JALKA (veebruar 2009)

hind 29 krooni veebruar 2010

Flora – Levadia vihane vastasseis

Eesti kohtunikud videokordustest Viru-Nigula jalgpallileegist Tartu jalgpallipargist Postrid: Michael Essien / Didier Drogba / Seydou Keita ISSN 1736-7379

Pluss: Feliks Valter, Andrei Veis, Silvar Luht, TĂľnu Seil, Kaire Palmaru, Juan Manuel Mata, Matthias Erik & Martin Veinmann

2010 VEEBRUAR JALKA

1

sisukord

hind 29 krooni veebruar 2010

Kaanelugu Flora – Levadia vihane vastasseis

Eesti kohtunikud videokordustest Viru-Nigula jalgpallileegist Tartu jalgpallipargist Postrid: Michael Essien / Didier Drogba / Seydou Keita ISSN 1736-7379

Pluss: Feliks Valter, Andrei Veis, Silvar Luht, Tõnu Seil, Kaire Palmaru, Juan Manuel Mata, Matthias Erik & Martin Veinmann

12

Eesti klubijalgpalli suurim vastasseis on Flora - Levadia. Alguses pigem rahvuspõhine, aga algusest peale ka erinevate eesmärkide ja taotlustega rivaliteet. Paljud florakad on maandunud lõpuks Levadias.

Esikaanel: Indrek Zelinski ja Teet Allas

Persoonid & intervjuud

Foto: Lembit Peegel

Toimetaja: Lennart Komp lennart@jalgpall.ee

Feliks Valter Silvar Luht Andrei Veis Kaire Palmaru Tõnu Seil Juan Manuel Mata Matthias Erik ja Martin Veinmann

Fotograaf: Lembit Peegel

Kolumnid

Ajakirja makett: Jaanus Samma

Indrek Schwede Tarmo Poborsky Tuule

Nr 2 (26) 2010

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee

24

Kujundaja: Kaia Saaremets Keeletoimetaja: Egle Pullerits

Rubriigid

Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht, Vaapo Vaher.

Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit

Liigad

Tellimine: 627 9960 www.post.ee

Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

Vladimir Voskoboinikov (27) Sünnipäevad 02.02 02.02 Valeri Karpin (41) veebruaris: 03.02 Mart Poom (38) 06.02 Benno Tael (77) 07.02 Sepo Vilderson (47) 10.02 Tarmo Neemelo (28) 10.02 Kristen Viikmäe (31) 10.02 Konstantin Nahk (35) 1 1.02 Tihhon Šišov (27) 1 1.02 Jürgen Kuresoo (23) 1 1.02 Raivo Nõmmik (33) 1 2.02 Andrei Sidorenkov (26) 1 2.02 Alo Bärengrub (26) 1 8.02 Aleksandr Dmitrijev (28) 1 8.02 Aivar Anniste (30) 2 2.02 Hans Näks (49) 2 3.02 Risto Kallaste (39) 2 3.02 Ants Kommussaar (63) 24.02 Ingemar Teever (27)

12 20 61 62 63 64 65

Meistriliiga Naised Esiliiga II liiga III liiga IV liiga Saalijalgpall

Tellimishinnad: Aasta 348 krooni Poolaasta 174 krooni

Muu

47 52

8 11 4−7 22 29 41 38 66

Siit ja sealt Lembit Peegel Jalka tuleb külla Telgitagused Jalgpalli ABC Lisaaeg

Reklaam: Heili Horn heili@jalgpall.ee

6 17 18 19 26 44 52

Tartu jalgpallipark tuleb siiski Hõbepall Kostja Vassiljevile Spioon, kes mängis Moskva Spartakis Küsitlus: videokordustele jah või ei?

Eesti – Angola: väärtuslik skalp Noorteturniirid Skandinaavias

24 42 47 50 56 58

Postrid Michael Essien Didier Drogba Seydou Keita 2010 VEEBRUAR JALKA

3

siit ja sealt

Telefonitorge

Foto: Lembit Peegel

Kristian Marmor loobus 22aastaselt jalgpallist. Miks?

Mis juhtus, miks otsustasid tippvutiga lõpparve teha?

Klubi poole pealt ma asju lahkama ei hakka, aga isikliku poole pealt ei olnud enam lihtsalt aega. Käisin koolis ja tööl – õpin Mainoris majandust.

Kas motivatsioon sai otsa?

Asi on mõnes minu põhimõttes, millega ei oldud nõus.

Levadia pole ainus klubi Eestis ega maailmas.

Ma ei taha ega saa sellest rääkida! Mul ei olnud enam aega.

Olid kaks viimast hooaega Eesti meistermeeskonnas põhitegija, mängisid eelmisel aastal esimese mängu koondises.

Kõik räägivad seda. Mis teha.

Kahju pole?

Mis teha! Ikka on kahju! Olukord oli selline, et polnud mõttekas ...

Kas eneseusk sai otsa, et ei jõua nii kõrgele, kui oleks soovinud?

Ma ei saa rääkida, mis on tegelik põhjus. Tegin kolme asja korraga, aega polnud.

Mõnes madalamas liigas hakkad mängima?

Paar varianti on, aga ma pole oma nõusolekut andnud. Auguris hakkan saalijalkat mängima, kui aega on.

Sul jääb täitmata kunagi emale antud lubadus, et hakkad jalgpalliga endale leiba teenima. Õigemini tegid seda väga lühikest aega.

No, lõpetan kooli ära ja vaatan.

Indrek Schwede

Kristian Marmor rõõmustab Martin Kaalma seljas. Nüüd on noormees vutile selja pööranud.

Kõige kallim koll Marko Kristal

Foto: Lembit Peegel

Meeldejäävaim debüüt

Aavo Sarap

keskväljavõlur/treener

treener

Värav 100. koondisemängus võõrsil Küprose vastu, kui tulime välja 0:2 kaotusseisust ja viigistasime 2:2. Sergei Terehhov andis vasakult äärelt tsenderduse, võtsin värava ees paremaga alla ja lõin nurka ära.

Ilmselt ilusaim värav oli mitteametlikus mängus Kantaabria maakonna vastu. Kaitsja lõi palli karistusalast minema, lõin otse õhust taha ristnurka.

Hästi on meeles Tallinna Kalevi esimene ametlik mäng II liiga ida/põhja piirkonnas 2004. aastal, kui esimeses voorus saime Tartus sealselt MerkuurJuuniorilt 2:7 pähe, kuigi läksime 1:0 ette. Ere mälestus on sellest mängust seetõttu, et kuigi avakohtumise põhjal ei võinuks seda ennustada, tulime oma piirkonna võitjaks. Tartusse oli just maha pandud see jube libe vaip. Kohalikud mehed olid harjunud, panid käe maha kohe, kui libisesid, meile oli iga kukkumine katastroof.

4

JALKA VEEBRUAR 2010

Foto: Lembit Peegel

siit ja sealt

Ühekordsete internatsionaalide

sümboolne koondis

Seekord laotame paberplatsile maha need meie uusinternatsionaalid, kes on Eesti koondises mänginud ühe korra. Enne Teist maailmasõda oli selliseid mehi koguni 26, praegusel iseseisvusajal aga täpselt kümme ja väravasuule pole nende mängureeglite järgi kedagi panna. Üks võimalus oleks laenata kollkipper vanade koondislaste seast. Valida oleks koguni kolme puuriluku vahel! Kas Rudolf Paal, kes kaitses Eesti väravat meie kõige aegade esimeses mängus 1920. aastal Soome vastu (kaotasime 0:6)? Või Ferdinand Laurberg, kes mängis Läti vastu 1927. aastal (kaotus 1:4)? Või Bernhard Nooni, kes samuti mängis Läti vastu 1933. aastal (kaotus 0:2).

Rudolf Paali (kahekordne Eesti meister) karjäär koondise väravas katkes pärast seda, kui ta meie kõigi aegade teisele maavõistlusele Tallinnas Rootsi vastu ilmus purjuspäi. Ferdinand Laurberg oli õigupoolest hoopis meie jääpallikoondise puurivaht (nii kuuekordne internatsionaal kui ka Eesti meister jääpallis ja ühekordne Eesti meister jalgpallis). Bernhard Nooni (Eesti meistritiitleid jalkas pole) aga esindas Eestit 1936. aastal Berliini olümpiamängudel korvpallurina.

Aga on veel kaks võimalust. Esiteks: anda koht postide vahel kõige väiksema arvu kordi koondises mänginud uuskoondislasele, kelleks on Ain Tammus (3). Teiseks: teha žest mehele, kes üheksakümnendatel oli palju kordi Mart Poomi dublandiks, aga ei saanudki koondisemängu kirja. Muidugi on see Tõnu Vanakesa, kes 1981. aastal valiti Nõukogude Liidu noorte esindusturniiril Pereprava sümboolsesse koondisse ja kes sõlmis lepingu Moskva Dinamoga (mängis viis mängu duublite eest). Kuna tegu on sümboolse koondisega, pigistab Jalka etteantud reeglite suhtes silma kinni ja lükkabki just Tõnu Vanakesa väravasuule!

Seda ka, et väravani on ühekordsetest internatsionaalidest jõudnud Herbert Kipp, Aleksander Gerassimov-Kalvet ja Jaanus Sirel.

Mängija nime juures on vastase särgi ja pükste värvid.

Vitali Gussev Wales 2009

URMAS KAAL Leedu 1999

Sepo Vilderson Portugal 1993

ALO DUPIKOV Wales 2009

Dmitri Kulikov Leedu 2003

JAANUS SIREL Leedu 2003

SIIM ROOPS Poola 2007

SANDER POST Ungari 2004

EIGO MÄGI Filipiinid 1997

KRISTIAN MARMOR Wales 2009

Tõnu Vanakesa (Loe teksti)

2010 VEEBRUAR JALKA

5

siit ja sealt

+ kuu kuu

Kogenud Sergei Ratnikov asus JK Tallinna Kalevi põlve uueks looma.

Hulk Eesti koondislasi ei olnud jaanuari viimaseks nädalaks uut koduklubi leidnud.

kuu

?

Millal taastub ajuvapustuse läbi elanud Tarmo Neemelo mälu?

14

... jalgpallikoondist esindab sel aastal Eestist. Uutena lisandusid meeste U23 ja naiste U15.

22

... aasta vanuselt otsustas mullu koondises debüteerinud Kristian Marmor tippjalgpallist loobuda.

100 000 ... krooni sai Mart Poom kultuurkapi-

talilt Eesti (jalgpalli) tutvustamise eest maailmas.

6

JALKA VEEBRUAR 2010

Feliks Valter: “Meil löödi pall parts ette...”

19. jaanuaril sai 94aasFoto: Oliver Oli taseks jalgpalliveteran Feliks Valter, kes juba kolmekümnendatel mängis Pärnu Tervises, tõsi, suurema osa ajast teises meeskonnas. Valter tunnistab ausalt, et korra sai esimesse meeskonda ainult tänu sellele, et mehi ei saadud kokku. Saksa okupatsiooni ajal võitis ta 1942. aasta Tervise koosseisus Eesti meistrivõistluste pronksmedali.

Nõukogude okupatsiooni ajal täiendas ta medalivaru Pärnu Kalevis 1948. aastal võidetud hõbedaga. Sealjuures pääses Feliks Valter oma kodus eelmise aasta novembris.

Feliks Valter meeskonda omapärasel moel.

Ta jalutas Supeluse tänaval, kui teda kutsuti ootamatult mängima – parajasti käis Pärnus üleminekuturniir, milles selgus, milline meeskond pääseb kaheksandana 1948. aasta meistrisarja.

“Meil seisis ees mäng Narvaga,” meenutab Valter. “Kes võidab, saab liiduklassi. Ma polnud trenni teinud, pandi kamp kokku ja võitsime ära ja saime sisse.”

Pärnakad võitsid Tallinna Spartaki 5:1 ja Narva Kalevi 3:1. Millele järgneski hõbemedal meistrivõistlustel. Feliks Valter mängis vasakpoolkaitsja positsioonil. Valter mängis kuni 1954. aastani ja oli hiljem treener. Vanadest aegadest mäletab veteran lugu, kui Tervis oli suurtes makseraskustes ja appi tõttas ei keegi muu kui Konstantin Päts isiklikult! Nimelt mängisid Tervises Pätsu väimehe vennapojad Jürvetsonid. Seevastu praegust Pärnu jalgpalli ei kipu keegi hea haldjas aitama.

“Praegu see häda, et kõik suuremad asutused on kadunud, pole tööstust ja linnal pole raha,” räägib Feliks Valter. “Kalakombinaat toetas omal ajal jalgpalli. Praegu on suurematest olemas Vändra Wendre, aga need on puhta naised. Raha pole.”

“Parim aeg Pärnus oli Eesti aja lõpus, kui linnas oli 26 000 elanikku ja 7 meeskonda,” räägib Valter, kelle sõnul linna esivõistlusi enam ei peetagi.

Heas arvamises pole Valter ka tänapäeva mängustiilist, mille tõid tema arvates maailma jalgpalli brasiillased: “Meil löödi pall parts ette, aga nüüd mängivad terve mängu maha ja kokku tuleb paar pealelööki. Tagaotsa mäng on üks juulitamine ja niisama kõigutamine.

Vanasti löödi ikka peale, ajalehtedes oli skemaatiliselt märgitud, kust ja millal, aga nüüd vaatad MMi – ikka ühtemoodi, et äärelt tsenderdus ja kui on hea peaga mängija, siis on, kui pole, siis ... Vanasti oli kaitsjatel kõva töö, aga nüüd on ...”

Samas leiab kiidusõnu Eesti koondise mäng Tarmo Rüütli juhendamisel: “Varem seisid mehed nagu verstapostid, aga Tarmo ajal on mehed liikuma ja mängima hakanud. Mäng läheb huvitavamaks ja tahad vaadata, kui mehed lähevad ja ründavad. Osa meie mehi on juba kiired ja tahavad mängida.”

Feliks Valteri arvates tõmbas meie jalgpallile uuesti hoo sisse iseseisvumine 1991. aastal. Suureks stiimuliks olid välisreisid ja parem varustus. Samas jääb meie valik paratamatult väikseks: “Saare Elmar ütles, et kui saad sajast mehest kaks mängijat, võid rahul olla. Aga meie valik on nii väike ja kui palju alasid meil on! Mul oli omal grupis Priit Paalo, aga ta oli tugev ja kutsuti sõudma. Ma ei hakanud keelama, küsis, kas oled pahane, aga ta lõi ju seal rohkem läbi.”

Indrek Schwede

siit ja sealt

Rahvaliiga võtab hoogu

nii nad

Harrastusjalgpallureid ootab sel aastal uus väljakutse, sest algust tehakse Rahvaliigaga. Liiga eesmärk on kaasata vutimängu ka need huvilised, kes ei soovi või ei saa erinevatel põhjustel Eesti meistrivõistlustel mängida.

Rahvaliigas võivad osaleda kõik need, kes liigajalgpalli ei mängi, kasutada võib erinevate suurustega väljakuid, platsi suuruse järgi on korraga väljakul 7−11 mängijat. Üles võivad astuda ka segavõistkonnad, kuid võistkonda ei tohi kuuluda üle kahe Eesti meistrivõistlustel osaleva palluri. Mängijate nimelist registreerimist ei toimu, küll tohib iga mängija mängida ainult ühe võistkonna eest.

Liiga on kavandatud kahes etapis. Esimese etapi kohtumised peetakse regionaalsusprintsiibi alusel. Turniiri präänikuks on finaalkohtumine samal päeval Eesti koondise mänguga, et finalistid saaksid elada kaasa meie parimatele.

Rahvaliiga pidamise süsteem otsustatakse lõplikult pärast võistkondade registreerimist.

Kuigi kehtivad tavalised jalgpallireeglid, on Rahvaliigas ka väikesed hõlbustused. Nimelt ei kasutata suluseisureeglit, vahetused on jooksvad ning kollase kaardi eest tuleb kaheks minutiks väljaku äärde minna. Punane kaart tähendab küll eemaldamist mängu lõpuni, kuid teisele kollasele kaardile eemaldamist ei järgne.

Ka väljakute ja väravate suuruse suhtes on reeglid paindlikud. Platsi minimaalmõõtmed on 25 x 40 meetrit, kuid liigamänguks tuleb sellele vedada kõik vajalikud jooned.

Esialgse kava järgi toimuvad esimese etapi kohtumised maist augustini ning finaalturniiri mängud septembris.

Detsembrikuisel amatöörjalgpalli konverentsil välja käidud Rahvaliiga idee hakkab seega jumet võtma ning juhend ja informatsioon registreerimise kohta peaks ilmuma õige pea EJLi kodulehel.

“Kui Tallinna Filharmoonia kammerkoor palkab juhiks Paul Hillieri või jalgpalli rahvuskoondis erinevaid välismaiseid treenereid, siis ei ole eesmärgiks mitte ainult konkreetse kollektiiviga igapäevaselt tehtav töö, vaid muuhulgas ka parima meile kättesaadava oskusteave toomine Eestisse.”

Ilmar Raag oma blogis Mikko Fritze kõrget palka kommenteerides

Foto: Urmas Luik/Pärnu Postimees/Scanpix

ütlesid ”Kindlasti oli see õigem otsus kui näiteks pubis istuda.”

Tarmo Kink ei kartnud vigastust, kui osales Kiviõli Tamme Auto koosseisus aastalõputurniiri II liiga jõukatsumisel ”Ühel nädalal võisid olla ametis plaanide tegemisega Brasiilia vastu ja paari päeva pärast tuli juba keskenduda kohtumiseks Paidega.”

Tarmo Rüütli ainult koondisele pühendumise eelistest ”Võlgu võib ka vahepeal olla, kui oled aga mängumees, siis lähed lööd ka võla pealt need asjad ära.”

Tarmo Rüütli Flora palgavõla mõjust tulemusele ”Meil on 13 500 vutimeest ja naist, kuid talvised harjutamistingimused puuduvad sootuks.

Samas ehitasime omal ajal ühele suusahüppajale paarisaja miljoni eest privaatse hüppetorni. Nüüd, kus meil suusahüppeid enam ei ole, tunneme rõõmu, et torn ei roosteta. Sest on betoonist.”

Ajakirjanik Jaan Martinson

Rahvaliiga annab võimaluse mängida kõigil kõikjal ja väiksemate koosseisudega.

Kohtunikuamet kogub populaarsust Eesti Jalgpalli Liit alustab veebruaris uute kohtunike koolitust. Grupp soovijaid sai kiiresti täis.

“Optimaalne kursuslaste arv on 35, aga soovijaid kogunes tervelt 40,” räägib Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik Uno Tutk. “Huvi kohtunikutöö vastu on suurenenud ja me oleme valmis vajadusel ka uue koolituse tegema.”

Tutki sõnul võib kohtunikuameti populaarsuse tõusu üheks põhjuseks olla ka kuulsa Inglise kohtuniku Howard Webbi külaskäik Eestisse ja filmi “Vutikohtunikud” esitlemine PÖFFi ajal.

Infot kohtunike koolituse kohta saab telefonil 5623 7036 või meiliaadressilt uno@jalgpall.ee.

”Kui maailmas üldse kellelegi kaasa tunnen, siis on see meie spordidirektor. Vaene mees – tal on pidevalt midagi teha. Tema taga mind puudutav paberimajandus seisabki.”

Vjatšeslav Zahovaiko oma registreerimisest Portugali meistrisarjamängudeks ”Olen vähe linna peal käinud.”

Tammeka uue peatreeneri Marko Kristali põhjendus, miks ta pole veel Tartu vaimu kohanud. ”Meie vanusevahe on küll viis aastat, aga sõbrad on ühised – meid liitis just jalgpall, mängisime majapoistega ( - - - ). Läksin oma sõpradega Taavi mängule, Taavi tuli jälle minu mängule, ja nii me kõik läbi käima hakkasimegi.”

Jäätantsija Kristjan Rand endast ja oma olümpial võistlevast vennast

2010 VEEBRUAR JALKA

7

1-teist mõtet

Milline oleks Eesti jalgpall ilma Florata?

O

leme viimastel aastatel Flora ja Levadia duelliga sedavõrd harjunud, et õigupoolest nagu ei löögi pähe, et esimene on teisest peaaegu poole vanem. Levadia võttis sujuvalt üle venekeelse Tallinna esindamise ja nõnda säilis pealinnas eesti – vene vastasseis. Ühes otsas Flora ja teises Levadia.

Aga uue sajandi alguses hakkasid rahvuspiirid korraga hägustuma. Levadia ei tahtnud jääda pelgalt venekeelseks klubiks ning hakkas heal meelel vastu võtma ka eestlasi, nende hulgas endiseid florakaid. Levadia viskas pilgu ka kaugemale ja sõlmis lepinguid andekate tartlastega (vennad Purid, Taijo Teniste). Flora samal ajal otsustas ära kasutada Ida-Virumaa ja Eesti venekeelsete potentsiaali ja nii maandus klubisse hulga uustulnukaid (Aleksandr Kulik, Aleksandr Tarassenkov, Jevgeni Novikov, Andrei Sidorenkov jt). Mäletan, et ühe Meistriliiga mängu ajal A. Le Coq Arenal oli Levadia algkoosseisus rohkem eestlasi kui Floral! Nõnda oli kumbki klubi kaotamas midagi olulist oma identiteedist.

Flora on vahepealsete aastate jooksul naasnud oma eestikeelsete juurte juurde. Levadias, nagu tunnistab peatreener Igor Prins, on töökeeleks vene keel.

Florat toetavad eestikeelsed fännid, Levadia poolehoidjate seas on venelaste kõrval ka eestlasi. Kui uskuda siit-sealt loetud või kuuldud arvamusavaldusi, siis toetatakse hämmastavalt paljude eest8

JALKA VEEBRUAR 2010

laste seas passiivselt pigem Levadiat.

Levadia mõjub justkui värskema ja edukamana. Et Flora on nagu vanem ja kulunum. Paljude puhul on tunda justkui mingit vimma Flora vastu. Eks Flora on pikkade aastate jooksul üles kasvatanud sadu noori jalgpallureid ja päris selge, et kõigile ei jätku kohta esindusmeeskonnas. Jalgpallis ei lahkuta alati sõpradena ja hargnemised võivad olla kibedad. Aga iga lahkuja selja taga on sõbrad ja lähedased. Kas klubihierarhias toppama jäänud või klubist lahkunud jalgpalluri saatus häälestab klubi vastu ka perekonna ja tuttavateringi?

Kui lisame siia võimalikud palgavõlad, näib eelnev arutluskäik üpris tõenäoline.

Kadedus ja kibedus

Muidugi häälestab paljusid Flora vastu ka kadedus. Vaatamata sportlikule allajäämisele viimastel aastatel on Flora endiselt ihaldusväärseim klubi noortele palluritele. Flora kutsetele ei öelda naljalt ära, sest igaüks teab – Flora on parim hüppelaud suurde jalgpalli. Flora suudab arenevatele noortele pakkuda ajutist peatuspaika ka teistes oma süsteemi klubides. (Muuseas: Florat külastas eelmisel meistriliigahooajal võõrsil 5471 ja Levadiat 4611 pealtvaatajat Flora vastasena tõmbab inimesi rohkem ligi kui keegi teine). Floral on eeliseid ja välismaist haaret. Floral on jätkunud julgust ja pealehakkamist, ta on suutnud rajada kompleksi, mis käinuks üle jõu mis tahes alade eraklubidele. Flora on

tulnud läbi paksu ja vedela, aga ta on jäänud kestma. Florat on alati saatnud skandaalid ja skandaalikesed, mis on elavdanud meie tervet spordimaastikku.

Kõik kokku on Florast teinud klubi, millel on ajalugu. Flora võib end rahulikult võrrelda Teise maailmasõja eelsete suurklubidega, nagu Tallinna Sport (9 meistritiitlit) ja Estonia (5 meistritiitlit). Võrreldes viimasega on Floral (7 meistritiitlit) nii rohkem trofeesid kui ka pikem ajalugu!

“

„

Kas me kujutaksime üldse ette oma jalgpalli ilma Lilleküla staadionita?

Olen pärinud paljudelt inimestelt, kes on Flora suhtes vähem või rohkem vaenulikult meelestatud, mida nad klubile ette heidavad. Ega ühtki selget vastust meenugi. Enamasti ongi vastuse taga aimunud mingi isiklik (ammune) solvumine.

Levadia oli erinevalt Florast kuni viimaste aastateni plekitu paipoiss. Avalikkuse jaoks tulid esimesed suuremad tõrked siis, kui hulk klubile olulisi ja klubile palju andnud mängijaid (Ats Purje, Aleksandr Dmitrijev jt) ei soovinud enam lepingut pikendada ning klubi ei andnud neile enam mänguaega.

Flora-vastast kadedust on aidanud toita ka teiste alade kibedus – korraga ilmus välja klubi, kes hakkas ambit-

1-teist mõtet sioonikalt üle Eesti üles ehitama suurt impeeriumi ja noori jalgpalli juurde meelitama. Eelmise sajandi lõpus saatis seda ka meedia suur tähelepanu ja sageli taotluslikult jalgpalli ülistavad artiklid.

See käis teiste alade tegijatele pinda, kuigi päris alguses ei tabanud nad ära, et jalgpallipisik nakatab peagi kõik põlvepikkused poisikesed (ja aina enam ka tüdrukud!) ja muud alad peavad leppima selle valikuga, mis vutist üle jääb. Sestap tulebki, et kui Flora satub mingisse skandaalikesse või makseraskustesse, on parastajaid palju. Ja selle pinnalt on isegi paljudele vuti sees olijatele jäänud vildak arusaam kogu Eesti jalgpalliasjast.

Foto: Lembit Peegel

Mida mäletame TVMKst?

Flora ja Levadia võrdluse kontekstis küsigem nõnda: kas me suudaksime Eesti jalgpalli ette kujutada ilma Levadiata?

Mina vastan sellele küsimusele kindla “jaa”. Mida me mäletame TVMKst? Mida Tevaltest ja Lantanast? Ka kõik kolm nimetatut on andnud oma panuse Eesti jalgpalli, aga ilma nendeta oleks meie jalgpall võrdlemisi sama nägu, mis koos nendega. Levadia on muidugi teine lugu – ainuüksi nende euromängud ja -võidud on kuldaväärt. Aga võrdlus käib ju Floraga ja järgmine küsimus kõlabki: kas kujutaksime Eesti jalgpalli ette ilma Florata?

Kui keegi peaks sellele küsimusele vastama “jaa”, peab tal olema hea fantaasia. Ta peab oma peas ära kaotama suure A. Le Coq Arena koos selle nelja harjutusväljaku ja kõigile soovijatele ehitatud miniplatsiga. Kas me kujutaksime üldse ette oma jalgpalli ilma Lilleküla staadionita?

Flora noortetöö on pooleteisel aastakümnel olnud nii ulatuslik, et tema kasvandikud on mänginud pea kõigis konkurentklubides. Ka Levadia on ridu saanud tugevdada endiste florakatega, vastupidine liiklus on aga peaaegu olematu (vt lk 12−16). Ilmekas on ka 2003. aasta, kui pärast Franco Pancheri vallandamist Levadiast olid kõik Meistriliiga klubide treenerid kas kunagi töötanud või parajasti töötasid Flora süsteemi

Floralane Andrei Stepanov (vasakul) endise floralase Toomas Krõmi vastu koduses vastasseisus A. Le Coq Arenal. Just Flora lennutas Stepanovi suurde jalgpalli Venemaal.

meeskondades!

Lisame üle-eestilisele noortetööle (Kehtna jalgpallikool üheksakümnendatel oli Aivar Tiiduse tabava ütluse järgi samahästi kui vutiakadeemia!) aktiivse mängijatemüügi välismaale, mis on tõstnud meie taset ja koondise läbilöögivõimet. Lisame juba üheksakümnendatel alanud turunduse ja vilka pressiteadete saatmise – kõik need tegevused on olnud teerajajaiks Eesti jalgpallis. Florat on teadlikult või alateadlikult kopeerinud kõik tema suuremad ja väiksemad konkurendid.

Flora on aidanud kaasa mentaliteedimuutusele meie ühiskonnas, kus jalgpall oli kaks aastakümmet tagasi vaeslapse seisuses. Flora kiiluvees on teistel kergem olnud.

Muidugi pole Floras kõik ideaalne ja alati saab paremini. Muidugi on hea, kui Flora kõrvale tekib teisi elujõulisi ja iseteadlikke klubisid, mis kestaksid aastakümneid ja suudaksid luua püsiva toetajaskonna. Siis pole midagi loomulikumat, kui toetatakse just oma klubi ja väljendatakse seda häälekalt ka tribüünil.

