JALKA (jaanuar 2013)

HIND 1,85 EUROT JAANUAR 2013

Endine rattavaras

Zlatan Ibrahimovic Luule Viilma seletas Igor Netto surma

Mart Poomi vutikool pürib akadeemiaks

Jalka sümboolne koondis ja laureaadid Janno Kivisild läheb tipptreenerite õpilaseks

Kaval ja tehniline Brent Lepistu

Kohusetundlik töörügaja Aleksandr Dmitrijev ISSN 1736-7379

Postrid: Tarmo Neemelo / Yaya Toure / Aiden McGeady / Robert Lewandowski 2012 AUGUST JALKA

1

SPORT

ALATI

SINUGA!

t a ita ts u ku

sisukord

nimesid võõramaised apäevases d va ea p d u “Palj kui ka ig nii spordis ebakindparemaks – e peegeldab just kui Se t sellesse, s. is ku m li u su puud kaubava u s, u d l on o lo oolt poolt tehtu e lust enda p inu ja sinu m m a s d u ti es su E ei in et ka si t mõeldes el is rdll võ Se e s. el u mingi väärt aailmas teistele riikid ks sporm ka u ja s ed a Euroop et saada tuleb olla stu seista – väärselt va a rahvana elujõudu, d rdsena, a võ m o lt dis või a vähema g te is te se.” d ja tunda en asse ja oma kaaslastes d en a d u usk oleht, Mihkel Uib 0 3 – 8 2 lk

Kaanelugu LK 56 Avaldame kirjastuse loal eestikeelse katke värskest Zlatan Ibrahimovici elulooraamatust. Zlatan kirjeldab oma noorpõlve, rattavargusi ja mentaliteeti, millega ta vastandus rootslastele.

Persoonid & intervjuud Janno Kivisild

HIND 1,85 EUROT JAANUAR 2013

Brent Lepistu Aleksandr Dmitrijev Ken Müür Jan ja Mattias Kaus

Endine rattavaras

Peeter Kümmel

ZLATAN IBRAHIMOVIC LUULE VIILMA SELETAS IGOR NETTO SURMA

MART POOMI VUTIKOOL PÜRIB AKADEEMIAKS

JALKA SÜMBOOLNE KOONDIS JA LAUREAADID JANNO KIVISILD LÄHEB TIPPTREENERITE ÕPILASEKS

Rainis Maasing

KAVAL JA TEHNILINE BRENT LEPISTU

KOHUSETUNDLIK TÖÖRÜGAJA ALEKSANDR DMITRIJEV ISSN 1736-7379

Lea Saapar

Postrid: Tarmo Neemelo / Yaya Toure / Aiden McGeady / Robert Lewandowski 2012 AUGUST JALKA

1

Esikaanel: Zlatan Ibrahimovic Foto: Niviere/SIPA/Scanpix

Kolumnid Joosep Susi Indrek Schwede

18 20 24 39 40 43 59 60

12

6 10

Nr 1 (61) 2013

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Toimetaja: Alver Kivi alver@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma Kujundaja: Evelin Linholm Keeletoimetaja: Liisi KÜTNER

Rubriigid Nimed & numbrid Kuu pilt Lood & tsitaadid Lembit Peegli peegeldused Klubilood: FC Nõmme United / Mart Poomi jalgpallikool Meistriliiga Saalijalgpall Ristsõnad Lisaaeg

Muu

Reklaam: Nordicom +372 5666 7770

Luule Viilma seletas Igor Netto surma

reklaam@nordicom.ee

Jalka aasta sümboolne koondis ja laureaadid

Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht

Jalgpalliklubid sponsorite nimesid ei võta

Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit

Küsitlus: kas meil on vastikuid mängijaid

Tellimine: www.post.ee / eraklient / perioodika tellimine / Eesti väljaanded / Jalka Tellimishinnad: Aasta 22.24 eurot Poolaasta 11.12 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

Täringujalgpalli Eesti meistrivõistlused 2012. aasta parimad ütlemised Jalkas

4 5 8 22

20

44 52 64 65 66 12 14 28 48 50 62

24

Postrid Tarmo Neemelo Yaya Toure Aiden McGeady Robert Lewandowski 2013 JAAN UAR JALKA

3

nimed & numbrid

kuu +

Järgmisest hooajast hakkab kehtima välismängijate piirang (lubatud kuni kuus pallurit), mis soodustab oma mängijate pääsu meistriliiga klubidesse ja palga peale.

kuu

-

Liiga vähe kodust vutti! Tahaks juba lahinguid suurel väljakul, konkurentsi medalite pärast täisprofiklubide ja omavahelist kisklemist poolprofiklubide vahel.

kuu

?

Kas Raio Piiroja tervis peab vastu, kas ta saab jätkata jalgpallurikarjääri?

10

... FIFA kategooria kohtunikku esindab Eestit rahvusvahelistes mängudes.

91

... aastaseks sai 14. detsembril Eesti Jalgpalli Liit.

15

... tundi kandis Tallinna Televisioon üle jalgpalliliidu aastalõputurniiri meistriliiga mõõduvõtmist.

4

JALKA JAANUAR 2013

Telefonitorge

Pärisime kõigil jalgpalliliidu aastalõputurniiridel viibinud Tarmo Lehistelt, milline on esimene seos, mis tal selle turniiri peale mõeldes tekib.

Tarmo Lehiste: Esimestel aastatel toimus turniir jõulude ja uusaasta vahel ning seepärast on need kolm tähtsat sündmust minu peas lahutamatult kinnistunud: on jõulud, on jalgpalliturniir ja on uusaasta.

Mis on eredaim hetk turniirist?

Kõige eredam pole paraku eriti positiivne lugu: ühel aastal läks jalgpallur nimega Basmatski endast nii välja, et hakkas veepudeliga kohtunikku pritsima. Ei mäletagi, kas see oli mängu ajal või pärast mänguaja lõppu, aga korraliku skandaali ta korraldas ja sai pikaaegse võistluskeelu. Üldisemas plaanis on tore mõelda, et nägin palju-

Tegin jalka pärast poppi Indrek Sei Ujuja

Käisin juba väikese poisina väga usinalt ujumistrennides ja mulle see meeldis. Aga neljandas klassis hakkasin Keilas ujumise kõrval salaja ka jalgpalli mängimas käima, kuna sõbrad olid seal juba tegutsemas.

Ma olin nendega õues palju palli taga ajanud ja mulle see ala meeldis.

Nii otsustasin asjaga ka tõsisemalt tegelema hakata. Ja kuna teised poisid kutsusid, siis läksingi. Paraku oli paaril korral nii, et trennide ajad kattusid ja ma pidin ujumisest poppi tegema. Eelistasin jalgpallis käia.

See tuli aga üsna ruttu välja ja vanemad suunasid mind koos treeneriga sujuvalt ujumise juurde tagasi. Nad ei olnud küll jalgpalli vastu, kuid tahtsid, et jään varem valitud ala juurde.

Praegu võib öelda, et see oli õige otsus, aga ma ei tea, kui kaugele ma oleksin jõudnud jalgpallurina.

sid tulevasi Eesti koondise jalgpallureid väikeste poisikestena Kalevi spordihallis palli taga ajamas. Väga hästi on meeles, kui noorteturniiril tegid vihaseid esitusi TJK eest Dmitri Kruglov ja Konstantin Vassiljev. Enar Jääger oli väljas Kehtna jalgpallikooli eest.

Mul on lausa silme ees pilt, millised Vassiljev, Kruglov ja Jääger siis välja nägid.

Kas oled nautinud enam meistriliiga, noorte-, maakoolide või naisteturniiri?

Pigem on huvitavad noorteturniirid, sest igapäevaselt ei jõua kõike vaadata, aga seal saab mõne päeva jooksul kogu vanuseklassi noorte seisust ülevaate.

Võitlus ja andmine on ehe. Pisarad ja kõik muu. Huvitav on olnud ka naisteturniir, sest sealgi saab poole päevaga tegijatest korraliku ülevaate.

Vale mees lõi värava Hanno Kerem Koeru SK mängija

Aastaid tagasi mängisime Koeru SK meeskonnaga kolmandas liigas Tartu Välguga ja selles mängus oli huvitav juhus seoses mängijate vahetustega. Kui kolmandas liigas on ühes mängus lubatud teha viis vahetust, siis kohtunik lasi sel korral tartlastel teha kuus. Reeglite järgi poleks tohtinud seda teha. Aga juhtus nii, et just see viimasena sissetulnud mees lõi meile ka värava. Ei teagi, kas see oleks üldse välja tulnudki, kui ta poleks seda väravat löönud. Ilmselt kohtunik avastas selle, kui hakkas meest väravalööjana üles kirjutama.

Nii ei jäänud tal muud üle, kui värava autor vahepeal lahkunud mehe vastu uuesti pingile saata. Ta oli saanud mängida umbes veerand tundi.

Me muidugi protestisime ka, aga värav jäi ikkagi kirja. Tõsi, sellest suurt midagi ei sõltunud, sest kaotsime 1 : 6.

kuu pilt Me saame jalgpallihalli!

Veebruaris peaks lõpuks ometi valmis saama Eesti esimene täismõõtmeline püsikonstruktsiooniga jalgpallihall Lillekülas. Meie kliimas on selline hädavajalik, aga sellega ei tohiks piirduda. Esimesele peaks lähitulevikus järgnema ka teine, kolmas ja neljas. Mängijaid on sisuliselt sama palju kui korv-, võrk- ja käsipallil kokku (spordiregistri andmeil jalgpallil 14 630 ja kolmel nimetatul kamba peale 15 448). Talvised võistlus- ja treeningutingimused on aga selgelt kolme viimase kasuks. On aeg asuda vahet vähendama!

2013 JAANUAR JALKA Foto: Lembit Peegel

5

3 veergu

Mida ma siis armastan?

Joosep Susi

Eesti Raadio jalgpallireporter

J

uba poliitretoorikast ilmneb eesti kultuuriruumi üks peamiseid kitsaskohti – suutmatus seada ritta sõnu, millel oleks adekvaatne tähendus, leida tähistaja taha tähistatav.

Eriti torkab see silma abstraktsemaid väärtushinnanguid väljendavate sõnade puhul, nagu armastus, sõprus, empaatia.

Iseasi muidugi, kas alati on tegemist suutmatusega või kuulub probleem juba empaatiavõime kui sellise puudumise valda.

Kindlasti mängib märkimisväärset rolli hüpe ühest tähendusmaailmast teise 90ndate alguses, kui vormi ja sisu vahekord kujunes paratamatult ebaloomulikuks. Mitte üksnes sõnakasutuses, vaid ka riigi ülesehitamiseks vajalike institutsioonide, mõttemallide loomises.

Nõnda ei jäänudki muud üle, kui luua parlament vastavalt nähtud-kuuldud vormile, panna jõuga püsti meditsiinisüsteem ja muu hädavajalik. Naturaalne arengudünaamika näeb välja vastuoksne – vorm ei saa käia enne sisu. Nad peavad

6

JALKA JAANUAR 2013

arenema evolutsiooniliselt üheskoos.

Selline paratamatu lõhe, katkestus, mil uut peab hakkama looma kiiresti ja vana muutes, halvab eeskätt traditsioonidele rõhuvaid valdkondi, milles järjepidevus kuulub eluliselt tähtsate tunnusjoonte sekka. Mis veelgi hullem, pärast taasiseseisvumist polnud võimalik hakata jalgpallikultuuri looma nullist, sest jalaraudadest vabanemisel tekkisid kaootilisrõhuvad sidemed katkestuseta kultuuridega, kust püüti loomulikult arenenud nähtusi üks ühele üle võtta. Mõneti meenutab see demokraatia viimist Lähis-Itta – piirkonda, mis pole läbinud isegi 18. sajandi valgustust, piirkonda, mille areng on lihtsalt olemuslikult erinev. Sedasi tekkis olukord, kus eri meediumite kaudu võeti üle tähistaja “jalgpall” ning alles seejärel tuli sõna taha ka traditsioon, tähendus pookida.

“Jalgpall” on sõda kahel rindel. Ühelt poolt tuleb väljastpoolt sisenenud ja väljaspool üles ehitatud tähendus kodustada, muuta vastuvõetavaks ka eestlasele, kes pole saanud jalgpalli loomulikus arengus osaleda. Teisalt peab viimased kakskümmend aastat tehtud ülesehitustöö viima lõppeks meie “jalgpalli” selle võõra “jalgpalli” juure, need siduma. Lõhest tekkinud lõhe ületamine seisneb kahe just kui vastaspoole lepitamises.

Rõhutada tuleks jalgpalli niigi muutlikku sinosoidset tähendusvälja, mille tingib selle kultuurilise anomaalia emotsionaalne tähtsus. Iga sõna tähendusväli on erinev iga rahvuse, kollektiivi, iga inimese jaoks. Enamgi veel, subjekti enese jaoks muutub ühe sõna tähendus pidevalt, eriti siis, kui selle taga peituv tähistatav puudutab südant, kõditab hinge. Nii näiteks tähendab “jalgpall” hoopis midagi intensiivsemat rahvuskoondise valikmängu ajal, kui rüübates pühapäevahommikust kohvi idüllilise vaatega katusekambris.

Sellest hoolimata kerkib esile ka kollektiivne eripära, mida võiks nime-

tada rahvuslikuks “jalgpallikultuuriks”.

Klassikalistes jalgpallimaades leiab sellegi sõna tagant väga erinevaid, vahel suisa üksteist välistavaid tähendusi.

Inglise ja prantsuse jalgpallikultuur kujutavad endast kaht kvalitatiivselt opositsioonilist nähtust, rääkimata siis poliitilisrahvuslikust küsimusest Kataloonias või Itaalias. Sellest hoolimata põrkuvad omavahel sarnase arengudünaamikaga jalgpallikultuurid, kus vorm ja sisu on armastajapaarina üheskoos üles kasvanud. Jalgpall kujutab endast ajalisruumilist mõõdet, kus on võimalik vastuolud kõigile vastuvõetavalt välja elada.

“

Inglise ja prantsuse jalgpallikultuur kujutavad endast kaht kvalitatiivselt opositsioonilist nähtust, rääkimata siis poliitilisrahvuslikust küsimusest Kataloonias või Itaalias.

„

Traditsioonilisteski jalgpallimaades pole “jalgpall” ammu enam see, mis varem. Tundub, et jalgpall tänapäevases mõttes kujunes välja juba poolsajandi eest, mil areng jõudis haripunkti nii lääneriikides kui ka Ladina-Ameerikas, ning sai sõbraliku tõuke tagatipuks postkolonialistlikult võitluselt Mustal Mandril. Jalgpalli ja turumajanduse ühteheitmine 90ndatel tekitas sarnase lõhe. Varasemad tähendused ei sobitunud enam uude keskkonda.

Nüüd peab sõna “jalgpall” hoolimata muutunud maailmast tähendama endiselt seda, mida ta enam ei tähenda ega saagi tähendada. Nõnda on tekkinud kurioosne situatsioon, kus Eestis üritatakse sisu vormi taha tekitada, aga mujal sisu vormi taga väevõimuga kinni hoida.

2012 AUGUST JALKA

7

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid Foto: Lembit Peegel

“Mõõn? Ma ei ole kuulnudki.”

Ragnar Klavani vastus ajakirjaniku küsimusele koondise kohta

“Itaalia – jalgpallisalli, õlletopsi ja lakkamatult suitsu kiskuva või sigarit popsiva mehe nägu.”

Majandusajakirjanik Andrus Karnau “Kuivõrd eestlaste ühislaulmisel on eituse ja jaatuse dünaamika läbi ajaloo kõvasti kõikunud, asendan selle näite siinkohal jalgpallimatši omaga. Ükski tõeline fänn ei lähe matšile vastaste heidutamiseks, vaid ikka omade toetuseks.”

Kirjanik ja tõlkija Anti Saar põhjendab, miks ta ei suuda meeleavaldustel loosungeid hõikuda “Tal ei olnud kõige parem tehnika. Aga Meikar on tugev pusija, võitles viimase hetkeni.”

Allar Jõks Silver Meikari jalgpalluriomadustest “Esmalt tuleb purustada mitmeid müüte, näiteks kõveratest jalgadest.”

Priit Penu naiste jalgpallist Eestis “Seal olid ka jalgpall ja kitarr ja meditsiin.”

Laulja Jüri Homenja Vene sõjaväest ja oma kolmest kiindumusest “Ma tean, et olen väga hea sõnnikurookija.”

Kuno Tehva ei karda raskusi “Meil on kõiki vähe. Meil on üldse inimesi vähe.”

Tarmo Rüütli olukorrast koondises “Olen nagu miski Prantsuse auto – isu sõita on suur, mootor töötab kah korralikult, aga üks häda ajab ikka kogu aeg teist taga. Õnneks näib olukord vaikselt paranevat ning ma ei mõtle veel vanaduspõlvele. Pärnu kaluriks jõuan hakata alati.”

Raio Piiroja

8

JALKA JAANUAR 2013

Karikatuurivõistlus!

Kõik joonistajakäega jalgpallurid osalema! Üks mis Jalkas puudub, on korralik karikatuur. Hea, kui autoriks oleks inimene, kes vutti tunneb, kes oskaks ise teemasid leida ja neid isikupäraselt vormistada.

Sestap kuulutame välja karikatuurivõistluse ja ootame, et kaasa lööksid kõik, kellele loodus on andnud joonistajaande!

Samas on teada karikaturiste, kes ei hiilga mitte oma tööde kaunifiguursuse, vaid võrdlemisi kandilise stiili poolest, aga kelle tugevaimaks küljeks on oma sõnumi edastamine. Seega pole tingimata oluline, et hea karikaturist oskaks täiuslikult joonistada. Olulisem on probleemi, mõne inimestele kordamineva sündmuse tabav kajastamine või lihtsalt mõne tüüpsituatsiooni humoorikas lahendamine karikatuuri abil.

Kõik isikupärased ja trükiküpsed võistlustööd avaldame Jalkas koos autorite kommentaaridega. Parematega sooviksime kindlasti koostööd jätkata ja edaspidi avaldaksime nende kaastöid honorari eest.

Toimetus jätab endale õiguse võistlusele saabuvaid töid kas järjestada või mitte järjestada. Kõik sõltub karikatuuride tasemest.

Ootame osalema jalgpallureid kõigist liigadest: meeste, naiste ja noorte hulgast. Vaadake vutti läbi huumoriprisma ja näidake seda ka teistele!

Kaastöid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee. Soovi korral võib need saata ka tavapostiga aadressil: Eesti Jalgpalli Liit Asula 4c 11312 Tallinn “Karikatuurivõistlus” Mõtte käimatõmbamiseks toome teieni mõned aastakümnete vanused karikatuurid tollaste sotsmaade ajakirjandusest.

lood & tsitaadid

Kohtuniku argipäev euromängul

ütlesid “Kui Eesti mängis Poolaga jalgpalli ja Poola sai tappa, siis ma olin pigem ikka Eesti üle uhke. Kuigi konkreetselt rääkides oli see ikkagi koba, lihtsalt Konstantin Vassiljevi meisterlikkus lahendas olukorra.”

Ema poolt Poola juurtega Mihkel Kärmas ”Oleme endale eesmärgiks võtnud 4%, mis teeb siis umbes 50 000 inimest. Suurtes jalgpalliriikides, nagu näiteks Holland, on see number umbes 5%.”

Aivar Pohlak jalgpallurite protsendist Eesti ühiskonnas ”Varem oli lapsevanem rahul, kui tema laps oli pärast treeningut rõõmus ja väsinud.

Nüüd ollakse tihti liiga ambitsioonikad ja hinnatakse treeningugruppe ja klubisid võistlustulemuste järgi.”

Noortetreener Priit Adamson ”Tahame, et leegionäre toodaks teiste sõbralike slaavi rahvuste seast, Balti riikidest ja Skandinaaviast. Meil on sarnane mentaliteet, ajalugu ja kultuuritaust.”

Peterburi Zeniidi fänniühingu Landskrona manifest on vastu neegrite palkamisele ”Kurat, see ukselukk on siin 2003. aastast samasugune!”

Raio Piiroja oli hädas Flora riietusruumi uksega ”Ei ole lihtne välismaal täitsa üksi elada.

Plusspool – saan keskenduda ainult jalgpallile.” Henri Anier ”Inimmaterjali on, aga taristu pole sellele järele tulnud. Sellele viitab ka sisehalli puudumine meie kliimas.”

Tarmo Rüütli ootab valmivat sisehalli Foto: Lembit Peegel

Päev enne lennukiga mängupaika, hilisõhtune mäng ja varahommikul tagasi. Selline on Euroopas rahvusvahelisi kohtumisi vilistavate kohtunike rutiin.

“Mängulkäik koosnebki üldjuhul kolmest päevast, pärast mida oled väga väsinud, sest see on psühholoogiliselt ja füüsiliselt kurnav ning glamuuri on selle juures vähe,” tõdeb Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik Uno Tutk.

“Tavaliselt jõutakse sihtkohta päev enne mängu,” räägib ta. “Kui määramine on soodsasse sihtkohta, siis võib Eestist saada kohale ka otselennuga, kuid vägagi tihti tuleb teha ümberistumisi. Juhul kui mäng toimub näiteks Kasahstanis, Gruusias või Iisraelis, siis hakatakse reisima juba kaks päeva enne mängu.”

UEFA poolt korraldatavate mängude kohtunikud määrab kohtunikekomitee ja kui läheb õnneks, siis saavad mängu ka eestlased.

“Mida kõrgem tase, seda vähem kohtunikke, kelle hulgast valitakse,” selgitab Uno Tutk.

Foto: Lembit Peegel Euroopas on hetkeseisuga 274 rahvusvahelise kategooria kohtunikku, kes on reitingu järgi jagatud tugevusgruppidesse.

Eliidis on 22, eliidi arengugrupis 14, esimeses kategoorias, kuhu kuulub ka Hannes Kaasik, 56 kohtunikku. Eestlastest on lisaks Kristo Tohver teises ja Eiko Saar kolmandas grupis.

Kui jalgpalliliitu tuleb kohtunike määramine, moodustatakse kas neljavõi kuueliikmeline brigaad, kes mängule sõidab. Mängu kohtunikud avalikustatakse laiemale üldsusele kaks päeva enne, et vähendada neile läbi massimeedia tekkida võivat survet.

Mängupaigas teevad kohtunikud sissejuhatuseks väikese treeningu, siis on õhtusöök ja minnakse magama. Mängupäeval on kell 10.30 koosolek, kus koos võistkondade esindajatega arutatakse läbi korralduslik pool, mis kestab poolest tunnist tunnini.

Seejärel on lõuna, kus eelistatakse kiirelt seeditavaid makaronitoite. Kui jääb aega, korraldatakse võõrustajate poolt kohtunikele ka linnaekskursioon. Hotellis tehakse väike grupisisene koosolek, kus räägitakse kõik mänguga seonduv veel kord läbi ja siis minnakse puhkama.

Pärast uinakut soovivad paljud kohtunikud enda turgutamiseks kohvi. Staadionil olevas kohtunikeruumis pakutakse enamasti kooki, puuvilju ja spordijooke, et saada jõudu järgnevaks kaheks tunniks.

Mäng lõpeb tavaliselt kell 23. Hotellis tehakse mängu vaatlejaga veel toimunu analüüs ja siis võetakse kerge õhtusöök.

Järgmisel hommikul tuleb minna juba lennukile.

“Hea, kui saad magada kaheksa või üheksani, sest tavaliselt tuleb ärgata ikka Hannes Kaasik on meie ainus FIFA I kategooria kell viis või kuus,” räägib Uno Tutk. kohtunik.

nii nad

”Mul läheb praegu niimoodi, et ühel päeval on normaalne ja teisel jällegi probleemid.”

Aleksandr Dmitrijev

2013 JAANUAR JALKA

9

1-teist mõtet

Mida eelistavad soomlased: jäähokit või jalgpalli?

A

eg-ajalt põrkume Soome sporti iseloomustavale paradoksile: jalgpall on seal harrastatuim spordiala, aga jäähokit loetakse populaarseimaks. Seda viimast on seletatud inimeste huviga tipphoki vastu ja sponsorite avatusega jäähoki suhtes. Soomes on ju Euroopa üks tugevamaid liigasid, rahvuskoondis võitleb tiitlivõistlustel kõrgeima autasu eest ning soomlased teevad edukat karjääri NHLis. Aga meeldib – ei meeldi – jalgpalli harrastatavus on kindlalt suurim.

