastaga kasvanud Vene sõjatehnika kaotused sõjas, eriti erinevate droonide ja tankurautodena. Vene väed suudavad kohati edasi liikuda ikkagi tänu ülekaalule kahurilihas. Mõjub ka liugpommide massiline kasutamine. Siiski sundis Ukraina keskmaa-droonilöökide kampaania Vene logistika vastu paiskama droonitõrje eliitallüksusi rindelt tagalasse logistika kaitseks. Juuni keskel saadeti Krimmi ja Hersoni oblastisse viivat maanteed M-14 kaitsma Rubikoni keskuse drooni­ operaatorid. Ukraina mehitamata jõudude Vene tankerite vastane kampaania Aasovi ja Mustal merel sundis juulis saatma laevade kaitseks 200 droonioperaatorit samast Rubikoni keskusest.

Foto: Andrii Marienko / AP / Scanpix

liitrit bensiini. Sageli jätkus bensiini vaid teenistus- või ühissõidukite jaoks. Auto­ omanikud püüdsid käia üle Kertši silla tankimas Venemaal ja seega tekkisid silla juures pikad järjekorrad. Ööl vastu 20. juunit tabasid Ukraina droonilöögid TES gaasihoidlat Bahtšisaraist loodes ja nelja gaasi kompressorjaama ning Tavria soojuselektrijaama Simferoopolist idas. Järgmisel ööl tabas kaugmaalöök Krasnodari krais asuvat Krimmi varustavat Kavkazi sadama naftahoidlat ja Kertši silla lähedal praamisadama juures asuvat naftaterminali. Vigastati ka Kertši juures asuvaid radareid. Bensiinipuuduse tõttu seda enam

eraisikutele ei antud, rakendati meetmeid bensiini kokkuhoiuks. Suur Ukraina mehitamata jõudude rünnak toimus ööl vastu 23. juunit, kui tabati umbes 60 sihtmärki või objekti Krimmis. Peale õhutõrjekomplekside Pantsir-S1 ja S-300, Nebo-U radarjaama tabati Kertši soojuselektrijaama kütusehoidlat, elektrialajaamu, Simferoopoli gaasijaotusjaama, purustati Rozdolne raudteesild.

K

rimmis tekkisid probleemid elektri- ja veevarustusega. 24. ja 25. mail jätkusid löögid nii õhutõrjekomplekside, mitme radari, Sakõ lennuvälja, aga ka Tavria soojuselektri­ jaama, Simferoopoli ja

Virtuaalsed võidud Venemaa rindel Vene kindralstaap eesotsas propagandakindrali Valeri Gerassimoviga jätkab Venemaa juhtkonna toitmist virtuaalsete võitudega rindel. Väideta-

Sevastoopoli elektrialajaamade, Džankoi naftahoidla ja kahe gaasikompressorjaama pihta. Võimud olid sunnitud piirama elektri tarbimist. 28. juuni teate kohaselt hakkasid võimuorganid ette valmistama ametiasutuste ja osa elanikkonna evakueerimist. 28.–30. juunil rünnati veel elektrialajaamu ja Sakõ soojus­ elektrijaama. Ukraina mehitamata jõudude löögid nõrgestasid oluliselt Krimmi õhukaitset, 1.–29. juunini tabasid löögid 31 Vene õhukaitsevahendit, suuremas osas Krimmis. Juulis on sarnased löögid Krimmi pihta jätkunud ning Brovdi mehitamata jõud on droonilöö-

kidega vigastanud u 200 Vene varilaevastiku laeva Aasovi ja Mustal merel. Kokkuvõttes saavad Krimmi elanikud ja alles jäänud suvitajad nautida metsikut suvepuhkust ilma interneti, bensiini, elektri ja kraaniveeta. Elektri saamiseks kasutavad hotellid ja kauplused generaatoreid. Ühistransport liigub, kuid sedagi on kokkuhoiuks kärbitud. Sõjaväelaste perekonnaliikmeid on asutud Venemaale evakueerima. Kohalik sõjaväejuhatus korraldas komando-staabi­ õppuse, kus harjutati Krimmi kaitsmist Ukraina meredessandi vastu ja millest võtsid osa ka reservohvitserid.

SÕDUR august 2026 43

Ukraina sõda

vasti hõivasid Vene väed juulis Kostjantõnivka ja liiguvad kõigis rindelõikudes edasi. Tegelikult on enamik Kostjantõnivkast praegu hall tsoon, kus tegutsevad nii Ukraina kui ka Vene sõjaväelased. ISW andmeil oli 1. juulil Vene vägede kontrolli all 37% linnast ja nende tegevus meenutab Pokrovski hõivamise operatsiooni. Vene väed leidsid nõrga koha Ukraina kaitses ja mai keskel – juuni algul õnnestus 100–250 Vene sõduril linna sisse imbuda. Samas õnnestus Vene vägedel droonidega lahinguväli isoleerida, takistada Ukraina rotatsiooni ja moona juurdevedu Družkivka suunast. Juunis algasid linnalahingud, Ukraina vägedel õnnestus tõrjuda Vene väed keskturu ja raudteejaama juurest. Vene suurtükivägi võttis tule alla ukrainlaste juurdeveotee. Ukraina 19. korpuse väed puhastasid juuni lõpuks enamiku linna lõunaosast ja alustasid kesk- ja lääneosa puhastamist. 18. juulil saatis Ukraina ülemjuhatus linna agressoritest puhastama 425. Skelia ründepolgu allüksuse, mis tungis kesklinna. Lahingud linna pärast jätkuvad. Pokrovskist põhjas on Vene 51. armee väed püüdnud juba sügisest vallutada Dobropilljat, kuid suurtest kaotustest hoolimata endiselt erilise eduta. Hiljuti, 24. juulil sooritati üle pika aja mehhaniseeritud rünnak, Vene 41. ja 8. armee, 90. tankidiviisi kolm ründegruppi püüdsid tankide, ründe­ droonide ja reaktiivsuurtükiväe toel läbi murda Šahhovo juures. Ukraina Azovi korpuse allüksused ja piirivalve eriüksuse Feniks võitlejad hävitasid droonide ja lennuväe abil seitse tanki, kuus lahingusoomukit, kaks reaktiivlaskeseadet, 47 kerget sõidukit ja 123 okupanti. Agressoreid ei aidanud tankidele pandud kaitsesüsteemid, sh Arena-M. Vene 20. ja 25. armee vägedel ei õnnestunud kevadel suurtest pingutustest hoolimata vallutada Lõmanit. Seetõttu pidi Vene 3. armee alustama mais otserünnakut idast Siverski poolt Slovjanski suunas. Linna kaitseks on ukrainlastel tugev kaitserajoon 12 km kaugusel idas kõrgendikul Rai-Oleksandrivka küla juures.

44 august 2026 SÕDUR

Vene vägede kaotused Ukrainas Liik

2025. a juuni

2026. a juuni

32 680

39 490

Erinevad droonid

4581

60 849

Suurtükiväesüsteemid

1243

2053

Veo- ja tankurautod

3395

12 867

Isikkoosseis

Andmed: Ukraina kindralstaap, ISW

Foto: Reuters / Scanpix

Ukraina sõda Ukraina sõdur juubeldab raketisüsteemi Grad paugu saatel. Foto: Irõna Rõbakova / AFP / Scanpix

Vene väed püüavad edasi tungida kaitserajooni tiibadelt ja eriti põhja pool on neil edu olnud. Vene vägede kiiret läbimurret esialgu karta pole. Dnipropetrovski oblasti kaguosas on jätkunud Ukraina vägede edukas vastupealetung. Ukraina üksused ähvardavad lõunasse tungides läbi lõigata Velika Novosilkast Huljaipolesse viiva maantee. Huljaipole piirkonnas püüavad Vene väed jätkata pealetungi läände. Nende katse väikeste ründe­ gruppidega läbi rinde sisse tungida lõppes juulis läbikukkumisega. Ukraina 225. ründepolgu võitlejad vangistasid 64 Vene sõjaväelast. Ukraina väed on edukad ka Zaporižžja oblasti lääneosas Stepnohirski piirkonnas. Ukraina drooniüksused jätkavad keskmaalöökide andmist vaenlase logistika segamiseks 100–150 km kaugusel rinde tagalas. Prantsuse analüütiku teatel on Ukraina droonioperaatorid rünnanud 1. maist 18. juunini u 500 Vene veoautot ja sõidukit okupeeritud aladel. Ukraina rünnakute kandumisega okupeeritud Krimmi vähenes keskmaalöökide intensiivsus. Ehkki olukord Kostjantõnivkas ja Slovjanski suunal on ohtlik, pole Vene vägedel sügiseks võimalik saavutada sellist edu, mida ootab alluvate valedest pimestatud diktaator Putin. Hoolimata Ukraina mõjusatest kaugmaalöökidest pole lähimas tulevikus sõja lõppu oodata. Putin näeb praeguses olukorras veel võimalusi edu saavutamiseks, arvestades USA-Iraani sõja jätkumist. Siiski võivad majandusprobleemid Venemaal Ukraina löökide tugevnedes ja Vene õhukaitse nõrgenedes sügisel kumuleeruda ja tekitada tõsisema kriisi, mille vastu propaganda ei aita. Katastroofiline olukord võib sügisel või talvel tekkida Krimmis ja võib kujuneda suurema evakuatsiooni vajadus. Ehkki Patrioti raketitõrjerakettide puudus seab Ukraina linnad esialgu Vene ballistiliste rakettide löögi alla, on Ukrainal võimalik anda kaugmaadroonide või oma rakettidega väga mõjusaid vastulööke. Sügisel pärast valimisi võib Venemaal oodata osalist mobilisatsiooni ja Ukraina uus ülemjuhataja peab hakkama uueks Venemaa pealetungiks valmistuma.

