JALKA (oktoober 2012)

HIND 1,85 EUROT OKTOOBER 2012

Eestlaste vutigeen lihvimisel Guido Kanguri üllatus: poeg Karl Artur valis jalgpalli Mikk Reintam: olen tahtnud ainult jalgpalli mängida Aivar Pohlak 50

Enn Läänmäe ei tahtnud maailmameistriks

ISSN 1736-7379

Postrid: Kristen Viikmäe / Marcelo / Christian Tello / Claudio Marchisio 2012 OKTOOBER JALKA 1

a ita ts u u k

sisukord

lis, et treener kuu se u tl is võ ie “Kui vi ta kohe, suks, ütles a k i ll a p lg ja otsustasin ste ala, aga ivitu venela ti ek sp er p n ameistriks et see o alus maailm im võ n o s sest viievõistluse ma valikut, ei kahetse o a m tlus id u is K võ ! tulla ne viie Eesti mood n o s u k , vaadakem jalgpall!” us on Eesti praegu ja k

Kaanelugu lk 24 Kui väljaarenenud on eestlaste jalgpalligeen? Kas oleme piisavalt kavalad, et ära petta vastaseid ja kohtunikke? Või võtame sirgjooneliselt mürtsti punase kaardi?

Persoonid & intervjuud Tarmo Neemelo Mikk Reintam Guido ja Karl Artur Kangur Anett Vilipuu Enn Läänmäe

Kolumnid Alver Kivi Indrek Schwede Esikaanel: Ragnar Klavan

-61 mäe, lk 60 Enn Lään

40 18 22 40 58 60

6 14

Foto: Lembit Peegel Nr 10 (58) 2012

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Toimetaja: Alver Kivi alver@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma Kujundaja: Marju viliberg Keeletoimetaja: Liisi KÜTNER Reklaam: mail@saleshouse.ee +372 664 4010 Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit Tellimine: www.post.ee / eraklient / perioodika tellimine / Eesti väljaanded / Jalka Tellimishinnad: Aasta 22.24 eurot Poolaasta 11.12 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

Rubriigid Nimed & numbrid Kuu pilt Lood & tsitaadid Lembit Peegli peegeldused Klubilood: TÜ Fauna Meistriliiga Naised Oktoobrikuu kalender Rannajalgpall Lisaaeg

Muu Treenerite Pro kursused käimas Aivar Pohlak 50 Heietusi Eestist, oskusest petta ja alanud MM-valiksarjast

t

4 5 8 20 44 52 56 62 64 66

10 27

52

60

48

Poster Postrid Kristen Viikmäe Marcelo Christian Tello Claudio Marchisio 2012 OKTOOBER JALKA

3

nimed & numbrid

kuu +

Kuigi jaht meistritiitlile kaotas pinge juba septembris, on tervitatav uue klubi lisandumine Eesti meistrite väärikasse nimistusse.

kuu

-

Muidugi 0 punkti MM-valiksarjas.

Tasub siiski märkimist, et nii suurte lootustega pole me kunagi alustanud, mis märgib arengut.

kuu

?

Mis värk on Klavaniga? Ons ta Augsburgis kesk- või äärekaitsja? Mis on mehe õige positsioon (ka Eesti koondises) tegelikult?

1

... punase kaardi elus on saanud Enar Jääger. Kaitsja kohta on see uskumatult “nigel” tulemus!

4

... kuud kandis habet Tartu Tammeka noortetreener Ken Viidebaum, kes lubas seda mitte pügada enne, kui esindusmeeskond võidab liigamängu.

47

... punkti Läti 54 vastu võitis Eesti 2001. aastal lõunanaabritega peetud 100 + maavõistlusel. Järgmine 100 + maavõistlus peetakse 29. juunil 2013. aastal.

4

JALKA OKTOOBER 2012

Telefonitorge Küsisime Põlva Lootose presidendilt Indrek Käolt, miks jäi jalgpall välja Põlvamaal septembris loodud spordimeisterlikkuse treeningugrupist, mis loodi käsipallis, korvpallis ja orienteerumises ning mille loojaiks olid maavalitsus, maakonna spordiliit, Põlvamaa omavalitsuste liit ning Eesti Olümpiakomitee.

Indrek Käo: Me loodame, et meidki kaasatakse. Tegemist pole muidugi mingi spordimeisterlikkusega – taust on poliitiline. Lihtsalt taheti ühele alale rahalist tuge ning suitsukatteks haarati paar ala veel juurde.

See üks ala on käsipall?

Kusjuures pole – käsipall haarati kaasa, sest tema oleks kõige suurem viriseja olnud. Niiditõmbajaks oli maakonna spordiliidu president Peeter Sibul. Müts maha EOK meeste ees – kohal käisid Mart Siimann ja Jaak Salumets. Nad vaatasid ka meie klubi, olid üllatunud, mida nägid ja jätsid meile ukse lahti, et projek-

tiga ühineda. Siiani oleme ühiskondlikus korras viinud ala nii kaugele ning nüüd on abi kõrvalt igati õigustatud.

Peamiseks präänikuks on treeneri töötasu võrdsustamine pedagoogmetoodiku töötasuga?

Just!

Alasid valiti ka traditsioonide ja kvalifitseeritud treenerite olemasolu järgi.

Pikaajalisi traditsioone jalgpallil Põlvas muidugi pole ning treenerite poolelt vastab nõudmistele meil Kaido-Meinhard Kukli, kuid ala areneb. Praegu jäi puudu läbipaistvusest, nagu oleks korraldatud riigihange, kus näiteks vajati autot, millel oleks viis registrinumbrit ning esimene täht oleks O ja viimane V – sisuliselt oli raske konkureerida ja meie spordiliidu liikmed olid pettunud.

Kuidas ma pallikuhja all piiri ületasin

Kuidas ma Inglise liigast vaimustusin

Noorteklassis käisime peaaegu igal nädalal Riias Skonto hallis kunstmurul mängimas. Eesti ja Läti ei kuulunud siis veel Euroopa Liitu ja Ikla piiripunktis oli sel ajal passikontroll.

Kui ma siis ükskord vahetult enne piiripunkti avastasin, et mul on pass koju jäänud, pandi mind bussitualeti juures olevasse vahekäiku, lapiti pallid ja kotid peale. Ma ei teagi, kas piirivalvurid üldse bussis käisid, aga igatahes sain rahulikult üle piiri.

Samamoodi koju tagasi. Seda tehti teistegagi. Ega seal kuhja all olles mingit erilist tunnet või hirmu polnud. Palju hullem oli minna treenerile ütlema, et passi pole ja see unus maha. Kunagi ei teadnud ju, mis reaktsioon sealt tuleb.

See juhtus mõni aasta tagasi, kui olime vennaga Londonis. Oli võimalus külastada Charlton Athleticu ja Birmingham City kohtumist. Ega me ei teadnud, kas üldse staadionile saame. Kuid seisime siiski pika järjekorra ära ja kui olime 20-naelase pileti kätte saanud, oli mäng juba kolm minutit kestnud.

Staadionikatlasse jõudes tulid külmavärinad peale ja sain jõhkralt vinge elamuse. Minu jaoks oli kõige ägedam see, et kõik tuli ühe hetkega kätte. Esimene tippliiga mäng, 27 000 kisavat pealtvaatajat ja väljakul toimuv rünnak. Emotsioon äkilisest sattumisest tribüünidele oli palju suurem, kui ma oleks seal tund aega enne mängu istunud.

Raio Piiroja Eesti koondise keskkaitsja

Sander Lember Tammeka noortetreener

kuu pilt

Kus maandub pall, kus mängib pallur?

Foto: Lembit Peegel

Viiene Viljandi müür (allkorrusel vasakult Sander Sinilaid ja Martin Tšegodajev ning ülakorrusel Silver Lätt, Marten Mütt ja Joel Indermitte) jälgivad huviga, kus Flora karistuslöök maandub. Floralastest on Aleksei Jahhimovitš (vasakul) ja Andre Frolov siirdumas tagasipõrkuvat palli võrku koksama. Viljandil kui Flora kauaaegsel partnerklubil on selles vastasseisus alati midagi tõestada: eelkõige tahab iga Viljandi pallur näidata, et tema õige koht on Floras. Iga sisselastud pall vähendab seda võimalust.

2012 OKTOOBER JALKA 5

3 veergu

Vabatahtlikkus elus ja jalgpallis algab kodust

Alver Kivi Jalka toimetaja

M

is ma selle eest saan, on küsimus, mis kindlasti on meid mitmetel eluhetkedel ja erinevates situatsioonides tabanud. Äkki teeks midagi hoopis niisama, tasu vastu saamata – no kuulge ...

Aga miks ja milleks peab alati midagi saama? Äkki piisab vahel ka andmisest, täiesti tasuta, ilma omakasuta. Räägitakse, et oleme varakapitalismis ja aeg on selline, kus teisiti ei saa. Võibolla.

Miks aga üldse selline teema. Paigutaks selle vabatahtlikkuse alla jalgpallis.

Mind ajendas vastavateemalist kirjatükki kirjutama omal nahal läbielatu.

Kuigi jalgpallis oleme jõudnud oma ajaloos seni saavutamata kõrgusteni, luuakse algus ikkagi rohujuure tasandil.

Meie alles väikestes pallurites ei arendata mitte ainult sportlikke oskusi, vaid neist kasvatatakse ka tublisid ja ühiskonnas edasijõudvaid inimesi. Üksikutest sirguvad ka tippjalgpallurid.

Kes vähegi jalgpallimängu on vaatamas käinud, teab, et tempo üleval-

6

JALKA OKTOOBER 2012

hoidmiseks on väljaku ääres väikesed pallipoisid, kes auti läinud palli mängijatele kiirelt tagasi toimetavad. See on kohustus, mille on teinud läbi kõik, ka ilmakuulsad staarid.

Nüüd toon aga näite ühe lapsevanema sõnumist: “Kurat, ma toon oma poisi siia kaheks tunniks vihma kätte külmetama. Ja mis ta selle eest saab, ainult tatise nina. Mingi tunnitasu peaks selle asja eest ikka olema.”

Oma seisukoha käib ta kõrval seisvale treenerile välja poja kuuldes.

Tegu pole aga niisama poisiga. Ta on juba mitu aastat selle klubi noortevõistkonna liige, kannab viimase särki ja rinnal logo. Isa annab talle võmmu kuklasse ja saadab vastu tahtmist oma võsukese siiski väljaku äärde.

Paar aastat hiljem on sellest vutipoisist sirgunud noormees. Päris pallipoisiks ta enam ei kõlba, küll aga on klubil jälle tema abi vaja. On teada, et järjekordsele mängule on tulemas rohkem rahvast ja kuna klubi rahaline seis ei luba turvafirmalt rohkem mehi kaasata, loodetakse omade abile. Nii saabki see noormees ettepaneku olla sellel mängul turvamees.

“Palju pappi saab?” kõlab klubi dresse kandva noorsandi suust. Sõnum, et teeme seda ju enda heaks, teda ei rahulda.

Nii jääb vajalik koht täitmata, klubi aga saab jalgpallivaatlejalt kehva turvatöö eest märkuse. Ühte teise väikelinna on saabunud Tivoli. Kogukond on elevil, rahvast on murdu ja külastajaid palju. Muude tööliste hulgas torkavad silma noormehed, kes teevad lihtsaid töid. Koristavad platsi, jagavad reklaame ja müüvad jäätist.

Aga tähelepanu köidavad nad seetõttu, et kõigil on seljas kohaliku jalgpalliklubi dressid.

Taban end mõttelt: “Teenivad endale lisaraha.” Tõsi, raha nad teenivad, aga mitte endale.

“Kuidas muidu? Siin on meil

võimalus oma klubile veidi lisaraha teenida. Kõik, mis saame, annetame ühiskassasse, mille eest saab uusi palle ja võibolla ka mõne võistlusreisi teha,” selgitavad teismelised noorukid.

Nad rõhutavad, et teevad seda täiesti vabatahtlikult ja rõõmuga ning mingit sundust ei ole. Tore, igati kiiduväärt ja järgimist ootav tegevus. Aga see kõik toimub kahjuks Rootsimaal Ojamaa (Gotlandi) saarel.

Esimesel juhul polnud isal sooja ega külma jalgpallist ja mingist klubist. Ka oma pojale ta tasu nõudes ei mõelnud. Mees oli lihtsalt harjunud kõige eest midagi saama. Mis aga sellest noormehest on praeguseks saanud, ma ei tea. Jalgpallur ta igatahes pole ja ka tribüünidel pole teda nähtud, isast rääkimata.

Teisel juhul olen kindel, et kui ka nendest rootsi noormeestest pole saanud tippjalgpallureid, siis on nad oma koduklubi kirglikud fännid ja tribüünidel sagedased külalised.

“

Kuidas muidu?

Siin on meil võimalus oma klubile veidi lisaraha teenida. Kõik, mis saame, annetame ühiskassasse, mille eest saab uusi palle ja võibolla ka mõne võistlusreisi teha.

„

Kui praeguseks on mõnest saanud ka ärimees, siis kindlasti on ta üks klubi sponsoritest. Ja kui ka pole, siis abiks oma lemmikklubi asjaajamistel on nad olemas. Mis kõige olulisem – oma lastest on nad kasvatanud jalgpallisõbrad ja jalgpallurid, kes mingit tööd ette võttes ei küsi: aga mis ma selle eest saan?

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid “Kahe esimese nädalaga tegin siin rohkem metsajooksu kui Hollandis seitsme aastaga kokku ning mul läks kuni neli nädalat aega, et teiste meestega samale tasemele jõuda.”

Ragnar Klavan uuest klubist FC Augsburg “Kahe otsaga asi: ühest küljest ei tohi vigastusest naasmisega kiirustada, teisalt – kui kaotame, pole enam vahet, ja võib ka hooaja lõpuni kanderaamil lesida!”

Levadialane Ingemar Teever mängust Nõmme Kaljuga “Üks variante, mis võiks olla jõukohane linna ja riigi koostöös juba järgmisel aastal, oleks vaid staadioni jalgpalliväljaku ja jooksuradade kordategemine, jättes tribüünide korrastamise aastaks 2015.”

Pärnu linnapea Toomas Kivimägi Kalevi staadionist “Praegu Eesti Raudtee ehitatava tunneliga lahendatakse aga ka see küsimus, kuidas inimesed pääsevad mugavalt jalgpallistaadionile ja sealt ära. Siiani käisid nad läbi nende kitsaste tunnelite või ronisid lihtsalt üle raudtee.”

Kristiine linnaosa spetsialisti Toomas Häidkindi sõnul on praeguseni kasutatavad raudteealused tunnelid Lillekülas ehitatud esimesel iseseisvusajal „Kes sõjaväes käinud, saab aru: on noorteaeg, on aasta teeninu periood ja lõpuks vanakese mõnud. Joeli staatus klubis on selgelt muutunud.”

Tarmo Rüütli Joel Lindpere himust mängida koondises “Venelastel on vanasõna: “Kui tahad jumalat lõbustada, siis räägi talle oma plaanidest.””

Vjatšeslav Zahovaiko elab Sillamäe Kalevis päeva korraga “Pinki õnneks on.”

Igor Prins Nõmme Kalju varumeestest “Selliseid vigu tehakse C-klassis!”

Marko Kristal oma meeste eksimusest Kalju vastu “Pragmatism sai veenva kinnituse mullu, kui Eesti jalgpallikoondis sattus pidama Iirimaaga matše EM-finaalturniirile pääsu nimel. Lisa said nii graafikujärgsed reisid kui ka piletihind.”

Postimehe juhtkiri Ryanairist ja lennundusest

8

JALKA OKTOOBER 2012

SOS Lasteküla koondis sõidab Oslosse jalgpallikeelt rääkima SOS Lastekodude ühismeeskond Foto: Andres Teiss sõidab Oslosse, kus 11.–14. oktoobrini toimub MTG United for Peace Cupi finaalturniir. Meeskonna koosseis valiti välja 16. augustil toimunud heategevuslikul Eesti valikvõistlusel, mis toimus Viasati ja TV3 omanikfirma Modern Times Group MTG AB koostöös SOS Lasteküla Eesti Ühinguga. Üritusel osales üle saja erinevas vanuses lastekodulapse. Turniiril mängiti Raio Piiroja oli üks turniiri tuntumatest külalistest. kahes vanuseklassis, kus vanemate laste arvestuses võidutses NarvaFoto: Andres Teiss Jõesuu ja Põltsamaa ühendvõistkond ning nooremate seas sai esikoha Elva Väikelastekodu.

Juba kolmandat aastat toimuva ürituse avas Keila SOS Lasteküla jalgpalliväljakul Raio Piiroja, kes oma avakõnega andis lastele veel suuremat motivatsiooni mängudeks. “Ürituse korralduslik pool sujus ilusti, ilm soosis meid ning lastel, Mart Poom osales ka tähtede mängus. ma usun, oli väga tore ja meeldejääv päev,” lausus MTG United for Peace Cupi korraldaja Kristofer Kask. “Esimest korda korraldasime turniiri koos SOS Lasteküla Eesti Ühinguga ning tulemusega saab kindlasti rahule jääda. Järgmisel aastal soovime koostööd lastekülaga kindlasti jätkata.”

Peale jalgpalli leidsid aset ka teised põnevad mängud ning meelelahutust jagus nii osalejatele kui ka pealtvaatajatele. Näiteks toimus turniiri raames tähtede mäng, kus laste vastu mängis teiste seas ka Mart Poom.

“Kõik Eesti jalgpalliturniiril mängivad võistkonnad said võimaluse osaleda esimest korda Eestis ka tolerantsuse koolis, mille eesmärk on aidata noortel jalgpalluritel mõista kõiki olulisi väärtuseid, mida MTG United for Peace’i üritus endas kannab – rahu, austus ja tolerantsus,” ütles Viasat Eesti turundusjuht Mari Villem. “Kooli eesmärk on suunata noori neid väärtusi kasutama nii väljakul jalgpalli mängides kui ka elus üleüldiselt.”

MTG United for Peace Cupi finaalmängud Oslos toimuvad samal ajal, kui kuulutatakse välja Nobeli rahupreemia võitja. Peale ajaloolise sündmuse juures tunnistajateks olemise saavad kõik võistlejad osaleda interaktiivses tolerantsuse koolis, mis toimub Nobeli rahupreemia keskuses.

Finaalmängud koosnevad rahvusvahelisest turniirist, kus teineteise vastu võistlevad kõigi riikide võitjameeskonnad ning toimub ka segaturniir, mis on kindlasti üks põnevamaid osasid finaalmängudest. Segaturniir tähendab seda, et loositakse erinevate riikide meeskondadest mängijad ning moodustatakse mitu rahvusvahelist võistkonda. Ainuke keel, mida on vaja rääkida, on jalgpallikeel.

MTG United for Peace’i finaalmängudel on palju toetajaid, näiteks rahusaadikud – endised jalgpallitähed, kellest tuntumad on kindlasti Sir Alex Fergusson, John Arne Riise, Jan-Age Fjörtoft, Jari Litmanen, Viv Anderson, Mart Poom, ning keda ühendab kirg nii jalgpalli kui ka rahu vastu. Rahusaadikud osalevad samuti finaalmängudel, et nii noorte mänge vaadata kui ka ise tähtede mängus mängida.

Kristofer Kask

lood & tsitaadid

Hiiumaa noored võitsid Ojamaal hõbemedalid Augusti lõpus Ojamaal (Gotlandil) toimunud seitsme Balti mere saare (B7) koolinoorte spordivõistlustel võitis Hiiumaa noormeeste jalgpallivõistkond hõbemedalid.

Finaalis Rootsi saarele Ölandile 0 : 2 alla jäänud Hiiumaa võistkonna treener Kaupo Valting rääkis, et finaalis meie võistkonnal suuri võimalusi ei olnud ja mänguliselt olid vastased võitu väärt.

“Läksime finaali mängima nagu kõiki teisi mänge, oma taktikas me suurt midagi ei muutnud,” selgitas ta. “Oli teada, et tuleb raske mäng, kus Öland hakkab domineerima. Ainult kaitses ei tahtnud me istuda ja üritasime ka ise midagi luua, sest tegu oli ju ikkagi finaalmänguga. Paraku pääses nende paremus ja füüsiline üleolek lõpuks maksvusele.”

