JALKA (oktoober 2009)

!

0 0 0 0 1 ž a Tira hind 29 krooni oktoober 2009

Sander Puri

valmis lahkuma Balti Liiga alustab Jalgpalli ABC algajatele Hispaanlased tögasid eestlasi Maret Maripuu & Kaspar Gräzin Veel Inglismaa noorteakadeemiatest

ISSN 1736-7379

Pluss: Heiko Tamm, Sergei Ratnikov, Keith Armstrong, Aivo Laul, Kaido-Meinhard Kukli, Neeme Korv, Lembit Peegel



Postrid: Michael Owen / Diego Forlan / Diego Milito / Peter Crouch / Yoann Gourcuff

EITS EESTI VS ŠV IKMÄNG U21 EM-VAL adrioru staadion

9. oktoober kell

16:00 K

Selle kupongiga Piletilevist eripakkumine: 2 pääset = 2 x 25 EEK (tavahind 150 EEK) Tule ja toeta omasid! Võitle, Eesti, võitle!

Pakkumine kehtib ainult eelmüügis ja kuni pileteid jätkub!

2009 OKTOOBER JALKA

1

Barcelona

5,00

Real Madrid

5,50

Chelsea

7,50

Manchester United

9,50

Arsenal

10,00

VÕIT = KOEFITSENT x SINU PANUS Koefitsendid seisuga 15.09.2009

www.triobet.com TrioBet nüüd Sinu taskus

sisukord

0 000!

Tiraaž 1 hind 29 krooni oktoober 2009

Kaanelugu Sander Puri

valmis lahkuma Balti Liiga alustab Jalgpalli ABC algajatele Hispaanlased tögasid eestlasi Maret Maripuu & Kaspar Gräzin Veel Inglismaa noorteakadeemiatest

ISSN 1736-7379

Pluss: Heiko Tamm, Sergei Ratnikov, Keith Armstrong, Aivo Laul, Kaido-Meinhard Kukli, Neeme Korv, Lembit Peegel



Postrid: Michael Owen / Diego Forlan / Diego Milito / Peter Crouch / Yoann Gourcuff

ITS EESTI VS ŠVE IKMÄNG U21 EM-VALKadrioru staadion

9. oktoober kell

16:00

Selle kupongiga Piletilevist eripakkumine: 2 pääset = 2 x 25 EEK (tavahind 150 EEK) Tule ja toeta omasid! Võitle, Eesti, võitle!

Pakkumine kehtib ainult eelmüügis ja kuni pileteid jätkub!

Esikaanel: Sander Puri

20

Sander Puri peaks olema järgmine välisklubisse siirduja.

Kohvrite otsas ta ei ela, aga tahab juba minna. Esialgu oleks ta nõus ka mõne nõrgema liiga ja klubiga. Peaasi, et mänguaega saaks.

Foto: Lembit Peegel Nr 10 (22) 2009

Persoonid & intervjuud

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas

Aivo Laul

Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee

Keith Armstrong

TOIMETAJA: Lennart Komp lennart@jalgpall.ee

Maret Maripuu & Kaspar Gräzin

Kaido-Meinhard Kukli

Kolumnid

Fotograaf: Lembit Peegel

10

Kujundaja: Kaia Saaremets

Neeme Korv

Rubriigid

Keeletoimetaja: egle pullerits

Siit ja sealt

Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit

Lembit Peegel

4−7 16 28 66

Jalgpalli ABC

Tellimine: www.post.ee

Lisaaeg

Tellimishinnad:

Liigad

Aasta 348 krooni Poolaasta 174 krooni Toimetuse postiaadress:

Meistriliiga

Jalka, Eesti Jalgpalli Liit,

Naised

Asula 4c, 11312 Tallinn

Esiliiga

Trükitud kroonpressis

Sünnipäevad oktoobris:

8 45

Indrek Schwede

Ajakirja makett: Jaanus Samma

0 1. 10 Mark Švets (33) 02. 10 Kalev Pajula (40) 05. 10 Joel Lindpere (28) 06. 10 Janno Jürisson (29) 06. 10 Tarmo Kink (24) 06. 10 Andrei Kalimullin (32) 09. 10 Kert Kütt (29) 10. 10 Maaren Olander (34) 10. 10 Peeter Küttis (67) 1 2. 10 Aleksandr Starodubtsev (58) 1 4. 10 Tõnu Vanakesa (47) 1 4. 10 Meelis Lindmaa (39) 1 6. 10 Vjatšeslav Smirnov (42) 19. 10 Aivar Pohlak (47) 20. 10 Erko Saviauk (32) 2 1. 10 Tõnu Sirel (52) 2 1. 10 Igor Prins (43) 22. 10 Hillar Maldre (78) 26. 10 Priit Adamson (34) 2 7. 10 Timo Teniste (24) 28. 10 Enver Jääger (27) 28. 10 Martin Lepa (33) 29. 10 Rein Pajunurm (46) 30. 10 Ragnar Klavan (24)

56 58 61 62 63 64 65

II liiga III liiga IV liiga

42

26 42 49 50

Saalijalgpall

Muu Hispaania päikese all Hispaania press eestlastest Kuidas korraldatakse suuri mänge Veel Inglise akadeemiatest Balti Liiga alustab

10 14 40 46 54

Postrid DIEGO MILITO PETER CROUCH DIEGO FORLAN

50

MICHAEL OWEN YOANN GOURCUFF 2009 OKTOOBER JALKA

3

siit ja sealt

kõige kallim koll Foto: Lembit Peegel

Heiko Tamm Tartu JK Tammeka

Tõenäoliselt kõige hinnalisema tabamuse lõin 2005. aastal, kui Tammeka oli esimest hooaega Meistriliigas. Eelviimases voorus kohtusime kodus FC Kuressaarega, kellega võitlesime üleminekumängude vältimise nimel. Meile piisanuks viigist. Jäime aga 0:2 kaotusseisu, kuid tulime viimase 15 minutiga järele. Kohtumise viimase värava seisuks 2:2 lõin mina vahetult enne lõppu, kolmandal lisaminutil. Mäletan, et nurgalöögist tulnud pall jõudis minuni ning lõin 11 meetrilt parema jalaga tugeva löögi sisse. Kusjuures see oli minu ainus värav terve hooaja jooksul. Kui iluväravatest rääkida, siis kunagi A-klassis lõin Narva Transi vastu käärlöögiga ühe, aga Meistriliigas ei ole isegi proovinud sellist. Seal tuleb ikka kindla peale tegutseda. Üks meeldejääv värav on veel eelmisest aastast Viljandi Tuleviku vastu, kui sain äärelt palli, tõmbasin ühe kaitsja ära ja lõin ilusti taganurka. Üldiselt olen paremajalgne, kuid hakkama saan mõlemaga. Tänavu on peatreener Norbert Hurt mind rohkem tipus kasutanud, muidu meeldib ka poolkaitses mängida.

Meeldejäävaim debüüt Sergei Ratnikov Narva JK Trans

Ühte konkreetset mängu on raske esile tuua. Väga hästi on meelde jäänud hooaeg Pärnu Kalakombinaat/MEKiga. Olin siis veel noor, alles 25aastane, ja see oli Vene ajal. Ants Kommussaar läks Pärnust Tallinnasse ning nimetas mind oma järglaseks. Jäime Jüri Saarega MEKi vedama ja Tarmo Rüütli oli tollal meeskonna kapten. Minul õnnestus oma esimesel hooajal treenerina viia klubi Eesti NSV meistriks Tallinna Zvezda ees ning olla samal ajal meeskonna ja terve liiga parim väravakütt 11 tabamusega. Ma ei tea, et sellist asja oleks kunagi varem ega hiljem juhtunud. Olen Kommussaarele senini väga tänulik, et ta mind valis. Hakkasin ise alles ellu astuma, mul oli üks poeg ja korterit oli väga raske saada.

Tänu edule Kalakombinaat/MEKiga sain kohe kolmetoalise korteri. Jalgpalli armastati tol ajal Pärnus ikka väga palju.

4

JALKA OKTOOBER 2009

Foto: Lembit Peegel

siit ja sealt PUBLIKU EDETABEL

meistriliiga 1. Tallinna FC Levadia

25

22 3

0 97:17

2. JK Sillamäe Kalev

28

20 3

5

71:30

3. Narva JK Trans

27

16

5

6

59:24 53

4. Tallinna FC Flora

26

14

6

6 50:25 48

5. Nõmme JK Kalju

27

13

6

8 51:28

6. Viljandi JK Tulevik

27

10

6

11 34:37

36

7. Paide Linnameeskond

28

6

4

18 16:71

22

8. FC Kuressaare

28

5

3

20 15:73

18

9. Tartu JK Tammeka

27

5

2

20 25:69 17

27

2

4

21 20:64 10

10. JK Tallinna Kalev

Tabelis on meeskonna järel publiku üldarv ja sulgudes meeskonna keskmine 21. septembri seisuga. Jõudsalt on tõusnud Flora, kes on vaatamata vähempeetud mängudele on absoluutarvestuses ikkagi teine. Tihe rebimine käib viimase nelja seas. Hetke ML keskmine on 214,5 (eelmisel aastal 180).

69 63

45

Meistriliiga septembrikuu

Septembrikuu koondise teeme 21. kuupäeva seisuga, seega ei ole siin arvestatud hilisemaid kohtumisi. MM-valikmängude tõttu peeti septembri esimesel poolel vähem mänge, aga meie jätkame oma traditsiooni ikkagi.

Teist korda järjest kuulub meie koondisse paidelane – eelmine kord oli see Süda-Eesti meeskonnal esimene kord pallureid meie rivistusse laenata ja nad olid esindatud koguni kolmekesi! Nõmmekaid koos levadialastega on sel kuul koguni kolm. Kaks pallurit on ka Tammekast, üks Transist ja Sillamäelt.

VLADISLAV GUSSEV Levadia

TIMO TENISTE Tammeka

9153

6958 (267,5)

(339)

3. Sillamäe Kalev

6375

4. Tallinna Levadia

6108 (244,5)

5. Paide LM

5476

(195,5)

6. Tartu Tammeka

5025

(186)

7. Kuressaare

4812

(172)

8. Tallinna Kalev

4691

(173,5)

9. Viljandi Tulevik 10. Narva Trans

(227,5)

4665

(173)

4627

(171,5)

väravakütid

sümboolne 11

FELIPE NUNES Kalju

1. Nõmme Kalju 2. Tallinna Flora

Tallinna FC Levadia 20 Tallinna FC Levadia 17 Nõmme JK Kalju 15 JK Sillamäe Kalev 11 JK Sillamäe Kalev 11 Tallinna FC Flora 11 Viljandi JK Tulevik 10 JK Sillamäe Kalev 10 Tallinna FC Levadia 10 Tallinna FC Levadia 9

TARMO NEEMELO Levadia

KONSTANTIN NAHK Levadia

ALEKSEI NAUMOV Sillamäe

1. Vitali Gussev 2. Nikita Andrejev 3. Felipe Nunes 4. Aleksei Naumov 5. Dmitri Lipartov 6. Alo Dupikov 7. Juri Jevdokimov 8.Aleksander Kulik 9. Sander Puri 10. Vitali Leitan

SERGEI KAZAKOV Trans

DIEGO DOUGLAS BALBINOT Kalju

ALAN VENTSEL Paide

TÕNIS KAUKVERE Kalju

ANTON ARISTOV Tammeka

Peatreener: Igor Prins Levadia

2009 OKTOOBER JALKA

5

siit ja sealt

kuu

+

Meistriliigas tõotab tulla põnev lahing üleminekumängudest pääsemiseks kolme meeskonna vahel: Paide, Kuressaare, Tartu Tammeka.

kuu

-

Ragnar Klavan ei pääsenud Meistrite Liiga esimeses mängus väljakule ja kadus järgmises Hollandi liiga mängus isegi varumeestepingilt.

kuu

?

Eestlaste klubid Fredrikstad (Raio Piiroja) ja Bodö/Glimt (Pavel Londak, Alo Bärengrub) on Norra liigas väljakukkumistsoonis.

0:12

... kaotas Eesti naiste koondis MM-valikmängus Islandile.

0:19

... kaotas Nõmme Kalju naiste Meistriliigas Pärnu JK-le.

0:24

... üldskooriga kaotas U17 naiskond EM-valikturniiril kõik kolm mängu.

6

JALKA OKTOOBER 2009

Jalka trükiarv on

10 000

Üle kahe ja poole aasta ilmunud Jalka tiraaž on tõusnud käesoleva numbriga 10 000ni.

Kahel esimesel, 2007. ja 2008. aastal oli ajakirja trükiarv umbes 3000. Sama numbriga algas ka 2009. aasta, kui Jalka hakkas senise kuue korra asemele ilmuma 12 korda aastas. Kuna jalgpalliliit kehtestas tänavu mängijate litsentsid ja otsustas, et kõik litsentseeritud mängijad saavad ajakirja tasuta koju, on tiraaž hüppeliselt kasvanud.

Sõltuvalt sellest, kuidas pallurid litsentsid omandasid, kasvas ka Jalka trükiarv: maikuus oli see 8500, juulis 9500, augustis 9700, septembris 9800 ja oktoobrist 10 000 eksemplari.

Eestis on praegu 8578 litsentseeritud jalgpallurit. Jalka postitakse 8150-le (ajakiri saadetakse neile, kes seda soovivad − paljudes peredes on mitu litsentseeritud pallurit ja soovitakse üht Jalka eksemplari).

Toimetusel on hea meel, et vaatamata ajakirja trükiarvu järsule tõusule pole samas vastavuses kahanenud Jalka müük. Kahel varasemal aastal, kui ajakiri ilmus kuus korda aastas, müüdi Jalkat 1100–1300 eksemplari. Sel aastal on keskmine müügiarv olnud 900, mis on Eesti ajakirjandusturul väga hea näitaja. Osa ajakirja numbreid saadab jalgpalliliit klubidele ja sponsoritele.

Vanu numbreid kusagil ülearu ei vedele ega prügimäele kandma ei pea. Näiteks hiljuti soovis kaht juulikuu Jalka numbrit Portugali saatkond (seal oli juttu Mart Poomi lahkumismängust ja pilt portugallaste kingitud särgist meie suurpallurile) ning suure vaevaga läks korda need kaks numbrit kokku kombineerida!

Jalka trükiarv kasvab pidevalt meie jalgpallipere kasvu järgi. Oleme võtnud kindla koha Eesti meediaturul ja meie sihtauditoorium peaks olema ahvatlev ka reklaamiandjatele.

