Issuu

HIND 1,85 EUROT September 2013

Kaire Palmaru & koondis lahingusse Itaalia ja Hispaania vastu Sven Soiver Kaljusse armunud Ungari jalgpalli suurest ajaloost Staadionikeeluga inimestest Eestis FC Ararat TTÜ arendab rahvussuhteid ISSN 1736-7379

Postrid: Rauno Alliku / Henrik Mhitarjan / Radamel Falcao / Paulinho

Albert Vollrati imeline karjäär Markus Jürgenson hoiab meeskonna2013 SEPTEMBER JALKA 1 vaimu

SINA!

KAS TULED 12NDAKS MEHEKS PLATSILE? Iga spordis천ber elab septembris meie meestele kaasa!

6. septembril tulevad Tallinnasse hollandlased. 10. septembril l채heme Ungarisse vastu madjaritele.

KAS OLED HOOAJAKS VALMIS? TRIOBET ON EESTI JALGPALLI LIIDU SUURTOETAJA

t a ita ts u ku

sisukord

na: damele pan aksin teile sü h ta , d se a ku rr “Hä ötke au bralikult, sö mängige sõ .). ooni – toim (vabasse ts i.” ei a m d keeg itab, ei võid Kui jumal a er n rtaki peatree ale Moskva Spa u meeskonn enne mäng t ra ll o V t Alber

Foto: Lembit Peegel

Kaanelugu lk 56 Eesti naistekoondis alustab EM-valiksarja kõlava nimega oponentide vastu: alustuseks Itaalia ja siis Hispaania. Naised on valmis katsumuseks ja punktirööviks.

lk 18–23

Persoonid & intervjuud Albert Vollrat Sven Soiver Jan Harend Vladimir Avilov Markus Jürgenson

18 24 28 30 48

Kolumnid Kirsi Altjõe Lennart Komp Esikaanel: Kaire palmaru

Indrek Schwede

12 15 16

Fotod: Lembit Peegel Nr 9 (69) 2013

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Vastutav toimetaja: Lennart Komp lennart@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel

Rubriigid Kuu peegel Nimed & numbrid Lood & tsitaadid Premium liiga Klubilood: FC Ararat TTÜ Septembrikuu kalender Lisaaeg

Ajakirja makett: Jaanus Samma

Ristsõnad

4 8 10 26 46 62 64 66

Kujundaja: Marju viliberg Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp

Muu

Reklaam: Nordicom

Kuidas valmis telereportaaž

+372 5666 7770

reklaam@nordicom.ee

Kuhu minna Eestis trenni? II osa

Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht

Ungari jalgpalli ajaloost

Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit www.jalgpall.ee

üleminekuturniiril

Tellimine: www.post.ee / eraklient / perioodika tellimine / Eesti väljaanded / Jalka Tellimishinnad: Aasta 22,24 eurot Poolaasta 11,12 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

Rannajalgpallikoondis eurosarja Staadionikeeluga inimestest Eestis

40 42 52

59 60

Postrid Rauno Alliku HENRIK MHITARJAN Radamel Falcao Paulinho 2013 SEPTEMBER JALKA

lembit peegel

Eesti–Läti ja Nõmme JK Kalju eurosarjas Oleks meil Läti täna käes olnud, õhkas sõjaeelne spordiajakirjandus, kui Eesti tegi tugeva esituse ei kellegi muu kui lõunanaabri vastu. 14. augusti õhtul võinuks sõnada: oleks meil Läti täna üheteistkümnekesi käes olnud!

Foto: Lembit Peegel

Taijo Teniste ja Ragnar Klavan rõõmustavad Konstantin Vassiljevi ja Dmitri Kruglovi koostööst sündinud värava üle. Tähistama pole jõudnud veel oma osa mängiv Henrik Ojamaa.

Foto: Lembit Peegel

Lauluga Läti vastu! Kui aasta tagasi inspireeris staadionilaulupeo ühendkoor Eestit võidule Poola vastu, siis tänavu lauldi koondis magusale viigile enamuses mänginud Lätiga.

lembit peegel

Foto: Lembit Peegel

Alates 43. minutist arvulises ülekaalus mänginud Läti suutis tabamuseni jõuda alles 74. minutil Arturs Zjuzinsi jalast ja sedagi kaotusseisus olles.

Foto: Lembit Peegel

Henrik Ojamaa sekkumine mängu põhjustas lõunanaabritele tublisti peavalu. Sügiseste valikmängude eel on Tarmo Rüütlil kasutada hea käik. 2013 SEPTEMBER JALKA

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Tegemist on pettekaga. Sergei Pareiko ei pidanud kohe kindlasti mitte Läti vastu käsi allaandmise märgiks tõstma!

Soomlane Joel Pohjanpalo ei saanud pärast Kalju 2 : 1 võiduga lõppenud matši aru, mis HJKga juhtus. Alo Bärengrubile (taga) oli aga kõik selge.

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Tantsutüdrukud inspireerisid Nõmme Kaljut ajaloolisele võidule HJK üle.

Foto: Lembit Peegel

Nõmmekate rõõm jäi siiski üsna üürikeseks ja kraadi võrra tugevamale Tšehhi klubile Viktoria Plzenile alistus Kalju A. Le Coq Arenal 0 : 4.

nimed & numbrid

kuu +

Eesti ründajad välismaal leidsid väravasoone: klubides paugutasid Henri Anier, Henrik Ojamaa, Jarmo Ahjupera ja Tarmo Kink.

kuu

Jalgpalliavalikkusel on endiselt raskusi edu ja ebaeduga toimetulekul. Kalju ja Levadia võidud eurosarja esimesel etapil põhjustasid eufooria, mis asendus kannapealt kassiahastusega. Rohkem tasakaalukust!

kuu ?

Kuidas alustab Eesti naiste jalgpallikoondis MM-valikturniiri, kus esimeses mängus 20. septembril A. Le Coq Arenal vastaseks tugev Itaalia ja kuu hiljem võõrsil Hispaania?

osana numbrist tekitas elevust, kui Paide Linnameeskonnal oli kirjas 20 kohtumist. Järvalastel oli tabelis 20 mängu, 10 võitu, 0 viiki, 10 kaotust, 30 löödud väravat, 30 lastud väravat ja 30 punkti.

Hooaega Hiina esiliiga klubis Hunan Billows alustanud, kuid klubiga lahkhelidesse sattunud Eesti koondise kaitsja Taavi Rähn pallib aasta lõpuni Soome kõrgliiga klubis Pietarsaari FF Jaro. Viimane pole eesti vutisõbrale kaugeltki võõras klubi, kuivõrd seal on pallinud näiteks Andrei Borissov, Toomas Kallaste, Urmas Rooba ja Vitali Teleš. 72 koondisemängu pidanud Rähn saab rammu katsuda koondisekaaslastega, sest Kuopio Palloseura palgal on Ats Purje ja Jyväskylä JK hingekirjas Mikk Reintam.

Sisehall avatakse novembris Flora ja AIK mänguga Eesti Jalgpalli Liit sõlmis kokkuFoto: EJL leppe, mille alusel toimub Lillekülla kerkiva sisehalli ametlik avamine 24. novembril üheksakordse Eesti meistri Tallinna FC Flora ja 11kordse Rootsi meistri Stockholmi AIK vahelise mänguga. Uues hallis on tribüün 450 pealtvaatajale ning maailmatasemel kunstmurukate, mis vastab FIFA kõrgeimale ehk kahe tärni kvaliteedile. Hall on mõeldud esmajoones rahvuskoondiste, tippklubide ja noorte tippvõistkondade teenindamiseks. Kogu ehituse maksumus on ligi 3 miljonit eurot.

Tartu amatöörid tegid Transi selja prügiseks II liiga lääne/lõuna tsooni suveräänne liider Tartu FC Santos võttis Evald Tipneri karikavõistlustel teise väärtusliku skalbi järjest. Kui 1/32-finaalis sunniti oma paremust tunnistama esiliigas palliv Vändra JK Vaprus, siis 1/16-finaalis võideti Narva Transi seisuga 0 : 0 lõppenud normaal- ja lisaaja järel penaltiseerias! Santosega ühes piirkonnas palliv Welco Elekter võitis 2 : 1 esiliiga B meeskonda FC Ararat TTÜd, Flora sama tulemusega Viljandi Tulevikku, kusjuures võidu kindlustas Rauno Alliku alles 86. minutil. FC Kuressaare aga oli püstihädas III liigasse kuuluva Tallinna Piraajaga, keda võideti vaid 1 : 0.

10000

Tehnikakõrgkool sai saalijalgpalli universiaadil 13. koha

10440

21.‒28. juulil Hispaanias mängitud saalijalgpalli universiaadil ehk üliõpilaste Euroopa meistrivõistlustel sai Tallinna Tehnikakõrgkooli meeskond 13. koha. Alagrupis mängis tehnikakõrgkool kahel korral Ukraina Sumi Ülikooliga. Esimene mäng kaotati 1 : 9, Foto: erakogu teine 6 : 8. Veerandfinaalis kaotati Istanbuli Ülikoolile 2 : 3 ja mängudes 9.‒16. kohtadele alistuti esmalt Jyväskylä Ülikoolile ja võideti seejärel Yorki Ülikooli Inglismaalt 10 : 2 ning Iisraeli Ruppin Academic Centeri tudengeid 7 : 2. Turniiri parimaks väravakütiks osutus Jaan Leimann (pildil) 16 tabamusega.

või natuke siia-sinna inimest leidis tee Nõmme Kalju Facebooki lehele HJK alistamise ja Viktoria Plzenile alistumise vahel. Pärast kaotust viimasele tegid need 10 000 sama kiirelt ka sääred.

minutit mängis Ken Kallaste järjest Eesti kõrgliigas. Seeria algas 2010. aasta 8. mail matšis FC Flora vastu ja lõppes 27. juulil, kui ta sekkus vahetusest mängu Infoneti vastu.

Taavi Rähn jätkab karjääri Soomes

JALKA SEPTEMBER 2013

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid “Teiste seas jäi silma legendaarset lambanahkset vesti kandev Aivar Pohlak, heledapäine tüdrukutirts kukil.” Kaspar Jõgeva Postimehes Viljandi folgist “Kas jalgpallimängu ajal õlle joomine on pikaajaline Eesti traditsioon? Ei ole.” Terve Eesti Sihtasutuse asutaja Riina Raudne kirjeldab alkoholi pealetungi ühiskonnas “Huvitav seik juhtus hoopis eelmise aasta sügisel, kui olime perega Abu Dhabi ringraja kandis ning päevasel ajal, inimtühjal alal, juhuslikult Eesti koondise mängijaid sörkimas nägime. Oligi nii, et ümberringi tühjus ja vaikus – ainult meie auto sõitis ja kaks meest sinistes Eesti särkides jooksid. Lasime siis nende lähedal autol klaasid alla, karjusime “Eesti–Eesti!” ja sõitsime edasi. Meestel võis päris sürr tunne olla – mul küll oleks olnud.” Hendrik Sal-Saller

Pärnu JK tegi ajalugu ja saab hirmkõva vastase Pärnu JK pääses augusti keskel naiste Meistrite liiga eelturniirilt edasi Euroopa 32 tugevama sekka, kus läheb kokku Vana Maailma absoluutse tipuga. Esmalt alistus pärnakatele Kreeka meister AC PAOK 3 : 1, seejärel mängiti 0 : 0 viiki Soome PK-35ga ning kindlustati tabeli teine koht Makedoonia võistkonna Biljanini Izvori vastu samuti 3 : 1 ülekaaluga. Oluline on silmas pidada, et UEFA punktibörsil oli PAOKil kõrgem asetus kui PK-35-l. “Olime edasipääsule mõelnud varemgi, kuid tänavu oli võistkond natukene kogenum, natukene paremini komplekteeritud, kuigi Anastassia Morkovkina on vigastusega väljas,” ütles Pärnu JK peatreener Jüri Saar. “Seisime kaitses kindlalt ja nõelasime kiirete üleminekutega rünnakule.” 22 võistkonda ei pidanud valikturniiri mängima ja 32 tugevama sekka pääsesid veel kaheksa valikgrupi võitjat ning peale selle kaks parimat teise koha omanikku. Üks viimastest oli just seitse punkti kogunud Pärnu. “Midagi oleme saavutanud ja peame nüüd edasi mõtlema, kuigi midagi kardinaalselt me teisiti teha ei saa,” lausus Saar. “Esmalt keskendume Eesti meistriliigale ja kui aeg küps, mõtleme euromängudele. Lisatrenne korraldada on raske, aga tuleb paluda tüdrukutel trennides rohkem pingutada.” Eesti meistritiitli poole liikuva Pärnu järgmine vastane on igal juhul Euroopa tipp. Keerulisemal puhul näiteks aastail 2011‒2012 võitjaks tulnud Lyon, 2010. aasta võitja Potsdam või mullune meister Wolfsburg. Meistrite liiga põhiturniiri debüüdi teeb Pärnu JK kas 9. või 10. oktoobril ja seda mitte kodusel Raeküla staadionil, vaid A. Le Coq Arenal. Korduskohtumine on kavas 16. või 17. oktoobril, oma vastase saab PJK teada 5. septembril UEFAs toimuval loosimisel. Erinevalt meestest PJK võitude eest UEFA-lt preemiat ei saa, ent järgmise ringi kulude katteks eraldatakse 20 000 eurot.

Lennart Komp Foto: Lembit Peegel

“Ei tule sellelt, kellel on auhinnakapis 40‒50 karikat. Teisel on auhindu küll vähem, aga tema õpilased mängivad hiljem kõrgemal tasemel. Hea treener on tegelenud teadlikult mängijate arendamisega, et nad kaugemale jõuaksid. Karikad noortejalgpallis ei maksa.” Viktor Metsa vastus küsimusele, miks mõne treeneri käe alt tuleb jalgpallureid kui laudu saeveskist, teistelt aga ei tule “Pardli patarei sai tühjaks.” Igor Prins põhjusest, miks ta päev pärast võitu HJK üle polnud täitnud lubadust pea kiilaks ajada “Kümme aastat mu elust ehk aeg, mil olen jalgpalliga tegelenud, sai just praegu tähenduse.” Nõmme Kalju president Kuno Tehva pärast Meistrite liiga teisest eelringist edasipääsu “Tribüünilt nägin mängu paremini, aga mängijad ju ei kuulnud, mida ma hüüdsin!” Nõmme Kalju abitreeneri Getulio Aurelio saatsid kohtunikud mängus HJK vastu tribüünile

JALKA SEPTEMBER 2013

Jüri Saar viis Pärnu JK naiskonna esimest korda Meistrite liiga eelringist edasi.

lood & tsitaadid Foto: Lembit Peegel

nii nad

ütlesid

“Üks mängija küsis: kas “kurat” võib öelda? Võib küll, sest Kurat on mütoloogiline tegelane.” Kohtunik Aivar Pohlak piirab mängijate ropendamist

“Poistega tuleb rääkida. Et nad ikka aru saaksid, et see oligi rahvusvaheline tase ja et just seepärast mängivadki ühed Rumeenias ja nemad Eestis.” Marko Kristal Levadia väljakukkumisest eurosarjas

See ühendkoor kõlab kõige paremini naturaalselt, ilma helivõimenduseta!

Staadionilaulupeost. Takka kiites ja nurisedes Seni peetud kaks staadionilaulupidu on meile kujunenud tulemuste poolest soodsaks: võit tugeva Poola üle ja vähemuses mängides viik Läti vastu. Idee ise on super ja meeleolu A. Le Coq Arenal kahtlemata parem kui ilma kooride ja valjuhäälse lauluta. Tore, et seekord esinesid kahe lauluga ka lätlased. Aga tänavu oli ka apsakaid, mis kriipisid kõrva. Koorilaulu lasti mängu ajal läbi valjuhääldite. Kohati oli tunne, nagu olnuks tegemist firma suvepäevadega – kõige tähtsam on melu, mille taustaks ja ajaviiteks aetakse ka palli taga. Mingil hetkel ei saanudki täpselt aru, kas laulavad koorid või tuleb muusika kusagilt lindilt. See alavääristas kooride panust. Paaril-kolmel korral vedas helitehnika alt ja üle staadioni undas kõrvulukustav vile. See mõjunuks täbarasti ka enne mängu, seda enam aga keset Eesti–Läti maavõistlust! Sellist üritust korraldades peab olema klaar, et jalgpall on esmane ja kõik muu ikkagi abitegevus. Jalgpallimängu kaunistab mitmehäälne ja võimas laul, mis tuleb ilma tehnilise vahenduseta otse tribüünilt. Kui võtta abiks helitehnika, pole ju koore vajagi – lasemegi kõike lindilt! Veel sammuke edasi ja võiksime taustaks lasta ka publikuhääli: rõkkavat vaimustust ja oigeid-ohked. Sõu missugune! Asi selles ongi, et jalgpallimängu juurde kunstlik sõu ei sobi. Jalgpallimäng on ise sõu, mida tehakse naturaalsete vahenditega, tegijateks vahetud kaasaelajad. Katsetused üle maailma on näidanud, et selle kirjutamata reegli eiramine muudab tulemuse naeruväärseks. Isegi MM-finaalturniiride avapidustused on üldjuhul napid ja absoluutselt marginaalsed. Avamängu ootavad fännid on kärsitud, neile ei lähe tingeltangel peale. See kuulub teiste spordialade juurde, mis peavad oma atraktiivsuse suurendamiseks sellist pudi-padi etendama ja millel harilikult puuduvad organiseeritud fännid ja fännisektorid. Jalgpallis jaksavad igasugu avatseremooniad väga lühikest aega fännide tähelepanu köita. Tribüünid hakkavad sel ajal üpris sageli ja segamatult oma lemmikmeeskonna nime skandeerima. Mängueelne aeg on neil oma traditsioonide täitmiseks ja seda ei tohiks neilt võtta. Eestis on niinimetatud sinisel seinal ehk fännitribüünil vähe mängueelseid traditsioone, mida sooritatakse oma (seisu)kohtadelt. Endale mänguks vajalikku “meeleolu” tekitav fännide enamik saabub kohale viimase kümmekonna minuti jooksul. Nende äraolekul sobib koorilaul suurepäraselt meeleolu looma, sest ei riku olemasolevaid (olematuid) rituaale. Aga kindlasti peaks jääma naturaalse, ilma helivõimenduseta laulu juurde.

Indrek Schwede

“Vihmas ja lörtsis tõesti ei taha enam mängida. Vanasti Hollandis oli kogu aeg igasuguseid lihasevenitusi, mida nüüd Küprosel ette ei tulnud.” Andres Oper otsib uut koduklubi soojalt maalt “Kaheksa aastat tagasi, kui viimati (Eesti) meistriliigas mängisin, oli tase tugevam. Praegu on enamik mängijatest väga noored ja balanss kogenud meeste ja nende vahel vilets.” Dmitri Kruglov Premium liigast “Muudes klubides on ette tulnud, et mina, peatreener, pean palle pumpama!” Sergei Ratnikov on Sillamäe Kalevis rahul “Ma ei julge öelda Kalju ja Levadia kohta, aga meil on küll vaja mingit tõuget, et kvaliteeti tõsta. Profitiimid peavad ju amatööridest selgelt eristuma!” Tallinna Flora peatreener Norbert Hurt “Kõik asjad lahendatakse jalgadega ehk kui ta suudab väljakul tõestada, et ta on vajalik mängija, siis mina ei ole ka kirikuõpetaja, kes hakkab jutlusi pidama.” Tarmo Rüütli Henrik Ojamaa saatuse kohta koondises “Erinevate vahendajate kaudu üritati aastate eest ühele mängijale, kes kuulub tänini Eesti koondisse, pakkuda 20 000 eurot selle eest, et ta teeniks kaks kollast kaarti. Aga satuti vale inimese otsa ja plaan ebaõnnestus.” Jalgpalliliidu infojuht Mihkel Uiboleht kihlveopettuste ulatusest “Jalgpall ei ole parem kui seks – jalgpall ongi seks!” Ott Lepland Eesti–Läti staadionilaulupeol

2013 SEPTEMBER JALKA

noored & motivatsioon

Hallitus ja kokakoola

Foto: erakogu

Mis motiveerib noori jalgpallureid? Korralik staadion on kindlasti üks oluline inspiratsiooniallikas, mis paneb putsasid jalga tõmbama, usub Kirsi Altjõe, pärnakas ja kahe jalkapoisi ema.

õne vutitiimiga käib kaasas mingi salapärane sarm, külgetõmbejõud, nii et meeskonna vastu tekib sõnulseletamatu sümpaatia, huvi ja austus. Mul oli nii 90ndatel Ajaxiga. 00ndatel Barcaga. Praegu vaatan suure respektiga aga noori pallureid oma kodulinnas, sest nii põnev on näha arengut, väikest killukest tulevikust. Tea, kellest neist saab tunnustatud näitleja või arst, kellest aga hoopis Bayerni mängija? Pealegi mõni noortetiim lihtsalt jääb silma oma suhtumise, elujaatava olekuga ja tekitab sellise mõnusalt sooja tunde – vaat niisugune peaks olema Eesti vuti tulevik. Andekas, lugupidav, samas pisut isepäine.

“

Kui tore on Vändra mängudele kaasa elamas käia – kolmsada fänni mõmisevad rahulolevalt oma meeskonna toetuseks. Mmmmõnus. Milline ühtsustunne seal valitseb, nagu ärkamisaegsel laulupeol. See on jalkamaania, armastus vuti vastu.

„

Et mõned tuleviku tegijad juba nüüd ajalukku jäädvustada, kutsusin suvepealinna maineka stilisti ja juuksuri Londonist ning Eesti parima lastefotograafi, et teha pereajakirjale 12

JALKA SEPTEMBER 2013

rokkiv moeseeria andekatest jalkapoistest. Seeria kandev idee oli näidata lahedaid sportlikke noori, kes on ühelt poolt rivaalid, teisalt aga klassikaaslased, head sõbrad. Sest vutt lubab olla mõlemad ühel ajal. Peab olema salliv, aga samas oma tiimi eest väljas. Need teismelised, Pärnu Vapruse ja Pärnu Jalgpalliklubi kasvandikud olid silma jäänud just oma mõistliku suhtumise ja mis seal salata, ka väga heade tulemustega. Nii et oli, mida jäädvustada.

Vändra mõmin Esimene mõte oli seeria üles võtta rannas – loojuv päike, soe merevesi, mis saaks olla ürgsem ja võimsam kui loodus oma täies ilus?! Aga Londonist kohale lennanud moeinimesed ütlesid: oi-oi, see on nii igav plaan, ja näitasid hoopis Pärnu rannas asuva lagunenud staadionihoone poole: “Vot see on äge!” Äge? See on ju hallitav vana juust ... “Ei, see on väga äge! Siin pildistamegi,” ütlesid inglased. Ja neil oli õigus, oma hirmsas seisus oli see tondiloss väga fotogeenne võtteplats. Aga – see ei ole ühegi linna esindustribüüni mõõtu, sellega jäid külalised nõusse. Ei ole jah, olid Pärnu noored jalgpallurid igati päri. See mõttekäik pani juurdlema vuti

olemuse üle laiemalt – mis neid, 12aastaseid poisse tänapäeval üldse motiveerib trenni tegema ja vutti mängima? Viis korda nädalas putsad jalga tõmmata ei ole enam lõbu, vaid paras töö ning olgem ausad, esiliigas palliv Pärnu linna esindusmeeskond ei ole just kõige magusam marjamaa, millest und näha. Ehk on nende poiste unistus tõsta Pärnu uuesti meistriliigasse? Selle soovi täitumiseks ei piisa aga ainult raudsest tahtest ja suurepärasest treenerist, juurde on vaja natuke tähesära ja punast vaipa. Teisisõnu võite ja ka korralikke tingimusi nende võitude

noored & motivatsioon

Stilisti käe alt tulnuna on Pärnu vutitulevik eriti rõõmsavärviline. Taustaks olev lagunev staadion on aga peagi ajalugu.

tähistamiseks. See viimane pole üldse väheoluline. Ilmekas näide treening- ja võistlustingimuste tähtsusest on Vändra Vapruse meeskond ja nende tähelend. Pane kokku särasilmne punt, leia innustav treener ja püstita korralik staadion ning voilà, sünnivad ka tulemused. Nagu võluväel on ühest väikesest unisest paigast saanud vutimeka. Kui tore on Vändra mängudele kaasa elamas käia – kolmsada fänni mõmisevad rahulolevalt oma meeskonna toetuseks. Mmmmõnus. Milline ühtsustunne seal valitseb, nagu ärkamisaegsel laulupeol. See on jalka-

motiveerib vutti mängima teiste edu, kaasaelav publik ja värske staadion, siis Pärnus ei oskagi nagu esimese hooga öelda, mis poisse trennis hoiab. Pealegi räägime me lastest, kes ei ole meiesarnased. Kristalli-, indigo- või vabakasvatuse lapsed, kutsu neid kuidas tahes, igal juhul on tänapäeva lapsed erilised. Nad on iseteadlikud ja otsustusvõimelised. Nad on kõik käinud Soomes, neil on jalas teksapüksid ja käes kokakoola. Neil on kõik see, millest nende vanemad vaid unistasid. Ja samas seisab nende ees lagunenud tribüün koos hallitavate riietusruumidega. Kuidas lähevad kokku kokakoola ja hallitus? Vaat ei lähegi. Ja kuidas hoida sellistes tingimustes üleval tuhande noore pärnaka motivatsiooni vutti mängida? Mõni tiim elab oma liidri vaimus – neil oleks nagu iseenda ja linna ees missioon täita. Selline vaimsus on Clen-Raithil ja tema Vapruse tiimil. Aga kaua sa seda lippu hoiad, kui tingimusi pole? Õnneks tuli suve lõpus teade, et Pärnu saab endale uue, stiilse ja mis peamine, UEFA II kategooria nõudeid täitva tribüünihoone ning staadioni. Küll aastaks 2015, aga siiski moodsa esindusplatsi, kus ise mängida ja suuri turniire vastu võtta! Sellega tehti nagu pikk pai – neil 12aastastel on nüüd kindel põhjus, miks vutti edasi mängida – nad saavad endale Eesti moodsaima võistlusareeni. Ja kaasaelajad saavad nende maagia sees peesitada. Elagu jalgpall ja kõik Eesti staadionid, muruplatsid ning aukudeta tribüünid! Sest noored vajavad põhjust, miks putsad jalga tõmmata.

maania, armastus vuti vastu. Tundub, et Vändras on kõik tulnud mängule kaasa elama – nii vanaemad kui lapselapsed. Milline põlvkond pallureid siit kasvab! Kõik tahavad ju trummipõrina ja fännide laulu saatel väljakule joosta, rahvale lehvitada, väravaid lüüa ja medaleid võita.