Kaupo Valtingu sõnul võitis 1996.–1997. aastal sündinud Hiiumaa poiste võistkond hõbemedalid siiski teatud üllatusena: “Mina võita ei lootnud. Varasemast teadsin, et sellel turniiril osalevatel rootslastel ja taanlastel on hästi kõrge tase.

Võtsime mänghaaval ja vaatasime, mis saab. Aga kindlasti oleme teise kohaga rahul.”

Alagrupis võitsid hiidlased 2 : 0 saarlasi, kuid kaotasid 0 : 1 Bornholmile. Kuna saarlased olid omakorda 1 : 0 alistanud taanlased, tekkis alagrupis surnud ring, mis andis paremuse Hiiumaa võistkonnale.

“Meie esimene eesmärk sellel turniiril oligi saarlasi võita ja see läks korda,” rääkis Kaupo Valting. “Mängule minnes ei pidanud poisse motiveerima, kõigil silmad põlesid ja nad tahtsid võita. Me domineerisime selles mängus ja vastastele võimalusi ei andnud. See mäng tuli meil ka kõige paremini välja.”

Mäng Bornholmiga oli hiidlastele päeva teine ja treeneri sõnul andis selles kohtumises juba tunda väsimus. Taanlased olid samal ajal puhanud ja värskemad, mis mängu tulemuse ka otsustas.

Hiiumaa võistkonnas mängisid Mark Nurk, Jaan Rebel, Timo Vares, Aivo Jõeleht, Sander Laur, Lauri Tõkke, Kert Kuusalu, Ken Pähn, Marko Pruunlepp, Karl-Johan Kastein, Teet Kaasik, Robin Valting, Steven Saarnak, Heimar Havik, Tarvo Kivisilla ja Gustav Juurikas.

Kahele esimesele järgnesid Ahvenamaa, Bornholm, Ojamaa, Saaremaa ja Rügen. Saarlased kaotasid 5.-6. koha mängus võõrustajatele 1 : 4.

Järgmine kord saavad seitsme saare noored kokku kahe aasta pärast Ahvenamaal, kus tavapäraselt võisteldakse jalgpalli kõrval veel ka kergejõustikus ja rannavolles.

Alver Kivi

Treener Kaupo Valting selgitab poistele mänguplaani.

nii nad

ütlesid “Pole midagi lihtsamat, kui penaltit sisse lüüa.”

Igor Morozov Levadiast “Mul oli plaan tegeleda jalgpalliga, sellega raha teenida ning jõuda kuskile kaugele. Tasapisi läheb kõik nii, nagu oli planeeritud.

Väikese poisina oli mõte ka maailmameistriks tulla, aga praegu saan aru, et see ei ole nii väga lihtne!”

Konstantin Vassiljev “Ainuke kindel mees on ilmselt Pareiko – ta tõi mulle Krakowi vorsti ja pääseb põhisse.”

Tarmo Rüütli algkoosseisust Rumeenia vastu “Trenni võib nõrkemiseni teha, aga õiget koormust ei anna miski peale mängu.”

Tarmo Kink “Austus enda vastu on mul olemas ja kui ma tahan veel mängida, siis pean seda tegema korralikul tasemel. (..) Kui tervis aga piirab, siis olen piisavalt haritud ja kontaktidega inimene, et endale mingi muu töö leida.”

Andrei Stepanov “Tänapäeval on suuresti just tänu jalgpallile Viljandis, Tartus ja Rakveres nüüdisaegsed staadionid.”

Lembit Peegel “Tema aitab mind, mina teda, koos aitame meeskonda.”

Andres Oper koostööst Henrik Ojamaaga “Kalju fännid võivad mõelda ja kisada, mida tahavad. Mind see ei häiri. Las hüüavad. Toobki staadionile rohkem jalgpalliatmosfääri!”

Ingemar Teeveri kostitati hüüetega “Reetur!” “Äris on nagu jalgpallis: kui astud väljakule, siis pead täie jõuga jooksma.”

2011. aasta ettevõtjaks nimetatud Taavi Kotka astub südameklapi rikke ravimiseks ettevõtlusest kõrvale MartPoom Poom 22xxMart “Mu unistus on rajada Männikule midagi akadeemialaadset, kus saan pakkuda kõige kvaliteetsemaid treeningutingimusi, parimaid treenereid ning nende tarbeks poisse eelduste ja tahteliste omaduste järgi valida.”

“Kui eestlane tahab edukas olla, peab ta teistest rohkem tööd tegema ja tark olema.

Ei tohi alla anda, vaid peab tegema töödtööd-tööd ja trenni-trenni-trenni.”

2012 OKTOOBER JALKA

9

Pro kursused Foto: Lembit Peegel

Tarmo Rüütli omandas Pro litsentsi juba 2007. aastal.

Haritud treener = tark mängija, Eesti jalgpalli võimalus Eesti jalgpallurid ei saa kunagi nii tehniliseks kui brasiillased ja nii võitluslikuks kui sakslased.

Meie trumbiks peab saama tark mängija, keda koolitavad haritud treenerid.

Alver Kivi

“K

ui suudad ja oskad mõelda, oskad ka oma keha arendada, see on filosoofia, mida me oma kursustel õpetame,” räägib Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) tehniline direktor ja treenerite Pro litsentsi kursuse juht Arno Pijpers.

“Treeneritele jagatud oskused leiavad rakendust juba meie noortekoondistes ja klubides. Kõik on seotud sellega, et

10

JALKA OKTOOBER 2012

õppida mängima tarka jalgpalli. On tähtis, et kõik jalgpalliga tegelevad inimesed seda tunnetaksid.”

Tõsise sammu eesmärgi poole tegi Eesti 2007. aastal, kui UEFA täitevkomitee tunnistas EJLi treenerite koolitussüsteemi oma kõrgeima, Pro litsentsi vääriliseks.

“Pro tasemeni jõudmine oli üks meie olulistest eesmärkidest, mistõttu oleme

väga õnnelikud, et UEFA meie koolitussüsteemi selle vääriliseks hindas,” kommenteeris siis EJLi president Aivar Pohlak saadud tunnustust.

2006. aastal alanud esimese UEFA Pro koolituskursuse lõpetas 12 treenerit, tänavu peaks neile lisanduma veel 12 juhendajat. Pijpers räägib, et kui koos Jelle Goesiga koolitusi alustati, oli juba grupp treenereid, kes tööta-

Pro kursused sid meistriliiga meeskondade juures.

Samal ajal olid olemas ka sellised mehed nagu Marko Kristal, Urmas Kirs ja Martin Reim, kes hakkasid oma jalgpallurikarjääri lõpetama ja mõtlesid treeneritööle. Lisaks veel noored andekad treenerid Janno Kivisild ja Karel Voolaid.

Teisel kursusel õpivad mitmed vanemad ja nooremad treenerid, endised mängijad ja Eestis tegutsevad välistreenerid ning ka esimese naistreenerina Katrin Kaarna.

Poom ja Zelinski Pro kursustele ei saa UEFA ei anna Pro litsentsi väljaandmise õigust igale soovijale. Selle tasemega suudame me konkureerida kõigi maailma riikidega.

“

Olen vaadanud, et varem litsentsi saanud treeneritel on olemas ideed ja nad on näidanud ka arengut.

„

Pro litsentsi omanikul on õigus juhendada mistahes maailma jalgpallikoondist või riigi tippklubi. Seni on seda võimalust ainsana kasutanud Valeri Bondarenko, kes on treeninud Soomes Rovaniemi PSi ja Rootsis Syrianska FCd. Arno Pijpersi sõnul on Pro litsentsi saamiseks vaja korraldada kursuseid iga kolme-nelja aasta järel.

“On oluline, et haritud treenereid oleks võimalikult palju,” räägib hollandlane. “Kõik, kes tahavad jõuda kõrgeimale tasemele, peavad saama oma võimaluse.”

Pro litsentsi saavad taotleda treenerid, kes on läbinud C-, B- ja A-kategooria kursused vastavalt EJLi poolt kehtestatud reeglitele. Pijpersi sõnul soovis ta õppimas näha ka Mart Poomi ja Indrek Zelinskit, kuid kuna neil pole treeneri A-litsentsi, siis ei saa nad seda teha. Kuigi tegu on nimekate ja tituleeritud mängumeestega, ei võimalda UEFA erandeid. Õpingud kestavad poolteist

aastat, igas kuus kolm-neli päeva ja kursustel õpetatakse kõike jalgpalliga seonduvat.

“Need, kes litsentsi saavad, on kindlasti Eesti tipptreenerid,” räägib Arno Pijpers. “Kõik ei saa muidugi koondise treeneriks või meistriliiga meeskonna tüüri juurde, kuid kindlasti omandavad nad vajalikud oskused. Olen vaadanud, et varem litsentsi saanud treeneritel on olemas ideed ja nad on näidanud ka arengut.”

Pro litsentsi nõue on kehtestatud ka kõigile Eesti meistriliiga meeskondade peatreeneritele. Nii tegi Eesti Jalgpalli Liit tänavuse hooaja eel hoiatuse FC Viljandile, Paide Linnameeskonnale ja Tartu Tammekale, kelle peatreeneritel Zaur Tšilingarašvilil, Meelis Roobal ja Kristjan Tiirikul puudus vastav kvalifikatsioon. Endised mängijad Rooba ja Tiirik pole veel haridusteel nii kaugele jõudnud.

Jalgpalliliidu seisukoht on, et kui meistriliiga treener astub läbi koolitussüsteemi samme Pro litsentsi suunas, antakse selleks aega. Probleem tekib siis, kui Pro litsentsita treeneriga meeskonnad peaks karikasarja kaudu jõudma Euroopa liigasse, kus nõutakse vajalikku taset.

Väljastatud litsentsid UEFA Pro – 12 + lisandub 9 eesti treenerit ja 3 välismaalast UEFA A – praegu 47 (9 treenerit saavad tõenäoliselt käesoleval aastal Pro litsentsi) UEFA B – 79 (13 EJL C litsentsiga treenerit osaleb käimasoleval kursusel) EJL C – 343 Rahvajalgpall – 96

Pro litsentsiga treenerid 2007. aastal lõppenud kursused läbisid Urmas Kirs, Janno Kivisild, Tarmo Rüütli, Ivo Lehtmets, Sergei Ratnikov, Aivar Lillevere, Valeri Bondarenko, Jan Važinski, Sergei Zamogilnõi, Karel Voolaid, Marko Kristal ja Martin Reim.

2011. aasta aprillis alanud kursustel osalevad ja taotlevad litsentsi Igor Prins, Aleksander Puštov, Erki Kesküla, Marko Lelov, Aavo Sarap, Ain Tammus, Sergei Terehhov, Liivo Leetma, Lars Hopp, Anton Joore, Keith Boanas ja Eestis esimese naisena Katrin Kaarna.

Kuidas anda intervjuud stressiseisundis Kursuse üks olulisemaid õppeaineid on mänguanalüüsi tegemine, mis peab andma treeneritele oskuse enda ning vastasmeeskonna tegevuse ja võimaluste hindamiseks. Loomulikult kuulub programmi ka treeninguprotsessi korraldamine.

Meediakoolitusel selgitavad ajakirjanikud, kuidas anda stressiolukordades ja väga keerulistes situatsioonides intervjuusid ning pakuvad nõuandeid meediaga suhtlemiseks.

Spetsialistid räägivad, kuidas lahendada konflikte klubi juhtkonna ja sponsoritega, õpetavad mängijate motiveerimist. Õppeprotsessi käigus on käidud UEFA peakorteris ja mitme

Igor P

rins on

Pro lit

sentsi

paraja

sti om

Foto

andam

: Lem

as.

bit P

eege

l

2012 OKTOOBER JALKA

11

Pro kursused suurklubi juures, tänavuses programmis on tutvus Peterburi Zeniidiga.

Arno Pijpersi sõnul on Pro litsentsi taotlejate hulgas ka väga talendikaid treenereid. Vanemast põlvkonnast tõstab ta esile Tarmo Rüütli ja praegustest õppuritest Igor Prinsi.

Hollandlane tunnistab, et olnud ka vähem edukaid treenereid, kuid otseselt keegi pole kursusi pooleli jätnud ja vajalikud eksamid on suutnud kõik sooritada. Ta lisab, et atmosfäär on olnud alati väga hea.

ja tõstavad õpitust esile mänguanalüüsi tegemise ja treeninguprotsessi korraldamise.

Kuigi praegu Tallinna Kalevit tüüriv Sergei Ratnikov oli meistriliiga meeskonna peatreener juba enne Pro litsentsi taotlemist, tõstab ta esile õpingute tulemusena paranenud taktikaliste skeemide tegemise. Ka meeskonna ettevalmistamises on uus lähenemine.

Treenerid toonitavad analüüsi ja treeninguprotsessi

“

Kuna kursusi on korraldanud Hollandi treenerid, siis tekib küsimus: kas Eesti jalgpalli ei ähvarda liigne hollandistumine, mille tulemusena võime kaotada oma isikupära ja mängustiili?

Pijpers pareerib: “Ma olen töötanud paljudes riikides ja ma ei kopeeri midagi Hollandist. Ma püüan tuua visiooni, kuidas arendada ja harida teie noori, klubisid ja treenereid. Täpselt kõike üle kanda pole võimalik, sest Eesti on Hollandist hoopis erinev, nagu Holland on erinev oma naabritest.”

Pro litsentsi omavad treenerid rõhutavad kõrgtasemel kursuste vajalikkust

“Hollandi koolkonnas käib hooajaks ettevalmistamine samm-sammult,” räägib Ratnikov. “Vanasti oli ettevalmistusperiood palju pikem, mehed jooksid palju. Tõsi, füüsiliselt olid mängijad tugevamad, aga hooaja peale tulid ikka vigastused. Hollandlased alustavad rahulikumalt koormuseid tasapisi kasvatades ning kõige suurem koormus langeb ikkagi hooajale.”

Ratnikovi sõnul on ta püüdnud oma teadmisi ja oskusi kõiges rakendada,

Pole enam võistkondi, kus tullakse väljakule, antakse poistele pall kätte ja öeldakse, et löö see minema.

„

kuigi Tallinna Kalev on amatöörsats ning nendega ei saa nii professionaalset ettevalmistust teha.

Olgugi et Pro litsents annab õiguse olla meistriliiga treener, rakendab Ivo Lehtmets oma oskusi ja teadmisi Martin Reimi jalgpallikoolis. Mees peab Pro kursusi igati kasulikuks, sest omandada oli väga palju ja nüüd ta teab, mida teeb.

Tema sõnul oli kõige raskem õppida oma plaanide mängijateni viimist.

“Arvan, et ma suudan praegu palju rohkem analüüsida oma tegevust, tean, millal ja mida teha,” räägib Lehtmets.

“Minu jaoks on positiivne see, et oskan kavandada treeninguprotsessi ja tean, kuidas arendada mängijaid, et neist saaksid tulevikus jalgpallurid.”

Treeneri sõnul on õppida veel palju, sest jalgpall on pidevas arengus ja muutustes.

“Kindlasti ei ole siin näitajaks saavutatud võidud, sest noorteklassis ei tohi tulemustele panustada,” selgitab Lehtmets. “Samas on näha, et treenerid on haritud. Pole enam võistkondi, kus tullakse väljakule, antakse poistele pall kätte ja öeldakse, et löö see minema.

Kõik võistkonnad tulevad mängima kindla asetuse ja taktikaga.”

Litsents ja kehtivus Kõik EJLi koolitused edukalt läbinud treenerid saavad tunnistuse – rahvajalgpalli ja EJLi C-litsentsi koolituse lõpetanud saavad EJLi tunnistuse ning UEFA B-, A- ja Pro litsentsi koolituse lõpetanud treenerid saavad vastava taseme UEFA tunnistuse.

Jalgpalliliit ei ole kehtestanud reegleid, kus kategooria omanikul on kindlad võimalused ja kohustused.

EJLi poolt välja antud jalgpallitreeneri (EJL C, UEFA B, A ja PRO) litsents kehtib 4 aastat.

Litsentsi (UEFA B, A ja PRO) omistanud treener võtab endale kohustuse töötada jalgpalli treenerina.

Enesetäiendamine on igale treenerile kohustuslik ja vajalik, et treener hoiaks ennast kursis nüüdisaegsete õpetamise ja treenimise meetoditega ning teiste jalgpallialaste uuendustega.

Litsents pikendatakse kehtivuse lõppemise kuupäevast järgmiseks

neljaks aastaks, kui treener on töötanud pidevalt jalgpallitreenerina ning on ennast täiendanud vähemalt 20 tunni ulatuses 4 aasta jooksul litsentsi väljastamise kuupäevast alates.

Litsentsi pikendamisel lähevad arvesse ainult jalgpalli ja jalgpalli õpetamisega seotud koolitused, mis on organiseeritud UEFA ja FIFA ning nende liikmesriikide jalgpalliliitude või -klubide poolt.

Treeneril, kes ei ole ennast 4 aasta jooksul täiendanud vähemalt 20 tunni ulatuses, peatatakse EJLi poolt välja antud litsents ajani, kuni treener saab litsentsi pikendamiseks vajalikud nõuded täidetud. Litsents hakkab kehtima uuesti järgmiseks neljaks aastaks alates kuupäevast, mil treener on nõuded täitnud ja tõendavad dokumendid EJLile esitanud.

Sergei Ratnikov õppis Pro kursustel paremini tegema taktikalisi skeeme.

Foto: Lembit Peegel

12

JALKA OKTOOBER 2012

2012 OKTOOBER JALKA

13

1-teist mõtet

Miks tärnitraditsioon Foto: Lembit Peegel

Torino Juventusel on vähemalt 20 scudetto eest logol kaks tärni.

2

008. aastal otsustas jalgpalliliit, et iga viie Eesti meistritiitli eest võib klubi oma särgile panna ühe tärni. Mis tähendab, et Floral ja Levadial oleks õigus ühele tärnile. Levadia särgil eelmisel aastal täheke säraski, aga tänavu on viisnurk puudu.

Tõsi, Levadia koduleheküljel ilutseb seitse võidukat tärni, mis märgivad seitset meistritiitlit, aga sellegi numbri saab kahtluse alla seada, sest Tallinna Levadia nime all on klubi võitnud siiski viis tiitlit ning Maardu Levadia on võitnud kaks. Kas aga on korrektne neid mehaaniliselt kokku liita? Kas see pole sama, kui Tallinna Kalev peaks enda omadeks ka näiteks Sillamäe Kalevi võimalikke tiitleid. Seda enam, et näiteks 2002. aastal mängis meistriliigas koguni kolm Levadiat – peale eelnimetatute ka Pärnu Levadia. Jah, muidugi toimus ni-

“

Nii et Flora ja Levadia – näidake eeskuju ja tulge tuleval aastal tärni saatel mängima!

„

mevahetus ja õigusjärglus läks Maardust Tallinna Levadiale üle, aga jalgpalliilm on ülikonservatiivne ja nimedes väga kinni. Olukorra teeb eriti absurdseks fakt, et 2002. aastal võitis Maardu Le14

JALKA OKTOOBER 2012

Janar Toometi mullusel särgil on Levadia logo kohal ka viie meistritiitli kinnituseks kuldne täht.

vadia tollane duubel – Tallinna Levadia – koguni Eesti karika, alistades finaalis esindusmeeskonna Maardu Levadia.

Kas see teise rivistuse tiitel kuulub siis praegusele Tallinna Levadiale, mis ometigi 2002. aastal kandis nime Maardu Levadia? Armas lugeja, kas suutsid jälgida, milles asi?

Viie tärni loogikast lähtuvalt olnuks Flora tänavu võimalik saada endale teine tärn, sest klubil on üheksa meistritiitlit. Sama palju, kui sõjaeelsel Tallinna Spordil. Nii et kui keegi võ-

taks taas kord taastada (korra on seda tehtud) legendaarse Spordi või näiteks viie tiitliga (ainsana viis korda järjest!)

Tallinna Estonia, saaks ta kohe särgile klubi logo kohale õmmelda kena tähekese ja näitaks enamikule meistriliiga klubidele tagatulesid!

Muidugi on tärni kandmine särgil vabatahtlik, mõistagi pole see pealesurutud. Aga väärikust lisaks meistritiitlitele ja kogu liigale ikkagi. Kui me põeme oma väikest publikuarvu ja viriseme vahel taseme üle, siis pole ükski vahend,

1-teist mõtet

ei idane?

“Oleks täna lätlased käes ...”