Aga kui keegi tahab pretendeerida era-

pooletusele ja hakkab meie jalgpalli kontekstis Flora poolt tehtut mõtlematult maha tegema, ei oska ta näha tervikut.

Seepärast soovitangi – kujutlege korraks Eesti jalgpalli ilma Florata! (Ilma staadioni ja Flora süsteemi klubideta; ilma noortetöö ja selle tulemusteta; ilma selle laia haardeta, mis haarab endasse lugematud väikelinnad ja Eesti suurima saare, ja ilma selle tohutu energiata, mis on muutnud terve meie spordi nägu.)

Kui keegi suudab ette kujutada, et ilma Florata oleks meie vutimaastik üsna samasugune, siis peab ikka väga hea fantaasia olema.

Kunagi kirjutatakse Flora osast meie jalgpallis (spordis) doktoritöö. Praegu on ajaline distants liiga lühike.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja

2010 VEEBRUAR JALKA

9

10

JALKA VEEBRUAR 2010

tuule puhangud

Meistrite Liiga tõelistele meistritele!

unistamiseks, milliste põnevate riikide meistermeeskonnad võiksid mängida 16 parema hulgas, kui igast jalgpalliriigist võiks osaleda vaid meister!

Väiksed närigu muru!

Tarmo “Poborsky“ Tuule

K

uidas suhtute sellesse, kui olümpiavõitjateks nimetataks ka neljanda koha omanikke?

Või gümnaasiumi kuldmedal antakse ka kõvale kolmemehele?

Sarnane situatsioon on Euroopa Meistrite Liigas, kus jõukatsumisele pääsevad tugevamatest jalgpallimaadest ka teise, kolmanda ning neljanda koha omanikud.

Meistrite liiga õpipoistele?

Käesoleva mõttearenduse kirjutamise aegu on seekordse UEFA Champions League’i tiitli eest võitlema jäänud 16 meeskonda, neist viimase aasta meistreid aga ainult seitse: Manchester United, FC Porto, FC Barcelona, FC Olympiacos, FC Girondins de Bordeaux, Milano Internazionale, Moskva CSKA. Kõik ülejäänud on madalamate kohtade omanikud, kusjuures Fiorentina on oma maa meistriks tulnud viimati 1968.–69. hooajal!

Veerandfinaalis on kolm klubi Hispaaniast, Itaaliast ja Inglismaalt, kaks Saksamaalt ja Prantsusmaalt ning üks Portugalist, Venemaalt ja Kreekast.

Ent võtku nüüd igaüks hetk omaette

Valgevenes käies aitas kohalikega jutuotsale saada BATE Borisovi edutee, soomlastega tuleb jutuks ikka FC Haka, belglastega Club Brugge ning rumeenlastega Bukaresti Steaua saavutused Euroopa murul. Jalgpall läheb Euroopa inimestele väga korda. Ja pange tähele! Jalgpall on väga tähtis ka väikeste maade inimestele, kelle meeskondadel tavaliselt “suurde mängu” asja pole. Või öelgem otsesõnu – neile pole enam õiget võimalustki!

Ma olen nõus, et näiteks Juventus ja Chelsea mängivad väga professionaalset jalgpalli nii kodus kui ka Euroopas, aga maltalast ei huvita nende koljatite mõõduvõtt, vaid pigem see, kuidas tema Hibernians näiteks Liverpoolile või AC Milanile vastu hakkaks.

Miks pidi tänavu San Marino jalgpallihuviliste muinasjutt läbi saama Meistrite Liiga esimeses eelringis ning andorralaste oma teises eelringis, samal ajal kui Euroopa jalgpalli tippliigade esindajad alustasid mängimist alles alagrupiturniiril, kui suurem osa “väikestest tüütustest” üksteist juba välja söönud olid!?

Seitse üks Suure Peetri kasuks, sohiga

Meistrite liiga (ja selle eelkäija Euroopa karikas) loodi 1955. aastal ning üle poole sajandi pikkuse ajalooga turniiri on võitnud ainult 21 klubi, kellest 12 on mitmekordsed tiitliomanikud.

Kõige rohkem kordi, üheksa korda, on Meistrite Liiga karikat pea kohale saanud tõsta Madridi Reali mängijad – viimati 2002. aastal ning esimesed viis, 1955/56 kuni 1959/60, lausa järjest.

54 karikat on ära jagatud kõigest 13 jalgpallimaa vahel, aga pandagu tähele! − alates 1997/98. hooajast on tiitlid jagunenud ei rohkem kui 5 vutiriigi – Hispaania (5 karikat), Inglismaa (3), Itaalia (2), Saksamaa (1) ning Portugal (1) – vahel!

See on suuresti tingitud sellest, et karika eest lubati võitlema ka meistrivõistluste teise koha omanikud ning hiljem tugevamatest maadest ka kolmanda ja neljanda koha võitjad ning Hispaania ja Inglise liiga näitel võivad Euroopa Liiga kaudu Meistrite Liigasse pääseda veel kolm klubi ehk kokku seitse ühe riigi meeskonda!

Euroopa õppigu Eestilt!

Ma ei arva, et kui Meistrite Liigas mänginuks ainult riikide lõppenud meistrivõistluste võitjad, andnuks ajalugu palju rohkem erinevaid võitjaid.

Küll aga oleks süsteem väikeste suhtes õiglasem.

Kui suurelt Venemaalt pärit Sillamäe Kalevi uus peatreener Vladimir Kazatšjonok kiitis hiljuti Eesti jalgpalli süsteemi, siis väikselt Eestimaalt pärit kolumnist kiidab siinkohal Eesti karikavõistluste viimaste aastate süsteemi, kus esimeses ringis võivad kokku sattuda nii kaks favoriiti kui ka favoriit ja ilmselge peksupoiss ning karikavõitjaks tuleb võrdsetel tingimustel meeskond, kes kõik vastased järjest üle mängib. See õiglane turniirisüsteem sobib ideaalselt ka Euroopa Meistrite Liigale!

Saan väga hästi aru, et Meistrite Liigas koguvad gigantide heitlused miljoneid pealtvaatajaid ning liigutavad võib-olla lausa miljardeid rahaühikuid, aga mina tahan, et Luksemburgi meister saaks võimaluse Inglismaa meistriga jalgpalli mängida, sest mind huvitab jalgpalli juures jalgpall − kusjuures eriti põnev on rahvuslik jalgpall! − mitte raha!

2010 VEEBRUAR JALKA

11

meistriliiga

Eesti jalgpalli suurim vastasseis – Flora vs. Levadia Mida me teame Florast ja Levadiast? Nad on taasiseseisvunud Eesti kaks edukaimat klubi. Tõsi!

Värvid on samad. Kah õige! Tegemist on igipõliste rivaalidega, verega kinnitatud põhimõttelise vastasseisu ja armutute konkurentidega.

Lennart Komp

Foto: Lembit Peegel

Ainuüksi sellel pildil on vähemalt kolm meest, kes mänginud mõlema klubi särgis: silm haarab Marek Lemsalu, Indrek Zelinski ja Siksten Kasimiri.

V

iimase kümnendi jooksul siinse vutimaastiku kvintessentsiks kujunenud Flora ja Levadia vastandumise põhimõttelisus on kasvanud alguspäevade rahvuslikust impulsist kõrgemaks ka tulemustest, olles eeskätt kahe olemuslikult erineva filosoofia duell. Teisalt on lähimineviku sapised ütlemised andnud teed igapäevapragmaatikale, mis ei ole siiski lämmatanud emotsioone.

Lühidalt on Flora kandnud endas eestimeelse jalgpallikultuuri laiendamise 12

JALKA VEEBRUAR 2010

ja hoidmise missiooni, olles toonud vutikaardile n-ö äärealad Kuressaarest Elva ja Rakverest Valgani. Kahe kümnendi jooksul on Flora süsteemi klubides õpetust saanud ilmselt kümned tuhanded noored.

Samas kui Levadia on eneseotsingute tulemusena leidnud parimaks teeks keskenduda (ka Euroopas) konkurentsivõimelisele esindusmeeskonnale, mille teenimiseks töötab kogu ülejäänud klubi struktuur. Üle kahekümne aasta Viljandi jalg-

palli toetanud esteet Alvar Loog on näinud mõlemat suurt rivaali nii heas kui ka halvas.

Kaks maailmavaadet

“Flora teene on suuresti rahvuslikkuse alusel komplekteeritud rahvuskoondis aastatel, mil meie pallurid veel piiri taga eriti ei mänginud ning Flora oli koondise baasklubiks,” lausus Loog. “Tingimustes, kus poolkohustusliku integratsiooni varjus toimub paljudes Euroopa riikides samal ajal põlisrahva hiiliv

meistriliiga denatsionaliseerimine, suutis Flora president Pohlak neid protsesse meie rahvuskoondises – mis on Eesti ühiskonna minimudel – peaaegu terve vahepealse kümnendi avalikkuse nurinast hoolimata kunstlikult kinni hoida, külvates seega ühinevas Euroopas poolametlikult kriminaalseks peetavat, ent väikerahva keele ja kultuuri arenguks ning säilimiseks hädavajalikku ultra -rahvuslikku vaimu kogu meie sootsiumi.”

Loogi jaoks esindab Levadia erinevat, ent samuti edukat mudelit. “Levadia sümboliseerib Eesti oludes raha ja terve mõistuse õnnelikku abielu,” ütles Loog. “Kui jätta välja itaallasest treeneri (Franco Pancheri) palkamine 2003. aastal, kes meeskonna juba kevadringiga sisuliselt Meistriliiga medalikonkurentsist välja mängis, on selles klubis rahaga ümber käidud väga mõistlikult. Maksimalistlikud eesmärgid on materiaalse baasi poolt alati maksimaalselt toestatud.”

Maardu Levadia tõusis esimest korda Meistriliigasse 1999. aastal. Pärast 1997/98. hooaega sai Levadiast toonase Maardu Olümpi nimisponsor ning järgnenud poolikul 1998. aasta hooajal võideti juba uue nime all esiliiga. Pärast Tallinna Sadama, kus mängisid mitmed toonased ja endised ässad Indro Olumets, Igor Prins, Konstantin Kolbassenko (hiljem Nahk) ja Levadia ühinemist, sai viimane Sadama parimad pojad endale.

Levadiast sai hoobilt samal ajal põlvkonnavahetuse üle elanud Flora peakonkurent, seda eeskätt emotsionaalselt, sest 1999. aastal võitis Levadia (73 punkti) Viljandi Tuleviku (53) ja Flora (47) ees.

Toona lisas vastasseisule vürtsi tõik, et näiteks Olumets, Toomas Krõm, Prins ja Liivo Leetma olid erinevatel põhjustel varem Florast hüljatud.

Kaheksa aastat Floras mänginud ja tunamullu lõppenud karjääri viimased kolm Levadiasse kuulunud endine keskkaitsja Marek Lemsalu on näinud mõlemat klubikultuuri seestpoolt: “Flora strateegia on noored, Eesti meeskond, oma kants. Levadia on risti vastupidine – primaarne on meeskond, ei minda laiali Eesti jalgpalli arendamise poole ja klubi eesmärgina oleks see mõttetu. Väiksemaid klubisid peaks toetama Eesti Jalgpalli Liit, klubi aga peaks kontsentreeruma ühele

asjale ja tegema seda hästi.”

Teisalt on ka Levadia edus olnud oluline koht mängijatel, kel kasvatajaklubiks Flora või kes sealt profimängijana tuule tiibadesse saanud. Samuti olid enne Levadiat Floras erinevatel tasanditel tegutsenud treenerid Sergei Ratnikov, Valeri Bondarenko ja Tarmo Rüütli. Näiteks 2003. aastal pärast Franco Pancheri vallandamist Levadiast oli kõikide Meistriliiga klubide treeneritoolil mees, kes varem või sel ajal Flora süsteemis töötas (vt kõrvallugu).

Levadia esimese tiitlini tüürinud Ratnikovi sõnul tegi Levadia sarnaselt Floraga panuse oma kasvandikele, mis aidanud ellu jääda. “Varem oli mitu võistkonda, kes tulid, ühe aasta mängisid korralikult, raha läks ära ja paari-kolme aastaga oli klubi kadunud,” meenutas Ratnikov.

Kaks juhti: kunstnik vs. kapitalist

Ka Levadia haudus maailmavallutuslikke plaane ning 2002. aastal mängis Meistriliigas koguni kolm Levadiat (Maardu, Tallinn, Pärnu), kuid 2003. aasta oli viimane, mis nägi kahte Levadia-nimelist meeskonda tippseltskonnas.

Esindusklubi, mis oli selleks ajaks sisuliselt kaotanud sideme Maarduga, kolis ka nime poolest Tallinnasse ja senine Tallinna Levadia jätkas duublina esiliigas.

Flora on, vastupidi, mehitanud oma süsteemi mängijatega alati väiksemate kantide sõsarklubisid ning sedapidi laiendanud kandepinda, tutvustades kõrgemas

seltskonnas Kuressaaret, Valgat, Paidet, rääkimata Viljandi Tulevikust.

Kahe kange ja maailmavaateliselt erineva klubi presidendi, Aivar Pohlaku ja Viktor Levada sõnasõda leheveergudel on viimasel ajal küll vaibunud, ent mälestus teravast antagonismist on senini tugev. Samuti räägitakse legende mõlema mehe juhtimisstiilist, mis asja -osalistega vesteldes siiski utreeritud näivad.

“Aivar oli rohkem demokraatlik juht, ta ei oodanud kohe resultaati, samal ajal kui Levada jaoks on iga kaotus nagu surm,” analüüsis Ratnikov, kunagine Viljandi Tuleviku ja Levadia loots.

“Eestis ei kaotanud me Levadiaga kahe aasta jooksul ühtegi mängu, aga pärast eurosarja kaotust Donetski Šahtarile (võõrsil 1:4) oli kohe pärast mängu koosolek ja mind ei olnud enam meeskonnas.”

Lemsalu kolme aasta jooksul Levadias (2006−2008) võis kaotused samuti kahe käe sõrmedel üles lugeda ning ta ei mäleta, et kunagi oleks probleeme olnud. Välja arvatud ühel korral.

“Kaotusi oli nii vähe, et polnud mõtet lärmama tulla, kuid ühte korda mäletan küll, kui Rüütlil hakkas käärima ja saime Transi käest peksa (1:4 Superkarikafinaalis 1. märtsil 2008),” lausus Lemsalu. “Samuti ei mäleta, et Pohlakuga oleks midagi eriti olnud.”

Et aga kumbki on ka kõrvaltvaatajale jätnud sügava mulje, annab alust Loogi kujutlus mõlema klubi presidendist.

“Aivar Pohlak on artisti tüüpi inimene: mõõdukalt vastuoluline, edev, Foto: Lembit Peegel

Flora – Levadia esimene mäng 1999. aastal: keskel Flora praegune peatreener Martin Reim ja Levadia ette käib täiend Maardu.

2010 VEEBRUAR JALKA

13

meistriliiga madala profiili kaudu räägib temas kultuursus ja väärikus. Ta on oma klubi juhtinud targalt, lasknud tulemustel kõnelda ka kõigi ja kõige ülejäänu eest.

Temaga seoses on mulle mällu jäänud üks seik 2004. aastast, kui Levadia kaotas Kadriorus uskumatu penaltiseeria järel UEFA karikasarjas norralaste Bodö/Glimtile.

Sattusin kohe pärast Oi mis mehed, oi mis ajad: endine florakas Toomas Krõm (vasakul) heitleb Levadia eest hilisema lõppu staadioni Levadia mängija ja praeguse Levadia tegevjuhi Sergei Hohlov-Simsoniga. Aasta on 1999. koridoris Levada ja sõnaosav, mõõdukalt skisofreeniline jne. tema kaaskonna kõrval treppide poole Kui kirjandus ja film tunduvad meile liikuma. Märkasin, et muidu suursuguselt enamasti huvitavamad kui elu, sest lõbus “slaavi bojaar” Levada oli nüüd seal on dünaamilisemad karakterid ja väljakul toimunust sõnatus šokis, peaaegu situatsioonid, siis Pohlak on mees elust pisarateni liigutatud. Mitmedki tuttavad enesest, kes paneb kunstile pika puuga üritasid teda kõnetada, aga asjatult – ta ei ära. Raamatus või filmis tema karakter vastanud midagi ega vist isegi vaadanud koguni ei töötaks, sest tunduks ebanende poole.” usutav, ülepakutud. “Elus ju nii ei ole,” Kui aga Pohlak ja Flora on klubi looütleksid inimesed. misest saadik kiiganud piiri taha ning Viktor Levada näib sümpaatne tegelenud aktiivselt mängijate müümisega, inimene – vaoshoituse ja suhteliselt ühest küljest Eesti jalgpalli taseme tõstFoto: Lembit Peegel

Fänni pilk: kibedamat vastasseisu pole!

Kuigi eelmine aasta andis märku vastupidisest, püsivad Flora ja Levadia fännide vahel kired endiselt lõkkel ning omavahelised mängud endiselt oodatud maiuspala.

Florat alguspäevadest toetanud Toomas Kalmet, fännina tuntud kui Rootsi Kunn, mäletab hästi paari aasta tagust aega, kui ütlemised päris teravaks läksid. “Üle-eelmisel hooajal, kui Kink veel Levadias mängis, läksid mängud ikka päris tuliseks,” meenutas Kalmet. “Ei solvanud, aga võtsime tribüünil üles laulu “Tarmo Kink on ilueedi” ja teised sarnased, mis töötasid päris hästi.”

Kalmet, kes peab Florat enda jaoks tähtsamaks kui Eesti koondist, tunneb muret selle üle, et lemmikklubi ei ole suutnud tulemust pakkuda.

“Eelmisel aastal ei tekkinud Levadia mängudes seda tunnet, et läheb elu ja surma peale,” rääkis Kalmet. “Muidu varem mõtlesin juba mitu päeva ette ja elasin täiega kaasa.”

Eesti jalgpalli 1993. aastast jälginud, ent viimased poolteist aastat aktiivselt Levadiat fännanud Pavel Torpan, fännina tuntud kui Alarikh, peab Levadia ja Flora omavahelist mängu poolehoidjate pidupäevaks, kuid sõprust kahe osapoole vahel otsida ei maksa.

Varem Normat, Lantanat ja Sadamat toetanud Torpan vaenab Florat juba ammu.

“Ma mäletan, kui jõhker tundus see, et igal pool valitseval Lantanal ei olnud ühtegi koondislast, samuti Sadamal,” lausus Torpan. “Tänapäeval see muidugi ei kehti. Headest suhetest fännide vahel ei saa rääkida aga seetõttu, et osa Flora toetajaid hakkasid mängijaid mõnitama nende rahvuse pärast.”

Torpani meeldejäävaim derbimäng aga pärineb eelmisest hooajast, kus Levadia vaatamata arvulisele vähemusele suutis Flora alistada. “Viimane mäng Kadriorus oli raske ja võit magus. Seal kasutasime ka esimest korda pürotehnikat – tossud, Rooma küünlad – ja pärast mängu terve meeskond tänas meid,” ütles Torpan. “Äge tunne oli ja kõik nõustusid, et see oli parim Meistriliiga elamus.”

14

JALKA VEEBRUAR 2010

mise, teisalt Flora majandamise nimel, siis ka varem mõned mängijad piiri taha läkitanud Levadia sõnastas tunnamullu müümise eraldi eesmärgina.

“Kui seni oli meie esmatähtis ülesanne tulla meistriks, võita karikas ja jõuda Euroopas võimalikult kaugele, siis nüüd on kõige olulisem jõuda rahaliselt plussi. Seda peavad teadma kõik klubi töötajad, ka mängijad. Et eesmärk täita, on vaja müüa mängijaid ja tulla niikuinii ka meistriks,” lausus Levada 2008. aasta veebruaris Õhtulehele.

Florast on välisliigadesse siirdunud kümneid mängijaid, Levadia puhul jääb see number kümne ligi, kui jätta arvesse võtmata Ats Purje, Konstantin Vassiljev ja Sander Puri, kes läksid lepingu lõppemise järel ja mitte kõige paremates suhetes.

Ka omavahel on toimunud mängijate liikumisi (vt tabel), peaasjalikult Flora süsteemist kas otse või läbi teiste meeskondade Levadiasse. Vaid Karl Palatu ja Siksten Kasimir käisid Meistriliigas väljakul enne Levadia kui Flora eest.

Kuigi üleminekute tõttu on mitu Levadia mängijat (Vassiljev, Puri, Purje) oma endise klubiga raksu läinud, tuleb Lemsalu sõnul vaadata mündi mõlemat poolt.

“Ma saan Sandrist (Puri) aru, et koondisemängude tõttu olnuks oluline saada mängupraktikat, kuid noortel on sageli liiga palju vabadust käes ja unustatakse ära, kust tuldud on,” rääkis Lemsalu. “Kui ma oleks ise selles situatFoto: Lembit Peegel

Indro Olumets (Levadia) võitleb Martin Kaalmaga, kes 2001. aastal kaitses Flora puuri.

meistriliiga sioonis mängija, siis tahaks kah ehk, nui neljaks, välja minna, kuid klubi peab ka millestki elama.”

Vaadates eelmise aastakümne lõppu, on selge, et tundmatuseni on paranenud treeningtingimused. Ühes rahvusstaadioniks kujunenud A. Le Coq Arenaga on Flora käsutuses Eesti suurim treeningkompleks, kuna Levadia ehitas Maarjamäele lõpuks oma pesa.

Naastes klubide põhimõtteliste otsuste juurde: kui Flora on soodustanud üle Eesti uute klubide esiletõusu, on Levadia suund pigem olnud teha vajalikud kulutused, et juba toimivad võistkonnad enda hõlma alla võtta. Noortevõistkondade puudusel ühines 2001. aastal Kopli SK ning 2006. aastal sai Levadia nime senine Tallinna TKSK Visa naiskond.

Kaks edulugu

Vaadates esindusmeeskondade auhinnakappi ja saavutusi eurosarjades, on viimase kümne aasta jooksul selgelt edukam olnud Levadia, kel on seitse meistritiitlit, viis karikat ja kolm superkarikat.

Samuti on eurosarjas kahel korral kolmandasse eelringi jõutud, olles sellega edukam näiteks Soome klubidest.

Loog näeb viimase kahe hooaja peale kogutud 61 järjestikuses kaotuseta mängus ning arvukates tiitlites ohtu: “Jalgpallis saab klubi mingist piirist alates areneda ainult koos ning korrelatsioonis oma koduliigaga. Usun, et Levadial on see piir juba mitu aastat käes. Neli järjestikust meistritiitlit ja vahepealsed 61 järjestikust kaotuseta mängu räägivad

Foto: Lembit Peegel

Sini -roheliste duell 2003. aastal – paremal praegune Levadia peatreener Igor Prins.

sellest selget keelt. Nad vääriksid paremat kui Eesti meistriliiga, mida tõestavad ka traditsiooniks saanud head esitused Euroopa karikasarjades.”

Tähtis ülesanne on siin olnud “vanakestel” Indrek Zelinskil, Sergei Hohlov-Simsonil ja Lemsalul, kes välismaalt naastes Levadiat Florale eelistasid. “Aivar (Pohlak) äkki ei usu, et inimesed on võimelised muutuma, ja ta ei usu sellesse, et vanal mängijal võiks olla motivatsiooni Eestis mängida,” rääkis Lemsalu.

Küll on Pohlak öelnud ajakirjanduses, et on Raio Piirojaga leppinud kokku, et praegune koondise kapten oma viimased aastad Floras veedaks, samuti on ka nüüdne peatreener Martin Reim pikaaegne floralane. Teisalt vahetas Marko Kristal mõni aeg tagasi Flora Levadia vastu.

“Ei ole kahtlustki, kes on kuningas olnud, tavainimesele ei jää see märkamata ning tulevikus meenutatakse seda kui teatud ajastut,” lausus Lemsalu. “Kui Flora paari aasta pärast tagasi tuleb, siis halb unustatakse. Vaadates aga mõlema klubi panust Eesti jalgpalli, on Flora rohkem panustanud, sest võttis algusest peale ehitamise ja liidrirolli endale.”

Flora võib loota peagi aga paremaid aegu, sest staadioniga tekkinud hiiglaslik võlakoorem on seljast raputatud ning vähemalt sõnas peaks juba praegu käima selle Flora üles ehitamine, kes lähiaastail peaks taas kerkima Eesti jalgpalli valitsejaks.

Nii või teisiti saab emma-kumma edu või ebaedu erilise mõõtme just võrreldes teisega, sest kaalul ei ole vaid tulemus, vaid ühe idee võit teise üle.

Meistriliiga 1999

2000

2001

2002

2003

2004

2005

2006

2007

2008

2009

1. Levadia 3. Flora (-26)

1. Levadia 2. Flora (-19)

1. Flora 3. Levadia (-13)

1. Flora 2. Levadia (-2)

1. Flora 3. Levadia (-27)

1. Levadia 2. Flora (-11)

2. Levadia 4. Flora (-20)

1. Levadia 3. Flora (-12)

1. Levadia 2. Flora (-8)

1. Levadia 2. Flora (-2)

1. Levadia 4. Flora (-25)

Flora saavutused

Levadia saavutused

Eesti meister (7): 1993/94; 1994/95; 1997/98; 1998; 2001; 2002; 2003 Meistriliiga hõbe (6): 1992/93, 1995/96, 1996/97, 2000, 2007, 2008 Meistriliiga pronks (3): 1999, 2004, 2006 Eesti karikavõitja (4): 1994/95; 1998; 2008; 2009 Karikafinalist (3): 2001, 2003, 2006 Superkarikavõitja (4): 1998, 2002, 2003, 2004

Eesti meister (7): 1999, 2000, 2004, 2006, 2007, 2008, 2009 Meistriliiga hõbe (2): 2002, 2005 Meistriliiga pronks (2): 2001, 2003 Eesti karikavõitja (5): 1999, 2000, 2004, 2005, 2007 Karikafinalist (1): 2002 Superkarikavõitja (3): 1999, 2000, 2001

Omavahelised mängud:

Rekordpublik: 4500 (16.06.2003)

Flora 12

Viik 10

Levadia 22

Kadrioru staadion

2010 VEEBRUAR JALKA

15

meistriliiga Foto: Lembit Peegel

Mängijad, kes mänginud mõlemas klubis Toomas Krõm

Liivo Leetma

Viktor Levada (paremal) on vastasseisudele kutsunud ka minevikukuulsusi. 2003. aastal tutvus Eesti tipptasemega legendaarne jäähoki väravavaht Vladislav Tretjak.

Foto: Lembit Peegel

Ernest Martinsons

Hooaeg Klubi Mänge Väravaid 1993/94 Flora 9 6 1994/95 Flora 17 9 1995/96 Flora 9 0 35 15 1999 Levadia 18 19 2000 Levadia 21 24 2001 Levadia 21 20 2002 Levadia 2 0 62 63 1996/97 Flora 7 0 1997/98 Flora 2 1 9 1 1999 Levadia 26 5 2000 Levadia 8 2 34 7 1992 1992/93 1999 2000 2001

Ivan O’Konnel- 1994/95 1995/96 Bronin 1999 2000

Indro Olumets

1999 2000 2001 2002

Aivar Pohlak on Florat vedades vedanud käima ka paljude väikelinnade jalgpalli. ”Mitte keegi pole taibanud, mida Flora teeb,” on Pohlak öelnud. “Flora eesmärk on primaarselt Eesti jalgpallikultuuri arendamine. Fakt.”

Euroopa kultuurihälli mütoloogiad logodes Eesti jalgpalli kahe kange kõige silmatorkavam sarnasus on kahtlemata värvid. Mõlema sümboolika taga on üksjagu iidset mütoloogiat ja näpuotsatäis argipäeva.

Flora nimega seostatakse samanimelist keemiakombinaati ja selle vutimeeskonda, mille eestvedajaks Aivar Pohlak 1980ndate lõpus oli.

Eesti jalgpalli tulevase lipulaeva ja kodukeemikute vaheline nimeseos on Pohlaku sõnul puhtjuhuslik.

Uue klubi nimi oli ajendatud kõrgematest väärtustest ja Pohlaku loodusearmastusest, millest tingituna said valitud ka rohevalged värvid. Eestikeelse kujuga floora tähendab taimestikku, Vana-Rooma mütoloogias oli Flora aga lillede ja kevade, samuti viljakuse jumalanna.

Rohelus ja kevadejumalanna on kesksed ka Flora logol, mille autor on toonane klubi toetaja Andrus Pettai.

FC Levadia rohelised ja valged toonid on seotud sarnase sõnaga kreeka ja ukraina keeles, mis tähendab rohelist aasa.

Muide, sama nimeline piirkond on tänagi Kreekas ja seda esindab sealses meistrisarjas klubi Levadiakos.

