Sõdur 4/23

sisukord

4 Lühiuudised

6 Investeeringud kaitseväe taristusse

12 Hiina sõjaline võimsus

22 Rünnakud Ukraina vastu jätkuvad

30 Provokatsioonid, et nurjata Rootsi liitumist

NATO-ga

36 Intervjuu suurtükiväelasega

38 Kes tohib kanda kaitseväe vormi?

40 Krimmi sõjast 170

aastat: lahingutegevus

Läänemerel ja Tallinna all

48 Eesti NSV armee loomise kavadest Stalini ajal

58 Raamatu tutvustus

Ajakiri Sõdur on tellitav ExpressPosti tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur.

Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel.

Tellimishind: 12 kuud 16,30 eurot, 6 kuud 8,15 eurot

Väljaandja küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus

Toimetus Juhkentali 58, Tallinn 15007 sodur@mil.ee

Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416

Toimetaja n-ltn Raiko Jäärats

Keeletoimetaja Diina Kazakova

Kujundaja lvo Sokka

Trükitud Joon trükikojas

Kaanefoto Mihkel Leis

ISSN 1406-3379

Merevägi harjutas liitlaslaevadega koostööd

Mereväe miinijahtija EML Ugandi harjutas 27. juulil Osmussaare lähistel NATO 1. alalise miinitõrjegrupi laevadega ühiselt laskmisi, manöövreid, sidepidamist ja postipaki üleandmist. «Arvestades, et meie meeskonnast on praegu kolmandik ajateenijad, kes on oma teisel meresõidul, siis läksid harjutused väga hästi,» ütles EML Ugandi komandör kaptenmajor Janno Lauri.

Päev algas pardarelvadest laskmistega, mille järel harjutati signaallippude abil sidepidamist ning viimaks ka laevadevahelisi manöövreid ja merel varustamist ehk postipaki üleandmist. Koostööharjutuse järel võeti suund Tallinna sadamate poole, kuhu NATO 1. alalise miinitõrjegrupi laevad 28. juulil planeeritud visiidile jõudsid.

Pärjad represseeritud ohvitseride mälestuseks

Küüditamise aastapäeval, 14. juunil asetasid langenud Eesti ohvitseride ja politseiametnike mälestuseks püstitatud Tondi sõjakooli memoriaalile Tallinnas pärjad Eesti eruohvitseride kogu nimel erukolonelleitnant Jaak Haud ja erukindralmajor Manivald Kasepõld. Oma pärja panid ka politsei- ja piirivalveameti esindajad.

2019. aastal avatud monumendi graniittahvlitele Tondi tänav 55 kõrval on jäädvustatud 2129 Tondi sõjakoolis õppinud ohvitseri nime, kes on langenud okupatsioonivõimu vastu võideldes või selle ohvritena. Tondi sõjakooli ruumides on üleval ka fotonäitus sõjakooli ajaloo meenutuseks.

Reservväelaste ja usk kaitsevõimesse

Õppuse Kevadtorm 2023 osalejate küsitlus kinnitas reservväelaste ja kaitseliitlaste suurt kaitsetahet. 88% õppusel osalenud vastanutest on valmis osalema relvastatud kaitsetegevuses ning 84% õppusel osalenud vastanutest leiab, et võõrriigi relvastatud kallaletungi korral on võimalik Eestit kaitsta.

«Reservvägi on meie kaitsevõime põhijõud. Mul on hea meel, et reservväelaste ja kaitseliitlaste tahe seista oma riigi eest püsib endiselt kõrgel tasemel,» ütles kaitseväe juhataja kindral Martin Herem. «Me arendame pidevalt oma kaitsevõimet, harjutame ja tugevdame liitlassuhteid. Aina suurenev arusaam, et me suudame

Juulikutsega alustas ajateenistust

Juulis alustas kaitseväe eri väeosades 11 kuu pikkust riigikaitselist väljaõpet üle 2200 suvise kutse ajateenija, kelle hulgas 36 naist.

Diviisi 1. jalaväebrigaadi Tapa ja Jõhvi linnakutesse asus teenistusse kokku üle 1100 noore. Diviisi 2. jalaväebrigaadis alustas väljaõpet pea 340, staabi- ja sidepataljonis üle 100 ning suurtükiväepataljonis pea 140 ajateenijat. Peale selle liitus diviisi logistikapataljoniga pea 130 sõdurit, kes jagunevad sõduri baaskursuse järel neljale erialale, millega toetatakse diviisi eri üksuste logisti-

lisi vajadusi, nagu transport, eritehnika, juhtimis- ja teenindustoetus.

Toetuse väejuhatusse asus teenima pea 50 ajateenijat, kes pärast esmaseid kursuseid suunduvad teenima varustuspataljoni, kus hakkavad toetama ladudega seotud logistikat, sealhulgas vedusid.

Samuti alustas teenistust erioperatsioonide väejuhatuses pea 40 võitlejat, nende seas ka kaks naisvõitlejat. Mereväkke tuli aega teenima pea 120, küberväejuhatusse 100 ja sõjaväepolitsei vahipataljoni 150 noort.

kaitseliitlaste kaitsevõimesse püsib kõrgel

end kaitsta, kinnitab, et oleme õigel kursil.»

Uuringu põhijäreldustena võib esile tuua, et 87% õppusel osalejatest tuli kohale tugeva positiivse meelsusega või oli valmis oma kohust täitma. Kaitseliitlaste tuleku meelsus oli positiivsem kui reservväelastel – 97% tuli heal meelel või oli valmis kohust

Kaitseväe juhataja asetäitjaks sai

Ilmar Tamm

Alates 21. juunist on kaitseväe juhataja asetäitja Ilmar Tamm (pildil), kes ülendati 23. juunil kindralma joriks. Aastail 1997–1998 oli ta üksik-sidepataljoni ülem, 1998–1999

kaitsejõudude peastaabi (KVPS) sideosakonna

ülem, 2001–2005 KVPS side- ja infosüsteemide osa konna ülem, 2005–2008 Heidelbergis Saksamaal NATO maavägede staabi sideosakonna sektsiooni ülem, 2007–2008 Kabulis ühendoperatsioonide koordineerimiskeskuse sideülem, 2008–2012 NATO küberkaitse koostöökeskuse ülem, 2013–2018 kaitseliidu peastaabi ülem, 2020–2023 Balti kaitsekolledži ülem, 2023–kaitseväe juhataja asetäitja.

Riho Ühtegi sai kindralmajoriks

täitma, reservväelaste seas oli samade vastuste osakaal 79%. Õppekogunemist hinnati valdavalt positiivselt. Küsitluses osales kokku 2077 inimest: nii õppusel osalejad, õppusel osalemisest vabastatud ja õppusele mitteilmunud. Uuringu korraldasid kaitseväe akadeemia ja Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituut.

ajateenistust üle 2200 noore

23. juunil 2023 Viljandis toimunud võidupüha paraadil tegi president Alar Karis teatavaks, et on andnud kindralmajori auastmed Riho Ühtegile ja Ilmar Tammele. 1990. aastal kaitseliidu taastamises osalenud Riho Ühtegi oli 1993. a Läänemaa vabatahtlike jäägrikompanii ülem, 1993–1995 KVPS 2. osakonna bürooülem, 1995–2006 KVPS 2. osakonna ülem, 1998–2007 luurepataljoni ülem, 2006. a Afganistanis luuremeeskonna ülem, 2008–2010 maaväe staabi luureosakonna ülem, 2010. a Afganistanis Eesti kontingendi ülem, 2011–2012 kaitseatašee Gruusias (Georgias), 2012–2019 erioperatsioonide väejuhatuse ülem ning alates 2019. a kaitseliidu ülem.

EOVJ-i ülemaks sai Rivo Meimer

30. juunil toimus erioperatsioonide väejuhatuses (EOVJ) pidulik tseremoonia, kus kolonel Margus Kuul andis väejuhatuse juhtimise üle kolonel Rivo Meimerile. Kolonel Meimer oli 2005. aastal üks erioperatsioonide grupi asutajatest ning teenis väejuhatuses kuni 2019. aastani.

Eesti kaitsevaldkonna taristusse on lähema nelja aasta jooksul kavas investeerida ligi 600 miljonit eurot – selgelt väga ambitsioonikas eesmärk. See näitab riigi kindlat pühendumust kaitsevõime tugevdamisele, et tagada turvalisus ja valmisolek võimalikeks julgeolekuohtudeks.

Investeeringud kaitseväe taristusse

Asutusena on RKIK­i ülesanne tagada iga euro eest võimalikult palju kaitsevõimet, mis taristuehituse kontekstis tähendab nii projektide standardiseerimist kui tüüplahenduste loomist, mille tõttu oleme saanud ehitada rohkem kui esialgu planeeritud.

Targa riigihanke ja optimeerimisega saime 2021. aastal kaitseväe Jõhvi linnakusse planeeritud kolme

varjualuse asemel ehitada 13 uut varjualust. Näiteks asendati varjualuste esialgne betoonplats killustikuga. Taristuarendusel on meie jaoks olulisel kohal ka energiasääst ning automatiseerimine, mis vähendab üldiseid korrashoiukulusid.

Energiakriisi ajal rakendasime hoonetes energiat säästvaid lahendusi, vaatasime üle ruumide temperatuurid ja kasutuse. Näiteks piirasime saunade ja jahutuskonditsioneeride kasutust. Lihtsate meetmete rakendamine aitas meil seejuures möödunud aastal kokku hoida hinnanguliselt üks miljon eurot ning sel aastal on plaanis sääs­

ta ligikaudu 2,5 miljonit eurot. Mida rohkem suudame säästa, seda rohkem saame omale osta ka vajalikku laskemoona.

Kaitsevalmidusest uute võimeteni

Varem on riigikaitselise taristuehituse fookuses olnud kaitsevalmiduse tagamine, mille käigus on rajatud kaitseväe varudele ja tehnikale erinevaid hoiustamistingimusi. Näiteks on Tapa, Jõhvi ja Taara linnakutesse loodud tingimused tehnika hoiustamiseks ning hooldamiseks. Lisaks on pööratud tähelepanu kaitseväe sporti­

Hanna Heinnurm riigi kaitseinvesteeringute keskuse (RKIK) kommunikatsioonijuht

Rabasaares valmis uus linnavõitluslinnak juunis 2023.

Foto: Kermo Pastarus / RKIK

mistingimuste parandamisele, mistõttu valmisid 2021. aastal kõikides kaitseväe linnakutes spordirajatised.

Viimaste aastate jooksul on valminud ka tegevväelaste kasarmud Tapal ja Jõhvis ning ajateenijate kasarm Paldiskis. Samuti oleme ehitanud sadu kilomeetreid teid nii harjutusväljadele kui ka nende ümber. Näiteks valmis möödunud aastal ühendustee Sirgala harjutusvälja ning Jõhvi linnaku vahel.

Uute hoonete ehitusel pööratakse tähelepanu nii energiasäästule kui ka ruumiplaneerimisele. Uued tegevväelaste kasarmud on planeeritud Tallinna tehnikaülikooli ja RKIK­i säästliku ruumiprogrammi planeerimise juhendi järgi ning kõikide kasarmute katustele on paigaldatud ka päikesepaneelid.

Nii Jõhvi, Taara kui ka Tapa linnakutesse on viimastel aastatel ehitatud tehnika varjualuseid erisuguse kaitseväe tehnika hoiustamiseks. Varjualused on killustikplatsil otstest kinnised ehitised, kus on võimalus hoida kaitseväe sõidukeid.

Jõhvis oli algul investeeringute kavas vaid kolme varjualuse ehitamine, kuid projekti säästlikumaks muutmine ja hästi korraldatud riigihange võimaldas ehitada suuremal arvul varjualuseid. Kokku ehitati Jõhvi 13 varjualust 3,6 miljoni eest.

Spordirajatised valmisid ühel ajal kõikides linnakutes. Sellises mahus välispordirajatiste valmimist võib pidada ajastu märgiks. Pandeemia kiirendas kaitseväes välispordi propageerimist, mille tõttu alustasime kaitseväe linnakutes õuespordi võimaluste avardamist ja mitmekesistamist.

Välispordirajatiste osana püstitati käsivõitlus­ ja jõulinnakud, erinevad palliplatsid ja rahvusvahelise sõjaväespordi nõukogu (CISM) reeglitele vastav takistusrada seitsmesse kaitseväe väeossa: Tallinna, Ämarisse, Paldiskisse, Jõhvi, Tartusse, Võrru ja Tapale.

Lähitulevik: uute

võimete arendamine

Järgmise viie aasta taristu arendamise raskuskese on seotud uute võimete arendusega, liitlaste kohaloleku suurenemisest tingitud ning laskemoonavarude hoiustamiseks vajaliku taristu loomisega.

2022. a talvel teatasime, et Eesti allkirjastas Ameerika Ühendriikide kaitsekoostööagentuuriga DSCA 200 miljoni euro suuruse lepingu mitmikraketisüsteemide HIMARS hankimiseks, mis on Eesti jaoks oluline võimearendus kaudtulevõime arendamisel. Selle aasta kevadel sõlmisime veel lepingu Iisraeli riigi ettevõttega Israel Aerospace Indrustries varitse­

va õhuründemoona soetamiseks pikamaa täppisründevõime loomiseks ning lähiajal oleme sõlmimas ka lepingut keskmaa­õhutõrje ostmiseks. Sellised uued võimed vajavad ka vastavat taristut.

2025. ja 2026. aastaks loome enne nimetatud uutele võimetele ka uue infrastruktuuri, mis toetaks nii keskmaa­õhutõrje kui ka muude moodsate

Taara linnaku tehnikapark valmis 2023. aasta jaanuaris.

relvasüsteemide kasutuselevõttu, võimaldades nende nõuetekohast väljaõpet ja hoiustamist. See tähendab, et ka vastavate võimete meeskondadele on vajalik luua juurde kontori­ ja väljaõpperuume.

Peale uute võimete oleme hankinud ning oleme veel lisaks hankimas suures koguses väikese­ ja suurekaliibrilist laskemoona, mille hoiustamiseks pea­

Jõhvi tegevväelaste kasarm võeti kasutusse augustis 2022. Seal on 69 tuba ning üldkasutatavad ruumid, kus on nii saun, jõusaal kui köök.

me looma vajalikud tingimused üle Eesti.

Kui Läti ja Leedu kavandavad täiendavate liitlasüksuste alalist paigutamist oma territooriumile, siis Eesti lahendab olukorda teisiti ning ehitab meie kaitseks määratud Ühendkuningriigi brigaadi üksuste majutamiseks vastuvõtualad, kuhu need õppuste ja kriisi korral võiksid

operatiivselt saabuda. Seetõttu oleme rajamas nii Võru lähedale Tsiatsungõlmaale kui ka Tapale täiendavaid liitlaste vastuvõtualasid üle tuhandele liitlassõdurile.

Nende alade puhul ei ole tegemist harjutusalade ega uute kaitseväe linnakutega, vaid need on mõeldud ajutiste majutusaladena, mis sobivad ideaalselt üksuste vastuvõtuks ja majutamiseks

Fotod: Kermo Pastarus / RKIK

Tehnika varjualused Jõhvis.

Tapa spordirajatised said valmis 2021. aasta suvel.

näiteks õppustel või kriisiolukorras, kus lühiajalise viibimise järel siirduvad üksused operatsioonialadele või tagasi päritoluriiki.

Tagada tuleb väljaõppe võimalused Nende alade juurde kuuluvad nii majutus­, söömis­ ja tehnikahallid ning ­platsid, pesulad jm vajalikud hooned liitlaste vastuvõtuks.

Ka väljaõppevõimaluste tagamine on meile tähtis nii liitlastega koos harjutamise kui ka uute võimete kontekstis. Harjutusväljadega seotud taristusse on järgnevatel aastatel investeeritud ligikaudu 95 miljonit eurot. Praegu on käimas nii uue liitlaste vastuvõtuala (kannab nime «Lõuna vastuvõtuala»)

ehitamine Tsiatsungõlmaale kui ka Valga maantee ja Sõmerpalu ühendustee loomine. Samuti alustatakse sel aastal keskpolügooni soomusmanööverlaskevälja ning uue vaatlustorni ehitusega.

Nursipalu harjutusvälja laiendamiseks teeme praegu hoogsalt tööd. Esimesed müügitehingud on tehtud ning mitmekümne kinnistu hindamised on parasjagu töös. Seadusandlikul tasandil valmistatakse ette dokumente Nursipalu harjutusvälja asutamiseks laienduse piirides, mille jaoks sel sügisel esitatakse vabariigi valitsusele vastavasisuline eelnõu koos Natura eelhindamisega. Samal ajal käimasoleva protsessiga on töös ka mitmed vajalikud keskkonnauuringud. Peale

Nursipalu oleme arendamas ka Soodla harjutusvälja, kus praegu on käimas Soodla harjutusvälja riigi eriplaneering Soodla harjutusväljale objektide planeerimiseks.

Sel ajal kui teised riigiasutused on kärpimas oma järgnevate aastate taristuprojekte, oleme meie lähtuvalt julgeolekuolukorrast laiendamas oma projektide ampluaad.

Tulevad aastad on kindlasti äärmiselt töökad, kuna nii inflatsioon kui ka suurenevad vajadused sunnivad meid tegutsema kiirelt ja pidevalt. Uute võimete taristu peab olema valmis 2025. ja 2026. aastaks, ladustamistingimusi tuleb suurendada üle Eesti ning liitlaste vastuvõtutaristu peab olema valmis juba aasta jooksul.

Tapa spordilinnak avati 2021. aastal sportlike üritustega.

Foto: Kevin Orujärv / kaitsevägi

Mida me teeme järgnevatel aastatel Eesti eri piirkondades? Taristu arendamisel ja haldamisel tegutseme piirkondade

kaupa, kus

Eesti

piirkondlikku portfelli: põhja, lääne, lõuna ja kirde.

on

mõtteliselt jagatud nelja

Investeeringutest piirkonniti

Põhja piirkond

Põhja portfelli alla kuuluvad mitmed kaitseväe objektid Tallinnas ja selle lähiümbruses. Näiteks on nende hulgas nii kaitseväe peastaap, Filtri ja Miinisadama linnak ning büroopinnad Tallinnas. Järgneva nelja aasta jooksul on plaanitud investeerida piirkonda üle 30 miljoni euro. Tallinnas on praegu käimas NATO küberkaitsekoostöö keskuse ehitus, mis loob tänapäevased võimalused NATO liikmesriikide kübervaldkonna ekspertide igapäevaseks tööks asutu-

Lääne piirkond

Kõige rohkem investeeritakse

lääne piirkonda, kus järgneva nelja aasta investeeringute maht on ligikaudu 250 miljonit eurot. Lääne piirkonna alla kuuluvad peamiselt Paldiski ning Ämari linnak, kus viimase linnaku puhul on töös mahult kõige suuremad ja keerukamad taristuprojektid. Ämarisse on lähiaastatel oodata kolme uut kasarmut, hooldus-õppegaraaže, varjualuseid, sööklat, ladustusala ning keskmaa-õhutõrje taristut. Plaanis on ka lennuraja rempnt ning kompensatsioonimeetmena radariposti rajamine.

Harjutusväljad

sele, mis on kasvanud üheks suurimaks NATO tippkeskuseks, millega on liitunud juba 28 NATO liikmesriiki. Hoone hakkab paiknema kaitseväe peastaabi kõrval, milles asub lisaks NATO küberkaitsekoostöö keskusele ka küberväejuhatuse rakuke.

Ka Tallinnas Miinisadamas käivad praegusel ajal eeltööd tulevaseks ehituseks. Sel aastal ühendati PPA laevastik mereväega, mistõttu oleme projekteerimas uut merepäästehoonet politsei- ja piirivalveametile merepääste teenuse ja väljaõppevõime tagamiseks, et parandada Eesti merealal olukorrateadlikkust ning reageerimisvõimet. Uude hoonesse on kavandatud PPA merepääste teenuse ruumid, sealhulgas merepäästega seotud väljaõppeks ning merepäästeüksuse valmisoleku tagamiseks ja kontoritööks vajalikud ruumid. Samuti on kavas ehitada merepäästevarustuse hoiu- ja hooldusruumid ning töökoda.

Kirde piirkond

Tallinnas ida pool arendab ja haldab taristut kirde portfell, mille alla kuuluvad peamiselt kaitseväe Tapa ja Jõhvi linnakud, kus järgneva nelja aasta investeeringute maht ulatub 60 miljonini. Varem on taristuinvesteeringute fookus olnud just Tapa ja Jõhvi linnakul, kuhu viimastel aastatel on ehitatud nii uusi kasarmuid, laohooneid kui ka remonditöökodasid. Tööd jätkuvad seal ka edaspidi, kuid fookus liigub nüüd kirdest lõunasse ja läände.