Foto: Lembit Peegel

Väikeste karikavõistluste suur roll 1147 huvilist elasid 30. augustil A. Le Coq Arenal kaasa Väikeste karikavõistluste finaalile. See on suur hulk inimesi, keda tõid kohale finalistid Tallinna FC Ararat–TTÜ SK ja HÜJK Emmaste. Mäng oli lõppvaatuse vääriline.

Hiiumaad esindav Emmaste koondas enda ridadesse mitmeid meistriliiga ja noortekoondiste kogemusega mängijaid ning valdas enamiku ajast palli. Kohati kombineeriti vastase kastis, nagu teeb seda Barcelona: löögipettega suunati pall hoopis pehme kavala puutega kõrval varitsevale kaaslasele, kel avanes suurepärane võimalus pall raamidesse rammida. Kristjan Paapsi kollidest 2 : 0 eduseisu saavutanud Emmaste ei saanud siiski rahu, sest peagi vastased skoorisid. Tulemus jäigi 2 : 1 ning nii finalistid kui ka võitjad said tribüünitreppidest üles marssida, et võtta vastu autasud. Kõik oli nagu suures vutis ja kindlasti on finaali selline korraldus osalejatele, kelleks on II kuni IV liiga meeskonnad, meeltmööda. Jalgpall on mäng kõigile – nii suurtele, väikestele, meestele ja naistele kui ka proffidele ja amatööridele – ja rituaalidki kattuvad. Kõik, ka publik, saavad end tunda osalisena mängus, mis pidavat olema suurem kui elu!

kuitahes tühine ta ka ei tundu, ülearu, et enesetunnet tõsta.

Tärnid on kombeks ka mujal maailmas. Näiteks Itaalias on kirjutamata seaduseks, et iga kümne meistritiitli ehk scudetto kohta võib klubi oma logole lisada ühe kuldse tärni. Sama süsteem on kasutusel ka näiteks Hollandis ja Rootsis, aga Türgis saab tärnikese juba viie meistritiitli eest. Viis tärni on paras ka meie liigale – kümneni ei küündi hetkel keegi ja see ei motiveeriks

Lätlastega on vihaseid andmisi olnud ka uuemal ajal valikmängudes. Varem oli elu küsimuseks võita ka tavaline maavõistlus. Pildil valges Kristen Viikmäe.

Eesti tahab Lätiga tugevdada vastastikuseid jalgpallisuhteid ja anda omavahelistele mõõduvõtmistele tema kunagine, sõjaeelne sisu ja tähendus. Üheks sammuks sel teel on järgmisel aastal taas toimuv 100+ maavõistlus ehk siis vähemalt 101 omavahelist mängu olgu klubide, riigiametnike, seltside, muusikute või kelle iganes vahel. Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak: “Naabritevaheliste mängude traditsioon on kahtlemata oluline nii sportlikult kui ka kultuuriliselt – soov võrrelda end lähiriikidega, poolehoidjate võimalus kerge vaevaga välismängule sõita ja seal eriline atmosfäär luua, ajalooline taust ja kõik muu sinna juurde käiv. Mõtleme just praegusel perioodil, kuidas anda Eesti ja Läti vahelistele maavõistlustele tagasi kunagine tähendus, taastada läbilõigatud traditsioon, mis oli välja kujunenud enne teist maailmasõda.”

Mäng lähinaabrite, aga eriti lätlastega oli tõesti ilma igasuguse liialduseta ülisuur. Sellest sõltus meeleolu kuni järgmise mänguni, mis vahel tähendas, et sellest olenes enesetunne terveks aastaks. Heaks näiteks on 22. juulil 1930. aastal peetud mäng Kadrioru staadionil, kus meie meistermeeskond Tallinna VS Sport mängis Hispaania meistrivõistlustel 1929/1930. aasta hooajal 7. koha pälvinud Barcelona CD Europa vastu. Sport esitas suurepärase partii ning hispaanlased pidid leppima 1 : 1 viigiga. Päevalehe kirjelduse järgi mänginud meie mehed “hispaanialikumalt” kui hispaanlased ise. Ja nüüd peamine – publiku hulgast ohati: “Oleks täna lätlased käes ...”

Miski ei iseloomusta rivaliteeti lätlastega paremini kui see ohe. Muuseas, mul on spordiajaloolase Tiit Läänega kombeks pärast mõnd Eesti suurt võitu – olgu siis Serbia, Uruguay või Põhja-Iiri üle – teineteisele silma teha ja tehtud kahetsusega nentida: “Oleks täna lätlased peos olnud!”

Väljavõte 24. juuli 1930. aasta Päevalehe pealkirjast. Tekstis kostub ohe, et kui sellise mänguga ometi lätlased peos olnuks!

enamikku klubisid. Aga viie tiitlini on kasvõi Tallinna Kalevil 1926. ja 1930. aastal kaks sammu juba astutud! Kui õnnestus Nõmme Kaljul uue tulijana endale võimukalt teed rajada, siis mine tea – ehk leiab ka väärikas Kalev endale vahendid ja mängijad, kelle abil lähitulevikus jälle tippu tungida.

Nii et Flora ja Levadia – näidake eeskuju ja tulge tuleval aastal tärni saatel mängima! Floral saaks lisamotivatsiooni, et teenida särgile ka teine

tärn ning Levadia üritaks seda teadagi takistada. Nõmme Kalju õrritamine oleks kindlustatud!

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2012 OKTOOBER JALKA

15

mängija luubi all

Tarmo Neemelo

Igor Prins: Tarmo on meeskonnamängija ja huvitava huumoriga.

Vajalik mängumees, kes suudab tuju üleval hoida, kaaslasi toetada ja ta on valmis igal ajal aitama.

Paljud treenerid on väitnud, et andke meile Nõmme Kalju ründaja Tarmo Neemelo ja me korraldame asja ära. Mis mehega on ikkagi tegu – seda hindavad noortetreener Erki Kesküla ja praegune peatreener Igor Prins. Õhuvõitlus

Väljakunägemine

Igor Prins: Selles elemendis on ta hea. Tarmo gabariite arvestades on peaga mäng tema üks suuremaid plusse. Suur keha ja võimsus annavad talle kaitsjate ees eelise.

Igo Prins: Niipalju kui ründajale vaja, on tal olemas. Ta näeb äärtelt tõusvaid mängijaid ja suudab nendega vahetada sööte ning on valmis võtma endale pikki palle, et neid ka ise edasi anda.

Erki Kesküla: Omab oma pikkuse ja suuruse kohta head koordinatsiooni ja seetõttu on õhuvõitlus üks tema trumpe. Kaitstavates standardolukordades võib talle usaldada vastaste ohtlikema mängija.

Mootor

Tugevus

Igor Prins: Kuna ta on suur mees, siis võiks vastupidavus parem olla. 60–70 minutiks jagub teda kaitses ja rünnakul tööd tegema korralikult. Kõik sõltub muidugi ka mängutempost ning kui palju tal on vaja kaitses tööd teha ja end rünnakul kulutada.

Igor Prins: Eriti hea on Tarmo 16-kastis, hea on ta õhuvõitluses ja üks-ühele-olukordades. Suudab ette antud pallid meeskonnale hoida ja harva kaotab selle vastastele.

Erki Kesküla: Kindlasti on tal hea väravavaist. Kiitmist väärib selg ees mäng vastase värava suunas ja pall jääb hästi rünnakufaasis ette pidama. On ohtlik vastase karistusalas.

Liikuvus Igor Prins: Seda on tema keha juures liiga palju tahta. Ta avaneb ees oma positsioonil piisavalt, tahab palli, et sellega toimetada. Sõltub muidugi ka mänguks antud ülesannetest.

Sisu Erki Kesküla: Mängib alati sada protsenti võistkonnale. On andekas pallimängus (võinuks tõenäoliselt vähemalt Eesti tasemel mängida ka võrk- või korvpalli) ja on liidri tüüpi. Seega usun teda sobivat meeskonna kapteniks. Pingutab alati maksimaalselt, sest ei armasta kaotada ja seda ka treeningutel.

Erki Kesküla: Niipalju kui tema ampluaaga mängijalt saab nõuda, teeb ära. Ehk läheks keeruliseks siis, kui vastane oleks totaalselt üle ja tekib vajadus pidevalt nende kaitseliini survestada.

Kiirus Erki Kesküla: Kui mitte ainus, siis üks vähestest miinustest. Kõrgele tõusnud vastase kaitseliini selja taha mängitavad pikad pallid jooksule pole just tema jaoks.

Tehnika Erki Kesküla: Õhuvõitluse kõrval üks trumpidest. Tean,et ta kasutab talvist perioodi tihti saalides mängimiseks ning sealt see tuleb.

Igor Prins: Tema kere kohta on kohapealt minek hea ja ta oskab õigel ajal startida.

Samas jätab stardikiirendus soovida, mille ta kompenseerib hea kehamänguga.

cv

Igor Prins: Tundub, et tehnika on tal viimasel ajal paranenud. Pallid, mis ette tulevad, jäävad tema käes korralikult pidama. Kastis võitlemisel ja peaga on ta hea. Aga loomulikult võiks kõik tehnilised elemendid paremad olla.

Löök & sööt Foto: Lembit Peegel

Sündinud: 10. veebruar 1982 Positsioon: ründaja Koduklubi: Nõmme JK Kalju Eelmised klubid: FC Lelle, FC Kuressaare, FC TVMK, Helsingborgs IF, GIF Sundsvall, MyPa, SV Zulte Waregem, FC Levadia

18 18

JALKA JALKA oktoober OKTOOBER 2012

Treenerid: Viktor Mets, Erki Kesküla, Karel Voolaid, Jan Važinski, Aavo Sarap, Sergei Zamogilnõi, Sergei Ratnikov, Vjatšeslav Bulavin, Igor Prins, Jelle Goes

Igor Prins: Löök võiks tugevam olla. Ta pole eriti just kaugelt löönud, enamik väravaid tuleb karistusalas võidetud pallidest. Suudab maastsööduga hästi leida teisi mängijaid. Vahel mängib pea liialt maas ja seepärast võiks pallist kiiremini lahti saada, et täpsemat söötu anda.

Erki Kesküla: Peaga ja tugevama jalaga on asjad paigas, nõrgema jala kallal annab alati norida. Lühike sööt on kindlasti tasemel, samal ajal kui pikka palli väga tema positsiooni mängija kasutama ei peagi.

2012 OKTOOBER JALKA

19

peegli peegeldused

Punase kaardi anatoomia

lembit peegel

Lembit Peegli leheküljed vaatlevad seekord Türgi–Eesti MM-valikmängus meile õnnetut 19. minutit, kui Enar Jääger sai oma elu esimese punase kaardi ja me jäime vähemusse.

Muidugi ei anna fotoseeria edasi kõike, aga vaadake siiski tähelepanelikult, kui segane oli see otsustav olukord.

Ühe kukkumise ja punase kaardi anatoomia türklase Yilmaz Buraki ja Enar Jäägeri esituses. Jälgige mängu: kui ei teaks, et palli valdab türklane, võiks välja lugeda, et jalg on taha pandud hoopis Enar Jäägerile!

20

JALKA OKTOOBER 2012

peegli peegeldused

Istanbulis

Kõik on täielikus segaduses: kaardipoiss Enar Jääger (vasakul), Kostja Vassiljev ja Ragnar Klavan.

Kohtuniku käsi ja pilk on aga kindlad.

Poola kohtunik Marcin Borski pidi taluma Konstantin Vassiljevi esituses ka sellist žesti.

Kümned tuhanded silmapaarid Istanbulis – igaüks nägi olukordi erinevalt, aga kindlasti läbi türklase prilli.

Muidugi oli omalt positsioonilt juhtunu üle imestamas ka Sergei Pareiko.

2012OKTOOBER OKTOOBER JALKA JALKA 2012

21

cv MIKK REINTAM Sünniaeg: 22.05.1990 Klubi: Jyväskylä JK Positsioon: Keskkaitsja Pikkus: 191 cm Eelistatud jalg: Parem Treenerid: Ivo Lehtmets, Marko Kuusik, Priit Adamson, Zaur Tšilingarašvili, Tarmo Rüütli, Marko Lelov ja Kari Martonen.

Mikk Reintam jõuab palli Uruguay meeskonna kapteni Diego Lugano nina eest ära lüüa.

Foto: Lembit Peegel

22

JALKA OKTOOBER 2012

usutlus

Mikk Reintam: enda väärtust tuleb peatreenerile tõestada Alati, kui on räägitud Eesti koondise verevahetusest ja uutest tulijatest, on võimalike kandidaatide hulgas olnud ka 22aastane keskkaitsja Mikk Reintam. Paraku on tema eakaaslased Igor Morozov ja Henrik Ojamaa juba põhitegijad, Reintam aga jätkuvalt ootelehel.

Alver Kivi

23

aastane Igor Morozov ja 21aastane Henrik Ojamaa on end juba koondise uksest sisse murdnud. Mis sa arvad, miks neil on see õnnestunud, aga sul mitte?

Nad on teinud hea hooaja ja sellega treenerile silma jäänud. Ise pean rohkem vaeva nägema ja arenema, et pääseda koondisesse.

Kui tihti vaatad oma meiliboksi just selle mõttega, et äkki on tulnud kutse koondise peatreenerilt?

Kui olin seotud U21 koondisega, siis tuli kutse umbes 2–3 nädalat enne mängupäevi. Kui on tulnud A-koondise kutse, siis on see alati olnud meeldivaks üllatuseks.

Kas esimene kutse tuli ootamatult ja kuidas sellele reageerisid?

Kutse tuli küllaltki ootamatult. Eelmisel kevadel juhtus paari kuu jooksul palju. Sain lepingu Soomes, tegin esimesed mängud U21 koondises ja Veikkausliigas ning tuli kutse A-koondisesse.

Sinul on seni õnnestunud koondises mängida eelmisel aastal Baskimaa, Tšiili ja Uruguay vastu. Kas 22aastase mängija jaoks on seda piisavalt või võiks rohkem olla?

Olen väga rahul, et sain nendes mängudes mängida ja omandada kuhjaga uusi kogemusi. Veel teeb rõõmsaks see, et olin pingil Põhja-Iirimaa vastu, kui Eesti kindlustas koha play-off’is. Alati võiks olla rohkem mänge, kuid võimalustesse tuleb reaalselt suhtuda, sest Eesti koondises on väga tugevaid keskkaitsjaid palju. Tuleb antud võimalused ära kasutada, siis tulevad ka uued mängud.

Kas baskide vastu mängides jalg värises ka?

Jalg värises kõige rohkem arvatavasti mängueelsel koosolekul, kus peatreener nimetas koosseisu. Mäng ise ei olnud kuigi närviline. Koondise kogenenumad mängijad ja treenerid tegid asja palju lihtsamaks.

Milline oli emotsioon, kui koondisevormi selga tõmbasid?

Loomulikult oli väga uhke tunne, et väikesest peale olnud unistus esindada Eesti koondist on täitunud. Mängu ajal keskendud ainult toimuvale ja unistamiseks palju aega ei jää. Kuigi kaotasime mängu, on meeles ainult positiivsed emotsioonid. Esindada

koondist ja mängida mängijate vastu, keda varasemalt olin ainult televiisori vahendusel näinud, on hea tunne.

Mullusuvisel koondise Lõuna-Ameerika turneel lõid Uruguay vastu omavärava. Räägi sellest.

Mäng toimus kohas, kus arvatavasti enamik ümbruskonna inimesi oli tulnud võitlust jälgima. Suur kisa ja möll käisid kõik 90 minutit. Seda iseloomustab hästi näide, kus kaaslasele karjudes ei olnud enda häält kuulda. Antud olukorras jäin nurgalöögis Uruguay mängijate poolt tehtud blokki kinni ja järgmisel hetkel tabas pall juba põlve, kust see veeres värava alanurka.

Kuidas koondisekaaslased ja treenerid sellele reageerisid ja kuidas ise selliseid asju üle elad?

Kindlasti olid kõik pettunud, kuid tegemist oli olukorraga, kus tagantjärele mõeldes ei oleks saanud suurt midagi päästa. Tegu oli mitme halva asja kokkulangemisega.

Hiljem mõtlen enda jaoks ollukorrad läbi, leian midagi, mida saaks paremini teha. Kõige tähtsam on nendest olukordadest õppida ja teha nii, et selliseid asju enam uuesti ei sünniks.

Mida tuleb teha, et koondise peatreeneri Tarmo Rüütli tähelepanu saada?

Tuleb n-ö pildil püsida. Mängida oma koduklubi eest, võita mänge ja vahel ka värav lüüa. Minu arvates on niimoodi kõige lihtsam peatreenerile silma jääda.

Eelmise aasta sügisel võitsid oma koduklubiga JJK Jyväskylä Soome meistrivõistluste pronksmedalid, olid pidevalt väljakul. Ometi said sel aastal esimese kutse alles augustis Poola vastu ja seda ka vist ainult tänu sellele, et Ragnar Klavan ja Taavi Rähn jäid sellest mängust eemale.

Sel aastal on minule olnud tähtsamad U21 koondise valikmängud, kus iga punkt on hinnaline. Kindlasti on mitmed vigastused jätnud sellele hooajale suure märgi. Leian, et kui oleksin olnud terve, siis kindlasti oleks võimalused paremad olnud.

2012 OKTOOBER JALKA

23

usutlus Foto: Lembit Peegel

jalgpall on mulle väikesest peale vaimustust tekitanud.

Tallinnas on võimalused erinevate spordialadega tegelemiseks väga suured. Kas oled end ka mujal proovile pannud, sest näiteks sinu pikkust arvestades oleks iga korv- või võrkpallitreener sellise poisi oma gruppi võtnud?

Olen käinud ainult jalgpallitrennis. Noorena sai muidugi koduhoovis mängides erinevatel aladel kätt proovitud, aga teised spordialad ei ole mind niimoodi köitnud. Aga muidu meeldib mulle veel suusatada ja golfi mängida, kuid jalgpall on eriline, kuna ta on meeskonnamäng.

Reintam maadleb Rivieras tõenäoliselt oma elu kõige vingema vastase Uruguay vastu.

Tunnistasid ka ise, et keskkaitses on Eesti koondises väga tihe konkurents. Kes sinu hinnangul on praegu parimad?

Minu arust on praegu parimad Klavan ja Rähn. Klavan just oma mänguehitamise poolest ning Rähn kindlasti üksühele-olukordades ja kaitses tegutsemises. Neile on kindlasti lähedal Morozov ja Bärengrub.

Mida pead keskkaitsjana praegu enda miinuseks?

Suurim nõrkus on kindlasti mängu avamine ning mingil määral tehnika. ... plussiks? Õhuvõitlused ja üleüldine kaitsetegevus.

Kas keskkaitsja sai sinust omal valikul või otsustas treener, et nii on parem ja siia sa jääd?

Täiesti alguses tegutsesin paar aastat ründajana, kuid seejärel olen pidevalt mänginud kaitses ja enamiku ajast keskkaitsjana, kuhu sattusin ikka läbi treeneri otsuse. Aga selles mõttes ei olnud minule mingisugust vahet, kus ma mängisin, peaasi et mängida sai. Tegelikult sobib keskkaitsja koht minu omadustega hästi. On palju üks-ühele-võitlust ja heitlust peapallide pärast ning mis peamine, tahe kaitsta enda väravat. Arvan, et see on minu jaoks õige positsioon.

Milliselt treenerilt oled kõige enam õppinud?

Olen olnud väga õnnelik, kuna mind on esimestest treeningutest alates juhendanud väga head treenerid. Ühte treenerit on väga raske välja tuua, kuna Flora noortesüsteemis 2–3 aasta järel treener pidevalt muutus ning olen kõigilt neilt saanud palju teadmisi.

2011. aasta märtsis lahkusid Tallinna FC Florast Soome kõrgliigaklubisse JJK Jyväskylä. Varem oli sind antud laenule Viljandisse ja seepärast oli järgmine samm kõigile üllatuseks – Eesti amatöörklubist Soome kõrgliigasse. See on kindlasti õnnestumine.

Tekkis võimalus minna testima ja pärast pikka testiperioodi sündis ka leping. Nähti, et minus on midagi ja sobisin ka hästi meeskonda. Selle nimel on tehtud palju tööd ja töö jätkub ka tulevikus, et areneda ja järgmine samm astuda.

Peab märkima, et eestlastele on see peaaegu tundmatu klubi ja järelduseks võiks öelda, et mees läks perifeeriasse. Mis meeskond see alles 2009. aastal Veikkausliigasse tõusnud Jyväskylä on?