Ukraina uus ülemjuhataja

21.

juulil vabastas president Zelenskõi pärast kaitseminister Mõhhailo Fedorovi vabastamist tekkinud juhtimiskriisi ametist relvajõudude ülemjuhataja kindral Oleksandr Sõrskõi ja määras uueks ülemjuhatajaks 43-aastase kindralmajori Mõhhailo Drapatõi (pildil). Drapatõi sündis 1982. aastal Hmelnõtski oblastis ja lõpetas 2004. a Harkivi tankivägede instituudi. Teenis 72. mehhaniseeritud brigaadis Bila Tsirkvas ja paistis 2014. aastal silma 2. mehhaniseeritud pataljoni komandörina, tungides BMP-ga Mariupolisse ja vabastades blokeeritud miilitsajaoskonna. Samal suvel päästis ta Ukraina üksused Izvarinski katlast Luhanski oblastis. Edasi astus riigikaitse akadeemiasse ja võitles Donbassis 30. mehhaniseeritud brigaadi staabiülemana ja 2016. aastast 58. motojalaväebrigaadi ülemana. 2021. aastal lõpetas ta Ukraina riigikaitse akadeemia ja teenis brigaadikindralina ühendatud jõudude juhataja asetäitjana.

T

äiemahulise sõja ajal juhtis 2022. aastal Lõuna operatiivgrupeeringu vägesid ja osales pealetungioperatsioonil Hersoni oblastis. 2024. aasta kevadel pärast Vene vägede uut sissetungi Harkivi oblastisse määrati ta operatiiv-taktikalise grupeeringu Harkiv juhatajaks ning tal õnnestus Vene vägede sissetung peatada. 2024. a novembrist oli maavägede juhataja, kuid astus pärast sõdurite hukkumist polügoonil Vene raketilöögi tõttu 1. juunil 2025 tagasi. Edasi teenis ühendatud jõudude juhatajana. Kokkuvõttes on tegemist kogenud lahinguohvitseriga, kes on juhtinud väeosi ja väekoondisi eri tasanditel ja kes on hästi kursis kõigi probleemidega rindel.

SÕDUR august 2026 45

Vene mõju

Vladimir Putin on Venemaa presidendina käitunud nagu tüüpiline KGB-lane. Suhteid loodi vaid selliste teiste riikide liidritega, kes olid täielikult Venemaa lõa otsas, täitsid Moskva poliitilist tellimust ja esindasid laiemas mõttes Venemaa mõjuagentuuri.

Kas Venemaa liitlaste võrgustik hakkab kõikuma?

46 august 2026 SÕDUR

Vene mõju Heiki Suurkask peatoimetaja

Päikeseloojang Kremli kohal. Foto: Aleksandr Patrin / Zuma Press / Scanpix

P

raegu 2026. aastal oleme muutuma hakanud maailmas. Isegi Putini kõige truumad liitlased ei saa enam pimesi Moskva tellimust täita. Kasahstani president Kasõm-Žomart Tokajev, kelle võimu aitasid Venemaa üksused toetada, kui seal 2022. aastal meeleavaldajate massimõrv korraldati ja üle 200 inimese surma sai, nõudis ühtäkki, et Venemaa teeks pausi sõjas Ukraina vastu. Kuigi ta üleskutse ei pruukinud siiras olla, on see avaldus pigem sümptomiks putinismi agooniale. Putini võim on alates selle algusest 1999. aastal järjekindlalt üritanud taaselustada kunagist KGB agentide ja Moskva mõjuagentide võrgustikku kogu maailmas, kuigi edu saavutas esmalt vaid Ladina-Ameerikas, Aafrikas ja mõnes üksikus kohas Euroopas.

SÕDUR august 2026 47

Vene mõju

Kõige ustavam liitlane Ameerika maailmajaos, Venezuela president (aastast 2013) Nicolás Maduro istub praegu USA vanglas ja ootab järgmisel aastal algavat kohtuprotsessi narkoäri süüdistuste alusel, pärast seda kui USA eriväed ta selle aasta alguses kinni võtsid. Samal ajal teeb järjest paanilisemaid samme aastakümneid KGB ja Moskva käepikenduseks Kesk-Ameerikas olnud Nicaragua president Daniel Ortega, kuulutades 19. juulil, et tema riik kaotab edaspidi ära kõik valimised riigis. USA meedia lausa ootab, mida Donald Trump selle probleemiga ette võtab. Kuuba kommunistlik diktatuur on juba niigi löögi all, kuna USA on esitanud ametliku süüdistuse Kuuba ekspresidendile Raúl Castrole. On selge, et Venemaa ei suuda nende toetuseks praegusel ajal midagi ette võtta.

Venemaa ei lahku Lähis-Idast Küll üritas Putin kasutada kõiki sõjalisi vahendeid, et hoida Venemaa jalga maas Lähis-Idas. Süüria president Bashar al-Assad kaotas 2024. aastal võimu hoolimata Venemaa aktiivsest sõjalisest sekkumisest, kuid Venemaa pole seni nõustunud lahkuma oma baasidest Süüria rannikul. Teise tugevama Venemaa liitlasena astus kaardile Liibüas feldmarssal Khalifa Haftar 2015. aastast, kuid tema pole kogu Liibüat allutada siiani suutnud ja Türgi vastasmõju on ka nurjanud Venemaa katsed Haftarist Liibüas uut Muammar al-Qaddafit teha. Venemaa Aafrika korpus (endine Wagner) on suutnud aga Saheli regioonis (peamiselt Malis, Burkina Fasos ja Kesk-Aafrikas) Venemaa mõjuagente võimul hoida ennekõike tänu sellele logistilisele toetusele, mida on võimaldanud Egiptuse liider Abdal Fattah al-Sisi. Egiptus ja Venemaa rõhutasid oma suuri sõbrasuhteid veel viimati kohtudes Putini eriesindaja Nikolai Patruševiga aprillis 2026. Omapärane wagnerstan ehk Venemaa mõjusfäär keset Aafrikat pole siiani veel kadunud. See on aluse saanud juba KGB pikaajalisest aktiivsest tegevusest 1980. aastatest peale. Kas ja kui palju kaasnes sellega kohalike poliitikute äraostmist, võib vaid oletada. KGB ja Putini traditsioonilisi liitlasi on aastakümneid nähtud ka lõu48 august 2026 SÕDUR

Kasõm-Žomart Tokajev ja Vladimir Putin Omskis 25. juulil. Foto: Vjatšeslav Prokofjev / Sputnik / EPA / Scanpix

Viktor Orban ja Vladimir Putin Moskvas 28. novembril 2025. Foto: Aleksandr Nemenov / Reuters / Scanpix

Daniel Ortega ja Nicolás Maduro Caracasis 10. jaanuaril 2025. Foto: Ariana Cubillos / AP / Scanpix

napoolses Aafrikas. Lõuna-Aafrika Vabariik rõhutas veel 28. juulil 2026 sealse kaitseväe juhataja kindralleitnant Lawrence Mbatha Moskva visiidil kahe riigi tugevat sõjalist koostööd. Kuid varasem Moskva satelliit Zimbabwe on hakanud lausa vangistama isikuid, kes zimbabwelasi Ukraina vastu sõtta värbasid.

Moskva mõjusfäär Euroopas Kõige tugevam on Moskva agentuur olnud aga endistel NSV Liidu sõjalise kontrolli all olnud aladel: nii endistes liiduvabariikides kui ka Ida-Euroopas. Paraku on seal liitlaste leidmine tul-

nud suurte jõupingutuste ja ka avalikult poliitikute äraostmisega. See pole olnud odav, kui arvestada, et nafta- ja gaasijuhtmete rajamine Venemaalt on läinud maksma miljardeid. Kõige kindlam ja ustavam liitlane Venemaale on alates Jugoslaavia lagunemise aegadest olnud Serbia, kes endiselt ostab relvi Venemaalt ja teeb ka tihedat koostööd Venemaa salateenistustega, sh mitmesuguste provokatsioonide korraldamisel. Serbia president Aleksandar Vučić on sattunud aga juba riigisisese surve alla, eriti pärast Viktor Orbani langemist võimult Ungaris. Naaberriigis Montenegros

Vene mõju

Gruusia seevastu on libisenud järjest Moskva-meelsema võimu alla. Moskva-meelse Gruusia Unistuse partei juhtimisel on aidatud Venemaal sanktsioone murda ja see partei tugineb ka järjest vägivaldsematele meetmetele oma võimu hoidmisel. Nagu näha Armeenia kogemustest, ei kohku ka Moskva avalike provokatsioonide ja putšikatsete eest, et oma võimu Taga-Kaukaasias säilitada.

