JALKA (aprill 2010)

hind 29 krooni aprill 2010

Hannes Kaasik –

meie mees Euroopa Liigas Eestlased välisklubides Teet, Henri ja Hannes Anier Korruptsiooni haarmed Euroopas Jalgpallur ja suur kirjanik Voldemar Õun Postrid: Eesti naiste koondis / Sergio Agüero / Nicklas Bendtner ISSN 1736-7379

Pluss: Aivar Israel, Siim Tenno, Signy Aarna, Sergio Agüero, Pärnu Vaprus, Saku JK, Kristiine JK 2010 APRILL JALKA

1

sisukord

hind 29 krooni aprill 2010

Kaanelugu Hannes Kaasik –

meie mees Euroopa Liigas Eestlased välisklubides Teet, Henri ja Hannes Anier Korruptsiooni haarmed Euroopas Jalgpallur ja suur kirjanik Voldemar Õun Postrid: Eesti naiste koondis / Sergio Agüero / Nicklas Bendtner ISSN 1736-7379

Pluss: Aivar Israel, Siim Tenno, Signy Aarna, Sergio Agüero, Pärnu Vaprus, Saku JK, Kristiine JK

Esikaanel: Hannes Kaasik

24

Hannes Kaasik vilistas tänavu kolme Euroopa Liiga mängu. Ta arvab, et kohtunik peab mingil määral kuulama mängijaid.

Teiste seas on Kaasik väljaku äärest ära saatnud ka oma endise treeneri Aavo Sarapi.

Foto: Lembit Peegel Nr 4 (28) 2010

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas

Persoonid & intervjuud

Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee

Aivar Israel Siim Tenno Signy Aarna Sergio Agüero Teet, Henri ja Hannes Anier Voldemar Õun

Toimetaja: Lennart Komp lennart@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma

Kolumnid

Kujundaja: Kaia Saaremets

Indrek Schwede Tarmo Poborsky Tuule

Keeletoimetaja: Egle Pullerits Reklaam: Heili Horn heili@jalgpall.ee

Rubriigid

Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht, Vaapo Vaher Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit

18

Tellimine: 627 9960 www.post.ee Tellimishinnad: Aasta 348 krooni Poolaasta 174 krooni

Sünnipäevad aprillis: 02.04 Sergei Ussoltsev (35) 02.04 Dmitri Lipartov (37) 05.04 Sergei Lepmets (23) 06.04 Anastassia Morkovkina (29) 06.04 Urmas Kaal (37) 09.04 Valeri Minkenen (21) 09.04 Marko Lepik (33) 10.04 Rauno Tutk (22) 10.04 Anna Vaher (31) 10.04 Indro Olumets (39) 10.04 Mart Tarmak (55) 13.04 Jarmo Ahjupera (26) 14.04 Mihkel Uiboleht (23) 14.04 Martin Kaalma (33) 14.04 Raimo Paulberg (51) 16.04 Norbert Hurt (26) 18.04 Andre Frolov (22)

18.04 Sergei Terehhov (35) 18.04 Ott Mõtsnik (47) 19.04 Andrei Krõlov (37) 20.04 Sergei Zenjov (21) 20.04 Ott Reinumäe (26) 20.04 Meelis Rooba (33) 20.04 Aivar Tiidus (47) 21.04 Maksim Gruznov (36) 21.04 Aavo Sarap (48) 22.04 Aleksander Saharov (28) 22.04 Sergei Hohlov-Simson (38) 22.04 Keith Boanas (51) 22.04 Valeri Bondarenko (56) 23.04 Artur Telling (34) 24.04 Toomas Tohver (37) 29.04 Dmitri Skiperski (37) 30.04 Kaarel Kiidron (20) 30.04 Allan Soomets (29)

52

8 11 4−7 22 28 38 55 66

Siit ja sealt Lembit Peegel Jalka tuleb külla Jalgpalli ABC Telgitagused Lisaaeg

Liigad

Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

15 18 19 44 52 58

12 16 56 61 62 63 64 65

Meistriliiga Naised Balti liiga Esiliiga II liiga III liiga IV liiga Saalijalgpall

Muu Eesti õppetunnid Gruusias Eestlased Euroopas Korruptsiooni haarmed

20 41 47

Postrid Eesti naiste koondis

58

Sergio Agüero Nicklas Bendtner 2010 APRILL JALKA

3

siit ja sealt

Telefonitorge Tarmo Rüütli pole välismaal veel käinud

Jalgpalliliidu juhatus arvas, et vabana klubitreeneri kohustustest saate rohkem käia vaatamas välismaal mängivate pallurite mänge. Kui palju olete välismaal käinud?

Välismaal käimine on nii, et siis peavad ka mängud olema. Praegu talve pealt tulles ei olnud väga paljudel mängijatel mänge ning ei ole ka mängijaid välismaal vaatamas käinud. Küsimus on selles, et oleks võimalus üldse vaatama minna. Praegu on see võimalus olemas, samuti võimalus selle peale mõelda ja planeerida. Kindlasti on see üks asju, mis koondise treeneriks olemise teeb vabamaks, et klubi ei sega enam.

Kas võimalus tähendab seda, et klubil on hooaeg käimas ja pallur mängib, või rahalisi võimalusi?

Ma just peangi silmas, et hooaeg on käimas ja inimesed mängivad normaalsetes tingimustes jalgpalli. Kui siin panna ritta Taanid, Hollandid ja Norrad, siis Norras just-just hooaeg algas. Talvel ei ole käinud kusagil.

Keda mängijatest on lähiajal plaanis vaatama minna?

Ma ütlesingi, et panen (riigid) teatud hetkel ritta – ei lähe ühe mängu pärast, vaid teen korraga pikema tiiru. Kindlasti Taani, kus mängivad (Andrei) Sidorenkov ja (Kaimar) Saag ning Norra ja Holland ka kindlasti.

Isegi siis kui Nõmme Unitedil on nädalavahetusel liigamäng ja teil on parasjagu plaan minna välismaale ...

Ma arvan, et jah. Minu põhitöö ei hakka minu hobide pärast kannatama. See on asjatu kartus.

Märtsis kaks aastat tagasi ütlesite, et teile meeldib kaksikrollis olek ja juhendada heal meelel koondise kõrval ka klubi, sest ei oska olla ilma praktilise tööta. Nädal hiljem, kui Levadia teid vallandas, olite korraga teist meelt: ainult koondist juhendades saate pühenduda ühele asjale. Kumb variant teile siis tegelikult rohkem meeldib?

Ma arvan, et praegune variant on päris okei, kus mul on ka koht, kus saan praktiliselt treener olla kaks korda nädalas ja n-ö kätt proovida ning samal ajal kaasa mängida. Ma arvan, et see on mulle väga sobilik.

Kirjeldage palun oma tavapärast töönädalat, kui koondisel ei ole parasjagu kogunemist ja mängu?

Praegu niimoodi käigupealt öeldes, momendil ma keedan kohvi (22. märtsi hommikul 10.46). Käigupealt ei hakka ma küll mingit töönädalat kirjeldama.

Kui palju selles on Meistriliiga vaatamas käimist?

Täpselt nii palju, kui mänge on. Sel nädalavahetusel (19. märtsil toimunud III voor) vaatasin kahte mängu, mõnikord on ka nädala sees voor. Siis on igasugused televiisorist jalgpallid, pluss hommikupoole vaatan videoid ja teen mängijate kohta arvestuse pidamist, mõtlen järgmiste vastaste peale. Kõik sellised asjad.

Millal see siis olla võiks?

Saate teada või ma pean teile oma plaanid kuidagi vara teatama?

Või milles küsimuse põhimõte on, ma ei saa aru? Kui mul mõni aeg on konkreetsemalt paigas, siis ma muidugi teatan sellest.

Mis videote vaatamine tähendab? Kas need on Eesti mängijate klubimängudest või koondisemängud?

Jutt on rohkem koondisemängudest, mitte klubidest. Praegu ainult koondisemängud. Klubides tahaks käia kohapeal ise, et mismoodi need asjad käivad. Kuidas mehed klubis hakkama saavad ja mismoodi nende elurütmid on.

Olete nüüd Nõmme Unitedi treener. Kas Nõmme treenimine ei sega välismaal käimist?

Ei, Nõmme Unitedi treenimine ei sega mitte midagi. See on mul hobi korras ja kui mul mõni asi on ees, siis lasen neil omapead treenida. Selles suhtes Nõmme Unitedit ei ole mõtet sellesse konteksti toppida.

Koondisemängud on siis Eesti koondise varasemad mängud või tulevaste vastaste videod?

Eesti koondise varasemad mängud ja tulevased vastased ja kõik sellised asjad, mis tunduvad mingil hetkel, et vaataks seda, uuriks seda, süveneks natukene sellesse, keskenduks mingitele teatud mänguolukordadele.

müstilisem

Kõige kallim koll Liivo Leetma

poolkaitsja

Ei mäletagi, et oleks löönud mõne olulise värava olulises mängus, kuid kõige müstilisem värav meenub küll. See oli ajal, kui mina olin noor mängija ning Teitur Thordarson oli Flora peatreener.

Mängisime noortemeeskonnaga treeningkohtumist esindusvõistkonna vastu. Avavile järel sai palli vasakkaitsja Urmas Rooba, kes andis diagonaalpalli mulle paremale äärele. Liikusin keskele ja lajatasin 40–50 meetrilt otse peale ja täpselt ristnurka. Mängu algusest oli kulunud umbes 30 sekundit, nii et kindaid kohendanud Ain Tammus jõudnud midagi teha.

4

JALKA APRILL 2010

Meeldejäävaim debüüt Erko Saviauk kaitsja Eesti – Hollandi mäng ei olnud mulle koondises küll esimene, kuid oli debüüt A. Le Coq Arenal. Peale selle, et kohtumine oli huvitav, pakkus tublisti pinget staadioni ehitus – kas saab valmis või ei saa.

Praegu tagasi mõeldes tundub utoopilisena, et ehitusega nii kiiresti lõpule jõuti, et keset talve tehti betoonivalu, et nädal enne avavilet oli muru veel mättaline.

siit ja sealt PUBLIKU EDETABEL

meistriliiga 1. Tallinna FC Levadia

3

2

1

2. Tartu JK Tammeka

3

2

0

0

7:1

7

1

8:6

6

3. Tallinna FC Flora

3

2

0

1

4:3

6

4. JK Sillamäe Kalev

3

2

0

1

4:3

6

5. Nõmme JK Kalju

3

2

0

1

4:5

6

6. Narva JK Trans

3

2

0

1

2:3

6

7. Viljandi JK Tulevik

3

1

0

2

2:3

3

8. Paide Linnameeskond

3

1

0

2

2:4

3

9. FC Kuresseere

3

0

1

2

3:5

1

10. Kohtla-Järve FC Lootus 3

0

0

3

1:4

o

Kolme vooru järel on publiku edetabeli ülaots üllatuslik: esikolmikus kaks Ida-Virumaa meeskonda, kusjuures Nõmme Kalju polegi esikohal! Kokku on esimest 15 mängu käinud vaatamas 2740 pealtvaatajat, mis teeb keskmiseks 182,6 (eelmise aasta keskmine oli 194). Mõistagi hakkab see arv ilmade soojenedes kasvama ja kui meistrivõistlused jätkuvad sama põnevalt, nagu nad algasid, peaks see number ületama 200 piiri.

1. Sillamäe

980

2. Kalju

735

3. Lootus

653

4. Tulevik

609

5. Flora

540

6. Tammeka

525

7. Levadia

483

8. Paide

440

9. Trans

320

10. Kuressaare

195

Meistriliiga märtsikuu

sümboolne 11

väravakütid 1. Mark Sonn 2. Heiko Tamm 3. Tarmo Neemelo 4. Eino Puri 5. Oliver Konsa 6. Valeri Minkenen 7. Aleksander Tarassenkov 8. Meelis Rooba 9. Martti Pukk 10. Dmitri Skiperski

Õigupoolest hõlmab koondis ainult kolme esimest vooru, mille järel Jalka trükki siirdus. Oleme 11 mehe väljavalimisel toetunud vooru sümboolsetele koondistele.

Meie esimesse valikusse mahtus mehi kaheksast klubist.

Oma esindajata jäid ainult FC Kuressaare ja Kohtla-Järve Lootus. Oodatult oli üle ühe mängija Levadiast (3) ja mõneti üllatuslikult Tammekal (2). Kui lisame juurde veel pabermeeskonna treeneri Marko Kristali, on ka Tammekal väljas kolm meest!

Tarmo Neemelo Levadia

Marko Sonn Tammeka

Markus Jürgenson Flora

Tartu JK Tammeka Tartu JK Tammeka Tallinna FC Levadia Tallinna FC Levadia Tallinna FC Flora Tallinna FC Flora JK Sillamäe Kalev Paide Linnameeskond FC Kuressaare FC Kuressaare

2 2 2 2 1 1 1 1 1 1

Ingemar Teever Nõmme Kalju

Konstantin Nahk Levadia

Eino Puri Levadia

ALEKSEI NAUMOV Sillamäe

Stanislav Kitto Trans

Madis Rajando Paide

Heiko Tamm Tammeka

Andres Koogas Tulevik

Peatreener: Marko Kristal Tammeka

2010 APRILL JALKA

5

siit ja sealt

+ kuu kuu

Mart Laar tunnustas Eesti jalgpalli kui üht edukamat integratsiooniprojekti.

Jälle ei pääsetud punktikärbetest: Esiliiga klubid JK Tallinna Kalev (-4) ja Rakvere FC Flora (-2) alustavad meistrivõistlusi miinuspunktidega.

kuu

?

Kes jõuab karikavõistlustel paaridest Sillamäe – Levadia, Flora – Kalju, Lootus – Ganvix ja Tammeka – Warrior poolfinaali?

4

naiskonnaga mängiti esimesed Eesti meistrivõistlused 1994. aastal.

Praeguseks on naiste ja tüdrukute

Männiku hall võitles lumega ja võitis “Soomes kukkus üks jalgpallihall lume all kokku,” ütleb Nõmme Unitedile kuuluva Männiku halli üks omanikest Enn Loog ehk Männiku Enn. “Mina ööbisin ka mitu ööd siinsamas klubihoones, et silm oleks kogu aja peal. Lund oli sel aastal palju ja pidin jälgima, et hall selle raskuse all kokku ei vajuks.”

Selleks, et lund halli pealt kätte saada, keeras Männiku Enn kütet kuumemaks. Siis tekkis lumele veekiht alla ja suured valged tükid sõitsid halli katuselt uhkelt alla. See oli sellel talvel suur kuluartikkel.

“Järgmised aastad vahest nii kõva talve ei tule ja siis saaksime halliga plussi,” rehkendab Enn, kellest on saanud parandamatu ilmateate jälgija. “Sel aastal oleks hea, kui saaksime rahaliselt nulli.”

Nagu uue asja puhul ikka, ilmnes hulk ootamatusi. Sügisel juhtus osa seadmete tundlikkuse tõttu, et pingekõikumised lülitasid elektri välja. Mootorid jäid seisma ja hall tuli alla. See probleem on ammu lahendatud.

Ka üks rida valgustust ei tööta, aga sinna saab ligi ainult tõstukiga ehk teisisõnu: kuna tõstuk halli ei mahu, saab vea kindlaks teha alles siis, kui hall aprillis maha võetakse.

Enn Loog tahaks halli maha võtta 3. aprillil, aga halli ümber olev lumekord on nii paks, et trosside kinnitustele ei pääse ligi.

“Aiad on meie hallile liiga lähedal, mis tähendab, et ka katuselt langeval lumel pole kuhugi minna,” on Enn talvega õppinud. “Aed peab lume kinni ja seetõttu on ka meie väljak hallis väiksemaks muutunud – väravad ei mahu enam kõrvale lükata.”

90 x 60 meetrisel väljakul (halli mõõtmed on 65 x 97,5 meetrit) treenisid peale Nõmme Unitedi meeskondade talvel ka Levadia ja Nõmme Kalju ning Eesti noortekoondised.

Neile lisaks veel mõned madalamate liigade meeskonnad ja mõned firmad. Tööpäevadel olid kõik ajad täis, nädalavahetustel oli osa aegu vaba. Käis ka Tartu Santos, kes leppis kokku sõprusmänge Tallinna meeskondadega. Tartlased leidsid, et miks minna Soome, kui lähemal on ka hall olemas.

“Kui keegi hakkab veel halli püstitama, siis peaks kindlasti planeerima suurema territooriumi ja hea, kui väljak oleks künka peal,” soovitab Männiku Enn. “Künka pealt voolaks sulama hakkav vesi kolinal alla. Kui maa on külmunud, pole drenaažist kasu. Meil annab see asi tunda. Ehitamisel peaks kindlasti lähtuma äärmuslikest oludest, siis on pärast seda lihtsam.”

Tagasiside halli tingimuste kohta on olnud väga hea. Enn muigab: “Kui ma lume kättesaamiseks halli kõvasti kütsin, olid pallurid väga rahul. Kui lund halli katusel polnud, hoidsin raha kokku ega kütnud. Siis läksid näod natuke viltu. Aga kokkuvõttes on hallis treenides jalad kuivad, plats jala all pehme ja tuul ei puhu. Osa meeskondi on nüüd välja kolinud ja olen kuulnud, et enam ei olda õues treenimisega rahul. Süües kasvab isu!”

Indrek Schwede

võistkondi liigades 45.

Foto: Oliver Oli

12

minutit kulus Oliver Konsal, et lüüa 9. märtsil Meistriliiga esimene värav.

17 minutit hiljem sai esimese kollase Aleksei Jahhimovitš.

444

võistkonda osaleb tänavu jalgpalli Eesti meistrivõistlustel.

6

JALKA APRILL 2010

Liiga lähedal olev aed peab katuselt langeva lume kinni ja vähendab halli mõõtmeid.

siit ja sealt

Naiste U19 koondis näitas nii nad Venemaal head taset

ütlesid

Eesti kuni 19aastaste tüdrukute jalgpallikoondis astus võrreldes mullusega suure sammu edasi, kui lõpetas Venemaal Sotšis toimunud tugevatasemelise turniiri neljandana.

Avamängus Venemaale 1:3 alistunud Eesti viigistas seejärel Valgevenega 1:1 ning võitis ülipingelises kohtumises Ukraina penaltiseeria järel 3:2. Mullu ukrainlannadele samas 0:1 alistunud Eesti väravasuul tegi särava partii väravavaht Getter Laar, kes tõrjus penaltiseerias kolm vastaste lööki.

“Neljas koht on hea saavutus ja sellega võib hästi rahule jääda,” lausus kaitsja Saskia Sonnberg. “Kõik olid väga võitluslikud mängud.”

Oma alagrupis tugevat USAd edestanud Ukraina alistamise järel poolfinaalis taas Venemaaga kohtunud ja 0:4 alla jäänud Eesti sai pronksimängus vastaseks Türgi, kellele alistuti 0:2.

“Võinuksime saavutada veel kõrgema koha, kuid viimasteks mängudeks Venemaa ja Türgi vastu nakatus kuus mängijat viirusesse, mis meie sooritusi pärssis,” lausus Sonnberg. “Ka kohtunikelt oodanuks ausamat vilet, sest tundus, et Venemaad, Ukrainat ja Valgevenet hoiti rohkem.”

Sonnbergi sõnul on naiskond aastaga arenenud kõvasti ning eelkõige tänu sellele, et paljud U19 naiskonna liikmed kuuluvad A-koondisesse ja osalevad selle treeningutel, mis on nad Foto: Agne Rauba nii füüsiliselt, tehniliselt kui ka mängulugemiselt uuele tasemele viinud. Äärekaitsja Agne Rauba sõnul on ka võitluslikkus varasemast teisel tasemel.

“Kõik mängisid iga olukorra lõpuni ega andnud alla,” rääkis Rauba.

“Mängijatele on sisendatud, et suudame võita, ja seda on ka väljakul näha.”

Eesti U19 koondist juhendasid Eesti U19 koondis poolfinaalis Venemaa vastu. Ülemine rida vasakult: Anete Paulus, Triinu Sotšis Keith Boanas Esken, Liivi Sõrmus, Kairi Himanen, Saskia Sonnberg, Signy Aarna. Alumine rida: Katrin Loo, Getter Laar, Liis Emajõe, Sirje Roops, Saron Läänmäe. ja Allan Soomets.

Eesti koondist esindasid turniiril: Signy Aarna, 04.10.1990 – Põlva FC Lootos Liis Emajõe, 21.08.1991 – Põlva FC Lootos Triinu Esken, 23.07.1992 – Tallinna FC Flora Kairi Himanen, 11.11.1992 – Pärnu JK Getter Laar, 21.11.1989 – Pärnu JK Liis Lepik, 02.10.1994 – Tallinna FC Flora Katrin Loo, 02.01.1991 – Tallinna FC Flora Saron Läänmäe, 09.05.1996 – Tallinna FC Flora Triinu Olm, 18.04.1992 – Põlva FC Lootos

Annika Pajupuu, 21.03.1990 – Tallinna FC Flora Anete Paulus, 27.09.1991 – Pärnu JK Kadre Päri, 09.03.1993 – EVL Läänemaa Agne Rauba, 09.03.1991 – JK Tallinna Kalev Sirje Roops, 02.10.1992 – Tartu JK Tammeka Liisi Sakala, 09.04.1991 – EVL Läänemaa Saskia Sonnberg, 18.05.1991 – Pärnu JK Liivi Sõrmus, 17.02.1992 – Pärnu JK Tiina Trutsi, 19.02.1994 – Tallinna FC Flora

“Ilmselt tuleksin.”

Teitur Thodarsoni vastus küsimusele, kas ta tuleks jälle Eestisse tööle, kui kutsutaks “Spetsiaalsed tüübid olid Moldovast kohale toodud ja meile tõmmati lihtsalt vesi peale.”

Tarmo Rüütli kaotusest Gruusiale “Lõpus oli vastasel väljakul 12 ja meil 9 meest.”

Raio Piiroja kaotusest Gruusiale “Olgu siis selleks, et viia vaataja otse sündmuse sisse jalgpalli MMil või ... hoopis pornofilmis.”

Tiit Tuumalu 3D tulekust “Kui jalgpallur vahetab klubi ja mängib homme oma seniste meeskonnakaaslaste vastu, ei peeta seda üldse imelikuks. See tähendab, et poliitikale omistatakse kõigele vaatamata veel mingit seost põhimõtetega.”

Mihkel Mutt parteilistest ülejooksikutest “Mees üritas luuslanki lüüa, hakkas mingist treeneritööst rääkima. Kahekuine hõljumisaeg on tal sees, ta ju arvas, et enam jalgpalli ei mängi.”

Igor Prins Levadia väravasuule naasnud Martin Kaalmast “Jalgpallistaadioni rajamiseks tuleks üles võtta näiteks jooksurada ja korvpalliplats.”

Omanik Endel Siff Snelli staadioni võimalikust tulevikust “Kõige selgemalt lööb ühtsus välja vastandumise olukorras. Näiteks välismaal olles või siis näiteks jalgpallistaadioni katlas olles, kui olete end määratlenud mingi meeskonna fänniks.”

Sotsioloog Andrus Saar “Ei tea, miks minul see luude paranemine nii palju aega võtab, pole ju veel 80aastane.”

Jarmo Ahjupera “Pea iga diskussioon, olgu teema milline tahes, jõuab lõpuks ikka välja rassiküsimuste või jalgpallikätšini.”

Kolumnist Vello Vikerkaar tsiteerib ameeriklasest sõpra “Nutma me kindlasti ei jää, aga taktikaliselt ega füüsiliselt väga palju muuta ka ei saa.”

Martin Reim Flora kaotusest Superkarika finaalis 2010 APRILL JALKA

7

1-teist mõtet

Reeglid ei tohi olla vastuolus õiglustundega ega rikkuda etendust

K

õigepealt olgu selgeks tehtud üks asi: kohtunik Kristo Tohver tegi Meistriliiga kolmanda vooru mängus Nõmme Kalju – Tallinna Levadia ainuvõimaliku otsuse, kui määras 36. minutil penalti Levadia kasuks ja andis sama soojaga punase kaardi Vitali Leitani maha niitnud väravavaht Daniil Savitskile. Reeglite järgi polnud kohtunikul sellises olukorras muud võimalust, tal polnud ruumi määrusi

8

JALKA APRILL 2010

n-ö tõlgendada. Iga trahvikastis tehtud viimase lootuse vea puhul peab kohtunik määrama penalti ja andma eksinule punase kaardi. Nii Vitali Leitan kui ka pall olid kollkiprist juba möödas, kui Savitski ründaja maha tõmbas ja kindla värava ära hoidis. Lükanuks Leitan palli puurivahist mööda nurgalipu suunas, pääsenuks Kalju penalti ja kollase kaardiga. Seega on järgnev arutlus tavalise jalgpallihuvilise vaatenurgast ja sihitud

reeglite, aga mitte mingil juhul Kristo Tohveri vastu.

Jalgpallisõbra mõtted

Põnevalt alanud Eesti meistrivõistlused said esimese tagasilöögi kolmandas voorus. Süüdlaseks reegel, mis nõuab punast kaarti mängijale, kes niidab maha üks-üks-olukorda jõudnud vastasmängija. Täpsemini – reegel nõuab punast kaarti isegi siis, kui eksinud

1-teist mõtet meeskonna vastu määratakse penalti.

Seega on tegemist topeltkaristusega: 11 meetri karistuslöögi ja mängija eemaldamisega. Just nii Nõmme Kalju – Tallinna Levadia mängus juhtus ja seni põnevalt kulgenud matš, milles pisike paremus oli Kalju poolel, lõppes 36. minutil. Ülejäänud 54 minutit andis veel kaks väravat, kuid mitte põnevust.

Mäng oli tegelikult mängitud, punktid jaotatud, publik võinuks koju jalutada nagu halvalt teatrietenduselt.

Olgugi et kohtunik tegutses reeglitepäraselt, mõjus topeltkaristus kohatuna.

See olukord pani veel kord mõtlema teemal, kas ja kuivõrd peab kohtunik näpuga reeglites järge pidama ja kuivõrd on tal lausa kohustus arvestada mängu dünaamikaga, lugeda tema ees rulluvat stsenaariumit, arvestada kogu lavastuse kontekstiga ja tõlgendada teatud olukordades ka reegleid nõnda, et ta etendust ära ei rikuks. Ma ei pea silmas

mitte seda, et kohtunik hakkaks reeglitele läbi sõrmede vaatama, vaid seda, et ta tõlgendaks neid teatud olukordades mitte üks ühele, vaid nende vaimu järgi.

Teiste sõnadega: vilemees võib reegleid n-ö eirata või painutada just nimelt selles suunas, et ta ei läheks vastuollu nende vaimuga. Reeglite sõnasõnaline, pedantne järgimine viib paradoksaalsel moel sageli just selle vastuoluni. Muidugi on kogu asjas meeletult nüansse.

Nii näiteks saab kohtunik tõlgendada agressiivsust, sihilikkust vea toimepanekul, mängijate kiirust kokkupõrkel.

Aga viimase lootuse vea puhul tal selline tõlgendamisvabadus puudub. Kuigi samas – eks ole ju ka viimase vea tõlgendus ise nimelt tõlgendamise küsimus.

Tegelikult lähenevad kohtunikud reeglitele kogu aja loominguliselt. Eriti mängudes, kus tehakse palju vigu. Kui kohtunik kontaktiderohkes mängus vilistaks iga vea, vilgutaks kollast kaarti igas vähegi kõvemas kokkupõrkes, annaks iga kehakontakti eest karistusalas penalti, siis muutuks mäng kiiresti korvpalliks. Me näeme iga päev, kuidas mängijaid rebitakse trahvialas särgist, kuidas neid tasakaalust välja nügitakse, aga penaltit ei järgne ja pealtvaatajatena oleme sellega rahul. Sest see rebimine ja nügimine polnud piisavad nii rängaks karistuseks. Ikkagi ju meeste mäng!

Kuigi reegel ütleb midagi muud ja näpuga määrusi veeriv vilemees pidanuks andma penalti.

Kui paljud kohtunikud jälgivad sekundipealt nn 6 sekundi reeglit – see on aeg, mille jooksul peab väravavaht kätte võetud palli uuesti mängu panema? Seda ei tee ükski kohtunik, sest seaduse mõte pole mitte selles, et stopperiga aega võtta, vaid vältida ajaviitmist. Kui on ilmne, et kollkipper viidab omakasupüüdlikult aega, alles siis asub kohtunik tegutsema: alguses suulise hoiatusega, siis kollase kaardi andmisega.