JJK Jyväskylä baseerub Kesk-Soomes, on umbes 100 000 elanikuga linnas asuv meeskond, mis tahab pidevalt areneda ja kõrgemale tõusta. Palju panustatakse noortetöösse. Linnas on meeskonnale suur poolehoid, pealtvaatajate keskmiselt arvult ollakse alati liiga paremate hulgas.

“

Jalg värises kõige rohkem arvatavasti mängueelsel koosolekul, kus peatreener nimetas koosseisu. Mäng ise ei olnud kuigi närviline.

„

Kuidas sa üldse jalgpalli juurde sattusid?

Olen sündinud Sauel ja üles kasvanud Laagris. Esimene kokkupuude jalgpalliga oli lasteaias, kus käisin paar kuud trennis. Koolis hakkasin käima juba Laagris ja kohe sügisel läksin treener Ivo Lehtmetsa gruppi FC Florasse.

Kui suur on mängudel käiv aktiivne fännigrupp ja kui palju neid välismängudele kaasa sõidab?

Nii-öelda aktiivseid fänne, kes laulavad ja möllavad, on umbes 50. Võõrsilmängudel, olenevalt mängust, käib umbes 25 inimest.

Sageli rõhutavad vanemad hariduse olulisust. Kuidas sinu isa ja ema on suhtunud poja soovi saada jalgpalluriks?

Minu vanemad on tavalised tööinimesed ning on alati soosinud ja julgustanud spordiga tegelemist, sest ema oli nooruses suusataja. Minule ei ole vanemate poolt ala valikul mingisugust survet avaldatud. Oma otsuse langetasin täiesti iseseisvalt, kuna

JJK Jyväskylä vapil on Barcelona värvid ja mänguvorm on ka samades värvides. Mis seos on kuulsa Hispaania klubiga?

Barcalt on tulnud värvid ja mänguvorm. Osaliselt üritame mängida nagu Barcelona. Noorte treeningutes võetakse palju malli just sealt. Barcelona akadeemia inimesed käivad paar

24

JALKA OKTOOBER 2012

korda aastas meie klubis treenereid koolitamas ja treeninguid andmas.

Kuidas klubis suhtutakse sellesse, et esindad Eesti erinevaid koondiseid ja pead seepärast tihti ära käima?

Sellesse suhtutakse alati positiivselt. Klubile on see suur au, kui nende mängija mängib koondises. Koondise mängud aitavad mängija arengule kaasa, sest see jalgpall on liigamängudest erinev.

Oled õige mees kahte liigat omavahel võrdlema.

Soomes on kõik profiklubid ja tänu sellele on tase ühtlasem. Kõik mängud on rasked ja ühtegi ei saa kergelt võtta.

Kindlasti on ka pealtvaatajate ja meedia huvi toimuva vastu suurem. Tugevuse märgiks on ka see, et igal aastal lahkub siit paar mängijat suuremasse liigasse. Viimaste näidetena Petteri Forsell Bursaspori ja Toni Kolehmainen Honefossi.

Mida tuleks Eestis teha, et vähemalt Soome tasemele tõusta?

Rohkem iseseisvaid klubisid, kellel on oma kindel identiteet. Selle kaudu leiavad inimesed tee staadionile ning ka sponsoreid huvitab siis jalgpalli toetamine rohkem.

Nii mitmedki varem mujal mänginud mehed on viimaks võimaluste puudumisel põhjanaabrite juurde tulnud.

Seepärast kardan, et on inimesi, kes arvavad, et need Eesti jalgpallurid, kes mängivad Soomes, pole enamaks võimelised. Oled sellega päri?

Absoluutselt ei ole. Siit on kindlasti lihtsam edasi minna kui Eesti liigast. Viimase näitena saab tuua Henrik Ojamaa.

Tuleb olla lihtsalt ise tasemel ja väikese õnne korral on kõik võimalik.

Sõlmisid oma klubiga kolmeaastase lepingu, kas see pole liiga pikk?

Kolmeaastane leping pakub kindlust mängijale, et temasse usutakse, ja annab hea aluse arenemiseks.

Kas tuleval hooajal näed end ikka veel Jyväskyläs või sihid juba kuskile edasi?

Silmad-kõrvad tuleb pidevalt lahti hoida ning kui tuleb võimalus, siis edasi minna. Väikest kompimist on tulnud siit-sealt, midagi kindlat aga mitte.

Millises liigas sooviksid ennast tulevikus proovile panna?

Suviste Euroopa liiga mängude põhjal Stabaeki vastu mõistsin, et Norra liiga ei ole valgusaastate kaugusel.

Huvitav oleks ka Inglismaal mängida. Need liigad ja maad sobivad arvatavasti minu mängijatüübiga kõige paremini.

Milline on sinu karjääri senine parim mäng?

Koondises kindlasti mäng Baskimaa vastu, klubi eest Euroopa liiga kodumäng Stabaeki vastu.

Mis oleks see saavutus, mille kirjutaksid uhkusega karjääri lõppedes oma CVsse?

Kõige tähtsam oleks karjääri lõpus tagasi vaadates olla rahul oma otsustega ja mitte kahetseda tegemata jäänud asju.

26

JALKA OKTOOBER 2012

juubel

Aivar Pohlak 50

Foto: Lembit Peegel

Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak saab 19. oktoobril 50aastaseks. Sel puhul meenutavad teda ja temaga seotut inimesed, kes on Aivarile seisnud lähedal juba paarkümmend aastat.

Eesti koondise särgis veteranide meeskonnas. Silmad põlemas nagu ikka.

Anne Rei: esimene emotsioon – ma ei saa siia jääda Endine FC Flora tegevjuht Kui ma ühel 1993. aasta külmal detsembripäeval Kapi tänava korterelamu all asuvasse FC Flora kontorisse astusin, olin šoki äärel. Kahetoalises ruumis oli igal pool palju pabereid ja ühes toas istus Aivar oma presentjopes, jalad laual, ja karvane nagu ta oli.

Minu esimene emotsioon oli, et siia ma küll tööle ei jää.

Aga kui ta hakkas innustunult rääkima oma plaanidest ja eesmärkidest, siis veenis see mind niivõrd, et endalegi ootamatult jäin sinna algul sekretärina tööle.

Aivaril oli idee ja nägemus, mille poole minna. Nägin, et ta ise uskus sellesse ja mina uskusin, et temaga on võimalik kusagile jõuda. Sel ajal läksid ju naised põhiliselt pangandusse ja minu jaoks oli ikkagi tegu mõnes mõttes ekstreemse olukorraga, sest ei osanud meeste seltskonnast sellist boheemlikkust oodata.

Aga me olime siis kõik FC Floras noored ja rohelised ning tihti venisid tööpäevad õhtul kella kümneni. Läksime asjadele hurraaga peale. See kippus vahel ka väsitama ja kui kõht läks tühjaks, tõi Aivar autoga Viru parklast grillkana, mille siis kõik ühiselt ära sõime ja panime muudkui tööga edasi.

Aivar tõmbas inimesed endaga kaasa. Nüüd on kõik rutiinsem ja nagu jalgpall, on ka Aivar selle ajaga palju muutunud, kuid jalgpallist rääkides põlevad ta silmad endistviisi.

Raivo Korp: oli Aivari arvamus ja vale arvamus Üks FC Flora asutajatest Vene aja lõpus oli Eestis korvpall number üks, siis oli võrkpall, millele järgnes tükk tühja maad teiste aladega ning siis tuli alles jalgpall. Ju Aivar selle jalgpalli üheksakümnendate algul enda jaoks avastas. Tegu oli Aivari initsiatiiviga hakata jalgpallimeeskonda tegema ja tema energial see asi püsis, selline lastekirjanik ja vabamõtleja nagu ta siis oli.

Tegi, mida tahtis ja mis pähe tuli. Aga tollel ajal sai nii väga hästi toimetada. Aivar oli pärit parteilise nomenklatuuri perekonnast ja ta ütles ikka, et sellest mustast kalamarjast on tal kõrini.

Aivar mõtles sel ajal kuidagi teisiti ja minu jaoks oli see üldiselt väga põnev aeg, sest inseneriharidusega inimesena tuli mul tegutseda hoopis teises maailmas. Aga minule tundus see asjaajamine ikkagi kuidagi imelik.

Aitasime vennaga organisatsioonilise poole pealt niipalju, kui suutsime. Aga oli Aivari arvamus ja vale arvamus. Mingil hetkel polnud me sellega enam nõus ja meie teed läksid lahku.

Aga me ei mõelnud, et Aivar selle jalgpalliasja pooleli võiks jätta, sest ta oli võtnud selle enda südameasjaks ja missiooniks. Eks ta läks suure eesmärgi nimel ka igalt poolt läbi ning vahel pani see lihtsalt peast kinni võtma, kui seda asja kõrvalt vaatasin. Aga kui ta poleks nii teinud, siis poleks Eesti jalgpall kindlasti seal, kus ta praegu on.

2012 OKTOOBER JALKA

27

Foto: Lembit Peegel

Siia tulgu jalgpallistaadion! Ja staadion ehitati.

Siim Pohlak: terve meeskond puges Žigulisse Vanem poeg Minu silmade läbi vaadatuna on isa olnud selline mees, kes midagi ette võttes selle ka hoolimata takistustest lõpuni viib.

Erinevaid lugusid on tema värvika isikuga seoses liikvel kindlasti palju.

Ise mäletan järgnevat juhtumit. 1991. või 1992. aastal olime isaga Tallinnas kaasas, kui meeskond (ilmselt tollane Flora) kogunes treeningule või mängule sõitmiseks.

Ei mäleta, kuidas, aga tekkisid probleemid transpordiga.

Lahendus oli igatahes selline, et kogu meeskond läks tema Žiguliga. Kaks mängijat ronisid pagasnikusse ja ülejäänud pressisid ennast autosse sisse. Kõige otsa ronisime mina ja tol ajal 4- või 5- aastane õde Anni.

Kohale jõudsime ilusasti ning mäletan, et nii meile kui ka ülejäänud autos viibijatele pakkus selline reis omajagu nalja.

Roman Ubakivi: kahjuks tuli ta jalgpallitrenni liiga hilja Endine FC Flora treener

Kui ma vene ajal spordikoolis jalgpallitreeningutega alustasin, siis oli mul poisse viies grupis. Neist ühes harjutasid need, kellest võis midagi saada ja Aivar on mul sealt hästi meeles.

Kui Aivar 14aastaselt trenni tuli, siis oli ta teistest vähem treeninud, kuid õues koos sõpradega oli ta muidugi mänginud. Aga oma oskustelt ja võimetelt sattus ta ühel hetkel minu eliitgruppi, kes treenis kuus korda nädalas. Mõtlesin, et kas ta peab ikka vastu. Palju sõltus siin sellest, kui tõsiselt ta tahab.

Või tuleb jätkata grupis, kus harjutatakse kolm korda nädalas.

Koormused olid eliitgrupis suured ja niinimetatud vanadel kaladel, kes olid kolm aastat trennis käinud, oli juba põhi all, 28

JALKA OKTOOBER 2012

Foto: Lembit Peegel

neil olid kogemused, kuidas oma jõuvarusid jaotada.

Kuigi Aivar oli selles seltskonnas nii-öelda uustulnuk, ta endale mingit hinnaalandust ei teinud. Tema pani täiega ja seepärast oli kaks võimalust – ta kas tapab enda koormustega ära või õpib asja selgeks. Tulnuks kannatada või veidi viilida, mis tähendab, et tema jaoks olid sel hetkel võimalused fifty-fifty.

Kord, kui me tegime kiiruslikku trenni, siis võitis Aivar mõned jooksud ära. Kiitsin teda selle eest, mille peale teised vaatasid veidi viltu. Paraku tõmbas ta ennast lõpuks ikka korralikult tühjaks. Ma ei mäletagi täpselt, kui kaua ta vastu pidas. Aga poiss kõrvetas ennast ja kadus üldse ära. Loomupärased eeldused olid tal olemas, aga kahjuks tuli ta jalgpallitrenni liiga hilja.

Mina endal ja Aivaril siin süüd ei näe. Teeksin ka praegu samuti, aga lihtsalt süsteem oli tollal selline. Aivar oleks pidanud tõsiste treeningutega alustama mitu aastat varem.

Are Altraja: meile tehti selgeks, mis on tulevikus Eesti suurim ja vingeim spordiala Jalgpalliliidu juhatuse liige, Sportlandi üks omanikke 1997. aastal tegi Aivar mulle ja Anti Kallele selgeks, miks Sportland ja Nike peaks just jalgpalliga koostööd alustama. Meile tehti selgeks, mis on Eestis tulevikus suurim ja vingeim spordiala.

Nike polnud jalgpallis sel ajal veel üldse tegija. Alles aastatel 1992–1995 tehti esimesed sammud tuntuse suunas. Eesti Jalgpalli Liidul oli siis leping Lottoga ja FC Floral olid üldse omatehtud vormid.

Toona 35aastasel kutil oli hea nina ja ta sai aru, et siis 25aastased mehed on sattunud heale võimalusele. Kust ta tuli ideele hakata meile selgitama, et koos Nikega asuda üles ehitama Eesti jalgpalli, ei tea, ja algul tundus see üldse ebareaalsena. Anti Kalle oli mitmekordne Eesti meister korvpallis, Altrajast polnud siis keegi midagi kuulnud.

Aga me vaatasime, et Flora on Eestis tegija ja tahtsime teha koostööd just meistriga. Paljud seal mängivad mehed olid Antile ka TSIKi päevilt tuttavad. Me tahtsime asjaga lähemalt tutvuda. Ühel õhtul võttis ta meid vanalinnast auto peale ja ütles, et ma näitan, mis Eesti jalgpall on. Aivaril oli siis Toyota Celica, sama marki auto, millega Markko Märtin sel ajal rallit sõitis. Tema auto number oli 001 FCF. Sõitsime siis kiirusega 120 km/h Lellesse. Ma istusin tagumisel pingil, hoidsin nagidest kinni ja junn oli jahe. Olin esimest korda elus Lelles ja kui me metsa vahele jõudsime, avanes meile perfektse muruga staadion, mingite tüüpide treeningugrupp oli seal just peal.

Väikeseid teid pidi viis ta meid veel mujalegi, kus kõikjal olid treenerid, murumehed ja puha.

Nähtud süsteem jättis isegi minu Aivar on elu jooksul veennud ja uskuma pannud sadu inimesi.

kompanjonil karbi lahti. Pärast polnud vaja meile rohkem selgitustööd teha, sest valikud, kellega koostööd teha, olid langenud.

Oli selge, et oleme õiges kohas. Minule oli see õppetunniks kogu eluks, kuidas oma asjaajamisi korraldada ja tegevust presenteerida. Ta oleks võinud meid ju oma kontorisse kutsuda ja lihtsalt numbrid ritta laduda.

Ainar Leppänen: ta avardas pisikese maakooli õpilaste maailma Jalgpalliliidu asepresident, endine jalgpalliliidu peasekretär

to:

Fo

Mäletan Aivarit ajast, mil ta tuli Oru kaheksaklassilisse maakooli õpetajaks. Võisin siis olla 12–13aastane. Aivar andis meie klassile emakeele ja kirjanduse tunde. Tahan kohe öelda, et tol ajal ei kandnud ta lambanahkset vesti, vastupidiselt arvamusele, et tal on see kogu aeg olnud. Aivari stiil tundus hipilik, kui tänapäevast terminit kasutada, ehkki tol ajal me noist asjust muidugi midagi ei teadnud.

Meenub selgesti, et Aivari saabumisega avardus pisikese maakooli õpilaste maailm. Ta tõi meile esinema näitlejaid ja kirjanikke, keda kuulates saime aru, et nõukaelu ei ole ainus võimalik eksisteerimise viis, küll olid asjalood parajasti nii, et elama pidi selles reaalsuses. Kuidagi tajusime ka, et tal oli mingi kummaline suhtumine – nagu konflikt ametliku võimuga või midagi taolist – ja see meile meeldis.

Aivarit eristas teistest õpetajatest see, et ta rääkis õpilastega nagu võrdsetega, mis sel ajal oli midagi erilist, ja lõi alati kõigis meie ettevõtmistes kaasa. Õpetajana, vestlejana oli Aivarit huvitav kuulata, nagu on seda ka praegu, kui ta jalgpalli või muudel teemadel sõna võtab.

Ja muidugi ei saanud me läbi jalgpallita. Mäletan, kuidas pärast järjekordset mitmetunnist jalkamaratoni Aivar tunnistas, et ta ei ole kunagi elus nii kaua järjest jalgpalli mänginud – ja seda võis uskuda! Kes need tunnid vastu pidas, sellel tahtejõust ja visadusest puudu ei tulnud. Loodetavasti aitab see Aivarit vastu pidada ka nüüd ja edaspidi, soovin selleks jõudu ja – palju õnne!

Lem

bit el

eg

Pe

Harvad tõsised hetked ülikonnas.

30

JALKA OKTOOBER 2012

Foto: Manu Fernandez/AP/Scanpix 2012 OKTOOBER JALKA

31

v채rvikad v채lismaalased

Christian Tello

Hispaania

Barcelona

32

JALKA OKTOOBER 2012

Torino Juventus

Itaalia

Claudio Marchisio

Marcelo Brasiilia

Madridi Real

33

2012 OKTOOBER JALKA

Kristen Viikm채e

34

N천mme JK Kalju

JALKA OKTOOBER 2012

Foto: Lembit Peegel 2012 OKTOOBER JALKA

35

Foto: Stephen Pond/Scanpix

JALKA OKTOOBER 2012

36

2012 OKTOOBER JALKA

37

Foto: Nigel French/Scanpix

38

JALKA OKTOOBER 2012

2012 OKTOOBER JALKA

39

Foto: Lembit Peegel

40

JALKA OKTOOBER 2012

Guido ja Karl Artur Kangur 端lakorruse toas, kus tagaplaanil paistab kaks jalgpallipostrit, aga ruumi on veel palju-palju.

käbi & känd

Guido Kangur: poja jalgpallihuvi tuli mulle üllatusena Näitleja Guido Kangur tunnistab, et poeg Karl Arturi soov jalgpalli mängida tuli talle üllatusena, sest poisil on pigem kunstiannet. Nüüd vaatab pere jalgpalli nii staadionil kui ka teleri ees ja kuulab Karl Arturi selgitusi.

Indrek Schwede

“K

ui Karl Artur käis lasteaias, siis mina küll ei aimanud, et teda hakkab jalgpall sedavõrd huvitama – see oli mulle üllatus,” tunnistab Draamateatri näitleja Guido Kangur. “Meil on kodus flööt ja teised pillid, Artur peab hästi viisi ja arvasin, et ta on ikka kaunite kunstide poole kaldu.”

Nelja-aastaselt alustas Artur ujumisega Tabasalu ujumisklubis ja tal läks hästi, mille kinnituseks on auhinnalised kohad võistlustelt. Aga siis haaras jalgpall aina enam tähelepanu ja pidi valima. Sel sügisel tegi Artur südame kõvaks ja otsustas, et jääb jalgpall.

“Meie esmane eesmärk oli, et lapsed saaksid ujumise selgeks ning nüüd oskavad mõlemad hästi ujuda,” räägib Guido Kangur poja ja tütar Anna kohta. “Artur õpib Harkujärve põhikoolis, kus ta harrastab ka rahvatantsu ja koorilaulu ning kõike lihtsalt ei jaksaks.”

Guido Kangur ütleb, et tegelikult peaks intervjuud andma ka tema abikaasa Pille, kes on aidanud pojal valikuid teha. Alguses käis Karl Artur (10) jalgpalli mängimas Arigatos ja viimased poolteist aastat on treeninud Tabasalu Palliklubis Risto Sarapiku grupis. Jalgpalli kasuks langes liisk paljuski sõprade toel.

“Mängisime juba lasteaias jalkat,” mäletab Karl Artur.

“Sõbrad läksid jalgpallitrenni ja mina tahtsin ka.”

Käivad koos kalal, näitlejaks ei taha!

“Vanemate kohus on aidata lapsel maailma avastada ning ühtegi soovi ei tohiks eos pärssida,” räägib Guido Kangur.

“Laps peab saama võimaluse proovida ja leida tegevusala, mis meeldib. Tütar Anna käib viiendat aastat balletitundides ning alustas nüüd flöödimängu õpingutega. Ma ei arva, et ta peaks tingimata baleriiniks saama, aga rühti parandab see kindlasti,

samuti avardab maailmapilti. Tore on pojaga ka kalal käia ning looduses pilte teha. Talvel käime suusatamas ja lumelauaga sõitmas.”

