JALKA (juuli 2011)

HIND 1,85 EUROT 29 KROONI JUULI 2011

Lõuna-Ameerika turnee: uut eestlaste põlvkonda oodates Miks kaotasime Itaaliale ja Fääridele Martin Vunk: ei pea tunnelis karjuma Flora lööb kergejõustiku, mitte loovusega FC Helios võitleb koha eest Tartu jalgpallis Postrid: Barcelona, Manchester United ISSN 1736-7379

Pluss: Urmas Rooba, Jane Einma, Sergei Hohlov-Simson, Liis Lepik, Albert Prosa, Lars Hopp, Ardo Ojasalu vutipere, Pärnu JK, Kiviõli Tamme Auto, Sörve JK, Vändra Vaprus, 2011 JUULI JALKA 1 FC Reaal

sisukord Kaanelugu 11 Eesti koondise Lõuna-Ameerika turnee vallandas arutelu selle üle, kas mängijatel on õigus puhkusele, kui koondis kutsub. Ühtlasi tekkis küsimus, kellega me EM- või MM-finaalturniiril mängima hakkame, kui me kunagi sinna peaksime jõudma, sest erinevalt maailma tippmängijatest ei jaksa paljud meie A-koondislased suvel mängida. Ehk on aeg koondist pisut tuulutada?

Persoonid & intervjuud Martin Vunk Albert Prosa

Hind 1,85 EUROT 29 KROOni JUULi 2011

Lars Hopp Liis Lepik

LõUnA-AMEERiKA TURnEE: uut eestlaste põlvkonda oodates MiKS KAOTASiME iTAALiALE JA FääRidELE MARTin VUnK: Ei PEA TUnnELiS KARJUMA FLORA LööB KERgEJõUSTiKU, MiTTE LOOVUSEgA FC HELiOS VõiTLEB KOHA EEST TARTU JALgPALLiS Postrid: Barcelona, Manchester United ISSN 1736-7379

Ardo Ojasalu vutipere

Kolumn Indrek Schwede

26 46 48 52 54

8

Pluss: Urmas Rooba, Jane Einma, Sergei Hohlov-Simson, Liis Lepik, Albert Prosa, Lars Hopp, Ardo Ojasalu vutipere, Pärnu JK, Kiviõli Tamme Auto, Sörve JK, Vändra Vaprus, 2011 JUULI JALKA 1 FC Reaal

Esikaanel: Henri Anier Foto: Lembit Peegel Nr 7 (43) 2011

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Toimetaja: Lennart Komp lennart@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel

Rubriigid Siit ja sealt Lembit Peegel Taktikajutud Jalka tuleb külla Juulikuu mängud Sina oled kohtunik Lisaaeg

Liigad

Ajakirja makett: Jaanus Samma

Meistriliiga

Kujundaja: Evelin Linholm

Naised

Keeletoimetaja: Liisi Bakhoff Reklaam: Arvo Antropov arvo@tennis.ee Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit Tellimine: 627 9960 sekretar@jalgpall.ee Tellimishinnad: Aasta 22.24 eurot (348 krooni) Poolaasta 11.12 eurot (174 krooni) Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

Esiliiga II liiga III liiga IV liiga Rannajalgpall

Muu Ott Järvela penaltilugu

4–7 23 37 40 62 64 65

43 50 58 59 60 61 63

46

48

30

Postrid Barcelona Manchester United

54 2011 JUULI JALKA

3

siit ja sealt

kuu

+

Eesti Jalgpalli Liidus alustas seniste koolitajate Arno Pijpersi ja Urmas Kirsi kõrval tööd Katrin Kaarna, kes on Tartu ülikooli liikumis- ja spordieriala magister ning nõutab praegu UEFA PRO-litsentsi, mis teeks temast ühe noorema PRO-litsentsi omava naise maailmas.

kuu

-

Nõmme Kalju lõi Eesti jalgpallis pretsedendi ega lubanud Alo Bärengrubil ja Eino Puril A-koondist maavõistlusmängudes Tšiili ja Uruguayga esindada. Mitmed mängijad keelasid enesele Eesti koondise esindamise ise.

Või tegi seda nende kuri naine (Tarmo Rüütli pakutud võimalik versioon).

kuu

?

Kas Aleksandr Starodubtsev järgib lõpuks ametivend Nikolai Burdakovi eeskuju ja saadab Vladimir Kazatšonoki koju tagasi või jätkab juhendaja oma püha lehma staatuses?

Telefonitorge

Küsisime 70-kordselt internatsionaalilt ja kolmekordselt Taani meistrilt Urmas Roobalt, kas tema loobunuks koondisekutsest ja läinuks pärast väsitavat klubihooaega puhkama.

Urmas Rooba: Ma ei taha kellelegi liiga teha, sest mängijatel võisid olla erinevad põhjused, aga põhimõtteliselt arvan, et kui on sellised tähtsad mängud nagu Tšiili ja Uruguay vastu, siis mina igal juhul katkestaks puhkuse ja läheks. Mängija peab ju puhkuse ajal nagunii trenni tegema, et kehalist vormi hoida ning mis saaks olla selleks parem kui jalgpalli mängimine. Alati on võimalus, et puhkuse ajal klubis peatreener vahetub ning tema valib algkoosseisu oma silma ja arusaama järgi. Siis on kasulik, kui sul on sellised mängud alt võtta – sa oled paremas vormis ja sul on teiste mängijate ees eelis. Või kui tulevad suvised euromängud – jälle on hea, et niisugused (koondise)mängud on varrukast võtta. Ma ei oleks mitte mingil juhul öelnud kutsele ei. See peaks olema meiesuguse väikeriigi jaoks nagu aamen kirikus.

Kuidas jalgpall südame võitis Jane Einma

8

... uut koondislast andis Eesti mäng Tšiili vastu. Nendeks olid Mikk Reintam, Siim Tenno, Joonas Tamm, And­ rei Veis, Albert Prosa, Meelis Peitre, Henri Anier ja Joel Indermitte.

400

... ja rohkemgi eestlast elas Modena Alberto Braglia staadionil kaasa EMvalikmängule Itaalia vastu.

1797

... meetri pikkune Itaalia trikoloor kulges läbi Modena päev enne Itaalia– Eesti EM-valikmängu, kui saapamaa tähistas oma rahvuspüha. Lipu pikkus oli maailmarekordiline.

4

JALKA JUULI 2011

Olen selle ise läbi teinud ja tean, kui vajalik on puhkus. Aga vaadake suuri riike: nemad ei puhka. Neil on MMid, EMid. Meie tahame oma taset tõsta, aga ütleme sellistele mängudele ei! Mina arvan, et profijalgpallur puhkab siis, kui karjäär on läbi.

Kas ise oled kunagi loobunud koondisest või tundnud kiusatust seda teha?

Arno Pijpersi ajal olid korra kõhklused ühe talvise turniiri suhtes, aga sain endast võitu ja olen tagantjärele õnnelik, et kaasa läksin. Kahetsen isegi seda, et hakkasin üldse loobumisest mõtlema. Meie jalgpallile on oluline saada kogemusi. Praegune põlvkond ei tohiks teha neid vigu, mida meie tegime.

(Järgneb lk 7)

Kuidas Teitur Thordarson seisu ei teadnud Sergei Hohlov-Simson

Jalgpallifänn

58 mängu ja 2 väravat Eesti koondises; FC Levadia tegevjuht

Mulle jääb alatiseks meelde 10. juuni 2009, kui toimus Eesti ja Portugali sõpruskohtumine.

See oli esimene jalgpallimäng, mida staadionil vaatamas käisin ning see muutis terve mu elu. Nähes nii palju rahvast staadionil toetamas meie koondist, mõistsin, et meil kõigil on ainult üks eesmärk – aidata Eesti koondis võidule. Need tunded, mis mind mängu ajal valdasid, olid kirjeldamatud – ma ei olnud kunagi midagi sellist tundnud, midagi erakordset, joovastavat valdas mind. See möll tribüünidel, toetuslaulud ... kõik oli lihtsalt nii võimas. Tagantjärele on mul väga hea meel, et sain Mart Poomi lahkumismängu näha ja õnnestus meie parimalt väravavahilt ka autogramm saada. Ja kui veel lõpuvile kõlas – Eesti koondis oli teinud 0 : 0 viigi maailma ühe tugevaima jalgpalliriigi Portugaliga ning kui koondis meid toetuse eest tänama tuli, mõistsin, et tahan seda tunnet veel ja veel kogeda. Sellest päevast sai alguse tõeline kirg ja armastus jalgpalli vastu ning huvi aina süveneb. Nüüd käin vaatamas kõiki Eesti koondise kodumänge ning klubidest fännan Nõmme JK Kaljut.

Teitur Thordarsoni ametiajal 1999. aasta jaanuaris oli FC Flora ehk sisuliselt toonane Eesti koondis Küprosel, kus viibisime kokku neli kuud laagris.

Jaanuaris saadeti meid mängima Iisraeli koondise vastu. Meie tulime puhkuse pealt ja olime ainult ühe nädala trenni jõudnud teha, neil oli hooaeg täies hoos.

Tempo oli nii erinev, et vaevalt jõudsime pead keerata, kui nad olid meist juba mööda jooksnud, rääkimata siis neile järelejõudmisest. Esimese poolaja kaotasime 0 : 5. Poolajal riietusruumis oli Thordarson vihane ja karjus, et kuidas me nii viletsad oleme ja seis juba 0 : 4 on.

Järgnes väike vaikus ja siis keegi ütles, et tegelikult on seis 0 : 5, mille peale ta täiesti marru läks. Mäng oli nii kiire, et isegi treeneril läks lugemine sassi. Järgmisel päeval koondise dressidega linna peal jalutades saadeti meid tagamõttelise aplausiga. Ei olnud hea tunne. Üks aasta hiljem läksin lepingu alusel mängima just Iisraelisse, kus toonast mängu ikka “hea” sõnaga meenutati.

Foto: Lembit Peegel

kuu pilt Baskid pakkusid külakosti Jarmo Ahjupera suutis küll korduvalt üle baskide peade teiselt korruselt alla vaadata, kuid tehnilised ja osavad vastased hoidsid palli enamasti maas ning võitsid 2 : 1.

Ainsa vastukingituse tegi Tarmo Kink, kelle tabav kauglöök oli mängu ilusaimaks väravaks. Koondisele oli see igatahes väärt kogemus tugeva ja värvika vastase vastu.

2011 JUULI JALKA

5

siit ja sealt

nii nad

ütlesid 3 x Raio Piiroja “Eestil on raske juba siis, kui üks mängija on puudu.”

Kaotusest ja puudunud meestest Itaalia vastu “Bussijuht teatas miskipärast, et ta ei saa lennujaama ette sõita, ja nüüd tulevad kõik, kotid käe otsas, kusagilt kilomeetri kauguselt. Alati on ju ukse ette saanud sõita, aga ju siis pärast nullkolme enam ei tohigi.”

Itaalia mängust enne Fääridele sõitu “Nagu osad mehed pärast mängu ütlesid – võinuks jooksutossud jalga panna, sest miks neid jalgpallisaapaid vaja, kui ainult jooksmisega tegeled.”

Kaotusest Itaaliale “Eesti ei lao Itaalias betoonseina” Eesti Päevalehe pealkiri “Konstantin Vassiljevi näol on meil lõpuks ette näidata ka tõeline jalgpalli superstaar.”

Dannar Leitmaa “Meie olime sel ajal ikkagi poolprofessionaalid kusagilt tehasemeeskondadest.”

Roman Ubakivi Eesti–Itaalia duellidest aastatel 1993–1995 “Riietusruumis ütleb isegi treener meile, et rääkige omavahel, kuid meie näpime samal ajal oma Isostari pudelit.”

Tarmo Kink eestlaste mentaliteedist “Läksime siis sõbrannaga reede õhtul pubisse, et Eesti–Itaalia jalkamängu vaadata, mõned õlled juua ning uurida, kas kehtib Cosmo väide, et õlle- ja jalg­ pallisõpradest naised tõmbavad mehi ligi nagu kärbsepaber kahetiivalisi. Ja tõesti – tuleb tunnistada, et jalgpall ühendab!” Õhtulehe ajakirjanik Katharina Toomemets

Teatriintervjuu Ajakirjanik Priit Simson: “Jalgpallis näiteks on loomulik, et võiduka meeskonna treenerit üritatakse üle osta. Kas teised teatrid ei ole seda teinud?”

Teatrimees Ivar Põllu: “See jalgpalliklubide süsteem Eesti teatrites ei tööta, sest seal on oma ringkaitse.”

6

JALKA JUULI 2011

Miks Euroopa toetas Sepp Blatterit?

Zürichis toimunud FIFA kongressil valiti ametisse tagasi organisatsiooni senine president Sepp Blatter, kes sai 203 võimalikust 186 häält, nende seas ka Eesti oma.

Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak selgitab, miks nii läks.

“Kui aastad viis-kuus tagasi oli UEFA see organisatsioon, mis vajas uuendamist, siis nüüd on selleks FIFA, ning jõudsime teiste Euroopa alaliitudega arutades ja konsulFoto: Michael Probst/AP/Scanpix teerides üsna üksmeelsele seisukohale, et Blatter on see mees, kes selle muutuse ka Euroopa toetas Blatterit (keskel): teda õnnitleb Saksa läbi viia suudab. Jalgpall on läänelik mäng, vutilegend Franz Beckenbauer, eemalt jälgib UEFA sest temas on ühendatud nii nüüdisaegses president Michel Platini. tähenduses edukas rahamaailm kui ka sügavad puuted inimesse. Need kaks poolt on ehk kõige enam ühendatud just Euroopas ja sellepärast peame väga oluliseks, et FIFA-l oleks eurooplasest juht nii praegu kui ka tulevikus.”

Pohlak rääkis ka presidendivalimistele eelnenud sündmustest, kui FIFA eetikakomisjon keelas organisatsiooni asepresidendil Jack Warneril ja täitevkomitee liikmel Mohamed bin Hammamil (kes pürgis samuti presidendiks, kuid loobus siis sellest) jalgpalliametnikuna tegutseda.

“FIFA on kogu maailma ühendav jalgpalliorganisatsioon, mis tähendab, et see on tõeline kultuuride paabel. Sellest lähtuvalt on mõnevõrra loomulik, et juhtub ka igasuguseid asju. Sama loomulik on, et probleemid võimenduvad just presidendivalimiste ümber, sest see on olukord, kus hakatakse realiseerima ambitsioone, mida tõepoolest on ühe lihtsa sõnaga võimalik nimetada võimuvõitluseks.

Kusjuures, sellel võimuvõitlusel oli kaks tahku, millest üks kujutas endast inglaste kättemaksu Blatterile selle eest, et nad 2018. aasta MM-finaalturniirist ilma jäid, ja teine soovi saada Blatteri asemel FIFA presidendiks, seejuures on selge, et kumbki polnud senise FIFA juhi vastu minekuks kuigi tugev argument.

Jah, tõsi on, et ka minuga otsiti siis, kui presidenditoolile pürgijaid oli veel kaks, kontakti eesmärgiga osta häält, ja kindlasti ei olnud ma ainus, kellega nii juhtus.”

Venemaale 2018. ja Katarile 2022. aasta MM-finaalturniiri korraldusõiguse andmist seletas Pohlak nii: “Ajal, mil Lääne-Euroopat tabas finantskriis, tuli siinsele jalgpallile appi just valdavalt Venemaalt ja Araabiast pärit raha, kusjuures, kui Venemaa jalgpallihuvi on olnud ajalooline ja loomulik, siis jalgpalli populaarsuse Araabia maades võib julgesti kirjutada vähemalt osaliselt FIFA teeneks. Näiteid ei pea kaugelt otsima – piisab nimetada Manchester Cityt ja Chelseat, samuti Euroopa parima klubimeeskonna FC Barcelona esimest särgisponsorit, kelleks on Qatar Foundation, mille kirjaga särgis hakkab Kataloonia suurklubi mängima alates tulevast hooajast.

Selles olukorras on ülimalt normaalne, et MMi korraldusõigus anti just nendele riikidele. Katari riigieelarve iga-aastane ülejääk on 30 miljardit dollarit, MMiks vajalike konditsioneeritud õhuga staadionite ehitamiseks kulub neil 4 miljardit dollarit, seega ei saa ka seda projekti mitte kuidagi nimetada kergemeelseks, eriti arvestades, et Katar avab end turniiri ajaks turistidele, mis on samuti positiivne.” Üks tähelepanek ja meeldetuletus meile kõigile oli Pohlakul veel: “FIFA kui kogu maailma jalgpalli ühendava organisatsiooni koosolekul oli esindatud peaaegu terve maailm – 208 liikmesliitu olid paigutatud istuma tähestiku järjekorras ja korduvalt olime hädas, et leida nende hulgast ­eurooplasi ehk siis väga selgelt oli aru saada, kui väikest ja äärmuslikku osa kogu maailma mastaabis esindab valge Vanast Maailmast pärit inimene. Kahtlemata tundsin ennast mõnes olukorras imelikult, hoolimata sellest, et olen enda arvates laia silmaringiga inimene, ja sõnastasin kogu selle suure suhtlemise käigus enda jaoks mõtte, et enese ebamugavalt tundmine on normaalne, eriti siis, kui kuulud selgesse vähemusse – kõnelen praegu kultuurilistest tähendustest –, aga seda ebamugavustunnet ei tohi lasta üle kasvada halvustavaks suhtumiseks.”

Michael E. Gil

siit ja sealt Telefonitorge

(Algus lk 4) Muidu jäämegi tammuma samale tasemele. Praegu said kogemusi need mängijaid, kes polnud enne silmapiirilgi.

Nad said krediiti ja nende kohta ei saa midagi halba öelda. Tublid poisid! Aga need mängud oleks ära kulunud põhimeestele. Ma ei ütle, et kõik pidanuks minema, aga tuumiku pidanuks kindlasti kokku saama.

Praegu on nii, et saame külast välja, istume varumeeste pingi peal ja kui koondisse on vaja minna, siis laiame. See pole õige asi. Ühest mängust ei piisa tõestamaks, et

sa hea oled. Need kaks mängu olid üliolulised meie koondisele ja jalgpallile. Selliseid mänge ei tule meile rohkem. Meid esindas ju tugevuselt kolmas sats. Seda ei juhtuks üheski korralikus jalgpalliriigis. See on tõsine koht mõtlemiseks. Nii praeguse kui ka järgmise põlvkonna jalgpallurite jaoks.

Inimesed peavad ise oma peades läbi mõtlema, mis on mis. Mitte et meil on puhkus ja ma ei lähe kuhugi. Palju meil tähti on, kes kuskil tõeliselt heas liigas mängivad?

Põhimõtteliselt neid polegi. Paaris korralikus liigas paar meest mängib ja ongi kõik.

Mul on kahju. Ma ei hakka rohkem midagi ütlema.

Euroopa kultuuripealinn Tallinn toob U19 koondisele tugevad vastased Juuli lõpus võõrustab Eesti U19 koondis tugevataseFoto: Lembit Peegel melist turniiri, kus mõõtu võetakse PSV Eindhoveni, West Ham Unitedi ja Moskva Dinamo eakaaslastelt.

Euroopa kultuuripealinna jalgpalliturniir “Tallinn Cup 2011” on pärast Balti turniiri järgmine olulisem etapp meie 1993. aastal ja hiljem sündinud noormeeste koondise ettevalmistusel 2012. aastal kodus mängitavaks finaalturniiriks.

Eesti peatreeneri Frank Bernhardti sõnul aitavad säärased jõuproovid meeskonnal kokku töötada ja harjuda turniirisüsteemiga, kuivõrd EMile pääsemiseks kvalifikatsioonis seekord osaleda ei ole tarvis.

“Vastased on kõik väga head ja tugevatest klubidest, kuid oleme rahvuskoondis ning meie uhkus ei tohi lubada mängida madalamatele kohtadele kui Aleksei Belov (ees) ja Karl-Eerik Luigend aitasid esimene,” lausus Bernhardt. “Valime Balti turniiriks mullu U19 koondisel Eliitringi jõuda. Aasta vanematega mänginud Luigend valmistub välja esmalt 26 mängijat ja siis veel 20, kellega haknüüd koduseks EM-iks. kame finaalturniiriks tõsisemalt valmistuma.”

1993. aastal sündinud mängijate U19 koondisest kuus osales juba aasta vanemate valikus ja Eliitringi turniiril ning nendest peaks moodustuma Bernhardti valiku tuumik. Eelmise valiktsükli tegid kaasa Martin Ustaal, Karol Mets, Bert Klemmer, Karl-Eerik Luigend, Artur Rättel ja Andreas Raudsepp.

“Tallinn Cup 2011” saab teoks Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 ja Eesti Jalgpalli Liidu koostöös ning nimekad vastased toodi Eestisse tänu vutiliidu sidemetele neis klubides.

Turniiri käigus saabub Tallinna ka vutikuulsus, kes on võistluse patrooniks ja korraldab avaliku treeningu kohalikele noormängijatele.

Turniiri ajakava Reede, 22. juuli kell 17 PSV Eindhoven – West Ham United, A. Le Coq Arena I muruväljak kell 20 Eesti koondis – Moskva Dünamo, A. Le Coq Arena Pühapäev, 24. juuli kell 15 Moskva Dünamo – PSV Eindhoven, A. Le Coq Arena I muruväljak kell 18 Eesti koondis – West Ham United, A. Le Coq Arena Teisipäev, 26. juuli kell 17 West Ham United – Moskva Dünamo, A. Le Coq Arena I muruväljak kell 20 Eesti koondis – PSV Eindhoven, A. Le Coq Arena

Lennart komp

nii nad

ütlesid

"Staarjalgpallur vajas lihtsalt klubi.“ Mihkel Mutt põhjustest, miks Toomas Hendrik Ilves liitus sotside parteiga

"Neli tüdrukut osalevad jalgpallivõistlustel Kaareperes, kus nad on ka klubi liikmed.“ Kaarepere erikooli direktor Sirje Hänni oma õpilastest "Aga õhtusöögilauas räägivad portugallased minu meelest pigem jalgpallist kui kriisist.“ Portugalis Itaalia restorani juhtiv eestlanna Kaili Aus "Vaatasin Tartus rahulikult telekat, kui helistati. Mõtlesin, et mingi nali, meeskonnakaaslased teevad.“ Albert Prosa koondisekutsest Baskimaa vastu "Terve teise poolaja istusin riietega duši all ja üritasin mõelda, miks ma nii tegin ja miks nii juhtus. Keesin üle.“ Sander Puri kaotusest Fääridele "Eks elu näitab. Plaanimajandust meil pole.“ Andres Oper järelkasvust uue kaasaga "Kujutada ette, et keegi hakkab A-poolel istudes aplodeerima B-poole seisukohtade peale, oleks sama, kui proovida istuda jalgpallistaadioni tribüünil keset võistkonna A fänne ja aplodeerida B heade löökide peale.“ Tiit Hennoste võrdles Inglise ja Prantsuse parlamente "Narva Trans vallandas peatreeneri!“ Õhtulehe avastus kaks ja pool nädalat pärast Juri Svirkovi hundipassi saamist "Kes jaaniööl veel vähegi adekvaatselt mõelda suutis, sai suhteliselt normaalse ja lõbusa elamuse, loodan.“ Tarmo Rüütli Eesti–Uruguay mängust "Kui ka võidaks Balti liiga, küsiks ikka, et no mis siis sellest?“ Martin Kaalma eksisteerimise lõpetanud Balti liigast "Huvitav, kas Eesti koondise nimekiri oleks jäänud ikkagi samasuguseks, kui Uruguay kõrval oleks turneel teiseks vastaseks olnud Argentina eesotsas Lionel Messiga või viiekordne maailmameister Brasiilia.“ Madis Kalvet 2011 JUULI JALKA

7

1-teist mõtet

Kas Barcelona ja Messi on aegade parimad?

Veel ei ole J

algpalliajalooga tuttavad inimesed teavad, et klubimeeskondadest on aegade parimateks peetud Madridi Reali (1950. aastate lõpp) ja Amsterdami Ajaxit 1970. aastate algus). Õigemini öeldes: nende kahe suhtes ollakse võrdlemisi üksmeelsed. Sõltuvalt isiklikest arusaamadest ja maitsest on siia juurde lisatud ka AS Torino (1940ndad), Müncheni Bayern (1970ndad) ja mitmeid teisi. Sealjuures mängib suurte meeskondade nimetamisel suurt rolli aeg. Mida ajas tagasi, seda vähem on videomaterjali, mille järgi otsustada meeskondade väärtuse üle. Ja isegi kui seda materjali oleks küllaldaselt, siis kui paljud suudaksid ja viitsiksid süveneda konkreetsesse ajastusse ja mõista, et see, mis on tänapäeval enesestmõistetav juba noorteklassis või madalamates liigades, võis sada aastat tagasi olla uudne, novaatorlik? Lõppude lõpuks ongi ju kaudne võrdlemine ühest küljest mõttetu tegevus, sest kõik on väga suhteline ning sageli on seda suhtelisust raske mõõta.

Sama ajastu meeskondi on lihtne mõõta: nad kohtuvad omavahel väljakul.

Praegu kõlavad hääled, et Barcelona võib olla kõigi aegade parim meeskond.

Barca söödugeenius Xavi on koguni põrutanud, et tema meeskonnakaaslane Lionel Messi on parem Pelest ja Maradonast. Mis puudutab Barcelona võimet palli hoida ja selle filigraanse oskusega naeruvääristada mis tahes vastast, on maailma kõigi aegade parima (klubi)meeskonna tiitel isegi õigustatud. Aga pallihoidmine ja ilus mäng pelgalt ju ei loe. Kui põigata korraks koondiste jalgpalli manu, tuleb meenutada Ungari imemeeskonna hävingut 1954. aasta

8

JALKA JUULI 2011

Foto: Marta Ramoneda/Scanpix

La Masia – peahoone, kus toimub tulevaste vutistaaride õppetöö.

MM-finaalis sakslastele ning Hollandi koondise kaotust 1974. aasta finaalis samuti sakslastele. Võime üksnes ohata, millist jalgpalli näitasid kaotajad! Aga ajalugu mäletab eelkõige maailmameistreid. Ungari ja Holland on aga kahe peale viiel korral MM-finaalis peksa saanud.

Muidugi toetavad Barcelonat ka võidud: Meistrite Liiga karikas on võidetud aastatel 2006, 2009 ja 2011. Aga kas aegade suurim saab olla meeskond, kes pole suutnud kordagi võidetud karikat kaitsta? Meistrite Liigas (alates aastast 1992) pole seda suutnud ükski klubi.