Staadion annab vutile mõtte Poolsada kilomeetrit Vändrast mere poole, palju suuremas linnas on aga tribüünid tühjad. Keegi ei mõmise. Pole isegi korralikke pinke, kus istuda. Kui Vändras oli selge, et noori

Kirsi Altjõe ja tema jalkapoisid. 2013 SEPTEMBER JALKA

Suurriigi pealinnaks ehitatud.

Peterburi

alates

7990â‚Ź

www.estonian-air.ee 14

JALKA SEPTEMBER 2013

3 veergu

Hakkame pileteid ostma!

Lennart Komp

ui lähenemas on mõni Eesti koondise kohtumine või suurem rahvusvaheline klubimäng, võtab minuga ühendust mitu sõpra-tuttavat, kellel on ainult üks küsimus. Ega lähenevale mängule tasuta piletit saa? 99 protsendil kordadest on vastus eitav. Mõnel puhul üllatab mind niisugune kõne vähem kui tund enne avavilet. Et noh, mõtlesin ka, et tuleks, aga piletit pole, et kas saad anda. No kus ma siis saan! Sarnases olukorras on muidugi olnud enamik inimesi, kes seotud mõne jalgpalliklubi või mis tahes ettevõtmise korraldamisega, kus on tarvis piletit. Ehk, tuleks küll, aga ainult siis, kui tasuta saab. Itaalia, Hollandi või Inglismaa pärast võiks pileti osta, aga noh, mis see Valgevene on. Või mis see Tammeka või Kuressaare või Sillamäe on. Neil hetkil saan ma vahel lausa pahaseks, isegi väga pahaseks. Nii rumala looga ei maksa üldse ühegi jalgpalliinimese jutule minna!

Kui koondisemängude puhul on üldiselt ikkagi lepitud, et priipääse on harv juhus, siis Premium liigas tundub olevat seis palju nutusem. Kaks Jalkat tagasi kirjeldasid nelja Eesti klubi juhid oma piletipoliitikat ja tunnistasid, et piletimüügist saadav tulu on minimaalne. Täpsemalt, marginaalne. Sellega ei saa arvestada ja õigupoolest polegi see mingi raha, mida võiks nimetada tuluks. See tähendab, et kõik kulud tuleb katta mujalt saadava tuluga. Ka need kulud, mis tehakse otseselt selleks, et pealtvaatajal oleks hea mängu vaadata: organiseeritakse puhvet, kavad, koristus, teadustus, muusika ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Ma ei ütle, et sajal juhul sajast on ka Premium liigas need tingimused maksimaalselt täidetud, ent seda julgen ma küll öelda, et kõrgeimas seltskonnas ei ole enam ühtki klubi, kes ei valutaks südant sellepärast, kuidas inimesed senisest aktiivsemalt staadionile jõuaks. FC Flora langetas näiteks piletihinna 5 eurolt kolmele, ent jagab sageli arvukalt tasuta pääsmeid, seda eeskätt klubi mängijatele ja nende tuttavatele. Tammeka piletihind langes 4 eurolt samuti kolmele, loskKalju matšile pääsemiseks tuleb välja käia 5 eurot, ent Facebookis registreerides on pilet kaks korda soodsam ning samuti jagatakse hooaja jooksul tuhandeid priipääsmeid. Kuivõrd teadlik (ja loodetavasti ka plaanipärane) töö pealtvaatajatega on alles viimaste aegade muusika, siis teevad klubid hooaegade vahel muudatusi, otsivad oma teed, ning aeg näitab, kelle lahendus töötab hästi, kellel mitte. Ja õiget lahendust mõistagi polegi. Küll olen ma seda meelt, et tasuta pileteid peaks jagama võimalikult vähe, nagu on võtnud nõuks Tartu Tammeka. Ja vähikäiku pole see kaasa toonud, vaid vastupidi. Mullune publiku keskmine 251 oli enne XXIII vooru

tõusnud 440 peale ja seda mitte forsseeritult mõne suurürituse abil. Tammeka sõnum on selge, jalgpallipublikul peab tekkima harjumus piletit osta. 3 euro eest ei saa ööklubisse, teatrisse ega kõhutäitki. Minule on see 3 eurot, või olgu ta 4 või 1 või isegi 5, pigem sümboolne. Sümboolne toetus klubile, selle inimestele, toetus Eesti jalgpallile, spordile, kogukonnale. 3 eurot tähendab 54 eurot 18 kodumängu peale, ent hooajakaardiga on kulu ühe mängu kohta veelgi väiksem ja ka hooajakaart on sümbol, märk järjepidevusest. Kahtlemata peavad klubid nägema vaeva ja mõtlema, kuidas teha nii, et inimesel oleks tribüünil hea, et see inimene tribüünil kujuneks püsikülastajaks, fänniks, klubi liikmeks. Et esimene kord ei jääks viimaseks. Peab mõtlema selle peale, kuidas jõuda nii kaugele, et mängu ajal ei tekiks tunnet, et inimest pole siia vaja, et on kõle. Vastupidi, et inimene on oodatud, ta usaldaks klubi, seda, mida ta kogeb, ja tal on soe. Nii füüsiliselt kui hingeliselt.

“

Piletiraha ei lähe kellegi põhjatusse taskusse, vaid selle eest saab ilusama kava, meelelahutust poolajal ja miks mitte ka kunagi su lemmikmängijale palka maksta.

„

Inimesed, ostke pilet ja ärge oodake, et keegi selle teile pihku pistab. Piletiraha ei lähe kellegi põhjatusse taskusse, vaid selle eest saab ilusama kava, meelelahutust poolajal ja miks mitte ka kunagi su lemmikmängijale palka maksta. Et sina, su sõber ja veel mitusada inimest pileti ostab ja staadionile tuleb, võib sünnitada nii mõnegi unistuse jalgpalluriks saada, ja milline heameel, kui mõni üksikki neist unistustest täitub! 2013 SEPTEMBER JALKA

1-teist mõtet

Euromängudest ja

estis on kaua oodatud klubide läbimurret eurosarjades. Läbimurret ses mõttes, et igal aastal võiks stabiilselt vähemalt kaks klubi esimesest ringist edasi pääseda, vähemalt üks jõuda edasi ka teisest ringist ja üle aasta või paari keegi ka kolmandast ringist. Sel aastal oli meil imeline loos: kui Narva Transi välja jätame (seda klubi eurosarja kontekstis nagu polekski olemas), siis õnnega koos oli nii Levadia (alistaski kahe mängu kokkuvõttes Bala Towni Walesi amatöörid), Flora (jäi alla Albaania Kukesile) kui ka Nõmme Kalju, kes teenitult võitis kunagi Meistrite liiga põhiturniiril pallinud HJK. Levadia pudenes konkurentsist teises ringis rumeenlaste Pandurii vastu, Kalju pandi paika tšehhide Plzeni Viktoria poolt. Aga Kalju võit Soome meistri üle tagas neile siiski kaks Euroopa liiga playoff-mängu Dnipropetrovski Dnipro vastu – sellesama klubi vastu skooris kunagi Kalju praegune esindaja Toomas Kaldma. Jalka trükkiminekuks olid Kaljul mõlemad mängud pidamata, aga tulemusest hoolimata tundub, et eespool kirjeldatud läbimurdeks on lähiaastail eeldusi.

Treenerite omavaheline konkurents Kolme tähtklubi omavaheline konkurents, millega üritab liituda Sillamäe Kalev, on kujunemas iga-aastaseks. Ideaalis peaks see tähendama püsivat hooajast hooaega kestvat konkurentsi meistritiitlile. Tasavägisust kogu liigale lisab keskmike ja tabeli alapoole poolprofessionaliseerumine. Selle heaks tõestuseks on Levadia püsimine tabeli eesotsas valdavalt üheväravaliste võitude toel (kuni 22. vooruni oli Levadia võitnud 16 mängu, millest 11 olid üheväravalised). On tekkinud Eesti treenerite omavaheline konkurents. Igor Prins Kalju lootsina on end varem tõestanud Levadia eesotsas. Nüüd peab Prins näitama, et pärast Kaljuga võidetud esimest tiitlit oskab ta end taaskehtestada: on ta ju ise kurtnud, et mehed suudavad end vajalikul moel häälestada vaid suurteks mängudeks. Eesti liigas tuleb lõviosa 16

JALKA SEPTEMBER 2013

Foto: Lembit Peegel

Flora kodune hooaeg näib minevat treenerikriisi nahka, Kalju ilmselt ei toibu euromängudest – Levadia (rohelistes) aktsiad on pragmaatilise mängujoonise puhul kõrgel!

punkte kaukasse koguda aga Kalju mõistes väikestes mängudes. See on treeneri töö osa üle maailma ja Prinsile peeglissevaatamise koht.

“

Kuigi Eesti treenerkond ümiseb üksmeeles, et tahetakse mängida pallivaldavat ja ründavat ilusat vutti, mängib Kristal Levadiaga pragmaatilist ja lihtsat jalgpalli: kaitse kinni ja pikad pallid ette.

„

Marko Lelovi töö Floras jäi pooleli ja tundub, et ilma Lelovita on mängupilt sootuks lagunemas. (Kui varem võis Flora uhkustada, et ollakse vähemalt domineerivam pool ja küsimus on väravavõimaluste realiseerimises, siis viimases Tallinna derbis Levadia vastu domineeris hoopis Levadia. Varasema taustal oli Flora taandunud pelgalt sparringupartneriks.) Sergei Ratnikovil on Sillamäe Kalevi näol olemas sats, kellega näidata oma treenerivõimeid. Marko Kristal näib nimetatud nelja võrdluses kõige enam

teadvat, mida tahab. Kuigi Eesti treenerkond ümiseb üksmeeles, et tahetakse mängida pallivaldavat ja ründavat ilusat vutti, mängib Kristal Levadiaga pragmaatilist ja lihtsat jalgpalli: kaitse kinni ja pikad pallid ette. Kristal ei karda vastanduda üldisele suunale ja on orienteeritud maksimaalsele tulemusele. (Kõrvalekalde korras: Levadia, mille algkoosseis koosneb valdavalt venekeelsetest palluritest, asetab huvitavasse valgusse jalgpallilised rahvussuhted Eestis. Aastakümned on meil pinda leidnud (väär)arusaam, et slaavlased kui temperamentsem rahvas sobibki vutis ründama ja looma ning eestlased on pigem kaitsev rahvas. Nüüd aga on eestikeelne Flora viljelemas pallihooldavat ja ründavat ilusat stiili ning venekeelne Levadia istub kaitses ja passib momenti. Koondise tasemel, muuseas, on sarnane muutus samuti toimunud: kaitseliinis on võimsalt esil algkoosseisumehed Sergei Pareiko, Igor Morozov, Dmitri Kruglov ja Enar Jäägeri selja taga visalt oma hetke ootav Tihhon Šišov ning ründeliini mehitavad valdavalt eestlased (Andres Oper, Henrik Ojamaa, Henri Anier, Tarmo Kink, Jarmo Ahjupera, Ats Purje, nüüd ka Rimo Hunt), kellele pakub ainsana tõsiseltvõetavat seltsi üksnes Sergei Zenjov. See on muidugi kõigest hetkejäädvustus ja nagu

1-teist mõtet

rahvussuhetest näitas ülal mainitud Flora–Levadia mäng, on Flora oma ründeaktsiaid lühemas perspektiivis maha mängimas. Aga jutule, et eestlased ei oska rünnata, peaks see näide küll haleda lõpu tegema. See arusaam püsib mõnes peas hoolimata sellest, et Lõvid juba 30 aastat tagasi vastupidist tõestasid.)

Okupatsiooniaja tabeliseise igatsedes Pingestunud kodune rivaliteet, mis tõotab jääda püsima ja hõlmab noorema põlvkonna auahneid treenereid, peab hakkama vilju kandma ka eurosarjades. Hoolimata Flora treenerikriisist on klubi end pikemas perspektiivis taas leidmas ja teadvustamas. Priina staadionikoormast ja järjest vabanemas tütarklubidest, sihivad rohevalged kõrgeid eesmärke. Kalju ambitsioonikus on üldteada. Levadia on viimane, kes neist kahest maha tahaks jääda. Sillamäe naksab kolmiku kandasid. Okupatsiooniaastail, kui jalgpall oli nurgatagune ala ja meistrisarjas oli 12 meeskonda, kes kandsid imelikke tehasenimesid, oli tabel väga tihe. Sageli juhtus selle tosina sisse mõni nõrguke, kes ansamblist välja kukkus, aga esimeses otsas rivistuti hooaja lõpuks tihti punktiste vahedega. Ainuke häda oligi selles, et kogu see värk ei läinud kellelegi korda ning puudus ka väljund eurosarjade ja koondise näol. Kui saaks tollase punktiühtsuse tänapäevastele meistrivõistlustele, aitaks see tõsta publikuhuvi ja tiivustaks tasemetõusu. Kogu ülaltoodud kena ja optimistliku teooria kõige nõrgem koht ongi meie meeskondade tegelik tase. Jah, kodune konkurents tiivustab ja sunnib klubisid pingutama. Kes jääb alla kodus, tahaks rivaalidele kompensatsiooniks ära teha eurorindel. Tabeli alumine ots poolprofessionaliseerub ja hammustab ülemist aina valusamalt. Punktikaotustest neile pole ladvikul pääsu. Jah, tore kui saame esimeses euroringis nõrgemat sorti vastase ja paneme ta mauhti pikali. Aga siis astub meile vastu näiteks rumeenlaste Pandurii või tšehhide Plzen ja tasemevahe on nagu peo peal. Nii et esiotsa aitaks täiesti, kui hakkaksime regulaarselt edasi pääsema esimestest ringidest. Siis suureneks edujanu, eneseusk ja võimalus mõne suure vastu üllatada. Levadia näitas läinud kümnendil, et Eesti liiga meeskond võib vabalt alistada ka Hollandi meistriliigaklubi. Üllatuspauke tuleb üle maailma siit ja sealt, vähemat kära on meie püssid juba teinud ja küll kord paugub ka mõne meie klubi suurtükk. Vaatame, kuidas läheb Kaljul Euroopa liiga playoff’is, ja loodame viimase vooruni põnevaid meistrivõistlusi! Indrek Schwede

Ei mäletata minevikku, ei mäletata Mainekas kuukiri World Soccer avaldas oma suvenumbris maailma kõigi aegade koondise, mille koostas tema üleilmne korrespondentide võrk (Eestist Andres Must). Tiim tehti süsteemis 4-4-2 ja satsi pääsesid: Lev Jašin; Cafu, Franz Beckenbauer, Bobby Moore, Paolo Maldini; Alfredo di Stefano, Zinedine Zidane, Diego Maradona, Johan Cruyff; Lionel Messi, Pele. Treenerite konkurentsis võitis Alex Ferguson. Kokku andsid 74 korrespondenti oma hääli 14 väravavahile, 20 äärekaitsjale, 21 keskkaitsjale, 39 poolkaitsjale ja 13 edurivimehele – 107 jalgpallurile ja 56 treenerile. Nagu selliste edetabelite puhul ikka, on need tugevasti kaldu nüüdisaja suunas. Lähiminevikku mäletatakse paremini ja teadmised ajaloost on enamasti lünklikud ning seetõttu ülekohtused nende vastu, kellest teatakse vähem. Sama väljaande püsikolumnist Brian Glanville haukus World Socceri augustinumbris sama asja kallal, märkides, et “Fergusoni eufooriat on raske mõista“. Tegelikult on seda muidugi lihtne mõista, aga raske õigustada, sest sel juhul peaks õigustama väheseid teadmisi. Treenerite rivistus näitas ühest küljest, kui raske on võrrelda erinevaid ajastuid ja treenerite panust olukorras, kus paljud ei saanud kunagi juhendada meeskondi turniiridel, mida veel ei toimunud, ja teisalt tekitas küsimuse, kas hääleandja üldse üritaski olla objektiivne ja näha suuremat pilti võrreldes oma ahtakese kogemusega. Iga vastaja sai suvalises järjekorras kirja panna viis treenerit ja nii näiteks oli ära nimetatud ka Hennes Weisweiler (3 korda) ning ühe korra ka Rafael Benitez, Bob Bradley, Jack Charlton, Kazimierz Gorski, Gerard Houllier, Tomislav Ivic, Stefan Kovacs, Antoni Piechniczek, Arpad Weisz ja Arsene Wenger, kes on kindlasti absoluutsed maailmanimed ja kuuluvad kõigi aegade koorekihti, kuid kelle koht pole kindlasti kõigi aegade viie parima lähedalgi. Selle taustal on hämmastav, et kordagi pole mainitud Sepp Herbergerit – meest, kes oli Saksamaa jalgpallikoondise peatreeneriks 28 aastat järjest ja kes 1954. aastal juhtis meeskonna MM-kullani (kui jätta kõrvale esimene MM 1930. aastal Uruguays, mil esimesed profiliigad olid alles alustanud, on see ainus kord MMide ajaloos, kui tiitli võitis riik, millel puudus profiliiga!). Herberger oli Saksa jalgpalli suur arhitekt, kes enne II maailmasõda juhendas koondist ka MM-valikmängus (1937) ja maavõistlusmängus Tallinnas (1939) Eesti vastu. Üpris üllatav oli, et eelmise kümnendi suur geenius Ronaldinho sai ainult ühe hääle. Muidugi poleks Ronaldinho sattumine kõigi aegade üheteistkümne hulka õiglane, aga arvestades, kellele see kirju seltskond arvajaid oma hääli andis, on Brasiilia kuulsuse üks punktikene ilmselt vähe. Selle punnikesega oli Ronaldinho poolkaitsjate seas ühel pulgal muuhulgas Liam Brady, Roberto Donadoni, Roy Keane’i, Grzegorz Lato, Claude Makelele, Fernando Redondo, Rob Rensenbrinki ja Bryan Robsoniga, kui nimetada ainult neid, kellest Ronaldinho peaks siiski ka niisuguses subjektiivses võrdluses kindlasti üle olema. Temast eespool oli isegi Ryan Giggs! Kogu austusega selle senini rivis püsiva eaka waleslase vastu: Ronaldinho oli oma paremail päevil – aga võrdlus käib just iga palluri paremate päevadega – temaga võrreldes siiski teisest ilmaruumist. Aga muidugi, nii suure seltskonna ettevõtmine ei saagi teisiti lõppeda ja eks eesmärk olnud rohkem väikest debatti tekitada. See eesmärk täideti.

JALKA peatoimetaja 2013 SEPTEMBER JALKA

legend

“Härrased, mängige söötu, ja kui jumal aitab, ei võida meid keegi.” Selliste sõnadega tavatses Moskva Spartaki väljakule saata nende sõjajärgne eestlasest peatreener Albert Vollrat, kes oli abitreeneri ja massöörina ametis ka Budapesti Ferencvarose, Barcelona CD Europa ja Londoni Arsenali juures ning 1932. aastal juhendas Eesti koondist. Unikaalse karjääri teinud treenerit käis Moskva õhujõudude meeskonna juhendajaks palumas Stalini poeg isiklikult. Indrek Schwede

A Foto: erakogu

Kui seljas polnud dressid, oli kaelas lips.

cv Albert Vollrat 21.10.1903 Tallinn – 10.04.1978 Tallinn

Sportlasena: Kreeka-Rooma maadluses MMil Helsingis kärbeskaalus 4. koht (1921); Eesti meistrivõistlustel sulgkaalu hõbe (1927) ja pronks (1922) ning kärbeskaalu pronks (1923, 1924). Jalgpallis peatreenerina: Nõukogude Liidu karikavõitja Moskva Spartakiga (1946, 1947); Eesti meistrivõistluste hõbe (1935) ja pronks (1934, 1936) Tallinna Puhkekoduga; Eesti koondise peatreener 1932 (7 mängu, +1, =0, –6).

Jalgpallis abitreeneri/ massöörina: Ungari meister (1929) ja karikavõitja (1928) Budapesti Ferencvarosega; Inglismaa meister (1933) Londoni Arsenaliga; Mitropa karika (Kesk-Euroopa klubide) võitja (1928); Kataloonia meistrivõistluste hõbe (1929) Barcelona Europaga.

JALKA SEPTEMBER 2013

lbert Vollrat oli imeline inimene. Tagasivaates suurtele isiksustele ei pääseta kunagi nende superegode pahupoolest. Enamasti peidetakse see diplomaatiliselt sõnapaari “vastuoluline isiksus” taha. Ka Vollrat oli vastuoluline, aga hoopis erineval moel: karjuvas ebakõlas olid tema saavutuste määr ja mehe tagasihoidlikkus. Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse liige Arvu Sild, Vollrati õpilane, iseloomustab oma treenerit esiti ühe sõnaga: “Inimlik.” Ja jätkab siis: “Ta oli mu treener, aga ma ei teadnud tema saavutustest, Moskva Spartakist ega muust mitte midagi. Ta töötas Dünamo majandusosakonnas ja kui oli vaja mõnd treenerit asendada, siis lükati ta ette. Ta ei karjunud ega röökinud kunagi, ei solvanud kedagi. Tema suust tuli ainult asjalikku ja nõudlikku juttu.” Sild tõdeb, et terve oma mängijakarjääri ei teadnudki ta, kui kõva mees oli olnud Vollrat. Alles siis, kui Vollrat sai 70, luges Sild Spordilehe pikast artiklist oma treeneri saavutuste kohta. “Vaatasin, et ohoh!” meenutab Sild. “Trennis ei rääkinud ta nendest asjadest üldse.” Lapselaps Ines Vollrat imestab takkajärele üht juhtumit Tallinna trollibussis, kus üks joobnud reisija Vollratile sülle potsatas. Väike Ines pidas loomulikuks, et vanaisa hakkab kurjustama, kuid viimane püüdis kukkuja kinni ja lausus heatujuliselt: “Opaa!” “Olin väga üllatunud vanaisa käitumisest ja rääkisin sellest koju jõudes ka

teistele,” ütleb Ines Vollrat. Albert Vollrat hakkas jalgpalli mängima juba I maailmasõja ajal oma venna Heinrichi õhutusel Tallinna Olümpias. Aga tema süda kuulus siiski maadlusele. Laeks jäi 1921. aastal Helsingis KreekaRooma maadluse MMil saavutatud neljas koht. Tema osalemine otsustati vaid nädal enne väljasõitu, kusjuures kärbeskaalus võistlemiseks pidi ta maha võtma kuus kilo! Hiljem raskemas, sulgkaalus võistelnud Vollrati tee sulges Voldemar Väli, kelle taha jäi ta teise numbrina pidama. Välist sai olümpiavõitja, kes kogus pika eduka karjääri jooksul veel olümpiapronksi, kaks Euroopa meistritiitlit ja kaks hõbedat. Tagantjärele targana võime Väli saavutusteregistrit veelgi pikendada: ta kinkis meile suurepärase jalgpallitreeneri!

Võitis tollase Meistrite liiga! Pärast 1921. aasta MMi jäi Vollrat kaheks aastaks Soome maadluskooli, õppides ühtlasi selgeks massööriameti. Tallinnasse naastes asus ta uuesti vutti taguma. Poolkaitsjat märgati Eestis turneel olnud Budapesti Ferencvaroses ning Spordi ungarlasest treeneri Antal Mally soovitusel oli Vollrat 1927. aasta septembris Ungari pealinnas. Budapest oli tollal Mandri-Euroopa üks keskusi, kus pakuti tippjalgpalli. Läbilöök profijalgpallurina ebaõnnestus. Temast sai hoopis meeskonna massöör, kes tõusis peagi abitreeneriks. Selles rollis kollektsioneeris eestlane Ungari karikavõidu ja meistritiitli.

legend Foto: erakogu

Tallinna Olümpia poistemeeskond I maailmasõja ajal. Paremalt esimene Albert Vollrati vend Heinrich. Samas satsis alustas jalgpalliga ka Albert.

“See sportline maailm, elukutseliste jalgpallimängijate igapäewane elu oli niiwõrd harjumata ühele Eesti põlisele amatöörile, et alul tundsin end kaunis abituna keset maailmakuulsaid jalgpallieriteadlasi,” kirjeldas Vollrat oma kohanemisraskusi Rahvalehele (4. oktoober 1932). Alles mõne kuu pärast, kui eestlane sai kohaliku keelega hakkama, tundis ta end ühes Euroopa (ja maailma) parimas klubis koduselt. Vollrati intervjuu on hariv, mees avab lugejale elukutselise jalgpalli tavarutiini, kirjeldades, kuidas mängijad saabuvad treeningule minuti pealt, sest tegemist on ju tööga: “Igal mängijal oli seltsi riietusruumis oma wäike kapi, kus seisid kõik wajalised asjad. Kunagi ei tulnud ette seda, et mees tuli harjutustele ja tassis kaasa kompsu saabastega, säärtega ja muuga. Kui tuli tuua asju treeningule, siis oli selleks alati käsuwalmis seltsi sulane.” Klubi esimeheks oli rikas ja eriskummalise käitumisega Karel Tibold, kel oli kombeks pärast mängu riietusruumi tulla ja võidu korral viis minutit järjepannu mängijaid kiruda ning urisedes välja tormata. Kaotuse puhul käis esimees aga lahke naeratusega ringi, patsutas meestele õlale, soovis kõike head ja pakkus kõigile suurt portsigarit. Vollrati sõnul ei elanud profid uhkesti ja pummeldamisest polnud

suurt juttu. Elati karskelt. Klubi keelas õhtused lõbustused linna peal. Muuhulgas andis Ferencvaros kirjaoskuse neile andekatele pallivõluritele, kel kooliharidus omandamata. Mängijad, kellega klubi lepingut ei pikendanud, võtsid enese hoolde spetsiaalsed treenerid, kes aitasid pallurid omal kulul jälle heasse vormi. Kui mängija sai uue lepingu, tasus ta sellest teda aidanud treenerile.

“

Euroopa meeskondade varal teadsin, kui tähtis on täpne sööt, kui palju on sellega võimalik mängus jõudu kokku hoida. Nõudsin poistelt sentimeetritäpsuseid sööte. Meil oli isegi oma väljend: “sööt õhuaknasse”.