Muuhulgas on Artur osalenud ka telesarjas ning kooli näidendites, aga näitleja elukutse peale hüüab kõva häälega: “Ei taha!”

Artur on unistanud ehitaja, politseiniku, lumelauatreeneri ja kraanajuhi ametist. Kord aastaid tagasi, kui tulevane amet isaga jutuks tuli ja Artur oma meeliselukutsed ette ladus, pärinud ta pärast väikest pausi raske südamega: “...või ma pean näitlejaks hakkama?”

“

„

Poola hümni ajal näitas kaamera mängijaid, aga minust liikus kaamera üle.

“Ma ei oska öelda, kas temast jalgpallur saab, selleks peab meeletult trenni tegema, aga jalgpall arendab kindlasti sitkust ja tahtejõudu kogu eluks,” räägib Guido Kangur. “Tegemist on karmi mänguga ja karmimaks see alles hakkab minema!

Praegu on aga tahtmine suur.

Vanemad peavad jälgima, et lapsed liiga ruttu valitud tegevusalast ei loobuks, ei annaks alla. Aga ühel päeval teevad nad oma otsused juba ise ning kui ta kunagi otsustab jalgpallist loobuda, siis on see tema valik.

Jalgpall on kollektiivne mäng, mis õpetab teistega arvestama ja olukordi analüüsima. Kui vähegi aega, käime Arturi treeningutel ja võistlustel ning naudime seda meelsust ja vaimsust, mille treener Risto on loonud. Just see on meie jaoks oluline, et lapsel oleksid õiged eeskujud. Poisid hoiavad ja arvestavad üksteisega ning treener on neile tõeline auto-

Jalgpall liitis Jõhvi eestlasi ja venelasi Guido Kangur on Jõhvi poiss ja mängis lapsepõlves palju vutti kohalike venelastega. Enamasti rõõmustasid venelased Guido tuleku üle ja suunasid ta sujuvalt väravat kaitsma.

“Ma tahtsin tegelikult ringi triblada, aga juhtus, jah, et suurema osa ajast kaitsesin väravat,” muigab Kangur, kes oli koolipõlves püsimatu ning käis kunsti- ja näiteringis, tegeles rahvatantsu ja korvpalliga. “Mängisime asfaldi peal,

aga ma ei teinud väljagi ja olin väravas päris hulljulge.” “„Jõhvis polnud lapsepõlv kerge, sest vaen eestlaste ja venelaste vahel oli suur,” jätkab Guido Kangur. “Millegipärast arvasid venelased, et eestlastele tuleb tappa anda. Aga jalgpallis need pinged kadusid, jalgpall liitis meid. Mängisin nendega meeleldi, kuid mäng ei köitnud mind sedavõrd, et tahtnuksin trenni minna. See oli lihtsalt tavaline osa päevast.”

2012 OKTOOBER JALKA

41

käbi & känd riteet. Olen Arturile öelnud, et ole tähelepanelik ja kuula treeneri iga sõna!”

Tahtnuks saata Konstantin Vassiljevit Tipuründajana mängiv Artur tõdeb, et tema kunstnikuks saada ei taha ja eelistab pigem jalgpalluri elukutset. Ta kuulub kõvasse klubisse, mis sel aastal võitis esikoha rahvusvahelisel Pärnu Summer Cupil ja oli teine Tallinn Cupil.

Tänu Arturile on Guido esimest korda elus sattunud staadionile vaatama rahvusvahelist jalgpalli. Augustis A. Le Coq Arenal peetud Eesti–Poola maavõistlusel oli Artur üks maskotipoistest.

“Meilt küsiti, millise meeskonnaga me tahame väljakule minna ja mina tahtsin Eestiga minna, aga millegipärast juhtus nii, et läksin hoopis ühe Poola mängijaga,” räägib Artur ja näitab kohe kellega täpselt – nimelt kogub poiss jalgpallimängijate kaarte ja tal on olemas ka Jakub Wawrzyniaki kaart!

Aga ta ei näi sellest väga hoolivat, vaid räägib kerge kahetsusnoodiga hääles: “Ma nägin, kuidas üks Eesti meeskonda saatnud poiss rääkis hästi palju Sergei Pareikoga.”

Artur ise tahtnuks käest kinni hoides platsile minna Konstantin Vassiljeviga, kellest Guido sõnul on jalgpalli vaadates saanud kõigi ühine lemmik ja justkui perekonnasõber.

“Poola hümni ajal näitas kaamera mängijaid, aga minust liikus kaamera üle,” seletab Artur ja jätkab õhinal: “Aga üks minu trenni poiss oli kaameras, sest tema seisis Sander Puri ees ja kuna Puri on lühike, siis ta ulatus kaamerasse!”

Karl Artur triblamas treeningul Tabasalu staadionil.

42

JALKA OKTOOBER 2012

Kuidas Artur inglise keeles viie sai Harkujärve põhikoolis valitseva atmosfääri kohta lausub Guido Kangur üksnes kiidusõnu ja toob ilmeka näite: ükskord teatas Artur, et sai inglise keeles viie. Isa ei leidnud selle kohta päevikust mingit märget. Siis seletanud Artur, et ta luges õpetajale vahetunni ajal koridoris luuletuse ette, õpetaja hinnanud selle viiega ja palunud Arturil ka meeles pidada, et hiljem hinne päevikusse kanda!

“See on justkui maakool – väga armsa meelsusega!” kiidab Guido Kangur. “Ei kujuta ette, et üheski suures linnakoolis saaks õpilane sellisel moel luuletuse lugemise eest õpetajalt hinde.”

Foto: Lembit Peegel

Kui Kangurid üheskoos telerist jalgpalli vaatavad, kuulavad nad Arturi selgitusi mängijate ja meeskondade kohta. Vahel, kui mäng lõpeb liiga hilja, salvestab Artur selle ja vaatab järgmisel päeval üle. Oma toas on tal seintel Jalkast pärit postrid ja pildistame eel tunneb poiss muret, et pole jõudnud viimaseid seina lüüa. Seinal on ruumi veel küll ja küll.

klubil külas

TÜ Faunas on igaüks isemoodi loom Appi, loomad jalgpalliväljakul! Selline üllatus võib tabada igaüht, kes avastab, et TÜ Fauna meeskonnas platsile jooksvad mängijad esindavad loomariiki tema kõigis vormides.

Alver Kivi

K

uigi neljanda liiga lõunatsoonis mängiva TÜ Fauna mänguprotokolli kantakse mängijate õiged nimed, siis klubisiseselt ja särkidele kirjutatud nimede järgi jooksevad väljakule Leemur, Ahven, Pühvel, Pankrott, Kult, Kašelott, Sääsk, Krevett, Metskass, Antiloop, Kukeke, Terjer, Kingloom, Võts, Tiiger, Mudasireen, Tõhk, Ninasarvik, Merikotkas, Jakk, Kägu, Gato, Metsanots, Jobukakk, Vuss, Vants, Merilõvi, Shrek ja Bülbül.

TÜ Fauna juht Erik Salur räägib, et tegelikult on vastased suhtunud väljakul asjasse positiivse huumoriga, nagu need nimed pandud ongi.

“Vahepeal ikka küsitakse, et mis nimedega tegu on, aga samas, platsil ei ole ju kellelgi aega melanhoolitseda, vaid käib ikka mäng,” selgitab ta.

Väljakul mängijad end loomanimedega tavaliselt ei hüüa, kuigi on ka erandeid.

Näiteks Margus Jänest kutsuti küll tema loomanimega, mis muide oligi Jänes.

Mõnele mängijale on aga looma nimi külge jäänud. Näiteks kutsutakse klubi legendaarset liiget Vesimutti nii platsil kui ka platsiväliselt mängijanimega.

Kuid see on pigem erand. Üldjuhul aitab mängijanimi jalgpalluri identiteedile ja sisseelamisele kaasa.

Tahad klubisse, võta looma nimi Kõik inimesed, kes tahavad saada TÜ Fauna liikmeks, peavad aktsepteerima seda, et nad saavad endale mõne looma nime. Erik Salur ei mäleta, et oleks olnud neid, kellele see vastukarva oleks olnud.

Loomanime saab panna endale ise 44

JALKA OKTOOBER 2012

Foto: FC Fauna

Karin Öövel alias Sipelgas püüab palli vastaste eest ära lüüa.

või see pannakse. Mõnel mängijal on olnud väga kindel soov ja see on läbi läinud, mõnele on “vanade” olijate poolt pandud või ette antud variandid, mille vahel valida. Üldiselt ollakse ikka liberaalsed ja mängijad on saanud endale kõige iseloomulikuma nime siiski valida.

Pakutakse ka muidugi igasuguseid naljakaid tegelasi, nagu Metsvintpüss, Lükka-mind-tõmba-sind ja muud sellised nimed. Kõik on ikka loomad, kuigi üks mees mängis kunagi nimega “Inimene”.

Saluri sõnul on läinud kord ühe numbri pärast ka kismaks, sest üks mees ütles, et kui ta vastavat numbrit ei saa, siis ta pole millegagi nõus. Traditsioon on aga selline, et juba kasutatud nime teist korda mängijad endale enam võtta ei saa. See paneb proovile mängijate loovuse ning

sellest ka uued ja huvitavad nimed.

Eelistatud loomanime pole seni olnud, ka tabuloom puudub ja piiranguid ei seata.

“Kunagi hakkas loom nimega Patuoinas treeneriks ja järgnev hooaeg läks meeletult halvasti. Patuoinaks tehti teadagi kes – ikka Patuoinas,” meenutab Erik Saluri ühte ebaõnnestunud nimevalikut.

Nimi jääb külge Selle aasta alguses korraldati oma liikmete hulgas konkurss, et leida klubi iseloomustav moto, mis kajastaks selle olemust ja seostuks tegevusega igal ajal.

Moto “Igaüks on isemoodi loom” osutus parimaks, sest see viitab liikmete loomanimedele, kuid lubab samas igaühel enda moodi olla, kuigi kuulutakse ühte klubisse.

klubil külas Juba võetud või antud nime üldiselt muuta ei saa, aga sellist olukorda, kus keegi oleks seda soovinud, ei ole ka veel ette tulnud. Samas on plaanis hakata nimeandmist ka kuidagi pühitsema.

Erik Salur selgitab: “Tahame korraldada enne hooaja algust piduliku särkide kättejagamise tseremoonia, kus siis mängija võetakse meeskonda vastu ja selle kinnituseks antakse talle üle särk vastava looma nimega.”

Oma osa klubi struktuuris on “topistel”, kes on endised faunakad, kuid keda evolutsioon, elutee keerdkäigud või saatuseniitide sõlmed on viinud aktiivsest jalgpallist eemale.

Mõni topis figureerib vanaaegse vaimuna Fauna üritustel, mõni osaleb aktiivselt tagalatöös platsi kõrval, asjaajamises ja fänluses, mõni on päris kadunud.

Väärt tegusid klubi ees tunnustatakse mehise looma tiitliga, mida antakse jalgpallihuviliste üliõpilaste nimel välja üliõpilasjalgpalli arengule kaasa aidanud inimestele. Esimene tiitel anti välja 2000. aastal Tartu ülikooli rektorile Jaak Aaviksoole.

“ „

Väljakul mängijad end loomanimedega tavaliselt ei hüüa, kuigi on ka erandeid.

Viimasel ajal on selle saanud parim meesmängija, parim naismängija, parim uustulnuk (eraldi meeste ja naiste arvestus), parim fänn, ilusaima värava ja suurima prohmaka autor. Tiitleid jagatakse hooaja lõpupeol ja valiku teevad mängijad ise. Tulemusi ei tea keegi enne autasude jagamist.

Klubi võidetud karikad ehk jahitrofeed on eksponeeritud Tartu ülikooli akadeemilise spordiklubi hoones. Isiklikud trofeed on aga mängijate enda käes.

Aktiivne klubiline tegevus 1998. aastal loodud klubis oli algul rõhk rohkem klubilisel tegevusel, aga koos tulemustega kasvas ka saavutuste janu. Kui meeskond pääses kolmandast liigast edasi teise liigasse, siis oli kindlasti peamine rõhk sportlikel tulemustel, kuigi tagaplaanile ei jäetud ka klubilisi üritusi.

Viimase kolme aasta jooksul on klubis

“Topis” Veiko Heiberg meenutab

Foto: FC Fauna

Ühel päeval astusid Veiko Heiberg ehk Vesimutt ja Laur Kelder ehk Karu sisse Ujula spordihoonesse kindla kavatsusega rääkida TÜASKi juhatuse esimehe Harri Lembergiga, kes pidi olema oluline mees. Ülikoolis taheti panna käima jalgpallitreeningud.

Osalt oli see ainepunktide huvides, peamiselt aga põhimõtteline, ennastkehtestav ja kangekaelne soov, sest TÜ Fauna meeskond valmistub mänguks. ülikoolis ei olnud jalgpallitrenni harrastajatele. Üliõpilased said küll jalgpalli mängimise eest seni ainepunkte, ent aine nimi oli “Mitmekülgsus II”.

Seda andis üks võluv ja kena sportlik noor naisterahvas ning tal ei olnud midagi selle vastu, et tudengite “Mitmekülgsus II” koosnes jalgpalli mängimisest.

Ilma pikemata leiti Lemberg üles. Kõik läks hästi ja linna peale kleebiti trenni kutsuvaid silte.

Esimene trenn. Tamme staadionile ilmus kohale meeletu hulk mängijaid. Hakati mängima korraga kahel väljakul (ei ole kindel, kas ka suurel) ja kõik neli meeskonda olid totaalselt ülerahvastatud. Vähemalt pooli nägusid ei nähtud enam kunagi. Õige pea tekkis paratamatult soov kusagil võistelda ja nii toimus Forseliuse gümnaasiumi staadionil sõprusmäng FC Reaaliga. Paraku ma ei mäleta, kes mängu võitis ja mis skooriga. Ent soov võistelda püsis ja nii otsustati registreeruda klubina ja siduda end ülikooliga. Oli 1998. aasta suvi.

Esimesest hooajast mäletan seda, et meil läks hästi, kuigi meil ei olnud isegi treenerit. Ainus reegel oli see, et mängudel tuleb kohal käia. Ometi võitsime me vastase vastase järel.

Nii oligi, et kui tuli kohtumine sama eduka vastasega, olime niivõrd motiveeritud ja entusiastlikud, et webmaster printis välja plakatid kirjaga “Titaanide heitlus” ja kleepis neid Tartu elektripostidele.

Edaspidi tuli häid mängijaid aina juurde, aga kuna üldine jalgpallitase ja kultuur kasvasid ka meie ümber, jäime siiski sinna, kus me alati olnud oleme, kusagile kolmanda ja teise liiga piirimaile. Saime mängijaid ka tollase Tartu jalgpalliklubi Merkuur kaudu.

Meeles on mul muidugi legend, mida ma kunagi pidasin tõeseks. Asi on siis nii, et Fauna mängib väga tugeva vastase vastu ning on suures kaotusseisus – ligi 0 : 7 või 0 : 8. Võib eeldada, et tuju on kõigil halb ning ehk tekivad ka väikesed hõõrdumised ja süüdistamised meeskonnasiseselt platsil.

Seda ma ei tea, ent see polekski nii raskesti usutav, lähtudes sellest, et teisel poolajal mainib legend üht mängijat, täis trotsi ja otsustavust, minemas meie kapteni juurde ja küsimas: “Kuule, kas tohib ma lähen ja löön kohtunikule jalaga munadesse?” Selle peale vastab kapten: “No mine, mine – nagunii lööd mööda!”

Väga võimas asi oli “Mäng läbi aastatuhande”. See toimus Valgas, tollase Warriori eestvedamisel. Igatahes, mäng algas 80 minutit enne aastatuhande vahetust, nii et sel hetkel, kui vahetus aastatuhat, olime meie jalgpalliväljakul ja juhtisime 2 : 0. Mäng nii lõppeski ja Valga staadionil on selle meenutuseks massiivne suur mälestuskivi.

toimunud põlvkondade vahetus. Pärast kooli lõppu lähevad inimeste teed mööda ilma laiali ja klubisse tulevad uued üliõpilased, kes tasapisi asja üle võtavad.

Paar aastat tagasi oligi klubil vaheaasta ja tekkis hetkeline peataolek.

Klubi praegune juhtkond on tasapisi jätkanud vanade traditsioonidega ja tegelenud klubi eesmärkide elluviimisega.

Erik Saluri sõnul lähtutakse üldiselt sportlike saavutuste ja klubiliste ürituste harmooniast, sest Fauna ei ole lihtsalt 2012 OKTOOBER JALKA

45

klubil külas Foto: FC Fauna

Foto: FC Fauna

Foto: FC Fauna

Eesti koondise peatreener Tarmo Rüütli on palli enda kätte saanud.

jalgpallivõistkond, kelle ainus eesmärk on trennis ning mängudel kokku saada ja võita.

“Lähtume sellest, et peame mängus ja treeningus andma endast kõik, kuna mängu eesmärk on ikkagi võit,” räägib klubijuht. “See aga ei tohi segada klubilisi tegevusi ning õppimist ülikoolis. Tahame, et inimestel oleks hea koos käia ning kord nädalas hooajal liigamängus endast maksimum anda, et vastasest parem olla.”

Klubilises tegevuses on rõhk traditsioonidel. Kindlasti teatakse Faunat seoses ülikooli kevadpäevadega koos toimuva Võim vs Vaim jalgpallilahinguga, milles Tartu ülikooli Fauna kohtub endistest sportlastest ja tipp-poliitikutest koosneva FC Toompea 1994-ga.

Võim vs Vaim on toimunud juba kaheksa korda ja nimekatest inimestest on sellest üritusest osa võtnud Eesti koondise peatreener Tarmo Rüütli, tippmodell Carmen Kass, endine koon-

MTÜ JK Fauna TÜ Fauna on Tartu ülikooli jalgpalli esindusmeeskond ning kuulub MTÜ Tartu Ülikooli Spordiklubisse. Võistkonna värvid on kollane, roheline ja must.

MTÜ JK Fauna on jalgpallihuviliste tu-

Klubis on populaarsed mitmed ühisüritused, mille hulka on kuulunud ka puudelõhkumise talgud.

“

Sellest üritusest on osa võtnud Eesti koondise peatreener Tarmo Rüütli, tippmodell Carmen Kass, endine koondise peatreener Arno Pijpers, Contra, haridusminister Jaak Aaviksoo jpt.

„

dengite poolt loodud ühing, mis toetab üliõpilasjalgpalli arengut ning aitab kaasa Eesti looduse kaitsele. TÜ Faunal on väga tähtsal kohal ka jalgpallitreeningute korraldamine naistele. Fauna Female on klubis väga tähtsal kohal ning tegeleme pidevalt selle arendusega.

JK Fauna pole lihtsalt jalgpalliklubi.

Seitsmevõistluses tuleb palliga mõõduda erinevatest takistustest.

dise peatreener Arno Pijpers, Contra, haridusminister Jaak Aaviksoo jpt.

Lisaks toimub igal aastal seitsmevõistlus, kus iga lõpetajat premeeritakse mõne Fauna meenega. Tase ja osalejate arv on iga aastaga tõusnud.

Kevad- ja sügisringi vahelisel ajal toimub Põlvas suvelaager, millega katsutakse mängijad pärast puhkust taas jalgpalli lainele viia.

Traditsiooniks on saanud ka talvine suusamatk, mis sel aastal kulges mööda Väike-Emajõe vesikonda, üle Otepää kõrgustiku kuplite, üle järvede, soode ja heinamaade ning läbi Harimäe metsa. Pärast matka ootas matkalisi ees kosutav metsamajake saunaga ning seltskondlik koosviibimine.

Peale eeltoodu on ka hooaja alguse- ja lõpuüritused, ühised Meistrite liiga jalgpalliõhtud, talgud kodutute loomade varjupaigas ning palju-palju kõike muud.

Enda tegevuses rõhutatakse akadeemilist keskkonda ja noortele üliõpilastele antakse võimalus areneda klubilise tegevuse korraldamisel ka kõiges muus kui jalgpallis. Enda hulka oodatakse kõiki üliõpilasi olenemata nende oskustest jalgpalliväljakul. Tähtis on tahe kuuluda klubisse, kus igaüks on isemoodi loom.