Miks eelistada siis Barcelonat Madridi Realile (Euroopa karikavõitja aastatel 1956–1960) või Ajaxile (1971–1973)?

Tavaliselt öeldakse selle peale, et tänapäeval on konkurents armutum.

Mind see jutt ei veena. Kui vaadata individuaalalasid, kus samuti korrutatakse, et konkurents on tihedam ja võita raskem, siis kuidas on võimalik, et eri aladel kujunevad välja suveräänid, keda ei õnnestu pikkade aastate jooksul kukutada? Kui võita on aina raskem, siis kuidas see on järjepidevalt õnnestunud viimase kümnendi jooksul Roger Federeril tennises ja Louis Armstrongil Tour de France’il? Ja neilgi on mantlipärijad Rafael Nadali ja Alberto Contadori näol. Kergejõustikus ja ujumises võib tuua ridamisi näiteid, mis lükkavad ümber jutu, et konkurents on päevast päeva tihedam ja võita võivad kõik.

Teatud loogika abil võib isegi väita, et tänapäeval peaks võitmine maailma klubijalgpallis lihtsam olema – seda

1-teist mõtet nendele gigantidele, kes on suutnud enim võita 1995. aastal juurdunud Bosmani seadusest. Varem toimis Euroopas ja selle jalgpallis tõhus piirikontroll ning mängiti valdavalt oma riigi kodanikega. Tase oli ühtlasem ja seega võita raskem. Nüüd on raha ja maailma parimad pallurid koondunud üksikute superklubide kätte ning tippliigade meistrivõistlustel puudub sageli õige pinge, sest meister selgub liiga vara. Nii on ka Meistrite Liigas: tipus on ikka samad klubid. Samal ajal pole ühelgi neist õnnestunud oma karikavõitu kaitsta.

Meistrite õpikoda – La Masia Messi puhul on päris selge, et Pele ja Maradonani ei küüni ta ajaloo palge ees mitte kuidagi. Mäletate – veel viis aastat tagasi oli maailma lummanud geenius Ronaldinho Barcelona särgis! Milline pallivõlur, millised jõulised, elegantsed, kiired ja ootamatud manöövrid palliga!

Ronaldinho mängu vaadates oli kerge end võluda lasta ning kes meenutas Pelet ja Maradonat tema erakordse mängu lummuses!? Aga kui staar kaotas motivatsiooni ja alla käis ... Kes on Ronaldinho praegu Pele ja Maradona kõrval?

Kahe viimasega võrreldakse endiselt uusi supertähti (nagu Messi puhul näha), aga Ronaldinho on lihtsalt üks paljudest väga headest mängijatest. Kui Messil jääb võitmata MM-tiitel (Ronaldinhol on see olemas), pole tal lootustki ületada Pele ja Maradona saavutusi ega kuvandit.

“

Kas aegade suurim saab olla meeskond, kes pole suutnud kordagi võidetud karikat kaitsta?

„

Barcelona on sümpaatne kandidaat kõigi aegade parima klubimeeskonna mitteametlikule tiitlile. Olen mitme aasta vältel jälginud Barcelona esitusi nii eurolaval kui ka La Ligas. Ei mäleta, et mängijad oleks kordki näidanud oma üleolekut või ülbitsenud vastastega. On imetlusväärne, millise sportliku eneseväärikusega on Barca mängijad alla neelanud ebaedu: ei mäleta, et kaotuse või viigi puhul oleks mingilgi määral püütud pisendada vastaste saavutust kohtunikega

Foto: Marta Ramoneda/Scanpix

Väike noorteakadeemia kasvandik treeningul.

demonstratiivselt vaieldes või publikut vilemeeste vastu häälestades. Barcelona on viigi või kaotuse korral ennekõike vigu otsinud oma puudulikust esitusest ning osanud hinnata vastast, kes on neid skooriga ületanud. Nad ei ole süüdlasi otsinud mujalt, ehkki võinuks. Näiteks eelmise aasta kevadel süüdistada Islandi tuhapilve, mille tõttu nad pidid Meistrite Liiga mängule Milanosse sõitma lennuki asemel bussiga. Võib-olla saigi see neile Interi vastu saatuslikuks. Aga nad ei laskunud tasemele, mida näitab neile oma mentaliteediga vastikult vastanduv Jose Mourinho & Co. Kui Barca ja Real mängisid kevadel oma neljaseerialise el clasico, siis ühes neist tuli kaks eri suhtumist välja juba väljakule saabudes: Barcelona mängijad astusid murul maskotipoistel käest kinni hoides, aga Reali omadest polnud mitmed vaevunud seda tegema.

Xabi Alonso lasi teda saatva poisikese käe ignorantselt lausa lahti.

Barca puhul on tegu mustersportlastega, kes on suutnud oma edevust ohjes hoida. Ei mingeid beckhamlikke ega cristianoronaldolikke mänguväliseid soolosid. Ja isegi kui sellised soolod toimuvad, ei laiuta need meedias.

Meeskonna tuumik ja esimesed viiulid pole mitte sisseostetud kallis kraam, vaid oma jalgpalliakadeemia La Masia kasvandikud. See on Barcelona juures kõige imetlusväärsem.

Tervelt seitse La Masia kasvandikku kuulusid algkoosseisu nii 2009. kui ka 2011. aasta Meistrite Liiga finaalmängus. Tervelt kuus oli neid 2010. aasta MM-finaalmängu algkoosseisus.

Tuntumatest on La Masia kasvandikud Barca praegune treener Pep Guardiola

Foto: Marta Ramoneda/Scanpix

Töö käib ka arvutite taga, et omandada üldharidus.

Mõistagi on seinal FC Barcelona pilt.

ise, Victor Valdes, Carles Puyol, Sergio Busqets, Xavi, Andres Iniesta, Gerard Pique, Pedro, Bojan Krkic ning argentiinlane Lionel Messi. La Masiast on tuule tiibadesse saanud ka Cesc Fabregas, Pepe Reina, Ivan de la Pena, mehhiklane Giovani dos Santos, itaallane Thiago Motta jt. Mullu käis end Barcelonas näitamas ka eestlane Herol Riiberg, keda kutsuti tänavuseks tagasi.

2009. aastal valiti esimene La Masia kasvandik – Lionel Messi – maailma parimaks jalgpalluriks. 2010. aastal olid kõik kolm maailma parima jalgpalluri nominenti – peale Messi veel Xavi ja Iniesta – La Masia vilistlased. Barcelona noorteakadeemia loodi 1979. aastal legendaarse Hollandi vutitähe ning Barcelona meeskonna palluri ja treeneri Johan Cruyffi algatusel. Aga sellest kõigest mõnes Jalka järgmises numbris.

Praegu tõdegem, et Barcelonal on kõik võimalused saada maailma kõigi aegade parimaks klubimeeskonnaks.

Klubi juhtkond peab tagama, et jalgpallis sisuliselt kõik võitnud juhtmängijad ei kaotaks motivatsiooni ning suudetaks kaitsta Meistrite Liiga võitu. Pele ja Maradona kõrvale tõusmiseks vajab Messi aga võidukat MM-finaalturniiri ja pikka karjääri. Väga palju eesseisvast on tema enda võimuses.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2011 JUULI JALKA

9

10

JALKA JUULI 2011

Lõuna-Ameerika turnee

Unustamatu Uruguay.

Ja valusad õppetunnid kodus Nõrgendatud koosseisus mänginud Eesti kaotas Santiagos Tšiilile 0 : 4 ning Montevideos Uruguayle 0 : 3. Aga sai suure emotsionaalse süsti ühislennust Uruguay koondisega Riverasse, mille elanikud jumaldavad jalgpalli ja oma lemmikuid. Oma puhkuse arvelt Copa Americaks valmistuva Diego Forlani & Co lihtsus vastandus tahes tahtmata neile Eesti mängijatele, kes puhkuse ettekäändel koondise kutsest loobusid.

Indrek Schwede

E

esti koondise Foto: Lembit Peegel komplekteerimine Lõuna-Ameerika turneeks ei kuulu kindlasti nende teemade hulka, “millest me tahaksime rääkida”. Aga nagu elus sageli juhtub, võib negatiivse märgiga sündmusest kasu olla ning tagantjärele oleme sedalaadi äparduste eest isegi tänulikud: konfliktide ja vastandlike arvamuste tõmbetuul aitab selgitada asjaosaliste seisukohti, puhastab õhku ning annab kokkuvõttes tõuke parandada tehtud vigu ja/või algatada vajalikke muudatusi.

Tegelikult polnud plaani sel teemal pikalt peatuda.

Naasnud kümnepäevaselt turneelt, sundisid meelt muutma kõnelused iniVõitlust oli kohati enamgi, kui meie A-rivistus suutis pakkuda EM-valikmängus Itaalia vastu: Karl Palatu (paremal) ei tee Diego Forlani elu lihtsaks. mestega, kes väljendasid oma pettumust ja arusaamatust nende mängijate suhtes, kes otsustasid kasutamata ja varna rippuma, kui Kaimar kõik tahavad ja pingutavad. Aga selle koondisest eemale jääda. Lugejate arva- Saag realiseerinuks 2. minutil üks-üheseisukoha omaksvõtt tähendab armutut musega peab arvestama. Eks vaadelgem le-olukorra Fääri saarte koolmeistri ja hinnangut: meie mängijatel pole piisavalt asja lähemalt. omavalitsustegelase Jakup Mikkelseni taset, et realiseerida häid võimalusi enAlates kaotusest Fääri saartele on vastu. Kui esimesel poolajal täit ülekaalu dast klassi võrra nõrgemate vastaste vastu. märgitud meie mängijate säratust ja väsi- demonstreerinud eestlased saanuks palli Kas puhkusele siirdumine koondisele nud mängupilti. Seda ütlevad ka kaartiväravasse teistel ohtlikel rünnakutel. selga keerates aitab taset tõsta? dega Fääri-mängust eemale jäänud ning Siingi olevat oma osa olnud väsimusel ja Piiroja ehmatav avaldus samuti Lõuna-Ameerikast poppi teinud lõdvakslaskmisel. Selline hinnang võib Martin Vunk (vt intervjuud lk 26-29) ja olla õige, aga ta pole grammi, sentimeetri Ühtpidi võttes näitab tekkinud probtreener Karel Voolaid (vt lk 37-39). See ega sekundiga mõõdetav nagu paljud tei- leem, et Eesti on jõudnud normaalsete on põhjendus (või süüdistus), mille võib sed spordialad ning on seetõttu silmator- vutiriikide kilda: meil on tekkinud oma tähed, kelle jaoks nihkub klubikarjäär ebaedu korral juunikuus alati varnast kavalt subjektiivne. Usun pigem kapten välja käia, mis aga tõenäoliselt jäänukski Raio Piiroja, kes ütles, et paneb pea panti: tähtsamaks koondisemängudest. Aga 2011 JUULI JALKA

11

Lõuna-Ameerika turnee Foto: Lembit Peegel

Tšiili meeskond laulis puhkuse ajast kodumaa hümni ja valmistus Copa Americaks.

teistpidi peame küsima, kas normaalsetes vutiriikides eksisteeriv probleem ise on normaalne? Arvestades, kui oluline on jalgpall eri riikide inimestele, kuidas elatakse kaasa oma riigi rassimistele kontinendi ja maailma esivõistlustel, on klubikarjääri avalik ja rõhutatud esiletõstmine jalgpallihuviliste enamusele solvav. Eriti väikeriikides. Sellega peavad arvestama ka meie esialgu veel kodukootud tähekesed. Teil on õigus

teha omi valikuid, aga arvestage tagajärgedega ning pärast ärge hädaldage, et teid ei mõisteta. Teid mõistetakse hästi ja õiglaselt – mis on teile tähtis ja mis enam mitte sedavõrd.

Selles valguses oli ehmatav lugeda koondise kapteni Raio Piiroja kaitsekõnet Õhtulehes (17. juuni), kus Piiroja ütleb: “Jalgpalluril on maksimaalselt kolm-neli puhkusenädalat – kellel talvel, kellel suvel. Suvised puhkajad juba Foto: Lembit Peegel

Tarmo Rüütli imetleb jalgpallimuuseumis Kuldse jumalanna koopiat.

Muuseum ja neli müütilist aastaarvu Esimene maailmameister selgus Montevideo Estadio Centenariol 1930. aastal. MM anti Uruguay korraldada, et tähistada riigi konstitutsiooni 100. aastapäeva – sellele viitab ka staadioni nimi. Linna omanduses olev Centenario võõrustab Uruguay koondise ja Montevideo Penaroli mänge. Staadionil on ka uhke jalgpallimuuseum, mille põhieksponaadid annavad edasi nelja müütilist aastanumbrit: 1924, 1928,

12

JALKA JUULI 2011

1930, 1950. Kaks esimest tähistavad Uruguay olümpiavõitu ja kaks päramist MM-tiitlit. Kuna eelmise sajandi kahekümnendail MM-võistlusi veel ei peetud, võrdsustati Uruguay kaks olümpiakulda MM-tiitlitega ning Uruguay koondise särgil on nende võitude sümbolina neli tärni.

Need neli aastaarvu figureerivad erinevatel suveniiridel ja vaevalt leidub põlvepikkusest pikemat uruguaylast, kes ei tea nende tähendust.

loovutasid sellest kaks koondise heaks, osaledes mängudel Baskimaa, Itaalia ja Fääri saartega. Minu arvates on ebasünnis nõuda, et ka ülejäänu peaks sõprusmängude tõttu ära jääma.”

Minu jaoks on selles tekstis rõhk sõnal “loovutama”, mis on solvav. Mängud Itaalia ja Fääri saarte vastu olid EMvalikmängud ning kohtumine Baskimaa vastu ettevalmistus neiks mängudeks.

Piirojale (kes Eesti koondise turnee ajal ise ei puhanud, vaid oli seotud klubihooajaga Norras) teadmiseks, et näiteks Diego Forlan “loovutab” kuu aega oma suvepuhkusest Copa Americale (koos ettevalmistusajaga, mille sisse kuulus ka maavõistlus Eesti C-koondisega).

Eelmisel suvel loovutas Forlan ja kogu maailma vuti koorekiht oma suvepuhkuse MM-finaalturniirile. See on seesama Forlan, mulluse MM-turniiri parim mängija, kes 25. märtsil võitluses Piirojaga A. Le Coq Arenal üle otsajoone libises, libedal väljakul siruli kukkus ja miinuskraadidega kõhuli lumel külitas. Ja seejuures mõistvalt naeratas.

See on seesama Forlan, kelle vastu mängimist Montevideos meie “Pariisi suvitajad” paljuks pidasid. Huvitav, kui Eesti peakski kunagi EM- või MMfinaalturniirile pääsema, siis millise koosseisuga sinna minnakse, kui meie tuusad puhkama siirduvad? Niikaua kui me finaalturniirile ei pääse, ongi sellised turneed ja niisugused mängud maailma paremiku vastu meie Copa America, meie EM- ja MM-finaalturniir. Ja niikaua kui meie väsinud mängijad seda ei mõista, pole meil finaalturniirile ka asja.

Oma jäägitu suhtumisega jalgpalli, publikusse ja Eesti koondisse pole Raio Piirojale kuni selle avalduseni olnud võrdset (loodetavasti üritas Piiroja kaptenina oma koondisekaaslasi mõista ja kaitsta ega väljendanud sedavõrd isiklikku arusaama). Kui püüda sõnastada avalikkuse muljet ja lisada sellele pisut subjektiivsust, siis kahe viimase küm-

Lõuna-Ameerika turnee nendi lõikes on ses osas esikohal Mart Poom, siis tuleb Piiroja, seejärel ei tule mitte kedagi, siis tuleb Urmas Rooba, siis ei tule jälle mitte kedagi ja alles seejärel hakkavad paistma teised meie edukamad välisklubides pallivad või pallinud mängijad. Kusjuures staaritsemiseks oleks põhjust üksnes Mart Poomil, aga me teame, et seda ei lubanud ta endale kunagi.

Raio Piiroja seisukohale vastandub teravalt Urmas Rooba (vt lk 4) – meie rahvusvaheliselt tituleerituim jalgpallur kolme Taani meistrikullaga. Ta ütleb: 1) profijalgpallur puhkab siis, kui karjäär on läbi; 2) puhkuse ajal peab nagunii trenni tegema, et end vormis hoida; 3) suured riigid ei puhka kunagi, sest suvel on koondistel tiitlivõistlused; 4) ise tahame oma taset tõsta, aga ütleme sellistele mängudele ei; 5) saame külast välja, istume varumeeste pingi peal ning kui koondisse on vaja minna, siis laiame.

Ja veel ütleb Rooba, et temalgi oli oma nõrkusehetk, kui tahtis ühest talvisest turniirist loobuda, aga sai endast võitu ja läks: “Kahetsen isegi seda, et hakkasin üldse loobumisest mõtlema.”

Käesolevas loos on teadlikult välditud nimetamast neid jalgpallureid, kes keeldusid koondist esindamast puhkusele viidates. Kuna võis olla ka mõjuvaid põhjusi, ei tahaks kedagi alusetult Foto: Lembit Peegel

Tšiili avavärava autor Matias Fernandez.

Foto: Lembit Peegel

Mikk Reintami kokkupuude tipptasemega: paremal poogib teda Liverpooli kuulsus Luis Suarez.

süüdistada. Nagu ei tahaks kedagi ka põhjuseta sellest nimekirjast välja jätta.

Oluline on probleem ise ja osa mängijate seas valitsev mentaliteet.

Eesti jaoks on kõik mängupäevad ametlikud Mõtlemapanev oli ka see, kuidas kajastas toimunut jalgpallisõbralik ja kirglik Õhtuleht, mis oma 20. juuni numbris kirjutas, et jant koondise koostamise ümber andis meie vuti mainele järjekordse põntsu ning lisas irooniliselt: “Süüdi olid kõik (mängijad-treeneridklubid) peale Eesti Jalgpalli Liidu, kes on ilmeksimatu.”

Kui jälgida Õhtulehe tooni ja joont selle põntsu kirjeldamisel, siis pidanuks lause kõlama nii: süüdi olid kõik (jalgpalliliit-treenerid-klubid) peale mängijate, kes on ilmeksimatud.

Millega Õhtuleht rahul pole? Kas sellega, et õnnestus koondisele need kaks mängu kokku leppida? Kui omada kröömikesegi empaatiavõimet, siis on arusaadav, et ükski alaliit poleks rahul, kui parimad mängijad loobuvad ning koondise peab kokku lappima debütantidest. Või pidanuks alaliit kiitma puhkusele siirduvaid pallureid? Kas ala mainet kiskus alla see, et need mängud õnnestus hankida või see, et puhkajad ei tahtnud oma riiki esindada? Milles eksis Eesti Jalgpalli Liit?

Lähemal ja kaugemal imestatakse

ja kadestatakse Eesti suutlikkust hankida endale väärtuslikke maavõistluspartnereid. Koostööd teevad ka riikide kohtunikekogud, ja näiteks soomlased, kellele Eesti on pakkunud magusaid mänge vilistada (viimati A-koondiste puhul Eesti–Uruguay, mida juhtis Antti Munukka), on kurtnud, et kahjuks pole neil meie kohtunikele vastu pakkuda midagi võrdväärset.

Muidugi võiks üleolevalt öelda, et see on kollase lehe värk ja Õhtulehes avaldatule ei maksa tähelepanu pöörata.

Aga mulle kollased ajalehed meeldivad – põhjusel, et nii meil kui ka mujal kajastavad nad mahukalt jalgpalli. Meie Õhtuleht pühendab jalgpallile teenitult palju leheruumi ja seepärast võtan teda tõsiselt. Õhtulehes kirjutatu mõjutab olulisel määral jalgpallihuviliste arusaamu. Muidugi peab mõistma ka Õhtulehe joont kiskuda välja konflikte ja otsida skandaale. See on sama paratamatu nagu halb ilm ning kui seda targalt vormistatud kriitika vormis teha, võib asjast kasu olla. Just seetõttu paneb imestama, et ajaleht jättis kasutamata suurepärase võimaluse vastandada Raio Piiroja üllatavat avaldust seisukohaga à la Urmas Rooba. Läbi kahe jalgpalluri ja nii põhimõttelises küsimuses kahe kardinaalselt erineva seisukoha vastandamise saanuks ju lõikavama loo! Selles küsimuses alaliidu peksmine oli ajalehe veendunud lugejale igavalt ebaõhtule2011 JUULI JALKA

13

14

JALKA JUULI 2011

Lõuna-Ameerika turnee helik ning meie ühise jalgpallilaevukese ohutuse ja heaolu mõistes mõtlematu.

Mis vahet on üldse Eesti-sugusele õpipoisile, kas tugevate vastastega mängitakse ametlikul või mitteametlikul mängupäeval? See on peitupugemine formaalsel põhjusel. Sisuliselt olid Tšiili ja Uruguay väljas eliitrivistuses ning meil oli suurepärane võimalus saada häid mänge. Õhtuleht on esimene kurtma, et osa meie parematest mängivad liiga kehvas liigas ja nad väärivad paremat. Aga ta on ka esimene nunnutama, kui avaneb võimalus saada koondises häid mänge, aga mängijad, kes ajalehe arvates vääriksid tugevamat meeskonda, on hooajast kurnatud. Mida nad siis tugevates liigades peale hakkaksid?

Uut pallurite põlvkonda oodates

oma privaatsesse luksmaailma.

Kõik on suhteline ja nii ei peagi imestama, kui Lõuna-Ameerikas A-koondise eest debüüdi teinud Joel Indermitte ütles: “Mulle polnud Akoondise igapäevaelus midagi uut, sest noortekoondistes on meil professionaal­ ses mõttes sarnased tingimused: arst, füsioterapeut ja muu selline.”

“

Huvitav, kui Eesti peakski kunagi EM- või MM-finaalturniirile pääsema, siis millise koosseisuga sinna minnakse, kui meie tuusad puhkama siirduvad.

„

ikkagi on minek. Asja teisest küljest vaadates oli ju hea, et jalgpalliliit edastas kiiresti muutunud olukorra kohta värsket infot. Kui ta poleks seda teinud, saanuks kurta, miks info ei liigu.

Aeg annab arutust ja mina loodan, et Lõuna-Ameerika turneel osalenud noortest koondislastest sirguvad peagi tõsised konkurendid praegustele põhikoondislastele. Nad nägid oma silmaga, kui sümpaatne ja lihtne inimene on Diego Forlan ning teised Uruguay koondislased, kes mullu jõudsid MMfinaalturniiril poolfinaali. Nad nägid, mida tähendab jalgpall Uruguays – ühes paljudest kõrge vutikultuuriga riikides (vt lk 16–19). Loodetavasti andis see neile tugeva motivatsioonisüsti teha kõik endast olenev, et jõuda mõnda Euroopa tippliigasse. Ja kui see eesmärk täidetud, tulla ikka koondisele appi. Nagu Forlan ja teised maailma tähtmängijad. Et meil oleks kunagi põlvkond, kes võitleks välja EM- või MM-finaalturniiri koha ning oleks A-koondislased, kes sinna suvel oleks valmis ka minema.

Koondisest loobunud jalgpallureile soovin omalt poolt head puhkust! Teilt ootame sügisel eriti särtsakaid ja mänguhimust pakatavaid etteasteid. Loodetavasti annab peatreener teile selleks võimaluse.

Kardan, et kui Õhtuleht teemat edasi See näitab, et Eesti on omal tasearendab, siis võime varsti lugeda nördimel – Hispaania ja Fääri saarte vahel musest tarretavaid lugusid, kuidas meie – suutnud luua toimiva ja jalgpallurite ässmängijad peavad oma treeningu- ja vajadusi rahuldava professionaalselt pallikotte ise kandma. Just samas vaimus toimiva süsteemi. Hüpe A-koondisse ei imestas meie koondist Lõuna-Ameeritekita nn kultuurišokki – kõik on tuttav kas saatnud baskist mängudekorraldaja juba madalamatelt astmetelt ning oma Jose Antonio Goikoetxea: “Kui Hiskotti kannab iga mees ise. paania U16 koondise mängijal kästaks Iriseda saab alati. Näiteks Tartu oma kotte kanda, teeksid nad nii!” ( Ja Tammeka peatreener Marko Kristal Jose näitas keskmist sõrme.) Selgitasime polnud rahul, et pidi Siim Tennole essümpaatsele baskile, et Eesti pole Hismaspäeval ütlema, et ta on koondises, paania ning tõime näite, kuidas Fääri teisipäeval, et pole ja kolmapäeval, et saarte koondise eest mullu suvel Tallinnas mänginud Jonn Ingi Petersen tänavu Foto: Lembit Peegel juunis vigastuse tõttu mängida ei saanud ja vabatahtlikult Fääridel toimunud kordusmängus Eesti vastu hoopis turvamehena tegutses. Jose raputas mõistmatuses pead, aga tundus, et sai lõpuks aru. Keegi ei arva, et Kink, Piir­oja või Klavan peaks vigastuse korral Lillekülas turvameest etendama, aga ei maksa luua illusioone, et meie koondist hakkab saatma lugematu arv taustajõude, kes kõik ette-taha ära teevad.

Kui Fabio Capello Inglismaa koondise peatreeneriks asus, oli tema üheks esimeseks käiguks lihtsalt hea hotelli eelistamine luksushotellile – et jalgpallurid keskenduksid Siim Luts tegi uruguaylaste vahel paar kiiret ja ootamatut manöövrit, pannes kohaliku publiku hetkeks vakatama. Aga stabiilsuseni on mängule, mitte ei eralduks pikk tee minna.

2011 JUULI JALKA

15

Lõuna-Ameerika turnee Foto: Lembit Peegel

Murdosa Rivera lennujaama vastu tulnud publikust, kelle kiljumine ja huilged ei vaibunud hetkekski.

Uhke vastuvõtt, lihtsad mängupartnerid

E

esti koondise Lõuna-Ameerika turnee kulminatsiooniks polnud kaks 90minutilist mängu rohelisel väljakul, vaid Eesti–Uruguay mängule eelnenud ja järgnenud Rivera linna elanike emotsionaalne, kirglik ja jumaldav vastuvõtt oma rahvuskoondisele ning heatahtlik ja külalislahke suhtumine eestlastesse. Ehkki see võib näida jalgpallivälise ja tühise kõrvalseigana, julgen välja pakkuda, et sel Rivera-efektil võib olla meie jalgpallile väga sisuline ja positiivne mõju (vt lk 11–15).

Algselt Montevide Centenariole planeeritud kohtumine viidi üle Uruguay ja Brasiilia piiril paiknevasse Riverasse.

Linn on nagu meie Valga, mille poolitab piir. Eesti ja Uruguay koondised paiknesidki enne mängu Brasiilia poolel asuvas hotellis ning nende hotellisuud valvas Brasiilia ratsapolitsei. Kogu see ettevõtmine kujunes unustamatuks.