Xi Jinping ja Vladimir Putin Pekingis 20. mail. Foto: Aleksandr Kazakov / Sputnik / EPA / Scanpix

Aljaksandr Lukašenka ja Vladimir Putin Moskva Kremlis 9. mail. Foto: Kremli pressiteenistus / Alamy / Scanpix

(Tšernogoorias) nurjus 2016. aastal Putini mahitatud riigipöördekatse, mistõttu mõjusfääri Serbiast laiendada ei suudetud. Putini suurimaks võidulooks osutus see, kui 2022. aastal avalikult Ukrainaga sõda hoogustades leidis ta ühe liidri Euroopa Liidus ja NATO-s sees, kes polnud suuteline ütlema ühtki kriitilist sõna Moskva kohta. Viktor Orban Ungari peaministrina hoidis sama liini ka kuni lõpliku kaotuseni valimistel 2026. a aprillis. Kunagi 1989. aastal veel jõuliselt Nõukogude armee väljaviimist Ungarist nõudnud Orban oli järgneva 33 aasta jooksul

sisuliselt langenud Venemaa mahhinatsioonide võrku. Aga Venemaal pole enam sellist ideoloogilist ja poliitilist jalgealust, et lõputult demokraatiale vastu seista. Endise NSV Liidu (NSVL) aladel on Moskva mõju aga hoidnud tugevana nõukogudejärgne inerts ja endiste NSVL-i inimeste lausa foobialik vaen kõige lääneliku vastu. Armeenia on olnud isolatsioonis 1990ndatest peale ja lausa sunnitud püsima Venemaa mõjusfääris, nüüd aga pärast sõjalist kaotust Artsahhi aladel on hakatud otsima väljapääsu läänelikumas poliitikas.

Kaevab Putini jalgealust USA president Donald Trump, kelle esiletõusule aitas Venemaa kaasa sekkumisega USA valimistesse juba 2016. aastal, on 2026. aastal osutunud juba avalikuks probleemiks Putinile. Kaks Venemaa lähimat liitlast, Maduro Venezuelas ja Ali Hamenei Iraanis, on rajalt maha võetud. Iraan, kes otsis Venemaa sõbrasuhteid, et ise isolatsioonist pääseda, on küll endiselt Moskva liitlane, aga kujutab endast järjest nõrgemat sõjalist jõudu. Erinevad populistlikud liidrid, kes Trumpi kiiluvees ühes või teises riigis võimule tulla võivad, ei ole tingimata enam Moskva kontrolli all. Ainus ja kindel liitlane, kes Moskval veel alles, on Hiina. 19.–20. mail käis Putin juba 25. korda ametlikul visiidil Hiinas ja sealne liider Xi Jinping rõhutas igati kahe riigi sõprusja liitlassuhteid. Kuid erinevalt Stalini ja Mao Zedongi aegadest ei vaata enam Peking Venemaa suunas alt üles. Putinist on saanud selles partnerluses pigem noorem ja nõrgem pool. Venemaa ei ole Hiinalt saanud nii suurt sõjalist tuge, kui Putin on lootnud. Ainus liitlane, kes on tegelikult valmis sõjas Ukraina vastu kümneid tuhandeid oma mehi ohverdama, on Põhja-Korea. Mis saab selles olukorras Valgevene liidrist Aljaksandr Lukašenkast, kes on kogu oma poliitilise kapitali sidunud üheselt Moskvaga? On juba aastaid olnud täiesti ilmne, et tema püsib võimul ainult Moskva toel ja täpselt nii kaua, kui Moskva suudab teda jõuga pukis hoida. Nii nagu Putin, üritab ka Lukašenka kümne küünega võimust kinni hoida, aga lõppude lõpuks pole tal endal sellist jõudu. Kui Putin kukub võimult, siis langeb võimult ka Lukašenka. SÕDUR august 2026 49

Õppus

Kui seni on kaitsevägi saanud kaitsetööstuse toodetega tutvuda eelkõige otsekontaktide ja demopäevade kaudu, siis tänavusel Kevadtormil katsetati tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatuse eestvedamisel uut lähenemist.

Kevadtorm 2026 kaitsetööstus sai võimaluse oma tooteid proovile panna Jaak Kalja tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatus, diviisi tehnoloogiajuht

K

asutusele võeti n-ö väljakutsepõhine mudel, mille käigus lõimiti tööstuse pakutavad lahendused vahetult õppuse tegevusse: sõdurite kasutusse, allüksuste koosseisu ja tegelikesse oludesse. Ettevõtmise ulatust ilmestavad hästi ka arvud: kolme fookusvaldkonna väljakutsed võttis vastu üle 80 ettevõtte, kelle pakutavast üle 30 lahenduse jõudis väliharjutusel katsetamiseni. Arvudest olulisemgi on aga muutus koostöös: kaitsevägi ja tööstus ei piirdunud enam lahenduste tutvustamisega, vaid katsetasid nende valmisolekut realistlikumates olukordades.

Uue lähenemise olulisus Kaitseväe ja tööstuse tavapärane koostöövorm on olnud läbi aastate demopäev, mis on täitnud hästi oma eesmärki lahenduste tutvustamisel. Samas on sellel formaadil siiski selged piirid: näiteks see, et ettevõtted esitlevad oma tooteid vaatlejatele, mitte sõduritele, kes neid tegelikult kasutama hakkavad. Samuti ei näe sel moel keegi, kuidas süsteemid toimivad reaalses kasutuskeskkonnas, mistõttu jääb saadav tagasiside paratamatult pinnapealseks. Diviisiülema kavatsus muutuste toetamisel oli selge: tuua tööstus õppusele ja lahendused sõdurite kätte. Eeskujuks võtsime USA kaitsealase teadusagentuuri DARPA väljakut50 august 2026 SÕDUR

sepõhise mudeli ning kohandasime selle Kevadtormi vajadustele. Selle lähenemise loogika on iseenesest lihtne ehk kaitsevägi ei küsi ettevõtetelt, mida neil pakkuda on, vaid sõnastab konkreetse probleemi, millele otsitakse juba olemasolevat ja piisavalt küpset lahendust. Kevadtorm sobib hästi selliseks katsekeskkonnaks. Alates 2003. aastast korraldatud õppus on kasvanud diviisi tasandi õppuseks ning kuulub Euroopa Liidu suurimate hulka. Sellel osalevad üksused mitmest liitlasriigist ning ettevalmistus kestab üle poole aasta, mille jooksul kooskõlastatakse hoolikalt iga õppuse element. Tegemist ei ole demonstratsiooniga, vaid elava operatsioonikeskkonnaga, kus lahendused pannakse proovile tegelike üksuste, muutuvate ilmastikuolude ja reaalse ajagraafiku tingimustes.

Katsetamismudeli protsess Katsetamise planeerimisfaasis määratlesime alustuseks kolm fookusvaldkonda, kus vajadus uute lahenduste järele on kõige suurem: hukukindlus ja pettetegevus n-ö läbipaistval lahinguväljal (transparent battlefield), tehis­ intellekt ja autonoomia otsustusprotsesside toetamiseks ning mehitamata süsteemid koos droonitõrjega. Seejärel sõnastasime iga valdkonna jaoks konkreetsed ülesanded. Näiteks otsisime moodulmaskeeringulahendusi suurtükiväesüsteemidele K9, HIMARS ja CAESAR, peibutussüsteeme ning emittereid juhtimispunktide signaalide dubleerimiseks, drooni­

FPV- ja dropperdroonide väljaõpe Kuperjanovi jalaväepataljonis. Foto Hanno Kull / kaitsevägi