Ka Eestis pole populaarseima ala suhtes üksmeelt. Hinnang sõltub, kelle arvamust küsida. Jalgpalli harrastab hetkeseisuga Eestis pisut vähem inimesi (14 630) kui korv-, võrk- ja käsipalli kokku (15 448). Pole kahtlustki, et lähema kümne aasta perspektiivis liigub jalgpallikõver senisel moel ülespoole. Ometi ei saa jalgpall end just vanemat põlvkonda silmas pidades nimetada number üks alaks Eestis. See pjedestaal on praegu vaba, sest esialaks ei ole kindlasti ka korvpall, murdmaasuusatamine ega kergejõustik. Jalgpall vajab veel veidi aega, et see koht enesele võtta: iga pealekasvav aastakäik noori liigutab jalgpalli vääramatu jõuga trooni poole.

10

JALKA JAANUAR 2013

Selles valguses on põnev vaadata soomlaste tehtud uurimust (vt http:// www.slu.fi/liikuntapolitiikka/liikuntatutkimus2/) spordialade harrastatavuse, ootuste jms kohta. Nad on samalaadset uurimust teinud alates 1995. aastast, mis annab võimaluse arenguid võrrelda. Meid huvitab siinjuures jalgpalli ja jäähoki vastasseis, aga vaatame vuti vahekordi ka kergejõustiku, suusatamise, korv- ja võrkpalliga ehk meile oluliste aladega.

“ „

Mitte kunagi pole Soome aasta sportlaseks valitud jäähokimängijat!

Tabelist 1 näeme, et jäähoki on tõesti publikuala number üks. Jalgpall on kindlalt teine ja kolmandana järgnev kergejõustik jääb maha enam kui poolega vuti publiku hulgast.

Tabel 2 näitab täiskasvanud elanikkonna spordiharrastust võrdluses kahe varasema uuringuga. Jalgpall edestab jäähokit selgelt, languses on kergejõustik ja suusatamine, järjekindlalt tõuseb saalihoki.

Tabel 3 näitab 3–18aastaste eelis-

Jari Litmanen oli esimene pallimängija, kes 1995. aastal valiti Soome parimaks sportlaseks. Meistrite liiga võitjat ei saanud lihtsalt eirata.

tusi ja on eriti tähtis tulevikku silmas pidades. Jalgpall näitab aastate lõikes tõusu, jäähoki langust. Peale tabelis esitatu: spordikoolides harrastab jalgpalli 104 000 selles eas noort ja ülejäänud meid huvitavatel aladel on seis selline: jäähoki 51 000, saalihoki 38 000, kergejõustik 27 000, võrkpall 18 000 ja korvpall 15 500 harrastajat.

Tabel 4 näitab kujukalt inimeste inertsust: kuigi murdmaasuusatamise harrastatavus käib alla, arvatakse ikkagi, et see on ala, kus soomlased peaksid olema edukad. Jäähoki on selles arvestuses järjekindlalt tõusnud ja jõudnud kannule kergejõustikule. Tõusnud on ootused ka jalgpalli suhtes, kuid koondis pole senini andnud põhjust suurelt unistada.

56 000 nendest 3–18aastastest, kes spordikoolis ei käi, sooviksid tegeleda jalgpalliga. Kergejõustikuga sooviks hakata spordikoolis tegelema 32 000, saalihokiga 31 000 ja jäähokiga 19 000 noort.

19–65aastastest vabatahtlikest lööb rekordarv – 78 000 inimest – kaasa jalgpallis (klubides või teistes spordiorganisatsioonides). Järgneb jäähoki 55 000 inimesega.

Soome on hea näide, kuidas spordis

1-teist mõtet Tabel 2.

Alade harrastatavus (19–65aastased):

Spordiala 2009–2010 2005–2006 2001–2002 Jalgpall 84 000 95 000 84 000 Jäähoki 58 000 62 000 55 000 Kergejõustik 55 000 54 000 60 000 Saalihoki 46 000 41 000 33 500 Suusatamine 36 000 50 000 66 000 Võimlemine 35 000 34 000 32 000 Võrkpall 29 000 22 000 33 000 ...Korvpall 11 000

18 500 14 000

Korvpall on oma näitajatega 14. kohal.

Tabel 3 Alade harrastamine 3–18aastaste seas:

Spordiala 2009–2010 2005–2006 2001–2002 1997–2008 1995 Jalgpall 217 000 230 000 261 000 182 000 157 000 Jäähoki 101 000 105 000 116 000 129 000 112 500 Foto: Reuters/Scanpix

Tabel 1 Ise käinud vähemalt korra aastas kohapeal vaatamas (19–65aastased):

Jäähoki 850 000 Jalgpall 604 000 Kergejõustik 268 000 Pesapall 191 000 Suusatamine 176 000 Saalihoki 150 000 Võrkpall 146 000 Autosport 132 000 Korvpall 95 000 Ratsutamine 80 000

väärtustatakse eelkõige edu alast sõltumata. Samas on soomlased läbi ajaloo edukad olnud siiski üpris atraktiivsetel aladel: autosport, kergejõustiku jooksualad, suusahüpped, jäähoki jt. Sellest hoolimata paelub ka Soome noori kõige enam maailmamäng jalgpall. Õigupoolest on kummaline, et Soome jalgpallikoondis pole ligi saja-aastase katkematu eksisteerimise jooksul suutnud murda end tiitlivõistluste finaalturniirile või sellele koputada. Esimest tegi Läti 2004. aastal, kui mängis EM-finaalturniiril Portugalis, ja teist Eesti mullu, kui mängis play-off’i Iirimaa vastu.

Sealjuures oli kahe Balti riigi jalgpall poole sajandi jooksul rahvusvaheliselt

Liider jalgpallile järgnevad rattasõit, ujumine, jooks, suusatamine, saalihoki, uisutamine, jalutamine, 9ndana jäähoki, 15ndana kergejõustik, 16ndana korvpall. 17ndana pesapall ja 18ndana võrkpall. Poiste hulgas oli jalgpallil harrastajaid 172 000, saalihokil 122 000, jäähokil 93 000, korvpallil 24 000 ja võrkpallil 11 000 harrastajat.

Tabel 4 Mis aladel peaksid soomlased rahvusvaheliselt edukad olema?

Spordiala 2009–2010 Suusatamine 40 Kergejõustik 35 Jäähoki 34 Suusahüpped 22 Jalgpall 14 Autosport 10

2005–2006 2001–2002 42 47 38 36 29 31 22 19 12 12 10 13

Numbrid kajastavad, mitu protsenti vastajatest arvas, et nimetatud alal on rahvusvaheline edu oluline.

isoleeritud, mis avaldas sellele mängule pidurdavat mõju.

Tõenäoliselt jääb Soome veel kauaks maaks, kus hinnatakse arvukaid individuaalalasid, mille hulgast valitakse endile ka aasta sportlane: alates 1947. aastast, kui on aasta parimat sportlast valitud (mehed-naised on samas arvestuses), on vaid kaks auhinda läinud pallimängude esindajale: 1995. aastal sai selle Jari Litmanen ja 2001. aastal samuti vutimees Sami Hyypiä. Mitte kunagi pole Soome aasta sportlaseks valitud jäähokimängijat!

Soome inerts paistab olevat nii suur, et isegi koondise finaalturniirile jõudes ei pruugi vanad arusaamad laguneda.

Aga teisalt, mine tea. Kui soomlased saavad suhu maitse, mida tähendab edu spordi kuninglikul alal, ja samuti tähelepanu maitsta, võib noore põlvkonna toel toimuda järske muutusi.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2013 JAANUAR JALKA

11

ajalugu

Luule Viilma seletas Igor Netto needuse põhjust

Foto: internet

Tuntud Eesti selgeltnägija Luule Viilma kirjeldas 1999. aastal traagilisi sündmusi Moskva korteris, kus kasvas üles eestlasest Euroopa meister ja olümpiavõitja Igor Netto. Detsembris Eestit külastanud Igori vend Lev peab korterile pealepandud needust Moskva Spartaki legendaarse jalgpalluri surma põhjuseks.

Legendaarne Luule Viilma kirjeldas detailitäpselt Nettode juba hävinud Moskva korterit ja seal sündinud tragöödiat.

Indrek Schwede

L

äinud aasta märtsi- ja aprillinumbris ilmus Jalkas lugu, milles tutvustasime eestlasest jalgpalli Euroopa meistrit ja olümpiavõitjat Igor Nettot, kelle rahvuslik kuuluvus polnud seni Eestis üldtuntud. Paljuski toetus artikkel Igor Netto venna Levi kahele venekeelsele intervjuule, mille ta andis Aljona Kozlovale 2004. ja 2005. aastal. Läinud aasta lõpul oli Lev Netto Tallinnas külas oma täditütrel Reginal, kellega ta juba kolmeaastasena 1928. aastal Tartus tutvus, kui koos emaga Nõukogude Liidust külla saabus. Seekord kohtus Lev Netto ka Jalkaga.

Enne Eestisse saabumist saatis Lev Netto meili teel käsikirja oma elulooraamatust “Vanne”. Muuhulgas on seal juttu, et 1999. aastal lahendas kuulus Eesti arst ja selgeltnägija Luule Viilma saladuse, mis puudutab Igor Nettot tabanud Alzheimeri tõbe ja surma.

“Minu tütar Ljudmila oli Eestis ning läks ja näitas Luule Viilmale Igori fotot,” jutustas Lev Netto Jalkale. Kohtumine toimus 12. märtsil 1999, kui Igor Nettol oli Moskva haiglas elada jäänud 18 päeva. Ljudmilat kannustas taga uudishimu, mis tingis tema onu ja ristiisa Igori karmi saatuse elu lõpuaastatel.

Fotot vaadanud Luule Viilma jutustas Ljudmilale järgmise loo.

12

JALKA JAANUAR 2013

Punaarmeelaste tapatalgud 1918. aastal toimusid Moskvas nn puhastused kodanlikust elemendist. Uut võimu esindanud punaarmeelased tulid ka Dajevi põiktänavale majja number 11 ning nõudsid sisselaskmist teise korruse korterisse number 8, mille perepea oli keeldunud uue režiimiga koostööd tegemast. Relvastatud rühmale avas ukse teenijanna, kes üritas võõraid takistada sissepääsemast. Ta tulistati surnuks.

“

Tema saatuseks oli vanaduses olla haige, ilma oma kodu, perekonna ja tulevikuta, sest tal polnud lapsi. Tema abikaasa oli kategooriliselt laste vastu, sest oli pühendunud oma artistikarjäärile.

„

Lasu peale tuli kiiresti siseruumidest sale mees, kes ei jõudnud öelda sõnagi, kui ta maha lasti. Suure kisaga jooksid tubadest kaks väikest poissi. Ka nendelt võeti elu. Järgnes valju metsik karjatus nende emalt: “Olge te neetud!”

Naise keha läbisid mitu kuuli. Surnukehad veeti mööda pikka koridori musta avauseni, kust laskus alla trepistatud käik muldpinnaga keldrisse. Surnukehad loobiti seal asunud kaevu kõrvale ja maeti kiiresti mulla alla.

Lev Netto sõnade kohaselt kirjeldas 1950. aastal sündinud Luule Viilma seda, nagu oleks ta ise kõike pealt näinud. Ja just selles korteris elasid alates läinud sajandi kahekümnendatest aastatest ka Eestist pärit Julia (sündinud Tamm) ja Aleksander Netto. Küsimusele, miks peaks Luule Viilma jutustatud lugu uskuma, vastas Lev Netto: “Aga ta kirjeldas väga täpselt meie korteri planeeringut ja kõiki detaile: kuidas koridor kulges, et meil oli see avaus keldrisse, mille kaudu laibad alla visati, et keldris oli kaev. Kuidas saab kõike neid üksikasju teada, kui inimene pole ise seal kunagi käinud? Ta võis olla ühenduses jumala või saatanaga, aga ta teadis täpselt meie korterit!”

1999. aasta märtsis läks Lev Netto koos Igor Nettost filmi tegeva NTV+ võttegrupiga oma vana kodu vaatama.

Nettode endine kodu oli lammutatud ja parajasti ehitati uut. Lev Netto päris ehitusplatsil ülemuselt ega nad lammutamise käigus midagi erilist leidnud. Ja ülemus vastas, et nad leidsid ühe vana

ajalugu kaevu, mida nad lõpuni ei puhastanud. Lev Netto sõnul see ainult kinnitab Luule Viilma kirjeldust.

Mis on sellel kõigel tegeHIND 1,85 EUROT mist Igor Netto surmaga?

MÄRTS 2012 “Aga enne oma surma jõudis see naine tervele korterile needuse peale panna!” reageeris Lev Netto Jalka küsimusele. “Eriti puudutas see needus korteris elavaid naisi. Esiteks suri ühekuuselt meie 1927. aastal sündinud õeke Nina. Peale meie ema ei sünnitanud seal korteris eestlasest Euroopa meister mitte ükski naine.” ja olümpiavõitja Nagu eelmise aasta kahes U19 FINAALTURNIIR numbris kirjutasime, elasid VAJAB VABATAHTLIKKE Nettod ühiskorteris koos TÕNU SIRELI 15 AASTAT Läti punaste küttidega, MARATONI JALGPALLILIIDUS kelle sekka kuulus ka Valgas REIN JA MÄRTEN PAJUNURME SIHIK ON KÕRGEL üles kasvanud ja läti keelt TARTU ÜLIKOOLIS JALGPALLIGA RASKUSI vallanud Aleksander Netto.

Postrid: Igor Netto / Robin van Persie / Just nendele peredele Netto Christopher Katongo viitaski, öeldes, et naised ei sünnitanud. Kui Stalin alustas eelmise sajandi kolmekümnendate teisel poolel “puhastust”, tappes oma ustavamaid jüngreid, kadusid Foto: Oliver Oli üksteise järel sellest ühiskorterist ka läti punaste küttide perekonnad ja üksnes seletamatu pime juhus jättis puutumata Nettode perepea, kes öösel trepikojas samme kuuldes oli valmis kõige halvemaks. Lev Netto meenutas, kuidas ta pärast II maailmasõja kannatusi sattus kokku ühe isa lätlasest sõbraga, kes meenutas, millised vahvad poisid Stalini puhastuse käigus kurva lõpu leidsid. Mille peale tuletas Lev Netto meelde, et ega nõukogude võimule ustavad Läti punased kütidki mingid paipoisid olnud, tappes armutult kulakuid ja teisi nõukogude võimuga mitteleppinuid.

“Nemad tapsid punase terrori ajal ju palju rohkem inimesi, hävitasid vene Lev Netto Tallinnas 6. detsembril 2012. aastal. Käes talupoegkonna,” meenutas Lev Netto. hoiab ta Jalkat, mille esikaanel troonib tema kuulus Aga kuidas seostub needus just Igor vend Igor.

Nettoga?

“Igor oli väga ema moodi,” seletas venna viimasel kolmel eluaastal tema Tema saatuseks oli vanaduses olla haige, kõrval lahutamatu kaaslasena viibinud ilma oma kodu, perekonna ja tulevikuLev Netto. “Aga mina olin isa moodi. ta, sest tal polnud lapsi. Tema abikaasa Järelikult puudutas see needus just teda. (legendaarse teatrilavastaja Anatoli Efrose

IGOR NETTO –

ISSN 1736-7379

lemmiknäitleja, nõukogude teatri- ja filmidiiva Olga Jakovleva – I. S.) oli kategooriliselt laste vastu, sest oli pühendunud oma artistikarjäärile. Olen Igori saatusele palju mõelnud ja just sellistele järeldustele jõudnud.”

Kust sai Igor Netto oma energia?

Peale selle toob Lev Netto oma elulooraamatu käsikirjas välja mitmeid tema jaoks tähenduslikke kokkusattumisi: näiteks hakkas Igoril väga halb just 12. märtsil, kui tema ristitütar Ljudmila kohtus Eestis Luule Viilmaga. Levi sõnul oli sellel saatuslikul korteril Igori jaoks eriline külgetõmbeKAIRE PALMARU jõud: seal veetis ta taastudes USUB KOONDISSE oma mängujärgsed paarkolm tundi. 1998. aastal, PEAAEGU kui Alzheimeri tõbi Igoril ASENDAMATU aina selgemalt välja lõi, oli ERVIN KÕLL 1 ta uuringutel haiglas, kus kuulus ekstrasenss ja antud rehabilitatsioonikeskuse juhataja Rõbkin tuvastas, et Igori enese energia oli nullis. Ta sai seda kusagilt väljastpoolt.

30. märtsil surnud ja 2. aprillil Moskva Vagankovo kalmistule maetud Igor Netto haud süttis sama aasta 3. augustil. Maha põles ka Igori pilt. Kaks aastat hiljem valas skulptor Aleksandr Tumadeikin Spartaki kuulsa kapteni graniiti ja seda oma ateljees tehes vajus surnult kokku.

“Juhus? Saatus? Või lülike needuse ketis?” küsib Lev Netto oma raamatu käsikirjas ja jätkab suuremat pilti silmas pidades: “Aga kui palju needust sündis pärast 1917. aasta oktoobripööret traagiliste minutite jooksul tervel Venemaal!”

Jätame lugeja otsustada, kui tõsiselt võtta Lev Netto juttu nende lapsepõlvekorterile peale pandud needusest. Tõdeme lihtsalt, et Venemaa ühe kõigi aegade parima eestlasest jalgpalluri elu ja saatus ning selle viimase seletamine Luule Viilma poolt on üpris huvitav!

2012 MÄRTS JALKA

2013 JAANUAR JALKA

13

jalka laureaadid

Juba 21. korda: Jalka parimad 2012 Meie laureaadinimekiri alustab kolmandat aastakümmet, neljandat aastat Jalkas (varem Sporditähes). Läbi aegade on väljavalituid selekteeritud loominguliselt, vahel väikese kiiksuga, teinekord veidi provotseerides.

Jalgpalli ei mõõdeta sekundi, kilogrammi ega sentimeetriga ja see annab igale valijale alati vabad käed.

Aasta forvard: 2012 Andres Oper – jõulise tagasituleku eest Eesti koondisse 2011 Konstantin Vassiljev 2010 Sander Post 2009 Indrek Zelinski 2008 Ats Purje 2007 Andres Oper 2006 Andres Oper 2005 Tarmo Neemelo 2004 Ingemar Teever 2003 Tor Henning Hamre 2002 Andres Oper 2001 Indrek Zelinski 2000 Andres Oper 1999 Andres Oper 1998 Indrek Zelinski 1997 Argo Arbeiter 1996 Andres Oper 1995 Lembit Rajala

Aasta poolkaitsja: 2012 Konstantin Vassiljev – lõpuks ometi on meie mees Euroopa tippliiga põhikoosseisumees poolkaitses 2011 Konstantin Nahk 2010 Konstantin Vassiljev 2009 Kaka 2008 Martin Vunk 2007 Juha Hakola 2006 Ragnar Klavan 2005 Ragnar Klavan 2004 Taavi Rähn 2003 Marko Kristal 2002 Martin Reim 2001 Marko Kristal 2000 Martin Reim 1999 Martin Reim 1998 Marko Kristal 1997 Viktor Alonen 1996 Meelis Rooba 1995 Indro Olumets

14

JALKA JAANUAR 2013

Aasta kaitsja: 2012 Ragnar Klavan – Bundesliga klubi põhikoosseisu murdmise eest 2011 Ragnar Klavan 2010 Ragnar Klavan 2009 Raio Piiroja 2008 Raio Piiroja 2007 Raio Piiroja 2006 Enar Jääger 2005 Enar Jääger 2004 Andrei Stepanov 2003 Urmas Rooba 2002 Urmas Rooba 2001 Raio Piiroja 2000 Urmas Rooba 1999 Raio Piiroja 1998 Martin Reim 1997 Urmas Kirs 1996 Sergei Hohlov-Simson 1995 Marek Lemsalu

Aasta naismängija: 2012 Anastassia Morkovkina – võimsa koduhooaja ja ilusa punkti eest koondises 2011 Pille Raadik 2010 Tiina Trutsi 2009 Katrin Loo 2008 Ave Pajo 2007 Heleri Saar 2006 Ave Pajo 2005 Hannaliis Jaadla 2004 Heleri Saar 2003 Andra Karpin 2002 Ave Pajo 2001 Irja Reedik 2000 Geit Prants 1999 Annika Tammela 1998 Katrin Tuse 1997 Kaire Kaljurand 1996 Maaren Olander 1995 Aire Lepik

Aasta väravavaht: 2012 Sergei Pareiko – kindlate esituste eest koondises, esikinda tiitli eest Krakowi Wislas 2011 Samir Handanovic 2010 Marko Meerits 2009 Sergei Pareiko 2008 Pavel Londak 2007 Pavel Londak 2006 Martin Kaalma 2005 Mart Poom 2004 Mart Poom 2003 Mart Poom

2002 Martin Kaalma 2001 Martin Kaalma 2000 Mart Poom 1999 Ain Tammus 1998 Toomas Tohver 1997 Mart Poom 1996 Rain Vessenberg 1995 Algimantas Briaunys

Foto: Lembit Peegel

jalka laureaadid Aasta kohtunik: 2012 Kristo Tohver – FIFA teise kategooria kohtunikuna kutsuti vilistama esimese kategooria mänge, sh kaht Euroopa liiga alagrupimängu

Foto: Lembit Peegel

Aasta treener: 2012 Lars Hopp – U17 koondise eliitringi viimise eest EMil 2011 Tarmo Rüütli 2010 Keith Boanas 2009 Frank Bernhardt 2008 Frank Bernhardt 2007 Viggo Jensen 2006 Tarmo Rüütli 2005 Jelle Goes 2004 Tarmo Rüütli 2003 Jelle Goes 2002 Arno Pijpers 2001 Olev Reim 2000 Aivar Lillevere 1999 Teitur Thordarson 1998 Erki Kesküla 1997 Tarmo Rüütli 1996 Teitur Thordarson 1995 Silvar Luht

2011 Kristo Tohver 2010 Aivar Pohlak 2009 Hannes Kaasik 2008 Maaren Olander 2007 Kristo Tohver 2006 Kristo Tohver 2005 Hannes Reinvald 2004 Margus Kotter 2003 Maaren Olander 2002 Uno Tutk 2001 Hannes Kaasik 2000 Uno Tutk 1999 Kalev Pajula 1998 Raivo Lattik 1997 Katrin Taurafeldt ja Sirle Blumberg 1996 Sten Kaldma 1995 Margus Kotter

Aasta turniir: 2012 U19 EM-finaalturniir Eestis – meie spordiajaloo suurimaid võistlusi kodupinnal 2011 Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi kuuluv U19 Tallinn Cup 2010 A-koondiste EM-valikturniir 2009 U19 eliitringi turniir Tallinnas 2008 U19 EM-valikturniir Tallinnas 2007 Vaprus Summer Cup noortele Pärnus 2006 rahvusvaheline naiste klubiturniir Pärnus AS Savi auhindadele 2005 Coca-Cola pühapäevaliiga 2004 FC Flora maakoolide turniir 2003 Tali Cup 2002 EJLi saalijalgpalli aastalõputurniir 2001 Põlva Lootose rahvusvaheline noorteturniir 2000 Kotkas Cup 1999 Päkapiku turniir Pärnus 1998 IV Peipsi Cup 1997 Kärdla VII noorteturniir 1996 U16 MM-valikturniir Tallinnas 1995 EJLi saalijalgpalli aastalõputurniir

Aasta klubi: 2012 Vändra JK Vaprus – Ranet Lepik ja Vändra jalgpallivedurid on väikesest Pärnumaa alevist teinud jalgpallimeka ühes tubli esindusmeeskonna, entusiastliku noortetöö ja uhke staadioniga 2011 Viljandi JK Tulevik 2010 JK Liverpool Pub 2009 FC Tabivere 2008 Nõmme Kalju 2007 Nõmme Kalju 2006 FC Levadia 2005 FC Elva 2004 Tartu JK Tammeka 2003 JK Sõrve 2002 FC Flora 2001 FC Kotkas 2000 FC Valga 1999 FC Kuressaare 1998 FC Flora 1997 Viljandi JK Tulevik 1996 Lelle SK 1995 Mustamäe SK Aeg

Foto: Lembit Peegel

2013 JAANUAR JALKA

15

jalka laureaadid Aasta staadion: 2012 Tehvandi staadion – esimene (naiste) jalgpalli EM-valikmäng suusapühamus 2011 Tamme staadion Tartus 2010 Rakvere staadion 2009 Pere-Reinu jalgpallistaadion Paduveres 2008 Bilino Polje Zenicas 2007 Wembley 2006 FC Kotkase sisehall 2005 Tallinna Kunstihoone 2004 Põlva Lootospargi staadion 2003 Kotka staadion 2002 üheksa uut kunstmuruväljakut üle Eesti (5 Tallinnas, 1 Tartus, Kuressaares, Valgas ja Maardus) 2001 Lilleküla 2000 Tallinna Jalgpalli Kool 1999 Kadrioru 1998 Stadio Cibali Sitsiilias Catanias 1997 Viljandi 1996 Kadrioru 1995 Kehtna