„

Muuhulgas räägib Vollrat, kuidas nad olnud meeskonnaga 1927. aastal kaks nädalat enne Kesk-Euroopa karikavõistluste finaali laagris 30 kilomeetrit Budapestist väljas. Siin on Vollrat ilmselt aastaga eksinud, sest nimetatud aastal Ferencvaros Kesk-

Euroopa karikavõistlustel ei mänginud. Ferencvaros osales sel turniiril järgmisel aastal, mängis tõepoolest finaalis ja võitis. Väärib märkimist, et see 1927. aastal esimest korda maha peetud turniir (tuntud ka kui Mitropa Cup) on tänapäevase Meistrite liiga eelkäija. Turniiril osalesid toonase Mandri-Euroopa tugevaimad riigid, kes said välja panna kaks klubi. Kahel esimesel aastal osalesid Ungari, Austria, Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia klubid, siis asendasid lõunaslaavlasi Itaalia klubid. 1936 lisandus Šveits, 1937 Rumeenia, 1938 taas Jugoslaavia, aga enne sõda tõmbusid mõned riigid siiski tagasi. Kui Vollrat kinnitab, et tema oli enne karikafinaali (peeti kaks finaalmängu) meeskonnaga laagris, siis järelikult on alust arvata, et ta kuulus samuti selle võidu sepistanud klubi hingekirja, nagu oli seal ka teiste võitude puhul. Teiste sõnadega: Albert Vollrat on abitreenerina võitnud oma aja kõige väärtuslikuma rahvusvahelise klubiturniiri, Meistrite liiga eelkäija! Ferencvaros võitis esimese finaalmängu Viini Rapidi vastu 7 : 1 ja kaotas teise 3 : 5. Sama turniiri võitis Ferencvaros ka 1937. aastal, kui osales mandri koorekiht (Itaalia, Austria, Tšehhoslovakkia, Šveits ja Rumeenia). Kahes finaalmängus alistati 4 : 2 ja 5 : 4 Itaalia eelmise hooaja hõbe Rooma Lazio (meister Bologna oli 2013 SEPTEMBER JALKA

legend langenud juba 1/8-finaalis). Et tegemist oli tõepoolest tipptasemega, näitavad MM-tulemused. Itaalia oli 1934. ja 1938. aasta maailmameister, Ungari (1938) ja Tšehhoslovakkia (1934) MM-finalistid. Austria oli 1938. aasta MMi favoriit, kuid neelati enne suurvõistlust alla Hitleri Saksamaa poolt. Ennast teistest paremaks pidavad Inglismaa, Šotimaa ja teised Briti rahvad viibisid aga nagunii vabatahtlikus rahvusvahelises isolatsioonis, mis maksis neile hiljem valusalt kätte.

lubati võidu puhul maksta 5000. Arenase meestega oli telefoniühendus ja nii teati naabermängu käiku. Arenas võitiski 2 : 1. Irun asus aga poolajaks juhtima 3 : 0. “Alles teisel poolajal, kui Iruni mehed panid meie eduriwile peaaegu kõik pallid löömiseks ette, suutsime saawutada võidu 4 : 3 ja jääda liigasse,” jutustas Vollrat. “Huvitaw on märkida, et Athletic Madridi poolt saime enne 1963. aastal sai Albert Vollrat 60aastaseks. Kadrioru staadionil õnnitleb teda teine dünamolane wiimast wooru suure leinakahekordne käimise olümpiapronks Bruno Junk. raamis kirja, milles meile awaldati kaastundmust teise klassi kukkumise puhul. Iruni meeste Foto: erakogu La Liga sünni juures poolt lõpuminutitel meelega tehtud 1928. aastal oli Vollrat juba Ungari karistuslöök aga päästis meid. See kiri olümpiakoondise massöör Amsterläks pärast mängu iroonilise lisamärkudami suvemängudel, kus elas kaasa sega Madridi tagasi ...” endiste treeningukaaslaste Voldemar Kodumaal Vollrati tegemisi suureVäli ja Osvald Käpa kulla- ning Albert mat ei teatud. Kui 1930. aasta juulis Kusnetsi pronksivõidule. Kuna Vollkülastas Eestit Barcelona CD Europa rat aitas oma töö kõrvalt ka eestlasi profimeeskond, oli nendega kõigi masseerida, tekkis suur tüli, kui Väli oli vastuvõtjate suureks üllatuseks kaasas matil võitnud ungarlase Karoly Karpati. ka Albert Vollrat! Taanis ja Rootsis Ungarlased süüdistasid Vollratit, et see seitse mängu pidanud hispaanlaste olla Välile nõu andnud, kuidas Karpati bilansiks oli kolm võitu, kaks viiki ja vastu maadelda, palju ei puudunud kaks kaotust. Mäng Eesti meistri vallandamisestki. Tallinna Spordiga lõppes Kadriorus Pärast olümpiat tuli Budapesti FC 1 : 1. Tegemist on Eesti klubijalgpalli Barcelona, keda Vollrat samuti oma ühe parema saavutusega – ikkagi viik oskustega aitas. Otsustavaks sai aga La Liga meeskonnaga! tutvus FC Barcelona ungarlasest puuriArsenaliga Inglismaa meistriks vahi Ferenc (Francisco) Plattkoga, kes tuli kodumaale vigastatud õlga ravima. Hispaaniasse Vollrat enam tagasi ei Operatsioonijärgsel ravil masseeris teda Albert Vollrati massöörioskusi said tunda vutimaailma läinudki. Ta soovis minna Londoni kuulsused, olümpiavõitjad ja väiksema kaliibriga Vollrat. 1928. aasta lõpus Hispaaniasse Arsenali, kuid tööluba ei õnnestunud sportlased – sellel pildil “remondib” Vollrat jalgratturit naastes võttis Plattko eestlase kaasa. hankida. Nõnda oli Vollrat Eestis: Narvas. Vollrat oli esiti Plattko isiklik massöör 1932. aastal juhendas ta Eesti koondist. ja leidis siis tööd Barcelona CD (Club Tollase (ülemaailmse) tava kohaselt Deportivo) Europas. (Vollrati käte alt valehes lustakalt loo, kuidas La Liga oli treeneri asi mängijaid treenida, on läbi käinud ka sellised kuulsused teisel aastal meistrisarja püsima jäädi. koondise koosseisu otsustas jalgpalliliit, nagu Ricardo Zamora, kergejõustiklaAvaringi järel olevat Europa olnud Eestis niinimetatud liidukapten, kelleks sed Paavo Nurmi (üheksakordne olüm- koguni liider, kuid teises ringis ei oli jalgpalliliidu esimees. Leping Eesti piavõitja), Charles Paddock (kahekord- võidetud ainsatki mängu. Enne viimast Jalgpalli Liiduga nägi ette, et Vollrat ne olümpiavõitja) jpt.) vooru oldi viimasel kohal. Võidust Irun treenis kõiki liiduklassi (meistriliiga) Vollrat oli La Liga sünni juuReal Unioni vastu poleks piisanud – meeskondi ja oli koondislastele ka res: Hispaania profiliiga avahooajal punktiga eespool olev Madridi Atletico massööriks. 1928/1929 oli CD Europa kümne satsi pidi tingimata kaotama. Nüüd tulnud Vollrati koondisedebüüt tõi kodus seas 8., aasta hiljem 9. ja langes siis klubi juht aga heale ideele: Irunile, 3 : 0 võidu Läti üle, millele järgnes kolmandatel meistrivõistlustel kõrgliikellele kaotus ei tähendanud nagunii kuus kaotust. Aasta lõpus siirdus mees gast viimase kohaga välja. Muuhulgas suurt midagi, maksti 10 000 peseetat Eesti spordiliidu lähetusel lõpuks pajatab Vollrat juba mainitud Rahja Atletico vastasele Guecho Arenasele Londonisse. Sellele aitas kaasa ka 20

JALKA SEPTEMBER 2013

Foto: erakogu

flora tütred Tallinna meeskondade Sport ja Puhkekodu vaheline sõprusmäng, mille osa tuludest anti Vollratile. Novembris saatis mees Londonist kirja Eesti Spordilehele, kus seletas, et osaleb Arsenali treeningutel neli korda nädalas. Ühtlasi tegi ta läbi viienädalased treenerite korduskursused, mis Inglismaal toimuvad kord aastas. Neist olid kohustatud osa võtma kõik kodumaal viibivad treenerid, muidu kaotasid nad kutseõiguse. Vollratil õnnestus kursusel osaleda ühe Barcelonas kohatud Arsenali juhatuse liikme soovitusel. Sama mees hankinud talle vabapääsu kõikidele mängudele. Kirjas kurtis Vollrat, et Arsenal tahaks teda palgata massööriks, aga klubi tööloa mitmekordsele taotlusele olevat ministeeriumist tulnud eitav vastus. Tööloata töötamine tähendanuks klubile 5000naelast trahvi ja töövõtjale pooleteiseaastast vangistust. “Tutvunemist Inglise vanglatega pole aga Volrat oma kavasse võtnud,” kirjutab Eesti Spordileht. “Selle tagajärjel, millel lisandub veel Londoni elu kallidus, kavatseb Volrat lähemal ajal kodureisile asuda.” Inglise jalgpallist oli Vollrat vaimustuses: “Siin mängitakse ehtsat jalgpalli ja ei tunta mingisugust palliklobimist. Inglased on oma kodus tõesti võitmatud.” Vollrat pidi koju naasma pärast aasta lõpul Londonis toimunud Inglismaa– Austria maavõistlust, mille ootuses elas isegi Eesti Spordileht. Aga ta jäi siiski hooaja lõpuni. Tõenäoliselt tööluba siiski saadi. Abitreeneri rollis töötas Vollrat koos inglaste legendaarse novaatori Herbert Chapmani endaga! 1933. aastal võitis Vollrat selles staatuses Inglismaa meistritiitli. Veel enne Inglismaale minekut suhtus Vollrat brittide jalgpalli lugupidavalt. Rahvalehe artiklis meenutas ta 1929. aastat, kui Inglise karikavõitja Bolton Wanderers kaotas Barcelonas linna koondisele 0 : 4. Aga Vollrat selgitas, et keskväljal tegid inglased hispaanlastega mis aga tahtsid, nad olid vastastest paremad triblajad ja kombineerijad. See oli inglastele olnud hooaja 67. mäng ja hiljem seletanud Wanderersi kapten, et hooaja sees kaotaks selline Barcelona neile vähemalt kuue väravaga. Vollrat toonitas, et selle võiduga lõppenud mängust õppisid tegelikult hispaanlased ja Inglismaal

Elas kaks aastat koos maailmakuulsa Plattkoga

Foto: Indrek Schwede arhiiv

Barcelonas käis Vollrat tihedalt läbi FC Barcelona kuulsa väravavahi Ferenc (Francisco) Plattkoga, olles tema massööriks. See Ungari koondislane osteti Barcasse asendama legendaarset Ricardo Zamorat, kes lahkus sama linna klubisse Espanyol. Plattko kaitses Barca väravat aastatel 1923–1930, võitis kuus Kataloonia meistritiitlit, kolm Copa del Rey’d (Hispaania karikat) ja kõigi aegade esimese La Liga tiitli (1929). 1928. aasta Copa del Rey võitmiseks kulus koguni kolm mängu Real Sociedadi üle. Juba esimese mängu Albert Vollrat (vasakult), maailmakuulus väravavaht ajal vaimustus kuulus poeet Rafael Ferenc Plattko ja senjoor Inesta, kes on Rahvalehes Alberti Plattko mängust sedavõrd, tituleeritud CD Europa presidendiks (Wikipedia sellele et lõi oodi “Oda A Platko”. kinnitust ei anna). All paremal Plattko kuulsa koera pea. “Elasin kuulsa Francisco Plattkoga kaks aastat ühes korteris,” rääkis Vollrat Rahvalehes. “Nüüd on see mees Lõuna-Ameerikas treeneriks. Ta tutwustas mind peale jalgpallisaladuste ka hispaania omapärasustega, kuna oli omal kestwal wiibimisel härjawõitluste maal õppinud tundma Hispaania elu täielikult. Tal oli oma õnnekoer, keda Plattko wedas kaasa igale wõistlusele ja jättis riietusruumi. Selle koera wiis ta endaga kaasa Lõuna-Ameerikasse.” Vollrati toakaaslane tegi treenerina karjääri Santiago Colo-Colos (1939–1943 ja 1953 – võitis kokku kolm Tšiili meistritiitlit), Buenos Airese River Plate’is (1940) ja Boca Juniorsis (1949) ning oli muuhulgas kahel korral ka Barcelona peatreener (1934–1935 – võitis Kataloonia meistritiitli – ja 1955–1956) ning juhendas sõja-aastatel ka Tšiili koondist. Oma hiilgepäevil mängijana ei jäänud Plattko Espanyoli puuri kaitsva Zamora varju. Kui mängis linna koondis, kaitses väravat Plattko. Vollrat meenutas, et kui Hispaania meistrivõistlustel läksid kokku Barca ja Espanyol, “wõis kuulutuste tulpadelt lugeda ainult nimesid Plattko ja Zamora. Need kaks nime tõmbasid alati oma 25 000 pealtwaatajat kokku”. Varase FC Barcelona legend Plattko suri Santiagos 1983. aastal, viis aastat pärast oma eestlasest korterikaaslast.

mängitakse kindlasti kõige paremat jalgpalli. Vollrat lahterdas Euroopa jalgpalli kolmeks koolkonnaks: Hispaania tormakaks ja temperamentseks stiiliks, Austria tehniliseks ning Inglismaa kombinatsioonimänguks. Ning kuulutas veendunult, et ainuüksi Inglismaal näeb tõsist jalgpalli, mis on eeskujuks tervele maailmale, lõpetades oma mõtte inglaste õhkamisega: “Näha üht karikafinaali ja siis surra!” Pärast võitu Arsenaliga naasis ta koju treenima Tallinna Puhkekodu, mille viis kolmel järjestikusel aastal (1934–1936) medalile. Saksa okupatsiooni ajal istus Vollrat kaks aastat vangis ja juhendas

seejärel Pärnu Tervist (1942–1943). Albert Vollrati treeneritee kulminatsiooniks on kahtlemata peatreeneri amet Moskva Spartakis. Kuidas eestlane Nõukogude suurklubis töö sai, selle kohta on erinevad andmed. Kehakultuuris (6/1948) kirjutab Vollrat, et ta lähetati 1945. aastal Moskva Spartakisse üheks kuuks õppima. Seejärel avanes tal võimalus jääda klubi treeneriks ja uuest aastast usaldati talle peatreeneri koht. Hooajaeelsel turneel Albaaniasse võideti kõik neli mängu väravate vahega 12 : 3. 1970ndate keskel antud intervjuus Vladimir Dvortsovile (avaldatud pisut 2013 SEPTEMBER JALKA

persoon Foto: erakogu

Albert Vollrat koos abikaasa ja lapselaps Inesega. Ines Vollrati kohta loe pikemalt Sporditähest (10/1997, lk 36–39).

erinevates vormistustes 1972. aasta 19. märtsi nädalalehes Futbol-Hokkei ja väljaandes Trener – Žurnal v Žurnale) meenutas Vollrat, kuidas tema eestkostjaks sai meie tuntud sporditegelane Erich Byström. Nõukogude Liidu okupatsioonist tingitud Eesti spordiklubide kinnipaneku järel oli Byström nõukoguliku Spartaki (sai endale VS Spordi varad) loojaid. 1945. aastal saabus ta Moskvast ja seletas, kuidas temalt Spartaki kesknõukogus päritud, ega Eestist ole mõnd töötut jalgpallitreenerit soovitada. “Ma nimetasin sind,” ütles Byström Vollratile. “Paki asjad ja mine.” Küllap maalis Byström kaasmaalasest pildi kui Euroopa jalgpalli hästi tundvast mehest ja tekitas venelastes huvi. Kehakultuuris (19/1973) jutustab Vollrat, et leidis Moskvas eest vähe rõõmustavat: eakate pallurite kõrval oli trobikond kogemusteta noori. Ta viibinud Moskvas kümmekond päeva, viinud läbi mõned treeningud ja sõitnud midagi lubamata koju tagasi. “Liiati oli mul tollal vene keelega raskusi,” sõnas Vollrat. “Ei tahtnud nendega jändama hakata. Pärast veel näägutatakse: ise Ungaris, Hispaanias ja Inglismaal käinud, aga ei saa meeskonda mängima. Otsustasin keelduda. Siis hakkas süda kripeldama. Poisid olid siiski püüdlikud, lootsid minule ja said isegi mu viletsast vene keelest aru. Ei, nii ei tohi usaldust petta. Pakkisin 22

JALKA SEPTEMBER 2013

kohvri ja sõitsin Moskva. Seda sammu kahetseda ei tulnud.” “Moskva-lähedasse Spartaki baasi Tarassovkal jõudsime naisega neljakümne viienda sügisel,” jutustas Vollrat Dvortsovile antud intervjuus. “Meeskond meeldis mulle: kõik tahtsid mängida ja hästi mängida. Aga jõudu selleks polnud sugugi kõigil piisavalt. Ja esimene asi, mida tegin – rakendasin füüsiliseks ettevalmistuseks professionaalse süsteemi. Veteranid (keda

“

Karjusin treeningutel: “Noh, kas jälle kaotasid rahakoti, et pead seda otsima?” Poisid naersid, kuid järk-järgult õppisid vaatama väljakut, mitte palli.

„

oli parajalt) torisesid, noored seevastu arenesid silmanähtavalt. Georgi Glazkov, mäletan, virises: “Kas me oleme hobused või?”” “Töö põhines isiklikul eeskujul,” seletas Vollrat. “Minu tööpäev algas kell kuus hommikul väravavahtide treeninguga. Järgnes töö kahe koosseisuga. Jooksukrossid künklikul maastikul, treeningud vihmas – tegin mängijatega võrdselt kõik kaasa, et keegi ei saaks kurta “raske elu” üle.” Mängija Anatoli Seglini sõnul ajas

Vollrat tõepoolest kell kuus hommikul maast lahti väravavaht Aleksei Leontjevi ja pani mehe tähelepanelikkuse treenimiseks silmadega jälgima toas lendavat kärbest. Vollrat pööras tähelepanu hüppevõime arendamisele, peaga mängule, kiirendustele. “Euroopa meeskondade varal teadsin, kui tähtis on täpne sööt, kui palju on sellega võimalik mängus jõudu kokku hoida,” jätkas Vollrat. “Nõudsin poistelt sentimeetritäpsuseid sööte. Meil oli isegi oma väljend: “sööt õhuaknasse”. Õpetasin neid palli vedama ilma jalgadele vaatamata. Karjusin treeningutel: “Noh, kas jälle kaotasid rahakoti, et pead seda otsima?” Poisid naersid, kuid järk-järgult õppisid vaatama väljakut, mitte palli.” Vollrat tunnistas, et tahtis mängijatele olla vanemaks seltsimeheks ja talle heideti ette, et distsipliin lonkab. Kuid temale olnud tähtsam suhted ja usaldus meeskonnas, mis viinud lõpuks sihile. Moskva Spartaki legendaarne looja Nikolai Starostin on Vollrati kohta kirjutanud raamatus “Suure jalgpalli tähed”: “Iseloomult lõbus ja elav, valdas ta veel halvasti vene keelt. See võimaldas tal eriti ilmekalt jutustada oma tutvusest austerlase Sindelari, itaallase Monti ja teiste Euroopa sõjaeelsete jalgpallikuulsustega. Selliste jutuajamistega ja mis peamine, innuka suhtumisega asjasse, omandas ta vähehaaval pealinna spartaklaste püsiva sümpaatia.” Mängijad on meenutanud, et Vollratil olnud kombeks alustada mängueelset koosolekut sõnadega: “Härrased, tahaksin teile südamele panna: mängige sõbralikult, söötke auku (vabasse tsooni – toim.). Kui jumal aitab, ei võida meid keegi.” Seejärel, usaldamata oma vene keele oskust, andnud ta sõna abitreener Pjotr Issakovile. (See mees, muuseas, mängis 1923. aastal Tallinnas Eesti–Venemaa maavõistlusel.) Ajakirjanik Lembit Koik rõhutab Vollrati puhul tõika, et mees viis “ilma vene keelt oskamata Moskva Spartaki kaks korda Liidu karikavõiduni”. Koik meenutab, kuidas Vollrat ütles: “Kurat, kõige hullem oli mul keelega. Kui mõni poiss jälle Eestist tuli, siis tema hõiskas ette!” Koigi sõnul abistas Vollratit Mosk-

persoon vas tõlk, kuid peategelase enda sõnul tal tõlki siiski polnud (Spordileht, 19. oktoober 1973). Veel mäletab Koik perioodi, kui hea teenistusega Vollrat elas Moskva Metropoli hotellis, “mille toa lauasahtel oli paksult raha täis. Kes Moskvas rahaga kimpus, sai Alberti sahtlist raha”.

Igor Netto “ristiisa” “Vollrat rakendas tolle aja kohta tohutuid koormusi,” on öelnud Moskva Spartaki legendaarne looja Nikolai Starostin. “Hommikuti oli tihtipeale kavas kümmekond kilomeetrit murdmaad. Eestlase käsutuses oli tollal juba eakate mängijate ansambel, kellelt vaevalt võis oodata võitu sellisel pikal turniiril, nagu seda on meistrivõistlused. Ent koguda energia viieks-kuueks otsustavaks matšiks karikasarjas – see õnnestus treeneril hästi.”

“

Albert Vollrat on abitreenerina võitnud oma aja kõige väärtuslikuma rahvusvahelise klubiturniiri, Meistrite liiga eelkäija!

„

1945. aasta kümnendalt kohalt tõusti Vollrati käe all 1946. aasta tšempionaadil kuuendale kohale (aasta hiljem langeti kaheksandaks). “Ja siis me otsustasime panustada lühikestele karikavõistlustele, mis peeti pärast meistrivõistluste lõppu hilissügisel,” rääkis Vollrat. “Lõpus lisasime natuke koormust, ohverdades mõned (meistrivõistluste) mängud, ja karikamängudele läksime uue jõuga. Ja võitsime karika, mäletan, rabades sellega tervet jalgpallimaailma ja tuues Spartaki rüppe tagasi terve salga poolehoidjaid. Ja kordasime seda strateegilist plaani järgmisel aastal, võites Nõukogude Liidu karika teist korda.” Finaalivõit Moskva Torpedo üle pidi eriti magus olema, sest kolme eelneva aasta jooksul oli Spartak Torpedole kaotanud viiel korral väravate vahega 4 : 22! Magus oli kindlasti ka esimene võit, mille kohta Vollrat tähendas: “See oli mulle poistelt suurepärane sünnipäevakink: sain sel päeval 43aastaseks.”

Nikolai Starostin on nimetanud seda Spartaki taassünni perioodiks. Vladimir Dvortsov kirjutab, et Vollrat oli nõukogude jalgpalli esimene profitreener, kelle treeninguid Tarassovkas käisid sageli vaatamas Nõukogude Liidu juhtivad treenerid nagu Mihhail Jakušin Moskva Dinamost, Viktor Maslov Moskva Torpedost ja Boriss Arkadjev Moskva CSKAst. Mängijaid vaimustasid ka Vollrati massöörioskused, nad panid imeks, et peatreeneri positsiooniga mees oli nõus oma pallureid mudima ja tegi seda meisterlikult. Ta jäi meelde oma veidra vene keele, sissejuurdunud töökuse ning kalduvusega jõudehetkel intelligentselt ja euroopalikult napsu võtta. Lisaks kahele karikavõidule peab Dvortsov teda ka Igor Netto “ristiisaks” – just Vollrat võttis tollal 16aastase Moskva eestlase (vt Jalka 3–4/2012) Spartakisse. “Jah, inimesed teavad, et alustasin Spartakis 1948, aga tegelikult oli Albert Vollrat mees, kes kaks aastat varem mu duublisse kutsus,” on öelnud Euroopa meister ja olümpiavõitja Igor Netto. “Olen talle alati tänulik, et ta näitas mulle teed suurde jalgpalli.” ( Järgneb)

Foto: Indrek Schwede arhiiv

Eestlane Igor Netto Nõukogude Liidu koondise kaptenina Moskvas enne maavõistlust Inglismaa vastu. Paremal maailma kõigi aegade parimaid puurivahte Lev Jašin.

Karikas oli kuu aega kõrtsis pandiks

1946. aastal võidetud Nõukogude Liidu karikal oli õige kummaline saatus. Auhinnaks saadud 3000 rubla lõid mängijad, treenerid ja juhtkond laiaks 5. novembril šikis restoranis National. Ühel hetkel oli sularaha otsas, aga tuju taevas. Meeskond avas lahtise arve ja pakkus tagatiseks ... Nõukogude Liidu karikat. Kõik sujus kenasti, aga kui peost oli möödunud terve kuu, polnud mängijad tasunud võlga ega järele läinud karikale, mis vedeles restorani laoruumis. Pärast restorani juhtkonna protesti käskis riiklik spordikomitee klubil tasuda võlg ja toimetada karikas kindlamasse kohta. Järgmisel aastal said mängijad võidu eest peale rahalise preemia uhiuued Moskvitši sedaanid.

Vead välismeedias

Välismeedias rändab artiklist artiklisse ja sealt raamatutesse oluline viga: Vollrati kohta kirjutatakse, et ta oli ametis FC Barcelonas. Selliselt on talle sõnad suhu pannud ka teda intervjueerinud Vene ajakirjanikud, nii tutvustatakse teda kogumikus “Vene jalgpalli 100 aastat” ja nii kirjutab temast California ajalooprofessor Robert Edelman oma suurepärases raamatus “Moskva Spartak. Tööliste riigi rahvameeskonna ajalugu”. Albert Vollrat oli siiski Barcelona CD Europa hingekirjas. Venekeelses lektüüris on Vollrati isanimeks märgitud Henrik(ovitš). Tegelikult oli Alberti isanimeks Hindrek ja tema vend oli Heinrich.