Lähiajal moodustatakse toimetuse juurde ka ajakirja kolleegium, kuhu kuuluvad ka mõned üllatusliikmed. Jalka tahab isegi olla üllatusvõimeline, edasipürgiv ja visa nagu meie jalgpallgi!

Nadine Angereri pantrihüpe Fotograaf Heiki Rebane käis Soomes naiste EMil ja sai kaadrisse suurepärase pildi, millel Saksamaa koondise puurivaht Nadine Angerer teeb tõelise pantrihüppe inglannade löögi tõrjumiseks.

Saksamaa naiskond võitiski EM-tiitli.

siit ja sealt

La Liga tõusmas maailma parimaks?

nii nad

ütlesid „Kus need paremad keskkaitsjad on? Nad ei

Foto: Fabrice Coffrini/AFP/Scanpix

ole peidus, neid lihtsalt ei ole!“ Tarmo Rüütli Flora lekkivast kaitsest „Unustagem Usain Bolt ja 9,58. Tõeline maailmarekord on Jaanis Kriska ja 5 sekundit.“ Õhtuleht Kuressaare kaitsja omaväravast „Mu veri on äge ja punane, mitte rahulik ja sinine.“ Fredo Getulio Aurelio oma järjekordsest eemaldamisest

Cristiano Ronaldo oli esimene suur kala, kes põgenes Inglismaa 50protsendilise maksuseaduse eest.

„See oli suurepärane. Ma ei mäleta, millal Pique’ile viimati niimoodi ära tehti.“ El Pais ajakirjanik Diego Torres Kostja Vassiljevi triblingust „Meil ei ole venelasi ja eestlasi. On eesti nime-

Iga jalgpallisõber võib une pealt nimetada viis Euroopa kõige kõvemat vutiliigat.

Küsimus tekib järgmiste reastamisel. Kas kuues on Hollandi liiga, mille meistriks tuli kevadel Ragnar Klavan, või hoopis rahakas Venemaa liiga?

Viit esimest on omakorda võimalik atraktiivsuse ja muu põhjal ritta sättida ja enamasti on klaar, et Prantsusmaa liiga on viies ja Bundesliga neljas. Kuigi näiteks Saksa liigal on aastaid olnud suurim keskmine publikuarv, mis küünib 40 000 inimeseni!

Edasi läheb keerulisemaks, kuigi veel mõned aastad tagasi ei suutnud hispaanlaste La Liga kuidagi võrdväärselt võistelda Itaalia ja Inglise liigaga. Brittide Premier League’i peeti kümmekond aastat tagasi paljudes ringkondades vana rasva peal parimaks, aga tegelikult kibelesid staarid hoopis Itaaliasse. Kui Inglise liiga hakkas endale üleilmseid kuulsusi palkama, ütles üks tipp-pallur tabavalt: kõik räägivad, et Inglismaa liiga on parim maailmas, aga sealseid jalgpallureid huvitavad kõige esimeses järjekorras Serie A tulemused.

Aga olukord muutus ja tänaseks on Inglismaa liigast saanud kindlasti maailma vaadatuim ja ka vutimeeste seas ihaldatuim tööpaik. Seevastu Serie A on ära vajunud, saapamaa vutti raputanud skandaalid ja korruptsioon on asjale muidugi kaasa aidanud. Jõuliselt on esile tõusnud La Liga, sealne Barcelona ja Madridi Reali vastasseis on ühest küljest ligitõmbav, teisalt võiks konkurents esikohale olla muidugi suurema ringi klubide ajada. Aga kus see esikohanõudlejate ring ikka kõvasti laiem on? Inglismaalgi räägitakse suurest nelikust, aga näib, et pigem on tegemist samuti kahe gigandi – ManU ja Chelsea – duelliga. Nelikusse (seal on veel Arsenal ja Liverpool) sihib ka Manchester City, mille kohta ManU peatreener Alex Ferguson tabavalt ütles: nende eesmärk on pääseda suurde nelikusse, aga meie jaoks pole küsimus kunagi olnud selles – meie tahame alati olla tipus, number üks!

Aga silmapiiril terendab oht, et tipust kukub ära just inglaste Premiership. Põhjus on sama, mis ei luba atraktiivsemaks tõusta Prantsusmaa liigal (vt Jalka 3/2009) – kõrged maksud. Prantsusmaal maksavad kõik palgasaajad kõrgeid makse ja see ei meelita sealsetesse klubidesse tippmängijaid. Vaid Galliamaa liigas mängiv AS Monaco allub Monaco seadustele ja see on Prantsusmaal paksu verd tekitanud. Tegemist on ju ebaausa konkurentsiga!

Nüüd on ka Suurbritannias uus maksuseadus, mis võtab suurepalgalistelt koguni poole nende sissetulekust. See kehtib ka jalgpallurite – nende trussikutes miljonäride – kohta. Kuna Hispaanias on maksumäär endiselt 24%, annab see La Ligale suure eelise.

Kuidas nii erinev maksumäär hakkab mõjutama staaride klubieelistusi, näeme peagi.

Cristiano Ronaldo juba suundus Suurbritanniast Hispaaniasse. Elame-näeme!

Indrek Marjamaa

dega eestlased ja vene nimedega eestlased.“ Eesti koondise abitreener Janno Kivisild „IT-osakond on alati avatud, välja arvatud siis, kui ta on suletud.“ Õhtulehe põhjendus, miks Alo Bärengrub ja Martin Vunk on koondises toanaabriteks „Mullu oktoobris talvistes oludes seal mängides oli väljak tunduvalt parem kui siin Kayseris.“ Türgi peatreener Fatih Terim kiidab A. Le Coqi muru „Ideaalis võiks rajada spordibaasi koos sisehalliga.“ Kun0 Tehva Nõmme Kalju plaanidest

“Kas teil pole enam staadione, kus ketast heita? Või ei lubata Gerd Kanterit pärast MMi kergejõustikustaadionile ja ainult jalgpallurid võtavad teda veel vastu?”

Virgilius Alekna “Olen aus inimene ja vastan: pigem ei. Tema best before on möödas.”

Tarmo Rüütli Andrei Stepanovi koondisse kutsumisest 2009 OKTOOBER JALKA

7

1-teist mõtet

Eesti ründab täiel rindel ERGO maailmamängudel kettaheites, kus Gerd Kanter A. Le Coq Arena murul maailma paremikku võitis, olevat olnud vähe pealtvaatajaid. Nii tunnistasid kergejõustikuinimesed ise.

Teiste sõnadega – nad põrkusid kokku sellega, millega näiteks FC Flora oma meistriliigamängudel ja Eesti koondis nõrgemate vastastega kohtudes – see staadion on nende ürituste jaoks antud ajahetkel (Eestis aastal 2009) liiga suur.

Kui kergejõustikus (või kettaheites) peetaks aastas sama palju võistlusi, kui Flora mängib oma kodustaadionil, siis polekski ju muud virinat, et publikut pole ja kergejõustik pole popp!

Aga praegu petab kergejõustiku publikuvähesust Kadrioru staadioni mõni tuhat inimest mahutav tribüün (Lillekülas 10 000). Seal on inimesed kompaktsemalt koos kui Lillekülas. Pealegi on Kadrioru tribüün täidetud paljuski oma ala ootavate, juba ära võistelnud või teiste esinemist jälgivate sportlaste ja teiste asjaosalistega. Ja kuigi heal tasemel kergeraksu võistlusi toimub ju võrreldes vutiga harva ja need peaks justkui pealtvaatajaid murdu kokku tooma, valitseb tribüünidel tegelikult tühjus.

Mida näitas ka ERGO võistlus – megakallis Brasiilia vutisats suutis ikkagi rohkem publikut kokku tuua kui nendest odavamad (pileti hind 100 krooni) maailma kettaheitetipud ja meie oma olümpiavõitja.

Noored on hakanud võitma

Selles valguses pole jalgpalli seis sugugi paha ja põdeda pole vaja. Muretsema peame selle üle, et kokkuvõttes ühe publikurohkema alana iga aastaga aina 8

JALKA OKTOOBER 2009

enam rahvast tribüünidele tooksime.

Mõistagi peab siinkohal õla alla panema põnevam ja sügiseni kestev intriig koduses Meistriliigas. Ja muidugi tulemused!

“ „

Jalgpallil on senisest aina enam kanda kogu meie spordi raskuskeskme roll.

A-koondis on raskes alagrupis üpris kenasti hakkama saanud. Kõige enam teeb rõõmu just mänguline arenemine.

Me suutsime sel aastal palli kenasti lükata nii Portugali, Brasiilia kui ka Hispaania vastu. Muidugi olid kaks esimest tavalised sõpruskohtumised ja kolmandas hoidis vastane lihtsalt oma eduseisu ning kindlustas kolme punkti.

Aga varem ei suutnud me ju sedagi.

Seekord aga mängisime palliga lausa teisel poolajal, kui tavaarusaama järgi on meie poistel toss ammu väljas. Iga selline – kuigi võib-olla vastase poolt sallitud – tagant lahtimängimine ja söödulükkamine annab enesekindlust praegustele koondislastele ja eeskuju tagant tulijatele. Ja neid tagant tulijaid paistab jätkuvat!

Olümpiavõitja Erki Nool on mitmeid kordi jalgpalli suunal öelnud, et A-koondise tulemused ei parane, kui meie noored ei hakka võitma. Mõte on selge – võitjaid kasvatatakse võitude kaudu. Nüüd on hakanud tasahilju võitma ka meie noored. U17 võitis tänavu teist aastat järjest Balti turniiri, kahel korral järjest sugeti aasta alguses Riias Läti eakaaslasi. Millal varem on meie

koondis kahes järjestikuses mängus Lätist jagu saanud? U19 koondise edu − Horvaatia purustamine ja eliitringi pääsemine − on vutisõbral värskelt meeles. U 21 start EM-valikturniiril on kolme avavooru järel upitanud Eesti oma grupi liidriks selliste vutimaade nagu Šveitsi, Iirimaa, Türgi, Gruusia ja Armeenia ees!

See ei saa olla juhus ja see ei olegi juhus. Eesti Jalgpalli Liidu sihipärane töö ja õiged otsused näiteks välistreenerite valikul on hakanud vilja kandma.

Edu toodab edu ja annab aina enam enesekindlust – praegustele ja homsetele põlvkondadele. Meie mahajäämus viimastel aastakümnetel oli sedavõrd suur, et paksu jalgpallikultuurikihiga riikide vastu oligi võimalik ainult kaotusi kogeda. Kuidas on üldse võimalik võita, kui välismaa poistele õpetatakse mängu algtõed korrektselt selgeks ja meie läheme nende vastu ligadi-logadi ABCga! 90 minutit on siiski nii pikk aeg, et selle jooksul lööb tasemevahe välja. Väikesearvulise, rahvusvaheliste kogemusteta ja korraliku ettevalmistuseta treenerkonna juhatusel lünklikult omandatud aabitsatõed = lihtne viga = vastane lööb värava!

Just nii see kõik käiski. Aastast aastasse.

Pealetung täiel rindel

Kui palju on pilt siiski viimaste aastatega muutunud! Tung treenerikursustele on suur, madalama liiga juhtfiguuregi intervjueerides tuleb ikka-jälle välja, et kursustel on käidud või on plaan sinna minna. Ka kõige madalama liiga klubid keerutavad peas mõtteid oma noorterühmade avamisest. Mis veel rääkida meie eliitklubidest, kus uutel kunstmu-

1-teist mõtet Foto: Lembit Peegel

Eesti jalgpallirinne on hakanud aina enam pidama – noortest vanadeni.

ruväljakutel kasvatatakse uut ja senisest hulga parema ettevalmistuse saanud põlvkonda.

Jah, meie U21 koondis juhib oma valikgruppi. Jah, vastased on saanud nüüd piisavalt hoiatatud, et Eestit enam mitte kergelt võtta. Jah, meie vastased on kõigi objektiivsete näitajate (traditsioonid, treenerid, ABC, rahvaarvust tingitud suurem valik jne) poolest meist kindlalt ees. Aga meie saadame endiselt platsile oma 11 meest, kes võistlevad sama arvu vastaste vastu. Ja meie 11 on nüüd tugevam, kogenum, enesekindlam, ambitsioonikam ja samal ajal teadlik vastase objektiivsest üleolekust. Meil on põhjust uskuda, et 90 minutist ei pruugi vastastele enam piisata. Et 90 minutit võib olla just see aeg, millest piisab meile.

Muidugi – kõike ülaltoodut arvestades oleks siiski liigoptimistlik arvata, et me oma U21 valikgrupist võitjana finaalturniirile kvalifitseerume. Me ei pruugi senisele kahele enam ühtki võitu lisaks saada. Aga midagi on muutunud sellele vaatamata. Ja kuna see muutus on selgelt näha terve rinde ulatuses –

U17, U19, U21 ja A-koondises −, võime tulevikku vaadata optimismiga. Aga ikka mureliku optimismiga, ikka selja taha vaadates ja hoolitsedes, et treenerite koolitus ja noorte väljaõpe oleks heal tasemel ega jääks mitte kunagi unarusse.

Kohe, kui võtame üle Eesti korvpalli kunagise lipulause – 12 (heal tasemel) mängijat on meil alati olnud – algab meie allakäik. See loosung hukutas Eesti korvpalli, sest sisuliselt kandis ta endas sõnumit – ei alaliit ega treenerkond pea lillegi liigutama. Mängijad sirguvad ise.

Aga nad ei sirgu. Seda näitasid Eesti jalgpalli unaraastad 1968–1983, kui taandusime Nõukogude Liidu sarjast ja võtsime igasuguse motivatsiooni noortelt ja üksikutelt allesjäänud entusiastidelt.

Mis iganes ei juhtuks A-koondise tasemel, noored, nende väljaõpetamine ja treenerkond peavad olema nüüdsest kuni aegade lõpuni meie absoluutne prioriteet. See kehtib eelkõige just alaliidu kohta. Ühiskond väärtustab nagunii enam tipptaset ja las nii ollagi.

Jalgpallil on senisest aina enam kanda kogu meie spordi raskuskeskme roll.

Teised alad jäävad oma atraktiivsuses

vutile kõvasti alla. Andekad tulevad jalgpalli. See, mis toimub meie koduses vutis, hakkab aina enam kajastuma Eesti peredes. Jalgpall ja tema käekäik saavad südameasjaks üle terve Eesti.