Õppus

tõrjelahendusi FPV-droonide vastu, mehitamata maismaasüsteemide mineerimisvõimet ning tehisintellektil põhinevaid lahendusi staabiprotsesside toetamiseks. Teadlikult seadsime suured nõuded. Otsustasime hindamisele lasta üksnes lahendused, mille tehnoloogilise valmiduse tase oli vähemalt TRL 7 ehk süsteemid, mis on valmis tegutsema sõjaliste operatsioonide keskkonnas. Ülesanded jõudsid ettevõteteni koostööpartnerite võrgustiku kaudu, kuhu kuulusid muu hulgas Eesti kaitse- ja kosmosetööstuse liit (EKTL), riskikapitalifondid ja teised innovatsiooniökosüsteemi osalised. Nii jõudis üleskutse nii kogenud kaitsetööstus­ ettevõtete kui ka idufirmadeni, kes kaitseväega iga päev kokku ei puutu. Huvi oli suur – väljakutse võttis vastu üle 80 ettevõtte, kes pakkusid oma tooteid ja teenuseid just õppuse vajadusi silmas pidades. Sellele järgnes valikuprotsess, millesse kaasati ka lõppkasutajad ehk kaitseväelased erinevatest üksustest. Kahe seminari käigus tutvustasid ettevõtted, kuidas nende lahendus püstitatud ülesandele vastab, ning ettekandeid kuulas üle 50 tegevväelase. Nende hinnangute põhjal valiti ettevõtted, kelle lahendused vastasid kõige paremini üksuste vajadustele, kitsaskohtadele ja diviisi võimearenduse suundadele. Seejärel toimusid ettevõtete ja allüksuste kontaktisikute ühised planeerimisseminarid, mille jooksul lõimiti tehnoloogiad õppuse operatsioonikontseptsiooni mitte kõrvaltegevusena, vaid lahingutegevuse osana. Iga ettevõttega töötas üksuse poolelt kindel kontaktisik, kes vastutas katsete ettevalmistamise ja korraldamise eest. Tänu sellele eeltööle toetasid välikatsed õppuse eesmärke ega häirinud üksuste väljaõpet.

Väljal katsetamine Õppus kestis kokku üle nelja nädala ja kõige intensiivsem katsetusperiood toimus kahe nädala jooksul. Tööstust kaasati mitmel moel, arvestades lahenduse küpsust ja asjakohasust. Esiteks toimusid ühepäevased fookuskatsed konkreetse võime kiireks hindamiseks. Teiseks töötasid lahenSÕDUR august 2026 51

Õppus

dused kahenädalases intensiivses aknas brigaadi ja pataljoni väliharjutuste sees. Kolmandaks ja kõige sügavama lõimumisena toimusid mitu nädalat vältavad koostöötegevused, kus ettevõtete esindajad elasid ja tegutsesid allüksuste kõrval kogu õppuse kestel. Kuigi suuremalt keskendutigi uuele katsetamismudelile, ei kadunud demopäeva formaat täielikult. Seekord ehitati see üles võimalikult realistliku stsenaariumiga, et hinnata toimivust lahinguväljal, mitte esitlustingimustes.

Toimusid mitu nädalat vältavad koostöötegevused, kus ettevõtete esindajad elasid ja tegutsesid allüksuste kõrval kogu õppuse kestel. Põhjalikumad ja pikaajalisemad katsed ongi mudeli tuum. Sel moel näeb insener oma silmaga, kuidas tema süsteem käitub vihmas, pimedas ja ajasurve all. Kõrval tegutsev sõdur annab tagasisidet kohe ja vahetult. Sellist infot ei asenda ükski hilisem küsitlus, sest see tuleb ajal, mil probleem on käegakatsutav. Eraldi vääribki esiletõstmist ajateenijate ja reservväelaste roll kogu protsessi vältel. Just nende kätesse jõudis uus tehnoloogia ja just nende hinnang lõpuks loeb. Kui süsteem töötab reserv­väelase käes pärast paaritunnist väljaõpet, on see tugev märk küpsusest. Mitmel juhul tulid kõige täpsemad tähelepanekud just reakoosseisult.

Raportid ja järeltegevused Iga katse kohta koostati raport, milles hinnati lahendusi kolmest vaatepunktist. Esiteks, kasutatavus: kas sõdur suudab süsteemi välitingimustes ilma spetsialisti toeta kasutada? Teiseks, operatsiooniline vajadus: kas lahendus katab tegeliku võimelünga allüksuse tasandil? Kolmandaks, võimalused: kas tehnoloogia avas uusi lahinguvõimeid, mida varem ei nähtud? Katsete raportid on ühtlasi alus edasistele otsustele, sest nende põhjal kavandatakse eksperimenteerimise süsteemsed jätkutegevused ning tehakse ettepanekud võimearendusteks 52 august 2026 SÕDUR

Merevägi katsetamas seiredrooni EML Kindral Kurvitsa pardal.

Drooniõpe Võrumaal.

pikaajalise planeerimise seisukohast. Raport annab ühtse ja võrreldava aluse: iga lahendust hinnati samade kriteeriumide järgi ning hinnang tugineb välitingimustes kogutud tähelepanekutele.

Foto: Hanno Kull / kaitsevägi

Kokku koostati üle 30 raporti tehtud katsete kohta. Nii koostatud raportid kui ka tagasiside sisulisele kasulikkusele annavad kõigis kategooriates väga hea ülevaate turul olemasolevast tehnoloogiast. Osa

Õppus

takse reaalsete muudatusteni üksuste igapäevatöös. Nii ei jää välikatse ühekordseks sündmuseks, vaid muutub osaks kaitseväe võimearenduse tervikprotsessist.

Foto: Aleksander Espenberg / kaitsevägi

Kuperjanovlane katsetamas mehitamata maismaasõidukit. Foto: Triinu-Liis Mullaste / kaitsevägi

katsete tulemustest võimaldab juba praegu astuda järgmise sammu: osta uued süsteemid katse korras ning alustada üksuste standardprotsesside muutmist. Seega ei piirdu töö uute võimaluste tuvastamisega, vaid jõu-

Peamised õpituvastused Kõige olulisemad õpituvastused puudutavad kaitseväe enda protsesse. Probleemipõhine lähenemine õigustas end: kui ülesanne on konkreetselt sõnastatud, pakub tööstus täpsemaid lahendusi ja iga katse annab selgelt mõõdetava tulemuse. Avatud üleskutse «näidake, mis teil on» asemel küsisime «kellel on lahendus just sellele probleemile», mis muutis kogu koostöö sisukamaks mõlema poole jaoks. Ühtlasi selgus, et katsetamise edu otsustatakse planeerimisfaasis ja selleks tuleb võtta piisava ajavaruga aja­ aken. Ülesannete selge sõnastamine, lõppkasutajate kaasamine valikusse ja kontaktisikute võrgustik peavad olema paigas ammu enne väliharjutuse algust. Seal, kus eeltöö oli põhjalik, sujus ka katse ega häirinud üksuste väljaõpet. Ühtsed hindamiskriteeriumid ja raporteerimiskord muutsid katsete tulemused omavahel võrreldavaks ning kasutatavaks ka pärast õppust, mis on eeldus, et välikatse jõuaks reaalselt võimearenduse otsusteni. Olulisel kohal on ka ühtsed arusaamad ettevõtetega suhtlemisest ning koostööpõhimõtete edasiandmine keskselt kokku lepitud raamides. Ühistegevustes võivad põrkuda ettevõtete turundusloogika ja kaitseväe piirangute maailmad, kuid selge ühise arusaama kujundamine ennetab segadusi ja toetab koostöö sujumist. Nende tähelepanekute põhjal täiendame katsetamise korraldust: lõimime selle veelgi tihedamalt õppuste planeerimistsüklisse, standardiseerime katsetusprotsessi ja arendame edasi koostöömudelit partneritega, et ülesanded jõuaksid veelgi laiema ringi ettevõteteni. TRL 7 on lähtepunkt Kõige laiema väärtusega õpituvastus puudutas aga tehnoloogia küpsust ehk TRL taseme rolli. Üle 30 ettevõtte proovilepanek päris tingimustes andis võrdluspildi, mida esitlus ega toote­ kataloog ei asenda.

Katsetel positiivselt üllatanud süsteemid töötasid hästi ja tõid ühtlasi esile arenguruumi meie enda varustuses ja senises lähenemises. Samas kinnitas õppus, et tehnoloogilise valmiduse tase on lähtepunkt, mitte garantii. Mitmed formaalselt TRL 7 tasemele vastavad lahendused vajasid enne töökindlat toimimist veel kohandamist. See viitas selgelt, et osa ettevõtteid on tugevad arendajad, kuid neil on veel vähe kokkupuudet operatsioonilise keskkonna nõuetega, nagu vastupidavus, lihtsus ja töökindlus ka siis, kui kasutaja on pinge all, väsinud ja kiirustab. Seevastu ettevõtted, kes tundsid operatsioonikontseptsiooni ja üksuste ülesandekoosseisu juba ette, olid märgatavalt tulemuslikumad. Olulise lisaväärtuse tõid katsetele ettevõtted, kes olid juba tootearendusse kaasanud lahingukogemusega eksperte ja katsetavad rutiinselt oma lahenduste vastupidavust eri oludes. Nende ekspertide osalemine meie katsete juures andis sõduritele ja ülematele väärtuslikke teadmisi ja arusaamu mitte ainult tootest, vaid ka reaalsetest kasutusolukordadest.