Mõlemad koondised lennutati tšarterreisiga Montevideost Riverasse. Lennukisse mindi tagauksest ning kui eestlased sisenesid, olid vastased hõivanud raudlinnu tagaosa. Eestlased siirdusid läbi kuulsuste kadalipu lennuki 16

JALKA JUULI 2011

etteotsa. Viimaste uruguaylastena istusid keskosas Diego Forlan ja Sebastian Abreu – esimene tagant vaadates vasaku ja teine parempoolse istmerea akna all.

ETV kommentaator Marko Kaljuveer küsis Forlanilt, kas iste tema kõrval on vaba ning saanud vandeseltslasliku silmapilgutuse, prantsatas kuulsuse kõrvale istuma. Pikakoivaline Abreu, kes piinles kitsas pingivahes ja tegi oma kaaslaste suunas humoorikaid liigutusi, nagu amputeeriks ta end jalge võrra lühemaks, sai kaaslaseks meie ekskoondislase Indrek Zelinski.

Maandumine hullumajja Forlan kippus üle Kaljuveeri ja Zelinski Abreud nokkima ning valu andsid ka tagapool istuvad uruguaylased. Selle tögamise põhjus selgus siis, kui lennuk asus õhku tõusma. Abreu peitis oma näo vastu lennuki seina ega suhelnud kellegagi. Mulluse MMi veerandfinaali mängujärgses penaltiseerias võiduka efektse pehme kaarlöögiga Ghana puuri õnnistanud Botafogo ründaja kartis lennukisõitu. Kõrgel õhus tundis Abreu end hästi, viskas nalja ja suhtles lõbusalt

meeskonnakaaslastega, aga laskumisel kordus kõik: Abreu pööras pea seina vastu ja teised said selle kulul nalja.

Laskumine kujunes pingeliseks, sest mitu korda tiheda udu tõttu edasi lükatud reisi maandumine toimus tugeva tuule saatel. Lennuk tegi laskumisel mitmeid jõnksatusi, mida saatis uljamate uruguaylaste vallatu huilgamine ja lennukartlikemate kramplikud grimassid.

Viimaste hulka kuulus ka allakirjutanu kõrval istunud Uruguay esiväravavaht Fernando Muslera. Päris maa kohal kiskus tuul lennukit viltu ja maandumine toimus ühele rattale. Ivakese aja pärast taastas sõiduriist tasakaalu ja üle lennuki kostus uruguaylaste kergendusohe, millele järgnes aplaus. Kui lennuk oli kiiruse maha võtnud ja oli päris selge, et uppilendamist pole enam karta ning enne õhkutõusmist ristimärki teinud uruguaylased on õnnelikult ja tervelt kohale jõudnud, tehti korralik lisaaplaus.

Eestlased olid selle temperamentse kaasaelamise tagasihoidlikud tunnistajad.

Forlan lubas endale uuesti luksust sõbralikult Abreud tögada ja sai vastuse, mida saatis meeskonnakaaslaste möirgav

Lõuna-Ameerika turnee naer: “Tagasi on vaja ju ka sõita!”

Kui lennuk oli maandunud, paistis tillukese lennuhoone rõdult ja lennuvälja territooriumi võre tagant lippudega vehkiv kärarikas publik. Inglise keelt rääkiv Forlan oli Kaljuveeri juba hoiatanud, milline “hullumaja” neid ees ootab.

Uruguay koondis on väljaspool Montevideod harva mänginud ja rahvusüheteistkümne iga kohtumine väiksemates linnades on aasta sündmus.

Esimesena väljus Uruguay. Lennukisse tungis rahvahulga kisa. See muutus uksele lähenemisel aina valjemaks ning lennukist väljumisel võis end tunda staarina: kõrvulukustav kiljumine ja huilgamine, lippude lehvitamine ja fotoaparaatide klõpsutamine. Mõistagi said suuremad tähed suurema tähelepanu ja vokaalse vastuvõtu. Ja selle järgi polnud kõige armastatumaks mängijaks mitte Forlan, vaid viimase uruguaylasena lennukist maha kobinud Abreu. Nägu täis laia naeru lehvitas võimsaimad detsibellid esile kutsunud Abreu vastuvõtjaile neid samal ajal videokaameraga filmides. (Abreu tekitas tõelise tormi ka mängu 82. minutil, kui ta vahetuspingilt tõustes väljaku äärde suundus. Esiti jäi arusaamatuks, mille peale publik keset hoogsat mängu sellise orkaaniga reageerib, kuniks silm märkas keskjoone poole astuvat publiku lemmikut. Sel hetkel polnud ka teada, et Abreu vahetab välja just Forlani – seega ei põhjustanud rahva reaktsiooni kindlasti mitte Forlan).

Uruguay koondis seisis vastakuti hääleka ja neid jumaldava massiga, kuniks

Foto: Lembit Peegel

Tagasisõidul Henri Anieri taga istunud Diego Forlan tõstis end lihtsa käitumisega veelgi suuremaks tegijaks.

ettesõitnud buss nad endasse neelas.

Suurejoonelisest vastuvõtust pudenes lehvitusi ja hõikeid ka Eesti koondisele, kuniks saabus meiegi buss. Ärasõit Rivera tagasihoidlikult lennuväljalt meenutas Eestis toimuvaid rahvarohkeid suveüritusi. Nii kaugele kui tee kätte paistis, palistasid seda lennujaama vastu tulnud inimeste autod. Ei tihka oletada, kuidas käitus rahvas Uruguay bussi möödudes, kuid Eesti bussile lehvitasid kahel pool teed seisvad inimesed sõbralikult käte ja oma rahvuslippudega. Kuni linnapiirini välja möödusime üksikutest maamajadest, kus perekonnad seisis külg külje kõrval ja tervitasid meid temperamentselt kätega vehkides. LinFoto: Lembit Peegel

Rivera noorsugu keskpärase Portali hotelli ees, milles enne mängu puhkasid Uruguay ja Eesti koondised.

nas kordus sama: peaaegu iga maja uksel seisis keegi, kes tõstis tervituseks käe.

Mõnel pool oli pere uksest välja astunud otse sõidutee äärde ning Uruguay lipu lehvides ja ülestõstetud kätega tunnistati meie sinnajõudmise meelepärasust. Ka suuremad ristmikud olid täis rõõmsaid ja lehvitavaid inimesi.

Buss sõitis hotelli ette ning bussiuksest kuni hotelliavani moodustus turvakoridor, mida mööda eestlased oma lühiajalisse peatuspaika sisenesid. Nüüd kostus ka vilet ja skandeerimist: “Uru­ guay! Uruguay!”

Au Uruguay ässadele Ligi paarisajapealine rahvahulk piiras hotelli kogu meeskondade sealviibimise ajal. Vahiti üles akendesse, ja nähes kedagi liikumas, läbis rahvajõuku kahin, mis paisus nõudlikeks hüüeteks. Hotelli fuajeesse oli end pressinud kohalik eliit, kes kasutas võimalust teha pilti urude peatreeneri Oscar Tabareziga. Nad nautisid oma privilegeeritud seisust näha meetri kauguselt oma riigi kuulsaid poegi, kes laskusid ülalt tagasihoidlikest hotellitubadest pisikese mahutavusega liftiga fuajeesse ja suundusid uuesti bussi. Mõni mängija soostus koos pilti tegema, mõni pillas autogrammi, kuigi paar tundi enne mängu polnuks neil selleks vähimatki kohustust.

Ka ühine mängult tagasisõit uru­ guaylastega kujunes sümpaatseks ja meeldejäävaks. Tänavaid palistasid jälle lippudega ja paljakäsi lehvitavad inimesed. Jälle oodati meie möödumist 2011 JUULI JALKA

17

Sügav Eesti põhjavesi

Ostes meie tooteid toetad TÜ Kliinikumi Silmakliiinikut 18

JALKA JUULI 2011

www.vagavesi.ee www.tridens.ee

Lõuna-Ameerika turnee

MM-staadionil ajakirjaniku nimi Üks keskmise tasemega ja pigem isegi kergepoolsele kalduv viktoriiniküsimus kõlab nii: millises riigis on antud keskstaadionile kohtuniku nimi?

Selle fakti erakordsus seisneb mõistagi asjaolus, et tavaliselt antakse staadionitele ikkagi kuulsate jalgpallurite nimesid. Või klubi ajalugu mõjutanud presidendi nimi, nagu see on Madridi Reali staadioni puhul, mille nimeks on Estadio Santiago Bernabeu. Kohtuniku nime andmine viitab aga tõsiasjale, et riigis pole kas kuulsaid jalgpallureid olnudki või on kohtunik hakkama saanud millegi erakordsega. Just nõnda see Aserbaidžaanis ongi, kus Bakuus paiknev rahvusstaadion (mis võib võõrustada järgmise aasta Eurovisioni lauluvõistlust) kannab Tofik Bahramovi nime. See mees nimelt otsustas, et 1966. aasta MM-finaalmängu lisaajal ületas inglase Geoff Hursti löödud pall sakslaste väravajoone.

Tegu on maailma jalgpalliajaloo enim vaieldud värava üle.

Raskusastme võrra rängem küsimus kõlaks selliselt: millisele MM-finaalmängu võõrustanud staadionile on antud jalgpalliajakirjaniku nimi?

Vastus kõlaks: see on Santiagos asuv Estadio Nacional Julio Martinez Pradanos. Just seal selgus 1962. aasta maailmameister. Selle 1938. aastal püstitatud staadioni ehitamisel on inspi-

ratsiooni saadud Berliini olümpiastaadionist. 1959. aastal peeti seal korvpalli MM. Eestlasi Nõukogude Liidu 6. koha saanud koondisse ei kuulunud. 1973. aastal toimunud riigipöörde järel oli staadion vangilaagriks, kus palju inimesi ka hukati. Liidu koondis keeldus mängimast sellel staadionil 1974. aasta MM-finaalturniiri valikmängu Tšiili koondisega ning nii kvalifitseerusid lõppturniirile lõunaameeriklased.

Sellel staadionil on aegade jooksul kontserte andnud paljud esimese suurusjärgu tähed, nagu Michael

koduuksel, maja ees kõnniteel või lausa sõiduteel. Muidu väga vaoshoitud kehakeelega ja igale küsimusele sõnaosavalt vastav peatreener Tarmo Rüütli lehvitas bussiaknast vastu ja rääkis hiljem Jalkale: “Meie sõitu lennuväljalt linna ja pärast mängu tagasi on sõnadega raske edasi anda. Ütleksin, et see oli lausa liigutav.”

See pimeduses kulgenud tagasisõit lennuväljale oli taas kord omamoodi palverännak: kõige ees vilkuritega ja vajadusel huilgav politseinik mootorrattal, siis riburadamisi teineteise järel Uruguay ja Eesti koondise buss. Seejärel kümned, mine tea, võib-olla isegi sajad autod ja mootorrattad – neid jätkus vaateulatusse nii kaugele kui järsemate pöörangute peal oli võimalik bussi külgaknast tahapoole vaadata. Paarsada meetrit enne lennuvälja suleti saatjatele tee. Lennukit veel polnud ja bussis ootavad mängijad said avalikust tähelepanust puhata. Veidi

aja pärast maandus tuttav raudlind ja meeskonnad pugesid sinna sisse. Istumise kord oli enam-vähem sama, aga seekord oli Forlan end Abreu kõrvale istutanud. Kaljuveer ja Zelinski pidid leppima kodumaise naabriga.

Tagasitee oli pingevabam ja lõbusam.

Fotograaf Lembit Peegel käis mööda vahekäiku ja pildistas Uruguay tähti.

Forlan vestles tema ees istunud Henri Anieriga ja naljatles taga paiknevate meeskonnakaaslastega. Ning jagas sõbralikult autogramme, kui neid paluti.

Ma ei tea, kuidas oleks neisse kitsastesse pingivahedesse ära mahtunud teised maailma ässad, näiteks Inglismaa ärahellitatud koondislased, aga see, kui heatujuliselt Uruguay mängijad neid kahte lennuotsa sooritasid, tõi uuesti teravalt meelde meie jalgpallisuhted selle pisikese, kuid suure jalgpalliajalooga riigiga. Kõigepealt see, et Uruguay

Fotod: Oliver Oli

Siin mängiti 1962. aasta MM-finaal Brasiilia–Tšehhoslovakkia vahek. Nüüd kannab staadion jalgpalliajakirjaniku nime!

Jackson, Madonna, Rod Stewart, U2, Phil Collins, Eric Clapton, David Bowie, Bon Jovi, Aerosmith, AC/DC, Whitney Houston, Shakira, Depeche Mode, Peter Gabriel, Guns N´Roses, Iron Maiden, Lenny Kravetz, Metallica, Paul McCartney, Kylie Minoque, Rolling Stones, Tina Turner, Robbie Williams, Sting jpt.

5. juulil 2008 anti staadionile tuntud jalgpalliajakirjaniku Julio Martinez Pradanose nimi, kes oli sama aasta alguses 84aastasena surnud.

meeskond saabub oma parimas koosseisus märtsi lõpul Tallinna. Peab kordagi tingimuste üle nurisemata treeningu Männiku kunstmuruga sisehallis ning kaotab siis Eestile 0 : 2. Võtab selle kaotuse vastu mehiselt ja sportlikult, vabandamata kaotust välja lumise platsi või miinuskraadidega. Ja võtab Eesti koondise või õigemini selle põhimeeskonna riismed vastu oma kodumaal, kuhu paljud meie esimängijad pidasid paljuks sõita. Tahad või ei taha, aga see vastandus tekkis seal lennukis iseenesest – ja mitte ainult siinkirjutaja peas.

Jääb üksnes korrata eelmistel lehekülgedel kirjutatut: lootkem, et LõunaAmeerikas karastuse saanud nooremad mängijad ja need, keda seekord veel ei kaasatud, said juurde indu, suudavad end peagi mänguliselt koondisse murda ning on praegusest põlvkonnast mehisemad ja hakkajamad koondist esindama.

2011 JUULI JALKA

19

Lõuna-Ameerika turnee

Mida nad ise arvasid?

Alljärgnevalt valik kahe mängu järgseid arvamusi asjaosalistelt.

Joel Indermitte: “Ma ikka ei uskunud!”

“Olin koondisekutse üle väga üllatunud. Ljuba (Lobõševa) saatis Facebooki vahendusel kirja ning ma alguses ei uskunud seda, oodates meilitsi kinnitust. Siis helistas (Marko) Meerits, aga ma ikka ei uskunud. Kui sain meili, olin üllatunud. Hea tunne oli.”

Oma suurepärast võimalust mängu lõpus Tšiili vastu kirjeldas Indremitte nii: “Kõik oli ootamatu: äärelt tuli rikošeti saanud tsenderdus, mis põrkas mulle vastu reit, sealt kaitsja jala vastu ja uuesti mulle. Kõhklesin, kas olen suluseisus, aga panin peale. Õige ründaja muidugi suluseisu peale ei mõtle. See luhtunud võimalus kipitas paar päeva, aga kaua sa ikka põed. Muidugi olnuks vinge debüüdil kott lüüa.”

Henri Anier: jalgpalliga on võimalik kaugele jõuda “Pole jõudnud veel juhtunut seedida, emotsioon on sees. See on positiivne emotsioon: milline jalgpallikultuur siin LõunaAmeerikas on, millised fännid ja atmosfäär! Edasiseks andis see hea süsti ja süvendas tunnet, et jalgpalliga on võimalik kaugele jõuda. Selleks peab palju tööd tegema.

Teine mäng läks meil paremini, sest olime juba nädala jagu kohal olnud ja sealse eluga kohanenud. Ka isiklikult 20

JALKA JUULI 2011

oli parem tunne põhikoosseisus alustada, sest sain kohe sisse elada.”

Siim Luts: liikumised, spurdid, avanemised “Esimeses mängus oli ehk tõesti aukartust vastase ees.

Kõige raskemad olid esimesed 20 minutit. Teises mängus oli enesetunne parem. Mänguliselt sai kogeda kõrget tempot: liikumised, spurdid ja avanemised tehti suure kiirusega. Selle koha pealt peaks enda juures vaeva nägema, rasked mängud tulevad seejuures kasuks.

Mängisime küll rohkem kaitses, aga üritasin palliga alati teravust tekitada ja vahel tuli see ka välja.”

Sander Puri: see polnud tühi käik “Meil oli meeskonnas palju noori, kes olid elevil, sest nende jaoks oli see suur asi. Ka ise mängisin harjumatu koha peal keskpoolkaitses, kus mulle tegelikult meeldib väga olla, sest saab rohkem palliga mängida. Samas tuleneb sellest harjumatusest, et võin teha valesid otsuseid. Aga kui saan rohkem palli, tõuseb sellest enesekindlus. Ma tahtsin ka puhata, aga teisalt oli võimalus mängida Tšiili ja Uruguay vastu.”

Küsimusele, kas otsus turneele tulla oli ajendatud ka süütundest (penalti tekitamine ja punane kaart Fääride vas-

tu), vastas Puri nii: “Natuke ehk jäi see ka kripeldama, aga pigem ikka tahtsin ennast proovile panna. See polnud tühi käik, sest sain kaks mängu keskpoolikuna mängida.”

Dmitri Kruglov: uutest mängijatest teadsin paari “Meie uutest mängijatest teadsin varem paari.

Mõned olid varem koondise eest mänginud. Meil ei olnud kerge, sest noortel oli kogemust vähe, aga kusagilt peavad ju nemadki alustama. Eriti kvaliteetselt mängis Tšiili. Me ei suutnud luua väravamomente. Igas mängus peaks olema vähemalt kolm-neli momenti, aga meil oli päris lõpus üks moment. Tšiilil olid kõik mängijad ohtlikud, Uruguayl sõltus palju ründetriost.

Pidin Bakuus olema 20. juunil, aga klubi ja jalgpalliliit leppisid kokku, et võin Lõuna-Ameerikasse minna. Olen alati tahtnud mängida koondise eest, sest meil on olnud huvitavad vastased.

Meie vastuvõtt Uruguays oli üllatav – terve linn peatas oma töö ja tegemised.

Selline jalgpallikultuur!”

Siim Tenno: nägin, kui kiiresti ja tehniliselt mängitakse maailma tippvutis “Ärevust või kartust mul polnud. See, et alustasin mõlemas mängus algkoosseisus, oli minu

Lõuna-Ameerika turnee jaoks üllatav. Kuna esimene mäng oli raskem ja meil oli kõva pressing peal, siis olin kindel, et alustan teist mängu varus. Aga Rüütli ütles, et oleksin valmis jälle alustama. Enne esimest mängu küsis ta minult, kas närv peab ikka vastu ja enne teist päris täpsemalt üle, millist kohta olen Tammekas mänginud. Nägin, kui kiiresti ja tehniliselt mängitakse maailma tipus ning keegi ei anna väljakul aega söötu otsida.

Minu edasine karjäär oleneb minust.”

Fotod: Oliver Oli

Tarmo Rüütli: tegime ise söötudega valearvestusi “Sain infot uute mängijate kohta.

Tammekat pole tõesti jõudnud sel aastal vaatamas käia ning sain tema mängijate kohta infot U21 liinis treeneritelt. Tennoga jäin rahule. Esimeses mängus oli tal segane roll: ta pidi mängima toetavat poolkaitsjat neljaliinilise poolkaitseliini all, aga sinna avanesid erinevad vastased ja ta ei saanud aru, mida teha. Uruguay vastu mängisime 4-4-1-1 ja talle oli tema roll arusaadav. Tenno on tugeva kehaehitusega, püsib hästi jalgadel, ei satu paanikasse ja näeb hästi väljakut.

Teine mäng õnnestus paremini, olime uude elurütmi sisse elanud ja saanud selles treenida. Koduteel lennukis vaatasin mängust videot ja nägin, kui suur osa palle läks kaduma mitte sellepärast, et vastane need ära võttis, vaid tegime ise söötudega valearvestuse.”

Palju kära tekitanud mitmete põhikoondislaste loobumise kohta lausus Rüütli: “Paljudel mängijatel oligi vaja puhata ja nad tegid oma valiku. Nende mängude planeerimisel olid riskid juba ette teada. Meie vastased valmistusid tippturniiriks ja nende olukord oli teine. Olime neile sparringupartnerid ning tegemist polnud ametliku maavõistluse päevaga. Puudumiste puhul oli objektiivseid ja subjektiivseid põhjusi. Läks, nagu läks. Aga noored mehed, kes turneel osalesid, nägid, mis jalgpallimaades toimub ja said siit ehk impulsi edasiseks.”

ETV jalgpallikommentaator Marko Kaljuveer kaitseb ajaloolist väravat, kuhu Lucien Laurent 81 aastat tagasi esimese kolli põrutas. Kaks metallplaati tänavasillutises selgitavad, millise monumendiga on tegu.

MM-ajaloo esimene värav Centenario staadionist kilomeetri kaugusele jääb kunagine Penaroli staadion Pocitos, kus saatuse tahtel löödi MM-ajaloo kõige esimene värav.

Kuna kaheksa kuuga ehitatud Centenario valmimine viibis viis päeva, peeti

kaks avamängu ühel ajal Penaroli ja Nacionali kodustaadionitel. Esimesena skooriti Pocitosel, kus prantslane Lucien Laurent lõi kell 16.19 Mehhiko võrku MM-ajaloo esimese kolli (vt sellest lähemalt Jalka 7/2010).

Foto: Lembit Peegel

Eestit toetas Lasnamäe Ajax Koondisega käisid kaasas ka kaks fänni, kes loositi Meistriliiga mängude publiku hulgast. Fortuuna naeratas Lasnamäe Ajaxi 5-aastasele poolehoidjale Jaroslav Turtšinile.

Tema eest võtsid aga pika reisi ette

hoopis vend Rostislav (paremal) ja isa Stepan. Isa-poeg saatsid Eesti koondist kõigis tema tegemistes nagu varjud ning tõid koju kaasa suure killu Lõuna-Ameerika jalgpallikultuuri.

2011 JUULI JALKA

21

Raamatupidamisteenused Audiitorteenused Finants- ja 채riplaanide koostamine Maksukonsultatsioonid

22

JALKA JUULI 2011

peegli peegeldused

Eesti koondise fotosilm Tšiilis ja Uruguays

lembit peegel

Ka palju näinud ja palju sporti pildistanud Lembit Peegel kasutas Eesti– Uruguay mängust rääkides sõna “unustamatu”. Kui Tarmo Rüütli tunnistas, et temal jääb sõnadest puudu, et kirjeldada Riveras toimunud liigutavat vastuvõttu, siis Lembit Peeglil oli pisut kergem ja nii mõnegi emotsiooni suudab vanameister oma piltidega edasi anda.

Saagem meestega tuttavaks (ees vasakult): Albert Prosa, Henri Anier, Siim Luts, Meelis Peitre, Andrei Veis, Siim Tenno, Sergei Mošnikov, Sander Puri, peatreener Tarmo Rüütli, Tihhon šišov, Dmitri Kruglov. Taga vasakult: abitreener Janno Kivisild, füsioterapeut Marius Hunt, Karl Palatu, Joonas Tamm, arst Gunnar Männik, Mikk Reintam, Gert Kams, Pavel Londak, Joel Indermitte, Igor Morozov, Marko Meerits, delegatsiooni juht Raili Ellermaa, väravavahtide treener Mart Poom ja füsioterapeut Mart Kiho.

Santiago viietärnihotelli Intercontinental lift oli nagu kullatud pildiraam, mille seest vaatavad välja (vasakult) Sergei Mošnikov, Henri Anier, Sander Puri, Tarmo Rüütli, Mart Poom ja Dmitri Kruglov.

Santiagos köeti publikut üles rahvuslippudega.

2011 JUULI JALKA JALKA

23

peegli peegeldused

Tšiili publik oli kohati parastav ja näitas selgelt oma suhtumist vastasesse.

Sander Puri takistamas Alexis Sanchezt, kes lõi kohalikus meedias laineid võimaliku siirdumise üle Udinesest Barcelonasse.

Riveras polnud ühtki põlvepikkusest pikemat elanikku, kes poleks teadnud, mis linnas õhtul sünnib.

Eesti meeskond siseneb Uruguay jalgpallimuuseumi.

Rivera ratsa- ja motoriseeritud politsei valvas kohalikku hotelli keevaliste linnakodanike eest.

24

JALKA JUULI 2011 JALKA

Meie mäng ei toimunud mitte kunagisel MM-staadionil, vaid Colo Colo koduplatsil Estadio Monumentalil.

Unustamatu sõit lennujaamast Riverasse. Tee oli palistatud vastutulnute autodest ja tervitavatest inimestest.

peegli peegeldused

Täiskiilutud Rivera staadion.

Mikk Reintam ja Diego Lugano ei lennanud mitte üksnes ühes lennukis, vaid korraldasid ka väljakul ühiseid õhulende.

Selle lennukiga reisisid Eesti ja Uruguay koondised.

Gert Kams osutus koondise üheks kogenumaks.

Henri Anier on vist haiget teinud Nicolas Loreidole.

Kohalik pank oli mängu võitjale välja pannud karika, mis rändas Uruguay kapteni Diego Lugano kätesse.

2011 JUULI JUULI JALKA 2011 JALKA

25 25

Foto: Lembit Peegel

Martin Vunk Usbeki koondise vastu sööduvõimalust otsimas.

26

JALKA JUULI 2011

usutlus

Martin Vunk:

eestlased on varemgi ilma karjumiseta hakkama saanud Küprosel suurepäraselt sisse elanud Martin Vunk loodab head hooaega ka saareriigi kõrgliigas. Koondise valiksarja viimaste kaotuste valguses arvab Vunk, et vastaste karjumine talle ei mõju ning eestlaste karjumine oleks pigem ebameeldiv.

Indrek Schwede Mängid üpris ebaharilikus klubis: Famagusta ise asub türklaste poolt okupeeritud Põhja-Küprosel, aga füüsiliselt paiknete Larnacas. Kas selline kohalike jaoks oluline fakt tehakse välismängijale kohe selgeks?

Otseselt mulle pole keegi sellest rääkinud, aga uude klubisse minnes uurid nagunii ise, millega on tegu.

Kas uurisid asja netist?

Jah, ja klubikaaslased rääkisid ka ajaloost. Meil on suure ajalooga klubi.

Eelmises Jalkas ütlesid, et sinu koduklubi on lõhestunud kahe linna vahel: juhtkond on pärit Limassolist, kuid staadion, treeningubaas ja igapäevane juhtimine on Larnacas.

Kuidas selline vastasseis mängijaid mõjutab?