Foto: FC Fauna

46

JALKA OKTOOBER 2012

Foto: Lembit Peegel

mm-valiksari

Kohtunik on hüppel ja jälgib palli – sel ajal on türklasel ohutu rebida Kostja Vassiljevit õlast. Iga asi õigel ajal!

Heietus jalgpalligeenist ehk miks eestlased ei oska petta Petteliigutused on pallimängudele igiomased ning sobivad põhjamaalase eelarvamuse järgi seetõttu eriti hästi lõunamaalastele, kel on kelmus veres. Sirgjooneline eestlane peab oma jalgpalligeeni vormima mängu vajaduste järgi.

Indrek Schwede

M

M-valiksari algas meile valuliselt. Kodus vastastikku kobava mängu juures said otsustavaks pisivead. Parema klassiga meeskond (Rumeenia) kasutas need

48

JALKA OKTOOBER 2012

külmavereliselt ära. Nagu sellisel puhul tavaks, kõlas meie leerist tuttav tekst: saatuslikuks said lihtsad vead, räägime enne järgmist kohtumist meeskonna sees asjad kenasti üle ja püüame vasta-

sele kergeid kolle mitte kinkida.

Eks see ongi praegu Eesti tee: me oleme võrdlemisi palju saavutanud, suurematele valusalt varba peale astunud, aga me pole veel piisavalt

mm-valiksari meisterlikud, et 90 minuti vältel vältida elementaarseid vigu. Sestap peame endile sisendama, et kui suudame neist lihtapsudest hoiduda, saame skooris konkureerida.

Teises mängus Istanbulis Türgi vastu enam nii lihtsalt ei läinud. Seal pandi jõuvahekorrad paika ka mänguliselt.

Mis on loogiline. Meie ise sellest loogikast muidugi lähtuda ei tohi, sest nagu on tabavalt öelnud inglasest treener Roy Hodgson: “Unistamine on jalgpalli lahutamatu osa.” Nii ongi, sest kui kuulata kõigi rahvuskoondiste treenerite või juhtmängijate juttu, siis keskmike ja nõrgemate puhul on lootused ja just nimelt unistused alati kõrgemal kui reaalsed võimalused.

Augustikuu numbris avaldasime intervjuu treener Karel Voolaiuga, kes hindas meie jalgpalli praegust seisu ja viitas ka mahajäämusele teatud elementides. Voolaid kirjeldas noorte Balti turniiril kogetut, kus vastased alustasid rahvusvahelistele mängudele omaselt kohe kõike väljapanevalt, kehtestades end eestlaste vastu, kes on harjunud aeglasema tempoga. Aga mängu alguses mahatõmmatud jõujooned määravad enamasti järgneva. Muuhulgas kõneles Voolaid sellestki (see tähelepanek jäi intervjuust välja), et sageli on eriti leedulaste mäng vea piiril, nahaalne ja räpane ning kui meie noortele öelda, et minge ja pange vastu, siis lõpeb see pahatihti sellega, et meie poiss läheb ja panebki ... ning lahkub punase kaardiga väljakult.

nende negatiivsete nähtuste piiramisest ja n-ö kontrolli all hoidmisest, mitte ärakaotamisest.

Selleks et jalgpallis läbi lüüa, peab professionaalsel tasemel valdama petmiskunsti. Selgitan. Põhinevad ju kõik pallimängud vastase petmisel: kas me kujutaksime ette sportmängu, kus oleks keelatud teha petteliigutusi? Et kui ikka pallur alustas otsejooksu vastase väravale, siis suunda muuta enam ei tohi!? Kui selline plaan peaks aga tekkima, peaks peatuma, tegema vastast respekteerides piisava pausi ning siis tohiks liduda mõnes muus suunas edasi! Või eespool toodu edasiarendatud variant: suunda muutev mängija peab aegsasti näitama käega uut suunda ehk vilgutama “suunatuld”. Loomulikult ei tohiks triblamisel teha mingeid suunamuutusi ega kehapetteid, söötu peaks andma suunas, kuhu vaatad ning penaltilöömisel oleks õiglane väravavahile löögisuund ette öelda. Vaat see oleks aus mäng! Me teame, et just selline see mäng pole. Ja vähemalt meie põhjamaises eelarvamuses annab see mängus peituv ahvatlus petta vastast ja kohtunikku eelise lõunamaa asukatele.

Jalgpall ongi piiripealne mäng – ikka nagu elu isegi. Reegleid ja kohtuniku käekirja kompab pallur väljakul ning seadusi kodanik ühiskonnas. Kus vähegi

võimalik, hoidub inimene maksude maksmisest ja pallur oma määrusterikkumise ülestunnistamisest. Leitud rahakoti (suure summaga selle sees) tagastamine ja ründaja ülestunnistus, et lõi värava käega, on haruldased elus ja vutis. Aga need näited on olemas ja teevad au igale, kes nõnda käituvad.

Sportmängus on vast kiusatus petta suurem kui elus. Just nimelt mängu pettusele rajatud iseloomu tõttu. Kui aus käitumine elus leiab sageli premeerimist kõige kõrgemal (riiklikul) tasemel ning seda tuuakse eeskujuks, siis spordis on lood keerulisemad.

Mängija, kes tunnistab, et lõi värava käega, misjärel koondis kukub konkurentsist, riskib rahvusliku reeturi tiitliga – muidugi mitteametlikult, aga täiesti reaalselt ja paljude kaasmaalaste meeltes. Ka kaasmängijad võivad kaotada tema vastu usalduse – meie siin rügame palehigis, loome talle väravavõimaluse ja tema nullib selle kõik ühe ülestunnistusega kohtunikule!

Ausus jääb aususeks Kuidas suhtuda neisse teoreetikutesse, kes seisavad kaljukindlalt absoluutselt ausa jalgpalli eest – kes leiavad, et mängija peaks igal juhul üles tunnistama kohtuniku poolt fikseerimata jäetud vea, suluseisu sattumise, käega värava lööFoto: Lembit Peegel

Petteliigutused keelatud!

Viimane näide viitab selgelt sellele, et peame oma rahvuslikku jalgpalligeeni ikka veel lihvima ja muudkui lihvima.

Eestlane võib ju Tammsaare “Tõe ja õiguse” vaimus nõuda õiglust jumala või jalgpallikohtuniku käest, aga elus ja palliplatsil peab paratamatult arvestama ka ebaõiglaste lahenduste, slikerdamise, kelmuse ja valega. Meie (ja kogu inimkonna) ülesanne on püüelda ausama ja parema maailma poole, aga elu osaks on ka selle pahelisem pool.

Nagu jalgpallis on selle üheks osiseks teesklemine, vea väljameelitamine, ebasportlik käitumine. Viimase vastu muidugi n-ö võideldakse, nagu ühiskonnas võideldakse kuritegevuse vastu, kusjuures reaalselt saab rääkida üksnes

Rumeenlaste jalgpalligeeni ere näide: kukkuma peab nii, et kõik usuksid – sündinud on suur ülekohus!

2012 OKTOOBER JALKA

49

mm-valiksari mise? Parim võimalus ütleja siiruse ja sõnade kaalumiseks oleks näha, kuidas ta ise analoogses olukorras käituks. Aga see on vähemalt kõrgtasemel (kus on mängus suur raha ning rahva või klubi au) muidugi võimatu.

Terve mõistus ütleb, et olukorral ja olukorral on vahe. Tänapäeval on sageli isegi telekorduse mitmekordse ülevaatamise järel raske otsustada, kumb pallur teisele vea tegi. Kuis saaks siis olukorras olija ise otsustada ja kohtunikule üles tunnistada, et vea tegi ikkagi tema. Või “ausalt” teatada, et ta oli ikkagi suluseisus! Aga kui hiljem ilmneb vastupidine? Teine asi on käega värava löömine – selle tunneb pallur ikka peaaegu ilmeksimatult ära ja see on koht, kus aus sportlane peaks eksimust tunnistama. Või saaks kaitsemängija ja väravavaht üles tunnistada, et vastase poolt nende võrku suunatud pall siiski ületas väravajoone.

See kõik ei tähenda, et eestlased ei peaks olema senisest kavalamad,

50

JALKA OKTOOBER 2012

osavamad, varitsevamad. Nagu nägime, sai just see asjaolu või õigemini selle puudumine saatuslikuks mängus Rumeenia vastu. Kuniks vastased on osavamad vigu ära kasutama või neid

“

Mängija, kes tunnistab, et lõi värava käega, misjärel koondis kukub konkurentsist, riskib rahvusliku reeturi tiitliga – muidugi mitteametlikult, aga täiesti reaalselt ja paljude kaasmaalaste meeltes.

„

välja meelitama või kukkuma vms, peame tunnistama, et nende jalgpalligeen on väljaarenenum. Me peaksime olema sellest teadlikud. Peaksime arvestama, et näiteks leedulased

mängivad nahaalselt ja piiri peal ning meie vastu tuleb see neil hästi välja, ja kui me omas õigluse- ja tagasitegemise janus neile peale hüppame, võime jääda platsil vähemusse. Sest nahaalselt peab oskama mängida! Peab täpselt tajuma piiri, millest juhindub kohtunik ning treenerid peavad teadma, kuidas vastase käitumist ohjeldada, millega talt võtta isu meie poisse füüsiliselt töödelda. See viimane käib eelkõige meie noorte(töö) kohta. A-koondis on selles mõttes kindlasti taibukam, aga neilegi mõjunuks hästi, kui palju kasulikku ei peaks õppima oma vigade kaudu, vaid see oleks omandatud juba varases eas. Kui elementaarseid mänguelemente õigel ajal kätte ei õpi, kipuvad need ka suures mängus korduma. Sealt ka kaotused.

Punktid ja võidud tulevad ennast pisut ületades, aga seda on järjepidevalt palju nõuda. Unistada ei keela aga keegi ja meie kõigi teha on, et unistused toetuksid aasta-aastalt aina tugevamale vundamendile.

meistriliiga

Äkksurma vastu elustamisaparaadiga Äkksurm jalgpalliväljakul on tõsiasi, millele tuleb silma vaadata, kuid õnnetuseks saab valmis olla. Ka Eesti klubidel oleks aeg soetada elustamisaparaadid.

Alver Kivi

K

uigi jalgpallurid on treenitud ja peaks olema hea tervise juures, tabavad meid aeg-ajalt ikka uudised, kus mõni mängija on väljakul kokku kukkunud ja surnud.

Kuigi Eestis ei ole jalgpallimängu ajal äkksurmasid olnud, on see 2007. aastal tabanud treeningul ühte noormängijat ja 2010. aastal kodus maganud andekat noortekoondislast.

Eesti Jalgpalli Liit ja FC Flora on endale elustamisaparaadi ehk defibrillaatorid ostnud. Üks neist paikneb püsivalt A. Le Coq Arena riietusruumide juures, teine käib kaasas erinevate Eesti koondistega.

Olenevalt tootjast maksab üks defibrillaator 1000–1500 eurot. Hind on soolane, kuid ideaalis võiks elustusaparaat olla kõigil meie klubidel, suurematel aga kindlasti.

Eesti meistriliiga tegevjuht Dmitri Skiperski räägib, et jalgpalliliidus ei ole arutatud plaani seada kõigile meeskondadele kohustuseks elustusaparaadi soetamine. “See on klubidele väga kallis investeering, aga loomulikult oleks hea, kui aparaat suudetakse muretseda,” tõdeb ta.

Skiperski sõnul on inimese elu ikkagi kõige tähtsam ja kui elustamisaparaat päästab kasvõi ühe elu, on sellesse tehtud investeering end kuhjaga tagasi teeninud.

Eesti jalgpallikoondise arst Kaspar Rõivassepp ei pea samuti aparaadi klubidele kohustuslikuks tegemist vajalikuks ja ta loeks seda ülereageerimiseks, sest üldiselt on Eestis korralik kiirabivõrk.

“Defibrillaator on ikkagi kallis ja selle ostmine käib klubidele üle jõu. Küll aga võiks need olla kõigil meistriliiga klubidel,” teeb tohter möönduse.

Küsimusele, milline on meie klubide valmisolek äkksurma juhtumiteks, vastas Nõmme Kalju arst Istvan Koso: 52

JALKA OKTOOBER 2012

Foto: Lembit Peegel

Kui murule vurab esmaabikäru, võib asi olla väga tõsine.

“Ohhohhoo, mingisuguseid elustamisaparaate meil ei ole, adrenaliinisüst ja hapnikukott, muud midagi. Kui me aseritega mängisime, siis oli meie käes jalgpalliliidu aparaat. Tavalistes mängudes pole seda nõutud. Meile pakuti defibrillaatori ostmist, aga see on klubidele liiga kallis.”

Samas on Koso nõus, et loomulikult peaks elustamisaparaadid igal suurel klubil olema: “Meie jalgpall on alles lapsekingades, kus raha on väga vähe ning klubi meditsiinile suurt ei kuluta.

Elustamise võimalused on praegu teisejärgulised. Õnneks ei ole meil midagi halba veel juhtunud.”

Õnnetus ei hüüa tulles ... ... ütleb vanasõna. Viimati pälvis seoses mängija äkksurmaga väljakul laiema üldsuse tähelepanu märtsis Inglise jalgpalli karikasarja kohtumises Tottenhami vastu keset mängu infarkti saanud Bolton Wanderersi poolkaitsja Fabrice Muamba juhtum.

24aastase jalgpalluri süda seiskus 17. märtsil 78 minutiks, kuid arstide suurepärase töö läbi suudeti mängija elustada. Suur roll oli siin kasutusel olnud elustusaparaadil, ilma milleta oleks Muamba ellujäämine olnud küsitav.

Ka Eestis mängitakse hooajal erineval tasemel väga palju jalgpallikohtumisi. Kuigi mängijate tervisega ei ole eriti hulle asju juhtunud, peab halvimaks ikkagi valmis olema, sest südame äkksurma juhtumeid on Eestis igal aastal sadu.

Hoolimata sellest, et jalgpallurid on üldiselt tervemad ja kehaliselt treenitud, ei ole ka nende puhul äkksurm välistatud. Oht suureneb treeningul või võistlusel tehtud ülepingutuse ja suure vedelikukaotuse tõttu. Äkksurma peamiseks põhjustajaks on südame rütmihäired, mille kõige sagedasem põhjus füüsilise pingutuse ajal on südame pärgarteri haigus ehk südant hapniku ja toitainetega varustavate arterite ja veresoonte ahenemine.

meistriliiga

Kiirabi ei pruugi päästa Kuigi Eestis on kiirabi kättesaadavus viimaste aastatega päris palju paranenud, ei piisa äkksurma korral ellujäämiseks alati vaid kiirabi poolt osutatud ravivõtetest.

Väga tähtis on sel juhul juures olevate inimeste kiire ja õige tegutsemine, mis eeldab viivitamatut kiirabi kutsumist ja elustamisvõtete kasutamist. Suur abi on elustamisaparaadist.

Jalgpallureid väljakul tabanud rüt-

bit P

eege

l

mihäirete puhul ei ole vaja muud, kui Südame äkksurm välise elektriimpulsi abiga taas süda Südame äkksurma korral inimese sünkroniseerida. Kui aga juhtub, et süda ei tööta korrapäraselt ning inimese süda kolm kuni viis süda hakkab fibrilleerima (võbeleminutit seisab, siis ei saa ma) ning ei pumpa enam verd. aju verd ja hapnikMõne sekundi jooksul katkeb ku ning inimene hingamine ning inimene langeb meelemärkusetult maha. langeb kliinilisse Ilma abita saabub surm mõne surma. Kui süda minuti jooksul. Südame äkkõnnestub veel surma tunnused on: teadvutööle saada, siis sekadu, hingamise ja pulsi aju enam mitte puudumine, kahvatu nahk. mingil juhul.

Ajutegevuseta pole enam seiskumise juhtudest sellised, kus inimest. ühe minuti jooksul antud elektrišoki Selline ongi elustamisaparaat.

Kui vajalik tulemusena on südame uuesti tööle aparatuur on juba saamise tõenäosus koguni 90 protsenolemas, siis peab olema valmis ka selleti. Samas, iga järgneva minutiga inimelu ga töötama, sest kiirabi koos elektrišoki päästmise tõenäosus väheneb. aparaadiga jõuab heal juhul kohale Istvan Koso sõnul tuleb mängija äkksurma puhul kindlasti kiirabi kutsuda, 10–15 minutiga.

Kaspar Rõivassepp märgib, et elusta- aga kasutegur sõltub paljudest asjadest. misaparaadi võimalikult kiire ja oskuslik “Kui arst ei saa süsti ja hapnikumaskasutamine südame seiskumise korral kiga kiirelt midagi teha, siis pole ka aitab elusid päästa. kiirabist enam kasu. Ainult defibrillaator Arsti sõnul on 75 protsenti südame aitab sellises olukorras,” leiab arst.

Foto : Lem

Kõrvalekallete varasemaks avastamiseks peavad Eesti meistri- ja esiliiga mängijad vähemalt kord aastas läbima koormustesti, lisaks tuleb anda kopsuja vereanalüüsid.

Kaspar Rõivassepp tõdeb, et sellest hoolimata on äkksurma oht ikkagi olemas, sest enamasti juhtuvad õnnetused kaasasündinud rikkest või läbipõetud ja välja ravimata haigusest.

“Kõiki rikkeid kontrolli käigus paraku ei näe,” lisab Rõivassepp. “Väga tihti ei suuda kahjuks ka lahang äkksurma põhjust välja selgitada.”

2012 OKTOOBER JALKA

53

meistriliiga

Pilguheit

Joel Indermitte: tahame rünnata, mitte kaitses istuda FC Viljandi keskkaitsja Joel Indermitte ütleb, et mängijad jagavad treeneri mängufilosoofiat, mille kohaselt üritatakse rünnata ka endast tugevamate vastu, et areneda. Ja Viljandis on hea mängida, sest seal on kvaliteetne muru.

Kas praegune 7. koht liigatabelis on FC Viljandi lagi?

Selle hooaja põhjal on see õige koht, aga idee poolest – kui poleks olnud meie esimese poolaasta mõõnasid, siis Paide püüdmine ei ole utoopia.

Paide on 12 punkti kaugusel, aga löönud teist ainult ühe värava enam: väravate vahe on Paidel 27-38 ja teil 26-60. Tundub, et asi on kaitses. Teisalt: olete lasknud keskmiselt endale lüüa kaks väravat mängu kohta, mis pole ju palju.

Sel aastal oleme üritanud ise rohkem palliga mängida ja mitte kaitses istuda, olgugi vastas meist tugevamad meeskonnad. Tahame rünnata, mitte karta palli omada, normaalset mängu pakkuda ja areneda. See on ka sisselastud pallide üheks põhjuseks. Tegu on treeneri filosoofiaga ja mängijatele see meeldib.

Kaalma, tähendab see suurt ülekaalu kogemuses.

Kodumängudele Viljandisse peate sõitma bussiga. Kohalik publik teid vist omadeks ei pea?

See on loogiline, sest raske on omaks saada, kui pole ise Viljandi poiss. Aga seal on paarikümnene fännide punt, kes on alati ise kohal ja elab meile kaasa. Mingit vastutahtmist Viljandisse minekut kindlasti pole, sest seal on hea väljak ja saab mängida ikkagi meistriliiga mänge!

Kuidas enda hooajaga rahule jääd?

Positiivne on see, et olen saanud mängida ja areneda. Enda arvates olen suutnud olla stabiilne, kui paar kohtumist välja arvata.

Kes ei pääse Florasse, peab küpsema FC Viljandis. Millal sina Florasse jõuad?

See pole minu otsustada. Kindlasti tahaks sinna saada. Olen veel noor.

Kas Paide ületab teid kogemusega?

Oleme sel aastal neid kahel korral võitnud ja kahel kaotanud. Neil on tõesti vanemad ja kogenumad mängijad.