Levadia embleemil on samuti olulisel kohal rohevalged triibud, vapi paremal ülanurgas asuv number 1999 sümboliseerib esimest aastat Eesti Meistriliigas (klubi loodi 1998) ning ühena vähestest on Levadia logol Eesti riigilipp. Kas teadlikult või juhuslikult, kuid Levadia vapp on hämmastavalt sarnane Venemaa klubi Volgogradi Rotori omaga.

Mullu kasutas Levadia esimest korda süsimusta vormi, mis oli teadlik samm, et omavahelistes mängudes Flora vastu üksteisest selgemini eristuda.

16

JALKA VEEBRUAR 2010

1992 1992/93 1993/94 1994/95 1995/96

Igor Prins

1992 1992/93 1993/94 1999 2000 2001 2002 2003

Argo Arbeiter

1992/93 2002 2003 2004

1992 Sergei Hohlov‑Simson 1992/93 1993/94 1995/96 1996/97 1997/98 1998 1999 2002 2003 2004 2005

Karl Palatu

Mati Pari

2005 2006 2008 2009 2002 1992/93 1993/94 1994/95 1995/96 1996/97 2000 2002 2003 2004

Flora Flora

4 5 9 Levadia 8 Levadia 5 Levadia 14 27 Flora 1 Flora 2 3 Levadia 25 Levadia 5 30 Flora 9 Flora 21 Flora 20 Flora 19 Flora 18 87 Levadia 23 Levadia 27 Levadia 28 Levadia 6 84 Flora 9 Flora 22 Flora 1 32 Levadia 26 Levadia 22 Levadia 16 Levadia 16 Levadia 13 93 Flora 4 4 Levadia 22 Levadia 24 Levadia 24 70 Flora 9 Flora 13 Flora 8 Flora 10 Flora 19 Flora 14 Flora 11 Flora 25 109 Levadia 24 Levadia 15 Levadia 26 Levadia 25 90 Flora 5 Flora 22 Flora 17 Flora 28 72 Levadia 5 Flora 2 Flora 8 Flora 17 Flora 4 Flora 7 Flora 6 44 Levadia 10 Levadia 22 Levadia 14 46

0 0

Hooaeg

Mark Švets Marius Dovydenas

Siksten Kasimir Indrek Zelinski

0 0 0

Flora Flora

6 9 15 2002 Levadia 13 1995/96 Flora 1 2004 2005 2006 2007

Levadia Levadia Levadia Levadia

2008 2009

Flora Flora

2005 Levadia 1997/98 Flora 1998 Flora 1999 Flora 2001 Flora 2005 2006 2007 2008 2009

Levadia Levadia Levadia Levadia Levadia

Kristian Marmor

2004

Flora

Marek Lemsalu

1992 1992/93 1993/94 1994/95 1995/96 1996/97 1997/98 1999

0 0 5 0 5 7 11 3 4 0 25 8 13 4 0 25 0 0 0 0 0 1 0 0 0 1 1 1 11 14 9 34 0 0 0 0 4 0 1 4 9 0 0 1 0 1 0 1 3 5 9 0 0 1 1 0 0 1 3 5 1 3 9

Klubi Mänge Väravaid

1999 2001

2006 2008 2009

2006 2007 2008

Maksim Smirnov

1997/98 1998 1999 2006 2007

Martin Kaalma

1996/97 1998 2001 2002 2003 2004 2005 2007 2008 2009

Kert Kütt

1999 2001 2008 2009

25 30 20 16 91 35 33 68 17 21 12 26 12 71 29 32 31 33 26 151 1

0 1 1 5 0 9 7 0 5 21 10 6 16 9 13 10 14 13 50 18 21 23 15 7 84 0

Levadia 5 2 Levadia 31 5 Levadia 32 2 68 9 Flora 8 Flora 18 1 Flora 15 5 Flora 19 1 Flora 24 3 Flora 4 3 Flora 18 1 Flora 8 2 114 16 Levadia 33 5 Levadia 30 6 Levadia 28 4 91 15 Flora 4 0 Flora 12 2 Flora 10 1 26 3 Levadia 17 2 Levadia 31 7 48 9 Flora 12 Flora 1 Flora 24 Flora 28 Flora 24 Flora 21 Flora 24 134 Levadia 24 Levadia 25 Levadia 32 81 Flora 8 Flora 4 12 Levadia 9 Levadia 1 10

Flora süsteemi teistes meeskondades ja Levadia esindusmeeskonnas mänginud jalgpallurid:* Konstantin Nahk Vadim Dolinin Gerol Silkin Martin Maasing Tarmo Neemelo * nimekiri ei pruugi olla täielik

treener

Silvar Luht taastas nullist Põltsamaa jalgpalli “Üks pall läks pauguga katki ja hirmuga mõtlesin, mis saab, kui ka teisega nii juhtub,” meenutas oma esimesi kuid Põltsamaa jalgpallitreenerina Silvar Luht (45). 1991. aastal ei olnud kunagises hertsog Magnuse kodulinnas varustust lihtsalt kuskilt võtta ja viimati oli seal organiseeritult vutitrenni tehtud pool sajandit tagasi.

Lennart Komp

noortegrupp üle mitmekümne aasta ja sellesse sattus ka hilisem koondislane Aivar Anniste,” rääkis Luht.

“Alguses oli varustuse ja trennipaikadega raskusi.

Kuskilt õnnestus saada kaks palli, kuid paari kuu pärast läks üks pauguga katki. Õnneks hakkas varsti varustust tilkuma.”

Ajaloolise järjepidevuse huvides sai klubi nimeks Põltsamaa Sport, sest samanimeline vutimeeskond tegutses linnas ka 1930ndatel.

Alguses tuli harjutada EPT võimlas, kehvas olukorras staadionil või koguni kruusaSporditähe poolt aasta treeneriks (1995) valitud Silvar Luht ei pea enam palli kattega hokiväljakul. katkiminekut kartma.

Luhti eestvõttel aga tehti korda Põltsamaa staadioni muru, õltsamaal oli ikka au sees olnud millel 1997. aastal pidas FC Flora käsipall ning kergejõustik. sõprusmängu Tbilisi Dinamoga.

Pärast Tartu ülikoolis kehakul“Poisid tulid toona ja tulevad ka tuurieriala lõpetamist kodumaile tööle praegu hea meelega trenni, kuid läinud Luht nägi, et kergejõustik ei ole enam noorte seas atraktiivne. 1991. aastal probleemiks on transport, sest näiteks Põltsamaad ümbritsevast vallast saaalustas ta esimese jalgpalligrupiga ning esialgu ta oma ülemustele sellest ei kõs- vad käia vaid need, kellele pakuvad küüti vanemad,” rääkis Luht. “Noored sanudki. Pärast aga pani nad fakti ette. on praegu kolmes grupis ja kõik sooviJa kõik läks kenasti. jad olen vastu võtnud.”

“Tervel Jõgevamaal oli see esimene

P

Luhti juhendada on 70 noort, lisaks täiskasvanute meeskond. Tänavu osales Põltsamaa Sport D2 ja C1 noorteliigas ning täiskasvanute meistrivõistluste III liigas. Kui esimesel kümnel aastal ei andnud Luht endale armu ja trennid toimusid iga päev, siis nüüd on ta võtnud pühapäeva vabaks. Poistel on nädalas kaks vaba päeva.

“Nii tihe graafik hakkas tervisele,” põhjendas Luht. “Kui poisid tahavad kuhugi jõuda, peavad nad ise juurde tegema. Jalgpalli tase on niivõrd arenenud, et minu kolme-nelja trenniga nädalas ei tohiks koondisesse jõuda.”

Enese koolitamisega on Luht jõudnud Eesti Jalgpalli Liidu 2. astmele ning peab seda praegu täiesti piisavaks. Esimese jalgpalli süvakoolituse tegi ta läbi Helsingis 1995. aastal, kui koolitajate seas oli nimekas Gerrard Houllier. Treenerina eelistab Luht karmim olla pigem trennis kui väljaku äärest.

“Treeneri karjumine väljaku ääres ei anna midagi, sest kohtumise ajal on vaja, et mängija pea töötaks ja ei hakataks teineteist süüdistama,” lausus Luht. “Kui midagi on vaja parandada, saab sellest rääkida vaheajal. Pigem tõstan ma häält trennis kui mängus.”

Noorena takistusjooksus Eesti meistriks tulnud Luht aga jõudis spordi juurde suuresti tänu vutile, sest kuigi organiseeritud trenne ei toimunud, mängiti hoovis ikkagi.

2010 VEEBRUAR JALKA

17

mängija

Andrei Veis: ühistransport – Paides sellist jama ei olnud!

Poleks Andrei Veis (19) viimasel hetkel kahtlustest võitu saanud ja pärast põhikooli Tallinna kolimise asemel Paidesse jäänud, ei pruugiks ta praegu U21 koondises mängida.

Aga võib-olla mängiks ka.

Lennart Komp konna eest mängida,” lausus Veis. “Hooaja ettevalmistus kestab kaks kuud ja loodan siiski, et suudan selle aja sees end maksma panna.”

Kui peaks nii juhtuma, et Veis jääbki esiliigasse teise rivistuse eest mängima, võtaks poisi esimene treener Viktor Mets ta oma hoole alla Paide Linnameeskonda.

Enne pealinna kolimist oli Veis kaheksa aastat keskkaitses mänginud. Ka toona Flora teist meeskonda juhendanud Zaur Tšilingarašvili nihutas keskeestlase hoopis poolkaitsesse. “Alguses oli see minu jaoks suur üllatus ja ehmatus, sest see oli minu jaoks uus ja täiesti võõras positsioon,” analüüsis Veis. “Kaitsemängijana ei olnud mu tehnika ka just kõige parem.”

Tuleviku eest mängis ta mullu taas äärekaitses, armastades palju mööda äärt üles liikuda. “Tänapäeva jalgpallis on äärekaitsja teine äärepoolik, peab palju rünnakust osa võtma, mis mulle meeldibki, ei pea ainult kaitsetööd tegema,” vaagis Veis.

Kuigi noorpõlves jooksudistantsidel medaleid noppinud Veisi kiiruslikud omadused on priimad, vajab tehnika järeleaitamist.

“Kui ta Tulevikuga meie vastu mängis, teadsime tema lahendusi ja väga mitmekesised need ei ole,” lausus Mets.

“Kui Veis mängulugemise ja palliga lahendused paremaks saab, on tal võimalusi läbi lüüa.”

Foto: Lembit Peegel

Valgevene juurte ja nimega Andrei Veis kaitseb Eesti värve.

“Alguses ütlesin kohe, et ei lähe, sest olin elu ja treeningutega Paides väga rahul,” taaselustas Veis toonast sisevõitlust. “Kujutasin küll korraldust pisut teisiti ette, kuid sain hakkama. Häiris vaid, et pidi palju ühistranspordiga sõitma, see võttis palju aega ära. Paides sellist jama ei olnud.”

Eelmist hooaega alustas kaitsemängija Veis U19 koondises ja Viljandi Tuleviku duublis, kuid sügiseks oli temast saanud U21 rahvusmeeskonna ja Tuleviku esinduskoosseisu mängija.

Enne jõule aga kirjutati Veis Flora duubelmeeskonna nimekirja.

“Oleksin vabalt valmis hooaega duublis alustama, kui keegi garanteeriks, et saaksin hiljem ka esindusmees18

JALKA VEEBRUAR 2010

Veisi nimes peegeldub mitu kultuuri.

Tema vanemad on pärit Venemaalt, kuid kultuuri ja rahvuse poolest peab ta end eestlaseks. Nimi pidavat olema aga valgevene päritolu. Vanem vend Ilja mängib korvpalli, kuid Andrei sellest mängust suurt ei pea. Ka kergejõustikus andis end näole vaid selleks, et soojenduseks vutti taoti.

“Korvpalli puhul ei meeldi mulle see, et iga vale liigutus on viga,” nurises Veis.

“Jalgpallis saab väljakul võidelda ja end välja elada.”

Plaan B ehk mustade päevade stsenaarium on Veisil samuti. Ta alustas õpingud Tallinna Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas. Juhuks, kui jalgpallis läbi ei löö.

cv Andrei Veis Sünniaeg: 06.04.1990 Sünnikoht: Paide Klubi noorteklassis: Paide FC Flora Klubid täiskasvanuteklassis: 2006 FC Flora Paide (3. liiga) 2007 FC Valga Warrior (EL) 27/5 2008 FC Flora II Tallinn (EL) 30/3 2009 JK Tulevik Viljandi II (EL) 9/0 2009 JK Tulevik Viljandi (ML) 19/0

Koondised: U19 26/0 U21 9/0

Treenerid: Viktor Mets, Kristjan Vestung, Margus Luts, Erki Kesküla, Karel Voolaid, Zaur Tšilingarašvili, Marko Lelov, Janno Kivisild, Frank Bernhardt

naismängija

Kaire Palmaru vahetas õlad pea vastu. Edukalt!

Rahvusnaiskonna ja Pärnu JK keskväljahing Kaire Palmaru (25) ei tundnud mulluseni peamängu – nahkkera õlaga suunata on ju palju tervislikum. Liiati oli aastatepikkune harjutamine andnud meisterliku vilumuse. Nüüd lööb Palmaru peaga küll. Ja väravaidki! lennart komp

P

ärnulanna jaoks algas uus ajastu mullu inglastest treenerite saabumisega. “Õhumängus pea kasutamine oli, ütleme, rangelt soovituslik,” muigas Palmaru (pildil). “Ma ei mäleta, et peaga mitte-mängimise pärast oleks kunagi mingi olukord väljakul võistkonna kahjuks lahendunud, aga stiili muutmine oli ka koondisekoha eest konkureerimiseks oluline.”

Uue maneeriga harjumine aga ei toimunud üleöö. “Säärane muutus oli sama hea, kui öelda inimesele, et ära pese hommikul hambaid. Liigutused tulid ju automaatselt!” meenutas poolkaitsja, kes aastalõputurniiril isegi peaga värava lõi.

Palmaru kogemustevaramu on muljetavaldav, kuivõrd naiste meistriliigas hakkas ta Pärnu JK Vapperi eest mängima juba 14aastasena, kus ta ei olnud muide üldse mitte noorim võistkonnaliige. Aasta hiljem kuulus Palmaru juba U18 koondise rivistusse ning rahvusnaiskonnas debüteeris ta 2001. aastal.

“Küllap on kirg mängu vastu mu pikaealisuse saladus,” rääkis Palmaru.

“Ei tule nagu meelde küll, et oleks olnud mingi hetk, kus tahtnuks asju aknast välja loopida ja jalgpalliga lõpparvet teha.”

Pärast Vapperist (tookord juba Bussipark) PJKsse siirdumist tuli ta aastail 2003−2006 neli korda järjest Eesti meistriks ning on PJK eest löönud igal hooajal üle kümne värava. 44 koondisemängu annavad kõigi aegade pingereas kuuenda koha. Praeguse seisuga ei paista põhjust, miks see arv ei võiks kasvada 50ni (arvestades mitteametlikke mänge, on ka see tähis ületatud).

cv Kaire Palmaru Sünniaeg: 11.08.1984 Sünnikoht: Pärnu Positsioon: keskpoolkaitsja Klubid: Pärnu JK Vapper (1998−2000), Pärnu Bussipark (2001), Pärnu JK (2002−...)

A-koondis: 44/1 U19 koondis: 11/1 Treenerid: Tormi Rand, Jüri Saar, Maaren Olander, Aivar Lillevere, Katrin Kaarna, Peter McGovern, Keith Boanas

Saavutused: Eesti meister (2003−2006), Balti turniiri neljakordne võitja

Kuigi PJK eest on ta mänginud ka väravas ning väljakul täitnud ka äärekaitsja ja äärepooliku ülesandeid, tunneb Palmaru end kõige mugavamalt keskpoolikus, kus tal on eriline klapp ründaja Anastassia Morkovkinaga.

Just nendevahelisest koostööst on sündinud arvukalt väravaid nii PJKs kui ka koondises.

“Mullu olin nii mina kui ka terve koondis elu parimas füüsilises vormis, mida näitavad ka paranenud tulemused,” lausus Palmaru. “Kevadisel turniiril Armeenias, kus oli väga palav, suutsime lõõskava päikese all 90 minutit korralikult vastu pidada ja juba tänu sellele vastastest üle olla. Trennid on olnud rasked, kuid asi on seda väärt olnud.”

Pärnulanna on harjunud, et jalgpallija argielu vahel tuleb kompromisse teha ning senini on kahe olulise lõimimine õnnestunud briljantselt. Tunamullu lõpetas ta cum laude Tallinna Tehnikaülikooli materjalitehnoloogia magistrantuuri ning töötab viimased poolteist aastat tekstiilitehnoloogina ehk igapäevatöö on innovatsioon. Muide, seda masti kvalifikatsiooniga spetsialiste on Eestis peale tema vaid üksikuid!

“Lihtsalt öeldes tegelen suka- ja sokiniidinäidiste valmistamisega,” otsis Palmaru sõnu. “Niidid on väga erinevate omadustega ja minu ülesanne on leida kliendile, kelleks on suured vabrikud, nende toote jaoks sobivaim.”

Palmaru teab ka vastust, miks naiste jaoks ei ole probleem jalgpalli kõrvalt tööl või koolis käia. “Naised on lihtsalt tugevamad!” on ta veendunud.

2010 VEEBRUAR JALKA

19

naised

Naiste jalgpalliliiga pallimängude tugevaim Jalgpalli naisteliigades mängib rohkem klubisid kui teistel pallimängualadel. Jalka uuris Eesti populaarseimate pallimängualade naiste liigasid ja harrastajate hulka ning selgus, et naistevutil on enim liigades mängivaid klubisid, võrkpallil seevastu naisharrastajaid.

Kristjan Roos Linnaleht

S

amal ajal kui võrkpallil, korvpallil ja käsipallil on Eestis ette näidata vaid meistriliiga, on ainsana jalgpallil olemas ka esiliiga. Jalgpalliliit on algaval hooajal loonud naistevuti jaoks uue süsteemi: nii meistriliigas kui ka esiliigas hakkab mängima kuus naiskonda. Veel enam: Eesti Jalgpalli Liidu naiste- ja amatöörjalgpalli komisjoni liige Mihkel Uiboleht tõdeb, et taseme tõustes, eeldatavalt 4-5 aasta pärast, peaks meistri- ja esiliiga naiskondade arv tõusma kaheksani ja juba 2010. aastal alustab ka teine liiga.

Seevastu naiste võrkpalli meistriliigas mängib seitse võistkonda, korvpalli naiste meistriliigas neli võistkonda ja käsipalli naiste meistriliigas vaid kolm võistkonda. Kuid Eesti Võrkpalli Liidu peasekretär Tarvi Pürn selgitab, et esiliiga asemel on naiste võrkpallis olemas rahvaliiga süsteem. Kui rahvaliiga süsteem muutuks, tekiks vajadus esiliiga jaoks, lisab Pürn. Korvpalliliidu peasekretär Karel Loide nendib, et korvpalli naiste meistriliigas on tänavuse nelja osaleja asemel varasematel aastatel mänginud keskmiselt kuus naiskonda ning karikavõistlustel osaleb siiski kaheksa naiskonda.

“Võistkondade vähenemise põhjuseks on majanduslik olukord ning män-

20

JALKA VEEBRUAR 2010

gijate siirdumine välisklubidesse,” on Loide sunnitud tõdema. Siiski osalevad ka korvpallis harrastajate tasemel paljud naiskonnad maakondade meistrivõistlustel.

“

Jalgpallis peaks meistrija esiliiga naiskondade arv tõusma kaheksani ja tulevikus ei saa välistada ka teise liiga loomist.

„

Üks on aga liigades mängivate klubide arvukus, teine lugu on aga liigade tasemes ning selleski, mil moel liigade taset tõsta. Uiboleht usub, et naiste vutiliigasid on hakatud arendama süsteemselt: “Loome pikaajalist süsteemi arenguks, mis on end tõestanud juba meeste liiga puhul, lisaks hakkame toetama klubide arengut ja loome üldise naiste jalgpalli arengukava.”

Taavi Pürn on veendunud, et kui võrrelda Eesti naiste võrkpalli meistriliiga taset Baltimaade või ka Põhjamaadega, on Eesti liiga tase korralik.

Seda kinnitavad tema sõnul Eesti naiskondade kahel viimasel aastal saadud kaksikvõidud Balti liigas ning GMP teine koht Põhjamaade meistrivõistlustel. Aga Pürni sõnul on loomulikult

parandamisvaru, seda eelkõige sportliku taseme poolest, sest just see on eelduseks suuremale publiku huvile, sponsoreerimisele ja kajastamisele meedias.

Kossuliidu arvates kodusel liigal suuri ambitsioone ei ole. Peasekretär Loide märgib, et Eesti naiste korvpalli meistriliiga on praegu mõeldud selleks, et pakkuda mänguvõimalust profispordist loobunud naistele ja noortele, kes alles liiguvad profisportlaste karjääri poole. Loide sõnul mängivad kõik eesti parimad naiskorvpallurid välismaal.

Aga nii Eesti naiste klubikorvpalli kui ka klubikäsipalli taseme tõstjana näevad alaliitude juhid Balti liigat.

“Ilmselt võib selles vallas toimuda muutus juba järgmisel hooajal, kui käivitub naiste Balti Liiga (meeste MasterCard BBL eeskujul). Siis on ka kodus mängides võimalik pidevalt jõudu proovida euroliiga tasemel naiskondadega Lätist, Leedust ja Rootsist.

Samuti meelitab see rohkem sponsoreid naiskondade juurde, eriti arvestades, et mängudest hakkavad regulaarselt toimuma teleülekanded,” tutvustab Loide.

Kes valitseb 20 aasta pärast?

Ka Eesti Käsipalli Liidu vastutav sekretär Pirje Orasson on tuleviku suhtes optimist: “Loodame, et tänavu kevadel

naised käivitub Balti liiga, kus Eestit esindaks Põlva naiskond ja Lätist tuleks kakskolm klubi juurde. Järgmine aasta võiks siis ehk Balti liigaga liituda leedulased, kes on meist ja lätlastest tugevamad.”

Kolme naiste meistriliiga klubiga käsipall on ka naiste harrastajate arvu poolest vaeslapse rollis. Käsipalli mängis 2008. aasta seisuga statistikaameti andmetel vaid 464 naist. “Tüdrukute klassides on mängijaid küll, kuid mida vanemaks saadakse, seda rohkem huvi kaob. Mäng on naiste jaoks ilmselt liiga kontaktne,” pakub Orasson, kelle sõnul on naiste treenerite tase Eestis väga hea. Enim naisharrastajaid on võrkpallil (3011), järgnevad korvpall (1812) ja jalgpall (1123). Samas kui võrrelda naisharrastajate arvu 2005. aastaga, on suurim tõusja jalgpall (+275), tõusutrendil on ka võrkpall (+124). Seevastu korvpall (-104) ja käsipall (-62) on naisharrastajaid viimastel aastatel kaotanud.

“See spordiala, mis domineerib naiste spordis, domineerib Eesti spordis 20 aasta pärast ka üldiselt. Laste spordiala valiku teeb Eesti peres ema.”

Need on vutiliidu juhi Aivar Pohlaku kuldsed sõnad. Jalka küsis asjapulkadelt, kuidas alaliidud üritavad naisi rohkem just oma alaga tegelema meelitada.

Mihkel Uiboleht vutiliidust: “Me ei soovi meelitada, vaid oma järjepideva ja sihikindla tööga pakkuda kõigile tüdrukutele võimalus end jalgpallis teostada, näidata, et tegeleme ka naiste jalgpalliga tõsiselt. Poiste seas on jalgpall juba mõnda aega valik number üks ja üha populaarsemaks muutub see ka tüdrukute seas.”

Tarvi Pürn võrkpalliliidust: “Eesti Võrkpalli Föderatsioon (EVF) ei tegele ja puudub ka otsene vajadus eraldi naiste meelitamiseks ala juurde (mis tõenäoliselt jalgpalli puhul võib nii olla). Näiteks noorteklassides on litsentseeritud võrkpallureid tüdrukute puhul rohkemgi kui poiste puhul. EVF eesmärgiks on pigem järjest paremal tasemel liiga korraldamine, et täiskasvanuikka jõudes oleks olemas väljund ehk tugev liiga ning mis ühtlasi looks eeldused rahvuskoondise taseme tõusuks.

Teisalt peab selleks toimuma klubide järjepidev areng ja professionaalsuse tõus. Kindlasti on väga oluline ka treenerite järelkasv ja koolitus.”

Karel Loide korvpalliliidust: “Korvpall on tehniliselt keeruline spordiala, mistõttu on täiskasvanute vanuseklassis võimalik osaleda peamiselt neil, kes on alaga nooremas vanuses kokku puutunud ja vähemalt algtõed omandanud.

Seega toimub peamine naiste korvpalli juurde meelitamine noorteklubide kaudu. Tüdrukutele on hea motivaator võimalus korvpalluri stipendiumi abil pääseda USA ülikoolidesse.

Seda võimalust on viimastel aastatel kasutanud kümned eesti neiud.”

Naiskondade arv Eesti liigades 19 – jalgpall (8 meistriliigas + 11 esiliigas 2009. aastal) 7 − võrkpall (7 meistriliigas) 4 − korvpall (4 meistriliigas) 3 – käsipall (3 meistriliigas)

Naisharrastajate arv (statistikaameti andmetel) 2008. aastal Võrkpall 3011 Korvpall 1812 Jalgpall 1123 Käsipall 464

2005. aastal 2887 (+ 124) 1916 (- 104) 848 (+ 275) 526 (- 62)

Harrastajate koguarv 2008. aastal Jalgpall Korvpall Võrkpall Käsipall

11 876 9881 7168 1750

Foto: Lembit Peegel

Jalgpall tõmbab naisi aina enam ligi – Eesti meistrivõistlustel võib varsti tulla ka II liiga.

2010 VEEBRUAR JALKA

21

peegli peegeldused

Suur vägede ülevaatus aastalõputurniiril Eesti Jalgpalli Liidu aastalõputurniir on kujunenud tõeliseks vägede ülevaatuseks, suurteks, ligi 5000 osavõtjaga jalgpallimanöövriteks, kus vaataja silme eest käib läbi meie raskerelvastus Meistriliiga näol, aga rivis sammuvad ka kaitseliitlased madalamate liigade näol ja skaudid noortemeeskondade kujul.

lembit peegel

Flora ja Kalju mäng oli tõeline lahing.

Aga – kättpidi läksid kokku ka kahe meeskonna fännid tribüünidel.

Kalju (valges) otsib tavapäraselt toetust väljastpoolt Eestit, Flora juurikas on Eesti mullas.

Flora näib mängus Tammeka vastu ohustavat pigem korvi kui väravat.

Flora varumeestepink on mõtlik, kuid päeva lõpuks võideti Meistriliiga turniir aegade tihedaimas konkurentsis.

22 24

JALKA VEEBRUAR 2010

peegli peegeldused

Võidukas Nõmme United!

Esiliigaturniiril madistavad Levadia II ja Lasnamäe Ajax.

Pärnu JK (triibulises) ja Nõmme United D1 vanuseklassi finaalis.

Nõmme Unitedi kollkipper tõrjel.

2010 VEEBRUAR JALKA JALKA

23 25

tartu jalgpallipark

Muruniiduk müriseb mõnuliselt, jalgpall patsub paheliselt!

“Sööda!” Mats. “Hei!” Vuhh! “Kiiremini!” Tsah-tsah-tsah. Phüüt! “Viga!” “Ei!” Khsshh. “Vaata!” “Jess!”

Helid, mida kõrv võib püüda iga jalgpalliväljaku äärest. Helid, mida Tartu külje all Raadimõisas elavate inimeste kõrvad püüda ei taha.

Lennart Komp

V

aevalt mõtlesid mõni aasta tagasi Raadimõisa elamurajooni kolinud inimesed, et paari aastakümne eest tõusid sealt kiviviske kaugusel nõukogude armee sõjaväelennukid, mille madalatooniline kõrvulukustav jõrin oli ühtaegu hirmus ja tüütu.

Küll mõtlesid Raadimõisa elanikud, mis saab siis, kui sealt kiviviske kaugusele rajatakse jalgpallipark. Kes siis seda madinat, kilkavaid lapsi ja rõõmsaid täiskasvanuid ära kannatada jaksab.

Nii juhtuski, et vaatamata allkirjadele ehitus- ja hoonestusloal tuli Tartu vallavalitsusel load tühistada.

Jalgpallipargi ehitus läinuks käima sel kevadel ja 11 hektarile kavandatud seitsme väljakuga vutimeka saanuks kava kohaselt valmis 2011. aasta kevadel.

