naismängija
Läbinisti jalgpallilaps – Heleri Saar Pärast jalaluumurdu ja lapse sündi on Heleri Saar tagasi vutimurul. Tuli mullu Eesti meistriks ja sai jälle koondisekutse. Ta mängib koos nende tüdrukutega, kes tema alustades olid veel sündimata või äsja sündinud. Indrek Schwede
“E
ks mul on ka vahel jalgpallist küll saanud, aga see läheb nii ruttu üle!” räägib Heleri Saar (pildil), kelle vend Eiko on kohtunik ning isa Jüri treener, kes on olnud ka kohtunik. “Uus aasta tuleb peale ja ma ei mõtlegi jalgpalli maha jätta.” Heleri kiindumus lemmikalasse pandi kaalule ligi kaks aastat tagasi, kui ta 2009. aasta 9. juunil murdis jalaluu ja järgmise aasta 1. jaanuaril sünnitas poeg Ricardo. Ometi naasis Heleri jalgpalli ja aitas Pärnu JK Eesti meistritiitlini. “Vigastustega on mul vedanud: see jalaluumurd ongi olnud kõige suuremaks traumaks,” kõneleb Heleri Saar ja mõtiskleb: “Ma pole just ettevaatliku mängustiiliga, ma ei karda vastaseid. Tegelikult ju ongi nii, et kui ise kardad, saad rohkem haiget. Kui lähed ise esimesena kontakti, saad vähem viga. Kui jalaluu murdus, ei saanud ma alguses ise arugi, et asi on nii tõsine. Vaatasin imestusega, et isa (Pärnu JK peatreener Jüri Saar – toim.) tahab vahetust teha. Tahtsin tagasi väljakule, aga kui jala maha toetasin, siis see ei kandnud. See oli mulle suureks üllatuseks. Pärast vigastust pole ma ka kartust ligi lasknud, sest kui kardad, siis sa ju ei mängi!”
“
Mõned väiksemad Pärnu tüdrukud kardavad mind: sunnin ka neid treeningutel alati endast maksimumi andma.
„
Heleri tunnistab, et vigastuste vähesuse puhul on tal kindlasti vedanud ja jalgpalli juures on teda hoidnud ka Pärnu naiskonna hea sisekliima. Vanema mängijana tunneb ta vastutust kogu naiskonna eest ja üritab olla eeskujuks noorematele. Naerma turtsatades ütleb: 22
JALKA APRILL 2011
Foto: Lembit Peegel
cv Heleri Saar Sündinud: 16.11.1979 Klubi: Pärnu JK Treenerid: Jüri Saar, Aivar Lillevere, Keith Boanas Saavutused: Eesti meister 1994/1995, 2003, 2004, 2005, 2006, 2010; Eesti karikavõitja 2010; Balti turniiri võitja koondisega 2003, 2004, 2005, 2006, 2008, 2009. Eesti koondises 58 mängu.
“Mõned väiksemad Pärnu tüdrukud kardavad mind: sunnin ka neid treeningutel alati endast maksimumi andma. Ma ei anna ise kunagi kergesti alla ja kui enam ei jõua, sunnin end tahtejõuga. Kui on raske, ei taha viriseda ja vinguda.” Heleri Saar ei kahetse, et alustas jalgpallimänguga siis, kui polnud praegusega võrreldavaid tingimusi. Tal on olnud kolmel korral võimalus minna välismaale mängima, aga erinevatel põhjustel pole sellest asja saanud. Kunagised olud, kui jalgpallisaapad olid
kummist ja neidki oli raske hankida, ajavad teda naerma. Aga see on kogemus, mis noorematel puudub. “Kahju, et neid vanu putsasid enam alles ei ole,” muigab Heleri, kelle sõnul on tänapäeva tehnoloogia ulmeliseks läinud. “Näitaks noorematele – nad kukuksid ümber. Meie alustasime Pärnus karjamaal ja võistlustel tõmbasime selga vanad Pärnu Kalakombinaat/MEKi särgid.” “Paps võttis väikeste tüdrukute grupi ja vägev on vaadata, kuidas nad on tahtmist täis ja mängivad!” räägib Heleri Saar. “Vanemad on ka mõistvad ja enam ei arvata, et jalgpall teeb jalad kõveraks ja seelikuga käia ei saa. Pärnus on see ka hea, et meie naiskonnast kogu aja kirjutatakse. Suvel on iga nädal mingi jutt lehes.” Pärnu JK naiskond on meie jalgpallis omaette fenomen, sest pool naiskonda treenib Tallinnas. Eelmisel kuldsel aastal oli võimalus ühiselt treenida üksnes koduste mängude eel, kui “tallinlannad” päev varem kodulinna tulid. Võõrsil peetud mängude puhul see võimalus puudus. Aga ometi kõik toimis või nagu Heleri täpsustab: “Veel toimis.” Heleri ei mõtle veel lõpetamise peale, aga tunnistab, et ei näe end tulevikus ei kohtuniku ega treenerina. Mõlemad on rasked ametid. “Olen kodus papsi kõrvalt näinud, kui erinevate iseloomudega peab treener hakkama saama ja eriti kehtib see naiste kohta,” räägib Heleri. “Pead mõtlema, kellele mida ütled. Mõnele võid kõvema sõna öelda, teine hakkab selle peale nutma.” Heleri sõnul kuulub tema nende hulka, kes kannatab ära ka kõvema sõna. Ja jalgpallist ei loobu ta enne, kui nooremad ta pingile tõrjuvad. Jalgpalliga seotuks jääb ta tõenäoliselt nii ehk teisiti, sest peagi poolteiseaastaseks saaval pojal on pall kui jala külge kleebitud.