Need on ilmekad näited, et nii nagu elus, on ka jalgpallis üks asi kirjutatud seadus ja teine asi tegelik elu. Kogu küsimus on: kust läheb piir, kustmaalt peab reeglit rakendama ja kustmaalt võib silma kinni pigistada? Vastus on: selle piiri tõmbabki kohtunik, see on

tema õigus. Nagu on pealtvaataja õigus seda piiritõmbamist tagant kiita, kommenteerida, kritiseerida. Välja arvatud viimase lootuse vea puhul – kui kohtunik on olukorda trahvikastis tõlgendanud viimase lootuse veana, pole tal enam valikut.

“

Me näeme iga päev, kuidas mängijaid rebitakse trahvialas särgist, kuidas neid tasakaalust välja nügitakse, aga penaltit ei järgne ja pealtvaatajatena oleme sellega rahul.

„

Siin on käärid reeglite ja jalgpallipubliku õiglustunde vahel. Kui pallur läheb puurivahiga üks-üks-olukorda ja viimane tõmbab ta trahvikastis maha, piisab jalgpallisõbra arvates penaltist ja kollasest kaardist. Punane välkugu üksnes siis, kui mahatõmbamine oli sihilik ja eriti jõhker – kui sellega võinuks kaasneda vigastuseoht. Reeglite bukvalistlik täitmine ei tohiks konkreetselt sellises olukorras olla kohtunikule kohustuslik.

Lisagem siinkohal subjektiivselt: eriti kui tegu on meistrivõistluste vooru maiuspalaga ja esimese poolajaga. Nimetatud juhul rikkusid reeglid etenduse.

Me saame muidugi alati süüdistada ka Daniil Savitskit selle rumala vea tõttu või Kaljut, kes kaotusseisu ja vähemusse jäädes vaimselt murdus. Suurte ambitsioonidega meeskond ei tohiks seda endale lubada. Saame viidata nõmmelaste jämedatele vigadele, mis aitasid Levadial skoori veelgi kasvatada.

Aga see pole tänane teema. Tänane teema on reeglite kooskõla õiglustundega ja etendus, mida needsamad reeglid ei tohiks rikkuda.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja

2010 APRILL JALKA

9

10

JALKA APRILL 2010

tuule puhangud

Jalgpallijobud?

“Mart Poom on täiega mõttetu pinginühkija!” kuulutab jalgpalliportaali peldikuseina järjekordne kõiketeadja meie parima väravavahi Arsenali-perioodil.

Kas me väärime oma kangelasi? Ent kas vajame antiheeroseid?

Igavene luuser või siiski tubli keskmik?

Tarmo “Poborsky“ Tuule

L

illeküla staadioni avamängust 2001. aasta juunis Hollandi vastu mäletame kolme väravat kuuest – kaks neist löödud Eesti poolt, kolmas ...

Mäng on jalgpalli nime vääriline.

Andres Oper viib 65. minutil eestlased 1:0 ette, kolm minutit hiljem Frank de Boer viigistab, seitsme minuti pärast lükkab Indrek Zelinski väljakuperemehed juhtima, veel seitse minutit hiljem seab Ruud van Nistelrooy jalule 2:2.

Mänguaeg on tiksunud täis, milline algus uuele staadionile! Viik Hollandi vastu, kes on parajasti FIFA edetabelis üheksandal kohal! 2000. aasta EMi neljas!

Ent mis nüüd juhtub!? Holland lööb võiduvärava. Lisaks tõuseb tähelepanu keskpunkti oma koondisedebüüdil 68. minutil mängu vahetatud 20aastane Viljandi Tuleviku pärnakas Taavi Rähn. Üleajal söödab Rähn palli tagasi väravavaht Martin Kaalmale, aga Ruud van Nistelrooy jõuab vahele ja lööb 2:4. Eesti Jalgpalli Antikangelane on sündinud.*

Mind paneb tänase päevani imestama, kui ma vutifoorumis või jalgpalliteemaliste artiklite kommentaariumites kohtan äärmiselt negatiivset suhtumist Taavi Rähni. “Rähni tegema”, “toksib nagu Rähn” on süütuimad fraasidest.

Iga tema kõige pisemgi eksimus saab napalmina hävitava kriitika osaliseks, ent õnnestumisi ei märgata. Siiski-siiski – ilmselt märgatakse, aga millegipärast ei soovita kilbile tõsta. Sest äkki murdub nii see kaljukindel müüt igavesest luuserist?

Mis saab siis, kui ma mõtlen enamusest erinevalt?

Ent nüüd on mul voli ja suva esitada jalgpallijumala seisukoht – Taavi Rähn on Eesti mõistes väga korralik mängija ning ta tõenäoliselt ei eksi (uskumatu, aga isegi mitte tagasisöötudel!) protsentuaalselt oluliselt rohkem kui teised koondislased.

Jälgige mängu!

Ebaoluline väravakütt ...

Mõne aja eest sai tribüünil jälgitud üht meistriliiga mängu ning jutt läks koondise väravalööjatele ning sealt edasi Kristen Viikmäele. Polnud kirjutatud statistikat kuskilt võtta ja nii ma improviseerisin mälu põhjal vestluse käigus à la “Viikmäe on ründaja, kes skoorib ainult ebaolulistes mängudes.” Pärast mängu lõppu tõusis mu üllatuseks mu eest reast toolilt Eesti koondise ründaja Kristen Viikmäe ning lahkus staadionilt, nagu ikka peale mängu tehakse!

Seisin ja mõtlesin. Oli piinlik (paras, pole vaja teisi taga rääkida – TT), aga samas olin endiselt veendunud, et “Viikmäe on oma kümmekond koondiseväravat löönud teisejärgulistes matšides”.

Statistika juurde jõudnuna tõdesin, et suurem osa kolle on tõesti sündinud sõpruskohtumistes, aga samas pidin möönma valikmängude väravaid. Viik-

mäe kollist sai 1998. aastal alguse Fääri saarte Kadrioru murusse surumine (5:0 Eestile). Või siis 2:0 võidu kindlustamine Andorra vastu 2003. Esimene värav 2:0 mängus Liechtensteini vastu ning viimane tabamus Luksemburgiga 2004. aastal (4:0). Väiksed vastased, kindlad võidud.

Jah, Kristen Viikmäe on ebastabiilne mängumees ning ta on ka tagumikupiirkonnaga värava löönud, aga kahtlen, kas tasub alati enne mängu tuld ja tõrva pilduma hakata ...

Jälgiks mängu?

Suured ***d, suure algustähega

Kas Mõttetu Mees on see, kes väga olulises mängus annab väga ebaõnnestunud tagasisöödu?

Kas see mees, kes astub juhtivasse parteisse sellepärast, et peale tuli hirmus mateeriahimu, hullusehoog või istus naine v***ga pähe?

Või äkki see, kes lööb vahetevahel väravaid, ent teinekord mängib jälle väga nõrgalt?

Või see Eesti läbi aegade parim väravavaht, kes jätab mängus Belgiaga eesmise nurga kaitseta ning 2. mänguminutil sünnib 0:1 ja nii ka mäng lõpeb?

Ei, see, kes peab Eesti jalgpallikoondises mängimist suvaliseks tegevuseks.

Jah, ma austan Konstantin Naha (toona Kolbassenko) meelekindlust öelda kõlava häälega välja, et teda ei huvita Eesti koondise esindamine.

Aga teisalt, mees, kui sa ei taha mängida Eesti eest, siis võid Soome või Eesti liigas karistuslööke ja penalteid taguda, sa jääd Eesti jalgpallikoondise toetaja jaoks ikka ja alati ***ks! Suure algustähega.

Iga Jalka lugeja täidab kolmiktärnid ise. * Kurioosumina nimetavad vutihuvilised Eesti koondise parimate mängude edetabelite tipus ikka ka 2001. aasta juunikuist 2:4 kaotust Hollandile.

2010 APRILL JALKA

11

meistriliiga

“Mees, kus su trumm on?”

Pikki aastaid aktiivselt oma sünnilinna esiklubi toetanud Alvar Loog vastab pealkirjas esitatud küsimusele ning pärib vastu: miks on jalgpallifanaatiku pooleldi normatiivse avaliku kuvandi ja seda saatva käitumiskoodeksi puhul tehtud kultiveeritud kultuuritusest omaette kultuur?

Alvar Loog Foto: Lembit Peegel

Pilt nagu reklaamiplakat! Pall ees ning Albert Taar Florast ja Narva Transi viisik järel. Alvar Loog arvab, et sellele tagaajamisele võib kaasa elada ka ilma trummita.

R

äägin isiklikust kogemusest, üldistatult ka oma kaasvõitlejate tähelepanekutest ning tõekspidamistest; sest selle klubi poolehoidjate hulgas, mida isegi toetan, valitseb kõnealuses küsimuses senini harva nähtav üksmeel. Millegipärast on aastatega kuidagi kujunenud nii, et kohaliku Meistriliiga meeskondade aktiivsete (ehk regulaarselt ka välismänge külastavate) poolehoidjate seas oleme just meie hooajast hooaega ainsad, kes hoiavad grupina taotluslikult madalat profiili; keda huvitab mängu vaatamine rohkem kui tribüünil etenduse korraldamine (mingis ideaalis ei välista üks mõistagi teist); kes ei usu, et staadionil tehtud lärm on mingil moel vastavuses lärmajate tegeliku

12

JALKA APRILL 2010

pühendumisega oma meeskonnale.

Püüdmata kellelegi midagi tõestada ning tegemata midagi, et tribüünil kuidagi eriliselt silma paista, on meid siiski tähele pandud. Ent paraku üksnes negatiivses mõttes – mitte märgates seda, mis me oleme, vaid seda, mida me ei ole. Nii pöördutakse meie poole pidevalt poolajal ja peale mängu – ning viimasel ajal üha sagedamini ka juba enne avavilet – etteheitvalt: “Kus teie trummid ja pasunad on?”, “Teid ei ole kuulda!” Tihti on ütlejaks keegi, kes ise staadionile sageli ei satu, ent teab või näeb, et meil on selle asjaga mingi sügavam side. Ent kuna tema on lihtsalt pooljuhuslik pealtvaataja ning meie justkui poolametlikud poolehoidjad, siis peaksime meie staadionil miljöö ning

meeleolu eest hoolitsema, olema (oma trummide, pasunate, laulude, lippude, rakettide ja roppuste, ning kui vaja siis ka konfliktide ja kaklustega) tema meelelahutus, tasuta lisaväärtus mängule. Ja kui me seda ei soovi või suuda, siis kuuleme taas, et me “pole ikka õiged fännid”; ta on telekast näinud ja lehest lugenud, kuidas “peaks” olema, kuidas “tõelised” jalgpallihaiged mujal maailmas käituvad.

Ja siis on terve kirju seltskond teiste Eesti meeskondade aktiivseid poolehoidjaid, kes näevad jalgpalli- ja/või klubiarmastuses omaette spordiala, teatavat mitmevõistlust: keda on rohkem, kes karjub kõvemini, on vaimukam, teeb tribüünil rohkem möllu, pääseb politseiautosse ja/või meediasse jne. See on suur üldistus, aga silma jäävad ja mo-

meistriliiga raali tulevad lugema enamasti just sellised.

Ning – mis minu silmis eriti kurb – just neid seavad ka meedia ja kõrvalseisjad kõigile teistele eeskujuks ning mõõdupuuks.

Valitsev arusaam jalgpallifanaatikust ütleb: kui sul pole trummi, siis pole sind olemas; kui sa ei lõuga ja laula avalöögist lõpuvileni, siis pole sind olemas; kui sa ei solva valjuhäälselt mõõduka ajalise intervalliga kohtunikke, turvatöötajaid, vastaseid ning vastase poolehoidjaid, siis pole sind olemas; kui sa pole end ninaotsani klubi (värvi)sümboolikasse ehtinud, siis pole sind olemas jne. Paljude silmis lisanduvad nimetatutele veel mõned kangemad kriteeriumid: kui sa ei süüta tribüünil tõrvikuid ja rakette, siis pole sind olemas; kui sa ei smugelda staadionile peldikupaberirulle, et neid kohtumise kuludes ükshaaval platsile loopida, siis pole sind olemas; kui sa pole elus kordagi mängu ajal tribüünilt väljakule jooksnud, siis pole sind olemas; kui sa ei võta kohtumise eel ning järel osa avalikest rongkäikudest ja/või grupikaklustest, siis pole sind olemas jne.

Mäng pole eesmärk, vaid ettekääne

“Õige” jalgpallifänn on kehtiva normatiivse kuvandi järgi debiilselt kärarikas, mõõdukalt purjus ja provokatiivne, püüdlikult vaimukas, lõbusalt üleolev, vajaduse korral (mida olukord ise nii staadionil kui ka selle ümbruses alati igal hetkel tingib) solvav ja isegi vägivaldne, kõigis oma emotsioonides väljapoole suunatud ning performatiivne. Esmatähtsad pole siin mitte klubi sportlikud tulemused, vaid “fänlus” – ehk pildil olemine, kellelegi pidevalt millegi tõestamine (mingi reputatsiooni loomine ja hoidmine), mida pooleldi ekslikult meeskonna “toetamiseks” nimetatakse.

Mujalt võrdlust laenates ütleksin, et tegu on äärmiselt katoliikliku arusaamaga pühendumisest ning kirest.

Nagu elu on näidanud, tunnistavad sedasorti staadionikülastajad oma reaktsioonides ainult äärmusi: kas kõik on nali (ka kaotus, olgu see klubile kui alandav tahes) või nii tõsine ja tähtis, et skoorist sõltumata tuleb veel tribüünil pingete maandamiseks ja “arvete klaari-

Foto: Lembit Peegel

Ka nendel neidudel puudub trumm ja puuduvad isegi pulgad. Aga jalgpall on nad siiski tribüünile toonud.

miseks” kellelegi sahtlisse sõita, istmeid purustada, hiljem poeaknaid ning autosid lõhkuda. Need on inimesed, kes ei oska väärikalt kaotada ega võita; kes ajavad elu ja spordi kategooriad sassi, võtavad algusest peale valed eeldused ning teevad neist lähtudes valesid järeldusi ja tegevusplaane. Need inimesed ei armasta tavaliselt mitte niivõrd oma klubi või jalgpalli laiemalt, vaid iseennast jalgpallis. Staadion on selliste jaoks koht, kus rahuldada oma tähelepanu- ning eneseteostusvajadust, kogeda karja- ja karistamatusetunnet.

“

Need on inimesed, kes ei oska väärikalt kaotada ega võita; kes ajavad elu ja spordi kategooriad sassi.

„

Seega tuleb “tõeline” fänn tribüünile mitte mängu vaatama, vaid show’d ja skandaali tegema, kusjuures kohtumine ise pole sageli eesmärk, vaid pelgalt ettekääne. Üks tsirkus käib kogu aeg skoorist sõltumata, pool mänguajast selg või külg väljaku poole. Kui aktiivne omavaheline suhtlemine ja sageli ka purjus pea lubavad üldse platsil toimuvat piisavat jälgida, siis enamasti mitte adekvaatselt mõista ega hinnata. Otse lapseliku innuga kasutab “tõeline” jalg-

pallifanaatik staadionil võimalust, mida elu talle peaaegu üheski teises keskkonnas (nt tänaval, koolis, teatris, ööklubis) ei paku – võimalust karjuda karistamatult võõrastele inimestele (antud juhul: kohtunikele, (vastas)mängijatele, kaaspealtvaatajatele), mida pähe tuleb. Muidu sihitule sisemisele agressiivsusele on sellega antud justkui mingisugune siht ja õigustus.

Nii leiavad pealtnäha legaalse väljundi tungid ja kompleksid, millel on nii spordi kui ka spordifanatismiga väga vähe pistmist. Pole saladus, et jalgpallifanatism on kogu maailmas juba pikki aastakümneid ultraparempoolsuse, marurahvusluse, homoviha, rassismi, religioosse sallimatuse, regionaalse šovinismi ja/või lihtsalt sihitu agressiivsuse spetsiifiline avaldumisvorm, mida ühiskond on siiski suuremal või vähemal määral aktsepteerinud või koguni vaikivalt heaks kiitnud – “see kuulub jalgpalli juurde”, olen kuulnud ütlevat nii spordiametnikke, politseinikke kui ka inimesi tänavalt. Aga kas ikka kuulub?

Mina näiteks nii ei arva.

Koondise toetamine – veider segu patriotismist ja turismist

Peaaegu kõiki tribüünil teatrit tegevaid tüüpe ühendab üks karakteristik – nad on massiinimesed ja kollektivistid, keda paelub ning innustab grupi pakutav 2010 APRILL JALKA

13

meistriliiga suhteline anonüümsus ning turvatunne.

Minu kui individualisti silmis on nad arad ja näota inimesed. Lisaks, nagu elu on näidanud, pealegi vastutusvõimetud. Iga nende ettevõtmine on kas otseses või ülekantud tähenduses klassikaline kambakas – sest üksi olles nad nii ei tee, sest ei taha või ei julge; üksi nad staadionile enamasti üldse ei tulegi. Või kui tulevad, siis püsivad vait ja vagusi.

Grupipsühholoogia kuldreegel ütleb, et massis üksikisiku intelligentsus langeb, kari on alati rumalam kui indiviid. Jalgpalli kontekstis tähendab see, et tunnetatud meie-teadvusega tribüün on kui Issanda Loomaaed, kus valitsevad ritualiseeritud vaimne ja emotsionaalne alaealisus, verbaalne ja füüsiline agressiivsus. Kultiveeritud kultuuritusest on sellega tehtud omaette kultuur. Ning kohustav eeskuju kõigile neile, kes soovivad teenida välja aunimetuse “tõeline” jalgpallifänn; kes ei taha, et neid “poolpeeretajateks” või “tennisepublikuks” sõimatakse.

Eestis on meedia kaasabil selle kuvandi loonud rahvuskoondise toetajad (eelkõige Jalgpallihaigla seltskond) – ehk inimesed, kes käivad aasta jooksul keskeltläbi neljal-viiel kodumängul ning paaril kohtumisel võõrsil. Ma ei tea, kus ja kunas ja kuidas nad muul ajal oma jalgpalliarmastust välja elavad; kohaliku Meistri- või Esiliiga mängudel neid (üksikute eranditega) igatahes ei kohta. Enese subjektiivsete kriteeriumide kohaselt ei klassifitseeri ma üksnes rahvuskoondist toetavad spordisõpru, kellel oma klubi pole, üldse jalgpallifanaatikuteks (kõrvalt vaadates tundub see olevat mingi veider segu patriotismist ja turismist).

Nähes koondise kohtumiste ajal, kuidas suuresti jalgpallikaugeid suvatüüpe – keda on vist pealegi staadionile toonud pigem edevus kui sport ja kes pole tulnud mitte vaatemängu jälgima, vaid seda ise tegema – esitletakse meedias kui teatavaid staarpoolehoidjad ja meie jalgpallikultuuri alustalasid, tsiteerin mõttes alati elukutselisest joodikust kirjanikku Charles Bukowskit, kes ütles jõulu14

JALKA APRILL 2010

pühade kohta, et talle “käib närvidele amatöörpurjutajate laiamine”. Olles hooajast hooaega regulaarselt ilmast ja vastasest sõltumata oma meeskonna mängudel käinud, tunnen amatöörfännide suhtes sedasama. Mõistagi ei taha ma sellega kedagi solvata või paika panna.

“

Keegi ei saa tulla mulle ütlema, kuidas peaksin käituma ja milliseid rituaale läbi tegema enese jaoks olulistel hetkedel, kuidas peaksin avaldama armastust.

„

Tunnistan, et mul pole midagi nende poolehoidjate vastu – olgu nad kas või oma elu esimesel mängul – , kes nii ennast kui ka teisi austades oma meeskonnale lauldes ja hõigates kaasa elavad. ( Jalgpallihaigla on kisa kvantiteedi koha pealt rahvuskoondise mängudel teinud ära tänu- ning tähelepanuväärse töö, tehku nad muul ajal mida tahes.)

Ent mind häirib, kui keegi tuleb neid või nendesarnaseid mulle ja minu sõpradele enesestmõistetavalt eeskujuks seadma – ole ka selline või sind pole olemas! Siin on tegu mingi jumal-teabkust alanud traditsiooni ja kuvandiga, mida keegi millegipärast ei vaidlusta.

Leian, et keegi ei saa tulla mulle

ütlema, kuidas peaksin käituma ja milliseid rituaale läbi tegema enese jaoks olulistel hetkedel (mida iga koduklubi mäng minu jaoks vaieldamatult enesest kujutab), kuidas – vabandage liiga sentimentaalse väljenduse pärast – peaksin avaldama armastust. Nii nagu suheldes vastassooga ei meeldi mulle oma tundeid edastades uduste silmadega põlvili laskuda, ehkki kirjandus ja Hollywoodi filmid on sedasi õpetanud ning justkui eeskujuks ja normiks seadnud, ei taha ma staadionile minna trummiga ning karjas koos poolvõõraste inimestega, kelle motiive ja pühendumist ma täielikult ei tunne. Ehkki loen end oma meeskonna kompromissituks poolehoidjaks, ei meeldi mulle tunda kohustust, et pean mängule kuidagi organiseeritult ja ettevalmistatult krampliku püüdlikkusega kaasa elama – mis ei välista mõistagi spontaanset loomastumist juba esimesel minutil peale avavilet.

Usun, et igasugune armastus (olgu see siis teise inimese või jalgpalliklubi vastu) on alati väga privaatne asi: mida suurem kirg, seda suurem üksildus. Sageli ka: mida rohkem sisemist tunnet, seda vähem välist rituaali. Kisa ja armastus ei ole omavahel seotud; või kui, siis mitte sümmeetriliselt. Huligaansus ja armastus ammugi mitte. Usun, et trummiga pole tribüünil midagi teha.

Foto: Lembit Peegel

Heiko Tamm (vasakul) Tammekast ja saarlane Taavi Azarov Meistriliiga avavoorus palli jahtimas. Tammeka fännid tegid end tribüünil kuuldavaks.

treener

Mees, kelle järel Valeri Karpin ootas võimalust – Aivar Israel Umbes samal ajal, kui kollases kohtunikusärgis Aivar Israel (42) andis emakeelepäeval lõpuvile Esiliiga kohtumisele Kiviõli Tamme Auto ja Tallinna Flora II vahel, vedas Valeri Karpin (41) selga sooja sulejope ja suundus Lužnikile Moskva Spartaki esimesele mängule Venemaa meistriliigas.

Lennart Komp

L

igi 30 aastat tagasi istus Venemaa kuulsamaid jalgpallureid vaguralt pingil. Tema asemel tuuseldas vastaste väravavõrke Aivar Israel (pildil), oma põlvkonna lootustandvamaid ründajaid. 1986. aastal Tallinna Normaga ENSV hõbeda võitnud Israeli mängijakarjääri niitis aga jalust kroonuteenistus.

“Pidin saama Jägalasse spordiroodu, aga viidi hoopis Moskvasse, kus alguses sain küll Dünamo duubliga harjutada, aga varsti keelati see ära,” meenutab Israel. “Kui sõjaväest tagasi tulin, võttis Roman Ubakivi mind kohe Sporti, aga trennid käisid üle jõu.”

Kaks aastat vaid näpuotsaga harjutanud Israel ei suutnud Ubakivi kaks korda päevas toimunud treeningutega kohaneda ning lõi käega.

“Teised treenerid küll pakkusid, et tehku ma korra päevas, aga Ubakivi ütles, et ega meil tüdrukud ei mängi,” lausub Israel ohkega.

“

Teised treenerid küll pakkusid, et tehku ma korra päevas, aga Ubakivi ütles, et ega meil tüdrukud ei mängi.

„

Hiljem mängis Israel Keila eest madalamates liigades, kuni seljaoperatsioon 2002. aastal selle lõbu lõpetas.

Vahepeal aga hakkas südamlike siniste silmadega Israel kodulinnas treeneriks, nüüdseks on ta Keila noori õpetanud juba 14 aastat.

“Esimeses trennis oli 46 poissi – õudne, mõtlesin,” haarab Israel kahe käega lustakalt peast. “Punt püsis kaua koos, alguses võtsin igasse trenni pulgakommi või midagi kaasa ja andsin parimale. Eks see motiveeris toona.”

Treeneri sõnul on arvuti muutnud lapsed laisemaks, kuid vanemad on aktiivsemad. Kui ükskord juhtus, et buss oli katki ja oli vaja võistlusele minna, polnud abi kusagil. Nüüd on teisiti, emadisad on agarad, kuid poisid ei viitsi vabal ajal omal käel harjutada.

Oma harjutuste kohta peab Israel päevikut. Statistikat ja ülestähendusi on ta harjunud koguma maast madalast, kui vihikuvirnad olid täidetud jalgpalli, korvpalli ja jäähoki tulemuste-tabelitega. Treener Aleksandr Fuki õhutusel hakkas ta hiljem pidama päevikut ka oma tegevuse kohta mängijana. Oli

loogiline, et sama tegi ta kohtunikuna, kui 2003. aastal vilistama hakkas. Õigupoolest käis Israel kohtunike kursusel esimest korda 1990ndate alguses, kuid siis jäi asi soiku. Toona tegi Karpin juba Spartakiga vägitegusid.

Tänavu algas Israeli kuues hooaeg Meistriliiga kohtunikuna, kuhu jõudmiseks kulus vaid kolm aastat. Israel teab ka miks.

“Oleme kohtunikega arutanud ja kõige lihtsam on vilemees olla, kui ise oled ründaja olnud, sest kõige ohtlikumad momendid toimuvad seal,” märgib Israel. “Aga eks alguses oli ikka pea laiali otsas ja pärast mängu olin nagu laip.”

Fakt, et Valeri Karpin tema asemel pingil istus, tundub paljunäinud Israelile aga praegugi uskumatu. “See on täiesti müstika. Ta oli meil pingil ja vaata, kuhu ta jõudis,” laiutab Israel käsi.

cv

Aivar Israel Sünniaeg: 01.01.1968 Sünnikoht: Keila Klubid mängijana: Keila HSK, Tallinna OSK, Tallinna Norma, Tallinna Dünamo, Keila JK

Treenerid: Eerik Kuusk, Aleksandr Fuki, Viktor Neštšeretnõi, Uno Piir, Roman Ubakivi

Klubid treenerina: Keila JK Tuntumad õpilased: Mart-Mattis Niinepuu, Priidu Ahven, Kaspar Kaldoja

2010 APRILL JALKA

15

naised

Kas tüdrukud ja poisid võiksid koos treenida?

Jalka küsis treeneritelt, kas tüdrukud ja poisid võiksid teatud vanuses koos treenida ja kumb pool sellest rohkem kasu saaks. Ilmnes, et kasu saaksid ka poisid, aga tüdrukute taset tõstaks see kindlasti.

Naistel arendab see mõtlemise kiirust

Katrin Kaarna Tartu JK Tammeka

Sõltub vanusest. Mingi ajani on tüdrukute ja poiste areng võrdne ja isiklikult ei näe selles probleemi. Tüdrukud, kes poistega koos alustavad, arenevad kiiremini, sest kiirus, jõud, tehnika ning taktikaline mõtlemine on ainult tüdrukutest koosneva treeninggrupiga võrreldes erinev. Samuti õpitakse jõulisemalt mängima. Poistega koos mängimine annab jalgpallist rohkem huvitatud tüdrukutele suurema võimaluse läbi lüüa. 11-12aastaseni ei anna tüdrukute ja poiste füsioloogilised erinevused veel sedavõrd tunda, kuid sealt edasi arenevad poisid kiiremini ja muutuvad tugevamaks. Võistlusolukorras on siis juba raskem võrdselt mängida.

Ka mina olen oma naiskonnaga pidanud treeningmänge mõne poistegrupi vastu või mänginud segavõistkondadega.

Alguses poisid ehk ei oska midagi arvata, aga näevad, et naised oskavad mängida küll. Kuna poiste jalgpall on kiirem, siis naistel arendab see mõtlemist, kuna situatsioone tuleb lugeda kiiremini.

Mees ei tohiks end naise arvel tõestada

Roman Ubakivi Selles idees pole midagi uut ega eksootilist. Kui meie ajal oleks tüdrukud rohkem jalgpalli mänginud, oleksin isegi oma poistega nende vastu mänginud! Vahelduseks olnuks poistel kindlasti huvitav mängida tüdrukute vastu näiteks nii, et lubatud oleks ainult vasaku jala puuted palliga. Mu 16

JALKA APRILL 2010

mõlemad tütred mängisid koolis poistega jalgpalli ja vahel kuulutasid kodus uhkelt: täna lõin kaks väravat!

Muidugi peaks sellised asjad olema targalt korraldatud, peaks olema teatud reeglistik.