Mudeli väärtus kaitseväele Kevadtorm 2026 kinnitas, et väljakutsepõhine mudel töötab soovitud viisil ning on tõhus ja aus viis tehnoloogiat hinnata. Õppusel katsetamine annab enne hankeotsuseid selge pildi, milline lahendus on väliküps ja milline vajab veel arendust. Seesuguse lähenemise alustalad on konkreetsed probleemid, kõrge küpsuslatt, lõpp­kasutajate osalemine valikute tegemisel ja vahetu tagasiside väljalt. Kasu on ilmselgelt mõlemapoolne. Kaitsevägi sai realistliku pildi tööstuse pakutavast ja tuvastas võimelünki. Ettevõtted said välise valideerimise ja otsekontakti lõppkasutajaga, mis on ka eksporditurgudel oluline argument. Järgmine samm on katsete raportite põhjal kavandatud jätkutegevuste elluviimine. Samuti arendatakse mudelit edasi järgmisteks kordadeks eesmärgiga, et iga suurõppus oleks ühtlasi tehnoloogia katsekeskkond ning tööstuse kaasamine oleks harjutusväljadel loomulik osa. SÕDUR august 2026 53

Ajalugu

Operatsioon

Saksa sõdurid ületamas ajutist Saksamaa – NSV Liidu piiri Urinov Sokali juures 26. juunil 1941.

54 august 2026 SÕDUR

Ajalugu

Barbarossa

85 aastat tagasi 22. juunil 1941 algas sõjategevus Suur-Saksamaa ja NSV Liidu vahel. 1941. aasta sõjalise operatsiooni käigus vallutas Wehrmacht tohutu suure maa-ala ja tekitas Punaarmeele hiigelkaotusi. Kuid hoolimata taktikalistest edusammudest ei olnud see väliselt edukas kampaania piisav sõja võitmiseks. Hanno Ojalo sõjaajaloolane

S

Foto: Stefan Arczynski / AKG Images / Scanpix

aksamaa väejuhatus asus NSV Liidu vastase sõjaplaani, mis sai koodnimeks Barbarossa, ette valmistama juulis 1940 pärast võitu läänerindel. Adolf Hitler kinnitas selle plaani 18. detsembril 1940. Plaani kohaselt pidi Saksamaa purustama lühiajalise sõjalise kampaaniaga NSV Liidu, Wehrmacht pidi ründama NSV Liitu kolme väegrupiga (137–152 diviisi, liitlastelt 29 diviisi), mille pealetungisuunad kulgesid Leningradi, Moskva ja Rostovi sihis, purustama piirilahingutes Punaarmee jõud ja vallutama NSV Liidu Euroopa-osa mõne kuuga. Konkreetsed sõjaplaanid ulatusid Leningradi, Moskva ja Rostovini. Päris uskumatuna tundub aga üldine lõppeesmärk jõuda nn Arhangelsk – Gorki – Astrahani joonele. See tähendas, et Saksa sõjavägi pidi edasi liikuma ligi 1700–1900 km. Nagu reaalsuses selgus, ei olnud Barbarossa plaani võimalik täide viia. Barbarossa plaani töötasid välja sajad Saksa kindralid ja staabiohvitserid. Kindralite hulgas võib mainida Franz Halderit, Alfred Jodli, Friedrich Paulust, Erich Marcksi jt. Saksa sõjavägi suutis plaani teostamiseks koondada Nõukogude Liidu piirile samapalju sõdureid kui 1940. aasta kevadel Suur­ britannia ja Prantsusmaa vastu. Kuna Saksa sõjavägi planeeris rünnakut suveperioodil, siis muutus sõja alguse planeeritav kuupäev 1941. aasta

SÕDUR august 2026 55

Ajalugu

Saksa vägede edenemine 22. juunist kuni 25. augustini 1941 Põhjarinne (Popov)

Soome armee Tallinn

Loode ülemjuhatus (Vorošilov) Looderinne (Kuznetsov)

Riia

Reservid (Žukov) Moskva

Läänerinne (Timošenko)

Minsk

Nord (von Leeb)

Brjanski rinne (Jeremenko)

Mitte (von Bock)

Süd (von Rundstedt)

Edela ülemjuhatus (Budjonnõi)

Edelarinne (Kirponos) Kiiev

Harkiv

Slovakkia armeegrupp

Ungari armeekorpus Herson

Rumeenia armee Rumeenia 3. ja 4. armee Itaalia üksused

56 august 2026 SÕDUR

Lõunarinne (Tjulenev)

Ajalugu 1. tankigrupi ülem Ewald von Kleist inspekteerib novembris 1941 terasetehast Ukrainas. Foto: Friedrich Gehrmann / Bundesarchiv / Wikipedia

Panzergruppe 3 üksused läbimas Pružanõid.

Foto: Wikipedia

1941. aasta kampaania I etapp (juuni–juuli)

S

Riigiminister Joseph Goebbelsi raadioesinemine 22. juunil 1941, milles ta teatas sõjategevuse algusest. Foto: SZ Photo / Scanpix

kevadel mitu korda. Üheks segavaks faktoriks oli ka Saksamaa kallaletung Jugoslaaviale ja Kreekale aprillis-mais 1941. 14. juunil 1941 toimus Adolf Hitleri juures viimane nõupidamine Barbarossa plaani ettevalmistamisel, kus täpsustati Wehrmachti koostööd liitlastega. Lõplikult otsustati 17. juunil, et pealetung algab 22. juuni hommikul.

Stalini väidetavad plaanid Jossif Stalini plaanide kohta teise maailmasõja eel ja ajal on palju erinevaid arvamusi. Oma spioonide kaudu oli ta Barbarossa plaanist ja Saksamaa kavatsustest NSV Liitu rünnata igati teadlik. Loomulikult olid ka Punaarmeel erinevad sõjaplaanid sõjaks Saksamaa vastu.

Kaks punaväelast on võetud vangi Dorogobuži all. Foto: Scherl / Scanpix

Nende plaanide koostamise ajal ja heitluse eelõhtul olid sakslased ja venelased veel formaalselt liitlased, kuid nende eesmärgid olid täiesti erinevad. Ühe populaarse teooria kohaselt valmistus NSV Liit 1941. aasta suvel ise Saksamaad ründama ja Hitleril õnnestus seda pealetungi napilt ennetada. Nii pidi plaani Groza kohaselt Punaarmee asuma ise pealetungile 6. juulil 1941. Stalin koondas suured Punaarmee jõud otse riigipiiridele, tähelepanuväärsed löögigrupeeringud paiknesid just strateegiliselt soodsates kohtades, nn Bialystoki ja Lvivi eendites. Palju on vaieldud Stalini mõtete ja kartuste üle Saksamaaga «sõda provotseerida» ja tema ignorantsuse üle Saksamaa pealetungi algusaja teemadel. Tegelikkuses teatasid NSV Liidu

Esialgne suur edu

aksa vägede edasiliikumise peasuunaks kujunes väe­ grupi Mitte jaoks Moskva suund ja seal saavutati ka esialgu suurimat edu. 28. juunil olid Saksa väed juba Minskis, suured Punaarmee jõud piirati Valgevenes sisse ja võeti vangi, esialgu oli venelaste vastupanu üsna hajus ja nõrk. Tugevamaks muutus see alles Smolenski piirkonnas, kus paiknes nn Stalini liin, venelaste rajatud kaitseliin NSV Liidu ja Poola vanal piiril. Seal kulus sakslastel aega kaks kuud 10. juulist kuni 10. septembrini 1941, et murda siin Punaarmee üksuste vastupanu ja edasi liikuda. Smolensk vallutati 16. juulil. Idarinde põhjatiival suutis Punaarmee Saksa vägede edasiliikumise juuli keskpaigas ajutiselt peatada Eesti keskosas ja Luuga jõel.

II etapp (august-september) Kampaania kipub venima

P

araku leidis Adolf Hitler, et Moskva vallutamine peab ootama ja suunas suured jõud Mitte väegrupist lõunasse Kiievit kaitsva Punaarmee grupeeringu seljataha. Tulemuseks oli hiilgav võit Ukrainas, suurte maa-alade hõivamine ja ligi sadade tuhandete venelaste vangistamine. Paraku peavad sõjaajaloolased seda sammu otsustavaks veaks, mis lükkas edasi pealetungi Moskvale ja selle võimalikku vallutamist.

SÕDUR august 2026 57

Ajalugu

luure ja välismaal asuvad spioonid kogu kevade jooksul erinevaid Wehrmachti pealetungi alguse kuupäevi. Osa neist olid reaalsed, osa ekslikud. Kuid põhiprobleem oli selles, et Saksa väejuhatus muutis seda alguskuupäeva ise mitmel korral ja see eksitas nii spioone kui ka Stalinit. Igal juhul oli NSV Liit sõjaks valmis ja Punaarmee väeosad seati viimastel päevadel enne 22. juunit 1941 lahinguvalmis, muidugi mitte igal pool ühesuguste tagajärgedega.