Septembri lõpul Tartu Postimehes ilmunud uudis aga vallandas kohalike pahameeletormi, mille tulemusena oli vallavalitsus sunnitud ehitusloa kolm nädalat hiljem tühistama. Survet avaldanud inimesi oli mõnikümmend.

Tsah-tsah-tsah. Phüüt! “Viga!”

“Me võinuks ka võidelda, aga me ei hakka oma isiklikku raha panema kohtukulude alla,” lausus jalgpallipargi eestvedaja Meelis Vool. “Vutipargist 24

JALKA VEEBRUAR 2010

ei saa me peale emotsiooni midagi ja tahtsime, et need oleks vaid head.”

Vool täpsustas, et kohut pidanuks hakkama käima vallavalitsuse, mitte ideele vastu seisnud inimestega ja see ei tulnud kõne alla, sest omavalitsus soosis projekti igati.

“Valla poolt tuli ka kompromiss, et kuidas ja mis edasi,” rääkis Tartu Tammeka endine tegevjuht Vool. “Oleme leidnud uue koha, kuid veel ei ole kindel, kas seal ka toimetama hakkame.

Enne on vaja paberid korda ajada.”

Tartu vallavanem Aivar Soop ei soostunud teemat pikemalt kommenteerima,

öeldes vaid, et praeguse seisuga on jalgpallipark kauge tulevik ja uuesti hakatakse seda arutama alles kevadel.

Esialgse kava järgi läinuks jalgpallipark maksma viis miljonit krooni. Voolu sõnul ei pruugi ehitamiskulud uues kohas kasvada. Jalgpallipargi kõik seitse väljakut on kavandatud murukattega, millest aegamööda kolm saaks kunstkatte. Praegu aga ei ole tehiskatte jaoks ressurssi, sest üks korralik väljak üksi maksaks viis miljonit. Muruväljakuid saaks kasutada maist septembrini, kuni õhtud on väljas veel valged, ning siis siirdutaks talvepuhkusele.

Santose baas Luunjasse Tartu jalgpallipargiga samal ajal kavandab Tartu Santose jalgpalliklubi ülikoolilinnast kümneminutilise autosõidu kaugusele Luunjasse oma treeningbaasi.

“Preguse seisuga on vaja viit muruväljakut ja üht kunstmuruväljakut, kuid millal need valmis saavad, ei oska ma küll öelda,” rääkis Santose juhatuse liige Meelis Eelmäe. “Võib ka juhtuda, et ehitame ühe väljaku korraga, kuid maad on rohkem ja ka laienemiseks on võimalused.”

Santosel on Luunja vallaga sõlmitud 50 aastaks rendileping 8 hektari maa kasutamiseks. Praegu tegeletakse geoaluse tegemise ja projekteerimisega. Peaks kahe aasta pärast Luunjas treenida saama, on Santosel selleks ajaks olemas ka buss, mis lapsed sinna ja tagasi sõidutab.

“Meie eesmärk ei ole tervet Santost Luunjasse viia. Kaks-kolm nooremat vanusegruppi jäävad niikuinii Tartusse,” lausus Eelmäe. “Tahame, et saaks korralikel väljakutel treenida ja ka heatasemelisi turniire korraldada.”

tartu jalgpallipark Foto: Sille Annuk/Postimees/Scanpix

Meelis Vool on optimistlik, kuigi kavandatud maa-alale jalgpalliparki ehitada ei õnnestunud.

“Me ei tee professionaalset kompleksi, vaid rahuldaks esmased vajadused,” lausus Vool, kelle sõnul leitaks ehituseks vajalik raha fondidest. “Olmetingimused lahendaks moodsate ehitussoojakutega, mida parandaks vastavalt vajadustele ja võimalustele.”

“

On kaheldav, kas mõnekümne lapse-täiskasvanu hõiked suutnuks summutada suviti hommikust õhtuni põrisevaid muruniidukeid.

„

Esialgse plaani nurjumisel mängis rolli ka selle ilmsikstuleku halb ajastus, sest vahetult enne kohalike omavalitsuste valimisi ei tihanud vallavalitsus valijatega konflikti minna.

“Ma arvan, et sellega (ajastusega – toim) oli 50:50. Kindlasti mängis see rolli, kuid ka meie koha arendajatena pidanuks selgeks tegema, kuidas kohalikud selle teema vastu võtavad,” märkis Vool.

“Sööda!” Mats. “Hei!”

Peaasjalikult laste treenimisvõimaluste parandamiseks mõeldud jalgpallipargi vastuseisu üks põhjuseid oli müra, kuid

on kaheldav, kas mõnekümne lapse-täiskasvanu hõiked suutnuks summutada suviti hommikust õhtuni põrisevaid muruniidukeid.

“Meie idee on selles, et jalgpallipargist saaks väike vutimeka, kus saaks korraldada noorteturniire nii, et tekiks ka korralik festivalitunne,” rääkis Vool.

“Ka majanduslikus mõttes on arukam ehitada ühte kohta mitu väljakut, sest nii on ülalpidamiskulud väiksemad.”

Treeningvõimaluste parandamine lubaks klubidel pisut kergemini hingata, sest praegu kulub Tartus tohutult auru väljakute jagamise peale. Täismõõtmetes kunstmuruväljak on vaid Annelinnas, pisut pisem asub Reiniku gümnaasiumi kõrval. Ajast ja arust Tammeka kunstmuru ootab aga väljavahetamist.

“Me tahame, et ei peaks konkureerima iga aasta samade klubidega ühe

väljaku pärast, vaid et kuidas saaks ilma tobeda võitlemiseta,” rääkis Vool. “Kõiki huvitab, kuhu ja miks tuleb, aga miks ei ole, sellest ei räägi keegi.”

MTÜ Jalgpallipark juhatuse liige Vool on enda sõnul jonni täis ning kuni pargivedamine tervisele ei hakka, ei kavatse järele jätta.

Jalgpalliväljakud Tartus:

Kunstmuru Annelinna kunstmuruväljak Tamme staadioni kunstmuruväljak Reiniku gümnaasiumi kunstmuru väljak

Naturaalne muru Põllu tn staadion Sepa tn staadion Tamme staadion Forseliuse gümnaasiumi staadion

Tamme staadioni ehitus viibib Novembris algama pidanud Tartu Tamme staadioni tribüünhoone ehitus on plaanitud aprillikuusse, samal ajal võetakse üles ka kõrval asuva kunstmuruväljaku õhuke vaip, mis asendatakse modernsemaga. Kui kunstmuruväljak peaks kasutajatele avanema tuleva aasta septembris-oktoobris, siis tribüünhoone valmib 2011. aasta kevadeks.

Tamme staadioni kunstmuruväljak valmis 2003. aastal ning kate on niivõrd viletsas olukorras, et regulaarseid treeninguid korraldatakse seal vähe.

2010 VEEBRUAR JALKA

25

usutlus

Tõnu Seil:

jalgpalliliit nii öelgugi – U21 on olümpiakoondis!

Spordi eest seisev kultuuriministeeriumi asekantsler Tõnu Seil tunnistab, et sõna “olümpia” abil on lihtsam raha küsida. Aga ta tõdeb, et jalgpallile on rahaeraldused niigi suurenenud, sest ei saa tuima näoga raha jagada ja ala populaarsuse kasvu eitada.

Indrek Schwede Foto: Lembit Peegel

Kui palju kultuuriministeeriumis üldse jalgpalliga kokkupuudet on?

Viimased 7-8 aastat on kokkupuude väga tihe. Meie jalgpallitiim osaleb firmaspordi jalgpalliturniiril ja kaasalööjaiks on nii mehed kui ka naised.

Huvi on olemas.

Aga ametialaselt? Miline on kokkupuude meie jalgpalliliiduga?

Alustades A. Le Coq Arenast – selle areeni olemasolust ja rahastamisest kuni kohaliku tasandini välja. Aitame viisadega. Tehniline koostöö on tihe.

Palun mõni näide kokkupuutest kohaliku tasandiga.

Olen Saaremaalt pärit ja jälginud sealse jalgpalli arengut: Priit Penu, Jan Važinski ja ka Aivar Pohlaku jõupingutusi. Saaremaa puhul ongi minu kaasamine olnud suurem kui mõne muu maakonna puhul, sest saarlased teavad, et mind saab kaasata. Olen rahvusvahelistel Saarte mängudel kaasas käinud ja näinud meie jalgpallurite mänge.

Tõnu Seil hoiab käes Euroopa vutiliidu väljaannet UEFA Direct.

26

JALKA VEEBRUAR 2010

Aga ikkagi: palun mõni konkreetne näide!

Alver Kivi (Saaremaa ajakirjanik ja Eesti koondise mängude teadustaja A. Le Coq Arenal – toim) on minuga palju rääkinud jalgpallist ja mitte ainult Saare asjast.

Ise olen saarlastele ette heitnud vähest algatust. Ka raskel ajal pole raha riigist otsas. See pole mitte omakandimeeste

usutlus omavaheline asi, vaid nad on ise küsinud. Sealsed inimesed on aktiivsed, Kuressaare meeskonnal on fänniklubi, toetust saadakse linnalt, riigilt ja fondidest.

Jalgpall on tõusnud noorte lemmikalaks. Kuidas see väljendub kultuuriministeeriumi töös?

Spordiraha jagamisel arvestame kaht asja: harrastajate arvu ja tulemusi. On väga heade tulemustega vähe harrastatavaid alasid ja vastupidi. Meeskonnaaladel on raske jõuda kõrgete tulemusteni. Me ei ole võtnud suunda, nagu on naabritel, et Lätis on esmane jäähoki ja Leedus korvpall. Kuigi, jah, Lätis on ka jalgpall näidanud tulemusi. Me arvestame värske infoga. 2010. aasta puhul arvestasime 2009. aasta detsembri seisuga. Oma andmed võtame spordiregistrist (www.eok.ee/klubideregister/). Meil on kokkulepe statistikaametiga, et nad delegeerivad kogu spordistatistikaga tegelemise meile.

Aga me arvestame ka sellega, kui jalgpalliliit peaks näiteks korraldama mõne tiitlivõistluse.

“ „

Mängides läksin alati ise väravasse, sest ma ei usaldanud kaitseliini tööd.

Kui Eestis toimub näiteks noorte EM-finaalturniir, siis pakute toetust?

Jah, ja sellest on jalgpalliliiduga räägitud.

Eesti spordijuhtide seas on ülekaalus inimesed, kes jalgpallist kaugel. Teil on peaspetsialisti ja osakonnajuhataja töökoht täitmata – võtke keegi, kes jalgpalli ka jagab!

Ei võta, sest ma tean ise piisavalt jalgpalli kohta! (Naerab – toim.) Minu lemmikkoht jalgpalliväljakul on muuseas väravas ja ma kaitsen kõike, mis minu seljataga! Siis võib kergejõustikuliit ja teised sama tahta.

Pidasingi silmas, et kergejõustikutaustaga inimesi on ju nagunii otsustajate hulgas.

Otsustamisel kaalutakse erinevaid seisukohti, kuulatakse ka nõunikke. Ise olen üritanud tegeleda maksimaalselt paljude erinevate aladega, et neist aru saada. Mul pole kehakultuuri haridust ja minu arvates see polegi tingimata vajalik, sest olulisem on majanduse tundmine ja juhtimisomadused. Aga ka mul on sporditaust.

Milline see on?

Selle saab teada mu blogist: www.spordifoorum.blogspot.com/.

Mu viimane leid on sulgpall, mida ma polnud kunagi varem mänginud. Mängin hokit, golfi, jooksin läbi Berliini maratoni, olen osalenud Tartu suusamaratonil. Noorusest on mul judos kollane vöö, mu esimene treeningpartner oli võrkpallur Veiko Lember. Oskan teipi peale panna ja massaaži teha.

Praegu tegelen aktiivselt ka triatloniga ja teiste kestvusaladega. Aga kui kutsutakse jalgpalli mängima, lähen heameelega.

FC Toompeas mängiksin heameelega kaasa näidismängudes.

Kas tunnetad, et Eesti sport on irdu kasvanud – ühel pool aina suureneva harrastajaskonnaga jalgpall ja omaette harudena teised suured pallimängud ning neile vastukaaluks n-ö ametlik sport – olümpia- ja medalisport?

Must valgel on numbrid ja riigi rahaeraldused sellised, et võistkonnaalade (jalgpall, korvpall, võrkpall, käsipall, jäähoki) osakaal on üle 40%. Need 5 ala on 15 enim rahastatava ala seas.

Pallimängualad on nurisenud rahastamise üle ja meie oleme palunud neilt korduvalt ettepanekut, et kuidas teisiti teha. Me ei saa seda otsust ise kontoris teha. Ühtegi uut ettepanekut pole tulnud. Küll oleme ise reageerinud, hasartmängumaksust oleme pallimänge eraldi rahastanud. Kultuuriministeerium ei saa võistkonnaalade rahastamisel lähtuda emotsioonist. Samas oleme 3-4 aasta jooksul jalgpalli summasid kasvatanud, sest ei saa tuima näoga olla objektiivne, kui näed, milline ala on populaarne.

Võistkonnaaladel ei saa tunnustada kedagi eraldi võistkonna sees. Paar korda on korv- ja käsipall seda suutnud ja üksiku mängija stipi saamiseks esitanud. Võrkpall on sellest loobunud. Küsida saaks ka jalgpall. Küsida saab ka olümpiaprojektide toetust, aga olümpiakullast jalgpallis ei räägi ju keegi, järelikult ka olümpiaettevalmistusest mitte.

Aga edukalt esinev U21 koondis ongi olümpiakoondis!

Kindlasti! Aga jalkaliit võiks seda meile ka niimoodi kirjeldada! Hea paralleel on sõudeliit, kes oskab ajudele käia: teeme kaheksase paadi, hakkame (ettevalmistusega) pihta! Kui jalkaliidul on plaan, et see tiim läheb olümpiale, siis kuulame nad ära.

Foto: Lembit Peegel Kas Eesti jalgpall on kultuuriministeeriumi kabinetist vaadatuna riik riigis?

Jälgin maailma jalgpalli selle riik riigis pilguga ja mulle meeldivad muutused, et FIFA ja UEFA on hakanud aktsepteerima WADA (üleilmne antidopingu ühendus)

Tõnu Seilil on ketas koos Gerd Kanteri autogrammiga.

2010 VEEBRUAR JALKA

27

usutlus reegleid. Sama kehtib tennise ja jalgrattaspordi kohta. Eestis oleme jalgpalliliiduga ühtlustanud treenerite kutsestandardeid.

Võimalus on osaleda meie koolitustel.

Jalgpalli olukord Eestis võrreldes teiste aladega on parem tänu rahvusvahelise alaliidu tähelepanule ja toele – pehmelt öeldes. Väiksemad alaliidud üritavad rohkem riigiga ühte sammu käia, aga ka jalgpall on laiemas süsteemis sees.

Foto: Lembit Peegel

Kui toetuda alaliitude kodulehekülgedele, siis vutiliidu sekretariaadis on 23 palgalist töötajat, korvpalli-, suusa- ja kergejõustikuliidul kolme peale kokku 22 töötajat. Eelmisel aastal investeeris jalkaliit 15 miljonit krooni. Jalgpalliliidu abiga on igal aastal valminud kunstmurukattega väljakuid ja koolitatud kümneid uusi treenereid ja kohtunikke.

Sellega mõjutatakse ju elu üle terve riigi.

Aga kui valitakse parimaid alaliite, siis Erki Nool (vasakul) seletab emotsionaalselt omi asju. Tõnu Seili mõtted paistavad eemal viibivat. saavad kolme parima hulka valitud need, ma ei usaldanud kaitseliini tööd. Tehnikast pole minu puhul kes panustasid mõne miljoniga mõnesse medalisportlasesmidagi rääkida, aga jalg on korralik ja mulle meeldib ikka ise se. Kas see on õiglane? ka väravaid lüüa.

Ise distantseeriks end sellest valimisest, sest valivad ju rahvas ja alaliidud ning alateadlikult valivad inimesed parima Kas kultuuriministeeriumil on rivaliteet EOKga? tulemuse teinud sportlase. Mina tahaksin tunnustada hoopis Rivaalitseme jõuproovidel spordiväljakul. liikumisharrastajaid!

Individuaalalad Eestis on taandunud paljuski projektipõhiseks. Mastaapset tööd, mis toob juurde baase, treenereid ja sedakaudu ka harrastajaid, teevad vähesed alaliidud.

Väga suure tõenäosusega alustavad paljude alade tegijad jalka, korvi ja kergejõustikuga. Mida enam tipu poole, seda projektipõhisemaks individuaalalad muutuvad. Aga projekt on ka näiteks U21 koondis olümpiale! Ma võin (küsimuses esitatud seisukohaga) nõus olla, aga ma ei saa seda muuta.

Kui palju ise oled jalgpalli käinud vaatamas? Üritan mitte ühtegi koondisemängu vahele jätta. Klubimängusid vaatan harva, aga ikkagi vaatan – hooaja peale 4–6 mängu. Viimati külastasin kolmel päeval aastalõpu saalijalgpalli turniiri – päris hea oli.

Välismänge oled käinud vaatamas?

Ei ole. EMi käisin viimati vaatamas omal käel. Ma polnud kunagi jalka tiitlivõistlusi käinud vaatamas.

Aga ise mänginud oled?

Poisina mängisin kogu aja. Olen kasvult pikk ja väravas seismine hakkas meeldima. Mart Poom oli eeskuju. Väravavahid mulle meeldivad, neid ma jälgin eriti. Peter Schmeichel oli suuri lemmikuid. Mängides läksin alati ise väravasse, sest 28

JALKA VEEBRUAR 2010

Aga ametialaselt?

Eesti on väike ja siin on kõik ühe telefonikõne kaugusel.

Välismaalased ikka imestavad: kuidas te suudate nii kiiresti otsuseid vastu võtta? Meie vahel on erinevusi, aga me ei saa erinevat teed käia. EOK ei saa ilma riigita otsuseid vastu võtta. Me teeme asju ühiselt. Ka alad teavad seda.

Tõnu ja Toni täpselt ühevanused “Minu lemmikmeeskond on Itaalia,” tunnistab Tõnu Seil. “Meeldib nende täiesti teistmoodi olek ja kerge klounaad. Ka sinine vorm on mulle noorest saadik meeldinud. Ja näiteks Luca Toni on minuga samal päeval ja aastal sündinud! Ja nimedki on sarnased: Toni ja Tõnu. Lasin tema nimega särgigi teha. Mu elu katastroof oli 1994. aasta MM-finaal, kui Roberto Baggio finaalijärgse penalti üle lati lõi.

Lemmikklubi mul ei ole. Aga on palju sõpru ja tuttavad, kes lähevad segaseks, kui Mancehester United kaotab. Kui, siis on mul kerge Liverpooli eelistus ja Saksamaalt Dortmundi Borussia.

AC Milan oli kunagi ka, aga see oli rohkem seal mänginud pallurite pärast. Samuti oli Ajaxiga.“

jalka tuleb külla

Viru-Nigula jalgpall lõõmab visa leegiga Seekord põikas Jalka Lääne-Virumaale – külla Viru-Nigula Spordikoolile, kus koos treenib umbes 30 eri vanuses noort. Ja poisid tüdrukutega läbisegi! Kus igal aastal peetakse oma jalgpalliväljaku sünnipäevaturniiri ja suvel tegutseb Külaliiga.

Indrek Schwede

K

ell on kohe-kohe neli saamas, Foto: Lembit Peegel on neljapäev ja juba põntsuvad Viru-Nigula kaarhallis esimesed pallid. Esimestele kohalejõudnutele lisandub aina uusi pallureid ja neid tilgub juurde isegi siis, kui esimene harjutus on täishoos. Viimaks on seltskond koos – üheksa jalgpallurit ja nende treener Alar Peek. Kuus erinevas eas poissi ja kolm tüdrukut.

Ometi pole poisid Viru-Nigulas esirinnas. Jalgpallis on tüdrukud isegi veidi tähtsamad, sest neil on oma naiskond!

“Meil on tuntud väikekohtade häda – me ei saa ühe vanuseklassi jagu poisse kokku,” selgitab Alar Peek. “Aga tüdrukutega oleme A-klassi naiskonna saanud moodustada. Talvel käibki koos ainult kümmekond vutihuvilist, sest paljud klubiliikmed on teistesse koolidesse läinud. Suurema pundi saame kokku nädalavahetusteks ja suvel. Talvel treenime kaks ja suvel kolm korda nädalas.

Ja ausalt öeldes – ega ma ei ole eriline saalijalgpalli pooldaja. Õiget jalgpalli mängitakse ikkagi õues.”

Lääne-Virumaalt pärit Alar Peek tahtnuks õigupoolest kõige meelsamini tegeleda jäähokiga ja kunagi oligi mäng Viru-Nigulas paremal järjel kui vutt.

2008. aastal oli Alar Peek koos Aivar Lilleverega oma piirkonna U15 poiste piirkonna treener. Ta on käinud ka Saksamaal kursustel.

Paraku pole 300 elanikuga Viru-Nigula (vallas 1380 elanikku) läheduses ühtki jäähalli. Lähim hokiplats “Kuulsime, et tubakafirmal Philip Morris on spordiasub Uudekülas 55 kilomeetri kaugusel ja sealne meeskond väljakute projekt, ja suutsin selle telefoni teel välja ajada!” mängib kaasa Virumaa harrastajate liigas. Kuna hokipoisid rõõmustab Alar Peek tagantjärelegi. “Tegelikult tahtsin raha tegelenuks suvel nagunii jalkaga, langes Peegi liisk kümmeküsida hoki jaoks, aga kuna see osutus keeruliseks, pöörasin kond aastat tagasi olude sunnil jalgpalli kasuks. asja jalgpalli peale ja me saime 172 000 krooni, mis oli siis 2010 VEEBRUAR JALKA

29

jalka tuleb külla Foto: Lembit Peegel

suur summa. Septembris sai meie jalgpalliväljak seitsmeaastaseks.”

Nüüd on iga-aastaseks saanud jalgpalliväljaku (100 x 52 meetrit) sünnipäevaturniir, kus varem osalesid Lääne-Virumaa tüdrukute võistkonnad ja sel aastal toimus kohaliku kooli algklasside turniir.

Ainult tüdrukutest saab täisvõistkonna

Üle kümne aasta korraldab Alar Peek nn Külaliigat, mille osalejad on peamiselt Viru-Nigula SK praegused ja endised kasvandikud. Tõsi, rõhk on aastate jooksul kaldunud suuremate kohtade poole: osalejaiks on ka Rakvere koolipoisid ja Aseri huvilised. Aga traditsioon elab ja pärast paari-kolme omavahel läbimängimist selgitavad nelja osalejaga liiga kaks paremat isekeskis võitja. Aga mängitakse suurel platsil ja 11 üheteistkümne vastu.

“Mingi küla- või amatöörliiga võiks olla ka üle Eesti,” Foto: Lembit Peegel

Õed Eva Maria Stina (paremal) ja Annegrete Peek saavad palliga kenasti hakkama.

Õed ljalgpallurid Jalgpalli mängivad ka Alar Peegi tütred Annegrete (17) ja Eva Maria Stina (14). Poistega koos treenimine ja mängimine on andnud neile väärt kogemusi ja aina vähem imestatakse ümberringi nende harrastuse üle.

“Paar aastat tagasi oli küll, et üks poiss tegi meid nähes “Haa-haa, tüdrukud mängivad jalgpalli!”, aga kui olin paari minutiga värava löönud, polnud midagi öelda,” räägib Annegrete. “Poistel on jõudu rohkem ja harjud nendega koos mängima, siis oleme meie hiljem tüdrukute vastu mängides tugevam pool.”

Annegrete tunnistab, et kui vaja, julgeb ta peaga mängida küll. Eriti tüdrukute omavahelises mängus, sest löögid on seal nõrgemad ja väravat ei tohi ta kaitsjana ju lasta lüüa!

Eva Maria Stina on aga väravavaht, kes lööb muide oma naiskonna penalteid: “Ma ei kartnud pealelööke ja tahtsin ise väravasse. Murule viskumine pole valus, vähemalt mitte kunstmuruga võrreldes.”

Väravavahitrenni on Eva Maria Stina teinud harva, kuid ta tunneb kindlamini kõrgete pallide püüdmisel.

Penaltilööjaks sai tüdruk aga treeningul näidatud kindluse eest – tema löödud pallid peatusid alati täpselt väravanurgas!

30

JALKA VEEBRUAR 2010

Eva Maria Stina Peeki üritab takistada Raina Tiimus.

Foto: Lembit Peegel

Talvel kasutatakse Viru-Nigulas vanemaid ja pehmemaid palle.

jalka tuleb külla arvab Alar Peek. “Et saaks mängida väiksemal platsil ja väiksema mängijate arvuga. Et sats saaks näiteks kaheksakohalises bussis mängule sõita. See on oluline väikeste kohtade kaasatõmbamiseks.”

Tüdrukutega hakkas Alar Peek tegelema muu hulgas seepärast, et saaks mängida suurel platsil täiskoosseisuga. Esimesel aastal said tüdrukud maakonna meistrivõistlustel teise koha, järgmisel juba võitsid ja saavutasid Eesti maakoolide turniiril 4. koha. Kolmandal aastal võitsid tüdrukud maakoolide turniiri.

Foto: Lembit Peegel

“ „

Kuulsime, et tubakafirmal Philip Morris on spordiväljakute projekt, ja suutsin selle telefoni teel välja ajada!

“Tüdrukud tulid väga hästi kaasa, aga mõnel võtsid traumad hoogu maha,” räägib mullu Rakvere naiskonda juhendanud Alar Peek. “Meie parim väravalööja murdis jalaluu ega suutnudki Viru-Nigula SK trenniskäijad 14. jaanuaril. Ees vasakult: Hendrik Peek, Annegrete Peek, Magnus Hain, enam uuesti alustada. Liider kadus ja pool tiimi Eva Maria Stina Peek. Taga vasakult: Ivo Tulvik, Joonas Hain, Kalmer Soomer ja treener Alar Peek. Kaks jooksis laiali. Mõni tüdruk tahab kambas sees olla, harjutajat pidid kiiresti lahkuma. aga võistlustel mängida ei taha. Mõnele peab järele sõitma. Aga oleme vahel mängule läinud ka 8-9 mängijaga.

60 kilomeetri raadiuses ja mängudele tuleb sõita vahel veelgi Talvel ma pole väga tüdrukutele pinda ka käinud.” kaugemale.

Eelmisel aastal saavutasid Viru-Nigula tüdrukud Eesti Peale kohaliku klubi treeningute käib Alar Peek treeninA-klassi meistrivõistlustel kaheksa osaleja hulgas 5. koha. guid andmas 22 kilomeetri kaugusel Seljal, kus tal on juhenSuurim probleem on transport, sest tüdrukud elavad ligi dada veerandsada asjast huvitatut. Lisaks teismelistele, kelle mänguhimu on Peegi sõnul tohutu, on seal treeningrühmas Foto: Lembit Peegel ka kuni 25aastaseid mängijaid. Tamsalus treenis Peek eelmisel aastal B2-klassi meistrivõistlustel mängivat Los Torost.

“Eks enamikule jääb liikumisrõõm, aga mul oleks küll hea meel, kui üks-kaks või kolm mängijat kuhugi edasi pääseks,” ütleb Alar Peek. “Mõne puhul on see soov näha. Olen näinud, et sageli ei jõua edasi andekad. Teised teevad tööga puudujäägid tasa ja jõuavad kaugemale kui andekad.”

Foto: Lembit Peegel

Treening pakub ka selliseid ebavõrdseid duelle: Hendrik Peek ja Magnus Hain.

Käib triblamis- ja sööduharjutus. Vasakul Ivo Tulvik, keskel Ronaldinho särgis Kalmer Soomer ja paremal Magnus Hain.

2010 VEEBRUAR JALKA

31

Seydou Keita

32

Foto: Barry Aldworth/Scanpix

Mali

JALKA VEEBRUAR 2010

2010 VEEBRUAR JALKA

33

34

JALKA VEEBRUAR 2010

Foto: Darko Bandic/AP/Scanpix

Elevandiluurannik

Didier Drogba

2010 VEEBRUAR JALKA

35

Michael Essein

36

Foto: Darko Bandic/AP/Scanpix

Ghana

JALKA VEEBRUAR 2010

2010 VEEBRUAR JALKA

37

abc

ABC Näpunäiteid iseõppijaile – audi sissevise ja lisaharjutusi

Harjutusi palli valdamiseks, triblamiseks ja suunamuutusteks

Varasemates õppetükkides oleme välja toonud kõik olulisemad mänguelemendid, mida algajad saavad üksi või sõbraga harjutada. Nüüd vaatame koos Eesti Jalgpalli Liidu koolitaja Urmas Kirsi abiga lähemalt audi sisseviset ja toome veel mõned harjutused juba läbikäidud elementide kohta.