Mees on siiski mees ja naine on naine. Peab olema tagatud, et mees ei läheks end naise arvel tõestama. Mõni poiss võib mõnes olukorras alla jääda, on sellest puudutatud ja kukub tüdrukutele sisse sõitma. Mehed ei tohiks jõulist mängu endale naiste vastu lubada – las naised toorutsevad, neil ka huvitav. Nende väljakutse on suurem.

Poiste-tüdrukute koostreenimist ei tohiks võtta tippspordina, vaid kehakultuurina. Kui läheb tõestamiseks, on jama. See võib hulluks pöörata. Pigem olgu nii, et kes poistest juhtub kogemata tüdrukule haiget tegema, teeb 10 kukerpalli. Kusjuures teeb ise, mitte treeneri korraldusel.

Arendama peaks koosmäng mõlemat poolt – poisid näiteks saaksid harjutada ilusat mängu.

Mäng tüdrukute vastu lööb poiste mänguplaani sassi

Anders Süvari

Nõmme Kalju

Kindlasti peaks noores eas tüdrukud poistega koos treenima, sest siis pole füüsilised erinevused suured.

Aga see peaks olema vabatahtlik, sest kõik tüdrukud ei pruugi tahta poistega koos treenida.

Koos treenimise kasuks räägib see, et päris alguses on jalgpalliga vähe tegemist. Treeningud on mängulised ja lõbusad. Suure osa ajast võtab põhitõdede selgekstegemine.

Kui kõik tüdrukud ei taha poistega koos treenida, siis tugevamad neist võiksid 10–12 eluaastani siiski poistega treenida. Kas või näiteks kord nädalas. Eestiski on häid näiteid – võtame Kethy Õunpuu – kuidas poistega koos treenimine on kasuks tulnud. Sellised tüdrukud teevad

naised iseenesest asju, mida neile on hiljem raskem õpetada.

Näiteks spagaat tuleb paremini välja.

Koolitusel Norras räägiti, kuidas ühe naiskonna juurde toodi paar aastat nooremad poisid. Mõlemad pooled olid füüsiliselt võrdsed. Et naised sellest kasu saavad, on kõigile selge, aga kasu on ka poiste poolel. Elu näitab, et sageli unustavad poisid tüdrukute vastu mängides mängudistsipliini ja tahavad mängu ise ära teha. Mängu lugemine jääb sinnapaika. Seepärast olekski poiste eesmärk tüdrukute vastu mängides hoida kinni mängujoonisest ja üritada mängida söödumängu. Üritada mängu üles ehitada, otsida söötu. Kanda mäng ühelt äärelt teisele üle. Harjutada mängudistsipliinist kinnipidamist! Kunagi mängisin II liiga klubis ja kui kohtusime Flora naiskonnaga, kukkusid kõik poisid ise tegema ja palli vedama!

Tüdrukutega koos mängimisega saab paremini kontrolli alla ka poiste keelekasutuse. Naistel tekib omakorda julgus mängida füüsilisemalt ja nad veenduvad, kui efektiivne on söödumäng. Üks asi on seda neile rääkida, teine asi, kui nad seda ise platsil kogevad.

“

„

Saron Läänmäe alustas koos poistega ja on nüüd endast kuus aastat vanemate neidudega Eesti U19 koondises.

Tüdruk haarab õpetusi kiiremini

Pille Raadik Tallinna FC Flora

Poisid ja tüdrukud võiksid mängida ja peaksid mängima koos teatud vanuseni.

Ei oskagi täpselt ütelda, mis see vanus oleks, kuid see võiks jääda vahemikku 10–12 eluaastat. Arengu seisukohast oleks see kasuks mõlemale – nii poistele kui ka tüdrukutele. Liiati praegu, kus meil ei ole kandepind piisavalt suur, on väikestes maakohtades lihtsam saada kokku gruppi, kui kaasata tegevusse nii poisid kui ka tüdrukud. Kui praegu on mõnes noortepundis olnud ka mõni tüdruk poistega koos, siis on ta tihti poistest isegi parem, sest selles vanuses haarab ta rohkem kinni teadmistest ega jää füüsiliselt poistele alla. Selles vanuses tüdrukud õpivad ja omandavad uusi oskusi ja teadmisi kiiremini ning arenevad selle võrra nobedamalt. Ja muidugi peab siis poiss treeningul rohkem tõestama ja paremini tegema, sest kes tahaks tüdrukust halvem olla. Kui aga tüdrukud jõuavad vanemasse klassi või mängivad täiskasvanute tasemel, tuleb aeg-ajalt poiste vastu või nendega koos mängimine kasuks, sest see arendab mängulugemist ja jõulisemat mängu.

Tüdrukutele oleks koostreenimine hädavajalik!

Miko Pupart FC Kuressaare

Jan Roar Saltvik, Norra U17 ja U15 tüdrukute koondise peatreener, ei ole asjata öelnud, et kui soovime jalgpalli palju tüdrukuid, laseme neil mängida omavahel, aga kui soovime tippklassi jalgpallureid, laseme neil mängida koos poistega. Selleks, et tüdrukuid ja poisse koos treenima ning mängima panna, tuleb eelnevalt siiski palju tööd ära teha. Kõige olulisem on leida täpselt need grupid, kes omavahel hästi ühilduksid, sest olen veendunud, et osa poisse tunneb end tüdrukutega mängides ehk alaväärsetena, teised jälle põlevad sportlikust vihast plikadele igal võimalusel näidata, et nemad on vutis paremad. Sama kehtib ka tüdrukute puhul, sest on ilmselge, et kõigi psüühika ei lubagi neil poistega vutiväljakul madistada. Paraku on Eesti mastaabis ala harrastajate arv väga väike ning see seab nii mõnegi klubi ja treeneri lõhkise küna ette – kui grupis on tüdrukuid, kes on valmis ja võimelised poistega mängima, pooleks nendega, kes seda ei soovi, on keeruline parima lahenduseni jõuda, sest võistkonna poistega ühildamise puhul on reaalne kaotada üks pool grupist. Ühildamata jätmise puhul ei pruugi parimatest tüdrukutest saada neid, kelleks nende potentsiaal saada lubab. Kahe eraldi grupi moodustamine – osa tüdrukuid koos poistega ja osa eraldi – on samuti komplitseeritud, sest kvaliteetseid treenereid on väga raske leida. Eestis võiks niisugune süsteem kõige paremini toimida ehk mõne üksiku tüdruku, mitte terve treeninggrupi puhul, sest kogu jalgpalli, eriti naistevuti kultuur on siin paraku üsna algeline ning suurem osa mängijatest ilmselt ei unistagi alaga professionaalsel tasemel tegelemisest ning üksikutel eredamatel tähtedel on sellises seltskonnas ka raskem kaugemale jõuda. (Olgem ausad, materjali, keda välismaale profileivale saata, meil on.)

Väga hea näide üksiku tüdruku kaasamisest poiste treeninggruppi ja sellest tulenevast kiiremast arengust on Eestis Saron Läänmäe, kes olude sunnil oma jalgpallurikarjääri koos poistega alustas ning on nüüd jõudnud endast kuus (!) aastat vanemate neidudega koos esindama Eesti U19 koondist.

Ala arengu jaoks oleks taolise süsteemi kasutuselevõtt hädavajalik ning toetan seda igati, kuid praeguses Eesti naistevuti olukorras peaks meie esmane ülesanne olema siiski ala kandepinna laiendamine ning selle missiooni täitmiseks ei ole selline treeningmetoodika paraku parimate killast.

2010 APRILL JALKA

17

mängija

Peaaegu kolme tuhande mees Siim Tenno Tartu Tammeka lühikest kasvu poolkaitsja Siim Tenno (19) oli mullu mänguaja poolest Meistriliiga viies pallur. Tartlaste silmapaistvalt noore koosseisu seast kerkis ta liidriks, teenides mänguaega koguni 2967 minutit ehk väljakul ei käinud ta vaid kahes mängus.

Lennart Komp

Ü

cv Siim Tenno Sünniaeg: 04.08.1990 Sünnikoht: Tartu Klubikarjäär: 2007 – Tartu JK Maag Tammeka III 25/20 2008 – Tartu JK Maag Tammeka II (EL) 29/2 2009 – Tartu JK Tammeka (ML) 34/0

Karjäär koondises: U19 – 5/0

Treenerid: Kalev Kajak, Aare Laas, Arnold Jädal, Norbert Hurt, Marko Kristal, Aivar Lillevere, Urmas Kirs, Frank Bernhardt, Marko Lelov

18

JALKA APRILL 2010

likoolilinna klubi mullune pea, nüüdne abitreener Norbert Hurt tunnistas pärast eelmise hooaja rasket algust, et meeskonnas on pallureid, kellele mineva talvel astutud samm Esiliigast Meistriliigasse käis üle jõu. Tennole (pildil) mitte.

Arvestades, et 36 mängu annab kokku 3240 minutit, ei viibinud Tenno väljakul vaid 273 minutit. Kaks kohtumist jäid vahele kollaste kaartide tõttu.

Temast enam said mänguaega vaid Konstantin Nahk Levadiast, Felipe Nunes Nõmme Kaljust, Andre Mägi Paidest ja Eimantas Valaitis Sillamäe Kalevist.

Talvel käis Tenno testimisel Sloveenia klubis Lendava Nafta. Seal, kus teenib leiba rahvuskoondislane Konstantin Vassiljev. Esialgu jäi Tenno lepinguta.

“Pärast hooaja viimast mängu öeldi, et saad testimisele minna,” lausus mullu ka efektse tomahoogisoenguga silma paistnud Tenno. “Mulle räägiti, et ei olnud võimalust võtta, kuid agendile öeldi, et suvel võib-olla kutsutakse tagasi.”

Ka Ungarisse oli testimisvõimalus avanemas, Nyíregyháza Spartacusse, kus mängib Martin Hurt, kuid enne läks üleminekuaken kinni. Nafta eest tegutses ta äärepoolkaitses, mullused minutid kogunesid poolkaitsjana. Lõhkuva poolkaitsjana, täpsustab Tenno.

“Kuna mängin kaitseliini ees, on minu ülesanne keskvälja kontrollida,” lausus Tenno. “Otseselt niimoodi küll ei lähe, et tahan kellelegi haiget teha, kuid tuleb näidata, kes on peremees.”

Tenno oskuste esile tõstmisel nimetas ka treener Hurt esimeste seas agressiivsust ja töövõimet. “Tema väga suur trump on füüsilised näitajad, töövõime, agressiivsus ja ka tehnika,” sõnas Hurt.

“Eeldused heaks mängijaks saada on Tennol olemas, kuid mängulugemisega tuleb vaeva näha.”

Mängija enda hinnangul tuleb järele aidata vasakut jalga ja vaeva näha söödutäpsusega, mis kipub ebastabiilne olema. Kui mullu ei kantud Tenno arvele ühtegi Tammeka 29 tabamusest, siis tänavu loodab ta sihile jõuda. Pidavat kohe selline tunne sees olema.

“

Otseselt niimoodi küll ei lähe, et tahan kellelegi haiget teha, kuid tuleb näidata, kes on peremees.

„

“Varem ei osanud kohe positsiooni otsidagi. Nüüd ikka vaatan, kuidas saaks väravat lüüa,” kiitis Tenno uue treeneri Marko Kristali õpetust. “Kristal teeb head tööd, koos Norbertiga nad ikka teavad, mis teevad. Kõik mõtlevad juba ühtselt.” Õigupoolest on Tenno piiri taga mänginud. Mõni aasta tagasi, pärast üheksanda klassi lõpetamist Soomes Espoo Honka noortesüsteemis. Toona lubati võimalust ühe-kahe aasta pärast Hollandisse edasi minna, kuid noorel palluril tuli koduigatsus peale ja pärast puhkusereisi Ameerikasse naasis ta Espoo asemel hoopis Tartusse.

naismängija

Tüdruk, kes ei kartnud palli püüda ja poistele väravaid lüüa Ahja tüdruk Signy Aarna (19) hakkas jalgpalli mängima koos poistega. Nendega mängides õppis ta palli usaldama ning kui ta Põlva Lootosesse kutsuti, oli ta ainus, kes nahkkera püüda julges. Selge, väravavaht!

Aga hoopiski mitte. lennart komp

oli ta oma klubi parim.

Lootose treener Kaido Kukli nimetab Aarnat ka iseloomult ründajaks. “Aarnal on vaist, tehnika ja tahe väravaid lüüa,” kirjeldas Kukli. “Oskuste poolest on ta alati liider olnud, kuid tasapisi on ka hääl suust välja tulema hakanud.”

Varem vajaduse korral vaguralt postide vahel seisnud Aarna nüüd niisama lihtsalt selle rolliga ei lepiks.

Ka koondises on tema koht eesliinis, kus mänguaja eest tuleb konkureerida Anastassia Morkovkina ja Ave Pajoga. Aga ka äärepoolkaitses tegutsemine on Aarnale meeltmööda.

Sügisestes MM-valikmängudes Islandi ja Prantsusmaa vastu kuulus Ahja neiu esimeses algkoosseisu, teises pääses väljakule vahetusest. Jalg on ukse vahel, uuelt aastalt ootab Aarna läbimurret.

“Viimased koondisemängud olid minu jaoks väga olulised ja tunnen, et olen valmis põhis mängima,” sõnas Aarna. “Just viimaste kohtumistega on tekkinud tippjalgpalli tunne.”

Mullu naiste jalgpalli juhtima hakanud Keith Boanas on palluritesse süstinud enesekindlust ja ambitsiooni. Ka perspektiivi välismaale mängima minna.

Sellest võimalusest haaraks Aarna hea meelega.

“Ma ei ole omale konkreetseid sihte

Foto: Lembit Peegel

Õ

ige varsti tõestas Aarna (pildil), et rohkem on temast kasu väljakul kui väravas. Tõestama oli tagasihoidliku olemisega Aarna end harjunud. Ja just väravatega.

“Poistega mängides ei võtnud alguses keegi tõsiselt, aga kui värava ära lõin, oli kõigil suu lahti,” meenutas Aarna muigega. “Siis võeti tõsiselt.”

Ometigi tuli tal mullu paaris ja just tähtsas mängus ka väravas mängida.

Kui kohtuti tugeva Tallinna Levadia või Tallinna Floraga. Enamasti aga juhtis Aarna Põlva vägesid keskpoolkaitsjana, lüües 28 kohtumises 11 väravat. Sellega

seadnud, kuid lähiaastail võiks välismaal end proovile panna küll,” ei teinud Aarna saladust. “Konkreetselt midagi testimistest räägitud ei ole, kuid ma arvan, et võimalused võivad tekkida.”

Praegu harjutab Aarna Tartu Tammekaga, sest asus sügisel Tartu ülikooli kehakultuuri õppima ning seetõttu jõuab Põlvasse harjutama parimal juhul üks-kaks korda nädalas.

Tegelikult ei olnud Aarna esimene valik hoopiski mitte jalgpall, vaid korvpall. Isegi Michael Jordani poster ilutses ta seinal. Kui aga pärast tunde 600 elanikuga Põhja-Põlvamaal asuva Ahja spordiväljakul vutimängimine harjumuseks sai, asendus Jordani pilt David Beckhami omaga.

cv Signy Aarna Sünniaeg: 04.10.1990 Sünnikoht: Ahja, Põlvamaa Klubikarjäär: 2008 Põlva FC Lootos 17/48 (EL) 2009 Põlva FC Lootos 20/11 (ML)

Koondisekarjäär: U16 2/0 U19 15/1 A-koondis 8/2

Saavutused: naiste A-koondis, Esiliiga võitja (2008), noorte meistrivõistluste võitja (2008, 2007, 2006), Esiliiga parim väravakütt (2008)

2010 APRILL JALKA

19

eesti – gruusia

Tbilisi väärtuslik kogemus: mängima peab ka kohtunike vastu Eesti A- ja U21 koondis kaotasid Tbilisis oma mängud, kuid Tarmo Rüütli arvates saime hea õppetunni: valmis peab olema ka vaenulikuks kohtunikutegevuseks. U21 keskendub aga 3. koha võitmiseks valikgrupis, et tõusta järgmiseks tsükliks kõrgemasse loosikaussi.

Indrek Schwede

K

ui Eesti A-koondis oli Tbilisis kaotanud Gruusiale 1:2 ja meie mängijad riburada bussi poetusid, astus mulle ligi Eesti delegatsiooni autojuht Džako ja lausus: “Kohtunik on pederast!”

Nii otsekohene hinnang lõi mu hetkeks sõnatuks ja seda nähes lisas autojuht põhjenduseks: “No ei saa ju tõest mööda vaadata! Vaadake, kuidas ta vilistas.”

Paljud tuttavad on huvi tundnud, kui palju sellise vilepartii eest ka makstakse.

Mina ei tea. Aga arvan, et maksta pole vajagi. Tegemist on ju tavalise maavõistlusega, kuhu kohtuniku saab kutsuda kust tahes. Ja mis oleks lihtsam, kui oma koondiste mängudele teha kohtunikuvahetust mõne riigiga, mille kodanikega leiab sõnadetagi ühise keele.

Tore ja sõbralik, võib-olla isegi külluslik vastuvõtt – kohtunik saab välja oma

igapäevarutiinist ning veedab välismaal mõnusad päevad – ning kumbki pool teab, mida vilemehelt vastu oodatakse.

Sellest ei pea osapooled omavahel isegi rääkima!

“

Ei tohi lasta end rööpast välja viia. Peab lõuad pidama, edasi teenima ja mitte hakkama häälitsema.

„

Jalgpalliringkondades on tuntud lugu, kuidas 1998. aastal kaotas Eesti Tbilisis Gruusiale 1:3 ja kuidas mängu vilistanud kohalik kohtunik ütles mängu ajal meie kaitsjale Urmas Kirsile: ärge lootkegi, et annaksin teile penalti!

Ajaloost tuleb meelde, et ka Eestil on olnud üks oma “kodustatud” kohtunik – lätlane Romans Lajuks. Süda

Foto: Lembit Peegel

Sander Puri ja meie koondis peab sadulasse jääma ka siis, kui peale vastaste üritab meid tasakaalust välja lüüa ka kohtunik.

20

JALKA APRILL 2010

läheb soojaks, kui meenub, kuidas Lajuks andis 1994. aastal Tallinnas Eestile penalti Walesi vastu. Tänu sellele saime auvärava ega kaotanud kuivalt – ainult 1:2. Eesti on siiski otsustavalt valinud teise ehk ausa tee ega tee diili “sõpradega” endisest rahvaste vanglast. Viimased kogemused Skandinaavia kohtunikega on pannud pigem kiruma – kas võiks ükski kord olla midagi, millele võiksime panna nimeks “koduvile”? Millegipärast kogeme seda kõikjal mujal, aga mitte iialgi kodumurul.

Kohtunikest ei saanud pärast mängu üle ega ümber ka meie mängijad ja treenerid. Jalka palus peatreener Tarmo Rüütlil nimetada selle mängu positiivseid külgi ja Täri nimetas esimese asjana just kohtunikke: “Me ei ole oma naiivsuses sellisteks asjadeks valmis, aga see mäng tuletas uuesti meelde, et peame olema valmis! Kui sa pole valmis,

eesti – gruusia siis viib see selliste kollaste kaartideni, mis muidu jääks tulemata. Ei tohi lasta end rööpast välja viia. Peab lõuad pidama, edasi teenima ja mitte hakkama häälitsema.

See oli meile konkreetne õppetund.

On ju teada, et kui sellisest riigist kutsutakse kohtunik, siis seda ei tehta lambist. Ja selleks peab olema valmis, mitte hakkama tõmblema. Teha tuleb seda, mis sinust sõltub.”

Rüütli sõnul ei vedanud keegi mänguliselt alt. Ka pärast kümnekesi jäämist ei kadunud ära usk ja võitluslikkus.

“Kümnekesi on ennegi imesid tehtud, aga meie ülesanne oli teisel poolajal vähemuses mitte murduda,” rääkis Tarmo Rüütli. “Taktikaliselt ei saanud me enam kõike teha, piirangud olid peal.

Aga pidime takistama vastaseid rünnakute arendamisel.”

Kuigi vastaste võiduvärav tuli neljandal üleminutil ja arvatavalt käis pall ka enne kombinatsiooni lõppu üle otsajoone, leidis Rüütli, et see oli siiski meie oma prohmakas.

“Kas oli pall üle joone või mitte, aga see värav oli välditav,” ütles Rüütli.

“Olime suure surve all ja lasime kastist peaga ära lüüa. Ma nimesid ei nimetaks, aga see värav oli meie viga.”

Kaotasime kõige tähtsama mängu

Seekordsel tšarterreisil Tbilisisse oli A-koondisest veelgi olulisem mäng meie U21 koondisel. EM-valikmängu Gruusiaga oli peatreener Frank Bernhardt nimetanud koguni hooaja kõige tähtsamaks mänguks. Seda valusam oli 0:2 kaotus.

“See oligi hooaja tähtsaim mäng, sest võidu korral säilitanuks me teise koha võimaluse ja meie lootused olid suured,” lausus Bernhardt. “Nüüd on meie eesmärk hoida kolmandat kohta ja tõusta järgmise tsükli loosimise ajaks kõrgemasse loosikaussi.”

Kaotus Gruusiale oli Bernhardtile pettumus: “Me oleksime võinud võita.

Ei taha vabandusi otsida, aga mängu aeg oli meile ebasobivam, sest hooaeg polnud pihta hakanud. Ka väljak oli jube, kuigi ta oli seda võrdselt mõlemale meeskonnale. Mitme olukorra lahenduse määras õnn. Kaotuse teeb eriti

Foto: Lembit Peegel

Taijo Teniste (esiplaanil) ja Sergei Mošnikov (vasakul) võitlesid kartulipõldu meenutaval platsil kõvasti, kuid jäid vastasele alla.

kibedaks asjaolu, et nad ei olnud nii tugevad, et me poleks võinud neid võita.

Kui vastane on palju tugevam, siis pole midagi teha. Tuleb tõdeda, et neil oli rohkem võimalusi ja nad võitsid teenitult. Aga seekord polnud nõnda.”

Bernhardt tõdes, et tegu oli siiski ühe mänguga paljudest ja U21 on suutnud koguda palju punkte ning näidata noorematele koondistele, et kõigi vastu on võimalik edukalt mängida. See peaks andma eneseusku kõigile noortekoondistele.

Tähelepanekuid Gruusia eluolust Aasta tagasi kirjutas Jalka käigust Armeeniasse ja kirjeldas põgusalt ka kohalikku eluolu. Eestlase jaoks on tegemist kandiga, milles paneme Gruusia ja Armeenia ühte patta – samamoodi nagu võõras ei näe vahet kolmel Balti riigil. Aga vahe on nii siinse kolme rahva kui ka Kaukaasia rahvaste puhul.

Kui Jerevanis sõitsid ringi põhimõtteliselt kahte tüüpi autod: võimsad ja uued džiibid ning lagunenud Vene Ladad, siis Tbilisi tänavapilt oli kirjum ja ühtlasem.

Puudusid silmakargavad äärmused. Üks asi oli nagu Hollywoodi filmides: kui vajasid taksot, astusid hetkekski mõtlemata sammu sõiduteele, tõstsid käe ja kohe peatus plafooniga takso. Staarina sai end tunda ka madalate hindade tõttu.

Jerevani taksojuhid ja inimesed igatsesid avalikult tagasi Nõukogude Liidu aegasid, aga Tbilisis nähti kunagises rahvaste vanglas ajajärku, mis on õnneks ammu möödas. Eestlastesse suhtuti sõbralikult, aga kaela keegi ka ei kukkunud, vähemalt suurlinnas Tbilisis jäi kogemata grusiinide kuulus külalislahkus. Sõjast Venemaaga ei kuulnud ma ainsatki kohalikku rääkivat (paar nädalat pärast meie lahkumist toimus kurikuulus “telelavastus” venelaste uuest sissetungist Gruusiasse).

Tbilisist tunni aja kaugusel Goris on linna uhkuseks suur Stalini monument ja isakese muuseum, mille territooriumil tsaar Nikolai II rongivagun, milles II maailmasõja ajal elas Stalin. Pileti hinna sees on ka giiditeenus.

Giid vuristas oma juttu nagu lindilt. Jutt ise oli osavasti üles ehitatud. Sissejuhatuseks teatas giid, et Stalini isikusse on ajaloos suhtutud erinevalt ja temast on räägitud ka kui diktaatorist. Siis näitas giid seinal olevat Trotski pilti ja tsitaati selle kohta, et uut paremat maailma ehitades tuleb tarvitada terrorit. Ja giid tsiteeris Stalinit, kelle järgi vigu teevad kõik, ka tema ise. Nõnda loodi foon, mille taustal Stalin tundus päris inimlik mehike. Muuseumis oli palju Stalinile kuuluvaid isiklikke asju ja osta võis Stalini näoga T-särke, kruuse ja muud sümboolikat. Päris võigas.

Stalin kummitas meid kuni lennujaamani välja. Kui me kojulennule registreerusime, siras tablool kiri: Tallinin.

2010 APRILL JALKA

21

peegli peegeldused

Gruusia: kaks kaotust, tore vastuvõtt saatkonnas ja kohtumine Staliniga Eesti kahe koondise kaotused Gruusias olid valusad. Ilusa poole peale jäi Eesti saatkonna vahva vastuvõtt fännidele. Mõtlema pani Stalini muuseum Goris: kui sama vabalt müüdaks ka Adolf Hitleri näoga T-särke, kohvikruuse ja muud sümboolikat?!

lembit peegel

Vihm muutis ka meediameeste töötingimused raskeks.

Väravavahtide treener Mart Poom näitab kohtunikule, mida ta tema vilepuhumisest arvab. Poom näitab harva selliseid emotsioone.

Meie kaitsjad Alo Bärengrub ja Taavi Rähn on viskunud Mate Vatsadze löögi ette. Väravat valvab Artur Kotenko.

Kiivrimehed mängu turvamas.

22

JALKA APRILL 2010

peegli peegeldused

Frank Bernhardt (paremal) näitab kohtunikule kehakeeles, kuidas meie mängijat rünnati.

Ken Kallaste (paremal) Gruusia noortekoondise väravat ohustamas. Vasakul vaatab Kaimar Saag.

Eesti Gruusia suursaadik Toomas Lukk (vasakul) ja tema abikaasa vestlevad fännidega. Paremal endine tippkorvpallur Veiko Jurkatamm.

Eesti kaunis saatkonnahoone, mille müüs endine KGB ohvitser, kes elab kõrvalmajas.

Goris asuva Jossif Stalini muuseumi atraktiivne piletikontrolör.

2010 APRILL JALKA JALKA

23

Foto: Lembit Peegel

Hannes Kaasikust on saanud meie juhtiv v채ljakukohtunik.

24

JALKA APRILL 2010

usutlus

Hannes Kaasik:

mängijad ei tunne piisavalt reegleid Tänavu kolme Euroopa Liiga mängu vilistanud Hannes Kaasik on väljakult minema saatnud ka oma endise treeneri Aavo Sarapi. Ta tõdeb, et mängijad tunnevad uskumatult halvasti reegleid.

Indrek Schwede Milline on olnud sinu kõige suurem viga kohtunikuametis?

Sageli selgub täistõde siis, kui saad videoanalüüsi teha, aga mängus on ka selliseid hetki, kus teed otsuse ära ja võib-olla ta ei olnud kõige õigem. Aga selle juurde sa pead jääma.

Midagi ekstreemset mul ei plahvata, aga küllap on tegemist olnud valesti antud penalti või punase kaardiga. Sellist viga, mis karjääri oleks mõjutanud, mille pärast oleks võistlustelt maha võetud, pole olnud.

Kui pikk on eksimuse korral põdemisaeg?

Hetkeks lööb eksimus rütmist välja, aga see on sekundite küsimus: üks rünnak edasi-tagasi, uued olukorrad tulevad peale ja ei jõuagi enam möödunu peale mõelda. Võib-olla hiljem duši all või kui koju sõidad, hakkad juhtunu peale mõtlema.

Mängu ajal tegeled pigem protestijate rahustamisega. Vahel ütled, et sorry, tegin sulle liiga, ja mängija saab aru.

Kas sellised mängijate ees vabandamised on mängu lahutamatu osa?

On, aga samas ei tohi sellega liiale minna, sest otsuste põhjendamine ei ole kohtunike ülesanne. Me näitame kõik vajaliku ära käemärgiga, aga kui positiivselt ja möödaminnes ka otsust põhjendada või vea puhul vabandada, siis loob see vabama õhkkonna kohtuniku ja mängija vahel ja sellest võib kasu olla mõnes järgmises olukorras. Minu arvates pole see hea kohtunik, kes üldse ei arvesta mängija arvamustega ega taha neid kuulata. Nendes asjades peab leidma tasakaalu.

Prantsuse kohtunik Vautrot on kuulus, sest unustas kella vaadata ja sõitis kümmekond minutit ajaga üle. Kuidas sul suhe kellaga on?