Poolte sõjajõud Ajaloolaste arvamused selle kohta, millised olid sõdivate poolte relvajõud piiril, on väga erinevad. Venelaste arvates olid sakslaste jõud muidugi nende omadest suuremad.

Kohe pärast sõjategevuse algust korraldas NSV Liit üldmobilisatsiooni, mis suurendas Punaarmee juba 1. juuliks 10,4 miljoni sõdurini. Suur-Saksamaa sõjaväes oli juunis 1941 kokku 7,2 miljonit sõdurit, lisaks mitusada tuhat meest Waffen-SS üksustes. Wehrmacht jagunes tegevväeks ja tagavaraväeks (1,2 miljonit meest). Saksa väeosad olid laiali üle kogu Euroopa, kõige suurem grupeering lisaks NSV Liidu vastu koondatud jõududele paiknes Prantsusmaal. NSV Liidul oli Punaarmees juunis 1941 kokku 5,1–5,5 miljonit sõdurit, lisaks NKVD väeosad, mida hiljem samuti sõjas kasutati. Ka Punaarmee väeosad olid laiali üle kogu riigi, suurem grupeering paiknes Kaug-Idas Jaapani vastu. Suurim osa sõjaväest oli siiski NSV Liidu Euroopa-osas. Saksamaa, Soome ja Rumeenia piiridel oli venelastel kokku 2,9–3,3 miljonit sõdurit, 190 diviisi, 12 782– 15 867 tanki, 10 743 sõjalennukit, 60 000 suurtükki ja miinipildujat, kuid sinna liikus veel suuri lisajõude 22. juuni seisuga. Kohe pärast sõjategevuse algust juunis-juulis korraldas NSV Liit üldmobilisatsiooni, mis suurendas Punaarmee juba 1. juuliks 10,4 miljoni sõdurini. Otsekohe ei saanud mobi-

58 august 2026 SÕDUR

Saksa sõdurid jätmas selja taha nõukogude piiriposti, mis oli püstitatud okupeeritud Poola territooriumile. Foto: Johannes Hähle / WW2 Photo Archive / Wikipedia

Saksamaa

NSV Liit

(kokku üheksa armeed ja neli soomusgruppi) ● Armee Norwegen (neli diviisi) ● Väegrupp Nord, 16. ja 18. armee, 4. soomusgrupp (29 diviisi) ● Väegrupp Mitte 2., 4. ja 9. armee, 2. ja 3. soomusgrupp (50 diviisi) ● Väegrupp Süd 6., 11 ja 17. armee, 1. soomusgrupp (44 diviisi) Hiljem nimetati soomusgrupid ümber soomusarmeedeks.

(kokku 14 armeed piiril ja neli armeed lähitagalas) ● Läänerinne 4., 10. ja 13. armee (45 diviisi) ● Edelarinne 5., 6., 12. ja 26. armee (45 diviisi) Rumeenia piiril ● Lõunarinne 9. ja 18. armee (26 diviisi) Piiri poole liikusid tagalast 16., 19., 21. ja 22. armee. Samal ajal seisis viis armeed (1. ja 2. punalipuline armee, 15., 25. ja 35. armee) Kaug-Idas Jaapani (kellega oli aprillis 1941 sõlmitud mittekallaletungileping) vastas.

Ajalugu Päris kiiresti tungisid sakslased edasi ka põhjasuunas, kus nad takerdusid enne Leningradis alles Luuga jõel. 30. juunil vallutati Riia, 28. augustil Tallinn, 21. oktoobril Lääne-Eesti saared ja 8. septembril algas Leningradi blokaad. 29. augustil vallutasid 10. juulil pealetungile läinud Soome väed Viiburi. Seevastu ei suutnud idarinde lõunatiival Saksa väegrupp Süd eriti kaugele tungida. Koos Rumeenia armeega vallutati Moldova ja suruti venelased Dnepri jõeni, kuid seal pealetung seiskus.

Saksa sõdurite puhkehetk Lätis juulis 1941.

Foto: Bundesarchiv / Wikipedia

Sõdurid ületamas rapsipõldu augustis 1941. Foto: Poola riigiarhiiv / Wikipedia

A

lles 15. septembril õnnestus koostöös väegrupist Mitte saadetud tankiväeosadega Kiievit kaitsnud Punaarmee suured jõud (665 000 sõdurit) piiramisrõngasse võtta. Edasi vallutati kogu Ukraina, tungiti kuni Rostovini, vallutati Krimm (kus vastu pidas ainult Sevastoopol) ja rinne takerdus novembris 1941. Muide oli ka üks rindelõik, kus Saksa väed praktiliselt edasi liikuda ei suutnud – see oli Kaug-Põhjas. Põhja-Norrast edasi tungides püüdis Saksa armee Norwegen vallutada Murmanskit, kuid takerdus teedeta tundrapiirkonnas peagi pärast piiri ületamist ja jäi toppama kuni 1944. aasta sügiseni.

III etapp (oktoober-detsember) Pealetung Moskvale nurjub

S

Mehhaniseeritud üksus valmistumas pealetungiks Slutski all. Foto: Poola riigiarhiiv / Wikipedia

ügisel oli Saksamaa suurim eesmärk peale tungida Moskvale ja see vallutada. Teised suunad Leningradi ja Rostovi juures olid vähetähtsad. Wehrmacht koondas väegruppi Mitte suured jõud, sealhulgas kõik neli soomusgruppi, ja alustas 30. septembril 1941 suurpealetungi. Esialgu kulges see igati edukalt, suured Punaarmee jõud piirati Vjazma ja Brjanski juures sisse ja oktoobri keskel tundus sakslastele, et tee Moskvani on peaaegu avatud. Moskvas algas paanika, olulisi valitsusasutusi ja välissaatkondi evakueeriti Kuibõševi (Samaarasse). Punaarmee juhtkond saatis kiiruga rindele kõikvõimalikke käepärast olevaid jõude, sõjakooli kadette, maakaitseväeüksusi jt. Muidugi toodi kiiresti abivägesid

SÕDUR august 2026 59

Ajalugu

liseerituid muidugi rindele paisata, kuid seda tehti väga kiiresti. Punaarmee jõud jagunesid seejärel kaheks suureks osaks: tegevväed ja tagavaraväed. Need olid üldjuhul enam-vähem ühesuurused. Lisaks mobilisatsioonile värvati NSV Liidus mehi ja naisi kiiruga hävituspataljonidesse ja maakaitseväkke, mida nimetati rahvakaitseväeks (narodnoje opoltšenije). Saksamaal oli NSV Liidu piiridele koondatud (põhiliselt okupeeritud Poola territooriumil, Ida-Preisimaal ja Norras) 3,1 miljonit sõdurit, 128 diviisi (reservis oli veel 24 diviisi), 3712 tanki, 5000 sõjalennukit, 47 260 suurtükki ja miinipildujat. Sellele lisandusid veel liitlaste sõjaväed.

Saksa sõdurid ületamas Dneprit septembris 1941. Foto: Poola riigiarhiiv / Wikipedia

Saksa allikad näitavad oma jõude väiksemate ja venelaste omi suurematena, venelaste allikad aga täpselt vastupidi. Nagu arvata võib, on andmed ja hinnangud sõdivate poolte esialgsete jõudude kohta väga erinevad. Saksa allikad näitavad oma jõude väiksemate ja venelaste omi suurematena, venelaste allikad aga täpselt vastupidi. Igal juhul oli sõjatehnikat venelastel tunduvalt rohkem. Mõnevõrra hiljem astusid sõtta ka Saksamaa liitlased, neist olulisimad olid Soome 500 000-mehelise sõjaväega (14 diviisi) ja Rumeenia 300 000-mehelise väega (kümme diviisi). Neilt kahelt riigilt oli NSV Liit kõigepealt anastanud tähtsaid territooriume: Soomelt Karjala kannase ja Rumeenialt Moldova. Ungari ja Slovakkia saatsid sõtta väga väikesed jõud, samuti Itaalia, kelle ekspeditsioonikorpus saabus rindele alles juulis-augustis 1941. Soomele tungis muide NSV Liit ise 25. juunil kallale. Saksamaa relvajõudude kõrgem ülemjuhataja oli Adolf Hitler, Wehrmachti kõrgemat ülemjuhatust (OKW, Oberkommando der Wehrmacht) juhtis Wilhelm Keitel, tema operatiivstaabi ülem oli Alfred Jodl. Maavägede (sks heer) ülemjuhataja oli Walther von Brauchitsch. Väegruppide (sks heeresgruppe) juhid olid järgmised: Nord – Wilhelm

60 august 2026 SÕDUR

Sakslaste läbimarss Leedu külast.

Foto: SZ Photo / Scherl / Scanpix

Soomlaste pealetung Rautjärvi lähistel augustis 1941.