Harjutus 1a. Asetage tähised umbes 15 meetri kaugusele.

Tähiste vahel on mõtteline joon, mida ei ületa kumbki mängija. Palliga mängija üritab jõuda esimesena emma-kumma tähiseni ja peatada pall täpselt tähise juures oleval joonel. Et esimesena jooneni jõuda, kasutab palliga mängija vastase eksitamiseks kiireid suunamuutusi, peatusi ja äkilisi spurte.

Kui palliga mängija peatab palli emma-kumma tähise juures oleval joonel, saab ta punkti. Kui sama joont (oma poolel) jõudis esimesena jalaga puutuma pallita mängija, saab punkti hoopis tema.

Audi sissevise ehk küljesissevise Audi sissevise on ainus standardolukord, kui pall pannakse mängu käega.

Pall visatakse mängu kahe käega, mis liiguvad üle pea. Palli hoitakse harali sõrmedega küljelt ja tagant (joonis 1). joonis 1 Viske ajal peavad mõlemad jalad puutuma maad kas küljejoone peal või selle taga. Küljesisseviskest saavutatud väravat ei loeta.

Peamised vead. Jalad on üle joone (joonis 2). Üks jalg on viske ajal õhus (joonis 3). Pall pole viidud üle pea (joonis 4).

Harjutus 1a

joonis 2

joonis 3

joonis 4

Harjutus. Seiske sõbraga teineteisest umbes kümne meetri kaugusel. Visake teineteisele palli nii, et selle saaks surmata kas jalaga, rinnaga (joonis 5) või reiega. Võite harjutada ka palli peaga edasilöömist (näiteks selja taha).

joonis 5

38

JALKA VEEBRUAR 2010

Harjutus 1b. Tehke tähistega 10 x 10 või pisut suurem nelinurk. Mängijad alustavad diagonaalnurkadest nii, et üks söödab palli teisele. Söödu saanud mängija peab palliga liikuma temast vasakule või paremale jääva otsa juurde ja palli seal peatama. Vastase eksitamiseks võib ta teha pettemanöövreid, spurte ja peatumisi. Palliga mängija peab punkti saamiseks triblama üle joone nii, et 0,5–1 meetrit pärast joont oleks pall ikka veel tema kontrolli all. Pallita mängija saab punkti siis, kui ta on palli enda valdusse saanud ja ise üle joone triblanud (või selle alast välja löönud).

Harjutus 1b

abc

ABC Sööduharjutusi

Löögiharjutusi

Harjutus 2a. Sobiva suurusega nelinurkne (umbes 10 x 10 või 15 x 15 meetrit) väljak jagatakse pooleks. Kummasegi otsa asetatakse 5–7 torbikut. Mängijad ei tohi ületada keskjoont. Kordamööda üritatakse vastase torbikuid pikali lüüa.

Selleks kasutatakse triblingut oma väljakupoolel. Vastane üritab paikneda nii, et saaks takistada lööki (söötu). Ründaja peab jälgima, kus tekib sööduks vaba tsoon. Oluline on pall maas hoida.

Harjutus 3a. Üks mängija (kaitsja) seisab seljaga värava poole ja annab söödu näoga värava poole, kuid kaugemal seisvale mängijale (ründaja) söödu (vahemaad peab maha mõõtma nii, et nad oleksid sobivad – annaks võimaluse nii ründajale kui ka kaitsjale).

Kaitsja jookseb pärast söödu andmist kas vasakule või paremale, et teha poolring ümber tähise. Palli saanud ründaja liigub teisele poole, et teha väike kaar ümber teise tähise ja sooritada pealelöök väravale. Kaitsja üritab samal ajal jõuda ründajat segama.

Treenige kindlasti oma vastase mõlemat löögijalga!

Harjutus 3a

Harjutus 2a

Harjutus 2b. Eelmise harjutuse raskem variant, kuid

keskjoone asemel on tsoon, kuhu ründaja palliga sisenemisel on ka kaitsjal õigus tulla. Kummalgi pool on kaks mängijat ja ründaval poolel on kasutada kaks palli. Harjutus nõuab kaitsjate head koostööd, et takistada ründajate sööte selja taha. Koostööd ja head platsinägemist nõuab ka ründajate tegevus – kuhu tekib täpse söödu andmiseks sobiv vaba ruum? Palli peab maas hoidma!

Harjutus 3b.

Kaitsev mängija teeb audisisseviske ründajale, kes üritab palli surmata ja minna edasi löögile.

Kaitsja proovib jõuda teda segama.

Harjutus 3b

Tingmärgid Tuletame meelde tingmärke. Allpool nende seletus.

– (kolmnurk) – mängija, keda õpetame (ehk sina) – (ring) – harjutuses osalev kaaslane (sõber, isa) – (ussina sinka-vonka) – mängija liigub palliga – (pidev joon) – palli liikumine Harjutus 2b

– (katkendlik joon) – mängija ilma pallita

2010 VEEBRUAR JALKA

39

E E S T I

T E N N I S E A J A K I R I

Hind: 29.90

Nr. 1(12) talv 2010

ATP ja WTA aastalõpu finaalturniirid

Marat Safin

lahkub tipptennisest

Pokker ja tennis

Tipptase: Kersten Vanem Markus Kerner

Noorte- ja lastetennis: Nordea noorte GP US Tenniseakadeemia Tennis Team Cup

Suured postrid ja lugemist: Viktoria Azarenka Fernando Verdasco

Eesti tennise parimad 2009 40

JALKA VEEBRUAR 2010

AJAKIRI TENNIS AASTALÕPUNUMBER NÜÜD MÜÜGIL

telgitagused

Kuidas selguvad Eesti koondise vastased valiksarjas?

Pühapäev, 7. veebruar annab vastuse Eesti jalgpallisõprade küsimusele: kellega meie koondis järgmistes valikmängudes kohtub? Varssavis loositakse alagruppidesse 2012. aasta EM-valikturniiril osalejad.

Mihkel Uiboleht

V

arssavi kultuuri ja teaduse palee on koht, kus selgub, kui armuline on Fortuna Eesti koondise vastu. Teoreetiliselt on variante seinast seina: alates atraktiivsest alagrupist, suurtest nimedest või vastastest, kellega kohtumine lubab mõelda suurele punktisaagile, kuni täieliku surmagrupini koos Eesti publiku jaoks vähetuntud koondistega.

Loos võib Eesti aidata ka kauaihaldatud eesmärgini: olla esimene UEFA liige, kes on kohtunud kõigi teiste UEFA liikmetega. Seni on puudu vaid Prantsusmaa ja Serbia.

korral 10 000 punkti. Iga Foto: Lembit Peegel löödud värava hind on 501 punkti, sisse lastud värav võtab 500 punkti maha. Kui kohtumine lõpeb penaltiseeriaga (see saab juhtuda vaid finaalturniiril), teenivad mõlemad koondised 10 000 punkti (nagu viigi korral) ja penaltiseeria võitja veel 10 000 punkti. Eraldi boonuspunktid on neile, kes jõuavad play-off-mängudeni või finaalturniirile.

Koefitsientide alusel Kas loos toob meile selgi korral nii vägeva vastase, kui eelmises EM-tsüklis, kui jagatakse koondised loosi- madistasime Inglismaa endaga!?

Kõik algab koefitsiendist Loosimisprotseduuri aluseks on UEFA miseks tugevusgruppidesse rahvuskoondiste koefitsient, kus see(vt all olevat asetust). 2012. aasta EMist 2. kohaga lõpetanud koondist loositakse kordse loosimise puhul arvestatakse paaridesse ning nende omavaheliste võtavad osa kõik 53 UEFA liikmesrii20% ulatuses 2006. aasta MM-valikmängude võitjad pääsevad samuti finaalki, korraldajariigid Poola ja Ukraina ja -finaalturniiri tulemusi, 40% ulatuses pääsevad otse finaalturniirile. turniirile.

2008. aasta EM-valik- ja -finaalturniiri Valiksarjas moodustatakse kuus tulemusi ja 40% osas 2010. aasta MMkuueliikmelist ja kolm viieliikmelist ala- UEFA: Venemaa ja Gruusia eraldi gruppidesse! valiksarja resultaate. gruppi, kus mänge peetakse 2010. aasta Koefitsient koostatakse omapäraselt: septembrist kuni 2011. aasta novembrini. Loosimisel, mida kõik huvilised 7. veebruaril kell 13 Eesti Televisioonist jälgida igas kohtumises osalemine iseenesest Finaalturniirile kvalifitseeruvad otse saavad, on kõik ettearvamatu, kui välja on juba väärt 10 000 punkti, võidu kor- alagruppide võitjad ja parim 2. koha ral saab võistkond veel 30 000 ja viigi saavutanud koondis. Ülejäänud kaheksa arvata kaks fakti. UEFA otsuse kohaselt ei tohi ühte alagruppi sattuda Armeenia ja Aserbaidžaan ega Venemaa ja Gruu2012. aasta EM-valikturniiri loosimise tugevusgrupid sia – mõistagi on tegemist poliitilise taustaga ning UEFA otsustas minna võiKoondised on järjestatud koefitsiendi järgi Sama tugevusgrupi koondised ei satu ühte alagruppi maliku probleemi vältimise teed.

1: Hispaania, Saksamaa, Holland, Itaalia, Inglismaa, Horvaatia, Portugal, Prantsusmaa, Pärast alagruppide selgumist on Venemaa. alaliitudel aega 30 päeva, et kokku 2: Kreeka, Tšehhimaa, Rootsi, Šveits, Serbia, Türgi, Taani, Slovakkia, Rumeenia. leppida mängugraafik. Kui osapooled 3: Iisrael, Bulgaaria, Soome, Norra, Iiri Vabariik, Šotimaa, Põhja-Iirimaa, Austria, Bosnia kokkuleppele ei jõua – seda on varem ka ja Hertsegoviina. juhtunud, et üks või teine alaliit läbirää4: Sloveenia, Läti, Ungari, Leedu, Valgevene, Belgia, Wales, Makedoonia, Küpros. kimised lõhki ajab −, siis paneb kalendri 5: Montenegro, Albaania, Eesti, Gruusia, Moldova, Island, Armeenia, Kasahstan, Liechpaika UEFA, võttes eeskujuks väljatöötenstein.

6: Aserbaidžaan, Luksemburg, Malta, Fääri saared, Andorra, San Marino. tatud standardse tooriku, kuid arvestades samas näiteks ilmastikutingimusi.

2010 VEEBRUAR JALKA

41

hõbepall

Võitja − Kostja Vassiljevi kauglöök Jerevanis 15. kord valis Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi (EJAK) Eesti koondise eest löödud kauneima värava, milleks osutus eelmisel aastal Konstantin Vassiljevi kauglöök Armeeniale.

Indrek Marjamaa

Foto: Lembit Peegel

Hõbepall 2009 Mullu löödud 11 väravast sai punkte 7: 1. Konstantin Vassiljev 2. Konstantin Vassiljev 3. Raio Piiroja 4. Vladimir Voskoboinikov 5.−7. Kristen Viikmäe 5.−7. Sergei Zenjov 5.−7. Sander Puri

Armeenia Belgia Belgia Türgi Ekvatoriaal-Guinea Armeenia Armeenia

28 19 18 10 5 5 5

Punktide andmisel ei osalenud Kaimar Saagi 30. detsembri tabamus Angola vastu – see leidis võrdlemist ainult Vassiljevi võiduka kolliga ja jäi sellele alla.

palli kolmel korral.

Esimese auhinna pälvis Zelinski 2000. aastal Hongkongile löödud Konstantin Vassiljev tuli Hõbepalli vastu võtma koos abikaasa Janaga. värava eest.

“Mäletan, et olime nende vastu hädas, onstantin Vassiljevil oli kaalumisele pakkuda kaks korralikku sest oli palav ja niiske ja meie olime väsinud,” meenutas Indrek Zelinski. väravat: Jerevanis Armeenia “Enda kolli mäletan küll, aga seda mitte, vastu põrutatud pommlöök ja kodus kas ma lõin meie mõlemad väravad?”

Belgiale veeretatud lähilöök. Hääletamisel jäi peale võimas kauglöök.

Meelde jäävad bambusest tellingud Kuigi väravad olid ritta seatud, ei Zelinski lõi tõesti meie 2:1 võidumänsaanud edetabelit lukku lüüa enne, kui gus mõlemad väravad ja Hõbepalli peetud sai ka aasta viimane mängu 30. väärilist mäletab ta nii: “Martin (Reim) detsembril Portugalis Angolaga. Seal suskas Kaimar Saag vastaste võrku värava, lükkas mulle vastase jalgade vahelt söödu läbi, ma liikusin edasi ja lõin väravamille EJAK pani konkureerima ainult vahist mööda. Aga esimest väravat ma Vassiljevi parima tabamusega. Viimane ausalt ei mäleta! Meelde jäi palavus ja osutuski paremaks. suur mereandide valik hotellis. Kõrgetel Nii sai Kostja Vassiljev auhinna, mis majadel, mida remonditi, olid bambuviiendat aastat on uuel kujul – klaasist. sest tellingud. Staadion oli uus ja ilus.”

Mõlemad variandid – keraamiline ja klaasist – on ette näidata Andres Operil ja Zelinski sõnul on talle mängudest Indrek Zelinskil. Viimane koos Martin eri paikades meelde jäänud eelkõige Reimiga on ainus, kes võitnud Hõbeerilised detailid. Nagu juba mainitud

K

42

JALKA VEEBRUAR 2010

bambusest tellingud, aga ka lennukiga maandumine Hongkongis, kus silme ette tulevad meri ja saared. Seevastu paljusid mängulisi olukordi ei suuda ta enam eristada.

“Andorra vastu lõin Hõbepalli värava peaga pärast Juki ( Joel Lindpere) tsenderdust,” mäletab Zelinski. “Lõin õigesse kohta, väravavahil polnud mingit šanssi. Sellest mängust mäletan esimest väravat ka – selle lükkasin väravavahil kõhu alt läbi. Viimane Hõbepalli värav kodus Andorrale on kõige paremini meeles.”

Seda väravat mäletavad kirkalt ka vutisõbrad – just selle kolliga tagas Zelinski Eestile lõpu eel võidu, rebis särgi seljast, teenis teise kollase ja jättis punase kaardiga hüvasti koondisepublikuga!

“Auhinnad on mul kodus riiuli peal,” ütleb Zelinski. “Seal on nii kaks keraamilist kui ka see viimane klaasist Hõbepall. Tolmu pean nüüd vähem pühkima, sest tõstsin nad kõrgemale riiulile.”

Oma elu kõige ilusamaks koondise eest löödud väravaks peab Zelinski aga

hõbepall kodus Hollandile löödud kolli. Hõbepall jäi Zelinskil sel aastal aga saamata, sest samas mängus põrutas iluvärava ka Andres Oper.

“Ilusaid väravaid lõin ka Taanis, kus peale jalgpalli oli muudki meeldivat – näiteks palju publikut. Väravaist on eriti meeles Aalborgi – Esbjergi mängus löödud värav. Vist lõin selles mängus meie mõlemad väravad.”

Arbeiter kaitseb Hõbepalli härjapõlvlaste eest

Oma Hõbepalli-kolli mäletab hästi ka Argo Arbeiter, kes 1996. aastal Andorra vastu skooris koguni neli väravat.

“Paremalt äärelt murdis Meelis Rooba läbi ja söötis minule karistusala joonele,” räägib Arbeiter. “Olin eelnevalt kaitsjatest suutnud vabaneda ja pall oli nii hästi õhus ees, et otsustasin ühe puutega lüüa. Kui olin palli tabanud, sain kohe aru, et see löök oli nagu jalgpalliõpikust. Lendas ilusasti taha nurka, kuhu oligi ta vaja toimetada. Mäle-

tan veel, et esimesel poolajal oli mul üks suurepärane võimalus mänguseis avada, aga kahjuks jäi see tegemata. Vaheajal oli ikka päris piinlik, et ei suutnud seda väravat lüüa. Aga pärast teist poolajal tuli neid väravaid kokku lausa neli.”

Arbeiter tunnistab, et koondise eest löödud väravad on tal eredalt meeles. Eriti kaks: Hõbepalli-värav ja Tšehhimaa vastu löödud värav.

Samas pole ta enam oma löödud väravaid unes näinud.

“Kui ise veel aktiivselt mängisin, oli tavaline, et pärast mängu käis unenägudes mäng uuesti silme eest läbi,” meenutab Arbeiter, kes Hõbepalli hoiab kodus kapis. “Ei saa teda kusagile kapi peale jätta, kuna mul on kodus kolm väikest härjapõlvlast, kes selle palliga pikali löövad, kui see neile kogemata ette jääb!”

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Argo Arbeiter võitis Hõbepalli 1996. aastal, kui tal oli ette näidata koguni 4 kolli Andorra vastu!

Hõbepalli laureaadid 1995 Martin Reim 1996 Argo Arbeiter 1997 Martin Reim 1998 Sergei Terehhov 1999 Martin Reim 2000 Indrek Zelinski 2001 Andres Oper 2002 Teet Allas 2003 Indrek Zelinski 2004 Kristen Viikmäe 2005 Andres Oper 2006 Tarmo Neemelo 2007 Indrek Zelinski 2008 Vjatšeslav Zahovaiko 2009 Konstantin Vassiljev

Sloveenia Andorra Leedu Fääri saared Fääri saared Hongkong Holland Moldova Andorra Liechtenstein Slovakkia Türgi Andorra Fääri saared (2. värav jalaga) Armeenia

Foto: Lembit Peegel

Indrek Zelinski on Andres Operi kõrval ainus, kel kodus riiulil nii keraamiline kui ka klaasist Hõbepall.

2010 VEEBRUAR JALKA

43

Foto: Kai Försterling/Scanpix

44

JALKA VEEBRUAR 2010

Juan Manuel Mata loobus Reali valgest särgist Valencia valge kasuks.

välistäht

Reali uppuvalt laevalt põgeneja

Juan Manuel Mata Real Madridi noortesüsteemi on läbinud palju mängijaid, kuid samas klubis on edukaks saanud vaid mõned. Üks selline pallur, kes lööb laineid mujal, on väle Hispaania koondislane Juan Manuel Mata.

Kristjan Lukk Soccernet

N

oore ääreründaja edukaimaks aastaks oli just äsja lõppenud 2009, mil kuninglikust klubist välja praagitud Mata säras Valencia ridades, lüües üheksa väravat. Samuti sai ta regulaarselt kutseid rahvuskoondisesse ning kostitas septembris MM-valikmängus ühe väravaga Eestit.

Edukas tõus vutiareenile on kihama pannud suure osa Euroopa tippklubisid. Loomulikult ihkab Matat tagasi enda ridadesse saada Real, aga suurt huvi noormehe vastu on üles näidanud veel teine Hispaania tippklubi Barcelona ning ka Inglismaa magav gigant Liverpool.

Siiski võib Mata ostmine klubidele kalliks maksma minna, sest alles novembris sõlmis ta Valenciaga uue lepingu, mis tegi eelnevalt klubis vähim palka saanud mängijast ühe paremini tasustatud palluri. Samuti seati kontrahtis paika summa, mille peab mängija ostmiseks välja käima – 90 miljonit eurot …

Burgose linnast MM-finaalturniirile

200 000 elanikuga Burgose linnas sündinud Mata alustas vutimängimist üheksa-aastaselt Real Oviedos. Suurema osa oma ajaloost Hispaania kahe kõrgema divisjoni vahel pendeldanud klubis mängis ka Juan Manuel Mata seenior – teadagi, kust Juanin oma vutipisiku sai. 2000. aastal napsas ta aga endale Real Madrid – klubi, kelle Galac-

tico-poliitika oli õige pea alguse saamas, kuid seejuures oli neil ka suurepärane üleriigiline talendiotsijate võrgustik.

Pärast resultatiivseid aastaid noortesüsteemis jõudis Mata teelahkmeni: kas valida pidev mänguaeg reservmeeskonnas koos kauaaegsete sõprade Alvaro Negredo, Jose Manuel Jurado, Alberto Bueno, Esteban Granero ja Antonio Adaniga või proovida õnne kusagil mujal. On ju Real peale noortalentide otsimise tuntud ka selle poolest, et enamik andekaid mängijaid ohverdatakse rikaste ja ilusate pärast. Praegu teenivad Realis oma kasvandikest regulaarselt mänguaega vaid väravavaht Iker Casillas ja kaitsja Alvaro Arbeloa.

Niisiis võttiski Mata ette teekonna Valenciasse, kus temast sai juba esimesel hooajal toonase peatreeneri Ronald Koemani esimene valik vasakule äärele.

Miguel Angel Angulo oli hollandlase jaoks põlu all ning senist põhimängijat Vicentet vaevasid pidevad vigastused.

Mata tasus usalduse eest väärikalt, lüües sellel hooajal üheksa väravat ning aidates Valencial võita Hispaania karika.

Fännid ja kaasmängijad valisid Mata Valencia parimaks noormängijaks.

Enne uue hooaja algust sai Mata võimaluse kätte maksta oma vanale võistkonnale Real Madridile, kellega Valencia superkarikafinaalis kohtus.

Kuigi Valencia jäi lõpuks karikast ilma, kostitas Mata Reali ühe väravaga ning sai sellest innustust ka edasiseks hoo-

ajaks. Vaid ühe liigamängu vahele jätnud mees lõi 37 kohtumises 11 väravat ning andis veel 13 resultatiivset söötu.

Enam suutis vaid 20 korda väravalöömisele sööduga kaasa aidanud Xavi Barcelonast.

Samal hooajal teenis Mata ka koondisekutse. Seni Hispaania U19, U20 ja U21 rahvusmeeskondi esindanud ning seejuures 2006. aastal U19 koondisega Euroopa meistriks kroonitud mängija istus sõprusmängus Tšiiliga vahetusmeeste pingil. Järgmise aasta kevadel sekkus ta EM-valikmängus Türgi vastu mängu, asendades oma Valencia tiimikaaslast David Villat. Debüüdile järgnes tuleproov Konföderatsioonide karikaturniiril – seal osales ta kahes kohtumises.

Siis aga jõudis kätte 9. september 2009 ning Hispaania-Eesti EM-valikmäng. 78. minutil vahetusest tulnud Matale anti teisel lisaminutil tsenderdus. Mängleva kergusega lükkas noor superstaar karistusalas palli mööda Hollandi meistrist Ragnar Klavanist ning tulistas madala palli värava poole.

Sergei Pareiko oli võimetu ning lõppseis 3:0 säras tablool. Õnneks pole me enam ainus koondis, keda Mata on valusalt karistanud. Armeenia vastu tõi tema täpne penaltilöök 2:1 võidu ning lisaks aitas ta hispaanlastel karistada Bosniat ja Hertsegoviinat seisuga 5:2.

Koondiseski oma väravasoone leidnud mängija pole sealt senini välja pudenenud 2010 VEEBRUAR JALKA

45

välistäht ning heade esituste korral Valencia eest on palluri jaoks reaalne ka koht MMkoondises. Peaproov on ju ammu juba läbitud.

Valenciale jätkuvalt truu

“Mulle meeldib mängida instinktiivselt, ilma mõtlemata,” ütleb Mata ise enda kohta. Just ootamatud tempomuutused ning täpsed löögid lisaks ülimale kiirusele ja suurepärasele peamängule on saanud mängija firmamärgiks, mille pärast nii mitmedki tippmeeskonnad teda enda ridades näha tahavad. Siiski ei plaani 21-aastane mängija veel kuhugi siirduda – möödunud aasta detsembris sai ta Valencia eest kirja oma 100. kohtumise ning vandus klubile truudust.

“Kui mul avanes võimalus Valenciaga kõrgliigas mängida, ei kahelnud ma hetkekski,” sõnas Mata. “See oli ainulaadne võimalus ning ma olen neile tänulik, et nad mulle seda pakkusid. Nii suurte nimede kõrval polnud alguses lihtne mängida, kuid õnneks läks kõik hästi ning mul on väga hea meel siia kuuluda.”

Real Madridi uued staarihakatised Vaatamata Cristiano Ronaldo, Kaka ja teiste staaride ostmisele pole Real endiselt lõpetanud noorte vutitähtede tootmist. Alljärgnevalt pakume välja mõned tulevikunimed.

Daniel Opare – Ajakiri World Soccer valis kaitsja 2007. aastal 50 kõige huvitavama noormängija sekka maailmas. Samal aastal võitis ta Ghana koondisega U17 MMi, eelmisel aastal aga U20 MM-finaalturniiri.

Raul Ruiz – 19aastane ründaja liitus Real Madridiga madalama divisjoni klubist Herculesist, kuid on juba Hispaania U21 koondislane. Käis eelmisel kevadel U19 koondisega ka Eestis.

Adam Szalai – Ungari jalgpalli imelaps. 2,5 aastat Real Madrid B-s hulgaliselt väravaid löönud mängija laenati selle hooaja teiseks pooleks Saksamaa Bundesliga klubile Mainz.

Antonio Adan – Mata eakaaslane on tõeline madridista. Kogu oma karjääri Realis veetnud väravavaht on Iker Casillase ja Jerzy Dudeki järel ka esindusvõistkonna kolmas number.

Kuid see pole veel kõik: kui pulmade eel peavad kosilased kõigepealt isalt tütre kätt paluma, siis samamoodi käivad asjad ka Juan Manuel Mataga, kelle agendiks on tema isa, kes teab kahtlemata, mis tema pojale parim on.

Seega ei kipu nooruk ka ise Valenciast minema. Võib-olla alles tulevikus, kui tema mängijakarjäär on läbi. Ühe võimalusena võib ta siis hakata konkurentsi

pakkuma hiinlastele, sest lauatennis on spordiala, mida noormees vabal ajal harrastab. Või mine tea, ehk näeme teda tulevikus hoopis ajakirjale Jalka kaastööd tegemas, sest Mata on Madridi Polütehnilises Instituudis tudeerinud ajakirjandust. Kõige selleni on aga veel palju aega – Juan Manuel Matal ootavad praegu väravad löömist ning tiitlid võitmist.

Foto: Miguel Vidal/Reuters/Scanpix

cv Juan Manuel Mata Garcia Sünniaeg: 28.04.1988 Sünnikoht: Burgos, Hispaania Pikkus: 170 cm Positsioon: Ääreründaja, ründaja Särginumber: klubis 10, koondises 22 Karjäär noorteklassis: 1997−2000 Oviedo 2000−2006 Real Madrid

Karjäär täiskasvanute seas: 2006-2007 Real Madrid B (39 mängu, 10 väravat) 2007−… Valencia (76/20)

Karjäär koondises: 2006-2007 Hispaania U19 (13 mängu, 12 väravat) 2007 Hispaania U20 (5/3) 2007–2009 Hispaania U21 (11/3) 2009 Hispaania (7/3) Juan Manuel Mata (paremal) kahevõitluses Deportivo ka Coruna mängija Antonio Tomasega.

46

JALKA VEEBRUAR 2010

maailm

Seltsimees Jim, kes mängis Moskva Spartakis

Tunamullu ilmus Inglismaal raamat, milles Briti kommunist Jim Riordan meenutab oma viit Moskvas veedetud aastat, mille jooksul ta õppis kõrgemas parteikoolis ja mängis kaks mängu valenime all Nõukogude Liidu kõrgliigas Moskva Spartaki eest. Muu hulgas puutus ta kokku ka tollase parteiladvikuga, sh Nikita Hruštšoviga, aga ka Praha kevade kangelase Alexander Dubčeki ja kosmonaut Juri Gagariniga.

Indrek Schwede

J

im Riordan oli tavaline alamklassi Portsmouthi nooruk, kes oma kasvueas ei tundnud isiklikult ühtki kommunisti. Briti lennuväes teenides kupatati ta 1955. aastal Berliini, mida valitsesid liitlasväed. Ohvitseridelt tulenenud alanduste tõttu vastandus ta neile kui kõrgema klassi esindajatesse ning hakkas soojalt suhtuma Vene sõduritesse, keda antisovetlikult meelestatud ohvitserkond põlgas.

Olles kodumaal pisut vene keelt õppinud, pidi Riordan pealt kuulama Vene lendurite omavahelist raadiosidet.

Kui sellest villand sai, kuulas ta koos kaaslastega hoopis ameeriklaste raadiokanalilt džässi ja tõdeb raamatus, et lennuvägi õpetas teda hulga enam Duke Ellingtoni kui sõjaväeluure asjus.