Kellaga on ikka probleeme: ta läheb kinni, vahel ei lähe käima, aga selleks puhuks on aitamas abikohtunikud. Kõige raskem on siiski lisaminutite puhul see, et neid vaadatakse sekundipealt ja kohtunikul on surve: miks andsid just nii palju minuteid juurde? Kella pole ma koju unustanud.

Olen Vautrot’ga sel kuulsal teemal rääkinud, kui ta oli siin inspektor noorteturniiril ja mina olin neljas kohtunik. Igal pool, kuhu ta läheb, võetakse see teema üles ja ta ütles meile, et kui me teeksime sama, mis tema, siis me järgmisel nädalal ei vilistaks. Aga ta rõhutas, et kohtunik ei tohi karta eksida.

Kas oled kunagi pärast mängu oma eksimuse pärast vabandanud?

Nagu varem ütlesin, olen mängu ajal mängijatele tunnistanud, et võib-olla fikseerisin liiga kerge vea, või vabandanud,

et ei märganud nüket selga. Ma saan ikkagi vilistada seda, mida näen, mitte seda, mida mängijad ütlevad. Aga vahel ütleb sisetunne, et võisin olukorda valesti tõlgendada.

Alati võib juhtuda, et mõned pisisituatsioonid võivad kahe silma vahele jääda, aga pärast mängu pole kunagi pidanud vabandama minema, ptüi-ptüi-ptüi!

Miks hakkasid kohtunikuks?

Seda ametit soovitas Kristo Tohver, kellega meil on suvekodud lähestikku. Jalgpalli mängimisega alustasin juba seitsmeaastaselt, kui läksin esimesse klassi. Mängisin kooli lõpuni, aga kuna ma ei olnud kõige teravam pliiats pinalis, siis teised läksid eri klubidesse mängima ja mina jäin ripakile. Ja kui jääd nõnda ripakile ja sind ei utsitata kõrvalt ja ise ennast pakkuma ei lähe, siis ...

Järgnes paar aastat pausi, siis tuli sõjavägi ja seejärel hakkasin jälle jalgpalli mängima – vaba aega oli palju ja sõjaväest tulnuna oli hea füüsis. Siis astuski mängu Tohver, kes oli ülikooli kõrvalt avastanud endale lisahobi ja -teenistusena kohtunikutöö. 1999. aastal läksin kohtunikukursustele.

“

Kui staadionil on 15 inimest, siis kuuled kõigi 15 inimese arvamust, aga kui neid on 15 000, siis kuuled ainult vilet – aga seda kuuled ju kogu aeg!

„

1991. aastal võitsid üle-eestilise Vutitähe konkursi, mis koosnes viiest tehnikaharjutusest. Pidid tehniliselt hea olema, miks siis mängijana läbi ei löönud?

Minu tehnika oligi suhteliselt hea ja kui siiamaani on vaja palli togida, siis vasak ja parem jalg on mul võrdsed. Ka peamäng oli hea, aga probleemiks oli ehk see, et olin eluaeg teinud trenni endast vanematega ja meil oli väga hea aastakäik.

Nemad olid lihtsalt natuke paremad. Pantrid, kus mängisin, olid ju Eesti parimaid noortemeeskondi.

Millest veel puudu jäi?

Võib-olla kiirus ei olnud piisavalt heal tasemel – ega ma isegi ei tea. Võib-olla eneseusku ei olnud niipalju ja läbilöögitahet või julgust, et minna kas või küsima, et miks mind mõnda klubisse ei võeta. Aga praegu olen väga rahul, et nii läks, sest kohtunikutöö on mitu korda rohkem meeldima hakanud kui mängimine või mängu vaatamine. Isegi kui telerist jalgpalli vaatan, jälgin pigem kohtunikku.

2010 APRILL JALKA

25

usutlus

“

Minu arvates pole see hea kohtunik, kes üldse ei arvesta mängija arvamustega ega taha neid kuulata.

„

Sinu treener oli Aavo Sarap, kelle meeskondade mänge oled Eesti liigas vilistanud. On ta sind säästnud või kirub sama kirglikult kui teisi kohtunikke?

Ega Sarap ole valinud: kui talle ei meeldi, siis ütleb ta selle välja. Pole vahet, kas oled olnud tema mängija või mitte. Ta on võrdselt kohelnud kõiki kohtunikke.

Kas oma endise treeneri käest avalikku kriitikat kuulata pole siiski kuidagi eriti ebameeldiv?

See tuleb enda seest läbi lasta. Ma olen teda ka mängust ära saatnud.

Oled pidanud kohtunikuna vilistama vigu ka endistele meeskonnakaaslastele. Kas see suhe on häiriv? Kas mõni vana semu kipub mängu ajal kildu viskama?

Esimesed aastad jälgisin teadlikult, et asi ei keeraks väljakul semutsemiseks. Võtsin end kui kohtunikku ja mänguväliselt ei suhelnud oma endiste trennikaaslastega väga.

Ega sa mõnele suhtele liiga teinud?

Ei, sõbrad on mul siiski olnud valdavalt jalgpallivõõrad inimesed.

Sõjavägi katkestas ka suhted endiste meeskonnakaaslastega.

Kas su jalgpallivõõrad sõbrad helistavad teleri eest sageli ja küsivad, miks kohtunik nii otsustas?

Sel põhjusel helistavad nad iga kahe aasta tagant, kui on tiitlivõistluste finaalturniir ja nemadki on siis sunnitud jalgpalli sees elama. Siis pean tõesti seletama, mis ja miks. Muid asju, ka Meistrite Liigat, nad vutis väga ei jälgi.

Kas mängijad teavad piisavalt hästi reegleid?

Ei tea.

Nii kindel vastus! Seleta!

Kõige levinum näide, et ründaja jookseb palliga mööda äärt ja pall veereb piiri peal. Vastane hakkab sellisel juhul muidugi “hääletama”. Aga kohtuniku lipp ei tõuse, vile vaikib.

Mäng läheb edasi, mängijad unustavad vahejuhtumi, ent kui kõlab vaheajavile, tullakse juurde küsima: kas ma ei näinud, et pall oli väljas? Annan palli: palun näita, kus pall oli? Mängija paneb palli joone peale. Sellisel juhul võtan palli ja ütlen, et meil pole millestki rääkida. Aga suluseisu tõlgendamisest saavad nad aina paremini aru. Just passiivsest suluseisust.

26

Foto: Lembit Peegel

JALKA APRILL 2010

Kas sa mingist hetkest seadsid endale kohtunikuna teadlikud eesmärgid?

Kohe oli eesmärk saada rahvusvaheliseks kohtunikuks. Teadsin, et läheb palju aega, et tööd peab tegema ja õnne peab olema.

Eesmärk oli realistlik ja kõrge. Esimeste vilede järel sain aru, et kohtuniku töö mulle meeldib ja seda hinnati ka meie jalgpalliliidus. 1999 läksin kursustele, kaks aastat hiljem vilistasin Meistriliiga mänge ja kohe tuli ka esimene karikafinaal.

See oli aeg, kui selline tõus oli võimalik, kus otsiti ja katsetati noori kohtunikke. Meid visati nagu kassipoegi vette ja mul õnnestus välja ujuda. Tänapäeval ei ole selline tõus õnneks võimalik, sest tegelikult kohtunik ei saa kahe aastaga Meistriliiga jaoks küpseks. 2006. aastal sain rahvusvahelise kategooria.

Millist rolli mängib kohtunike määramisel päritolu?

Kui tuled väikesest riigist, siis pead FIFA kohtunike nimekirja saama küllaltki vara. Sinna pääseb vanuses 25–45. Mina sain õnneks varakult. Suuremate ja tunnustatud riikide kohtunikel kulub sinna ringi murdmiseks rohkem aega, aga vahe on selles, et kui nad sinna kord pääsevad, siis arvestades nende kodust karastatust, hakatakse neid kohe usaldama ja nad saavad suuri mänge. Kui Eestist pääseda sinna ringi liiga hilja, siis ei jõua end enne vanuselimiidi täitumist tõestada.

Kas ei mängi ka see asjaolu, et Eesti liiga taseme pealt on raske kohaneda kiirema mängu ja kiirema mõtlemisvajadusega?

Vastu võib öelda seda, et suurest riigist väiksesse riiki vilistama tulnud kohtunik võib oma tööd teha ka ülejala. Samas ei saa eitada, et riigisisene jalgpallitase on erinev.

Kuidas ise oled rahvusvahelise tasemega kohanenud?

No mäng on ikka üksteist üheteistkümne vastu. Ainult mängu ümber on suurem kära ja rohkem publikut. Tuleb hakkama saada ja olemegi saanud! Alguses arvasin, et publikuhulgad segavad, sest pole nendega harjunud, aga esimesest minutist kaob publik justkui ära. Kui oled keskendunud, ei hoomagi, palju publikut on. Kui staadionil on 15 inimest, siis kuuled kõigi 15 inimese arvamust, aga kui neid on 15 000, siis kuuled ainult vilet – aga seda kuuled ju kogu aeg!

Kas tippmängijate suhtuvad väikse riigi kohtunikesse üleolevalt?

Hommikusel turvakoosolekul saab ka kohtunik sõna ja olen

usutlus suutnud esineda nii, et minu sõnum on jõudnud mängijate ja treeneriteni. Mängudes pole üleolevat suhtumist kohanud.

Tippmängijal pole väga palju aega mõelda, kas kohtunik eksis. Temale makstakse palka mängimise eest. Kui on 50:50 olukord ja ma võtan otsuse vastu, siis süüdlane läheb ära – pole mõtet ennast kulutada, sest nii võid järgmise olukorra maha magada.

Oled Euroopa Liigas vilistanud Eesti brigaadiga, kus on ka kaks kastikohtunikku. Kas eksperiment on end õigustanud?

Eksperiment on lõppenud. Vilistasime kolm mängu. Kõik läksid väga hästi, meiega jäädi väga rahule ja meie jäime eksperimendiga rahule. Kui edaspidi hakatakski kuue kohtunikuga mängima, siis on hea mõelda, et olen olnud üks 48 väljakukohtuniku hulgast, kes seda katsetasid. Oleme aidanud ajalugu teha.

50:50 olukorrad on kõige raskemad?

Palju kokkupõrkeid on sellised, kus võiks vabalt anda vile ühele või teisele poole, aga oluline on, et kohtunik piisavalt kiiresti reageeriks – ükskõik kummale poole. Muidu hakkab lumepall veerema, sest mängijad tunnetavad, et siin on kõik lubatud. Sa pead vastu võtma otsuse, et mäng püsiks kontrolli all ja ohutus oleks tagatud.

Kas Meistrite Liigasse on pikk tee?

Meistrite Liigas olen vilistanud kaks mängu, aga seda võistluse varases faasis. Seal vilistavad ikkagi tippkohtunikud. UEFA-l on kohtunikud jaotatud viide tugevusgruppi: eliitgrupp ja sellele järgnevad esimene, teine, kolmas ja neljas grupp. Mina kuulun teise gruppi. Tuleb hästi vilistada ja loota, et sind tõstetakse järgmisse gruppi.

Millega igapäevaselt tegeled?

Meil on isaga mööbliettevõte ja töötan seal. Veedan meelsasti aega oma kaheaastaseks saava tütrega. Hobi, töö ja pere on tasakaalus.

Millest-kellest see tõstmine sõltub?

UEFA kohtunike komitee otsustab. Aluseks on mängudes saadud hinded.

Kas kohtunikutööst on võimalik ära elada?

Euroopas on palju elukutselisi kohtunikke, aga Eestis praegu mitte. Pole nii palju mänge ega ressurssi, et kohtunikke tasustada. See polegi oluline, et kohtunik oleks elukutseline.

Oluline on, et kohtuniku suhtumine oleks professionaalne, et ta paneks kogu hinge oma tegevusse. Rootsis on viis profikohtunikku, aga paljalt see ei tõstnud nende taset. Nad ei hakanud sellepärast paremini vilistama.

Kuidas kommenteerid viimases Jalkas Kuno Tehva kriitikat kohtunike suunas: et vilemehi, kes mõnda klubi ei salli, et tohiks nende mängudele määrata?

Ma ei ole seda artiklit lugenud, aga meie omavahelisest kohtunike jutust pole küll välja tulnud, et keegi kedagi eelistaks.

See on meelevaldne tõlgendus. Pole sellist asja, et saaks määramise Kalju mängule ja küll siis keeraks.

Kui palju sa trenni teed?

Mul on oma plaan ja treeningkava. Nädal lõpeb mänguga ja sellele järgneval päeval on mul lõdvestav treening. Järgnevad päevad jagunevad nii: kõrge intensiivsusega treening, puhkus, kiirendustreening, puhkus, sprinditreening ja jälle lõpeb nädal mänguga. Treeningute pikkus on tund kuni tund ja viisteist minutit. Kui mäng on ka nädala sees, teen treeningutesse muutusi.

cv

Kuidas suhtud kriitikasse?

Kui netis tulid kunagi ajaloo esimesed kommentaarid, siis oli see alguses päris ehmatav. Tabasin end isegi väljakul mõtlemas, et mis nüüd kommentaatorid arvavad, kui otsuse teen.

Aga õnneks tabasin end kohe sellelt tegevuselt ja nüüd pole üle viie aasta ühtegi kommentaari lugenud. Kriitikat talun hästi ja olen sellest õppinud. Kui eksid ja keegi õiglaselt sellele tähelepanu juhib, jääb see meelde. Kui julged eksimust ise tunnistada ja seda analüüsida, tuleb see pikas perspektiivis kasuks.

Foto: erakogu

Hannes Kaasik Sündinud: 11.08.1978 Klubid mängijana: Pantrid, Lelle SK, FC Lelle, FC Viimsi

Treenerid: Aavo Sarap Saavutused: Eesti U16 ja U18 koondiste liige, üle-eestilise tehnikavõistluse Vutitäht võitja 1991

Kohtunikuna: FIFA kohtunik, UEFA 2. grupi kohtunik (kokku 5 gruppi). Tänavu vilistas Kaasik Euroopa Liigas mänge Kopenhaagen – Praha Sparta, Salzburg – Sofia Levski, Lille – Praha Slavia.

Euroopa Liiga kohtumine Kopenhaagen – Praha Sparta. Paremalt: kastikohtunik Kristo Tohver, abikohtunik Marko Leevand, peakohtunik Hannes Kaasik, abikohtunik Hannes Reinvald ja kastikohtunik Sten Kaldma.

2010 APRILL JALKA

27

jalka tuleb külla

Kalamaja Algajad – oma linnajao identiteediga meeskond 2007. aastal loodud Kalamaja Algajad on jalgpallimeeskond, mis toetub traditsioonidele. Esimest korda loodi samanimeline klubi eelmise sajandi kahekümnendatel, kui agulipoisse vaimustas meie tippatleetide ettevalmistus 1924. aasta olümpiaks.

Indrek Schwede Foto: Lembit Peegel

Kalamaja Algajad 14. märtsi treeningul. Vasakult: Jens Jürgenson, Aleksander Ojari, Tõnu Rait Riisimäe, Karl Jakob Palmiste, Joonas Meister, Christopher Robin Starkopf, Martin Kargin, Mait Filipozzi, Andreas Pauri, Tõnu-Joonas Riisimäe, Andres Saar, Lauri Lehiste. Poiste selja taga treener Marek Randma.

T

allinna Heleni Gümnaasiumis on kümme poissi treeninguks valmis. Üheteistkümnes istub pingiotsal ema kõrval ja lülitub treeningusse siis, kui läheb vaja väravavahi teeneid. Tema on pisut tõbine ja tuli treeningule ainuüksi sellepärast, et külas on ajakiri Jalka. Kaheteistkümnes poiss jõuab kohale tund aega hiljem ja saab osaleda treeningu viimasel pooltunnil.

Treener Marek Randma käekiri tuleb ilmsiks kohe esimeste harjutuste juures. Kaheksa poissi triblavad märgitud maa-alal ja kaks ilma pallita poissi üritavad kelleltki kera ära näpsata. Palliomanikud triblavad, varjavad seda kehaga, spurdivad ja peatuvad. Vahepeal tohivad nad kasutada ainult paremat, vahel ainult vasakut jalga.

Järgneb ilma pallita kullimäng – jälle spurdid, põiked, suunamuutused ja peatumised.

28

JALKA APRILL 2010

Siis moodustatakse kaks meeskonda. Mängitakse poolel platsil ilma väravateta, eesmärgiks palli valdamine ja kvaliteetne sööt. Kaasa lööb ka treener.

Tänuväärsel moel kostuvad üle saali hõiked: “Siia! Siia! Siia!”

Nii küsivad pallita mängijad söötu, ajades segadusse vastasmeeskonna, kes ei oska tegelikku söödusuunda ära aimata.

Järgneb harjutus, milles poisid on paarides. Oranžis vestis poisid peavad avanema, et saada täpne pass treenerilt ja koos palliga rünnata saali teises otsas asuvat väravat. Sinises vestis poisid peavad seda kõike takistama. “Ära jookse mulle otsa!” õpetab Marek Randma. “Kuhu ma sulle niimoodi söödu annan?”

Treener näeb heameelega, kui avanev mängija oskab kaitsja niimoodi ära petta, et ta saab söödu anda kiiruse peale – ja mängija saab täiel hool palliga värava poole tuisata. Aga

jalka tuleb külla vahel on kaitsja sedavõrd osav, et sööt tuleb anda teravalt ja täpselt jalale – see treenib liikumise pealt palli surmamist.

“Ei lähe nurka!” keeldub Marek Randma teatud suundadesse söötmast. “Kuidas sa sealt palliga välja saad? Otsi mujalt ruumi!” Üks harjutus järgneb teisele, oranžid ja sinised poisid vahetavad rolle. Kõikide harjutuste puhul jälgib treener, et kasutataks mõlemat jalga. Treeningu lõpetab muidugi mäng üle saali.

Foto: Lembit Peegel

Nelja-aastased algajad

Marek Randma alustas treenerina 2005. aasta sügisel VS Spordis, kui tema käe all oli kuus 2001. aastal sündinud poissi. Kaks aastat hiljem Sport lagunes, aga sellest 2001/2002. aastal sündinute grupist on Randma käe all endiselt kaks poissi.

“Mul polnud südant oma poisse jätta ja tegin MTÜ,” seletab Marek Randma. “Olen ise Õismäel ja Lasnamäel elanud, aga elan nüüd Kalamajas ja lugesin läbi Robert Nermani raamatu “Kalamaja ajalugu”. Sealt jäi mulle meelde klubi nimega Algaja. Võtsin selle nime kasutusele.”

“

„

Ei lähe nurka! Kuidas sa sealt palliga välja saad? Otsi mujalt ruumi!

Treener III kursuse läbinud Marek Randma on ise olnud ennekõike hoovijalgpallur, kuigi on treeninud ka Pantrites Eerik Kuuse, FC Piritas Raivo Väljaku ja Lõvipoegades Uno Piiri käe all. Aga see aeg on olnud nii lühike, et Marek ei tihka end väljaõppinud jalgpalluriks pidada. Ta tunnistab, et ei julge vahel treeningutel isegi ette näidata, sest pole oma tehnikas kindel. Samal ajal on Randma treeningud üles ehitatud just tehnikale, üks-üksFoto: Lembit Peegel olukordadele ja palli valdamisele – et poisid julgeksid võtta vastutust ega pelgaks palliga mängida. Et üritataks vastasest lahti saada. Randma ei praga kunagi poistega, kui üritati mängu enese peale võtta, aga palli läks kaotsi.

Pigem jälgib treener, et poisid vastaste taha peitu ei poeks.

“Mulle meeldib Aivar Pohlaku idee, et jõudu ja võhma saab igas vanuses teha, aga hiljem on raske juurde võluda tehnikat,” ütleb Marek Randma. “Mõned asjad tulevad meil ka valuTreener Marek Randma sõnul ei põe poisid asjaolu, et likult – oi, ma meeskonna nimeks on Algajad: “Kui me FC Tiigrite vastu mängime, ei mõtle sellele keegi!” ei oska vasaku

Oma järjekorda ootavad (vasakult) Andres Saar, Mait Filipozzi, Karl Jakob Palmiste, TõnuJoonas Riisimäe, Jens Jürgenson ja Joonas Meister.

jalaga lüüa ega taha väga proovidagi! Aga kui välja tuleb, tekib hasart. Kui võistlustel lüüakse nõrgema jalaga värav, on rõõm suurem.”

2003/2004. aastal sündinud poisid on oodatud

Kalamaja Algajad treenivad kolm korda nädalas. Sel aastal osaletakse esimest korda Eesti meistrivõistlustel E2 vanuseklassis. Kuna alustati väga vara, polnud varem palju võimalusi eakaaslaste vastu mängida. Seepärast mängiti endast vanemate vastu ja taluti palju kaotusi. Randma hinnangul on grupi tase Eesti keskmine – Keila Cupil saavutati 10 osaleja seas 4. koht, kusjuures veerandfinaalis võideti Florat!

Foto: Lembit Peegel

Kaheksa-aastane Aleksander Ojari (vasakul) on täpselt pool oma elust jalgpalli mänginud.

Teda takistab Jens Jürgenson.

2010 APRILL JALKA

29

jalka tuleb külla Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Christopher Robin Starkopf (oranžis) on sattunud piiramisrõngasse.

Joonas Meister oskab isegi tõrjetöö ajal fotograafile poseerida.

Randma gruppi kuulub 20 poissi, kellest aktiivselt kohal käivad 14–15. Investeerimispangas töötavale Randmale on poiste treenimine hobi.

“Muidugi meeldib mulle unistada, et äkki tuleb kellestki keegi!” lausub Randma oma poistele mõeldes. Aga mul oleks hea meel, kui neist tuleksid lihtsalt head inimesed. Jalgpall on sotsiaalne mäng, see on enese ja grupi eest vastutuse võtmine. Ma ei põeks, kui nad ei saavutaks jalgpallis midagi.”

Algajate ajalugu “Mulle väga meeldib, et ma olen Kalamajast pärit ja see vana nimi – Algajad – loob sellise aura juurde,” räägib Marek Randma, kellele jääb arusaamatuks, miks Nõmme Kalju end Tallinna uhkuseks nimetab. Uhke peaks olema oma Nõmme juurte üle!

Algajad (fotol) loodi eelmise sajandi kahekümnendate aastate alguses Graniidi tänava laste spordiklubina. Üheks algatajaks oli tuntud sporditegelase Raimond Isoki isa. Esialgu oli kergejõustiku “staadioniks” Graniidi 1 hoovis, hiljem Graniidi, Kalevi ja Salme tänava vahel asunud tallermaa.

Poiste seas oli kõva tegija ka meie jalgpalliinternatsionaali ja Eesti koondise treeneri Bernhard Reinu poeg Ervin. Algajate “jalgpallistaadioniks” sai aga Vabriku tänava heinamaa. “Maavõistlusi” peeti koguni Falkpargi meeskonnaga ja vahetati sealjuures isetehtud vimpleid.

30

JALKA APRILL 2010

Spordi lagunemine 2007. aastal on teinud Marek Randma ettevaatlikuks klubi laienemise suhtes. Randma hinnangul võttis Sport liiga suurelt ette ja vajus siis kokku. Paljud lapsevanemad on Randmalt küsinud, kas mõnele muule vanusele on ka plaanis treeninggrupp teha. Praegu ongi Algajatel uus, 2003/2004. aastal sündinute grupp, mida treenib kaks korda nädalas Reaalkooli saalis Nele Rogenbaum.

“Vaatame, kuidas Nele grupiga läheb,” räägib Marek Randma. “Siis saame mõelda, kas midagi veel juurde teha. Praegu on Nelel ainult 8 poissi, mis tähendab, et nad saavad väga palju tähelepanu ja individuaalse lähenemise. Sinna gruppi me ootame poisse juurde ja eelistatult just Kalamaja poisse!”

REKLAAM JALKAS JALKA

KĂźsi pakkumist Jalkas reklaamimiseks!

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas.

Jalka on 68-lehekĂźljeline. Ăœhe numbri hind on 29 krooni. Jalka on mßßgil Ăźhtekokku 342 erinevas kohas Ăźle Eesti.

KONTAKT Heili Horn tel 626 4782 mob 53 00 8802 heili@jalgpall.ee Koduleht www.jalgpall.ee

3

3

(1&! / *"&" 2100 /1."0 0&

4

4

,/0.&! "!., 2&". +"00& 0"# + &"//)&+$

)1// 5.$"+ 1."/,, .((& &&/* +")& .2 "!., 5.& "--&( ' -,' ! )"(/ +!.

2!"'"2 % & ")) 1+0 1%' ' )$- ))&/0

% " %

* ,)''( ""! *

/

0 '*+)" *+" & "*+ #''& "* )!"' !2 )' " #$ * & +& )

$,** "- ) *) $ ""% &&' "!&. ) & )!"' !2 )' 1)&, (),* #, )"*+""&

2010 APRILL JALKA

31

Sergio Ag端ero

32

Foto: Felix Ordonez/Reuters/Scanpix

Atletico Madrid

JALKA APRILL 2010

2010 APRILL JALKA

33

EESTI naiskond

Ees (vasakult): Ave Pajo, Elis Meetua, Pille Raadik, Liis Emaj천e, Aljona Sasova Taga (vasakult): Anastassia Morkovkina, Katrin Loo, Hannaliis Jaadla, Kairi H 34

JALKA APRILL 2010

a, Inna Zlidnis.

Himanen, Anete Paulus.

Foto: SĂŠbastien Duret

2010 APRILL JALKA

35

Nicklas Bendtner

36

Foto: Adam Davy/scanpix

Arsenal

JALKA APRILL 2010

2010 APRILL JALKA

37

abc

ABC Väravavahid peavad oskama ka mängu lugeda Jätkame eelmises Jalkas alustatud väravavahtide ülesannete käsitlemist Eesti Jalgpalli Liidu koolitajate Ain Tammuse ja Urmas Kirsi abiga. Ühtlasi on see viimane õppetükk ABC sarjas, millega alustasime eelmise aasta oktoobrinumbris.

1. Mängu avamine Väravavahil on peale värava kaitsmise ka väga oluline roll oma võistkonna mängu ülesehitamisel ja rünnakute alustamisel. Sellises olukorras on tema ülesanne visata või lüüa pall mängu esimesel võimalusel ja turvaliselt. Õigeaegne sööt või vise kaaslasele võib olla sinu võistkonnale hea võimalus kiireks rünnakuks ja värava löömise olukordade tekitamiseks.

Arvesta, et sööt või väljavise peab jõudma sinu võistkonna kaaslaseni võimalikult mugavalt. Kaaslasel peab olema enda ümber vaba ruumi ja pall peab jõudma temani nii, et ta seda kohe ei kaotaks. Samas on olukordi, kus palli peab mängu panema pika söödu või viskega, et mitte võtta riske palli kaotusega vastastele enda värava lähistel. Enamik palle pannakse mängu väljaku äärte poole, kus on vähem vastaseid ja kaaslastel on lihtsam avaneda.

Palli mängupanemise viisid: - alt käega veeretamine (joonis 1) - ülevalt käega viskamine ehk üleõlavise (joonis 2) - käest poolpõrkega löök jalaga - käest löök jalaga (joonis 3) - veereva/seisva palli löömine (joonis 4) joonis 1

joonis 2

2. Mängu juhendamine Väravavahi positsioon väljakul on alati selline, kus ta näeb kogu väljakut. Seepärast on tavaliselt väravavahid need mängijad, kes juhendavad oma kaaslasi pidevalt ja kogu mängu jooksul. Hea ja õigeaegne juhendamine aitab varakult ära hoida ohtlike olukordade tekkimist sinu väravale. Selleks peab väravavaht teadma, millise taktikaga mängib tema võistkond ja teadma ka eri positsioonide ülesandeid mängusituatsioonides.

Käsklused kaaslastele peaksid olema selged ja lühikesed, aga rahulikud. Mõnikord on vaja juhendada ka nõudlikul või käskival toonil. Anna käsklusi ja juhiseid siis, kui see on vajalik, liigne rääkimine võib teinekord tekitada kaaslastes pingeid. Oluline on ka kaaslaste kiitmine, kui nad on sinu juhendamise ja käskluste abil suutnud ära hoida ohtliku olukorra tekkimise. Sellistes olukordades on see hea märk väravavahile, et ta on andnud õigeid juhtnööre, õigel ajal (sisendab enesekindlust) ja kaaslased kuulevad teda (koostöö).

Põhilised käsklused: Kata, üles, alla, keera, võta, suuna paremale/vasakule, püsi (ees), löö, taga, üksi, klaariks, jäta, mängi.