Otseselt mind pole see mõjutanud, seda enam, et mängisin tugevuselt teises liigas. Aga väljaspool platsi käib siiski poliitiline mäng vasak- ja parempoolsete vahel. Praegu pole meie mehed võimu juures ning seetõttu kuuleme enne iga mängu, et kohtunikelt pole mõtet tuge oodata. Isegi kodus mängime vahel nagu võõrsil. Ega ma neid taustasid väga hästi ei tea, aga nii on räägitud ja meelde jäänud. Mind see ei huvitagi, sest keskendun jalgpallile.

Sinu panusega jäädi rahule?

Jah, treeneriga võtsime hooaja lõppedes asjad kokku. Tulin otse Rootsist, kus hooaeg lõppes, ja puhata ma ei saanudki.

Algus oli väga hea – kahes mängus lõin värava. Meeskond sai hoo üles. Hooaja algus oli klubil kehv ja oldi viimasel kohal. Ei loodetud isegi liigasse püsimajäämisele. Peale minu tuli veel kaks välismängijat, paar tükki löödi meeskonnast minema ning treener rõhutas, et suuresti tänu meie panusele saime jalad alla. Olime 20 mängu järjest kaotuseta ja mingil hetkel korraga ka tipus. Lõpp vajus natuke ära. Kokkuvõttes jäi treener rahule. Midagi väga hiilgavat ta minust sel hooajal mu puuduliku ettevalmistuse tõttu ei oodanudki.

Milline oli sinu roll?

Ta teadis, et olen kastist kastini rügav mängija ning väravaid ta minult ei oodanud. Pidin suutma ühendada kaitse- ja

ründeliini. Ta (treener Stephen Constantine) oli jube teadlik minu oskustest. Selgus, et ta oli nelja-viie skaudi raportid kokku ostnud ja nende põhjal otsustas. Läksin kohale, tegin ühe taastava ja ühe pallitrenni ning sellest talle piisas – kirjutasime lepingule alla. Alguses jäi imelik mulje, aga ta seletas mulle, et oli mu mänge näinud. Kuigi ma Rootsis väga palju ei mänginud, läks neis mängudes, kus mängisin, hästi.

Alustasid hästi ja tõenäoliselt kohanesid ka hästi?

Läks, jah, lihtsalt. Kuigi kliima oli raske, sest vahepeal oli 40 kraadi sooja. Esimesed kaks mängu panin vana rasva pealt, siis läks aga raskeks ja mind võeti 50.–60. minuti paiku välja.

Kuumus tappis ära. Päris alguses aitas seegi, et mängisime mägedes, kus oli temperatuur 7–8 kraadi ning mul jube hea joosta – nagu kodus. Teised kutid tulid vaheajale varbad jääs.

Vastu võeti soojalt, ja suures osas tänu treenerile, kes on ema poolt inglane, tundsin end hästi. Kogu treening toimub inglise keeles, kiiresti tekkisid ka sõbrad. Elasime kuue korteriga majas, millest neli korterit on meie mängijate käes.

Kas jalgpalliliselt on Küpros koht, kus Eesti jalgpallur areneb?

Ma arvan küll. Soe kliima, saab muru peal mängida. Tase ei ole ka kehv, kindlasti kõrgem kui Eestis. Palju on välismängijaid, kes toovad kogemusi ja tõstavad taset. Liiga on ühtlane, kõik võivad kõiki võita. Kui on nii palju tasavägiseid mänge, siis ju arened. Mul oli selliseid mänge, kus pigistasin endast viimase kui piisa välja.

Mis suunas ise mängijana arenesid?

Kõige olulisem oli see, et treener andis mänguaega. Kui seda ei saa, siis kahtlemata füüsis ja enesekindlus langeb, sest palli saad puutuda ainult trennis. Sain praktikat ja seeläbi enesekindlust.

Mis mängu Küprose liigas mängitakse?

See liiga, kus mina olin, on jõulisem kui kõrgliiga. Kõrgliigas mängitakse tehnilisemalt ning plahvatuslik kiirus on suurem.

Mille poolest sinu ülesanded erinesid koondisega võrreldes?

Koondises nähakse mind kaitsvamas rollis. Kui palju neid 2011 JUULI JALKA

27

usutlus

cv Martin Vunk Sündinud: 21.08.1984 Kasv: 181 cm Kaal: 74 kg Karjäär: 2000 FC Lelle 15/2 (I liiga) 2001 FC Kuressaare 4/0 (ML) 2001 JK Pärnu Tervis 21/1 (I liiga) 2002 FC Valga 21/5 (I liiga) 2002 FC Flora Tallinn 1/0 (ML) 2002 JK Tervis Pärnu 4/1 (I liiga) 2003 FC Valga 26/1 (ML) 2004 FC Valga 22/4 (ML) 2005 FC Flora Tallinn 17/3 (ML) 2005 JK Pärnu Tervis 5/0 (I liiga) 2006 FC Flora Tallinn 26/4 (ML) 2006 FC Flora II Tallinn 1/0 (I liiga) 2007 FC Flora II Tallinn 1/0 (I liiga) 2007 FC Flora Tallinn 8/3 (ML) 2008 FC Flora Tallinn 34/6 (ML) 2009 FC Flora Tallinn 30/9 (ML) 2010 FC Syrianska 10/0 (I liiga) 2010/11 Nea Salamis Famagusta FC 15/3 (I liiga)

Koondis: 34/0

Saavutused: Eesti meister (2002), karikavõitja (2007/20008, 2008/2009), Superkarika võitja (2009), Eesti Meistriliiga aasta mängija (2008).

Allikas: Marko Välja, vmarko@hot.ee

mänge on, kus me koondisega domineerime! Küprosel domineerisime ja valdasime palli enamikus mängudes. Mu roll lihtsalt kujunes teistsuguseks. Aitasin rohkem rünnakule kaasa. Mu paarimees klubis oli täpselt samas rollis. Koondises on selge, et (Konstantin) Vassiljev läheb rohkem ründama. Klubis polnud vahet, kumb meist ründab.

See oli nõnda lõppenud hooajal, kui mängisime teises liigas.

Meistriliigas on tase teine ja küllap muutub ka minu roll: ilmselt mängin allpool. Eks näeb, milline meie koosseis kõrgliigas on.

Palga maksmisega ikka viivitatakse?

Nii kipub olema ka kõige paremates meeskondades. Sageli tuuakse vabanduseks, et olgugi meil palk maksmata, aga teistel on juba kolm kuud maksmata. Meie klubis olid asjad korras, ainult enne lõppu tekkis väike probleem, mis peaks kohe lahenema. Klubi juhtkond vahetus ja nüüd korraldatakse ka rahaasju ümber.

Milline on sinu seletus Eesti koondise kaotusele Itaalias?

Igasugu vigu võib leida. Ei ole mõtet solki üles kerima hakata. Itaalia mängis meisterlikult, see oli nende üks parimaid 28

JALKA JUULI 2011

mänge valiktsüklis. Ise andsime neile ka võimaluse. Ei oskagi öelda. Eks ta oli klassivahe. Üheks kaotuse põhjuseks loetakse meie harjumuspäratut keskvälja. Mitu söötu Klavaniga vahetasite? Üks-kaks vahest. Ruumi meile ei antud. See, mis meie tegime, oli kaitsetöö. Kui palli saime, pidanuks taga suutma seda hoida, aga kui oli vaja rünnakule minna, siis oli kumm tühi ega leitud kohta, kuhu söötu anda. Palju sööte läks üle jala auti. Raske on enesekindlust saada, kui pole ruumi söötugi mängida.

Tarmo Kingi sõnul kaotas Eesti mängu juba mängueelses tunnelis, kus itaallased karjusid täiest kõrist.

Ma ei tea. Eestil pole olnud tükk aega sellist tüüpi, kes mehi üles karjuks. Meie mentaliteet on hoopis teine. Oleme ju seni ilma karjumiseta hakkama saanud ning saime hakkama Serbiaski – mis seal teisiti oli? Kui väljakule läheme, siis küll mingit motivatsiooniprobleemi pole.

Olen üpris kindel, et itaallased ei karjunud üksnes seepärast, et endid käima tõmmata. See oli ühtlasi psühholoogiline rünnak eestlaste vastu.

Sellest ei tohi lasta ennast mõjutada! Mind absoluutselt ei eruta ega kõiguta, kui vastased karjuvad. Kui see kellelegi mõjus, siis on see individuaalne.

See oli hoopis teine Itaalia, kui nad siin olid. Tallinnas polnud nende koondis välja kujunenud. Itaalias kohtusime motiveeritud, tahtmist täis ja oma mängu leidnud vastasega.

Meid tapeti väljakul ära. Raske on vältida vigu sellise meeskonna vastu. Kahjuks tuli esimene väravani viinud viga juba esimesel poolajal.

Raio Piiroja arvas vastupidi Kingile, et iga mees peab end ise mänguks häälestama. Mida sina arvad?

Eestlaste mentaliteet pole selline, et läheme karjumisega väljakule. Võib-olla Inglismaal, kus olen ka ise mänginud, tullakse kisaga välja. Kui meil oleks selline tüüp meeskonnas, siis ma ei usu, et see inimene suudaks mind käima tõmmata.

Mind see pigem isegi häiriks. Oleme ju oma mentaliteediga varemgi tulemusi teinud – kuidas me siis suutsime? Pigem toimus Itaalias äravajumine ja enesekindluse kaotus. Frustratsioon tuleb peale, kui ilma pallita jooksed.

Tavaline spordisõber võib olla pisut segaduses: kodus lükkasime Itaalia vastu kenasti passi ning oleme palliga hakkama saanud ka teiste tugevate vastu. Kuidas äkki nii, et Modenas ei teinud me ainsatki ohtlikku pealelööki, kõige teravam oligi sinu kauglöök?

Teravat olukorda me ei suutnud luua. Võib-olla lõpu poole oli midagi: minu löök, ja Ahjupera sai peale lüüa, aga siis nad lasid ka jala lõdvemaks. Rünnakusse minek oli jõuetu. Oleks pidanud palli taga hoidma. Aga press oli peal ja me ei suutnud sealt välja tulla.

Kaotust Fääridele ei saanud sa kollaste kaartide tõttu kaasa teha. Mis telerist vaadates silma hakkas?

Alguses oli paljulubav, kui Kaimar väravavahiga üks ühele läks, aga siis ära ei löönud.

usutlus Muidu aga oli kuidagi näha, et mehed on väsinud, sest hooaeg oli seljataga. Väsimus ja tuim olek hakkaski silma. Ei olnud seda sära, mis teistes mängudes on seni olnud. Tunda oli mugavustunnet – et küll tuleb ära. Aga ei tulnud. Jäime taha, see tegi tujutuks ja lumepall pääses veerema. Fäärid aga olid oma rahva ees nii tahtmist täis.

Kolm aastat tagasi ütlesid Jalkale, et “Millal jalgpalliga veel tegeleda, kui mitte praegu, sest kõike muud jõuab hiljem ka teha”. Mida sa pärast oma karjääri teha tahaksid?

Mingil määral jään jalgpalliga seotuks. Sellest lahti öelda on päris raske. Kuidas ma seotuks jään, on aga raske öelda.

“ „

Mind absoluutselt ei eruta ega kõiguta, kui vastased karjuvad. Kui see kellelegi mõjus, siis on see individuaalne.

Foto: Lembit Peegel

Kas treeneriamet võib kõne alla tulla?

Võib-olla ainult mõne teise asja kõrvalt. Vanemad on mul ettevõtjad ning arvatavasti liigun ise samas suunas. Olen seda õppinud ning ema ja isa firmas ka praktiseerinud.

Kas sul on plaan Küproselt edasi liikuda?

Praegu olen seal rahul. Keskendun nüüd kõrgliigale ning kui tekib võimalus edasi minna, siis miks mitte. Üldiselt liigutakse Küproselt edasi Kreekasse. Ma ei välista midagi.

Palju teil publikut oli?

Meie fännid on liiga parimad. Kodumängudel oli 2000–3000 pealtvaatajat ja isegi välismängudel käis kaasa 2000 fänni. Hooaja lõpus vaatas kodus olulisi mänge 5000–6000 huvilist. Fännid on väga kirglikud.

Kas ka pealetükkivad?

Ei ole, nad teavad, kes sa oled, aga pinda ei käi. Larnacas on palju klubisid. Vahel küsitakse midagi, aga mängudel lähevad nad tõsiselt keema. Olen paar korda publiku hulgas istunud ja vaadanud, kuidas nad end välja elavad.

Mäng on neile pidupäev. Probleeme on muidugi ka, sest vahel toimub kaklusi. (Andres) Operi mängul näiteks pandi tribüün põlema.

Nüüd saad terve hooajaeelse ettevalmistuse kaasa teha.

Jah, koguneme juuli alguses, liiga algab augusti lõpus. Samas mõjutab ettevalmistust kuumus – päeval trenne teha ei saa. Ainult hommikul vara ja õhtul hilja. Mängudel on seal mõlemal poolajal joogipaus. Ats (Purje) rääkis, et tema läks vaheajale lõõtsutades ja tuli samamoodi ähkides uuesti väljakule. Võimete maksimumi on nii suure kuumuse korral raske näidata. Usun, et oluline osa ettevalmistuse juures on sõprusmängudel. Pool meeskonda vist jääb alles ja treener on ka lepingut pikendanud. Minu teenetest on ta ka uuel hooajal huvitatud.

Syrianska meeskonna särgis pidas Vunk kümme mängu.

2011 JUULI JALKA

29

penaltilugu

Ott Järvela annab aru:

Miks ma 398 pealtvaataja ee penalti väravast mööda lõin

Pildil olev penalti pole antud aruandega seotud, aga loo autor lõi ka selle väravast mööda. Elukestev õpe ...

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kui sain umbes 1997. aastal teada, et Paraguai koondise väravavaht Jose Luis Chilavert särab peale tõrjetöö ka väravate löömisega, olles oma meeskonna penalti- ja karistuslöögi spetsialist.

T

olleks ajaks umbes viieaastast aktiivset väravavahikarjääri omanud noorsandile imponeeris see muidugi sajaga. Mõelda vaid – nukrale asjaolule, et koolistaadioni väravalati väljahüppamisega oli suuri raskusi, pakkus tröösti võimalus saada tüübiks, kellele ei lööda, vaid kes lööb!

Algas andmete kogumine, analüüsimine ja metoodika väljaarendamine. Tänuväärseks abimeheks oli hoovijalgpalli üks variatsioone, penaltilöömismäng “Viis sotti”.

Meeleolukas penaltimäng “Viis sotti” Seletuskirja täiuslikkuse huvides olgu “Viie soti” reeglitest siinkohal põgus ülevaade 30

JALKA JUULI 2011

antud. Võisteldakse mees mehe vastu ja sisselöödud penalti annab 20 punkti. Aga on võimalik ka rohkem punkte teenida. Kui väravavaht tõrjub palli enda ette, läheb üks-ühele-mänguks ning kui õnnestub pall väravasse toimetada, saab 40 punkti.

Kui penalti põrkub väljakule postist, algab samuti üks-ühe-vastu-mäng: väravavaht vs lööja, ja siin maksab värav juba 100 punkti.

Latist väljakule põrkunud palli väravasse toimetamise eest teenib 150 puntki. Kel esimesena 500 punkti koos, on võidumees.

Penalti- ja pallilöömisoskust aitas parandada ka arenenud muskulatuur.

Siingi tuleb osaliselt tänada mängu “Viis sotti”, sest väravatena kasutasime hoovis seisnud pesukuivatuspuid, ning kui mõni löök totaalselt ebaõnnestus ja mõnda lina

penaltilugu

es n?

Foto: Fred Froš (MG Keemik)

tabas, tuli vahelduseks jooksutrenni teha.

“Viiest sotist” omandatud oskuste evolutsioon jätkus kooli meeskonna esiväravavahiks tõusmisega. Sellega kaasnes võimalus mängida suurtel staadionitel – näiteks Lastestaadioni muru-liivaväljakul ning Akadeemia, Vilde ja Ehitajate teest ümbritsetud kvartali epitsentris asuval vutiplatsil Mustamäel – kus väravavahi üks ülesannetest oli lahtilöökide sooritamine.

“Kobi väravasse ja ära seleta!”

Viimased pidid lendama vähemalt keskjooneni. Muidu oli kuri karjas, sõim kõrvus ja vahel ka pall enda väravas. Vastav treening õpetas selgeks palli tugevasti löömise, millega oli hea jalgpallivõõramaid vastaseid hirmutada.

Näiteks klassidevahelisel siseturniiril sai sellega kas või veidike palli kartvaid vastaseid suisa terroriseerida – kui ühe korra sägale pihta lõid, võisid kindel olla, et teist korda see enam ei õnnestu,

sest säga ujub ahvikiirusel eest.

Just sel siseturniiril sündisid ka mu esimesed väravavahina löödud väravad. Vastase pealelöögi püüdmise järel pakkus väike väljak ja 1 + 3 koosseis ideaalset võimalust ise kontrasse söösta, millest mõni ka edukaks osutus.

Löögitugevus ei küündinud veel küll kooli parimate tasemeni – osad tüübid tagusid palliga puruks võimla seina polsterdanud paari sentimeetri paksuseid vineertahvleid ... Kuid tagas fooni, millelt taotleda ametikõrgendust. Asusin kaasmängijaid moosima, öeldes, et olen penaltilöömisel arvestatav variant.

Töö osutus enamikul rinnetel edutuks. “Kobi väravasse ja ära seleta. Renee lööb!” oli fraas, mida kuulsin enam kui ühel korral. Hinge- ja egohaavu ravisin, kui elasin hingestatult kaasa, et 1998. aasta MMil mängus Bulgaariaga karistuslöögi latti vinditanud Chilavertist saaks 2002. aastal esimene väravavahist väravalööja MM-finaalturniiride ajaloos. Paraku oli kohtunikel halb tuju ja Paraguai kasuks ainsatki penaltit ei määratud. Põhjalik nördimus.

2002. aasta MMi ajaks oli elutee kandnud mind Tartusse. Kindlat sorti ajakirjandusosakonna pidudest (need, kus oranžis titevannis booli valmistati), igat sorti värsketest ideedest, ühte sorti kobrutavast õllest, ilusat sorti sulnistest neidistest ja maailma lahata armastavatest inimestest tiine keskkond pani väravavahigi mõtlema. Teemaks isiklik suhe penaltiga.

Penalti on nagu naine …

Jõudsin järeldusele, et penalti on nagu naine – veetlev, salakaval, aegamisi (vist) selgeks saav. Inimene õpib teatavasti läbi kogemuste, ja õnneks paiskas Tartu elu penalteid mu ette ridamisi. Tõsi, pelgalt tõrjumiseks ja mitte sisselöömiseks. Külgi mööda maha ei jooksnud needki, sest ega Chilavertigi enne lööma ei lubatud, kui ta end väravasuul tõrjetööga oli tõestanud.

Tartu-aegne meeskond pidas igal semestril sõprusmatši ühe ja sama vastasega. Penalteid nad väga lüüa ei osanud ja see mulle sobis. Nimelt määrati kolme aasta ehk kuue mängu jooksul meie väravasse kolm penaltit, millest ei pidanud ainsatki võrgust välja korjama – esimene löödi mööda, teise tõrjusin.

Kolmanda eel tegelesin lööja töötle-

misega, teatades: “Teie võistkond pole mulle kunagi penaltit sisse löönud!”

Manööver osutus edukaks, sest pall lendas väravast meetrijagu mööda ja võit kuulus meile. Erinevad Tartu õllekeldrid kuulsid aga päris pikalt Järvela jutte fantastilisest kolmepenaltilisest tõrjeseeriast.

See on ikka imetabane, kui lihtsad asjad on suurima rõõmu allikaks!

Täpselt nagu Chilaverti, aitasid tõrjed ka mind eesmärgile – saada lööjaks – lähemale. Võistkonna liidrina omasin sõnaõigust ja peagi pandigi paika, et olen meeskonna teine penaltilööja ehk kui number üks parajasti väljakul pole, löön mina.

Muidugi ei määratud meie kasuks penalteid hea mitu aastat.

Elu- ja tööradadel Tallinnasse naastes jäi väravavahitöö mõneks ajaks soiku. Eelmisel kevadel MG Keemikuga Rahvaliigaga liitudes oli aga kihk väravavahina väravaid lüüa asendunud tahtmisega nullimänge teha. Vanadus? Äkki tõesti.

Saatana saadik Facebook Aga piisas teha üks pikem trett Tartusse, kui nooruslikkus valla pääses. Paar päeva enne Meistriliiga mängu Tartu Tammeka – Lasnamäe Ajaxi vahel sain telefonikõne, kus pakuti mulle kui tolle matši telekommentaatorile võimalust osaleda vaheajal toimuvas penaltišõus.

Hoirassaa – tähetund ära oodatud! Ütlesin jah ja lubasin harjutama hakata. Paraku seisnes viimane tegevus küsitluse ülesriputamises Facebooki, kus palusin öelda, millisesse nurka peaksin löömist üritama. Jah, selle asemel et kättesattunud võimalus šõuvõistlusel penaltit lüüa rahulikult ära realiseerida ja pall jõuga alumisse nurka lüüa, oli vaja korraldada Facebook’is hääletus.

Muidugi hääletati variandiks parem ülemine nurk, mis on paremjalgsele mängijale kõige keerulisem sihtmärk.

Muidugi pidasin ma lubadusest kinni ja üritasin sinna nurka lüüa. Muidugi lõin ma 398 pealtvaataja ees meetrijagu mööda. Muidugi ei suutnud hiljem oma edevust ära kiruda.

Kuldne võimalus käest lastud, tuleb asuda järgmist ootama. Ka Chilavert eksis (vist).

Aruanne esmaavaldatud Facebooki leheküljel “Ott Järvela jalgpallipunker”.

2011 JUULI JALKA

31

JALGPALLI SUVELAAGRID 6.-10. juuni ja 8.-12. august

Tallinn, Tartu, Pärnu, Viljandi, Paide, Valga, Võru, Elva, Põlva, Sillamäe, Rapla, Kohila, Saku, Keila, Tamsalu, Haapsalu, Kuressaare.

Vanus 6 -11 aastat Laagrid toimuvad E-N 10-17, R 10-13 Tasuta lõuna, joogid ja puuviljad igal päeval Ekskursioon, kus kohtutakse profimängijatega

Kohtu profiga!

Palju jalgpalli!

Leia uusi sõpru!

Tasuta jalgpallivorm!

Sinu nimeline särk!

Parimad treenerid!

Lisainformatsiooni saab Eesti Jalgpalli Liidust telefonil 627 9960 või aadressil: www. jalgpall.ee - rahvajalgpall - suvelaagrid

Kõik treenerid on läbinud Jalgpalli Liidu spetsiaalse koolituse.

Registreeri end nädalasele spordi ja meelelahutuslikule üritusele!

32

JALKA JUULI 2011

Manchester United

2011 JUULI JALKA

33

Foto: Lluis Gene/AFP/Scanpix

34

Ees vasakult: Lionel Messi, Dani Alves, David Villa, Andres Iniesta, Xavi. Taga vasakult JALKA JUULI 2011

Meistrite Liiga v천itja 2011

FC Barcelona 35

t: Eric Abidal, Pedro, Javier Mascherano, Sergio Busquets, Gerard Piquet, Victor Valdes.

2011 JUULI JALKA

Foto: Carl de Souza/AFP/Scanpix

36

JALKA JUULI 2011

Ees vasakult: Patrice Evra, Michael Carrick, Wayne R Taga vasakult: Nemanja Vidic, Edwin van der

taktikajutud

Kuidas Azzurri teemant Eesti kaitse auklikuks puuris ning krahh Fääridel Jalka taktikaekspert Karel Voolaid harutas lahti Eesti rahvuskoondise valikmängud Itaalia ja Fääri saarte vastu.

T

armo Rüütli oli sunnitud mängu eel Itaaliaga Konstantin Vassiljevi puudumisel vangerdama koosseisuga, usaldades baskide vastu hästi mänginud Taijo Teniste vasakkaitsesse ning keskväljapaari moodustasid Ragnar Klavan ja Martin Vunk.

Itaalia alustas Saapamaal levinud skeemiga 4-4-2, teemandiga keskväljal, mis palli valdamisel väljendus skeemis 4-1-3-2 ning kaitsetegevuses rohkem asetuses 4-3-1-2. Rüütli vastas formatsiooniga 4-4-1-1 ning tegi panuse Sergei Zejovi ja Tarmo Kingi kiirusele.

Nagu Prandelli lubas, viljeles Itaalia

barcelonalikku stiili ning pall liikus ladusalt mängijalt mängijale ühe-kahe puutega. Rünnaku ülesehitus oli kannatlik ja täpne, ründetsoonis kiire ja ettearvamatu.

Eesti üritas liiga madalale langemist vältida, Zenjov asetses küllaltki kõrgel, Kink suutis Andrea Pirlo kontrolli all hoida ning Euroopa üks hinnatumaid keskväljaajusid püsis esialgu varjus.

Riccardo Montolivo, Claudio Marchisio ja Alberto Aquilani hästi ajastatud avanemistega keskväljal ning kiirelt ja julgelt rünnakule liikunud Federico Balzaretti ja Christian Maggio takista-

misega oldi siiski raskustes.

Esimest korda algkoosseisus koos alustanud, Villarealis hea hooaja teinud Giuseppe Rossi ja “paha poiss” Antonio Cassano mängisid kokku nagu kogenud ründepaar – oldi liikuvad ja ettearvamatud.

Ka itaallaste harvad pallikaotused ja eestlase vaheltlõiked ei toonud mängupilti kardinaalseid muudatusi.

Catenaccio’ks polnud itaallastel vajadust, sest pall võideti enamjaolt juba eestlaste poolel ning keskvälja lähistel.

Taevasiniste puhul toimis pallivõitmisel mitte maruline pressing palli suunas, Foto: Giampiero Sposito/REUTERS/SCANPIX

Rooney, Ryan Giggs, Ji-Sung Park, Javier Hernandez. r Sar, Rio Ferdinand, Antonio Valencia, Fabio.

Sõrm suus või pea norus. Antonio Cassano keeras Eesti kaitseliini ümber sõrme ja Dmitri Kruglov pidi vastaste üleolekut tunnistama.

2011 JUULI JALKA

37

taktikajutud vaid ehtitaallaslik sööduliinide katmine ja intelligentne mängulugemine kaitse­ tegevuses. Sisuliselt ründas Itaalia seitsme mängijaga, tagala eest vastutasid keskkaitsjad Federico Balzaretti, Giorgio Chiellini ning kontrolliv poolkaitsja Pirlo.