Hiljem kodumaal läks vaesest perest pärit Riordan Birminghami ülikooli, kus õppis tundma Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa poliitilist süsteemi, sotsiaalsfääri ja majanduselu. Perekond pidas seda reetmiseks, väljahüpet oma klassist nende, eliidi hulka. Kuigi Ungari ülestõus (1956) ja selle mahasurumine Nõukogude Liidu poolt peletas Suurbritannia Kommunistlikust Parteist (KP) 1957. aasta jaanuariks 9000 liiget, astus Riordan kaks aastat hiljem selle liikmeks. 1961. aastal läks ta koos oma Prantsusmaa kommunistist naise Annickiga Moskvasse. Nad olid tutvunud ööklubis, kus Jim mängis bändis kitarri. Nad ei teadnud, kuhu neid lennujaamast limusiiniga viidi. Autoaknast paistis Moskva, mille kohta Riordan tõdes: “See oli suur kultuurišokk meile, naiivsetele brittidele.”

Ei vutiväljakuid, kohvikuid ega kõrt-

Raamat pealkirjaga: “Seltsimees Jim. Spioon, kes mängis Moskva Spartakis.”

se, suuri kuulutusi-reklaame. Nende asemel katsid seinu terasepilgulised töölised. Autoaknast paistsid veel vanad musta riietatud naised, puubarakid, isegi hobuveokid, tolmused laiad tänavad, võrkkotid, mornid näod.

Sihtkohas selgus, et tegemist oli Kõrgema Parteikooliga, mille rektor päris: millise varjunime te endale võtate? Britid olid hämmastuses: kas Moskvas siis ei teatud, et Suurbritannias ei kiusata inimesi poliitiliste vaadete tõttu taga? Paljude maade üliõpilastele oli aga selles koolis õppimine ohtlik – osa oli kodumaal hukatud.

Jim Riordan kirjeldab värvikalt tollaseid Nõukogude olusid ja oma kommudest kaasmaalasi (Guy Burgess, Donald

Duart Maclean, Anthony Blunt ja muidugi Kim Philby!). Alles Moskvas nägi ta, millised privileegid oli “tööliste riigis” enda kätte kahmanud poliitiline ladvik.

Alles Moskvas kuulis ta Stalini-aegsetest puhastustest, mis viisid külma hauda ka paljud inglastest Nõukogude Liidu kodakondsusega kommunistid. Riordan kirjutab, et Briti reakommunistid ei teadnud, et Moskva rahastab nende parteid.

Ka õppetöö kõrgemas parteikoolis, kus valmistati ette riigipöörajaid võõrriikidele, ei sujunud brittidel kuigi ladusalt ja Londonist käis seetõttu kohal Cambridge’i haridusega Briti KP üks juhtivaid intellektuaale James Klugmann, kes oli kuukirja Marxism Today toimetaja. Ta pani südamele, et heade suhete nimel Moskvaga peaks Briti üliõpilased vähemalt head nägu tegema.

Jalgpallist on raamatus õieti vähe juttu ja ka pealkiri on eksitav – mitte kuidagi ei selgu, et Riordan oleks spioneerinud ühe või teise poole kasuks (kui Vene lendurite raadioside pealtkuulamine Berliinis kõrvale jätta). Aga muidugi on just jalgpall selle raamatu tuum – õigemini kaks mängu Moskva Spartaki eest.

Riordan käis igal pühapäeval Moskva diplomaatilise korpusega vutti tagumas. Tavaliselt oli üheks meeskonnaks Ühendkuningriikide ja Iirimaa tiim ja vastaseks nn Maailma koondis, mida juhtis paljasjalgne Keenia suursaadik. Ühel juunikuupäeval 1963 märkas Riordan platsi servas oma sõpra Gennadi Logofeti. Selle Moskva Spartaki ja Nõukogude Liidu koondise mängija ning kehakultuuriinstituudi üliõpilasega oli inglane tuttavaks saanud, kui hankis materjali oma doktoriväitekirja tarvis 2010 VEEBRUAR JALKA

47

maailm Jalgpall võinuks päästa kommunismi käest Venemaa jalgpalli ajalugu uurinud Riordan kirjutab Briti diplomaadist Lockhartist, kes 1910. aastal mänginud lausa Morozovtsõ meeskonnas.

“Oma memuaarides kirjutab Robert Bruce Lockhart üpris optimistlikult, et kui Briti ettevõtjad oleks jalgpallikirge suutnud Venemaal kiiremini levitada, oleks (Vene) valged võitnud Moskva mänguväljakutel selle, mille nad kaotasid Briti Muuseumi lugemissaalis (kus Karl Marx kirjutas oma filosoofilisi töid, mis mõjutasid maailma ja inspireerisid sotsialiste üle maailma).”

Selline pilt Jim Riordanist jõudis isegi sigaretikarbile.

Nõukogude spordist. Logofeti kõrval seisis aga Spartaki peatreener Nikita Simonjan, kes kutsus Riordani Spartaki treeningule. Koos jalgpallisaabastega.

Treeningul tutvustas Simonjan Riordani kui Jakov Jordahnovit, Inglise armeemeeskonna tähte. Inglise armees oli Riordan tõesti vutti tagunud. James on tõepoolest tuletatud nimest Jakov ( Jakob) ja ka iiri Riordan juhiti tagasi juudi Jordaniks ehk siis Jordahnoviks.

Pärast treeningut arvas Riordan, et sellega on asi lõppenud. Kuid järgmisel pühapäeval helistas Simonjan ja käskis tulla koos putsadega Lenini-nimelisele staadionile. Kuid kõigepealt läks Riordan sama staadioni harjutusväljakule, kus toimus traditsiooniline diplomaatilise korpuse treening. Alles pärast seda kiirustas higine ja määrdunud Riordan põhistaadionile, kus Simonjan pani ta mängima Spartaki põhikoosseisu Toshkendi Pahtakori vastu! Peakandidaat sellele kohale – Valeri Volkov − oli kõvas pohmellis, Sergei Rožkov vigastatud ja ülejäänuist vaid Riordanil oli vajalikku pikkust.

Riordan sai särgi numbriga 5, mis oli nii lühike, et ulatus vaevu püksteni.

Riordan kirjeldab kapteni, kuulsa Igor Netto (1960. aasta Euroopa meister ja 1956. aasta olümpiavõitja koos Nikita Simonjaniga) kõnet meeskonnale enne mängu: “Ta rääkis silmanähtavalt mitte kui kapten, vaid kui meeskonna komsomolisekretär. Kõne kõlas ligilähedaselt nii: “Seltsimehed, me peame alati ülal 48

JALKA VEEBRUAR 2010

hoidma Nõukogude jalgpalli au. Spartaklased peavad astuma sotsialistliku töö kangelaste ning vapra Kreeka orja ja revolutsionääri Spartacuse jälgedes.

Mängigem ausalt ja olgem eeskujuks noorele põlvkonnale.””

Hiljuti antud intervjuus veebiküljele Soccerphile lausus Riordan, et see kõne on esimene asi, mis tal selle mängupäevaga seoses meenub. Muuseas, kirjutades veendunud kommunistist Igor Nettost, märgib Riordan, et mehel oli kanda ränk saladus: tema vend Lev olevat Eesti taustaga dissident, kes oli vahistatud ja pagendatud!?!

“Sööda mehele, mitte publikule!”

Riordan kirjeldab oma hämmastavat debüüti 50 000 pealtvaataja ees. Simonjan oli küll eraldi rääkinud kõigi mängijatega, aga väljakul avastas keskkaitsja positsioonil palliv Riordan, et ta ei tea,

kus täpselt paikneda. Netto märkas tema kohmetust ja käsutas: seisa keskel!

Riordan märkas mitmeid erinevusi võrreldes koduse Portsmouthiga. Fännidel polnud seljas meeskonna särke, käes salle ega fänniatribuutikat. Oma üllatuseks ei avastanud ta end suurel Lenininimelisel staadionil mitte murul, vaid umbrohust ja kohati valgete lilledega kaetud värskelt kastetud tolmusel pinnasel. (“Olen mänginud parematel väljakutel Portsmouthi sadamaliigas.”)

Riordan kahetseb, et staadioni vipitribüün oli ehitatud nõnda, et lihtrahvas ei saanud näha, kes seal parajasti istub, ja nii ei tea ka tema, kas tegi debüüdi mõne kõva parteibossi silme all.

Oma esimese pallipuute saatis Riordan britilikul moel kõrge kaarega üle otsajoone, mille peale Netto sisistas: “Sööda mehele, mitte publikule!”

Enne mängu oli Simonjan Riordani-

Kohtumised kuulsustega: Hruštšov, Gagarin jt Ühel Kuuba revolutsiooni aastapäeva pidustusel sattus Riordan ühte lauda tõeliste poliitsuurustega: Nikita Hruštšov, Leonid Brežnev, Andrei Gromõko, Anastass Mikojan. Jimi kõrval aga kallas keegi Havanna Clubi kõrist alla. Teda asus keelama Hruštšov isiklikult. Ja ütles siis üle laua Riordani poole pöördudes: “Valva tema järele, seltsimees!”

Riordan jäi silmitsema oma viinaninast naabrit, mispeale see end tutvustas: “Hatšaturjan.” Tegemist oli kuulsa “Mõõkade tantsu” autori, Armeenia helilooja Aram Hatšaturjaniga! Samas oli ka Juri Gagarin, kes oli käinud esinemas kõrgemas parteikoolis, ja maailma esimene naiskosmonaut Valentina Tereškova, kellest Riordanil jäi samuti kustumatu mälestus − “Kutsu mind Valjaks ja vala uus viin välja!”

Muidugi kohtus Riordan oma Moskva-päevil ka Lev Jašiniga. Üks meeldejäävamaid trehvamisi oli aga parteikooli hambakliinikus, kus Riordan märkas korraga, et seinal oleval pildil istub Lenin üksi laua taga: “Püha müristus! Ma võin vanduda, et eelmisel nädalal istus laua teises otsas Stalin!”

Asja asus uurima lähedal asunud tudeng, kes sedastas, et Stalin olid pildilt kõrvaldatud, ja tähendas: “Nii juhtub langenud kangelastega.”

“Midagi prohvetlikumat oli raske öelda,” kirjutab Riordan. “See üliõpilane osutus Alexander Dubčekiks, kes kuus ja pool aastat hiljem oma riigi liidrina juhtis lühikest aega Tšehhoslovakkia sametrevolutsiooni, enne kui ta sissetunginud Nõukogude vägede poolt kõrvaldati ja Böömimaa metsadesse tööle saadeti. Nii juhtub langenud kangelastega ...”

maailm le (kelle hüüdnimeks nii Inglismaal kui ka hiljem Moskvas kujunes Kirves), et ei mingit britilikku jõumängu! Puhtalt mängida püüdev Riordan kaotas seetõttu ühe õhuvõitluse, kus vastane ta enne peapuudet tasakaalust välja tõukas. Järgnes nurgalöök, mis vuhises üle Riordani ja mis seejärel Spartaki väravasse juhiti!

Järgnes Spartaki surve, mille vältel Netto keelas Riordanil kornerite ajal oma kohalt lahkumast. Ühel vastaste vasturünnakul jättis Riordan kesktormaja valveta ja tormas palli vahelt lõikama (vastupidiselt Netto juhistele).

Ta ebaõnnestus ja kuigi tänane tuntud telekommentaator Vladimir Maslatšenko sai väravas käed vahele, asus Pahtakor juhtima 2:0.

Teisel poolajal oli juba päeva teist mängu pidav Riordan õige läbi. Spartak lõi ühe värava tagasi ja ühe nurgalöögi ajal oli tal suurepärane viigistamisvõimalus, kui jäi üle ainult pall peaga võrku noogutada. Aga inglane lõi oma häbiks pallist mööda ja pidi kuulama publiku reageeringut “Jordahnov seebiks!”. Lõpuks saavutas Spartak viigi tänu penaltile.

Kuulutati antisovetlikuks

Riordan kirjeldab, kuidas Gennadi Logofet ta pärast mängu kaasa kutsus. Ühes Moskva lähedases suvilas käidi saunas, kulistati lihtrahvale kättesaamatut Tšehhi õlut ja veekest. (Riordan seletab, et voda tähendab vene keeles “vesi” ja vodka on sellest tulenevalt “väike vesi” ehk “veeke”.)

Logofet õpetas inglast, et kui välja arvata nuhid, nagu näiteks Igor Netto, ja täiskarsklased, nagu näiteks vana Nikolai Starostin (keda Stalin koos tema nooremate vendadega sõja ajal Siberisse sõidutas), siis “kõik venelased joovad, see teebki neist venelased!”.

Riordan tunnistab, et kui ta ülejärgmisel päeval trenni jõudis, oli tal ikka veel pohmell, samal ajal kui Logofet ja kolm ülejäänud saunalist olid täie tervise juures. Spartak treenis kaks korda päevas: hommikul tehti füüsilist ja tehnikatrenni ning õhtul vaadati filmilindilt eelmist mängu ja tehti taktikalisi plaane järgmiseks mänguks. Riordani kasutati uuesti kodumängus Almatõ Kairati vastu. Ta pidi mängima kõõrdsilmse ja pikakasvulise, kuid kiire ja osava kesktormaja vastu ning imestab,

Mõned vead Raamatus esineb hulk faktivigu. Näiteks väidab autor, et oli enese teada ainus väljaspool Nõukogude Liitu sündinud (kõrg)liiga mängija. Aga oma vabas riigis sündisid ka baltlased, kes pärast Teist maailmasõda Nõukogude Liidu meistrivõistlustel mängisid. Riordan märgib, et sportlased olid ainsad Nõukogude Liidu kodanikud, kes väljasõiduviisa tarvis ei pidanud tõestama oma poliitilist lojaalsust. Aga kuidas jääb siis meie Heino Lipu ja paljude teiste sportlastega?!

Riordan märgib, et 1979. aasta lennikatastroofi järel kadus Toshkendi Pahtakori meeskonna nimi ilma seletusteta tabelist. Tegelikult pidid teised kõrgaliigameeskonnad sundkorras laenama oma mängijaid Pahtakorile, et see jalad alla saaks.

Samas on Riordan päris vaimukalt pakkunud välja, kust on tulnud venekeelne fänne tähistav väljend bolelštšiki, mis otsetõlkes tähendab “kannatajad”. Nimelt olevat staadion olnud ainus koht, kus diktatuuri all kannatav rahvas saanud end vähegi vabamalt tunda ja suud pruukida.

et vastane ei suutnud tema vastu 90 minuti jooksul kordagi skoorida. Spartak võitis Valeri Reingoldi väravast 1:0 ja asus meistrivõistluste liidriks. Kokkuvõttes võitis Spartak aga hõbemedalid.

See oligi kõik. Riordan töötas edasi kirjastuses tõlgina ja pärast viit aastat Venemaal otsustas kodumaale tagasi pöörduda. Ühest küljest oli kõikuma löönud perekonna usk Nõukogude koolisüsteemi, aga Moskvas sündinud tütardel jõudis kätte koolimineku aeg. Teisalt tuli Riordanil pahandusi ühe oma artikliga, mis tembeldati nõukogudevastaseks.

Igor Nettoga põrkas Riordan uuesti kokku veerand sajandit pärast ühist Spartaki mängu, kui märkas endist kuulsust Portsmouthis ühes Vene vete-

Riordani raamatut on välja lastud mitu korda ja erineva kaanekujundusega.

ranide meeskonnas. Nettol polnud jällenägemise üle hea meel. Ta polnud vaimustunud perestroikast ja iseloomustas inglase mängu Spartakis: “Sa polnud piisavas füüsilises vormis, olid rahuldav õhus ja aeglane murul.”

See oli tema viimane kohtumine Nettoga, kes peagi suri. 2005. aastal tegi Riordan BBC-le saadet ühest esimesest venelasest Inglise liigas Aleksei Smertinist ja iseendast kui esimesest britist Vene liigas. Ta üritas kohtuda oma vanade Moskva kamraadidega, aga põrkas äraütlemistele. Gennadi Logofet väitis telefonis, et ei mäletagi enam nii kaugeid aegasid ja teatas lõpuks, et teda pole Moskvas ajal, kui Riordan sinna saabub. Endine spartaklane Slava Ambartsumjan väitis, et ei mäleta Riordani, keeldus vastu võtmast inglase telefoninumbrit ja teatas, et ei taha rääkida. Kui Riordan tahtis BBC-le teha filmi oma vanast parteikoolist, keeldusid samuti kõik rääkimast. Kokku saama keeldus ka naine samast parteikoolist, kelle järgi Annick ja Jim oma Moskvas sündinud esiklapsele Tanja nimeks panid. Ainus meeskonnakaaslane, kes oli nõus Jimiga suhtlema, oli Galimžan Hussainov.

Riordan oletas, et vana režiimi ja tõdede kokkuvarisemine pani paljusid häbenema minevikku, nagu nad sama kirglikult vihkasid ka uut kapitalistlikku olevikku.

Inglismaal pidas Jim Riordan 30 aastat loenguid Venemaa poliitikast ja ajaloost ega suuda siiamaani aru saada, miks varjavad venelased oma ajalugu.

Ta on tänini KP liige, kuigi oma sõnul annab sellest tunnistust ainult ajalehe Morning Stari lugemine.

2010 VEEBRUAR JALKA

49

küsitlus

Videokordus – jah või ei? Kas see õõnestab kohtuniku autoriteeti?

Videokorduste kasutuselevõtust on räägitud palju, aga harva on küsitud kohtunike arvamust. Jalka küsis ja tundis huvi, kas videokorduste kasutuselevõtt võiks ohtu seada kohtunike autoriteedi.

Ka vead kaunistavad jalgpalli ajalugu

Uno Tutk

Kujutage ette lihtsat momenti, kui karistusalas tekib olukord – olgu tegu palli üle väravajoone liikumisega, võimaliku penaltiga vms – ja seejärel viib kaitsev pool palli kiiresti vastase värava alla ja lööb imelise värava!

Aga nüüd hakatakse videokorduselt vaatama, kas kohtunik pidanuks varem ikkagi lugema värava või andma penalti!?

See on jalgpalli surm!

Video kasutamisega saaks siis nõus olla, kui pall läheb pärast küsitavat olukorda auti. Aga siis ei tohiks seda näha publik, kes võib tekitada kaose tribüünil, seda ei tohiks näha varumeestepink. Kõik see tooks endaga kaasa nii palju nüansse alates sellest, kes ikkagi teeb lõppotsuse. Praegu ütlevad reeglid, et kohtuniku otsus on lõplik.

Kardan, et video kasutuselevõtt toob rohkem negatiivset kui positiivset. Võime rääkida Thierry Henry käest või minna tagasi 1966. aastasse või meenutada Maradona kätt – see jääb kaunistama jalgpalli ajalugu. Mängu peatamist ei saa jalgpallis olla. Meenub üks mäng tiitlivõistlustelt, kui Portugali mängu ajal jooksis platsile üks pealtvaataja, kes jõudis suhelda isegi Luis Figoga. Kui ta minema saadi, oli kogu mängu iseloom muutunud – Portugali surve kadunud jne.

Sama meenub Eesti – Belgia mängust, kui Andrei Stepanov vigastada sai. Pärast seda mängu enam polnud, oli lihtsalt lõpuni mängimine. Jalgpalli dünaamika ei salli mängu peatamisi.

Videokordused ei pruugi tingimata kohtunike autoriteeti õõnestada – nad võivad olla ka meie toetajad.

Videokordus segab kohtuniku keskendumist

Sten Kaldma

Tänapäeva tehnikaga on võimalik väga palju asju inimese eest ära teha – nn tark pall fikseerib ise, kas ta on mängus või joone ületanud jne. Võime jõuda selleni, et lihast ja luust inimest pole üldse enam vaja. Sisestame andmed arvutisse, see suriseb kaks minutit ja ütleb, et tiim A on parem! Jalgpalli võlu saaks sellest tagasilöögi. Jalgpall peaks jääma ikka inimlikuks!

Kui üldse, siis videokordusi võiks kasutada ainult nendel puhkudel, kui otsustakse, kas oli värav ja kas mängiti trahvikastis käega. Keskväljakul juhtunut ei tohiks videokorduste abil otsustada.

Kõike peab muidugi katsetama, nagu katsetatakse ka kuue 50

JALKA VEEBRUAR 2010

kohtuniku efektiivsust. Aga see tähendab, et kui reegleid muudetakse, peame ka meie Eestis nende järgi mängima ja see saab üsna raske olema. Mängijad hakkaks pidevalt apelleerima, et vaatame olukorra üle!

Videokorduste kasutuselevõtt võib panna kohtuniku rohkem eksima, sest ta hakkab sellele mõtlema ja keskendub valedele asjadele. Kui kohtunik peaks videokorduste järgi lühikese aja jooksul mitu korda eksima, siis ta enesekindlus kannatab.

Kui ta ei tea, et on eksinud, on kergem lõpuni mängida.

Olen olnud Euroopa Liigas lisaabikohtunikuks trahvikasti taga ja kogenud, kuidas see mõjutab mängijate käitumist: nad tunnetavad seda lisasilma ja jätavad palju vea väljameelitamiseks tegemata. Väljakukohtunikule teeb see 60−70% elu oluliselt lihtsamaks igas mõttes: ka füüsilises mõttes, sest ta ei pea niipalju jooksma ja saab mikrofoniga öelda, et võta üle!

Ma ei tahaks uskuda, et videokordused võetakse kasutusele. Paljudel pallimängualadel on reegleid muudetud ja eesmärgiks on mängutempo kiiremaks ajada. Aga videokordused võtaksid ju jalgpalli tempo maha!

Kas paneme robotid mängima ka?

Margus Kotter

Mina video pooldaja ei ole. Jäähokis seda kasutatakse, aga see pole ju aidanud!

Jalgpall on konservatiivne mäng, kus saja aasta jooksul on reegleid muudetud 5%.

Konservatiivseks peab mäng ka jääma, suured muutused toovad segadusi. Kui inimesed mängivad, siis peavad inimesed suutma seda mängu ka juhtida.

Kindlasti õõnestaks see kohtunike autoriteeti, kui masin hakkaks otsustama kohtuniku eest. Kui näiteks juba 2. minutil on vaja video abi, et lõplikku otsust langetada ja kui selgub, et kohtunik eksis, siis mõjutab see tema psüühikat ja ta mõtleb kogu ülejäänud mängu oma eksimusele ega suuda keskenduda mängule. Teine asi, kui see juhtuks 85. minutil. Mul enesel olnuks 17 aasta jooksul videokordust vaja kaks korda, kui otsustada, kas pall oli üle joone või mitte. Üks oli veel otsustav mäng, kus abikohtunik ei fikseerinud, kas oli värav või mitte. Aga mina usaldan abikohtunikke rohkem kui masinat. Kui aparaat näitaks teisiti, kui otsustab abikohtunik, siis kuidas ma saan rahuliku südamega minna järgmises mängus väljakule?

Usun, et inimesed tulevad staadionile ka intriigi pärast, selle pärast, et mängivad ja kohut mõistavad inimesed. Kui

küsitlus kõik läheb videokorduste peale, siis polegi vaja kohale tulla − ma näen ju telekast kõik ära! Kui kohtunik eksib, tunneb ta ennast halvasti, aga keegi ei aja püssiga meid sinna, me läheme vabatahtlikult. Osa kohtunikke on hakanud internetifoorumites end õigustama ja seletama, miks nad midagi tegid.

See on hullem kui videokordus, sest nii näitab kohtunik, et tunneb end justkui süüdlasena.

Kohtunikud eksivad vähem, kui arvatakse

Hannes Reinvald

Kohtunikud pole kunagi olnud tehniliste uuenduste vastu, mis aitavad mängu paremini korraldada. Elektroonilised lipud, raadioside ja kuue kohtuniku süsteem on pigem positiivse emotsiooni andnud ning lihtsustanud mängu korraldamist. Videokorduste puhul on põhiküsimus, mismoodi seda suudetaks nii kasutada, et mängu voolavust ei pidurdataks. Tihti arvatakse, et kui videokordust vaadata, siis on kõik selge. Mustvalgeid situatsioone on tegelikult vähe, väga palju on tõlgendamise küsimus. Kohtunikud eksivad märksa vähem, kui arvatakse. Samamoodi ise mänge vaadates üllatun mõnikord mõne otsuse üle, kuid telekordused näitavad päris tihti, et kohtunik talitas õigesti. Ma ei usu, et videokordused kõigutavad kohtunike autoriteeti, sest kui tehniline abivahend aitab mängu paremini pidada, siis on tulemuseks pigem autoriteedi tõus. Õõnestavad oleksid videod juhul, kui kohtunik on eksinud. Kui tegemist on keerulise ja kalli süsteemiga, siis on oht, et tekib kaks erinevat mängu: tippliigades ja suurturniiridel toimiks üks süsteem, nõrgemates, kus tehnoloogiat ei ole võimalik nii kiiresti kasutusele võtta, teine. Jalgpalli võlu on ju ka see, et igal pool mängitakse seda ühte moodi. Kui vaadata jalgpallireeglites toimunud muudatusi, on need tehtud sellel eesmärgil, et mäng oleks kiirem ja resultatiivsem. Ma ei usu, et videokordused hakkavad toimima nii, et mäng peatatakse ja siis minnakse analüüsima. Pigem pooldan lisakohtuniku kasutamise varianti, kellel on video jälgimise võimalus ja kes annab raadio-side kaudu teada, mis kaamera vaateväljas toimus, saadud info põhjal teeb kohtunik otsuse.

Asi on elementaarses geomeetrias

Jaan Roos

Iseenesest ei ole ma videokorduste vastu.

Praegune kohtunike süsteem (diagonaalsüsteem) on universaalsemas kasutuses kuuekümnendatest, aga selle alged on maailmasõdade vahelises ajas. Mäng on aga selle ajaga võrreldes muutunud palju kiiremaks, dünaamilisemaks ja seetõttu kohtunike jaoks raskemaks. Üldse on ju vähe eluvaldkondi, kus aastakümnete jooksul üldse muutusi ei ole. Uuendusi tehes tuleb mõelda, mida parandada tahetakse. Kaks olulist küsimust on väravajoone otsused ehk kas pall on üle joone

või mitte ning teine oluliste vigade fikseerimine.

Nii väravate kui ka vigade juures on probleem eelkõige kohtunike asetuses. Värava puhul on fikseerimise kohustus abikohtunikul, kes aga peab eelkõige jälgima suluseisu. Vigade puhul on aga tegemist elementaarse geomeetriaga: kaks kohtunikku peavad ühel väljakupoolel fikseerima sündmusi 360 kraadi ulatuses. Kui mängija ei jää täpselt kohtuniku ja abikohtuniku vahele (kummagi vaateväli 180 kraadi), tekivad n-ö surnud punktid, mida on väga raske näha. Ehk tuleb küsida, kuidas katta surnud punktid.

Henry juhtum on kohtuniku jaoks üks raskemaid, sest kohtunikel ei ole võimalik näha, mis seal täpselt toimus.

Näiteks sel aastal Euroopa Liigas proovitav kuue kohtuniku süsteem annab lisakohtunikuga täiendava vaatenurga (ühe kohtuniku kaetav nurk on keskmiselt 120 kraadi) paremate otsuste tegemiseks.

Video ei ole võluvits. Proovige meelde tuletada, kui tihti näete telekast mänguolukordi, mille kohta leiab eriarvamusi ka pärast mitut kordust. Usun, et neid on päris tihti ja lõppkokkuvõttes ei saa üheski kontaktspordis situatsioonide dünaamika ja kordumatuse tõttu n-ö halli tsooni lõplikult likvideerida ning mingil määral jääb inimliku otsustamise moment alati püsima.

Kohtuniku autoriteedist meenub, et Massimo Busacca ütles EM-finaalturniiril pärast mängu palluritele: “Me pole jumalad, me eksime”. Enamik mängijatest teatud piirini mõistab kohtunike surelikkust ning aktsepteerib seda.

Pesu peaks käsitsi pesema!

Maikel Mikson

Armastan vana kooli lihtsat ja kiiret mängu ning seetõttu ei ole ma videokorduste poolt. Olen pigem vana inglaste mentaliteedi fänn, kus piltlikult öeldes pestakse pesu käsitsi hoolimata sellest, et juba 30 aastat varem on pesumasin kasutusele võetud. Ka jalgpallile ei teeks sellel kommertsajastul natuke inglaste konservatiivsust paha. Kuid jalgpallis liigub palju raha ja paljud klubiomanikud kindlasti tahaks, et neil oleks mingi garantii force majeure’i ehk kohtuniku ilmselge eksimuse vastu. Pigem olen ma Euroopa liigas praktiseeritava kuue kohtuniku süsteemi poolt. Videokordused aeglustaksid oluliselt mängu, sest siis tuleks mäng peatada, minna kordust vaatama − ja igast situatsioonist ei olegi ju võimalik kordust saada. Arvan, et see teeks jalgpalli keerulisemaks. Kui panna vaidlustamisvõimalustele mingi arvuline piirang, näiteks võimalus apelleerida kaks korda mängu jooksul, ei pruugi seegi tagada lõpuni ausaid lahendusi. Näiteks kui kahe vaidlustamisvõimaluse korral kasutatakse need esimesel poolajal ära ja Thierry Henry teeb jälle midagi nii häbiväärset viimasel minutil, siis oleme videokorduste reegliga selle ilusa mängu ära solkinud, aga õiglust pole ikka jalule saanud.