See areng aina süveneb ja kuniks Eesti püsib vabana, kuniks meie noortel on otse Eestist väljapääs välismaa profiklubidesse, ei suuda jalgpalli trooni väärata ükski teine spordiala. Kohtume 9. oktoobril Kadriorus, kui U21 koondis mängib jälle Šveitsiga! Noortele kaasa elades toetame kogu Eesti jalgpalli!

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja

2009 OKTOOBER JALKA

9

Foto: Lembit Peegel

See pole mitte mängueelne soojendus, vaid Eesti koondise treening – 8000 inimese ees!

10

JALKA OKTOOBER 2009

eesti - hispaania

Hispaania päikese all Meridas Eesti jalgpallikoondis koges Extremadura provintsis midagi enneolematut: mängueelne treening möödus 8000 pealtvaataja ees. Hispaanlasi vaatas lausa täismaja – 14 000 inimest.

Indrek Schwede

J

algpallis on asju, mis ei unune. On selliseid väravaid, olgu telerist nähtud või vahetult mällu talletatud.

On tõrjeid ja konfliktsituatsioone. On kõiksugu absurdseid juhtumeid, mille koht on jalgpalliveidrustest pajatava paksukaanelise raamatu vahel. Paraku on nii, et enamus nendest asjadest on sündinud seal, kus pole meid. Haruharva, kui satume ise peale mõnele kurioosumile. Noh, näiteks 5. sekundil löödud omaväravale koduses Meistriliigas, ärajäänud MM-valikmängule Eesti – Šotimaa Kadriorus või kas või Konstantin Nahki poolelt platsilt võrku põrutatud kollile euromängus (kohe meenub muidugi ka väravavaht Artur Kotenko omalt väljapoolelt vihmase väljaku kaasabil löödud värav Viljandis!). Üks täiesti omalaadne sündmus oli ka Meridas toimunud MM-valikmängu Hispaania – Eesti eelne treening. Kas võis tõsiselt võtta korraldajate puistatud lausejuppi, et kohale tuleb täismaja!?

Paljugi, mis mañana-maal räägitakse!

Võta liialduskoefitsient maha ja vaata, mis järele jääb! Aga seekord olid asjad nii, et tribüünid olidki treeningu lõpuks täis mis täis!

Eesti treeningut vaatas 8000 inimest

See oli ikka üpris uskumatu, mis 8. septembril Estadio Romano de Meridal toimus. Tegemist oli Extremadura provintsi rahvusliku pühaga, ärid oli päev läbi suletud ja linn väljasurnud.

Lõõskavas palavuses, kui temperatuur ööselgi ei tikkunud meelsasti alla 30 kraadi vajuma, polnudki muidugi kellelgi himu nina välja pista. Toaseinad ja

konditsioneeritud õhk olid mõnusamad.

Aga muidugi muutis pidupäeva eriliseks Hispaania koondise kohalolek. No millal varem Euroopa meistrid ja riigi kuulsaimad persoonid Meridasse on sattunud! Õhtul, kui palavus siiski esimesi taganemise märke ilmutas, ilmus rahvas tänavatele. Algas ööelu, sealsele rahvale tegelikult igapäevane tegevus.

Kui Eesti koondis kell 20 treeningut alustas, olid 14 600 istekohaga tribüünil platsi sisse võtnud umbes 3000 pealtvaatajat. Murule jooksvad eestlased said aplausi. Aga inimesi voogas aina juurde, üks sektor teise järel täitus kohalikega.

Varsti oli pealtvaatajate arv kahekordistunud. Peagi oli täidetud küljetribüün peatribüüni vastas ja üks otsatribüünidest ning avati teise otsatribüüni sektorid. Kui Eesti koondis oma treeningu lõpetas, oli kohal hinnanguliselt 8000 huvilist.

“

Samal hetkel hakkasid surisema ka kümned kaamerad – mõistagi algas treeningult televisiooni otseülekanne!

„

Meie meeste treeningkorda täitis mitu aplausipuhangut – üksteise järel ilmusid riietusruumist Hispaania miljonäridest koondislased, kes võtsid koha sisse varumeestepingil. Nende selja taga peatribüünil küünitasid aga kümned inimesed kuulsuste poole ja hüüdsid neile omase temperamendiga oma iidolite nimesid, justkui tõsimeeli lootes, et selle peale tõuseb näiteks Fernando Torres pingilt, tuleb varjualusest

välja ja ongi nõus sadadele amatöörkaameratele poseerima. Varumeestepingi ees aga sehkendasid need asjapulgad, keda kaelakaart seal olla lubas, ja sähvisid isiklikule fotokogule pilte teha.

Mõni äss soostus isegi pingilt tõusma, paar sammu esimeste ridadeni sammuma ja seal õnnelike fännidega pilti tegema. Siis huilgas kogu ümbruskond ja nõudis, et ta nende poole ka vaadataks.

Välklambid sähvisid.

Otseülekanne treeningult

Enne eestlaste treeningu lõppu muutusid tähed rahutuks ning tõusid pingilt, et palli koksida. Moodustus kolmik, kellest on meelde jäänud kaks Barcelona kaitsjat – Gerard Pique ja Carles Puyol. Need kaks lustisid palli üksteisele kõksates täiega ning üritasid anda vastastikku ootamatuid ja kavalaid sööte, mis kamraadi hätta jätaks. Näis, et vahepeal Pique isegi solvus, sest tema arvates eksis vanem kolleeg oma ülemeelikuses kirjutamata reeglite vastu.

Eesti koondise treeningu lõpetas aga mäng poolel platsil. Muidugi käis see aina paisuva pealtvaatajaskonna kaasaelamisel. Väravat väärtustati aplausiga.

Väljakult lahkuvad meie mängijad lehvitasid pealtvaatajatele ja mulle tundus, et rahvas skandeeris koguni: “Estonia!

Estonia!” Või oli see siiski: “España!

España!” Esimene mulje oli igatahes, et hüüti kiitust Eestile.

Kell 21 oligi muru hispaanlaste päralt. Samal hetkel hakkasid surisema ka kümned kaamerad – mõistagi algas treeningult televisiooni otseülekanne!

Kui esimesed soojendusharjutused tehtud, hakati n-ö kvadraati mängima – 2009 OKTOOBER JALKA

11

eesti - hispaania kolm-neli mängijat ajasid ringi keskel palli taga. Neile kõige lähemal asetsenud pealtvaatajad hüüdsid nüüdki tõsimeeli oma lemmikute nimesid, keelitades neid korrakski enda poole vaatama, endal fotoaparaat võttevalmis! Inimeste silmis oli siiras rõõm, poisikesed litsusid end tribüüni eri korrustel esiritta.

Minu kõrval seisis kohalik pereisa koos kolme alla kümneaastase lapsega.

Juba eestlaste treeningu ajal võttis ta välja Hispaania lipu ja riputas selle välja. Punane värv lipul oli pleekinud, tõenäoliselt oli tegu seda perekonda kaua teeninud rahvussümboolikaga. Lastest vanim – tüdruk – hõiskas iga vutimehe nime, keda ta teadis ja kes ta vaatevälja sattus. Vendadest vanem vaatas toimuvat asjalikul moel ja tegi aeg-ajalt oma tähelepanekutest isale kokkuvõtteid, mida see naerusuiselt kuulas ja kommenteeris. Pesamuna vahtis aga kõike ammuli sui.

Kui hispaanlaste treening oli poole peal ning mõlemad otsatribüünid ja vastastribüün olid täis, avati korraga peatribüüni parempoolsed sektorid.

Rahvas tulvas sisse. Kohad said nii kiiresti täidetud, et peagi avati ka peatribüüni vasakpoolsed sektorid.

Mõne hetkega täitusid pingiread uute tulijatega. Teistest veidi hõredamaks

“

Meie meeste treeningkorda täitis mitu aplausipuhangut – üksteise järel ilmusid riietusruumist Hispaania miljonäridest koondislased, kes võtsid koha sisse varumeestepingil.

„

Ats Purjel (käed üleval) on lõbus. Martin Vunk (paremal) sekundeerib.

12

JALKA OKTOOBER 2009

jäi peatribüüni keskosa, kuhu inimesi ei lubatud, aga kuhu nad kaelakaarti omamata ikkagi osavalt sisse imbusid.

Ja nii oligi − 14 000 inimest Hispaania koondise treeningut vaatamas!

Intervjuud lageda taeva all

Oma temperamenti näitas publik ka järgmisel päeval pärast mängu. Kuna Merida staadionil suuri mänge ei peeta, pole seal kõige paremini lahendatud ka mängijate pääs bussi ja pole seal ka ajakirjanikele nii vajalikku segatsooni, kus mängu järel palluritega juttu puhuda. (Staadioni olukord oli paiguti isegi nii kehv, et sattusin enne mängu otsatribüünil seistes peale hetkele, kui ühe pealtvaataja jala all murdus ja pihustus betoontrepi aste. Juurde astunud turvamees uuris asja, põrutas kontrolliks jalaga ka järgmisele astmele, kust samuti mõranes ja kust pudenes betoonipuru.

Ei jäänud jälgima, kuidas olukord lahendati, aga kui ette kujutada, et näiteks mängu lõpus, kui rahvas üheskoos tribüünilt lahkub ja siis üks trepp järele annab ja tagant tulijad suruvad peale ja aina uusi inimesi sinna auku langeb, siis oli asi naljast väga-väga kaugel).

Seepärast siis oli segatsoon otse õues – mängijad tulid riietusruumist piki väljakuäärt, saatjaks ikka kohal-

olnud fännide huilged, pugesid siis läbi pea- ja otsatribüüni vahelisest käigust ja olidki ajakirjanike ees. Aga rahvas passis pea- ja otsetribüüni äärtel ja röökis oma soosikute nimesid, pannes vuti- ja pressirahva kannatuse proovile. Pallurid ei kuulnud küsimusi, ajakirjanikud vastuseid (jutt otse mikrofoni jõudis muidugi kenasti adressaatideni).

Paljud ässad läbisid selle kadalipu kivistunud nägudega ainiti enese ette vahtides ja kiirkäigul, et kiiresti bussi jõuda. Üks sellistest oli Puyol, aga see oli ka mõistetav – Barcelona äss mänguaega ju ei saanudki. Cesc Fabregas aga rääkis väga keskendunult vaat et veerand tundi järjest.

Hispaanlaste bussi ümbritses muidugi inimmüür. Eestlased konutasid tagapool oma bussi juures ja ootasid, millal kodumeeskond staadionilt välja sõidab ja nende bussile tee vabastab.

Meie mängijad istusid bussi kõrval ja lobisesid omavahel. Pikapeale avastasid hispaanlased, et kui omadele ligi ei pääse, võib asja teha eesti mängijatega. Jalgpallurid ju nemadki! Tuldi ja küsiti koondise särki, tehti koos pilti. Palju soove jäi arusaamatuks, sest need esitati enesestmõistetavalt kohalikus keeles ja kiirkõnes.

Vaat selline rahvas elab Extremadura provintsis Meridas!

Foto: Lembit Peegel

2009 OKTOOBER JALKA

13

eesti - hispaania

Eesti “imemeeskond” ja tema mäng kohalikus meedias Hispaania spordilehe As pealkiri “Eesti: päev päikese, basseini, singi ja hea tujuga” võtab kokku info, mida kohalik meedia mängule eelnenud päevadel hispaanlaste vastasest pakkus.

Anna-Maria Penu “Nad pole kuubalased, nad on eestlased.

Kuid võib juhtuda, et mõni neist palub Mérida linnavalitsuses poliitilist varjupaika,” kirjutab Asi ajakirjanik Tómas Guasch mängupäeva hommikul. “Ja eile oli Tallinnas, nende pealinnas, 17 kraadi sooja. Ent nelja päeva pärast on oodata kärekülma. Seis, mis ei luba Hispaania päikest kuidagi ära põlata! Ühesõnaga, nad saabusid ja valisid tänaõhtuse mängu ettevalmistamiseks hotelli Las Lomas basseini. Ka pall oli olemas (vaata lehekülg 3). Nad olid end väga hästi ette valmistanud: päikesekreemid, kaardipakk, fotokaamerad ... Murelikud nad igatahes tänaõhtuse pärast pole. Arvan, et kui pakuksime neile ühe 3:0, siis nad ei ilmu isegi kohale. Ah! Räägitakse, et nad avastasid ka kohaliku singi ja see oli juba tippude tipp.”

Artikkel jätkab vastaste värvikat kirjeldamist. Kuidas ka treener Tarmo Rüütli, kes lootvat muiates samasugust mängu näidata nagu USA konföderatsioonide karikavõistlusel, end vees värskendamas käis. Kuidas FIFA tabelis 114. kohal olev meeskond on paar viimast mängu näidanud enam kui aktsepteeritavat taset. Kuigi eestlased mängisid nagu ei iial varem, kaotasid nad nagu alati. Mainimata ei jää ka Kaká ekslemine Tallinna tänavatel ning eestlaste rahulolu pärast 4:2 kaotust Türgile.

Nagu suvelaagri ettevalmistus

“Viimane kord, kui mõni rivaal mängu Hispaaniaga basseini ääres ette valmistas, oli 1986. aasta México MMi ajal,” jätkab irooniline Guasch. “Taani mängijad, kelle müürilõhkuja Preben Elk-

Foto: Lembit Peegel

Ettevalmistus mänguks Hispaania vastu – kohaliku ajakirjanduse jaoks oli tegemist lõbusa suvelaagriga.

14

JALKA OKTOOBER 2009

jaer Larsen võttis päikest, õlu ühes ja sigaret teises käes, kohtusid hiljem Miguel Muñozi juhitud Hispaaniaga ning kaotasid 5:1 sellel Querétaro kuulsusrikkal päeval nelja Butragueño väravaga.

Tänane tulemus sihib sinna kanti.”

Telekanal Cuatro spordiuudised järgisid samasugust iroonilist joont ning pakkusid videolõike eestlastest basseini ääres. Kuidas üksteist rohu seest leitud mugulatega loobitakse, taga aetakse, nalja tehakse, päikesevarjude taha peitutakse.

“Jah, eestlased on väga keskendunud.

Tundub pigem suvelaagri kui ühe ametliku mängu ettevalmistamise moodi,” kommenteerib saatejuht muiates.