Aasta publik: 2012 46 412 inimest, kes käisid vaatamas U19 finaalturniiri Tallinnas, Haapsalus, Rakveres 2011 Eesti–Iirimaa publik Tallinnas 2010 Serbia koondise toetajad mängus Eesti vastu 2009 Hispaania–Eesti MM-valikmängul Meridas 2008 Eesti–Kanada A. Le Coq Arenal 2007 Eesti–Montenegro A. Le Coq Arenal 2006 Levadia–Newcastle A. Le Coq Arenal 2005 Tartu publik Eesti meistrivõistlustel 2004 Läti–Eesti Riias 2003 Kohtla-Järve Lootose publik 2002 Eesti–Venemaa A. Le Coq Arenal 2001 Eesti–Holland Lillekülas 2000 Eesti–Kõrgõzstan Kuressaares 1999 Leedu–Eesti Vilniuses 1998 Eesti–Fääri saared Kadriorus 1997 Eesti–Andorra Kuressaares

Aasta parim alla 21-aastane vutimees: 2012 Henrik Ojamaa – veenva stardi eest Šotimaa meistrisarjas ja Eesti koondises Aasta ajakirjanik: 2012 Kalle Paas – ToetanTammekat.eu portaali loomise eest 2011 Tarmo Tiisler 2010 Kristjan Roos 2009 Joosep Susi 2008 Ott Järvela 2007 Aet Süvari 2006 Andres Must 2005 Anton Siht 2004 Aavo Sarap 2003 Mihkel Uiboleht 2002 Helar Osila 2001 Andres Vaher 2000 Indrek Kannik 1999 Tiit Karuks 1998 Jaan Martinson ja Andres Vaher 1997 Veiko Asu 1996 Andrus Allika 1995 Margus Luik

16

JALKA JAANUAR 2013

2011 Albert Prosa 2010 Sergei Zenjov 2009 Kaimar Saag 2008 Sander Puri 2007 Kaimar Saag 2006 Ats Purje 2005 Jürgen Kuresoo 2004 Ragnar Klavan 2003 Enar Jääger

Aasta sponsor: 2012 Olerex – Eesti jalgpalli suurtoetaja, kes kasutas koondise mängijaid oma reklaamikampaanias

2011 LHV Pank 2010 ABC Motors 2009 Lavazza 2008 Nike 2007 Triobet 2006 A. Le Coq 2005 Elisa 2004 Radiolinja 2003 Radiolinja 2002 A. Le Coq 2001 A. Le Coq 2000 Nike 1999 Estreftrans Service 1998 Nike 1997 VH Sportmedia AG 1996 Hotell Olümpia 1995 RAS Liviko Foto: Lembit Peegel

jalka laureaadid Aasta pealtvaataja: 2012 koorilauljad Eesti–Poola mängul A. Le Coq Arenal 2011 Toomas Hendrik Ilves 2010 Martin Kivimäe 2009 Sander Puri 2008 Roosa Panter 2007 Ott Pruun 2006 Arnold Rüütel 2005 Jüri Makarov 2004 Kadri Liik 2003 Henrik Hololei

Foto: Lembit Peegel

2002 Kojamees ehk Tarmo Kruusimäe 2001 Rootsi Kunn ehk Toomas Kalmet 2000 Mart Laar 1999 Sulev Vahtre 1998 Mart Mardisalu 1997 Illar Hallaste 1996 Triin Edasi 1995 Edmund Karp

sümboolne koondis 2012 Juba 21. korda nimetame (17 esimest aastat tegi seda Sporditäht) Eesti aasta sümboolse vutikoondise, kuhu kuulumise aluseks on Eesti kodakondsus. Võrreldes mullusega on vahetunud koguni kuus pallurit – enam kui pool koosseisust. Debütante on kolm: Henrik Ojamaa, Ken Kallaste ja Igor Morozov. Kõige üllatuslikum puuduja on Enar Jääger, kes oli meie tabelisse lausa seitsmel

järjestikusel aastal sisse kirjutatud. Seekord jäi eemale ka koguni kaheksa viimast korda keskkaitses trooninud Raio Piiroja. Oma koha kaotasid ka Taavi Rähn, Aleksandr Dmitrijev, Dmitri Kruglov ja Jarmo Ahjupera. Pärast aastast pausi tuli tagasi Joel Lindpere ja pärast viieaastast vaheaega on taas meie esiüheteistkümnes Andres Oper! Tema tõusis nüüd 13 korraga Martin Reimi kõrvale.

Henrik Ojamaa

Andres Oper

Joel Lindpere

Konstantin Vassiljev

Martin Vunk

Ken Kallaste

Ragnar Klavan

Igor Morozov

Ats Purje

Taijo Teniste

Sergei Pareiko

2013 JAANUAR JALKA

17

Foto: Lembit Peegel

Janno Kivisild l채heb Eesti jaoks laia maailma infot koguma.

18

JALKA JAANUAR 2013

persoon

Janno Kivisild läheb tipptreenerite õpilaseks Eesti jalgpallikoondise ja Tallinna FC Flora endine abitreener Janno Kivisild hakkab vutitarkusi omandama maailma tipptreeneritelt.

Alver Kivi

E

esti Jalgpalli Liidu peasekretär Anne Rei räägib, et Janno Kivisilla üks ülesanne saab olema enda kui Eesti Jalgpalli Liidu tulevase tehnilise direktori harimine ja koolitamine.

Eesmärgi saavutamiseks hakkab ta käima stažeerimas maailma erinevate tipptreenerite juures, et saada teada nende filosoofia ja tee eduni. Kümne treeneri juures omandatu põhjal peab ta välja töötama ideoloogia, koolituse ja sportliku taseme kujundamise Eesti jalgpallile ehk Eesti mängustiili.

“Oleme omavahel läbi arutanud, mis riigid ja kes treeneritest võiksid meile huvitavad olla, aga Janno peab selle enda jaoks läbi mõtlema ja siis ettepanekutega välja tulema,” lausub Rei, kes tõdeb, et loomulikult eestlased igale poole ja iga treeneri juurde ei saa, aga oma võimaluste ja sidemete piires tuleb ringi vaadata.

“

Välistreenerite valikul on kriteeriumiks mitte kuulus nimi ja suured võidud, vaid see, kui palju on ta meeskonna arendaja.

„

Välistreenerite valikul eelistatakse tegutseda võimalikult laiahaardeliselt, koostööpartnereid otsitakse Skandinaavia maadest aga ka Euroopa suurematest liigadest. Oma osa on rahvuslikul eripäral ja seda ka klubide tasandil. Üle 15 aasta treenerina töötanud 35aastane Janno Kivisild tunnistab, et soovunelm tipptreeneritest, kelle poole pöörduda ja kellelt teadmisi omandada, on tal olemas, kuid konkreetsetest nimedest ei taha mees rääkida.

“Välistreenerite valikul on kriteeriumiks mitte kuulus nimi ja suured võidud, vaid see, kui palju on ta meeskonna arendaja,” selgitab Kivisild. “See peab olema treener, kes on oma karjääris pidevalt edukaid meeskondi üles ehitanud ega ole rajanud oma tulemusi kokkuostetud

staaridele. Ma tean treenereid, kellelt oleks õppida, kuid palju sõltub sellest, kui palju me suudame oma soove realiseerida.”

Janno Kivisild hakkab käima koostööga soostunud treeneritega vahetult suhtlemas, et leida see X-faktor, mis on tema meeskondade edu alus ja missuguse tarkuse abil selleni jõuda.

“Usun, et nad räägivad ikkagi kõike,” on ta oma võimaluste suhtes optimistlik. “Muidugi on kinnisemaid ja lahtisemaid inimesi, aga eks see ole minu ülesanne nendega suhelda.”

Anne Rei lisab: “Loomulikult ei otsusta ta kõike üksi ja eks me peame selle lõpuks kõik koos ühiselt läbi vaidlema.

Tema enesekoolituse eesmärk on leida Eestile oma stiil, oma äratuntav ja eristuv mängukultuur, mis väljenduks nii meie koolituses, noortetöös, koondistes kui ka kogu jalgpallis, et tekiks Eesti koolkond.”

Eesmärgiks targa mängija kasvatamine Janno Kivisilla nägemuses peab leidma optimaalse mänguviisi, mis on eestlastele iseloomulik. Selleks tuleb leida sobivat tüüpi mängijaid ja panna paika taktika.

“Eesti tee eduni saab tulla läbi tarkade mängijate ja läbi tarkuse mänguväljakul,” märgib ta. “Me oleme väike riik, kus ei ole ressurssidega mängijate, treenerite ja taustajõudude osas priisata ja seepärast tuleb olemasolev võimalikult efektiivselt ja targalt ära kasutada.”

Kivisilla sõnul pole mingit tähtaega ette pandud ja seda polegi võimalik teha.

“Oleme avastamata maal, sest sisuliselt on tegu täiesti uue projektiga,” selgitab treener.

Eesti meeste A-koondise teise treeneri ameti kõrval saab Janno Kivisillast veel Eesti Jalgpalli Liidu noortetöö tehniline direktor. Koostöös Arno Pijpersi ja Lars Hoppiga hakkab ta hoidma silma peal meie noortekoondistel ja eliidil, et ühtlustada nende mängufilosoofia meie esinduskoondisega.

2013 JAANUAR JALKA

19

mängija luubi all

Brent Lepistu FC Flora ja endise Eesti U19 koondise poolkaitsja Brent Lepistu oskusi hindavad noortetreener Priit Adamson ja FC Flora peatreener Marko Lelov.

Marko Lelov: “Andekas mängija, kes peab juurde panema ka töökuse. Oma tehnika ja kavalusega võib ta mingil hetkel otsustada mängu saatuse.”

Õhuvõitlus

Väljakunägemine

Priit Adamson: Oskab peaga mängida. Ta on viimase paari aastaga kasvus kõvasti juurde visanud. Hea tahtmise korral on Brendil eeldused ka peamängust endale oluline trump teha.

Ruumiline taju selleks on tal olemas.

Marko Lelov: On vaja juurde panna, sest mingitel hetkedel ta pelgab füüsilist kontakti. Ta püüab olukorrad kavalusega lahendada. See omadus areneb koos enesekindluse kasvuga.

Priit Adamson: See on tema trump. Lisaks on Brendil väga hea ruumiline taju.

Marko Lelov: On olemas ja näeb piisavalt väljakul toimuvat. Aga kindlasti on see koht, mida saab parandada ja millele kavalusega juurde panna.

Jõulisus ja füüsiline valmisolek Priit Adamson: Brent on heades kätes ja tema füüsiline valmisolek on tasemel.

Oluline on märkida ka treener Hurda olulist rolli ja Brendi tugevat tahet ja püsivust oma füüsilise poole parandamisel.

Marko Lelov: Aasta-aastalt on läinud tugevamaks, aga on vaja juurde panna.

Sisu ja vaim

Mootor Priit Adamson: Brent oskab mängu ajal leida hetki hingetõmbeks – mäletan, et kui me käisime noorteklassides mitmepäevastel turniiridel, siis olid alati võistkonnas kindlad mängijad, kellel kohamängudeks olid jõuvarud otsas. Brent aga jaksas edasi ja see ei tähenda, et ta oleks olnud laisk. Vajadusel ta jõudis väga palju, aga mõtleva mängijana oli ta oma jõukasutuselt ökonoomne.

Marko Lelov: Tema vanuse kohta korralik, kuid noore mehena on võimalus veel areneda.

Liikuvus

Priit Adamson: Brent on ambitsioonikas ja enesekindel. Ta on kodust kaasa saanud tugeva usu oma võimetesse.

Marko Lelov: Tal on kambavaim ja sisu, aga kuna ta tahab saada profiks, siis peab vaatama, kuidas mänguväliselt käituda. Ta peab enda jaoks läbi mõtlema, kuidas toituda, puhata ja trenniks valmistuda. Tal tuleb endasse investeerida, kui soovib saada heaks jalgpalluriks.

Priit Adamson: Brent on kõva tahtmise ja treeninguga teinud tugevaks ka need omadused, mis varem ei olnud tema tugevamad küljed, nagu näiteks liikuvus.

Järjekordne tõestus sellest, et töökus ja andekus peavad teineteist täiendama.

Marko Lelov: Ta on mänginud erinevatel positsioonidel, kus on vaja teha erinevaid liikumisi. Ta on kaval mängija ja keskpoolikuna on kõik korras, muudel kohtadel on vaja juurde panna.

Kiirus Priit Adamson: Mõtlemise kiirus ja oskus olukordi ette aimata on Brendi trumbid. Esimesed sammud pole just Brendi tugevaim külg, aga distantsikiirus on tal tasemel.

Marko Lelov: Oma positsiooni jaoks on rahuldav, aga särtsust ja plahvatusest jääb puudu.

Tehnika Priit Adamson: Tehnika juures tõstaksin esile Brendi oskust vastast pallist eemal hoida, sest ka see on tegelikult palli valitsemise juures oluline.

Marko Lelov: Tema üks tugevamaid külgi, ta mängib võrdselt mõlema jalaga ja ta on seda noorena palju harjutanud. Vahepeal ei saanudki aru, kumb jalg tal tugevam on.

20

JALKA JAANUAR 2013

Löök & sööt

cv Sündinud: 26. märtsil 1993 Klubi: Tallinna FC Flora Eelmised klubid: FC Elva, Valga FC Warrior ja Tallinna FC Flora II

Treenerid: Olev Reim, Priit Adamson, Marko Lelov, Norbert Hurt, Frank Bernhardt, Arno Pijpers

Priit Adamson: Kui Brent veel noorteklassis mängis, siis meie võistkond lõi Brendi söötudest palju olulisi väravaid. Pika söödu ja tsenderduse täpsus on tema relv. Löök on küll täpne, aga lööki võiks tema trumbiks hakata pidama siis, kui ta suudab ka sooritatud tugevaid lööke täpselt võrku lüüa.

Marko Lelov: Sööt on päris hea ja kuna tehnika võimaldab, siis oskab hästi anda ka diagonaalsöötu. Suudab lüüa mõlema jalaga, aga kauglöökides oleks vaja juurde panna.

Maksa LHV jalgpallikaardiga ja võida Kia! Kõik kaardiomanikud, kes teevad 20. juunist kuni 20. detsembrini vähemalt 50 makset, osalevad sõiduauto Kia cee'd loosimises. Õnnelik võitja selgub juba enne jõule. Vaata oma kaardiga tehtud maksete arvu LHV internetipangast.

lhv.ee/kia Tutvu tingimustega lhv.ee/kia ja küsi lisainfot meie asjatundjatelt 6 800 400. Kampaania partner on KIA Auto AS. 2013 JAANUAR JALKA 2012 DETSEMBER

21 67

peegli peegeldused

Minijalgpalli turniir alustab

lembit peegel

Samal ajal päris pööripäevaga toimib meie jalgpallielus juba mituteistkümmend aastat talvine vutipööripäev – eks ikka vana hea armas Triobeti aastalõputurniir. Hooaja pidulik lõpetamine on selja taga ja kuigi uue avamiseni on aega, on just see kalevi spordihallis toimuv turniir sümboolne avagong. Nii ka seekord. Meie pildivalik koosneb U17 eliitliiga turniirilt.

Kolmanda koha mängus tegi Tartu Tammeka puurivaht Karl Johan

Poolfinaalmäng FC Nõmme United – FC Infonet lõppes viimase võiduga 2 : 1.

Võidukas Flora II meeskond.

22

JALKA JAANUAR 2013

Karl Johan Pechter silmitsi karmi olukorraga – kas pall ületab joone?

peegli peegeldused

uut hooaega

Pechter helikopterit.

FC N천mme United pommitab Infoneti v채ravat.

Treener Argo Arbeiter elab platsi servas kaasa Levadia poistele.

2013 JAANUAR JALKA

23

Foto: Lembit Peegel

24

JALKA JAANUAR 2013

Aleksanadr Dmitrijev murrab Eesti koondise heaks keskväljakul tööd teha.

usutlus

Aleksandr Dmitrijev

jätab löögivõimaluse Kostjale Poolkaitsja Aleksandr Dmitrijev on kohusetundlik töörügaja, kes panustab meeskonnale. Teravad ja täpsed pealelöögid usaldab ta mängukaaslastele, võimalusel Konstantin Vassiljevile.

Alver Kivi

K

ui väljakul on Konstantin Vassiljev ja Aleksandr Dmitrijev, siis paistab, et mehed teavad isegi kinniste silmadega, kus kaaslane on. Enamasti räägivad aga kõik vaid Vassiljevist, kuigi koos moodustate te meie koondise keskvälja. Tundub, et Kostjale kuulub sinu täielik usaldus.

Me hakkasime koos mängima Tallinna Levadias, aga viimastel aastatel oleme ühiselt väljakul olnud vaid koondise eest. Kostjale meeldib rünnakule panustada ja meie koondise mängu ehitada, mina olen teistsugune ja tegutsen tema taga. Mulle meeldib, kui ta on minu kõrval, sest siis on, kellele võin alati palli anda. Kui Kostja on palliga, siis on koondis ees terav.

Aga kui Kostjat väljakul pole?

Mõned mängud on tulnud saada hakkama ka ilma Kostjata. Vahet ei ole, sest mängida tuleb ikka. Kui me mängime keskväljal koos Martin Vungiga ja vastaste mängu on vaja palju lõhkuda, siis mängime ka temaga koos hästi. Mulle meeldib, kui konkreetsed mängijad tegutsevad konkreetsel positsioonil. Aga Martin ei ole nii konkreetne nagu Kostja ja see annab meie koondises vahel tunda. Talle meeldib rohkem ees mängida, ette lülitada ja ehitada. Ma mõtlen, mis võib siis saada, kui me mingil ajal palli kaotame ja vastane rünnakule tuleb. Mina olen siis omal kohal.

Kas näed noorte hulgas mõnda sellist mängumeest, kes võiks sellele kohale tulevikus pretendeerida?

Levadias mängiv Ilja Antonov. Näen, et ta on hea mängija, kes võib mängida ees ja olla ka rohkem tagumine poolik.

Kas Kostja tunneb sinust väljakul puudust?

Ei tea, tuleb temalt küsida.

Aga mängu ajal ikka suhtlete?

Tavalistel teemadel: mis on vaja teha, kuidas kaitses mängida või kuhu söötu lükata. Pärast mängu räägime ka ja arutame, mis jäi puudu ja mis oli hea. On vaja rääkida, et tulevikus paremini teha.

Asjatundjad kiidavad sinu tööd kaitses, kuid kritiseerivad pea olematuid pealelööke. Kas sa ei taha väravale lüüa, kas sul pole vajalikku tehnikat või pole sa seda elementi lapsepõlves piisavalt harjutanud?

Nooruses ikka pommitasin ja Levadias lõin ka päris palju peale. Aga ma sain vasaku jala trauma, pärast seda hakkasin ennast hoidma ega julgenud enam lüüa. Minu mäng muutus. Aga eks ma aeg-ajalt ikka löön peale ka. Kui minu kõrval on Vassiljev, siis usaldan pealelöögi tegemise pigem talle.

Te olete Kostja Vassiljeviga pisut rohkem kui meeskonnakaaslased, olete lausa kälimehed.

Kui oleme Eestis, siis püüame perekonniti ikka kokku saada, naised ja lapsed kaasas. Tüdrukutele meeldib koos oma mänge mängida. Üldiselt me vabal ajal jalgpallist palju ei räägi.

Tänapäeva naised teavad jalgpallist aina rohkem. Kas teie kaasad teie tegemistesse ikka sekkuvad?

Midagi nad räägivad, aga paari sõnaga ja suurt ei kommenteeri. Kiidavad, kui läks hästi, laidavad, kui läks halvasti.

See on normaalne. Kui räägivad, siis saavad järelikult midagi aru.

“

Ma sain vasaku jala trauma, pärast seda hakkasin ennast hoidma ega julgenud enam lüüa. Minu mäng muutus. Aga eks ma aeg-ajalt ikka löön peale ka.

„

Oled selline vaikne töörügaja, keda treenerid hindavad, aga tavalistele fännidele sa oma mänguga eriti silma ei torka.

Mulle meeldib oma kohal mängida, teha tööd ja tähesära pole minu jaoks.

Kui fännid toetavad meeskonda, siis on kõik korras.

Vastast taga ajada ja püüda temalt palli kätte saada pole just kõige atraktiivsem tegevus?

Hakkasin tagumise poolikuna mängima juba Levadias. Meil oli ees mängu ehitajaid palju, aga keskväljal on vaja mängijaid, kes teevad musta tööd, seda on meeskonnale vaja ja mul tuli selleks mängijaks hakata. Ise valisin selle ja mulle meeldib.

2013 JAANUAR JALKA

25

usutlus Foto: Lembit Peegel

Norras Hönefossis, kui lõin kastist ja rikošetiga. See pole minu jaoks tähtis.

Tunnen rõõmu, kui meeskond võidab, siis on minus pidu.

See oli paha. Kui see juhtus, olin enda peale vihane. Mis teha, see oli viga, aga juhtub. Pärast mängu mõtlesin sellele palju ja tahtsin unustada.

Kuidas sa ise ennast jalgpallurina iseloomustad?

Ma olen jalgpallur, kes mängib rohkem meeskonnale, tahan olla üks teiste seas ja mulle pole tähtis individuaalselt särada. Mul on selline positsioon, et tuleb mängida teistele ja lõhkuda vastaste mängu.

Kui palju see kohtumise kulgu mõjutas?

Väga raske oli midagi muuta. Kui praegu mõelda ja analüüsida, siis võib öelda, et meil oli rohkem vaja skoori hoida, sest 0 : 1 või 0 : 2 kaotus poleks jätnud Eestile võõrsil šanssi. Seal olime ju tasemel ja tegime hea mängu.

Kuidas sai sinust jalgpallur?

Sõber Sergei võttis mind kaasa ja hakkasime treener Vladimir Urjupini juures harjutama. Pärast hakkasime Lasnamäelt kesklinnas Tallinna JKs trennis käima. Ma ei ole teisi alasid proovinud, sest jalgpall hakkas kohe meeldima.

Kuidas sa üldse sellistest olukordadest üle saad?

Mõtlen sellistele momentidele kaua, kaalutlen, kuidas võiks olla paremini ning mõtlen, mis oleks võinud olla, kui viga poleks olnud. Püüan analüüsiga vigu parandada ja neid tulevikus vältida.

Millised eesmärgid ja unistused sul siis olid?

Kuueaastasel poisil ei olnud siis mingeid mõtteid. Praegu võivad kõik lapsed igal nädalavahetusel telekast jalgpalli vaadata. Meil nii häid võimalusi polnud.

Kui sai, siis vaatasime Spartaki või Zeniidi mänge. Kui hakkasin rohkem aru saama, siis tekkisid ka mõned lemmikud, aga sellist mängijat, kelleks ma oleks tahtnud saada, polnud.

Nagu meie parematele mängijatele kohane, oled ka sina oma karjääriga jõudnud välismaale. 2008. aastal lahkusid Levadiast vist väikese riiuga, kuigi olid seal mänginud seitse aastat ja aidanud klubil kolm korda Eesti meistriks tulla.

Ma ei nõustunud lepingut pikendama.

Tahtsin ära minna, kuid nad ei tahtnud mind lubada. Hakkasin treenima duublis, kui sain variandi minna Norrasse.

Meil oli Levadias väga tugev meeskond, võitsime Eestis tiitleid ja mängisime eurosarjades normaalselt.

Mida vanemad sinu harrastusest arvasid?

Neile meeldis, et poiss millegagi tegeles.

Jalgpalli meeldis mulle rohkem mängida, kui õppida. Olin selline keskmine koolipoiss, kes tegi täpselt niipalju, kui vaja.

Viga saanud vasak jalg ei luba enam uljalt väravale põrutada.

Mida pead oma plussiks?

Oskan teise meeskonna mängu lõhkuda. Selleks on vaja palju joosta ja vastase mängu lugeda, aga see on treenitav.

Mida pead enda miinuseks?

Tehnikas jääb natuke puudu. Mul ei ole vaja keskväljal palliga palju triblada, aga pass ei ole nii kvaliteetne, kui oleks vaja.

Kuid mängin, nagu oskan.

Aga väravaid sinult ka eriti ei tule.

Millal sa viimati skoorisid?

Täpselt ei mäleta, aga paar aastat tagasi 26

JALKA JAANUAR 2013

Kui palju vanemad sind praegu toetavad?

Isa suri, kui olin üheksa-aastane. Ema Ljuba on mulle kogu aeg kaasa elanud.

Kui mängin kodus, käib ta mänge vaatamas ja hoiab alati pöialt. Ta on minu mängudel tulihingeline fänn. Õde Irina käib ka vaatamas, aga tema ei kommenteeri kunagi.