2013 SEPTEMBER JALKA

persoon

Hiljutine jalkapõlgur Sven Soiver karjub nädalast nädalasse nii, et häälepaeltel pole hõlpu. Tema lemmik on Tarmo Neemelo. Foto: Gertrud Alatare

JALKA SEPTEMBER 2013

persoon

Telemees Sven Soiver:

veel mullu kevadel tundus jalgpall täiesti mõttetu Veel pisut üle aasta tagasi pidas TV3 reporter Sven Soiver (36) jalgpalli täiesti mõttetuks mänguks, ent nüüd käib ringi roosade prillide ja krooniliselt käheda häälega. Lennart Komp

oosasid prille kannab Soiver siiski ülekantud tähenduses, Nõmme Kalju fännamise tähenduses, igapäevaselt aitavad tal näha märksa harilikumad okulaarid. Hääl on endiselt kähe, ehkki hakkab “raske töö” ehk laulmise ja kaasakarjumisega ära harjuma. “Eelmisel aastal küsis üks tuttav, miks mul hääl kogu aeg ära on, aga nii juhtub, kui Kaljul on igal nädalal mäng, mõnel isegi kaks,” muigab Soiver. “Siiani on fännilaule, mis päris selged ei ole, kuid hakkavad külge jääma. Eraldi aega ma nende äraõppimiseks, jah, võtnud ei ole.” Fännilaulud on veel hõlpsad ära õppida, ent arusaamine jalgpallist süveneb visalt, kuivõrd Soiveril igasugune varasem kokkupuude ilusa mänguga puudus. Ja kuidas muidu, kui ta seda mikski ei pidanud! “Eesti jalgpallist ei teadnud ma enne eelmist kevadet midagi,” ei häbene Soiver teatada. “Ütlen ausalt, minu arvates oli jalgpall äärmiselt mõttetu. 22 meest jooksevad 90 minutit, midagi ei toimu ja seis jääb 0 : 0. Nüüd on muidugi teisiti. 0 : 0 viik võib olla põnevam kui 17 : 0 võit ja ka taktikaline külg hakkab selgemaks saama. Ja Roosade Pantrite fännitiimiga mängin isegi.” Soiveri, riigiteadlase ja kommunikatsioonijuhi paberitega mehe, vedas esimest korda Kalju mängule kolleeg, TV3 operaator Urmas Pardane. Tegemist oli karikamänguga Eestimaa Kasakate vastu, mille nõmmekad võitsid 17 : 0. Järgmisena oli kavas Euroopa liiga matš aserite Lenkorani Hazariga ja senine vutipõlgur oli, nagu ta ise ütleb, võetud. “Pärast seda on vahele jäänud üksikud kohtumised nii kodus kui võõrsil,

nende seas paraku tähtsad mängud nagu mullune tiitli kindlustanud matš Kuressaarega ja tänavune 4 : 3 võit Flora üle,” kahetseb Soiver. “Teisalt ei ole ma selline fänn, kes osaleks aruteludes, kes moodustavad järgmise mängu algkoosseisu, isegi kõigi mängijate nimetamine valmistab mulle raskusi.” Sellest hoolimata rallib Soiver mängult mängule oma tumehalli Honda linnamaasturiga, mille pagasiruumis asuvad trummid, lipud, plakatid. Ja kui ta 1 : 1 viigimängu ajal Infonetiga parasjagu tööl oli ning keegi atribuutikale järele minna ei saanud, ehtiski Sportland Arenat juhuslikult kellegi kotti ununenud plagu, mis oli pühendatud Ken Kallastele. Ent kuidas on sõbradtuttavad suhtunud sellesse, et vana karu suisa uusi trikke tegema õppis?

“

Kui pole pikalt mängul käinud, siis lähen kasvõi mõnd muud liigamängu vaatama.

„

“Ei kuidagi, sest ega minagi ju imesta, kui mõni sõber näiteks pole elus kinos käinud, aga nüüd hakkab käima, huvid ikka muutuvad,” arutleb Soiver. “Kalju fännide tuumik on nagu üks perekond ja pole vahet, mis vanuses keegi on.” Kalju rütmis sattus Soiveri süda tuksuma ja käsi trummi taguma juhuslikult. Aga ta ei kujutaks end kellelegi teisele kaasa elamas. “Juba varem, enne kui tribüünile sattusin, läks mulle südamesse üks Kuno Tehva lause, mis ütles, et Kalju eesmärk on viia jalgpallikultuur kõrgemale tasemele, sest arvestades mängijate arvu

peaks juba nende lähedaste ja sõpradetuttavate ühendamisel olema vutipublikut 100 000 ringis,” räägib Soiver. “Ka mina ei saa aru, miks fännikultuur nii visalt areneb, ja kõik Roosade Pantrite liikmed mõtlevad, kuidas asja paremaks teha.” Samas jäi nii Soiveril kui teistel pantritel käimata Meistrite liiga eelringimängul Tšehhis, sest 0 : 4 kaotuse järel kodus oli meeleolu niivõrd madalal, et tehti ühine otsus sõitu mitte ette võtta. Üldiselt aga ei pea ta edu fännamist õigeks ja usub, et oleks Kalju toetajaks jäänud ka siis, kui mullu poleks meistriks tuldud. “Ega sa näiteks Eesti koondise kaotusseisus ka kohe vastasfännide sektorisse lähe, kohaliku klubi fännamisega on sama lugu – sa lihtsalt armastad oma klubi heas ja halvas,” sõnab Soiver. “Enne kui pole ise tribüünil kogenud rõõmu ja adrenaliini, mis tekib oma meeskonna rünnakul, ning viha, mis vallandub vastaste edu korral, ei oska seda hinnata. See tekitab sõltuvust!” põleb Soiver. “Kui pole pikalt mängul käinud, siis lähen kasvõi mõnd muud liigamängu vaatama.” Vutipisikut külvab Soiver ka oma kuueaastasse tütresse ja nelja-aastasse poega, keda peale Kalju mängudele toomise julgustab käima III liigas palliva kodukandimeeskonna Kuusalu Rada kohtumistel. “Oma piirkonna klubi toetamine on üks hea võimalus, kuidas kohalikku elu edendada ja siduda, ning seda rõhutan ma kõikjal,” ütleb Soiver.

2013 SEPTEMBER JALKA

premium liiga

Euromängud segavad Premium liiga tiitlijahil kaarte Kuigi euromängud on igale Eesti klubile nii majanduslikult kui sportlikult väga väärtuslikud, panevad need tippklubid koduses meistriliigas konkurentidega võrreldes raskemasse seisu. Kristjan Roos, Linnaleht

ndine tippmängija ja praegu põhitöö kõrvalt ka agenditööga tegelev Marek Lemsalu meenutab oma mängijakarjäärist, et 2006. ja 2007. aastal Levadia eest korralikke eurohooaegu tehes oli samal ajal väga raske mängida Eesti meistriliiga mänge. “Mäletan, et saime niimoodi kord Tartu Tammeka käest laksu ära,” räägib Lemsalu. “Aga see äratas meid jälle üles ja hiljem tegime oma töö ära.” Võrdlus tiitlikaitsja Nõmme Kaljuga on asjakohane, sest ka Kalju on tänavu euromängude vahele jäänud kohtumistes nõrgematele punkte kaotanud: viiki on mängitud nii Tallinna Kalevi kui ka Infonetiga. “Kalju treeneril Igor Prinsil pole probleemi, tema motiveerib mehi ikka samamoodi,” arutleb Lemsalu enne Kalju kahte Meistrite liiga playoff-mängu Ukraina klubi Dnipropetrovski Dniproga. “Aga kindlasti tõmbavad euromängud mehi tühjaks ja kui mehed ise valmis ei ole, siis võib ühel hetkel olla juba hilja ja meistritiitel läinud. Ma arvan, et praegu on küsimus kontsentreerituses ja selles, et kõik ennast kokku võtaks.” Samamoodi nagu Lemsalu on ka Levadia peatreener Marko Kristal veendunud, et euromängud mõjutavad meistriliiga mänge. Tõsi, Levadia euroteekond lõppes tänavu tunduvalt varem kui Kaljul ja nii on neil ühe suurrivaali ees ka väike eelis. Kuna aga Levadia alistas Euroopa liiga eelringis Bala Towni ja pidas seejärel kaks mängu veel Panduriiga, siis tuleb ka neil septembris mänge järele pidada ja nii tuleb neil tihe mängugraafik. “Eks euromängude mängimine teeb situatsiooni keeruliseks,” leiab Kristal. “Just selles suhtes, et ühelgi Eesti meeskonnal ei ole tegelikult piisavalt pikka pinki – et sa saaksid Eesti meistrivõistlustele peale panna mehed, kes muidu vähem mängida saavad, ja nad tooksid ikka kindlalt kolm punkti ära. Eks siin tuleb asi treeneritarkusega ära lahendada, sest eurosarja mängud on hindamatud ja nende taha ei saa pugeda.” 26

JALKA SEPTEMBER 2013

Kristali sõnul on eelis nendel meeskondadel, kes eurosarjast varem välja kukkusid või sinna üldse ei pääsenud. Nad saavad meistrivõistlusi normaalses rütmis mängida. See on vihje Sillamäe Kalevi suunas, keda Kristal pole oma Levadia peatreeneriks oleku ajal võõrsil kordagi võitnud. Just Sillamäe on tänavuse hooaja Premium liiga suurim üllataja. Pärast keskpärast hooaja algust on treenerivahetuse järel saadud Sergei Ratnikovi käe all uus hingamine. Ratnikov ise ütleb, et konkurentide euromängud ja ka näiteks Flora suvine peatreenerivahetus teda ei huvita. “Need on nende probleemid ja meil on omad probleemid ja me peame tegelema enda probleemidega,” ütleb Ratnikov. “Minu poliitika on selline, et mõtlen järgmise mängu 90 minutile ja tahan seda mängu võita. Aga kui nüüd sellele küsimusele vastata, siis euromängud ja ka treenerivahetus tõesti mõjutavad meeskonda.” Tema sõnul on eelkõige Sillamäele edu toonud ikkagi hea meeskonnavaim. Ratnikovi sõnul on tal meeskonnas väga targad poisid, kes saavad aru tema mängu- ja distsipliinifilosoofiast, ning see on toonud resultaadi. Enne Sillamäele eluliselt olulisi kohtumisi Levadia, Paide ja Kaljuga nimetas Ratnikov neid enda jaoks kullamängudeks: “Kui me need mängud ära võidame, siis on meil palju kergem heidelda kulla eest. Ma ei ütle, et siis me oleme tšempionid, aga kui vahepeal olime liidrist juba 12 või 14 punktiga taga, siis nüüd võib öelda, et meistrivõistlused algavad meie jaoks nagu uuesti nullist.” Arvestades Kalju pikka eurohooaega ja teise konkurendi Flora peatreenerivahetust ning sellest tingitud uue mängupildi otsimist oleks Levadiale justkui trumbid kätte mängitud. “Ole vaid ise mees ja too see tiitel ära,” muhelebki Kristal. “Praegu on kõik meie endi kätes.” Aga tal on sellest suvest ette näidata ka valusad kaotused

premium liiga

Narva Transi ja Tartu Tammeka käest ja ta rõhutab, et meistritiitli saatuse otsustab stabiilsus: “See on ju vana tõde, et meistritiitel kaotatakse allpool olevatele meeskondadele. Kui sa suudad neilt allpool olevatelt meeskondadelt kolm punkti kätte saada, siis sõltub kõik tugevate omavahelistest mängudest. Praegu ei pea esimesed neli meeskonda veel kellegi teise peale lootma, nad saavad vaid iseendale loota. Kui on

käimas juba viimane ring ja sa pead vaatama, et äkki keegi kuskil aitab ka sind, siis on juba jama.” Lemsalu hinnangul on võtmesõnaks komplekteeritus. Tema arvates on selgelt kõige paremini komplekteeritud Nõmme Kalju. Siis tulevad Levadia ja Flora enam-vähem võrdselt ning siis Sillamäe. “Sillamäe on ikkagi väga haavatav ja kui sealt keskväljalt Martin Vunk ära võtta, siis läheb neil päris raskeks,” arvab Lemsalu. “Ma arvan, et pealinna klubid peaksid lõppkokkuvõttes siiski oma ära võtma. Sillamäel on muidugi tagant tulijana väga hea šanss ja praegu on nad heas hoos.” Ratnikov Sillamäe peatreenerina ei nõustu muidugi sellega, et tema meeskond sõltub liiga palju Martin Vungist: “Meil ei ole asendamatuid mängijaid. Meil on kollektiiv ja kui kollektiivil on kõik korras, siis meeskond võidab.” Komplekteeritusest rääkides hindab Lemsalu eriti suvel Levadiaga liitunud koondislase Dmitri Kruglovi rolli: “Kruglov ja Aleksandr Dmitrijev on kindlasti sellised relvad, mille pealt võib Levadia otsustavatel momentidel asja ära kallutada. Peale selle on neil väga head noored ja muidugi Rimo Hunt. Levadial on palju asju, mis räägivad nende kasuks, aga ega Nõmme Kalju kehvem ole.” Kristali sõnul on Kruglovi ja Dmitrijevi liitumine andnud Levadia noorele meeskonnale juurde kogemust ja mängukindlust: “Mõlemad on väga kogenud mängijad ja sellist kogemust ning kvaliteeti on meile vaja. Levadia peatreenerina loodan, et Kruglov mängib siin hooaja lõpuni, Markona ma loodan, et ta läheb kuhugi piiri taha mängima.” Lemsalu hinnangul on välja kujunenud olukord, et Levadia ja Kalju on minemas meistritiitli peale ning Flora ja Sillamäe peaks justkui kolmanda koha matši. Samas on veel vara lõplikeks järeldusteks.

premium liiga

väravakütid

Eesti meistritiitel on Marko Kristali nägemisulatuses, kuid ikka veel muret tegevalt kaugel.

Foto: Lembit Peegel

1 Tallinna FC Levadia 2 Nõmme JK Kalju 3 Tallinna FC Flora 4 JK Sillamäe Kalev 5 Paide Linnameeskond 6 Tartu JK Tammeka 7 Narva JK Trans 8 Tallinna FC Infonet 9 JK Tallinna Kalev 10 FC Kuressaare

22 23 23 22 23 22 23 23 22 23

17 16 14 13 11 6 7 5 5 2

1 4 2 5 1 6 2 6 3 4

4 3 7 4 11 10 14 12 14 17

35 : 15 43 : 15 51 : 26 36 : 15 32 : 32 20 : 36 21 : 33 18 : 32 18 : 39 12 : 43

52 52 44 44 34 24 23 21 18 10

1 Sander Post 2 Vladimir Voskoboinikov 3 Hidetoshi Wakui 4 Rimo Hunt 5 Vjatšeslav Zahovaiko 6 Kassim Aidara 7 Tarmo Neemelo 8 Rauno Alliku 9 Albert Prosa 10 Lauri Varendi

Tallinna FC Flora Nõmme JK Kalju Nõmme JK Kalju Tallinna FC Levadia JK Sillamäe Kalev JK Sillamäe Kalev Nõmme JK Kalju Tallinna FC Flora Tallinna FC Flora Paide Linnameeskond

12 11 9 9 8 8 7 7 7 6

(numbrid klubi taga: mängud, võidud, viigid, kaotused, väravate vahe, punktid)

Publiku edetabel Keskmine Keskmine Keskmine Kodu- kodu- Publik publik Publik publik Meeskond publik publik võõrsil võõrsil kokku kokku 1. Tallinna Flora 4636 386 3892 354 8528 371 2. Nõmme Kalju 2684 244 4810 401 7494 326 3. Tallinna Levadia 3767 342 3162 287 6929 315 4. Tartu Tammeka 3961 440 2178 168 6139 279 5. Paide Linnameeskond 2339 213 2710 226 5049 220 6. Sillamäe Kalev 2166 180 2102 210 4268 194 7. Tallinna Infonet 1949 177 2332 194 4281 186 8. Tallinna Kalev 1974 179 1829 166 3803 173 9. Kuressaare 1963 164 1986 181 3949 172 10. Narva Trans 1417 109 1855 186 3272 142

2013 SEPTEMBER JALKA

treener

Treener Jan Harend tunnistab, et esimestes trennides oli ta p채ris hirmunud mehike, ent n체체d annab juba ise algajatele juhendajatele 천petust.

JALKA SEPTEMBER 2013

Foto: Lembit Peegel

treener

Jan Harend tunneb jonni

Saku Sportingu noor treener Jan Harend (26) ei häbene end nimetada ühtaegu nii õpipoisiks kui spetsialistiks. Lennart Komp

sjatundjaks tituleerib Harend end valdkonnas, mis ei ole võõras küllap ühelegi treenerile. Jonnimise valdkonnas. Ehkki ka see tekitas esiti üksjagu hämmingut ja kõhklusi, sest mis algteadmised peaks treeneritööle asuval noorel mehel ikka olema sellest, mis on lapse jonn ja mis päris valu. “Minu esimeses rühmas olid viie-kuueaastased lapsed ja kui selline palliga kõhtu saab, siis ei oska täiskasvanud mees esimese hooga midagi peale hakata,” meenutas Harend muigega oma esimesi treenerivitsu. “Tol hetkel olin päris hirmunud mehike, aga üsna varsti õppisin eristama jonnivalu päris valust. Ma arvan, et kõik treenerid on jonnimise spetsialistid!” Enne treeneritööle asumist ajas jonni ka Harend ise, õigemini puksis sõrgu vastu. Klassivend Argo Zirk oli kodukohas Sakus käima pannud klubi Sportingu ja kutsus Harendit sinna üheks juhendajaks. Kuna maad valdas ehitusbuum ja toona projekteerijana tegutsenud Harendil olid käed-jalad tööd täis, ei soostunud ta sõbrale “jah” ütlema. “Töö ja kool võtsid tol hetkel tohutult aega, mistõttu ei näinud võimalust treeneritööga alustada,” ütles Harend. “Kui aga masu peale tuli, ei jäänud ma küll tööst ilma, ent tekkis vaba aega ja otsustasin esimese rühma võtta.” Esimesed trennid andis ta 2009. aasta sügisel, aasta hiljem olid hoolealused ja teised treenerid niivõrd lähedaseks saanud, et pidi langetama otsuse: kas edasi minna või ära tulla, sest treeneritööd poole rammuga teha ei saa. Ja Harend läks edasi. Juhendaja rollis valge lehena alustanuna kasutas ta isiklikke eeskujusid ehk tuletas meelde, kuidas olid teda treeninud Karel Voolaid, Margus Luts, Viktor Mets, Ilmar Põhjala ja Ivo Lehtmets. Ent õpetamine jookseb Harendil ka geenides, kuivõrd nii vanaema, ema kui õde pedagoogi ametit peavad. “Erinevas vanuses mängijatega tuleb lahendada väga erinevaid küsimusi. Kui vanemate puhul kulub rohkem aega treeningprotsessi ettevalmistamisele, siis väiksematel on pidevalt midagi katki, midagi kadunud, keegi midagi öelnud, või tuleb vastata lõpututele küsimustele,” muigas Harend.

“Aga mängijale on eeskujuks tema treener, nagu igapäevaelus poisile isa, mistõttu on tähtis kõik küsimused lahendada, et keegi ei tunneks end kõrvalejäetuna.” Kui Harend neli aastat tagasi treeneriteed alustas, oli Sportingul kaks noorterühma. Nüüd on neid 15 ja klubi kasvamas kogukonna loomulikuks osaks. Nii võtavad lastevanemad võistlusreisil spontaanselt üles laulu või aitavad koos vanemate gruppide mängijatega korraldada neli korda aastas Saku jalgpallifestivale. “Sünergia on selle nimi ja praegu toimib see klubis suurepäraselt,” rõõmustas Harend. “Me ei ole ainult 15 treeningrühma, vaid sellest suuremad, meil on sisu.”

“

Kui vanemate puhul kulub rohkem aega treeningprotsessi ettevalmistamisele, siis väiksematel on pidevalt midagi katki, midagi kadunud, keegi midagi öelnud, või tuleb vastata lõpututele küsimustele.

„

Õpipoisina tegutseb eelmise aasta lõpus UEFA B treenerilitsentsi omandanud juhendaja aga Eesti Jalgpalli Liidus, olles talenditreeningute abitreener ja rahvajalgpalli treenerikoolituste läbiviija. Talenditreeningutel on rühmal, käesoleval juhul 2000. aastal sündinud poistel peatreener, kes vastutab selle eest, mida teha; ja abi, kellega see ellu viiakse. Harend on praegu see abi. Rahvajalgpalli koolitusteks õpetas ta välja Karel Voolaid, tänu kellele Harend pärast 1998. aasta maailmameistrivõistluste sütitatud vaimustust üldse vutitreeningutega liitus. Jalgpallurina jäi Harendi laeks II liiga HÜJK Emmaste ridades. Et Emmaste oli toona FC Valga duubliks, pääses ta üksikutel puhkudel ka kõrgliigas pingile, ent väljakule pääsemisest jäi siiski puudu. 2013 SEPTEMBER JALKA

mängija luubi all

Vladimir Avilov

FC Infoneti keskkaitsja Vladimir Avilov (18) pääses esiliigas väljakule kaks aastat tagasi ja kerkis kogenud Andrei Kalimullini kõrval põhitegijaks mullu. Tema oskusi vaevad Infoneti peatreener Aleksandr Puštov ja esimene juhendaja FC Maardust Aleksandr Kruglov.

Foto: Lembit Peegel

Aleksandr Puštov: Nõudlik nii iseenda kui ka teiste vastu – minu silmis teeb see temast ideaalse meeskonna kapteni kandidaadi. Õhuvõitlus Aleksandr Puštov: Õhuvõitlus on üks Avilovi tugevamatest külgedest, mida kasutatakse ka meeskonna rünnakutes. Juba lapseeas eristas teda teistest kõrge tulemuslikkus. Loodan, et see omadus säilib tal ka täiskasvanute jalgpallis. Aleksandr Kruglov: See on tema pluss just tema kasvu tõttu. Kalimullini kõrval saab ta kogemust ja kindlust aina juurde.

Väljakunägemine Aleksandr Puštov: Mis puudutab väljakunägemist, siis see on tähtis eelkõige kaitsele. Kui kaitses on kogenud mängija nagu Kalimullin, kes aitab teha õigeid valikuid, siis rünnaku ajal tuleb otsuseid teha ise. Arvan, et kogemusega see omadus areneb – justnimelt rünnakuid algatades! Aleksandr Kruglov: Kui ta minu juures poisipõlves mängis, polnud sellega probleeme. Näeb mängijaid hästi. Alati kõik ei õnnestu, aga ta mõtleb õigesti, üritab teha õigeid asju.

Jõud Aleksandr Puštov: Vastupidavus ja jõud on omadused, mille kallal on alati vaja töötada. See on iga mängija vundament. Juba sellel hooajal suutis Avilov võimsate ründajatega võrdselt mängida ning arvan, et vanusega arenevad need omadused veelgi. Aleksandr Kruglov: Füüsiliselt on ta paistnud lapsest saadik silma, sest on pikakasvuline. Teatud probleemid olid varases nooruses, kasvueas. Võibolla ei jätku veel seda võimu, mida meestemängus vaja.

Liikuvus

Sisu

Aleksandr Puštov: Piisavalt koordineeritud ja liikuv. Aleksandr Kruglov: Keskkaitse on tema koht. Sellel positsioonil on tal kiirust ja kohavalikut piisavalt. Kui ta kogemusi varub, siis saab paremaks. Praegugi mõjub talle positiivselt kokkumäng kogenud mängijatega.

Aleksandr Puštov: Mentaliteedilt on ta võitleja, kes annab väljakul endast kõik. Iseloomus ilmnevad liidri jooned. Aleksandr Kruglov: Sisu on tal olemas algusest peale. Pole kuulnud teda millegi üle kurtmas. Tal ei olnud tõsiseid traumasid – minu arvates on see märk tema võitlejahingest.

Tehnika Aleksandr Puštov: Mis puudutab tehnilist meisterlikkust, siis Avilovil on üsna hea tehniline baas. Aleksandr Kruglov: Kui vasak jalg välja jätta, siis on kõik hästi. Ka söödu vastuvõtmisel on kõik korras, välja arvatud siis, kui pall tuleb vasaku jala peale.

Kiirus Aleksandr Puštov: Kiirus distantsil on tal hea. Mis puudutab stardikiirust, siis selle kohta võib öelda järgmist: meil on see, mille sünnist kaasa saame. Kaitsja puhul kompenseerib seda mängu lugemine ja positsiooni valimine. Hindaksin seda keskmiselt. Siin aga ei anna midagi parandada, ainult maksimaalselt toetada. Aleksandr Kruglov: Stardikiirus pole väga hea, aga distantsikiirus on üpris hea. Stardikiirusega peab veel tööd tegema.

Löök ja sööt Aleksandr Puštov: Löögid on tal head, kuid söötude kvaliteeti tuleb kindlasti täiustada. Peatähelepanu tuleb aga suunata vasakule jalale. Aleksandr Kruglov: Parem jalg on tal üpris hea. Annab häid pikki ja keskmise pikkusega sööte. Vasaku jalaga peab tööd tegema. Praegu pole ma näinud, et ta eriti tihti rünnakule lülituks. Poisipõlves oli tal hea löök, ta sooritas meie meeskonnas isegi karistuslööke.

cv Vladimir Avilov Sündinud: 10.03.1995 Klubi: FC Infonet Eelmised klubid: FC Maardu Treenerid: Aleksandr Kruglov, Lars Hopp, Boriss Dugan, Sergei Bragin, Frank Bernhardt, Karel Voolaid

JALKA SEPTEMBER 2013

Paulinho Brasiilia

Londoni Tottenham Hotspur

2013 SEPTEMBER JALKA

Radamel Falcao Kolumbia

AS Monaco

JALKA SEPTEMBER 2013

Henrik Mhitarjan Armeenia

Dortmundi Borussia

2013 SEPTEMBER JALKA

Tallinna FC Flora

Rauno Alliku

Foto: Lembit Peegel

Foto: Ina Fassbender/Reuters/Scanpix

Foto: Scanpix

Foto: Ian Kington/AFP/Scanpix

JALKA SEPTEMBER 2013

EESTI KALEVIPOJAD

INGLISE LÕVIDE VASTU!

U-19 AMETLIK MAAVÕISTLUS

EESTI - INGLISMAA 5. september kell 18:00 Maarjamäe staadion, Tallinn Pääsmed 2€ saadaval kohapeal. LHV Jalgpallikaardi või Jalgpallihaigla liikmekaardi esitamisel sissepääs tasuta! PEATOETAJA

SUURTOETAJAD

TOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

2013 SEPTEMBER JALKA

jalkareportaaž

Foto: Lembit Peegel

Palju ekraane, palju nuppe ja vähe juttu. Nii sünnib otseülekanne Eesti–Läti mängult.

Teleülekanne sünnib sujuvalt. Mõne erandiga Eesti–Läti maavõistlusmängul keskendus Jalka peale mängu jälgimise sellele, kuidas jõuab Eesti rahvusringhäälingu tiimi tööna televaatajateni otseülekanne. Lennart Komp

smalt sünkroonime kellad. Avavile Rootsi kohtuniku Michael Lerjeusi suust kõlab kell 19.00, ent ülekanne algab umbes kümme minutit varem. Täpne aeg selgub 20‒30 minutit enne lahtilööki, aga selleks hetkeks peab niikuinii kõik valmis olema. Umbes 14.00 peatub A. Le Coq Arena kolmanda lüüsi juures ülekandejaam Iris, abiauto suurema osa tehnikaga juba ootab. Masinad sätitakse paika ja tehnikud ning helimehed (kokku viis) hakkavad tehnikat (see tähendab kaameraid, mikrofone, kaableid jm) laiali vedama. Nendele meestele on see heas mõttes rutiin. Seda on siin tehtud juba tosin aastat ja hämmingut ei leia nende näost päeva jooksul kordagi. Ühes tehniku40

JALKA SEPTEMBER 2013

tega saabub režissöör Ago Lõbu, kelle näputööna (sellest hiljem) valmivad sisuliselt kõik spordiülekanded ERRis.