Mängupäeva hommikul näidatakse, kuidas eestlased rannatoolil lebavad, kuidas üks sinisärk, paremal käsivarrel uhke tätoveering, nurgas suitsetab ning kuidas “tigu” mängitakse ehk rohul põlvitades peidetakse särgi alla, turja kohale pall ...

“Kas te kujutaksite meie koondist taolisi asju telekaamerate ees tegemas?” küsib hääl videolõigu lõpetuseks.

Tol hetkel lendab teleekraani paremast nurgast vasakule ka multifilmilik helikopter, mille sabas lipp kirjaga: Hispaania-Eesti. Selleks, et hispaanlased teaksid, kellega rahvuskoondis mängib.

Isegi FC Sevilla treeneril Manuel Jiménezil polnud aimu, mis siis veel lihtrahvast rääkida! Rannaküsitlusest, mille Cuatro reporterid pidasid Andaluusia valgetel liivadel päev enne mängu, selgus, et viieteistkümnest küsitletust teadsid vaid kolm, et vastaseks on Eesti. Ülejäänud kehitasid õlgu ja raputasid pead või pakkusid vastaseks Sloveeniat

eesti - hispaania

“ „

Foto: Lembit Peegel

Kas te kujutaksite meie koondist taolisi asju telekaamerate ees tegemas?

Alo Bärengrub (keskel) kaardipõrgus. Vasakul Martin Vunk, taamal peesitab Pavel Londak.

või Slovakkiat. Üks nokatsiga mees aga teatas kindlalt, et tema teab, et üks neist kolmest see vastane on: kas Läti, Leedu või Eesti. Saatejuht lisas pärast, et neist kolmest on Eesti siiski kõige nõrgem. Ülejäänud väljaanded ja uudistesaated keskendusid peamiselt Hispaania koondise mängijate tervislikule seisundile ning treener Vicente Del Bosque’i võimalikele strateegiatele. Võidus ei kaheldud. Küsimus oli pigem, kes lööb väravaid, kui palju ning mis tunde jätab meeskond tervikuna. Võrdluseks toodi 5:0 võitu Belgia üle, mis kõigi eelduste kohaselt peaks tähendama, et Eestit lüüakse veelgi suuremalt.

Mäng ise ja tulemus

Raadiokanal Ser sai mängu algusminutitel kuulajatelt mitu sõnumit, kes teatasid, et Eesti hümni asemel mängiti Mérida staadionil hoopis Soome oma.

Stuudios olnud kommentaatorid arutlesid sel teemal lõbusalt paar minutit, kuid eestlaste ootamatult hea mäng nõudis aina enam nende tähelepanu.

Sinisärgid liikusid platsil kiiremini, lühemate ja täpsemate söötude abil kui varem. Ilmsed tehnilised vajakajäämised, mis on eestlastest mängijaid alati iseloomustanud, olid tunduvalt väiksemad.

Samas oli hispaanlaste mäng kohmakas, ebatäpne ja justkui kinni sõitnud.

Kuni jõudis kätte 33. minut ja hispaanlaste esimene värav. Raadiokommentaatorite kergendusohe oli lausa kuuldav. Siis tunnistas üks neist, et ta olevat kunagi kusagilt kuulnud, et Eestil ja Soomel vist ongi sama hümn.

Teised ei osanud seda väidet ei toetada ega ümber lükata.

Riikliku teleülekande jooksul märgati rohkem muidugi hispaanlasi, nende voorusi ja vigu. Eesti mängijatest tõsteti esile Vassiljevit kui meeskonna tarka, ning Operit kui väga huvitava CVga meest. Esimese poolaja lõppedes kinnitas üks kommentaatoritest, et eestlaste hea mäng ja vastuseis Hispaania rünnakule on vaid illusioon. Teiseks poolajaks ei jäävat sellest enam midagi järele.

Eestlased kustusidki ja kuigi hispaanlased lõid lõpuks kolm väravat, tunnistas enamik väljaannetest, et tegemist polnud tolle särava Hispaania koondisega, kellega ollakse harjunud.

Mängujärgsel päeval kirjeldati ja analüüsiti peamiselt hispaanlastest mängijate tegemisi ja tegematajätmisi. Eestlaste kohta võis leida üksikuid lõike ja neidki väga erineva rõhuasetusega.

Näiteks internetiportaali Univision artiklis kingitakse eestlastele pea ainult positiivseid sõnu: “Grupi nõrgem rivaal, kes ei loobunud kordagi söötudest.

Mitte ühtegi pimesi lajatatud palli-

lööki. Isegi mitte blokeeringu minutite jooksul. Nemad panid Iker Casillase varakult vastase rünnakute uskumiseks silmi hõõruma. Kingi kauge löök, Operi tsenderdus, mille lõi jälle Kink, ja Zenjovi väravaposti riivanud kannalöök jätsid kahekümne minuti jooksul jälje, mis pani Hispaaniat Riazoris viljeletud jalgpalli taga igatsema.”

Samas, ajalehe Público ajakirjanikul José Miguélezil jätkus eestlastele vaid halvustava tooniga kirjeldusi: “Hispaanialt rünnakuid ei tulnud. Kuulda oli ainult Eesti häbematust. /-/ Eesti ootas allaandmisega esimese väravani. Seistes jalul veel kümme minutit. Ja see, et ta enne põlvili ei kukkunud, oli väravaga tülitseva Fernando Torrese pärast. /-/ Eestilt ei tulnud rohkem uudiseid kui nende jalahoobid, ühtviisi taunitav nagu ka ebaefektiivne viis tunnistada Hispaania üleolekut.” Üllatava kommentaari tegi aga mängujärgsel päeval peetud pressikonverentsil Mérida linnapea Ángel Calle, kes teatas, et sportliku vaatemänguna talle toimunu ei meeldinud. Tema meelest astus Hispaania mängumurule Eesti suhtes ülbe ja enesega rahulolevana.

“Mulle meeldis palju enam pealtvaatajate käitumine, kes hüppasid ja laulsid, sümboliseerides nõnda ühtsust ja meelelahutust,” toonitas Calle.

2009 OKTOOBER JALKA

15

peegli peegeldused

Türgi saunas ja Hispaania lõõsas

lembit peegel

Voskoboinikov on skoori avanud, Servet Cetin vaatab seda uskmatu näoga pealt.

Mõistetav kõigis keeltes...

Mart Poomil on nüüd uued hooled – ta valmistab mänguks ette väravavahte.

Selline staadion-monstrum võõrustas Eesti – Türgi mängu Kayseris.

16

JALKA OKTOOBER 2009

peegli peegeldused

Natuke ajalugu sai ka Türgis tehtud.

Alo Bärengrub võitleb Tuncay Sanliga.

Lõppseis Kayseris.

Sergei Pareiko võitlus Arda Turaniga.

Nii tuli 2:2. Lööjaks Sercan Yildirim.

2009 OKTOOBER JALKA

17

peegli peegeldused

Siin teeb ajalugu Sergei Pareiko – väravavaht seisab tavaliselt kapteni kõrval!

Fernando Torres oli palliga pahuksis ega skoorinud.

Pareiko on asjade käiguga rahul.

Raio Piiroja üritab palli tõrjuda hüvakule, Pareiko vasemale.

18

JALKA OKTOOBER 2009

Extremadura kaunitar mängu vaatamas..

peegli peegeldused Konstantin Vassiljev üritab palli kätte saada David Villalt.

Kuulus trummimees oli ka Hispaania – Eesti mängul.

Siit tuleb vahetusmees Santiago Cazorla värav. Cesc Fabregasel on parim vaade.

Kaunis naispolitseinik. Kes julgeks talle vastu hakata?

2009 OKTOOBER JALKA

19

Foto: Lembit Peegel

Sander Puri ootab head pakkumist ja ukse avanemist m천nda heasse klubisse.

20

JALKA OKTOOBER 2009

usutlus

Sander Puri

ootab kannatamatult pääsu välisklubisse Mullu Saksamaa tippklubides Dortmundi Borussia ja Bremeni Werder testimas käinud 21-aastane Sander Puri tunneb, et arengu jätkamiseks oleks vaja kiiresti piiri taha pääseda. Rahvuskoondise mänge Türgi ja Hispaania vastu kodust vaadanud poolkaitsja loodab, et eesmärk saab teoks juba sel talvel. lennart komp

Oled pärit traditsioonidega spordisuguvõsast. Millised ja kas üldse oli sul karjäärivalikul sportlaseks saamisele alternatiive?

Spordisuguvõsast olen küll, aga jalgpalliga tegeles aktiivselt minu onu. Lihtsalt sattusin kuidagi jalgpalli seal Tartus.

Hakkas meeldima ja jäigi meeldima. Nii ta läks. Koolis sai igasugu huvitavaid asju muidugi tehtud, isegi akrobaatikas käisin. Kuna kõik peres tegelesid spordiga, oli sport justkui juba ette määratud.

Miks ei saanud sinust isa eeskujul ratsutajat või vanaisa kombel raskejõustiklast? Või ema kombel võrkpallurit?

Isa on öelnud, et kolme hobust mulle, vennale ja õde Kadrile olnuks suhteliselt keeruline osta. Muidugi ma mängisin võrkpalli ka natukene, õde tegeleb siiani sellega. Samuti käisin ema mänge vaatamas, kui ma väike olin. Jalgpallist aga ei tahtnud kuidagi ära tulla.

Tegelesid isegi väiksest peast ratsutamisega. Kui tõsiselt selles vallas isa jälgedes astusid?

Ei saa öelda, et ma ratsutamisega väga palju oleks tegelenud.

Vanasti olid Otepääl ratsutamise laagrid, isegi tunnistuse olen saanud, aga võistlustele ma sellega kunagi ei jõudnud.

Jalgpalluriteed alustasid Tartus Märt Räli juures, ühes treeninggrupis venna Eino, Taijo Teniste ja Jürgen Kuresooga. Mida Räli tegi, et neli meest nii kõrgele tasemele jõudis?

Kindlasti rõhuti tehnika peale hästi palju. Kunstmurustaadioneid minu ajal Tartus ei olnud ja trennid toimusid kooli väikeses võimlas. Põhiline oligi, et juba maast madalast sai baastehnika paika. Oli näha, et osa poisse ei viitsinud nii palju trennis käia. Meie võtsime jalgpalli tõsisemalt ja seetõttu olemegi kaugemale jõudnud.

Kas vanemad pidid sundima?

Vanemate survet ma küll ei mäleta. Tahtsin ikka ise käia.

Mõtteid, et ah seekord ei viitsi minna, ei tulnud vist kunagi ette. Sellist asja, et vanemad oleks öelnud, et mine kodus passimise asemel trenni, ei olnud. Tahtsin ise minna alati.

Millal sa enda jaoks otsustasid, et tahad jalgpallurina tippu jõuda?

Suhteliselt varakult. Ma arvan, et see otsus sündis juba kõvasti varem, kui ma Tallinnasse tulin. Tartus oli meil hea noorte punt ja treener. Küllaltki varakult sai selgeks, et just jalgpalliga tahan kuhugi jõuda. Selles suhtes oli päris lihtne. Kahe ala vahel valima ei ole ma pidanud kunagi. Nii ei ole ka motivatsiooni leidmisega probleeme olnud.

Tegid kõigest 16aastaselt suure sammu toona 3. liigasse kuulunud SK 10 ridadest Levadiasse ja juba esimesel hooajal said Meistriliigas kirja 14 mängu. Kui kõrgeks sa oma ootused pärast debüüthooaega Meistriliigas kruvisid?

Taset arvestades oli hüpe 3. liigast otse kõrgliigasse muidugi suur. Arvan, et sain esimesel hooajal normaalselt hakkama.

Ema võib-olla veel ütles, et näe, tohutu hüpe, aga mina tahtsin muidugi kohe nii kõrgele jõuda kui võimalik. Meistriliigas on ennegi 16aastaseid mänginud ja mängib ka praegu.

Ma arvan, et see mingi väga suur samm ka ei olnud.

Vanemad aitasid vastutusega toime tulla?

Tartust Tallinnasse tuleku puhul midagi hirmsat ei olnudki.

Tallinna Ühisgümnaasiumisse tehti jalgpallurite klass ning kõik olid juba sõbrad. Kohanesin ruttu ja esimesel aastal sellist tunnet, et tahaks Tartusse tagasi, küll ei olnud.

Järgmisel kahel hooajal said Levadia eest kirja täpselt kaks korda vähem Meistriliiga kohtumisi, kuni sind Viljandi Tulevikku laenati. Kuidas hindad seda perioodi oma arengut silmas pidades?

Viljandi Tulevikku siirdumine tuli kindlasti kasuks. Sain rohkem mänge Meistriliigas, sest ise olin noor poiss ja Levadias olid kogenud mehed ees. Saanuks ehk mängu 2009 OKTOOBER JALKA

21

usutlus

“

Praegugi on Borussia treeningvarustus kodus. Käin nendega niisama kodus ringi ja mõtlen vahel, oh oleks mul selline vorm kogu aeg seljas, oleks ikka päris hea.

Foto: Lembit Peegel

„

Kui ületatud oleks ka ungarlaste Debrecen, võinuks Sandergi end proovile panna vähemalt Euroopa Liigas.

lõpus vahetusest natukeseks ajaks platsile, kuid tulevikku silmas pidades oli muidugi hea, et Viljandisse pääsesin.

Kindlasti mõjus seal veedetud pool aastat hästi.

Holland või Taani. Kõige pealt peaks muidugi sinnagi jõudma, et edasi mõelda. Pigem eelistaks tehnilisemat Hollandit kui jõulist Norrat.

Alates mullusest oled Levadia põhitegija ja kuulud kindlalt Eesti koondisesse. Tunnetad sa endal varasemast kõrgemaid ootusi ja liidrikoormat?

Ma ei pea ennast koondises ega Levadias veel mingiks liidriks. Üritan lihtsalt oma mängu mängida nii hästi kui võimalik ja liidrikoormat ei kanna.

Oled öelnud, et suurde klubisse siirdumine peaks toimuma hiljemalt ühe-kahe aasta jooksul. Kas see on ka tagumine aeg Eestist minema pääsemiseks või tunned juba praegu, et siinne tipptase kipub ahtakeseks jääma?

Mängida võib, aga kui tahta veel astme võrra ülespoole minna taseme poolest, siis peaks ära saama. Nagu praegu noored Henri Anier ja Joonas Tamm said Itaaliasse. Igaüks läheks sinna ja on oluline, et nad juba nii varakult välismaale pääsesid.

Mul oleks ka viimane aeg siit ära saada.