3. Mängu lugemine Mängu lugemisele annab palju kaasa, kui teatakse võistkonna taktikat ja eri positsioonide ülesandeid mängusituatsioonides. See aitab väravavahil palju mänguolukordi ette aimata ja anda juhiseid õigel ajal. Väravavahi ülesanne ei ole ainult palli jälgimine väljakul, vaid tal peaks olema ülevaade ka oma võistkonna kaaslaste ja vastaste asukohtadest väljakul ning nende liikumistest ja liikumissuundadest. Nagu väljakumängijad, nii ei saa ka väravavaht lubada endale tähelepanematust kogu mängu vältel. Mida tähelepanelikum ja teadlikum ta on võistkonna taktikast, seda kergem on tal ette aimata olukordi, mis mängu jooksul võivad tekkida. Samuti aitavad need mängija omadused väravavahil kiiremini palli mängu panna.

4. Positsioonivalik

joonis 3

joonis 4

38

JALKA APRILL 2010

Väravavahi õigel positsioonivalikul on väga suur mõju tema mängule. Tema positsioon peab olema selline, et värav oleks kogu aeg kaitstud ja et ta hoiaks kontrolli all võimalikult suurt osa väravaesisest alast. Õige asetumise korral on kergem ära lõigata läbisööte kaitsjate selja taha (jälgi kaitseliini) ja löökide puhul teeb see vastasel värava löömise raskeks (liigu löögile vastu ja tee lööginurk väikseks). Löökide puhul peaks väravavaht asetsema palli ja värava keskjoone vahel, äärtest tulevad tsenderduste puhul tuleb arvestada: - palli kaugust otsajoonest - palli kaugust eespostist - mängija kiirust ja pallivaldamist

abc

ABC Soovitused: - ära mine eespostist kaugemale, kui pall on ääres ehk küljejoone juures (kaotad värava ära) - ära võta positsiooni arvamise peale (positsioonivalik palli asukoha järgi) - kui pall on vastaste poole peal, ära ole liiga värava joone peal (ei jõua kaitsjatele appi) - kui pall on vastaste poole peal, ära ole väravast liiga kaugel välja tulnud (löök/tõste üle pea) 5. Läbisöödud (söödud kaitsjate selja taha) ja üks-üks-olukorrad Positsioneeri kaitseliinist lähtudes ja ole valmis mängu sekkuma tekkinud olukorra kohaselt. Ole valmis tõrjuma/püüdma pealelööke sinu väravale ja vajaduse korral sekkuma mängu väravast välja liikudes, et takistada vastaste ründajat. Sellistes olukordades on oluline hea juhendamine. Kui sul on vaja väravast väljuda, siis anna selles märku ka oma kaaslastele, hüüdes “mina”. Selline tegutsemine annab kaaslastele teada, et väravavaht on väravast väljunud, värav on kaitseta ja keegi neist peaks liikuma väravavahi selja taha väravasse, et teda julgestada. Kui otsustasid väravast väljuda, siis tee seda enesekindlalt ja ära jää poolele teele kõhklevalt seisma (mine lõpuni).

Nõuanded: - Üks-üks-olukorras ära tee otsustavat sammu, jäta see ründajale (püsi ees ja ole tähelepanelik) - seisa alati palli ja värava keskjoone vahel - püsi jalgadel ja hoia tasakaalu - liigu vastasele vastu ja blokeeri ta ära (püsi võimalikult kaua vastasel ees) - vähenda lööginurka (ründajale vaikselt vastu liikudes) - kui võimalik, siis suuna ründaja ääre poole

joonis 5

Kõige tähtsam osa tsenderduste puhul on otsustada, kas lahkuda väravast, kuidas seda teha ja kuidas püüda/tõrjuda palli. Julgus ja otsustavus on need asjad, mis aitavad väravavahil leida oma füüsiliste võimete piirid ja aimu saada oma oskustest.

7. Karistuslöögid Karistuslöökide korral on väravavahile kõige suurem oht kiire palli mängupanek vastaste poolt. Siin on vaja kiiresti organiseerida oma värava kaitsmine ja samas ei tohi palli silmist kaotada. Kiiresti on vaja hakata organiseerima müüri, kontrollides ise samal ajal olukorda trahvikastis ja selle ümbruses ning muidugi ka palli. Ära hakka müüri õigesse kohta paigutama, enne kui kohtunik on andnud märku, et mäng jätkub pärast vilet. Kuni kohtunik ei ole sellist märguannet andnud, püsi värava keskel ja ole valmis kiireks lahtimänguks või löögiks väravale. Kui kohtunik on andnud märku, et mäng jätkub pärast vilet, alles siis võid liikuda värava posti juurde ja hakata paigutama müüri õigele kohale.

Juhtnöörid: - müüris peaks 1,5 meest üle palli olema (joonis 6) - anna selgeid juhiseid - pane müüri nii palju mängijaid, et joonis 6 sa näeksid palli (mitte rohkem) - ole tähelepanelik ja jälgi ka vastaste liikumisi - katsu selgusele saada, kas lööja on vasaku- või paremajalgne - kas löök tuleb otse väravale või ümber müüri - ole selles väravapoolses nurgas, kus ei ole müüri ees (ära mine arvama löögisuunda) W

6. Tsenderdused Väravavaht peab proovima arvata, kust ja millal tsenderdus võib tulla ning selle järgi valima parima (lähte)positsiooni. Tsenderduste puhul tulevad väravavahile kasuks sellised omadused nagu palli suuna, lennukaare ja liikumiskiiruse äraarvamine.

Palli liikumise järgi on vaja valida ka väravast välja tulemise viis, suund ja teha kiire otsus, kas palli võib - püüda (õhust kahe käega, sülle). Vali õige püüdmistehnika!

- tõrjuda (rusikaga), kui püüda ei ole võimalik (joonis 5) - suunata ehk muuta palli liikumise suunda (ühe käega, kahe käega), kui püüda ei ole võimalik Ära kaota tasakaalu palli püüdmisel/tõrjumisel, vaba põlve tõstmine aitab tõukele kaasa ja hüpata kõrgemale, samas kaitseb see ka väravavahti. Püüa pall kätte saada võimalikult kõrgemast punktist. Tähtis on jällegi kaaslastele info andmine (“mina”, “jäta”), et väravavaht on lahkunud väravast. Väravast väljatulekutel ole julge, aga mitte hulljulge ja ära löö kõhklema oma otsuses (mine lõpuni).

Tsenderduse püüdmine, mängu avamine, lähteasendisse jõudmine Mängijad: väravavaht + 3 väljakumängijat Vahendid: 2 palli Tegevus: 1) mängija nr 1 sooritab äärelt tsenderduse 2) pärast tsenderduse püüdmist viib väravavaht palli teisele äärele (mängijale nr 2) 3) pärast palli üleviimist peab väravavaht kiiresti sisse võtma lähteasendipalli püüdmiseks (mängija nr 3 sooritab löögi väravale) 4) püüdmistehnika löögi iseloomu järgi (maast-õhust-kõrvale-otse)

2010 APRILL JALKA

39

40

JALKA APRILL 2010

Töökas, vähenõudlik, tunnustamata – Eesti jalgpalluri stereotüüp Eesti jalgpallur ei ole maailmaturul lihtne olla – välisklubisse siirdumiseks tuleb harilikult esmalt mööda ilma testimas käia ja alles siis loota, et kümne kandidaadi seast tema valitakse.

Lennart Komp

T

alvel Ameerika Ühendriikide klubisse New York Red Bulls siirdunud Joel Lindpere sõnul teeb elu keeruliseks kõlavate nimedega tähtede puudumine, mille tõttu paljud ei tunnusta Eesti pallureid.

“Eestlasi jalgpallimaailmas ei teata, mis teeb klubide leidmise raskemaks,” sõnas Lindpere. “Sa võid olla Skandinaavias väga hea, aga see ei muuda sind jalgpallimaailmas veel mingiks nimeks.”

Ehe näide on neli aastat järjest Eesti parimaks valitud koondise kapten Raio Piiroja, kes kuulus mullu Norra kaitsjate paremikku, kuid alustab uut hooaega 1. divisjonis Fredrikstadis. Samas, parematele jahimaadele siirdus terve rodu kaitsjaid, kes pingereas temast tahapoole jäid.

“Kuna eestlasi jalgpallimaailmas väga hästi ei tunta, on vaja kaks korda rohkem tööd teha,” lausus Lindpere. “Klubis öeldakse, et neil on kümme samasugust venda, kellest kaks on nõus madalama

palga eest mängima. Mis sa teed siis?”

Poolkaitsja sõnul on maine siiski tõusmas, sest üha rohkem siinseid mängijaid on liikunud võõrsile. Erineval tasemel pallib praegu üle 30 mängija, kuid Mart Poomi saavutust tippliigas läbi lüüa ei ole veel keegi korrata suutnud.

Kümnete üleminekute juures olnud agent Tarmo Lehiste sõnul on aastate jooksul sõelale jäänud omadussõnad, millega meie mängijaid iseloomustatakse.

“Töökus, tagasihoidlikkus, ei käi endale iga nädal palka juurde nõudmas ega hädalda pisiasjade üle,” loetles Lehiste. “Nad peavad olema head meeskonnamängijad.”

Ka Lehiste sõnul on suhtumine muutunud paremaks. Kui varem arvati, et Eestis ei ole üldse jalgpalli, siis nüüd võetakse meid tõsisemalt, ent ilma testimiseta siiski pakkumist lauale väga panema ei kiputa. Ka Lindperega tegeles korraga kuni kaheksa agenti, kes

erinevaid võimalusi välja pakkusid.

“Pakkumiste paljusus on muidugi kahe otsaga asi, sest sageli öeldakse, et kui leping laual, võta ära, muidu saad vigastada või midagi,” analüüsis Lindpere. “Mina võtsin omale aega, et pakkumisi kaaluda, sest mõne väiksema variandiga saanuks ma leppida juba varem.”

Kui Eesti mängijatest on kujunenud kindlad ootused, kehtib sama ka liigade kohta. Skandinaavia ning Inglismaaga on seni tehingud kulgenud kenasti, kuid keerulisem on Venemaaga ning mitmed üleminekud on senini lahenduseta.

“Kõige keerulisemad on olnud (Vjatšeslav) Zahovaiko Kuveiti, (Vladimir) Voskoboinikovi Belgiasse ja ( Jarmo) Ahjupera Ungarisse siirdumine,” sõnas Lehiste, juhtides tähelepanu probleemide pikaajalisusele.

On ju Zahovaiko Kuveidi seiklustest möödas kolm, Voskoboinikovi tehingust belglastega aga juba kuus aastat.

TALVISED KLUBIVAHETUSED: Andres Oper Shanghai Shenua (CHN)

8918 km

Enar Jääger Ascoli (ITA)

6516 km

Sander Puri Tallinna FC Levadia

5919 km

Daniil Ratnikov Narva JK Trans Varna Cherno More (BUL)

1795 km

Vjatšeslav Zahovaiko Tallinna FC Flora U.D. Leiria (POR)

3197 km

Mihkel Aksalu Tallinna FC Flora

1733 km

Jevgeni Novikov Nõmme JK Kalju

2775 km

Vitali Gussev Tallinna FC Levadia

2857 km

2245 km

ADO Den Haag

Vladimir Voskoboinikov Vladivostoki Lutš Energia (RUS) Joel Lindpere Tromsø (NOR)

Tihhon Šišov Tallinna FC Levadia

Bakuu Neftši (AZE)

New York Red Bulls (USA)

Kökšetau FK Okžetpes (KAZ)

Lenkorani Hazar (AZE)

Kristen Viikmäe Jönköpings Södra (SWE)

Panegialios F.C (GRE)

2232 km

Aalesund (NOR)

2205 km

AE Larissa (GRE)

Sheffield United (ENG)

FC Astra Ploieşti (ROM)

1611 km

Martin Vunk Tallinna FC Flora

Södertälje Syrianska (SWE)

403 km

Tõnis Vanna Tallinna FC Flora

Södertälje Syrianska (SWE)

403 km

2010 APRILL JALKA

41

Pavel Londak

Bodø

14.05.1980 Väravavaht Bodø/Glimt (1. div) A-koondis: 16 (Norra, Bodø)

Alo Bärengrub 12.02.1984 Kaitsja Bodø/Glimt (1. div) A-koondis: 30 (Norra, Bodø)

Enar Jääger

Pietarsaari

18.11.1984 Kaitsja Aalesunds FK A-koondis: 69 (Norra, Aalesund)

Aleksandr Dmitrijev

Aalesund

18.02.1982 Poolkaitsja Hønefoss BK A-koondis: 52 (Norra, Hønefoss)

Raio Piiroja Stavanger

Artur Kotenko

Silkeborg

Mihkel Aksalu 07.11.1984 Väravavaht Sheffield United FC (1. div) A-koondis: 7 (Inglismaa, Sheffield)

Sheffield Derby

Henrik Ojamaa 20.05.1991 Poolkaitsja Derby County (1. div) A-koondis: (Inglismaa, Derby)

Haderslev

Ragnar Klavan

Andres Oper 07.11.1977 Ründaja ADO Den Haag A-koondis: 114/35 (Holland, Den Haag)

05.08.1988 Ründaja Silkeborg IF A-koondis: 19/1 (Taani, Silkeborg)

05.06.1984 Kaitsja Södertälje FC Syrianska (1. div) A-koondis: (Rootsi, Södertälje)

Södertälje

Martin Vunk

21.08.1984 Poolkaitsja Södertälje FC Syrianska (1. div) A-koondis: 25 (Rootsi, Södertälje)

Andrei Sidorenkov 12.02.1984 Kaitsja SønderjyskE A-koondis: 15 (Taani, Haderslev)

30.10.1985 Kaitsja AZ A-koondis: 62/1 (Holland, Alkmaar)

Alkmaar Den Haag

11.07.1979 Kaitsja Fredriksad FK (1. div) A-koondis: 93/7 (Norra, Fredrikstad)

Kaimar Saag

20.08.1981 Väravavaht Stavangeri Viking FK A-koondis: 20 (Norra, Stavanger)

17.10.1983 Väravavaht Pietarsaari FF Jaro A-koondis: (Soome, Pietarsaari)

Tõnis Vanna

Hønefoss

Fredrikstad

Vitali Teleš

Deventer

Sander Post

10.09.1984 Ründaja Deventeri GoAhead Eagles A-koondis: 1 (Holland, Deventer)

Tarmo Kink

Konstantin Vassiljev Henri Anier 17.12.1990 Ründaja U.C. Sampdoria (N) A-koondis: (Itaalia, Sampdoria)

Sampdoria

16.08.1984 Poolkaitsja Lendava NK Nafta A-koondis: 28/3 (Sloveenia, Lendava)

Lendava

Joonas Tamm

06.10.1985 Ründaja Györi ETO A-koondis: 41/3 (Ungari, Györi)

Györi

Jarmo Ahjupera

13.04.1984 Ründaja Györi ETO A-koondis: 5 (Ungari, Györi)

Sergei Ze Lvov

Nyíregyháza

Martin Hurt 27.06.1984 Kaitsja Nyíregyháza Spartacus A-koondis: (Ungari, Nyíregyháza)

Ploi

02.02.1992 Ründaja U.C. Sampdoria (N) A-koondis: (Itaalia, Sampdoria)

Va

Vjatšeslav Zahovaiko Leiria

29.12.1981 Ründaja U.D. Leiria A-koondis: 37/7 (Portugal, Leiria)

Sander P Larissa

Aigio

42

JALKA APRILL 2010

20.04.1989 Ründaja Lvovi FK Karpatõ A-koondis: 11/3 (Ukraina, Lvov)

07.05.1988 Poolkaitsja AE Larissa A-koondis: 18/2 (Kreeka, Larissa

Kristen

10.02.1979 Ründaja Aigio FC Paneg A-koondis: 114 (Kreeka, Aigio

Tomsk Kökšetau New York

Joel Lindpere 05.10.1981 Ründaja New York Red Bulls A-koondis: 74/5 (USA, New York)

Jevgeni Novikov 28.06.1960 Poolkaitsja Kökšetau FK Okžetpes A-koondis: 13/12 (Kasahstan, Kökšetau)

Sergei Pareiko 31.01.1977 Väravavaht Tomski FK Tom A-koondis: 16 (Venemaa, Tomsk)

Ats Purje 03.08.1985 Ründaja A-koondis: 17/2

Andrei Stepanov Moskva

16.03.1979 Kaitsja FK Himki A-koondis: 79/1 (Venemaa, Moskva)

enjov

õ

ieşti

Vitali Gussev 16.03.1983 Ründaja FC Astra Ploieşti A-koondis: 1/0 (Rumeenia, Ploieşti)

arna

Daniil Ratnikov 10.02.1988 Ründaja Varna Cherno More A-koondis: (Bulgaaria, Varna)

Puri

a)

n Viikmäe

Dmitri Kruglov 24.05.1984 Kaitsja Bakuu PFC Neftši A-koondis: 49/1 (Aserbaidžaan, Bakuu)

Khazar

Tihhon Šišov

11.02.1983 Kaitsja Lenkoran FK Hazar A-koondis: 21/0 (Aserbaidžaan, Lenkoran)

Bakuu

Taavi Rähn

16.05.1981 Kaitsja Bakuu PFC Neftši A-koondis: 50 (Aserbaidžaan, Bakuu)

Vladimir Voskoboinikov 02.02.1983 Ründaja Bakuu PFC Neftši A-koondis: 25/3 (Aserbaidžaan, Bakuu)

gialios (2. div) 4/15 o)

2010 APRILL JALKA

43

Foto: Enrique Marcarian/Reuters/Scanpix

Sergio Ag端ero hoiab s端les poeg Benjamini, kes on 端htlasi Diego Maradona t端trepoeg.

44

JALKA APRILL 2010

välistäht

Sergio Agüero – Maradona rekordite purustaja

Diego Maradona – maailmameister, Itaalia meister, lugematute iluväravate autor, FIFA sajandi mängija. Selliseid saavutusi on raske, lausa väga raske järele teha. Aga mis siis, kui Argentinas on kaks potentsiaalselt veel paremat mängijat, keda Maradona on juba nimetanud enda järeltulijateks?

Kristjan Lukk Soccernet

K

õigepealt tuli Lionel Messi.

Tuli, nägi ja võitis. Tema kannul sammus aga Sergio Leonel Agüero del Castillo, lühidalt öeldes Sergio “Kun” Agüero. Mõlemaid mehi on Maradona pidanud oma mantlipärijateks ning neil on võimalus seda eeloleval suvel tõestada.

“Argentinal on palju häid ründemängijaid. Mina pean andma endast parima ning treener otsustab, kas ma mängin või ei,” on kahekordse maailmameistri värskeim superstaar Sergio Agüero öelnud. Piisab olla vaid asjaarmastaja teadmaks, et viimastel hooaegadel niivõrd hästi mänginud Agüero väljajäämine koondisest võrduks imega. Tõsiasi, et mängija on praegu koondist tüüriva Maradona enda väimees, on siinkohal ainult boonuseks.

“Olen väga uhke, et minu väimees on jalgpallur ja et ta suutis mängus Bra-

siilia vastu kaks väravat lüüa,” hüüdis õnnest nuttev Maradona pärast 2008. aasta olümpiamängude vutiturniiri finaali, kus Agüero karistas vanu rivaale 3:0 võidumängus kahe väravaga. Tähtsaid tabamusi on tema nimele kogunenud veelgi: 2010. aasta MM-valiktsüklis aitas Agüero argentiinlasi nelja väravaga. Miks mitte ei võiks temast saada suur väravakütt ka MM-finaalturniiril enesel?

Imelaps kuritegelikust linnaosast

“Mul pole tema kirjeldamiseks sõnu.

Agüerost võib järgneva kahe või kolme aasta jooksul saada maailma parim mängija,” on noormehe endine tiimikaaslane Maniche tema kohta kaks suve tagasi öelnud. Tõepoolest – miski ei tundu Agüero tähelendu takistavat. Ühes asjas on ta suutnud kuulsat

Mis neist on saanud?

U20 MM-finaalturniiridel on hiilanud palju noori mängijaid, keda on peetud nii Maradonade kui ka Lev Jašinite järeltulijateks. Paraku pole kõik suutnud oma talenti realiseerida. Vaatleme põgusalt viimaste aastate andekamate tulevikutalentide saatust.

1995 – Caio (Brasiilia) – naasis kaks aastat pärast Itaaliasse (Inter, Napoli) siirdumist kodumaale 1997 – Nicolas Olivera (Uruguay) – mängis Hispaanias, aga on nüüd Mehhikos 1999 – Seydou Keita (Mali) – Prantsusmaal karjääri alustanud mees on põhijõud Barcelonas 2001 – Javier Saviola (Argentina) – Barcas ja Realis mänginud ründaja taob kolle Benficas 2003 – Ismail Matar (Araabia Ühendemiraadid) – play-maker on kodumaal superstaar 2005 – Lionel Messi (Argentina) – 2009. aasta FIFA maailma parim mängija, Barcelona staar 2007 – Sergio Agüero (Argentina) – meie loo kangelane 2009 – Dominic Adiyiah (Ghana) – endine Raio Piiroja klubikaaslane teenis lepingu Milaniga

Maradonat juba edestada: 2003. aastal debüteeris ta koduliigas Independiente klubi eest kõigest 15 aasta ja 35 päeva vanusena. 16aastaselt oli ta samas tiimis juba põhitegija.

Nagu Maradona, on ka Agüero pärit Buenos Airese eeslinnast – Maradonal oli selleks Lanus, Agüerol Quilmes.

Seitsmelapselisse peresse sündinud Agüero on intervjuudes meediale rääkinud sellest, kuidas tolles elupaigas lokkas kuritegevus ning ta pidi nii mitmelgi korral põiklema tänaval kuulide eest.

Tihti tagus Kuniks kutsutav mängija koos sõpradega palli kuni pimeduse saabumiseni ning vahel veelgi kauem.

Oma hüüdnime sai Agüero soengusarnasuse tõttu Jaapani multifilmikangelase Kun Kuniga.

Võimaluse suurde jalgpalli saada andis Kunile endine Argentina koondise kaitsja Oscar Ruggeri, kes 2003. aastal treenis pealinna vutiklubi Independientet. Agüero kuulas treeneri juhiseid, õppis vanematelt mängijatelt ning tegi endalegi üllatuslikult õige pea debüüdi.

Kiirelt tõusis nooruk staariseisusesse ning jõudis oma parimal hooajal El Rojo eest lüüa 18 väravat, enne kui suure rahakotiga klubid Euroopast tulid Independiente ukse taha koputama. Veidi enne oma 18. sünnipäeva käis Madridi Atletico Agüero eest välja 23 miljonit eurot ehk ligikaudu 358 miljonit Eesti krooni – milline summa ühe alaealise vutimängija eest! Ühes oma viimastest 2010 APRILL JALKA

45

välistäht mängudest Independiente eest kopeeris Agüero Diego Maradona sajandi väravat, mille too lõi 1986. aasta MMfinaalturniiril Inglismaa vastu, triblades mööda poole väljaku jagu mängijatest.

“

Tolles elupaigas lokkas kuritegevus ning ta pidi nii mitmelgi korral põiklema tänaval kuulide eest.

„

Agüero vastuvõtt Hispaanias osutus meeletuks. “Enne kui jõudsin osaleda oma esimeses mängus, kui olin äsja lennukiga maandunud, ümbritsesid mind fännid, press ja meedia,” sõnas Agüero toonase suursündmuse kohta.

“Autosse jõudmiseks kulus mul veerand tundi.” Mängija esimene hooaeg Atletico ridades oli alles harjumine Hispaania mängustiiliga ning noormees suutis lüüa vaid 6 väravat. Teisel hooajal panustas ta aga klubi edusse juba 19 ning kolmandal 17 liigaväravaga. Sel hooajal on ta esimese poolega kirja saanud 9 tabamust: “Ma õpin siin iga päev midagi uut. Olen õppinud palju, kuid endiselt on veel pikk tee käia.”

jalgpallurina tahaksin muidugi, et temast saaks vutimängija, isegi siis, kui ma ise ükskord karjääri lõpetan.”

Säärase sooja suhtumise tõttu oma peresse võib Agüerot musternäidiseks pidada neile väikestele pallivõluritele, kes tahavad kunagi ise Maradonaks hakata. Enda suhtumist väljendab Agüero sellega, et kannab platsil viibides jalgpallisaapaid, mille paari ühele liikmele on peale trükitud “GIANI” ning teisele “KUN”. Käe peale on tal tätoveeritud J. R. R. Tolkieni leiutatud haldjakirjas “Kun Agüero”. Aga kas selja pealt leiab sinna tindiga söövitatud kirja Maradona ja sealt alt numbri 10? Sellele küsimusele vastuse saamiseks peab ootama 11. juulini, et näha, kas Agüero suudab MM-finaalis nii säravalt mängida, et peab näiteks värava tähistamiseks särgi seljast kiskuma või et kas Argentina üldse nii kaugele jõuab. Kindel on vaid see, et kogu tangoriik ootab 24aastase vahe järel maailmameistritiitli võitmist kolmelt “Maradonalt” – nimikangelaselt endalt, Lionel Messilt ning loomulikult Sergio “Kun” Agüerolt.

Foto: Daniel Ochoa de Olza/AP/Scanpix

Soe pereinimene ja isa

Talendika noormängija varjus peitub ka särav meediapersoon ja pereinimene.

Kuigi tema vastuvõtt Atletico toetajate poolt oli uhke, kõneles meedia esialgu siiski peamiselt kohalikust imelapsest Fernando Torresist. Pärast viimase liitumist Liverpooliga on aga Agüerost saanud Madridi linna Atletico-meelse elanikkonna lemmik ning selles pole “süüdi” mitte ainult edukas partnerlus kaasründaja Diego Forlaniga. Üks südametest, mille Agüero on võitnud, kuulub Giannina Maradonale – just nii, sellesama härra Diego tütrele.

Sergio kihlatu on paarile sünnitanud juba ka esimese lapse ning otse loomulikult peetakse ka pisikest Benjamini Maradona dünastia järjepidevuse kandjaks. “Ma arvan, et temast saab poksija,” naljatles isa intervjuus ajakirjale World Soccer. “Tegelikult loodan, et temast saab see, kes ta ise olla tahab. Isa ja 46

JALKA APRILL 2010

Sergio Agüero triblamas Galatasaray mängijate vahel.

cv Sergio Leonel Agüero del Castillo Sünniaeg: 02.06.1988 Sünnikoht: Quilmes, Argentina Positsioon: ründaja Pikkus: 172 cm Särginumber: klubis 10, koondises 16 Klubid: 2003–2006 Independiente (54 mängu / 23 väravat) 2006–… Atletico Madrid (134/51)

Rahvuskoondis: 2005–2007 Argentina U20 (7 mängu / 6 väravat) 2008 Argentina U23 (5/2) 2006–… Argentina (20/7)

Saavutused: U20 maailmameister (2005. 2007) Olümpiavõitja (2008) U20 MMi suurim väravakütt ja parim mängija (2007) FIFA aasta noormängija (2007)

maailm

Korruptsiooninäritud jalgpall vajab jõulisi meetmeid Jalgpalli kihlveopettuste algusaega jääb fantastiline lugu Portugali kohtuniku hotelliukse taga rahaümbriku ja uue auto võtmetega ootavast blondiinist. Petturi käevangus olnud siresäär rikastanuks vilemehe sekundiga, kui too aidanuks 1970ndatel Torino Juventuse Euroopa karikavõistluste finaali. Praegu mürgitab pettusevähk kuninglikku spordiala isukamalt kui kunagi varem.

Lennart Komp

Foto: Lembit Peegel

Nõmme Kalju (paremal) vastane Dinaburg Lätist on samuti korruptsioonikahtluste all.

N

eli aastat tagasi, kui saksa kohtunik Robert Hoyzer ja kolm horvaadist venda Ante, Milan ja Filip Sapina trellide taha saadeti, hingas vutiavalikkus kergendatult.

Valemängurite ring on surnud ja maha maetud. Vähemasti nõnda tundus.

Saksamaa 2. Bundesliga, Regionalliga (tugevuselt kolmas aste) ja karikavõistluste tulemustega manipuleerimise eest 34 kuuks vangi mõistetud Ante Sapina kandis sellest ära poole, kuni

2008. aastal taas vabadusse pääses.

“Ma alustan uut elu. Skandaalide peatükk mu elus on selja taga See oli pikk ja raske karistus. Ma olen oma õppetunni saanud,” pihtis Ante Sapina pärast Berliini kinnimajast vabanemist.

Tõde oli sootuks vastupidine. Sapina jätkas vana ametit, laiendades oma haaret välisturgudele. Mullu novembris kuulis avalikkus selle jahmatamapanevast mastaapsusest. Lääne-Saksamaal asuvas Bochumi linnas riikliku proku-

röri, UEFA korruptsioonivastase üksuse ja politsei ühisel pressikonverentsil joonistus välja võrgustiku lai haare.