Meeskonnatöö, meeskonnatöö, meeskonnatöö Tund aega hiljem, kella 15.00 paiku jooksevad kaablid kui veresooned mööda staadioniäärt ja treppe kaamerate ning teiste vajalike instrumentideni. Täna on kaameraid kaheksa, klassika, nagu ütleb Lõbu. Suurematel kohtumistel on neid kuni 11. Eesti–Läti matšil pole ka jalgpallistuudiot, sest suurem osa seltskonnast on kergejõustiku maailmameistrivõistlustel Moskvas ja pole eriti kedagi, kes seda teeks. “Täna on meil juba näiteks stuudio võrra vähem inimesi ja tehnikat vaja,

kuid mängust mängu me suuri muudatusi ei tee,” tutvustab Lõbu. “Vanasti oli enne mänge suurem koosolek, kuid üldjoontes teavad kõik, mida, kuidas ja millal tegema peab, ning vajaduse korral arutame asju väiksemas seltskonnas.” Kokku tegeleb mängu ülekandega 25 inimest, suurematel matšidel, nagu septembrikuine valikkohtumine Hollandiga, on jõudu vaja umbes kümne inimese jagu enam. Näiteks tuleb teenindada Hollandi otseülekannet ja hoolitseda, et neil oleks monitor, kust telepilti näha, ja et side töötaks. Kaablit veetakse staadionile laiali üle kilomeetri. Režissöörina on Lõbu ülekande boss. Kui midagi tuksi läheb, saab suurema koosa enda kaela tema. Aga nii untsu läheb asju harva. Millal viimati, ta ei mäletagi.

jalkareportaaž “Ma tahan rõhutada, et ülekanne on meeskonnatöö, kõik on siin võrdselt tähtsad ja kedagi esile tõsta ma ei taha. Ka mina ei ole kellestki tähtsam,” ütleb Lõbu ja seda päeva jooksul veel korduvalt. Meeskonnatöö, meeskonnatöö, meeskonnatöö. “Kui Eesti võidab, annab see veel positiivse lisaemotsiooni.” Ülekande süda on ülekandejaam, mida hellitavalt Iriseks nimetatakse. Sinna tuleb väljakult pilt ja heli ning sealt pumbatakse sedasama pilti ja heli teleritesse üle Eesti. Ja tänasel juhul ka Lätti. Ilusat nime ei saanud ülekandejaam mitte ainult sellepärast, et see on kena nii silmale kui võimaluste poolest tõeline pärl režissöörile. Senini kasutuses olev vana jaam on ehitatud Kamazi veoki põhjal, kuid nimeks on tal Magnoolia. Lillenimesid on kandnud ka ülejäänud varasemad värvipilti edastanud jaamad: Krookus, Kaktus ja Lootos! John Lennoni soenguga Lõbu käib ülekande alguse ja Irisesse siirdumiseni ringi rahulikult. Kiiret pole ka teistel. Keegi ei loiva, vaid kõik teavad, mida teha, aega on varuga ja tegutseda saab rahulikult. Kiireks läheb vaid siis, kui järjekordne hoovihm üle tuleb ja enda naha kuiva hoidmise kõrval peab sama suutma ka kaameratega, kes vihmamantlid üll saavad. “Klassikaline jalkailm,” naerab Lõbu. “Pallimängud on ülekande mõttes sarnased, sest jälgid palli. Kergejõustiku nimetan aga logistiliseks peavaluks, sest igas staadioninurgas teeb keegi midagi,” muigab Lõbu. “Aga muretsed iga ülekande eel ja ajal, sest otseülekandega kaasnevad alati riskid.” Olen spordiülekannetel kohanud režissööre, kes tulevad kohale napilt enne mängu, istuvad režiipuldi taha ja hakkavad tegutsema. Lõbu käib asjaliku näoga ringi juba pool päeva varem. Ta jopel on väike BMW logo. “Teoorias võiks jah tulla poolteist tundi varem kohale, lips õieli, aga elu on näidanud, et aeg-ajalt põrkume probleemidega, kus tahetakse autosid liigutada, ei lubata uksest sisse või mis iganes,” räägib Lõbu. 2008. aasta Eesti–Kanada lumetralli eel aga oli näiteks tõsine mure ka telemeestel, et leitaks mittevalge pall, sest kuidas sa valget mänguvahendit valgel väljakul näitad!

17.50 paiku hakkavad kohale jõudma operaatorid ehk kaameramehed. Mõni, näiteks keskkaamera taga olev Peeter Tungal on kohal (peaaegu) igal mängul, ent aja jooksul on jalgpallimängudel ametis olnud kõik ERRi operaatorid. Asjaosaliste samm on endiselt üsna rahulik. Samal ajal kõnnivad telemasinate vahelt läbi pealtvaatajad. Suuremateks mängudeks piiratakse teleala aiaga, nagu välismaal, väiksematel mitte. Ja ega see nüüd õige asi pole. Lõbu sulgub Irisesse umbes 18.20, kust enne ülekande lõppu lahkub korraks vaid poolajal. Et teha metsapeatus. Nüüd enam kõva häälega lobajuttu ei räägita, sest infot liigub korraga palju. Lõbu suhtleb telemajaga, et leppida täpselt kokku, mis kell minnakse eetrisse, kaheksa operaatoriga on tarvis teha heli- ja sidekontroll ning samal ajal kuuleb ka kommentaator Kristjan Kalkunit kommentaatoripuldi taga Indrek Zelinskit õpetamas, millisele nupule vajutada ja millisele mitte.

“Tõnis, saad mulle erri?” Režissööri vasakul käel istuv graafikamees on täna vist uus, sest enne mängu saab ta põhjaliku instruktaaži. Peale selle peab Lõbu vajalikuks täiendada, et kui kellal on ees näiteks 19 minutit ja sekundid, tähendab see 20. minutit. Ka temal olevat see harjumist nõudnud. Kell on 18.51 ja 40 sekundit ning A. Le Coq Arena on otse-eetris. Lõbu ees on 25 ekraani, millest tähtsaimad kaheksa näitavad seda, mida vaatavad kaheksa kaamerat, ja keskel on suurelt ekraan, mille pilti näeb ka televaataja. Nüüd räägib vaid Lõbu, kes suhtleb

positsioonidel olevate operaatoritega ning Irises paikneva kordustemehe Tõnisega. “Tõnis, saad mulle erri?” on Lõbu peamisi küsimusi. Err tähendab siis kordust. Ehkki tema ees on terve müriaad nuppe, käib suurem osa tööst kahe käe sõrmedel puldi all vasakus nurgas. Sõna otseses mõttes näputöö! Et käed vabamalt liikuda saaksid, võtab ta ära ka käekella, mille poolajaks tagasi paneb. 20.08 muutub tegevus intensiivsemaks, aga mitte lärmakamaks. Eesti lõi värava. Kuus minutit hiljem poetab Lõbu vaid “kurat”. Nüüd lõi värava Läti. Rohkem emotsiooni väga kosta pole, ainult operaatorid saavad juhtnööre, keda otsida ja mida näidata. “Tõnis, saad mulle erri?” Umbes 20.55 kõlab lõpuvile ja peagi hakkab vihma kallama. “Ohh …” kõlab üle Irise, ent heledapäine tehnik julgustab: “Siis läheb libedalt!” Mängujärgsed intervjuud, valguse ja positsiooni sättimine. Salvestamine, suhtlemine telemajaga, esimeste operaatorite lahkumine ja koristustööde algus. Meeleolu läheb veel korra pingeliseks kell 21.30, kui venekeelne “Aktuaalne kaamera” teeb intervjuud Dmitri Krugloviga ja selgub, et heli ei salvestu. Tuleb vajutada paarile nupule ja teha uuesti. “Kõik on meeskonnatöö. Me teeme asju automaatselt, aga me ei tohi lubada rutiini või konveieril tegemist, siis läheb nahka,” resümeerib Lõbu. Ah jaa. Kui kuulete kedagi ütlevat “posäng”, siis tähendab see positsiooni.

Foto: Lembit Peegel

Peeter Tungal jälgib mängu keskelt. Seda pilti näeme ekraanilt üsna palju. 2013 SEPTEMBER JALKA

kuhu trenni?

Jalgpallitrenni saab minna igas maakonnas. Mõnel pool suisa tasuta!

õrust Kärdlani või Narvast Kuressaareni – võta mis otsast tahad, jalgpallitrenni saab Eestis teha igas nurgas. “Meie juures treenib 20 treeninggruppi ja 40 lasteaiagruppi!” kõlas ühe Eesti jalgpalliklubi vastus Jalka pärimisele. Ei, nende võimsate numbritega ei saa eputada Premium liiga gigandid Levadia või Flora, vaid Harjumaal, põhiliselt

JALGPALLITRENNID

Gruppide arv

Gruppide suurus

Tallinna lähedal tegutseva Harju Jalgpallikooli eestvedajad. Ja mis kõige toredam, pea sama võimsaid tegijaid leiab üle Eesti ka kaugematest nurkadest. 20 noorterühmaga hiilgavad näiteks FC Elva ja Raplamaa Jalgpallikool, üle 10 rühma on koos Saku Sportingul, Loo Jalgpalliklubil ja Vändra Vaprusel. Mõnes maakonnas on vanemal last trenni pannes rikkalik

Kui vanalt võetakse sügisel vastu?

Millistel staadionitel treeningud toimuvad?

HARJUMAA Harju Jalgpallikool

20 treeninggruppi, 40 lasteaeda

Keskmiselt 15 last

Alates 2008. aastal sündinud, Laagri, Tabasalu, Peetri, Saue, Keila, Aruküla, Kiili, Jüri ja aga ka lasteaiarühmad alates Laulasmaa muru- ja kunstmuruväljakud 3. eluaastast

JK Tabasalu

7 gruppi

10–20 last

Sellest sügisest ka lasteaialapsed, muidu alates 1. klassist

Tabasalu muruväljak, Tabasalu kunstmuruväljak, Arigato ja Männiku kunstmuru, Tabasalu pallisaal

JK Kuusalu Kalev

3 gruppi

12–18 last

Alates 2007. aastal sündinud, aga kindlat reeglit pole

Kuusalu KK staadion, Kuusalu spordikeskuse saal

Saku Sporting

16 noortegruppi

12–16 last

4. eluaastast

Saku spordikeskuse staadion ja võimla, Kurtna kooli staadion ja võimla, kolm kohalikku lasteaeda

Keila JK

6 gruppi

18–30 last

Alates lasteaia viimasest rühmast (sellest sügisest ka tüdrukud)

Keila muru- ja kunstmurustaadion

Pakri Spordiklubi

3 gruppi

11–18 last

5. eluaastast

Paldiski uus staadion

FC Maardu

4 gruppi

14–18 last

Alates 2008. aastal sündinud

Maardu linnastaadion ja spordikeskus

Loo Jalgpalliklubi

12 gruppi

10–12 last

3. eluaastast

Snelli staadion, Kuristiku gümnaasiumi staadion, Pirita majandusgümnaasiumi kunstmuruväljak, Peetri kooli staadion, Loo staadion

Vasalemma Jalgpalliklubi

3 gruppi

20–25 last

Alates 2008. aastal sündinud

Vasalemma põhikooli murustaadion, Rummu muruväljak, Vasalemma huvikeskuse hall

5 gruppi

Keskmiselt 15 last

6. eluaastast

Kärdla, Käina ja Emmaste staadionid

Jalgpalliklubi Sillamäe

7 gruppi

20–25 last (tüdrukuid 10–12)

4. eluaastast

Sillamäe kunstmuruväljak, talvel Kalevi spordikompleksi saal

Kiviõli FC Irbis

3 gruppi

20 last

Alates 2007. aastal sündinud

Kiviõli linnastaadion, Maidla spordihoone, Kiviõli vene gümnaasium, Kiviõli I keskkool

JK Narva Trans

8 gruppi

Keskmiselt 22 last

Alates lasteaiast

Kalevi staadion

Jalgpalliklubi Järve

7 gruppi

15–20 last

5. eluaastast

Ahtme gümnaasiumi kunstmuru, Kohtla-Järve staadioni muru (Spordi 4)

3 noortegruppi

12–20 last

7. eluaastast

Jõgeva linnastaadion, Jõgeva aleviku staadion

Viktor Metsa Jalgpallikool

5 gruppi

12–20 last

5. eluaastast

Paide naturaal- ja kunstmuru, Ambla ja Tapa staadionid

FC Paide

3 gruppi

Kolmes rühmas kokku 62 liiget

4. eluaastast

Paide kunstmuruväljak, Paide E-Piim spordihall

HIIUMAA Jalgpalliklubi Kärdla Linnameeskond IDA-VIRUMAA

Jõhvi Spordikool Lokomotiv JÕGEVAMAA Spordiklubi Noorus 96 JÄRVAMAA

Türi Ganvix Jalgpalliklubi

JALKA SEPTEMBER 2013

kuhu trenni? valik: näiteks Harjumaal on noortega tegelevaid klubisid üheksa, Ida-Virumaal ja Viljandimaal viis. Mõnedes omavalitsustes on aga seis märksa nukram ja trennis saab käia vaid ühes klubis, kus tihti rühmigi vähe. Näiteks Läänemaa Jalgpalliklubil ja Jõgevamaal asuval Spordiklubi Noorus 96-l on hetkel vaid kolm rühma ja seda enam oodatakse sügisest oma ridadesse uusi noori. Trennide puhul on liiga sageli jäänud vanemate suust kõlama lause “kust ma selle raha võtan?”. Üldiselt on väiksemates kohtades toodud hinnad üsna rahakotisõbralikule tasemele. Nii mitmeski klubis jääb trennimaks alla kümne euro, kuid on ka klubisid, kus saab harjutada päris tasuta. Sellist võimalust pakuvad näiteks Kiviõli FC Irbis ja Spordiklubi Tääksi. “Nii ei teki tõrjutuid, kes rahaliste vahendite puudumisel ei saaks treeningutel osaleda. Klubi toetavad nii omavalitsused,

Treenerid Lauri Nuuma, Kalmar Liiv, Taavi Viik, Indrek Nuuma, Algis Kelder, Urmas Rajaver, Mario Pruul, Urmo Timusk, Lauri Esko, Henri Heinsalu, Silver Liiv.

ettevõtjad, eraisikud, samuti oleme taotlusi esitanud fondidele. Suurim toetaja ja eestvedaja on siiski klubi juhataja Toomas Aavasalu, tänu tema vahenditele klubi eksisteerib ja areneb,” selgitas Tääksi treener Indrek Jegorov. Tihti ei olda oma võimalustest teadlikud ja seega tasub kindlasti igast klubist alati võimalikku allahindlust küsida, näiteks mitmelapselistele peredele. Üha enam võtavad klubid vastu ka lasteaias käivaid jalgpallurihakatisi ja sageli kehtivad soodsamad hinnad ka noorematele rühmadele. Oliver Lomp (Eelmises Jalkas on andmed Tallinna, Tartu ja Pärnu kohta. Praeguses tabelis on puudu Jõhvi Lokomotiv, Türi Ganvixi ja Rakvere Tšempioni andmed, mida ei õnnestunud saada.)

Trennimaks 15–35 eurot

Kes on oodatud? Lapsed üle Harjumaa

Risto Sarapik, Kent Männik, Jüri Talu, Riho Pill, Hendrik Nurklik, Liis Pello, 1. klass 15 eurot, tüdrukud Viktor Kiolein, Getter Laar 20 eurot, ülejäänud 25 eurot

Harku valla lapsed

Markus Sisas, Kristo Valdna, Sander Piibemann

10 eurot

Kuusalu valla ja naabervaldade lapsed

Argo Zirk, Jan Harend, Anton Noor, Andreas Solom, Vaido Velt

16 eurot

Saku valla noored

Ott Aunver (seenior), Ott Aunver (juunior), Tõnu Metsson, Egon Mõek, Targo Kaldoja, Tauri Tamkivi, Priidu Ahven, Tõnis Metsson, Moonika Mürk, Maria Kokser

20 eurot

Keila linna ja ümbruskonna lapsed

Igor Aleksandrov, Margus Roosna, Anatoli Romanovski

18,80 eurot

Kõik Paldiski lapsed

Valeri Brõlin, Aleksandr Kruglov

15–30 eurot

Maardu ja Muuga lapsed

Sven Elenurm, Andrei Veis, Joel Indermitte, Vladimir Tsistjakov, Madis Rajando, Viktor Matikainen, Eerik Elenurm, Johani Hint, Aleksandr Boldõrev, Kristina Kuldma

Alates 20 eurost kuus

Tallinna ja Harjumaa lapsed

Eduard Hmeljov, Stanislav Hmeljov

3 eurot

Eelkõige Vasalemma valla poisid

Jaanika Küttim, Kaupo Valting, Hergo Tasuja, Jan Važinski

10 eurot

Kõik Hiiumaa lapsed

Irfan Ametov, Vadim Dobiža, Algimantas Briaunys, Sergei Ratnikov, Mihhail Starodubtsev

5 eurot

Sillamäe, Vaivara, Narva, Jõhvi, Kohtla-Järve ja muu IdaVirumaa lapsed

Erik Šteinberg, Aleksander Makarov, Andrei Moskaljov

Tänu linnavalitsuse toele on trenn tasuta!

Kivõli, Maidla, Lüganuse, Sonda ja Aseri lapsed

Oleg Kurotškin, Aleksei Jagudin

10 eurot

Narva ja ümbruskonna lapsed

Andrei Škaleta, Igor Tomashevski, Sergei Serednitski, Andrei Dmitrovitš, Vitali Tonevitski, Emin Narinjan

15 eurot

Kohtla-Järve, Sompa, Jõhvi, Iidla, Aseri ja Kohtla-Nõmme lapsed

Eduard Lehtmets, Igor Orlov

7 eurot

Jõgeva linna, Jõgeva valla, Palamuse valla, Puurmani valla poisid ja tüdrukud

Viktor Mets, Andres Kallas, Andrei Veis ja Lenno Kütismaa

10–20 eurot

Paide ja ümbruskonna lapsed, Ambla ja Tapa gruppidesse ümbruskonna lapsed

Veiko Kurim, Egon Hiob

20 eurot

Paide ja Järvamaa poisid ja tüdrukud

2013 SEPTEMBER JALKA

kuhu trenni? JALGPALLITRENNID

Gruppide arv

Gruppide suurus

Kui vanalt võetakse sügisel vastu?

Millistel staadionitel treeningud toimuvad?

LÄÄNE-VIRUMAA Rakvere JK Tarvas

7 gruppi

20 last

Alates 2007. aastal sündinud

Rakvere gümnaasiumi kunstmuru, Rakvere reaalgümnaasiumi kunstmuru, Rakvere staadion

6 gruppi

Kuni 30 last

Alates 1. klassist

Viru-Nigula staadion ja saal, Tamsalu staadion ja saal, Vinni saal

3 gruppi

10–17 last

Üldjuhul 6. eluaastast, erand- Haapsalu kunstmuruväljak, erinevate Haapsalu koolide juhul 5. eluaastast võimlad

7–8 gruppi

10–20 last

6. eluaastast

Lootospark, Tilsi staadion

5. eluaastast

Häädemeeste staadion, Kilingi-Nõmme staadion, erinevates lasteaedades kohapeal

Rakvere Tšempion Viru-Nigula Spordiklubi LÄÄNEMAA Läänemaa Jalgpalliklubi PÕLVAMAA Jalgpalliklubi Lootos PÄRNUMAA Saarde Spordiliit

Sügisest 8 gruppi

Jalgpalliklubi Vändra Vaprus

14 gruppi

Lasteaedades 10–15, teistes rühmades 15–20

5. eluaastast

Vändra, Tori, Juurikaru, Kergu, Vihtra ja Eidapere staadionid ning võimlad

20 gruppi

10–16 last

5. eluaastast

Rapla Sadolin spordihoone, Rapla ühisgümnaasiumi võimla, Okta Centrumi spordisaal, Märjamaa spordihoone, Kohila spordihoone. Rapla, Kohila, Märjamaa, Järvakandi, Juuru, Kehtna, Kaiu, Järlepa ja Prillimäe staadionid

Saaremaa JK aaMeraaS

4 gruppi

12–20 liiget

Alates 2008. aastal sündinud

Kuressaare spordikeskuse kunstmuru ja kilehall, Nasva spordikompleks, Aste põhikooli staadion ja saal

FC Kuressaare

6 gruppi

15–25 liiget

Alates 2007. aastal sündinud

Erinevad Kuressaare staadionid ja spordihallid ning erinevad maakoolid, Kuressaare tennisehall, kuhu sügisel saab maha kunstmurukate

Põltsamaa Jalgpalliklubi Sport 4 gruppi

15–20 last

Uut gruppi ei tule, aga vastu võetakse 1. klassist

Põltsamaa JK Spordi staadion ja kunstmuru, Felixhall, Põltsamaa ühisgümnaasiumi võimla

Jalgpalliklubi FC Ülenurme

7 gruppi

Kuni 15 last

4. eluaastast

Ülenurme ja Tõrvandi staadion, Tõrvandi spordisaal

Jalgpalliklubi FC Elva

20 gruppi

10–15 last

Alates 2009. aastal sündinud, Palupera põhikooli staadion, Puka keskkooli spordisaal, Puka kuid lasteaias tehakse eranstaadion, Pühajärve põhikooli spordiväljak, Otepää Aedlinna deid, et grupid kokku saada jalgpallistaadion, Elva Arbimäe Miniarena, Elva gümnaasiumi kunstmuruväljak, Elva gümnaasiumi ja algkooli võimlad, Elva linna staadion, Rõngu keskkooli spordisaal ja staadion, Nõo spordihoone ja selle staadion, Rannu keskkooli staadion ja saal, Elva lasteaed Murumuna, Elva lasteaed Õnneseen, Elva gümnaasiumi jõusaal

FC Otepää

2 gruppi

10–16 last

Alates 2007. aastal sündinud

Aedlinna jalgpalliväljak, Tehvandi staadion, Otepää spordihoone, Pühajärve põhikool

FC Warrior

6 gruppi

12–25 last

5. eluaastast

Kungla tänava kunstmuru

Tõrva Jalgpalliklubi

3 gruppi

16–28 noort

Alates 2007. aastal sündinud

Tõrva noortekeskuse staadion

Viljandi Spordikool

2 gruppi

Kokku 18 last

Spordiklubi Tääksi

5 gruppi

Keskmiselt 12 last

Alates 1. klassist

Suure-Jaani gümnaasiumi, Võhma kooli, Kirivere põhikooli, Sürgavere kooli ja Kildu kooli territooriumid

SK Suure-Jaani United

5 gruppi

10–20 last

4. eluaastast

Suure-Jaani gümnaasiumi staadion, Suure-Jaani spordihoone

RAPLAMAA Raplamaa Jalgpallikool

SAAREMAA

TARTUMAA

VALGAMAA

VILJANDIMAA Viljandi Kesklinna kooli spordihall ja staadion, Viljandi linnastaadioni tagavaraväljak

Jalgpalliklubi FC Tarvastu Viljandi JK Tulevik

8 gruppi

Eelistatult alates 2006. aastal Viljandi kunstmuruväljak, talvel Viljandi spordihoone saalid ja sündinud, aga võivad tulla ka Viljandi Kesklinna kooli võimla nooremad

VÕRUMAA FC Helios Võru

JALKA SEPTEMBER 2013

6 gruppi

16–20 last

Alates 2007. aastal sündinud

Võru spordikeskuse staadion ja hall, Roosi tänava staadion, Kesklinna gümnaasiumi võimla

kuhu trenni? Treenerid

Trennimaks

Kes on oodatud?

Foto: Lembit Peegel

Tarmo Rebane, Reijo Kuusik, Joonas Ljaš

15 eurot

Lääne-Virumaa poisid, peaasi et trennis käimise vahemaad poleks liiga pikad

Alar Peek

Küsida sügisel klubist

Lääne-Virumaa lapsed

Mart Pulst, Aavo Tomingas

5–20 eurot

Noorematesse gruppidesse kõik soovijad, vanemate laste gruppidesse päris algajaid ei võeta

Kaido-Meinhard Kukli, Margus Nemvalts, Avo Jakovits, Juta Saan

15 eurot

Põlvamaa poisid ja tüdrukud

Nils Grün, Jason Platais, Kuro Link, Ranet Leets, Argo Tali

Tasuta – 16 eurot

Kõik lapsed, kuid eelistatult nooremad

Ranet Lepik, Artur Ojala, Hans Naano, Rein Kontus, Silver Kurg

10–22 eurot (soodustused mitmelapselistele peredele)

Kõik, kes soovivad käia trennis Vändra alevis või vallas ning Tori vallas

Kaido Mägi, Taavi Aus, Ando Meerbach, Lauri Mõttus, Taavi Tüvist, Janar Jõgimaa, Egon-Eret Rinaldo, Mati Püü

17 eurot, lasteaiarühmadele 2,50 eurot kord

Rapla ja Raplamaa lapsed

Andre Anis, Janek Meet, Andre Käen, Kateriin Pani, Margus Kuusk

10 eurot

Kõik Saaremaa noored

Jan Važinski, Maikko Mölder, Arli Saar

9 eurot poistele, 6 eurot tüdrukutele

Saaremaa poisid ja tüdrukud

Silvar Luht

100 eurot aastas

Põltsamaa linna ja valla ning Pajusi valla lapsed

Lauri Rand, Elina Gerassimov, Kerli Kõiv

Alates 14 eurost

Tõrvandi, Ülenurme ja ümbruskonna lapsed ja naised

Veiko Haan, Jürgen Kuresoo, Andrus Meinart, Laur Nurme, Priit Pärnpuu, 10–20 eurot Karl Bussov, Marek Naaris, Kristjan Moorast, Andres Bõkarev, Kaido Koppel

Kõik huvilised

Martin Teder, Sass Suiste

5–15 eurot

Otepää valla ja lähipiirkonna lapsed

Meelis Kuivits, Margus Kuivits, Reio Keif, Reimo Paidra

5 eurot

Valga linna ja maakonna lapsed

Sergei Ivanov

5 eurot

Tõrva ja lähiümbruse poisid

Jaak Luhakooder

10 eurot

Viljandi linna ja maakonna poisid

Indrek Jegorov, Tauno Rämson, Toomas Aavasalu

Tasuta

Põhja-Viljandimaa lapsed

Sergei Vassiljev

5 eurot

Suure-Jaani valla ja lähiümbruse poisid ja tüdrukud

Antti Rosenberg, Ira Leo, Mati Jürisson, Dagmar Hekki, Rain Tölpus

Tulevast aastast 14–16 eurot

Viljandi maakonna poisid ja tüdrukud

Tauno Kikas, Jaanus Vislapuu, Kert Joakit, Olari Needo

Uuel õppeaastal 240 eurot aastas (vanemad saavad tulumaksu tagasi)

Linna ja linnale lähedaste asulate lapsed

2013 SEPTEMBER JALKA

klubilood

FC Ararat – rahvaste sõpruse klubi Ütled Ararat, mõtled Armeenia, konjak, mägi, karvased mägimehed. Tallinna FC Araratile on aga tähtis, et kõik saaks hästi läbi ja õpiks tundma ning austama erinevaid kultuure. Lennart Komp

äpsemalt on võistkonna nimi FC Ararat TTÜ, aga sellest hiljem. Kõigepealt klubi mägisest küljest. Eestvedaja Avetis Harutjunjani (28) sõnul pole tähtis ainult jalgpalliline, vaid ka kultuuriline tegevus. “Jalgpall on viis tutvustada Eestis armeenia kultuuri ja armeenia diasporaas siinset kultuuri ning see on klubis üks selge suund,” rääkis Harutjunjan. “Meie logolgi on põimitud Eesti ja Armeenia lipuvärvid ning see pole juhuslik, ühised juured ulatuvad juba 19. sajandi esimesse poolde (vt kõrvallugu).” Teisalt rõhutab Harutjunjan, et FC Ararati puhul pole tegemist diasporaa meeskonnaga või meeskonnaga armeenlastele. Pundis on armeenlasi, eestlasi, venelasi, ukrainlasi, valgevenelasi ning treeningutel osalevad ka TTÜ välistudengid. Nii võib harjutuskordadel kuulda lausa nelja-viit keelt! Samas on armeenlased rahvusvahelises suhtluses aktiivsed ja nii sai võimalikuks Andre Järva liitumine Itaalias paikneva, kuid armeenlase veetava ITARMi akadeemiaga.