Aga survet klubi juhtkonnalt, et nad sind ikka maha saaks müüa?

Kui läheb hästi, siis müüvad jah, aga mina teen oma tööd ja mängin. Üritan muidugi välja saada, aga survet küll ei tunne.

Ega klubi saa öelda, et löö rohkem väravaid. Pean ikka ise meheks olema ja sellega toime tulema.

Ei ole saladus, et Levadia tahab sind müüa otse mõne tippliiga klubisse. On see ka sinu kindel siht või rahulduksid esialgu mõne tagasihoidlikuma liigaga, näiteks Norra, Rootsi, Taani või Holland?

Pigem võib-olla enne jah mõnda nõrgemasse kui kohe tippliigasse. Nüüd tagantjärele on öeldud, et hea oligi, et sinna Dortmundi ei läinud, võib-olla oleks seal raske olnud kohe.

Peaks samm-sammult minema ja ehk oleks esialgu paremgi 22

JALKA OKTOOBER 2009

Kui sina Anieri ja Tamme vanune olid, siis Eesti noortel selliseid võimalusi ei olnud. Kahetsed, et sina mõnda akadeemiasse ei pääsenud?

Ei kahetse. Pääsesin Levadia eest võrdlemisi ruttu Meistriliigas platsile, samuti olen saanud tugevaid euromänge. Arvan, et Eestist on võimalik välja pääseda ja ilmtingimata ei ole vaja selleks minna akadeemiasse.

Millise jälje jättis sulle mullune trall Dortmundi Borussia ümber, kui räägiti, et võid juba kohvreid pakkima hakata, ent viimasel hetkel öeldi ära? Kas kohvrid on kogu aja pakituna esikus?

usutlus Praegu kohvrid pakitud ei ole (naerab – toim). Loomulikult olin natukene pettunud, kui kogu aeg öeldi, et tule, tule, aga lõpuks ikkagi eitavalt vastati. Konkreetset põhjust ei öeldudki, et mis siis juhtus. Pisut jäi kripeldama küll, aga mis seal ikka.

Jalgpall ongi niisugune. Nüüd on sellest nii palju möödas, et enam ei mõtlegi sellele, mis oleks saanud. Nüüd mõtlen uutele võimalustele, mis võivad tulla.

Kujutasid sa mõttes end juba Borussia särgis, sest kuuldavasti olid kõik treenerid sinu värbamise poolt?

Kujutasin ikka. Praegugi on Borussia treeningvarustus kodus.

Käin nendega niisama kodus ringi ja mõtlen vahel, oh oleks mul selline vorm kogu aeg seljas, oleks ikka päris hea. Praegu teeb õde nendega rohkem võrkpallitrenni, nii et vahet pole.

Kas sulle öeldi Borussias või Bremeni Werderis, milliste omadustega pead enim vaeva nägema, et järgmiselt testimiselt nad sind enam tühjade kätega tagasi ei saadaks?

Ei teagi nüüd, palju nad mõtlesid, et noor mängija, kohe tuled ja mängid. Pigem oleks ikka duublis alustanud. Ma ei ütleks, et seal mingi meeletu tase oleks olnud. Mängijad olid minuga enam-vähem ühel tasemel, sama vanad. Muidugi agendid ütlesid, et pean nendest peajagu üle olema, sest miks muidu mingi eestlane sinna võtta. Kui sain tagasisidet, et nad oleks valmis mind omale võtma, siis millegagi alla vist väga ei saanud jääda. Peatreener näiteks ei saanudki alguses aru, mis jalgne ma olen.

Mida need testimised sulle juurde andsid?

Nägin, mis tase Euroopas on. Ei tekkinud sellist tunnet, et mujal on üle mõistuse hea tase ja peaks loobuma. Pigem vastupidi. Nägin, et ei jää kõvasti alla ja võib Euroopasse pääseda küll, kui tööd teha.

hind on. Mina ei oskagi oma hinda öelda. Kui Saksamaal asju aeti, siis mina ei olnud küll teadlik, mis summadest nad vestlesid.

Kas tunned ka U21 ja U19 ja U17 puhul, et varsti neelavad noored ka sinu põlvkonna? Kas neil on parem stardipositsioon?

Noored on jah hästi mänginud. Nii see peabki olema, et alustad madalamalt tasemelt ja jõuad lõpuks A-koondisesse välja.

Euroopas võetakse muidugi ekstra-superstaarid 16-17aastaselt A-koondisesse. Kui sa oled eriline talent, siis võib jah nii juhtuda, aga Eestis ma arvan nii ei saa, et oled 17aastaselt kuskil akadeemias ja arvad, et peaks kohe A-koondises olema. Üles peab ikka samm-sammult tõusma. Võimalused paranevad kogu aeg ja kui mina alustasin, siis kunstmuruväljakuid ei olnud ja tingimused olid ehk pisut kasinamad, aga kui tegija oled, siis ei saa sellised asjad olla takistuseks.

Pärast mängu Brasiiliaga lauldi sulle hosiannat, viis, kuidas sa Kakált palli võtsid, paneb fännid senini ohkama.

Mis sa arvad, milline tähtsus sellel kohtumisel su karjäärile oli võrreldes teiste koondisemängude või Levadia euromatšidega?

Kui nii võtta, siis Brasiilia vastu tuli jah hästi välja ja näidati seda igal pool üle maailma, et äkki kellelgi jäi silm peale, aga eks see ole tulevikus näha, kuidas see mõjutas. Loodetavasti ikka positiivselt ja halba see karjäärile vahest ei teinud.

Millist mõju võib sinu püüdlustele välismaale siirduda avaldada puudumine MM-valikmängudelt Türgi ja Hispaaniaga?

Foto: Lembit Peegel

Ka tänavu suvel oodati pingsalt, et sa välismaale siirduks. Toodi ju Tomi Saarelmagi Levadiasse sinu asendajaks.

Millised variandid sul suvel olid?

Konkreetseid variante ei olnud. Jututasandil miskit räägiti, aga seni on see diil ikkagi ära jäänud. Mina ka täpselt ei tea, mis jälle valesti läinud on või kas keegi ei ole tahtnud mind. Mina neid asju ei aja ega ole täpselt kursis, kuidas need protsessid käivad. Eks Tomi puhul vaadati, et hea noor poiss ja klubisisest konkurentsi on ka vaja, sest muidu lased äkki ise lõdvaks.

Tomi on korralik mängija ning praegu ka palju väravaid löönud.

Võib-olla on kaup seni katki jäänud põhjusel, et sul on liiga kõrge hind?

Seda peab küsima Levadia käest, mis mu

Sander Puri ja Kaka.

2009 OKTOOBER JALKA

23

usutlus Kahju jah, et Türgi ja Hispaania vastu mängida ei saanud, aga vigasena ei ole nende vastu midagi teha. Pigem on tähtis ennast terveks ravida ja siis uuesti proovida. Vigastused käivad jalgpalli juurde ja ei saa nüüd nende pärast väga põdeda.

Praegu tundub, et sisuliselt kindlustatud meistritiitli kõrval on sinu jaoks ehk olulisem eesmärk kiire paranemine praegusest vigastusest, et talvel saaks jällegi testimistel käia?

Mõned voorud on veel mängida ja meistritiitel on Levadiale kindlasti väga oluline, nagu ka mulle. Aga kes ei tahaks välismaale pääseda. Mõtlen ikka erinevate variantide peale.

Su leping Levadiaga lõppeb tänavuse hooajaga, kas on olnud jutte selle pikendamisest?

Midagi on, aga praegu ei oska midagi kommenteerida selles suhtes. Olukord on natukene keeruline ka − ei tea, kas jätkata Levadias või otsida mingit muud varianti. Kõike võib juhtuda.

Kas lepinguläbirääkimised on Levadiaga juba alanud?

Mis me sellest ikka räägime, räägime parem mõnest muust asjast. Eks järgmisel aastal ole näha, kus ma mängin. Tõesti, ma praegu ei oska selle kohta midagi öelda.

Kõrvalt vaadates on sul olnud vend Eino näol ideaalne partner, kellega meeskonna trennidele lisaks omal käel harjutada. Palju sa üksi või te koos iseseisvat tööd teete?

Kui hooaeg talvel läbi saab, kutsume vanade koolikaaslaste pundi kokku ja mängime saalijalgpalli. Kogu aeg üritame midagi teha ja niisama ei istu, kui hooaeg läbi saab. Mulle meeldivad kõik spordialad ja jalgpallivabal ajal tegelen ka spordiga enamuse ajast. Ülejäänud hobid on kõik teised spordialad. Marke ei kogu, sellega tegeleb vanaisa, võib-olla Foto: Lembit Peegel

Slaalom Drogheda Unitedi meeste vahel.

24

JALKA OKTOOBER 2009

pärin temalt kunagi midagi ja siis jätkan traditsiooni.

Jääd sa meeskonna trennidesse kauemaks, et iseseisvalt juurde teha?

Pärast trenni harjutame tsenderdusi näiteks. Kuidagi on nii välja kujunenud, et pärast trenni seisab Kert Kütt väravas ja treenime lööke ja pikki palle.

Seni on Eino sinu varju jäänud. Miks sa arvad, miks see nii on ja millal võib tema läbimurret oodata?

Einol on Levadias teine positsioon ja seetõttu ei ole ta nii palju mänguaega saanud. Ta tahab keskpoolikus mängida, aga Levadias on seal kõvad tegijad ees. Raske on sinna pääseda. Usun, et järgmisel hooajal mängib ta rohkem ja paistab ka kindlasti silma.

Kelle ta koondisest peaks välja puksima?

Talle endale meeldib keskpoolikus mängida. Nii on muidugi nõme öelda, et kelle ta peaks välja puksima, aga mine sa tea. Võibolla selline lõhkuv poolkaitsja, Aleksandr Dmitrijev siis äkki.

U21 koondises võiksite praegu tugeva keskväljapaari moodustada. Millal aga näeb teid koos A-koondises?

Paari aasta pärast äkki. Eks aeg näitab, aga kolme-nelja aasta pärast, miks mitte.

Teid aetakse vennaga senimaani segi. Mille järgi peaks näiteks tänaval autogrammi küsiv inimene aru saama, et tegu on just sinu, mitte Einoga, või vastupidi?

Kui korralikult otsa vaadata, siis mul on üks sünnimärk silma all, aga Einol seda ei ole. Lähemalt uurides leiab muidugi erinevusi ja kes kauem on meid tundnud, see saab juba aru.

Võhivõõras kohe juba ei erista.

usutlus

cv

Foto: Lembit Peegel

Sander Puri Sünniaeg: 07.05.2009 Sünnikoht: Tartu Pikkus: 177 cm Kaal: 65 kg Koondise karjäär: Mänge Eesti koondises – 15 Väravaid Eesti koondises – 2 Eesti U21 noortekoondis – 11/0 Eesti U20 noortekoondis – 2/0 Eesti U19 noortekoondis – 10/2 Eesti U18 noortekoondis – 1/0 Eesti U17 noortekoondis - 6/0

Meistriliiga karjäär: Mänge Meistriliigas enne hooaega 2009 – 69 Väravaid Meistriliigas enne hooaega 2009 − 18

Statistika: 2004 − SK-10 Premium Tartu (D3) 18/12 2005 − FC Levadia Tallinn (ML) 14/2; FC Levadia II Tallinn (D1) 23/6 2006 − FC Levadia Tallinn (ML) 6/1; FC Levadia II Tallinn (D1) 29/18 2007 − FC Levadia (ML) 1/0; JK Tulevik (ML) 14/4; FC Levadia II (D1) 14/4 2008 − FC Levadia Tallinn (ML) 34/11

Saavutused: Eesti meister (2) − 2006, 2008 Eesti karikavõitja (1) – 2005

Allikas: Marko Välja, vmarko@hot.ee Margus Luik, www.fclevadia.ee Felipe Melolt palli röövimas.

Teid üksteise asemel platsile ei ole kunagi saadetud?

On mõeldud küll, et teeks nalja ja paneks, kui keegi peab kollastega vahele jääma. Saadaks platsile ja paneks teise särgi selga, aga ei ole seda tehtud kunagi.

Kuuleme aina uudiseid, kuidas tuntud inimesed parteisse astuvad. Kas sind on ka keegi omale meelitanud? Õnneks ei ole.

Aga kaaluksid?

Ei usu. Praegu küll ei tahaks mingit erakonda, mis ma seal ikka teeks. Olen noor poiss ja mis mul seal poliitikas. Kes mind ikka valiks. Ütle ausalt: kas sa usud, et Eesti võib jõuda EM- või MM-finaalturniirile?

Ma arvan, et ikka. Läti võitis ju hiljuti Iisraeli ja nüüd on

neil jälle korralikud šansid edasi jõuda. Tuleb hästi mängida ja natukene peab õnne ka olema.

Aga mis praegu puudu jääb?

Kui senist rada edasi minna, kus mängijad aina rohkem välismaale saavad, siis tekib enesekindlus ja suudetakse tugevatele vastu saada. Nii jõuab järk-järgult ka see aeg kätte, kus võidakse tõusta EMile või sinna lähedale. Usun, et mõne aja pärast on see reaalne.

Kuidas hindad Levadia tänavust eurohooaega?

Meil oli isegi õnne, et Wisla (Poola klubi Krakowi Wisla – toim) vastu teisest eelringist edasi pääsesime. Debreceni vastu sai ikkagi parem edasi ja tegelikult läks niigi hästi, et sedavõrd kaugele jõudsime. Eurosarjades võib juhtuda küll, et üks aasta saadakse edasi. Neis alagrupiturniirile jõuda on ju lihtsamgi kui koondisega suurturniirile.

2009 OKTOOBER JALKA

25

mängija

FC Kuressaare vaikne töörügaja Aivo Laul Mängijana tagasihoidlik ja rahulik poolkaitsja Aivo Laul ei ole väljakul kindlasti märkamatu figuur – Pärsama külast pärit jalgpalluril on pikkust ligi kaks meetrit.

Lennart Komp

FC Kuressaare peatreeneri Jan Važinski sõnul on 196sentimeetrine Laul tänavu üks meeskonna võtmemängijatest.

“Laul ei ole liidriomadustega inimene, kuid ta teeb oma tööd vaikselt ja väga korralikult,” kiitis juhendaja. “Nooremana paistis ta võib-olla ainult pikkusega silma, kuid viimase paari aastaga on ta tublisti arenenud.”