Nagu eespool mainitud käib Tapal praegu liitlaste vastuvõtuala ehitus, kuhu rajatakse täiendavaid universaalhalle, tankla, hooldus-õppegaraažid ning varjualused. Tapa linnaku esimene vastuvõtuala valmis juba 2020. aastal ning see koosnes 11 hallist ning telkimis- ja parkimisväljakutest. Koos olemasoleva vastuvõtuala laiendusega mahutab laiendatav Tapa vastuvõtuala tulevikus ära kaks pataljoni, mis on veidi üle 2000 sõduri. Samuti on lõpusirgel ka uue raskerelvade remonditöökoja ehitus. Mõlemad objektid valmivad selle aasta sügisel.

Lähiaastatel hakatakse Tapa linnakusse ehitama ka liitlaste kasarmut, laokompleksi, hooldusõppegaraaži ning varjualuseid. Kompensatsioonimeetmena oleme rajamas ka radarit tuuleparkide võimaldamiseks Kirde-Eestisse.

Lõuna piirkond

Oluline raskuskese on edaspidi lõuna piirkonnas, kuhu järgneval neljal aastal investeeritakse 125 miljonit eurot. Kõige tähtsamad arendused toimuvad Raadi linnakus, kus juba praegu käib uue staabihoone aktiivne ehitus. Raadi linnak kasvab hoogsalt ning sinna tuleb lähiaastatel uus pääslahoone, sõja- ja katastroofimeditsiini-

keskus, uus kutseõppehooneasutus, Tartu riigikaitsemaja ning varjualused koos ladustamispindadega. Seeläbi suureneb märkimisväärselt nii Raadi linnaku väljaõppevõime kui ka kvaliteet. Lisaks oleme rajamas ka laokompleksse Luunjasse ja Meegisse ning mehitamata õhusõidukite väljaõppekeskust Nurmsisse.

sõjaline Hiina

Oli aasta 1927. Hiina kommunistlik partei elas läbi järjekordse lõhenemise, esile tõusis aga Moskvale ja Kominternile kuulekas Mao Zedong (1893–1976). Meheks, kes tema esiletõusu Hiinas ette valmistas, osutus Kominterni eriesindajana Eesti kommunist ja hilisem siinne parteijuht Karl Säre (1903–194?).

võimsus

Heiki Suurkask peatoimetaja

Seltsimees Säre ametlikud elulood aastast 1940 kirjeldavad tema Hiina episoodi järgmiselt: «1925. aastal sms Säre asub tööle Hiinas. Sel ajal käis hiina rahva võitlus militaristide vastu. 1927. a. arreteeritakse sms Säre hiina militaristide poolt ja heidetakse vanglasse, kus ta istub 6 kuud. Suurte raskustega õnnestub tal vanglast vabaneda.» (ajalehes Tartu Kommunist 28. detsembril 1940). 1940. aastal oli Säre tõstetud juba okupeeritud Eestis kommunistliku partei 1. sekretäriks.

Teine skandaal ilmnes 1941. aastal, kui ta jäi sakslaste okupeeritud Eestisse ja viimati kuuleme temast 1943. a, kui tema osalusel Taanis kohut peeti. Säre kadus jäljetult, aga kuri, mida ta Hiinas tegi, oli juba oma jälje jätnud. Ametlik Hiina kommunistliku partei (HKP) ajalugu muidugi Säre nime ei maini.

Punaarmeel oli äkitselt liiga palju sõjatehnikat üle, mida Euroopa rinnete kadumisel enam vaja polnud, mistõttu paisati Nõukogude tankid Hiinat ja Koread «vabastama».

Partei on loodud 1921. aastal hollandlasest Kominterni (kommunistliku internatsionaali, mida juhiti Moskvast) agendi Henk Sneevlieti kureerimisel. Jaanuaris 1925 on sealseid asju korraldamas järgmine agent Grigori Voitinski, kuid viiendal kongressil aprillis­mais 1927 Säre nime ei nimetata, sest tõenäoliselt istus ta tõesti trellide taga. Vahetult enne seda oli toimunud nn Shanghai veresaun, kus Hiina Rahvuspartei (Kuomintangi) konservatiivne tiib korraldas verise arveteklaarimise kommunistidega, HKP kongressil on aga «suur kommunistlik revolutsioon» Hiinas lõppenuks ja Hiina kodusõda alanuks loetud.

Nüüdsest oli HKP­l sõjaline tiib, oma Punaarmee. Järgmine Hiina kommunistide kongress peeti 1928. aastal Moskvas, kus partei keskkomi­

Sõdureid, keda paraadidel marsitada, Hiinas jätkub. Foto: Shutterstock

tee liikmeks toodi senine liikmekandidaat Mao Zedong, ning uut kongressi tuli oodata kuni 1945. aastani. Vahele jäi 1934.–1935. a nn Suur Marss, kui Otto Brauni (järjekordne Kominterni emissar), Qin Bangxiani ja Zhou Enlai juhitavad kommunistide relvaüksused (u 86 000 meest) otsustati marsitada Lõuna­Hiina aladelt Hiina kirdeosa piirkondadesse, kusjuures elusalt kohale jõudis vaid 7000 meest. Seda katastroofi ülistab Hiina propaganda veel senini. Saatuslikud vead olid ajendiks küll juba uue kolmiku – Mao Zedong, Wang Jiaxiang ja Zhou Enlai – tõusuks kompartei etteotsa, kes 1943. aastast asusid juurutama Mao Zedongi isikukultust. Stalin hakkas temas juba rivaali nägema.

Punaarmee paisati itta

Suurem pööre saabus 1945. aastal, kui NSV Liidu Punaarmeel oli äkitselt liiga palju sõjatehnikat üle, mida Euroopa rinnete kadumisel enam vaja polnud, mistõttu paisati Nõukogude tankid Hiinat ja Koread «vabastama». Moskva kuulutas Jaapanile sõja alles 7. augustil 1945 (päev pärast Hiroshimale tuumapommi langemist). Hiinasse paisati üle 1,5 miljoni Nõukogude sõduri, kümneid tuhandeid suurtükke, tanke ja lennukeid, peamiselt Mandžuuria ja Korea suunda.

1949. a kuulutas Mao Zedong asutatuks Hiina Rahvavabariigi, mida totalitaarse diktatuuri vormis valitses ainsana kommunistlik partei.

Tulemuseks oli Korea poolsaare pooleks jagamine ameeriklastega, mis ajendas viis aastat hiljem veelgi suurema Korea sõja; Jaapani põhjapoolsete saarte hõivamine, mis tänaseni Vene­Jaapani suhteid rikub, ning stardiplatsdarmi loomine, millelt lähtudes

Mao Zedongi Punaarmee sai omakorda Hiinas pealetungi alustada. Esialgu oli ta avalikult liidus valitseva Kuomintangiga, kuid nüüd oli tal tugev sõjamasin selja taga. Sest ega seda sõjatehnikat, mis juba Hiinasse paisatud, sealt enam välja tõmbama hakatud.

Hiina kaitsevõime

Nagu doominonupud pidid Aasia riigid järjest punase võimu alla langema, alustades Hiinast, jätkates Indo­Hiina, ülejäänud Kagu­Aasia ja Indiaga.

Pööre Hiina kodusõjas saabus 1949. aastal, kui varasem tööliste ja talupoegade Punaarmee uue nimega rahvava­

bastusarmee hõivas kogu Mandri­Hiina, surudes Kuomintangi ehk Hiina Vabariigi väed Taiwani saarele. 1. oktoobril 1949 kuulutas Mao Zedong asutatuks Hiina Rahvavabariigi, mida totalitaarse diktatuuri vormis valitses ainsana kommunistlik partei. Haina­

Maavägi

4800 lahingutanki

1250 kergetanki

1200 ründemasinat

7700 jalaväe lahingumasinat

3900 soomustatud jalaväemasinat

750 amfiiblahingumasinat

9550 suurtükki

kõikvõimalikku muud tehnikat

Rohkem kui 1000 helikopterit, droone jms. Üle 754 õhutõrjeraketisüsteemi ja rohkem kui 7126 õhutõrjekahurit.

Õhuvägi

2566 lahingulennukit

üle 53 helikopteri

lisaks droonid, õhutõrjesüsteemid, raketid jms.

456

õhutõrjesüsteemid ja -raketid jms

Merejalaväelasi kokku 35 000.

ni saare hõivasid kommunistid 1950. aasta mais, Tiibeti alistamist alustati sama aasta sügisel. Taiwani saar on endiselt Puna­Hiina kontrolli alt väljas ja lääneriigid ei saa siiani sealsetele pingetele selga keerata.

Sama aasta juunis arvas Põhja­Ko­

reas võimule tõstetud Kim il­sung, et tal on vabad käed rünnata ka Korea poolsaare lõunaosa, mis lõppes aga peaaegu täieliku lüüasaamisega. Lõplikust hävingust päästis Korea kommuniste vaid Hiina rahvavabastusarmee vägede appi paiskamine. Korea

sõda seiskus 1953. a vaherahuga ajutisel kontrolljoonel piki 38. paralleeli. Stalin oli 1945. a pakkunud lahendust jagada Hiina omakorda piki Jangtse jõge Mao Zedongi kontrollitavaks Põhja­ ja Kuomintangi liidri Jiang Kaisheki kontrollitavaks Lõu­

na­Hiinaks, kuid Hiina kommunistid ei kuulanud Moskva sõna. Kui 1949. aastal Mao Moskvasse majandusabi taotlema sõitis, laskis Stalin teda juba tugevalt alandada.

Stalini surma järel Moskvas võimule tulnud Nikita Hruštšovi Pekingis ei usaldatud, veelgi vähem usaldati seda kildkonda, kes 1964. aastal Moskvas Hruštšovi võimult kõrvaldas. Nii jõuti 1969. aastaks juba avaliku piirikonfliktini Ussuuri jõel.

Hiina ja NSV Liit provotseerisid üksteist korduvalt. Alates 1991. aastast on aga Hiina pidanud ennast ainsaks kommunismi kaitsjaks maailmas ning tunnustab Moskvat vaid sel määral, kui palju Moskva lääneriikidega tüli kisub. Ometi oli 1960. aastate riidu

kiskumine Moskva ja Pekingi vahel probleemiks ennekõike hiinlastele, sest seni olid nad suuresti sõltunud Moskva majanduslikust ja sõjalisest abist, nüüd pidid aga iseseisvalt toime tulema. Praegugi peavad nad veel tõestama, et suudavad ise hakkama saada.

Seega, kuigi Putini ajal on Venemaa ja Hiina suhted märgatavalt paranenud, ei saa Peking Moskvat siiani võrdse partnerina võtta. Küsimus on endiselt, kumb selles suhtes suuremat venda võib mängida.

Kaks miljonit meest

Praegu on Hiina rahvavabastusarmee ridades ligi kaks miljonit meest, mistõttu on ta suurim armee maailmas. Arvamused selle armee võitlusvõime

ja tugevuse kohta lahknevad olenevalt sellest, kui suurt imetlust üks või teine autor Hiina suuruse vastu tunneb.

Väljaanne Military Balance loeb 2023. aastal Hiina relvajõudude suuruseks 2,035 miljonit meest, samas kui Hiina naabruses on India armee ligemale 1,5 miljoni ja Põhja­Korea armee ligi 1,3 miljoni mehega. Indiaga on Puna­Hiina ka 1960. aastatel omavahelise sõja maha pidanud ning piirikonflikte on esinenud hiljemgi. Põhja­Koreaga on Hiina alati liitlassuhetes olnud, aga sealsete despootide ettearvamatus ei võimalda Hiinal ka seda suunda alahinnata.

Riigikaitsele kulutab Hiina ametlikel andmetel ligikaudu 242,4 miljar­

dit dollarit aastas ehk umbes neli korda rohkem kui India, aga kolm korda vähem kui Ameerika Ühendriigid. Seejuures on võimatu läbi näha, kui efektiivselt seda raha tegelikuks riigikaitseks kasutatakse.

Korea poolsaar elab endiselt pidevas sõjahirmus, sest Põhja­Korea võimuladviku kogu eksistents on rajatud propagandistlikule sõjale Lõuna­Korea ja Jaapani vastu.

Ameeriklastel pole ka tänaseni võimalik Lõuna­Koreas hoitavaid vägesid välja viia. Samal põhjusel ei saa ameeriklased lahkuda Jaapanile kuuluvalt Okinawalt, sest vaid nende kohalolu takistab uue suursõja puhkemist. Jaapan ja Lõuna­Korea on aga Põhja­Korea ohust järeldanud, et relvastumise

ja relvastuse uuendamise tempot tuleb veelgi kiirendada.

Hiina püüab end pigem näidata tugeva jõuna merel, arvates, et nende tuumarelvastus on piisav heidutus, lisaks ei piira neid USA ja Venemaa vahelised desarmeerimislepped. Seega, kui keegi end Hiina poolt ähvardatuna tunneb, on selleks ennekõike ameeriklased. Venemaa on üritanud aidata Hiina relvastumisele kaasa nii palju, kui Hiina uhkus seda enesele lubada laseb. Näiliselt ei ole seega külma sõja järel ka sealse regiooni jõuvahekordades suuri muutusi toimunud.

Juba 1990. aastatel pandi läänes tähele, et Hiina sõjaline võimsus tugineb 1960ndate ja veel varasema aja

tehnoloogiale, armee liigne suurus ei aidanud ka selles vohavat korralagedust ära hoida. Aastail 1985–1987 vähendati seda armeed miljoni mehe võrra, 1996–2000 veel poole miljoni võrra. Armee vähendamine ei ole tingimata tähendanud ühiskonna militariseerituse vähendamist, ka mitte võitlusvõime paranemist. 2019. aastal teatas Hiina uuest suuremast reformist, mis vähendaks armeed veel poole võrra.

Fakt on, et alates Korea sõja lõpust on Puna­Hiina saavutanud vaid ajutisi võite piirikonfliktides naabrite –Venemaa, India, Myanmari (Birma), Laose ja Vietnami – suunal ja tekitanud küll külma

sõja kriise Taiwani vetes, aga pole suutnud Taiwanil jalga

Hiina praeguse liidri Xi Jinpingi isikukultus ei küündi küll Mao Zedongi kultuse tasandile, kuid tema nägu vaatab vastu hiigelplakatitelt Hongkongi mereväebaasis.

Foto: Tyrone Siu / Reuters / Scanpix

Sõjatehnika paraad Pekingi Tiananmeni väljakul 2019. aastal tribüünile kutsutud võimukandjate ja Mao Zedongi portree valvsate pilkude all. Foto: Cheng Min / Xinhua / Scanpix

maha panna. Avalik agressioon teise punariigi – Vietnami – vastu 1979. aastal lõppes rahvavabastusarmeele hävinguga.

Seega on eelistama hakatud hiilivat agressiooni – Lõuna­Hiina merel hakati 21. sajandi alguses tehissaari rajama, et seal Hiina laevastiku jaoks baase luua. Väiksemat poksimist USA laevastikega ikka esineb, aga tõsist kriisi esile kutsuda Hiina pole enam tahtnud (1950ndatel elas maailm lausa tuumasõja hirmus iga kord, kui Taiwani väinades jälle tülinorimiseks läks).

Pärast Korea sõda on Hiina aastakümneid elanud sealse «võidu» enesepettuses, samas kui tegelikud reformid kaitsevõime tugevdamiseks pole kaugeltki läbipaistvad olnud. Põhjuseks, miks Hiina on oma agressiivsust ja ambitsioone hiljem järsult tagasi tõmmanud, on olnud Taiwani kriisides kõrvetada saamine.

1954. a puhkes esimene Taiwani kriis sellest, kui Hiina pommitas Taiwanile kuuluvat Kinmeni (Quemoy) saart ja hõivas hiljem Yijiangshani saared. USA kongress võttis vastusammuna vastu Formoosa deklaratsiooni, lubades president Dwight Eisenhoweril vajaduse korral ka sõjaliselt kaitsta Taiwani. Hiina oli sunnitud tagasi tõmbuma.

See kriis kordus 1958. aastal. Nüüd pidid Taiwani (Hiina vabariigi) relvajõud lausa tagasi lööma Puna­Hiina mereväe dessandi. USA ei välistanud ka tuumarelvade kasutamist Hiina tagasi tõrjumiseks ning suuremat laadi rahvusvaheline kriis vajas jälle lahendamist. USA aitas oluliselt kaasa Taiwani suurtükiväe ja õhutõrje parandamisele. Kriisi aitas lõpuks lahendada aga NSV Liidu välisministri Andrei Gromõko vahendus.

Vietnami sõda 1979

Hiina oli toetanud punaste khmeride võimu Kambodžas, kes suutsid küll oma neli aastat kestnud kommunismi ehitamisega aastail 1975–1979 vaid ligi kaks miljonit inimest teise ilma saata.

Kui Vietnam aitas punaseid khmere Kambodžas kukutada, arvas Hiina, et peab omakorda «väiksema venna», s.o Vietnami korrale kutsuma. 17. veebruaril 1979 tungis Hiina

Tankide lahinglaskmised 2007. aasta õppusel Tiequan (Raudrusikas).

Hiina õhujõudude oskuste demonstratsioon Changchuni lennusõul. Foto: Liu Fang / Xinhua / Scanpix

maavägi üle Vietnami piiri, arvates, et suudab kergesti murda lahti tee Hanoisse.

Otsuse oli teinud uus parteijuht Deng Xiaoping, rääkides piiratud karistusaktsioonist ja küsides isegi USA toetust, et Moskva mõju Vietnamis vähendada. Hiina maaväe umbes 200 000 sõdurit edenesid kergesti ligi 20 kilomeetrit Vietnami territooriumile, kuid siis suutis Vietnam nende edenemise seisma panna. Moskva avas ka õhusilla, et toimetada uut relvastust Vietnamile.

Viimatine «võit», mida Hiinas tankide jõul saavutati, oli meeleavaldajate massimõrv Tiananmeni väljakul 1989. aastal.

Suutmatus edasi tungida ja hirm Moskva veelgi suurema sekkumise ees pani Hiina juba 16. märtsil 1979 vägesid tagasi tõmbama, olles lääne hinnangul kaotanud langenutena 26 000 ja haavatutena 37 000 meest. Vietnam ei pidanud isegi kõiki jõude rindele paiskama. Oma eesmärke Hiina ei saavutanud, Vietnam jätkas Kambodža okupeerimist, kuigi oma enda publikule üritas Hiina propagandamasin endiselt kinnitada, et piiratud sõjaline operatsioon olevat olnud edukas.

Lüüasaamine selles sõjas sundis Hiinat ka tõsisemalt reformima oma relvajõude alates 1984. aastast. Hiina otsustas saavutada sõltumatuse oma kaitsesektori arendamisel (NSV Liidust) ja on tõesti suuri edusamme näidanud. Paraku kestab reformimine ikka veel edasi ja heal juhul jõuab tulemusteni 2035. aastaks. Viimatine «võit», mida Hiinas tankide jõul saavutati, oli meeleavaldajate massimõrv Tiananmeni väljakul 1989. aastal.

Kolmas ja neljas Taiwani kriis

Hiina oli saanud eelmistes Taiwani väina kriisides vastu näppe ja uut samasugust kriisi hakkasid nad Taiwani väinas provotseerima alles aastal 1995. Jõudemonstratsioonidega Taiwani väinas üritas Hiina küll ennekõike häirida Taiwani presidendivalimisi, kuna seal oli tõsiselt päevakorras Taiwani iseseisvaks, mitte enam Hiina

Foto: Reuters / Scanpix

Hiina erioperatsioonide sõdurid näitamas oma oskusi. Foto: Shutterstock

osaks kuulutamine. USA saatis Taiwani väinast läbi sõitma lennukikandja

USS Nimitz koos saatealustega, sundides seega Hiinat tagasi tõmbuma.

Hiina õpikogemus oli, et nad peavad kuidagi suutma vastata ka ameeriklaste jõududele merel. Peaminister Li Peng saadeti 1996. a Moskvasse, et hankida NSV Liidu mahakantud

sõjalaevu: Sovremennõi­klassi hävitajaid, Kilo­klassi allveelaevu ja ka modernsemaid sõjalennukeid.

1998. aastal osteti ühe riiulifirma kaudu Ukrainas pooleli olnud Nõukogude lennukikandja Varjag, kuid alles

2016. aastaks on Hiina selle (nime all Liaoning) võitlusvõimeliseks saanud. Teise lennukikandja Shendong suutis Hiina ise valmis saada 2019. a, kolmanda, Fujiani 2022. aastaks. Hiina mereväe areng on olnud järjekindel, kuigi neid ei anna endiselt veel võrrelda USA sõjalise võimega Vaiksel ja India ookeanil.

Hiina õhuvägi jätkab tülinorivaid lende Taiwani merepiiri kohal ning 2022. aastal oli ka maailma meedias maad võtmas järjekordne ärevus, et Hiina võiks tõesti uues sõjas lääne vastu oma rinde avada. Märtsis 2022

väljendas USA Vaikse ja India ookeani väejuhatuse ülem admiral John Aquilino arvamust, et Hiina võib tahta Taiwani rünnata. Hiina provokatsioonid ägenesid eriti enne augustikuist USA esindajatekoja spiikri Nancy Pelosi Taiwani visiiti.