“Rahvus ei ole prioriteet, oluline on sõbralik atmosfäär, et me oleksime meeskond nii väljakul kui sellest väljaspool,” ütles Harutjunjan. “Tahan, et teeksime koos asju, puhkaks koos, pered suhtleks omavahel, aga praegu on see natuke

“

dab Ararat mänge erinevate armeenia tähtpäevade puhul, näiteks iseseisvuse tähistamiseks ja 1915. aasta genotsiidi mälestamiseks. Kavas on luua ka eesti ja armeenia rahva sõprusele pühendatud sündmuse traditsioon, ent hetkel on see veel mõtte tasandil.

Läksin spordiklubi Tallinna Ararat juhi Heino Lille jutule, et mängis Jerevani Araratiga Ebaharilikumal kujul realiseerus see aga miks ei mängita. Ei hujuba juunis, kui Tallinna FC Ararat kohvitavat kedagi. Ütlesin, tus jalgpalliväljakul Armeenia edukaima et andku ta mulle ainult klubi Jerevani Pyunik duubli ja Jerevani aeg ja ma korraldan kõik Ararati esindusmeeskonnaga. Reis sai ära. Esimesel korral oli 17 teoks tänu suhtekorraldaja Meelis Kubitvõistkonda, teisel 22 ning sa ettevõtmisele “Kõik sõidavad Jerevani”, mille raames esinesid armeenlastele näi2010. aastal lõime juba teks Hortus Musicus, Anne Veski, Tõnis jalgpalliosakonna. Mägi, Eesti rahvusmeeskoor jt.

„

raske, sest mängijate vanusevahed on suureks kasvanud, elukogemused erinevad. Natuke mõjutab ka keeleoskus.” Peale ametlike võistluste korral-

“Meelis Kubitsal tekkis mõte korraldada kultuurireis Armeeniasse, ta võttis ühendust armeenia diasporaaga Eestis ja mul tekkis mõte, et miks sport ei võiks olla osa sellest programmist,” ütles Harutjunjan. “Alguses mõtlesime, et män-

Foto: erakogu

Ajalooline hetk, kus põimitud Jerevani Ararat ja Tallinna Ararat Jerevani jalgpalli treeningkeskuse väljakul.

JALKA SEPTEMBER 2013

klubilood givad Eesti veteranid Armeenia omade vastu, aga selle korraldamine osutunuks keeruliseks. Siis ütlesin, davai, Tallinna Ararat versus Jerevani Ararat, klubi vastutab ja katab vajadusel osa kulusid.” Harutjunjan käis veel enne õiget lendu Jerevanis oma meeskonna saabumist ette valmistamas, et kõik kulgeks ladusalt. Muu hulgas manitses Ararati võõrustanud Jerevani jalgpalliakadeemia administraator Harutjunjani, et mängijad käiksid kombe kohaselt kogu aeg särgi, pükste ja jalatsitega, sest ilma särgita liikumine pole sealmail sünnis. Reegel ei kehti muidugi ranna kohta. “Jerevani Araratiga mängimine oli üks mu suuri unistusi alates sellest, kui Eestis Araratiga tegelema hakkasin, ja kui varem teadsid meeskonnakaaslased Armeeniast peamiselt minu ja peatreener Vaagn Arutjunjani suu läbi, siis nüüd nähti tõelist Armeeniat!” rõõmustas Harutjunjan. “Kui enne mõtles mõni, et mis Armeenia, seal pole midagi, siis nüüd imestati, et seal on isegi 4G mobiilivõrk!” Pyuniki duubliga tegi Ararat TTÜ 0 : 0 viigi, kuid kohalikus meistrisarjas pallivale Ararati esindusmeeskonnale alistuti 1 : 7.

TTÜs loodi jalgpalliosakond Harutjunjanile tegi kohtumine seda enam heameelt, et 10. eluaastani elas ta just Armeenias ja Eestisse, täpsemalt Tartusse kolis ta koos isaga aastal 1995. Põhjuseks nagu tublidel armeenlastel ikka Tartu Ülikooli lõpetamine (vt kõrvallugu). Ülikoolilinnas alustas ta ka jalgpallitrennidega Anatoli Trojanovi käe all. Tammeka omavanuste grupis koos Timo Teniste ja Rasmus Tomsoniga Eesti meistriks tulnud Harutjunjan pallis Tartus, kuni sai 17 ja ta Flora süsteemi kutsuti. Pärnu Tervisest ja esiliigast kõrgemale siiski tõusta ei õnnestunud ja hiljem Tallinna Dünamo ning Lasnamäe Ajaxi eest kõrgliigas pallimine oli pigem hobisport. Harutjunjan valis hoopis õpingud Tallinna Tehnikaülikoolis, kuid sealgi polnud pääsu jalgpallist. Õigemini Harutjunjan aitas pääsu tekitada. Nimelt puudus TTÜ spordiklubil jalgpalliosakond ja talviste korv- ning võrkpalliturniiride kõrval vutti ei mängitud. “Läksin 2004. aastal esmakursuslasena spordiklubi juhi Heino Lille jutule,

Foto: erakogu

Avetis Harutjunjani vedamisel on Ararat kerkinud esiliiga B-sse, klubi alustab noortegruppidega ja TTÜ spordiklubis töötab jalgpallisektsioon.

et miks ei mängita. Ei huvitavat kedagi. Ütlesin, et andku ta mulle ainult aeg ja ma korraldan kõik ära. Esimesel korral oli 17 võistkonda, teisel 22 ning 2010. aastal lõime juba jalgpalliosakonna,” rääkis Harutjunjan. “Alates sellest ajast on TTÜ ka Ararati klubi peamine partner ja näiteks sellel aastal on TTÜ tudengeid meil üle 50%; kui lisada ka vilistlased, siis on TTÜga seotud mängijaid veelgi rohkem.” Meistrivõistlustel osaleb Ararat TTÜ meeskondi kaks. Esindussats heitleb esiliiga B-tasandil medalikohtade eest, duubel on III liiga põhjatsooni keskmik. Sügisel aga võetakse esimest korda noorterühmad. Noortetöö juhiks saab Ruben Arutjunov. “Meie noortetöö põhineb kahel printsiibil: tark jalgpallur on hea jalgpallur ja hea jalgpalluri kasvatamine käib paralleelselt ilusa inimese kasvatamisega,” ütles Harutjunjan ja seletas: “Ei piisa ainult headest jalgpallioskus-

Iga armeenlane teab Tartut Paljud eestlased ei tea, et Tartu Ülikool ja selle kunagine rektor Johann Jacob Friedrich Wilhelm Parrot on nimed, mis saavad armeenlastele hästi tuttavaks juba koolipingis. Nemad mõjutasid väga otseselt armeenia kirjakeele sündi. Nimelt võttis Parrot nõuks tõusta enam kui viie kilomeetri kõrguse Ararati mäe tippu, ent teejuhti leida oli keeruline, sest mäge, millel pidid asuma Noa laeva jäänused, peeti pühaks ja ligipääsmatuks. Parroti abiliseks ja tõlgiks julges tulla Etšmiadzini kloostri terane noor diakon Abovjan, kelle suur unistus oli saada euroopalik haridus. Esimesel kahel katsel Parrot, Abovjan ja saatjad ebaõnnestusid, kuid 1829. aastal tipp alistus ja nad olid esimesed, kellel see korda läks. Parrot vaimustus Abovjani vahedast mõistusest ja teadmisjanust, võitles talle Tartu Ülikoolis välja stipendiumi ning oli suuresti tema juhendaja. Igale armeenlasele on need kolm nime seotud. Kodumaale naastes sai Abovjanist silmapaistev rahvavalgustaja. Tema eestvõttel rajati rahvakoole, ta kirjutas raamatuid ja oli armeenia kirjakeele looja. Noorem lugeja küllap ei tea, ent Munga tänav Tartus kandis nõukogude ajal just Abovjani nime.

test, inimene peab olema mitmekülgselt intelligentne, austama ennast ja teisi. Tahame treenida lõunamaist hea tehnika ja terava mõistusega mängijat.” Esiliiga B-tasandile jõudmist ja noorterühmade avamist võib Ararat TTÜ jaoks pidada suureks saavutuseks. 2010. aasta alguses oli üheksa aastat varem parapsühholoog Albert Stepanjani poolt nime International all loodud ja 2007. aastal Araratiks ümber ristitud meeskonnal neli mängijat, ei mingit struktuuri ja koht II liigas.

FC ARARAT

TALLINN 2005

2013 SEPTEMBER JALKA

usutlus

Tartu poiss on t채naseks Tallinnas kohanenud. Foto: Lembit Peegel

JALKA SEPTEMBER 2013

usutlus

Markus Jürgenson: olen meeskonnavaimu hoidja

FC Flora tartlasest kaitsja Markus Jürgenson on alles 25aastane, ent klubi staažikamaid pallureid ja sellisena üks vaimseid liidreid. Lennart Komp

lora puhul on sel aastal räägitud uue jalgpallifilosoofia juurutamisest ja uue meeskonna üles ehitamisest. Kas sina ühe kogenumana oled üks selle mängu alustalasid? Kas just mängu alustala, aga meeskonna alustala küll. Mängufilosoofial ei saa inimeste tasandil aluseid olla, sest meeskond peab selle filosoofia ellu viima. Olen Floras hetkel üks staažikamaid ja üks neist, kes hoiab meeskonnavaimu üleval. Mängujoonises on kõik mehed olulised. Mida tähendab, et oled meeskonnavaimu hoidjaid? Tahes-tahtmata kujuneb välja nii, et see roll jääb staažikamatele. Olen riietusruumis jutukam kui mõni minust noorem. Igas meeskonnas on nii, et mingit kandvamat rolli hakkad pidama, kui oled kauem meeskonnas olnud. Mida uus filosoofia sinu kui mängija silmade läbi tähendab? Mida tegid Martin Reim ja Janno Kivisild teisiti kui praegu Norbert Hurt ja enne teda Marko Lelov? Viimased kolm aastat viljelesime Reimi käe all sirgjoonelisemat ja enam füüsisele rõhuvat mängu. Janno (Kivisild) on küll teada-tuntud taktik, aga rõhk oli kiirusel, võimsusel ja sirgjoonelisusel. Sel aastal oleme taktikalisemad, minnakse rohkem süvitsi. Iga liikumine, kas rünnakul või kaitses, võetakse üksipulgi läbi. Rohkem spetsiifilisust ja lühikese passiga mängimist. Selle all on ehk kannatanud füüsise pool.

cv Markus Jürgenson Sündinud: 09.09.1987 Tartu

Klubid: Tartu JK Tammeka, Tallinna FC TVMK, Tallinna FC Flora

Koondisekarjäär: A-koondis 2/0 U23 1/0 U21 6/0

Saavutused: Eesti meister 2010, 2011; Eesti karika võitja 2009, 2011, 2013; superkarika võitja 2009, 2011, 2012.

Mis mõttes minnakse rohkem süvitsi? Iga situatsioon võetakse trennis üksipulgi läbi, et iga positsiooni mängija teaks, millises olukorras, kuidas ja kuhu liikuda. Igal meeskonnaliikmel on taktikalises mõttes kõik selge. Teeme seda trennist trenni, et kõik tuleks lõpuks automaatselt ja muudaks meid targemaks mängijaks. Paberil ei näi Flora kaugeltki nõrgem kui pearivaalid Levadia või Kalju. Ometi olete Levadiale kaotanud kõik kolm mängu ja tabelis tagapool ka Kaljust. Miks? Ma arvan, et Kalju on paberil meist tugevam! On palju põhjuseid, miks see

nii on. Oma osa on sportlikul õnnel. Teine asi selles, et Kalju ja Levadia harrastavad üsnagi sirgjoonelist ja füüsilist mängu. Kui midagi oluliselt teistmoodi teha, siis tuleb ikka apse sisse ning Kalju, Levadia ja Sillamäe karistavad sellised asjad ära. Viimases mängus Levadia vastu (Flora kaotas 1 : 2 – toim.) olime esimesel poolajal väga head, aga teisel vedas alt kas füüsis või psühholoogia. Milles on probleem, et muutunud mängujoonis nii visalt juurdub? Kas mängijad ei saa aru või treenerid ei suuda asju selgeks teha? Eks treener oskab hästi seletada, meie oleme normaalsed inimesed ja saame aru, aga ei ole selles vallas piisavalt kogenud, et suudaks 90 minutit mängida sellist mängu, nagu soovime. Mis on need elemendid, mis teil välja ei tule, mille all efektiivsus kannatab? Kui sportlane füüsiliselt väsib, siis see mõjutab tema otsuseid, ja väsinud inimene teeb valesid otsuseid. Kas see tähendab seda, et sel hooajal on sinu ja meeskonna füüsis viletsam kui eelmistel hooaegadel? Jah. Kas treeningute rõhk on erinev? See on sellepärast, et oleme natukene erinevalt treeninud võrreldes Martini (Reim) ettevalmistusega. Ideaalis peaksime oleme piisavalt targad, et füüsise puudusi kompenseerida, aga 2013 SEPTEMBER JALKA

usutlus Norbert (Hurt) on astunud samme, et konditsiooni parandada. Näiteks hollandlane Sander van de Streek tuli meile sisuliselt oma hooaja lõpus ehk tal on teine hooaeg järjest ilma pausita, venelane Irakli Logua ei ole 90 minuti vormis ja noored pole veel päris valmis. Mille poolest erineb sinu roll mulluses ja tänavuses Floras? Ei erine suuresti. Kui võtta väljakul toimuvat, siis ülesanded on sarnased. Martin Reim tahtis, et äärekaitsjad rünnakutega liituks, seda tahab ka Norbert Hurt ja tahtis ka Marko Lelov. Kaitsjana ei tohi ma väravaid lasta ja nii ongi. 25 on jalgpallurile hea vanus. Millisel tasemel hindad end koondise seisukohast olevat? Tahaks loota, et saan seal hakkama. Olen koondises kahel korral mänginud, ehkki Hiinas ja Kataris ei olnud põhikoosseisus, sain hakkama. Koondises mängib vasakkaitses hea sõber Taijo Teniste, kes on teist hooaega Norras. Samuti on Dmitri Kruglov mitu aastat välismaal olnud, nagu ka Andrei Sidorenkov. Mitu sinu eakaaslast on tippjalgpallist kadunud. Mis sind alles hoiab? Sest mul on veel aasta jagu lepingut Floraga (naerab)! Mulle meeldib, mis ma teen, ma olen Eesti mõistes tippklubis ja hilise ärkajana ei ole ma veel oma lage saavutanud. Äkki on paari aasta pärast see aeg ees.

Mida tähendab hilise ärkajana? Ma ei olnud noorena ju mingi talent. Läksin jalgpallitrenni suhteliselt hilja, 11aastasena. Mida aasta edasi, seda rohkem olen arenenud, ei tulnud mingi komeedina platsi puhtaks lööma.

olema konkreetne stiimul. Kas klubi mängib medalitele või on teenistus niivõrd kopsakas. Et lihtsalt minna, seda ma ei poolda. Soome esiliiga esiots on võrdväärne Eesti tippude omaga. Üldine tase on korralik, aga …

Flora mängijatest kõneldes käib iga hooaja järel läbi mitu nime, kes võiks välismaale siirduda. Markus Jürgenson pole neist üks veel olnud. Kui pingsalt sellele ise mõtled? Kunagi tahaks ära käia, aga olen seisukohal, et lihtsalt proovimise pärast ei ole ka mõtet minna. Kui välismaale minna, siis peab olema kohalikest parem ja selleks peab enne end Eestis tõestama ja olema väga hea jalgpallur.

Ma saan aru, et sa oled potentsiaalse välisklubi puhul pigem valiv? Kas valiv on õige sõna, aga pea ees tundmatusse vette ei tahaks hüpata.

“

Olin Tallinnas käinud, TVMK vastu mänginud, aga kui bussilt maha astusin ja sain aru, et pean siin elama ja mängima, oli ikka harjumatu küll.

„

Olen ikka mõelnud, kas läheks ja mis tingimustel läheks. Ikka tahaks, aga kui ei õnnestu, siis ei ole see maailma lõpp, vaid tuleb uhke olla selle üle, mida olen saavutanud Eestis. Mis sind välismaale mineku juures tõmbaks? Soome esiliiga oleks mõistlik samm? Kui minna välismaale, siis peaks seal Foto: Lembit Peegel

Markus Jürgenson oli tänavuse karikafinaali üks kangelasi ja seda oskas ta särgi seljast tõmbamisega ka välja elada.

JALKA SEPTEMBER 2013

Sinu karjääri distantsiliselt suurim samm oli 2007. aastal siirdumine Tartu Tammekast FC TVMKsse. Kui suur oli see aste vaimselt ja kultuuriliselt? Kui kohale jõudsin, oli paras šokk. Olin päris noor (19aastane – toim.), terve oma elu kodus elanud, ema tegi süüa ja nii. Kui Tartus olin ja lepingu sõlmisin, kujutasin asju ette natuke teisiti. Olin Tallinnas käinud, TVMK vastu mänginud, aga kui bussilt maha astusin ja sain aru, et pean siin elama ja mängima, oli ikka harjumatu küll. Sisseelamine kulges vaevaliselt ja võttis palju aega. Mis sisseelamise keeruliseks tegi? Kõigepealt muidugi uus meeskond ja uued inimesed. Mina olin harjunud ühtehoidva meeskonnaga. Tammekas teadsime üksteist juba lapsest saati, olime koos üles kasvanud. TVMKs aga ei suhtutud noormängijatesse nii hästi, just lätlaste ja leedulaste poolt. Teiseks oli elukeskkond erinev. Kui lepingule alla kirjutasin ja Tallinnasse tulin, ei teadnud ma korterite hindadest midagi. Kui elamist otsima hakkasin, olid üürihinnad 5000‒6000 krooni kuus, mis tähendanuks, et üle poole palgast tuleb elamise alla panna. Nii elasingi alguses Nõmme metsade vahel vanas büroohoones, mis oli ümber ehitatud korteriteks. Trennid olid Lasnamäel, linna ei tundnud ja see kõik natukene hirmutas. Ühele tublile Tartu poisile ei tundu TVMK olema sellise kohana, kuhu kangesti tahaks minna. Miks sa ikkagi läksid? Oleks võinud muidugi Tammekas jätkata, aga olin selleks hetkeks TVMK-le allkirja andnud. Eks ikka kõik tahavad pealinna. Kui noore poisina läksin üksinda TVMK esindajatega kohtuma ja

usutlus Foto: Lembit Peegel

Markus Jürgenson kaitsetööl.

nägin palganumbrit, mis oli mitu korda suurem kui see, mida Tammeka suutis pakkuda, siis ma väga palju ei kõhelnud. Tahtsin ka edasi liikuda. Vanematele rääkisid ikka enne lepingu sõlmimist? Muidugi rääkisin! Aga miks sa lepingu sõlmimisele kedagi kaasa ei võtnud? Mulle oli see esimene kord ja Hillar Otto ajas seda asja minu eest. Nii me läksime sinna, mina, Rasmus Tomson, Oliver Konsa ja Hillar Otto. Läksin ja panin allkirja alla. Kojuminemise isu ei tekkinud, kui TVMKs vanemad mängijad esmalt elu raskeks tegid? Asi ei olnud nii palju vanemates kui välismaalastes, lätlastes ja leedukates. Nad suhtusid eestlastesse üldse imelikult. Mingi hetk oli küll tunne, et saadan kõik pikalt ja lähen koju ära, aga

mitte jalgpalli, vaid elamistingimuste pärast. Kui TVMKs olid rahaliselt keerulised ajad, siis pidid vanemad sind aitama? Jah, õnneks olid vanematel sellised võimalused, et raskel hetkel oma kallist poega aidata. Ma pole sellele varem mõelnudki, et nad oleksid siis võinud ju öelda, et aitab küll, aga nad nägid kõrvalt, et mulle meeldib, ja aitasid finantsiliselt ning hea sõnaga.

“

Meeskonnakaaslaste arvates olen ka mina kõva poliitik ja susserdaja. Ehk on see mingil määral veres.

„

Su isa Kalle ja vanaisa Aksel Jürgenson on tunnustatud tegijad akadeemilises vallas. Kuidas sinust jalgpallur sai?

Otseselt suunamist ei olnud ja sain väiksena tegelda sellega, millega tahtsin ja mis meeldis. Kindlat joont isa ja ema muidugi hoidsid, et kooliasjad oleks korras, ning pidasid nii haridust kui haritust oluliseks. Suunamist või käskimist pole olnud. Kui, siis ainult algklassides, aga nüüd olen ju kõrgelt haritud! Nii palju suutsid nad minus ikka arusaama tekitada, et haridus on oluline. Sinu isa on olnud riigikogu liige ja onu ministergi. Millised on sinu kokkupuuted poliitikaga? Ei ole mind sinna kutsutud ega tõmmatud, aga meeskonnakaaslastele meeldib seda meelde tuletada. Nende arvates olen ka mina kõva poliitik ja susserdaja. Ehk on see mingil määral veres. Aga võib see kunagi kõne alla tulla? Ei ma ei ütleks, aga eriline poliitikafänn ei ole. Mõned asjad on huvipakkuvad, aga poliitikaks olen ma liiga noor. 2013 SEPTEMBER JALKA

maailm

Ungari imemeeskond: teerajaja, kes triblas ka ilma pallita Eesti mängib 10. septembril MM-valikmängu kunagise maailma parima koondise Ungari vastu. Ungari vuti hiilgeaeg jääb 60 aasta taha, kaht unustamatut võitu inglaste üle näidati hiljuti televisiooni aastavahetusprogrammis. Andres Must

aailma jalgpalliajakirjanduse üks tähtsamaid väljaandeid, Londonis baseeruv World Soccer leidis suurturniiride vaheaasta ning seetõttu ka veidi sündmustevaese suve möödasaatmiseks nutika lahenduse, koostades 74 jalgpalliajakirjaniku arvamusest kõigi aegade parima koosseisu. World Soccer tabas ideega naelapead, sest antud XI pälvis

üle maailma suurt tähelepanu. Kas valik on õige? Kas selle mängija kuulumine koosseisu on ikka õigustatud? Kas mitte sellele ja sellele mängijale ei tehtud koosseisust väljajätmisega liiga? Küsimusi ja analüüse kostis seinast seina, kuid ehk enim vääris tähelepanu ühe legendaarse jalgpalluri eemalejäämine – see mängija oli ungarlane Ferenc Puskas.

Puskas on Ungarile kapital, millest enamik (jalgpalli)riike võib vaid unistada. Ükskõik kes, kus ja kuidas Ungari jalgpallist räägib, ühes võib juba ette kindel olla: kõik teed viivad Puskaseni. Paljudele tänapäeva noortele võib Ungari jalgpall esimesel pilgu tunduda perifeeriana, mida ta nüüd õigupoolest ju ongi, kuid ometi teab jalgpalliajalugu sedagi, et Budapesti on õigusega

Foto: Scanpix

Ferenc Puskas (valges) mängis pärast kommunistlikult kodumaalt põgenemist Madridi Realis.

JALKA SEPTEMBER 2013

maailm peetud jalgpallimaailma keskpunktiks ja moeloojaks. Et leida ajaloost Budapest kui maailma jalgpalli pealinn, peame ajas tagasi minema enam-vähem 60 aastat. See oli Puskase meeskonna aeg ning Ungari jalgpalli toonast suurust rõhutab ka fakt, et nende jalgpall ei piirdunud vaid Puskasega. Ungari imemeeskonnas olid mängijad, kelle nimesid mäletasid jalgpallifännid üle maailma veel aastakümneid hiljemgi: Gyula Grosics, Nandor Hidegkuti, Sandor Kocsis, Zoltan Czibor, kui nimetada vaid kõige kuulsamad. Vahemikus 1950–1955 võitis Ungari 50 mängust 42, viigistas seitse ning kaotas vaid ühe, väravate suhtega 215 : 58. Nende jalgpalli kõrghetkeks tuleb pidada 23. maid 1954, kui kodus võideti Inglismaa 7 : 1. Vaid pool aastat varem alistati Inglismaa Wembley’l 6 : 3. Kohtumised inglastega on seda tähelepanuväärsemad, et enne esimest Wembley-kohtumist ei võtnud enesekindlad inglased ungarlasi üldse tõsiselt. Ülbeid inglasi ei hoidnud tagasi isegi fakt, et Ungari näol oli tegemist 1952. aasta olümpiavõitjaga. Nii kutsusid inglased Puskast isekeskis “väikseks paksukeseks”, kes lubati väljakul “maha lüüa”.