Važinski hindab meeskonna seisukohalt väga oluliseks Laulu töövõimet ja kvaliteeti. “Olulises kohtumises Paide Linnameeskonna vastu ta puudus ning see andis kõvasti tunda,” meenutas Važinski. Kuressaare kaotas Paidele 0:2.

Rahvuskoondislase Mihkel Aksalu ja meeskonnakaaslase Märt Klugega ühes treeninggrupis mänginud Laul ise olulist edasiminekut ei tunne, kuid peab Foto: Miko Pupart

Aivo Laul on Kuressaare jaoks kujunenud oluliseks mängijaks.

26

JALKA OKTOOBER 2009

ennast rahulikumaks kui veel mõni hooaeg tagasi.

“Varem oli enne avavilet ikka värin sees, aga nüüd on kogemusi juurde tulnud ja olen kindlam,” sõnas 25aastane Laul. Kuressaare kapteni Martti Puki hinnangul võib Laul heal päeval mängida võrdväärselt Meistriliiga parimate poolkaitsjatega, ent tihtipeale jääb stabiilsusest vajaka.

“Laulul oleks potentsiaali ehk kõrgemalgi mängida, kuid enda jaoks on ta lae ilmselt saavutanud,” arvas Pukk.

Laulu sõnul sõltub tema puhul palju avaminutitest: “Kui mängu algus läheb kehvasti, muutun närviliseks ja terve kohtumine kulgeb raskelt. Kui keegi torgib ja vihaseks ajab, saab võitlusvaimu üles ja läheb lihtsamaks.”

Laulu teenistuslehel on ka Iiri klubi Crofton Curryduff FC, kus Saaremaalt Leisi vallast Pärsama külast pärit poolkaitsja vormishoidmise nimel pallis, kui kaks ja pool aastat Iirimaal töötas. Tasemelt II liiga Sörve JK-ga võrdväärse klubi treener kasutas teda aga hoopis äärepoolkaitsja ja ründaja positsioonil.

“Ei viitsinud hommikust õhtuni ainult tööl käia ja kodus polnud niikuinii midagi teha,” meenutas autolukksepa haridusega Laul, kes nüüd tegeleb puhastusfirmas logistikaga.

Alles 12aastaselt jalgpallitrenni läinud Laul sattus vuti juurde Johannes Kaju kutsel. 1984. aastal ja hiljem sündinud poiste gruppi mahtus Laul õige täpselt. Nimelt on ta sündinud 1. jaanuaril 1984.

“Vedas, et ma päev varem ei sündinud. Muidu poleks ehk üldse jalgpalli

mängima hakanud,” rääkis praegu Tallinnas elav Laul. “Ega ta kerge olnud trennis käia, sest Pärsama on 40 kilomeetri kaugusel Kuressaarest ja bussiaegu tuli hoolikalt sättida.” Õige saarlase kombel õ-tähe asemel ö-tähte lausuva Laulu trumbid mängijana on treener Važinski sõnul positsioonivalik, kahevõitlused ja ideaalne suhtumine. Järeleaitamist vajaks tehnika ja palliga liikumine. “Laul on hirmus pedantne. Ta jõuabki alati trennidesse ning mängudele, sest tal on kõik planeeritud,” teab Važinski.

Pukki sõnul Laul eriline jutumees ei ole, aga kui ütleb, siis ikka niivõrd paikapanevalt, et pikalt mäletatakse. “Platsil võiks ta muidugi rohkem rääkida ja palli küsida,” lausus Pukk.

cv

Aivo Laul Sünniaeg: 01.01.1984 Sünnikoht: Pärsama küla, Leisi vald, Saaremaa

Klubid mängijana: 2002 JK Muhumaa 16/2 (4L) 2003 JK Muhumaa 11/2 (4L) 2004 FC Kuressaare 23/2 (1L) 2004 JK Sörve 20/9 (2L) 2005 JK Sörve 1/0 (2L) 2005 Crofton Curryduff FC 2006 Crofton Curryduff FC 2007 FC Kuressaare 3/0 (ML) 2007 JK Sörve 13/3 (2L) 2008 FC Kuressaare 33/1 (1L) Crofton Curryduffi aja kohta andmed puuduvad

Allikas: Marko Välja, vmarko@hot.ee

2009 OKTOOBER JALKA

27

abc

ABC Alustame väikese jalgpalliaabitsaga, milles Eesti Jalgpalli Liidu koolitaja Urmas Kirsi abiga tutvustame neid tõdesid, mida saab iga asjasthuvitatu ise treenida. Meie nõuanded on eelkõige abiks iseõppijaile, kel pole võimalust treeneri käe all harjutada. Loodetavasti oleme abiks lastevanematele ja miks mitte ka kehalise kasvatuse õpetajatele. Esimeseks õppetükiks on palli kontroll, palli vedamine ja triblamine.

Saa palliga sõbraks, tunneta teda!

Iga jalgpallur peab palliga heaks sõbraks saama. Sõbra paremaks tundmiseks peab õppima teda tunnetama. Harjutamisega omandad kogemusse, kui kõvasti, millise jala osaga ja mis suunas palli lüüa, et ta jääks ikka sinu kontrolli alla.

(joonis 3)

Puude jalapealsega Jalapealsega veatakse palli otseliikumise korral. Oluline on tabada palli õige kohaga (joonis 4). Kuna jalapealse pind on väike, kasutatakse sageli ka otseliikumisel siiski jala sisekülge.

Kehaasend: pall on sinu all, mitte ees Palliga liikumisel on oluline, et keha oleks kergelt kummardunud ette palli kohale (joonis 1).

Seega oled sina justkui palli peal ja pall sinu all. Kui pall pole keha all, vaid eespool, pole ta päris sinu kontrolli all ja vastane võib ta kergesti ära võtta.

Kui pall pole sinu all, vaid sinu ees, on keha järelikult liiga püstises asendis. Keha on kaldu selles suunas, kuhupoole oled palliga liikumas. Tugijalg on palli kõrval, põlvest kõverdatud ja keha raskus on tugijala peal.

(joonis 4)

Kasuta mõlemat jalga

(joonis 1)

Palli kontrollimisel on tähtsaim, et pall teeks seda, mida sina tahad. Mitte seda, mida tema tahab teha. Selleks pead õppima kasutama mõlemat jalga. Palli valdamist peaks alustama tihedamate puudete arvuga – oluline, et hoiad palli võimalikult enda juures. Et võiksid iga hetk palli peatada või koos palliga suunda muuta. Järk-järgult vähenda puudete arvu. Aga igas olukorras peab pall olema sinu kontrolli all.

Kui keegi kõrvalt ütleb stopp!, pead suutma kohe palliga peatuda!

Puude jala siseküljega Palli kontrollimisel/triblamisel kasutatakse kõige sagedamini jala sisekülge. Oluline on tabada palli õige kohaga (joonis 2).

Tugijalg peab olema palli kõrval ja suunatud sinna, kuhu löögijalg palli tõukab.

Palli kontroll „väiksel alal” Kui oled ümbritsetud paljudest vastastest, on ruumi vähe ja pead palli paremaks kontrollimiseks iga sammuga ka palli puutuma. Siis on pall sinu kontrolli all ja võid iga hetk teha suunamuutusi.

Palli kontroll „suurel alal”

(joonis 2)

Puude jala välisküljega Välisküljega palli kontrollimisel/triblamisel on mõlemad jalaotsad ühes suunas ja väliskülg on ettepoole pööratud (joonis 3).

28

JALKA OKTOOBER 2009

Kui su ümber on ruumi rohkem, võid palli pikemalt endast lahti lükata. Iga sammu peal ei pea pallipuudet tegema. Pead tegema just sellise puute, et jõuaksid ikka ise esimesena pallini. Selleks pead jälgima, kui kaugel on lähimad vastased.

Kui ruumi on palju, saad lükata palli kaugele ette – siis saad joosta pika maa ilma pallita. Ilma pallita liigud kindlasti kiiremini kui koos palliga.

abc

ABC Harjutused Lihtne harjutus sõbraga

Martin Reim soovitab

Palli kontrollimist võid harjutada sõbraga, kes jookseb passiivselt sinu kõrval, kuid pisut eespool. Sinu ülesanne on palli vedada sõbrast kaugema jalaga. Kui teed pöörde ja liigud risti sõbra tagant läbi, pead kasutama kaugema jalana teist jalga.

Esialgu ei proovi sõber sinult palli ära võtta – ta võib seda teha üksnes siis, kui teed vea ja kaotad kontrolli palli üle. Kui oskused paranevad, võib ka sõber aktiivsemalt segama hakata (joonis 5).

Euroopa rekordinternatsionaal Martin Reim oli Eesti parimaid pallikontrollijaid. Praegu omanimelises koolis noori treeniv Reim toonitab, et kindlasti peab õppima kõike asju kohe algusest õigesti tegema. „Palli peab hoidma enda lähedal.

Kui rahvusvahelistes mängudes pall pisutki eemale põrkab, on ta sageli kadunud. See on Eesti koondise mängijate üks suuremaid puudujääke. Palli kontrolli all hoidmiseks peab tegema palju puuteid. Neid peab tegema pehmelt ja tundega. Nagu seda teevad näiteks Ronaldo ja Ronaldinho! Brasiilia ja tugevate mänge vaadates tasub kindlasti jälgida, kuidas head mängijad palli kontrollivad, kui pehme on nende pallipuude. Sealjuures ei vaadata ainult palli, vaid vaadatakse enda ette. Kui pea maas ringi triblada, joostakse hunnikusse. Algajatele ei tohi asju lihtsaks teha!

Kohe peab õppima õigesti palli kontrollima ja teisi tehnilisi elemente!”

- sina

- sõber

(joonis 5)

Pöörded ja suunamuutused Võid teha palliga slaalomijooksu torbikute vahel. Alguses tee palju pallipuuteid: näiteks üks puude iga sammu kohta. Hiljem tee vähem puuteid. Triblamise käigus saad vahetada jalga, võid kasutada jala sise- ja väliskülge. Alguses võid suunamuutuse korral jätta palli seisma. Hiljem muuda suunda juba liikumise pealt (joonis 6).

stopp

Ronaldinho treenis koeraga stopp

stopp

stopp

stopp

stopp

(joonis 6)

1m

Maailma parimaid tehnikavirtuoose maailmameister Ronaldinhot aitas palliga sõbraks saada koer!

Kui Ronaldinho poisieas hakkas palli kõksima ja trikitama, lõi tema koer punti ning üritas palli kätte saada. Ronaldinho kattis ja kaitses palli kehaga, spurtis ja muutis järsult liikumissuunda, et kontrolli palli üle säilitada. Ronaldinho on tunnistanud, et võlgneb oma hea pallivalitsemise eest tänu koera väsimatule mänguhimule.

Foto: SAdam Ihse/Scanpix

Koeraga treenides sai Ronaldinho nii osavaks, et võis hiljem pallidki rääkima panna!

2009 OKTOOBER JALKA

29

Yoann Gourcuff Bordeaux

JALKA OKTOOBER 2009

Foto: Dylan Martinez/Reuters/Scanpix

30

Tottenham Hotspur

Peter Crouch

Foto: Olivier Pon/Reuters/Scanpix

2009 OKTOOBER JALKA

31

Diego Forlan

32

Foto: Nick Potts/Scanpix

Atletico Madrid

JALKA OKTOOBER 2009

2009 OKTOOBER JALKA

33

Michael Owen Manchester United

Foto: Nigel Roddis/Reuters/Scanpix

34

JALKA OKTOOBER 2009

2009 OKTOOBER JALKA

35

36

JALKA OKTOOBER 2009

Foto: Damien Meyer/AFP/Scanpix

Milano Internazionale

Diego Milito

2009 OKTOOBER JALKA

37

Yoann Gourcuff Bordeaux

Foto: Olivier Pon/Reuters/Scanpix

38

JALKA OKTOOBER 2009

2009 OKTOOBER JALKA

39

telgitagused

Kuidas korraldatakse rahvusvahelist jalgpallimängu?

J

ärgnevalt tutvustab Jalka vutihuvilistele telgitaguseid – asju, mis on jalgpallimängu lahutamatuks osaks, kuid millega pealtvaatajad otseselt kokku ei puutu.

Jalka alustab telgitaguste avamist kõige üldisemast − ühe rahvusvahelise jalgpallikohtumise korraldamisest.

Foto: Lembit Peegel

Kohtunikud, nende vaatleja ja delegaat

Ametlikul MM- või EM-valikmängul läkitab vastavalt FIFA või UEFA kohtumisele omapoolsed esindajad: neli kohtunikku, mängu delegaadi (FIFA puhul komissar) ja kohtunike vaatleja (FIFA puhul kohtunike hindaja), kes kõik on erapooletust riigist. Mõnel mängul lisandub neile ka dopinguarst, kes saabub ilma ette teatamata ning teeb pärast matši lõppu dopingukontrolli.

Kõrgendatud turvariskiga kohtumistele määratakse turvajuht.

Kohtunike vaatleja ülesanne on jälgida kohtunike tegevust ja koostada sellest raport. Tagasiside põhjal saavad kohtunikud end arendada ning sellest sõltub nende edasi käekäik – mida paremini mänge teenindad, seda kõrgemale hierarhias jõuad.

Delegaadi ülesanne on jälgida mängu korraldust, kontrollida nõuete täitmist ja vajaduse korral lahendada probleeme.

Erakorralistes olukordades on just delegaadi raport see, mille põhjal otsustatakse asjade edasine käik või karistuse vajadus.

Selleks, et mäng täistuledes ja veatult kulgeks, on välja töötatud kindlad tegevused ja sisse seatud ametipostid.

Delegaat peab koosoleku, mis toimub mängupäeva hommikul kell 10 ja kus osalevad mõlema võistkonna, politsei, kiirabi, tuletõrje, turvateenistuse ja staadioni esindajad ning kohtunikud. Ühiselt käiakse detailselt üle mänguga seonduv, alates kohtumise algusajast kuni dopingukontrollini.

Kui mängu delegaadi põhiline ülesanne on kindlustada kohtumise korraldamine parimal moel, siis aegade jooksul on juhtunud, et just delegaadi liigne aktiivsus on teinud mängu korraldamise raskemaks. Kurioosseim näide pärineb aastate tagant, kui just delegaat nihutas kuulsa Eesti – Šotimaa mängu algusaega.