Kuigi Hiina õhuväge kasutati 2022. aasta augustis uueks närvidemänguks Taiwani merepiiri lähistel, mida nimetati ka neljandaks Taiwani väinade kriisiks, oli seekordne tülinorimine siiski tagasihoidlikum. Ka on mereväge eelnenud aastatel kasutatud sihilikeks provokatsioonideks, nagu

Hiinlaste hävitaja J-15 tõusmas õhku lennukikandjalt Shandong Taiwani naabruses. Pidev jõudemonstratsioon ja närvidemäng selles regioonis on esile kutsunud ka neli suuremat rahvusvahelist kriisi. Foto: An Ni / Xinhua / Scanpix

tehissaarte rajamine Lõuna­Hiina merel, et Filipiinide, Vietnami, Malaisia, Brunei ja Indoneesiaga tüli norida. Kolmele tehissaarele on paika pandud juba ka Hiina garnisonid.

Hiina on seadnud oma relvastumisele ja armeereformi elluviimisele uued tärminid aastaiks 2027 ja 2035, kuigi endiselt ei suudeta vabaneda ideoloogilistest piirangutest. Sealsetele relvajõududele on ikka veel esmatähtis lojaalsus valitsevale parteile ja poliitiline töö on tähtsam kui tehniline valmisolek.

Armee juhtimisel on vähenenud ka mereväe ja õhujõudude mõju, kuna kõrgemas juhtkonnas on rohkem maaväe juhte. Samuti annab tunda see, et karjääri Hiina relvajõududes on lihtsam teha kellegi soosingu kui tegelike oskuste abil – kõik viitab pigem korruptsioonile kui võitlusvõimele.

Asümmeetriline sõda

Nõukogude Liit oli juba 1950. aastatest peale otsinud ja loonud endale lojaalseid partisanirühmitusi kolmanda maailma riikides, millega Hiina ei kavatsenud aga leppida ja hakkas rajama oma satelliitide võrgustikku, maoistlike terrorirühmitustega ennekõike Lõuna­Ameerikas. Mao Zedongi teoseid on toodud eeskujuks eeskätt linnasõda planeerides, tavaliselt on sellistest vasakpoolsetest armeedest lõpuks välja kasvanud aga suuremad röövlijõugud.

Samas, kui Moskva toetusel suutsid mõned vasakpoolsed partisaniarmeed võimu haarata (ennekõike Kuubas ja Nicaraguas), siis maoistlikel liikumistel sellist edu näidata polnud. Hiina toetusel on tegutsenud ka mitu sõjaväehuntat Myanmaris (endises Birmas).

Praegu on vaid Eritreas võimul Hiina toetusel loodud rühmitus. 21. sajandil on Hiina üritanud hoopis oma uut majanduslikku võimet rakendada selleks, et Aafrikas lojaalsemaid poliitikuid kokku osta ja mahukate ehitusprojektidega Hiina autoriteeti tõsta. Suuri investeeringuid on paisatud ka Ladina­Ameerikasse.

Hiina on ennast näidanud ka kübersõjas ja 2017. aastal hinnati nende «häkkeritearmee» suuruseks u 100 000 meest. Nende abil on parandatud ka hiinlaste spionaaživõimet.

Henry Kissinger ja Hiina

Rahvusvahelisel areenil on Hiina saavutanud täpselt nii tugeva autoriteedi kui Ameerika Ühendriigid seda alates välisminister Henry Kissingeri esimesest Pekingi visiidist (1971) võimaldanud on. ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikmena 1971. aastast peale on Hiinal vetoõigus.

Majanduslikult on Hiina saavutanud maailmaturul juba konkurentsitu liidripositsiooni odavkaupade tootjana, mida on soosinud kunstlikult moonutatud valuutakursid. Ameeriklased teavad, et Hiina majanduslik edu on saavutatud pettusega, ning tahavad garanteerida, et piirkonnas jõuvahekorrad drastiliselt ei muutuks.

USA president Donald Trump kasutas Hiina majanduslikku ohtu selleks, et distantseerida Ühendriike veelgi enam Puna-Hiinast, ka president Joe Biden pole saanud Hiinat just kergemini võtta. Mais 2023 saja-aastaseks saanud Henry Kissingeri juulikuist visiiti Hiinasse sai näha küll ajutise pingelõdvendusena, kuna Hiina president Xi Jinping sai tervitada teda juba vana sõbrana.

Taiwanil paiknevat Hiina Vabariiki julgeb tunnustada veel vaid

12 ÜRO liikmesriiki ja Vatikan. Enamik riike, kes varem Taiwanil paiknevat valitsust tunnustanud, on pärast 1971. aastat otsustanud tunnustada Hiina rahvavabariiki, sh ka USA, olgugi et ameeriklased säilitasid pärast 1979. a Pekingiga diplomaatiliste suhete loomist erisuhte Taiwaniga.

Taiwani suhete akt küll ei kohusta, kuid ka ei välista ameeriklaste võimalusi sõjaliseks sekkumiseks, kui Mandri-Hiina saart ähvardab. Ameeriklased püsivad Taiwani peamise relvastajana. Taiwani sõjalised kulutused aastas küündivad juba ligi 13 miljardi dollarini ja sõjalise jõuna ei või ka väiksemat Hiinat seega alahinnata. Taiwan on valmis ennast kaitsma.

Ameerika ei ole aga jätnud vähimatki kahtlust, et Hiina kallaletung Taiwanile tähendaks suurt rahvusvahelist kriisi. Taiwan ise ei jäta ka kahtlust, et nad on valmis rünnaku tagasi lööma. Seetõttu peab Peking ikka mitu korda järele mõtlema, kui midagi tegelikult eskaleerida tahab. Taiwan on aastakümneid olnud hambuni relvastumise etaloniks, aga Ukraina sõjast on seal peamise õpikogemusena esile toodud kehvapoolset valmisolekut tsiviilkaitseks.

Henry Kissingeri (vasakul kepiga) esimene visiit Pekingisse 1971. aastal avas Puna-Hiinale ukse maailmapoliitikasse, tema seekordne visiit 2023. aastal püüdis jälle pingeid leevendada.

Foto: Hiina välisministeerium / AP / Scanpix

Purustused

Odessas

23. juulil 2023. Foto: Hector Adolfo Quintanar Perez / ZUMA Press / Scanpix

Venemaa terroristlikud relvajõud asusid pärast Musta mere viljaveotehingu ülesütlemist ründama rakettidega Ukraina sadamalinna Odessat.

Venemaa uued terrorirünnakud Ukraina vastu

Ööl vastu 19. juulit tabasid raketid Kh­22 ja Oniks sadama vilja ja kütuse terminale ning ukrainlaste andmeil hävis 60 000 tonni vilja. See oli terroristidega peetud läbirääkimiste tulemus – Venemaa juhtkond püüab välja pressida paremaid tingimusi oma vilja ja väetiste ekspordiks. Järgmisel ööl tabasid Vene raketid administratiivhooneid, muuseume ja laohooneid Odessas, aga ka oblastis.

Viimaste raketirünnakutega ööl vastu 23. juulit tabati juba ajaloolist Odessa kesklinna ning vigastati 25 kaitsealust arhitektuurimälestist. Osaliselt purustati Uspenski vene õigeusu kirik, mis oli Moskva patriarhaadi alluvuses. Selline on vene maailma tegelik pale –

mõttetu hävitamine. Vene propagandistide väitel olid kirikus välismaised palgasõdurid või valmistati seal ründedroone. Pihta sai ka kuus elumaja, üks inimene sai surma ja 19 vigastada. Ilmselt oli see sõjakurjategija Putini kättemaks talle tähtsa Kertši silla osalise hävitamise eest.

Ukraina õhukaitse polnud valmis nii tugevateks rünnakuteks Odessa vastu ja pealegi on kaugmaa õhu­ ja raketikaitsekompleksid Patriot rakendatud pealinna Kiievi kaitseks. Seetõttu ei suuda õhukaitse, ilmselt keskmaa­raketikompleksid hävitada kõiki Venemaa terrorirelvi, eelkõige ballistilisi rakette.

Venemaa püüab sooritada kombineeritud rünnakuid erisuguste rakettide ja droonidega, et raskendada Ukraina õhukaitse tööd. Raske on hävitada suurema lennukiirusega ballistilisi lennuväe rakette või ran­

nakaitse raketikomplekside Bastion ja laevastiku laevavastaseid rakette Oniks. Viimaste lennukiirus on kuni 2,6 Machi ja laskekaugus võib olenevalt lennutrajektoori kõrgusest ulatuda 120–300 kilomeetrini.

23. juulil lastud 19 raketist suutis Ukraina õhukaitse hävitada vaid üheksa tiibraketti Iskander ja Kalibr. Ei suudetud hävitada Onikseid ja Tu­22M3 pardalt lastud rakette Kh­22. Odessa linna ja oblastit ründasid Vene relvajõudude terroristid juba eelmisel aastal pärast täiemahulise sõjategevuse algust. Peale sõjaliste objektide rünnati õhust või laevadelt lastud rakettidega ka majandusobjekte, ladusid ja sadama rajatisi.

Pärast Vene Musta mere laevastiku lipulaeva Moskva põhjalaskmist 13. aprillil 2022 rünnakud tsiviilobjektide vastu sagenesid. 23. aprillil hukkus kaheksa tsiviilelanikku ja 20 sai

Urmas Salo erukapten

vigastada. 1. mail tulistasid venelased laevavastaste rakettidega Oniks Odessa lennuvälja. Veel vahetult pärast vilja eksporditehingu sõlmimist tabasid Vene tiibraketid Kalibr 26. juulil Odessa sadamat.

Venemaa rünnakud rakettidega kevadel 2023

Märtsis ja aprilli esimesel poolel jätkusid veel Venemaa terroristlikud rünnakud Iraanist saadud ründedroonidega

Shahed­131/136 ehk Geran­1/2 Ukraina kriitilise tsiviiltaristu vastu. Tava­

liselt rünnati lõunast või põhjast ning väikeste gruppidena 10–15 drooniga (varem oli gruppides 40–45 drooni).

Vähem kasutati ballistilisi ja tiibrakette, ilmselt varude vähenemise tõttu.

Venelased sooritasid mullu oktoobrist kuni tänavu

veebruarini kokku 225 rünnakut 112 Ukraina taristuobjekti vastu.

Kokku sooritasid venelased 2022. a oktoobrist kuni 2023. a veebruarini

225 rünnakut 112 Ukraina taristuobjekti vastu. Energiaettevõte Ukrenergo teatas aprillis kokkuvõtteid tehes, et kokku lasti energiaobjektide pihta 1200 raketti ja drooni, millest tabasid 250, mis teeb umbes 21%. Kannatada sai 43% Ukraina elektrivõrgust.

Aprilli lõpus ja mais suurenes võrreldes eelmiste kuudega Vene raketirünnakute sagedus. Koos ballistiliste ja tiibrakettidega kasutati pidevalt ka ründedroone Shahed. Ehkki sihtmärkideks olid nüüd eelkõige sõjalised logistikaobjektid, tabati ka tsiviilobjekte. Võrreldes 2022. aastaga vähenes rünnakute massiivsus, enam ei toimunud 70–100 raketiga rünnakuid.

Kevadel hinnati Venemaa sõjatööstuse ühes kuus toodetud rakettide arvu järgmiselt:

• 35 lennuväe tiibraketti Kh­101

• 2 lennuväe ballistilist raketti

Kh­ 47M2 Kinžal

• 25 mereväe tiibraketti

Kalibr

• 5 maismaa ballistilist raketti

9M723 Iskander­M

• 2 maismaa tiibraketti

9M728 Iskander­M/M1

Ukraina uusimate õhutõrjeraketikomplekside võimed

27. aprillil ründasid venelased nelja raketiga Kalibr Mõkolajivi, mida polnud viimased neli kuud peaaegu tulistatud.

Järgneval ööl lasti rakette mitme regiooni, sh Kiievi pihta. Ukraina õhukaitse lasi väidetavalt alla 21 strateegilistelt pommitajatelt Tu­95MS Kaspia mere kohal lastud 23 ­st tiibraketist Kh­101 ehk Kh­55.

Ülejäänud kaks raketti tabasid Umani ja Dniprod, Umanis hukkus

*) Õhusõiduki / ballistilise raketi vastu

19 tsiviilisikut. 1. mai öösel järgnes samasugune rünnak, kui üheksalt pommitajalt lasti 18 tiibraketti, millest Ukraina õhukaitse hävitas 15.

Patriotid

Kiievi raketikaitses

Vene raketirünnakute oluliseks sihtmärgiks oli kevadsuvel Kiiev, kuid siin on ka kõige tugevam õhukaitse, mis suudab hävitada 90% või isegi ligi 100% ründevahenditest.

Patrioti raketisüsteem.

Foto: Jens Büttner / DPA / Scanpix

NASAMS-i raketisüsteem.

Foto: Darius Mataitis / Scanpix

On huvitav, et alates jaanuari keskpaigast ei rünnatud Kiievit ligi kaks ja pool kuud. Uued raketirünnakud algasid pärast seda, kui linna kaitseks olid kohal kaugmaa­raketikompleksid Patriot. Kõige rohkem rünnakuid toimus mais, vähemalt seitse, ning juunis sooritati viis suuremat rünnakut.

Neist kuus rünnakut olid kombineeritud – ballistiliste ja tiibrakettide ning droonidega, neljal kasutati vaid rakette ja kahel rünnakul ainult droo­

ne. Mõnikord kasutasid venelased ka õhutõrjerakette. Mitmel rünnakul oli ohvreid, põhiliselt alla kukkunud raketitükkidest.

4. mai öösel kell 2.40 õnnestus Ukraina õhukaitsel Saksa­Hollandi Patrioti kompleksiga lasta Kiievi kohal alla esimene Vene ballistiline rakett Kinžal. MiG ­31K oli startinud Savasleika lennuväebaasist ja lasknud raketi Valgevene kohalt ilmselt Patrioti patarei vigastamiseks.

8.‒9. mai õhtul­ööl järgnes kahelaineline rünnak Kiievi peale, õhtul lasti laevadelt Mustalt merelt kaheksa Kalibrit ja öösel neljalt pommitajalt Tu­95MS vähemalt 17 tiibraketti Kh­101/Kh­55. Õhukaitse suutis hävitada kokku 23 tiibraketti ehk 92%.

Vene relvajõud korraldasid 15.‒16. mai öösel kombineeritud rünnaku, kus kasutati juba kuut raketti Kinžal. Sellega taheti ilmselt kontrollida, kui tugev on Ukraina õhukaitse, ja Kiievi Žuljanõ lennuvälja piirkonnas asuv Patrioti patarei hävitada. Lisaks Kinžalidele osales rünnakus 11 tiibraketti Kalibr, kümme ballistilist raketti Iskander­M või õhutõrjeraketti S ­ 400, kuus ründedrooni Shahed ja kolm luuredrooni.

Alates jaanuari keskpaigast ei rünnatud Kiievit rakettidega ligi kaks ja pool kuud. Uued rünnakud algasid pärast seda, kui linna kaitseks olid kohal kaugmaaraketikompleksid Patriot.

Ukrainlaste väitel lasti kõik alla, sh kuus Kinžali, osa Kalibreid hävitati juba lennul Kiievi suunas.

Video põhjal kasutas Ukraina õhukaitse Vene rakettide hävitamiseks mõnikümmend Patrioti (PAC­3 CRI) ja NASAMS­i raketti, aga ka mõnda IRIS­T raketti ning tulistasid ka Gepardid. Venelaste väitel osales rünnakul kaks Kinžali ja nad tabasid Patrioti kompleksi. Ukrainlaste ja ameeriklaste sõnul sai viga üks Patrioti patarei element (ilmselt laskeseade), mis peagi parandati. Juba 18. mai öösel järgnes uus raketirünnak Kiievile õhust, merelt ja maalt ning õhukaitse töötas laitmatult, hävitati 29 raketti 30­st.

Kõige rohkem kannatanuid oli 1. juuni rünnakus, kui hukkus kolm tsiviilinimest, sh üks laps ja 11 said haavata. Venelased lasid sel hommikul Kiievi pihta 11 Iskanderi raketti, neist hävitas õhukaitse seitse ballistilist ja kolm tiibraketti.

13. juunil lasid venelased Kiievi peale tiibrakette pommitajatelt Kaspia mere kohalt, kuid kõik hävitati. 16. juunil ründasid venelased Kiievit kuue tiibraketiga Kalibr ja kuue ballis­

IRIS-T SLS laskeseade.

Foto: Shutterstock

tilise raketiga Kinžal, kuid tänu õhukaitsele erilist kahju need ei tekitanud. Rünnak toimus vahetult enne Aafrika riikide delegatsiooni saabumist Kiievisse.

Vene raketirünnakud mujal Ukrainas

Mujal Ukrainas on õhukaitse nõrgem ja Vene raketid tabavad sihtmärke rohkem. 13. mail hävitasid venelased ründedroonide Shahed abil Hmelnõtskõis laskemoonalao, ehkki 21 droonist hävitati 18. Lennukitelt ja laevadelt lastud tiibraketid tabasid Mõkolajivi ja Ternopili, purustades tsiviiltaristut ja elumaju, 21 inimest sai viga.

25. mail ründasid venelased rakettide ja droonidega lisaks Kiievile

Dniprod ja Harkivit ja alla lasti vaid kümme raketti 17­st ning 23 drooni 31­st. Dnipros sai pihta kliinik, kaks inimest hukkus ja 30 said vigastada.

3. juuni ööl tabas tiibrakett Dnipro lähedal Pidhorodnes suurt elumaja ja eramaju, hukkus laps ja oli 30 vi­

gastatut. 15. juuni öösel tabas kolm tiibraketti Kh­101 Dnipro piirkonnas tööstusobjekte.

Sõjalistest objektidest ründasid venelased mai teisel poolel ja juunis lennuvälju. Ööl vastu 29. maid rünnati tiibrakettidega lisaks Kiievile Starokostjantõnivi lennuvälja Lääne­Ukrainas, vigastati stardirada ja viit lennukit. Ukrainlased lasid sel ööl alla 37 tiibraketti ja 29 Shahedi. Lennuväljal baseeruvad 7. taktikalise lennuväe brigaadi ründepommitajad Su­24M/ MR, mis kasutavad rakette Storm Shadow.

Pole selge, kas hävitatud lennukid olid lennukorras raketikandjad. Ööl vastu 4. juunit tulistas õhukaitse alla neli Vene tiibraketti kuuest, kuid kaks Kh­101 tabasid Kropõvnõtskõi lennuvälja Kirovohradi piirkonnas. Ööl vastu 10. juunit ründasid venelased rakettide ja droonidega Mõrhorodi lennuvälja, kannatada said kütusehoidlad ja lennukid. Seal baseerus rahuajal 831. taktikalise lennuväe brigaad.

Lennuväljade ründamine on tingitud ilmselt Ukraina lennuväes uute rakettide kasutuselevõtust.

28. mail tabati Putini väitel raketirünnakus Kiievile Ukraina luure peavalitsuse ehk GUR­i hoonet, mis oli ilmselt vale. Juuni teisel poolel Venemaa raketirünnakute massiivsus vähenes. Kasutati rohkem vanu rakette Kh­22 või Kh­32 ja kompleksi S ­300P õhutõrjerakette, vahepeal lasti Ukraina idaosa pihta ka ballistilisi rakette Iskander.

Kavala manöövriga raketirünnaku sooritasid Vene relvajõudude terroristid ööl vastu 6. juulit. Pealveelaevadelt Mustal merel lasti kümme tiibraketti Kalibr, mis lendasid mitmes grupis ja esialgu Dnepri jõesängi mööda Kiievi suunas. Seejärel tehti pööre läände ja rünnati hoopis Lvivi linna. Ukraina õhutõrjel ja lennuväel õnnestus siiski seitse raketti hävitada ja vaid kolm tabasid linna. Paraku tabasid need raketid elumaju sõjalistest objektidest ligi 300 m kaugusel, viga sai 35 hoonet

ja hukkus kümme tsiviilisikut ning 48 sai vigastada. See näitab, et Vene tiibraketi tabamistäpsus on linnas u 300 m.

Venemaa kasutatavate ründedroonidega Shahed ja Lancet ning luuredroonidega Orlan või Zala tuleb Ukraina vägedel võidelda iga päev või öö. Võitluseks Shahedidega kasutatakse nii mobiilseid õhutõrjegruppe kui ka hävituslennukeid.

Võidelda öösel tegutsevate ründedroonide Shahed vastu pole lihtne, sest need lendavad madalal ja neid on raske tabada nii lennukitel kui õhutõrjel. Vaja on ka prožektoreid. Sageli lennutatakse ründedroone mitmest suunast.

Ukraina õhukaitse moodsad raketikompleksid töötavad automaatselt ja seega tulistavad nad lisaks rakettidele ka droone. Shahede ja vanu rakette Kh­55 kasutavad venelased koos teiste rakettidega Ukraina õhukaitse ülekoormamiseks, aga ka õhukaitsevahendite luuramiseks.