20. minutil Rossi väravast 1 : 0 juhtima läinud itaallased näitasid kõrget klassi, kui pärast palli võitmist eestlaste väljakupoolel tehti väga kiire vasturünnak ning Cassano ja Rossi jätsid Raio Piiroja ja Taavi Rähni statisti rolli.

Cassano individuaalne meisterlikkus ja kehavaldamine 38. minutil 2 : 0 värava löömise hetkel pigem väärib kaabukergitamist kui Teniste süüdistamist.

Eestlaste rünnaku hambutust ilmestas keskkaitsjate Balzaretti ja Chiellini töötaolek ning nende tegevus piirdus peamiselt palli veeretamisega ühelt äärelt teisele.

Teine poolaeg – Eesti üritab tuua muutust Itaallaste rünnaku ülesehitus käis teisel poolajal rohkem läbi Pirlo ning võõrustajad demonstreerisid külaliste arvel teemantformatsiooni meistriklassi.

Eestlaste söödud ei leidnud jätkuvalt

adressaati ning Rüütli üritas tuua mängu värskust Kaimar Saagi ja Jarmo Ahjupera näol.

Uued ründajad lisasid elavust, kaitseliin tõusis kõrgemale, palliga mäng muutus kindlamaks. Ent 65. minutil Cassano välja vahetanud Giampaolo Pazzinil kulus vaid mõni minut, et Montolivo hea söödu järel külma närviga seisuks 3 : 0 teha ning sellega mäng sisuliselt lõpetada.

Ahjupera löögiüritus ning Vungi kauglöök jäidki ainukesteks Eesti momentideks teisel poolajal.

Itaalia võttis teenitud võidu ning Prandelli pani mängijate ja taktika valikuga kümnesse! Kiired ja liikuvad ründajad on eestlase jaoks peavalu ning nende markeerimisel jäävad meie koondise keskkaitsjad (Taavi Rähn, Raio Piiroja, Alo Bärnegrub, Andrei Stepanov, Igor Morozov, Mikk Reintam, Aleksei Jahhimovitš jt) selgelt hätta.

Eesti mängus tundsin puudust vanast heast hambad ristis võitlemise meeleolust, kehavõitlusest, nahaalsusest, vastaste mängulusti kärpimisest. Vungi ja Klavani kollased olid pigem rünnaku mahavõtmised, kui kõva võitluse eest teenitud.

Kui vaadata tänapäeval tippvõistkondi, kes ei häbene surve all vaat et kogu võistkonnaga 16 meetri kasti lähistel võidelda iga palli ja olukorra eest, siis võrdlusena mängis Eesti liiga kõrge asetusega. Madalal mängides ollakse küll ohtlikult lähedal oma väravale, kuid vastastel on ruumi veel vähem ning Piiroja ja Rähni võimsus väikest kasvu ja kiirete ründajate vastu avalduks rohkem. Ja veel – tänapäeval ongi jalgpallis vaja joosta, mida väiksem jalgpalliriik oleme, seda rohkem!

Krahh Fääridel – tähelepanekuid Kui EM-valikmängu Itaaliaga analüüsida oli lihtne, siis kohtumist Fääridega oluliselt keerulisem. Järgnevalt on kirjas olulisemad tähelepanekud matšist, mida iseloomustab üks sõna – krahh.

Võrreldes Itaalia mänguga olid rollid vahetunud – Eesti kandis favoriidikoormat ja Fäärid olid lihtsalt üks väike jalgpalliriik. “Kohustusliku võidu” jaoks oli Rüütlil vaja taas leida toimiv keskväljapaar. Vassiljev oli tagasi koondises, kuid ilma mängukeeldu kandva Klavani, Vungi ning vigastatud Aleksandr Dmitrijevita. Rüütli valis Sander Puri ning Eesti alustas 4-4-2 süsteemis.

Foto: Alessandro Fiocchi/LaPresse/SCANPIX

Gianpaolo Pazzini (paremal) on hetk tagasi üle mänginud Eesti kaitseliini. Enar Jääger (nr 17), Taavi Rähn (3) ja Sergei Pareiko olid itaallaste meisterlikkuse vastu jõuetud.

38

JALKA JUULI 2011

taktikajutud Buffon

Mikkelsen

Mikkelsen

1

1

1

Camberini

Naes

Chiellini

5 Zenjov Pirlo

Kink

18

5 Kruglov

Aquilani

15

13

14

Klavan

Teiste

10

3 22

4

Rähn

Piiroja

17

Jääger

Danielsen

6

11

7

8

Zenjov Justinsen

14

17 Jääger

10

6

Vassiljev

7

10

Zenjov Puri Justinsen

9

Holst

11

7 Puri

Danielsen

Saag Benjaminsen

Hasen

3

18 20 Ahjupera

9

Hansen

5

Kink 9 Elttor

10

Holst

Vassiljev Kruglov

Vunk Rossi

Cassano

2

6

8

3

7 14

7

Balzaretti Marchisio Puri

4

Hasen

4

5

2

Ahjupera

Saag Benjaminsen

8

9

Montolivo

20

Elttor

21 2

18

Kink 9

10

Maggio

5

2

3

Gregersenen

Gregersenen

Baldon

Naes

Baldon

5

Kruglov Piiroja Hansen

4

10

17 3 Rähn

Jääger

3

4

Rähn

Piiroja

1

1

Pareiko

Pareiko

Pareiko

Itaalia rünnakuformatsioon 4-1-3-2 ja põhilised liikumised palli valdamisel ning Eesti asetus 4-4-1-1.

Eesti ja Fääri saarte formatsioon esimesel poolajal. Fäärid asetuses 4-4-1-1 ja kaitsel, Eesti formatsioonis 4-4-2 ning peamised liikumised.

Fääride liikumised pärast palli võitmist vs Eesti kaitseliini langemine ning kaitsetegevus.

Olukord oli ainulaadne, sest algkoosseisus jooksis väljakule viis ründavat mängijat, kuid ega paremat valikut peatreeneril ka teha polnud. Eesti koosseis oli huvitav ning lubas kõva tulevärki vastaste 40aastase(!) väravavahi Jakup Mikkelseni värava all. Fäärid asetusid väljakule 4-4-1-1 formatsioonis, kus ründaja all tegutses saarekoondise ainuke vutiproff Christian Holst.

Eesti haaras initsiatiivi, väljak tehti suureks, palli küsiti jalga ning otsiti kiiret käiku ette. Tuuline ja pehme väljak tegid aga palli valdamise raskeks. Mättaid lendas, kuid fäärid mängisid kompaktselt ja vea piiril. Palli küll vallati, kuid Eesti ei kasutanud piisavalt efektiivselt ääri. Kingi ja Zenjovi liikumised olid suunaga väravale ning Kruglovi ja Jäägeri toetus rünnakul jäi ebapiisavaks.

Vassiljev ja Puri liikusid kiirelt üles, tekitades lisaründejõudu keskvälja arvelt.

Ahjupera ja Saag olid küll aktiivsed ja liikuvad, kuid tegutsemisruumi ja aega fääride kaitsjad neile ei andnud.

Keskväljal käis kõva võitlus ning Hjalgrim Elttori, Atli Danielseni ja Frodi Benjaminseni vastu olid kerged Vassiljev ja Puri hädas. Fääride palli võitmisel jäi esimesel poolajal kaitseliini ja poolkaitseliini vahe liiga suureks.

Arnbjørn Hansen viis oma avanemi-

sega Piiroja ja Rähni sügavamale ning pahatihti langesid ka liiga madalale Kruglov ja Jääger. Holstil oli kahe liini vahel palju aega ja ruumi palli hoidmiseks ning ta suutis söötudega leida kiiresti teise lainena kaasa liikunud fääride ääri Elttori ja Pol Johannes Justinusseni. Puri ja Vassiljevi tagasitöötamine võttis aega ning kiire palli tagasivõitmine ründetsoonis või keskväljal ei toiminud.

Vastaste jõulise ja kiire ning pidevalt vea piiril mängiva vasakääre Justinusseniga oli Jääger püsti hädas ning Zenjov oli sunnitud kõvasti tagasi töötama.

Brian Kerri hästi motiveeritud koduvõistkond võitles kompromissitult, eestlastele pandi korralikult keha, jalga ja ka vastu näppe!

Jõulist mängu soosis ka soomlasest väljakukohtunik ning kohtumine kiskus närviliseks. Eesti küll tekitas ohtlikke olukordi ning oli domineerivaks pooleks, kuid palli vastuvõtmisel ja jätkamisel surve all puudus kvaliteet!

Eesti on praegu haavatav standardolukordades. Kui karistusalas on pikad ja jõulised vastased, jääb puudu võimsusest (Kruglov, Vassiljev, Puri, Zenjov, Jääger, Kink, Saag) ning kui markeerimisel ollakse hädas, lähevad pahatihti käiku käed. Kergelt on penalteid

varemgi antud ja antakse ka edaspidi.

Kohtuniku hoiak oli juba minuteid varem selge ning füüsiliselt tugeva ja agressiivse vastasega mängus on vaja tegutseda targalt. Võidelda, kui vaja, ja külma peaga olukorrast välja tulla!

Eesti alustas teist poolaega eeldusega, et vastane langeb sügavale kaitsesse ja ... sai hoopis külma duši kaela. Rähn ja Vassiljev ei mõistnud teineteist, Kruglov jäi olukorda selgelt hiljaks ning teine penalti oli tõsiasi. Mängijad olid šokis, ei suudetud ennast kiirelt koguda ja vastasmängijate blokeerimine unustati sootuks! Puri eemaldamise järel jätkas Eesti küll üritamist, ent sütitavat avaväravat ei sündinud.

Fäärid näitasid eeskujulikult, kuidas väiksem peab võitlema suuremaga ning teenisid hingestatud võitlusega esimese võidu EM-valikmängudes pärast 1995. aastat. Eesti koondise mängijatel jäi neis tingimustes toimunud mängul puudu klassist oludega kiirelt kohaneda, tegevust pärssis võidukohustus ning puudus võitlusmoraal.

Mängukeeldude ja vigastuste näol on ka Eesti koondise valikuvõimalused väikesed. Ütlus, et asendamatuid mehi pole olemas, ei pea siinkohal paika ning ülespoole rühkimiseks on vaja veel kõvasti vaeva näha.

1

2011 JUULI JALKA

39

jalka tuleb külla

Helios mängib avatud kaartidega Vihmaohu eest varjunud Kõrveküla näivad 13. juuni pärastlõunal olevat vallutanud justkui itaallased – siesta vaimus ei kulge tänaval hingelistki ning need, kes liiguvad, seavad samme kooli jalgpalliplatsile FC Heliose trenni. lennart komp Foto: Aldo Luud

Vasakult: Armin Angerjärv, Hannes Treier, Tanel Vaher, Silver Zikaras, Taavet Kuusik ja Enrice Rudnitski kvadraadis. Pärast peab tegema konnasid!

“M

is nali see nüüd siis on!” astub 1998.–1999. aastal sündinud poiste treener Urmo Viickberg autost välja ning laiutab käsi. Sombune ilm ja äsja alanud koolivaheaeg on muist poisse koju jätnud, ent trenni alustuseks seisab mängijaid rivis täpselt kümme.

Viickberg vaeb mängijatega eelmise liigakohtumise kaotuse põhjuseid, kui peatub auto, paugub uks ja väljakule jookseb Armin.

40

JALKA JUULI 2011

“Ja kust sina nüüd tuled?”

“Ema käis lillepoes, ma ei saanud varem!”

“Sa elad siit ju 300 meetri kaugusel.”

“Aga ma ei olnud kodus ...”

Poisid võtavad pallid ning asuvad jooksuringile, treener Viickberg seab paika esimesed tähised, et saaks alustada ruudumänguga. Vutimeestele paremini tuntud kui kvadraat. Puberteediikka lähenevate jalgpallurite rivi on üks huvitav vaatepilt. Poistest pikim (ja

nagu hiljem selgub, ka tujukaim) Mirek venitaks mõõdulindi küllap 180 sentimeetri ligi. Väike Ragnar on talle pisut üle puusa.

“Mehed, ärkame üles! Teil on ju padi alles näos!” pahandab Viickberg piiritust vaheajaõnnest ülemaganud mängijatega.

“Nagu tummade jalgpall. Tehke suu lahti!”

“Jalgade töö, jalgade töö!” tuletab treener meelde, mis on kvadraadis

jalka tuleb külla Foto: Aldo Luud

Foto: Aldo Luud

Edasi – ehk jooksuharjutusi peab tegema trenni alguses, kui jalad on veel värsked ...

tähtis. “Küsige, avanege, olge kogu aeg liikumises.”

Mehed, kutid, sõbrad Kõrveküla staadioni muru laulab ­Heliose punakollases vormis poiste jalge all. Nädalase põua järel püsib pärastlõunane temperatuur talutaval tasemel, vihm kosutab ning päikese käes kollaseks pleekinud murulapid virguvad.

Virguvad ka poisid, kelle liikumisse üha enam elu sigineb.

“Kellele kvadraadis vestid kätte jäid, teevad preemiaks kümme konnahüpet ja tulevad ka kiiretesse jalgadesse,” kamandab Viickberg.

Lahe lokkidega sell Taavet teeb juuste lehvides “konnad” ära.

“Mirek, tee ka,” muretseb Taavet, ent Mirek rehmab käega: “Ah ...”

Nii nagu erineb poiste pikkus, varieerub vähemalt klaveri helispektri ulatuses ka mängijate vokaalne seisund. Kui üks võiks vabalt toimetada sopranite seas, siis teine kõmistada ühes baritonidega. Ent aeg annab arutust ja küllap tuleval aastal samal ajal on juba kõik Kõrveküla grupi mängijad võrreldevas kategoorias.

Võib-olla ainult mitte väike vaikne välejalg Hendrik, kes on sündinud 2002. aastal, ent on vääriline konkurent kõigile kolm-neli aastat vane­ maile.

“Eks ta teab, et on teistest pisem ja peab ellujäämiseks selle võrra kõvemini pingutama,” hindab Viickberg. “Aga ega ta kellelegi võlgu jää ega kontakti karda.”

... ja tagasi – ehk suunamuutus on jalgpallis tähtis!

Õhk on vihmavalingust osooni, libeda muru ja märja mulla lõhna täis.

“Kiired jalad” vahetuvad söötude ja tsenderdustega ning palli viimisega ülekaalu. Väljak on konarlik, nahkkera taltsutamine vajab pühendumist, kuid ega sellepärast sõit seisma jää.

“Hästi ja kohe jätka!” utsitab Viickberg.

“Pall on ju libe!”

“Aga siis tuleb rohkem keskenduda,” õpetab Viickberg, kes Kõrveküla mehepoegi kõnetades varieerib sõnadega “sõbrad”, “mehed”, “kutid”. “Poisid” tuleb üle huulte harvem.

“Enrice ei tee kaitses üldse tööd!” nuriseb Armin. Enrice on tõsine poiss ja provokatsioonidele ei allu.

“Teeb küll!” kontreerib treener ja Enrice teebki. Järgmisel vastaste rünnakul mängib ta olukorra ladusalt lõpuni ning neutraliseerib kindlana näinud võimaluse.

“Maapoistega” igapäevaselt kokku puutuv Viickberg teab, et igast külast võib leida sädeme, poisi, kelle silmad jalgpall põlema läidab ning kes tahab end sellele mängule pühendada. Tuleb nad vaid üles otsida.

220 last ja kõva konkurents Keskustega Tartus ja Võrus tegeleb Helios ka väiksemates kohtades.

Pisut enam kui 500 elanikuga Kõrveküla poisid mängivad liigat ühes Puurmani eakaaslastega, lisaks tegutsevad grupid Ülenurmel. Huvi on tulnud ka mujalt.

Heliose asutasid mullu kevadel Viick­berg, Jaanus Vislapuu ja Siim Sarv.

Aastaga on lisandunud veel neli treenerit ning lapsi treenib klubis kokku 220.

Seitsmest treenerist viis omab kehakultuuri kõrgharidust ning igal juhendajal on neli kuni kaks gruppi.

Helios on andnud oma panuse, et

Psühholoogiline treening vanematele mängijatele FC Heliose vanemate poiste treeninguplaani kuulub psühhotreening, mida korraldab Tartu ülikooli spordipsühholoog Jorgen Matsi.

Kujuneva närvikavaga jalgpalluritele õpetab Matsi toimetulekut mängus ja treeningul, mõtete koondamist, kontrollimist ja eesmärkide seadmist.

Kuivõrd tegemist on auditoorse õppetööga ning treening ei toimu mitte jalgade, vaid paberi ja pliiatsiga, saab

sellesse kaasata vanemaid poisse, kes end juba analüüsida mõistavad.

“Psühhotreening on tore projekt, mis arendab mängijate vaimset poolt ning sunnib neid end analüüsima,” rääkis Kõrveküla grupi treener Urmo Viickberg. “Lisaks teeme ülikooliga koostööd ka spordimeditsiini vallas, sest needsamad Kõrveküla poisid osalevad ühes pikaajalises uuringus, kus kontrollitakse nende kehalisi võimeid.”

2011 JUULI JALKA

41

jalka tuleb külla Foto: Aldo Luud

Vasakult: Hannes Treier, Tanel Vaher, Armin Angerjärv, Don-Rico Õssu, Silver Zikaras, Mirek Pärn ja Enrice Rudnitski kiiretes jalgades. Varsti saab mängida.

Tartu jalgpalliklubide vaheline konkurents tiheneks. Peale nende tegutsevad ülikoolilinnas Tammeka, Santos, FC Tartu, Tartu Olümpia, SK10, Merkuur-Juunior ning Operi jalgpallikooli haru.

Kui Viickbergi sõnul võib end kindlamini tunda Tammeka, siis teised, nende seas ka Helios, peavad nägema selle nimel vaeva, et kasvatada enda ümber kultuurikiht ja traditsioonid. Et kui lapsevanem mõtleb oma võsu jalgpallitrenni viimise peale, tuleks tal esimesena mõttesse just Helios.

“Klubi esimene suurprojekt on Tartus Veeriku staadioni renoveerimine, millest saaks meie klubi oma väike baas,” vaatab Viickberg tulevikku. “Väl-

jak peab olema korralik, sest konarlikul platsil on tippmehi raske koolitada.”

Seni finantseerib Helios enda tegemisi klubimaksudest, sest värskel alustajal on sponsorite südameid keeruline vallutada.

Kuivõrd klubi enam kui 200 mängijat on Lõuna-Eesti peale hajutunud, korraldatakse kord aastas klubi suurlaager, kuhu tuleb kokku enamik pallureid. Mullu veedeti viis päeva Valtus, seekord minnakse Põlvamaale Tilsi staadionile.

Peale kontsentreeritud jalgpallitrennide on kavas ka meelelahutus. Muuhulgas lubab Viickberg ühes teise klubi asutajaliikme Jaanus Vislapuuga kitarred kätte võtta ja simmanit teha!

Foto: Aldo Luud

Kõrveküla grupi pesamuna Hendrik Treieri tsenderdust jälgivad Armin Angerjärv ja Tanel Vaher.

42

JALKA JUULI 2011

Helios – päike, läbipaistvus, avatus Ehkki FC Heliose jalgpallurid ja treenerid kõik veel lihtsurelike kilda kuuluvad, esindavad nad klubi, millel on jumalik alge. Nimelt oli Helios kreeka mütoloogias päikesejumal, keda kujutati neljahobusevankris üle taeva sõitvana.

Päike paistab ka Heliose punakollasel embleemil, mille värvid sümboliseerivad valgust, avatust, läbipaistvust, soojust ning jalgpalliklubi kontekstis ka lapsesõbralikkust.

Foto: Aldo Luud

FC Heliose Kõrveküla grupi treener Urmo Viickberg vägesid juhatamas.

meistriliiga

Kui Flora tiitlit kaitseb, siis jooksuga Valitsev Eesti meister Flora näitab tänavu suurimat stabiilsust, ent edu ei too mitte loovus ja mänguilu, vaid toores jõud ja tahtmine. Hooaja teine pool peab andma vastuse, kas sellest piisabki, et tiitlit kaitsta.

Lennart Komp

P

ärast karikavõitu Narva Transi üle lõõtsutas Flora ründaja Alo Dupikov: “Olime neist täna füüsiliselt üle.” Sama mantrat on korrutanud kapten Karl Palatu ja ka peatreener Martin Reim. Füüsis, tahtmine, füüsis, tahtmine. Kuid ei sõnagi loovusest.

Enne jaanipuhkusele asumist hoidis Flora 15 kohtumisest kogutud 39 punktiga Meistriliiga esikohta – kirjas 12 võitu ja kolm viiki. Ei ühtegi kaotust. Teisel kohal paiknenud Kalju oli vastase paremust tunnistanud kahel, Levadia ühel korral. Viike mõlemal viis. Isegi kui vastane on hambad ristis kaitses seisnud, parkinud bussi oma karistusalasse, nagu inglise keeles on

kombeks öelda, on Flora enamasti vähemalt ühe värava ära löönud – millest on ka piisanud.

Noortekoondiste abitreeneri Marko Lelovi sõnul pakatavad floralased enesekindlusest, mis võimaldab neil mäng enda kasuks pöörata ka siis, kui väravat kuskil tulemas ei paista.

Flora kergejõustiklased “Ühest küljest on see kindlus, mida floralased tunnevad enda sees, teisalt ei julge vastased liiderklubi vastu liigset riski võtta,” vaagis Lelov. “Floralased on nagu Paunvere koolipoisid: mis kinni ei jää, saab kinni löödud. Tahtega tagumise kõrvalnähe on aga meeskondliku

loovuse ja taktikalise mitmekesisuse kahanemine.”

Kui aasta tagasi naasid Flora leeri Sander Post ja Henri Anier, mängisid rohevalged võimsalt. Pikkade pallidega otsiti küll Posti, ent nahkkera liikus ka mööda maad ladusalt ja lustiga. Tänavu on mängupilt ühekülgsem. Kehaliste võimete osatähtsuse tõusmine ei ole märkamata jäänud ka Meistriliigat aastaid jälginud Alvar Loogil.

“Tänavu mängib Flora nagu kamp kergejõustiklasi: noor meeskond suudab kõik vastased üle joosta ja seega hästi palli hoida, aga jalad liiguvad pidevalt kiiremini kui mõte ning teevad seega päris palju tühja tööd,” ütles Loog.

Foto: Lembit Peegel

Jevgeni Novikov (vasakul), Kristen Viikmäe, Andero Pebre, Konsantin Nahk, Eino Puri ja Hidetoshi Wakui – ühel pildil nii Levadia kui ka Kalju tänavused tõenäolised võtmetegijad.

2011 JUULI JALKA

43

meistriliiga “Flora väravad on sel aastal tulnud sageli alles mängu lõppfaasis, suuresti tahtejõu ning vastaste väsimuse arvelt. Õnne on neil ka päris palju olnud.

Praegune liidrikoht on välja teenitud eelkõige tugeva kaitsega.”

Hoolimata numbrilisest noorusest, on Flora tuumik püsinud koos mitu aastat. Mullusega võrreldes on jäädud ilma vaid Postist ja Nikolai Mašitševist.

Levadia säilitas küll olulised lülid, ent nende ümber tuli mitmeid noori, viimasel minutil sai nimekirja lukku Kalju.

Värsket verd pumbati juurde ka Transi ja Sillamäe Kalevi vereringesse. Loogi hinnangul peaks pikaajalisema koostöö eelis teises pooles taanduma. Olulist rolli võib tema sõnul mängima hakata psühholoogia, mille tõi välja ka Tartu Tammeka loots Marko Kristal.

“Flora on kaotanud kõige vähem punkte, ent murdepunkt võib tulla ükskõik kus kohas ja saada üsna valusaks,” lausus Kristal. “Paar ebaõnnestunud mängu, paar tähtsat vigastust, ebaedu eurosarjas ja võib käia klõks, mis võib muuta tabeliseisu radikaalselt. Ent ei pruugi.”

Eurosarjade kohtumised harilikult edukaid meeskondi negatiivselt ei ole mõjutanud, kuid arvestades, et tänavu on Kalju pink lühike ja Levadia koosseis noorenenud, võivad need Kristali hinnangul anda efekti nii emotsionaal­ ses kui ka füüsilises mõttes. Edasipääs tõstab tuju, kuid tihendab mängugraafikut, väljalangemine teeb morniks.

Selgemast selgem on see, et tiitlile mängimiseks tuleb tegutseda stabiilselt ja alumiste vastu punkte mitte kaotada. Kui Floral on see õnnestunud, siis Levadial teatud mööndustega samuti.

Nõrgematest on viik kirjas Paide ja Tartuga, samas, Kaljult on kuuest punktist saadud üks.

Motivatsioon ja lisajõud Kalju seevastu on Sillamäelt saanud ühe silma ning alumisest otsast loovutanud silmi Kuressaarele ja Paidele. Samal ajal on üsna tõenäoline, et just nemad jäävad Flora peamisteks konkurentideks esikohale ning Ida-Virumaa peab seekord medalitest suu puhtaks pühkima.

“Kalju puhul on küsimus, kas Igor Prins suudab vana kooli mehed Neemelo, Viikmäe, Terehhovi ja Konsa panna mõtlema vaid kullale. Kui nad mõtlevad 44

JALKA JUULI 2011

Foto: Lembit Peegel

FC Kuressaare väravavaht Priit Pikker ei ole suutnud Alo Dupikovi ja Florat punkte loovutama sundida. Küll tehti seda Sillamäe Kalevi ja Nõmme Kalju vastu.

juba sellele, kuidas elus edasi minna, on esimeseks tulla väga raske,” leidis Lelov.

“Teine oluline asi Kalju, kuid ka Levadia puhul on see, et mitmel mängijal ei ole Eestis võimalik enam järgmist sammu teha. Ja see võib neid alateadlikult häirima hakata. Näiteks Alo Bärengrub ja Eino Puri Kaljust ning Igor Morozov ja Taijo Teniste Levadiast tahavad kindlasti välismaale siirduda.”

Seda meelt, et esikolmiku moodustavad Tallinna meeskonnad, olid ka Kristal ja Lelov. Alvar Loog ning Tallinna Kalevi peatreener ja narvalaste endine juhendaja Sergei Ratnikov pakkusid medaliheitlusse välja Transi. Seda hoolimata asjaolust, et koosseis vananeb, meeskonna ilusat jalgpalli mängima pannud valgevenelane Juri Svirkov vallandati ning usalduse klubi vastu on põrmustanud erinevad skandaalid.