Enamik Eesti jalgpallipublikust teab sind ikkagi rohkem koondise kaudu. Viimati pälvisid sa suuremat tähelepanu saatusliku tagasisööduga kodumängus Iirimaa vastu ja sellele järgnenud Andrei Stepanovi punase kaardiga.

Mängisid Norras mitu aastat, kuidas jäid seal enda mänguga rahule?

Jäin rahule. Võinuks veel jääda, aga tundsin, et tahan midagi muud teha ning panna end proovile teises riigis.

Siis läksid aastaks Venemaa esiliiga klubisse Sverdlovski Ural.

Meeskond oli tugev ja nad mängivad teistmoodi kui Norras. Palli hoiti rohkem maas. Tahtsin sinna kauemaks jääda, aga siis tuli uus treener ja ütles, milliseid mängijaid on vaja. Mul soovitati leida uus klubi ja olin pettunud.

Venemaalt asusid algul mängima Grodno Nemanisse ja mullu Gomelisse, kelle eest said vigastuse tõttu väljakul käia vaid viies mängus. Kas Valgevene on atraktiivne mängupaik?

Seal on hea tase, meeskonnad on võrd-

usutlus Fotod: Lembit Peegel

sed, mängijad on tugevad ja konkurents suur.

Me Eestis arvame ikka, et Valgevene on meist majanduslikult kehvemal järjel. Kui suured on seal jalgpallurite palgad?

Erinevad. Borissovi Bates, Saligorski Šahtjoris ja Minski Dünamos saavad mängijad 10 000 dollarit kätte, väiksematel klubidel on palgad muidugi väiksemad.

Oled käinud testimisel ka Venemaal Mahhatškala Anžis ja Krakovi Cracovias. Miks seal ei õnnestunud lepingut saada?

Anži mängis siis veel Venemaa esiliigas ja käisin seal koos Vitali Leitaniga.

Treener eelistas seal enda mängijaid.

Cracovias venitati ja lubati kogu aeg lepingut. Läksin sinna kolmeks päevaks, aga olin kümme. Paraku ei saanud ma rohkem oodata ja tahtsin uut klubi otsida. Ma oleks tahtnud Poolas mängida, sest seal on hea tase.

Oled mänginud nüüd mitmes riigis ja liigas – kus kõige enam on meeldinud?

Kui saaks valida, siis eelistaksin Venemaad ja Norrat. Esimeses on hea tase ja teises hea elu.

Mängus Prantsusmaa vastu ahvatles Dmitrijev vastaseid käsipalli mängima.

õnnestuks veel viis aastat vastu pidada, oleks väga hea.

Kas on võimalik, et lõpetad karjääri Eestis ja kui, siis millises klubis?

Jah, ei välista, aga vaatame, mis elu toob. Ma arvan, et see klubi peab olema Tallinnas ja mängima medalitele.

Oled mõelnud, mida hakkad tegema karjääri lõppedes?

Mõtlen, aga vastust ei ole. Tahaks jalgpalliga jätkata, aga kuidas, veel ei tea.

Võib-olla hakkan treeneriks, kuid on ka teisi tegevusalasid. Loodan, et leian midagi ja jään selle mängu juurde.

Kuigi aastad muudkui kogunevad, siis tahaksid ennast kindlasti veel proovile panna?

Ma ei unista suurliigadest, Hispaaniast, Itaaliast või Inglismaast. Saan aru, et seal on teine tase. Olen realist ja jalgadega maas. Kui kusagilt pakkumine tuleb, siis on vaja vaadata ja otsustada. Perel on siin ka sõnaõigus.

Eesti koondise mulluse edu pealt oleks võinud ju paremaid pakkumisi oodata?

Maailmas ja jalgpallis on kriis. Mängijatel on raske leida uut klubi, paljud maadlevad finantsprobleemidega. Usun, et kõik tuleb tagasi ja investorid toovad jalgpalli raha.

Oled juba 30aastane, kui kaua veel mängid?

Loodan, et ikka mängin veel, aga kui kaua, ei tea. Jalgpalli tahan mängida ja kui tervis annab, siis pingutan veel. Kui 2013 JAANUAR JALKA

27

Foto: Lembit Peegel

Jalgpalliklubid enne Eesti karikafinaali: oma nimest ja lipust hoitakse kõvasti kinni.

Jalgpalliklubide nimed pole sponsoritele müügiks Jalgpallis kannab klubi nimi identiteeti ja traditsioone enam kui paljudel teistel sportmängudel ja seda enamasti sponsorite suurtele rahakottidele maha ei müüda.

Alver Kivi

E

esti pallimängude liigades saab kaasa elada väga kirjule seltskonnale, kus klubide nimed muutuvad vastavalt sponsoritele. Nii kohtuvad võrkpallimeistrivõistlustel juustutootjad pankuritega, korvpallis piimameistrid vorstitegijatega ja käsipallis tööriistamüüjad mineraalvee tootjatega.

Eelmise aasta suvelõpu suurim uudis selles vallas oli korvpallis, kus Tartu meeskond sai taas Rocki nime. Saku õlletehase juht Margus Kastein lausus esitlusel, et õlletehas on olnud korvpalli kauane tuline toetaja ja üks suuremaid projekte on nende jaoks olnud koostöö Tartu korvpallimeeskonnaga.

“Vähe on selliseid kaubamärke, mida rahvas hüüab vabatahtlikult,” kiitis Kastein Rocki erilist aurat.

Eelmisel kevadel tuli Eesti meistriks meeste võrkpallis Pere Leib. Käimasoleval hooajal asuti senise sponsori ärakukkumisel tiitlit kaitsma uue toetaja – BigBank Tartu – nime all.

BigBanki juhatuse liikme Kaido Saare sõnul on otsustanud pank panna Tartu võrkpallimeeskonnale õla alla järgmiseks kolmeks hooajaks.

“Tegu on mitmeid tiitleid võitnud 28

JALKA JAANUAR 2013

tugeva ja eduka võistkonnaga, mille toetamine teeb au igale sponsorile,” lausus BigBanki juhatuse liige Kaido Saar lepingu sõlmimisel.

“

Jalgpallis ei saa tegu olla ühe hooaja projektidega, sest meie jaoks on oluline klubi terviklikkus, laiem sotsiaalne ja ühiskondlik mõõde, traditsioon ja identiteet, mis tekib aastatepikkuse töö jooksul, mille kaudu hakkavad inimesed klubi enda omaks pidama.

„

Erandid jäävad ajalukku Aga pretsedente on olnud ka jalgpalli meistriliigas, kus meeskonna nimes on kajastunud sponsor. 2006.–2008. aastal mängis meistriliigas Tartu Maag Tammeka, mille moodustasid JK Maag (varem Tartu Merkuur) ja Tartu Tammeka.

Klubi lagunedes sai selle õigusjärglaseks Tartu Tammeka.

2006. aastal toimunud ühinemisprotsessis käisid tõsised läbirääkimised, mis jooksid mitmel korral just nimeprobleemi tõttu ummikusse.

“Mõlemad klubid tahavad oma klubi nime säilitada ja me ei saa sellest kuidagi tagasi astuda,” ütles toona Maagi juhatuse esimees Alari Jõesaar Soccernet.ee-le.

1989. aastal loodud JK Tammeka ei tahtnud nimest loobuda traditsioonide tõttu, endist Tartu Merkuuri sidus nimisponsoriga AS MAAG Grupp kolmeaastane leping. Kompromissina mängiti Maag Tammeka nime all.

Erandkorras andis selleks loa Eesti Jalgpalli Liit. 2008. aasta lõpus, kui suursponsor AS Maag Grupp klubi kõrvalt lahkus, jätkati taas Tammekana.

1990. aastal asutati Tallinna Vineerija Mööblikombinaadi Jalgpalliklubi (TVMK JK), taasasutatud FC TVMK-le pani aluse vineeri- ja mööblivabriku septembris 1993 erastanud AS Marlekor, kes ostis 1995. aastal meistriliiga osalusõiguse korruptsiooniskandaali sattunud FC Tevaltelt.

nimi & sponsor Hooajal 1995/1996 kandis uus meeskond nime Tevalte-Marlekor ja 1996/97 FC Marlekor. FC TVMK võeti klubile nimeks 1997. aastal. Ainsa meistritiitlini jõuti 2005. aastal, karikavõitjaks tuldi 2003. ja 2006. aastal .

2008. aastal pidi klubi omanikfirma AS TVMK rahaliste raskuste tõttu tegevuse lõpetama. Meeskond mängis jalgpalliliidu toel hooaja lõpuni, kuid kukutati tabelis viimaseks.

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Jalgpalli kõrgemates liigades reeglid paigas UEFA keelab klubide nimedes sponsornimed, seega on taoline ettevõtete nimede kasutamine tipptasemel välistatud. Eesti jalgpallimeistrivõistluste juhendis on kirjas, et litsentsitaotleja peab baseeruma legaalselt Eesti Vabariigi territooriumil ja mängima oma kodumängud Eestis, omama õigust klubi nime ja atribuutika kasutamiseks ning mitte vahetama klubi nime reklaami eesmärgil. Klubid ei tohi nõustuda lepingutes televisiooni, sponsorite ja muude äripartnerite tingimustega, mis piiravad klubi otsustusvabadust või mõjutavad tema juhtimist.

Kõik nimed ja nimevahetused kinnitab jalgpalliliidu juhatus. Mõistagi on siin vahe, kas tegemist on meistriliigaga või IV liigaga, kuid kindlasti välditakse nimedes side- ja kaldkriipse. Soovitakse, et võistkonna nimes sisalduks ka kohanimi stiilis Tallinna FC Flora või Tartu JK Tammeka.

“ „

Vähe on selliseid kaubamärke, mida rahvas hüüab vabatahtlikult.

Eesti Jalgpalli Liidu infojuht Mihkel Uiboleht räägib, et aastate jooksul on ka mõned nimekujud tagasi lükatud just side- või kaldkriipsu pärast. “Üldjuhul selgitame osalejatele nimede loogikat ja põhimõtteid ning kõik saavad aru,” lisab ta. Üldiselt on Eesti jalgpallimeistrivõistluste kõrgemates liigades võistkondade nimed seotud mõne kindla kohaga – FC Kuressaare ja Paide Linnameeskond, spordiorganisatsiooniga – Tallinna ja Sillamäe Kalev, või pikemaajaliste tradit-

Foto: Lembit Peegel

Korvpallis on tavaline, et klubi võtab endale sponsori nime.

sioonidega – FC Flora ja Nõmme Kalju.

Näiteks Lõuna-Eesti ühe suurema klubi, Põlva Lootose nimevalikul sai otsustavaks nime omapära ja sümbol, mis viitab viljakusele, antud juhul siis jalgpalli arengule ja kandepinna laienemisele Põlvas.

Foto: Lembit Peegel

Hooaja projektid välistatud Mihkel Uibolehe sõnul on oluline mõista, et meil osalevad meistrivõistlustel klubide esindusvõistkonnad, mitte lihtsalt võistkonnad. Teisisõnu on tähtis, et esindusvõistkonna taga on klubi püramiid, noortetöö, struktuur ja toetajaskond.

“Jalgpallis ei saa tegu olla ühe hooaja projektidega, sest meie jaoks on oluline klubi terviklikkus, laiem sotsiaalne ja ühiskondlik mõõde, traditsioon ja identiteet, mis tekib aastatepikkuse töö jooksul, mille kaudu hakkavad inimesed klubi enda omaks pidama,” selgitab ta.

“Kõik see, sealhulgas klubi nimi, on midagi sellist, mida raha eest osta ei saa ning seda mõistavad nii klubid kui ka toetajad ehk siis väärtus pole mitte paari

aasta jooksul saadav reklaam sellest, et klubi nimes figureerib sinu ettevõtte nimi, vaid see, kui koos ehitatakse üles hästi toimiv klubi, kellel on suur hulk toetajaid, kes omakorda hindavad ka klubi sponsorite panust.”

Uibolehe hinnangul tekivad nii püsivad ja vastastikusel usaldusel põhinevad suhted ka sponsorite jaoks.

Viimane kirjeldab hästi ka vaimset tasandit, aga isegi pragmaatiliselt mõeldes on ju ühele ettevõttele kasulikum 2013 JAANUAR JALKA

29

nimi & sponsor luua endale püsikliente, mitte lihtsa ja kerge reklaamiga tekkivaid ühekordseid ostuhuvilisi.

Mihkel Uiboleht võtab teema kokku: “Paljud peavad võõramaised nimesid paremaks – nii spordis kui ka igapäevases kaubavalikus. See peegeldab just kui ebakindlust enda poolt loodus, usu puudumist sellesse, et ka siin Eestis minu ja sinu poolt tehtul on mingi väärtus. Selliselt mõeldes ei suuda me Euroopas ja maailmas teistele riikidele võrdväärselt vastu seista – et saada edukaks spordis või omada rahvana elujõudu, tuleb olla ja tunda end teistega vähemalt võrdsena, uskuda endasse ja oma kaaslastesse.”

Eelmisel aastal osales Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel jalgpallis 166 ning noorte meistrivõistlustel 314 võistkonda, neile lisandusid veel 133 Rahvaliiga võistkonda.

Nimi ei ole müüdav Mullu septembris oma sajandat juubelit tähistanud Viljandi Tuleviku president Raiko Mutle lükkaks tagasi sponsorite kasvõi miljoni euroni ulatuva pakkumise, kui tingimuseks seatakse meeskonnale toetaja nime panek.

“Ma ei saa sellega nõus olla, sest ajalugu ei ole minu kirjutatud ja pole õige seda raha eest ära anda,” räägib Mutle.

“Meie klubil on mitmekülgne minevik, terve sajand on Viljandis jalgpalli mängitud ja siit on sirgunud palju häid mängijaid. Me oleme uhked, et meil on olemas nii auväärne klubi. Sellisel asjal pole hinda.”

Raiko Mutle sõnul on Tulevikul Viljandimaa kultuuri- ja spordiloos auväärne koht, mis seostub paljudele jalgpalli ja maadlusega. Ka fännidel on lihtsam end seostada konkreetse klubiga, mis on seotud kindla tegevuse ja edasiliikumisega.

Kui aga keegi tahab oma rahaga jalgpalliklubi toetada ja seda väljundina kasutada, siis Mutle hinnangul oleks see äärmisel juhul vastuvõetav väga noore klubi puhul või siis tuleks teha täiesti uus.

“Sellisel juhul ei ole aga tegemist jalgpallile nii vajaliku identiteediga, vaid lihtsalt firma reklaamiga,” leiab klubijuht. “Saan sellest aru, aga mis siis, kui firmaga midagi juhtub või nad enam ei soovi toetada? Jalgpalliklubi nimi peab ikka midagi sümboliseerima.”

30

JALKA JAANUAR 2013

Nimevahetus viib identiteedi Jalgpallifännide hulgas kehtib ütlus: naist ja töökohta võid sa vahetada, klubi mitte kunagi.

Tallinna JK Kalevi fänklubi liige Oskar Pärt Mölder räägib, et jalgpall võiks jääda sama konservatiivseks, nagu ta on seni olnud ning jamasid nimevahetustega tuleks vältida, sest üldiselt mõjub see laastavalt.

“Kalev on vana väärikas nimi, sellele on läbi aegade kaasa elatud ja traditsioone peab hoidma,” leiab Mölder, kelle hinnangul kaob uue või pidevalt muutuva nimega klubi identiteet ning tegu oleks siis juba selle sponsori võistkonnaga.

Samas ei oska Oskar Pärt Mölder öelda, kas ta jääks oma klubi fänniks edasi, kui nimi vahetub. See sõltub tema sõnul kindlasti klubis tehtavatest muudatustest, aga tõelistele jalgpallifännidele oleks see solvav, isegi siis kui selle taga oleks võistkonna eksistents.

“Aga võibolla toob ka hoopis uusi inimesi juurde, sest tuntud firmanimi on reklaamides enam kõlanud. Korv- ja võrkpallifännide hingeelu ma niihästi ei tunne, aga mulle tundub, et nad on sellise asjaga harjunud,” märgib Mölder.

Rahvaliigas nimede paabel FC Avinurme Snaiprid, Paide Jalgpallilabor, FC Wertykal, JK Õismäe Torm, MG Keemik, Asa Akira Otto, Vihased Koprad, FC The Still, Väle Vibu, Kohila Kolvid, FC Winged Vennad, Rakvere Wiswald, JK Rakvere Lõhkujad, Wiiking FK, Linnujalad, FK Odratakkel, JK Sisehoovi Legendid, Tubala Tuulikud, FC Los Huevones, FC Õieke, SuEma, JK Swed 420, SV Legend, Tori Põrgulised, Nõmme Õllekas, JK Nirvaana, Lynx Aurum, Donkers, FC Dominaator, FC Armaaani, Leemekulbiliigutajad, FC Memmekad, JK Vedelik, Sompa Jääkarud, Inter Drink, Vutihoolikud, FC Error United, Lõvipojad, JK Raudteetöölised, JK Brumik, FC Lebo Ülesanne, Saare Põrgu, Viikingid, FC Were.

Foto: Lembit Peegel

Jalgpalliliidu juhatuse liige Are Altraja koos pojaga (all vasakul) elab kaasa korvpalli-Kalevi šõule, kus lehvib ka magusatootja, Kalevi logo.

2013 JAANUAR JALKA

31

Foto: Vladimir Pesnja/ITAR-TASS/Scanpix

JALKA JAANUAR 2013

32

2012 AUGUST JALKA

33

Tarmo Neemelo

34

N천mme JK Kalju

JALKA AUGUST 2012

Foto: Lembit Peegel

2013 JAANUAR JALKA

35

Yaya Toure Eelevandiluurannik

Manchester City

36

JALKA JAANUAR 2013

Foto: Graham Stuart/AFP/Scanpix

Aiden McGeady

37

MOSKVA SPARTAK

Iirimaa

2013 JAANUAR JALKA

Robert Lewandowski Poola

DORTMUNDI BORUSSIA

JALKA JAANUAR 2013

Foto: Peter Dejong/Scanpix

38

persoon

Ken Müür koolitab Austraalias väravavahte Kui Eestis näeb aeg-ajalt treeneripingil mõnd välismaalast, siis meie mehi välisliigades samas ametis eriti tihti ei kohta. Ken Müür on leidnud endale võimaluse Austraalias.

Foto: erakogu

Alver Kivi

V

arem Tallinna Kalevi ja Nõmme Kalju meistriliiga naiskonna peatreeneri ametis olnud ning Eesti naiste koondise väravavahte treeninud Ken Müür utsitab nüüd Austraalia klubis Merrimac FC väravavahte.

Rohelisele mandrile sattus Ken Müür 2009. aastal Eestit haaranud majanduslanguse tõttu, kui ta kaotas poole oma sissetulekutest. Üks mehe Austraalias elav tuttav soovitas maakera kuklapoolele kolida. Kuna sealne majandus tundus tugev ja palgad kõrgemad, oli valik tehtud.

“Oli raske otsus, kuna vanust on juba piisavalt, ja mis peamiselt muret tekitas, oli keel, sest siia tulles ei rääkinud ma pea üldse inglise keelt. Nüüdseks muidugi on keel suus,” räägib ta.

Eelnevalt olid Müüril loodud mõned kontaktid paari Brisbane’i klubiga, kuid kohale jõudes jäid need diilid katki.

Huvi jalgpalli vastu aga oli ja nii võttis ta ühendust kohaliku liiga klubidega.

Esimesel aastal mängis ta kohe Gold Coast Premier League’is, kust juba arenesid edasised kontaktid ja ta alustas koheselt samas klubis ka väravavahtide treenerina.

Pärast seda avas eestlane juba enda väravavahtide akadeemia, mida sai pidada aasta, kuni pakuti väravavahtide treeneri kohta Hyundai Queensland State League’i klubis nimega Gold Coast Stars, kus ta treenis esindusmeeskonna ja U19 võistkonna väravavahte.

“„

Mul olid siia tulles Eesti treeneripaberid olemas, mille ma lasin enne notaril inglise keelde ümber tõlkida.

Kui Ken Müüri senine klubi loobus State League’i kohast, tuli kohe pakkumine hakata treenima esindusmeeskonna ja reservmeeskonna väravavahte Gold Coast Premier League’i meeskonnalt Merrimac FC, kellega ka samal aastal meistriks tuldi. Pärast edukat hooaega sõlmis Merrimac FC Müüriga uueks hooajaks ka uue lepingu. Liiga tase on Müüri sõnul võrreldav Eesti meistriliiga tagumise poolega.

“Väga suurt erinevust Eesti ja Austraalia jalgpalli vahel ei

Ken Müür Austraalia väravavahte treenimas.

ole, võib-olla mängitakse siin rohkem pikka palli ja natuke jõulisemalt,” märgib ta.

Päeval ehitusvallas töödejuhatajana töötav Ken Müür on end kohapeal treeneriametis pidevalt täiendanud, läbinud Austraalia Jalgpalli Liidu koolitused ja saanud vastavad litsentsid.

“Sain üsna kohe treeneritöö osas jutule,” räägib ta. “Ega Austraalias ei loe, mis paberid sul taskus on. Nad tahavad ikka näha, milleks sa võimeline oled ja mis teadmised sul on.

Samas olid mul siia tulles Eesti treeneripaberid olemas, mille ma lasin enne notaril inglise keelde ümber tõlkida.”

Lähiaja eesmärkidest rääkides tunnistab Ken Müür, et esialgu on plaan ennast Austraalias korralikult sisse seada ja pikemalt tulevikku vaadata. Kindlasti tahab ta aasta jooksul saada uue tööviisa ja siis kodakondsuse.

“Loomulikult jääb minu ellu ka jalgpall ning loodan, et suudan lähitulevikus Goalkeeping Diploma kursuse ka lõpetada ja siis vaatan edasi,” räägib Müür oma tulevikuplaanidest.

Nüüd tuleb Austraalia jalgpallipere poolt omaksvõetud eestlasel esitada endale küsimus: kas veel ja millal Eestisse tagasi tulla?

“Ma ütlen praegu ei,” lausub Müür. “Aga kunagi ei tea, mis plaanid pähe võivad tulla. Kuid kindlasti tahan pidevalt Eestit külastada. Kahjuks ei ole ma suutnud seda siin oldud aastate jooksul teha. Kui olen elu siin sisse seadnud, siis teen seda kindlasti.”

Kodust kaugel jälgib ta iga päev Soccernet.ee vahendusel Eesti jalgpallis toimuvat.

“Hea meel on Nõmme Kalju tegemiste üle, sümpaatne klubi. Enne Austraaliasse tulekut olin just Kaljus treener ja ikka hoian klubi tegemistel silma peal,” räägib Müür.

2013 JAANUAR JALKA

39

Foto: Lembit Peegel

Mattias, Jan ja Sten Kaus, kes v천ib vabalt peagi minna ka vanema venna j채lgedes.

40

JALKA JAANUAR 2013

käbi & känd

Kirjanik Jan Kaus jätab valikud pojale Kirjanik Jan Kaus ei suuna Tallinna FC Levadias jalgpalli mängivat Mattiast enda jälgedes humanitaarsetele radadele ja jätab valikud poja enda teha.

Alver Kivi

“K

ui jalgpall teeb Mattiase elu põnevaks, siis lasku käia,” märgib Jan Kaus rahulolevalt. “Tore, et miski poissi nõnda innustab ja seepärast olen ma püüdnud hoiduda teda sundimast.

Aga igal inimesel on intelligentsi vaja.

Heale jalgpallurile tuleb kindlasti kasuks psühholoogiline tundlikkus, kuigi samas võib see vist mõnikord tekitada ka probleeme.”

Jan Kaus on töötanud reklaamimehe, ajakirjaniku ja Eesti Kirjanike Liidu esimehena. Lisaks on ta tegelenud muusika ja kujutava kunstiga.

Kuid kõige enam on ta tuntud ikkagi kirjanikuna, kes on kirjutanud kümmekond raamatut, avaldanud luuletusi ja novelle.

Kirjanik tunnistab, et tema suhtumine sporti on suhteliselt leige, kuigi seoses keskikka jõudmisega on ta hakanud ennast vabatahtlikult rohkem liigutama.

Võimalusel käib ta ujumas ja abikaasaga koos sulgpalli mängimas.

Jan Kausi sõnul on jalgpall kindlasti väga huvitav, kuid kahepoolne kontakt jääb tema puhul tugitoolisportlase tasemele.

“Muidugi, minu suhe jalgpalli on ambivalentne ning eks ma vaatan seda osaliselt ka läbi irooniaprisma, kogu seda massipsühhoosi ja mängusituatsioonidega kaasas käivat teatraalsust,” toob ta välja omapoolse suhtumise tagamaad. “Aga samas on see teatraalsus ka kütkestav. Psühholoogiline mäng kehalise vastupidavuse varjus. Mängija värvikus, mingi dionüüslik element,

nagu näiteks praegu Mario Balotellil.”