28. ja 30. mail rünnati Iraani droonidega hulgaliselt Kiievit, aga ka teisi regioone. Esimesel juhul lasti Kiievi juures alla 36 ja teisel 29 drooni. Ööl vastu 7. juulit õnnestus ukrainlastel Ida­ ja Lõuna­Ukrainas 18 Shahedist alla lasta vaid 12. Ööl vastu 14. juulit lasti alla 16 Shahedi 17­st ning veel seitse luuredrooni.

13. mail õnnestus Ukraina võitlejatel anda valus löök agressorite pihta, kes püüdsid õhusõidukitega rünnata Ukrainat Brjanski oblastist. Ühe päevaga lasti Klintsõ piirkonnas alla kaks Vene elektroonilise võitluse kopterit Mi­8MTPR­1, üks mitmeotstarbeline lahingulennuk Su­35S ja ründepommitaja Su­34, kaheksa lendurit ja meeskonnaliiget hukkusid. Kopterid olid u 50 km Ukraina piirist, aga lennukid ligemal. Su­35S ja kopterid pidid katma pommitajat Su­34, millel olid planeerivad lennupommid FAB500M62. Vene analüütikute hinnangul kasutasid ukrainlased Vene õhuruumis NASAMS ­i õhutõrjesüs­

teemi, kuid võimalikuks on peetud ka AMRAAM rakettide kasutamist MiG ­29 pardalt või diversioonigrupi tegevust.

Ukraina õhukaitse areng

Madalal lendavate Vene tiibrakettide ja droonide hävitamiseks kasutavad ukrainlased juba sügisest mobiilseid õhutõrjegruppe lähimaa­õhutõrjekompleksidega või kuulipildujatega. Märtsis sai Ukraina õhukaitse USA lähimaa­õhutõrjekompleksid Avenger, millel raketid Stinger maastikuautode peal.

Laialt kasutatakse pikapeid nendele paigutatud kuulipildujatega. Mais formeeriti juurde uusi mobiilseid õhukaitsegruppe pikapitega. Need grupid teevad võimalikes ründesuundades ka vaatlust ja edastavad infot teabesüsteemi.

Kevadel hakkasid Ukraina õhukaitsel lõppema Nõukogude päritolu komplekside S ­300P/PM, S ­300V ja Buk­M1 rakettide tagavarad. Need

Raketitabamuste jäljed Odessas.

Foto: Hector Adolfo Quintanar Perez / ZUMA Press / Scanpix

Foto: Viacheslav Onyshchenko / SOPA Images / Scanpix

raketid tagasid Ukraina linnade, sh Kiievi kaitse Vene rakettide vastu. Ainult kompleksidele Buk oli võimalik kohandada USA laevastiku õhutõrjerakette Sea Sparrow. Peale selle oli Ukraina õhukaitse kandnud ka kaotusi rindelähedastes piirkondades. Õnneks hakkas olukord aprilli teisel poolel paranema.

Varem, alates 2022. a oktoobrist oli Ukraina saanud NATO riikidelt moodsaid keskmaa­ ja lähimaa­komplekse, ühe IRIS ­T SLM patarei Saksamaalt ja kolm NASAMS ­i patareid (kaks patareid USA­lt ja ühe Kanadalt), aga ka NATO riikide vanu õhutõrjekomplekse.

Hispaania saatis ühe lähimaa SPADA (Aspide) 2000 patarei. Need olid aidanud sügisel ja talvel vastu pidada Vene raketirünnakutele infrastruktuuri vastu. Aprillis esitatud andmeil

oli NASAMS ­i kompleksidega hävitatud üle 100 Vene raketi ja drooni. Aprilli teisel poolel asus lahinguvalvesse esimene Saksa­Hollandi Patrioti patarei, mida Ukrainas nimetatakse divisjoniks. Holland andis Saksa patareile juurde kaks laskeseadet. Mõne päeva pärast asus teenistusse ka USA­lt saadud patarei. Patriotide patareid võivad lasta nii õhusihtmärkide vastaseid rakette PAC­2 kui ka ballistiliste rakettide vastaseid rakette PAC­3.

Saksamaalt saadi aprillis ka teine keskmaa­õhutõrjekompleksi IRIS ­T patarei ning esimene 35 mm kaheraudne õhutõrjekahurikompleks

Skynex veoautol. Mai keskel jõudis Ukrainasse ka esimene Itaalia­Prantsusmaa õhu­ ja raketitõrjekompleks

SAMP/T. Saksamaa tarnib Ukrainale veel 15 Gepardit ja kuus IRIS ­T patareid, enamikus lähimaa­rakettidega,

võimalik on ka nende tarne Rootsist. Norra lubas 2023. a saata Ukrainale kaks NASAMS ­i kompleksi, USA neli patareid ja Leedu kaks laskeseadet.

Ukraina õhutõrjele on lääneriigid tarninud juulis Taivanilt ostetud vanu USA päritoluga keskmaa­raketikomplekse Hawk Phase III. Tšehhi saatis Ukrainale oma kaks vana õhutõrjeraketikomplekside Kub patareid.

Mai alguseks pandi Kiievi õhukaitse heaks tööle Iisraeli firmalt RADA hangitud hoiatussüsteem, mis võimaldab 12 statsionaarse ja nelja mobiilse radariga määrata raketitüüpe ja nende trajektoore ning võimalikku langemiskohta ja aega.

Kaitse on edukam

Kiievi lähistel

Venemaa ei saavutanud oma oktoobrist aprillini sooritatud hulgaliste rünnakutega Ukraina kriitilise taristu, eelkõige energiataristu vastu soovitud tulemust, sest Ukrainal oli tugev õhukaitse ning abi saadi ka NATO riikidelt. Aprilli lõpust suunas Venemaa oma raketirünnakud Ukraina sõjalise logistika ja sõjatööstusega seotud objektide vastu, kuid sageli tabati ka tsiviilobjekte.

Uusimad NATO õhu­ ja raketitõrjekompleksid võimaldavad Ukrainal edukalt kaitsta Kiievit ja osalt ka teisi suurlinnu. Siiski on praegu kõigest olemasolevast Ukraina kaitseks Vene terrorirünnakute vastu vähe. Juuli lõpust on asunud Venemaa ründama Ukraina sadamaid ja majandustaristut ning sooritanud terrorirünnakuid ka linnade vastu.

Raskusi on Kiievist kaugemal asuvate linnade ja rindepiirkondade kaitsega Vene lennuväe ballistiliste rakettide, ebasihipäraselt kasutatavate laevavastaste rakettide ning õhutõrjerakettide vastu. Kõikjale ei jätku moodsaid kaugmaa­ või keskmaa­õhutõrjekomplekse raketitõrjeks. Nii saab Venemaa jätkata raketiterrorit, sest NATO riigid ei julge anda Ukrainale lennukeid või rakette Vene lennuväe­ ja raketibaaside hävitamiseks.

Artikli kirjutamisel on kasutatud internetti ja Poola sõjandusajakirjade Lotnictwo, Lotnictwo Aviation International, Wojsko i Technika, Nowa Technika Wojskowa 2023. aasta numbreid.

Tiibraketi Kalibr tulistamine sõjalaevalt.

Foto: Vene kaitseministeerium / Scanpix

Hüperhelikiirusega propagandarakett ehk Kinžal Ukraina vastu

Vene ballistilised raketid Kh-47 Kinžal ehk 9-S-7760 (NATO tähistus AS-24 Killjoy) kujutavad endast maismaa-raketikompleksi Iskander-M ballistilise raketi 9M723 lennuväe varianti. Rakett on maismaa omast paarsada kg raskem, kokku 4000 kg (lõhkepea 480 kg) ja saavutab tänu stardile kuni 2,5-kordse ülehelikiirusega lennuki alt suure lennukiiruse ja kolm korda suurema lennukauguse, u 1300 km. Venelaste esitatud lennukaugustes 2000 või 3000 km on arvestatud ka lennukite MiG-31K ja Tu-22M3 tegevusraadiust. Raketi tabamistäpsus peaks olema 10 m. Rakett kinnitatakse lennuki MiG-31K korpuse alla. Sellega oli plaanis relvastada ka strateegilised pommitajad Tu-22M3M (kolme raketiga) ja Tu-160M.

Kinžali reklaamitud lennukiirus kuni kümme helikiirust ehk 10 Machi oli Vene propagandamull, tegelikult on selle raketi hüperhelikiirus u 7 Machi vaid väiksel osal lennutrajektoorist – pärast tahkekütusmootori töötamist

12–15 km kõrgusel 15–20 sekundit, kui rakett on eraldunud lennukist. Juba enne atmosfääri sisenemist rakett aeglustub.

Õhutõrjekomplekside

Patriot Ukraina operaatorite info järgi on Kinžali tegelik kiirus kolm korda väiksem, umbes 3,6 Machi ehk 1240 m/s. Rakett ei suuda teha ka kiireid manöövreid, et vältida tõrjerakettide tabamust.

Rakett lendab sihtmärgini satelliitnavigatsioonisüsteemi vastuvõtja abil. Lennutrajektoori lõpus kasutatakse radariga isejuhtimispead, mis võrdleb

Aeroballistiline rakett Kh-47 Kinžal püüdurhävitaja MiG-31K kõhu all. Foto: AP Photo / Scanpix

maastiku reljeefi mälus salvestatud maastikupildiga ja korrigeerib lendu. Lisaks võib raketti suunata sihtmärgile radari pildi järgi.

Lennukid MiG-31K ja uuem mudel MiG-31I ehitati ümber vanadest püüdurhävitajatest MiG-31 Nižni Novgorodi lennukitehases. Lennukid Kinžalidega allutati kauglennuväele. Esimene eskadrill 11 lennukiga MiG-31K moodustati 2017. a detsembris Ahtubinskis. 2021. a detsembris moodustati juba polk –54. üksik-lennuväepolk Savasleikas, mille üks eskadrill jäi Ahtubinskisse.

Hävitajad MiG-31K

käisid 2021. ja 2022. aastal Süürias ja kaks MiG-31I osalesid Kinžalidega enne agressiooni Ukraina vastu

Venemaa strateegiliste jõudude õppustel.

Vene propaganda reklaamis Kinžale kui hüperhelikiirusega imerelvi, mille vastu kaitset pole. Need olid Putini armastatud raketid. Lennukid rakettidega kavatseti NATO riikide hirmutamiseks paigutada Kaliningradi oblastisse Tškalovski lennuväebaasi, kuid 29. jaanuaril 2022 juhtus lennukiga MiG-31K pärast starti Soltsõ lennuväljalt avarii. Veebruaris ja augustis käisid lennukid koos Kinžalide ja saatelennukitega demonstratiivselt Tškalovskis.

Esimest korda kasutati Kinžali Ukraina vastu 18. märtsil 2022, kui u 1000 km kauguselt Venemaalt lasti üks rakett Lääne-Ukrainas

asuva maa-aluse Delatõnie laskemoonalao pihta. Kaks päeva hiljem lasti üks rakett Krimmist u 300 km kaugusel Lõuna-Ukrainas asuva Kostjantõnivka kütuselao pihta.

11. aprillil tabas Kinžal väidetavasti Ukraina komandopunkti Tšasiv Jaris Donbassis. Septembris kasutati Kinžale Ukraina vastupealetungi ajal. Üks rakett tabas tammi Krõvõi Rihi lähedal, aga teine kukkus alla Stavropoli oblastis. Ukraina luure andmetel oli Venemaal augustis 2022 rakette Kinžal 35–40 tk.

Mais 2023 tõestas aga Ukraina õhukaitse Patriotidega lõplikult, et imerakett Kinžal oli vaid Vene propagandamull.

Urmas Salo

Rootsi tee NATO-sse on olnud ülimalt okkaline ning mängu on tulnud ilmselgelt ka läbipaistmatud jõud.

Provokatsioonidega Rootsi vastu

Moskvale on meeldinud provokatsioone korraldada.

Teame seda juba hiljemalt 1939. aastast, meenutades «Mainila tulistamist» või mootorlaeva Metallist uputamist, kuna Punaarmee vajas toona lihtsalt ettekäänet sõda alustada. Provokatsiooniks tuleb nimetada

ka seda, kui ebaselge taustaga isikud asusid 2023. aastal sihilikult Rootsis koraani põletamisi lavastades torpedeerima Rootsi NATO ­sse astumist. Küsimus on vaid selles, kes selle provokatsiooni taga oli?

On täiesti kindel, et koraani põletamise traditsioone Rootsi riigis pole olemas, ja ka seekordsed intsidendid olid selgelt mõeldud provokatsioonina, et näha, kuidas reageerib islamimaailm (ja ennekõike Türgi). Provo ­

katsiooniga sai jaanuaris ka ajutiselt seisma panna Rootsi liitumise Põhja­Atlandi kaitsealliansiga NATO.

Eelarvamused ja provokatsioonid

Alates 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakutest USA vastu on arusaadav, et läänemaailmas on süvenenud hirm ja vaen islamistide, paraku ühtlasi ka eelarvamused kogu islamimaailma vastu. Samas on ka isla­

Heiki Suurkask peatoimetaja

mimaailmas süvendatud vaenu kogu läänemaailma vastu, taustaks nii ajalooline umbusk lääne vastu kui ka aastakümneid kestnud Nõukogude Liidu propaganda.

Moskva üritas alates 1950. aastatest kõiki propagandakanaleid Lähis­Idas ära kasutada, et sealsetest riikidest ja võimule pandud «sotsialistlikest» huntadest läänevastast blokki luua ja oli kuni 20. sajandi lõpuni sellega ka väga edukas.

USA poolele jäid vaid Iisrael ja vähesed islamimaailma riigid, kes suutsid säilitada oma senise monarhistliku riigikorra.

Kui lähemalt vaadata, on kõik koraani põletamise teemalised provokatsioonid olnud algusest peale propagandistliku sisuga, ning isegi, kui neid tegelikult ei toimuks, piisab rahvamasside raevumiseni ajamiseks ka ainult kuulujuttudest või lavastustest. 2023. aastal toimunud koraani

Illustratsioon: Shutterstock

põletamist sai oma poliitilistes huvides ära kasutada Türgi president.

2010. aastal võis näha, kuidas suur osa islamimaailmast tuld võttis, kuna üks kindla järgijaskonnata ja kirikliku kuuluvuseta usufanaatik USA­s ähvardas põletada koraane. Kogudus, mida ta juhtis, oli umbes 50 ­liikmeline, laiemaid sidemeid tal isegi ei olnud.

Floridas paiknenud «Maailmamisjoni keskuse» (Dove World Outreach Center) pastor Terry Jones alustas siis

ühemehe ristiretke islamimaailma vastu. 11. septembri terrorirünnaku üheksandaks aastapäevaks 2010. aastal ähvardas ta põlema panna 200 koraani eksemplari. Kõikvõimalikud propagandakanalid islamimaailmas, eriti aga tärkav sotsiaalmeediavõrgustik levitas sihilikult valet, kuidas kogu kristlik maailm ründab islami kõige pühamaid aluseid.

Koraani

põletamise vastasest protestilainest alustas tõusu terroristlik Islamiriik, mis 2014. aastast alates Iraagis ja Süürias oma võimu kehtestas.

Kõige ägedamad protestimeeleavaldused toimusid siis Indoneesias ja Afganistanis. Kabulis teatati inimohvritest, kui Taliban ässitas rahvast ründama NATO sõjaväebaasi ja sealsed sõdurid pidid ennast kaitsma. India kontrollitavas Kashmiris tõi aga veelgi suurema rahutustelaine kaasa kuulujutt

Iraani TV väidetavast teatest koraani põletamiste kohta USA­s (mis pealegi ära jäid). Rahutustes sai surma vähemalt 13 inimest.

Kui 2011. aasta kevadel Jones lõpuks ka tegelikult ühe koraani põlema pani, hukkus «raevunud rahvamasside» rünnakus Afganistanis asunud keskustele juba seitse ÜRO töötajat.

Nimelt just selle provokatsiooniga kutsus Jones esile seni kõige äärmuslikuma terrorismilaine. Koraani põletamise vastasest protestilainest alustas tõusu terroristlik Islamiriik, mis 2014. aastast alates Iraagis ja Süürias oma võimu kehtestas. Pole küll alust arvata, et Jonesi tegevust oleks välismaalt juhitud. Koraani põletamisest sai uus sõjahüüd, mida on peale Talibani ja Islamiriigi üritanud ära kasutada väga erinevad rühmitused, võimalik, et ka luureagentuurid.

See oli ka suur õppetund, kuidas mitte millestki ülemaailmseid rahutustelaineid esile kutsuda.

Ebamäärase taustaga

taanlane Rootsis

Jones on 2013. aastal oma koguduse tegevuse lõpetanud, mistõttu Rootsis 2023. aastal korraldatud koraani põletamisi tema mõjuga enam seos­

tada ei saa. Taani (ja õigusjärgselt ka Rootsi) kodanik Rasmus Paludan, kes 2020. aastal koraani põletamisega Malmös esimese suurema rüüstamistelaine provotseeris, on ise vaid kaudselt Rootsiga seotud. Kes või mis tema tegevust tagant tõuganud on, jääb ilmselt lõpuni tõestamata.

Paludani meeleavalduse tegelik korraldaja oli aga Venemaa propagandakanali Russia Today kaastööline Chang Frick, kes pani 2014. aastal Rootsis käima oma veebikanali Nyheter Idag. Samasse aega jäi Venemaa trollikontorite tegevuse hoogustumine naaberriikides ja nimelt

20. juulil kordas tema tegu Iraagi saatkonna ees iraaklane Salwan Momika, siinsel pildil koraani jalaga lüües. Foto: Oscar Olsson / EPA / Scanpix

Rasmus Paludan korraldas oma provokatsiooni 21. jaanuaril 2023 Rootsis Türgi saatkonna ees koraani põletades. Foto: Fredrik Sandberg / Reuters/ Scanpix

Välgumihkliga härrasmehed

Iraanis teadsid siiski ka, kuidas Rootsi lipp välja näeb. Foto: Abedin Taherkenareh / EPA / Scanpix

2014. aastal ka Soomes Ilja Janitskini veebilehe MV käimalükkamine. Selliseid veebilehti ühendas see, et näiliselt ebaselge poliitilise hoiakuga kanaleid kasutati sihilikult valeuudiste levitamiseks ja provokatsioonideks, et näha, kuidas oleks võimalik avaliku arvamusega manipuleerida. Need

olid suunatud nn paremäärmusliku põrandaaluse mõjutamiseks.

Islamivastastel meeleavaldustel Taanis on Paludani nähtud alates

2016. aastast, mispärast võib tema tegevuses märgata pikemat järjepidevust. Samas just see, et ta 21. jaanuaril 2023 asus koraani põletama Root­

sis nimelt Venemaa sidemetega isiku eestvedamisel, paneb tema motiivid tugeva kahtluse alla.

2020. aasta Paludani provokatsiooni veel Rootsi NATO ­sse pürgimistega seostada ei saanud, aga tema tegevust 2023. aastal juba küll. ««Putini­meelne ajakirjanik» maksis kinni koraani põletamise etenduse Rootsis,» teatas 27. jaanuaril Briti ajaleht The Times. Ka Soome välisministeerium oletas, et Venemaa käsi on Rootsi koraani põletamises mängus.

2019. aasta valimistel üritas Paludan enda juhitava nimekirjaga Stram Kurs (Kõva Kurss) pääseda Taani parlamenti, kuid ei saanud piisavalt hääli, nüüd on siis tähelepanu suunatud Rootsi poliitikasse. Paludan teatas ka ise, et tahtis provotseerida nimelt türklasi, ühtlasi vihjates, et idee tuli Frickilt. Viimane on aga väitnud, et sai Paludani kavast koraani põletada teada alles pärast meeleavalduse registreerimist, mille eest ta ka 320 Rootsi krooni maksis. Kuna Paludan on samasuguseid aktsioone varemgi teinud, ei kannata see väide eriti kriitikat.

Näiliselt ebaselge poliitilise hoiakuga kanaleid kasutati sihilikult valeuudiste levitamiseks ja provokatsioonideks, et näha, kuidas oleks võimalik avaliku arvamusega manipuleerida.

Taani­vastaseid massimeeleavaldusi islamimaailmas Paludani aktsioonidega esile kutsuda ei suudetud. See aur lasti välja juba 2006. aasta «karikatuurisõjas» – siis sai rahutustelaines Jyllands­Posteni karikatuuride pärast eri riikides surma üle 200 inimese. Taliban võttis Afganistanis aga nüüd tuld ja on korraldanud ridamisi Rootsi­vastaseid meeleavaldusi, lisaks rünnati Rootsi saatkonda ka Bagdadis.

Justkui eraldiseisva intsidendina, kuid sama kahtlastel ajenditel kordas juuni lõpus Paludani aktsiooni, nüüd Stockholmi mošee juures varem tundmatu iraaklane. Selleks üritati ära kasutada Rootsi liberaalset riigikorda, et lavastada veel rohkemgi provokatsioone, üks isik taotles sel

Meeleavaldajad Jeemenis vastasid mingil põhjusel hoopis USA lippu põletades.