Vaid jäämäe tipp

Üheksas riigis (Austria, Belgia, Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, Saksamaa, Ungari, Sloveenia, Šveits ja Türgi) kahtlustati kokkuleppetulemust ligi 200 mängus, nende hulgas kolm UEFA Meistrite Liiga ja 12 Euroopa Liiga kohtumist. Petuskeemi olid haaratud 2010 APRILL JALKA

47

maailm Pärast vanglast vabanemist toimus Ante Sapina põhiline muutus tema töövõtetes.

Jätiste ninamees keskendus teisejärgulistele mängudele madalamates liigades, korjas Aasia turult suuri kasumeid ning lasi siis Hongkongis elanud malaisialasest vahemehel raha pesta. Kuningliku spordiala rüvetamise nimel sibas 200 vilgast töösipelgat.

Ka “ohvrite” Metalltorud said kohtunik Robert Hoyzerile tuttavaks vaatepildiks – pettuste eest süüdi valimisel muumõistetud vilemees imetles maailma nende tagant 29 kuud. tis Ante Sapina mängijad, treenerid, kohtunikud, klubi taktikat. Kui enne vangistust keelitas ametnikud. Niiditõmbajate kasumiks ta kuulekaid vilemehi, nagu Hoyzer ja hinnati üle 10 miljoni Inglise naela Dominik Marks, hakkas ta hiljem oma (177 miljonit krooni). tahtele allutama kasiinosõltuvuse või Kõige selle juures kõlas kohutamavõlgade käes vaevlevaid mängijaid. panevalt Bochumi politseišefi Friedhelm UEFA uurib Meistrite Liiga eelAtlhansi kommentaar: “See kõik on ringi mängu Stabæk – Tirana ning vaid jäämäe tipp.”

Euroopa Liiga kohtumisi Tel Avivi Bnei Saksamaal ja Šveitsis tehtud puistaYehuda – Dinaburg, Vllaznia – Viini miste käigus konfiskeeriti hulk arvuteid Rapid, Ljubljana – Donetski Metallurg ja dokumente ning sularaha ja väärisja Istanbuli Fenerbahce – Honved. Tõe esemeid miljoni naela (17,7 miljoni huvides olgu öeldud, et kahtlusalused krooni) väärtuses. Kahtlusalustena klubid on Tirana ja Vllzania Albaaniast, vahistati 17 isikut. meilegi tuttav lätlaste Dinaburg, Ljubljana Vahistatute seas olid taas kord Ante Sloveeniast ja Honved Ungarist. UEFA Sapina ja tema vend Milan. Samuti nen- teatel võis asjaga seotud olla ka üks de käsilased Berliinist, Ruhrist, Nürnber- nende delegaat ja kolm kohtunikku. gist ja Osnabrückist.

Pettused esiliigast noorteni Arvatakse, et Bochumi loo otsa koIseäranis sügavat puhastust vajab Saksamaa mistas politsei juhuslikult. Dortmundi jalgpall, kus petutulemust kahtlustatakse prokurörid arvasid, et uurivad Põhjakoguni 32 kohtumises. Alates 2. BundesliRein-Vestfaalis tegutsenud väikse kihlgast noorteklassideni välja. Ühtlasi on uuriveoagentuuriga seotud kelmusi ja väljamise all üks Regionalliga vilemees. pressimisi, kuid pealtkuulamine juhatas Eriline murelaps on VfL Osnabrück, nad hoopis jalgpallipettuste süngesse mis mullu mais pudenes teisest divismaailma.

Foto: Jan Bauer/AP/SCANPIX

48

JALKA APRILL 2010

jonist astme võrra madalamale. Kahe eelmisel hooajal meeskonda kuulunud mängija korterid otsiti läbi ja altkäemaksu võtmise hais saadab nelja pallurit. Sapina jõuk panustas Osnabrücki vähemalt kaheväravalisele kaotusele Augsburgi vastu 150 000 naela (2,655 miljonit krooni). Osnabrück kaotas 0:3 ja Sapina sai oma “investeeringu” kahekordselt tagasi.

Osnabrückiga ühte masti on Regionalliga klubi Ulm, mis tegi petturitega koostööd neljas kohtumises. Kolm Ulmi pallurit Davor Kraljevic, Marijo Marinovic ja Dinko Radojevic on nüüdseks lepingust priid. Tuhandetest kildudest koosnev tõepusle hakkab politsei sõrmede all vaikselt ilmet võtma.

Patu tunnistas esimesena avalikult üles Regionalliga klubi Verl kapten Patrick Neumann, kes andis oma advokaadi kaudu teada, et võttis raha mängutulemuse mõjutamiseks. Neumann, kes sarnaselt endise meeskonnakaaslase Tim Hagedorniga on nüüdseks Verlist kõrvaldatud, tunnistas üles, et sai enne Mönchengladbachi Borussia B vastu mängimist 500 eurot (7823 krooni).

“Ausameelne” Neumann andis raha tagasi, kui Verl väljus matšist 4:3 võitjana.

Bochumi prokurörid peavad ka Verli 0:1 allajäämist Kölni B-le kahtlaseks.

“ „

Jätiste ninamees keskendus teisejärgulistele mängudele madalamates liigades.

Vastuseks skandaalile teatas Saksamaa jalgpalliföderatsioon (DFB), et kõik reeglite vastu eksinud saavad karmilt karistada ja koos liigat kureeriva DFLiga luuakse korruptsioonivastane töörühm.

Pärast Hoyzeri afääri käima pandud eelhoiatussüsteem ilmselgelt ei töötanud – skepsis jalgpalli puhtuse tagamise võimalustesse püsib. “Ükski spordialaliit maailmas ei suuda end sajaprotsendiliselt kaitsta kuritegelike kihlveopetturite vastu,” kurtis DFB president Theo Zwanziger. “Me ei suuda seda üksi.”

maailm Zwanzigeril on tõepoolest õigus. Ka Belgia 2. divisjoni klubil Namur ning Ungari meeskonnal Ujpesti Dosza lasub kahtlus, nagu ka kaheksal Bosnia ja Hertsegoviina ning 14 Horvaatia tippliiga klubil.

Meie maksame, teie mängige, nagu käsime

Vähk on oma kombitsad ajanud ka seadusekuulekasse Šveitsi. Vaid viis aastat tagasi Meistrite Liigas mänginud FC Thun ja Gossau on väidetavalt meelega kaotanud koduliiga tugevuselt teises divisjonis, jagades mängijate vahel vastavalt 15 000 (235 000 krooni) ja 20 000 (312 000 krooni) eurot.

Märkimisväärse jultumusega majandas maffia Bosnia klubi Travikiga, sundides palkama kaks n-ö oma meest.

Vähe sellest, Travikile maksti kinni võistlusreis Šveitsi, kus pätid riisusid

kokkulepitud tulemustega sõprusmängude pealt korraliku noosi.

Sapina kamba võtmeisik on väidetavalt kinnitanud tulemuste mõjutamist ka Türgi karikavõistlustel, mis tähendab, et organiseeritud kuritegevuse haarde ulatus jalgpallis on senini täpselt teadmata.

Kõige selle juures teeb murelikuks asjaolu, et peale suurte sõnade on aastate jooksul muutunud vähe. Juba meie loo alguse blondi kangelanna päevavalgele toomise aegadest on teada kuritegelike jõudude mõju vutis, nad on paljastatud, kuid lubatud tagajärjed on visad tulema.

Ei järgnenud neid Claude Bez’i ja tema Bordeaux, jõugu avastamisele ega Porto vastuolulise omaniku Pinto Da Costa kahtlustele. Ka Hoyzeri afääri ja Juventuse peasekretäri Luciano Moggi skandaali telgitagused on puhastamata. Harilikult algavad kõik juurdlused

Foto: Alessandro Bianchi/REUTERS/SCANPIX

kõrvulukustava kisa-käraga, kuid vastu näppe saavad mängijad või teise järgu ametnikud. Niiditõmbajad jalutavad vabade meestena.

Valemängurite vastu saab vaid jõudu kasutades ja kuni rahvuslike alaliitude tegevus jääb vaid sooja õhu puhumiseks, on korruptsioon visa kaduma. Praeguse Sapina juhtumi käima pannud raamatu “The Fix” autor Declan Hill pakub välja kolm lahendust. Esiteks luua endistest politseinikest ja korruptsioonivastase võitluse asjatundjatest löögirühmad, teiseks peavad vutiametnikud tegema mängijatele “ei” ütlemise lihtsaks koolituste ja kanalite loomise kaudu, kolmandaks peab igas liigas läbi analüüsima olukorrad, mis suurema tõenäosusega pettureid meelitavad.

Kes on uurimise all?

Saksamaa politsei koordineerib korruptsiooni uurimist riigis: Austria, Belgia, Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, Saksamaa, Sloveenia, Šveits, Türgi, Ungari

9

200

mängus: 32 Saksamaal 8 Bosnias 14 Horvaatias 22 Šveitsis UEFA uurib: klubi Tirana – Albaania Dinaburg – Läti Vllaznia – Albaania Ljubljana – Sloveenia Honved – Ungari

5

7

Luciano Moggi skeemitamine maksis Torino Juventusele kaks tiitlit ja koha Serie As.

kohtumist Stabæk – Tirana, 21.07.2009 (Meistrite Liiga 2. eelring) Tel Avivi Bnei Yehuda – Dinaburg, 16.07.2009 (Euroopa Liiga 2. eelring) Dinaburg – Tel Avivi Bnei Yehuda, 23.07.2009 (Euroopa Liiga 2. eelring) Viini Rapid – Vllzania, 16.07.2009 (Euroopa Liiga 2. eelring) Vllzania – Viini Rapid, 23.07. 2009 (Euroopa Liiga 2. eelring) Ljubljana – Donetski Metallurg, 3.08.2009 (Euroopa Liiga 3. eelring) Fenerbahce – Honved, 30. juuli 2009 (Euroopa Liiga 3. eelring) Allikas: World Soccer

2010 APRILL JALKA

49

Kihlveopettused ajaloos INGLISMAA 1968 1963. aasta aprillis võttis Bristol Roversi väravavaht Esmond Million 300 naela pistist, mille eest ta pidanuks Bradfordi vastu oma meeskonna kaotuse kindlustama. Pettus tuli trennis välja, mängija tunnistas süüd ja sai 50 naela trahvi. Kolm nädalat hiljem ka eluaegse mängukeelu.

ITAALIA 1980 Itaalia MM-tiitel 1982. aastal tuli kaks aastat pärast kohalikku jalgpalli põhjalikult raputanud skandaali. Totonero afääri keskmes oli sündikaat, kes mõjutas Serie A ja Serie B tulemusi. Tagajärjeks oli AC Milani ja Rooma Lazio langetamine Serie Bsse. Kokku jagati 50 aasta jagu mängukeelde ja võeti maha 25 punkti. Märkimisväärseim tegelane selles loos oli kolmeaastase keelu saanud Paolo Rossi, kelle karistus kahandati 12 kuule, et ta saaks osaleda MMil, kus oli turniiri parim väravakütt ja tuli maailmameistriks.

PRANTSUSMAA 1993 1993. aastal sai Euroopa karikavõistlustest Meistrite Liiga ning Marseille Olympique’ist selle esimene võitja. Pidustused kodumaal aga ei kestnud kaua, sest klubi süüdistati pettuses. Selgus, et president Bernard Tapie oli Valenciennes FCle maksnud pistist, et need annaksid kohtumise ära, Marseille kindlustaks tiitli ja saaks rahus valmistuda Meistrite Liiga finaaliks AC Milani vastu.

Klubilt võeti tiitel ja õigus Euroopas tiitlit kaitsta, Tapie saadeti vangi. 1996. aastal naasis Marseille tippseltskonda, millele järgesid taas kihlveopettuste ja dopingusüüdistused.

SAKSAMAA 2005

SOOME 2006

Kohtunik Robert Hoyzer mõisteti kaheks aastaks ja viieks kuuks vangi, olles tunnistanud, et mõjutas Sapina sündikaadi raha eest tulemusi 2. Bundesligas ja Saksamaa karikavõistlustel.

Allianssi kaotas mõned päevad pärast vastuolulise Hiina ärimehe Ye Zheyuni omandusse saamist 0:8 Hakale. Hiinlane oli seotud ka Belgia skandaaliga.

BELGIA 2005 Belgia kõrgliiga klubide La Louviere, Mons ja Geel mängijad ning ametnikud tunnistasid, et Hiina ärimehed olid neile pakkunud kaotamise eest raha.

BRASIILIA 2005 Kohalikus meistrisarjas mängiti uuesti 11 kohtumist, kui vilemees Edilson Pereira de Carvalho tunnistas mängude tulemuste mõjutamist. Skandaal röövis tiitli algselt võitjalt Internacionalilt, kuna kordusmatšide tulemusena teenis hoopis Corinthians esikohaks vajalikud punktid.

HISPAANIA 2008 Tenerife mängijaid süüdistati 2007/08 hooaja viimases mängus meelega kaotamises, mis võimaldas Malagal Real Sociedadi asemel meistriliigasse tõusta.

MAKEDOONIA 2009 Meisterklubi Pobeda sai kaheksa-aastase Euroopa klubivõistlustel osalemise keelu, mille tingis 2004. aasta Meistrite Liiga eelringis saadud kaotus Armeenia klubi Pyuniki vastu.

POOLA 2009

ITAALIA 2006

52 klubi hõlmanud kokkuleppemängude skandaalis vahistati 200 inimest, nende seas alaliitude juhatuse liikmed, klubide ametnikud, mängijad ja kohtunikud.

Calciopoli skandaali keskmesse sattunud Juventuselt võeti 2005. ja 2006. aasta meistritiitlid ning langetati Serie Bsse. Kohalikke tippklubisid Juventust, AC Milani, Laziot ja Fiorentinat süüdistati sobivate kohtunike valimise teel mängutulemuste mõjutamises.

Venemaa jalgpalliliit käivitas juurdluse, et selgitada Groznõi Tereki kahtlust äratanud 3:2 võidu Samaara Krõlja Sovetovi üle tagamaid. Mängu kohtunik Almir Kajumov üritas hiljem enesetappu.

VENEMAA 2009

Foto: Toomas Huik/Postimees/Scanpix

PORTUGAL 2004 Operatsiooni “Kuldne vile” raames vahistas Portugali politsei mitu kohtunikku ja ametnikku, teiste seas kohaliku liiga ja kohtunikekomitee juhi. 2008. aastal langetati Boavista esiliigasse ja Portolt võeti süüdistatuna altkäemaksu võtmise katses kuus punkti. Porto president Pinto Da Costa sai kaheaastase jalgpallikeelu, kuid jäi kohtus süütuks.

KREEKA 2004 UEFA uuris UEFA karikasarja kohtumist Kreeka klubi Panioniose ja grusiinide Tbilisi Dinamo vahel, kui Briti kihlveokontorid kandsid ette erakordselt suurest poolajal tehtud panuste arvust. Raha pandi poolajaks 0:1 taga olnud Panioniose 5:2 võidule.

Panionios võitiski 5:2.

50

JALKA APRILL 2010

2007. aastal ei piisanud Makedoonia klubi Prilepi Pobeda võimetest UEFA Meistrite Liiga I eelringis Tallinna Levadia vastu.

Tänaseks on Prilep eurosarjadest kõrvaldatud.

2010 APRILL JALKA

51

käbi & känd

Anieri-poiste esimene mänguasi võib anda ameti Henri (19) ja Hannes Anieri (17) esimene mänguasi oli pall. Praeguseks on esimene välja jõudnud Genua Sampdoria duublisse ja teine Florasse. Mõlemad soovivad saada jalgpallureiks. Poiste isa Teet oli üheksakümnendatel Aivar Pohlaku lähim abiline Floras.

Indrek Schwede

Foto: Lembit Peegel

Hannes (vasakult), Teet ja Henri Anier talvisel A. Le Coq Arenal.

52

JALKA APRILL 2010

V

endade tee jalgpalli on olnud ühest küljest justkui juhuslik, teisalt aga loomulik. Isa Teet Anier meenutab, et mõlema poja esimeseks mänguasjaks oli pall ja lisab kerge muigega, et vanem poeg Henri sai pühendunud vutimeheks juba kaheaastaselt.

“Elasime kortermajas Lillekülas ja mängisin hoovis vanemate poistega jalkat,” räägib Genua Sampdoria duubli juures treeniv Henri Anier. “Ükspäev küsisin sõbralt, et kuhu ta läheb. Tema läks jalgpallitrenni. Nii jõudsin minagi Olev Reimi treeningutele ja sinna ma jäingi.”

Peagi järgnes vennale Hannes. Kõigepealt läks Hannes lihtsalt venna treeningut vaatama, aga treener Olev Reim kutsus ta mängima. Õige pea soovitas Reim teistest poistest paar aastat nooremale Hannesele minna jõukohasemasse trenni Viktor Passikuta juurde. Sealses venekeelses keskkonnas ei pidanud aga kuueaastane Hannes kaua vastu ja peagi treenis poiss Aivar Tiiduse juures. Mitu aastat käisid vennad treeningutel erinevate klubide juures: Henri Floras ja Hannes Kotkases, kuni Hanneski lõpuks Floras maandus.

Erinevalt Henrist tõmbasid Hannest rohkem aga ka teised spordialad. Ta proovis võitluskunste, triatloni, sõitis kardiga, huvitus jäähokist ja ületas teivashüppes 2.50, mis oli tema vanuses

käbi & känd

Henri (3) ja Hannes (1) oma elu esimeste mänguasjadega – jalgpallidega.

korralik tulemus. Aga poiss jäi siiski truuks vutile.

“Mina ei ajanud neid kindlasti jalgpalli mängima ega öelnud, et midagi muud ei tohi teha,” räägib Teet Anier.

“Kui nemad mängima hakkasid, oli minu koostöö Aivariga Floras juba lõppenud. Poisid jõudsid oma ala juurde hoovijalgpalli kaudu. Pean lugu püsivusest, kuigi mul endal seda lapsepõlves spordialade valikul piisavalt polnud: harrastasin kõike jalgrattasõidust maleni. Üheski trennis mul tõsist pidamist polnud, aga praegu olen rahul, sest olen kodus väga erinevatel aladel. Korra-kaks olen isegi söerajasõidu tsikli seljas sõitnud. Ainult vutitrennis pole ma käinud ja egas tol ajal väga selleks võimalusi polnudki. Vutti tagusin vaid hoovis koos sõpradega.”

elu käinud kõva võitlus vennaga ja ta on alati tahtnud Henrile järele jõuda.

Endast vanemate vastu on end püsivalt pidanud tõestama ka Henri, kes on treeninggrupis olnud teistest noorem.

Tänu lapsest saati endast vanemate hulgas treenimisele ja mängimisele pole vendadel olnud aukartust nende ees ka meesteklassi siirdumisel.

Eelmisel aastal olid Henri ja Hannes Flora eest ühel ajal väljakul kahes Meistriliiga mängus: Paide ja Kalju vastu. Siis siirdus 2008. aastal Meistriliigas 17 kolli kõmmutanud Henri Itaaliasse. Hannes ei taha mõistetavalt maha jääda.

“Kunagi oli eesmärk kindlasti Flo-

rasse jõuda, aga siht peab olema kõrgemal,” räägib sarnaselt vennaga edurivis mängiv ja Barcelonale kaasa elav Hannes. “Loodetavasti saan ka varsti välismaale. Eesti ei saa siht olla, sellega ei saa rahule jääda. Kindlasti ei taha ma aga ka kooli unarusse jätta. Noorte puhul on sageli nii, et arvatakse, et kui oled jõudnud juba jalgpallis sellisele tasemele, kus tihti arvatakse, et saadakse kohe välismaale või mõne hea lepingu, siis jäetakse kool pooleli. See ei pruugi aga nii olla ning keegi ei saa seda garanteerida, et see nii läheks. Mina kooli poolelijätmist ei poolda, sest arvan, et ka jalgpallurid võiksid olla haritud inimesed. Loomulikult on õppida ja tugevalt sporti teha väga raske. Häid tulemusi nõutakse mõlemalt poolt.”

Teet Anier ütleb, et tema ei tee takistusi, kui poegadel on võimekust ja läbilööki ning seejuures ka suur tahe saada profijalgpalluriks. Kui inimesel on annet, peab seda julgustama ja toetama. Samal ajal väärtustab pere kõrgelt siiski ka haridust. Vanemad on pidevalt aidanud leida ja hoida tasakaalu spordi ja õppimise vahel. Nii Henri kui ka Hannes käisid mõlemad põhikooli lõpuni Tallinna Reaalkoolis, sealt edasi läks Henri Tallinna Saksa Gümnaasiumisse ning Hannes asus õppima Gustav Adolfi Gümnaasiumisse.

Nii näiteks pole ka Genuas elav ning treeniv Henri kooli hooletusse jätnud ja kuigi see on väga raske, esitab ta tänu

Hannes ei tahtnud tunnistada venna paremust

Kõvad lahingud käisid Teedul ka hiljem poegadega toas või hoovis palli tagudes: “Hannes ei tahtnud kunagi tunnistada, et ta on noorem ja jääb vennale alla. Ta ei tahtnud iialgi kaotada. Arutasime õhtuti kodus jalgpalliasju ja mängisime isegi korteris kogu aja väikeste väravatega. Me ei keelanud toas pehme palliga mängimist, sest seda sädet ja initsiatiivikust, mis neid jalkat mängides valdas, ei tohtinud mitte kuidagi piirata.”

Hannes tunnistab, et tal on terve

Henri (10) ja Hannes (8) pärast Kotkas Cupi võitu kotkaga.

2010 APRILL JALKA

53

käbi & känd Foto: Lembit Peegel

Hannes Anier (paremal) U17 koondise eest Prantsusmaa eakaaslaste vastu ründamas.

Saksa Gümnaasiumi direktori ja õpetajate mõistmisele ning vastutulekule kirjalikke töid interneti vahendusel ja loodab maikuus sooritada ka lõpuklassi eksamid.

Poisid käivad ka pidudel ja suhtlevad teiste omavanustega, kuid armastus jalgpalli vastu on olnud suur ja mingeid loobumismõtteid ning teistele ahvatlustele järeleandmist jalgpalli arvel pole tekkinud.

Löönud põhimeeskonna eest värava

Tallinna Ülikoolis 1980ndate lõpus kehakultuuri teaduskonna lõpetanud ja Tartu Ülikooli ärijuhtimise magistriprogrammi läbinud Teet on üritanud käia niipalju kui võimalik poegade mängudele kaasa elamas, kuigi alati pole see töösõitude tõttu õnnestunud.

Praegu turvakontsernis G4S müügi- ja turundusdirektorina töötav Teet oli üks neist, kes töötas üles ka jäätisetootja Balbiino kaubamärgi. Ka Itaaliasse poja eluoluga tutvuma pole Teet kahjuks veel jõudnud, kuid loodab seda teha aprillis.

Sampdoria duubelmeeskonnaga treeniv Henri elab Itaalias sisuliselt ainult jalgpallile, kui mitte arvestada õhtust aega, mis kulub tihti õppimiseks. Päeva esimene pool on sisustatud treeningute 54

JALKA APRILL 2010

“Taktikale kulub väga palju aega – harjutame igas trennis liikumisi. Teine asi on peaaegu kolmveerand tundi kestev soojendus. Seda viib läbi abikapten ja kõik on väga tõsiselt asja kallal – mingit naljategemist pole, sest Misteri (mängijate kõnepruugis kutsutakse seal nõnda treenerit) sõna tuleb alati kuulata. Väga palju on ka füüsilist treeningut, tehnikat ja lööki ehk niipalju ei tehtagi.”

“Meil on arstlik ülevaatus üle kahe kuu ja pärast iga treeningut peame enesetunde järgi ütlema kümnepallisüsteemis oma väsimusastme,” tutvustab Henri klubi köögipoolt.

Koos Joonas Tammega Sampdorias harjutav Henri on Itaalias oldud ajaga saanud juurde kõvasti motivatsiooni ja enesekindlust. Seda on lisanud ka suhtlemine põhimeeskonna mängijatega, sealhulgas kuulsa Antonio Cassanoga.

“Põhimeeskonna eest mängides olen saanud aimu suurest vutist ja see polegi tundunud kusagil kaugel olevana,” räägib Henri Anier.

ja itaalia keele õpingutega. Ta elab koos teiste välismaalaste ja väljastpoolt Genuat tulnutega hotellis, kuhu buss mängijaid treeningutele-mängudele viib ja sealt toob.

Henri 1 + 4 aastaks sõlmitud leping lõpeb 1. juulil. Siis selgub, kas klubi on huvitatud ka järgmised neli aastat eestlast oma tiiva all hoidma.

Lootust on, sest põhimeeskonna peatreener on eestlast katsetanud juba kolmes kontrollmängus ja Henri on löönud neis ka ühe värava. Põhimeeskonna ukse avamiseks võib minna veel aega, sest noored anded suunatakse tavaliselt mänguaja huvides mõne madalama liiga meeskonda laenule.

Duubelmeeskonnas sai Henri palju mänguaega kuni jaanuarikuise vigastuseni. Nüüd peab põhikoosseisukoha jälle uuesti tagasi võitlema. Itaalias on teistmoodi peamiselt kaks asja.

“Taktika, taktika, taktika,” laseb Henri Henri Anier hooldab palli U19 koondises Hispaania vastu. kuulda kõige olulisemat.

Foto: Lembit Peegel

telgitagused

Kunstmuru areng: põlatud kattest rahvusvahelisele areenile

Jalgpalliväljakuid kattev kunstmuru on aastate jooksul teinud läbi suure arengu: kui alguses oli tegu kõva vaibaga, siis nüüd kasutusel olev moodne ja pehme kate on trüginud juba ka rahvusvahelisele areenile.

Mihkel Uiboleht

A

rvestades Eesti kliimat, on kunstmuruväljak möödapääsmatu. Tehiskate võimaldab nii treenida kui ka ametlikke mänge pidada kogu aasta vältel, samuti on väljaku koormus peaaegu et piiramatu.

“Nii-öelda 1. põlvkonna kunstmuru oli tavaline vaip, 2. põlvkonna omal on murulibled ja liivatäidis ning 3. põlvkonna väljakul pikemad libled, täidiseks kumm ja liiv,” selgitab Eesti Jalgpalli Liidu infrastruktuuri juht Targo Kaldoja.

FIFA litsents toob rahvusvahelised mängud

On olemas ka 4. põlvkonna kate ehk Grassmasteri väljak – selle väljaku puhul kasutatakse tehismuruga kombinatsioonis looduslikku muru. “Grassmasteri hooldus on keerulisem ja kulukam, aga väljak iseenesest kordades kallim pole. Seda liigitakse muruväljakute hulka. Võrreldes tavalise muruga on mätas tugev, sest see on põimitud kunstmuruga,” ütleb Kaldoja.

Eestis on praegu ligi 40 suurt ja sama palju väiksemaid tehisväljakuid.

Enamjaolt on staadionitel maas 3. põlvkonna kate.

Kunstmuruväljakuid kasutatakse mitmetes jalgpalliliigades üle Euroopa – peale Eesti on meie jaoks tuntumad liigad Norra, Venemaa, Holland ja Soome.

Kunstplatsidel on peetud hulk noorte valiksarja ja finaalturniiri kohtumisi, ka eurosarjade mänge.

Rahvusvaheliselt on üks tuntumaid tehiskattega väljakul peetud matše 2007. aasta oktoobris Moskvas Lužniki staadionil toimunud EM-valikmäng Venemaa – Inglismaa. Eesti koondis

kohtus 2005. aasta lõpus Helsingis kunstmurul maavõistlusmängus Soomega.

“Et pidada valiksarja mänge kunstmurul, on tarvis kattele saada FIFA litsents,” selgitab Kaldoja.

“Litsentsi väärilised on paljud väljakud üle maailma, aga kuna litsentseerimisprotsess on kulukas, siis läbivad selle vaid need väljakud, kus on reaalne vajadus mänge pidada. Eestis läbiks litsentsi testid näiteks Kotka staadioni kate, aga ka Keila kunstväljak.”

FIFA tunnustuse saamiseks on peale katte oluline ka väljaku ehitamise protsess ja hooldus. Näiteks proovitakse palli veeremist ja põrkamist kattel ning vee läbilaskmise võimet.