Kaotus tähtsaimas mängus Puskase “maha löömisest” jäid inglased kaugele. Inglased said kinnituse, et nende tase on maailma tipust ootamatult kaugel – see oli inglaste esimene kodus saadud kaotus 81 aasta jooksul. Kuid Ungari jalgpallurite nimed said kohe maailmakuulsaks. Nende kahe mänguga jõudis Ungari koondis sportliku täiuslikkuseni ning need väiksed poisikesed, kel õnnestus nonde mängude kaadreid teleekraanilt näha, püüdsid järele aimata ründaja Puskase imelist kehavalitsemist ja ülitäpset vasakut jalga. Puskas lõi kahe mänguga neli väravat. Noil kahel võidul on Ungari spordiajaloos eriline koht ning nende üle tuntakse veel aastakümneid hiljemgi suurt uhkust. Nii näiteks näidati neid kahte mängu mõned aastad tagasi ühes Ungari televisiooni aastavahetusprogrammis. Ungarlaste taktikalist tegutsemist peeti revolutsiooniliseks. Kui Inglismaa kasutas juba 1920ndatel nimeka Londoni Arsenali peatreener Herbert

Foto: Scanpix Chapmani poolt kasutusele võetud taktikalist skeemi WM (W märgib viie ründaja asetust, M kaitsjate ja poolkaitsjate asetust), siis Gusztav Sebesi juhendamisel kasutatud 2-3-3-2 oli juba eeskujuks järgnevatele põlvkondadele. Ka mõned aastakümned hiljem, siis, kui 1970. aastate Holland tutvustas maailmale totaalset jalgpalli, märgiti, et niisuguse jalgpalli juured ulatuvad 1950. aastate Ungarini. Enne II maailmasõda Itaalia kahel korral maailmameistriks viinud kuulus treener Vittorio Pozzo võttis ungarlaste mängu kokku väga ilmekalt: “Nad otsivad kogu aeg vaba ruumi. Ferenc Puskas ja väravavaht Geller Wembley’l ajaloolise võidu järel. Nad triblavad isegi ilma pallita.” poolt kustutas paljude ungarlaste unisNagu eespool öeldud, kaotas Ungari tused, lagunesid paljud senised suhted. tol perioodil vaid ühe mängu ning Lagunes ka Ungari imemeeskond. Ungari tragöödia seisneb selles, et see Puskas leidis uue kodu Hispaanias ning mäng osutus nende ajaloo tähtsaimaks. esindas järgnevatel aastatel Madridi 1954. aasta maailmameistrivõistlused Reali, kaheksa aastat pärast Berni osales on läinud ajalukku kui suurima üllatuse ta MMil Hispaania koondise värvides. valmistanud võistlused. Võib liialdamaKocsis ja Czibor asusid kaitsma aga ta öelda, et Ungari läks Bernis peetud Reali suurima konkurendi FC Barcefinaali vaid oma nelja-aastast domineerimist MM-kullaks vormistama. Küllap lona värve. Hilisematel aastatel pole andis kindlust ka teadmine, et alagrupis Ungari oma 1950ndate imemeeskonna tasemeni küündinud. olid nad oma finaalivastast Saksamaa LV-d korra juba ülekaalukalt, 8 : 3 Kuidas kõik alguse sai võitnud. Ometi võttis Bernis toimunud Väidetavalt mainiti jalgpallimängu ungarikeelsetes tekstides esimest korda Budapesti on õi1612. aastal, kui György Szepsi Korotz gusega peetud jalgpalli- tõlkis ungari keelde kuningas James VI maailma keskpunktiks ja poolt oma pojale Henryle kirjutatud nii-öelda käitumisõpiku “Basilikon Domoeloojaks. ron”. Raamatus, mis oli enne tõlgitud ka ladina, hollandi, saksa ja prantsuse keelde ning millest sai oluline tähis Unmäng ungarlastele halva pöörde ning gari kirjanduselus, mainiti jalgpalli kui maailm teab toda mängu kui “Berni “palli jalaga löömist”. Esimene põhjalik imet”, Wunder von Berni, mis märgib jalgpalliraamat ilmus Ungaris aga 1879 sakslaste ootamatut võitu. Tagantjärele teame, et selle mänguga ning selles kirjeldati jalgpallimängu juba detailsemalt. tõmmati Ungari imemeeskonna sportUngarisse jõudis jalgpall Viini valikele ambitsioonidele joon alla. Kaks aastat hiljem toimunud Ungari ülestõu- hendusel inglaste kaudu, sest just Viin oli brittide Kesk-Euroopa keskuseks. su mahasurumine NSV Liidu tankide

“ „

2013 SEPTEMBER JALKA

maailm Siit hargnesid brittide kohalolekuniidid teistesse Doonau keskustesse Prahasse ja Budapesti. Nii käivitas Viini kriketiklubi looja inglane John Gramlick 1897. aastal Challenge Cupi, mis vahelduva eduga kestis kuni 1911. aastani. Selle turniiri kaudu tegid ka ungarlased esimest korda rahvusvahelise jalgpalliga tutvust. 1897. aastat võibki pidada Ungari jalgpallielu alguspunktiks, sest kuigi tolleks ajaks olid esimesed jalgpalliklubid juba loodud (esimene neist oli Ujpesti Sport TE – 1885), pidasid tolle aasta mais Budapesti Athletic klubi kaks meeskonda esimese ametliku mängu Ungaris. Jalgpall kogus kiiresti populaarsust, koguni sedavõrd, et Budapesti linnavalitsus kaalus 1900. aastal koguni mängu keelustamist, sest jalgpalliga kaasnes väga palju vigastusi. Reaalsete tegudeni linnavalitsus muidugi ei jõudnud. Aasta hiljem panid 12 Budapesti klubi aluse Ungari jalgpalliliidule ning riigi meistrivõistlustele, esimese maavõistlusmänguni jõuti aasta hiljem, kus Ungari pidi tunnistama Austria 5 : 0 paremust. Eraldi väärib märkimist, et Ungari jalgpalliliidul oli Austria-Ungari keisririigis iseseisvus ning ta astus iseseisvana 1906. aastal FIFA liikmeks. Pärast I maailmasõja lõppu ning iseseisva Ungari riigi teket taaselustati ka jalgpalliliidu tegevus ning sõjajärgsete sündmuste tähtsaimad otsused võeti vastu aastatel 1921 ja 1926. Esmalt kehtestati mängijatele tervisekindlustus, viis aastat hiljem mindi üle elukutselisusele.

Plejaad kuulsaid treenereid Need kaks otsust olid liidule osaliselt pealesunnitud, et hoida end naabritega võrreldes konkurentsis. Kuna Ungari majandus oli pärast sõda sügavas kriisis, otsisid paljud inimesed, sealhulgas ka jalgpallurid paremat teenistust naaberriikidest, peamiselt Itaaliast ja Tšehhoslovakkiast. Hinnanguliselt lahkus kahe maailmasõja vahel Ungarist pool tuhat jalgpallurit, kusjuures suurim lahkujate hulk jäi vahemikku 1921–1925. Tervisekindlustuse ja elukutselisuse kehtestamise järel muutus Ungari liiga taas atraktiivseks ning võõrsilt teenistust otsijate arv jäi kohe väikseks. II maailmasõja eelse perioodi parima saavutusena jõudis Ungari rahvuskoondis 1938. 54

JALKA SEPTEMBER 2013

Foto: Scanpix

1953. aasta novembris Wembley’l Inglismaa alistanud Ungari jalgpallurid Londoni kesklinnaga tutvumas.

aasta MMil finaali, kus tuli tunnistada Itaalia paremust. Ehk enim peegeldab ungarlaste väljarännet pilk treeneritele, kes Ungari lähiriikides täitsid kohalike kõrval tähtsat rolli, sageli neid koguni edestades. Arpad Weisz juhendas kahe maailmasõja vahel kolmel korral Milano Interit, kellega tuli ka korra Itaalia meistriks, ning just teda peetakse hilisema kahekordse maailmameistri Giuseppe Meazza avastajaks. 1930. aastate keskel olid Itaalia tippklubide peatreeneritest pooled ungarlased. Ungarlased ei piirdunud vaid Euroopaga. Izidor Kürschnerit, kes enne I

maailmasõda jõudis viiel korral esindada rahvuskoondist, võib pidada ühe kuulsama jalgpallikaubamärgi väljatöötajaks. Tema oli see, kes Brasiilias koos oma noore õpilase Flavio Costaga töötas välja Brasiilia maailmakuulsaks teinud jogo bonito ehk ilusa mängu. Costa oli mees, kelle käe all pidi Brasiilia võitma 1950. aastal kodused maailmameistrivõistlused, kuid tuli tunnistada Uruguay šokeerivat paremust. Ungari kuulsatest treeneritest peab kindlasti mainima ka Eusebio avastajat Bela Guttmanni ning Arpad Csanadi, kelle raamatut jalgpallitaktikast on tõlgitud ligi kahekümnesse keelde.

Eesti on Ungarit võitnud Eesti on mänginud Ungariga viiel korral, suutnud korra võõrsil võita ja korra kodus viigistada. Viiki mängiti niinimetatud Turaani turniiril, kus kolmandaks osapooleks olid soomlased. Enim on ungarlaste väravat õnnistanud Richard Kuremaa kahe kolliga. Valter Neeris (penaltist), Georg Siimenson ja Meelis Rooba on täpsed olnud korra. 10.08.1934 Tallinn 22.06.1938 Tallinn 19.11.2003 Budapest 02.12.2004 Bangkok 12.10.2012 Tallinn

2 : 2 TT 2:3 1:0 0:5 0 : 1 MM

20. september kell 18:00 A. Le Coq Arena

MM-valikmäng

EESTI - ITAALIA Pääsmed

(5€ ja 2€) saadaval Piletilevis!

Septembrikuu JALKAga kaasas kaks tasuta pääset! PEATOETAJA

SUURTOETAJAD

TOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

2013 SEPTEMBER JALKA

naised

Rahvusnaiskond alustab valiksarja kahe üliraske kohtumisega Itaalia ja Hispaania kõlavad ühtviisi võimsalt nii meeste kui naiste jalgpallis ning just nende vastu alustab rahvusnaiskond uut maailmameistrivõistluste valiksarja. Esimene vastane on 20. septembri õhtul kodus Itaalia.

Foto: Lembit Peegel

Lennart Komp

ergei Zenjovi värav Itaaliale sügisel kaks aastat tagasi toob tänaseni vutisõbra suule mõnusa mälestusmuige, ehkki toona 1 : 2 alla jäime. Naiste vutis on tasemevahed suuremad, kuid see ei tähenda, et rahvusnaiskond läheks oma värava ette nii-öelda bussi parkima. Ei. Mängida tuleb! Koondise peatreeneri Keith Boanase sõnul pole tarvis salata, et Itaalia on ülitugev vastane, kelle vastu positiivset tulemust meeletult keeruline saavutada, ent ainult kaitsesse kannatama minna ei kavatseta. Selles on Boanas veendunud. “Jah, me võiksime pakkida võistkonna värava ette ja siis kannatada, kuid Itaalia klassiga võistkonnad suudavad ka kõige tihedama kaitse lahti muukida, mistõttu peame olema valmis ka ise ründama,” ütles Boanas. “Meil on häid ründavaid mängijaid ja neil ei tohi keelata ülespoole liikuda. Meil on veel palju õppida ja ise mängides seda ka teeme.” Huvitaval kombel algab valiksari tänavu täpselt samamoodi kui neli aastat tagasi, kahe tugevaima rivaali vastu. Kui toona alistuti esimeses kahes matšis 0 : 12 nii Islandile kui Prantsusmaale, siis tsükli lõpuks oli Eestil kirjas kolm võitu Horvaatia, Serbia ja Põhja-Iirimaa üle ning lisaks viik Horvaatialt. Tabelis tähendas see neljandat kohta. “Paljud arvasid, et me esinesime üle

JALKA SEPTEMBER 2013

Eesti rahvusnaiskonna keskväljamootor Kaire Palmaru alustab MM-valiktsüklit koondise kogenuimana ning tema standardolukordadest võib sündida palju ilusat.

oma võimete,” ütles Boanas. “Mina nii ei arva. Kolmas koht oli reaalne ja oleksime selle ka saavutanud, kui oleks kodus Horvaatiat viigistamise asemel võitnud. Tunnen meie vastaseid. Itaalia

ja Hispaania on muidugi pelutavad, Tšehhi mängib maailma absoluutse tipu Saksamaaga sarnast jalgpalli, Rumeenia sarnaneb Itaaliaga. Kui anname endast parima, ei ole me Rumeeniast ja

naised Itaaliast kindlasti kehvemad ja Makedooniat peame võitma.” Suvel sai suurem osa koondisest tugevaid mänge suveuniversiaadil Kaasanis, koondisele anti viimast lihvi augustikuisel Balti turniiril. Viimane võimalus naiskonda enne valikturniiri algust viimistleda on 10. septembril kodus Walesi vastu. “Alates hooaja algusest on meie treeningud olnud sagedasemad ja kvaliteetsemad, mängijatelt on see palju nõudnud, kuid mõne erandiga on kõik toime tulnud ja nüüd oleme füüsiliselt, kiiruselt ja tugevuselt paremas seisus kui varem. Seda näitas ka universiaad, kus pidasime 12 päeva jooksul kuus väga rasket kohtumist,” hindas Boanas. “Kindlust sisendas, et seal ei kustunud me füüsiliselt ega kannatanud lihasevigastuste käes.” Esimest korda inglase juhatuse all peab koondis alustama valiksarja rekordväravaküti Anastassia Morkovkinata, kes koos Elis Meetua ja Heleri Saarega koondisekarjäärile punkti pani. Hetkel on kogenuim mängija 29aastane Kaire Palmaru 69 koondisemänguga. “Nii kogenud mängijaid on hoobilt asendada võimatu, kuid meil on noori, kes liiguvad selle taseme poole, me oleme füüsiliselt tugevamad ja meie võistkonnas on rohkem sügavust,” sõnas Boanas. “Esimest korda julgen öelda, et meil on ühele kohale kaks, mõnel puhul isegi kolm head kandidaati.” Peatreeneri sõnul on koondise puhul tähtis vaimsus, sidusus ja kartmatus ühelegi vastasele vastu astuda. Neid jooni aitas parandada universiaad ja nendega tegeletakse ka viimastes mängudes enne MM-valikmänge. Peale selle toovad välisliigade kogemust juurde Pille Raadik, Katrin Loo, Liis Emajõe ja Getter Laar. Seda pole varem koondisel kasutada olnud. Maailma edetabelis on Itaalia 12., Hispaania 17., Tšehhi 26., Rumeenia 35., Makedoonia 100. ja Eesti 74. kohal. Suvisel EM-finaalturniiril jõudsid Hispaania ja Itaalia veerandfinaali, kus kaotasid hilisematele finalistidele Norrale ja Saksamaale. Eelmises EM-valiktsüklis olid Eesti vastasteks Soome, Ukraina, Valgevene ja Slovakkia ning selles seltskonnas ei suudetud punktiarvet avada.

Kaire Palmaru: aukartust pole, aga tuleb olla realist Pärnu JK Koondises 69 mängu, 5 väravat “Ootan, et selles valikgrupis saame punkte ja teeme lõpu pikale kaotuste reale, mis oli meil EM-grupis. Favoriidid on Hispaania ja Itaalia, nende vastu ei lähe me otseselt võidumõtetega, kuid suurepärase õnnestumise korral on võimalik neilt punkte röövida. Aukartust või hirmu nende ees ei ole, kuid realistlikult vaadates on nad meie tasemest ees. Mitme kogenud mängija lõpetamine on kaotus, sest kogemuste pagas on oluline, kuid tänu sellele on peale tulnud noori ja oleme taas rohkem rõhku pannud füüsilisele ettevalmistusele. Kui välja tuua mõni trump, siis on see meie usk ja tahtejõud, et oleme võimelised Euroopas mängima ja ka võitma, mis sest, et oleme väikesest Eestist."

Inna Zlidnis: loodame tulemused taas tõusule viia Tallinna FC Levadia Koondises 33 mängu

Foto: Lembit Peegel

“Oleme teinud palju tööd, muutnud treeningute iseloomu ja äsja ammutanud kogemust universiaadilt, kus oli sisuliselt terve koondis koos. Eelmine tsükkel (EM-valiksari, kus teeniti 0 punkti – toim.) läks kehvasti, aga MM-mängud enne seda hästi. Itaaliat ja Hispaaniat nägime äsja EMil hästi esinemas, Inna Zlidnis oli osa universiaadikoondisest, kes juulis Kaasanis kõvasti karastust kuid grupis on ka vassai. taseid, kellega oleme võimelised võrdselt mängima, ja usun, et ka punktid ei jää tulemata. Oleme kaotanud mõne mängija, kuid asemel on ambitsioonikad noored, kes kompenseerivad kogemuste puudumist suure tahtmisega. Usun, et kolmandale kohale oleme võimelised mängima.”

Naiste jalgpallikoondise MM-valikmängud 20.09.2013 kell 18.00 Eesti–Itaalia 27.10.2013 Hispaania–Eesti 30.10.2013 Makedoonia–Eesti 26.04.2014 Tšehhi–Eesti 08.05.2014 Eesti–Hispaania

15.06.2014 Eesti–Makedoonia 19.06.2014 Eesti–Rumeenia 20.08.2014 Eesti–Tšehhi 13.09.2014 Itaalia–Eesti 17.09.2014 Rumeenia–Eesti

2013 SEPTEMBER JALKA

naised

Pille Raadik: ootan, et astume sammu edasi Foto: Lembit Peegel

Tänavu Soome meistriliigat valitsenud Aland Unitedisse kuuluv Pille Raadik (paremal) lisab võistkonda tugevate mängude kogemust.

Aland United Koondises 25 mängu “Järjest enam koondislasi siirdub välismaale ja see tõstab ka koondise taset. Seetõttu ootan, et astume sammu edasi ka võistkonnana. Eelmine MM-valiktsükkel läks väga hästi, kuid iga aastaga tahad ju teha veel paremini, eks sellega seoses ole ka õnnestumise ootused kõrged. Esimene mäng kodus Itaalia vastu on suureks katsumuseks. Siiani on tehtud kõik, et olla füüsiliselt valmis, kuid seal mängus on väga oluline ka vaimne valmisolek. Usun, et mängijad on kõrgelt motiveeritud ning valmis tulevas valiktsüklis andma endast parima ja võtma punkte võistkondadelt, kes arvavad meid kindlalt võitvat.”

rannajalgpall

Kolm võidetavat vastast, kolm eduseisu, kolm kaotust Rannajalgpallikoondise ajaloolist eurosarja üleminekuturniiri tugevaimasse seltskonda jäi ilmestama mitu oleksit, sest parema õnne korral võiduks mängida kaheksaliikmelise vahegrupi esikohale, ent lõpuks piirduti 7. positsiooniga. Lennart Komp

äletatavasti tulid rannajalgpallurid juulis toimunud Foto: erakogu euroliiga etapil oma rühmas Eesti koondis juhtis Türgi vastu koguni 5 : 2, ent normaal- ja lisaaja viigi 6 : 6 järel jäädi penalteil kaotajaks. teiseks ja lunastasid sellega koha augusti alguses Hispaanias Torredembarras toimunud turniirile, mille võitjale oli soolas koht Euroopa 12 tublid,” vaagis Rand. “Marmori olemasolu oleks kindlasti tugevama seas ehk A-divisjonis. Paraku jätkab Eesti B-gruaidanud, aga plaane sassi see ei löönud. Klassilt oli teistest pis ka tuleval aastal. parem kindlasti Prantsusmaa, ülejäänutega olime võrdsed.” Kõik kolm alagrupimängu kulgesid sarnase stsenaariumi Rannajalgpallikoondise taktika oli mängida kaitsest lähtujärgi. Eesti juhtis, kuid kaotas. Prantsusmaale alistuti 2 : 3 valt ja panustada oma võimaluste realiseerimisele, sest erine(2 : 0 eduseisust), Iisraelile 3 : 4 (2 : 1) ja Türgile penaltiseevalt suurest vutist tekib häid šansse märksa enam. Nagu elu rias, kusjuures Eesti oli ees isegi 5 : 2, ent normaal- ja lisaaeg näitas, taktikavalik töötaski, kuid eesmärk kerkida A-divisjoni lõppesid seisul 6 : 6 ning penalteil olid kindlamad lõunasiiski ei realiseerunud. Sinna pääsemiseks tulnuks oma rühm maalased. Matšis 7. kohale pandi oma 4 : 3 paremus maksma võita ja alistada ka teise grupi võitja. Inglismaa vastu. Koondisemängud ei ole selleks aastaks veel lõppenud, sest Rannajalgpallikoondise kapteni Rando Ranna sõnul jäi plaanis on osaleda Skandinaavia karikavõistlustel ja püsib vajaka kogemusest kallutada enda kasuks mängu lõpp. õhkõrn võimalus lennata Tahitile, et teha vastuvisiit MMi võõrustajale ja võibolla mängida veel kellegagi. Veelgi tähtsam on tegeleda talviste treeningtingimuste Plaan A on hall püsti panna. Mõparandamisega, sest hetkeseisuga ei ole Eestis sisetingimuslemat asja ajame rannavõrkpalluritetes ühtegi liivaväljakut, kuna Eesti Näituste platsilt tõsteti ga koos, aga hetkel pole ühtki kindlat liiv välja. “Meil on kaks plaani,” ütles rannajalgpalli eestvedaja Katulemust, millest rääkida. ri-Andri Kask. “Plaan B on saada mõne halliga kokkuleppe“Oleme maailmameistrivõistluste valikturniiridel ja eurole, et sinna liiv sisse viia, plaan A hall püsti panna. Mõlemat sarjas mänginud küll ja veel, kuid natuke oli puudu õnnest asja ajame rannavõrkpalluritega koos, aga hetkel pole ühtki ja enam ehk oskusest teha viimane pingutus, kannatada ära kindlat tulemust, millest rääkida.” pingelised lõpud,” ütles Rand. “Kõik oli ilus, aga kui kolm lõppu niiviisi ära läheb, siis on see kogemuste puudus.” Torredembarras ei saanud meeskonda aidata Kristian Eesti koondis Torredembarras: Vaiko TammeMarmor ega Kristen Viikmäe ning võrreldes juulikuise väli, Ruslan Mironov, Taavi Tammo, Andreas Aniko, Rando turniiriga olid kaasas Antti Arst, Mait Anton, Aivar Sosi ja Rand, Marko Truusalu, Priit Mäeorg, Aleksander Saharov, Mait Anton, Antti Arst, Ragnar Rump, Aivar Sosi. Ragnar Rump (viimane lõi Inglismaa vastu kübaratriki). “Ei saa teiste meeste kohta midagi öelda, kõik olid väga

“

„

2013 SEPTEMBER JALKA

publik

Staadionikeeld Eestis – vajalik või primitiivne karistus?

Foto: Lembit Peegel

Eestis pole ühtki staadionikeelu all olevat isikut, kuid kaks on UEFA mustas nimekirjas. Eestis on peaküsimuseks pigem karistuse karmus. Emotsioonid on laes. Turvatöötajad ei või kunagi teada, millal keegi platsile tahab karata ja enesele mõned sekundid kuulsust varastada.

Kristjan Jaak Kangur Postimees

underlandi fännile määrati rassistliku žesti eest kolmeaastane staadionikeeld. Solvanguid karjunud Chelsea fänni karistati viieaastase staadionikeeluga. Kaks platsile jooksnud Gillinghami fänni said kolmeaastase staadionikeelu. Eelnimetatud juhtumid on vaid üksikud näited sellest, kuidas jalgpalli sünnimaa Inglismaa klubistaadionitel korda rikkunud inimestel sinna enam mitmeks aastaks asja ei ole. Eestis on staadionikeeld seevastu olnud äärmuslik karistusviis, mida seni on kasutatud üliharva. Kas võib oodata, et ka meie jalgpallis on ajad selles osas muutumas? Reaalselt on Eestis aastate jooksul staadionikeeld väljastatud kaks korda ning sedagi kümmekond aastat tagasi – 2002. aastal määras Eesti Jalgpalli Liit (EJL) kaheks aastaks seesuguse keelu Rolf Jeršovile, kes süütas Eesti–Belgia EMvalikmängu ajal tribüünidel tõrviku. Aasta hiljem oli EJL aga sunnitud samamoodi karistama kolme Maardu Levadia poolehoidjat Dmitri Lelekat, Sergei Mihhailovit ja Valentin Zaitsevit, kellele pandi süüks signaalrakettide süütamist, solvavate loosungite karjumist ja staadionil alkoholijoobes viibimist. Mõlemal puhul sai kaalukeeleks meeste ükskõiksus mitme eelneva hoiatuse suhtes. Hilisematel aastatel pole fännidele antud staadionikeelde kordagi täitmisele pööratud. Seni viimane seesugune intsident pärineb mullu märtsist, kui Nõmme Kalju ja Tallinna Levadia vahelisel mängul kasutasid kaks Levadia poolehoidjat pürotehnikat ning diskrimineerivaid hüüdeid, mille eest neile määrati hooaja lõpuni kestnud tingimisi keeld. Praegu Eestis ühtegi staadionikeelu all olevat isikut pole, küll aga kuulub vähemalt kaks inimest Euroopa jalgpalliliidu UEFA koostatud nii-öelda musta nimekirja. Tegu on noorte

JALKA SEPTEMBER 2013

meestega, kes jooksid väljakule kolme aasta eest Tallinnas Itaaliaga peetud MM-valikmängus. Musta nimekirja kuulumine tähendab, et mehed ei saa osta pileteid finaalturniiridele ega huligaane puudutava andmevahetusprogrammiga ühinenud suurriikide liigamängudele. EJLi avalike suhete juhi Mihkel Uibolehe sõnul võib rumaluse teinud eestlastel siiski õige pea avaneda võimalus nimekirjast pääseda, kuna UEFA kontrollib nimekirju iga paari aasta tagant ning eemaldab alaliidu soovitusel sealt isikud, kes pole enam konfliktidesse sattunud. Põhjuseid, miks Eestis staadionikeelde kergekäeliselt jagama ei kiputa, on mitu. Siseministeeriumi korrakaitse ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik, aastaid turvaküsimustes jalgpalliliiduga koostööd teinud Einar Lillo märgib, et tegemist on vaid distsiplinaarmeetmega, mis ei ole karistusõiguslik.