Foto: Wikipedia

Ajalugu Moskvalased kuulamas valjuhääldite kaudu Vjatšeslav Molotovi kõnet. Foto: Jevgeni Haldei / TASS / Wikipedia­

Mootorratturite edenemine juunis 1941.

Sakslased läbimas asulat, mille nime keegi enam ei mäleta. Foto: SZ Photo / Scherl / Scanpix

Raadiosüsteemiga soomuk Sd.Kfz. 250.

Foto: AKG Images / Scanpix

Luureüksus maastikul. Foto: SZ Photo / Scherl / Scanpix

ka teistest rindelõikudest, tagalaväeosadest ja ka Kaug-Idast. Venelaste vastupanu üha tugevnes, samal ajal kui sakslastel süvenesid kõikvõimalikud probleemid. Detsembri algul oli Saksa väe­ grupi Mitte pealetung Moskvale kinni jooksnud. NSV Liidu pealinnani oli jäänud kõigest mõnikümmend kilomeetrit, kui sakslaste kurnatus, suured kaotused, sõjatehnika olukord ja reservide nappus sundisid neid edasiliikumise lõpetama. Esialgu sügisene pori, seejärel juba talvekülmad ning venelaste tugevnev vastupanu mängisid samuti olulist osa. 5. detsembril 1941 alustas Punaarmee Moskva all vastupealetungi ja tõrjus Wehrmachti sadakond kilomeetrit lääne poole. Nii lõppes 1941. aasta kampaania Saksa sõjaväele paradoksaalselt.

W

ehrmacht tekitas Puna­ armeele hiiglaslikke kaotusi (surmasaanute, sõjavangide ja haavatutena ligi 3,5 miljonit meest või ehk isegi rohkem), vallutas ennenägematult suure territooriumi – 1 600 000 ruutkilomeetrit, kus elas 70 miljonit inimest –, kuid taktikalised edusammud ei toonud kaasa strateegilist edu. Sõda kestis edasi, venis üha pikemaks ja ka Saksamaa kaotused, mis 1941. aastal olid Punaarmee kaotustega võrreldes küllaltki väikesed, aga Lääne-Euroopa sõjatandri kaotustega võrreldes üpris suured (surnute ja haavatutena kokku 842 000), üha suurenesid. Moskvat ja Leningradi ei õnnestunud vallutada, venelaste sõjatööstus tegutses edasi ja lisaks hakkas neile saabuma USA ja Suurbritannia relvaabi.

Foto: SZ Photo / Scherl / Scanpix SÕDUR august 2026 61

Ajalugu

Ritter von Leeb, Mitte – Fedor von Bock, Süd – Gerd von Rundstedt. Põhja-Norras asuvat armeed juhtis Nikolaus von Falkenhorst, Soome sõjaväge marssal Carl Gustaf Emil Mannerheim ja Rumeenia sõjaväge marssal Ion Antonescu. Punaarmeed juhtis kindralstaap, mille ülem oli kuni juulini 1941 Georgi Žukov, seejärel Boris Šapošnikov. Sõja algul muutusid kõige tähtsamaks kaks uut juhtorganit: poliitiline ja sõjaline. Need olid 30. juunil loodud riiklik kaitsekomitee (Gosudarstvennõi Komitet Oboronõ), mis koosnes Jossif Stalinist, Vjatšeslav Molotovist, Lavrenti Beriast, Georgi Malenkovist, Anastas Mikojanist, Nikolai Voznessenskist ja Kliment Vorošilovist. Samuti 23. juunil loodud kõrgema ülemjuhatuse peakorter (Stavka Verhovnogo Komandovanija), mis koosnes Stalinist, Molotovist, Žukovist, Šapošnikovist, Semjon Timošenkost, Vorošilovist, Nikolai Kuznetsovist ja Semjon Budjonnõist. Punaarmee jõud rindel olid jagatud rinneteks, mis meenutasid Wehrmachti väegruppe. Põhjarinnet juhatas Markian Popov, looderinnet Fjodor Kuznetsov, läänerinnet Dmitri Pavlov, edelarinnet Mihhail Kirponos, lõunarinnet Ivan Tjulenev.

Saksamaa kuulutab sõja Saksa saadik Moskvas Friedrich-Werner von der Schulenburg andis 1941. aasta 22. juuni varahommikul kell 4.30 NSV Liidu välisministrile Vjatšeslav Molotovile üle dokumendid, millega Saksamaa kuulutas Nõukogude Liidule sõja. Sama tegi ka Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop, kes Berliinis andis Nõukogude Liidu suursaadikule Vladimir Dekanozovile üle samasisulised dokumendid. Tõsi, sõja kuulutamise ajaks olid Saksa väed kell 3.00 (täpsete kellaaegade puhul tuleb muidugi arvestada ka erinevaid ajavööndeid) alustanud suurpealetungi. Sõja kuulutamist põhjendas Saksamaa kolme põhjusega: Nõukogude vägede koondamine piirile Saksamaa ründamiseks, NSV Liidu Saksamaa-vastane diversioonitegevus ning Saksamaa-vastane propaganda ja poliitagitatsioon. 62 august 2026 SÕDUR

Puruks lastud Vene leegiheitetank HT-26.

Foto: SZ Photo / Scherl / Scanpix

Jalgratturite üksuse puhkehetk.

Foto: SZ Photo / Scherl / Scanpix

SULLE! Ajakiri Sõdur on kaitseväelaste ajakiri, mis suunatud laiemale avalikkusele. Loe ajakirja, kui tahad sõjanduses toimuvaga kursis olla. Kirjuta ajakirjale kaastöid, kui tahad laiemas diskussioonis kaasa rääkida.

Telli militaarajakiri

tellimine.ee / sõdur

Ajakiri on müügil ka Lehepunkti müügikohtades üle Eesti

Ajalugu

Moskvalased on saadetud linna lähistele kaitsekraave kaevama.

Foto: Universal Images Group / Alamy / Scanpix

Kuidas muutus poliitiline olukord maailmas ja teises maailmasõjas 1941. aasta lõpus?

N

õukogude Liidu ja Saksamaa vahelisele sõjale avaldas suurt mõju Jaapani kallaletung USA-le ja Suurbritanniale Vaikse ookeani regioonis 7. detsembril 1941, mis laiendas sõjategevust selles piirkonnas. Esiteks ei olnud Jaapani sõjaväel nüüd võimalusi tõsiselt rünnata NSV Liidu Kaug-Ida piirkonda ja teiseks olid Ameerika Ühendriigid sunnitud nüüd sõtta astuma. Lisaks kuulutas Saksamaa 11. detsembril 1941 ametlikult USA-le sõja. Nüüd olid kõik maailma tolleaegsed suurriigid omavahel sõjas, välja arvatud Nõukogude Liit ja Jaapan (selline anomaalne olukord kestis kuni augustini 1945).

64 august 2026 SÕDUR

Tüüpiline propagandafoto punaväelaste pealetungist. Foto: AKG Images / Scanpix

Ajalugu

Miks Nõukogude Liit hoolimata rasketest löökidest 1941. aastal kokku ei varisenud?

H

oolimata Saksamaa väejuhatuse plaanidest ja Punaarmee sõdurite ja territooriumide suurtest kaotustest ei murenenud Nõukogude Liidu riiklik struktuur 1941. aastal. Selleks oli palju erinevaid põhjusi. Seni oli Wehrmachtil olnud tegemist peamiselt Euroopa väiksemate riikidega, kus olid paremad teed ja ka vaenlase territooriumi oli kergem hõivata. Nii oli Saksamaa piirist Varssavini vaid 150 km ja Pariisini 300 km, nüüd aga Moskvani üle tuhande kilomeetri. Lisaks muidugi olematud teeolud Venemaal (eriti kevad- ja sügisperioodil) ja karm talv. Saksa sõjaväe logistika muutus Nõukogude Liidu territooriumil teravaks probleemiks lisaks pidevale mootorikütuse nappusele, Euroopa laiusest erineva rööpmelaiusele, rasketele looduslikele oludele ja kliimale ning Moskvast oskuslikult organiseeritud partisaniliikumise tõttu.

S

iinkohal ei saa jätta märkimata, et Saksa arrogantne okupatsioonivõim Venemaal ja mujalgi ei paistnud silma kohaliku elanikkonna jaoks millegi positiivsega, kui jätta kõrvale kirikute taas­ avamine. Balti rahvaste ja ukrainlaste lootused taastada riiklik iseseisvus nurjus kohe, kuid Stalini totalitaarse režiimi jaoks oli väga ebameeldivaks nähtuseks tuhandete eri rahvusest NSV Liidu kodanike aktiivne koostöö sakslastega. Saksa sõjaväe jaoks oli võimatu kuidagimoodi kontrolli all hoida vallutatud hiigelterritooriumi ilma tuhandete kohalike vabatahtlike abita. Kohe sõja esimestest päevadest alustasid Saksa julgeoleku-

Saksa väejuhatus ei suutnud arvestada ka sellega, et viimases hädas võttis Stalini režiim lisaks julmale terrorile (ähvardused punaväelaste perekondade pantvangistamiseks nende vangiandmise vältimiseks, desertööride hukkamine jms, kohe sõja algul lasti maha läänerinde juhataja kindral Dmitri Pavlov ja tema staabiülem Vladimir Klimovskihh ja veel teisigi kindraleid) ka uutmoodi propaganda. Kuna «proletaarne internatsionalism» ja muu taoline punaagitatsioon enam ei toiminud, siis hakati rõhutama suurvene šovinismi.