“Koosseisu järgi paberil ja mängupildi järgi platsil peaks Trans juba aastaid üksnes tiitlile mängima. Gruznovi, Lipartovi ja Ussoltsevi hiilgeaegadel sai sageli saatuslikuks lühike pink, seejärel skandaalid, nüüd leidsid omanikud, et asi on peatreeneris, kellele ei antud isegi aega korralikult sisse elada,” sõnas Loog. “Väga raske on ennustada, mis sealt edasi tuleb. Transil on jätkuvalt kõik eeldused (peale tabeliseisu), et mängida tiitlile.”

Ratnikov näeb Kalevis eeldusi viiendast reast tõusta, kuid ei pea nende realiseerumist kuigi realistlikuks. “Kui Kalev oleks stabiilne, võiks ka nemad konkurentsi arvata, aga nad ju kaotavad punkte kõigile,” ütles Ratnikov. “Alumistele nad väga pole kaotanud, aga tugevatelt on vähe saanud. Kui liidreid võita ei suuda, oledki viies. Küll olen ma kindel, et Tammeka tõuseb teisel poolel.”

Kaarte võib segama hakata ka üleminekuakna avanemine. Florast otsivad võimalust välismaale siirduda eeskätt Gert Kams, Marko Meerits, Henri Anier ja Siim Luts. Kamsi asendaks ilmselt Andrei Veis Viljandist, Meeritsat Stanislav Pedõk, kuid ründejõu leidmine on juba keerulisem.

Noorte Nikita Koljajevi, Artur Rätteli ja Trevor Elhi kõrvale vajab Levadia ründesse kindlamat meest kui Valerijus Mižigurskis. Kaugeltki viimast sõna ei ole öelnud ka keskväljamehed Konstantin Nahk, Jevgeni Novikov ja Albert Taar.

Ohtlikult lühikese pingiga on seni majandanud ka Kalju, Trans ja Kalev, kes on samuti eurokohtadesse tublisti investeerinud. Õnneks saab veel öelda, et küsimusi on rohkem kui vastuseid.

Loodetavasti jääb oluliste punktide lahendamine viimasele minutile – nii on ju põnevam!

meistriliiga meistriliiga

väravakütid

1. Tallinna FC Flora 2. Nõmme JK Kalju 3. Tallinna FC Levadia 4. Narva JK Trans 5. JK Sillamäe Kalev 6 Paide Linnameeskond 7. FC Viljandi 8. Tartu JK Tammeka 9. FC Kuressaare 10. Lasnamäe FC Ajax

15 16 15 17 18 16 15 15 18 17

12 9 9 9 8 5 4 4 2 0

3 5 5 4 3 3 4 4 4 3

0 2 1 4 7 8 7 7 12 14

30:5 32:11 32:14 37:14 34:24 14:20 13:17 24:34 14:35 6:62

39 32 32 31 27 18 16 16 10 3

1. Aleksandrs Cekulajevs Narva JK Trans 2. Aleksei Aleksejev JK Sillamäe Kalev 3. Henri Anier Tallinna FC Flora 4. Tarmo Neemelo Nõmme JK Kalju 5. Albert Prosa Tartu JK Tammeka 6. Konstantin Nahk Tallinna FC Levadia 7. Juri Jevdokimov Nõmme JK Kalju 8. Anton Jepihhin Narva JK Trans 9. Nikita Koljajev Tallinna FC Levadia 10. Maksim Paponov JK Sillamäe Kalev

17 14 9 9 9 7 6 6 5 5

Foto: Lembit Peegel

Meistriliiga juunikuu koondis

sümboolne 11 Seekordne kuu koondis on kokku klapitatud juunikuu mängude põhjal. Oma maikuu kohta on suutnud säilitada üksnes kaitsjad Teet Allas ja Gert Kams ning Kristen Viikmäe, kes on paremäärelt nihkunud edurivisse. Esindatud on seitse klubi.

Juba teist puhku puudub Sillamäe Kalevi mängija, koha on kaotanud Tammeka. Lasnamäe Ajax pole meie paberpinnale sel aastal murdnudki. Floralasi on jälle kolm, Kalju ja Levadia omasid kaks ning ülejäänuid üks.

Saarlane Märt Kluge hoolitseb rohkem selle eest, et lööke blokeerida.

Aleksandrs Cekulajevs Trans

Elari Valmas Kuressaare

Taijo Teniste Levadia

Kristen Viikmäe Kalju

Konstantin Nahk Levadia

Hidetoshi Wakui Kalju

Teet allas Paide

Karl Palatu Flora

Aiko Orgla Viljandi

Alo dupikov Flora

gert kams Flora

Peatreener: Igor Prins (Kalju)

2011 JUULI JALKA

45

mängija luubi all

Albert Prosa Tartu JK Tammeka ja Eesti U21 koondise ründaja Albert Prosa (20) oskused seadsid sõnade kaalukausile Tammeka peatreener Marko Kristal, tema abi Sander Lember ja U21 rahvusesinduse peatreener Frank Bernhardt.

Väljakunägemine

Õhuvõitlus

Marko Kristal: Loomulikult võiks parem olla. Oma töö kastis ja värava ees teeb ära, oskab olla õigel ajal ohtlikus kohas. Playmaker’i tüüpi ei ole, kuid kastis ründaja funktsioonides on okei. Palli küsimise ajastus võiks olla parem, vahel ka söödu leidmine, aga nende puudulikkus ei ole kõige suurem probleem.

Frank Bernhardt: Prosa puhul positiivne element, sest ta satub mängudes alati ohtlikesse olukordadesse ja väravalöömisvõimalustesse, mis näitab, et ta teab, kuhu joosta.

Marko Kristal: Prosa ei ole eriti pikk mängija, mis ei võimalda kuigi suurt panust tema peale peamängus panna, kuid ta ei karda õhuvõitlusse minna ning kastis suudab ka peaga väravaid lüüa.

Tugevus Sander Lember: On küll väikest kasvu ründaja, ent keha valitseda ja palli katta suudab hästi. Arendama peaks ülakeha, et õhuvõitlustes oleks tugevam.

Frank Bernhardt: Õlg on tal vigastusaldis piirkond, mistõttu ta on tihti vigastatud, kuid mängus sellele ei mõtle.

Mootor Marko Kristal: Harju keskmine. Kui ei ole liiga intensiivne mäng, peab lõpuni vastu.

Sander Lember: Vahel ilmneb kiirete ründajate probleem ehk ta ei pruugi alati lõpuni kesta.

Sisu Marko Kristal: Võitleb alati lõpuni, tahab jalgpalli mängida ja tahab väravaid lüüa.

Frank Bernhardt: Võitlejatüüpi ja tahab kuhugi jõuda. Kui vahetusest sisse panna, suudab kohe tuua mängu teravust ning tekitada ohtlikke olukordi.

Liikuvus

Kiirus

cv

Marko Kristal: Ülikiire ei ole, kuid eriliseks teeb ta see, et suudab kiirust säilitada ka palliga liikudes.

Sander Lember: Tugevus, millel rajaneb kogu Prosa üritus. Timmida annab särtsakust ja õigel ajal reageerimist.

Albert Prosa Sündinud: 01.10.1990 Klubi: Tartu JK Tammeka Särginumber: 99 Treenerid: Aare Laas, Arnold Jädal, Norbert Hurt, Marko Kristal, Sergei Zamogilnõi, Viktor Mets, Jan Važinski, Frank Bernhardt

46

JALKA JALKA JUULI JUULI 2011 2011

Foto: Lembit Peegel

Sander Lember: Heal tasemel, aga välismaale saamiseks peab vaeva nägema, et maksimaalse kiiruse pealt efektiivne olla ja õige otsus teha.

Tehnika Marko Kristal: Omapärane tehnika, mis alguses võib tunduda natukene krobeline, kuid palli katmine, omaksvõtt ja olukordadest väljatulek on väga head. Midagi müstilist muidugi selles ei ole, kuid ta suudab olukordades palli maha võtta ja omapärasel viisil sealt välja tulla.

Frank Bernhardt: U21 koondises on hea, aga kõrgema taseme jaoks jääb tehnikast vajaka.

Peaks tegutsema kiiremini ja mängu lihtsamaks tegema. Vahel on heal positsioonil, kuid ei lõpeta ühe puutega, vaid hakkab palli vedama.

2011 JUULI JALKA

47

treener

Lars Hopp tema jaoks loodud töökohal Kui Lars Hopp (34) Suchsdorfi jalgpalliklubis esimest korda Frank Bernhardti kohtas, unistas ta Anfieldil mängimisest ega võinud teada, et 17 aastat hiljem ehitavad nad koos üles Eesti vuti noortesüsteemi. Amet, mis on Hopi jaoks justkui loodud. lennart komp

“T

ere, Lennart! Ma kohe tulen,” lausub Hopp sulaselges saksa aktsendiga eesti keeles, lööb terekäe pihku ja jätkab: “Kui sa räägid minuga jalgpallist, saan kõigest aru. Teiste teemadega on raskem.” Üksikuid eestikeelseid fraase kõneles Eesti Jalgpalli Liidu noortetöö juhi abi ning U16 ja U15 koondise juhendaja juba 2009. aasta suvel, olles ametis olnud poolteist aastat. Nüüd ei pea temaga vutist vesteldes ühtki võõrkeelt appi võtma.

“Vahel istun ma õhtuti kaheksani või kümneni kontoris, teen tööd, aga see ei tundu üldse tööna. See amet oleks minu jaoks justkui loodud,” räägib naerusuine Hopp.

Teda kuulates laotuvad elutee mosaiigitükid iseenesest õigesse kohta, kuni ta istub 2011. aasta suvel valges Eesti Jalgpalli Liidu logoga särgis oma A. Le Coq Arena kontoriruumis ning jälgib, kuidas Tallinnasse kogunenud suvelaagrite enam kui 600 oranžides särkides last ühispildi jaoks tribüünile end sisse seavad.

Suvelaagrid on viimase kolme aasta jooksul tehtud suure töö üks tulemeid. Ühes Bernhardtiga on loodud üle-eestiline noorte tugipunktide võrgustik, talenditreeningud ning edukas noortekoondiste süsteem, mille magusaimaks viljaks on seni olnud U19 koondise kahekordne pääs Eliitringi turniirile.

Oma emotsionaalse sõbra ja ülemuse kõrval on Hopp jäänud varju.

Istub ju Bernhardt U21 ja U19 koondiste treeneripingil, juhatab vägesid ja noortetööd. Hopp assisteerib ning tegeleb tööga, mis väravates otseselt ei väljendu.

48

JALKA JUULI 2011

Foto: Lembit Peegel

Jalgpalli armastav Lars Hopp teeb treeneritööd naudinguga.

treener “Ei ütleks, et Frank ka minu töö eest au ja kuulsuse endale saab, kuid tõsi ta ju on – tema on boss ja vastutab ka siis, kui asjad nii hästi ei laabu,” muigab Hopp. “Plaanid tulevad Frankilt, töötame need koos läbi ning üldiselt jagame töökoormust võrdselt.”

Must ja valge koer Kui Hoppi ja Bernhardti pisut tundma õppida, tekib hõlpsasti arusaam, et need kaks treenerit on teineteisele ideaalsed tasakaaluvihud – must ja valge koer.

Bernhardti pruunid silmad pulbitsevad emotsioonidest, tema jalahoope on tunda saanud pingid üle Euroopa ning kõuene hääl lööks verest välja ka tugevaima närvikavaga noormehe. Hopp seevastu õhkab rahulikkust, mõtlikkust, punktuaalsust – nagu ehe sakslane! Tal on sinised silmad. Ja habe.

Tegelikult vemmeldab Hoppi veres rahvusvaheline veri. Tema ema on norralanna, isa sakslane. Vanaisa aga sootuks taanlane. Treenerina ühendab ta Saksamaa, Norra ja Inglismaa vutikultuuri.

Kieli Kilias viieaastasena jalgpalluriteed alustanud Hopp jõudis esindusmeeskonda välja, läks Norrasse sõjaväkke (et õppida paremini oma juuri tundma), vanaisa juurde elama, Löv-Hami mängima ning Saksamaale naastes leidis endale klubi Suchsdorferis, kus 20aastaselt tutvus Bernhardtiga.

“FC Kilias läksime mõne poisiga kohe pärast A-klassi meeste trenni, keegi meid tegelikult sinna ei kutsunud, aga me läksime ikka,” tõusevad Hopi silmanurkadesse naerukortsud. “Mina ja teised noored kutid tassisime terve selle aasta palle ja muud varustust. Üsna alguses õnnestus mul ka meeskonna kapten välja vihastada, kui kvadraati mängides jäin sisse ja palli kuidagi kätte ei saanud. Nad lihtsalt söötsid ilma end liigutamata! Mul sai villand ja võtsin temalt taklamisega palli. Suuri sõpru meist ei saanud ...”

Kui Kilias ja Suchsdorfis puutus Hopp kokku karmi saksa mentaliteediga – sa oled see, mida väljakul suudad anda ja ei midagi enamat –, siis Löv-Hamis võeti teda vastu avasüli. Aidati, sõbrustati, tehti kõik, et ta end halvasti ei tunneks.

“Norralased võivad vahel olla liiga heatahtlikud, sakslased samas võivad hilised ärkajad oma karmusega ära tappa. Mõnda mängijat tuleb rohkem motiveerida, aidata sõnaga,” teab Hopp,

nüüd PRO-litsentsi nõutava treenerina.

Kuigi ta võib tunduda rahulik, ei tähenda see, et ta oma mängijate suhtes nõudlik poleks. Ja sedagi on Hopp omal nahal tunda saanud. Kaasasündinud seljahäda tõttu keelasid arstid tal 16aastaselt igasugu sporditegemise. Säärane nõue aga ei läinud mitte.

“Siis sain aru, kui väga ma jalgpalli armastan ning hakkasin hoopis rohkem trenni tegema, et saada end nii heasse konditsiooni, et probleem mind enam ei segaks,” meenutab Hopp, kes sellest ajast alates peab treeningupäevikuid.

“Tean omast käest, kui palju peab tööd tegema ja kui palju on tegelikult võimalik ise ära. Seepärast nõuan iseseisvat harjutamist ka poistelt, kes on minust kordades andekamad.”

“

Treenerina saan siin ühendada saksa koolile omase korra, norra kooli inimsõbralikkuse ja inglise kooli kombe mängijatest motiveerimise abil parim välja pigistada.

„

tuli hakata püsivamat sissetulekut otsima.”

Olgugi et kõrgemalt tasemelt Saksamaa 5. liigasse Eidertal-Molfseesse kolinud Hoppi valdas esialgu pettumus, sai ta pingevabamas õhkkonnas vutti täiel rinnal nautida. Sõprus Bernhardtiga oli mõlema eluotsingud vastu pidanud ning vanem kolleeg kutsus noorema endale St. Pauli reservmeeskonna treenimisele appi. Klubi põhjal tegi Hopp ka oma magistritöö.

“St. Pauli periood sai meile mõlemale otsa. Frank tuli Eestisse ja mina asusin hoopis tööle ühte advokaadibüroosse, sest räägin taani keelt ja neil oli palju taani kliente,” lausub Hopp ja viskab veel ühe üllatuse. Nimelt sai sõprus Bernhardtiga alguse seetõttu, et mõlemad valdavad taani keelt ja nii võeti ette ühiseid käike Taani.

Kuna tähtaegadest kinnipidamine oli karm ja trahvid nende mittejärgimisel rängad, käis töö advokaadibüroos parimate saksa kommete järgi nagu kellavärk.

Kõik oli üliorganiseeritud ja piinlikku täpsusega kirjas. Hopp ei nautinud seda ametit, vaid tegi, mis kästud, kuni tuli telefonikõne Bernhardtilt ja kutse Eestisse.

“Treenerina saan siin ühendada saksa koolile omase korra, norra kooli inimsõbralikkuse ja inglise kooli kombe mängijatest motiveerimise abil parim välja pigistada,” räägib Hopp. “Noortetöö assistendina pean pidama tabeleid, et info ei läheks kaotsi, suhtlema inimestega ning tähtaegadest kinni pidama. Ja ongi nii – see töö oleks mulle nagu loodud. Igalt poolt olen saanud midagi, mida siin kasutada saan.” “Õige! Ja pane kindlasti kirja, et ma lõin karjääri jooksul üle saja värava!”

Et endast maksimum kätte saada, üüris ta korteri, mis asus ülikooli lähedal ja suisa staadioni kõrval. Õpingute kõrvalt (Hopil on magistrikraad majandusteadustes) tegi ta hommikuse trenni iseseisvalt, käis loengutes, ja siis õhtuse harjutuskorra tegi ühes meeskonnaga.

Et Paul Gascoigne’i aegne Inglismaa koondis ja jalgpalli sünnimaa tervikuna Hopi meeli kõditas, asus ta jalgpalli­ unistust püüdma Albionil. Esmalt klubis Tooting & Mitcham (kus, muide, samal ajal pallis Foto: Lembit Peegel naiste koondise juhendaja Keith Boanas) ning seejärel Colliers Wood Unitedis.

On löönud üle saja värava “Mängisin siis jalgpalli, mis minu võimete juures oli maksimum ning kui mängijana oled seda tunnet kogenud, ei ole enam endalt palju nõuda,” oskab Hopp end analüüsida.

“Pikkamööda hakkas kohale jõudma, et Anfieldil ei mängi ma ilmselt kunagi ning mul

Eesti U17 koondis belglastega madistamas. Eestlaste arenguks on kõva taustatöö teinud ka Lars Hopp.

2011 JUULI JALKA

49

naised

Kas Pärnule leidub tänavu vastast?

Pärnu JK peatreener Jüri Saar raiub kui rauda: “Kergelt ei tule midagi, kergelt ei tule midagi.” Ometi ilutseb PJK-l tabelis kümnest mängust kümme võitu ja väravate vahe on 40 : 2. Kui see ei ole domineerimine, siis mis üldse on?

Lennart Komp

P

ärnu alistas hooaja kahes esimeses ringis kahel korral oma traditsioonilised rivaalid Levadia ja Flora ning tänavu medalinõudlejate sekka kerkinud Põlva Lootose. Koosseisuprobleemid püsivad, sest vigastatuid on senini mitmeid, kuid kogemused maksavad ning neist Pärnul juba puudust ei tule.

“Pikk pink ja kõigi tüdrukute pühendumine on meid vee peal hoidnud, sest mitte kõigis kohtumistes ei ole olnud meie domineerivamaks pooleks,” lausus

Saar. “30 punkti on veel mängus ja midagi selget ei ole veel kindlasti.”

Saar peab tõenäoliselt terve hooaja läbi ajama põlvevigastust raviva Kairi Himanenita, traumadega on kimpus Kaire Palmaru, Grete Ojala, Lea Saapar, Andra Karpin, Marve Markson ja Liivi Sõrmus.

Punkte läheb jagamisele veel palju, kuid Pärnust 11 silma kaugusel teisel kohal asuva Flora võimuses on neid Pärnult võtta veel kuus ehk tiitliheitlusse sekkumiseks peab abi tulema ka mujalt. Ave Pajo lahkumise ja MaFoto: Lembit Peegel rina Karžetskaja operatsiooni tõttu pole Levadial varasemate aastate hoogu, Lootos võib heal päeval üllatada, ent ebaühtlane koosseis ei luba Pärnu enesekindlust ilmselt oluliselt kõigutada.

Flora lootsi Allan Soometsa hinnangul on Pärnu juba oma teed läinud ning neid sellelt väärata on ilmselt võimatu. Kui kuskil pinget püsib, siis võitluses 2.–4. kohale. Et Flora viigistas hooaja avamängus Levadiaga ning kaotas seejärel Hannaliis Jaadla (murul) ja Liis Emajõe (taga) on pidanud Varje Tugimi ja Pärnu JK jõu ees suurüllatusena tänavu oma võimetust tunnistama.

50

JALKA JUULI 2011

Tammekale, jäävad nende tiitlilootused teooria valda.

“Kuni punktid on laual, üritame maksimumi, aga ilma konkurentide abita on esikohta püüda üsna võimatu,” lausus Soomets. “Meil vahetus hooaja eel teist aastat järjest kaitseliin ning seetõttu olime esimestes mängudes rabedad. Üldiselt on vahe nii suureks kärisemine üllatus.”

19 punkti teeninud Florast nelja punkti kaugusel on Lootos. Ühe mängu vähem pidanud Levadia on 13 silmaga neljas. Levadia poolkaitsja Aljona Sasova sõnul ei olnud naiskond hooaja nii dramaatiliseks alguseks valmis. Peale Flora ja Pärnu kaotati ka Lootosele.

“Ka meil on koosseisuga suuri probleeme, mitmed on vigastatud ja rünnakul annab Ave Pajo kiiruse puudumine tunda, sest Rita Žernosekova on teist tüüpi ründaja ning tema nobedusele panustada ei saa,” lausus Sasova. “Usun, et Lootosest saame ette, aga kõrgemale tõusta on juba väga raske.”

Ründesse Pajo ja Signy Aarna näol tugeva tandemi saanud Lootosel kulus uue väravakütiga harjumiseks aega, koostööd saab lihvida vaid mängudel, sest naiskond on Tallinnas, Tartus, Põltsamaal ja Põlvas laiali.

“Mitmed kogenumad mängijad läksid ära ning koosseisus on palju U19 ja U17 vanuseklassi pallureid, ent üritame Levadia siiski selja taga hoida,” lausus Aarna.

Püsimajäämise eest võitlevad viiendal kohal olev Tammeka ja kuuendat positsiooni hoidev Kalju, kes enne lühikest puhkust olid teeninud vastavalt kuus ja kolm punkti.

2011 JUULI JALKA

51

naismängija

Liis Lepik Sörve meestele armu ei anna Liis Lepik (16) mängib jalgpalli FC Flora naiskonnas, kuid treenib Saaremaal Sörve JK meeskonnaga.

Viimane pakub nii silmailu kui ka maitseelamust, oskas naiskonnakaaslane kadestamisväärt olukorda tabavalt iseloomustada. lennart komp

S

eni FC Kuressaare naiskonna ja Flora noortevõistkonna eest mänginud Liis Lepik (pildil) leidis talvel, et senine koduklubi ja naiste II liiga ei rahulda tema ambitsioone.

Küsinud Sörve treenerilt Jan Važinskilt nõu, ei jäänud juhendaja võlgu ning kutsus neiu meeste treeningutele. Lepik ei kahetse.

“Pabistasin päris kõvasti, sest seal on tehnilised mängijad ja mõned sellised, kellest linna peal räägitakse, et on eneseimetlejad,” kõneleb Lepik kombel, mis on ehtsaarlaslikult laulev. “Ema kartis ka, et mind “lõhutakse” ära, aga nad hoopis hoiavad mind.”

Hoidmise all peab ta eeskätt silmas vähem jõulist mängu, ent ega Lepik enda sõnul ka hella hingega ole. Kui surutakse, surub vastu, ja kui tema “õlga annab”, ei ole ka vastus pikaldane ootama. Millise mehe uhkus ikka tüdrukust nõrgem olla lubab!

Meeskonda elas neiu sisse nobedalt ning areng poole aasta jooksul on silmaga näha. Et ikka kõik asjad kaasa teha, hakkas ta talvel koos poistega ka jõusaalis käima.

“ „

Mo jaoks tähendab kapteniks saamine palju, see ei ole lihtsalt pael ümber käe.

“Tunnen, et jõuan tehnika poolest teistele tüdrukutele järele ning kui varem ei tulnud üksinda harjutamine kõne alla, siis meeskonnas on see normiks,” vaeb heledapäine Lepik.

Mängukoormust saab ta Flora ja Kuressaare naiskonnas, kuid registreeritud on ta hoopis Flora duublisse, mis asub kahe vahel. Saarelt mandrile 52

JALKA JUULI 2011

sõitmine on tema jaoks harFoto: Lembit Peegel jumuspärane, kuid neli tundi bussisõitu pealinna ja tagasi lubab tal end näole anda vaid kohtumiseks ja üksikuteks treeninguteks. Samuti noortekoondise harjutuskordadeks.

“Mina” asemel ütleb Lepik eeskujulikult “mo” ning õ-täht tema alfabeeti ei kuulu. Iseseisev töö ja julgus kaaslasi juhendada teenisid talle ka U19 koondise kaptenipaela.

Aprillis lõi ta Soome vastu mängides, muide, värava otse nurgalöögist.

“Mo jaoks tähendab kapteniks saamine palju, see ei ole lihtsalt pael ümber käe,” kuulutab Lepik muigega ja selles muiges on uhkust. “Räägin väljakul hästi palju ja püüan tagant juhendada, sest väravavahid on meil palju vahetunud ja taga pole kindlust väga tekkinud.”

Ehkki arenguteel on teda viimastel kuudel edasi viinud seitsmepenikoormasaapad, tuleb A-koondisse jõudmiseks samal moel jätkata. Peale suhtumise on tema tugevusteks kirglikkus, taklamine ja pikad Liis Lepik pallid, ent lühikese aja jooksul tublisti Sündinud: 02.10.1994 Kuressaares pikkust visanud kaitsjal on probleeme Klubi: FC Flora peapallide ajastamisega, kohalt mineku Treenerid: Margus Kuusk, Miko Pupart, ja nõrgema jalaga.

Varem kergejõustikku ja tennist Mario Pruul, Arli Saar, Jan Važinski, Keith harrastanud Lepik jagab end praegu ka Boanas, Peter McGovern, Katrin Kaarna, kooli ja rahvatantsu vahel. Kui sportliAllan Soomets kus mõttes on üks tema eesmärkidest Saavutused: Superkarikavõitja (2010), A-koondis ja kaugemas tulevikus ka A-klassi meister (2010), B-klassi meister välismaal mängimine, siis rahvatantsu (2009), Meistriliiga 3. koht (2010) tahab ta tantsida tantsupeol. Et oleks ikka nagu päris!

cv

Hea Golfi huviline!

Suvi on k채es, golfihooaeg alanud, ja ajakiri Golf ilmub taas!

Ajakirja tellimiseks mine aadressile www.saleshouse.ee/telli Nii lihtne see ongi.

J채rgmine number ilmub 10. augustil.

2011 JUULI JALKA

53

Foto: Lembit Peegel

Maali, Siim, Ardo ja Heleen Ojasalu koduaias, kus on palju vutti taotud.

54

JALKA JUULI 2011

käbi & känd

Perekond, kel on oma jalgpalliplats Ardo Ojasalu poeg ja tütar mängivad jalgpalli Levadias ja Nõmme Kaljus ning perel on koduõuel oma vutiväljak. Jalgpalliga on kokkupuude tervel perekonnal ning see on nende arvates sama loomulik nagu teatriskäik.