“

„

Samas peab turvatöötaja tundma fännide hingeelu ja mõistma, et jalgpallimängul on eriline õhkkond. “Riiklikku sunnivahendit selliste olukordade eest karistamiseks meil praegu pole,” ütleb Lillo. “Kui ohustatakse avalikku rahu, saab politsei mõistagi oma karistuse määrata, aga staadionikeeld on tänapäeval vaid jalgpalliliidu otsustada.” Eestis kehtiv spordiseadus võeti vastu 2005. aastal, ent võistluspaika ilmumise keeldu puudutav paragrahv on sealt välja jäetud. “Tookord leiti, et spordiseadus olgu reguleeriv, mitte sanktsioneeriv, ning sunnimeede peab tulema karistusseadustikust,” sõnab Lillo. “Samas minnakse rahvusvaheliselt järjest enam seda teed, et meetmed muutuvad aina rangemaks. Ministeeriumil on eesmärk ka meie seadust kaasajastada ja täiendada, asume võimalikke muudatusi juba õige pea arutama,” lubab ta.

publik

Jalgpalliliidu presidendi Aivar Pohlaku sõnul soovib EJL jätkata senist praktikat, kus iga juhtumit menetletakse eraldi. “Meie jaoks jookseb piir sealt, kust annab olukorda lahendada sisuliselt – et asi ei käiks primitiivse karistamise kaudu, vaid sisulisel tasandil,” sõnab Pohlak. “Fännid on sageli emotsionaalsed ja kergelt provotseeritavad ning meie fänlus on alles lapsekingades, me ei taha neid eemale peletada.” UEFA ja FIFA tõhustavad võitlust huligaanide vastu aasta-aastalt aina rohkemate meetmetega – nimelised piletid, videokaamerad kõikvõimalikes paikades. Isegi niivõrd liberaalses riigis nagu Rootsi andis andmekaitse inspektsioon mullu valitsusele loa asuda huligaanide registrit koostama. Sellegipoolest pääsevad keelu saanud ikkagi staadionile: ka eespool mainitud kolm Maardu Ultrase fänni põhjustasid aasta hiljem Tartus samasuguste rikkumistega taas konflikti. Lillo märgib, et paradoksaalselt annab siinkohal Eestile trumbi meie palju kirutud publikunappus: “Turvatöötajad lihtsalt teavad kõiki aktiivsemaid ja konfliktsemaid fänne nägupidi. Olen isiklikult seda meelt, et keelu all olijate peatamise eest peab suutma vastutada iga turvaettevõte, kes soovib alaliidule või klubile kvaliteetset teenust pakkuda. Samas peab turvatöötaja tundma fännide hingeelu ja mõistma, et jalgpallimängul on eriline õhkkond.” Heast koostööst hoolimata on EJLi ja politsei arusaamad karistuse karmusest ka Eestis vähemalt korra põrkunud. 2008. aastal läksid pärast liigamängu omavahel kähmlema kaks Flora ja kaks Levadia poolehoidjat. Distsiplinaarkomisjoni kogunemisel soovitas politsei määrata kõigile neljale mehele reaalse staadionikeelu. Pohlak võttis toona mehed isiklikule käendusele ja alaliit määras neile tingimisi keelu aasta lõpuni. Lillo usub ka tagantjärele, et sel juhul võinuks karistus olla karmim. “Nägime ette, et sellise juhtumi ja isikute puhul, kes pole just kõige seaduskuulekamad, pidanuks karistama reaal-

selt,” nendib ta. “Kuid me ei soovinud teise organisatsiooni tegemistesse liiga jõuliselt tungida, seetõttu saime olla vaid soovitaja rollis. Kas tingimisi karistus täitis oma eesmärgi või ei, on analüüsi teema. Minu subjektiivne arvamus on, et ei täitnud.” Pohlak ei räägi niivõrd karistamisest, kuivõrd rõhutab jalgpalli rolli ühiskonna peeglina: “Ütleksin ühe olulise mõtte: vähe on probleemideta inimesi, jalgpall on vaid pinnas enda väljaelamiseks. Kasvava kultuuri tingimustes on minu arust ohtlik võtta vastu jäiku printsiipe. Kui laps kasvab, siis alatasa karmilt karistades võibki temast saada pigem pätt. Aga loomulikult on alati olemas piirid, millest üle ei saa astuda.” Kui mujal Euroopas tõukub staadionikeeluni viiv käitumine sageli rahvuslikest või rassilistest konfliktidest, siis Pohlaku hinnangul ei pea Eesti jalgpall selle pärast praegu muretsema. “Rassismiga on meil olukord minu hinnangul pigem lihtne, sest esiteks on meie liigas vähe mustanahalisi mängijaid ja teiseks ei laienda pealtvaatajad neile ühiskondlikust konfliktist sündinud pahameelt,” räägib Pohlak. “Vene– Eesti rahvuslik vastasseis aga pigem lisab meie liigale hoopis sära ja selles osas on olukorda ilmselt maandanud venekeelsete jalgpallurite edukas sulandumine Eesti koondisesse. Nad räägivad eesti keelt, neile läheb Eesti koondis korda ja see mahendab paljutki.” Aeg, kui murule mängijaid innustama jooksnud vanaema saab automaatselt aastase staadionikeelu või ennast meistriliiga klubi soojendusele profijalgpalluri vormis sokutanud koomikul keelatakse osaleda heategevuskohtumisel – mõlemad on värsked näited taas Inglismaa jalgpallielust –, jääb Eestis seega eeldatavasti väga kaugele tulevikku. Kuid end fänniks nimetav inimene, kes otsib staadionilt konflikti, võib pärast uue spordiseaduse jõustumist leida ennast silmitsi senisest karmima karistusega.

Staadionikeelde Eestis: 2002. aasta oktoobris süütas Rolf Jeršov Eesti–Belgia valikmängul signaaltõrviku. EJL karistas meest selle ja varasemate korrarikkumiste eest staadionikeeluga 2004. aasta lõpuni. 2003. aasta mais karistati korduvate korrarikkumiste eest 2005. aasta lõpuni kehtinud staadionikeeluga Dmitri Lelekat, Sergei Mihhailovit ja Valentin Zaitsevit. 2004. aasta juunis süütasid samad mehed aga Tartus JK Merkuuri – Levadia mängul taas signaaltõrviku. 2008. aasta aprillis läksid Flora–Levadia mängu järel kähmlema Flora fännid Toomas Kalmet ja Marek Ventšikov ning Levadia poolehoidjad Aleksander Solod ja Nikolai Voštšilenko. EJL määras meestele aasta lõpuni tingimisi staadionikeelu. 2012. aasta märtsis said klubi enda palvel EJLilt aasta lõpuni tingimisi staadionikeelu Levadia fännid Dmitri Voropanov ja Vladislav Djukin – põhjuseks diskrimineeriv käitumine ja pürotehnika kasutamine Levadia – Nõmme Kalju mängul. 2010. aasta septembris jooksid Eesti–Itaalia valikmängu ajal Lillekülas platsile 19aastane Kristo ja 22aastane Taavi. EJL mehi staadionikeeluga ei karistanud, küll aga kanti nad automaatselt UEFA rahvusvahelisse “musta nimekirja”.

2013 SEPTEMBER JALKA

kalender

September toob meestele külla Hollandi ja naistele Itaalia MM-valikmängud jõuavad jälle meie maile, kui mehed võõrustavad Hollandit ja naised Itaaliat. Praegu näib, et sel aastal jagub pinget sügisesse ka Premium liigas. Lühendid: TV6 – mäng on TV6 eetris; TNTK – Tallinna Noorte Treeningkeskus; SPK – spordikompleks. Võimalikke kalendrimuudatusi saab vaadata: www.jalgpall.ee.

Premium liiga Laupäev, 7. september

17.00 Tartu JK Tammeka – JK Sillamäe Kalev Tartu Tamme staadion Teisipäev, 10. september

18.00 Tallinna FC Levadia – JK Tallinna Kalev Kadrioru staadion Reede, 13. september (XXVII voor)

19.30 Tallinna FC Flora – JK Tallinna Kalev A. Le Coq Arena Laupäev, 14. september

14.00 Tallinna FC Infonet – FC Kuressaare (TV6) Sportland Arena 17.00 Tallinna FC Levadia – Tartu JK Tammeka Kadrioru staadion 17.00 Narva JK Trans – JK Sillamäe Kalev Narva Kreenholmi staadion 17.00 Paide Linnameeskond – Nõmme JK Kalju Paide linnastaadion Teisipäev, 17. september (XXVIII voor)

17.45 Nõmme JK Kalju – Paide Linnameeskond Kadrioru staadion 17.45 JK Tallinna Kalev – Tallinna FC Flora Kalevi keskstaadion 17.45 JK Sillamäe Kalev – Narva JK Trans Sillamäe Kalevi staadion 18.00 FC Kuressaare – Tallinna FC Infonet Salme staadion 19.30 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Levadia Tartu Tamme staadion

Laupäev, 21. september (XXIX voor)

14.00 Tallinna FC Flora – Paide Linnameeskond (TV6) A. Le Coq Arena 17.00 Tartu JK Tammeka – Narva JK Trans Tartu Tamme staadion 17.00 FC Kuressaare – Nõmme JK Kalju Salme staadion 17.00 Tallinna FC Levadia – JK Tallinna Kalev Kadrioru staadion 17.00 Tallinna FC Infonet – JK Sillamäe Kalev Sportland Arena

17.00 Narva JK Trans – Tallinna FC Levadia Narva Kreenholmi staadion 17.00 Nõmme JK Kalju – JK Sillamäe Kalev Kadrioru staadion 17.00 Paide Linnameeskond – FC Kuressaare Paide linnastaadion 17.00 Tallinna FC Infonet – Tallinna FC Flora Sportland Arena

Esiliiga Pühapäev, 1. september (XXVI voor)

11.00 Tartu SK 10 – Tallinna FC Levadia II Tartu Tamme staadion 14.00 Viljandi JK Tulevik – Tallinna FC Flora II Viljandi linnastaadion 17.00 Tartu JK Tammeka II – Jõhvi FC Lokomotiv Tartu Tamme staadion Laupäev, 7. september

17.00 Vändra JK Vaprus – Tartu JK Tammeka II Vändra staadion Laupäev, 14. september (XXVII voor)

11.00 Tallinna FC Flora II – Tartu SK 10 A. Le Coq Arena I muru 17.00 Rakvere JK Tarvas – Vändra JK Vaprus Rakvere linnastaadion 20.30 Tallinna FC Levadia II – Tartu JK Tammeka II Maarjamäe staadion Pühapäev, 15. september

14.00 Jõhvi FC Lokomotiv – Kiviõli FC Irbis Jõhvi linnastaadion 14.00 Viljandi JK Tulevik – Tallinna FC Puuma Viljandi linnastaadion Kolmapäev, 18. september (XXVIII voor)

17.45 Kiviõli FC Irbis – Jõhvi FC Lokomotiv Kiviõli linnastaadion 17.45 Vändra JK Vaprus – Rakvere JK Tarvas Vändra staadion 19.30 Tartu JK Tammeka II – Tallinna FC Levadia II Tartu Tamme staadion 20.30 Tallinna FC Puuma – Viljandi JK Tulevik Lasnamäe SPK kunstmuruväljak

Teisipäev, 24. september

Neljapäev, 19. september

Laupäev, 28. september (XXX voor)

Pühapäev, 22. september (XXIX voor)

17.00 Nõmme JK Kalju – Tallinna FC Levadia Kadrioru staadion 14.00 JK Tallinna Kalev – Tartu JK Tammeka (TV6) Kalevi keskstaadion

JALKA SEPTEMBER 2013

19.30 Tartu SK 10 – Tallinna FC Flora II Tartu Tamme staadion 14.00 Rakvere JK Tarvas – Kiviõli FC Irbis Rakvere linnastaadion

14.00 Tallinna FC Flora II – Viljandi JK Tulevik A. Le Coq Arena I muru 14.00 Jõhvi FC Lokomotiv – Tartu JK Tammeka II Jõhvi linnastaadion 14.00 Vändra JK Vaprus – Tallinna FC Puuma Vändra staadion 17.00 Tallinna FC Levadia II – Tartu SK 10 Maarjamäe staadion Reede, 27. september (XXX voor)

19.30 Tallinna FC Puuma – Kiviõli FC Irbis Lasnamäe SPK kunstmuruväljak Pühapäev, 29. september

14.00 Viljandi JK Tulevik – Pärnu Linnameeskond Viljandi linnastaadion 14.00 Tartu SK 10 – Tartu JK Tammeka II Tartu Tamme staadion 14.00 Tallinna FC Levadia II – Jõhvi FC Lokomotiv Maarjamäe staadion 17.00 Rakvere JK Tarvas – Tallinna FC Flora II Rakvere linnastaadion

Esiliiga B Pühapäev, 1. september (XXVI voor)

14.00 JK Sillamäe Kalev II – HÜJK Emmaste Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak 17.00 Tallinna JK Dünamo – Tallinna FC Flora III Sõle gümnaasiumi staadion 19.30 Nõmme JK Kalju II – Pärnu Linnameeskond Hiiu kunstmuru Kolmapäev, 4. september

19.30 Nõmme JK Kalju III – FC Elva Hiiu kunstmuru

Laupäev, 7. september (V voor)

17.00 Pärnu Linnameeskond – FC Elva Pärnu Kalevi staadion Pühapäev, 15. september

14.00 HÜJK Emmaste – Vändra JK Vaprus Männiku staadion 14.00 Tallinna FC Flora III – Tallinna JK Legion Sportland Arena 17.00 Tallinna FC Ararat TTÜ SK – FC Elva Sportland Arena 17.00 Kohtla-Järve JK Järve – JK Sillamäe Kalev II Kohtla-Järve spordikeskuse staadion 17.00 Tallinna JK Dünamo – Nõmme JK Kalju II Sõle gümnaasiumi staadion

kalender Foto: Lembit Peegel

Paide Linnameeskond võitleb 5. koha eest ja Tallinna Kalev Premium liiga koha pärast. Vasakult paidelased Lauri Varendi ja Andrei Veis, paremal kalevlane Ats Sillaste.

Kolmapäev, 18. september (XXVIII voor)

17.45 FC Elva – Tallinna FC Ararat TTÜ SK Elva linnastaadion 17.45 JK Sillamäe Kalev II – Kohtla-Järve JK Järve Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak 17.45 Pärnu Linnameeskond – HÜJK Emmaste Pärnu Kalevi staadion 20.30 Nõmme JK Kalju II – Tallinna JK Dünamo Hiiu kunstmuru Neljapäev, 19. september

20.30 Tallinna JK Legion – Tallinna FC Flora III Sportland Arena Pühapäev, 22. september (XXIX voor)

14.00 HÜJK Emmaste – JK Sillamäe Kalev II Männiku staadion 17.00 Kohtla-Järve JK Järve – FC Elva

Kohtla-Järve spordikeskuse staadion 17.00 Pärnu Linnameeskond – Nõmme JK Kalju II Pärnu Kalevi staadion 17.00 Tallinna FC Ararat TTÜ SK – Tallinna JK Legion Sportland Arena 19.30 Tallinna FC Flora III – Tallinna JK Dünamo Sportland Arena Laupäev, 28. september (XXX voor)

14.00 Tallinna JK Legion – FC Elva - pole Pühapäev, 29. september

14.00 Nõmme JK Kalju II – JK Sillamäe Kalev II Hiiu kunstmuru 14.00 HÜJK Emmaste – Tallinna FC Flora III Männiku staadion 17.00 Kohtla-Järve JK Järve – Tallinna FC Ararat TTÜ SK Kohtla-Järve spordikeskuse staadion 17.00 Tallinna JK Dünamo – Pärnu Linnameeskond Sõle gümnaasiumi staadion

Karikavõistlused Neljapäev, 12. september

18.45 väikeste karikavõistluste finaal A. Le Coq Arena

Koondised Reede, 6. september

21.30 Eesti–Holland A. Le Coq Arena (MM-valikmäng)

Mehed U17

17.45 Eesti–Inglismaa

TNTK

Naised Teisipäev, 10. september

Eesti–Wales

Reede, 20. september

18.00 Eesti–Itaalia (MM-valikmäng) A. Le Coq Arena 2013 SEPTEMBER JALKA

lisaaeg

Valdo Jahilo jalgpallianekdoodid Noormees ja neiu on voodis. “Mitte nii tormiliselt!” palub neiu. “Kes on öelnud, et ma nii kergesti andun?” “Jalgpallimeeskond!” vastab noormees. “Aga minu naine kokkab hästi, tal ei valuta kunagi pea, ta vaatab minuga koos jalgpalli, käime koos kalal ...” räägib üks tuttav teisele. “Jajah, teil, homodel, ei ole asjad kunagi nii nagu teistel inimestel!” Spordiuudis: “Eile jäi ära jalgpallimatš Kolumbia‒Holland, kuna väljak ei vastanud normidele: treeningul tõmbasid kolumblased ära kõik triibud ja hollandlased suitsetasid ära kogu rohu.” Mees kaebab psühhiaatrile: “Doktor, aidake! Juba kuu aega kummitavad mind unenäod jalgpalli mängivatest rottidest.” “Ma kirjutan teile välja rahustit. Võtke seda ja magate rahulikult,” ütleb psühhiaater. “Doktor, kas ma võin seda ülehomme juua?” “Miks alles ülehomme?” “Sest neil on homme finaalmatš!” Päev enne pulmi läheb mees jalgpalli mängima ja saab palliga hirmsa löögi otse kubemesse. Ta läheb arsti juurde, asja uuritakse, riist pannakse sidemesse. Järgmisel päeval on pulmad, saabub pulmaöö. Mees istub kurva näoga voodil. Tema noor naine tuleb vannitoast ja ütleb: “Noh, kallis, kohe saad sa mult seda, mida keegi veel saanud ei ole!” Mees lööb käega: “See pole veel midagi, minul on see asi alles pakendis.” Kui inglane oma naisega tülli läheb, läheb ta klubisse. Prantslane läheb armukese juurde. Ameeriklane advokaadi juurde. Sakslane aga läheb jalgpalli vaatama ja märatseb end seal välja.

Sander Viiral rahu majas Augusti keskel algatas siseministeerium eelnõu, mille kohaselt ei saa uue nime soovijad endale võtta perenimeks Viira, kuna see on liiga levinud. Liiga laialdase levikuga (üle 500 inimese) perenimede loetelus on hetkel 222 nime. Seega võib Kuressaare jalgpallur Sander Viira rahus kuulsust koguda – ta ei pea seda jagama võimalike uute Viiradega.

JALKA SEPTEMBER 2013

Poom püüdis Võrus penalteid Eesti Jalgpalli Liidu võistkond eesotsas Mart Poomi (pildil), Tarmo Rüütli ja Aivar Pohlakuga külastas 8. augustil Võru linnastaadionit, kus peeti meelelahutuslik sõpruskohtumine kohaliku esindusega, kelle ridades tegid kaasa Võru linnapea, volikogu esimees jt. Kohalikele lastele oli kindlasti kõige põnevam mängu vaheajal Mart Poomile penalteid lüüa. Pärast mängu said soovijad Poomilt autogramme ja temaga koos pildistada. “Lapsed said näha oma iidoleid ja ka jalgpall oli tasemel,” ütles Jaanus Vislapuu, kes on ürituse korraldanud FC Heliose juht. “Kasvõi ainult Mart Poomi tegutsemist vaadates oli palju õppida.” Mäng ise toimus 300 pealtvaataja ees. Jalgpalliliit pani välja raskekahurväe, kus peale eelnimetatute pallisid ka meestekoondise abitreener Janno Kivisild, naistekoondise treenerid Keith Boanas ja Katrin Kaarna, U19 koondise peatreener Karel Voolaid, Levadia tegevjuht Dmitri Skiperski, Tartu Tammeka mänedžer Veiko Soo, Tartu Santose esindaja Leino Lõnsu, Põlva Lootose treener Kaido Kukli, Piirissaare vallavanem Siim Avi ning alaliidu töötajad Rain Nappir ja Mihkel Foto: Lembit Peegel Uiboleht. Võru linna esindasid linnapea Jüri Kaver, volikogu esimees Erki Saarman, spordikeskuse nõukogu liige ja linnavolinik Sairos Hõrak, Võru JK väravavaht Ville Tüve ja klubi juhatuse liige Eston Kurvits, Rõuge vallavanem Tiit Toots, Rõuge vallavolikogu esimees Jaak Pächter, Antsla ettevõtja Jaanus Kala, ettevõtjad Siim Lepp, Rando Rohumets ja Kalmer Vislapuu ning edukas laskesuusataja Rene Zahkna. Avapoolaja võitis jalgpalliliit 2 : 0 (mõlemad väravad Dmitri Skiperskilt), teise aga Võru võistkond 3 : 0 (kaks väravat Siim Lepalt, üks Rene Zahknalt).

lisaaeg

Welco Elekter vallutab maailma

Roman Smiško vs. Sander van de Streek Sander-poiss, võib ma toetan väheke jalga?

No aga süga siis natuke pikemalt!

LHV edetabel Seekordne jalkakaardi edetabel järjestab Eesti Jalgpalli Liidu ja klubid LHV pangakaartide arvu järgi. 1. Eesti Jalgpalli Liit 2. JK Tallinna Kalev 3. Nõmme JK Kalju 4. Tartu JK Tammeka 5. Tallinna FC Flora 6. Rahvuskoondise fän-

niklubi Jalgpallihaigla 7. FC Kuressaare 8. FC Levadia Tallinn 9. JK Welco Elekter 10. Saku Sporting 11. FC Nõmme United 12. Põlva FC Lootos 13. Rapla JK Atli 14. Rakvere JK Tarvas 15. JK Jalgpallihaigla 16. FC Infonet

17. FC Elva 18. Martin Reimi JK 19. Raasiku FC Joker 1993 20. Paide Linnameeskond

02.09 Alan Ventsel (25) 02.09 Martin Kase (20) 03.09 Joonas Ljaš (23) 04.09 Mati Pari (39) 04.09 Miko Pupart (22) 05.09 Taavi Vellemaa (26) 04.09 Nikita Martõnov (20) 05.09 Andres Koogas (26) 07.09 Jüri Saar (59)

09.09 Markus Jürgenson (26) 09.09 Lars Hopp (37) 10.09 Kaido Mägi (36) 10.09 Andreas Aniko (34) 10.09 Sander Post (29) 12.09 Kaupo Õismaa (49) 13.09 Raul Kaivoja (41) 18.09 Antti Rosenberg (42) 20.09 Kaarel Torop (21)

22.09 Toomas Krõm (42) 22.09 Fredo Getulio Aurelio (59) 23.09 Dmitri Kulikov (36) 24.09 Vahur Vahtramäe (37) 25.09 Ilmar Põhjala (34) 26.09 Sander Laht (22) 27.09 Anete Paulus (22) 29.09 Rein Jauk (71) 30.09 Mikk Laas (23)

75aastane noorteturniir Šveitsis Tänavu mais peeti Zürichis 75. korda kuni 21aastaste rahvusvaheline klubiturniir Blue Stars / FIFA Youth Cup. Kui Zürichi Blue Stars sellega 1939. aastal algust tegi, oli väga vähestel klubidel oma noortemeeskond ja esialgu FIFA president Sepp Blatter tänavusel piirdus osavõtt üksnes Šveitsiga. turniiril. 58 aastat tagasi oli ta kohal Hiljem piirid avardusid ja turniiri võistlejana. võitjate hulka kuuluvad sellised tipud nagu Manchester United (18 korda), Barcelona (3), Londoni Arsenal (2), Buenos Airese Boca Juniors (2), Sao Paulo (2), AC Milan (2), Moskva Spartak (2), AS Roma (2), Madridi Real (1), Chelsea (1), Milano Internazionale (1), Dortmundi Borussia (1), Lissaboni Benfica (1), Glasgow’ Celtic (1), Nottinghami Forest (1), Gremio (1), FC Porto (1), Belgradi Partizan (1). 25 korral on võitnud Šveitsi klubid. Tuntud mängijaist on turniiril osalenud Saksamaa üks kõigi aegade parimaid Helmut Haller, kes 1956. aastal kandis Ragnar Klavani koduklubi Augsburg särki, põhjaiirlane George Best (ManU 1964), Pep Guardiola (Barcelona 1988), David Beckham (ManU 1992, 1993, 1995), Nani (Lissaboni Sporting 2004, 2005), Gerard Pique (ManU 2005). Neist üksnes viimasel õnnestus turniiril võita esikoht. 1954. ja 1955. aastal osales turniiril ka hilisem maailmameister ja Manchester Unitedi legend Sir Bobby Charlton, kelle sõnul andis turniir talle esimese rahvusvahelise kogemuse. Zürichis tulid seni vaid inglaste vastu mänginud Charltonile vastu itaallased. “Nad mängisid täiesti teistsuguses stiilis võrreldes sellega, millega olime harjunud,” meenutas Charlton. “Nad kaitsesid ja barrikadeerisid oma penaltiala. Olime segaduses. Mäletan 0 : 1 kaotust (Genua vastu 1955). See oli meile tõsine õppetund!” 1955. aastal osales FC Sidersi koosseisus turniiril ka praegune FIFA president Sepp Blatter. Ka tema meeskond mängis turniiri hilisema võitja Genua vastu ja suutis viigistada 1 : 1. Blatteri sõnul kartsid nad vastast väga, sest tegu oli siiski profisatsiga. Aukartust suurendas vastaste militaarne marsisamm, millega nad platsile ilmusid. Ajajärgul, kus noortemeeskonnad peaaegu üldse välismaal ei käinud, oli tegemist kahtlemata olulise turniiriga. 1991. aastast alates on turniiri korraldusele pannud õla alla ka FIFA – see toimub linnas, kus asub FIFA peakorter. Ühtlasi on turniiril katsetatud mitut võimalikku reeglitemuudatust. Nii näiteks prooviti sel turniiril reeglit, mis keelab väravavahtidel meeskonnakaaslaste söötu kätte võtta (reegel jõustus 1992). Turniiril sai positiivse hinnangu mitmepallisüsteem: mängust välja lennanud palli asendasid kiiresti väljaku ääres tegutsevad pallipoisid. Mitut sel noorteturniiril proovitud reeglimuudatust pole siiski rakendatud. Näiteks audi sisseviske asendamist vabalöögiga, penalti asendamist trahvirünnakuga (mängija läheb kollkipriga üks ühele ja sooritab löögi) ja penaltilööke enne mängu (selles edu saavutanud võistkond saaks eelise viigilise tulemuse puhul või siis, kui alagrupis lõpetataks võrdse tulemusega). Foto: internet

Tartu jalgpalliklubi Welco Elekter algatas oma Facebooki lehel pildimängu, mille eesmärk on viia klubi sümbolid maailma. Reisil olles peab klubi sümboleid pildistama mõnes tuntud või looduskaunis kohas ja foto näoraamatusse postitama. Juba on üleval pildid Los Angelesest, Bakuust, Coloradost, Jakartast, Genfist, Nottinghamist ja Londonist. Aasta lõpus, traditsiooniks saanud jõulupeol saavad parimateks hinnatud piltide autorid klubilt väikese meene. Klubi esindaja Priit Raamat ütles portaalile jalgpall.ee, et klubis on paljudel olemas fännisärgid ja -sallid, nüüd tehti juurde ka kleepsud, mida erinevatesse kohtadesse kleebitakse. Raamatu sõnul tekkis mõte pildimäng korraldada siis, kui klubi liige Marten Kihho läks suveks Ameerikasse ja võttis fänniasju kaasa. “Nii sündis idee, et klubi sümbolid võiks olla ka maailmapildis, ja parim võimalus selleks on fännimäng “Welco Käekiri Worldwide!”,” selgitas Raamat.

Septembrikuu sünnipäevad

2013 SEPTEMBER JALKA

ristsõna

Augustikuu ristsõna vastus oli “tirelite tegemiseks”. Korrektse vastuse eest võitis kaks piletit kohtumisele Eesti–Aserbaidžaan Kalev Lill. Võitjaga võtame ühendust. Septembrikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 12. septembriks. Lahendajate vahel läheb loosi kaks piletit maavõistlusmängule Eesti–Aserbaidžaan, mis toimub 15. novembril.

JALKA SEPTEMBER 2013