Samas andis just mängu delegaat loa mängida vast valminud A. Le Coq Arenal ja toetas Eesti Jalgpalli Liidu otsust kehva väljaku tõttu mitte lubada koondistel treenida mänguväljakul enne

Armeenlased lõid pretsedendi ja loobusid lõunasöögist Omalaadse pretsedendi lõi selle aasta alguses Armeenia delegatsioon, loobudes pärast treeningul kirgi kütnud vahejuhtumit ametlikust lõunasöögist. Tegu oli esimese korraga Eesti delegatsioonide ajaloos, kui selline asi juhtus – varasemalt on paaril korral lõunasöök ära jäänud põhjusel, et vastasvõistkonnal pole ühtegi esindajat kaasas.

“Lõunasöök on kõva traditsioon,” ütleb Eesti Jalgpalli Liidu aupresident Peeter Küttis. “See on mõeldud delegatsioonidele ja delegaadile vabas õhkkonnas suhtlemiseks, et tutvuda teise maa jalgpalli olukorra ja kultuuriga ning vahetada viisakusi. Lisaks antakse üle kingitused.”

Küttis lisab, et üldjuhul on külalised väga au sees, kuid meenutab, et kui koondis käis Itaalias, oli kohalik alaliit kutsunud lõunasöögile suure hulga inimesi ja eestlased kadusid selle massi sees lihtsalt ära.

40

JALKA OKTOOBER 2009

kevadist Eesti – Armeenia MM-valikkohtumist (rahvusvaheliste reeglite järgi peavad mõlemad koondised treenima mängupaigas päev enne kohtumist).

Alustab FIFA hümn

Et ametlikus mängus platsile pääseda, peavad pallurid olema registreeritud.

Enne kohtumist kontrollitakse aga ka nende passe ja tehakse n-ö näokontroll.

Mängu protokoll antakse võistkonna esindajatele hommikusel koosolekul ning selle peab täidetult tagastama 75 minutit enne avavilet. Vahetuste tegemiseks antakse mõlemale võistkonnale spetsiaalsed lehed, mis tuleb vahetust paludes täita.

Kollaste ja punaste kaartide lugemine ning arvepidamine on iga võistkonna enda vastutus. Seega peab iga võistkond täpselt juhendit järgima, et mitte kasutada mängukeelu all olevat pallurit – vastasel korral määratakse eksinud võistkonnale tehniline kaotus.

Kõiki rahvusvahelisi kohtumisi alustab FIFA hümn, mille saatel tuuakse MM-valikmängu puhul väljakule FIFA ausa mängu lipp, MM-valiksarja lipp ning mõlema riigi lipud. Koondislaste käekõrval sammuvad väikesed maskotipoisid ja -tüdrukud.

MM-valiksarjas on koduvõistkond kohustatud vastaste poolehoidjatele eraldama minimaalselt 5% staadioni mahutavusest, EM-valiksarjas 10%.

Mihkel Uiboleht

EESTI VASTUPIDAVUSALADE AJAKIRI

Nr 3 (3) sügis 2009

Ujumine Orienteerumine Triatlon

Hind 39 kr

Sügisjooksule 10. korda truu

Vapper naine New Yorgi maratonil Juhanson tahab Hawaiil võita Jalgrattasport Rulluisutamine Kergejõustik

võidu Loskutov: on alati maitse

magus

Külasta Jooksja kodulehekülge: www.jooksja.ee 2009 OKTOOBER JALKA

41

Foto: Kerli Kehman

Keith Armstrong eesti noori juhendamas.

42

JALKA OKTOOBER 2009

välistäht

Keith Armstrong –

Inglise jalgpallurist Soome treeneriks Kujutage ette – te olete Newcastle’i poiss Newcastle Unitedi peatreeneri kabinetis, profilepingust lahutamas veel viimased pookstavid. Korraga heliseb telefon, juhendaja ärritub ja palub teil ennast jamast välja aidata. Te nõustute ja lähete laenulepinguga ... Soome! Ja teie elu muutub täielikult. lennart komp

1979. aasta suve hakul juhtus täpipealt nõnda toona 21-aastase Keith Armstrongiga, kelle eesnimi vahetus uuel kodumaal suupärasema Keke vastu.

Newcastle’i toonane peatreener Bill McGarry oli lubanud saata ühe mehe Oulu Palloseurasse laenule. Esimene valik Jim Pearson sai vigastada ja Armstrong oli ju üle laua võtta.

“Pidin paari-kolme päeva pärast sõitma sõpradega puhkusele Hispaaniasse, kuid selle asemel reisisin Soome,” rääkis Armstrong, kes tol hetkel ei teadnud Soomest tuhkagi. Õnneks andis sõber “hüva” nõu.

Kaks päeva enne väljasõitu pakkis Newcastle’i noormees ema abiga kompsud kokku ning tundis end igati kindlalt.

Järgmisel päeval kuulis aga sõber, milline sihtkoht Armstrongi ees ootab ja manitses soojad riided kaasa võtma.

“Seal on ju jääkülm!” teadis ta hoiatada.

“Kui Newcastle’ist lahkusin, oli seal umbes 20 kraadi sooja. Kui Helsingis lennukist maha astusin, tervitas mind 25kraadine leitsak. Minu kohver oli aga täis talveriideid!” on Armstrong väärt soovitusele senini tänulik.

Avas ukse Chris Waddle’ile

Pärast paarikuust viibimist Oulus naasis Armstrong veel korraks kodulinna, kui anti taas laenule. Seekord lühikeseks ajaks Hongkongi. Ründajale tundus, et võidusoonel olnud põhimeeskonda murdmiseks (toona oli veel lubatud ainult üks vahetus) jääb tal oskusi väheks ja kaugel Aasias teenis ta kaks korda enam.

“Loomulikult kehtis jällegi Murphy seadus nagu tavaliselt – mina läksin Hongkongi detsembris, äkitselt sai vigastada paar meest, kes klubisiseses arvestuses minust eespool olid ja nii said võimaluse need, keda mina olin varem edestanud,” mängis saatus Armstrongile järjekordse vingerpussi.

“

Olen Soome jalgpalliga üles kasvanud ning Soome koondise peatreeneriamet krooniks mu karjääri.

„

McGarry võttis tema asemele aga Chris Waddle’i, kellest kujunes tõeline Newcastle Unitedi legend – Kevin Keegani ja Peter Beardsleyga tugeva trio moodustanud Waddle aitas Newcastle’i tagasi Inglismaa kõrgliigasse ning murdis ka rahvuskoondisesse, kus sai kokku kirja 62 kohtumist.

“St James Parkil 50 000 inimese silme all jumala staatuses olla on kindlasti tublisti etem, kui töötada vorstivabrikus, kus Waddle enne Newcastle’isse pääsemist elatist teenis,” naeris Armstrong.

“Oma saavutusteni jõudis ta muidugi raske tööga ja minu roll selles on olematu.”

Jalgpalluriteed alustas Armstrong aga Newcastle’i igipõlise rivaali Sunderlandi juures, kuna seal oli noortetöö kõrgemal tasemel. Kui Sunderland oli esindusmeeskonna vääriliseks kasvatanud mitmed noormängijaid, oli Newcastle’il kombeks pallureid sisse osta.

Soomes tõusis Armstrong liiga ohtli-

kemaks väravakütiks, võites kokku kolm meistritiitlit. Aastal 1984, pärast edukat hooaega FC Kuusysiga kutsus Hollandi klubi Willem II teda oma ridadesse, kuid Armstrongi toonane pruut oli just alustanud füsioteraapiaõpinguid ning mängumees palus aasta oodata, kuni neiu kraadi kätte saab. Paraku juhtus nii, et Armstrong sai tõsiselt vigastada ning 1984. aastal sai hoopis selgeks, et ta jääb lõplikult Soome elama.

1990ndate alguseni kestnud mängijakarjääri järel võttis selleks ajaks Soome kodakondsuse saanud Armstrong nõuks asuda treeneritööle. Esimeseks klubiks sai muide Rovaniemi Palloseura, mille loots oli hiljuti Valeri Bondarenko.

Suurem edu saatis teda Hakas ja pärast seda HJKs, kellega võitis kokku viis meistritiitlit ja kolm karikat.

Armstrongile eneselegi imestuseks ei ole tema juhendatavatesse meeskondadesse kunagi kuulunud ühtegi eestlast.

Küll käis 1998. aastal Hakas testimisel Argo Arbeiter, kes siiski Kotka TPsse värvati.

“Kõik eestlased, kes Soome liigasse on tulnud, on seal hästi hakkama saanud,” kiitis Armstrong meie mängumehi. “Sergei Terehhov näiteks läks Hakasse hooaeg pärast minu lahkumist ning oli seal väga silmapaistev.”

Eesti jalgpallisõber küllap teabki Armstrongi kui treenerit ja ehk enamgi kui Soome jalgpalliülekannete stuudiospetsialisti. Ülekandeid on ta kommenteerinud ka koos siinmail kuulsaima Soome treeneri Pasi Rautiaineniga.

2009 OKTOOBER JALKA

43

välistäht “Oleme Pasiga kui öö ja päev!” naeris Armstrong. “Tema on väga energiline ja jutukas. Kui koos stuudios oleme, püüan talle kontrastiks olla rahulikuma maneeriga.”

Telenägu ei ole Armstrong olnud üksnes seoses jalgpalliga: “Ükspäev lõunatasin Helsingis ja mu juurde astus üks eesti naine, kes mu oli ära tundnud.

Ja kujutad ette, Soome “Tantsud tähtedega” saatest. Tal ei olnud mu jalgpallitaustast vist õrna aimugi.”

Eestis on Armstrong käinud korduvalt, Jalkagi vestles temaga augusti lõpus, kui Armstrong andis treeningu Pühapäevaliiga võitnud poistele. Harjutuskord nimeka juhendajaga oli neile auhinna eest. Varem on ta käinud kaemas näiteks FC Levadia ja FC Flora euromänge.

“Hämmastaval kombel on Eesti klubid edukamad kui Soome omad,” imestas Armstrong. “Teil on mentaliteet tugevamate vastaste vastu mängimisel, mis teeb Eesti raskeks vastaseks Euroopas kõigile.”

Mõne Eesti klubi juhendamise võtaks Armstrong kaalumisele, kuid teab oma hinda ja väikese palganumbriga ei lepiks.

“Mul on kaks väikest poega ja abikaasa, samuti olen ma treenerina olnud edukas,” loetles inglise keelt soome aktsendiga kõnelev Armstrong.

cv

Nimekas juhendaja loodab, et tema abiga on Soome jalgpalli tulnud enam professionaalsust. Mees meenutas, et kui ta Oulusse tuli, tabas teda kultuurišokk, sest kui kodumaal oli treener olnud vastuvaidlematu autoriteet, siis Soomes lubas juhendaja endale mõnikord hiljem trenni jõudmist kui mängijad.

Ihkab Soome peatreeneriks

Praegu on ta ametis Soome jalgpallikoondise juures vastaste vaatlejana.

Näiteks kui põhjanaabrid mängisid septembri alguses MM-valikmängu Liechtensteiniga, istus Armstrong Walesi ja Venemaa matšil tribüünil.

Tema ülesandeks on peatreener Stuart Baxterile raportite kirjutamine ja DVDde ettevalmistamine.

“Mõnus töö on, ei kurda! Saab reisida ja jalgpalli vaadata,” lasi Armstrong laia naeru.

Pärast kuus aastat ametis püsinud Antti Muurineni taandumist Soome rahvusmeeskonna treeneritoolilt ootasid paljud, et Armstrongist saab nende järgmine loots. Soodsad majandustingimused lubasid aga palgata välisspetsialistiks Roy Hodgsoni.

“Võib-olla on minu suur šanss möödas ja mulle ei pakutagi seda kohta enam,” rääkis Armstrong, murenoot hääles. “Olen Soome jalgpalliga üles

kasvanud ning Soome koondise peatreeneriamet krooniks mu karjääri.”

Ka ei ole Soomes treenerina kõik saavutanud Armstrong kordagi välismaal juhendaja ülesannetes olnud. Kümme aastat tagasi kutsus teda Nottingham Forest oma akadeemiasse, hiljem on ta saanud pakkumisi madalamate liigade klubide käest, ent nõrgemad divisjonid Armstrongile huvi ei paku. Samuti on teda endale tahtnud Norra ja Rootsi kõrgliiga klubid, kuid kuna Armstrong on alati lepinguga seotud olnud, on ta sellele truuks jäänud.

“Rootsi oleks andnud kindlasti hea võimaluse, sest näiteks nii Baxter kui ka Hodgson alustasid oma treenerikarjääri seal,” rääkis Armstrong.

Laiem kandepind, arenenum infrastruktuur ja ka suurem rahvaarv on Armstrongi hinnangul peapõhjused, miks on Rootsi jalgpall Soome omast sedavõrd arenenum.

“Rootsi tegi rohujuuretasandil ja staadionidega aastaid tagasi seda, mida Soomes alles alustatakse,” teab Armstrong. Ei ole ju Soome jõudnud kordagi ühelegi suurturniirile, kuigi potentsiaali selleks on olnud. Jari Litmaneni, Sami Hyypiä ning Joonas Kolkka põlvkonna potentsiaali ei suudetud Armstrongi sõnul ära kasutada, kui Anti Muurinen oli kuus aastat järjest peatreeneriametis.

Foto: Kerli Kehman

Keith “Keke” Armstrong Sünniaeg: 11.10.1957 Sünnikoht: Newcastle, Inglismaa Klubid mängijana: Sunderland AFC, Newcastle United, Oulu Palloseura, Koparit, Lahti FC Kuusysi, Kokkola Palloveikot, Kemi Palloseura, Vasa IFK, TP-Seinäjoki, IFK Marienhamn, Rovaniemi Lappi

Klubid treenerina: Rovaniemi Palloseura, TP-Seinäjoki, FC Haka, HJK

Saavutused mängijana: 3 Soome meistritiitlit

Saavutused treenerina: 5 Soome meistritiitlit, 3 karikavõitu Pühapäevaliiga poisid kuulavad välismaise tuntud treeneri näpunäiteid.

44

JALKA OKTOOBER 2009

arvamus

Jalgpallipuu Foto: Peeter Langovits/Postimees

Neeme Korv

K

ui mu lapsepõlve-külavahebuss Saaremaal Orissaare alevikus pikema peatuse tegi ja igavlevad reisijatest suitsumehed LAZi kõrval Rumbad tolmama panid, lonkisin mina tihti kohaliku keskkooli staadioni juurde. Orissaare kool on läbi aegade olnud kõva kergejõustikukool, kuid minu pilku tõmbas jooksuraja asemel alati muruplats jalgpalliväravatega. Ja see täiesti ebaharilik asjaolu, et platsi keskel kasvas puu. Tamm. Kasvab muide tänini.