Foto: Mohammed Huwais / AFP / Scanpix

ajal luba koraani, teine toora ja piibli põletamiseks. Selgus, et Rootsi riik on jõuetu selliseid provokatsioone ära hoidma.

President Erdogan ja sõnakuulmatu Rootsi

Türgi peaminister aastail 2003–2014 ja president aastast 2014 Recep Tayyip Erdogan on minevikus olnud seotud sealsete konservatiivsete islamistlike liikumistega. Kuid põhjus, miks ta Euroopaga läbi ei saa, on ennekõike seotud Türgi taotlusega Euroopa Liitu astuda, milleks liitumisläbirääkimisi alustati juba 2005. a, kuid kohe sai selgeks, et Euroopa Liit Türgit vastu võtta ei kavatse.

Hoolimata sellest, et Erdogan tõstatas uuesti võimaluse Türgi EL ­iga liitumiseks juuli NATO tippkohtumisel Vilniuses, on ilmne, et suhted Türgi ja EL ­i vahel on kõike muud kui paranenud.

Erdogan on veendunud, et 2016. aasta riigipöördekatse, millest ta ise napilt eluga pääses, oli korraldanud konservatiivne Fethullah Güleni juhitud liikumine, kuid enamik Euroopa Liidu riike pole sellega nõus. Kaks gülenistide liikumise liiget, keda Türgi välja nõuab, on siiani Rootsis ja riigi kohus keelas juulis ka nende väljaandmise Türgile. Kuid Gülen ise on ju saanud varjupaiga hoopis USA­s ja seega on Türgil veelgi suurem «kana kitkuda». Türgi on vihane ka selle pärast, et Rootsi varjab kurdidest võitlejaid.

Türgil on küll sõbralikumad suhted Putini Venemaaga, aga isegi see ei selgita Erdogani pikemaajalisi plaane. Nüüd sai Erdogan lihtsalt enda kätte uued trumbid, et eurooplastelt ja ka USA­lt järeleandmisi nõuda. Koraani põletamine Rootsis sobis küll ettekäändeks, et Rootsi NATO ­ ga liitumine esialgu seisma panna, aga oli ette teada, et Rootsi riigil polnud sellega mingit pistmist. Oli ka ilmne, et lõpuni selle argumendiga minna ei saa.

Mulluse provokatsiooni peale protestides pandi Malmös autobuss põlema.

Johan Nilsson / TT / Scanpix

Foto:

Liibanoni politsei ja sõjavägi rivistati 21. juulil üles Rootsi saatkonna kaitseks. Foto: Mohamed

Vilniuse tippkohtumine

Vilniuses 12.–13. juulil toimunud NATO riikide tippkohtumisel, kus osales ka veel terve hulk lääneriikidega liitlassuhetes riike, pandi paika kõige detailsemad kaitseplaanid alates külma sõja lõpust. Samuti lubati kestvat tuge Ukrainale, et see sõja lõppedes oleks valmis NATO-ga liituma ja nähtavasti saadi kätte ka Türgilt siiski lubadus Rootsi NATO-sse võtta.

Erdogan küll teatas, et Türgi parlamendis ei ole võimalik Rootsi liitumist arutama hakata enne oktoobrit. Seega on veel vara välja kuulutada, et Rootsilt on tõkked maha võetud. Samas loodab Türgi osta ameeriklastelt 40 uut hävitajat F-16, mis vajab omakorda USA kongressi kinnitust. Vähemalt lubaduse seda asja kiirendada ta USA president Joe Bidenilt sai.

«NATO on ühtsem kui kunagi varem,» võis NATO peasekretär Jens Stoltenberg tippkohtumise lõpetuseks teada anda. Ka teine riik, Ungari, kes seni Rootsi NATO-sse pääsu pidurdanud, on andnud mõista, et ei kavatse jääda viimaseks, kelle ratifitseerimise taha asi jääks.

Pole küll ime, et terve hulk meediaväljaandeid üritab tõlgendada tippkohtumist Türgi president Erdogani isikliku võiduna, olgugi et tegelikult järele-

andmised temale pole olnud need, mida ta algul tahtis. Samal ajal on ta otsustanud ka leppida ära Egiptusega, kellega Türgi suhted olid jääs ligi kümme aastat. Aga kunagi varem Erdogani võimuajal pole NATO Türgile nii suurt tähelepanu osutanud. Minevikus on NATO küll pidanud lepitama pigem Türgit ja Kreekat.

Alates seekordse sõja algusest on Türgi üritanud etendada vahendajat Ukraina ja Venemaa vahel, eriti viljaleppe puhul, ja Erdogani peetakse siiani isikuks, kes suudab Vladimir Putiniga kõneleda.

Kuid juuli alguses võttis Erdogan Ankaras vastu Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi ja kinnitas, et Türgi arvates on Ukraina väärt NATO-ga liitumist.

On küll arvukalt meediaväljaandeid, mis kritiseerinud tippkohtumist selle eest, et Ukrainat kohe NATO liikmeks ei võetud, kuid kaitseallianss on ennekõike poliitiline organisatsioon ja sõdiva riigi NATO-sse vastuvõtmist polnud tegelikult isegi arutatud. Mingeid kiireid probleeme lahendada see ka ei aitaks. NATO toetus Ukrainale on niikuinii järjekindel.

«Uued kaitseplaanid on heaks kiidetud, Rootsi on kohe saamas NATO täisliikmeks ja Ukraina tulevikutee NATO-sse sai selgema

suuna. Need sõjalised plaanid panevad paika NATO kollektiivkaitse tegevused kõigis sõjapidamise domeenides: maal, õhus, vees, kosmoses ja küberruumis. Samuti käsitlevad need tegevusi konflikti eri faasides: rahuajal, kriisi korral ja sõjaolukorras,» vahendas Eesti kaitseministeerium minister Hanno Pevkuri avaldust.

«Arutasime juba ka järgmisi samme, et tagada nende plaanide rakendatavus: näiteks sõjalise juhtimise tugevdamist, vägede ja võimete arendamist, kuid loomulikult ka selleks vajaminevaid kaitseinvesteeringuid ning kaitsetööstuse võime suurendamist,» ütles kaitseminister Pevkur.

Samuti allkirjastasid tippkohtumisel kolme Balti riigi kaitseministrid ühisdeklaratsiooni õhukaitse teemadel, et hiljuti NATO kaitseministrite kohtumisel vastuvõetud õhukaitse rotatsioonilise mudeli rakendamise poole edasi liikuda.

«Balti riikidel on juba varem omavahelise koostöö tulemusel loodud NATO lennukitele õppusteks vajalikud riikide vahel ühendatud harjutusalad. Balti riigid on valmis kohe uut mudelit rakendama ja võõrustama liitlaste õhukaitseüksusi. Seda me ka ühiselt selles deklaratsioonis väljendasime,» selgitas kaitseminister Pevkur. Heiki Suurkask

Erdogan, Stoltenberg ja Rootsi peaminister Ulf Kristersson.

Foto: Foto: Yves Herman / AP /Scanpix

Mohamed Azakir / Reuters / Scanpix

Suurtükkide vahel asjatamist nautiv patareiülem: tärne ma ei kogu

Johannes Peetsalu nooremseersant, reservväelane

Kohtume leitnant Silver Kuldkepiga suurtükiväepataljoni patrullvõistluse teises kontrollpunktis. Juhtumisi on ta ka selle võistluse korraldaja.

Ilmselt pole siis kokkusattumus, et ka enda ajateenistusest meenub leitnandile esimesena just osalemine patrullvõistlusel.

Mis oli teie ajateenistuse eredaim mälestus?

Oli selline üritus nagu «Sõduri proov», kus tuli läbida 54 kilomeetrit ühe ööpäevaga. Võistlust alustas 11 lahingupaari, kellest vaid neli lõpetas. Me olime viimased, kes ettemääratud aega jõudsid – see oli esimene raske katsumus.

Ega ma ei mäletagi enam kuigi hästi ajateenistust (leitnant Kuldkepp teenis suurtükiväepataljonis aastatel 2010–11 – J. P.). Tegime hästi palju asju iseseisvalt ja saime väga vähe tagasisidet. Praegu on iga soorituse juures keegi, kes ütleb, kas oli õige või ei olnud. Meid saadeti lihtsalt ülesandele ja pärast küsiti, kuidas läks.

Olete nüüdseks juba aastaid suurtükiväepataljonis väljaõppe korraldamisega tihedalt seotud olnud. Kuidas võiks teie meelest õppuseid korraldada, et lihtsalt

Silver Kuldkepp

▶ Suurtükiväepataljoni tagalapatarei ülem leitnant Kuldkepp on veetnud terve enda üheksa-aastase tegevteenistuse

1. jalaväebrigaadi suurtükiväepataljoni ridades.

▶ Algul oli ta instruktor, hiljem juba rühma- ja patareiülem.

▶ Algne idee härra leitnandiga intervjuud teha tuli tema kolleegidelt, kes näevad teda kui märkamatuks jäävat suure töö tegijat ning kohusetundlikku ülemat.

▶ Töövõite saavutades toob ta ennekõike esile alluvate tubliduse, jättes enda saavutused tagaplaanile.

passimist oleks vähem ja ka reservväelased oleksid motiveeritumad neist osa võtma?

Eks see ongi suurõppuste mure, et kunagi ei tea, kas sinuni jõuab mingi vastane või mitte. Tänavusel Kevadtormil oli mu tagalaüksus iga päev kontaktis. Seekord vedas. Aga eelnevatel aastatel on olnud ka nii, et ei juhtugi midagi.

Ma ise pooldaks sellist varianti, et pataljoni reservõppekogunemine toimuks vahetult enne suurõppust Kevadtorm. Nii saab endale vajalikud elemendid õppusesse sisse kirjutada ja ei sõltu suurest mängust. Kevadtormil on ju kogu vabariik sõjas, ilmselgelt ei saa siis oma asja ajada. Pataljoni tasemel saab tegeleda ka väljaõppega paindlikumalt.

Pataljonid võiks üldse reservväelastega rohkem kontakti hoida. Suurtükiväepataljonil on näiteks õppepäev, mida tavaliselt mugavusest nädalavahetusele sätime. Saab üle hulga aja Tapa lasketiirus lasta, vahepeal muutunud tehnikaga tutvuda ning ennast toimuvaga kursis hoida.

Kaasame reserviste ka väljaõppe korraldamisse. Näiteks kui õppusele ei ole vastast välja panna, aga ma tean, et kaks meest elavad siinsamas Tapal, siis helistan ja küsin: «Mis sa teed homme?» Ja tavaliselt nad tulevadki kohale.

Selle intervjuu tegemise idee tuli teie kolleegidelt, kes rõhutasid teie töökust ja iseõppija visadust. Medaleid ja ordeneid on erinevaid, aga lõpuks on kõige suurem tunnustus ikkagi kaastöötajate poolehoid. Kust see teie arvates tuleb? Eesti mees on tagasihoidlik ja endast on imelik rääkida. Eks need põhjused võivad olla selles, et ma olen olnud hingega asja juures. Me töötame inimestega ja see tähendab, et ei saa

minna kaheksast tööle ja viiest kõik unustada. Kui sõduril on midagi halvasti, siis tuleb võtta see aeg ja olla kauem.

Ilmselt ka vastutustunne. Ma tahan, et asjad oleksid tehtud, ja näitan ka ise sealjuures eeskuju. Tunde ma ei loe. Kui ma olin tagalarühma ülem, oli minu alluvuses 70 sõdurit. Siis olin küll iga päev tööl vähemalt kümneni ja hommikul kell kuus läksin sõduritega jooksma. Nüüd enam nii hull ei ole, aga vastutust on seeeest rohkem.

Iseõppimise kohta võin öelda nii palju, et tihti olid seetõttu algaja rühmaülema tööpäevad veelgi pikemad. Öösel kell kaks lugesin hunnikukaupa slaidiesitlusi ja üritasin aru saada, mida kuradit ma homme õpetan. Hommikul kaheksast läksin tunde andma ja õhtul jälle õppisin. Ega keegi midagi kandikul pakkuma ei tulnud.

Enne tegevväelase karjääri õppisin palkmajade ehitust, millel on rühma juhtimisega üllatavalt palju ühist. Kasarmus elu korraldamisel on sama loogika. Mõtled, mis etapid on vaja ära teha, millised tuleb edasi delegeerida ja mis on sõduri osa selles. Aga eks inimeste juhtimise oskus on tulnud ikkagi tegevteenistuses.

Lõpetuseks üks klišee. Kus näete ennast kümne aasta pärast? Ma pole kunagi mõelnud nii kaugele ette. Praegu ma tean, et lähen kooli. Kui ma tagasi tulen, siis ma tahan olla edasi staabi­ ja tagalapatarei ülem.

Tärne ma ei kogu ning kuld ja kard mind ei huvita. Peaasi, et ma ise areneks ja suudaks oma tööd korralikult teha. Käisin koos kadettidega logistika kursusel ning seal öeldi esimesel päeval: «Tuleb kurvastusega tõdeda, et kellestki teist ei saa järgmist kaitseväe juhatajat.» Enamik oli löödud, et logistika erialal nii kõrgele ei jõua. Ma polnud sellele elu sees mõelnud.

Ma üritan teha seda, mida ma tegema pean, nii hästi kui võimalik. Tahaksin teha asju enda väikese kambaga. Ega pataljoniülemal polegi aega sellisteks tegemisteks, nagu mina praegu siin teen. Tahaks ikka metsas ka käia ja kolleegidega võpsikus higistada.

Öösel kell kaks lugesin hunnikukaupa slaidiesitlusi ja üritasin aru saada, mida kuradit ma homme õpetan.

2023. aasta 1. aprillist jõustus kaitseväeteenistuse seaduse muudatus, mille kohaselt on võimalik karistada rahatrahviga isikuid, kes kannavad ebaseaduslikult kaitseväe vormiriietust (nii väli- kui tavavorm).

Kaitseväe vormi võivad kanda vaid selleks volitatud isikud

Karmo Nuut kapten, sõjaväepolitsei uurimisjaoskonna ülem

Kaitseministri määruse kohaselt on kaitseväelase vormiriietus antud kaitseväelastele, ajateenijatele ning reservväelastele teenistusülesannete täitmiseks kaitseväeteenistuses olemise ajaks. Teatud tingimustel võimaldab määrus anda kaitseväelase vormiriietuse ja eraldusmärkide kandmise õiguse ka kaitseväeteenistusvälistele isikutele.

Vormiriietuse ebaseaduslik kandmine on olnud seni seaduslikult reguleerimata. Vajadus seaduse muutmiseks oli tingitud eelkõige muutuvast julgeolekuolukorrast maailmas.

Kriisi­ või sõjaajal on väga oluline, et tsiviilisikuid oleks võimalik eristada kaitseväelastest. Siinjuures ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et kaitseväe vormi kandes on pahatahtlikel inimestel võimalik korraldada näiteks provokatsioone või kahjustada oma ebaeetilise käitumisega kaitseväe mainet.

Sellele on andnud kinnitust ka varasemad kogemused õppustelt Kevadtorm, kus inimesed on meelega kandnud kaitseväe vormiriietuse elemente ja provotseerinud sealjuures teisi kaaskodanikke demonstratiivselt oma käitumisega. Murekoht on asjaolu, et tavakodanik ei oska vahet teha pelgalt vormiriietuse järgi, kes on tõesti kaitseväelane ja kes lihtsalt kaitseväe vormi kandev isik, kellel puudub igasugune seos kaitseväega.

Säärased juhtumid on tekitanud avalikkuses ja kaitseväe sees segadust ning kohati ka kahjustanud kaitseväe mainet. Seega nii julgeoleku­ kui ohutuskaalutlustel on tähtis, et vormi­

1. aprillil 2023 jõustus kaitseväeteenistuse seaduse muudatus:

§ 2241. Kaitseväelase vormiriietuse ebaseaduslik kasutamine

(1) Kaitseväelase vormiriietuse ebaseadusliku kasutamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut (1 trahviühik = 4 €).

(2) Sama teo eest, kui see on toime pandud kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.

(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.

§ 225. Menetlus

(3) Käesoleva seaduse §-des 224 ja 2241 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Kaitsevägi.

riietust võivad kanda vaid õigustatud isikud.

Diskussioonid vormiriietuse seadusliku kandmise üle on käinud aastaid. Üldjoontes on teema jäänud suurema tähelepanuta, kuna pole olnud seaduslikku alust seda kuidagi reguleerida.

Sellele annab kinnitust ka tõik, et seniseid vormiriietuse kandmisega seotud seadusliku aluse rikkumisi on toime pannud ka avalikkusele tuntud isikud.

Seni toimunud rikkumised võivad olla tingitud sellest, et seaduses ei ole keelatud omada kaitseväe vormiriietust, isegi kui see on kuidagi ebaseaduslikult eraisiku kätte sattunud ning inimesed tõlgendanud seda kui võimalust vormi eri elemente kanda.

Nüüd, mil seaduse muudatus on vastu võetud, on sõjaväepolitseil võimalus kontrollida, kas isikul, kes kannab kaitseväe vormi, on selleks õigus või mitte.

Kuna sellekohane teadlikkus ühiskonnas on veel madal, siis võtab sõjaväepolitsei rikkujaga ühendust, et selgitada seadusest tulenevaid vormi kandmise õigusi ja kohustusi. Korduva rikkumise või eriti provokatiivse rikkumise korral võib see kaasa tuua süüteomenetluse.

Avalikus ruumis, sealhulgas avalikel üritustel, on politsei­ ja piirivalveametil (PPA) õigus kahtluse korral kontrollida, kas isikul on õigus kanda kaitseväelase vormi või ei. Kui kontrolli käigus selgub, et see õigus puudub, teavitab PPA sellest sõjaväepolitseid.

Niisamuti võib vormiriietuse seadusliku aluseta kandmise nõuete rikkumisest teavitada kaitseväge kolmas pool. Sellisel juhul selgitab sõjaväepolitsei välja, kas tegemist võib olla kaitseväelase vormiriietuse kandmise õiguse nõuete rikkumisega.

Juhul, kui on põhjendatud kahtlus, et isikul puudub seaduslik alus kaitseväe vormiriietust kanda, kontrollib sõjaväepolitsei, kas isikul on õigus vormi kanda või mitte. Kui kontrolli käigus selgub, et isikul see õigus puudub, alustab sõjaväepolitsei väärteomenetlust. Kaitseväelase vormiriietuse ebaseadusliku kasutamise eest saab inimest karistada rahatrahviga kuni 800 eurot.

Vahipataljoni veeblile allohvitseri mõõga üleandmise tseremoonia 20. juunil 2023.

Foto: Mihkel Leis

Kes tohib vormi kanda

Välivormi (tavavälivorm ja kõrbevorm) elemendid kaitseväelase vormiriietuse kirjelduse ja vormiriietuse väljastamise korra järgi on:

1) jakk;

2) müts;

3) püksid;

4) talvejope;

5) talvemüts;

6) talvepüksid.

Kaitseväeteenistusvälised isikud, kellele võib anda õiguse kaitseväelase vormiriietuse ja eraldusmärkide kandmiseks:

1) tegevteenistusest vabastatud isikud;

2) reservis olevad isikud;

3) reservtervishoiutöötajalt nõutavat väljaõpet läbiv isik;

4) Kaitseväega teenistus- või töösuhtes olev isik;

5) Kaitseressursside Ametiga teenistus- või töösuhtes olev isik;

6) muu valitsusasutuse ametnik;

7) Kaitseliidu tegevliige;

8) Kaitseliidu valvur;

9) Kaitseliiduga töösuhtes olev isik;

10) riigikaitseõpetuse õpetaja;

11) riigikaitseõpetust saav õpilane;

12) Eesti Reservohvitseride Kogu liige;

13) filmivõtete, teatrietenduse või muu kultuuriüritusega seotud isik;

14) Kaitseväes toimuval kaitseväeteenistust tutvustaval teavitusüritusel osalev isik;

15) Eesti Sõjamuuseum –kindral Laidoneri muuseumiga töösuhtes olev isik.

Krimmi sõda

Läänemerel 1854–1855

1853. aastal

tungis Venemaa

Türgile kallale, kelle kaitseks

sekkusid sõtta

Suurbritannia ja Prantsusmaa.

Sõjategevus

kulges põhiliselt

Mustal merel, Krimmis ja Kaukaasias, kuid ka mujal, sealhulgas

Läänemerel.

Hanno Ojalo sõjaajaloolane

Balti sõjalaevastikku ja merekindlusi. Venemaa sõjalaevastik hoidus lahingutest inglaste­prantslastega.

170

aastat tagasi algas suur sõda, kus Venemaa vastu sõdisid Suurbritannia, Prantsusmaa, Türgi ja Sardiinia kuningriik. Sõda kestis kaks ja pool aastat ning lõppes 1856. aasta Pariisi rahulepinguga.

