LAEVASTIK
Edgar Peganov „Olen rahul siis, FOTOD: RAUL MEE
kui aknast laevu näha pole” Neljal suurel ja 90 väiksemal veesõidukil põhinev PPA laevastik on viimastel aastatel läbi teinud suure arengu. Laevastiku juht Edgar Peganov räägib pikas usutluses sellest, et laevade koht on merel ning kuidas ühise eesmärgiga inimesi liita. Kuidas sa PPA laevastiku viimased aastad ise kokku võtad?
Kõige tähtsam muutus laevastiku töökorralduses on see, et laevad on päriselt merel. Kuus aastat tagasi oli sageli nii, et kõiki laevu oli kogu aeg aknast näha. Praegu on väga harva mõni kai ääres ning see on ainuõige. Tulin piirivalveametisse tööle 2008. aastal. Siis oli seitse suurt laeva, kuid eesmärki, milleks laevastik ellu kutsutud oli, ei saanudki täita –
12
kui pole hooldevõimekust, kütust ega mehi, siis ollaksegi kai ääres. Kalda pealt merepiiri valvata või teada saada, mis merealadel toimub, on üsna võimatu. Kas seda, kui seitsmest laevast jääb neli, saab heaks arenguks pidada?
Suurem arv on muidugi ilusam ja võiks arvata, et siis saab rohkem tööd teha. Aga kui laev on vana, siis vajab ta palju hooldust ning raske on leida
mehi, kes oskavad selle tehnikaga ümber käia. Kui laeva ülalpidamine on kallim, saab teda kokkuvõttes merele saata harvemini. Puuduvad ka nüüdisaegsed tehnilised abimehed ehk merel olles jäävad paljud Eestile tähtsad ülesanded täitmata. Teine asi on see, et tõsisele meremehele ei meeldi kai ääres passida. Laevastiku professionaalsuse määravad meeskonna oskused ja koostöö. Kui laev merel ei käi, siis lähevad hakkajamad mehed ära ning jääjate oskused hakkavad kahanema. Vähenevad nii meresõidu põhioskused kui ka reostustõrje ja päästmise erioskused. Valus tõde on seegi, et pikalt kai ääres olles hakkavad meeskonnale lollid mõtted pähe tulema. Tervikpilti vaadates suudame nelja laevaga märksa rohkem merel olla