Foto: Heiki Rebane

Piiroja: kuidas kriitikust sai pooldaja

Eesti koondise jalgpallur Raio Raio Piiroja plaksutab 2005. aastal Eesti fännidele Helsingi Piiroja ütleb, et Norras kõrgliigas kunstmurul. Nüüd teeb Raio aplausi ka kunstmuruväljakutele. mängivad juba pooled meeskonnad kunstmurul, peagi võib see protsent mis muudab katte kehvemaks. tõusta 80ni. Piiroja oli alguses kunst“Kliima paneb võimalused paika. murude vastane, kuid uued katted on Hooaeg algab vara, muruväljakuid on tema suhtumist muutnud. raske hooldada,” märgib Piiroja.

“Hästi hooldatud kunstmuru on paEesti koondise keskkaitsja sõnab rem kui keskmisel tasemel muruväljak. vastupidiselt laialt levinud arvamusele, Mina valiks sel juhul treeninguks juba et heal tasemel kunstmuru ei tapa terkunstmuru. Norras on väljakud hästi vist. Hoopis vastupidi. hooldatud – iga päev käib masin üle,” “Kunstmurul on alati füüsiliselt kerräägib Piiroja. gem mängida – väljak on vetruv ja ei Targo Kaldoja tunnistab samuti: ole nii pehme. Korralikult hooldatud kuigi kunstkatte poolest ei jää Eesti kunstmuru ei põruta. Vigastusi on isegi väljakud Norra omadest maha, on vahe vähem kui tavalise muru peal. Minuhoolduses. Eestis pole vastavat tehnikat sugusest kunstmuru kriitikust on saanud ja teinekord hooldatakse väljakut valesti, selle pooldaja,” tunnistab Piiroja.

2010 APRILL JALKA

55

balti liiga

Balti liiga annab hooaja esimesed vitsad

Jalgpalli Balti liiga veerandfinaalid annavad konkurentsi jäänud klubidele võimaluse uuel hooajal end esimest korda rahvusvahelisel tasemel proovile panna.

Lennart Komp

K

aheksa parema hulgas on kaks Eesti klubi: Tallinna meeskonnad FC Flora ning FC Levadia.

Neist esimese vastaseks on valitsev Leedu meister Panevežyse Ekranas ja teisel Leedu pronks Marijampole Suduva.

“Süsteemimuutus töötas, sest konkurentsis on endiselt kõigi kolme Balti riigi esindajad,” lausus liiga tegevjuht Christian Happel. “Praegu on kolm Lätist, kolm Leedust ja kaks Eestist ning selline jaotus teeb võistluste oluliselt huvitavamaks.”

Novembris alanud talvepausi ajal olid närvid pingul enne märtsi keskel toimunud Leedu meistriliiga litsentsikomisjoni, sest viimase minutini oli kahtluse all eelmisel aastal hõbeda saanud Vilniuse Vetra jätkamine.

Eelmisel aastal Leedus teisel kohal lõpetanud pealinna klubi ei täitnud suurte võlgade tõttu litsentseerimiskriteeriume, kuid sai Leedu jalgpalliliidult loa hooaega alustada. Tõsi küll, kuue miinuspunktiga.

“Võistkondade arvu kasvatamine

Foto: Lembit Peegel

2007. aastal kohtus meie Flora Balti liigas Vilniuse Vetraga.

16-le tõi kaasa ohu, et keegi võib hooaja keskel ära kukkuda, kuid mul on hea meel, et Vetra jätkab,” lausus Happel.

“Praeguse korralduse juures ongi talvine paus loobujate suhtes ohtlikum, sest on pikem kui kahe hooaja vahel suvel.”

Poleks Vetra osaleda saanud, viinuks see liiga keerulisse olukorda, sest leedulaste kaheksandikfinaali vastane Dina-

Võimalus saldot parandada Enne tänavusi veerandfinaale ei ole Floral ega Levadial statistikat vaadates põhjust suureks optimismiks, ent seda tugevamalt peab pingutama, et numbrid enda poole kallutada. Senisest kümnest Balti liiga mängust on Levadial 2 võitu, 2 viiki ja 6 kaotust väravate vahega 11:17, Floral aga 2 võitu 1 viik ja 7 kaotust väravate vahega 5:17, kusjuures oma senisest viiest väravast neli löödi tänavu Šiauliai vastu. Kahe peale kokku seega 20 mängu, 4 võitu, 3 viiki ja 13 kaotust väravate vahega 16:32.

Leedu klubide vastu on saadud seal juures võit ja kaks viiki. 2007. aastal kaotas Flora esmalt Vetrale 0:3 ja võitis siis 1:0. Levadia viigistas samal aastal Vilniuse Žalgirisega 1:1 ja kaotas 1:2. Aasta hiljem jäi Flora kahel korral Žalgirisele alla 0:1, Levadia kaotas Marijampolele 0:2 ja viigistas 1:1.

56

JALKA APRILL 2010

burg juba diskvalifitseeriti ning nii oleks Vetra vastane FK Ventspils pääsenud otse nelja tugevama hulka. Neljandikfinaalide viimases paaris saab näha Läti derbit, kui vastamisi on Riia Skonto ja Liepajas Metallurgs.

Skonto ja Liepaja duellis on vastamisi Aleksandr Starkovs, kes võttis pealinlased üle sügisel, ning mullune meister, kes edestas kolmandaks tulnud Skontot kuue punktiga. Mõlemad lülitasid konkurentsist Eesti klubid: Liepaja üldskooriga 6:2 Nõmme Kalju ning Skonto kahe mängu kokkuvõttes 4:1 Sillamäe Kalevi. Levadia vastane Marijampole lõpetas avaringis tee Narva Transi jaoks.

Balti liiga raames ei ole Flora ja Ekranas omavahel kohtunud, küll olid 2008. aastal alagrupis vastamisi Levadia ja Marijampole. Toona kaotati avamäng võõrsil 0:2 ning saadi viimases kohtu-

balti liiga mises tolle aasta ainus punkt tänu 1:1 viigile, kusjuures võit anti käest alles viimasel minutil.

“Ma pole naiivne, kuid klubide suhtumine Balti liigasse on muutunud,” sõnas Happel. “Sügisel jäi puudu seitse minutit, et väike Banga oleks lülitanud konkurentsist Ventspilsi. Väiksemad tahavad oma parima rivistusega tugevamate vastu võita ja tugevamad peavad pingutama, kui ei taha väiksematele jalgu jääda.”

Hooaegade algust arvestades peaksid Levadia ja Flora olema paremas hoos kui lähinaabrid, sest kui meie kaks paremat alustasid Superkarikafinaaliga juba 6. märtsil, löödi Leedus pall esimest korda lahti 20. märtsil ning Lätis alustatakse alles 2. aprillil, kui kavas on karikavõistluste kaheksandikfinaalid.

Meistrisarjas antakse avavile 10. aprillil.

Veel ei ole teada, kus mängitakse 4. juulil toimuv finaal. Peaks nii kaugele jõudma mõni Eesti klubi, on suur tõenäosus, et karikavõitja selgitatakse Tallinnas A. Le Coq Arenal.

“2008. aasta finaal Skonto staadionil pakkus suurepärase elamuse ning miks mitte ei võiks sama juhtuda ka Eestis,” lausus Happel. “Selleks peaks ainult üks

Foto: Priit Simson/Postimees/Scanpix

Sellest olukorrast lõi Sander Puri Levadia ainsa värava 2007. aastal Marijampole Suduva vastu. Tänavu ollakse taas vastamisi.

Eesti klubidest finaali jõudma.”

Kui enamasti on räägitud Balti liiga kasulikkusest mängijatele ja treeneritele kogemuse andjana, siis Happel rõhutas rahvusvaheliste mängude olulisust ka kohtunikele.

“Osalesin Riias kohtunike seminaril, kus vilemeestega vesteldes sain kinnitust, et ka nemad on rõõmsad ja uhked

võimaluse üle õigust mõista kodumaalt väljas,” märkis Happel.

Alates veerandfinaalidest hakkab TrioBet Balti liiga koduleht www. balticleague.com tulemusi edastama reaalajas ning jätkuvad otseülekanded kanalil Viasat Sport Baltic. Samuti järgneb igale mängupäevale tipphetkede kokkuvõte.

TrioBet Balti liiga veerandfinaalid: MARTIN REIM

I mängupäev

6. aprill 2010 Tallinna FC Flora – Panevežyse FK Ekranas A. Le Coq Arena Vilniuse FK Vetra – FK Ventspils Vetra staadion

7. aprill 2010 SK Liepajas Metalurgs – Riia FC Skonto Liepaja Daugava staadion Marijampole FK Suduva – Tallinna FC Levadia Marijampole staadion

II mängupäev

FC Flora peatreener

Läheme kõikidele kohtumistele oma parimas koosseisus ja üritame igal pool võita. Ekranas on küll tugev vastane, kuid aprilli alguseks on meil juba piisavalt tugevaid kohtumisi all. Oleme esimeses kolmes mängus kasutanud 15-16 mängijat, kellega ilmselt läheme ka Ekranase vastu. 11-12 mehega hooaega välja ei vea ja seetõttu tuleb rohkem mängijaid kasutada. Hea oleks, kui saaks vastast enne kohtumist näha, sest mängule on ikka parem minna, kui oponent on natukene tuttavam. Neil on ka talve jooksul kindlasti muudatusi toimunud ja olekski vaja näha, mis seisus nad praegu on.

4. mai 2010 Tallinna FC Levadia – Marijampole FK Suduva Maarjamäe staadion Riia FC Skonto – SK Liepajas Metalurgs Skonto staadion

5. mai 2010 Panevežyse FK Ekranas – Tallinna FC Flora Aukštaitijose staadion FK Ventspils – Vilniuse FK Vetra Ventspilsi olümpiakeskuse staadion

IGOR PRINS FC Levadia peatreener

Prioriteet on Meistriliiga, kuid üritame ka Balti liigat korralikult mängida. Vahetult enne Marijampolesse sõitmist oleme kodus vastamisi Floraga ning pärast seda otsustan, kellega Suduva vastu minna. Vaatame, mis tabeliseis on, kes on terved ja paremini kokku sobivad. Kuu aja jooksul on meil kaheksa mängu, mis on paras koormus, ning mänguaega tuleb seetõttu pallurite vahel jagada, et värskust hoida.

2010 APRILL JALKA

57

ajalugu

Edukas jalgpallur ja suur kirjanik Voldemar Õun

Kirjanik Voldemar Õun seisis meie jalgpalli hälli juures: mängis poliitikahuviliste poistega kuulsas Meteoris, pälvis Eesti I meistrivõistlustelt hõbeda, mängis Rootsi koondise vastu ja oli hiljem Eesti koondise koostaja.

Juristiharidusega Õuna romaan “Uus evangeelium” teeb halastamatu tõetruuduse ja loogikaga selgeks, kust sai alguse eestlaste veneviha ja miks seniseid põlisvaenlasi sakslasi võeti 1941. aastal Eestis vastu kui vabastajaid.

Indrek Schwede Foto: Indrek Schwede erakogu

Voldemar Õun (valges keskel) 1913. aastal Tallinna meeskonna koosseisus Tiigiveski platsil soomlaste vastu tegutsemas.

K

irjanduse leksikonidest on asjatu otsida ainsatki viidet Voldemar Õuna seosele jalgpalliga. Samas on Õun koguni kolmel meeskonna- ja ühel mängupildil Eesti jalgpalliajalugu käsitlevas raamatus “Jalgpall. Minevikust tänapäevani.” (1970).

Tõsi – selles raamatus pole jälle juttu, et Õun on kirjanik!

Voldemar Õunast olnukski raske kirjutada okupatsiooniajal, sest punavõim pidas tema teoseid nõukogudevastaseiks.

Ta jäi paljude väliskirjanike kombel taastrükkimata ka üheksakümnendate algul, kui Eestis avaldati rohkelt seni vaid käest kätte liikunud nn keelatud kirjandust.

Alles mullu märtsis ilmus Õuna “Uus evangeelium” Eesti Päevalehe ja ajakirja Akadeemia sarjas “Eesti lugu”. Esmatrükk ilmus 1953. aastal Rootsis.

Voldemar Õun sündis 7. jaanuaril 1883 Tallinnas. Uue sajandi esimesel kümnendil kuulus ta nende poliitika58

JALKA APRILL 2010

huviliste Vene ja Pika tänava koolide poiste sekka, kes arutasid ja vaidlesid 1905. aasta Vene revolutsiooni üle ja kuna tsaarivõim avastas nende kooskäimiskoha, hakati poliitilisi koosolekuid varjama jalgpallimängu taha värskes õhus. Üheskoos loeti ka Eesti kirjandust ja arutati rahvuslikke küsimusi. Aga pikapeale sai jalgpall poliitikast võitu ning Bernhard Abramsi, Julius Reinansi jt eestvedamisel moodustati meeskond, mis sai nimeks Meteor. Seesama Meteor, mis 1909. aastal Eesti jalgpalli sündi tähistanud mängus alistas Lasnamäel Merkuri 4:2. Teiste seas kuulusid Meteori ka hilisemad edukad sportlased, spordijuhid, poliitikud, ärimehed ja ühiskonnategelased, nagu Ado Anderkopp, Otto ja August Silber, Leopold Tõnson, Bernhard Kiisel. Ja muidugi Voldemar Õun! (On ka andmeid, et Voldemar Õun liitus Meteoriga alles 1910. aastal.)

1911. aastal läks Meteor in corpore

üle Kalevisse. Sama aasta 29. mail kuulus Õun meeskonda, mis Helsingis kaotas Soome meistrile HJK-le (mõnedel andmetel Kisa-Veikotile) 0:7. Järgmisel päeval kaotati Helsingi IFK-le 0:3.

Tuli otse jalgpalli hällist

1914. aastal tahtsid kalevlased minna mängima Peterburi, aga seltsi juhatus oli vastu. Mispeale Julius Reinans, Johannes Ellip, Voldemar Õun jt siirdusid restorani Kuld Lõvi, kus Kalevi juhatus koosolekut pidas. Kalevi esimees andis aga meestele teada, et “jalgpall pole üldse miski sport” ja lisanud: “Jalgpall on üldse tõsise spordiga võrreldes sama, mis leierkast orkestriga võrreldes!” Üheksa meest lahkus selle jutu peale Kalevist Riia Amateuri Tallinna osakonda. Samal aastal koliti siiski Sporti, kus “leierkastimängust” rohkem lugu peeti. Muuseas: jalgpalli edu nähes taastas ka Kalev kiiresti oma meeskonna.

ajalugu Kirjeldus Eesti – Läti maavõistlusest 1940 18. juuli Eesti – Läti jalgpallimaavõistlus kuulub enesestmõistetava osana meie 1940. aasta pöördeliste sündmuste ajalukku. “Uues evangeeliumis” on sellele mängule pühendatud terve peatükk – viis ja pool lehekülge. Tõenäoliselt viibis sellel mängul ka Voldemar Õun, kes kirjeldab haaravalt, kuidas oma vabadusest ilma jäänud rahvas laulis hümni nagu ei kunagi varem. Kuidas korraga – uute isandate Kadrioru staadioni auloožis istudes – täitus tribüün väikeste sinimustvalgete lipukestega. Kuidas staadioniväravas võttis rahvast vastu inimeste pihta sihtiv soomusmasin.

Pärast maailma- ja Vabadussõja lõppu oli Voldemar Õun 1921. aastal üks Tallinna Jalgpalli Klubi (TJK) asutajaist. See oli enam-vähem sama seltskond, kes 1914. aastal oli Kalevist Sporti üle läinud. Et klubis oli endiseid Meteori mängijaid, võeti üle meie kunagise pioneerklubi põhimõte: peamiselt harrastada jalgpalli.

TJK asutaja, koondise moodustaja

TJK oli omamoodi jalgpalliaate realiseerumine. Maailmasõja eel Kalevis olnud jalgpallurid pidasid plaani piirata väljak planguga, korraldada maksulisi võistlusi, saadud raha eest palgata välismaa treener ja kutsuda Tallinna välismeeskondi. Kuna Kalevis ei saanud plaanist asja, maanduti Spordis. Kuid sealgi oli alasid palju ja jalgpall kõigest üks teiste hulgas. Lisaks oli jalgpall enim publikut ja piletiraha sisse toov ala, aga seda sissetulekut himustasid ka teiste alade tegijad. Vutimeestele see muidugi ei meeldinud. Nõnda oli TJK loomine kui ihaldatud kodusadamasse jõudmine.

Voldemar Õun osales TJK kõigi aegade kõige esimeses mängus 19. juulil 1921 Tartus kohaliku üliõpilaste seltsi Sport vastu. TJK võitis 7:1.

24. juulil mängis Voldemar Õun TJK koosseisus Rootsi rahvusmeeskonnaga, mis oli kaks päeva varem viigistanud 0:0 Eesti koondisega. TJK kaotas 0:8.

Kolm esimest aastat oli treeneriks maratonijooksu olümpiahõbe Jüri Lossmann, kes tegi oma tööd tasuta. 1922. aastal jõudis treeneriks olla ka Franz von Voggenhuber Ungarist.

TJK oli Eesti Jalgpalli Liidu moodustamise algatajaid ja asutajaliikmeid.

Sama aasta 28. septembril toimus esimene ametlik Eesti meistrivõistluste A-klassi (meistrisarja) mäng, milles TJK alistas Tiigiveskil Narva Võitleja 6:1. Sport võitis TJK 12. oktoobril

peetud Eesti meistrivõistluste finaalis 5:3. Puuduvad andmed TJK meeskonna koosseisust kummaski mängus, aga kindel on see, et sel aastal kuulus ta TJKsse.

Seega saavutas Voldemar Õun esimestel Eesti meistrivõistlustel teise koha.

1922. aasta 21. septembril võitis Tallinna ajalehtede meeskond Eesti Spordilehe meeskonna 3:0. Võitjate poolel tegi kaasa kolm internatsionaali: August Lass, Karl Ree ja Ernst Joll ning Soome koondislane Verner Eklöf. Kaotajate poolel olid Voldemar Õun ja hulk teisi meie jalgpalli pioneere Anton Ohaka, Bernhard Abrams, Karl Akel, Johannes Villemson, aga ka äsja kümnevõistluse maailmarekordi püstitanud Aleksander Klumberg-Kolmpere, Harald Tammer ja Austria treener Hans Lustig. Õun tegi kaasa ka 7. oktoobri män-

gus Eesti politsei poolel, kui alistati Eesti spordireporterid 2:1. Skoori avas muuseas vastaste kasuks A-koondislane Ernst Joll. 29. oktoobril lõi Voldemar Õun värava, kui Tallinna politseinikud viigistasid 3:3 Helsingi ametivendadega.

Tegemist oli Eesti meistrivõistluste finaalmatši Sport – Kalev eelmänguga.

Samal aasta mais oli Voldemar Õun määratud seitsmeliikmelisse seltskonda, kes moodustasid Eesti koondist. Komisjoni kuulus kaks liiget kolmest suuremast klubist (Sport, TJK ja Kalev) ning üks jalgpalliliidust. Seega oli Voldemar Õun kahekümnendate aastate alguses tegev nii tippmängija kui ka juhtiva jalgpalliametnikuna. Ja kui uskuda pikaajalist jalgpalliliidu presidenti (1930–1940) Ado Anderkoppi, oli Õun üks kahest mehest, kes esimesena Eestis hakkas juurutama lühisöödulist mängu (vt kõrvallugu lk 60).

Õun seletab, kust pärineb eestlaste veneviha

Voldemar Õun hakkas enda sõnutsi kirjutama raha pärast. Kirjastuse Loodus romaanivõistlusel (1938) võitis ta Mardika pseudonüümi all III auhinna (I auhinna sai Karl Ristikivi ja välja anti Foto: Indrek Schwede erakogu

TJK koosseis Rootsi vastu 24. juulil 1921 Tiigiveskil. Vasakult esimene TJK treener Jüri Lossmann, kes aasta varem oli Antwerpeni olümpiamängudel võitnud maratonijooksus hõbeda. Voldemar Õun on paremalt kuues.

Vallaslaps, kes tõusis kõrgele Voldemar Õuna elust on teada vähe. Ta oli vallaslaps, dokumentides oli isa nimeks märgitud Mai(e). Ta oli abielus, aga lapsi peres ilmselt ei olnud.

Ta õppis neli klassi algkoolis, hiljem lõpetas täiskasvanute õhtukooli ja 1937. aastal lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. I maailmasõja ajal oli ta kohtus kirjatoimetaja, 1917. aastal aga Petrogradis Pavlovi kaardiväepolgu tagavarapataljonis. Eesti Vabariigi ajal töötas Õun kriminaalpolitsei agendina, kohtusekretärina, Eesti Vabariigi õiguskantsleri sekretärina.

1944. aastal põgenes Õun Rootsi, kus töötas Göteborgis restorani köögis, tekstiili- ja metallitöölisena. Ta suri 4. jaanuril 1986 Göteborgis.

2010 APRILL JALKA

59

ajalugu Voldemar Õun tõi Eestisse lühisöödulise mängu Eesti Jalgpalli Liidu president Ado Anderkopp meenutas 1936. mais ilmunud TJK 15. sünnipäeva trükises nõnda: “J. Ellip ja V. Õun, TJK korraldajad, varem Tallinna paremad edurivimehed, tõid esimestena Eestisse lühikesesöödulise, madala mängu. Küll riidlesid nendega siis teised, rohkem tormakad ja huupisöödu mehed, aga läbi lõid siiski.”

Tegemist on kõigest ühe inimese mälestuskilluga, aga siiski: meie kangelase väärtus sellest ainult tõuseb. Eesti kontekstis oli Voldemar Õun edumeelne ja otsiv mängija, kes suutis koos Johannes Ellipiga kiirendada meie vuti arengut!

Eesti Päevalehe ja ajakirja Akadeemia eelmise aasta raamatusarjas ilmunud Voldemar Õuna „Uus evangeelium“.

kaks II auhinda). Järgmisel aastal võitis Voldemar Õun (ikka Mardikana) sama võistluse nii kindlalt, et žürii koosseisus Eduard Hubel, Hugo Raudsepp, Henrik Visnapuu ja Paul Ambur II auhinda välja ei andnudki.

Tema 1953. aastal Rootsis valminud “Uut evangeeliumit” on kirjandusteadlane Jaan Undusk tõstnud viie olulisema nn unustatud Eesti raamatu sekka.

Raamat kirjeldab tavaliste inimeste elu ja tegemiste kaudu, mis toimus Eestis baasidelepingust 1939 kuni sakslaste tulekuni 1941. Romaanis on lause: “Kõikidest loomadest sarnaneb inimesega kõige rohkem venelane.”

Jaan Undusk kirjutab Eesti Päevalehes (20. märts 2009) teost tutvustades: “Need on jubedad sõnad, aga ometi lapsemäng võrreldes olukorraga, milles leebe juristiproua Helmi Niinep need endast välja karjub: on öö vastu 14. juunit 1941, kui Eestisse sisse imbunud venekeelne sõjaväevõim ajab nagu muuseas loomavaguneisse enam kui 10 000 Eesti kodanikku, nende seas 7500 naist ja last, et need Aasia lagendikele laiali saata. Kuidas oleks seda võimalik poliitilise korrektsusega kommenteerida?”

“Jõulisemat selle aja kujutust eesti kirjandus ei tunne,” kirjutab Undusk.

“See on halastamatu ja mürgine raamat, mida kannab sügav, aga siiski kunstiks objektiveerunud viha.”

Unduski sõnul on “Uus evangeelium” vahest ainus teos, mis seletab, miks 60

JALKA APRILL 2010

ootas rahvas sakslasi kui vabastajaid: “Mitte keegi ei oodanud siia ei sakslasi ega natse. Oodati ainsat rohtu Vene riikliku terrorismi vastu. Ühe aastaga oli Venemaast saanud Eesti vaenlane number üks. Õun suudab näidata selle muundumise mehhanisme.”

Kurjus varitseb mängu varjus

eestikeelne lektüür veel üle jõu käib.

Soovitav oleks raamat läbi lugeda ka meie venelastest jalgpallikoondislastel.

Eesti koondis peaks ju jagama samu väärtusi ja väljendama ühtset identiteeti.

Või vähemalt peaks koondislased olema teadlikud, millist identiteeti nad ideaalis peaks esindama.

Ja lõpetuseks – kas pole tänase päeva valguses sümboolne, et sellise raamatu on kirjutanud just jalgpallur! On ju vutist kujunenud ühest küljest rahvuslike väärtuste kandja ja teisest küljest suur sõjatanner, milles suured ja väikesed rahvad üksteist alistada üritavad.

Jalgpalli vastasseisudes peegelduvad muu hulgas vana vimm ja klaarimata arved.

Seda tõestas suurepäraselt 27. märts 2002, kui Lilleküla staadionil Eesti – Venemaa maavõistluse ajal oli lahti rullitud venekeelne loosung: “Peremehed tulid tagasi. 1940”. Jalgpallur Voldemar Õuna raamat hoiatab ja tuletab meelde: maailma mängulise koore all hõõguvad alati inimliku ja imperialistliku kurjuse õelad leegid.

Mulluse teise trüki järelsõnas kirjutab Mart Orav tänuväärsel moel ka Voldemar Õuna jalgpallitaustast. On nimetatud tema kuulumist Meteori, Kalevisse, Sporti ja TJKsse. Sealsamas on järelsõna ka Eerik-Niiles Krossilt, kes kirjutab: “Kindlasti tekib “Uut evangeeliumit” lugedes küsimus: kas see tõesti oli kõik nii jube? Ajaloolasena võin öelda: jah, oli küll.

Leidsin Voldemar Õuna tekstist ainult ühe ja tegelikult ebaolulise faktivea ( - - - ).”

Jaan Krossi poeg Eerik-Niiles kirjutab, et teose tekstis oli midagi jaankrossilikku ja võrdleb raamatut teiste hulgas ka Tammsaare “Tõe ja õigusega”. Ja märgib, et raamatut on jõutud võrrelda ka Alfred Hitchcocki “Lindude” mõne stseeniga, aga kohatu poleks võrdlus ka Franz Kafkaga.

Eerik-Niiles Kross tõdeb, et teos kuulub nende hulka, mida “iga eestlane võiks olla lugenud”.

Arvan, et raamatut peaks lugema kõik, keda huvitab, millest sai alguse veneviha Eestis.

Mistap poleks pahad tõlked inglise ja vene keelde. Siis saaks seda lugeda ka kohalikud 29. novembri 1939. aasta Rahvaleht suutis paljastada Mardika nime all romaanivõistluse võitnud autori – muu hulgas mainib Voldemar Õun oma jätkuvat jalgpallihuvi. venekeelsed, kel

esiliiga

Pärnu Vaprus maksab peale ja mängib 2008. aastal Meistriliigast välja kukkunud Pärnu Vapruse mängijad palka ei saa, vaid maksavad ise peale, et konkurentsivõimelised püsida. Masuga maadlev klubi usub, et mänguliselt ollakse kindlalt Esiliiga tasemel.

Indrek Schwede

P

ärnu jalgpalli vaikne ärakukkumine on Jalkas varemgi jutuks olnud ja Esiliiga kaks esimest vooru tekitasid kartuse, et Vaprusele võib see seltskond sel aastal üle jõu käia.

Aga meeskonna peatreener Gert Olesk näeb asju läbi rõõmsama prisma.

“Esimese vooru tulemustes kajastus meie ettevalmistus,” lausus Olesk.

“Oleme väljas jooksnud ja väikses saalis mänginud, aga suurele platsile polnud saanud rohkem kui mõnes kontrollmängus Lilleküla kunstmuruväljakul.

Meil polnud suure platsi tunnetust ja see kajastus tulemuses. Aga mitte mängus. Meie mängupilt polnud sugugi hull. Kadunud pole midagi, hooaeg alles algas.”

“

Pärnu Vaprus on sada protsenti amatöörmeeskond.

Mängijatele ei maksta midagi. Mängijad maksavad ise treeningmaksu.

„

Oleski sõnul on tema käsutuses ühtlane koosseis ja kui kõik terved püsivad, on ka kõik liinid kaetud.

“Paremini võib alati, aga küllap saame liinid hooaja jooksul paika loksutada ja mängijad leiavad endale väljakul koha,” sõnas Olesk.

Pärnu Vaprus on sada protsenti amatöörmeeskond. Mängijatele ei maksta midagi. Mängijad maksavad ise treeningmaksu.

Võrreldes ajaga paar hooaega tagasi on see järsk muutus. Siis maksti palka Ukrainast toodud mängijatele. Masu on küll räsinud kõiki, aga traditsioonidega Pärnu vankumine on ka löök Eesti jalgpalli pihta.

“Ukrainlaste toomine oli ühe inimese

Foto: Lembit Peegel

Pärnu Vapruse Indres Põder (keskel) üks-üks-olukorras Valga Warriori puurivahi Madis Rajandoga.

eralõbu,” selgitab Olesk. “See toimus tema rahakoti peal ja minu teada on võlad praegugi üleval. Praegust Vaprust see ei puuduta, aga väikest trotsi tekitab see, et pandi hulga raha magama, aga kasu sellest polnud.”