Aga vaatame, kuidas Eesti ja eestlased üle pika aja taas otseses sõjaohus olid. Teoreetiliselt võis karta Tallinna tulistamist merelt või koguni Briti­Prantsuse ühendlaevastiku dessanti.

Suurbritannia ja Prantsusmaa sõjalaevastike ülesanne oli Läänemerel eelkõige Venemaa sadamate blokaad, võimaluse korral tuli rünnata ka Vene

Suurimad ettevõtmised liitlastel olid 1854. aastal Bomarsundi kindluse vallutamine Ahvenamaa saartel ja 1855. aastal Suomenlinna (kandis tol ajal nime Sveaborg) merekindluse tulistamine.

21. veebruaril 1854 kuulutati Balti kubermangudes välja sõjaseisukord ja Tallinnas 11. märtsil isegi piiramisseisukord. Palavikuliselt asuti sõjaks valmistuma.

Kõrgemad võimumehed olid siin piirkonnas eelkõige Liivimaa kindralkuberner ja Riia sõjakuberner Aleksandr Suvorov­Rõmninski, Eestimaa kuberner Johann von Grünewaldt ja Tallinna komandant Woldemar Karl

Friedrich von Patkul. Viimased kaks olid Balti aadlikud. Igatahes algas just viimase mehe energilisel korraldamisel palavikuline tegevus, mis kestis kuni Krimmi sõja lõpuni.

Tallinn piiramisrõngas

Tallinn oli klassifitseeritud II järgu sõjasadamaks, kuid siinsed rannakindlustused vajasid hädasti remonti ja tugevdamist. Peale selle viidi siit igaks juhuks Kroonlinna või Helsingisse kõik sõjalaevad. Esialgu oli Tallinna sadamapiirkonnas paiknevates rannakaitsepatareides kõigest 160 suurtükki. Kuid sõja vältel tehti pingelist tööd kõigi loetletud kindluste tugevdamiseks ja ka suurtükkide arv kasvas. Igal juhul oli Tallinna merekindluses 1854. aasta lõpuks positsiooni­

Sveaborgi (Suomenlinna) pommitamine liitlaste laevastiku poolt. James Wilson Carmichaeli maal (1855). Foto: Wikimedia

del kokku juba 556 suurtükki, neist 428 mererindel ja 128 maarindel. Kõige tugevamalt oli kaitstud sadama piirkond, rannakaitsepatareide vöönd algas Vanasadamast ja ulatus kuni Maarjamäeni.

Võib arvata, et Tallinna merekindlus oli päris kõva pähkel, sest admiralide Charles Napieri (ülal) ja Alexandre Ferdinand Parseval­Deschenes’ (all, vastavalt Briti ja Prantsuse laevastike ülemad) ülesandel uuris mere poolt vaadeldes linna kindlustusi just sel eesmärgil liitlaste laevastiku juurde määratud Briti kuningliku pioneeriväe brigaadikindral Harry Jones.

Ta jõudis oma põhjalikus ettekandes järgmiste tulemusteni:

«Kaaludes kõiki ettetulevaid asjaolusid, nimelt et Tallinn on kindlustatud linn, mille vallutamiseks on vaja regulaarseid piiramisoperatsioone mahukate eeltöödega, ja lahe kaldad on üle külvatud võimsate patareidega, ning sellele lisaks on seal garnisonist ja kindlustustest sõltumatud tugevad jõud, ja et muuli taga ei ole laevu, mille hävitamine oleks soovitav, ei tunne ma endal õigust olevat anda soovitust linna ründamiseks merelt. Mis puutub kombineeritud operatsiooni, siis meie käsutuses olev sõjameeste arv ei vasta sellele, mis oleks vajalik arvuka garnisoniga ja välivägede poolt toetatud kindluse vastu tegutsemiseks.»

Piinlik lugu Maarjamäel

Kas see hinnang oli realistlik, on raske öelda. Toome vaid kaks näidet.

10. septembril 1854 juhtus piinlik lugu Maarjamäe patareiga (17 suurtükki). Nimelt lähenes üks Briti aurik rannikule ja tulistas mitu lasku selle kõrgel kaldal paikneva patarei suunas, kuid kõik 17 Vene suurtükki vaikisid. Hiljem selgus, et Maarjamäe patareis anti küll lahinguhäire, kuid paraku ei leitud üles püssirohukeldri võtit. Õnneks avasid tule sada­

1852. aastal valminud 131 kahuriga HMS Duke of Wellington oli admiral Charles Napieri lipulaevaks Läänemere sõjaretkel.

Foto: Symonds & Co, Portsmouth / Wikimedia

1855. aastal otsustas Tallinn selle aguli linna kaitseks maha põletada. Pilt: ajaloomuuseum / muis.ee

ma pulvärgi suurtükid ning Inglise laev tõmbus tagasi.

1855. aasta suvel otsustasid inglased kohalikele mõista anda, et blokaad ikkagi kehtib. Püüdes takistada väiksemate paatide ja purjekate liikumist Tallinna sadamasse ja sealt välja, ründas neid ootamatult aurusuurtükipaat Snapper ja nabis kolm alust kinni. Seejuures avas üks rannapatareidest umbes 1,7 km kauguselt Briti laeva pihta tule, kuid ei tabanud kordagi.

Aga tuleme jälle tagasi 1854. aasta kevadesse. Samal ajal suurtükipositsioonide ehitamise ja kohendamisega püüti kõbida ka muid kindlustusi: linnamüüre, torne ja Rootsi­aegseid bastione. Valmistuti ka vaenlase laevastiku tulelöögiks: linna majade pööningud puhastati põlevast materjalist, pööningupõrandad kaeti liivakihiga. Erukindral Fochti juhtimisel moodustati suuremat sorti tuletõrjekomando.

Köismäe põletamine

Vana hea keskaegse kombe kohaselt tuli eeslinnad linna piiramise korral maha põletada, et vaenlase väed neid enda hüvanguks ära ei saaks kasutada. Viimati olid tuleroaks langenud Riia eeslinnad 1812. aastal.

Sel korral tabas säärane saatus Köismäe eeslinna (tänapäeval Kalamaja piirkond), millel oli õnnetus jääda Tallinna ja mereranniku vahele, kusjuures seda tehti ilma igasuguse otsese piiramisohuta.

Köismäel oli umbes 200 ehituskrunti ja 105 viljapuudega majapidamist. Paraku leidis Tallinna komandant, et alevik segab strateegilises

mõttes tema kaitsetöid ja üldse on selle kergestisüttivad puitelamud vaenlase suurtükitule korral igapidi tülinaks. Seetõttu sai komandant tsaar Nikolai I­lt endalt loa Köismäe likvideerimiseks.

Hoolimata Tallinna rae ja tsiviilkuberneri vastuseisust tehti 18.–22. märtsini plats puhtaks. Varandused hinnati ära, majad lammutati ja ehituskrundid veeti tühjaks. Elanikud pidid ulualust ja elatist otsima mujalt. Tsaar saatis kahjukannatajatele siiski 10 000 hõberubla väljajagamiseks. Loodame, et osa sellest ka aguliinimesteni jõudis, sest raha kippus tol ajal ikka ametnike näppude külge kleepuma...

Nüüd asuti kõikvõimalikke riiklikke asutusi evakueerima. Leiti, et ainuke linn Eestimaa kubermangus, mis merest piisavalt kaugel asub, on Paide.

9. märtsil saabus kõigekõrgemalt valitsejalt käsk ja Tallinnas algas paaniline kolimine. Koolid suleti, vanglatest lasti vangid valla. Lahkusid kohtud, arhiivid, kantseleid ja muud tähtsad kroonuasutused. Nende äraviimine nakatas kohe ka linnakodanikke, kes asusid paaniliselt põgenema.

Kel võimalus, suundus võimalikult rohkem vara kaasa haarates maale mõisatesse ja küladesse, samuti teistesse linnadesse, eriti Paidesse. See väike 1900 elanikuga linnake, kus oli kõigest 112 maja, ei suutnud kogu põgenike ja asutuste hulka ära mahutada. Peagi viidigi osa asutusi ja arhiive Paidest edasi mõisatesse.

Seevastu tulvas pooltühja Tallinna sõjaväeosi koos oma vooride ja kõikvõimaliku sõjavarustusega. Võib vaid

Vene Balti laevastik

Läänemerel

26 liinilaeva, üheksa fregatti ja palju väiksemaid sõja- ja abilaevu – kokku 217 alust. Nende seas vaid üheksa aurujõul liikuvat fregatti (lisaks üheksale purjefregatile) ja 12 relvastatud aurikut. Kokku oli see merejõud relvastatud 3652 suurtükiga ja mehitatud

43 000 mehega. Juhataja: 1854. a admiral krahv Friedrich Benjamin von Lütke (pildil), 1855. a aga viitseadmiral Fjodor Novosilski.

Liitlaste laevastik

Läänemerel 1854. a Suurbritannia: 49 sõjalaeva 2344 suurtüki ja 22 000 meremehega.

Juhataja: viitseadmiral sir Charles Johan Napier. Liinilaevad (sulgudes kahurite arv): Duke of Wellington (131), Royal George (120), Neptune (120), St George (120), St. Jean d’Acre (101), Princess Royal (91), Caesar (91), James Watt (91), Nile (91), Majestic (91), Prince Regent (90), Monarch (84), Cressy (80), Edinburgh (74), Blenheim (74), Hogue (74), Ajax (74), Boscaven (70), Cumberland (70).

Prantsusmaa: 30 laeva 1308 suurtüki ja 8300 mehega. Juhataja: viitseadmiral Alexandre Ferdinand Parseval-Deschenes. Prantsuse laevastiku põhijõud koosnes sel hooajal üheksast

liinilaevast: Inflexible (90 suurtükki), Hercule (100), Jemappes (100), Tage (100), Austerlitz (100), Duguesclin (90), Breslaw (90), Trident (80), Duperré (80).

Liitlaste laevastik

Läänemerel 1855. a Suurbritannia: 19 aurulaeva ja üks purjeliinilaev, 14 fregatti, 12 väiksemat aurikut, 21 aurusuurtükipaati ja 15 mortiiripaati. Lisaks abilaevad, nagu moonalaevad, ujuvtöökoda ja hospidallaev. Kokku 99 sõjalaeva 3138 suurtüki ja 24 000 mehega.

Juhataja: kontradmiral sir Richard Saunders Dundas. Prantsusmaa: kolm liinilaeva (Tourville, Austerlitz, Duquesne), kolm fregatti ning kümme kahuripaati. Kokku 24 alust 357 suurtükiga. Juhataja: kontradmiral Charles Penaud.

Köismäe aguli vaade 19. sajandi keskel Carl Buddeuse maalil.

ette kujutada seda tohuvabohu, mis 1854. aasta kevadel linnas valitses.

Eesti rannikul loodi vaatluskordonite võrk, kus tegutsesid ka kohalikest elanikest rannavahid. See korraldamistöö pandi kohalike mõisnike ja tsiviilametnike õlule. Peale nende kasutati rannavalveks kasakaüksusi. Kogu sõja jooksul oli vaid üksikuid juhtumeid, kus liitlaste sõjalaevad suvatsesid neid vaatluskordoneid või kasakasalku merelt tulistada ning paar korda ka paatidega maabuda. Üldiselt aga keskendus Vene sõjavägi Eestis vaid Tallinna, Paldiski ja Kunda sadama kaitsele, jättes ülejäänud alad saatuse hooleks.

Soolapuudus Tallinnas

Sõda on ebameeldiv ka siis, kui otsene sõjategevus meid ei puuduta. Elanikud kannatasid eelkõige sõjakoormiste tõttu, mida kroonuvõim neilt nõudis. Sinna alla kuulusid vooriskäimise kohustus, sildade ehitus, teede korrashoid, sõjaväe varustamine küttepuude ja moonaga. Ka nekruteid nõuti sõja tõttu tavapärasest rohkem. Kuid kõige ebameeldivam oli blokaadist tingitud soolapuudus, mis takistas kala ja liha soolamist. Olukord olevat olnud lausa nii halb, et osa püütud kalast tuli merre tagasi lasta. Proovitud siis kala mereveega keeta, kuid abi polnud sellestki. Seetõttu söönud maarahvas isegi hapuksläinud silku.

Väljakannatamatu elu tõttu algas peagi ka randlaste salakaubandus Rootsiga, eelkõige Gotlandi saarega, kus vahetati vilja ja humalate vastu soola ja rauda. Sellised paadiretked olid tulusad, kuid riskantsed. Nimelt kaaperdasid Inglise ja Prantsuse sõjalaevad merel avastatud paadid ja siis ootas uljaid meresõitjaid vangipõli. Kinnipüütud paadid pandi aga põlema või uputati.

Kokku hävitati Krimmi sõja jooksul 120 Saaremaa, Hiiumaa ja Vormsi

talupoegadele kuuluvat paati koos laadungiga. Samasugune tegevus arenes

ka Kuramaa rannikul. Ainuüksi ühel päeval, 23. septembril 1854 tabasid

Briti laevad 18 lätlaste paati.

Eesti, Läti ja Soome meremeestele ning metskaptenitele oli aga inglaste mereblokaad nii nuhtlus kui õnnistus ühekorraga. Ühest küljest tegid Ing­

Katariina palee Kadriorus (Kadrioru loss)

Toomkirik idapoolne eeslinn

Toompea

muul 65 kahuriga patarei 24 kahuriga Maarjamäel

suur patarei 100 kahuriga süütekuulide tulistamiseks

lise sõjalaevad reide väikesadamatesse ja uputasid neis olevaid purjekaid, osa purjekaid aga uputati asjatundmatute Vene sõjaväebürokraatide käsul. Kuid allesjäänud laevad tegid reise sõjaaegse tublisti kõrgendatud prahiraha eest ja tõid omanikele ning meeskondadele kenasti tulu.

Naissaare okupeerimine

On selge, et Venemaa ranniku blokeerimiseks Läänemerele saadetud laeva­ ja meesteväe varustamiseks ja võitluskõlblikuna hoidmiseks vajasid inglased ja prantslased baasi või pigem ankrukohta, kus laevadele pisiremonti teha ja lihtsalt kindlal maal käia – selleks valis liitlaste eskaader Tallinnast 10 km kaugusel oleva Naissaare.

Naissaare sadakond elanikku pidi kaks aastat kannatama inglaste­prantslaste pealetükkivat kohalolu. Õnneks püüti 19. sajandi keskel sõda pidada humaanselt ja tsiviilisikutele võimalikult vähe kahju teha (vähemalt Euroopas). Seetõttu naissaarlasi ei tapetud, röövitud, küüditatud ega vangistatud. Kaupade eest maksti päris rahaga.

1854. aasta märtsis ilmus Briti laevastik Tallinna lähistele ja linna mereblokaad kestis kuni sügiseni. Õnnekombel aktiivset sõjategevust Tallinna vastu ei üritatud, kui mitte arvestada vähest ja hajusat suurtükituld mõne üksiku laeva ja rannakaitsepatarei vahel.

Siiski tuuakse esile üks kuulsusrikas episood, mis demonstreerib brittide üleolekut meresõjas. Nimelt

Vaade Tallinnale Naissaare suunast 1855. aastal tundmatu Briti kunstniku nägemuses.

Tallinna laht

Sadam

Briti laevastik

olevat ühe ulja retke teinud kuue kahuriga relvastatud ratasaurik Dragon, kes tungis 21. mail jultunult Tallinna sadamasse, kaaperdas siin kaks laeva ja vedas oma saagi puksiiris minema hoolimata kindluse 444 suurtükist. Tegelikult kaaperdas Briti sõjalaev kaks väikest puuveolaeva Aegna saare juures.

Liitlased rajasid Naissaarele ka välihospidalid, kus skorbuudihaigeid meremehi raviti. Võimalik, et seal üles pandud telkides peeti ka koolera ja muude tõbede all kannatavaid haigeid.

Mingil põhjusel olevat prantslased süüdanud ka saare metsa ja keelanud kohalikel elanikel kustutustööd. Puid võeti maha ka küttepuude tegemiseks ja muudel praktilistel eesmärkidel.

Inglased olevat metsamaterjali ka kodumaale vedanud.

Naissaarelt lahkus vaenlase laevastik 7. oktoobril 1854. Kahe päeva pärast saabus saarele Vene kroonu komisjon, et kahjudest ülevaade saada. Selgus, et inglased­prantslased olid maha võtnud terve kolmandiku Naissaare metsast ‒ kokku 400 tiinu; kahjustanud majakat ja veel mõnesid kõrvalhooneid. Kohalikele elanikele aga ei olnud kahju tekitatud. Saarele oli maetud vähemalt kaheksa Briti meremeest (teistel andmetel 17‒18).

1855. a uus laevastik

Järgmisel aastal kordus sama lugu: kevadel saabus Läänemerele Inglise­Prantsuse sõjalaevastik ja alustas taas Venemaa sadamate blokeerimist.

Taas valiti peatuspaigaks Naissaar. Korraldati ka väiksemate sadamate ründamist.

18. juunil saabus Narva­Jõesuu lähistele neli Briti sõjalaeva kontradmiral Michael Seymouri komando all: liinilaevad Exmouth ja Blenheim ning kaks aurusuurtükipaati, millelt tulistati kaheksa tunni jooksul kaldal asuvaid rannakaitsepatareisid (inglaste arvates oli venelastel siin koguni 22 suurtükki) ja jõesuudmes paiknevaid kaptenleitnant Stackelbergile alluvaid sõude­kahuripaate, mida oli neli.

Inglaste suurtükituli ei tekitanud Vene sõjaväelastele mingit kahju, küll aga said kannatada rahulikud elanikud. Nimelt tabas mitu mürsku Narva­Jõesuu asulat, mistõttu mõned eramajad maha põlesid. Venelastel õnnestus vastase laevadele mitu korda pihta saada, kuid vigastused olid kerged ja meeskonnast sai vaid üks ohvitser haavata.

Seymouri tegutsemist pärssis asjaolu, et tema suured liinilaevad ei saanud madala vee tõttu jõesuudmele lähemale tulla, aga tema rannale lähemale sõitnud aurusuurtükipaadid ei riskinud ilma suurte laevade toetuseta üksinda edasi tungida.

Selle navigatsioonihooaja suvel ilmutasid liitlased oma laevadega (põhiliselt inglased) suuremat aktiivsust ka Eesti ja Läti rannikul, kimbutades kalureid ja väikesi sadamalinnakesi. Eriti enesekindlalt liikusid nad Liivi lahes, sealhulgas Saaremaa ja Hiiumaa vetes, tulles aeg­ajalt ka maale. Nii käidi 1855. aasta suvel Kuressaares, Pärnus, Virtsus ja Haapsalus.

Seejuures oli inglaste ülesanne vaenlase laevad ja kroonu vara hävitada, kuid siiski püüti võimalikult vähe kahju tekitada eraomandile. Samas märgitakse sageli, et Briti meremehed tasusid kauba eest. Liitlaste käitumine olenes palju ka konkreetse laevakomandöri tahtest ja tujudest. Esines ka üsna mõttetut rannarahva paatide, võrgukuuride ja isegi elamute hävitamist.

Hiiumaal teatas kohalik suurmõisnik parun Ungern­Sternberg maabunud inglastele, et saar on täiesti kaitsetu, ja palus neil mitte kahjustada saareelanike vara. Lisandus veel kurtmine soolapuuduse üle.

Pilt: ajaloomuuuseum / muis.ee

läänepoolne eeslinn

Karli saar (Väike Paljassaar)

Vene sõjaväelaager

Kopli laht

Kakumäe laht

Naissaar

Shanetzi (lõuna) küla viisnurkse fordi varemed

Meremiilitsa loomine

Veidi ka eestlastega seotud meremiilitsa (üks Vene maakaitseväe eriliikidest) loomisest.

Kuna suuremate ja moodsamate laevade ehitamine oli veel pooleli ja niipea neid kasutada ei saanud, otsustas Vene mereväe juhtkond 1854. aasta algul kiiresti ehitada nn sõude­suurtükipaadid, millega kaitsta Riia, Turu ja Viiburi madalaveelisi faarvaatreid. Kokku planeeriti neid valmistada 76 (Peterburis 32, Soomes 28 ja Riias 16). Hiljem asuti ehitama ka aurusuurtükipaate.

Sõude­suurtükipaat kujutas endast pargasetaolist väikese masti ja purjega varustatud suurt paati, mis oli relvastatud enamasti ühe vööris oleva kahuriga ja mille meeskonnas oli kuni 50 meremeest. Kuna nende aluste meeskondadeks ei jätkunud sõjalaevastiku madruseid, lahendati probleem maakaitseväe kokkukutsumisega.

Soome lahe kaitseks

Tsaari 1854. aasta 2. aprilli ukaasiga algas vabatahtliku meremiilitsa loomine Soome lahe kaitsmise eesmärgil. Esialgsed komplekteerimispiirkonnad olid Vene alad: Peterburi, Olonetsi, Novgorodi ja Tveri kubermangud. Siiski otsustati luua veel eraldi Riia meremiilits, sest see piirkond jäi Soome lahest eemale ja oli oluline.

