Ajalugu
1997. aasta 11. septembril alustas 22-meheline BaltPati staabi- ja tagalakompanii luurerühm Suur-Pakri saarelt läbi Kurkse väina teekonda mandrile. Umbes kolmekilomeetrisele retkele oli planeeritud tund. Meeste teelolekul halvenes ilm ja kasvas laine, mis viis rühma marsruudist aina kõrvale. Merematk muutus jahedas vees kohutavaks katastroofiks, milles hukkus 14 luurajat.
Me merest ei mahtunud läbi... See lugu on poistest, kes kukkusid, aga luurajateks pidid saama. Nad teenides BaltPatis hukkusid, jõudes vara elutee lõppjaama. (Alan Aduson)
Me merre jäime, kui tahtsime tulla õppustelt mandrile Pakri saarelt. Nüüd mitmedki puhkavad mullas, sest tuul puhus valest kaarest. (Tarmo Liht)
Alustas kakskümmend kaks, neist kaldale kaheksa jõudis. Kuid mõnel sai otsagi jaks, meri neliteist elu siis nõudis. (Aleksei Dimitrijev)
Enne starti me seisime rivis, plaanides merest läbi minna. Kurkse rannas olid libedad kivid, ometigi lootsime jõuda sinna. (Marek Mõttus)
Neist igale salmi ma pühendan, selles nukravõitu luuleloos. Nad uuesti tervikuks ühendan, et oleksid rühmana veel koos. (Erki Hollo)
Me läksime lainetest läbi, aga vesi oli sügav ja külmem. Ei saatnud meid teekonnal häbi, kuid saatus vahel on julmem. (Lauri Puss)
Lihtne ja lühike järelehüüd on vähim mida oskan ja suudan. Meenutades hukkunuid nüüd, kas maailma paremaks muudan? (Eero Kurjamaa)
56 september 2021 SÕDUR