Indrek Schwede

“I

ga normaalne inimene peab natuke jalgpalliga seotud olema,” räägib IMG Konsultant ASi juhatuse esimees Ardo Ojasalu, kes tegutseb inspektorina Meistri- ja Esiliiga mängudel. “Kui sidet jalgpalliga pole, siis kõlab see nõnda, et inimene pole kunagi käinud teatris või vaadanud telerit. Jalgpall pole sport, ta pole kultuur, ta ongi jalgpall!”

Endine maksuameti juht ja praegune erakondade rahastamise järelevalve komisjoni esimees Ardo Ojasalu ise noorena jalgpallitreeningul ei käinud.

Seda teevad tema lapsed. Siim-Morten (12) mängib Levadias ja Maali (ametlikult Maarja-Ly, 15) Nõmme Kaljus. Heleen Rahel (9) palli jalaga ei löö, küll aga oskab palliga teha iluvõimlejale omaseid vigureid. Siim läks trenni juba lasteaia aegu kuus aastat tagasi. Praegu mängib ta väga tugevas 1998. aastal sündinute grupis, mille treener on Aivar Priidel.

“Küllap mulle endale meeldis ja sulle ka meeldis, et just jalgpallitrenni läksin,” meenutab Siim isale otsa vaadates oma palluritee algust. Ardo mäletab, et koos sai seda asja arutatud, ja jalgpalli kasuks räägib ka mänguline moment – sporditegemine ei muutu vaevaliseks. Jalgpall on meeskonnamäng, kus egoistil on raske üksi midagi korda saata.

Maali hakkas jalgpalli jälgima 2006. aasta MMi ajal telerist. Staadionil käimised piirdusid esialgu Eesti koondisega.

“Mäletan mängu Fääri saarte vastu, kus rahvas karjus, et võidame 10 : 0, aga lõpuks õnnestus Eestil siiski võita 4 : 3,” räägib Maali. Muidugi on ta

aastaid käinud vaatamas Siimu mänge.

Mõned korrad on terve pere sõitnud välismaale Eesti koondist toetama. Nüüd on Maali ligi aasta ise käinud Nõmme Kalju treeningutel, kus juhendajateks on Kristina Allos ja Rene Möller.

“Klubijalgpalli puhul eelistan vaadata Nõmme Kalju meeskonna mängu,” räägib ka tennise, kergejõustiku ja korvpalliga tegelenud Maali. “Mehed mängivad paremini ja ilusamini ning näevad vabu kohti, mida meie ei näe.”

Venelased patsutasid tunnustavalt Ka Ardo räägib naerusui, et tüdrukute mäng meenutab talle mesilasparve ringiliikumist. Selle segaduse üks põhjusi on asjaolu, et pall jõuab äärtele vähe.

Ardo ise tegeles nooruses tennise, korvpalli ja malega. Kaks esimest ala langesid ära, kui treeningupaik ja -aeg muutusid ning järg käest kadus.

“Jalgpalli juhtusin mängima ükskord koolist koju minnes üpris juhuslikult,” räägib Ardo Ojasalu. “Meie kooli punt hakkas mängima vene poistega, kellel oli üks mängija puudu. Mind saadeti venelaste poolele, kus omakorda lähetati mind väravat valvama. Juhtumisi tegin väga hea mängu ja vene poisid patsutasid mind pärast mängu tunnustavalt.

Kuna sain kiita, siis hakkas väravavahi positsioon mulle meeldima ja sealtpeale olengi väravas olnud. Enam mitte küll sellise eduga nagu siis.”

“Ka suvel maal mängisime onupojaga heinamaa peal, kus meil oli rõugupuudest värav tehtud,” jätkab Ardo Ojasalu. “Meil olid oma reeglid: üks

oli väravas ja lõi palli välja, teine tohtis teha paar-kolm puudet ja pidi siis lööma. Kui pall läks väravavahist üle otsajoone, mängisime omade reeglite järgi lahti ka nurgalöögi. Pidasime tabelit, sest meil oli oma MM. Onupoeg oli kõva Brasiilia fänn ning kuna tema oli vanem, siis valis meeskondi endale esimesena. Mina olin LõunaAmeerika alagrupis seetõttu alati Argentina. Jalka on nii loomulik tegevusala, et ma ei kujuta ettegi, kui lapsed ja eriti poisslapsed ilma selleta kasvaks.”

Levadias kõvas konkurentsis põhikoosseisukoha pärast võitlev ja üle-Eestilistel talenditreeningutel osalev Siim ei oska veel öelda, kas ta tahaks tulevikuks jalgpalluriks saada.

“Kui mäng hakkab hästi välja tulema ja saan põhikooseisu, siis võib ju püüda,” ütleb Siim, kes proovib eeskuju võtta Dani Alvesest. “Mängin temaga samal positsioonil – paremkaitses. Vahel ka paremas äärepoolikus. Mulle meeldib ka Lionel Messi kiiruse ja tehnika pärast. Kui tahab, võtab neli meest ette ja virutab!”

Ardo ütleb, et tuleviku elukutsevalik on laste teha, kusjuures väga palju sõltub sellest, mis tasemel keegi on.

Ka jalgpallis on võimalik karjääri teha.

Praeguses vanuses on õppimine laste jaoks siiski number üks. Jalgpallioskus on hea kas või selleks, et hilisemas eas sõpradega mängida. Praegu mängib Ardo jalgpalli FC Toompea treeningul, et kehale koormust anda. Vahel togib ta koduõuel palli koos Siimuga ja vahel toimuvad kodusel miniväljakul 2011 JUULI JALKA

55

küllatulnud peretuttavatega suuremad lahingud.

Foto: Lembit Peegel

Jalgpall kui siiruviiruline kapsapea Pere suurima jalgpallipropageerija nimele kandideerib ka Maali, kes käib enda kinnitusel kõige enam staadionil jalgpalli vaatamas.

“Olen Lilleküla staadionile viinud palju inimesi, kellele see on olnud esimest korda jalgpalli vaadata,” räägib Maali, kelle teiseks meelisharrastuseks on kunst: “Tallinna Kunstikoolis tegelen kõigega alates kunstiajaloost ja lõpetades puuskulptuuriga.” Oma töödes on ta kasutanud ka mängu­ motiive.

“

Kui sidet jalgpalliga pole, siis kõlab see nõnda, et inimene pole kunagi käinud teatris või vaadanud telerit.

Isa ja poeg teineteiselt mõõtu võtmas – nii üks ühe vastu mängimas ...

Foto: Lembit Peegel

... kui ka pealelööke tegemas.

56

JALKA JUULI 2011

„

Ardo jaoks on jalgpall huvitav kõigil tasemetel. Seetõttu teeb ta meelsasti ka inspektoritööd, et näha selle mängu erinevaid tahke.

“Jalgpall on nagu siiruviiruline kapsapea oma erinevate kihtidega,” selgitab ta. “Paljud vaatavad ainult kvaliteetmängu, aga mulle meeldib igal tasemel jalgpall. Väikeste poiste mängus võib olla kohati rohkem andumust mängule kui profijalgpallis.

Mulle väikeste mängud meeldivad.

Meeldib ka vaadata, kuidas jalgpall tipptasemele välja kasvab. Minu veendumus on selline, et Eesti jalgpalli tulevik saab ainult paremaks minna.

Olen vaadanud, kuidas meie väikesed poisid palliga triblavad ja väravale lööke virutavad. Ainus, mis neil puudu jääb, on platsinägemine, aga seda tuleb kogemusega juurde. Ka Levadia 1998. aasta poisid mängivad ilusasti, on näha kindlat treeneri käekirja.”

Seni isa ning õe ja venna juttu pealt kuulanud Heleen torkab korraga vahele: “Ma ei tea, kas sa oled sellele mõelnud, isa, aga ma arvan, et sulle meeldiks, kui Eesti pääseks MMile ja võidaks seal!”

Sellele ootamatule avaldusele Ardo igatahes vastu vaidlema ei hakanud.

SINU DIGIPOOD

Sülearvuti tulevikust!

Teise põlvkonna Intel® Core™ i7-2630QM protsessoriga HP Pavilion dv6-6072eo

CoolSense Väga kvaliteetse heli tagab 4 kõlariga helisüsteem Beats’ilt.

Uudne nutikas jahutus tagab jaheda arvuti.

Naudi 6 x paremat pilti kui DVD võimaldab.

teise põlvkonna Intel® Core™ i7-2630QM protsessor

15630.95kr

Ülivõimas uus Inteli neljatuumaline protsessor. Kuni 12 x võimsam kui tänasel päeval keskmistes sülearvutites kasutatavad protsessorid.

8 GB DDR3 1333MHz mälu

4837MB AMD Radeon HD 6770M (1GB GDDR5 eraldiseisev videomälu) Üks uuemaid ja võimsamaid graafikakaarte tänasel päeval.

1000GB kõvaketas HP ProtectSmart kaitsesüsteemiga Sellele põrutuste eest kaitstud kõvakettale saad mahutada näiteks 250 000 muusikapala või siis 200 000 fotot.

garantii 3 aastat

kuumakse alates 31.42€ periood 48 kuud

Intel, the Intel Logo, Intel Inside, Intel Core, and Core Inside are trademarks of Intel Corporation in the U.S. and/or other countries.

Kiire ja suur mälumaht tagab sujuva töö nüüd ja tulevikus.

• ekraan 15,6” LED • veebikaamera mikrofoniga • sõrmejäljelugeja • mälukaardilugeja • WiFi • 2xUSB3.0 • 2xUSB2.0 • HDMI • VGA • Bluetooth • Office 2010 Starter • Windows 7 Home Premium • aku tööaeg kuni 5,5 tundi • kaal 2,6 kg Kampaania kestab 03.05.2011 - 31.07.2011. Kaupa on piiratud koguses. Kõik pildid on illustratiivsed

Uuri lähemalt - www.klick.ee/hp Tallinn: Viru Keskus (Viru väljak 4 ), tel 6668160, E-P 9-21; Kristiine Kaubanduskeskus (Endla 45), tel 6668116, E-P 10-21; Rocca Al Mare kaubanduskeskus (Paldiski mnt 102), tel 6668155, E–P 10–21; Ülemiste Kaubanduskeskus (Suur-Sõjamäe 4), tel 6668159, E-P 10-21; Järve Kaubanduskeskus (Pärnu mnt 234/238), tel 6668154, E-P 10-21; Lasnamäe Centrum (Mustakivi tee 13), tel 6668128, E-P 10-21; Mustika Kaubanduskeskus (Tammsaare tee 116) 6668151, E-R 10-20, L-P 10-18; Sikupilli Kaubanduskeskus (Tartu mnt 87), tel 6668156, E-P 10-21; Tartu: Tasku keskus (Turu 2), tel 666 8163, E-L 10-21, P 10-18; Lõunakeskus (Ringtee 75), tel 6668153, E-P 10-21; Kaubanduskeskus Eeden (Kalda 1c), tel. 6668164, E-P 10-21; Pärnu: Kaubamajakas (Papiniidu 8/10), tel 6668152, E-P 10-20; Viljandi: Viljandi Centrum JUULI JALKA (Tallinna mnt. 24), tel 6668166, E-R 9-19, L 9-17, P 9-15; Jõhvi: Kaubanduskeskus Tsentraal (Kesk-väljak 4), tel 6668168, E–R 10-19, L-P 10-16; Rakvere: Põhjakeskus, tel. 6668177,2011 E-P 10-20; Valga: Valga Maxima (Jaama 2b), tel. 6668121, E-R 10-19, L 10-16; Paide: Ringtee 2, tel. 6668124, E-L 10-19, P suletud; Kuressaare: Auriga Keskus (Tallinna tn. 88), tel. 6668117, E-L 10-20 ja P 10-18.

Võru: Kagukeskus (Kooli 6), tel 6668173, E-R 10-19, L 10-18, P 10-16

57

esiliiga

75aastane juubilar mängib kenasti vutti Laupäeval, 4. juunil peeti Kiviõlis jalgpallipidu: kohalik jalgpall sai 75aastaseks. Jalgpall ongi selles 6000 elanikuga linnakeses spordiala number üks ning on seda kõik need 75 aastat ka olnud.

Raivo Lott

J

algpallielu, nagu elu üldse, on Kiviõliski tõusude-mõõnadega täidetud.

Ometi tundub, et praegu on Kiviõli jalgpallielus tegu just tõusuga. Eelmisel aastal pääses esiliigas nelja parema sekka jõudnud Kiviõli Tamme Auto jalgpallimeeskond Meistriliiga üleminekumängudele. Seekord seda barjääri FC Kuressare vastu veel ei ületatud. Tänavustki aastat on Kiviõli Tamme Auto esiliigas edukalt alustanud, püsides pidevalt nelja parema seas.

Kiviõlis on oodata ka väärikat järelkasvu. Nimelt töötab eelmise aasta novembrist Kiviõli meeskondadega tunnustatud jalgpallur ja litsentsitud treener Erik Šteinberg, kes juhendab nii noori kui ka täiskasvanuid. Erik Šteinbergi käe all harjutab praegu üle 50 noore jalgpalluri. Ja tung nendesse trennidesse on tõesti suur. Treener kiidab noorimaid vutipoisse, kes arenevad silmanähtava kiirusega. Seda tõestati ka juubeliüritusel toimunud mängus Kohtla-Järve eakaaslaste vastu. Noorte jalgpalli toetab Kiviõli linnavalitsus – iga aasta eraldatakse selleks linna eelarvest raha.

Kiviõli jalgpallielu käib jalgpalliklubis FC Irbis. Suvekuudel treenitakse ja mängitakse staadionil, kus 75 aastat

tagasi Kiviõli jalgpall sündiski. Linnakese jalgpallile puhusid elu sisse põlevkiviõlitehase töölised, kes lõid klubi Valgus, kus mängiti nii jalg- kui ka võrkpalli. Oma jõududega ehitati 1936. aastal valmis ka staadion, mis avati pidulikult 14. juunil. Nii et seekord peeti juubelipidustused küll kümme päeva tegelikust sünnipäevast Erik šteinberg – mängija treener, Kiviõli jalgpallielu korraldaja. Kaelas varem, aga sel oli mõjuv mälestusmedal, mille pälvisid kõik juubelipäeval mängimas käinud. põhjus – kauaoodatud külaline, Eesti meister FC Flora jalgpallimeeskond, sai külla tulla Kiviõli Tamme Auto – FC Strommi just 4. juunil. Traditsioonide jätkumist Tallinn 2 : 2 (0 : 0) tõendab seegi, et ka 75 aastat hiljem Tegu oli kolmanda liiga ametliku mänon Kiviõli jalgpallimeeskond tihedalt guga. Tallinlased läksid 2 : 0 ette, kuid põlevkiviõli tootva tehasega seotud.

Erik Šteinbergi kaks väravat karistusMeeskonna peasponsoriks on juba üle löökidest tõid tabloole ja tabelisse viigi. kümne aasta Kiviõli Keemiatööstuse Kiviõli FC Irbis – Kohtla-Järve Lokoomanikfirma TR Tamme Auto. motiiv 6 : 1 (2 : 0) Nüüd juubeliürituse manu. Tõeliselt Mängisid kõige nooremad, 5­–7aastased pika jalgpallipäeva jooksul (algas kell 12 poisid. Erik Šteinbergi juhendatavad ja lõppes 19.30) peeti kokku viis mänKiviõli noored vutimehed pakkusid oma gu, oli hulgaliselt autasustamisi ja kultribüünil istuvaile vanemaile hea etenduse. tuurilisi vahepalu (Kiviõli 1. keskkooli Kiviõli – Kohtla-Järve veteranid 2 : 7 tantsutüdrukud, breikarid, džässbänd).

(1 : 4) Eriti pidulikud hetked Kiviõli Linnavalitsus – Eesti Jalgpalliolid FC Flora – Kiviõli liit 3 : 3 (1 : 0) Tamme Auto kohtumi- Võitluslik mäng, kus kiviõlilased olid se eel, kus Eesti hümni juba 3 : 1 ees, kuid lõpuks jõudsid jalgesitas kahe eelmise palliliidu ehk klubi Retro mehed viigini. riigikogu koosseisu FC Flora – Kiviõli Tamme Auto 6 : 0 liige Tiit Kuusmik ning (1 : 0) autasustati teenekaid Eesti meister ja liiga liider näitas taseKiviõli jalgpallivetemevahet. Mängu esimesed pool tundi rane. Teiste seas ka olid üsna võrdsed, poolaja lõpu eel lõid Kiviõli jalgpalli hinge floralased värava kiviõlilaste enda tekiPoisid murul. Esiplaanil Kiviõli FC Irbise mängija Aleks Vitrikuš, kes ja elushoidjat Anatoli tatud olukorrast ja nii ta läks ... kohtlajärvelastele lõi kolm väravat.

Zõbinit.

Ilus jalgpallipidu oli.

58

JALKA JUULI 2011

II liiga

Saaremaa tähtsuselt teine meeskond – Sörve JK Saarlaste esindusmeeskonnaks loodud Sörve JK andis selle rolli lahkelt FC Kuressaarele ning püüab kohta Esiliigas.

Lennart Komp

K

ui Sörve JK 2002. aastal loodi, sai see meeskonnaks, kus meeste seas said esimesed tuleristsed FC Kuressaare kasvandikud, kes Meistriliigas kaela veel ei kandnud. Kuressaare oli Tallinna-põhine ning praegune (range) koosseisupoliitika alles tulevik.

Nüüd suudab FC Kuressaare peamiselt saarlastest koosnedes Meistriliigas kohta hoida ning Sörve rolliks on kujunenud järelkasvu ettevalmistamine siinseks tugevaimaks seltskonnaks. Selle eesmärgi paremaks täitmiseks peaks aga praegusest II liiga lääne/lõuna piirkonnast kerkima Esiliigasse.

“

Tänavu on registreerituist vanima palluri, Hendrik Karlsoni sünniaastaks 1964, noorimad on sünniaastaga 1993.

„

“Oleme kümme aastat süsteemset tööd teinud ning praegu võiks duubel juba Esiliigas olla,” ütles klubi president Priit Penu. “Praegu on lõhe liigade vahel ülemäära suur ning Esiliiga aitaks mängijaid paremini ette valmistada.”

FC Kuressaare treenib Sergei Zamogilnõi juhendamisel Tallinnas, kuhu sõidavad nädala teiseks pooleks ka Sörve pallurid, keda on plaan Meistriliigas kasutada. Sörve aga harjutab Jan Važinski juhendamisel Saaremaal ning treeningutel osaleb ka III liigas palliva Saaremaa JK mängijaid.

Kahe treeningu kvaliteeti on mängijate taseme tõttu raske võrdsena hoida.

Pallureid vahetatakse siiski usinalt, kuigi reeglid seavad piirid. Kannaks Sörve nime FC Kuressaare II, saaks mängijad üles anda ühise nimekirjaga ja neid vabalt liigutada. Praegusel juhul

Foto: Miko Pupart

Sörve JK peab jõudma Esiliigasse, et FC Kuressaare saaks Saare mehi valutumalt tippu tuua.

tohib korraga ülevalt alla anda kolm ning alt üles viis mängijat.

“Nime hoidmine on põhimõtteline küsimus, sest 2002. aastal, kui Sörve loodi, rajas Salme vald priima staadioni ning soovis võistkonna sinna mängima saada ja Sörveks nimetada,” ütles Penu.

“Tänu Salme valla heale tööle on Salme staadion II liigas ilmselt üks parimaid.”

Viimasel viiel-kuuel aastal on Sörve koosseis olnud noorte ja vanade sümbioosiks. Tänavu on registreerituist vanima palluri, Hendrik Karlsoni sünniaastaks 1964, noorimad on sünniaastaga 1993. Samuti pallivad Sörves kunagised Kuressaare põhimehed, nagu Jaanis Kriska, Priit Reiska, Kristjan Leedo ja teised. Sörve treeneri Važinski sõnul suhtleb ta Kuressaare lootsi Zamogilnõiga iga päev, et arutada treeninguplaane ja mängijate liigutamist.

“Trennides täpselt samu asju teha on raske, sest Sörve mängud on pühapäe-

viti, kuid Kuressaarel laupäeviti – nii erineb ka kava,” rääkis Važinski.

Kui mõni aasta tagasi võis mitmelt Sörve II liiga konkurendilt kuulda nurinat, et neile külla sõitmine annab pika reisi tõttu koduväljakueelise, siis Penu peab seda normaalseks. Važinski sõnul on tase aastate jooksul niivõrd ühtlustunud ja meeskond professionaalsemaks muutunud, et viitsimatusest sõitmata ei jäeta.

“Meil on ju kõik sõidud pikad, aga keegi ei otsi põhjust, miks tulemata jätta,” lausus Važinski.

Salme priima väljak võib tuleval hooajal näha ka Meistriliigat, kui Kuressaare linnastaadion läheb kapitaalremonti ja Saaremaa esindusmeeskonda enam võõrustada ei saa.

Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee 2011 JUULI JALKA

59

III liiga

Vaprus toob trenni kõik Vändra lapsed. Peaaegu “Kui Vändras ringi käin, visatakse igal meetril käppa!” rõõmustab Vapruse eestvedaja Ranet Lepik. Tosin aastat pühendunud tööd on väikeses alevis sünnitanud jalgpallihulluse. Sellise hea hulluse.

Lennart Komp

V

ändras ja Toris elab kokku napilt 2800 inimest, Vapruse klubis harjutab neist kokku ligi 200, mis trenniskäijate protsendiks annab muljet avaldava 7. Eestis üldiselt jääb see number umbes ühe protsendi kanti. Seega, nii vutilembest kanti annab otsida!

“Me ei ole mitte kunagi mitte kedagi trenni kutsunud või meelitanud. Kõik on ise tulnud!” imestab Lepik, kui uurida, mis on edu saladus. “Alustasin 1999. aastal kahe grupiga ja olen teinud tööd armastusega. Ju see on tõmmanud.”

Toona sõjaväest naasnuna ja Meelis Eelmäe ettepanekul Vändra D-klassi poisid treenida võtnud Lepik mängib nüüd oma esimeste hoolealustega koos III liiga läänetsoonis, kus pärast kümmet vooru jätkati kaotuseta ja kindlal kursil tagasi II liigasse.

“Alguses olin neile isa, siis sõber, nüüd vaatan neile ise alt üles,” tõmbab Lepik kaela viltu ja sihib silmad taeva

poole. “Klubi on kasvanud nii ühtseks, et kui kellelgi on vaja puid vedada või seina värvida, oleme terve mansaga kohal.”

Tänavu esindab Vändra Vaprust Eesti meistrivõistlustel peale täiskasvanute meeskonna ka poiste B- ja D-klassi võistkond. Kuna naiskond rändas hariduse otsinguil mööda Eestit laiali, siis tänavu liigat ei mängita. Poisse käib trennis veelgi, alates lasteaiast, kuid nemad osalevad vaid turniiridel. Kõiki kodumänge peetakse tänavu Türi metsakombinaadi staadionil, Vändrast 30 kilomeetri kaugusel.

“Talvel võeti ette Vändra gümnaasiumi võimla ja mais staadioni renoveerimine ning praegu treenime sõna otseses mõttes ühe suure firma muruplatsil, mille keskel on kelder, ääres autotee ja 20 meetri kaugusel jõgi, kust käime palle toomas,” räägib Lepik kurblikrõõmsalt. “Aga laste ees müts maha – keegi ei hädalda, sest kõik teavad, et sügisest on meil hea väljak.”

Foto: www.jkvandra.ee

Vändra Vapruse 1995. aastal sündinute meeskonna mängijad: Mihkel Jürgenstein (seljaga), kapten Marco Lukka (keskel) ja Gert Kivistik. Mihkel ja Gert mängivad juba täiskasvanute eest.

60

JALKA JUULI 2011

Lepik annab päevas neli trenni, lisaks peab tema Türi väljakul niitma muru, vedama jooned, organiseerima transpordi, täitma sisuga klubi kodulehe. Ja nõnda edasi. Treenerina on abiks ka Silver Kurg ning kord nädalas käib Tõnu Meetua Pärnust väravavahtidele eritrenni tegemas.

“

Klubi on kasvanud nii ühtseks, et kui kellelgi on vaja puid vedada või seina värvida, oleme terve mansaga kohal.

„

“Tahame kasvada nii kaugele, et meie enda kasvandikud tuleksid tagasi ja oleksid abiks. Mitu inimest on juba huvi üles näidanud ja see teeb rõõmu,” lausub Lepik, kelle optimism näib ammendamatu. “Raske on olnud ja on ka praegu, kuid kõigest saab jagu. Alati on saanud!”

Kui Lepik tosin aastat tagasi Vändras alustas, kanti Marek Lemsalu jalgpallikooli nime, siis Pärnu Levadia ja seejärel Pärnu Vapruse nime, kuni 2009. aastal võeti nõuks päris oma asi teha. Seda tahtis ka Vändra alev, kes on toetanud klubi igal aastal ligi 100 000 krooniga.

Klubi eestvedaja on niivõrd põhjalikult jalgpalli armunud, et kaaslased nimetavad teda lõõpides järgmiseks Märt Siiguriks või Mart Paumäeks, kes on aastakümneid Pärnu vutimehi õpetanud. “Ütlevad, jah, et eks ma jalgpalliväljakul ka suren,” naerab Lepik ja võtab seda suure komplimendina.

Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee

IV liiga

FC Reaali kannab vaimsus Kuraditosina tegutsemisaasta jooksul Eesti viletsaima jalgpallimeeskonna auväärt tiitli välja teeninud FC Reaali võiks praegu rüütada Maarjamaa loomingulisema võistkonna hõbelindiga.

Lennart Komp

Foto: FC Reaal

Tegu ei ole meeskondliku pitch-invasion’iga, vaid FC Reaali juubelimänguga FC Flora vastu A. Le Coq Arenal.

M

eeskonnale, kellele pole võõrad üle kümneväravalised kaotused ning viimane koht, ei ole teisalt kaugeltki vaenujalal vaimsuse ja loomingulisusega. Päramised on viimaseil aastail Reaalile just loomuomaseks saanud.

Meeskonnas mängivad näitlejad Kristjan Üksküla, Priit Strandberg ja Pääru Oja, muusikud Mihkel Pent, Kaarel Silmato. Ent ka Eesti aegade parim squash’i-mängija Paul Piik ning tema vanem vend Paavo, kes on andnud panuse Eesti kultuuri poeedi ja dramaturgina.

FC Reaali mängijate jaoks on tähtis seltskond ja mõnu jalgpallist.

Aastaid Eesti kõige viletsama meeskonna tiitlile pretendeerinud meeskonna asutajaliikme Andreas Sepa süda valutab siiski ka tulemuste pärast. Kunagi Tallinna Reaalkoolist välja kasvanud FC Reaal hoidis pärast üheksat vooru IV liiga põhjatsoonis vana tuttavat kohta – viimast.