Viimastel aastatel kuuleb erinevatest ringkondadest üha enam arvamust, et tänapäeva noored ei soovi enam suurt raamatute lugemisega tegeleda, istuvad internetis või siis paremal juhul tegelevad spordiga või käivad muudes huvialaringides. Väidetavalt käib Eesti noorte keele- ja kirjutamisoskus alla. Jan Kaus leiab, et laste ja noorte lugemuse ning kirjutamisoskusega on praegu nii ja naa.

“

Muidugi, minu suhe jalgpalli on ambivalentne ning eks ma vaatan seda osaliselt ka läbi irooniaprisma, kogu seda massipsühhoosi ja mängusituatsioonidega kaasas käivat teatraalsust.

„

“Selles osas on mul raske hinnanguid langetada, kuna ma ise hakkasin suure huviga lugema alles pärast keskkooli.

Ma olin lugemise koha pealt väga hiline ärkaja,” ei taha ta enda arengust tulenevalt olla praeguste noorte aadressil väga kriitiline. Üheksa-aastase Mattias Kausi sõnul isa teda raamatuid lugema eriti ei pane ja ta tunnistab, et lugemine talle ei meeldigi.

“Ma loodan, et mu õpetaja Jalkat ei loe. Siis ta saaks teada, et ma ei taha eriti lugeda,” tunnistab Mattias, kellele

meeldib oma vaba aega sisustada koos sõprade ja jalgpalliga.

Vanemad tunnustavad Mattiase meelekindlust Nagu paljud poisid maailmas ja Eestis tegi ka Mattias Kaus jalgpalliga esmatutvuse juba enne kooli. Kuna kõik sõbrad ümberringi mängisid jalgpalli, siis ei saanud ka tema eemale jääda.

Muud spordialad ei ole poissi üldse huvitanud.

Jalgpallitrennis hakkas Mattias käima juba lasteaias. Seejärel läks ta treeningutele FC Piritale ja sealt edasi FC Levadiasse. Esimene treener oli Mati Pari, kes on siiani Mattiase lemmiktreener. Levadias harjutab poiss praegu Aivar Priideli juhendamisel.

“Aivar meeldib mulle ka sellepärast, et ta on Eesti üks tuntumaid treenereid,” kiidab Mattias oma treenerit.

“Aivar ei nunnuta, aga ta pole kuri ka.”

Jan Kaus ei oska öelda, kas poja soov hakata tegelema jalgpalliga tuli talle üllatusena, aga tunnistab, et talle meeldib Mattiase valiku meelekindlus. Jan on heitnud koguni nalja, et Mattiasest saab tulevikus Eesti Messi.

Ka Niguliste muuseumis haridustöö kuraatorina töötav abikaasa Külli Kaus suhtub poja harrastusse positiivselt. Pere noorem poeg Sten käib alles lasteaias ning pole välistatud, et temagi nakatub tulevikus venna eeskujul jalgpallist. Nagu kõik tublid vanemad püüavad ka Jan ja Külli end poja vaba aja tegemistega kursis hoida.

“Me ei pea selleks ise pingutama, sest 2013 JAANUAR JALKA

41

käbi & känd Foto: Lembit Peegel

Mattias Kaus tahab kunagi jõuda Eesti koondisse ja saada sama heaks kui tema eeskuju Mezut Özil Madridi Realist.

ta jagab alati pärast trenni oma kogemusi,” lausub pereisa, kes pole Mattiase mängudel just kõige sagedasem külaline, kuigi praegu on poja prioriteediks treeningud. Mattiase sõnul pole tal midagi selle vastu, kui isa ja ema käivad tema mänge vaatamas.

Jan Kaus tunnistab, et kui ta on juba jalgpalli vaatama sattunud, siis saab temast vajadusel kirglik vutifänn.

Kirjanik lisab, et loodetavasti ei hakka ta ennast selles osas kunagi liiga tõsiselt võtma.

“Ma ausalt öelda ei mõista neid lapsevanemaid, kes staadioni ääres oma lapsi hurjutavad ja kritiseerivad,” väljendab ta veidi nõutust. “Nad peaksid minema peegli ette ja sealt paistva isikuga pisut pragama. Edujanu on muidugi vajalik ja innustav, aga see ei tohi hakata lämmatama mängulõbu.”

Saksamaa koondise ja Madridi 42

JALKA JAANUAR 2013

Reali keskväljavõlurit Mezut Özili oma lemmikuks pidav Mattias Kaus tahab tulevikus saada sama heaks poolkaitsjaks. Nagu paljudel noortel jalgpalluritel on ka temal unistus mängida kunagi Eesti koondises ja kanda sinimustvalget võistlusvormi.

Finaalturniiril mängiv Eesti süütaks leegi Staadionil möllavad vutifännid on nähtus, millega üldise hinnangu põhjal kultuuriinimesed eriti ei lepi. Kas on siis lärm liiga vali või käitumine väljakutsuv – ehk kultuuritus igal sammul. Jan Kausi sõnul oleneb suhtumine fännidest ja murul rulluvast mängust.

“Minu romaanis “Tema” on üks kõrvaltegelane Ervin, kes on esimene tõeliselt maailmatasemel läbilöönud Eesti jalgpallur, kuna jõudis Müncheni Bayernis algkoosseisu,” räägib kirjanik.

“Noh, selline väike fantaasiamäng. Aga kui oletada, et Eesti võiks kunagi olla umbes samas positsioonis nagu näiteks Taani 1992. aastal, siis karjuksin võibolla teistega koos tribüünil.”

Jan Kausi suurem jalgpallihuvi jäi noorusaega, 1980. aastate lõppu ja 1990ndate algusesse.

“Olen Euroopa ja maailmameistrivõistluste kontekstis elanud enamasti kaasa Hollandile,” avalikustab ta oma lemmikmeeskonna, keda on toetanud alates 1988. aastal Euroopa meistrivõistlused võitnud koondisest.

Mängijatest toob ta välja sellised mehed nagu Marco van Basten, Ruud Gullit, Frank Rijkaard, Jan Wouters ning vennad Erwin ja Roland Koemanid.

Hiljem meeldisid talle Dennis Bergkamp, Patrick Kluivert ja vennad de Boerid.

Jan Kausi lemmikmäng oli 1994. aasta maailmameistrivõistluste veerandfinaal, kus Bergkamp lõi “oranžide” kasuks ka värava, aga Holland kaotas lõpuks Brasiiliale ikkagi 2 : 3.

Mõned aastad huvitus Jan Kaus isegi rahvusvahelisest klubijalgpallist, kui tema lemmikud olid Amsterdami Ajax ja seal mängiv soomlasest ründekuulsus Jari Litmanen. Eesti jalgpallis toimuvale Jan Kaus aktiivselt kaasa ei ela ega liigamänge jälgi.

“Ma olin suurem jalgpallisõber ikka siis, kui meie kohalik jalgpall polnud veel niipalju arenenud,” lausub ta. “Paraku ei olnud siis kellelegi kaasa elada.”

Mattias Kausi lemmikmeeskonnad on Londoni Chelsea, Müncheni Bayern ja Madridi Real. Hoolimata sellest, et isal ja pojal on jalgpallis erinevad lemmikud, siis tuliseks vaidluseks ja omade ülistamiseks tavaliselt ei lähe.

Ja kuigi eelistused on erinevad, meeldib Mattiasel kodus koos isaga televiisorist jalgpalli vaadata ja omadele kaasa elada.

“Vaatame isaga mänge siis, kui on mõni Eesti koondise mäng, sest peale Eesti kanalite pole meil muid telejaamu, kust jalgpalli vaadata,” lausub poiss.

persoon

Peeter Kümmel

Foto: Elmo Riig/Sakala/Scanpix

tahab karjääri lõppedes taas vutti mängida Eesti meistrivõistlustel FC Otepääga neljandas liigas mänginud suusasprinter Peeter Kümmel tahaks praegugi rohkem jalgpalli mängida, aga tõdeb, et jalkat jõuab taguda siis, kui suusad on varna visatud.

Alver Kivi

“K

onkurents on suusatamises karm, seepärast püüan kõik selleks teha, et just siin kiire ja parim olla,” räägib Eesti suusatamise üks suuremaid hetkelootusi Peeter Kümmel, kelle sõnul ei ole suvine jalgpall suusatajatele mitte niivõrd heaks hooajaeelseks ettevalmistuseks kui ka vajalikuks vahelduseks.

2005/2006. aasta hooajal FC Otepääs mänginud suusaäss tunnistab, et jalgpall on tema jaoks rohkem puhkuseks ja pigem hea võimalus sõpradega aega veeta. Seni, kuni Kümmel peab keskenduma oma tegemistele, püüab ta siiski ka Eesti jalgpalliga kursis olla.

“Klubimängijaid ma väga ei tea, aga rahvuskoondise tegemistele hoian pöialt,” räägib ta. “Hea on vaadata, kui nad kohati tõsist asja väljakul korraldavad. Ja siis veel on Eesti rahvuskoondises mees nimega Gert Kams, kes õppis minuga koos Otepää spordikoolis ja oli sellel ajal kahevõistleja. Temale elan kaasa, sest ta on raudselt Eesti parim jalgpalli mängiv talisportlane.”

Tõsine töömees ja visa võitleja FC Otepää juhatuse liige Veiko Soo iseloomustab Peeter Kümmelit visa võitlejana, kes oma pika kasvuga oli vastastele paras peavalu.

“Füüsiliselt polnud küsimust, sest tal oli vägev põhi all,” räägib Soo. “Koos teiste suusameestega jooksid nad vastased tavaliselt teisel poolajal üle ja otsustasid tihti mängu saatuse.”

Tuntud suusameestest on FC Otepääs veel mänginud Kein Einaste,

Vahur Teppan, Jaak Teppan ja hooajal 2004/2005 Jaanus Teppan. Praegugi mängib veel Eesti sprindikoondise endine peatreener Tanel Ojaste. “Suusapunt oli klubiga mõnda aega väga tihedalt seotud,” märgib Veiko Soo, kelle sõnul ei andnud suusatajad kunagi alla, teistele väljakul ei lootnud ja olid kompromissitud mehed. Veiko Soo ei oska öelda, kui suur oleks olnud Peeter Kümmeli potentsiaal jalgpallurina.

“Aga miks mitte meistriliiga piirimail, sest tahtmise taha asi ei jääks,” lausub ta.

“

Ja siis veel on Eesti rahvuskoondises mees nimega Gert Kams, kes õppis minuga koos Otepää spordikoolis ja oli sellel ajal kahevõistleja.

„

Peeter Kümmel jalgpallitrennis käinud ei ole, aga noormehe vanaema elas Tartu Tamme staadioni vahetus läheduses ja seepärast tagus ta lapsena vutti päris palju. Käärikul elades oli Kümmelil üks asjalik vanem sõber, kes andis talle pallimängude algkoolituse ja praktika. Palju jalgpalli algtõdesid omastas ta suusatrennis.

Hiljem, juba FC Otepää jalgpalliklubi loomisel tekkis Peeter Kümmelil tunne, et peab koduvõistkonda esimestel aastatel mänguga toetama. Poolkait-

Peeter Kümmel omas elemendis.

ses tegutsenud mees ei mäleta, mitmes mängus ta kaasa tegi, kuid väravaid lõi päris mitu.

“Neid väravaid saab tavaliselt iseloomustada kui töövõitu,” lausub suusasprinter, avaldades lootust, et temast oli meeskonnale siiski palju kasu.

Kui suusatamine on individuaalala, siis jalgpallis tuleb tegutseda võistkondlikult ja arvestada kaaslastega. Peeter Kümmeli sõnul tal suuri kohanemisraskusi ei olnud.

“Meeskonnaspordis on teistsugused võlud, ka nendega kaasnevad emotsioonid ja rõõmuhetked, mis jäävad mällu pikaks ajaks,” selgitab noormees, kuid märgib, et kolmandast liigast alates peab midagi natuke oskama ka.

Kokkuvõttes oli Peeter Kümmeli hinnangul FC Otepääs kasulik periood, mille nautimisele aitasid kaasa ka teised suusamehed ning trennikaaslane Kein Einaste.

“Oli tore koos emotsioone jagada.

Tegelikkuses mängis sellel ajal meie võistkonnas palju suusatajaid, kes pärast juunioride klassi kahjuks tippspordist loobusid,” meenutab Peeter Kümmel.

2013 JAANUAR JALKA

43

klubilood Arhitektibüroo Pilter ja Taras OÜ poolt projekteritud Nõmme United´i klubihoone hakkab välja nägema nii.

FC Nõmme United / Mart Poomi

jalgpallikooli eesmärk on saada akadeemiaks FC Nõmme United / Mart Poomi jalgpallikooli üks sihte on luua jalgpalliakadeemia, kuhu pääseks läbi valikusõela ning iga grupiga tegeleks kaks treenerit. Oma mängufilosoofia väljakujundamisest olulisem on anda noortele eeskujulik tehniline pagas ja korralik kehaline ettevalmistus.

Indrek Schwede

FC

Nõmme United / Mart Poomi jalgpallikool asub Männikul väga sobiva nimega – Võidu – tänaval. Praegu on klubi Eesti ainsa täismõõtmetega sisehalli omanik. Asjaajamine on niikaugel, et kevadel loodetakse hakata ehitama klubihoonet. Oma klubi tunde seisukohalt on hoone hädavajalik. See on koht, kus läbi kodukorra kasvatatakse austust ja distsipliini klubi suhtes, kus kohvik on heaks kogunemiskohaks kasvõi lapsevanematele, kes oma võsukeste treeningu ajal saavad tassi teed rüübata ega pea külma ilmaga autos konutama. Klubihoone on teiseks koduks, mille ümber

44

JALKA JAANUAR 2013

Foto: Lembit Peegel

saab hakata looma traditsioone, mis ühendaks tulevikus erinevaid põlvkondi.

“UEFA raha klubihoone ehitamiseks on Eesti Jalgpalliliidule eraldatud, õnneks liiguvad lõpuks ka ehitusasjad,” märgib Mart Poom (pildil), kelle sõnul tahetakse aasta-kahe jooksul välja vahetada ka kunstmurukate. “See on meil veel vanem kui Hiiu staadioni kunstkate, kusjuures meie omal on koormus suurem juba seetõttu, et seda kasutatakse ka talvel, kui väljakule kile peame tõmbame.

Oleme sinna ostnud ka uued tribüünid sadakonnale pealtvaatajale.”

Mart Poomi sõnul on neil tänu oma baasi olemasolule Eesti võibolla parimad treeningutingimused. Vaid talviti kasutavad nooremad ka Nõmme põhikooli võimlat, kõik muu treeningutegevus toimub Võidu tänaval.

klubilood “Eesti tingimustes parimad treeningutingimused on alati olnud minu eesmärk,” selgitab Poom. “Meil on palju erinevat treeninguinventari, nagu näiteks väikesed kokkupandavad väravad, postid, koonused, redelid, topispallid, matid, sööduseinad ja mannekeenid, kelle vahel triblingut harjutada.

Muidugi võib kasutada ka markereid, aga nendest võib ju triblingu käigus lihtsalt üle astuda. Mannekeen jäljendab aga parimal moel vastasmängijat ja tema kasutegur on teatud harjutuste puhul kindlasti suurem. Abivahendid aitavad anda vaheldusrikkamaid treeninguid.

Foto: Lembit Peegel

Klubi filosoofia väljakujundamisel Oma jalgpallikooli treeneritega on Mart Poom arutanud, et peaks välja töötama ühise filosoofia. Samas on Poom nõus sellega, et erinevat käekirja omavad treenerid rikastavad noorte oskusi ja arusaamist jalgpallist ning peatähtis on lapsi maast madalast õigesti õpetada, anda neile kätte tehnika ABC. “Muidugi on oluline, et kui Priit Tomingas annab oma poisid üle, siis teatud asjad on neil selged ja kinnistunud,” kõneleb Poom. “Üritame liikuda sinnapoole, et saaksime luua akadeemia: et võtaksime poisse vastu ainult valiku põhjal.

Praegu on mõnes grupis suhtumise vahe: osa poisse tahavad väga areneda, neil on jalgpallis eesmärk, ning teised naudivad lihtsalt seltskonda. Aga need esimesed vajavad arenguks endi kõrvale samade eesmärkidega kaaslasi, nad vajavad grupisisest konkurentsi. Akadeemia puhul oleks grupis 16–18 poissi, keda juhendaks samal ajal kaks treenerit.”

Poomi sõnul segab akadeemia tegemist ühest küljest sõltumine pearahast, mis ei luba luksust hoida grupis ainult 16–18 mängijat ning teisalt on raske leida abitreenereid, kes saaksid treeningul assisteerida põhitreenerit.

“Me ei tahaks kvantiteedile panustada,” räägib Mart Poom.

“Ei tahaks minna seda teed, et tuleme küll majanduslikult toime, aga kvaliteeti ei suuda pakkuda. Praegu on meil paraku rahalised piirid peal: igal aastal me uut gruppi avada ei saa.

Püüame siiski liikuda oma eesmärkide poole samm-sammult.”

Senini on Poomi jalgpallikool loonud uusi gruppe 1. klassi poiste põhjal. Kuna paljud konkurendid alustavad juba lasteaiast, on see ka Poomi mõtlema pannud. Ühest küljest leiab ta, et õige aeg alustada oleks esimeses klassis, kuid selleks ajaks on rivaalid parimad tegijad juba välja valinud. Poom ütleb ausalt, et lasteaialastega tegelemiseks ei ole tema jalgpallikoolil praegu erialaseid teadmisi ega piisavalt treenereid.

Vähemalt armeekatsed teevad ära!

“Me peame pakkuma lastele huvitavaid ja intensiivseid treeningud,” sõnastab Poom oma põhimõtte. “Muidugi peavad treeningud eriti alguses olema mängulised, aga tehnika õppimine nõuab ka püsivust: tuleb teha palju kordusi, mille kaudu on võimalik õpitut kinnistada. Tehnika õppimine nõuab aega ja tahtmist, aga see töö tuleb ära teha, sest hilisemas eas on seda väga raske õppida. Treenerilt nõuab see ka visadust ja jonni.”

Poomi sõnul peavad tema võistkonnad mängima palliga julgelt ning pallikaotuste korral tegema agressiivset pressingut. Vanemate poiste puhul pööratakse tähelepanu ka füüsilisele ettevalmistusele ja poisid käivad talviti Audentese Spordihallis Jaanus Kägu, Marius Undi ja Ilo Rihvki käe all jooksutehnikat, kiirust, akrobaatikat ja ÜKEt arendamas.

Foto: Lembit Peegel

Ülapildil käib madin Männiku staadionil. All vasakul duelleerib Nõmme United´i U17 mängija Randin Rande uusaastaturniiril Infoneti palluri vastu.

Võimalus minna Arsenali, Sunderlandi, Watfordi ...

Mart Poom saab oma sidemeid kasutades aidata oma kooli noori käia testimisel Inglismaal. Tal on sidemeid oma endiste koduklubidega, nagu Arsenal, Sunderland, Watford, aga ka West Ham Unitediga, Aston Villaga jt.

“Kui ma saadan kellegi näiteks Arsenali, pean olema 100% kindel, et ta on heal tasemel, et ta ei teeks mulle ja endale häbi,” rõhutab Poom. “Mind teatakse, kuulatakse ja usaldatakse ning seda usaldust ei tohi kuritarvitada. Konkurents on Inglismaal meeletu ja võibolla on mõnel õigem proovida läbilööki esialgu hoopis Skandinaavias, kus mul on ka sidemeid. Kõik on kinni tegelikult poistes enestes – ole ainult mees ja näita, et väärid võimalust.”

2013 JAANUAR JALKA

45

klubilood

Foto: Lembit Peegel

16. detsembril tänas klubi oma 1997. aastal sündinud noori hea hooaja eest ja Eesti meistritiitli puhul Solarise keskuse Vapianos, kus teenindajad karika lauda kandsid.

Foto: Lembit Peegel

Vasakult paremale laua ääres: Mark Oliver Roosnupp, Kennet Kukk, Henrik Kummer, Kert Krusel ja Sten-Marten Vahi.

Alumises reas vasakult: Ralf Pütsepp, Andre Saareli, Kert Krusel, Mark Oliver Roosnupp, Kennet Kukk, Paul Preiman, Sten-Marten Vahi, Henrik Kummer, Harli Õun, Marcus Suurväli, treener Erki Kesküla,

Rahvusvahelistel turniiridel ei edestata eestlasi Poomi sõnul mitte ainult tehnika ja mängulugemise poolest, vaid ka kiiruselt ja kehaliselt.

“Kõigist ei tule jalgpallureid, aga isegi neist, kes selle ala juurde aktiivselt ei jää, kasvab inimene, kes armastab jalgpalli ja mängib seda edaspidi mistahes tasemel,” räägib Mart Poom.

“Ta on tervislike eluviisidega, oskab teistega arvestada ja on piisavalt tugev, et teha ära vähemalt sõjaväkke võtmise katsed.”

triblingut aja peale, hoota kaugust, palliga žonglöörimist ja joonejooksu (kokku 200 meetrit). See annab võimaluse jälgida ja võrrelda poiste arengut. Poomile on silma jäänud, et võrreldes tema aja ja legendaarsete Lõvidega jäävad tänapäeva noored alla just žongleerimises. Tänapäeval ei viitsita sellega tegeleda. Kuigi see pole jalgpallis kõige tähtsam, on sellest kasu palli tunnetamisel.

“Võibolla talvel tõesti pole kohta, kus kõksida või üksi treenida,” räägib Poom. “Aga suvel on kasvõi meie kunstmuru alati oma poistele avatud, meie klubi hea vaim Enn Loog on alati kohal. Kõik on siiski kinni tahtmises, kui ikka väga tahta, leiaks alati vaba platsinurga, kus palliga tegeleda.”

Läinud augustis toimus Poomi vutikoolis esimest korda perepäev, kus oli olemas nii batuut kui ka trikijalgpallur Eno Lints. Ühtlasi kasutati perepäeva selleks, et kokku panna 2005. aastal sündinute uus treeningugrupp. Kevadel käidi Nõmme lasteaedades, kust kutsuti sügisel kooli minevaid poisse jalgpalli mängima. Perepäeval korraldati 44 kohale tulnud lapsele näidistreening ja valiti pooled välja. Igal suvel toimub Poomi vutikoolis ka spordilaager Tallinnast väljas.

“Me tahame olla hea kasvatajaklubi ja Nõmme Kaljuga me täiskasvanute tasemel ei konkureeri,” ütleb Mart Poom lõpetuseks. “Noortejalgpallis on Nõmmel kindlasti kahele klubile ruumi ja meie omavaheline konkurents viib mõlemat edasi.”

“

„

Oleks minu teha, oleks mina vastava valdkonna minister, suurendaksin kehalise kasvatuse tundide arvu.

Seda viimast peab Poom väga tähtsaks: “Tänapäeval liiguvad noored vähem kui minu põlvkond. Õues ollakse vähem, kehaliselt ollakse passiivsemad. Ma ei tee vist kellelegi ülekohut, kui väidan, et kehalise kasvatuse tunnis ei saa noored vajalikku koormust kätte. Oleks minu teha, oleks mina vastava valdkonna minister, suurendaksin kehalise kasvatuse tundide arvu. Kuna olukord on selline, peame meie (spordikoolid ja -klubid) laiemalt mõtlema ja tegema rohkem tööd.”

Poomi jalkakoolis toimuvad kaks korda aastas kehalised katsed: tehakse 10 ja 30 meetri jooksu, kätekõverdusi, 46

JALKA JAANUAR 2013

klubilood Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Klubi sall ümber õlgade sööb Marcus Suurväli pitsat.

Meeskonnad ja treenerid FC Nõmme United / Mart Poomi jalgpallikoolis treenib viie juhendaja käe all seitse meeskonda: esindusmeeskond mängib II liigas (treener Erki Kesküla). Noortegrupid on järgmised: 1997. a sündinud – treener Erki Kesküla 1998/1999. a sündinud – treener Rainis Maasing 2001. a sündinud – treener Erki Kesküla 2003/2004. a sündinud (I ja II grupp) – treener Priit Tomingas 2005. a sündinud – treener Priit Tomingas Kokku 160 poissi.

Mart Poom ise treenib klubi väravavahte ning aitab vajadusel teisi treenereid.

Johan Tõugjas, Taavi Martoja. Ülal vasakult : Mart Poom, Roger Andre, Raul Niit, Jan Kokla, Mart Peeter Klein, Randin Rande ja Karl Johan Kastein.