Meistriliiga on liiga kõrge eesmärk

Tänavu Esiliigasse kukkunud Tallinna Kalev tahab kiiresti üles tagasi hüpata.

Põhjuseks rahalised kaalutlused: nii Meistri- kui ka Esiliiga kuludes vahet pole, aga tulud küll. Vaprus annab endale aru, et Meistriliiga on neile liiga suur tükk.

“Eks ta selles mõttes on õige, Meistriliigas tuleb klubile UEFA noorteraha tagasi,” räägib Gert Olesk. “Aga vaadates meie koosseisu – liiga vara on mõelda Meistriliigast. Meil poleks seal midagi teha ja me ei küündigi Esiliigat võitma.”

Linn toetab Vaprust siis, kui mees-

kond läheb mängima murule. Siis on tasuta staadion nii mängudeks kui ka treeninguteks. Pärnakad peavad ka isekeskis aru, kas ei võiks muuta esindusmeeskonna Pärnu linnameeskonna nimeliseks. Praegu pallivad Vapruses ka kohaliku Kalevi ja Pärnu Jalgpalliklubi mängijad, mis jätab teised klubid teenimatult varju. Ühise linnameeskonna sildi all võib kergemini saada ka toetust.

Toetust on aga hädasti vaja, sest Oleski sõnul on isegi Esiliigas mängimine klubile majanduslikult paras pingutus: “Sillamäe Kalevi eelarve on 7,5 miljonit ja ma olen selle koha pealt sõnatu. Meie tulime Esiliigat mängima poolvägisi tühja rahakotiga, sest raha lihtsalt tõesti ei ole.”

Olesk on siiski arvamusel, et Esiliigast välja Vaprust ei puksita. Harjumine suure väljakuga parandab kindlasti tulemusi, sest mänguliselt ei jäänud meeskond esimestes voorudes konkurentidele alla.

2010 APRILL JALKA

61

II liiga

II liigas võetakse ettevalmistust tõsiselt Meistri- ja Esiliigast kuu aega hiljem algava II liiga klubid ei ole ekstraaega enamasti puhkamiseks kasutanud, vaid valmistunud tugevuselt kolmanda taseme uueks hooajaks hoolega.

Lennart Komp Foto: internet

Mullu lõpetas Tartu SK10 Premium (rohelises) II liiga lõuna/lääne piirkonna võrdsete punktide juures HÜJK Emmaste selja taga. Tänavu ollakse punastes särkides Narva Transi duubliks.

M

ullu III liiga lõuna piirkonna ja väikese karika võitnud Tartu klubi Haserv on astme võrra kõrgemal võtnud sihikule piirkonna võidu ning selle eesmärgi nimel valmistunud tõsisemalt kui eelmisel talvel.

“Praegu on ettevalmistus kardinaalselt teistsugune. Füüsilisel poolel on seekord väga suur osakaal ning ka taktikalisele osale paneme rõhku,” sõnas Haservi esindaja Rene Lõhmus.

Haserv harjutas veebruarini saalis ning võttis siis käsile tõsisema ettevalmistuse kavaga viis treeningkorda pluss kontrollmäng nädalas.

“Võib-olla oleks võinud alustada tõsisema ettevalmistusega varem, kuid parem hilja kui mitte kunagi,” lausus Lõhmus. “Talvel on väljakutega suhteliII liiga koosseisud

selt niru seis – kõik Tartu meeskonnad pidid ära mahtuma kahele väljakule. Õnneks palju miinuskraade meid ei seganud.”

Haserviga ühes piirkonnas hakkab kemplema Tartu SK10 Premium, millel on tänavu au olla Meistriliiga meeskonna Narva Trans duubliks. Kolmneli korda nädalas harjutav SK10 on pidanud külmale ilmale lõivu maksma.

Kui eelmisel talvel jäi ära vaid üks-kaks trenni, siis tänavu kümmekond.

“Oleme teistega võrdses seisus, kuid paljudel Lõuna-Eesti klubidel polnud neidki võimalusi mis meil,” sõnas SK10 treener Leho Tamvere. “Praegu on koostöö Transiga veel alles oraste peal ja duubliks olemise kogemus ju puudub.”

Tamvere sõnul saavad SK10 kobedamad mängijad esialgse kokkuleppe

Ida/põhja piirkond Tallinna JK Dünamo, Kohtla-Järve JK Alko, Tallinna FC Ararat, Lasnamäe FC Ajax II, Nõmme JK Kalju II, JK Tallinna Kalev II, FC M.C.Tallinn, Keskerakonna JK, Tallinna JK Kaitseliit Kalev, Kiviõli Tamme Auto II, Raasiku FC Joker, Tallinna FC Atletik, FC Toompea, Tabasalu Palliklubi Lääne/lõuna piirkond Viljandi JK Tulevik II, FC Nõmme United, Tartu JK Tammeka II, Türi JK Ganvix, Hiiumaa ÜJK Emmaste, Tartu SK 10 Premium, Sõrve JK, FC Elva, FC Tarvastu, Pärnu Kalevi SK, Pärnu JK Vaprus II, Võru JK, Tartu FC HaServ, Rummu Dünamo

62

JALKA APRILL 2010

järgi kord kuus osaleda Transi ühistreeningutel. Treeneri hinnangul kannaks Meistriliiga taseme välja tema praegusest grupist kolm-neli poissi, kuus-kaheksa võiks saada võimaluse narvalastega koos harjutada.

Pisut madalamate sihtidega alustab II liiga ida/põhja tsooni JK Kaitseliit Kalev, kes eelmise hooaja lõpetas 14 meeskonna konkurentsis kümnendana.

Nemad alustasid väljas märtsi alguses, enne seda harjutati saalis. Trenni tehakse kaks korda nädalas, lisaks üks treeningmäng, ehk nagu ütleb meeskonna esindaja Peeter Land kaitseväelist žargooni kasutades: “Nädalas on kolm kontakti.”

“Võiks rohkem harjutada, treener Indro Olumets ütleks kindlasti, et neli treeningut ja mäng oleks normaalne, aga võimekus ja võimalused seavad piirid,” selgitas Land. “Amatööri jaoks on paar-kolm korda korralik.”

Kaleviga ühes alagrupis läheb esikolmiku kohta püüdma Kohtla-Järve JK Alko, keda eelmisel hooajal jäi play-off’i kohast lahutama kolm ning piirkonna võidust neli punkti. Valmistuma hakkas Alko detsembris ning nüüd annab viimast lihvi taktikale.

“Ettevalmistuses täitsime 80 protsenti plaanidest,” lausus Alko juht Vitali Tuljakov. “Veel eelmisel aastal harjutasime saalis, aga nüüd jooksime lumel.

Käre talv meid ei seganud.”

Erinevalt Haservist, kes võtaks võimalusel koha Esiliigas vastu avasüli, tuleks Alkol Tuljakovi sõnul aasta lõpus rahaline seis üle vaadata ning alles siis otsustada.

Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee

III liiga

Kaks Saku jalgpalliklubi liitusid üheks suureks Saku JK ja Saku Sporting mõistsid talvel, et 8800 elanikuga vallas ei ole kohta kahele eraldi klubile, ning otsustasid jõud ühendada.

Lennart Komp

T

änavu III liiga põhjatsoonis mängiva Saku JK ning seni noorte ja naistega tegelenud Sportingu ühinemine oli igati loogiline – üks vajas jätkusuutliku toimimise jaoks järelkasvu, teine vajas järelkasvule väljundit.

“Minu poistel puudus koht, kus kohe pärast noorteklassi mängima hakata ning et me ei muutuks konkurentideks, oli targem ühineda,” sõnas Sportingu eestvedaja ja treener Argo Zirk.

12 treeninggrupi peale on klubil nüüd 203 mängijat. Oma esindus pannakse välja meeste III liigas, naiste II liigas, neli võistkonda erinevates noorteliigades ning lisaks meeskond rannajalgpalli meistriliigas. Ehkki köögipool on nüüd ühine, jätkab täiskasvanute meeskond Saku JK nime all, kuna ülejäänud võistkonnad kannavad Sportingu nime.

Seni Saku JKd vedanud Taavi Puuoru sõnul andis ühinemise vajadusest mõista ka vald, kes mõlemat klubi toetas.

Vana nimi jäeti alles aga seetõttu, et mitte murda üle kümneaastast traditsiooni.

“Põhieesmärk on see, et praegustel algkoolipoistel oleks meheikka jõudes koht, kus mängima hakata,” sõnas Zirk.

“Tahame igal aastal meistrivõistlustele juurde tuua ühe noortevõistkonna nii, et keegi ära ei kao.”

Sügisest alustab Sporting ka tüdrukute treenimisega ning esimene grupp pannakse kokku 1.–3. klassi tüdrukutest. Samuti on poiste pealekasvuga plaanis välja panna duubelmeeskond.

Oma praeguste hoolealustega tahab

Zirk välja jõuda vähemalt II liigasse: “Viie aasta perspektiivis võiksid praegused 1994.–1996. aastal sündinud poisid II liigasse jõuda, sest materjali selleks on.”

Kuigi äsja valmis Sakus täismõõtmetes kunstmuruväljak ning suvel saab kasutada ka loodusliku muruga väljakut, on talvised treeningtingimused ahtakesed. Kui täiskasvanute ja naistega saaks ka krõbedama ilmaga väljas harjutada, siis noortele see kontimööda ei ole ja saaliajad on väga piiratud.

“Treeningtingimusi on vaja oluliselt parandada, sest kui suvel saab hakkama, siis osa poistega peame harjutama võimlas, mis on sama suur kui mu kahetoaline korter,” näitlikustas Zirk. “Talvise aja jaoks tahaks väiksemas mõõdus

kilehalli, mis kataks umbes pool kunstmurust. Sellest piisaks.”

Puuorg näeb praeguse arengu juures Sakut kasvavat üheks Harjumaa vuti keskuseks. “Panustame oma arengusse korralikult ning miks mitte ei võiks Saku saada isegi kõvemaks vutikeskuseks, kui seda praegu on Keila,” lausus Puuorg.

Vuti tutvustamiseks noortele toimub tänavu Sakus kahe aastaga üle Eesti populaarseks saanud Suvelaager. Peale Zirgi tegelevad Sakus ja Kurtna alevikus noorte juhendamisega Jan Harend ja Anton Noor.

Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee

Saku Sportingu treener Anton Noor oma hoolealustele mängujoonist selgitamas.

2010 APRILL JALKA

63

IV liiga KRISTIINE

KJK

JALGPALLIKLUBI EST 1999

Kristiine JKd on treeninud kõlavad nimed

Eesti meistrivõistluste neljanda liiga põhja piirkonnas kõva keskmik Kristiine Jalgpalliklubi sai 1999. aasta sügisõhtul alguse tänu ühe sõpruskonna palavale vutiarmastusele.

Kristjan Roos

Linnaleht

“Kindel sõpruskond käis 1997–1999. aastatel praeguse Audentese, toonase TSIKi väljakul mängimas ja lõpuks otsustasime, et võiks ametlikult meeskonna asutada. Kuna meist enamik olid Kristiine poisid, otsustasime nimeks võtta Kristiine JK. Just JK, mitte FC, valisime seetõttu, et tahtsime rõhutada, et oleme eesti klubi,” meenutab klubi algusaegu üks seitsmest asutajaliikmest Tanel Tomson. Juurde kutsuti veel sõprade sõpru ja meeskond oligi koos.

Praeguseks mängib toonasest tuumikust endiselt kümmekond meest.

Kohe klubi asutamisest saati on Kristiine JK teistele amatöörmeeskondadele nii mõneski asjas silmad ette teinud. Klubi eestvedaja Hendrik Põldoja räägib, et 2000. aastal alustas Kristiine JK kreeklase Filippos Avramidise juhendamisel.

“Algselt tahtis ta lihtsalt meiega trenni teha, aga siis selgus, et tal on ka treenerivaistu,” ütleb Põldoja. Omal ajal Saloniki PAOKi noortemeeskonnas mänginud Avramidis juhendas Kristiine JKd vaid aastakese, kuid jättis mängijatele ja ka vastasmeeskondadele kustumatu mulje.

“Kreeka treener pani meid enne mänge intensiivselt ühist soojendust tegema, samal ajal kui teised klubid alles kogunesid mänguks. See oli tollal kõva sõna,” toob Tomson näite.

Kreeklase lahkumise järel leidis klubi endale treeneriks järgmise pärli, praeguse Eesti noortekoondiste ja FC Flora väravavahtide treeneri Ain Tammuse.

Kui Tammus treeneripostilt lahkus, sai treeneriks tol ajal vähe tuntud, kuid praeguseks tunnustatud noortetreener Jaanus Reitel. Reiteli lahkumise järel käis Põldoja praegust Flora peatreenerit Martin Reimi treeneriks kutsumas: 64

JALKA APRILL 2010

Kristiine JK kohtus 13. mail 2007 Barnet Municipal Officers FC meeskonnaga.

“Mõtlesime, et ega keegi ise ei tule meile treeneriks, peame küsima. Saime toona Reimiga kokku, aga ta ütles, et jätkab veel mängijakarjääri ja tegutseb enda jalgpallikoolis.”

Alates kreeklasest treenerist on Kristiine JKs olnud rahvusvaheline koosseis.

Praegu on meeskonnas jaapanlane Taro Kageyama ning taanlane Thomas Hviid, mullu pallis meeskonna eest poolakas ning kristiinekate eest on pallinud ka soomlane.

Põldoja ja Tomson ütlevad kui ühest suust, et klubi peamine eesmärk on jalgpalli nautida. Põldoja lisab siiski juurde: “Samas üritame sportlikult endast kõik anda. 11 meest oleme alati kokku saanud.”

Vaid korra on Kristiine JK-l tulnud mängida mängijate puuduse tõttu kümnekesi. Praegu treenitakse Tarmo Randveri juhendamisel kaks korda nädalas Kalevi kunstmurustaadionil, kus ühtlasi peetakse ka kodumängud. Mehed on mõelnud noortesüsteemi arendamisele, aga esialgu on see jäänud ideeks.

Tomson nendib, et sellisel juhul peaks keegi juba meeskonna juures põhikohaga

tegutsema. Samas pole välistatud, et kui praegused mängumehed ükskord mängimise lõpetavad, asuvad nad noori treenima. Klubi seni nimekaim vastane on olnud Nõmme Kalju, kellega mindi karikasarjas vastakuti 2008. aastal.

“Kaotasime küll 0:11, kuid esimesel poolajal suutsime 12 minutit värava puhtana hoida. Vastaste peatreener jõudis juba närvi minna. Nemad olid siiski paremad, tasemevahe oli märgatav,” kirjeldab Tomson klubi ajaloo üht tipphetke.

Sõprusmänge on korduvalt peetud ka ühe Soome madalama liiga meeskonnaga ning paar aastat tagasi kohtuti inglaste pundiga Barnet M.O.F.C. “Inglise ametnike võistkond oli igas riigis, mida nad külastasid, pidanud ühe sõprusmängu ja Eestist leidsid nad meid. Võitsime 2:0,” räägib Tomson, lisades, et võidu võtmeks oli ilmselt ka see, et eelmine õhtu venis inglastel Tallinna ööklubides pikaks.

Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee

saalijalgpall

FC Anži tuli saalijalgpalli esimeseks kahekordseks meistriks Ühtlase koosseisuga agressiivne FC Anži pani saalijalgpalli Meistriliigas tänavu oma paremuse maksma ja kordas kolme aasta tagust saavutust, mis tegi nad esimeseks kahekordseks Eesti meistriks.

Lennart Komp

H

ooaja lõpuks oli Anži edu teiseks tulnud Auguri ees kindlad kuus punkti, kuid viimases omavahelises ja otsustavas kohtumises oli veel 10 minutit enne lõpuvilet kullas kinni Augur, kellel oli ka kohtumine varuks.

Avapoolajal 2:1 juhtima läinud Anži leidis end 2:4 kaotusseisus, kui kohe teise poolaja alguses lõi kaks väravat mullu tippvutist loobunud Kristian Marmor ja ühe lisas Marko Arge. Anži jaoks tõi kastanid tulest Jevgeni Kurjanov, kes taastas seisul 4:4 viigi ning viimasel minutil lõi rõõmupeo lahti Dmitri Kirilovi tabamus, mis vormistas 5:4 ülekaalu ja meistritiitli.

Anži mängiv treener Anton Smetatin tõi välja head ja vead.

“Kaotasime korraks kontsentratsiooni, kuid võtsime initsiatiivi ja mängisime tugevalt oma mängu lõpuni,” sõnas Smetanin. “Mõneväravaline kaotus ei tähenda saalijalgpallis midagi.”

Smetanini sõnul tegutses Anži nii selles kohtumises kui ka terve hooaja vältel taktikaliselt küpsemalt ja mitmekesisemalt kui nende pearivaaliks kerkinud Augur.

“Auguri joonis oli lihtne – istusid terve aja oma poolel ja ootasid,” kirjeldas Smetanin. “Kui kaks tugevat meeskonda omavahel kohtuvad, peab ikka mitmekülgsem olema. Ma arvan, et nende jaoks on teine koht normaalne.”

Hooaja kaotuseta läbinud Anži liidri sõnul peitus meeskonna edu agressiivses taktikas, sest kõikidel kohtumistel kasutati tugevat pressingut, mida võimaldas ühtlaselt tugev koosseis.

Kaks aastat tagasi Auguriga, toona küll Betooni nime all, meistriks tulnud Antti Arst hindas oma meeskonna hooaja heaks ning teise koha rahulolu pakkuvaks.

“Kuld eesmärk ei olnud, kuid mida

Saalijalgpalli Meistriliiga lõpptabel: 1. FC Anži 2. SK Augur 3. FC Mainor 4. FC Ararat-TTÜ 5. Sillamäe JK 6. Rummu Dünamo 7. FC A&A Kinnisvara/AEG 8. FC Flora Futsal

14 14 14 14 14 14 14 14

11 9 9 7 6 5 3 0

3 3 1 1 0 2 1 1

0 2 4 6 8 7 10 13

88:34 62:34 81:37 51:39 43:74 62:78 53:74 29:100

36 30 28 22 18 17 10 1

Augustis ei saa Anžit kindlasti aidata aeg edasi, seda selgemaks sai, et midagi 27 tabamusega Meistriliiga parimaks võimatut selle püüdmises ei ole,” lausus väravakütiks osutunud Jevgeni Kurjanov Arst. “Otsustavas mängus võinuks veel ja ehk veel üks-kaks mängijat, mistõttu madalamale tõmbuda ja kaitse paremini tuleb leida uued pallurid, kellele joonis lukku panna.” selgeks teha.

Mullu viiendaks jäänud Augur valis Koduse hooaja suurimaid üllatusi oli tänavuseks teadlikult kaitsvama taktiuustulnuk FC Mainori kolmas koht, ka, sest Arsti sõnul maksis mullu liigne kes edestas nii FC Ararat-TTÜd kui ka “lendamine” kätte. Distsiplineeritud mullust võitjat Sillamäe JKd. FC A&A mängu kõrval aitas edule kaasa ka Kinnisvara/AEG peab üleminekumänge ühtlasem koosseis. Kui Augur hakkab Esiliiga kolme piirkonna võitja turniiril peaaegu terve koosseisuga suvel tõenäoliselt teiseks tulnud Unibet/Nõmme Kaljuga, rannajalgpalli mängima ja saalis tullakse Meistriliigas viimaseks jäänud FC Flora kokku alles sügisel, alustab Anži tõsise tööga juba juunis, sest augustis osaletakse Futsali asemel kerkib tugevaimasse seltskonda Esiliiga parimaks osutunud FC UEFA turniiril.

“Praegu hakkavad kõik mängima Esi- Narva-Jõesuu. liigas või II liigas, kuid juunis Foto: Kert Küttis peame uuesti saalis treenima,” sõnas Smetanin. “Kui kolm aastat tagasi esimest korda UEFA turniiril osalesime, olime oluliselt kehvem meeskond kui praegu ja seega tahaks sealt ka tulemust saada.” SK Augur (valges) kaotas napilt teise koha, Flora Futsal koha Meistriliigas.

2010 APRILL JALKA

65

Foto: Candice Villarreal/AFP/Scanpix

lisaaeg

Miki Hiir tahab jalgpalli juurde tuua Leopoldi ja Postikana Sportland Arenal 6. märtsil toimunud Superkarika finaali TV 14 kanalil kommenteeris varasematest hooaegadest tuntud Kaspar Koort, kelle paariliseks oli seekord Miki Hiir.

Kõik sai alguse jõulude paiku jalgpalliliidu aastalõputurniiril, kui esimest FC Flora mängu kommenteerinud Ott Järvela TV14 otse-eetris ütles: “Kui Flora selle koosseisuga mullust võitu kaitseb, olen mina Miki Hiir. ” Flora võitiski ja Järvela otsustas oma ütlemise välja lunastada. Fännid olid päri, et kui Järvela kommenteerib uue hooaja esimest Flora-mängu Miki Hiire kostüümis, ollakse tasa.

“Olin enne mängu kõik asjad läbi proovinud, aga ainuke asi, mida ei saanud katsetada, oli kõrvaklappidega kostüümi pugemine,” räägib Ott Järvela, kes lõpuks surus oma pea kostüümi.

“Ebamugav ei olnud, aga põhimõtteliselt oli mul kaks probleemi: teisel poolajal hakkas ülakehal külm ja kuna pea sees olid ainukesteks aukudeks silmaavad, siis oli sees palav ja prillid kippusid uduseks minema. Lisaks naeris kaaskommentaator Kaspar terve ülekande aja. Õigemini hakkas ta naerma juba siis, kui ta mu kavatsusest kuulis, naeris otse-eetris ja pärast sedagi.

Aga muidu käitus ta Foto: Toomas Huik/Postimees/Scanpix viisakalt ja pakkus isegi juustu.”

Sobiva kostüümi leidmine nõudis natuke otsimist. Järvela tegi kindlaks, et Tallinnas on seitsekaheksa kostüüme laenutavat firmat, aga sugugi kõigil polnud pakkuda sellist täiskomplekti, nagu ta lõpuks leidis Narva maanteelt.

“Samas laenutuses kohtusin Ave Pajoga, kes otsis sealt oma lapsele sobivat kostüümi,” muigab Järvela. “Muidugi sai Ave minu plaanide üle naerda ja naeris ka laenutaja.”

Miki Hiir lubab loomade sissetungi Eesti jalgpalli.

Järvela sõnul lisas kostüüm elevust nii talle kui ka kogu reportaažile: “Kui staadionile saabusin, tervitas floralane Siksten Kasimir mind küsimusega “kus su kostüüm on?”. Flora treenerid lõid patsu ja neljas kohtunik võitles naeruga. Ja vaheajal poseerisin kuueleseitsmele fotograafile.”

Järvela oli maskotikaru ka mullusel Eesti korvpallimeistrivõitluste finaalseeria ajal Saku Suurhallis. Tema sõnul oli karu roll väsitavam, sest amet nägi ette korralikku taidlemist publikule ja kui pall õhku visati, oli Järvelal higi ammu lahti. Kuna kolm on kohtuseadus, ei välista Järvela, et viskab järgmisel aastalõputurniiril jälle õhku mõne “lolli lubaduse”.

“Laenutuses oli üks reibas kollast värvi Winnie Puhhi kostüüm,” mõtiskleb Järvela. “Ja ühes teises laenutuses märkasin Leopoldi kostüümi. Kaspar (Koort) tuleks siis kommenteerima Postikanana!”

66

JALKA APRILL 2010

Joel Lindpere vallutab Ameerikat New Yorgi Red Bullsi uue staadioni avavärava löönud Joel Lindperele elavad kaasa ka fännid. Igale osariigile, kus eestlane on oma jalaga astunud, on fännid kaardi peale asetanud Lindpere näopildi. Lindpere kuulutas Red Bullsi minnes, et kavatseb läbi käia kõik 51 osariiki.

Kohtunikuamet nakatab pereliikmeid Alates 1993. aastast on Eesti Jalgpalli Liit (EJL) välja koolitanud 457 jalgpallikohtunikku ja sel sajandil on märgatav tendents, et kursuse lõpetab mõni kohtunikepabereid omava inimese lähedane.

Nii näiteks lõpetas sel aastal kursused Aivar Israeli tütar Gerli.

Aivar sai kohtunikupaberid 2003. aastal. Kaks aastat tagasi kursused lõpetanud Margo Noode jälgedes astus tänavu poeg Juhan Noode.

Varasemast on kohtunikuks koolitatud isa-poega teiste seas Uno Tutk (1995) ja Rauno Tutk (2005), Roland Meritee (2006) ja Ilja Meritee (2009), Indrek Bachmann (2006) ning Arles (2008) ja Andreas Bachmann (2009).

Tuntumatest vendadest on kursused lõpetanud Margus Kröönström (2005) ja Mait Kröönström (2007) ning Neeme Neemlaid (2002) ja Rain Neemlaid (2009).

Kohtunikupaberid on ka kõrvalloo kangelasel Miki Hiirel ehk ajakirjanik Ott Järvelal, kes 2007. aastal saavutas rühma parima teooriatulemuse.

Jalgpallistaadionid pakuvad varju maavärinas kannatanuile Haiti maavärinas kannatanuile pakuvad varju ka riigi paljud jalgpalliväljakud. Maavärin hävitas täielikult Haiti jalgpalliliidu hoone ja osaliselt hävis ka rahvusstaadion, mis pakub peavarju kannatanute laagrile. Fotol staadion Port-au-Prince’is.

MEELDEJÄÄV NOORTE JALGPALLITURNIIR PÄRNUS!

Pärnu Summer Cup 2010 1.–4. juuli EA

AY

CE

PL

FO

OT

BALL MAK

E

P

Pärnu Summer Cup 2010 on üks suuremaid rahvusvahelisi noorte jalgpalliüritusi Eestis. Neli päeva kestev jalgpallimelu pakub osalejatele võimalust mõõtu võtta teiste jalgpallisõpradega nii Eestist kui välisriikidest ning päikeseline Pärnu ja turniiri korraldajad pakuvad osalejatele mitmeid vaba aja veetmise võimalusi.

Tule sinagi jalgpallipeost osa saama!

REGISTREERIMISTASU EEK 2250 ühe võistkonna kohta, kes EI soovi majutuspaketti (registreerinud enne 31.01.2010) EEK 2500 ühe võistkonna kohta, kes EI soovi majutuspaketti (registreerinud enne 31.05.2010) EEK 2000 ühe võistkonna kohta, kes soovib majutuspaketti

Registreerimine turniirile kestab kuni 31. mai 2010.

MAJUTUSPAKETID Majutuspakett Pärnu Väikeses Vabakoolis* Pakett A – ööbimine neljapäevast pühapäevani hommikusöögiga 300 EEK/inimene Pakett B – ööbimine neljapäevast pühapäevani hommiku-, lõuna- ning õhtusöögiga 600 EEK/inimene * majutus klassis, ööbijatel palutakse madrats ning magamiskott endal kaasa võtta.

Majutuspakett Pärnu Kutsehariduskeskuse ühiselamus** Pakett A – ööbimine neljapäevast pühapäevani hommikusöögiga 850 EEK/inimene Pakett B – ööbimine neljapäevast pühapäevani hommiku-, lõuna- ning õhtusöögiga 1 150 EEK/inimene ** majutus voodites, voodiriided korraldajate poolt.

TURNIIR TOIMUB JÄRGMISTES VANUSEKLASSIDES POISID: 11 mängijat väljakul Suur väljak B-klass (B15-16) Sündinud peale 1.1.1994 C1-klass (B14) Sündinud peale 1.1.1996 C2-klass (B13) Sündinud peale 1.1.1997 8 mängijat väljakul Väike väljak D1-klass (B12) Sündinud peale 1.1.1998 D2-klass (B11) Sündinud peale 1.1.1999 7 mängijat väljakul Väike väljak E1-klass (B10) Sündinud peale 1.1.2000 E2-klass (B9) Sündinud peale 1.1.2001 TÜDRUKUD: 8 mängijat väljakul C1-klass (G14) 7 mängijat väljakul D1-klass (G12)

Väike väljak Sündinud peale 1.1.1995 Väike väljak Sündinud peale 1.1.1997

Mänguaeg 2 x 25 min 2 x 20 min 2 x 20 min 2 x 18 min 2 x 18 min 2 x 15 min 2 x 15 min

2 x 18 min 2 x 18 min

Registreerumine turniirile ning lisainformatsioon Verner Uibo +372 5656 9176 • verner@summercup.org • www.summercup.org

2010 APRILL JALKA

67

68

JALKA APRILL 2010