Ma ei usu, et videokordused õõnestaks kohtunike autoriteeti, sest suured otsused saaksid ju õigesti tehtud ning see, et kohtunikud on ka inimesed, on tuntud tõsiasi.

2010 VEEBRUAR JALKA

51

Foto: Lembit Peegel

Kaks kinnastatud Veinmanni: Matthias Erik ees ja Martin taga.

52

JALKA VEEBRUAR 2010

käbi & känd

Matthias Erik Veinmann: “Vabandust, isa! Valin jalgpalli.”

Korvpallisõbrast näitleja Martin Veinmann on poeg Matthias Eriku kaudu tagasi jõudnud poisipõlve, kui tema iidoliks oli Mati Gilden ja poisteparv ajas päevad läbi palli taga.

Indrek Schwede

M

atthias Erik Veinmanni (9) kutsus lasteaiast jalgpalli mängima legendaarse Lõvide meeskonna üks loojaist Olev Reim neli aastat tagasi. Matthias läks koos sõpradega. Trennis oligi Matthiase esimene kokkupuude jalgpalliga. Matthias on oma meeskonna väravavaht.

“Ma ei saanud alguses aru, mis on kaitse ja mis poolkaitse ja sellepärast pandi mind väravasse,” räägib Matthias Erik.

“Aga mulle hakkas väravas väga meeldima.”

Isa Martin Veinmanni sõnutsi võib pojale väravavahi amet meeldida ka seetõttu, et Matthias tahab olla otsustaja. Ta tundis tõelist uhkust, kui ta suutis tõrjuda vastaste parima mängija löödud otsustava penalti! Aga kui väravas tööd pole, kibeleb Matthias platsile ja vaatab treener Martin Reimi poole – tahan mängida! Seda ta ka teeb – ja täie isuga!

Vahepeal käis Matthias samal ajal ka korvpallitrennis, aga spordiarsti soovitusel pidi ühest alast loobuma – muidu olnuks koormus liiga suur. Kahe ala peale kokku tuli nädalas seitse treeningut pluss võistlused.

“Poeg valis jalgpalli,” ütleb isa Martin Veinmann, kes on 37ndat aastat Eesti Draamateatris ja keda laiem publik tunneb kui ärimees Hannest populaarsest teleseriaalist “Kodu keset linna”.

“

„

Sain aru, mida jalka tähendab: mäng oli andnud Matthiasele tugeva üldfüüsilise põhja, koordinatsiooni ja mängutaju.

“Lapsepõlves on tohutult määrav, kas kambajõmme on või pole, ja korvpallitrennis tal suuri sõpru ei tekkinud. Eks ta tundis end süüdi, sest teadis, et mina olen rohkem korvpallimeelne ja ta vabandas, et sorry, issi, ma tahan jalkat mängida.

Aga ta vahel teeb mulle reveransse, et lähme kossu mängima!”

“Matthias läks korvpallitrenni pärast seda, kui oli jalg-

pallis juba poolteist aastat käinud,” jätkab Martin Veinmann, kes on ühe erandiga käinud kaasa elamas poja kõigile mängudele. “Siis sain aru, mida jalka tähendab: mäng oli andnud Matthiasele tugeva üldfüüsilise põhja, koordinatsiooni ja mängutaju. Osale poistest oli korvpallitrenn esimene kokkupuude regulaarsete treeningutega ning vahe nende uustulnukatega oli päris suur.”

Laupäeval kell 8 hommikul

Ka Martin Veinmanni esimene pallimäng oli jalgpall. Hoovis palli järel jooksmine oli sedavõrd haarav, et seda ei tajutudki treeninguna.

“Elasin Liivalaia tänaval ja ümberkaudsed poisid – eestlased ja venelased – käisid palli togimas Odra tänava taga, sisehoovis, kuhu täiesti arvestatav jalgpalliplats ära mahtus,” seletab Martin Veinmann. “Trennis ma ei käinud. Kui oleks keegi, kes oleks mind trenni vedanud! Hiljem olen jalgpalli mänginud teatrite suvepäevadel.”

“Treeneritest rääkides tahaksin meenutada kolme meest,” jätkab Martin Veinmann. “Algkoolipoisina sattusin legendaarse Aleksander Tšikini kergejõustikutrenni ja Ottomar Kase lauatennise trenni, milles pidasin maha ka oma elu esimesed võistlused (mälu järgi jäi mul “esimese järgu palle” st võite 1. järgu üle, väheks ja 2. järk jäi laeks. 1. järgu omanikega oli mul igatahes huvitav mängida!). Kolmas mees, keda tahan erilise tänuga meenutada, on Andres Lutsar, kellega kohtusin küll märksa hiljem – nimelt teatrikoolis. Ta käis meil lavalist võitlust ja enesekaitset õpetamas. Sellest kasvas välja minu džuudohuvi, nii et paar-kolm aastat džuudot pärast kohustuslikku õppeprogrammi muutis kindlasti minu enesetunnet ja ellusuhtumist.”

Keskkoolis hakkas Veinmann mängima ka korvpalli ja on sellele alale truuks jäänud tänini, käies igal laupäeval Draamateatri hommikul kell 8 algavas trennis. Veinmann on 2010 VEEBRUAR JALKA

53

käbi & känd mänginud ka kuulsa Aleksei Tammiste taktikepi all – oli ju meie korvituus pikka aega Draamateatri meeskonna treener.

“Alguses sisaldasid treeningud ka võrku ja jalkat, aga esimene kadus vaikselt ära ja teine taandus soojendusmänguks enne korvitreeningut,” meenutab Veinmann teatriinimeste sporditegemist. “Jalgpalli puhul hakati ka pahandama, et seinad saavad pallilöökidest kannatada. Praegu käin vahel ka Linnateatri korvitrennis. Tase on meil tugev, sest osa mehi mängib ka Eesti liigades. Näiteks Renee Gutman (Robert Gutmani poeg), kes praegu on üle 30, aga hakkas meiega koos mängima juba 14aastaselt.”

Peale hoovijalgpalli elas Martin Veinmann poisikesena kaasa ka tollastele tähtmängijatele. Veinmann nimetab Mati Gildenit oma noorpõlve staariks ja mäletab ka Karl Kollo ja Arvo Tamkõrva mänge.

“See oli aeg, kui olin kõva jalkafänn,” lausub Veinmann.

“Eesti jalgpall kadus vahepeal ära, pärast Gildenit oli suur auk. Kui jalgpall tagasi tuli, oli jalgpallile vahetu kaasaelamise harjumus ära kadunud. Samas on jalgpalli rolliks olla väga oluline rahvusliku enesetunde tõstja. Jalgpall on olemuselt rahvusliku vaimu kõrgendaja ja seda pinnast väetas hästi ka Lõvide tulek. Järgnes Flora suur üleolek ja sellele järgnes mõõn. Selgus, et aatelisuse pinnalt kaua ei tee, sellele peavad lisanduma professionaalsed oskused. Minu huvi Eesti jalgpalli koha pealt langes.”

Seevastu tippjalgpalli on Martin Veinmann eluaeg vaadanud. Peale MMi ja Euroopa Meistrite Liiga on tema lemmikud Inglise liiga ja Manchester United.

Treener Martin Reim: Matthias on 2001/2002. aastal sündinute grupis välja kujunenud väravavahiks. Talle endale see meeldib ja ta on väga tubli. Oma vanuse kohta on ta päris tugev ja tal on tugevad käed. Tihti on väikestel käed nõrgad ja pall läheb sealt läbi. Matthias on väravas ka julge. Aga ta võib väljakulgi hästi mängida, on sealgi julge ja agressiivne. Kaotamist ta ei salli üldse. Vahel läheb ta tuju ära ja pisar tuleb silma, aga spordimehele ei saa seda pahaks panna.

Halvem variant oleks see, kui on kama kaks, kas võidab või kaotab. Näib, et isast on tal pärit emotsionaalsus.

õieti ruumigi. Ta harjutab koduski. Ja kui toas palli ei lubata togida, siis mängib ta seda PSPga. “Elame kolmandal korrusel ja kuna meie all elab väga sensitiivne inimene, siis peab ta nii mängima, et pall maha ei põrkaks,” naerab Martin Veinmann, kes poleks vastu poja soovile saada tippsportlaseks. “Ma poleks suuteline vetosid peale panema. Olen ka kindel, et tippsporti on võimalik haridusega siduda. Meenub korvpallur Priit Tomson ja kas või Martin Reim ise!”

Matthias Erik ise tahabki saada kindlasti jalgpalluriks.

Tema lemmikklubiks on Madridi Real, kus pallivad tema lemmikud Cristiano Ronaldo, Kaka ja Casillas. Muid alasid Matthias enam proovida ei taha: “Kuna olen jalkas nii kaua olnud, siis mängin seda ikka edasi.”

Sensitiivsed kodutreeningud

Jalgpall on igapäevane kõneaine ka Veinmannide kodus, kus poja tegemistele kaasa elav emagi on jalgpalliusku kangutatud. Matthiase toa seinad on postreid täis ja uute jaoks pole Fotod: Lembit Peegel

Matthias Erik saab hästi hakkama pallide tõrjumisega väravas ...

54

JALKA VEEBRUAR 2010

... ja talle pole võõras ka väljakul palliga triblada.

Jooksja viimane 2009 aasta talvenumber poodides!

KIRI DE AJA

USALA TUPIDAV S A V I T EES

Ajakirja Jooksja kodulehekülg:

www.jooksja.ee

kr Hind 39

aitab kursis hoida vastupidavusalade ürituste, uudiste ja sportimisvõimalustega.

u Laulupidu Tart il suusamaraton

9 talv 200 Nr 4 (4)

Rainer Nõlvak: harjutage mõistlikult!

e Rulluisutamin Seiklussport Ujumine

usi Maratonielam New Yorgist, Berliinist ja Helsingist

Ajakirja Jooksja veebruarikuu number ilmub suusahooaja kõrgpunktis, Triatlon vahetult peale k ti s u jõ e rg e K Otepää MK etappi ja enne Vancouveri Jalgrattasport OM’i

: e l l O l Rau ngutamist

EESTI

naudin pi

Sinu parim

kaaslane treeningul!

Vastupidavusalade kalender-päevik 2010“ on ajakirja Jooksja poolt välja antav A4 formaadis eriväljaanne, kuhu harrastajad saavad oma treeningud sisse kanda ja sisaldab ülevaadet kõigist 2010 aasta vastupidavusalade üritustest, väljaanne ilmub veebruarikuu numbriga koos. Väljaande saavad kõik ajakirja tellijad ja lisaks läheb kalender-päevik ka üksikmüüki.

VASTUP

IDAVU SALAD

E AJAK IRI

Soovitus:

Treeningu võtmesõna on järjepidevus.

Tervisejooksj ale piisab kolmest-nelja st harjutuskorr ast nädalas. Tule mus parandada taht t ev harrastaja peak s treenima neli kuni kuus kord a nädalas. Aast as võiks üks kuni kaks kuud jooksust puhata. Hea d seisundit aita vad hoida pallimän gud, ujumine, ratt asõit, matkamine, suusatamine, uisutamine või ka aiatöö.

Treeningup

äevik 2010

reklaam

Päev

Distants

E

Aeg ja koht

Treeningu kirje

ldus ja iselo

om

Pulss

Enesetunne

, uni ja olud

T K N R

L Pea meeles!

“

Treening on oma põhimõttelt samasugune nagu usk.”

Franz Stampfl

P Nädal kokku:

Võistlused

>>>>

Muud märkus

ed:

L 6.03 Mer ko talverajad L 6.03 Haa VIII etapp Nõm nja P 7.03 Läht suusamaraton 40 ja 20 mel www.stamina.ee/ talv e talitriatlon km kl www .haanjamarat erajad U. Raiend 671 4+10+6 km on.ee 8548 stam www.triatlon U. Veeroja ina@stamina.e .ee 517 4578 e A. Kübar

2010 VEEBRUAR JALKA

55

eesti - angola

Eesti võitis üheksanda MM-skalbi Angola oli üheksas MM-finaalturniiril osalenud riik, keda Eesti on läbi aegade võitnud. Meil on võidud ka Euroopa meistri ja olümpiavõitja üle ning isegi võit MM-finalisti üle. Aga maailmameistrit pole me veel võitnud ja Aafrikale pole kunagi kaotanud!

Indrek Schwede Foto: Egon Tintse

Üllatus polnud, aga magus oli ikkagi

Niimoodi tuiskas Kaimar Saag mööda Angola kaitseliinist.

E

esti koondis ei sõitnud detsembri lõpus Portugali kuurortlinna Vila Real de Santo Antoniosse maavõistlusele Angola vastu oma parima koosseisuga ega eriti suurte edulootustega. Angola valmistus jaanuaris toimuvateks kodusteks Aafrika meistrivõistlusteks ja kogus vormi, aga Eesti koondislaste hooaeg oli lõppenud. Lisaks muidugi tasemevahe – see alatine Eesti koondise mängude vari! Igatseme ju näha tugevaid vastaseid, aga paratamatult oleme neist tugevatest oma taseme poolest maas. Ja Angola on ikkagi 2006. aastal MM-finaalturniirist osavõtnu!

Kõige hämmastavam oli aga see, et seda kardetud tasemevahet väljakul näha polnudki. Eesti vaat et B-koondis suutis hästi vastu hakata. Kui esimesel poolajal aitas kindlasti kaasa asjaolu, et meid soosis üpris tugev taganttuul ja vastased pidid pressima vastu tugevaid iile, siis teisel poolajal see eelis kadus.

Tuul ei aidanud ka vastaseid, sest ta nõrgenes ja hakkas puhuma hoopis

56

JALKA VEEBRUAR 2010

ja järjestikuseid tsenderdusi tõrjuma.

Raamatutarkuse kohaselt pidanuks nüüdki nõnda minema. Aga Angola ei suutnud pressi peale panna ja päris lõpu eel hoidsid meie poisid palli hoopis vastaste nurgalipu juures mängus.

Jah, mäng ise ei olnud oma kvaliteedilt suurem asi. Pehme väljak (oli mitu päeva sadanud ja vahetult enne avavilet kallas taevast nagu kannuga) ei soosinud samuti tehnilist mängu. Aga sellele vaatamata pidanuks tugevam pool end maksma panema. Mängu järgi selgus, et tugevamat poolt polnudki või oli selleks üllatuslikult Eesti.

küljelt. Aga meie meeskond ei väsinud, ei kukkunud ära.

Veelgi enam – teise poolaja vahetusmees Kaimar Saag avas 79. minutil Complexo Desportivo staadionil skoori.

Ja veelgi enam – Eesti ei langenudki seejärel vastase surve alla! Isegi võrdsete vastaste korral on tavaline, et kaotusseisu jäänu asub suruma ja liider kapseldub oma kasti ohtlikke läbimurdeid

Eestile edukas sinimustvalge munder 2009. aastal esines Eesti koondis oma 13 ametlikus mängus neljas erinevas kostüümis: sinimustvalges 9, sinimustsinises 2 ning valgemustvalges ja sinivalgevalges ühel korral. Kui kolmes viimati mainitud värvikombinatsioonis pidi Eesti vastu võtma ainult kaotusi, siis sinistes särkides, mustades pükstes ja valgetes sääristes saavutati kahe kaotuse kõrval neli võitu ja kolm viiki.

Angola suutis veel kord üllatada – jaanuaris kodustel Aafrika meistrivõistlustel. Kontrollmängud klubidega ega maavõistlus Eesti vastu midagi head ei ennustanud. Aga tiitlivõistlustel suutis Angola võita oma alagrupi. Sealjuures avamängus mängiti maha 4:0 eduseis ja lubati Malil viimase 15 minuti jooksul viigistada. Aga võit Malawi üle ja viik MMile kvalifitseerunud Alžeeria vastu viisid nad esikohaga veerandfinaali. Sel-

1

2

+0

+0

=0

-1

9

+4

=0

-2

1

+0

=3

-2

=0

-1

eesti - angola les valguses olgu võit Angola üle meile innustuseks ja kinnituseks – saame küll tugevate vastu!

“Eks neil olid oma eesmärgid, milleks oli ettevalmistus Aafrika meistrivõistlusteks,” kommenteeris Eesti koondisse peatreener Tarmo Rüütli kolm nädalat pärast võitu. “Muidugi ei olnud nende eesmärk kaotada, aga üks asi on võistlusmäng ja teine treeningmäng ning ei maksa teha järeldusi, et olemegi nii kõvad. Meil oli tegemist küllaga, et nende mängu kinni panna.”

Samas ei nimetanud Rüütli võitu üllatuseks: “Mis ta ikka üllatab, kui Türgiga oleme viigistanud ja Belgiat võitnud. Eks me kasuta oma võimalusi.

Me ei domineerinud, aga suutsime vastase elu kibedaks teha. Meil oli tüüpe, kes olid lõbusas vormis: Ats Purje, Joel Lindpere, Gert Kams. Ja loomulikult Mihkel Aksalu. Kokkuvõttes oli tegemist hea meeskonnaga ja hea, et me neid võitsime.”

Rüütli sõnul on loomulik, et Angola oli meistrivõistluste mängudeks paremini keskendunud ja alagrupivõit on selle kinnituseks. Kuigi muidugi – 4:0 eduseisust viigistamine reedab mängudistsipliini nõrkuse.

Eesti pole kunagi kaotanud Aafrikale Aafrika on maailmas tunnustatud suurus ja iga kahe aasta tagant toimuvad musta mandri meistrivõistlused üheks maiuspalaks vutirahvale. Eestigi on aafriklastega kohtunud kolmel korral ja teate mis – me pole kordagi kaotanud ja meie bilanss on positiivne!

Esimest korda mängisime valitseva Aafrika meistri Egiptusega 1998. aastal Tallinnas ning asusime Urmas Kirsi ja Indrek Zelinski väravatest 2:0 ette. Alles viimase tosina minuti jooksul jõudsid kauged külalised viigistada!

Kolm aastat hiljem kohtusime Kairos, kus Andres Oper viigistas mänguseisu 1:1 ning Marko Kristal viis meid ette 2:1. Kristen Viikmäe koll 86. minutil andis meile 3:2 edu, kuid ikkagi jäi mäng viiki 3:3.

Eelmise aasta lõpus mängisime Portugalis kodusteks Aafrika meistrivõistlusteks valmistuva Angolaga ning võitsime Kaimar Saagi väravast 1:0! Seega pole aafriklastele kordagi kaotanud ja meie kontos on võit ning kaks viiki.

Foto: Egon Tintse

Eestist tuli omasid toetama ka päris tillukesi sinimustvalgeid fänne.

Hea kogemus Estonian Airiga Maavõistlustele Angola vastu sõitis Eesti koondis Estonian Airi tšarterreisiga. Kaasa said tulla ka fännid ja lennuk oli täis müüdud. Enne reisi oli üks põhiküsimusi: kuidas peavad end üleval Portugali-sõitu puhkusena võtvad fännid? Eelmise aasta märtsi lõpus sattus Jerevani – Praha liinilennukis Raio Piiroja kõrvale üks purjus Eesti fänn, kes öisel sõidul ei andnud asu meie koondise kaptenile ja terve tee “hoidis vestlust“ üleval.

Seekord läksid kenasti mõlema otsa sõidud. Fännide hulgas oli palju naisi, oli üks sülelapski, mis iseenesest alati inimesi distsiplineerib. Aga polnud ka purjutamist lennukis ja kui tagasiteel ka oli, ei häirinud miski lennuki eesotsas istunud meeskonda.

Eesti MM-skalbid

Foto: Egon Tintse

MM-finaalturniiril osalenud riikidest on Eesti suutnud võita Rumeeniat, Indoneesiat (Hollandi Ida-India 1938!), Ungarit, Venemaad, Saudi Araabiat, Uus-Meremaad, Kanadat, Belgiat ja Angolat.

Hoopis pikk on aga nende MMfinaalturniiril osalenud vastaste nimekiri, kelle vastu on Eesti suutnud viigistada: Rootsi, Sloveenia, Šotimaa, Egiptus, Venemaa, Poola, Türgi, Norra, Portugal, Horvaatia, Iraak, Araabia Ühendemiraadid, Kreeka, Bulgaaria, Taani.

Muu hulgas on Eesti alistanud valitseva Balkani meistri (1937 Rumeenia) ja valitseva Okeaania meistri (2002 UusMeremaa). Kaks napikat on ka olnud: kui me 2002 alistasime Saudi Araabia, oli vastane oma Aasia meistritiitli kaotanud kaks aastat varem finaalis Jaapanile; kui me 2003 võitsime Kanada, oli meie vastane aasta varem kaotanud oma Põhja-ja Kesk-Ameerika meistritrooni USA-le.

Võit EM-kulla üle:

Võit OM-kulla üle:

Venemaa

Ungari ja Venemaa

Sellised kuulutused kutsusid kohalikke Eesti – Angola mängule.

2010 VEEBRUAR JALKA

57

noorteturniirid

Gothia Cup teeb konkurentidele silmad ette Suvistel noorte suurturniiridel Skandinaavias võib näha tõelist rahvaste paabelit – peale Euroopa meeskondade saab rammu katsuda näiteks Indoneesia, Malawi või Boliivia esindusega. Mõõdukat edu on neil nautinud ka Eestist pärit võistkonnad.

Lennart Komp

Foto: Adam Ihse/Scanpix

Iraagi noored jalgpallurid 2009. aasta Gothia Cupi avatseremoonial Ullevi staadionil.

T

raditsiooniliselt aasta 28. nädalast (juuli keskpaik) Helsinki Cupiga avapaugu saav turniiritrall kestab 31. nädalani (augusti algus) ning Soomest algava programmi käigus seigeldakse läbi Rootsi ja Taani Norrasse, kus toimub viimane kaalukam turniir.

Maailma suurimaks peetakse ajalises 58

JALKA VEEBRUAR 2010

järjekorras teist, Rootsis Göteborgis peetavat Gothia Cupi (piirkonna ladinakeelne nimetus), mis vähemalt korraldajate hinnangul annab välja noorte maailmameistrivõistluste mõõtmed.

Näiteks mullu osales 1570 võistkonda 61 riigist. Eesti parimat tulemust kordas seal 2009. aastal Nõmme United,

kes kuni 12aastaste poiste vanusegrupis jõudis poolfinaali. Samaga sai 1993. aastal hakkama Aavo Sarapi juhendatud Pantrite meeskond.

“Kuni poolfinaalini tunnistasime vaid võite, kuid seal saime vastu Rootsi klubi IF Franke, kellele kaotasime 1:8,” rääkis treener Erki Kesküla. “Kuna

noorteturniirid reeglid lubasid kasutada väljakul korraga kuni kahte aasta vanemat mängijat, siis rootslased võtsid sellest maksimumi ning meie vastu mängis poiss, kes oli nagu noor Tarmo Kink, väga hea vasaku jalaga.”

“

Meie poisid arenevad aeglasemalt, kuid eks Aafrika ja Lõuna-Ameerika klubid on tuntud ka selle poolest, et kasutavad vanemaid mängijaid.

„

Mullu oma hoolealused alagrupist täiseduga edasi tüürinud Kesküla sõnul läheb tavaliselt raskeks play-off’ides, kus enamasti jäädakse toppama 1/32- või 1/16-finaali.

“Gothia Cup on võistkondade poolest kõige laiahaardelisem ja meiegi vanusegrupi võitis Uganda meeskond,” märkis Kesküla. “Samas on seal osalemine kulukam, kui mõnel teisel turniiril.”

Gothia Cupi esimene rosin on avamine suurel Ullevi staadionil, mida jälgis eelmisel aastal üle 50 000 inimese.

Samas mängitakse ka finaalkohtumised.

Suvel Oslos toimuval Norway Cupil osalenud FC Flora 1995. aastal sündinud poiste treeneri Marko Kuusiku sõnul oleneb hinnatingimuste puhul tihtipeale osalemise järjepidevus ja võistkonna tuntus.

“Taseme poolest on Rootsi turniir tugevam kui Norra oma, kuid võrreldes nelja-viie aasta taguse ajaga on tagasiminekuid olnud kõigiga,” lausus Kuusik. “Ühest küljest on rolli mänginud masu, kuid oma jälje on jätnud ka gripiepideemiad, mille tõttu paljud reisi ette ei võta.”

Ise edukas Pantrite meeskonnas mänginud Kuusiku sõnul on aeg näidanud, et eksootilisemaid vastaseid on Eesti klubidel keerulisem võita.

“Meie poisid arenevad aeglasemalt, kuid eks Aafrika ja Lõuna-Ameerika

klubid on tuntud ka selle poolest, et kasutavad vanemaid mängijaid,” teadis Kuusik rääkida. “Vahel pigistavad korraldajad silma kinni, kuid viimastel aastatel on õnneks kontroll kõvemaks läinud.”

Võitja kulli ja kirjaga

Mõneti kurioossena kasutatakse Norras alates väljalangemismängudest viigilise tulemuse korral võitja selgitamiseks kulli ja kirja viskamist. “Ilmselt hoiab sellega aega kokku ja väidetavalt pidid lisaaeg ning penaltid lastele liiga suurt traumat põhjustama, kuid minu arust on kulli ja kirja viskamine naljakas,” lausus Kuusik.

Kõikide turniiride puhul mängib aga olulist rolli ilm, sest kui kohtumiste ajal satub ilmataat tõsisema vihmavalinguga

Hiiglaslik Gothia Cup Gothia Cup on tõhus turismiturgutaja. Näiteks 2006. aastal jätsid turistid Göteborgi üle 430 miljoni Eesti krooni ja ainuüksi Göteborgi jõudmiseks kulutatakse lennukipiletite peale kokku üle 125 miljoni krooni.

Marko Kuusiku tõstatatud ilmaprobleem oli Gothias iseäranis ilmekas 1998. aastal, kui ümber tuli muuta ühtekokku 1500 kohtumise algusaeg. Turniiril lüüakse keskmiselt 22 000 väravat, kokku kasutatakse ligi 420 palli ja seni on seal osalenud umbkaudu 750 000 mängijat. Nimekamatest Xabi Alonso, Emmanuel Adebayor, Ze Roberto, Andrea Pirlo, Alan Shearer ja Kieron Dyer.

Foto: www.fcnommu.ee

Nõmme United (punases) jõudis Gothia Cupil mullu nelja parema sekka.

2010 VEEBRUAR JALKA

59

noorteturniirid kostitama, muutuvad muruväljakud poriplatsideks. Seeläbi kannatab ka oluliselt jalgpallikvaliteet ja mängudest saadav emotsioon. Nii juhtus mullu Norway Cupil.

Rootsi ja Norra vahele jääb Taani põhjatipus Hjørringis toimuv Dana Cup. Eesti klubidest triumfeeris seal 2000. aastal B12 vanuseklassis KSK Vigri.

Dana ning Gothia Cupi erinevus on Kesküla sõnul riikide esindatus, mis Taanis on tagasihoidlikum ja teistest enam on võistkondi Saksamaalt ja Norrast ning vähem eksootilistest riikidest.

Mitu turniiri korraga

“Paljud väljastpoolt Euroopat tulevad satsid aga võtavad 3-4 turniiri järjest,” märkis Kesküla. “Isiklikult on mul Danast paremad mälestused ja väljakud olid seal korralikumad kui Gothia turniiril, kus alustasime kunstmurul, vahepeal olid mitte just kõige paremad

muruväljakud ja lõpuks saime siis priima muru peale.”

Ka FC Kuressaare treener Jan Važinski, kes mullu samuti Gothia Cupil osales, hindas kõrgelt turniiri taset ja tingimusi, kuid juhtis tähelepanu ka kõrgele hinnale.

“„

Paljud väljastpoolt Euroopat tulevad satsid võtavad kolm-neli turniiri järjest.

“Kui seal kolm aastat järjest osaleda, siis saab hinnasoodustust, kuid üldiselt on see üsna kulukas,” ütles Važinski.

“Tase oli samas väga hea ja näiteks Eesti U17 koondis saanuks hea sparringu.”

Kõige vanemas, kuni 18aastaste poiste klassis mänginud Kuressaare kohtumisi teenindas alagrupimängudest alates kolm kohtunikku ja Važinski sõnul olid

ka väljakud heal tasemel.

“Helsinki Cupil on vastaste tase alagruppides ebaühtlasem, on vähem eksootilisi vastaseid ja mõne puhul tead ette, et võib kergemini võtta,” hindas Važinski.