“Praegu on meil aastate parim sats ja aastate suurim treeninguintensiivsus. Harjutasime talvel nädalas korra Gustav Adolfi gümnaasiumi saalis ja nüüd ­Shnelli staadionil, aga väravaid

lihtsalt ei tule,” laiutas Sepp käsi. “Eks see näitab, kui palju IV liiga tase aastate jooksul on tõusnud.”

Sepp ja teine järelejäänud asutajaliige Kalle Roos esindavad koos MTÜ Eesti Muusika Ekspordi juhi JukoMart Kõlariga vanemat generatsiooni, kuna valdav osa kuulub alla 25aastaste leeri.

Ka Kristjan Üksküla esindab viimaste kilda ja mängib Reaalis esimest hooaega. Nii teater kui ka jalgpall on kuulunud tema igapäeva väikesest peale, ent seni on esimene omanud tähtsamat rolli.

“Mõlemad on minu jaoks meeskonnamängud, kus peamiseks nõudeks on täpsus ning eesmärgiks võit,” sõnas Üksküla. “Mulle endale tundub, et nii teatri kui ka jalgpalli eesmärk on siiski inimesi rõõmustada. Nii neid, kes on seda vaatama tulnud, kui ka neid, kes on mängus ise osalised. Selles rõõmus peitubki minu jaoks mõlema ala tegelik eesmärk – võit. Ilma rõõmuta pole mõtet kummagi alaga tegeleda.”

Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee

Paavo Piik

Dramaturg, poeet, tõlkija; FC Reaali mängija Jalgpallimänguga alustasin kümneaastaselt ja ta on sellest ajast peale ikka olnud heaks tasakaaluks muudele tegemistele. Jalgpalliväljakul unustad teised asjad ära, kaasa arvatud loomingu, see on heas mõttes selline poisikeste sõjamäng –­tuleb ühtselt tegutseda, endale armees koht leida ja vastane alistada. Üldiselt olen loomingu ja spordi teineteisest lahus hoidnud, aga teisalt on meil FC Reaali meeskonnas punt tegelasi, kes kirjutavad, näitlevad, teevad muusikat. Eks see liidab meid jalgpalliväljakul ja tekitab sellise vandeseltslasliku, iroonilise kõrvalpilgu – esteetilisest või intellektuaalsest vaatenurgast ei ole neljanda liiga jalgpall just maailma fookuspunkt. Aga samas, vastupidi ka – igasugused sportlikud ja kunstilised ambitsioonid on tulnud ja läinud, aga FC Reaalis mängid ikka edasi.

Juba umbes kaheksandat hooaega.

Meeskonnakaaslastel on lapsed ja ise oled vanuse poolest märkamatult tõusnud esikolmikusse. Eks sealt need üksildased ja kurvameelsed tekstid tulegi ...

2011 JUULI JALKA

61

kalender

Juulikuu mängud kodukamaral Allolevalt kuu tähtsamad mängud Eestis: meeste ja naiste Meistriliiga ning meeste Esiliiga.

Lühend: TV – mäng on TV 6 eetris.

Võimalikke kalendrimuutusi, aga ka Eesti klubide eurosarjade kohtumiste aegasid jälgi: www.jalgpall.ee

Meistriliiga

Esiliiga

Naised Laupäev, 9. juuli (XI voor)

17.00 TV Tallinna FC Flora – Nõmme JK Kalju

A. Le Coq Arena

Pühapäev, 3. juuli (XVIII voor) 17.00 Tallinna JK Legion – Tallinna FC Infonet

Wismari kunstmuruväljak

19.30 Narva JK Trans – FC Viljandi

Narva Kreenholmi staadion

17.00 Pärnu linnameeskond – Kiviõli Tamme Auto

Pärnu Kalevi staadion

14.00 Nõmme JK Kalju – Tartu JK Tammeka

Hiiu staadion

Laupäev, 2. juuli (XVIII voor)

19.30 Paide linnameeskond – Tartu JK Tammeka

Paide gümnaasiumi staadion 19.30 Lasnamäe FC Ajax – Tallinna FC Levadia

FC Ajaxi staadion

17.00 Kohtla-Järve FC Lootus – JK Tallinna Kalev

Kohtla-Järve Spordikompleksi staadion 17.00 Tallinna FC Puuma – Valga FC Warrior

Lasnamäe SPK kunstmuruväljak

Laupäev, 9. juuli (XIX voor)

19.30 Tallinna FC Levadia II – Tallinna FC Flora II

Maarjamäe kunstmuruväljak

17.00 TV Lasnamäe FC Ajax – Tartu JK Tammeka

FC Ajaxi staadion

Pühapäev, 10. juuli (XIX voor)

19.30 FC Kuressaare – Tallinna FC Levadia

Kuressaare linnastaadion 19.30 Paide linnameeskond – Nõmme JK Kalju

Paide gümnaasiumi staadion 19.30 Tallinna FC Flora – FC Viljandi

A. Le Coq Arena 19.30 JK Sillamäe Kalev – Narva JK Trans

Sillamäe Kalevi staadion Laupäev, 16. juuli (XX voor) 17.00 TV Narva JK Trans – Tallinna FC Flora

Narva Kreenholmi staadion 19.30 FC Viljandi – Paide linnameeskond

Viljandi linnastaadion 19.30 Nõmme JK Kalju – Lasnamäe FC Ajax

Hiiu staadion 19.30 Tartu JK Tammeka – FC Kuressaare

Tartu Tamme staadion 19.30 Tallinna FC Levadia – JK Sillamäe Kalev

Maarjamäe muruväljak Laupäev, 23. juuli (XXI voor) 17.00 TV FC Kuressaare – Nõmme JK Kalju

Kuressaare linnastaadion 19.30 Tallinna FC Levadia – Narva JK Trans

Maarjamäe muruväljak 19.30 JK Sillamäe Kalev – Tartu JK Tammeka

Sillamäe Kalevi staadion 19.30 Lasnamäe FC Ajax – FC Viljandi

FC Ajaxi staadion

Meistriliiga

14.00 Tallinna FC Levadia – Tallinna FC Flora

Maarjamäe jalgpallikompleks 14.00 Põlva FC Lootos – Pärnu JK

Lootospark Laupäev, 16. juuli (XII voor)

17.00 Valga FC Warrior – Tallinna JK Legion

Sportland Arena

14.00 Tallinna FC Flora – Tartu JK Tammeka

A. Le Coq Arena I muruväljak

17.00 Tallinna FC Puuma – JK Tallinna Kalev

Lasnamäe SPK kunstmuruväljak

14.00 Pärnu JK – Tallinna FC Levadia

Raeküla gümnaasiumi staadion

17.00 Kohtla-Järve FC Lootus – Tallinna FC Flora II

Kohtla-Järve Spordikompleksi staadion 17.00 Pärnu linnameeskond – Tallinna FC Infonet

Pärnu Kalevi staadion 19.30 Tallinna FC Levadia II – Kiviõli Tamme Auto

Maarjamäe kunstmuruväljak Pühapäev, 17. juuli (XX voor)

14.00 Põlva FC Lootos – Nõmme JK Kalju

Lootospark Laupäev, 23. juuli (XIII voor) 14.00 Tartu JK Tammeka – Pärnu JK

Tartu Tamme staadion

17.00 Tallinna JK Legion – Pärnu linnameeskond

Wismari kunstmuruväljak

14.00 Nõmme JK Kalju – Tallinna FC Flora

Hiiu staadion

17.00 Kiviõli Tamme Auto – Kohtla-Järve FC Lootus

Kiviõli linnastaadion

14.00 Tallinna FC Levadia – Põlva FC Lootos

Maarjamäe jalgpallikompleks

17.00 Tallinna FC Flora II – Tallinna FC Puuma

A. Le Coq Arena I muruväljak

Teisipäev, 26. juuli (XIV voor)

17.00 JK Tallinna Kalev – Valga FC Warrior

Kalevi Keskstaadion

18.45 Põlva FC Lootos – Tartu JK Tammeka

Lootospark

19.30 Tallinna FC Infonet – Tallinna FC Levadia II

Lasnamäe KJH kunstmuruväljak

18.45 Pärnu JK – Tallinna FC Flora

Raeküla gümnaasiumi staadion

Pühapäev, 24. juuli (XXI voor) 17.00 Valga FC Warrior – Tallinna FC Flora II

Sportland Arena 17.00 Tallinna FC Puuma – Kiviõli Tamme Auto

Lasnamäe SPK kunstmuruväljak 17.00 Kohtla-Järve FC Lootus – Tallinna FC Infonet

Kohtla-Järve Spordikompleksi staadion

18.45 Tallinna FC Levadia – Nõmme JK Kalju

Maarjamäe jalgpallikompleks Laupäev, 30. juuli (XV voor) 14.00 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Levadia

Tartu Tamme staadion

17.00 Tallinna FC Levadia II – Pärnu linnameeskond

Maarjamäe kunstmuruväljak

14.00 Tallinna FC Flora – Põlva FC Lootos

A. Le Coq Arena I muruväljak

Laupäev, 30. juuli (XXII voor)

19.30 JK Tallinna Kalev – Tallinna JK Legion

Kalevi Keskstaadion Pühapäev, 31. juuli (XXII voor)

14.00 Nõmme JK Kalju – Pärnu JK

Hiiu staadion

17.00 TV FC Viljandi – FC Kuressaare

Viljandi linnastaadion

17.00 Tallinna JK Legion – Tallinna FC Levadia II

Wismari kunstmuruväljak

19.30 Nõmme JK Kalju – JK Sillamäe Kalev

Hiiu staadion

17.00 Pärnu linnameeskond – Kohtla-Järve FC Lootus

Pärnu Kalevi staadion

19.30 Narva JK Trans – Paide linnameeskond

Narva Kreenholmi staadion

17.00 Tallinna FC Infonet – Tallinna FC Puuma

Lasnamäe KJH kunstmuruväljak

19.30 Tallinna FC Flora – Lasnamäe FC Ajax

A. Le Coq Arena

17.00 Kiviõli Tamme Auto – Valga FC Warrior

Kiviõli linnastaadion

19.30 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Levadia

Tartu Tamme staadion

19.30 Tallinna FC Flora II – JK Tallinna Kalev

A. Le Coq Arena I muruväljak

19.30 Paide linnameeskond – Tallinna FC Flora

Paide gümnaasiumi staadion

62

JALKA JUULI 2011

Eurokarikad Eesti klubide täpsed kodused mängupäevad ja kellaajad polnud Jalka trükkimineku ajaks veel selgunud.

Meistrite Liigas 2. eelringis kohtub Tallinna Flora Iirimaa Shamrock Roversiga, Euroopa Liiga 1. eelringis on Narva Transi vastaseks Makedoonia Rabotnicki, Nõmme Kaljul soomlaste Espoo Honka. Euroopa Liiga 2. eelringis kohtub Tallinna Levadia Luksemburgi FC Differdange'iga.

rannajalgpall

FIFA spetsialist koolitas Eesti rannakohtunikke Juuni alguses, kui ilmad juba kuumaks hakkasid kiskuma ja Eesti koondis Itaalialt nuhelda sai, õppisid rannajalgpalli kohtunikud FIFA instruktorilt Stephan Fässlerilt ametit. lennart komp

F

ässler on maailmas eriline sell – rannajalgpalli kohtunike instruktoreid on Euroopas koos temaga kolm, maailmas veel viis. Seda suuremat kaalu omas tema viibimine Eestis, õigupoolest küll teist korda, sest 2009. aasta veebruaris õpiti tubastes tingimustes teooriat, nüüd Nõmme liivaväljakul aga praktikat.

“Harilikult kestab kursus viis päeva, aga seekord kolm, sest kaks teooriapäeva tegime juba kaks aastat tagasi ära,” lausus enne Eestisse tulekut Maldiivide kohtunikke õpetanud Fässler. “Iga koolitus on erinev ja kava kohandan vastavalt tasemele ning vajadusel muudan seda ka kursuse jooksul.”

Fässleri sõnast sõltub üksjagu. Tema on aidanud välja töötada rannavuti reeglid, tema hinnangust sõltub, kas Eesti vilemeestel on tulevikus asja ka rahvusvahelisele liivale.

“Nägin kolme-nelja kohtunikku, kes on noored ja tegid hea esituse. Nad on väljakul head suhtlejad ja mõistavad meeskonnatööd, mis on rannajalgpallis väga tähtis,” rääkis Fässler. “Kümmekond saaks vabalt hakkama ka šveitsi liigas, kuid kuna maailmas on 80 FIFA rannakohtunikku ja turniire vaid seitse, on konkurents tihe.”

Mitmete välisliigade vilemeeste kasuks räägib pikem kogemus tugevamate mängude teenindamisel, kuid Eesti saaks ennast ise aidata, kui ametisse saaks üks-kaks kohtunike vaatlejat, kes nooremaid kolleege õpetaksid.

Rannakohtunike eestvedaja Ago Kärtmanni sõnul kutsub ta liivale ametivendi, kellele käigupealt reeglid selgeks tehakse.

Parimad neist kutsuti seekordsele koolitusele, kus osalesid ka lätlane, leedulane ja taanlane. Kokku 29 kohtunikku.

“Reeglite tundmise kõrval on oluline olla ka füüsiliselt heas konditsioonis.

Foto: erakogu

Eesti kohtunikud õpivad ametit. Seisjad vasakult: Jaanus Nilp, Urmo Visnapuu, Ralf Rogov, Uno Tutk. Istujad vasakult: Tiit Kivisild, Ain Karutoom, Aivar Gutmann.

Tempo on kõrge, liival liikumine raske ja sellest tingituna ka FIFA normid karmid,” ütles reeglid eesti keelde tõlkinud Kärtmann. “Näiteks nii minul kui ka mitmel teisel on tekkinud villid mitte hõõrumisest vaid kuumusest.”

“

Nägin kolme-nelja kohtunikku, kes on noored ja tegid hea esituse.

Nad on väljakul head suhtlejad ja mõistavad meeskonnatööd, mis on rannajalgpallis väga tähtis.

„

Koolituse organisatoorse poolega tegeles Eesti Jalgpalli Liidu rahvajalgpalli juht Ants Juhvelt, kelle sõnul tuli Fässleri Eestisse saamiseks kõvasti paberimajandusega tegeleda. Peale meie rannavuti arengukava tahtis FIFA näha ka Läti ja Leedu plaane.

“Alguses aeti sõrgu vastu ja öeldi, et kaheks osaks jaotatuna ei saa koolitust korraldada, kuid meil läks siiski õnneks,” ütles Juhvelt. “Seekordse koolituse graafik oli nii tihe, et enamat lihtsalt poleks saanud teha. Kursuse raames toimus ka siinsete tippklubide turniir, kus kohtunikud koostööd harjutasid.”

Järgmine samm Eesti rannakohtunikele oleks rahvusvahelistele turniiridele pääsemine, mis juhtub kõige varem 2012. aastal, sest tänavuseks on võistlused juba ära jagatud. Liiati võtab ka asjaajamine aega. Peaks instruktori hinnangud olema positiivsed, on šansid Eestist välja murda igati olemas, sest nagu teistes valdkondadeski, on FIFA huvi ala geograafiat laiendada.

2011 JUULI JALKA

63

sina oled kohtunik

Kuidas lahendaksid need 3 olukorda?

Kunstnik Mart Vainre joonistab pildid, Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik ning UEFA kohtunike vaatleja Uno Tutk annab vastuseid, aga küsimusi saadavad endiselt meie lugejad.

Nii jätkame mängus ettetulevate olukordade lahendamist rubriigis “Sina oled kohtunik!”.

Saada meile mõni huvitav mänguolukord. Soovitatavalt selline, mis võiks olla kohtunikule pähkliks, mõni selline, mida oled ise näinud või kogenud, mõni selline, millele sa

ise täpset lahendust ei oska pakkuda või mille lahendust sa tahaksid kontrollida.

Jalka valib neist koostöös Uno Tutkiga välja kolm ning järgmises numbris trükime need ära koos vastuste ning Mart Vainre illustratsioonidega.

Saada oma kirjeldus või küsimus aadressile lennart@jalgpall.ee märksõnaga “KOHTUNIK”. Just sinust sõltub, kui huvitavat materjali teised lugeda saavad!

3 olukorda

Uno Tutk: Nojah, kui on selline situatsioon, siis muidugi tuleks kõigepealt väravavahilt küsida, kas ta soovib arstiabi, kuna on end murule heitnud.

Kui ei, tuleb tal paluda püsti tõusta. Ajal, kui pall on mängus, ei saa teda ka karistada aja venitamise eest, sest vastasel on ju võimalus asuda aktiivsele rünnakutegevusele. Kui aga pall on mängust väljas ja väravavaht jätkab oma trikke, lubavad reeglid näidata kollaseid kaarte aja venitamise eest, ja nagu teada, teevad kaks kollast juba kokku punase.

2 64

Satud vilistama Euroopa Liiga play-off-mängu. Lõpuminuteil tõuseb ründaja mööda äärt üles, silmab joonel seisvat piirikohtunikku, mängib temaga JALKA JUULI 2011

Vilistad Eesti Meistriliiga mängu ning poolajal vaatad telefoniga Twitterit, kust näed, et koduvõistkonna ründestaar on väljakult saabudes kirjutanud sinu kohta väga solvava postituse ega pea sinust üldse lugu. Kas mängijaga peaks teise poolaja eel vestlema või solvangu lihtsalt alla neelama?

Küsimuse esitas Ralf, 14a

3

Uno Tutk: Ralf on ilmselgelt uue ajastu laps, kes igal võimalikul hetkel surfab Twitteris või Facebookis või kus iganes. Tavaline elu on palju proosalisem. Esiteks ei tegele ükski vähegi pühendunud kohtunik vaheajal mobiili või arvutiga, vaid valmistub teiseks poolajaks. Teiseks, asju, mis toimuvad interneti avarustes, ei saa ega tohi üle kanda väljakule.

Platsil kehtivad ikka konkreetsed reeglid ning reaalselt toimuvad asjad.

Ralf, kutsun sind järgmisel aastal kohtunikekooli. Oled siis juba 15aastane, mis on paras aeg kohtunikutööga alustamiseks.

1

“seina” ehk lööb palli vastu teda, saab selle tagasi ja lööb värava. Vastased lähevad marru ja lõpuks otsustabki see värav edasipääseja. Mida sellises olukorras teha?

Küsimuse esitas Richard Meri

Uno Tutk: Reeglid sätestavad konkreetselt, et kui pall põrkab tagasi kohtunikust või abikohtunikust sellel ajal, kui ta asetseb väljakul ning on endiselt mängus, siis mäng jätkub ja sellisel veidral moel saavutatud värav loeb. Halb positsioonivalik kohtuniku poolt ning halb õnn võistkonnale, kellele niimoodi värav lüüakse – samas, ründavale võistkonnale õnnelik lõpp.

Vilistad sellist mängu, kus üks meeskond on palju tugevam kui teine. Esimese poolaja surub tugevam meeskond ja lööb ühe värava. Teise poolaja keskel, kui nõrgem meeskond lõpetab ründamise ja asub kaitsetöösse, söödab tugevama meeskonna kaitsemängija palli oma väravavahile, kes palli peatab ja rõõmsalt selle kõrvale maha istub ning keeldub püsti tõusmast. Siis hõikab ta vastasmeeskonna ründajatele, et need tuleks palli võtma, aga nad ei lähe, kuna kahtlustavad kavalat trikki. Mida sellises olukorras teha? Mida väravavahiga ette võtta? Kas annad talle kollase kaardi? Kui annad, siis miks? Või hoopis ütled nõrgemale meeskonnale, et nad ründaks?

Küsimuse esitas Lauri Voojärv

lisaaeg

Mis järjekorras penalteid lüüa?

Mullu avaldas Jalka loo (10/2010), millest ilmneb, et mängujärgsed penaltid on üliolulised, sest nende realiseerimisprotsent on väike.

Näiteks Meistrite Liiga selle sajandi finaalide mängujärgsete penaltide tõrjeprotsent on selline: 2001 Bayern–Valencia 36% (11-st tõrjuti 4), 2003 Milan–Juventus 50% (10-st 5), 2005 Liverpool–Milan 50% (10-st 5) ja 2009 ManU–Chelsea 27% (11-st 3).

Sealjuures 60% juhtudest võidab meeskond, kes alustab seeriat. Seda on seletatud eelkõige sellega, et alustav meeskond (kes oma löögi realiseerib) paneb teisena lööja psühholoogilise surve alla. Professorid Ignacio Palacios-Huerta ja Jose Apesteguia on soovitanud, et seeriat peaks sooritama nõnda, et igas voorus esimesena lööja vahetub. Praegu kehtib reegel, mille kohaselt terve penaltiseeria lööb esimesena A-meeskond ja teisena B-meeskond.

Ehk siis teisisõnu: AB-AB-AB-AB-AB. Professorid soovitavad aga valemit, milles iga vooru järel alustaja vahetub: AB-BA-AB-BA-AB. Tundub päris mõistlik ettepanek!

32 mängu 31 päeva jooksul Hollandlane Thomas Rensen (pildil) külastas aprillikuus igal päeval üht jalgpallimängu 18 Euroopa riigis. Ta alustas juba 31. märtsil ja lõpetas 30. aprillil ning jõudis kaks mängu päevas vaadata 3. aprillil Saksamaal. Tema valikusse kuulusid riigi meistri- ja karikavõistluste kohtumised, U17 valikmäng ning euromäng.

“Alati on räägitud, et Euroopas mängitakse iga päev jalgpalli, aga kas see ka tegelikult nii on?” rääkis Thomas Renser põhjustest, miks ta sellise vutiralli ette võttis. Veel huvitas teda, kas on võimalik kokku panna selline kava, et saaks mängult mängule käia rongiga: “Ma tõestasin, et see on võimalik. Kõigile neile küsimustele on vastuseks jah.”

Tippmängudest kuulusid menüüsse West Ham – Manchester United, Schalke 04 – Inter, PSV–Benfica, Milan–Sampdoria ja seeria lõpetanud Chelsea–Tottenham. Aga Renser nautis ka väljamüüdud Berliini olümpiastaadionil peetud II Bundesliga mängu Berlini Hertha – Paderborn 07 ning Liechtensteini karikavõistluste mängu USV Eschen/Mauren – FC Balzers, sest igapäevaselt osalevad need klubid šveitsi meistrivõistlustel ning võivadki kohtuda üksnes riigi karikasarjas.

“Ma ei teinud seda kõike sellepärast, et oleksin kaotanud kihlveo või tahaksin sattuda rekorditeraamatusse, vaid seepärast, et mulle meeldib vaadata jalgpalli staadionitel,” seletas kuu ajaga 93 väravat näinud Rensen.

Jalgpall Albaanias kooliprogrammi Albaania arutati haridus- ja teadusministri Myqerem Tafaj ja jalgpalliliidu presidendi Armand Duka kohtumisel jalgpalli kui iseseisva õppeaine sisseviimist kooliprogrammi. Mõlemad pooled on asjast huvitatud ja võib loota, et peagi viiakse plaan ellu.

Juulikuu sünnipäevad: 01.07 Mait Nõmme (28) 01.07 Katrin Kaarna (31) 02.07 Elari Valmas (23) 04.07 Karel Voolaid (34) 08.07 Urmas Rooba (33) 09.07 Ave Pajo (1. pildil) (27) 10.07 Ando Hausenberg (24) 11.07 Silver Saluste (17) 11.07 Raio Piiroja (32) 12.07 Hannaliis Jaadla (25) 12.07 Vladimir Karev (59) 14.07 Viktor Plotnikov (22) 14.07 Ott Meerits (29) 15.07 Ain Tammus (42) 17.07 Anton Epihhin (23) 17.07 Dmitri šiškin (25) 18.07 Olga Tšuiko (23) 18.07 Priit Penu (2. pildil) (41) 19.07 Peeter Lelov (61) 22.07 Zaur Tšilingarašvili (3. pildil) (44)

23.07 Nikita Koljajev 23.07 Triinu Esken 23.07 Hiroyuki Mitsuyama 23.07 Aleksandr Kulik 23.07 Katrin Tuse 24.07 Ilja Monakov 24.07 Urmas Kaljend 26.07 Timo Lomp 28.07 Varje Tugim 29.07 Jaanus Sirel 29.07 Hannes Reinvald

(4. pildil)

(22) (19) (27) (30) (32) (23) (47) (23) (33) (36) (40)

29.07 Jaanus Veensalu 30.07 Kristjan Vomm 30.07 Allan Soomets 30.07 Jaan Roos 31.07 Vladislav Fjodorov 31.07 Siim Valtna 31.07 Carl Tubarik 31.07 Urmas Hepner

(47) (21) (30) (32) (19) (24) (30) (47)

Glenn Hyseni poeg on homo Endise Rootsi koondislase ja Liverpooli mängija Glenn Hyseni amatöörjalgpallurist poeg Anton tunnistas kodumaisele ajakirjale Offside, et on homoseksuaal. Anton Hysen on pärast 1990. aastat esimene jalgpallur, kes on oma seksuaalse orientatsiooni avalikustanud. 21 aastat tagasi tegi seda Justin Fashanu, kes mõisteti selle avaliku ülestunnistuse pärast hukka oma kolleegide, venna ja teiste sugulaste poolt. Ta tegi 1998. aastal enesetapu.

jalgpallimuuseum Malta rüütel mälestuseks 25. oktoobril 1992 toimunud mäng MalFoto: Oliver Oli taga oli Eestile teiseks MM-kohtumiseks pärast iseseisvumise taastamist. Augustis oli Kadriorus alla jäädud šveitsile 0 : 6, nüüd üritati saareriigis esimesi punkte teenida – sead enam, et Malta polnud MMil kunagi võitnud. Eesti esimene MM-võit pärines aga 1937. aastast, kui Turus alistati Richard Kuremaa kollist Soome 1 : 0.

Mäng oli võrdne, noortetreeneril Indro Olumetsal oli suurepärane võimalus skoor avada, kuid üks-ühele-olukorda sattumine vastasest väravavahiga tuli vist liiga ootamatult. Meie puuri kaitses Mart Poom, väljakul olid teiste hulgas ka Urmas Kirs, Marko Kristal, Martin Reim, Igor Prins jt. Ajakirjanike seas toimunud hääletamisel valiti Eesti parimaks mängijaks Aleksandr Puštov. Eestlased said kingituseks täies raudrüüs rüütli.

Mäng lõppes 0 : 0 viigiga, oma esimese MM-võidu (1 : 0) said maltalased aga järgmise aasta 12. mail Kadriorus.

2011 JUULI JALKA

65

66

JALKA JUULI 2011

2011 JUULI JALKA

67

68

JALKA JUULI 2011