Riia meremiilitsa loomine algas aprillis. Lihtkoosseis ehk 900 meest kavatseti värvata Balti kubermangudest, eelkõige nende hulgast, kel oli

mingi seos mere ja Daugava jõega, st eelistatult kalurite ja meremeeste hulgast. Kaadrikoosseisuks sai korveti Navarin meeskond (200 meremeest) kaptenleitnant Pavel Istomini juhtimisel.

1. juuniks oli 16 planeeritud sõudelaeva valmis ehitatud ja samal kuul lasti nad Riias ka pidulikult vette. 900 miilitsamehest oli jõutud värvata 714, neist umbes 100 meest olid eestlased, enamjaolt Saaremaalt ja Pärnumaalt. Need mehed olid juba ka väljaõppe saanud.

Ülejäänutest oli suurem osa lätlasi, kuid 166 vabatahtlikku saabus ka Venemaa kubermangudest.

Meremiilitsa ja suurtükipaatide baasiks sai esialgu Milgravise mõis,

Riiast umbes 13 km kaugusel, seejärel koliti Daugavgrīva kindluse talvesadamasse.

Miilitsameestele õpetati sõudmist, mõõkadega vehklemist, lähivõitlust ning püssi­ ja suurtükilaskmist. Iga laeva relvastuses oli üks­kaks kahurit. Meeskonnad varustati kirvestega, kaadrimadrused aga püssidega. Teenistuse eest saadi ka tasu – tervelt kaheksa hõberubla kuus.

Vene meremiilitsal tuli osaleda mitmes relvakokkupõrkes: 1854. aastal Turu all, 1855. aastal Viiburi ja Narva­Jõesuu all. Riia pataljon ei olnud kuni 1855. aasta suveni veel tuleristseid saanud.

1854. aasta sügisel (1. novembril) saadeti meremiilits laiali, kuid Riias olnud mehed ei kippunud kodukohta tagasi, sest seal ootas neid ees tõenäoline nekrutivõtmine. 1855. aasta kevadel kavatseti Riia meremiilits uuesti moodustada vabatahtlikest, seda enam et ligi 400 miilitsameest olid valmis oma teenistust jätkama. Samas kõrgemalt poolt tulnud käsu põhjal formeeriti see vägi hoopis sundvärbamise teel.

Riia meremiilitsa baas, juht ja kaadrikoosseis jäid samaks. Koosseisu vähendati 900 mehe pealt 800 ­ni, seejuures tuli Eestimaa kubermangust värvata 160, Liivimaalt 380 ja Kuramaalt 260 miilitsat. Värvatud pidid olema vanuses 20‒40 aastat, miinimumpikkus kaks arssinat ja kaks verssokit (see on kõigest 150 cm). Tee­

Vaenulik laevastik Helsingi ja Suomenlinna esisel. Day & Son litograafia.

Krimmi sõja mälestusmedal. Foto: ERM

nistusaja pikkus jäi samuti endiseks –kuni 1. novembrini.

Sisuliselt meenutas nüüd meremiilitsa loomine nekrutivõtmist. Võimud soovisid värvatute hulgas näha rohkem venelasi või vähemalt vene keele oskajaid. Olemasolevate andmete kohaselt oli eestlasi seekord 237 ja teenistuses olles suri neist 26 haigustesse, põhiliselt koolerasse.

Meremiilitsad ja ka kaadrikoosseis (madrused ja allohvitserid) elasid esialgu kahuripaatidel ja telkides, ilmade soojenedes aga kaldale ehitatud barakkides. Vormirõivastus oli samasugune nagu maakaitseväelastelgi.

Sõtta laulu saatel

Mereväeleitnant Brõlkin on enda mälestustes kirjeldanud oma eestlastest ja lätlastest alluvaid. Esialgu tundusid mehed tigedad, kohmakad ja laisad, kellele sõjaasjanduse selgeksõpetamine näis ilmvõimatu. Kuid siis selgus, et miilitsamehed said kõik vajaliku lühikese ajaga selgeks ja eriti olevat neile meeldinud õppused, manöövrid ja osavusmängud, kusjuures kõike tehti laulu saatel.

Riia meremiilitsapataljonil õnnestus 1855. aasta suvel mitmel korral osaleda ka meresõjas. Juba 16. juulil käis kaks Briti fregatti Basilisk ja Desperate Liivi lahes ja tulistas Daugavgrīva kindlust. Rannakaitsesuurtükid ja kuus sõudesuurtükipaati andsid vastutuld ning inglased eemaldusid.

Uuesti ilmus kaks Inglise sõjalaeva ‒ liinilaev Hawke (600 meest, 60 suurtükki) ja fregatt Desperate (kaheksa suurtükki) ‒ Liivi lahte 9. augustil. Järgmise päeva hommikul kell neli sai meremiilits signalistilt teate kahe vaenlase laeva lä­

henemisest Daugava jõe suudmele. Brõlkini andmetel olid meeskonnad juba viie minutiga oma kohtadel ja paadid alustasid sõudmist merele.

Daugava suudmes asus 12 paati lahingurivisse, samas kui neli paati jäeti Daugavgrīva kindluse juurde varusse. Vaevalt olid Vene suurtükipaadid jõesuudmest väljunud, kui Briti laevad nende pihta suurtükitule avasid. Paadid liikusid vaenlase poole ja avasid vastutule kell pool kuus. Tunni aja pärast suunasid Inglise laevad tule ka rannapatareile.

Nüüd otsustas kaptenleitnant Istomin vaenlast rünnata, kasutades ära asjaolu, et tõusev päike oli kahuripaatide selja taga – see takistas inglastel sihtimist ja üldse paatide jälgimist. Sellest hoolimata said britid kahele paadile (nr 9 ja nr 15) pihta, kuid pealetung jätkus. Peagi Briti laevad eemaldusid ja kadusid kell pool 11 silmapiiri taha. Mõnedel andmetel said tabamusi ka inglased, Vene poolel aga said viga (või koguni uputati) kolm alust.

Peab tunnistama, et Istomini rünnak oli kindlasti vapper, aga samas küllaltki hulljulge samm, eriti arvestades asjaoluga, et mõlemal Briti laeval oli lisaks purjedele ka aurujõuseade. Kui Inglise suurtükimehed tabasid sellise kehva nähtavuse juures kaht suurtükipaati, siis paremates tingimustes oleksid nad tõenäoliselt enamiku neist põhja lasknud. Kui arvestada seda, et vaenlase laevad said ühel ajal tulistada kõigi ühe parda kahuritega, siis pidid suurtükipaadid jääma koguni vastase 34 suurtükitoru ette.

Pärast Hawke’i ja Desperate’i lahkumist suundusid suurtükipaadid tagasi Daugava jõele. Peagi aga anti uus

häire – inglased olid tagasi tulnud. Meremiilits liikus uuesti jõesuudmesse, kuid seekord avamerele ei mindud, sest meeskonnad olid liiga väsinud ja ka päike paistis silma.

Tulistanud kaks tundi rannapatareid ja Daugavgrīva kindlust, inglased lahkusid. Seega lõppes lahingu esimene faas küll meie meeste võiduga, kuid inglased ei tahtnud end lööduks tunnistada ja andsid lahingu teises faasis vastasele õppetunni, tulistades karistamatult rannikut ja lahkusid seejärel merede valitsejale omase väärikusega.

Aga kuna 30. märtsil 1856 sõlmiti Pariisis rahu, saatis Aleksander II Riia meremiilitsapataljoni aprillis laiali. Sügisel venitas liitlaste laevastik mereblokaadi lõpetamisega viimase võimaluseni. Naissaarelt asusid inglased teele 5. novembril ja Soome lahe suust lahkuti alles siis, kui laht hakkas jäätuma.

Kokkuvõttes lõppes Krimmi sõda Läänemerel väheste inimohvritega, kuid rohkete purustustega. Raskelt sai kannatada Venemaa välis­ ja ka rannakaubandus, mis hääbus sõja ajal peaaegu täielikult. Liitlased kaaperdasid ja hävitasid sõja ajal Läänemerel laevu mahuga 83 000 tonni.

Nii kahanes ainuüksi Soome kaubalaevastiku maht Krimmi sõja jooksul 40 protsendini rahuaegsest suurusest. Kaaperdatud või hävitatud oli 89 alust, lisaks kaotati 22 laeva muudel põhjustel.

Õigupoolest lõikas Briti­Prantsuse sõjalaevastiku mereblokaad Venemaa välismaailmast ära. Näiteks külastas Riia sadamat 1853. aastal 2113, 1854. aastal 160 ja 1855 kõigest 11 laeva.

Hanno Ojalo

Miks ja kuidas kavandas Stalin luua igale Nõukogude Liidu liiduvabariigile oma armee ja mis sellest välja tuli?

Nõukogude Eesti Punaarmee loomise lugu

Tõnu Tannberg ajaloolane

Teise maailmasõja ajal hakkas NSV Liit suhetes liitlastega kasutama liiduvabariike ära oma rahvusvaheliste positsioonide tugevdamiseks. Kuna liitlased ei tahtnud tunnustada liiduvabariike rahvusvahelise õiguse subjektidena, tuli Moskva välja vastusammuga: 1944. aasta veebruari alguses võeti vastu «konstitutsioonilised parandused», mille sisuks oli liiduvabariikides välisasjade ja kaitse rahvakomissariaatide loomine.

Otsus olemasoleva NSV Liidu konstitutsiooni muutmiseks langetati Moskvas esmalt Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei (ÜK(b)P) keskkomitee poliitbüroos ja seejärel 27. jaanuaril 1944. aastal toimunud keskkomitee pleenumil. Pärast seda kutsuti kiirkorras kokku ka NSV Liidu ülemnõukogu ning 1. veebruaril 1944. aastal vormistati «konstitutsioonilised parandused» välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotovi ettepanekul seaduseks.

See oli muu maailma jaoks omamoodi ootamatuks «pommuudiseks» –Moskva sellist käiku ei osanud oodata diplomaatilised ringkonnad ega ka lääne laiem avalikkus. Veelgi enam – need põhiseaduse muudatused jäid arusaamatuks ka NSV Liidu territooriumil elavatele inimestele.

Välis­ ja kaitseküsimused olid olnud NSV Liidu moodustamisest keskvõimu ainupädevuses. Stalini valitsemist iseloomustas võimu edasine tsentraliseerimine ja liiduvabariikide võimupiiride ahenemine, mistõttu ka selliseid «konstitutsioonilisi parandusi» ei oodatud.

Väga tabavalt on Moskvast tulnud uudist vahetult kommenteerinud oma päevikus etnoloog Gustav Ränk.

3. veebruaril 1944. aastal on ta teinud järgmise sissekande: «Poliitiline elu rahvusvahelises ulatuses võtab ikka rumalama ilme.

Nüüd on Vene saanud hakkama uue maskeraadi numbriga: on muudetud «liidu» konstitutsioone selles mõttes, et «osariikidele» antakse laiemad välispoliitilised ja sõjalis­organisatoorsed võimupiirid. Väga huvitav õiguste

laiendamine! Miks pole laiendatud kõigepealt kultuurilist autonoomsust, mis ometi igas kultuuririigis esiplaanil peaks seisma? Muidugi sellepärast, et kasvatus oleks ühtlane, samuti distsipliin (NKVD kaudu) – siis muutub ka «välispoliitika» tegemine liiduvabariikidele väga lihtsaks: tuleb kuulda ainult Moskva käsku ja «poliitika» ongi antud.» (raamatust «Keeruliste aegade kiuste. Gustav Ränga päevikud 1939–1948». Koostanud Marleen Metslaid ja Indrek Jääts. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2023, lk 89–90).

NSV Liidu selline samm konstitutsiooni muutmisega pidi vähemalt formaalselt laiendama liiduvabariikide õigusi sõjalistes küsimustes ning välissuhtluses. Nende ümberkorraldustega kavatses Moskva välismaailmale demonstreerida, et nüüdsest on Nõukogude Liidu liiduvabariigid «iseseisvad» rahvusvahelise õiguse subjektid. Miks seda Moskvale vaja oli?

Sõja ajal olid keskuse kontrollimehhanismid regioonide üle nõrgenenud ning eri rahvaste kaasamiseks võitluses vaenlasega pehmendati ka ideoloogilist survet ühiskonnas. Kremli võimuladvikus mõisteti suurepäraselt, et ei piisa ainult vene rahva mobiliseerimisest, vaid võimudel tuli teha ajutisi ja sõjaoludest tingitud «järeleandmisi» ka teiste NSV Liidus elavatele rahvastele kaasamaks neid Saksamaa­vastasesse võitlusse.

See tähendas rahvusväeosade taaslubamist (mis olid likvideeritud 1938. aastal) NSV Liidus, ideoloogiliste survemehhanismide pehmenemist, mis omakorda võimaldas ka teiste rahvaste rahvusliku eneseteadvuse õhutamist.

Lembitu orden

Nii sai sõjaaegsete ideoloogiliste olude pehmenemise olukorras võimalikuks muuseas ka näiteks Jüriöö aastapäeva suurejooneline tähistamine 1943. aastal ning muud sõjaaegsed «rahvuslikud» üritused tagalas. Sellest innustununa tuli Eesti NSV juhtkond 1944. aastal välja ka näiteks Lembitu ordeni asutamise ideega.

1. mai pühitsemine Moskvas 1950. aastal – tankide paraadiga.

Foto: TASS / Ajaloomuuseum

20. juunil 1944. aastal pöördusid

EK(b)P KK sekretär Nikolai Karotamm, Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees Johannes Vares ja Eesti NSV ministrite nõukogu esimehe kohusetäitja Oskar Sepre NSV Liidu kaitsekomitee esimehe Jossif Stalini poole ettepanekuga asutada liiduvabariiklik orden, mis oleks hakanud kandma Lembitu nime. Ordeniga sooviti autasustada nii Eesti «vabastamisel» kui ka hilisema «sotsialistliku ülesehitustöö» silmapaistnud väeosi, sõjaväelasi ja tsiviilisikuid.

1944. aastaks oli Kremli võimuladvik hakanud ideoloogilisi olusid juba järkjärgult karmistama, mille üheks väljundiks oli kõikvõimalike «natsionalismiilmingute» tasalülitamine.

Karotamme initsiatiiv jäi vastuseta. Tollastes oludes ei tulnud väikerahva kangelase nimelise ordeni asutamine kõne alla. Selleks ajaks – 1944. aastaks – oli Kremli võimuladvik hakanud ideoloogilisi olusid juba järk­järgult karmistama, mille üheks väljundiks oli kõikvõimalike «natsionalismiilmingute» tasalülitamine.

Karotamme kava «oma» ordeni asutamiseks oli üsna naiivne ja lootusetu ettevõtmine, mis sel ajal ei saanud mingil viisil teostuda. Sellist naiivsust kohtab Eesti NSV juhtkonnas ka 1944. aasta «konstitutsiooniliste paranduste» puhul. Liiduvabariikide juhid käsitlesidki seda sammu kui liiduvabariikide võimupiiride sisulist laiendamist, nendele jäi paljuski teadmata selle aktsiooni tegelikud tagamaad – Kreml kavatses sel teel loodavas ÜRO­s ülekaalu saavutada.

Tollal Moskvas asuv Eesti NSV juhtkond reageeris nendele sündmustele kiiresti. Juba 5. veebruaril 1944 esitas nõukogude tagalas tegutsev Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu büroo riigikaitse rahvakomissari kohusetäitjaks Lembit Pärna.

See ettepanek tehti ajal, mil rahvakomissariaati ei olnud veel loodudki. Sellega hakati tegelema alles pärast Stalini vastavat korraldust 1944. aas­

Kindral Lembit Pärn (hobusel) Eesti laskurkorpuse suurtükiväe paraadmarsil Tallinnas pärast

Kadrioru staadionil 2. oktoobril 1944 Tallinna vabastamise tähistamiseks toimunud miiting. Kõneleb Nikolai Karotamm. Foto: ajaloomuuseum

pärast sõja lõppu. Foto: ajaloomuuseum

ta suvel, mil Punaarmee oli taas Eesti territooriumi vallutamas. Eesti NSV juhtkond võttis ülesannet tõsiselt ja esitas mitmeid ettepanekuid, millest küll ükski ei realiseerunud.

Kuna teistestki liiduvabariikidest hakkas laekuma erinevaid küsimusi liiduvabariiklike kaitse rahvakomissariaatide moodustamise kohta, siis koostati Punaarmee komplekteerimise ja formeerimise peavalitsuses 1944. aasta juunis «Vabariikide Liidu kaitse rahvakomissariaatide põhimääruse» projekt. See dokument andis aimu, milliseid ülesandeid ja rolli Punaarmee tollase juhtkonna silmis pidid liiduvabariiklikud kaitse rahvakomissariaadid etendama. Mingist iseseisvast sõjaväest ei olnud nendes dokumentides juttu.

Karotamme ettepanek

Liiduvabariiklike kaitse rahvakomissariaatide organiseerimise protsess erines liiduvabariigiti. Eesti NSV puhul hakati selle küsimusega tegelema alles 1944. aasta suvel, kui Punaarmee oli alustanud Eesti territooriumi taasvallutamist. Mõistagi oli selleks vajalik ka

Moskva «konstitutsiooniliste paranduste» taustast

Saksamaa kallaletung 1941. aasta suvel muutis kardinaalselt riikidevahelist diplomaatilist suhtlust. 1939. aasta Molotov-Ribbentropi paktiga sõlmitud liitlassuhted Saksamaa ja NSV Liidu vahel purunesid – senistest liitlastest said üleöö verivaenlased. Rahvusvahelise olukorra murranguline teisenemine ja ühise vaenlase teke tõi kaasa lääneriikide ja NSV Liidu koostöö, millest kasvasid välja hilisemad liitlassuhted. NSV Liit aga ei mõelnud ainult Saksamaa purustamisele, vaid ka sellele, kuidas tugevdada oma rahvusvahelisi positsioone sõja ajal ning sõjajärgses maailmas.

Moskva esmaseks sihiks sai tunnustuse taotlemine lääneliitlastelt aastatel 1939–1940 okupeeritud ja NSV Liiduga liidetud aladele. Selle ettepaneku, et lääneriigid tunnustaksid NSV Liidu piire 22. juuni 1941. aasta seisuga, tegi Jossif Stalin Moskvasse saabunud Briti välisministrile Anthony Edenile juba 1941. aasta detsembris. Piiride tunnustamine vormilise lahendusena pakkus Stalin välja tema jaoks n-ö äraproovitud lahenduse –asjakohase salaprotokolli allkirjastamise.

Inglased seda nende jaoks ootamatut ettepanekut vastu ei võtnud.

Küsimus oli veel päevakorral 1942. aastal, kui Londonis oli vastuvisiidil NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov. Seegi kord mingit lepet ei sündinud.

Hiljem aga Stalin loobus piiride tee-

mal liitlaste survestamisest, kuna oli kindel, et Punaarmee edukas sõjategevus lahendab selle «probleemi» NSV Liidu kasuks.

Sõjasündmuste edenedes muutus järjest olulisemaks küsimus, et kuidas pärast Saksamaa purustamist hakata korraldama sõjajärgset maailma. 1942. aastal tulid ameeriklased ja inglased välja ettepanekuga moodustada Saksamaa sõjakuritegude uurimiseks liitlastevaheline komisjon. NSV Liit soovis komisjoni liikmeteks kaasata samamoodi nagu briti dominioonid seitse Nõukogude Liidu liiduvabariiki (sh kõik kolm Balti liiduvabariiki).

Inglased ja ameeriklased ei olnud sellega nõus ja lõpuks NSV Liit jäigi sellest uurimiskomisjonist kõrvale. Kuid liiduvabariikidest kui surve avaldamise instrumendist liitlastele Moskva ei loobunud ning kuna lääneriigid ei pidanud Nõukogude Liidu liiduvabariike rahvusvahelise õiguse subjektideks, siis hakkaski Moskva nende «iseseisvust» suurendama.

Alates 1943. aastast saigi Moskva peamiseks eesmärgiks saavutada kõigi 16 liiduvabariigi kaasamine loodava rahvusvahelise julgeolekuorganisatsiooni (hilisema nimega Ühinenud Rahvaste Organisatsioon – ÜRO) liikmeteks, et kindlustada endale suurim otsustusõigus selles organisatsioonis. Just selle eesmärgi nimel võetigi 1944. aasta veebruaris vastu ülalmainitud «konstitutsioonilised parandused», et suurendada liiduvabariikide «iseseisvust».

Kremli peremehe heakskiit. «Teie isiklikult antud käskude täitmiseks» saatiski EK(b)P KK sekretär Karotamm 23. augustil 1944. aastal kirja NSV Liidu kaitse rahvakomissarile Jossif Stalinile liiduvabariigi sõjaväe organiseerimise küsimuses.