Kui neilt on platsil Teet Allas ja Martin

Kuu aega tagasi ütles Norbert Hurt siin rubriigis, et noored loobuvad liiga vara – vaja on iseseisvalt hakkama saada ja teenida. Sina veel ei loobu?

meistriliiga 1 Nõmme JK Kalju 2 Tallinna FC Flora 3 Tallinna FC Levadia 4 JK Sillamäe Kalev 5 Narva JK Trans 6 Paide Linnameeskond 7 FC Viljandi 8 FC Kuressaare 9 JK Tallinna Kalev 10 Tartu JK Tammeka

Foto: Lembit Peegel

Näen kõrvalt, kuidas tõesti loobutakse, sest kui korralikku palka ei saa, pead käima tööl või õppima. Ja mingil hetkel tahaks oma pühendumise eest midagi tagasi saada. Ise õpin Tallinna ülikoolis kehakultuuri, sain sinna tasuta koha, ning jalgpallis tahan ikka edasi üritada, mängida U21 koondises ja pääseda välismaale, kustkaudu saaks ehk ka A-koondisse. Hea on see, et praegu võin elus teha seda, mis meeldib ega pea sellele peale maksma!

väravakütid 29 29 30 30 29 30 30 29 30 30

25 22 19 12 12 10 6 4 4 2

3 2 8 9 5 7 7 9 8 6

1 5 3 9 12 13 17 16 18 22

86 : 11 72 : 18 71 : 18 38 : 35 37 : 35 27 : 38 26 : 60 22 : 69 23 : 69 18 : 67

78 68 65 45 41 37 25 21 20 12

1 Tarmo Neemelo 2 Zakaria Beglarišvili 3 Vladislav Ivanov 4 Juri Jevdokimov 5 Igor Morozov 6 Hidetoshi Wakui 7 Rimo Hunt 8 Aleksandr Aleksejev 9 Valeri Minkenen 10 Artur Rättel

Nõmme JK Kalju Tallinna FC Flora Narva JK Trans Nõmme JK Kalju Tallinna FC Levadia Nõmme JK Kalju Tallinna FC Levadia Narva JK Trans Tallinna FC Flora Tallinna FC Levadia

14 14 13 12 11 10 9 9 8 8

PUBLIKU EDETABEL

M

eistriliiga publikuedetabeli kõige silmapaistvam muutus on Kuressaare tõus kahe koha võrra: kümnendalt kohalt kaheksandale. Sealjuures on saarlaste klubi võõrsilpublikule olnud huvitavam kui näiteks Tartu, Paide ja Narva esindusmeeskonnad!

Kodupublik on endiselt suurim Nõmme Kaljul (327) Levadia (317) ja Flora (239) ees. Külalismeeskondadest tuntakse aga enim huvi Flora (394) vastu. Kalju (278) ja Levadia (216) jäävad maha suurusjärgu võrra. Kokku on MLi mänge külastanud 29 090 huvilist (keskmiselt 197).

54

JALKA OKTOOBER 2012

Keskmine Keskmine- Keskmine

Kodu- kodu- Võõrsil- võõrsil- Publik publik Meeskond publik publik publik publik kokku kokku 1. Flora 2. Kalju 3. Levadia 4. Kalev 5. Sillamäe 6. Tammeka 7. Paide 8. Kuressaare 9. Trans 10. Viljandi

3349 4906 4752 3002 2677 3298 2308 1672 1772 1484

239 327 317 200 178 220 154 119 118 99

5908 3891 3239 2806 2448 1771 2238 2278 2075 2308

394 278 216 187 163 118 149 152 148 154

9257 8797 7991 5808 5123 5069 4546 3950 3847 3792

319 303 266 194 171 169 152 136 133 126

2012 OKTOOBER JALKA

55

naised

Noortekoondis meistriliigas – poolt ja vastu Tänavu naiste meistriliigas mänginud noortekoondise osalemine tekitab vastakaid arvamusi. Kui koondiste treenerid peavad seda ainuõigeks sammuks ja on jätkamise poolt, siis klubide treeneritel on palju küsimusi.

Ühepoolsed mängud ei andnud noortekoondisele midagi, arvavad ühed. Teised näevad selget arengut.

Alver Kivi

N

oortekoondisel läks meistriliigas nii, nagu skeptikud ennustasid –12 mänguga teeniti vaid üks viik väravate vahega 4 : 70.

Kui numbrite keeles on kõik selge, siis naistejalgpalli üldises arengus peab see tähendama teed uuele tasemele ja kvaliteedile.

Eesti Jalgpalli Liidu naistejalgpalli koordinaator ja koondiste peatreener Keith Boanas tõstab esile asjaolu, et meistriliiga mängud andsid neidudele võimaluse mängida tugevate vastaste vastu ja luua ühiste mängudega Eesti noortekoondise tuumiku.

“Eesmärgiks ei olnud resultaadi saavutamine ja mängude võitmine,” selgitab inglane. “Tüdrukud said aru, et nende peamine ülesanne on nendest mängudest õppida ja areneda.”

Koondise treeneri Katrin Kaarna sõnul oli noortekoondise osalemine kokkuvõttes edukas ja läks hästi korda: “Võistkonnas käis palju noori, kes muidu poleks meistriliigas platsile saanud.

Nad said väga palju kogemusi ja seda oli näha juba Balti turniiril, et noortekoondises mänginud tüdrukud olid teistega võrreldes julgemad ja enesekindlamad.”

Treenerid skeptilised ja lootusrikkad Kui küsida klubide treeneritelt nendepoolset hinnangut noortekoondise 56

JALKA OKTOOBER 2012

osalemisele ja mängijate arengule, siis enamik vastuseid on põiklevad.

Otseselt ei avalda negatiivset seisukohta küll keegi, kuid nii mõnelgi juhul kumab ridade vahelt vastuseisu ning mõistmatust selle projekti vajadusse ja kasulikkusesse. Meisternaiskonna Pärnu JK peatreener Jüri Saar jääb teemat kommenteerides kidakeelseks.

“

Ma pean rõõmuga tõdema, et mõned meistriIiiga treenerid on mõistnud selle sammu vajadust rahvuskoondise ja naistejalgpalli pikemaajalisel arendamisel.

“Kes see oskab öelda, kui palju sellest kasu oli, sest mängud olid kahjuks väga ühepoolsed ning millise motivatsiooni need noortele andsid ja kuidas nad seda seedisid, ei tea,” püstitab tuntud treener küsimusi.

Saare sõnul oli ta juba talvel asja vastu ja nägi probleeme ette ning kahjuks need hooaja käigus süvenesid ja tekkisid arusaamatused ka treenerite vahel.

“Eks koondise treenerid peavad tegema algse analüüsi ja siis koos klubide treeneritega seda teemat arutama,” pakub Saar.

Põlva Lootose peatreener KaidoMeinhard Kukli peab ennast neutraalseks treeneriks, kes ei taha hinnangut anda, kuna ei ole korralikult teemasse süvenenud.

“Sa võid ju midagi arvata, aga ega see ei loe,” kumab Kukli jutus skepsist.

“Selle, kas järgmisel aastal jätkatakse samamoodi, otsustab lõpuks ikkagi alaliit.”

Otseselt avaldavad projektile toetust Tallinna Kalevi peatreener Atko Väikmeri ja Tartu Tammeka juhendaja Aleksandra Ševoldajeva, kes leiavad, et noortekoondise osalemine on mõttekas, kuna annab noortele võimaluse arenemiseks.

Atko Väikmeri näeb asja laiemalt: “Kui mõelda noortejalgpalli arengule, siis peaks nad ka järgmisel aastal meistriliigas mängima. Kõigile klubidele on noormängijate näol lisa vajalik ja niimoodi meistriliigas koos mängida on õige.”

Samas ei taha ta öelda, kuidas võiks jätkata: “Kuna ma ei ole otsustaja, siis ei hakka ma fantaseerima, mida oleks vaja muuta või kuidas edasi minna. Minu käes ei ole võimu maailmarahu saavutamiseks.”

Aleksandra Ševoldajeva sõnul on ta saanud noortekoondises osalenud mängijatelt hea tagasiside ja tüdrukud on sellisel tasemel mänguvõimalusega igati rahul. Ta toob välja positiivsed momen-

naised Noortekoondis jätkab meistriliigas

Foto: Lembit Peegel

did: “Tüdrukud on arenenud kiiremaks, nad oskavad olukordi paremini hinnata, nad on saanud taktikaliselt küpsemaks, nende mõtlemine väljakul on muutunud kiiremaks ning nad oskavad hinnata oma nõrkusi ja tugevusi.”

Keith Boanase sõnul tekkis arusaam noortekoondise mängimise vajalikkusest meistriliigas mängudega Euroopa kvalifikatsiooniturniiridel, kus meie tüdrukud jäid vastastele alla nii psühholoogiliselt kui ka tehniliselt.

Nii oli eesmärk anda peamiselt 17aastastele neidudele võimalus füüsiliseks arenguks mängides naiste vastu ja koondise treenerite juhendamisel.

“Ma pean rõõmuga tõdema, et mõned meistriliiga treenerid on mõistnud selle sammu vajadust rahvuskoondise ja naistejalgpalli pikemaajalisel arendamisel,” räägib Keith Boanas.

Peatreeneri sõnul tuleb kogu naiste jalgpalliarengule kasuks, kui meie treenerid unustavad omavahelise rivaliteedi, ei panusta noorteklassides vaid võitudele ning mõtlevad ette pikemale ajale.

Boanas selgitab: “Ma tahan, et klubid näeksid oma mängijate küpsemisel õiget arengut ning tase, mis nad lõpuks

saavutavad, on pikas perspektiivis kasulik nii klubidele kui ka koondisele.”

Ettevõetud sammu õigsusele sai Keith Boanas kinnituse Roomas toimunud koondiste peatreenerite konverentsil, kus teiste riikide esindajatega vestlustes jagus eestlaste initsiatiivile toetust ja räägiti oma plaanidest teha lähiajal sama samm.

Plaan on jätkata ka järgmisel aastal, kuigi mängusüsteem pole veel paika pandud. Üks variant on mängida nagu tänavugi kaheringilise süsteemiga, sest 14–16aastastele tüdrukutele oleks nelja ringi puhul koormused liiga suured.

Katrin Kaarna sõnul peab maha istuma ja võimaluste üle mõtlema, kui ajad on rahulikumaks jäänud.

“Reeglites peab vist midagi muutma, sest keeruline oli kõiki mängijaid mängudeks endale saada,” räägib ta, lisades, et mõne klubi ja treenerite poolt oli vastuseis. Ta ei taha nimeliselt siiski kedagi välja tuua ja märgib, et eks nad ise teavad, tema ei hakka näpuga näitama.

2012 OKTOOBER JALKA

57

naismängija

Anett Vilipuu sõidab, et jalgpalli mängida Haapsalust Tallinna mängule ja siis koju tagasi, vahel koguni mitu korda nädalas.

Selline rutiin aitab Anett Vilipuul viia ellu oma unistust jalgpallurikarjäärist.

Alver Kivi

N

õmme Kalju naiskonnaga Eesti meistrivõistluste esiliigast meistriliigasse pürgivale Anett Vilipuule on mängupäevade sõidud Haapsalust Tallinnasse ja siis koju tagasi tavapärased. Mõnikord on nädalas koguni kolm mängu ning siis koguneb neiule üle kuuesaja sõidukilomeetri. Kui mäng juhtub jääma hilja peale, siis saab ta ööbida Tallinnas sugulaste juures.

“See ei ole minu jaoks raske, tahan mängida ja seepärast olen püüdnud osaleda kõigil Kalju mängudel,” ei tee Anett kindlasti paljudele ulmelisena tunduvast mängurütmist erilist numbrit. “Bussisõit ei ole mind ära väsitanud ja kui olen kohal, olen alati mänguks valmis.”

Trenni tuleb Anett Vilipuul paraku teha kodus üksinda treenerite koostatud programmi järgi. Mitmete asjade tegemisel aitavad teda isa ja ema.

“Eriti palju on abiks isa, kes minu tegevust palju toetab,” räägib Anett. “Ema ei soovi mind jalgpalli mängimas eriti näha, tema tahaks, et ma tegeleksin mõne muu spordialaga.

Olen talle selle peale öelnud, et mina jalgpallist ei loobu.”

Jalgpallipisikusse nakatus Anett Vilipuu väikese tüdrukuna koduõues poistega mängides. Kuigi algul ei tulnud kõik hästi välja, sai ta tasapisi paremaks, mängukaaslaste vastu mängides enam hätta ei jäänud ja ta võeti omaks. Siis soovitati seni ujumistrennides käinud tüdrukul hakata tegelema hoopis jalgpalliga.

Nii alustaski 12aastane Anett Taeblas treener Kairi Korpe juures treeningutega, kus ta harjutas koos mõne tüdrukuga taas poistega. Trennid olid head ja talle meeldisid, kuid paraku lagunes grupp ära.

“

„

Naiste hulgas saan mängida endast vanemate vastu ja see on väga hea, arendab mind palju paremaks.

“Ega ma ei teagi täpselt, miks nad enam ei viitsinud trennis käia,” räägib Anett. “Leiti igasuguseid põhjendusi, küll oli vaja õppida või midagi muud teha. Keegi ei tulnud enam kohale ja puudus distsipliin. Aga üldiselt oli mõnus seltskond, käisime erinevatel tüdrukute turniiridel ja meil oli päris tugev tiim.”

Soov jalgpalliga edasi tegeleda oli aga suur ja Anett Vili58

JALKA OKTOOBER 2012

Foto: erakogu

Anett Vilipuu võtab palli hoo pealt omaks nagu kogenud proff.

puu hakkas käima trennis Haapsalus. Peagi avanes võimalus mängida Nõmme Kaljus, keda ta esindab nii B-klassi meistrivõistlustel kui ka naiste esiliigas.

“Naiste hulgas saan mängida endast vanemate vastu ja see on väga hea, arendab mind palju paremaks,” on keskpoolkaitses mängiv Anett oma naiskonnaga rahul. “Üldiselt on naised mind hästi vastu võtnud, kuigi vahel on mängus probleeme olnud, kui ma pole neile söötu andnud. Siis nad veidi riidlevad, aga ma üritan ja tasapisi on koostöö paranenud.”

Hea mänguga on Anett Vilipuu murdnud end sisse ka Eesti U17 neidude koondise uksest. Sinisärki kandes on ta teinud ka oma parima mängu, kui tal õnnestus Balti turniiril 3 : 1 võidumängus Leedu vastu värav lüüa.

“Leedu vastu oli minu elumäng,” rõõmustab Anett. “Andsin täiega, ma tahtsin nii väga seda väravat lüüa. Pall tuli hästi ette ja õnneks läks sisse.”

Sel sügisel loodab ta saada koondisega EM-valikturniirile Sloveenias, kus Eesti vastased on Sloveenia, Tšehhi ja Islandi eakaaslaste koondised.

Praegu Haapsalu gümnaasiumi 10. klassis õppiv Anett Vilipuu soovib pärast keskkooli lõpetamist minna õppima välismaale ja leida endale seal ka klubi, kus jalgpalli mängida.

Võimalusel ei ütleks ta ära ka professionaalse mängija karjäärist. “Tahan nii väga jalgpalli mängida,” avalikustab raskusi trotsiv neiu oma soovi.

Muuhulgas on Enn Läänmäe kolm aastat korraldanud Kotkas Cup SKF Estonia nimelist noorteturniiri, mille võitja pääseb tasuta Gothia Cupile.

60

Foto: erakogu JALKA OKTOOBER 2012

Foto: Lembit Peegel

treener

Enn Läänmäe

ei tahtnud saada maailmameistriks Enn Läänmäe usub, et moodsas viievõistluses võinuks ta saada maailmameistriks, aga sellest hoolimata ei kahetse, et valis jalgpalli. Sest: kus on Eesti viievõistlus nüüd ja kus on jalgpall!

Indrek Schwede

“K

opli oli ideaalne elupaik, sest seal tegime kogu aja hoovisporti ning mängisime venelastega päevad läbi hokit ja jalgpalli,” kiidab Enn Läänmäe paljude jaoks kahtlase kuulsusega linnajagu.

Poisipõlves käis ta mitme ala treeningutel: ujus, mängis korvpalli, poksis, maadles ja tegeles moodsa viievõistlusega. 1975. aastal käis ta 5. klassis, kui kooli tuli uusi mängijaid otsima legendaarne treener Roman Ubakivi.

110 poisi seast valis Ubakivi välja kaks, neist üks oli Läänmäe.

“Kui viievõistluse treener kuulis, et otsustasin jalgpalli kasuks, ütles ta kohe, et see on perspektiivitu venelaste ala, aga viievõistluses on võimalus maailmameistriks tulla!” räägib Enn Läänmäe, kelle ülemus Tallinna Tehnikakõrgkoolis on 1974. aasta juunioride meeskondlik maailmameister ja individuaalne hõbe Raivo Russmann.

“Arvestades seda, kui palju tegin jalgpallis tööd, et jõuda järele minust varem alustanud treeningukaaslastele, kelle seas olid ka Urmas Kaljend, Tiit Kõmper ja Urmas Hepner, võinuksin tõesti viievõistluses maailmameistriks tulla,” lausub Läänmäe enesekindlalt. “Kuid ma ei kahetse oma valikut, sest vaadakem, kus on Eesti moodne viievõistlus praegu ja kus on Eesti jalgpall!”

Mängijana jõudis Läänmäe kaheksakümnendatel aastatel Eesti esindusmeeskonda Tallinna Sport, mille ridades ta mängis kaks aastat NLi meistrivõistluste II liigas. 1984. aastal lõi ta kauni värava Eesti NSV – Afaganistani maavõistluseks tituleeritud mängul, mis jäi perekonnale meelde ka ühel ootamatul lisapõhjusel.

“Ema sai töö juures preemiat, kuna on hea poisi kasvatanud!” räägib Läänmäe täpsest tabamusest afgaanide võrku.

Treeneriks hakkamine oli Tallinna Normaga Eesti meistriks (1988) ja karikavõitjaks (1989) tulnud Läänmäe jaoks loomulik käik.

“Norma treener Uno Piir ütles mulle, et ma mängin nagu treener, sest rääkisin ja juhendasin väljakul palju,” räägib Läänmäe, kes esimese grupi võttis endale 1992. aastal Soomes mängides. “Kui Soomest tagasi tulin, püüdis Josep Katsev mu sisuliselt sadamas kinni ja pakkus tööd.”

“

Kui Soomest tagasi tulin, püüdis Josep Katsev mu sisuliselt sadamas kinni ja pakkus tööd.

„

Aastatel 1994–2007 treenis Enn Läänmäe Tallinna Jalgpallikooli poisse.

Tema käe alt on sirgunud mitmed Eesti noortekoondislased, nagu Keijo Tanhuanpää, Margus Raig, Daniil Savitski, Ranner Pak jt. Samas tunnistab Läänmäe, et selliseid superandeid nagu Aivar Tiidusel, pole tema käe alla sattunud.

Treenerina pöörab Läänmäe esmatähelepanu tehnika omandamisele, kuid lisab kärmelt, et enne seda tuleb siiski korda saada suhtumine ja tahtmine, sest tehnikat võivad paljud omandada, aga ilma sisemise põlemiseta mängijaks ei sirgu.

“Noored annavad liiga kergelt järele,” muretseb 1990. aastal Tallinna ülikooli kehakultuuri teaduskonna pallimängude eriala lõpetanud Läänmäe. “Meil on andekaid noori, kes tunnevad end Eestis kindlalt, aga kuna klubid käivad

vähe välismaal, siis puudub võrdlemise võimalus. Side välismaaga peaks olema tihedam, siis näeksid meie parimad ära, et Hollandis ja Saksamaal on nad kõigest keskmikud. Vanuses 16–18 aastat vajaksid noored välismaale pääsemiseks ehk rohkem jalgpalliliidu abi. Selleks on eriti soodus aeg talv, kui meil valitsevad külmakraadid. Võibolla on viga ka selles, et kuna jalgpalliga alustatakse vara ja mitmekülgsus kannatab, siis tüdinetakse mängust. Välismaal on asjad küll samamoodi, kuid seal on meeletu valik ja konkurents ning kogu aja silme ees olevad eeskujud suurmängijate ja -klubide näol on tohutuks stiimuliks.”

Praegu treenib Läänmäe FC Kotkases 2001. aastal sündinud poisse ning IV liiga idapiirkonna liidermeeskonda Levadia III, mille eesmärgiks on jõuda II liigasse. Tallinna Tehnikakõrgkoolis õppejõuametit pidav Läänmäe annab seal tulemuslikult ka korvpallitreeninguid: viimase kolme aasta jooksul on kahel korral võidetud esikoht Riia, Vilniuse ja Kotka sõsarkoolide turniiril.

Korvpallis on Läänmäel II taseme treenerikategooria, jalgpallis A-litsents.