Erki Keskülal eriti hea grupp Poomi jalgpallikooli visiitkaardiks on praegu 1997. aastal sündinud poisid, kes mullu võitsid esikoha rahvusvahelisel Dana Cupil ning 2009. aastal said kolmanda koha Gothia Cupil. Neli aastat tagasi Andres Operi jalgpallikoolist üle tulnud meeskonna kohta jätkub Mart Poomil ainult kiidusõnu: poisid on edasipüüdlikud, grupp ühtlaselt kõrgel tasemel ning on võitnud kolmel järjestikusel aastal omaealiste Eesti meistrivõistlused.

Nende treener Erki Kesküla (pildil) on klubi ainus Pro-litsentsi omanik, kelle arvates on tal poistega lihtsalt vedanud.

“Kui oskaks öelda valemit (kuidas sellist punti kokku saada), siis oleks imelihtne järgmisi poisse võtta,” seletab Erki Kesküla.

“Seda valemit tean küll, et eduka võistkonna peab ehitama ühe-kahe väljapaistva figuuri ümber, aga mul on see õnn, et neid väljapaistvaid on rohkem kui kaks! Võtsin selle grupi lasteaiast ja juba teisel nädalal nägin ära, et kunagi varem polnud mul sellise mängust arusaamise ja oskustega poisse keskväljal.

Sinna oli lihtne ülejäänud seltskonda juurde ehitada.”

Kesküla sõnul on selle grupi lastevanematega tulnud juttu stiilis “Miks minu laps nii vähe mängida saab?”, aga kokkuvõttes on kenasti hakkama saadud – rohkem mänguaega saavad need, kes on parajasti teistest paremad. Tänu lastevanemate toele on meeskond osalenud palju välisturniiridel, neid on kutsutud eliitklubide turniiridele.

Foto: Lembit Peegel

Kaheksa poissi kutsuti sügisel Eesti U16 koondisse ning Mark Oliver Roosnupp mängis U17 koondises, mis pääses valikgrupist edasi eliitringi. Roosnupp ja Jan Kokla käisid end näitamas Sunderlandis, Roosnupp koguni kaks korda. Poisid said hea kooli ja kogemuse ning selged juhtnöörid, mille kallal vaeva näha, et klubi uksed edaspidi avaneks.

Erki Kesküla sõnul on poiste üheks motivaatoriks asjaolu, et oldi juba varakult edukad – see hoiab punti koos ja lükkab tagant.

“Olen neile rääkinud, et teised tulevad meile arengus järele ja osa kompenseerib väiksemad oskused füüsilise mänguga,” räägib Kesküla. “Me peame targemalt ja kiiremini tegutsema. Meie järgmine kõige suurem katsumus on tüüpiline Eesti spordi murekoht: vanus 17–18. Kool saab läbi ja tahaks, et rahakotis oleks raha, kuid vanemate rahakoti peal ei taha enam olla. Õnneks on neid, kes tahavad saada tippmängijaks, rohkem kui üks-kaks ning neil on ka eeldusi kaugele jõuda.”

2013 JAANUAR JALKA

47

täringujalgpall

Patrik Saksus kuldas mulluse pronksi üle Eelmisel aastal Eesti täringujalgpalli meistrivõistlustel pronksmedali võitnud Patrik Saksus tagus vastaste puuri täis mängu avaminutitel. Oma saatusele alistus teiste hulgas ka meistriliiga mängija Joel Indermitte.

“M

ul olid väga head löögipositsioonid, aga ta võttis kõik pallid ära,” kommenteeris kaheksandikfinaalis tulevasele võitjale alla jäänud Joel Indermitte talle viimaseks jäänud kohtumist.

“Tema lööke ma tõrjuda ei suutnud.”

Tänavu oma mulluse pronksmedali kulla vastu vahetanud 9aastane Patrik Saksus ütles, et tal lihtsalt vedas numbritega, aga lisas siis: “Alguses proovisin kaitsta paarituid arve, aga mulle löödi värav ja siis hakkasin kaitsma paarisarve – tavaliselt tõrjusin seepeale löögi.

Aga eks see ole rohkem õnnemäng.”

Joel Indermittel oli põhjust kahetseda vajalikust väiksemat resultatiivsust alagrupimängudes, kus ta võrdsete punktide juures tulevase finalisti Raul Ojassaarega pidi leppima teise kohaga ja läks kohe kokku Patrik Saksusega.

“Suutsin oma mängu mängida ainult alagrupis,” muigas Indermitte, kel on kodus täringujalgpalli mäng olemas. “Äkki järgmisel aastal läheb paremini!”

Meistriliiga mängijaist jõudis kõige kaugemale Johannes Kukebal, kes mullu suvel esindas Eestit kodusel U19 finaalturniiril.

“Eks mul oli algaja õnn,” muljetas Kukebal, kes kaheksandikfinaalis alistas Einar Lillo koguni 9 : 5. “Lilloga sattusime 48

JALKA JAANUAR 2013

Foto: Lembit Peegel

Indrek Schwede

Meelis Kalda (vasakul) pidi alagrupis tunnistama tuntud vutifänni Vosem Noli 2 : 1 paremust. Keskel hilisem poolfinalist Katrin Ehatamm.

pidevalt triblingusse, kaotasime palli ja alustasime uut ringi. Sealt see suur skoor tuligi.”

Väga hea võistluse tegi ka Katrin Ehatamm, kes oli lähedal oma 2008. aasta parima Foto: Lembit Peegel

Joel Indermitte läbielamine.

täringujalgpall Foto: Lembit Peegel

Veerandfinaal Katrin Ehatamme ja Johannes Kukebali vahel. Publikuks (vasakult): Raily Anter, Einar Lillo tütrega, Raul Ojassaar ja Joel Indermitte.

Foto: Lembit Peegel

C-alagrupp täies ilus!

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Krista Meri võitis alagrupi seitsme punktiga ja jõudis kaheksa parema hulka.

tulemuse kordamisele – pronksmedalile. Kohamängus pidi ta siiski tunnistama Kaupo Õismaa 1 : 0 paremust.

Esikoha võitnud Patrik Saksus alistas finaalis Raul Ojassaare 5 : 1 ning sai peale karika ja medali auhinnaks terve paketi ürituse sponsori A. Le Coqi spordijooki. Õhtul kodus tähistas Patrik võitu teleri vaatamise ja magusa söömisega.

Kõik tulemused täringujalgpalli koduleheküljel www.dicefootball.eu.

Esikolmik: hõbe Raul Ojassaar (vasakult), Patrik Saksus ja pronks Raul Ojassaar.

2013 JAANUAR JALKA

49

küsitlus

Kas meil on vastikuid mängijaid?

Mängu ajal pidevalt jalga löövat, riietest hoidvat, lükkavat ja sikutavat, kuid kompromissitut jalgpallurit peetakse üldiselt “vastikuks” mängijaks. Kes meie jalgpallis sellised buldogid on? Sergei Ratnikov, Vahur Vahtramäe, Indrek Zelinski, Ingemar Teever ja Argo Arbeiter tunnistavad, et väljakul ei taheta selliste meestega ise eriti kokku saada, kuid rohtu on ka nende vastu.

Sergei Ratnikov: selliste tüüpide vastu aitab ainult kiirus Treener ja endine koondise poolkaitsja Kui mõelda pisut negatiivses võtmes, siis Eestis üritavad kõik niimoodi mängida, sest kui puudub tehnika ja vajalikul tasemel mängulugemine, siis püütakse seda kuidagi kompenseerida.

Foto: Lembit Peegel Teisest küljest on selline võitluslikkus muidugi ka positiivne. Minu ajal olid sellised mehed Hans Näks, Urmas Kaljend ja Urmas Hepner. Mina olin rohkem dispetšer ja Näksi vastu oli ikka väga raske mängida. Ta ei andnud isegi võimalust pöörata, kogu aeg oli seljas.

Samas, ma ei ütleks, et sel ajal oli selliseid häid mehi palju. Praegu ei ole selles vallas ka eriti kedagi esile tõsta, aga kui, siis Nõmme Kaljust Ken Kallaste. Tema on seda tüüpi mängija.

Rohi selliste meeste vastu on kiirus ja seda ma oma poistele ka enne väljakule minekut räägin. Nende vastu pole mõtet triblingusse minna, tuleb üritada seinaga ja kiirusega, sest nad ei anna alla. Kui sa need mehed korra ka üle mängid, tulevad ja võtavad nad palli ikkagi ära või teevad vea.

Märgusõna on kiirus, kiirus ja veel kord kiirus.

Treenerina ma muidugi tahaks, et minu meeskonnas oleks selliseid mängijaid. Ainult loojatele ja rünnakutele orienteeritud mängijatele on vaja ka kaitses mehiselt võitlevaid mehi, kõik peab olema balansis.

Samas ei taha ma öelda, et sellisteks meesteks otseselt sünnitakse, kuid pool vaimust peab kindlasti olema, ülejäänu saab juba treeningutega välja arendada. Treener peab sellistele asjadele tähelepanu pöörama, nende tüüpidega tuleb teinekord rohkem tegeleda.

“

Ingemar Teever: nad oskavad kergesti närvi ajada Foto: Lembit Peegel

Tallinna FC Levadia ründaja

Ega meil neid eriti palju pole ja ma ei oska öelda, kas see on hea või halb.

Mäletan, et kui olin veel Kaljus, siis oli trennis Ken Kallaste selline mees, kes oli kogu aeg takjana küljes, pressis ja tiris. Väga agressiivne, lõikas ja andis vastu jalga. Aga ta on äärekaitsja ja mängus selliseid suuri rumalusi ei tee.

Levadias oli varem niisugune mees Andrei Kalimullin, aga praegu selliseid taklamise vendi pole. Meil on head kaitsvad poolikud, nagu Marek Kaljumäe, aga nad ei mängi vastaste jaoks ebameeldivalt ja tegutsevad pigem targalt.

Sellised mängijad oskavad vastased kergesti närvi ajada.

Kui sul pole paaril korral õnnestunud palliga midagi korda saata ja muudkui tõmmatakse, siis just eriti noormängijad võivad endast välja minna.

Niisuguste mängijate vastu eriliselt ei valmistuta. Aga kui ta on saanud esimesel poolajal kollase kaardi, siis treenerid teinekord soovitavad tema vastu veel teravust üles näidata, sest on mehi, kes mingil juhul ei jäta. Üks selline on kindlasti Tallinna Kalevis Risto Kägo.

Treener vahetas ta alati pärast kollast kaarti välja, et asi punasega ei lõpeks. See mees valu ei karda ja annab alati täiega.

Selliseid mängijaid võiks liigas muidugi päris palju olla, aga siis võiksid nad olla ka mitmekülgsemad, võimelised kaitsma ja ehitama. Meeskonnale on see kindlasti hea, kui on selline mängija olemas.

„

Läbi ajaloo on kindlasti Viktor Alonen olnud selline buldog: ta oli väike, tugev ja kompromissitu võitleja.

50

JALKA JAANUAR 2013

küsitlus Vahur Vahtramäe: kui vaja, tuleb ka vastu panna Endine koondise ja praegune HÜJK Emmaste poolkaitsja Eesti koondises on kindlasti Aleksandr Dmitrijev selline mees, kes teeb palju musta tööd. Viktor Alonen oli samasugune mees, aga ta oskas ka palliga midagi teha. Tugev Foto: Lembit Peegel võitleja ja vastaste jaoks väga ebameeldiv mängija oli Dzintar Klavan.

Tuleb tõdeda, et kõrgemate ja madalamate liigade vahel on selles elemendis erinevused. Madalamates liigades rabelevad kõik usinalt ja sellega kompenseeritakse oma puudujäägid palli käsitlemisel. Kõrgemal tasemel mängitakse targemalt.

Teises liigas oli tänavu hästi palju noori poisse, kes olid väljakul väga verised. Nad rabelesid alati lõpuni, julgesid keha panna ja mängisid kasvõi vere ninast välja.

Alati on raske mängida Tarvastu vastu. See on üks väike külake Eestimaal, aga mehed tulevad oma kodukoha au eest väljakule täiega panema ja kõik on meeskonna eest väljas.

Sellisteks mängijateks sünnitakse, see on iseloomus kinni.

Sa kas oled või ei ole. Niisuguste meeste vastu tuleb targalt mängida. Kui vaja, tuleb nende eest ka kavalalt ära minna.

Kui on ikka väga külge hakanud, siis tuleb ta kusagile äärde meelitada, et mõnes väljaku osas tekiks rohkem ruumi. Selliseid mehi saab lollitada ainult kogemustega. Aga kui vaja, tuleb samamoodi vastu panna ja karta ei tohi.

Argo Arbeiter: praegu sellist hagijat meistriliigas pole Foto: Lembit Peegel

Endine ründaja

Eks see on meie ühiskonnas ja süsteemis kinni.

Eesti jalgpallikultuur on muu maailmaga võrreldes veel õhuke. Läbi ajaloo on kindlasti Viktor Alonen olnud selline buldog: ta oli väike, tugev ja kompromissitu võitleja. Sergei Hohlov-Simson oli ka selline, aga suure südamega mängija. Igor Prins oli tõeline keskkaitsja, suur ja karmi ütlemisega, kelle vastu ründajatel

oli väga ebameeldiv mängida. Raio Piiroja on ka kindlasti võitlusvaimu parim eeskuju. Vaadake, mitu korda ta oma ninaluu on murdnud.

Praegu sellist hagijat ja lõvi Eesti meistriliigas pole. Liiga on liiga noor ja keskmine vanus suhteliselt madal. See peaks olema ikka kogemustega mängumees, kes on jalgpallis ühteteist näinud.

Igor Morozov võiks ju selline mängija olla, aga kahjuks ei ole tal vajalikku agressiivsust. Kui tal on vaja igalt poolt läbi minna, siis midagi jääb kahjuks puudu.

Eks vastased suhtuvad sellistesse mängijatesse väikese respektiga ja heas mõttes aukartusega. Kui nende vastu tuli omal ajal mängima minna, siis pidi ikka sada protsenti valmis olema. Kui vaja, siis tuli ka ise tagasi anda, võitlus käis iga sentimeetri pärast.

Võitluslikkus on loomupärane omadus, aga mingil määral on seda võimalik ka arendada. Pehme iseloomuga inimest ei ole võimalik jalgpalliväljakul “tapjaks” kasvatada.

Iga treener tahab, et tal on väljakul selline mees, kellele raskel ajal loota. See on õnnistuseks, kui sul on olemas võistkonnas võitleja. Paraku tuleb teha valik mängijatest, kes sul klubis on ning kui neid pole, siis pole midagi teha.

Indrek Zelinski: eestlastes sellist agressiivsust pole Foto: Lembit Peegel

Endine ründaja

Eestis mulle kohe selline mängija ei meenu, kelle vastu oleks pidanud ise väljakul mängima. Küll aga oli Levadias väljakul ja treeningul selline mees Andrei Kalimullin. Kunagi oli ka Viktor Alonen, kes võitles alati lõpuni ja vastastel oli temaga väga raske. Üldiselt on sellised mängijad Eesti liigas rohkem teisest rahvusest mehed. Eestlane on selline tasase iseloomuga ja agressiivsust on vähe. Aga on hea, kui sellised mehed on sinu meeskonnas, vastastele on see kindlasti ebameeldiv.

Kaitsemängijad peavadki sellised olema, kuid küsimus on, millal see läheb reeglitest üle ja muutub provokatsiooniks.

Aus kahevõitlus positsiooni ja palli eest käib asja juurde, ründajad peavad selliste mängijate vastu rohkem pingutama.

Meie noortega on nii, et kui nad on omavanuste meeskonnas liidrid või kaptenid, siis meeste klassi tulekul seisab neil ees karm kohanemine. Poistel pole kogemusi ja agressiivsust ning nad ei ole kehaliste kontaktidega harjunud.

Verbaalselt on asi teine – nõrgema hingega mängijate enesekindlus lüüakse uppi. Mõnest kujuneb liider, teisest vaikne töörügaja. Kes ennast sellest sõelast suudavad läbi suruda, jäävad pinnale. Tegelikult on iga trenn ja mäng võitlus.

2013 JAANUAR JALKA

51

meistriliiga

Poolprofisatsid küll, aga olgu hästi tehtud!

“Kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool, aga tee ise,” ütles “Kevades” õpetaja Laur Tootsile. “Kui profimeeskonda ei jaksa luua, tee poolprofisats, aga tee hästi,” ütleb jalgpalliloogika.

Foto: Lembit Peegel

Alver Kivi

E

elmise hooaja lõpus edastasid mitmed meistriliiga klubid sõnumi poolprofessionaalse meeskonna moodustamisest. Kui oma plaanidega korralikult hakkama saadakse, peaks see tõstma liiga keskmist taset, tihendama konkurentsi ja suurendama mängude atraktiivsust.

Mõnda aega Norra esiliigas poolprofina mänginud Eesti koondise endise keskkaistja Marek Lemsalu hinnangul seisab kõige suurem kasu poolprofessionalismile üleminekus selles, et nii saavad ka senised nõrgemad meeskonnad kaasata tugevamaid mängijaid, kelle hulgas võib olla ka vanemaid tippmehi.

Kombinatsioonis klubi poolt leitud hea töökohaga on võimalik häid mängijaid endale saada.

Lemsalu sõnul käivad Skandinaavia esiliiga meeskondades paljud mängijad päeval ka paar tundi tööl. “Kui meeskonnas on pooled mängijad profid ja pooled amatöörid, siis on see veidi keerulisem, aga võimalik ja tehakse ka,” märgib ta.

“Sel juhul peavad täisprofid olema muidugi ka head, sest kui keegi mängijatest käib mängimas töö kõrvalt, võivad tekkida probleemid. Samas on ka suurtes meeskondades palgavahed teinekord kümnekordsed, kuid plats on ikka mehi täis. Hierarhia peab olema paigas.”

Eesti meistri Nõmme Kalju pea52

JALKA AUGUST 2012

Tallinna kalevlane Johannes Kukebal (palliga) varjab palli Paide Linnameeskonna Andre Mägi eest. Kas tänavusest on Kukebal poolproff ja Mägi jätkab amatöörina?

treeneri Igor Prinsi sõnul on taseme tõstmiseks vaja meeskonda kvaliteetseid mängijaid ja see on nüüd treenerite otsustada, kas panustatakse oma meestele või tuuakse lisajõudu välismaalt.

Täisproffidest motivatsioonipaketini Poolprofessionaalseks saava Tallinna Kalevi president Raimo Nõu räägib, et eelmisest koosseisust jääb alles 7-8 mängijat. Täiendust tahetakse saada Eesti turult ja neile kaasatakse veel mehi välismaalt. Eesmärk on, et meeskonnas oleks vähemalt 4-6 professio-

naali.

“Poolprofisats peab olema komplekteeritud võrdselt vanematest ja kogenumatest kui ka noortest mängijatest, kellel peaks olema parem motiveeritus,” lausub Kalevi juht.

Sama sammu ette võtnud FC Kuressaare tegevjuhi Martti Puki sõnul on liitujaid ja lahkujaid, kuid suuresti jääb meeskond mullusega võrreldes samaks ja välismaalastele ei mõelda. “Üritame leida enda jaoks sobivaid mängijaid juurde,” räägib Pukk. “Esimene tingimus on, et mees oleks saarlane ning Sander Laht on üks neist.”

meistriliiga Taseme tõus soovitakse saavutada motiveerimispaketiga, millega tekitatakse kohustus treeningutel ja mängudel rohkem pingutada.

“Kõik, kes on esindusmeeskonnas, saavad motiveeritud ja see tagab kvaliteedi tõusu,” täpsustab saarlaste tegevjuht.

Tartu Tammeka jätkab nagu eelmiselgi aastal, kus meeskonnas on mõned profid ja kõigile on boonused. President Jane Afshar ei oska veel öelda, kui palju hakkab olema täisprofessionaale, sest meeskond on alles komplekteerimisel, kuid märgib, et kindlasti tuleb neid alla poole.

Amatööride staatuses jätkava Paide Linnameeskonna peatreener Meelis Rooba on skeptiline ja leiab, et poolprofessionaalsus on suhteline mõiste, sest kui see on ainult nimi, siis pole sellest suurt midagi kasu. Kui on ka sisu, siis kvaliteet muidugi tõuseb, kuid viimast on raske saavutada.

“Kure ja Kalev tahavad olla, aga see nõuab pädevaid inimesi,” selgitab paidelaste loots. “Eesti tasemel mängijad jäävad ju samaks ning kahtlen, kas tuleb kvaliteeti juurde, kuigi trenne võib ju rohkem olla. Head mehed tahavad ka palka saada. Kogu meeskond peab hea olema, üks-kaks meest ei ole lahendus.”

Paremad tingimused, parem pühendumine Marek Lemsalu leiab, et meie jalgpallile tähendab klubide tehtav samm ainult võitu ja Eesti mõistes on see ideaalne lahendus.

“Jalgpallilises mõttes tõstab see kindlasti senise tagumise poole meeskondade mängutaset ja mida kõrgemale, seda parem,” märgib ta. “Klubidele, kellel pole korralikku sponsorraha profimeeskonna tegemiseks, on see väga hea võimalus teha oma arengus samm edasi.”

Lemsalu sõnul tuleb mängijatele tagada normaalne heaolu, siis paranevad ka nõrgemate väljavaated.

“Kui klubi suudab leida endale head mängijad, anda neile korralikud töökohad ja muud mitte jalgpalliga seotud võimalused, siis võib ideaalis võidelda ka kõrgete kohtade eest, miks mitte,” tõi tunnustatud keskkaitsja välja ühe

edu retsepti.

Igor Prins ütleb, et kui me tahame Euroopas korralikult mängida, on ka kodus vaja palju ja ühtlaselt tugevaid mänge.

“Tase peaks tõusma, sest rohkem pühendumist on ainult kasulik,” räägib ta. “Kui klubid loovad mängijatele paremaid tingimusi, on see ainult positiivne.

Loodan, et läbi kvaliteedi tõusu paraneb ka liiga atraktiivsus.”

Jane Afshar näeb poolprofessionaalsuse eelist selles, et mänge ja treeninguid on lihtsam korraldada, kuna mängijad ei pea keskenduma nii palju tööle ja kooliskäimisele.

Tammeka juht märgib: “Loomulikult oleks täisproffidega lihtsam, aga tuleb arvestada realiteetitega. Kindlasti tõstab see liiga üldist taset, kuid üleöö ei toimu midagi, pikemas perspektiivis aga on see loomulik protsess.”

Lihtsad mängud saavad ajalooks Meistriliigas osalenud amatöörmeeskonnad on aasta-aastalt proffidelt üha enam punkte võtnud. 2010 – 23, 2011 – 26 ja 2012 – 30 punkti, neist Paide arvele jäi 11, Kuressaarele 9, Tallinna Kalevile ja Tammekale 4 ning Viljandile 2 punkti.

Numbrid näitavad, et amatöörmeeskonnad on enda heal ja vastaste kehval päeval võimelised proffe võitma. Kui nende meeskondade mängijad saavad nüüd kontsentreeruda veelgi rohkem

“

Klubidele, kellel pole korralikku sponsorraha profimeeskonna tegemiseks, on see väga hea võimalus teha oma arengus samm edasi.

klubidel õnnestub korraldada meeste talvine ettevalmistus, sest korraliku taseme saavutamiseks peaks tegema trenni kaks korda päevas.

Raimo Nõu näeb kasu: „Poolprofisatsid toovad mängutaseme ühtlustumise ja tasavägised mängud, kus tulemusi on raske ennustada. Mida ettearvamatum on liiga, seda parem kõigile. Kas klubide poolt tehtud sammud end ka õigustavad näitab aeg.“ Eesti seinised tugevaimad jõud Nõmme Kalju, FC Flora ja FC Levadia peavad hakkama kindlasti varasemast rohkem pingutama, sest lisaks omavahelistele kohtumistele peab nüüd tõsiselt panustama ka mängudes seni turniiritabelis tahapoole jäänud meeskondade vastu.

Igor Prins tõdeb, et lihtsaid mänge polnud juba eelmisel hooajal ja kellegiga polnud kerge ning on hea, et igas kohtumises tuleb meeskonnal nüüd täiega pingutada. „See arendab ja koos sellega muutud ka ise tugevamaks,“ lausub ta.

„

jalgpallile, muutub kindlasti mäng veelgi paremaks.

Kui ainsa amatöörmeeskonnana jätkav Paide Linnameeskond on olnud ka seni kindel keskmik, siis poolprofessionaalsuse tasemele tõusvad FC Kuressaare, Tallinna Kalev, Infonet ja Tartu Tammeka loodavad kvaliteedi tõusule.

Palju sõltub sellest, kuidas nendel

Foto: Lembit Peegel

Ka Kuressaare pürib poolprofiklubiks - siis pole saarlased niisama pükstest tõmmata.

2012 AUGUST JALKA

53

naised

Ka naised väljenduvad vutiplatsil värvikalt See, et mehed väljakul ropendavad ja sõimavad, on tänapäeva jalgpallis saanud kahjuks harjumuspäraseks. Üha enam sõnaõigust nõudvas naistevutis tavapäraselt nii karmiks ei minda, kuigi värvikate väljendusteta ei saa sealgi.

