VITALY V. KUZMIN
Haritud sõdur
Muutuste ajajärk Vene armees Alates 1990. aastate keskpaigast on tehtud mitmeid Vene sõjaväe reformimise ja moderniseerimise katseid. Kõik need jõupingutused on aga jäänud kas paberile, raugenud või päädinud marginaalsete ümberkorraldustega, nagu erinevate relvaliikide ühendamine ja ümberallutamine, eksisteerivate sõjaväeringkondade vastutusalade muutmine või püüe suurendada kutseliste sõjaväelaste hulka. Põhjapanevate ja põhimõtteliste muudatusteni pole jõutud kunagi ning nõnda kujutasid Vene relvajõud endast kuni 2008. aasta sügiseni Nõukogude armee vähendatud koosseisudega koopiat. KAAREL KAAS Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse nooremteadur
V
ene kaitseministri Anatoli Serdjukovi 2008. aasta oktoobris välja kuulutatud armeereform on senist olukorda aga põhjalikult muutnud ja alates sellest on Vene relvajõud elanud radikaalsete ja reaalsete muutuste keerises. Nn Serdjukovi sõjaväereformi olulisimateks raskuspunktideks on struktuur, käsuliin ja isikkoosseis.
Otsustav pööre relvajõudude kontseptsioonis Kuni 2008. aasta sügiseni kehtinud Vene relvajõudude struktuur ja ülesehitus pärinesid põhimõtteliselt Teisele maailmasõjale järgnenud kümnendist. 24
Armeedel, diviisidel ja polkudel põhinev süsteem nüüd likvideeriti ning Serdjukovi reformiplaani kohaselt hakkab Vene relvajõudude maavägi koosnema 85 brigaadist (neist 39 on üldvägede ehk motolaskur- ja tankibrigaadid). Brigaadide lõplik struktuur on veel lahtine, küll kehtestati 2009. aastal aga „ajutine“, üleminekuperioodiks mõeldud maaväe üldvägede brigaadi struktuur. Selle kohaselt on motolaskurbrigaadi isikkoosseisuks 4200–4300, tankibrigaadis 2200–2300 meest. Kõik maavägede brigaadid peaksid olema alalises lahinguvalmiduses ja iseseisvaks lahingutegevuseks suutelised üksused. Taktikalisel tasandil peaks nüüdsest peamiseks manööverüksuseks olema pataljoni lahingugrupp. Siinkohal tasub märkida, et Vene militaarvõimude leksikas tähistab termin „alaline lahinguvalmidus“ Kaitse Kodu! 3/2012