Isa saavutusi võib ületada aga tütar Saron, kes 16aastasena mängib Tallinna Flora põhikoosseisus. Peres kasvab veel kaks nooremat tütart (kolmene Helen ja kuuene Katrin), kelle alavalik seisab alles ees.

Putsasid pole varna riputanud ka Läänmäe ise, kes pallib III liiga kuulsustest kubisevas Eesti Koondises.

“Mängin vasakkaitses ja vasakpoolkaitsjana tegutseb Tarmo Rüütli, kes meie vanust kokku lüües tabavalt ütles, et meie äärel on kokku 105 aastat kogemust!” muigab Enn Läänmäe.

2012 OKTOOBER JALKA

61

kalender

Oktoobrikuu mängud Eesti staadionitel Anname ülevaate kodumaa staadionitel toimuvatest meeste meistri- ja esiliiga, naiste meistriliiga ja koondiste kohtumistest ning lisaks on toimumas naiste karikavõistluste finaal.

Lühendid: TV6 – mäng on TV6 eetris; MM – MM-valikmäng, EM – EM-valikmäng; BT – Balti turniir.

Jälgige võimalikke kalendrimuudatusi aadressilt www.jalgpall.ee

Meistriliiga Teisipäev, 2. oktoober (XXXII voor)

16.45 FC Viljandi – Nõmme JK Kalju

Viljandi linnastaadion 16.45 Paide linnameeskond – Narva JK Trans

Paide linnastaadion 16.45 JK Tallinna Kalev – JK Sillamäe Kalev

Kalevi Keskstaadion 16.45 FC Kuressaare – Tallinna FC Flora

Kuressaare linnastaadion 18.45 Tallinna FC Levadia – Tartu JK Tammeka

Maarjamäe staadion

Laupäev, 6. oktoober (XXXIII voor)

Esiliiga Kolmapäev, 3. oktoober (XXXII voor)

16.45 Kohtla-Järve FC Lootus – Tartu JK Tammeka II

Kohtla-Järve Spordikeskuse staadion 16.45 Kiviõli Tamme Auto – Pärnu Linnameeskond

Kiviõli linnastaadion 18.45 Tallinna FC Levadia II – Tallinna FC Puuma

Maarjamäe kunstmurustaadion 18.45 Tallinna FC Infonet – Tallinna FC Flora II

Lasnamäe Kergejõustikuhalli kunstmurustaadion 18.45 Tartu SK 10 – Rakvere JK Tarvas

Tartu Tamme staadion Pühapäev, 7. oktoober (XXXIII voor)

14.00 TV6 Narva JK Trans – Nõmme JK Kalju

Narva Kreenholmi staadion 14.00 JK Sillamäe Kalev – Paide linnameeskond

Sillamäe Kalevi staadion 17.00 Tallinna FC Levadia – FC Viljandi

Maarjamäe staadion 17.00 Tartu JK Tammeka – FC Kuressaare

Tartu Tamme staadion 17.00 Tallinna FC Flora – JK Tallinna Kalev

A. Le Coq Arena

14.00 Tartu SK 10 – Kohtla-Järve FC Lootus

Tartu Tamme staadion 14.00 Rakvere JK Tarvas – Tallinna FC Infonet

Rakvere linnastaadion 14.00 Pärnu Linnameeskond – Tartu JK Tammeka II

Pärnu Kalevi staadion 14.00 Tallinna FC Flora II – Tallinna FC Levadia II

A. Le Coq Arena I muruväljak 17.00 Tallinna FC Puuma – Kiviõli Tamme Auto

Lasnamäe Spordikeskuse kunstmurustaadion

Teisipäev, 9. oktoober (XIX voor)

14.00 Kiviõli Tamme Auto – Rakvere JK Tarvas

Kiviõli linnastaadion

18.45 Tallinna FC Flora – Narva JK Trans

A. Le Coq Arena

Laupäev, 13. oktoober (II voor)

14.00 TV6 FC Kuressaare – Nõmme JK Kalju

Kuressaare Linnastaadion Laupäev, 20. oktoober (XXXIV voor)

14.00 TV6 Nõmme JK Kalju – JK Sillamäe

Kalev Kadrioru staadion 14.00 JK Tallinna Kalev – Tartu JK Tammeka

Kalevi Keskstaadion 14.00 FC Viljandi – Narva JK Trans

Viljandi linnastaadion 14.00 Paide linnameeskond – Tallinna FC Flora

Paide linnastaadion 14.00 FC Kuressaare – Tallinna FC Levadia

Kuressaare linnastaadion

Laupäev, 27. oktoober (XXXV voor)

Laupäev, 13. oktoober (VIII voor)

Laupäev, 13. oktoober (XXXI voor)

14.00 Pärnu linnameeskond – Tallinna FC Levadia II

Pärnu Kalevi staadion

Pühapäev, 21. oktoober (XXXIV voor)

14.00 Kohtla-Järve FC Lootus – Pärnu Linnameeskond

Kohtla-Järve Spordikeskuse staadion 14.00 Tartu JK Tammeka II – Tallinna FC Puuma

Annelinna kunstmurustaadion 14.00 Kiviõli Tamme Auto – Tallinna FC Flora II

Kiviõli linnastaadion 14.00 Tallinna FC Infonet – Tartu SK 10

Lasnamäe Kergejõustikuhalli kunstmurustaadion 17.00 Tallinna FC Levadia II – Rakvere JK Tarvas

Maarjamäe kunstmurustaadion Pühapäev, 28. oktoober (XXXV voor)

14.00 TV6 Tallinna FC Flora – Nõmme JK Kalju

A. Le Coq Arena 14.00 FC Kuressaare – FC Viljandi

Kuressaare linnastaadion 14.00 Tallinna FC Levadia – JK Tallinna Kalev

Maarjamäe staadion 14.00 Tartu JK Tammeka – Paide linnameeskond

Tartu Tamme staadion 14.00 JK Sillamäe Kalev – Narva JK Trans

Sillamäe Kalevi staadion

14.00 Tartu SK 10 – Tallinna FC Levadia II

Annelinna kunstmurustaadion 14.00 Rakvere JK Tarvas – Kiviõli Tamme Auto

Rakvere kunstmurustaadion 14.00 Tallinna FC Flora II – Tartu JK Tammeka II

Sportland Arena 14.00 Tallinna FC Puuma – Pärnu Linnameeskond

Lasnamäe Spordikeskuse kunstmurustaadion 17.00 Tallinna FC Infonet – Kohtla-Järve FC Lootus

Lasnamäe Kergejõustikuhalli kunstmurustaadion

Meeste meistriliiga üleminekumängud Pühapäev, 11.november

NAISte Meistriliiga

13.00 Esiliiga 2. – Meistriliiga 9.

Laupäev, 17.november

13.00 Meistriliiga 9. – Esiliiga 2.

62

JALKA OKTOOBER 2012

Laupäev, 6. oktoober (XIX voor)

14.00 Pärnu JK – Tartu JK Tammeka

Pärnu Raeküla staadion

14.00 Tallinna FC Levadia – Tallinna FC Flora

Maarjamäe kunstmuru Laupäev, 13. oktoober (XX voor)

14.00 Tallinna FC Flora – Pärnu JK

A. Le Coq Arena I muru 14.00 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Levadia

Tartu Tamme kunstmuru

Naiste meistriliiga üleminekumängud Laupäev, 6. oktoober

14.00 Põlva FC Lootos – JK Tallinna Kalev

Põlva Lootospark 14.00 Tartu SK 10 Premium – Nõmme JK Kalju

Kambja staadion Pühapäev, 7. oktoober

14.00 Pärnu JK II – Tallinna FC Flora II

Pärnu Raeküla staadion Laupäev, 13. oktoober

17.00 JK Tallinna Kalev – Pärnu JK II

Tallinna Kalevi keskstaadion 17.00 Nõmme JK Kalju – Põlva FC Lootos

Laagri kunstmuru 17.00 Tallinna FC Flora II – Tartu SK 10

Premium Sportland Arena Teisipäev, 16. oktoober

18.45 Karikavõistluste finaal

KOONDISED A-koondis Reede, 12. oktoober

21.30 Eesti–Ungari MM

A. Le Coq Arena

U23 koondis Teisipäev, 16. oktoober

17.30 Eesti–Norra U23

International Challenge Trophy

A. Le Coq Arena U21 koondis Laupäev, 13. oktoober

19.00 Eesti–Soome BT

A. Le Coq Arena

Esmaspäev, 15. oktoober

19.00 Eesti–Läti/Leedu BT

A. Le Coq Arena

U19 koondis Esmaspäev, 1. oktoober

16.00 Eesti–Fääri saared EM

A. Le Coq Arena

U17 koondise EM-valikturniir Pühapäev, 21. oktoober

18.00 Eesti–Inglismaa

A. Le Coq Arena

Teisipäev, 23. oktoober

18.00 Eesti – Põhja-Iirimaa

A. Le Coq Arena

Reede, 26. oktoober

15.00 Eesti–Wales

A. Le Coq Arena

Pühapäev, 18. november

15.00 Jalgpallihooaja pidulik lõpetamine

rannajalgpall

Eesti meistriks krooniti Augur/Autoasi Esimest korda Eesti meistriks rannajalgpallis tulnud Augur/Autoasi edestas teise koha saanud Peugeot’ meeskonda vaid kahe punktiga.

Alver Kivi

M

eistermeeskonna treener Kristian Marmor räägib, et kuldmedalid maitsevad väga hästi ja võidetud tiitel ei jää viimaseks.

“Mängijaid valdab üleüldine rahuolutunne, sest pärast mitut aastat üritamist on lõpuks meistritiitel võidetud,” märgib treener. “Maitsele lisab vürtsi seegi asjaolu, et hooaja alguses kaaluti üldse osalemisest loobumist – lõpp hea, kõik hea.”

Augur/Autoasi tõusis meistrivõistluste liidriks vaid mõned mängud enne meistriliiga lõppu. Augusti viimasel nädalavahetusel mängitud kohtumistes võideti senine liider Valicecar 4 : 1 ja alistati üks peamisi konkurente Peugeot 5 : 4. Kuna viimane võitis omakorda Valicecari 9 : 1 jäid tiitli eest võitlema veel vaid Augur/Autoasi ja Peugeot.

Septembri algul mängitud viimastes mängudes võitis Augur/Autoasi FC Üksjalgvärav/Vitamin Welli 5 : 1 ja Beregy United/Sillamäed 3 : 0, Peugeot oli parem Pärnu Vaprusest 2 : 0 ja FC Üksjalgvärav/Vitamin Wellist 7 : 2.

Sellega suutis Augur/Autoasi varem saavutatud kahepunktilist edumaad Peugeot’ ees hoida. Pronksmedalid sai ValiceCar, kes võitis olulises kohtumises nelja eelmise aasta meistri Nõmme Kalju 3 : 1.

Meeskonnavaim viis sihile Kristian Marmori sõnul oli tänavuse hooaja eesmärgiks võita meistritiitel, mis eelmisel aastal väga napilt kaotati, ja viimastes mängudes oli Auguri meeskond väljakul kui üks mees. Mängiti meeskondlikult, hingestatult, võideldi ning oli näha, et meestes on sisu ja tahet.

“Meistritiitli võitmisel mängis suurt rolli mitmeid aastaid kokku mänginud meeskond,” tunnistab Marmor. “Tähtis on ka see, et meeskond koosneb võrdväärsetest mängijatest ja seetõttu püsis meie mängukvaliteet pidevalt kõrgel.

64

JALKA OKTOOBER 2012

Foto: Augur/Autoasi

Meeskonna Augur/Autoasi mängijad Martin Taska (vasakul) ja Marek Sööt on sändvitšitamas Nõmme Kalju pallurit Andreas Anikot.

Sel aastal leidsime ka stabiilsuse, mis eelnevatel aastatel komistuskiviks on osutunud.”

Siiski pidi Augur/Autoasi tunnistama ka väiksemaid tagasilööke, kui eeldatavalt nõrgematele meeskondale tähtsaid punkte loovutati.

Ajaloos on siiski ka varem pjedestaali kõrgeimale astmele tõustud. Kui meeskond mängis veel Betooni nime all, siis võideti 2007. aastal rannajalgpalli meistritiitel ja 2008. aastal teeniti hõbemedalid.

Uus meeskonna nimi Augur võeti kasutusele 2009. aastal ja samal aastal võideti meistriliigas hõbemedalid. Aasta hiljem Augur ebaõnnestus, sest jäädi koguni neljandaks, aga võideti karikavõistlused.

Eelmisel aastal pidi Augur tunnistama taas kord ühe meeskonna nappi paremust, kui meistritiitel kaotati viimases mängus ja lõppkokkuvõttes jäädi Nõmme Kaljule alla vaid ühe punktiga – auhinnaks jällegi hõbemedalid.

“Leian, et eelmiste aastate napid kaotused võib kirjutada vähese eneseusu ning ebaõnne kraesse räägib,” Kristian Marmor. “Lõpuks on aru saadud, et rannajalgpall on meeskonnamäng.”

Augur/Autoasja meeskonnas tulid meistriteks: Mait Anton, Marko Arge, Antti Arst, Jürgen Kuresoo, Joonas Ljaš, Roman Minlibajev, Rauno Nõmmiko, Grigori Ošomkov, Mairon Pihor, Indrek Rist, Andres Siska, Indrek Siska, Martin Strazev, Igor Sööt, Marek Sööt, Martin Taska, Alari Tovstik, Andres Tõrs ja treener Kristian Marmor.

Meistriliiga lõpptabel: 1. Augur/Autoasi 49 2. Peugeot 47 3. Valicecar 41 4. Nõmme BSC/Triobet 41 5. Nõmme Kalju 37 6. FC Üksjalgvärav/Vitamin Well 16 7. Pärnu Vaprus 6 8. Beregy United/Sillamäe 0 punkti

lisaaeg

Jalgpallis on parim restoran Alexander Septembri lõpus Tallinnas Snelli staadionil mängitud teise heategevusliku jalgpalliturniiri Chefs Cup 2012 võitis Pädaste mõisa Alexanderi restoran.

Eesti, Soome ja Läti restoranide jalgpalliturniiri korraldaja, Alexanderi restorani peakoka Peeter Piheli sõnul näitasid mängud, et kokad oskavad jalgpalli mängida. “Üldplaanis on oluline, et turniiril valitses hea atmosfäär,” märkis ta. “Sportlikult olid kõik võistkonnad võrdsed ja võitjat oli võimatu ette ennustada. Mõned satsid olid enne ka trenni teinud ja tean, et suve lõpus hakkasid paljud end spetsiaalselt selleks liigutama.”

Kui esimesel turniiril osales 8 restorani, siis nüüd lõi palli koguni 16 esindust.

“Osalejate arvu kasv näitab, et ettevõtmise vastu on huvi ning mis saab olla veel parem, kui teises õhkkonnas ja erinevas keskkonnas omavahel kokku saada,” lausus Pihel.

Turniiriga koguti Kihnu koolimaja köögi renoveerimiseks 1700 eurot.

Septembrikuu sünnipäevad: 01.10 Mark Švets (36) 01.10 Albert Prosa (22) 02.10 Kalev Pajula (43) 04.10 Signy Aarna (22) (1. pildil) 05.10 Margus Kröönström (43) 05.10 Joel Lindpere (31) (2. pildil) 06.10 Andrei Kalimullin (35) 06.10 Janno Jürisson (32) 06.10 Tarmo Kink (27) 07.10 Sander Sinilaid (22) 08.10 Jaan Leimann (23) 09.10 Kert Kütt (32) 10.10 Peeter Küttis (70) 10.10 Maaren Olander (37) 12.10 Aleksandr Starodubtsev (61) 13.10 Simmo Jakovits (33) 14.10 Tõnu Vanakesa (50) 14.10 Meelis Lindmaa (42) 14.10 Andrei Karhu (32) 15.10 Aleksandr Kirpu (23) 15.10 Bert Klemmer (19) (3. pildil)

16.10 Vjatšeslav Smirnov (55) 17.10 Gerlin Naisson (34) 18.10 Lembit Peegel (76) 18.10 Eron Krillo (21) 19.10 Viktor Neštšeretnõi (62) 19.10 Aivar Pohlak (50) 20.10 Erko Saviauk (35) 21.10 Igor Prins (46) 22.10 Hillar Maldre (81) 22.10 Maksim Rõtškov (39) 22.10 Leino Lõnsu (30) 26.10 Priit Adamson (37) 27.10 Timo Teniste (27) 28.10 Martin Lepa (36) 28.10 Enver Jääger (30) 29.10 Tõnu Sirel (55) 29.10 Rein Pajunurm (49) 29.10 Marko Sonn (24) 30.10 Elar Tarkus (28) 30.10 Ragnar Klavan (27)

Kuus ja pool venda III liiga Koeru JK-s!

Turniiri võitnud Pädaste mõisa Alexanderi restorani meeskond.

Esikakskümme ilma ühegi muutuseta

1. (1.) Eesti Jalgpalli Liit 2. (2.) JK Tallinna Kalev 3. (3.) Tartu JK Tammeka 4. (4.) Nõmme JK Kalju 5. (5.) Rahvuskoondise fännklubi Jalgpallihaigla 6. (6.) Tallinna FC Flora 7. (7.) Põlva FC Lootos 8. (8.) Saku Sporting 9. (9.) FC Kuressaare 10. (10.) JK Welco Elekter

66

JALKA OKTOOBER 2012

11. (11.) FC Nõmme United 12. (12.) JK Jalgpallihaigla 13. (13.) FC Infonet 14. (14.) Tallinna FC Levadia 15. (15.) Rakvere JK Tarvas 16. (16.) JK Tartu Löök 17. (17.) Rapla JK Atli 18. (18.) Martin Reimi JK 19. (19.) Raasiku FC Joker 1993 20. (20.) Tallinna JK Piraaja

Vennad Rõivassepad meistriliiga mängijad 4. septembril toimunud meistriliiga kohtumises Nõmme Kalju – Tallinna Kalevi pääses kalevlaste poolel viimaseks kaheksaks minutiks platsile Kristjan Rõivassepp. Mis tähendab, et meistrisarjas on mänginud kolm venda Rõivasseppa: peale Kristjani ka Kaspar ja Sander. Kontrollimata andmetel peaks see olema esimene kord Eesti meistrivõistluste ajaloos, kui kõrgeimas liigas on mänginud kolm venda.

“Oleme omavahel rääkinud, see Eesti koondise arst Kaspar Rõivassepp peaks olema ainulaadne asi, et kolm on ise pallinud meistriliiga tasemel. venda on kõrgliigas mänginud,” rääkis Kaspar Rõivassepp, kes on Eesti koondise arst. “Palju on üldse perekondi, kus kolm venda jalgpalli mängivad! Oleme uhked!”

Kaspari arvates on suurim võimalus jalgpallis kaugele jõuda Sandril, kes on 21-aastane. Kaspar ise on 30 ja äsja debüteerinud Kristjan 31-aastane.

Foto: Lembit Peegel

LHV Panga rahaedetabelis pole viimase kuu jooksul toimunud ainsatki muutust: kõik istuvad kenasti oma koha otsas! Loodetavasti ei tähenda oma kohtade külge klammerdumine seda, et raha ei ringle. Küllap ta ringleb ja aasta lõpus selgub kui palju on klubid teeninud. Tabel kajastab LHV Panga jalgpallikaardiga sooritatud oste – igal pangakaardi omanikul on võimalus oma ostude pealt kanda 0,25% summast enda valitud klubi (või Eesti Jalgpalli Liidu) kontole. Aasta lõpus kantakse raha üle klubile, kusjuures pank lisab kogunenud summale omalt poolt sama palju juurde.

III liiga põhjapiirkonnas võistleva Koeru JK ridades mängib tänavu koguni kuus venda: Alo, Alor, Jarmo, Jürjo, Jürmo ja Matis Jürgen.

Teadjam huviline hüüataks: see pole mingi rekord – see on rekordi kordamine! Sest III liigas on ka varem kuus vennast ühes meeskonnas pallinud. Näiteks Taavi, Taavo, Taimo, Tanel, Targo ja Tarvi Kruuspan, kes vahel moodustasid üle poole FC Risti algkoosseisust (vt Jalka 5/2007 lk 60). Ka Jürgenid olid eelmisel aastal vahel kuuekesi algkoosseisus.

Aga konks on selles, et Jürgenitega koos mängib Koeru JK-s ka nende poolvend ema poolt: Mait Ramat! Seega kokku kuus ja pool venda III liiga ühes satsis.

2012 OKTOOBER JALKA

67