Karotamm tegi ettepaneku moodustada Eesti NSV kaitse rahvakomissariaat Punaarmee 8. Eesti laskurkorpuse põhjal. Selleks tuli korpuse juurde

moodustada Eesti NSV kaitse rahvakomissariaadi struktuuri ja koosseisude väljatöötamiseks organiseerimisgrupp, mille juhiks pidi saama 249. Eesti laskurdiviisi komandöri asetäitja polkovnik August Feldman.

Karotamm palus kinnitada liiduvabariigi kaitse rahvakomissariks korpuse komandöri kindralleitnant Lembit Pärna ning rahvakomissariaadi staabiülema koha oli ta reserveerinud

korpuse staabiülemale kindralmajor Jaan Lukasele. Nemad pidid ka pärast Eesti taasvallutamist jätkama laskurkorpuse juhtimist.

Aga «tulevikus oleks soovitav» moodustada Karotamme sõnul «Eesti Punaarmee» järgmises koosseisus:

• kolm laskurdiviisi

• üks tankibrigaad (või ­diviis)

• tagavarapolk

• lennuväepolk

Eesti NSV armee kavandatud vormikomplekt

Läti NSV armee kavandatud vormikomplekt

Leedu NSV armee kavandatud vormikomplekt

kindral / paraadvorm kindral / igapäevane ohvitser / paraadvorm ohvitser / igapäevane reakosseis / paraadvorm reakosseis

• suurtükiväepolk

• mereväeüksused (merepiiri kaitseks)

• eriväeosad

Karotamme esitatud ettepanekuid mingil moel ellu ei rakendatud. Tõsi, Eesti NSV riigikaitse rahvakomissariaat küll moodustati formaalselt

17. septembril 1944. aastal Võrus toimunud Eesti NSV ülemnõukogu istungjärgul. Vastavad parandused tehti ka Eesti NSV konstitutsioonis, mille

paragrahvi 13 sõnastus sai järgmine: «Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik omab oma vabariiklikke sõjaväelisi koondisi.» Nende ebamääraste «sõjaväeliste koondiste» loomine anti Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu pädevusse. Kuid kõik need muudatused jäid esialgu vaid paberile.

«Rahvuslik» sõjaväevorm

Liiduvabariikide oma «armeede» loomine ei olnud siiski ainult propagandistlikel eesmärkidel välja kuulutatud. 1944. aastal hakkas Punaarmee peaintendandivalitsuse tehniline komitee kõrgemalt tulnud korralduse järgi tegelema liiduvabariikide väekoondistele «rahvusliku» vormiriietuse väljatöötamisega.

Õigupoolest loodi selle «projekti» elluviimiseks eraldi brigaad, kuhu kuulusid NSV Liidu teaduste akadeemia etnograafia instituudi töötajad (eesotsas professor N. Korobkoviga) ja peaintendandivalitsuse tehnilise komitee esindajad (kindralmajor S. Aginski). NSV Liidu TA etnograafia instituudi kaastöötajatele oli tehtud ülesandeks kiirkorras ette valmistada liiduvabariikide nimirahvuste rahvariiete kirjeldused. Nende kirjelduste alusel valmisidki juba 1944. aasta suvel esialgsed «rahvuslike sõjaväevormide» visandid.

Rahvusliku sõjaväevormi väljatöötamisel tuli arvestada kokkulepitud põhimõtetega. Rahvuslik vorm pidi arvestama konkreetse rahvuse rahvariiete eripärasid nii kanga, värvi kui ka ornamentikas. Neid iseloomulikke tunnuseid ei tohtinud aga mehaaniliselt vormile üle kanda, vaid tuli arvestada sõjaväe vormiriietusele esitatavaid nõudeid.

Samas pidid «rahvuslikud vormiriietused» näitama ka NSV Liidu armee ühtsust ja kokkukuuluvust. Seda sai rõhutada ühtsete embleemidega ning eri väeliikidele omase atribuutikaga (pagunid jms), mis oli juba Punaarmees juurdunud. «Rahvuslikku» aspekti võis rohkem rõhutada paraadvormi juures, kuna igapäevase mundri puhul tuli eeskujuks võtta kehtiv vormiriietus.

Iga rahvuse eripärade väljatoomine ei olnud etnograafidel lihtne ülesanne, kuna vastavat infot nappis. Seetõttu piirduti eelkõige NSV Liidu rahvaste muuseumi ja ajaloomuuseumi (ja lisaks

Rahvushümnide loomine

Peale konstitutsiooni paranduste korraldati kiirkorras ka üks omapärane aktsioon liiduvabariikide «iseseisvuse» suurendamiseks – rahvushümnide loomine. Liiduvabariikide õiguste suurenemisega pidi kaasnema ka diplomaatilise suhtluse edendamine muu maailmaga. Väliskülaliste vastuvõtu tseremooniatel ja muude diplomaatiliste toimingute ajal pidi kõlama ka riigihümn.

«Iseseisvad» liiduvabariigid ei saanud aga mõistagi välissuhtlemisel kasutada NSV Liidu hümni (kuni 1943. aasta lõpuni oli NSV Liidu hümniks Internatsionaal ning alates 1. jaanuarist 1944 võeti kasutusele uus riigihümn), mistõttu osutus vajalikuks koostada liiduvabariikidele rahvuskeelsed hümnid.

Ka selle eesmärgi ellu rakendamisel Kreml aega ei viitnud. ÜK(b)P KK poliitbüroo arutas küsimust 2. veebruaril 1944. aastal ja juba järgmisel päeval – 3. veebruaril – võttis NSV Liidu ülemnõukogu presiidium vastu otsuse, pidades «otstarbekaks» luua igale liiduvabariigile rahvuskeelne riigihümn. Rahvushümnid pidid valmima juba 1944. aasta suveks. Liiduvabariikide hümnide loomise algatamine 1944. aasta veebruari algul ei olnud eraldiseisev aktsioon, vaid üks osa Kremli kavast suurendada liiduvabariikide «iseseisvust».

Liiduvabariikidele rahvushümnide loomine ei olnud Kremlile siiski peamine ülesanne. Esialgu oli hoopis olulisem kaitse ja välisasjade rahvakomissariaatide tööle rakendamine. Kuid «konstitutsioonilised parandused» ja liiduvabariikide hümnide loomine oli kokkuvõttes siiski üks ettevõtmine – ühe mündi kaks külge.

reakosseis / igapäevane sõduri sinel

mõne väiksema muuseumi) kogudes olnud rahvariiete näidistega. Iga rahvuse kohta kogutud andmestik arutati läbi brigaadi koosolekutel, kus ühiselt otsustati, mis tunnuseid tulevaste eri rahvuste sõjaväevormide puhul rõhutatakse.

Sellele infole tuginedes koostas peaintendandivalitsuse tehniline komitee teadaolevalt kokku 14 «rahvuslike vormiriietuste» kavandite (koos kirjeldustega) komplekti: 13 liiduvabariikide jaoks ja üks komplekt oli ette nähtud kasakatele. Kuna tollal oli NSV Liidus 16 liiduvabariiki, siis kolmele liiduvabariigile (Vene NFSV, Karjala­Soome NSV ja Tadžiki NSV) jäid need «rahvuslikud» vormikomplektid tegemata.

NSV Liit sai asutajaliikmena julgeolekunõukogus vetoõiguse, mistõttu tal polnudki vaja enam

kõiki liiduvabariike loodavasse ÜRO-sse suruda.

Kolme Balti liiduvabariigi (samuti Valgevene, Ukraina, Kasahhi, Usbeki ja Turkmeeni NSV) jaoks koostas need vormiriietused kunstnik I. Romanov. Mõistagi ei olnud sel juhul tegemist lõplike, vaid esialgsete kavanditega («Eesti NSV vägede rahvusliku vormi projekt») liiduvabariikide «rahvuslike» sõjaväevormide väljatöötamisel.

Lõplike kavandite kooskõlastamiseni ei jõutudki, sest Moskva jaoks oli olukord muutunud. 1944. aasta sügiseks oli paika pandud põhimõte, et NSV Liit saab asutajaliikmena julgeolekunõukogus vetoõiguse, mistõttu tal polnudki vaja enam kõiki liiduvabariike loodavasse ÜRO ­sse suruda. See omakorda kaotas Moskva huvi anda aasta alguses vastuvõetud «konstitutsioonilistele parandustele» tegelik sisu.

Kvaasiminister Lembit Pärn

1944. aasta veebruaris alanud protsess liiduvabariikide «iseseisvuse» suurendamiseks küll formaalselt jätkus, kuid üsnagi karikatuurses vormis. Eriti selgelt tuleb see välja just Eesti NSV kaitse rahvakomissariaadi loomise äpardumise näitel.

Tõsisemalt hakati Eesti NSV riigikaitse rahvakomissariaadi organiseeri­

Eesti laskurkorpuse saabumine Tallinnasse.

Foto: ajaloomuuseum

ENSV haldusjaotus aastail 1950–1953

mist ette valmistama pärast Saksamaa lõplikku kapituleerumist 1945. aasta kevadel. 29. juunil 1945. aastal kinnitati Kremlis – ÜK(b)P KK poliitbüroos – lõpuks kindralleitnant Lembit Pärna Eesti NSV riigikaitse rahvakomissariks. Seejärel võttis samasuguse otsuse vastu EK(b)P KK büroo ja 19. juulil 1945. aastal nimetas Eesti NSV ülemnõukogu presiidium oma seadlusega Pärna riigikaitse rahvakomissariks.

Kava kohaselt tulnuks Eesti NSV jaotada kolme diviisi rajooniks:

1. diviis (Tallinn, Haapsalu ja Tapa); 2. diviis (Tartu, Võru ja Valga); 3. diviis (Viljandi ja Pärnu).

Aga juba enne seda, täpsemalt 1945. aasta juunis, esitas Pärn oma nägemuse liiduvabariigi sõjajõudude organiseerimise kohta Leningradi rinde juhatajale marssal Leonid Govorovile. Pärna kava nägi ette reorganiseerida olemasoleva 41. kaardiväe laskurkorpuse juhatus Eesti NSV kaitse rahvakomissariaadi aparaadiks.

Nii oleks laskurkorpuse kaks diviisi allutatud rahvakomissariaadile. Teise võimalusena pakkus Pärn välja laskurkorpuse säilitamise samas koosseisus, millele võis vajaduse korral lisaks komplekteerida kolmanda diviisi (võimalik formeerimine alles kahe aasta pärast).

Oma kirjale lisas Lembit Pärn ka võimaliku Eesti NSV kaitse rahvakomissariaadi struktuuri:

1. kantselei;

2. neli inspektsiooni (jalaväe­, suurtükiväe­, insener­ ja soomusvägede inspektuurid);

3. poliitvalitsus (diviiside poliitosakonnad, Punaarmee Maja jms);

4. mobiliseerimisvalitsus (11 rajooni ja neli linna sõjakomissariaati);

5. tagalavalitsus (toitlustusosakond, intendantuur, auto­transpordiosakond, tehniline osakond, suurtükivarustuse osakond, sõjaväekaubastu, sanitaarosakond, veterinaarosakond ja finantsosakond);

6. relvajõud (kantselei, operatiiv­, luure­, side­, kaadri­, transpordi­ ja sõjalise ettevalmistuse osakonnad, sõja­merejõud, šifreerimis­, sõjaajaloo ja topograafia osakonnad).

Eesti laskurkorpuse 249. laskurdiviisi juhatus aprillis 1945. Foto: ajaloomuuseum

Paraad, autos kindralleitnant Lembit Pärn ja viitseadmiral Fjodor Zozulja. Foto: Grigori Akmolinski / ajaloomuuseum

Kava kohaselt tulnuks Eesti NSV jaotada kolme diviisi rajooniks:

1. diviis (Tallinn, Haapsalu ja Tapa);

2. diviis (Tartu, Võru ja Valga); 3. diviis (Viljandi ja Pärnu). Lennuväepolk planeeriti Tartusse ning tagavara­ ja tankipolk Rakverre.

Ka see kava ei rakendunud ellu. Veelgi enam – tegelikult ei loodud toimiva institutsioonina ka Eesti NSV riigikaitse rahvakomissariaati, mis 1946. aastal nimetati ümber Eesti NSV relvastatud jõudude ministeeriumiks ning 1950. aastal sõjaministeeriumiks. Valitsusasutuse sisulise loomiseni ei jõutud. Lembit

Pärnal kui riigikaitse rahvakomissaril (hilisemal ministril) tegelikult puudus sisuline vastutusvaldkond.

Seega kujunes Eesti NSV kaitse rahvakomissariaadi / relvastatud jõudude ministeeriumi tegelik organiseerimine farsiks.

1948. aastal suunati Lembit Pärn kõrgematele akadeemilistele kursustele Kliment Vorošilovi nimelise sõjaväeakadeemia juurde, kuhu ta hiljem jäi vanemõppejõuks. Vormiliselt jäi ta edasi Eesti NSV relvastatud jõudude ministriks kuni 1951. aasta alguseni, mil ministeerium likvideeriti. Ühes sellega vabastati kvaasiminister ka ametist. Küll jäi ministeeriumi nimi edasi Eesti NSV konstitutsiooni teksti.

Rahvusväeosade laialisaatmine

Sõja ajal Punaarmee koosseisu loodud rahvusväeosad jäid esialgu alles, kuid mitte kauaks. 41. kaardiväe Eesti laskurkorpus saadeti laiali 1946. aasta mais, misjärel eksisteeris kuni 1951. aastani 22. kaardiväe üksik­laskurbrigaad ning kuni 1956. aastani

118. kaardiväe Eesti Tallinna punalipuline laskurdiviis.

118. kaardiväe Eesti Tallinna punalipulise laskurdiviisi komandör oli sel ajal kindralmajor Karl Allikas. Diviisi koosseisu kuulus kolm laskurpolku, kaks suurtükipolku, tankipolk, sidepa­

taljon, sapööripataljon, tankitõrjedivisjon ja väiksemaid üksusi. Laskurdiviisi üksused paiknesid 1950. aastate alguses üle Eesti NSV territooriumi laiali järgmistes kohtades:

• Tallinnas – 369. laskurpolk, 483. suurtükiväepolk, 257. haubitsapolk, 218. üksik­sidepataljon, üksik­õhutõrjedivisjon, üksik­tankitõrjedivisjon ja üksik­autorood;

• Jõhvis – 371. laskurpolk;

• Jägalas – 373. laskurpolk ja 415. üksik­luurepataljon;

• Narvas – üksik­sapööripataljon;

• Keilas – 164. tankipolk.

Diviis tervikuna oli isikkoosseisuga komplekteeritud umbes 50% ulatuses. Sellegi väeosa ohvitserkoosseis oli enamikus komplekteeritud eestlastega.

Eesti laskurkorpuse vastuvõtt Tallinnas 1945. Foto: ajaloomuuseum Rahvusväeosad saadeti laiali pärast seda, kui 1956. aasta märtsi alguses olid Gruusia rahvusdiviisi üksused keeldunud välja astumast rahva vastu (kes olid tulnud tänavaile protestima Jossif Stalini hukkamõistmise vastu Moskvas NLKP 20. kongressil). Küsimust arutati 18. märtsil 1956. aastal poliitbüroos ning otsustati kõik rahvusdiviisid NSV Liidus laiali saata.

118. laskurdiviis saadetakse tegelikult laiali 1956. aasta mais.

Väeosa liht­ ja seersantkoosseis saadeti teenima Balti sõjaväeringkonna teistesse väeosadesse. Enamik meestest jätkas teenistust Kaliningradi oblastis asuvas 11. kaardiväearmees. Paljud laskurdiviisi ohvitserid saadeti erru, osa neist leidis rakendust Eesti NSV tsiviilkaitse asutustes.

Nõukogude rahvusväeosade eksisteerimine võimaldas ka enamikul tollastel ajateenijatel teenistus läbida kuni 1950. aastate keskpaigani Eestis, seejärel aga saadeti eestlastest noorsõdurid teenima «suure kodumaa» laiadele avarustele.

Kirjandust

• Алексей Степанов, «Каждая союзная республика имеет свои республиканские войсковые формирования...». О проектах формы одежды для национальных армий СССР. 1944. – Старый Цейхгауз; 2020, № 1–2 (87–88), lk 104–122.

• Peeter Kaasik, Eesti NSV liiduvabariiklikud sõjaväeasutused ja rahvusväeosad ning nende funktsioonid Teise maailmasõja järgsetel aastatel. Eesti ajaloost 19.-20. sajandil: uurimusi historiograafiast, allikaõpetusest ja institutsioonidest. Koostanud Tõnu Tannberg (Eesti Ajalooarhiivi toimetised = Acta et commentationes Archivi Historici Estoniae 19 (26), lk 405–444.

• Merike Jürjo, Peeter Kaasik, Igor Kopõtin, Hellar Lill, Kristjan Luts, Meelis Maripuu, Holger Mölder, Tiit Noormets, Toe Nõmm, Kaarel Piirimäe, Henrik Praks, Jüri Pärn, Reigo Rosenthal, Urmas Salo, Meelis Saueauk, Andres Seene, Tõnu Tannberg, Eesti sõjaajalugu. Valitud peatükke Vabadussõjast tänapäevani. Koostanud Tõnu Tannberg. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021.

• Tõnu Tannberg, Moskva «konstitutsioonilised parandused» 1944. aastal: liiduvabariikide «iseseisvumine» ning selle sise- ja välispoliitiline kontekst Eesti NSV välisasjade rahvakomissariaadi loomise näitel. – Riigiõiguse aastaraamat 2022. Koostanud Marju Luts-Sootak. Eesti Teaduste Akadeemia, lk 70−91.

Raamat kaua oodatud monumendist

Heiki Suurkask peatoimetaja

Seekordsel võidupühal, 23. juunil taasavati Viljandis Amandus Adamsoni kujundatud ja nüüd skulptorite Tiiu Kirsipuu ja Ivan Zubaka taasloodud vabadussõja ausammas. Üks kõige ilusamaid vabadussõja ausambaid taastati küll ligi 35­aastase hilinemisega, sest enne tuli maha lammutada selle asukohale okupatsiooniaastail ehitatud kommunistliku partei hoone.

Suurejoonelist taastamist jääb meenutama ka Viljandimaa muuseumi direktori, aastaid sealset muinsuskaitse tegevust eestvedanud Jaak Pihlaku kaalukas koguteos «Viljandimaa vabadussammas» (Viljandi Muuseum ja Viljandimaa muinsuskaitse ühendus, 2023). Saatesõnad kirjutas raamatule president Alar Karis.

«Saabus aasta 2015. Viljandi linnavolikogus sündis lõpuks ometi otsus taastada Viljandimaa vabadussõjas langenute mälestussammas,» nendib

Jaak Pihlak raamatu eessõnas. Samba taastamiseks vajalik raha tuli küll korjanduse teel, aga peamise osa andis ikkagi vabariigi valitsus.

Mõnes mõttes oleme jõudnud telliskivide ajastusse, kuna eelmine suurteos, mille Jaak Pihlak avaldas, kaalus u 5 kg, aga oli seda ka väärt, sest võttis kokku kõigi vabadusristi kavaleride elulood («Eesti Vabaduse Risti kavalerid». Vabadussõja Ajaloo Selts / Viljandi Muuseum, 2016). Nüüdne raamat pole ehk nii mahukas, kaaludes vaid

2,7 kg, kuid see, mida jäädvustada, pole väärtuselt väiksem: võtta kokku

Viljandimaa vabadussõja mälestusmärkide lugu ja esitleda ka kõiki selle maakonna sangareid, kes vabadussõjas meie eest elu andsid.

Vabadussõja ausammaste püstitamine oli alanud 1920. aastatel, kohe pärast vabadussõja võidukat lõppu, ning mõistagi püstitati neid igasse kihelkonda, ka ridamisi valdadesse, kuid keskne, kogu maakonna sangareid meenutav monument kerkis 1926. aastal Viljandi linna südamesse.

Nõukogude võimu ajal enamik neist monumentidest hävitati, kuid juba 1988. aastal alustasid muinsuskaitsjad hävitatud ausammaste taastamist. Esimesena taastati õigeusu koguduse ausammas Lalsis 1988. a suvel. Seejärel on taastatud pea kõik vabadussõja ausambad ja mälestustahvlid, kuigi on olnud kavandeid ja ideid juba okupatsioonieelsest ajastust, mis siiani teostamata.

Raamatus on autor kokku võtnud ka 876 Viljandimaa vabadussõjas langenu elulood, lisatud on paljude langenute fotod, pildistatud ka nende hauasambaid, nii palju kui neid leida oli võimalik. Abi ja kaastööd pakkusid selleks ka teiste kihelkondade aktivistid.

On ka langenuid, kelle hauatähiseid on olnud vaja uuesti rajada, kuid erinevalt vabadussõjas ellu jäänud võitluskaaslastest, kes hukkusid pärast 1940. aastat Siberi vangilaagrites ja kelle haudu leida on võimatu, maeti enamik vabadussõjas langenutest siiski kodumaa mulda.

EESTILE JA SULLE