Alver Kivi

N

aised jooksid esimest korda jalgpalliväljakule juba 1892. aastal. Šoti Jalgpalliliidu egiidi all toimunud kohtumine mõjus pealtvaatajatele aga šokeerivalt.

“Me pole kunagi näinud jalgpallis midagi nii jubedat,” iseloomustas kohtumist ajaleht Scottish Sport.

Jalgpalli on ikka peetud jõuliseks ja mehiseks spordialaks, mis naistele ei sobi. Ometi on õrnem sugupool samm-sammult ala arendanud ja ülespoole rühkinud ning jõudnud isegi olümpiaprogrammi.

“

„

Naised nagu ei salli üksteist ja väljakul on üsna palju vingumist.

Üldiselt on naised meestega võrreldes vaoshoitumad ja riidlema ei kipu. Aga jalgpallis nad endale hinnaalandust ei tee ja soovivad, et neid koheldaks väljakul meestega võrdselt.

Hüüe – appi, naised jalgpalliväljakul – praegu enam ei kehti.

Tõsi, suhtumine kohtunikesse ja vastasmängijatesse on siiski meestest erinev.

Nii meeste kui ka naiste mängudel õigust mõistnud kohtunik Maaren Olander on nõus levinud väitega, et naised on väljakul meestest intelligentsemad.

“Naised ropendavad meestest ikka vähem ning selliseid mängijaid, kes austavad vastast ja jäävad alati viisakaks ka kohtuniku vastu, on naiste hulgas rohkem,” märgib ta. Samas viskab Olander sookaaslaste kapsaaeda ka ühe kivi. “Mulle tundub, et naistel on selline eriline viha ja rivaalitsemine juba 54

JALKA JAANUAR 2013

Naiste käitumine platsil on viisakam, ka naiskohtunik distsiplineerib paljalt oma kohalolekuga.

enne mängu teise naiskonna vastu,” selgitab ta. “Naised nagu ei salli üksteist ja väljakul on üsna palju vingumist. Meestel tekib selline vimm pigem ikka sellest, kui vastane on mitu korda juba üritanud kas siis haiget teha või muud sellist.”

Kohtunik Miko Pupart leiab, et mehed on väljakul otsekohesemad, emotsioonid tulevad rohkem välja, samal ajal kui naised hoiavad end väljakul tagasi.

“Aga tipus, kus mängitakse professionaalsemalt ja tiitlitele ning seal, kus mängijatel on juba kõrgem tase, kasutatakse tulemuse saavutamiseks kõikvõimalikke võtteid,” räägib ta.

Samas on noorel kohtunikul etteheited nii mees- kui ka naismängijate väljakul käitumisele.

“Mängijad peaksid keskenduma oma sooritusele, andma partnerile täpsemalt passi, hästi triblama ja ilusaid väravaid lööma,” räägib Pupart. “Kõrvalistele asjadele pühendatakse liiga palju tähelepanu, ilma selleta oleks jalgpall parem. Saan aru, et see vaidlemine ja protestimine ei kao, aga kui täiesti tühja koha pealt tekivad lahkarvamused, pole asi õige. Oma energia tuleks väljakul suunata kasulikumasse kohta.”

Naiskohtunik teeb mehed viisakamaks Tänapäeva jalgpallis pole enam sugugi haruldane, kui meeste mängu vilistab naiskohtunik ning on loomulik, kui meeskohtunik ohjab naiste mängu. Miko Puparti hinnangul on meeste mäng loogilisem ja kohtunikul on mängijate käike

naised

Foto: Lembit Peegel

lihtsam ette näha. Naiste puhul on palju ettearvamatust ja ebastandardseid tegemisi.

Pupart toob välja omapoolsed käitumisnormid: “Mehena on mul kindlasti kergem suhelda meestega, sest võtan neid juba alateadlikult võrdsemana. Mehele võib alati öelda jõulisemalt ja karmimalt, mis ei tähenda seda, et võib mängijal näo täis sõimata. Meestega saab ja tuleb olla jõulisem, aga seda kahtlemata olukorrast lähtuvalt. Naiste mängus peab enne kaks korda mõtlema, kui ütled. Rääkimisstiil ja hääletoon ei saa olla väga karm.”

Maaren Olanderi sõnul on naiste mänge kindlasti lihtsam vilistada, sest vigu ei tehta eriti palju ja tempo on ka madalam. Samas võib tekkida täiesti arusaamatuid situatsioone.

“Mehed on aga üldjoontes naiskohtuniku vastu palju viisakamad,” jagab Olander tugevamale sugupoolele kiitust.

“Olen tihti kuulnud meesmängijaid pärast mängu omavahel arutamas, et täna oli nii hea mängida, sest keegi ei ropendanud ega mölisenud väljakul.”

Olanderi hinnangul suhtlemisel mõlemast soost mängijatega suurt vahet ei ole: “Muidugi esineb ka erandeid, nagu igal pool elus, kuid mehed on üldiselt minu vastu viisakad ja paljud naismängijad on mulle ju tuttavad. See aitab tavaliselt vestlust sellisel mõnusal sõbralikul tasemel hoida. Kui vaja, saab muidugi kurja häält ka tehtud.”

Inetuim mäng meeste arvel Praegu Inglismaal elav Maaren Olander räägib, et saareriigis on meeste mängud muidugi eriti karmid. Seal ei anna keegi armu, ole sa siis mees- või naiskohtunik. Ja isegi naiste mängudel on ta vahel pisut šokis olnud, kuna väljakul on läinud ikka päris kähmluseks.

Maaren Olanderi nii halvim kui ka meeldivaim kogemus on siiski ikka meeste mängudest. Negatiivseim mälestus on tal oma kohtunikukarjääri algusaastatelt, kui mängu ajal olid ühe meeskonna liikmed enamuses suhteliselt purjus. “Esiteks jäid nende püüdlused vastaseid takistada pidevalt hiljaks, teiseks ei osanud nad kuidagi kaotust alla neelata ja kolmandaks oli veel mingi noor naiskohtunik, kes nende arust ei pidavat üldse reeglitest aru saama. See mäng oli päris inetu,” meenutab ta.

“Meeldivaim on ju ikkagi just see, kui pärast mängu kuuled mehi arutamas, kui hea mängida oli, sest kõik käitusid viisakalt. Seega on ju minu töö tehtud korralikult ja sellest on alati rõõm,” võtab Maaren Olander positiivsed emotsioonid kokku.

2013 JAANUAR JALKA

55

maailm

“Minu nimi on Zlatan”

Avaldame väljavõtte Albert Bonnieri kirjastuse loal raamatu "Mina olen Zlatan Ibrahimovic. Minu lugu" ("Jag är Zlatan. Min historia"), mille on kirja pannud ZIatan ise ja David Lagercrnatz. Katkendi raamatust, mis kandideeris Rootsi kirjandusauhinnale, tõlkis rootsi keelest Kadri Sikk.

Zlatan Ibrahimovici 14. novembri imeline värav Inglismaa vastu: ootamatu käärlöök lendas väljaku sügavusest välja hetkel, kui väravavaht oli platsil seiklemas.

Foto: Nils Peter/Scanpix

M

ult on küsitud: mida ma oleksin teinud siis, kui minust poleks saanud jalgpallurit? Mul pole aimugi. Võib-olla oleks minust saanud kriminaal.

Sel ajal oli palju kuritegusid. Mitte, et me just selle peale väljas oleksime olnud, aga ikka igasugu asju jäi ette, mitte ainult rattaid. Kaubamajadest sai ka sisse-välja käidud ja tihti sain sellest kõigest paraja laksu kätte. Varastamine ajas mulle elu sisse ja ma pean olema rõõmus, et mu vanamees sellest kunagi midagi teada ei saanud.

Minu tutvusringkonnast juriste ju ei sirgunud.

Tehti hulle asju ja unistati sellest, et oled kõige kõvem mees, ja ega mingit otsest vanemlikku toetust ka ei tulnud, polnud mingit: “Kas ma räägin sulle Rootsi ajaloost?” Olid hoopis õllepurgid, jugomuusika ja tühi külmkapp ning Balkani sõda. Aga vahel võttis ta aja maha, et minuga jalgpallist rääkida, ja see tegi mind iga kord rõõmsaks. Selles mõttes, et ta oli ikkagi mu vanamees, ja ühel päeval ütles ta (ma ei unusta seda kunagi, õhus oli lausa pidulikkust): “Zlatan, aeg on päris klubis mängima hakata.”

“Mis mõttes päris klubis? Mis see päris klubi on?”

56

JALKA JAANUAR 2013

“Hea meeskond, Zlatan. Parimad poisid, nagu Malmö FF!” Ma vist ei saanud päris õigesti aru.

Mis selles Malmö FFis nii erilist oli? Ma ei jaganud neid asju, kes oli kõvem, kes mitte. Aga ma teadsin seda klubi küll. Ma olin käinud nende mängul Balkani vastu ja mõtlesin, miks mitte? Kui isa nii ütleb. Aga mul polnud aimugi, kus jalgpalliväljak oli või kus üldse midagi siin linnas asus.

Malmö polnud siit kaugel. Aga see oli hoopis teine maailm.

maailm naismängija Olin juba seitseteist täis, kui kesklinnas esimest korda käisin, ja ma ei saanud sealsest elust mitte midagi aru. Aga tee trenni tegin omale selgeks ja mingi kolmekümne minutiga velosin kohale, vahetusriided kilekotis, ja loomulikult olin ma närvis.

Malmö FFis oli asi tõsine. Mitte nagu tavaliselt, et tule ja kõksi ka, poiss! Siin olid proovimängud ja tasemete määramine ja ma sain kohe aru, et ma polnud nagu teised, ning panin juba vaimu valmis, et pakin asjad kokku ja tõmban koju ära. Aga juba teisel korral võisin treenerilt nimega Nils kuulda: “Tere tulemast meeskonda.”

“Tõsiselt?”

Ma olin siis kolmteist ja võistkonnas oli juba paar välismaalast, teiste seas Tony. Üldiselt olid kõik rootslased, osa olid Limnhamnist, kõrgklassikutid. Tundsin end nii, nagu oleksin Marsilt. Mitte ainult sellepärast, et vanamehel polnud suurt uhket häärberit ja et ta kunagi mängudel ei käinud.

Ma rääkisin teistmoodi.

Ma triblasin. Läksin paugust närvi ja kaklesin väljakul. Ükskord sain selle eest kollase kaardi, et võistkonnakaaslased läbi sõimasin.

“Nii ei tohi teha!” ütles kohtunik.

“Käi sina ka kuradile,” karjusin ma ja tõmbasin minema.

Rootslastel hakkas koppa ette viskama. Nende vanemad tahtsid, et mind välja visataks, ja ma mõtlesin tuhandendat korda: mul pohhui, mida nad arvavad. Vahetan jälle meeskonda. Või hakkan hoopis taekwondoga tegelema. Ongi cool’im. Jalgpall on mõttetu.

Kellegi idioodist vanamees käis ringi, paber näpus.

“Zlatan klubist välja,” oli seal kirjas ja igasugu tüübid viskasid sellele allkirja alla. Nad käisid ringi ja korrutasid: Zlatan ei kuulu meie sekka. Ta tuleb välja visata! Kirjutage alla, bla-bla-bla.

See polnud normaalne! Okei, olin veits selle vanamehe pojaga hüpanud. Mulle oli selleks hetkeks juba mitu korda sisse sõidetud ja olin veidi pöördes. Ma panin talle peaga kõksu ära, kui päris aus olla. Aga ma kahetsesin pärast täiega.

Sõitsin rattaga haiglasse ja palusin vabandust. See oli tõesti nõme lugu, aga no allkirjad! Olge normaalsed! Treener Åke Kallenberg ainult vahtis seda lipikut: “Mis kuradi jama see veel on!”

Ta rebis selle tükkideks. See Åke oli päris okei. Või mis okei! Noorteliigas tegi ta mul peaaegu terve aasta olemise raskeks ja nagu kõik teisedki arvas ka tema, et ma triblan liiga palju ja sõiman meeskonnakaaslasi liiga palju ja et mu suhtumine on vale ja mõtlemine on vale ja mida kõike veel.

Sain nendel aastatel ühe olulise asja selgeks. Kui minusugune kutt tahab austust saada, peab ta viis korda parem olema kui Leffe Persson ja kõik muud jalgpallitüübid. Ta peab kümme korda rohkem trenni tegema. Muidu pole tal võimalustki.

Mitte iialgi! Eriti mitte siis, kui ta on rattavaras.

Ma oleksin muidugi pidanud kogu selle värgi pikalt saatma. Ma tahtsin küll. Ma polnud päris lootusetu. Aga trenni oli pikk maa, seitse kilomeetrit, ja tavaliselt läksin terve tee jalgsi. Aga vahel oli kiusatus liiga suur, eriti kui mingit mõnusat velo nägin. Ükskord jäi mulle ette kollane ratas, millel oli hunnik naljakaid karpe küljes, ja ma mõtlesin, why not?

Velosin minema, vedu oli hea. Aga varsti hakkasin mõtlema.

Need kollased karbid olid natuke imelikud ja järsku jõudis mulle kohale, et see oli postiljoni ratas. Velosin ringi kogu piirkonna postiga. Siis hüppasin maha ja panin ratta natuke kaugemale seisma. Ega ma siis teiste posti ka pihta tahtnud panna.

Siis ükskord pandi tuuri ratas, mille olin viimasena varastanud, ja ma passisin staadioni ääres ja koju oli pikk tee ja mul oli kõht tühi ja kopp ees ja nii ma siis virutasin ära ühe ratta, mis riietusruumide juures seisis. Muukisin luku lahti nagu tavaliselt ning ma mäletan, et mulle täitsa meeldis see ratas. See oli korralik ja ma kandsin hoolt, et seda päris samasse kohta ei jätaks, et vana omanik sellele peale ei satuks.

Aga kolme päeva pärast kutsuti meeskond kokku. Mul oli selleks ajaks juba pilt selge. Koosolek tähendas tavaliselt mingit jama ja loengupidamist ja ma hakkasin kohe igasugu vabandusi otsima: see polnud ju mina. Mingi teine vend tegi.

Ja ei pannudki mööda: koosolek toimus abitreeneri ratta pärast.

“Kas keegi on seda näinud?”

Keegi polnud näinud. Mina ka mitte! Ses mõttes, et sa ei hakka ju midagi ütlema sellises olukorras. Nii see käibki.

Mängid lolli: “Oi, kui nõme lugu, sa vaeseke, mul ka varasta-

“

Sain nendel aastatel ühe olulise asja selgeks. Kui minusugune kutt tahab austust saada, peab ta viis korda parem olema kui Leffe Persson ja kõik muud jalgpallitüübid.

„

ti ükskord ratas ära.”

Aga mul hakkas ikkagi kriipima. Millega ma olin hakkama saanud? Ja milline ebajopp! Abitreeneri velo! Treenereid peab ju austama. Sellest ma sain aru. Või õigemini pidi neid minu meelest kuulama, nende nipid ja trikid selgeks õppima, positsioonid, taktika ja muud asjad. Aga samas mitte kuulama ka.

Et nagu ikka edasi triblada ja trikitada. Kuula, ära kuula! See oli minu filosoofia. Aga et nende rattaid pihta panna? See ei läinud minu meelest kogu kontseptiga kokku. Hakkasin pabistama ja läksin abitreeneri juurde.

“Põhimõtteliselt on nii,” ütlesin talle. “Ma laenasin natukeseks su ratast. No hädaolukord oli. Erandjuhtum! Saad selle homme tagasi.”

Manasin ette nii haleda naeratuse, kui vähegi suutsin, ja mulle tundus, et see jõudis mingil määral kohale. Mu naeratus aitas mind nendel aastatel tublisti ja ma suutsin alati mingi nalja visata, kui olukord kõige täbaram oli. Aga lihtne see polnud. Ma polnud mitte ainult must lammas. Kui trenniriided kadusid, süüdistati mind. Iseenesest täiesti õige. Ma ju 2013 2013 JAANUAR JAANUAR JALKA

57

maailm

Foto: Scanpix

Kolm Lyoni mängijat jahtimas aristokraatlikult edasikulgevat Zlatanit.

olin ka vaene rott. Kui teistel rajooni tüüpe, kes üritasid Foto: Fredrik Sandberg/Scanpix olid juba algusest peale kõige kõrgemat klassi mängida. Kuiuuemad Adidase ja Puma das iganes nad ka ei pingukängurunahast jalgpallisaapad, tanud, see ei tulnud neil välja, ostsin mina oma esimesed ja ma mõtlesin, et ma teen säästukast. Putsad olid täpselt vastupidi, ajan veel kõvemini tomatite ja juurviljade kõrval. oma asja. Selle asemel, et öelJa see ei muutunud ka edasda: “Mul on ainult kakskend pidi. Mul polnud selles suhtes krooni,” ütlesin ma: “Mul pole kunagi midagi ägedat ette midagi, mitte öörigi.” See oli näidata. cool’im. Hullem. Ma olin kõva Kui võistkond välismaal tüüp Rosengårdist. Ma olin Kunagine tõrjutu naudib meedia tähelepanu. käis, oli paljudel teistel tasteistsugune. Sellest sai minu kurahaks paar tuhat krooni identiteet ja see hakkas mulle kaasas. Mul oli mingi kakskend aina rohkem meeldima ja mul krooni ja ka siis oli isa vahel kuu üüriraha oli täiesti ükskõik, et ma ei teadnud rootmaksmata jätnud, et kaasa saaksin sõita. si kuttide iidolitest kõige vähematki.

Pigem oleks ta lasknud meid välja tõsta, Mõnikord olime meistriliiga mängudel kui et oleksin pidanud koju jääma. See oli pallipoisteks ja ükskord kohtusid Malmö temast kena. Aga mul polnud sellegipooFF ja IFK Göteborg, tõeliselt suur mäng lest kuttidele millegagi vastu panna. teisisõnu, ja mu meeskonnakaaslased läk“Tule kaasa, Zlatan, lähme, sööme sid päris pöördesse ja tahtsid kuulsustelt pitsat või burksi, ostame seda ja ostame autogramme saada, eriti ühelt, kelle nimi teist!” oli Thomas Ravelli ja kes pärast mingit “Ah, hiljem. Mul pole kõht tühi. Ma penaltit jalgpalli MMil oli ilmselgelt hängin niisama kaasa.” maailma suurim kangelane. Ma polnud ta Ma proovisin välja vingerdada, aga nime kunagi kuulnudki, mitte et ma seda samal ajal kaasas käia. See polnud maininud oleksin. Ma ei tahtnud ju hämingi hull probleem. Aga siiski piisabisse jääda ja iseenesest mõistagi olin ma valt uus olukord, mis tegi mind veidi ka MMi vaadanud. Aga no ma tulin ju ebakindlaks. Mitte et ma tahtnuks olla Rosengårdist! Mul oli rootslastest jumala samasugune nagu teised. Või no võibolla pohhui. Ma olin olnud brasiillaste poolt, natukene! Ma tahtsin nende jutud ära Romário ja Bebeto ja nende teiste, ja Foto: Christian Örnberg/Scanpix õppida, etiketi ja siuksed värgid. Aga ainus, mis mulle selle Ravelli puhul huvi enamasti ajasin oma joont – see oli pakkus, olid tema šortsid. Mõtlesin, kust Kaks päeva enne oma sajandi väravat Rootsi jalgpalli aastalõpupeol koos abikaasa Helena Segeriga. nii-öelda minu relv. Ma nägin küll oma saaks samasugused ära virutada.

58

JALKA JAANUAR 2013

naismängija

Eesti teivashüppemeistrist sai esiliiga parim väravakütt Esiliiga parimana Pärnu JK II kasuks 24 väravat löönud Eesti teivashüppemeistrile Lea Saaparile ei ole jalgpall kohustuseks ja seepärast tahab ta mängida niikaua, kui tervis lubab.

Alver Kivi

L

õppenud hooajal nii Pärnu esindusnaiskonna kui ka duubli eest mänginud Lea Saapar tunnistab, et hooaeg oli keeruline. Kevadel jäi ta töötuks ja kogu aur läks oma firma loomisele, mistõttu ei saanud praegu Praxise tervisekeskuses füsioterapeudina ortopeedilisi patsiente vastuvõttev Saapar vajalikul tasemel treenida. Ometi lõi Lea Saapar end 24 väravaga esiliiga parimaks väravakütiks.

“Suutsin end platsil emotsionaalselt välja elada, aga esiliiga on oma tasemelt ka nõrgem,” selgitab Saapar, kellele tuli tiitel üllatusena.

Edust hoolimata tänavu 30aastaseks saav Lea Saapar jalgpallis enam kõrgeid eesmärke ei sea.

“Võtan päeva korraga ja kaugemat perioodi ei ole ma enda jaoks ette planeerinud,” täpsustab ta. “Jalgpall on mulle ikkagi meeldiv kohustus, ma tahan seda mängu mängida ja kui tervis lubab, siis üritan olla nii hea kui võimalik.”

Lea Saapar asus pärast Lääne-Virumaal Tudus põhikooli lõpetamist õppima Tallinna Spordigümnaasiumisse, et tegeleda tõsisemalt kergejõustiku ja teivashüppega. Saapari isiklik rekord on 3.70 m ja 2004. aastal tuli ta Eesti meistriks.

“

Mulle hakkas jalgpall meeldima, sest tegu on võistkondliku mänguga, mis on kergejõustikust erinev ja emotsionaalsem.

„

Samal ajal Tartu ülikooli füsioteraapia õpingutega asus Lea Saapar tööle Eesti Jalgpalli Liidus naistekoondise füsioterapeudina. Mängudel ja laagrites käies mängis ta ka ise jalgpalli ja viimasel kursusel liitus Tartu Tammeka naiskonnaga.

“Mulle hakkas jalgpall meeldima,

sest tegu on võistkondliku mänguga, mis on kergejõustikust erinev ja emotsionaalsem,” räägib ta oma jalgpallurikarjääri kujunemisest.

Pärast ülikooli lõpetamist asus Lea Saapar tööle Tallinnasse ja hakkas mängima FC Floras, kus ta sõltuvalt mänguvormist kuulus põhikoosseisu või oli varus. 2009. aastal võitis ta FC Floraga Eesti superkarika.

Pärnu JK-sse kutsus Lea Saapari treener Jüri Saar. “Ühest põhjust Pärnuga liitumisel pole, aga see tundus huvitav,” räägib ta. “Mul olid juba lõpetamismõtted, sest trennid nõudsid suurt distsipliini ja töö kõrvalt oli raske seda kõike teha.

Flora oli end minu jaoks ammendanud, aga Pärnus oli mul sõpruskond ees.”

Lea Saapar on löönud värava ka superkarika finaalis ning kõmmutanud kolle kontrollmängus inglannade vastu.

“Ega ma neid mänge suurt ei mäleta,” räägib poolkaitsja. “Ma olen selles mõttes ebatüüpiline mängija, sest oma professionaalsusest lähtudes jälgin rohkem, kes saab platsil vigastada ja mis juhtus. Kui inimene käib tänaval kõveralt, siis tahaksin talle soovitada, kuidas rühti parandada – olen oma eriala ohver.”

Foto: Lembit Peege

Foto: Tiiu Kull Esiliiga kohtumises FC Flora II vastu Pärnu Raeküla staadionil võitsid pärnakad 6 : 1, Lea Saapari arvele kanti 5 tabamust.

2013 JAANUAR JALKA

59

Foto: Lembit Peegel

Martin Maasing ei suutnud siiski jalgpalli kutsele vastu pidada ja v천ttis poistegrupi.

60

JALKA JAANUAR 2013

treener

Martin Maasing arendab loovaid mängijaid Kuni 17aastaste noormeeste eliitliigas Nõmme Kalju meistritiitlile tüürinud Martin Maasing leiab läbi poiste arengu motivatsiooni treeneritööks põhitöö kõrvalt.

Alver Kivi

M

artin Maasing tunnistab, et pärast väsitavat päeva pereärisse kuuluvas põhitöökohas on raske end õhtul kokku võtta ja tulla treeningule, kus tuleb endast kõik anda. Aga jalgpallitreeneri amet pakub talle meeldivat eneseteostust, rõõmu teeb poiste areng ja soov vaadata, kuhu nad võivad jõuda.

“Minu jaoks pakub parimat emotsiooni see, kui suudan meeskonna oma plaanide järgi mängima panna,” lausub Maasing. “Treenerina saan anda edasi oma teadmisi ja kogemusi, mida olen ise jalgpallurina ammutanud. Olles ise eelnevalt olnud mängija, on mul lihtsam oma poisse mõista.”

Oma treeneritöös peab Martin Maasing oluliseks soodustada vaba mõtlemist, et mitte panna poisse liiga vara raamidesse.