A

7. novembri paraad Moskvas 1941. aastal. Sõdurid marssisid sealt otse rindele. Foto: Universal Images Group / Alamy / Scanpix organid vabatahtlike värbamist tagala julgestamiseks (abipolitsei ridadesse) ja Saksa sõjavägi hakkas värbama vabatahtlikke abilisi rindemeeste toetamiseks (nn hiwi ehk hilfswillige – vabatahtlikud abilised). Saksamaa jaoks oli üllatuseks ka see, et kui suvel 1941 suutis Wehrmacht tappa, haavata ja vangistada suurema osa NSV Liidu kaadrisõjaväest, siis venelased moodustasid kiiresti mobiliseeritutest üha uusi ja uusi diviise ning paiskasid neid järjest minimaalse väljaõppega rindele viivituslahinguid pidama – suurtest inimkaotustest hoolimata.

Nii olid sakslased alahinnanud Nõukogude Liidu tohutuid inimreserve. Tegelikult oli Saksa väejuhatus juba enne valesti arvestanud Punaarmee diviiside koguarvu, samuti venelaste sõjatehnika hulka.

Ü

llatuseks oli ka venelaste plaan ja võime evakueerida sõjatööstusettevõtteid NSV Liidu Euroopa-osast Uurali­ maale, kus need teatud pausi järel taas tööle pandi. Hoolimata hiiglaslikest kaotustest tankide, sõjalennukite ja muu relvastusena ei lõppenud venelastel otsa ka relvad ja laskemoon.

lanud sõda esitati nüüd kui sõda Venemaa ja Saksamaa vahel, hakati ülistama vana Venemaa kuulsaid väejuhte (Aleksander Nevskit, Aleksandr Suvorovit, Mihhail Kutuzovit jt) ja võite, koguni osa Vene õigeusu kiriku vaimulikke vabastati vangilaagritest ja toodi propagandat toetama. Saksamaa ja NSV Liidu vahelist sõda hakati nimetama juba äraproovitud nimega isamaasõda – juba kolmandat korda (eelmised kaks olid 1812. aasta sõda ja esimene maailmasõda). Samal ajal likvideeriti 28. augustil 1941 ka sügaval tagalas asuv Volgasakslaste autonoomne vabariik ja 440 000 volgasakslast küüditati Siberisse ja Kasahstani, kus nad pandi sunnitööle, mis kestis edasi ka peale sõja lõppu. Sõda Saksamaa ja NSV Liidu vahel erines tunduvalt lahingutest läänerindel, olles idas julmem ja barbaarsem. Muidugi oli Stalini režiim valmis inimkaotustest hoolimata võitlema viimase venelaseni, sest kaotus tähendanuks NSV Liidu juhtidele nende võimu lõppu ja elust ilmajäämist.

SÕDUR august 2026 65

Raamatud

Süsteem, mis tõrgub vastu Martin Altraja strateegilise kommunikatsiooni keskuse reservväelane

I

ga ohvitser tunneb olukorda, kus hoolikalt koostatud plaan põrkub reaalsusega ja hakkab elama oma elu. Ründav üksus jääb top­ pama seal, kus seda ette ei nähtud; varustus ummistub vales sõlmpunktis; vastane reageerib hoopis teisiti, kui staabiõppusel läbi mängiti. Clausewitz nimetas seda hõõrdumiseks. Donella Mea­dows oleks öelnud lihtsamalt: «tegu on süsteemiga, mis käitub vastavalt oma sisemisele struktuurile, mitte meie kavatsustele». «Süsteemimõtlemise alused» on õhuke, ent harukordselt selge raamat militaarmaailmas üliolulisest distsipliinist. Meadows õpetab nägema maailma mitte üksikute sündmuste, vaid varude, voogude ja tagasisideahelate kaudu. Laskemoonaladu on varu; selle täitmine ja kulumine on voog; luure, mis korrigeerib tulejuhtimist, on tagasiside. Niipea kui hakkame mõtlema süsteemselt, muutub arusaadavaks, miks mõni probleem ei lahene ka kõige suurema pingutusega, aga ka miks mõni väike sekkumine annab ootamatult suure tulemuse. Sõjaajalugu on tegelikult süsteemilõksude kogumik. Meadows kirjeldab eskaleerumise lõksu, kus kaks vastastikku reageerivat poolt üksteist üha rohkem üles kruvivad, ja toob näiteks külma sõja võidurelvastumise. See on sõjanduses levinud muster – «tasakaalustav» samm käivitab vastusammu, kuni kogu süsteem on lukus. Sama loogika seletab, miks heidutus nõuab peale jõu ka oskust mitte ise lõputult eskaleerida. Veelgi praktilisem on lõks, mida Meadows nimetab vale eesmärgi poole püüdlemiseks. Kui mõõdame edu valede näitajatega, optimeerib süsteem

66 august 2026 SÕDUR

Donella Meadows «Süsteemimõtlemise alused». 264 lk. Aegraja Kirjastus, 2025

just neid näitajaid, mitte tegelikku tulemust. Kaitsekulutuste siht, kindel protsent SKPst, on täpselt selline näitaja: seda on lihtne kokku leppida ja kommunikeerida, kuid iseenesest ei ütle see midagi selle kohta, kas raha muutub reaalseks lahinguvõimeks või valgub palgakuludesse, ebatõhususse ja kallinevasse tehnikasse. Nagu Meadowsi loogika meelde tuletab, on kulutus voog, mitte varu – eelarverida pole veel kaitsevõime. Iga kaitseplaneerija, kes samastab kaitsekulutuste protsenti võimega, peaks selle peatüki kaks korda läbi lugema. Raamatu kõige väärtuslikum osa on aga võimenduspunktide (leverage points) loend. Võimenduspunktid on kohad, kus sekkumine süsteemi toimimisse annab suurima võimenduse.

Meadows järjestab need mõju järgi nõrgimast tugevaimani: arvud ja parameetrid mõjutavad vähe, infovoog rohkem, reeglid veelgi enam ning kõige sügavamalt mõjutab süsteemi eesmärgi ja mõtteviisi (paradigma) muutmine. Ohvitserile on see otsene õppetund: liiga tihti raisatakse energiat käsu detailsele viimistlemisele, kui tegelik võti peitub info liikumises või käsuahela loogikas. Just siin kohtub Meadows tänapäeva sõjapidamisega kõige teravamalt. Ülesandekeskne juhtimine on sisuliselt iseorganiseerumise võimendamine: anna alluvale eesmärk ja tegevusvabadus ning süsteem kohaneb iseseisvalt. John Boydi OODA-ring (vaatlus, orienteerumine, otsus ja tegevus) on tagasisidetsükkel puhtal kujul – võidab see, kes suudab oma tagasisideahela kiiremini läbida. Hajusus ja reservid pole ebaefektiivsus, vaid vastupidavus: süsteem, mis on lõpuni optimeeritud, on ühtlasi kõige hapram. Meadows põhjendab veenvalt, miks varuvõimsus (reservid) on sõjas voorus, mitte raiskamine. Eesti laiapindse riigikaitse kontekstis on raamat lausa kohustuslik. Terviklik kaitse, sõjaväest ja vabatahtlikest kuni elutähtsate teenuste ja ühiskonna vastupidavuseni ongi süsteem, kus osad on tihedalt põimunud ja kus ühe lüli nõrkus kandub edasi tervikusse. Hübriidohud, infooperatsioonid ja kriitilise taristu haavatavus on kõik süsteemsed probleemid, mida ei saa lahendada üht komponenti teistest eraldi tugevdades. Meadowsi suurim õppetund on lõpuks alandlikkus. Süsteemid üllatavad meid, sest meie mõistus on lineaarne, aga maailm mitte. Hea juht ei püüa süsteemi alistada, vaid õpib sellega koos töötama: tunnetab viivitusi, austab tagasisidet ja sekkub seal, kus see on kõige tõhusam. See on raamat, mis ei õpeta uut relva, vaid uut mõtteviisi ja just see teeb selle sõjamehele oluliseks.

TEENISTUS, MILLEST VÕIDAVAD KÕIK. Vaata võimalusi kra.ee

2. jalaväebrigaad vajab Sinu asjatundlikkust ja vaprust. Vali karjäär kaitseväes - võidad Sina, võidab Eesti.

mil.ee