Helsinki turniiriga seostuvad eestlastel aga head mälestused, sest aastail 1987 ja 1988 võitis selle legendaarsed Tallinna Lõvid, samuti on sealt esikoha karikaga koju tulnud teiste seas Kotkas Juunior, Pärnu JK ja Pärnu Vapruse noored.

Norway Cup vs.

Gothia Cup 2009 Võistkondi: 1400 vs. 1570 Osalejaid: 30 000 vs. 34 400 Riike: 50 vs. 61 Väljakuid: 65 vs. 99 Mänge: 3400 vs. 4520

Helsinki Cup

Oslo

Toimumiskoht: Oslo, Norra Toimumisaeg: 1.08.2010-7.08.2010 Vanusegruppe: 17 Esimene turniir: 1972 Võistkondi 2009: 1400

z

z

Norway Cup

Ahvenamaa

Toimumiskoht: Helsinki, Soome Toimumisaeg: 11.07.2010-17.07.2010 Vanusegruppe: 13 Esimene turniir: 1976 Võistkondi 2009: 797

Helsinki

e laht Soom Stockholm

Tallinn

Gothia Cup

z

Dana Cup

Toimumiskoht: Hjørring, Taani Toimumisaeg: 26.07.2010-31.07.2010 Vanusegruppe: 15 Esimene turniir: 1982 Võistkondi 2009: 850

z

Göteborg

Lää nem eri

Hjørring

Toimumiskoht: Göteborg, Rootsi Toimumisaeg: 18.07.2010-24.07.2010 Vanusegruppe: 13 Esimene turniir: 1975 Võistkondi 2009: 1570

Riia

Kopenhagen

Minsk

60

JALKA VEEBRUAR 2010

esiliiga

Rakvere Florat ootavad ees tõsised väljakutsed: reisimine ja püsimajäämine Võib vist küllaltki kindlalt väita, et Jan Važinskist saab uuel hooajal esiliiga enam reisiv treener – talvel Rakvere FC Flora juhendajaks saanud Važinski peab sõidu Saaremaalt ette võtma nii kodu- kui ka võõrsilmängudele.

Lennart Komp

“Juhtus jah selline lugu,” muheles Važinski. “Leidsime, et FC Kuressaarele Meistriliiga klubina oleks parem, kui duubel oleks esiliigas, mistõttu saigi Rakvere seni Sörve JK käes olnud koha omale.”

Ka FC Kuressaare presidendi Priit Penu sõnul sai Sörve asendamisel Rakverega oluliseks tasemevahe. “Üleminek II liigast otse Meistriliigasse on liiga järsk, sest mängukvaliteet ja kiirus on väga erinevad,” märkis Penu.

Eelmist hooaega FC Kuressaare peatreenerina alustanud Važinski loovutas selle positsiooni septembris Sergei Zamogilnõile. Põhjus oli üsnagi proosaline – 95 protsenti meeskonnast treenis Tallinnas viimase käe all ja nii oli käik igati loogiline.

Samas grupis harjutasid ka Rakvere Flora mängijad ning talvel tekkiski Zamogilnõil idee kaks meeskonda tihedamalt siduda, mis võimaldab ka ettevalmistuskvaliteeti ja seeläbi tulemusi parandada. Peale mandri ja saare vahel hajutatute kuuluvad Rakvere nimekirja ka pallurid, kes treenivad kodulinnas Aivar Voodi näpunäidete järgi.

“On paratamatu, et väiksematest kohtadest, nagu Rakvere ja Kuressaare, minnakse kooli ja tööle suurematesse paikadesse ja mandrile, mis tähendab, et koos treenida ei ole võimalik,” lausus Važinski. “Mängijate päritolu poolest on Rakvere ikka rohkem Rakvere klubi, sest sealt pärit mängijad on meeskonnas

enamuses.”

Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja/Scanpix Penu sõnul suhtlevad Važinski ja Zamogilnõi aktiivselt, et treeningprotsess Tallinnas ja saarel võimalikult sarnane oleks, sest Rakvere eest hakkavad mängima ka seni Sörve ridadesse kuulunud pallurid. Mullu esindasid Kuressaaret näiteks Rakverest pärit Argo Aava ja Reijo Kuusik.

“Kahtlemata Rakvere sooritused esiliigas jäid mullu allapoole arvestust. tuleb hooajast nii treener Važinskile kui ka mängijatele jääb eraldatuks, litsentseerutakse koos. kõva katsumus just reise silmas pidades, Esiliigasse püsima jäi Rakvere aga kuid eks saarlased on sõiduga niikuinii vaid tänu loobumistele, sest eelmist harjunud,” lausus Penu. “Tähtis on, et hooaega kuue miinuspunktiga alustatõuseks kvaliteet.” nud klubi jäi konkurentsitult viimaseks.

Kuivõrd Kuressaare ja Rakvere ei 36 mängust teeniti vaid 8 võitu ja 2 kasuta sama nime, siis ei saa nad regist- kaotust. Oma kohast tugevuselt teises reerida ka ühist nimekirja ning omavaseltskonnas ütlesid ära nii Viljandi JK heline mängijate liigutamine on seega Tulevik II kui ka Nõmme United. piiratud. Kuressaare võib igas mängus “Vahest läheb paremini kui eelmisel kasutada maksimaalset viit Rakvere aastal, kuid täpsemad eesmärgid saab mängijat, kuna Rakvere maksimaalselt sõnastada pärast sõprusmänge,” ei tahtkolme Kuressaare pallurit. Ehkki nimekiri nud Važinski veksleid välja käia.

2010 VEEBRUAR JALKA

61

II liiga

Tulevik II tahab jälle olla nagu päris meeskond Eelmisel hooajal koosseisuga hädas olnud Viljandi Tulevik II peatreener Aivar Lillevere otsustas talve hakul: “Aitab küll.” Ja viis meeskonna Esiliigast astme võrra madalamale, et anda meeste seas esimesed triibulised 1993-94. aastal sündinud poistele.

Lennart Komp

T

artu Tam“Väljakul end Foto: Jaanus Kraav meka II turvaliselt tunda on vastu ülenoorele väga tähtis, minekumängudel kuid praegu (jaanuari igati ausalt Esiliiga esimesel nädalal – koha säilitanud Tutoim) ma ei oska levik II probleemid ütelda, kust me saaavaldusid iseäranis me selliseid mehi,” selgelt just nendes lausus Lillevere. matšideks – aasta Viljandlase sõnul tähtsaimateks kohtuei teadnud meesmisteks saadi kokku kond veel novembri vaid minimaalsed 11 keskel, et esiliiga mängijat. Mitte et kohast loobutakse. ei oleks huvi olnud, “Minul mõtted mõlvaid õpingute või töö kusid, kuid teised tõttu oli meeskond sellest veel ei teadViljandlased Rasmus Luhakooder (nr 17) ja Mikk Metsa (nr 19) võitlesid Tulevik II särgis välja koha esiliigas, kus ei jätka klubi ega pruugi jätkata ka nemad. mööda Eestit, eesnud,” meenutas Lillekätt Tallinna ja Tarvere. “Otsuse tegin tusse laiali valgunud. Terve hooaja vältel tega teha korraliku ettevalmistuse ja teatavaks aastalõputurniiril, kus jälle toimida, nagu üks võistkond peaks, kuid kokku tulime. Kellelgi sellega probleeme saadi kokku vaid mängudeks. leidsime, et esiliiga jääks liiga raskeks,” “Pidime mingi käigu tegema, et ei olnud.” taastada normaalne jalgpallimeeskond,” rääkis Lillevere. “Minna sinna ja kogu Jaanuari esimesest nädalast uueks aeg pakke saada mõjuks motivatsioonile hooajaks põhja laduma hakanud Tulelausus Lillevere. “Enne kooli algust sügisel ei olnudki veel nii hull, kuid alates halvasti ja arvasime, et oleks ausam II viku noored said enne kooli algust kõva liigasse minna. II liiga ei ole ka nõrk septembrist läks ikka väga raskeks.” mahvi – trennid toimusid kaks korda liiga ja plussiks on see, et on rohkem päevas ja vaba oli ainult pühapäev. erinevaid vastaseid.”

“Meeste mäng nõuab paremat füüsist II liiga ei ole ka nõrk Viljandi vuti mootor Lillevere ei ja kooli ajal on neil koormus ka nõrliiga ja plussiks on see, teadnud veel, kas vanematest olijatest gem,” tutvustas Lillevere oma plaane. et on rohkem erinevaid keegi jätkab, kuid tunnistas, et noorte Uus hooaeg aga tõotab Tulevik II-le vastaseid. arengut silmas pidades oleks igasse liini teravat vastasseisu II liiga Lääne/Lõuna üht n-ö ankrut vaja, kes parajal hetkel piirkonnas Tammeka II-ga, kellele toeks oleks. Tulevik II duubliks saab esiliiga uks suleti, ent ise samast välja Lillevere läheb edasi tänavu U17 astuti. Vähemasti üks on kindel – eliitliigas neljanda koha saanud Tuleviku 4. liiga meeskond Viljandi Liverpool Pub, mille treeneriks on endine Tuleviljandlaste uue hooaja koosseis peaks noortega, kuid et täismeestega konkukoos püsima vähemalt kolm aastat, kuni reerimiseks on nad alles verisulis, otsus- viku mees Raiko Mutle, ning Lillevere loodab vajadusel sealt kogenumaid praegused gümnaasiumisse astujad saatas treener esialgu alustada II liigast. mängijaid võtta. vad lõputunnistuse.

“Saame 1993-94. aastakäigu pois-

“ „

62

JALKA VEEBRUAR 2010

III liiga

Järva-Jaani arendab fännikultuuri FCF Järva-Jaani on kokku komplekteeritud peamiselt kohalikest mängijatest, kes töötavad õilsa eesmärgi nimel: et platsiservad oleksid publikust pungil.

Kent-Erik Schwede

“Võistkonna tase jääb II liiga jaoks veel liiga nõrgaks, seega üritame III liigas võimalikult kõrgel kohal lõpetada,” sõnab klubi üks eestvedajaid ja Järva-Jaani vallavanem Arto Saar. “Suurt rõhku paneme just kodumängude korraldamisele ja fänluse arendamisele. Tahame, et kui tuleb pühapäev ja on ilus ilm, koguneks vallarahvas staadionile seda kõike nautima ning meie üritame ilusa esitusega seda õhkkonda veelgi nauditavamaks muuta.”

“

Publikuarvu suurendamise kallal on meeskond ka kõvasti tööd teinud – kodumängude ajal on pakutud tasuta suupisteid ning poolaegadel loositud välja pileteid Eesti rahvuskoondise kodumängudele.

„

Kui esmapilgul võib klubinime järgi eeldada, et Järva-Jaanil on tugev kontakt FC Flora süsteemiga, siis Saare sõnul otsene seos puudub. “Varem oli side suurem, kuna tolleaegne treener Viktor Mets kasvatas siin noormängijaid, kellest andekamad suundusid pealinna

mängima. Järva-Jaanist on väga palju mängijaid sinna siirdunud. Tuntuimad nimed on kindlasti Tõnis Vanna, Aiko Orgla ja Ervin Kõll. Lisaks mängisid paljud veel esiliigas FC Elva nimekirjas ning siiani kuuluvad paljud HÜJK Emmaste koosseisu.”

Kuna esialgu klubil tervikuna konkreetset eesmärki kuhugi kõrgemasse seltskonda pürgida ei ole, on esmane prioriteet kodupublikule head mängu näidata ning olla noorematele mängijatele hüppelauaks suurde jalgpalli. Viktor Mets hoiab tänini meeskonna käekäigul silma peal, mida tõestab ka Timo Lombi eelmise hooaja üleminek III liigast meistriliiga satsi Paide Linnameeskond.

Oma kodumängud peetakse alates 2008. aasta suvest Järva-Jaani Kasekopli staadionil. Keskmiselt käib mänge külastamas 48 inimest ning karikamängudel on kohal isegi 120 inimest.

Publikuarvu suurendamise kallal on meeskond ka kõvasti tööd teinud – kodumängude ajal on pakutud tasuta suupisteid ning poolaegadel loositud välja pileteid Eesti rahvuskoondise kodumängudele.

Arto Saare sõnul on tulevikus plaanis rajada ka kunstmuruväljak. “Praegune staadion ei ole just kõige parem, kuna

pinnas on suhteliselt soine ning vihmase ilmaga tuleb mudas jalgpalli taguda.

Seega tuleb kunstmuruväljak nii ehk naa rajada.”

Praegu treenib meeskond kaks korda nädalas võimlaruumides. Treener on Arto Saar ise, keda abistab kunagi Pärnu Vapruses pallinud Taavi Idavain.

Esimest korda võetakse osa ka saalijalgpalli meistrivõistlustest, kus praegu hoitakse Esiliiga Lõuna piirkonnas viiendat kohta. Kui saalijalgpalli võistkonda aitab toetada Kivicom Ehitus, siis emaklubi osavõtumaksud ja transpordikulud katab suuremas osas kinni vald. Järva-Jaanis on üleüldised sportimistingimused head.

“Kes tahab, saab käia nii korvpalli- kui ka jalgpallitreeningutel ning kui jaksu jätkub, jõuab ka tantsima,” jätkab Saar.

“Eraldi tasub esiletoomist kindlasti sangpommi rebimine. Järva-Jaanist on pärit selle ala maailmameister Kalle Puss.” Üks oodatumaid vastasseise toimub Koeru SK vastu, kes asub samuti Järvamaal ja paikneb geograafiliselt neil otse kukil. “Fännide poolest on sel kohtumisel suur tähtsus, intriig on alati üleval.

Mingit vihavaenu meil omavahel siiski ei ole, pigem on see üksteist innustav,” selgitab Saar.

Fänne on kohale tulnud tõesti paras hulk (vasakul) ja meeskond ei unustanud neid hooaja lõpus ka tänamast (paremal).

2010 VEEBRUAR JALKA

63

IV liiga

Vjatšeslav Zahovaiko tulevane endine koduklubi FC Lelle FC Lelle kuulsusrikka ajaloo järgmise peatüki keskmes on Vjatšeslav Zahovaiko. Õigem oleks öelda taas Zahovaiko, sest just sellest 400 elanikuga Raplamaa alevikust võrsus praegu Portugali profileival olev ründaja.

Lennart Komp

K

lubi praegune eestvedaja Kaido Emberg mäletab Zahovaikot väiksest peale. “Ta hakkas meiega mängima, kui oli veel selline (näitab käega põlve kõrgusele – toim), aga õige pea selgus, et ta on meist kõigist üle,” meenutas Emberg. “Arvan, et kui Slava karjäär õhtusse jõuab, siis ei ole vaja teda Lelle meeskonda meelitada, vaid tal on nutti, et ise tulla.”

“

Ükskord juhtus nii, et kui mängule sõitsime, küsis üks mees minult, et mis see kunstmuru üldse on.

„

Praeguse FC Lelle juured ulatuvad 1980ndate algusesse, ent jalgpalli on seal mängitud juba 1930ndatest aastatest alates. 1990ndate algusest uue sajandi esimeste aastateni kuulus klubi FC Flora süsteemi ja oli algusaastail isegi selle duubliks, mistõttu on Lelle särki kandnud teiste seas Raio Piiroja, Liivo Leetma, Pavel Londak, Joel Lindpere, Andres Oper, Martin Reim ja hulk teisi tollaseid ja praeguseid tippe.

2004. aastast on FC Lelle taas külameeste klubi.

“Uus ja vana FC Lelle ei ole omavahel üldse seotud ja samal ajal on seda täielikult, sest tegemist on sama klubiga,” rääkis Emberg. “Eesti jalgpalli areng oli jõudnud selleks ajaks nii kaugele, et Florale ei olnud Lellet vaja ja üheskoos Aivar Pohlakuga leidsime võimaluse, kuidas omal jõul jätkata.” Üle 20 aasta tagasi FC Lelle asutanud Margus Pärt, Janno Kaljuvee, 64

JALKA VEEBRUAR 2010

Tõnu Lillsaar ja Villu Meresmaa on meeskonnaga senini, samuti nende pojad.

Meeskonna keskmine vanus on ligi 32 aastat. Vanim mängija on 49aastane Lillsaar ja temaga on seotud ka oluline kokkulepe – mitte keegi ei või lõpetada enne kui tema!

“Peale selle, et meie noorima ja vanima vanusevahe on 30 aastat, on kõik mängijad kohalikud. Nii et kui toimub Lelle kooli vilistlaste kokkutulek, on võistkond in corpore kohal,” muigas Emberg.

Viimastel hooaegadel on meeskonnas kandvat rolli mänginud väravavaht Rainer Emberg, kaitsjad Jaak Kuusik ja Elar Jürimäe, keskväljamehed Tanel Lips ja Siim Lillsaar ning tipuründaja, fännide ja kogu Lelle rahva suur lemmik Kaarel Saaremets. Embergi sõnul on mängijatel ambitsioon kindel, kuid vähem on see seotud tulemuste kui paremaks inimeseks olemisega.

“Meie väärtused peegelduvad mujal kui tablool,” lausus ta. “Kui teeme sporti, austame meeskonna-

kaaslasi ja vastaseid ning jääme väljakul väärikaks igas olukorras, oleme ka paremad pereisad, abikaasad, kolleegid.”

Kodumängud peab Lelle kohalikul staadionil, mis Flora aegadel renoveeriti ning praegu tänu FC Lelle hoolitsusele eeskujulikus korras püsib. Isegi sedavõrd heas, et vastasmeeskonnad toovad meelsasti oma kodumängud just sinna.

“Kunstmuru meile ei meeldi ja seal on ka tulemused kesisemad,” teab Emberg. “Õnneks on meil IV liiga läänepiirkonnas kunstväljakuid vähe ka, aga ükskord juhtus nii, et kui mängule sõitsime, küsis üks mees minult, et mis see kunstmuru üldse on.”

Eriti tänulikud on Lelle mehed oma perekondadele. “Täname pereliikmeid mõistva suhtumise eest, kui mõni mängujärgne “analüüs-arutelu” saunas vähe pika peale on läinud,” edastas Emberg palve.

Esireas (vasakult): Heiki Aunbaum, Jaanus Sepp, Rainer Emberg, Mart Lehtmets, Tõnu Lillsaar. Keskel: Margus Pärt, Argo Kästik, Siim Lillsaar. Tagareas: Kaarel Saaremets, Andrus Aasamäe, Jaak Kuusik, Elar Jürimäe, Martin Hiir, Veiko Vare, Kaido Emberg.

saaljalgpall

Futsalis eraldusid terad sõklaist Probleemidesse takerdunud Sillamäe JK mullusest kesisem hoog saalijalgpalli Meistriliigas on avanud tiitlitee FC Anžile ja SK Augurile, kes hooaja poolel maal on konkurentidest ette rebinud.

Lennart Komp

E

elmise aasta suveräänne valitseja Sillamäe liider Anžist seitsme punkti kaugusel. Häda on koosseisuga – mõnel mängul on kasutada olnud vaid kaks vahetust, mida kiire tempoga mängu juures on vähe. Sillamäe JK eestvedaja Sergei Vinogradovi sõnul on muresid mitu.

“Esiteks, klubi loobus meie rahastamisest ja peame ise hakkama saama,” loetles Vinogradov. “Teiseks ei saanud me registreerida kõiki mängijaid, keda plaanisime kasutada. Vaja on aega ja vaja on leida sponsoreid.”

Rivist on väljas Dmitri Voronin, vigastatud on ka Nikolai Tõštšev.

“Nooremad pole veel valmis sel tasemel mängima. Meie valik pole nii suur kui Tallinnas,” lahkas Vinogradov. “Tuumik on meil siiski olemas ja peaksime ka sel aastal võitlema medali eest. Loodame, et läheb paremuse poole.”

Mullu ei leidunud Sillamäele vastast, 14 kohtumisest vaid kaks viiki ja kaotus.

Sama kindlalt võitsid idavirulased aasta varem esiliigas oma alagrupi. Tänavu on seitsmest mängust koguni kolmel tunnistatud vastaste paremust, mis jättis nad enne hooaja teist poolt viiendaks.

Kahest kaotuseta meeskonnast liidrikohta hoiab Anži, kes jagas punktid just oma lähima konkurendi Auguriga. Dagestani esindusvõistkonnalt Mahhatškala Anžilt nime laenanud tallinlaste treener Anton Smetanin pilvedesse ei tõusnud, kuid hindas meistriväljavaateid soliidseks.

“Kõik mängud on rasked ja nii Anži kui ka Augur võivad punkte kaotada,” oli Smetanin tagasihoidlik. “Arvan, et meie kahekesi selgitame meistri, Ararat ja Mainor mängivad kolmandale

Foto: www.sportiv.ee

Mullu hoogsalt väravaid pommitanud Sillamäe ei ole tänavu suutnud sama hooga jätkata.

kohale ning Sillamäe võib medalikonkugime tänavu küpsemalt, ei lenda hooga rentsist tänavu välja langeda.” peale, vaid otsime oma võimalusi.”

Anži ja Auguri duellist, peaks üks Sügisel põhjaliku koosseisu muudaneist võitjaks kroonitama, selgub sel tuse läbi teinud Tallinna Ararat - TTÜ juhul ka esimene kahekordne futsali röövis punkte küll Augurilt, kuid kaotus Eesti meister. Esimestel meistrivõistAugurile ja Sillamäele ei luba kõrgemat lustel hooajal 2006/2007 triumfeeris kolmandast kohast. Vahetult nende esimene, aasta hiljem – toona Betooni kannul on Mainor ja Sillamäe. nime all – teine.

Tänavuse futsali hooaja üheks võtmeMullu keskmike kilda kuulunud mänguks võib osutuda eelviimase vooru Augurile on tänavu edu toonud kavalam kohtumine 12. märtsil, kui Kristiine taktikaline tegevus ning sügisel lisanspordihallis on vastamisi Augur ja Anži. dunud uued mängijad.

Rivis on hulk endisi Futsali tabeliseis 7 vooru järel: koondislasi täiskasvanu1. FC Anži 7 6 1 0 34:13 19 te ja noorte tasemelt.

2. SK Augur 7 5 2 0 32:16 17 “Hooaeg on seni 3. Ararat-TTÜ 7 4 1 2 24:18 13 näidanud, et konkurents 4. FC Mainor 7 4 0 3 36:22 12 tipus on tihe ja tulemu5. JK Sillamäe 7 4 0 3 23:22 12 sed ettearvamatud,” lau6. Rummu Dünamo 7 2 0 5 22:46 6 sus Auguri ridu esindav 7. A&A Kinnisvara/AEG 7 1 0 6 23:33 3 8. FC Flora Futsal 7 0 0 7 10:35 0 Märt Kosemets. “Män2010 VEEBRUAR JALKA

65

lisaaeg Mängijate litsentseerimine – Gunnar Männiku “Võit” miks ja kellele?

Eelmisel aastal ilmus Eesti Eesti Jalgpalli Liit litsentseerib kõiki meistrivõistlustel osalevaid mängijaid. Täiskasvanud jalgpalluri litsents maksab kõikides liigades 250 krooni, noorjalgpallurite (sünniaastad 1992−2002) jalgpalluri litsents maksab 125 krooni, kuni kaheksa-aastased lapsed saavad jalgpalluri litsentsi tasuta.

Mida EJL selle eest mängijale pakub? Litsentsitasu eest tagab EJL meistrivõistluste korraldamise, mängijate registreerimise ja registri pidamise, jalgpallialase juriidilise kaitse, tulemuste edastamise, protokollide kontrollimise ja sisestamise, meistrivõistluste haldamise ja kohtunike määramise (välja arvatud teatud noorteliigad).

Näiteks uuest aastast on III liigas kõikidel mängudel 3 kohtunikku, keda tasustab täielikult EJL. Paari-kolme aasta pärast soovitakse sama teha ka IV liigas ja noorteliigades. Kõigi liigade ja karikavõistluste (kus osalemine on tasuta) administreerimiskulud on aastas kokku 7-8 miljonit krooni, millest litsentsitasu katab vaid ligi 20%.

Paari aasta perspektiivis on plaanis mängija litsents anda välja kaardina, ühendada see kindlustuse, panga- ja sooduskaartidega EJLi partnerite juures. Kõigile litsentseeritud jalgpalluritele saadab EJL koju ajakirja Jalka (selleks tuleb ankeedis märkida, et mängija soovib ajakirja). Veebruarikuu number saadeti veel ka kõigile 2009. aastal litsentseeritud mängijatele, alates märtsist on vajalik 2010. aasta litsents.

Litsentseerimise üheks põhjuseks on ka FIFA ja UEFA nõue reguleerida suhe kõigi mängijatega.

Olemasoleva jalgpalluri litsentsi pikendamiseks tuleb minna internetis EJLi koduleheküljele www.jalgpall.ee ning avada rubriigis E-POOD alamlõik MÄNGIJA LITSENTS. Seni litsentseerimata jalgpalluritel tuleb saata EJLi võistluste osakonda jalgpalluri litsentsi avaldus (blankett EJLi kodulehel) koos 3 x 4 cm foto ja litsentsitasu maksmist tõenMängijalitsents tagab kõigile palluritele kõige muu kõrval ka dava dokumendi Jalka tellimuse. koopiaga.

Leedu sai jalgpalluri skulptuuri Läinud aasta lõpus avati Kaunase jalgpalliakadeemia ees jalgpalluri skulptuur. Idee tuli Leedu jalgpalliliidult ja töö telliti skulptor Dziugas Jurkunaselt, kellele usaldati kuju loomine.

“Koos jalgpalliliidu inimestega otsustasime, et skulptuur kujutaks endisaegses jalgpalliriietuses poissi ,” ütles Jurkunas. ” Jalgpall tuli tänavatelt ja oli väga soositud teismeliste seas ning seda see skulptuur tahabki edasi anda.”

Kujust on saanud talisman ja pronkspoisi jalga käivad puutumas mängule siirduvad jalgpallurid. Koos skulptuuriga avati sealsamas ka uus mänguväljak.

Ka Eesti Jalgpalli Liidul oli idee mullusel juubeliaastal püstitada Kadrioru staadioni ette legendaarse väravavahi Evald Tipneri kuju.

66

JALKA VEEBRUAR 2010

jalgpallikoondise kauaaegsel arstil Gunnar Männikul CD lauluga “Võit”. Laulu esitavad Kojamees, Antti Kammiste ja Eesti koondis. Laulu kuuleb A. Le Coq Arenal pärast mängu siis, kui koondis on võitnud. Laul kõlas staadionil esimest korda pärast võitu Eesti – Belgia MMvalikmängul.

“Idee laulu tegemiseks andis mulle jalgpall ise,” lausus Gunnar Männik, kes on Eesti koondise arst olnud alates 1995. aastast. Selle aja jooksul on doktor Männik läbi sõitnud kõik Euroopa riigid, välja arvatud Island, ja viimasel ajal juurde tekkinud uued riigid nagu Montenegro ja Kosovo.

FC Elva Murumuna lasteaias Veebruarist alustab FC Elva treeninguid Elva lasteaias Murumuna.

Treener Andrus Meinart on varem töötanud Tartu JK Merkuuris ja Tartu SK 10 Premiumis. Kaks korda nädalas toimuvail treeninguil hakkavad osalema 2003. aastal ja hiljem sündinud vutihuvilised.

Murumuna lasteaial on ka oma kunstmuruväljak.

Teises Elva lasteaias Õnneseen on treeninguid korraldatud juba mitu aastat. Treener Veiko Haanil on kaks gruppi (2003. ja 2004. aastal sündinud), kellest vanemat teevad kolm ja nooremad kaks treeningut nädalas. 15. jaanuaril alustas FC Elva treeningud ka Pühajärve lasteaias, kus treeneriks on Marek Naaris.

“Pühajärvel on mul lausa jalgpallikooli moodi asi, sest treenin ka kohaliku kooli õpilasi,” rääkis Marek Naaris. “Lasteaias on praegu kirjas 15 last, kellest üle poole on tüdrukud! Väga kihvt, kui nad ka jääksid jalgpalli juurde.”

Naarise sõnul peab kõige väiksematega olema kannatlik, sest nende keskendumisvõime on teistsugune ja mängude õppimine võtab kauem aega. Treeningutel ongi põhirõhk mängudel ja mängulisusel. Ka jalgpallielemente õpitakse mängu kaudu.

Lähiajal on FC Elval kavas avada treeningrühm ka Rõngu lasteaias, kus treeneriks saab Kristjan Moorast.

FC Elva noored Elva Cupil lätlaste Super Novaga mängimas. Palliga Robin Kors.

2010 VEEBRUAR JALKA

67

68

JALKA VEEBRUAR 2010