“Mängijad peavad olema loovad, kuigi taktikalisest joonisest tuleb kinni pidada. Võit on tähtis, aga ka mäng on oluline,” avalikustab treener oma kreedo.

Treeneri tulemuslik töö on tootnud ka Eesti koondislasi ning sügisel mehetegusid teinud U17 meeskonnas mängisid värsketest meistritest Martin Mägi, Märten Kuusk ja Andri Liiva. Maasingu sõnul on tema käe all harjutamas veel mitmeid perspektiivikaid poisse, kelle karjäär võib kujuneda edukaks, kuid nimeliselt ei tahtnud ta kedagi välja tuua. Treenerile on oluline, et poistest kasvaksid tublid inimesed –

kõik ei keerle alati jalgpalli ümber.

Tänavu Kalju noortega võidetud kuldmedaleid peab Martin Maasing enda seniseks parimaks saavutuseks, seda enam, et tiitel ei tulnud kergelt ja esikoha nimel tuli võidelda viimase vooruni.

Eliitliiga tase väga hea “Õnneks suutsid poisid end sügisel kokku võtta, korralikult pingutada ja vajalikud punktid ära võtta,” jääb treener oma hoolealuste sooritusega lõpuks rahule.

Hooaja kokkuvõttes kogusid Nõmme JK Kalju 38, Tartu JK Tammeka 36 ja Tallinna FC Flora 32 punkti.

Maasingu sõnul oli võistkonnal selliseid mänge, mida oleks pidanud võitma, aga ei õnnestunud, sest poistel oli kohati

“

Mängijad peavad olema loovad, kuigi taktikalisest joonisest tuleb kinni pidada. Võit on tähtis, aga ka mäng on oluline.

„

motivatsiooniga probleeme.

“Eliitliiga tase on väga hea, võistkonnad tugevad ja ühtlased ning igas mängus tuli pingutada lõpuni,” kiidab treener sarja taset ja tõdeb, et tiitli võitmisel oli ka veidi õnne, sest Nõmme United võitis eelviimases voorus Tammekat ja andis sellega kõik trumbid Kaljule.

Ainsa miinusena eliitliiga aadressil nimetab Maasing liiga pikka hooaega, sest sügisel on viimased mängud sageli lumes ja siis ei saa heal tasemel mängu näidata. Panustada võiks rohkem suvele, kui saab mängida murul.

Lõvipoegades Olev Reimi ja Uno Piiri käe all alustanud Martin Maasing jõudis oma karjääri jooksul mängida FC

Kuressaares, FC Valgas, Maardu Levadias ja Nõmme Kaljus. Mängijana jõudis ta Eesti U21 ja U23 koondisesse. Oma karjääri kõrghetkeks peab ta osalemist Maardu Levadiaga 2002. aastal UEFA Intertoto Cupil. Seal jõuti UD Leiria stada FC Zürichi minimaalset paremust.

Viimane jäigi mängija Martin Maasingu parimaks saavutuseks.

“Oli selline aeg, kus tuli vaadata, kuidas edasi minna,” räägib ta. “Tuli valida, kas jätkata professionaalset karjääri jalgpallurina või leida endale teine väljund. Ja juhtus nii, et hakkasin tööle pereäris.”

Jalgpall oli Martin Maasingul siiski südames ja nõnda alustas ta kaheksa aastat tagasi Kotkas Junioris treenerina. Andres Leht kutsus algul teda mõnikord oma vanemat venda Rainist asendama, aga peagi anti talle juba ka oma grupp.

Siis tuli treeneritöös aastane paus, kuni ta võttis Kalju 1996. aastal sündinud poiste grupi. Maasing nägi meeskonnas perspektiivi, sest äsja oli võidetud Helsinki Cupil hõbemedalid. Praegu on ta oma poistega jõudnud Eesti meistrivõistlustel mitu korda medalile, tänavu tuldi koguni meistriks. Martin Maasing ei usu, et treeneriamet võiks vähemalt lähiajal tema põhitööks saada.

“Nende palkadega on, nagu on, aga miks mitte, kõik oleneb ...,” jätab ta lause lõpetamata.

Tõsisemaid eesmärke treenerina pole Martin Maasing endale seadnud ja ta võtab oma karjääri sammhaaval. Kui ta peaks tulevikus uue grupi võtma, siis peavad need olema vähemalt 13aastased poisid, sest see on vanus, kus mängitakse juba jalgpalli. Nii on väljakutse suurem ja pakub rohkem.

Martin Maasing ei välista, et kunagi võiks teda näha juhendamas ka mõnda meeste satsi. See nõuaks aga uusi väljakutseid.

2013 JAANUAR JALKA

61

made in jalka

Lõbusaid ja õpetlikke ütlemisi aastast 2012 Nagu ikka, avaldame aasta avanumbris eelmisel aastal Jalkas avaldatud naljakaid ja tuumakaid ütlemisi, mida öeldi just Jalkale. Ka kõige vaimukamad sõnasepad peavad leppima meie valikus vaid ühe esinemiskorraga.

“Läksin võidumehena koju – kõik kanged vastased pikali pandud – ja naine tegi mulle kolm korda järjest täringujalgpallis pähe!”

Kui Janno Kivisild 2005. aastal Sporditähe täringujalgpalli turniiri võitis “Tehke pete ka. Kui näed, et mängija tuleb, tee väike peatus. Pange end mänguolukorda.”

Katrin Kaarna tüdrukuid juhendamas “Alguses ei saa nagu arugi, et mis see liivatera on, aga pikapeale on hunnikutel erinevad suurused. Nendel, kes treenivad vähem, jääb liivahunnik väikeseks.”

Indrek Zelinski õpetustera “Ükskõik kuhu lähed, 20% jutust on ärist ja ülejäänud 80% jalgpallist.”

Tallinna Kalevi toetaja Riho Saksus välismaakogemusest

“Me kutsusime teda Lermontoviks. Ta oli väike lokkis peaga poiss TJK’83 meeskonnas, kes meid igast asendist üle mängis. Iga kord, kui Lermontov su läheduses mängis, tuli ta kiiresti maha tõmmata.

Hiljuti valiti see poiss (Konstantin Vassiljev – toim.) aasta kodanikuks!”

Marti Laidre “Ega ma Ida-Virumaale Narva ja Sillamäe mängu vaatama ei kipu, aga kumbki mängib ju ka nende meeskondadega, kel on koondisele kandidaate pakkuda.”

Tarmo Rüütli

“Meie soovime, et poiss õpiks trenni ja jalgpalli abil sotsiaalseid oskusi – kohusetunnet ja meeskonnatunnetust.”

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder “Me tahame teha nii, nagu on Paides, kus mängitakse Järvamaa oma mängijatega.”

Reijo Kuusik Rakvere Tarvase kohta “Sooviks ka minna trenni ja sealt ära, käed taskus, aga näed, ei saa.”

Jaanus Getreu vastulause linnatreeneritele, kes nimetasid maaklubide tööd projektipõhiseks “Kui tulin, oli meie eelarve kuus miljonit krooni, nüüd on neli miljonit eurot. Aga reegel on see, et kulud kasvavad kogu aja tuludest kiiremini.”

Tõnu Sirel “Inglased teadsid eestlasi suure laulurahvana ning tegime projekti, kus meie õpetame nende lapsed laulma ja nemad meie lapsed jalgpalli mängima.”

Indrek Käo Põlva Lootose ja Newcastle Unitedi koostöö algusest “Loodan, et varsti saab naistel olema ka veteranide liiga, et saaks oma harrastusega hiljem jätkata.”

Kaire Palmaru

62

JALKA AUGUST 2012

“Skeem toimis umbes nii, et kaks meest seisid palli juures, kolmas oli paar meetrit eemal ja neljas valmistas ette hoojooksu. Siis mängis esimene palli lahti teisele, teine peatas palli, esimene söötis kolmandale, kolmas peatas palli ja neljas omakorda oli juba hoojooksul ja pidi peale lööma. Vahepeal pidid muidugi viies ja kuues mees paar korda niisama üle palli jooksma.

Diversioon missugune! Mängudes proovisime seda paar korda teha, aga mitte kunagi see ei õnnestunud. Reaalsuses oli kombinatsioon isegi veel keerulisem, kui seda sõnades kirjeldada on.”

Roald Johannson JK Piraaja trahvilöögi lahendusest “Vaatasin internetis selleks mänguks valmistuva koondise koosseisu ja avastasin sealt suureks rõõmuks ka enda nime.”

Siim Luts kutsest koondisse

“Vanaisa lubas maale teise värava veel ehitada ja siis saame mängida ka, aga seal peab ettevaatlik olema vanaema lilledega.”

Siim Suklese käbi Markus

made in jalka “Võitlusesse jalgpalliväljakul tuleb minna rõõmsalt ja suursuguselt.”

Eesti Jalgpalli Liidu hümni autor Tomi Rahula

“Vaadake, mis jääb meistri- ja esiliiga geograafiast järele ja kuidas muutub kultuuriline rõhk, kui võtta ära Viljandi, Paide, Kuressaare ja Rakvere.”

Aivar Pohlak “Eesmärk ei olnud edasi saada – nii rumalaid inimesi polnud isegi pealtvaatajate hulgas. Läksime mängima, et poisid areneksid.”

Eesti koondise peatreener Uno Piir 1994. aasta MM-valiktsüklist “Ei mäleta kuidas, aga tekkisid probleemid transpordiga. Lahendus oli igatahes selline, et kogu meeskond läks tema Žiguliga. Kaks mängijat ronisid pagasnikusse ja ülejäänud pressisid ennast autosse sisse. Kõige otsa ronisime mina ja tol ajal 4- või 5-aastane õde Anni.”

Siim Pohlak isa Aivarist

“Meestreeneritega suhtlemine käib üldiselt vaid trennis, naistreeneritega ka muul ajal.”

Aleksandra Ševoldajeva mees- ja naistreenerite vahest “Kuna kartsime, et ise alagrupist edasi ei pääse, siis toimusid turniirid kas turniirisüsteemis või nii, et kohamängudele said kõik osalejad.”

Andreas Sepp FC Reaali korraldatud turniiridest “Sain jalgpallist väga palju eluks vajalikku: jalgpall annab sotsiaalse suhtlusvõrgustiku ja õpetab inimesi tundma. Jalgpall on väga hea kool, vahest isegi parem kui tavaline kool.”

Arnout Lugtmeijer “Räägitakse, jah, et 1993. aastal sündinud poiste sats on parim, aga mina arvan, et kui minu koondis oleks korralikult kokku saanud, treeninud ja mänginud, oleks parimad olnud meie.”

Tiit Raudnagel “Iirlased tahtsid endile teha väga toredaid Euroopa meistrivõistlusi, aga nad ei keskendunud resultaadile. Minu arvates on eestlased selles osas paremad.”

Arno Pijpers Eesti võimalustest EM-finaalturniiril “Nad peavad nutma, kui hümn mängib, ja seda ma Nikitale õpetan. Ta peab olema oma maa patrioot.”

Eesti U19 koondislase Nikita Martõnovi isa Sergei “Tänapäeval unistavad noored jalgpallurikarjäärist ja sellega kaasnevast edust ning heast elust. Aga seda kõike ei saavuta, kui ei näe treeningul vaeva. Tulevane Ferrari pannakse kokku juba praegu treeningutel: üks hea kätteõpitud sööt on luksusauto rattad, söödu vastuvõtmisel selja taha heidetud pilk auto kere jne.”

Karel Voolaid “Nad olid terve mängupäeva hajevil. Nägin, kui paar poissi üle tänava läksid ja üks ei pannud punast foorituld üldse tähele. Olid krambis.”

Sergei Ratnikov Eesti U19 koondisest EM-finaalturniiril

“Kuid jalgpalli eripäraks on nähtavus – kõik toimub mitte kulisside taga, parteide tagatubades, erinevates kuluaarides, vaid meie kõigi silme all.

Ses mõttes on see ausaim mäng ühiskonnas.”

Semiootik Peeter Torop

“Oleme kõik õdedega sportlikud, kuid minu näol on ta endale “poja” saanud, kes samuti jalgpalli mängib.”

Endise Pärnu väravavahi Aivar Brandti tütar Berle

“Eesti jalgpalli sajanda aastapäeva eel käis Aivar Pohlak minult kui tollaselt haridusministrilt uurimas, kuidas saaks jalgpalli rohkem koolidesse viia. Pohlakul oli ka sädelev idee alustada tol aastal kõigis koolides kooliaastat jalgpallimänguga. Hea idee oli, aga jäi kusagil toppama.”

Tõnis Lukas “Asjatundmatule inimesele võib vahest tunduda, et olen isekas mängija, kui proovin ründefaasis üks ühe vastu ette võtta, aga minu arvamus on see, et triblamine on riskivõtmine, mis tasub ennast ära.”

Henrik Ojamaa

“Kui viievõistluse treener kuulis, et otsustasin jalgpalli kasuks, ütles ta kohe, et see on perspektiivitu venelaste ala, aga viievõistluses on võimalus maailmameistriks tulla! Aga ma ei kahetse oma valikut, sest vaadakem, kus on Eesti moodne viievõistlus praegu ja kus on Eesti jalgpall!”

Enn Läänmäe “Olen öelnud oma õpilastele, et ise teate, kas kukute kastis või mitte, aga mina noorteklassis seda teile ei õpeta.”

Noortetreener Märt Siigur “Eesti vajab klubisid, kes ei näe naiste jalgpalli vaid osana litsentsimisprotsessist ega võta seda kui valu tagumikus, vaid kui tükki nende klubist, mis aitab ka sotsiaalses arengus.”

Keith Boanas “Nemad lasevad vett pea igas meistriliiga voorus.”

Margus Kotter Poola politseist

2013 JAANUAR JALKA

63

saalijalgpall

Raitwood EMÜ punt on super Saalijalgpalli meistrivõistluste meistriliigas debüteeriv Raitwood EMÜ tahab ka järgmisel hooajal kõrgemas seltskonnas mängida. Mehed üksteist tunnevad ja punt on super.

Foto: Veiko Soo

Palliga Kristjan Paapsi, tagaplaanil tagaplaanil Taivo Kask ja väravas Indrek Koser.

Alver Kivi

M

eeskonna esindaja Taivo Kask räägib, et Eesti meistriks tulekut kohe ei plaanita ja eesmärkide seadmisel hulluks ei minda. Kuigi Raitwood EMÜ koosseis on päris nimekas, püütakse esialgu meistriliigas kanda kinnitada, parimal juhul soovitakse lõpetada esikuuikus.

Tartu saalijalgpalli lipulaevaks olev Raitwood EMÜ tahab pikemas perspektiivis hakata mängima ka meistrivõistluste medalite nimel. Taivo Kase sõnul on enamik mängijaid noortetreenerid ja nad on heas vormis. Eeskätt tahetakse aga saalis mängu nautida, mängida head jalgpalli ja teha asi enda jaoks lõbusaks.

Aivar Anniste nimekaim uustulnuk Eelmisel aastal esiliiga võitnud Raitwood EMÜ on tugevdanud tänavu oma ridu endiste tuntud mängumeeste Aivar Anniste ja Jürgen Kuresooga, liitunud on veel Marek Naaris, Timo Teniste, Marko Sonn, Kristjan Paapsi ja Eldar Rasulov.

Taivo Kask on meeskonna koosseisuga väga rahul, sest mitmed mehed on mänginud suurt jalgpalli meistriliiga või esiliiga tasemel ja mõni olnud isegi Eesti koondises.

Paljud mängijad, kes tahtsid Raitwoodiga liituda, ei mahtunud kahjuks 64

JALKA JAANUAR 2013

isegi nimekirja. Samas teevad need mehed, kes pole koosseisu saanud, ikka meeskonnaga trenni edasi.

“Konkurents võistkonda on väga tihe ja see on ainult hea,” rõõmustab Kask.

“Kuna kõik on endised või praegused jalgpallurid, kes on Tartus mänginud, siis on kõik omavahel tuttavad ja meeskonda sulandumisega ei ole probleeme olnud. Mehed tunnevad üksteist väga hästi ja punt on meil super.”

“

Enamik meie meestest on ju suve läbi väljas mänginud ning saalis mängimine nõuab pisut kohanemist.

„

Uutest liitujatest nimekaim, Eesti koondises 45 mängu mänginud ja kolm väravat löönud Aivar Annistest sai Raitwoodi mängija sõprade kutsel.

“Eks minu liitumine toimus ka üsna viimasel hetkel, sest palju enam trenni ei kannata teha,” räägib ta. “Meil on hea meeskonnavaim, kõik mehed saavad omavahel hästi läbi, keegi ei karju teiste peale ega närvitse, kõik mehed on ühe asja eest väljas.”

Meistriliiga kuue esimese vooruga oli Raitwood EMÜ arvel üks võit ja viis kaotust. Ainus võit saadi FC Ararat

TTÜ SK üle, kes alistati 7 : 0.

Taivo Kask tunnistab, et meistriliiga mängutase on esiliigaga võrreldes hoopis teine – mäng on kiirem.

“Aga meie jaoks ei ole midagi võimatut ja kõik vastased peaks olema mängitavad,” märgib ta.

Nõrkusena nimetab Kask probleemi meeskonna kokkusaamisel välismängudeks, kuna kõik mehed on seotud oma tööde ja tegemistega: “Teine asi on organisatoorne pool. Eestis pole futsal end veel korralikult sisse söönud ja raske on uute asjadega kohaneda. Tartus on ainus nõuetele vastav mängukoht Maaülikooli spordihoones.”

Aivar Anniste hinnangul ei ole hooaja algus olnud küll kõige parem, aga mängus tahetakse juurde panna.

“Enamik meie meestest on ju suve läbi väljas mänginud ning saalis mängimine nõuab pisut kohanemist,” selgitab ta.

“Mänguliselt ei ole midagi hullu, vastased on meist lihtsalt kauem mänginud, kogenumad ja saaliga rohkem harjunud.

Me teeme igatahes kõik, et meeskond meistriliigast välja ei kukuks.”

Taivo Kase sõnul üritab Raitwood saalijalgpalli ka Tartus propageerida.

Tulihingelist fänkonda klubil veel pole, aga selles suunas tehakse tööd. Seni käivad meeskonnale kaasa elamas oma tuttavad või mõned asjast huvitatud vanad mängumehed.

2013 JAANUAR JALKA

65

lisaaeg Jaanuarikuu sünnipäevad

Veel kord U19 finaalturniirist UEFA on üllitanud tehnilise raporti Eestis toimunud U19 finaalturniiri kohta. Muuhulgas on ära toodud meeskondade löögid väravale ja raamidesse. Kui me võrdluses B-alagrupi neljanda Serbiaga võisime tõdeda, et olime üsnagi võrdsed – mõlemal 0 punkti, ning lõunaslaavlaste väravate vahe oli 1 – 9 meie 1 – 8 vastu ning löögid raamidessegi olid sisuliselt võrdsed, siis löögid väravale käristavad vahe kolmekordseks. Tabelist näeme, et Eesti tegi turniiril 8 pealelööki vastase väravale (keskmiselt 2,67 mängu kohta), millest raamidesse läks 5 (1,67 mängu kohta). Päris hea tabavusprotsent – parem kui võitjal Hispaanial!

Järgneva tabeli reastasime keskmiselt raamidesse löödud pallide järgi.

Meeskond Löögid Keskmine Löögid

väravale raamidesse Hispaania 74 14,8 34 Inglismaa 49 12,25 25 Portugal 34 11,33 18 Kreeka 55 11,0 27 Horvaatia 25 8,33 16 Prantsusmaa 52 13,0 19 Serbia 26 8,67 6 Eesti 8 2,67 5

Keskmine 6,8 6,25 6,0 5,4 5,33 4,75 2,0 1,67

Foto: Lembit Peegel

Johannes Kukebal kukerpallitab kodusel U19 finaalturniiril üle hispaanlase.

Tehingute esimesed 20 LHV Panga pingerida kajastab seekord 20 enim tehinguid teinud klubisid. Tabelis on tuttavad nimed, harjumuspärastest on pildilt kadunud Levadia ja ka Kuressaare.

1. Eesti Jalgpalli Liit 2. JK Tallinna Kalev 3. Tartu JK Tammeka 4. Põlva FC Lootos 5. Võru JK 6. Nõmme JK Kalju 7. Tartu Quattromed 8. FC Eston Villa 9. Tallinna FC Flora 10. Rahvuskoondise fänklubi Jalgpallihaigla

66

JALKA JAANUAR 2013

11. JK Jalgpallihaigla 12. Rapla JK Atli 13. Martin Reimi JK 14. JK Tartu Löök 15. FC Hell HUnt 16. FC Elva 17. JK Welco Elekter 18. Tallinna FC Reaal 19. Tallinna JK Piraaja 20. Saku Sporting

01.01 Aivar Israel 02.01 Karina Kesvatera 02.01 Katrin Loo 03.01 Janek Kiismann 07.01 Mati Gilden 07.01 Sergei Mošnikov 09.01 Tõnu Eapost 09.01 Reelika Turi 15.01 Maikel Mikson 15.01 Karl-Eerik Luigend 16.01 Rene Kaas 16.01 Hannes Anier 17.01 Egon Tintse 18.01 Kert Haavistu 20.01 Liivo Leetma

(45) (24) (22) (41) (71) (25) (66) (24) (28) (19) (31) (19) (43) (33) (35)

22.01 Are Habicht 22.01 Raimo Rand 22.01 Jaanus Reitel 23.01 Sergei Zamorski 23.01 Aivar Lillevere 25.01 Tiit Kivisild 25.01 Kent Männik 25.01 Märt Kosemets 27.01 Vaapo Vaher 27.01 Toomas Kallaste 30.01 Oleg Andrejev 31.01 Valeri Vinogradov 31.01 Sergei Patreiko 31.01 Roomer Tarajev 31.01 Taijo Teniste

(54) (27) (27) (42) (50) (59) (38) (31) (68) (42) (51) (59) (36) (33) (25)

Välismängijatele tulevad limiidid Eesti Jalgpalli Liit kehtestas alates tänavusest hooajast limiidid välismängijatele, keda tohib meistri- ja esiliiga klubi üleandmislehel olla maksimaalselt kuus (kokku saab üles anda 30 mängijat). Kehtima hakkab nn Eestis treenitud mängija mõiste, mille alla kuuluvad mängijad, kes saavad esindada Eesti koondist, kellel on määramata kodakondsus või Eestis väljaantud välismaalase pass. Lisaks loetakse Eestis treenitud mängijaks kõik, kes on sündinud Eestis või kes on mänginud Eesti meistrivõistlustel vähemalt 7 hooaega.

Juba järgmisel aastal välismängijate arv tõuseb: 2015. aastal tohib üles anda viis mängijat, kes ei mahu Eestis treenitud mängija mõiste alla ning 2017. aastal tohib selliseid mängijad olla neli.

2015. aastast rakendub lisaks ka “klubis treenitud mängija” mõiste, mille alla käivad kõik mängijad, kelle õigused on klubis olnud vanusevahemikus 12–21 elu6 aastat vähemalt 6 4 hooaega. 2015.

5 5 aastal peab võistkonnal olema väl- 4 4 jakul vähemalt üks 3 klubis treenitud 2 mängija, alates aastast 2018 vä1 hemalt kaks ning 0 alates aastast 2021 2013 2015 2017 vähemalt kolm.

Eesti meistri- ja esiliigas lubatud mängijate arv, kes ei mahu mõiste Eestis treenitud mängija alla.

Pikendage litsentsi – saate Jalka tasuta postkasti!

Just nüüd on õige aeg pikendada oma mängijalitsentsi Eesti Jalgpalli Liidu koduleheküljel (www.jalgpall.ee), sest see tagab katkestuseta ajakirja Jalka jõudmise teie postkasti. Praegune Jalka jõudis kõigi 2012. aasta mängijalitsentsi omanikele, aga veebruarinumber ainult nendeni, kel on olemas ka 2013. aasta litsents. Kui pikendate oma litsentsi märtsis-aprillis nagunii, siis on seda mõttekas teha just nüüd, et mitte kaotada Jalka tellimust!

alates

59 € 90

Lennuperiood 05.01-31.08.2013.

Stockholm, Trondheim, Göteborg al. 49.90€ Peterburi al. 60.90€ Nizza, London al. 79.90€ Kampaania tingimused: Pakkumine kehtib pileti ostuks lendudele, mis toimuvad ajavahemikus 01.03.-31.08.2013. Ühe suuna hinnad algusega Tallinnast, ostes pileti Estonian Airi kodulehelt.

Hinnad sisaldavad kõiki makse ja tasusid.

Kampaanias näidatud hinnaga kohtade arv on piiratud.

www.estonian-air.ee 2013 JAANUAR JALKA

67

68

JALKA JAANUAR 2013