Kooli internetilehelt võib lugeda, et selle omanäolise sümboli mahavõtmisest ei ole keegi söandanud tõsiselt rääkida.

Alles viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et selle tamme visa püsimine ühe staadioni keskel sümboliseerib mingil kuratlikul moel seda, kuidas oleme eestlastena püsinud. Aga miks mitte ei sümboliseeri ta ka Eesti jalgpalli. Puu on üldse ilmatu vägev kujund.

See oli sügav stagnaaeg. Brežnevi aeg.

Jalgpall oli mu elus täiesti olemas, peamiselt küll paberil. Tallinnas elava, minust pisut vanema tädipojast fänni eeskujul ja toel olin õppinud jälgima NSV Liidu jalgpalli ja saanud selgeks ka toonase Eesti NSV tippnimed.

Kusagil kaugel Dnepropetrovskis oli täheks tõusmas mu toonane lemmikjalgpallur, noor ründaja Oleg Protassov. Ühe raamatu lugesime päris kapsaks. See oli Lembit Koigi koostatud legendaarne “Jalgpall” (1970), mis andis imelise ülevaate sõjaeelse iseseisva

Eesti jalgpallielust. See oli kui hüpe salapärasesse maailma, kus meil oli oma riik. Ja oma jalgpall kui riik riigis. Kehastusime ses vaimustuses ise Tallinna Spordiks, TJK-ks, Narva Võitlejaks ja Kaleviks ning muudkui korraldasime Eesti meistrivõistlusi. Täringutega, mängult. Aga ikkagi oli kõik nagu päris. Üks ruuduline kaustik teise järel täitus tabelitega.

Kuid sel ajal, kui üks vana puu kangekaelselt püsis, said mulda ka uued istikud. Meie põlvkonnakaaslaste tähelend Tallinna Lõvides oli Eesti jalgpallile nagu rahvuslik ärkamine.

Kuulsin esimest korda selliseid nimesid nagu Mart Poom, Marko Kristal, Martin Reim, Risto Kallaste, Lembit Rajala ...

Brežnev oli läinud ja paar punast ätti tema järel veel. Ja miski ei olnud enam endine. Miski oli korraga pöördumatult muutunud.

See tunne ei petnud.

Puukujundit võiks mõni irvhammas kanda üle ka värske vabariigi rahvuskoondisele selle esimestel aastatel, isegi aastakümnel. Eks ta, jah, esiti puine oli see meie tehnika. Ja välismaast võis enamik poisse vaid unistada. Egas suurklubid asjata otsi just verisulis kukki.

Selleks ajaks peab olema A ja O pealuu sisse kulunud, edasi algab loomingulisus, platsi nägemine. Meisterlikkus.

Samal ajal kui paljud nahutavad praegust, valdavalt juba välisklubide mängijaist koosnevat A-koondist, mis materjali mõttes on sootuks teisest puust (sic!), tuleks palju sagedamini heita pilk hoopis täismeeste selja taha. Sealt paistab nii mõndagi. Sealt paistab tulevik.

Minu tervisejooksutiir viib mööda ühest arvukatest kunstmuruväljakutest, mida viimastel aastatel on Eestisse kerkinud nagu seeni pärast vihma. Olen hommikustel ringidel alati vaadanud mõningase kadedusega (et miks küll meil omal ajal midagi sellist ei olnud) neid punases särgis poisiklutte, kes suud-silmad pärani jälgivad, mida treener Martin Reim neile seletab. “Tähelepanu nüüd! Sööda pall! Näe, nüüd peatad selle tallaga. Teed, näe, sellise liigutuse ja söödad edasi. Proovige!”

Küllap Reim teab, kuidas oma hoolealuseid suunata. Kui Levadia jalgpalliklubi võõrustas tänavu Tallin-

nas Istanbuli Galatasarayd, juhtis telekommentaatori rollis Reim korduvalt tähelepanu noorte türklaste imeliselt heale tehnikale, jalgpalliaabitsa ja -ükskordühe une pealt tundmisele. Puuvõra kujundatakse noorelt.

Eesti U19 koondis võitles end EMvalikturniiril omavanuste eliitringi ja see tõi Tallinna kolm omavanuste seas Vana Maailma vägevat: Hispaania, Saksamaa ja Tšehhimaa. Turniiri ennast käis tribüünidel uudistamas ligi 20 000 jalgpallisõpra, teiste seas mitme nimeka klubi värbajad. U21 koondis alistas võõrsil Kaimar Saagi väravast Šveitsi 1:0 ja kodus Gruusia 2:0. Noored FC Flora mängijad Joonas Tamm ja Henri Anier siirdusid Itaaliasse Genua Sampdoriasse.

Marek Kaljumäe ja Andreas Sutt SC Realist on augustist Hollandi klubide AZi ja Heerenveeni juures. Kõik need viimase aja uudised, ja seda loetelu võiks jätkata, mahuvad üsna lühikesse ajavahemikku. Ma olen kindel, et see ei ole juhus.

Mu oma täditütre algklassides käiv poeg näitas tänavu suvel säherdust pallivaldamiskunsti, et lust vaadata. Tõsi, ta mängib jalgpallitrenni kõrval klarnetit ka, nii et mine tea, ehk saab tast hoopis muusik. Aga jalgpallisõber tuleb temast päris kindlasti. Nagu kõigist neist sadadest ja tuhandetest poistest ja tüdrukutest, kes on tee jalgpalli juurde leidnud. Olgu Tallinnas või Tartus, Sillamäel või Viljandis. Usun, et just siit saab alguse ka klubitoetajate kultuur, mida meil endiselt peaaegu ei ole.

Puu kasvab pikkamööda ja teatud vanuses ei võta teda enam talvekülm ega kipu metsloomad ta koore kallale.

Ning lõpuks on ta võimas ja visa. Ja tema oksad ja lehed on nagu peatükid ning leheküljed uuest Eesti jalgpalliraamatust. *** Ühel hommikul ei olnud Martin Reimi jalgpallipoisse sel rohelisel kunstmuruväljakul Tallinna külje all.

Oli hoopis linavästrik oma poegadega.

Kunstmuru on muidugi kunstlik, aga putukad, keda selle pinnalt kinni krabada võib, igati täisväärtuslik toit ühele kasvueas linnulapsele.

Just siin kasvavad üles ka meie noored jalgpallipuud.

2009 OKTOOBER JALKA

45

maailm

Akadeemiaga ühel pool – mis edasi saab?

Jalka uuris eelmises numbris ilmunud Inglise akadeemiate loo jätkuks kolmelt noorelt mehelt − Premier League’i akadeemia mänedžerilt, tippjalgpallurilt ja talendiarenduskeskuse kasvandikult – kuidas nad oma kogemuse põhjal Inglise profiklubide noortesüsteemiga rahule jäävad. malle koido

Foto: Tom Hindley/Scanpix

Viimasel ajal on rõõmustavalt suur hulk Eesti noormehi sõlminud noortelepingud välisklubidega. Aga see ei tähenda veel midagi – isegi kui sind 16aastaselt vuti sünnimaale skauditakse, võid vabalt 20aastaselt gaasifirmas töötada, nagu selgub kolme süsteemist läbikäinu lugudest.

Samuti ei tasu arvata, et Inglise noortesüsteem on täiuslik. Väiksema traditsiooni ja rahakotiga riikide omast on ta muidugi tükk maad professionaalsem, ent ka siin on oma puudujäägid.

Selle loo tegelaste elud on läinud eri radu – Kevin Thelwell vormib tulevasi Premier League’i jalgpallureid Wolverhamptonis, Richard Lee mängib hinnatud profina Londonis ning Adam Jones nühib peale lühikest profikarjääri koolipinki. Kuid neid seob armastus vuti vastu ning kõik kolm on oma akadeemiakogemusest kaasa võtnud parima, mis neid elus edasi viib.

Spordiga tegelemine ei ole kõigest korrektse siseküljesöödu äraõppimine – see on haridus ja isiksusekasvatus kõige puhtamal kujul. See on ka lugu sellest, miks tasub jalgpallitrennis käia, isegi kui sinust ilmselgelt järgmist Ragnar Klavanit ei saa.

Premier League’i või gaasifirmasse?

Richard Lee Watfordi väravat kaitsmas.

46

JALKA OKTOOBER 2009

26aastane Richard Lee on üks Inglismaa hinnatumaid väravavahte ning samuti Mart Poomi endine klubikaaslane Watfordi päevilt. Meie Mart,

maailm muide, oli ja on Richardi üks eeskujusid. Väljaspool vutiplatsi on Richard tuntust kogunud ärimehena populaarses tele-show’s, sestap on tal ka keskmisest Championshipi mängijast kõrgem meediaprofiil.

“Kutid, kellega ma akadeemiameeskonnas mängisin, teevad nüüd igasuguseid asju. Üks on vaibapaigaldaja, teine töötab gaasifirmas, kolmas läks ülikooli,” seletab Richard. Seega, kui sind 16aastaselt akadeemiasse palgaliseks õpipoisiks võetakse, ei tähenda see veel, et sinu saatus on järgmised 20 aastat tuhandete silmapaaride ees vutti taguda.

“

Proffide saabaste puhastamine ja neile toidu serveerimine, treenerile tee tegemine, riietusruumide koristamine ... Ning mõned asjad, millest kõva häälega rääkida pole mõistlik!

„

“Mõned mängivad poolproffidena, kuid praeguses klubis olen akadeemiakuttidest endiselt koos ainult Lloyd Doyleyga,” räägib Richard Lee. “Nagu elu näitab, saavad profilepingu väga vähesed, seega on oluline, et akadeemia jätaks ukse lahti ka muudel elualadel läbilöömiseks. Kui mina poleks profimängija, käiksin ilmselt ülikoolis. Õnneks kuulusin Watfordi akadeemiasse, kus haridus alati tähtsat rolli mänginud – seega on meie poistel koolis paremad tulemused, mis kindlasti aitab.”

“Akadeemia aitas vormida minu isiksust. Õpid noorena konstruktiivset kriitikat õigesti vastu võtma ja pingeliste olukordadega toime tulema ning muidugi kaaslastega suhtlema,” ütleb Richard, tunnistades samas, et 16aastaselt pea täiskohaga jalgpalli mängima asumine pole alati lihtne. Ta vihjab, et nii mõnelegi, eriti neile, kes kodust ära ühiselamusse kolima peavad, meenuvad sellest ajast märjaks nutetud padjad või toorest jõudu tunda saanud mööbliesemed.

“Praegu põhimeeskonnas mängides puutun akadeemiapoistega iga päev kokku. Ma ei treeni koos meeskonnaga, küll aga koos väravavahtidega, mis on

kindlasti noorele edasipüüdlevale jalgpallurile hea kogemus. Alustasin just oma väravavahtide kooliga ja tahan avada keskused profiklubide juures üle terve riigi.

Minu ambitsioon on toetada noori arenevaid mängijaid – kasvatada tulevasi Inglise koondise väravavahte. Mõned minu ideed kollkipri töö suhtes erinevad oluliselt normist ja tulevikus tahan kindlasti nendega akadeemiasüsteemi parandada.

Arenguruumi on siin kindlasti palju.” “Üks asi, mida Richard Lee (vasakul) peab Mart Poomi on sõbraks ja suureks eeskujuks. eeldaksin, on psühholoogia ulatuslikum sissetoomine treenides umbes samasuguse sagedusega nagu Eesti Meistriliiga tagumised klunoortejalgpalli. Ma tean, et pisut seda juba rakendatakse, aga puudulikult ette- bid. Uurisime Adami näitel, kui palju kasu või kahju on akadeemiasüsteemist valmistatud psühholoogiline pool veab neile, kes lõpuks ikkagi profivutiga leiba mingil hetkel mitmeid andekaid mängijaid alt. Minu päevil psühholoogia kui teenima ei hakka.

“Enamik inglise poisse tahab väikeselline akadeemiates peaaegu puudus. sest peale jalgpalluriks saada ja mina Sattusin spordi-psühholoogiaga kokku polnud mingi erand. Mängisin kuueaasjuhuslikult ning see on muutnud mu tasest saadik õnnelikus ignorantsis, nauolemust nii platsil kui ka väljaspool tides lihtsalt vutimängu koos sõpradega, seda. Mentaalne vormisolek on täpselt aimamata, et mul võiks ka annet olla. sama oluline kui füüsiline valmisolek 13aastaselt hakkasid äkki kõigi kohalike ning teadmised selle kohta tuleks noosuurklubide akadeemiad minu vastu relt omandada.” huvi tundma – Derby County, NotProffide duširuumi küürimas tingham Forest, Rotherhami CoE ... Ja Iga Richardi-sarnase profi kohta leidub teiste hulgas ka väike Mansfield Town. aga kolm korda rohkem noori poisKuna Mansfieldi mängijad olid sel se, kes tippmängija karjäärist noatera ajal kohalikud kangelased, tahtsin minagi kaugusel seisnud, kuid teed lõpuni käia saada osaks sellest klubist ja kirjutasin siiski pole jõudnud-tahtnud-saanud. peale kuuenädalast testimist noortelepinAdam Jones tagus terve oma koogule alla. Alles hiljem kuulsin, kes mind liaja Inglise liiga neljanda divisjoni veel katsetele kutsuda tahtsid. Klubid talendiarenduskeskuses ehk Centre of peavad kiirelt tegutsema ning ega noor Excellence’is (CoE) palli sooviga propoiss ja perekond päris hästi tea, mis fimängijaks saada. Täisealiseks saades alternatiivid on, kuni allkirjad paberil.” unistus ka täitus, ent nüüdseks mängib Adamil läks noorena väga hästi – ta 20aastane Adam vutti vaid poolprofina, oli klubi aasta noormängija ning liikus 2009 OKTOOBER JALKA

47

maailm

Adam Jones 17aastaselt Mansfield Towni aasta noormängija auhinda vastu võtmas.

selge suunaga profilepingu poole. Selle ta ka sai, ent paari aasta pärast otsustas mees profivutiga lõpparve teha ning hoopis ülikooli minna. Oma sõnul seetõttu, et sai aru, et Cristiano Ronaldot temast ei saa, aga vähemaga leppida ei taha, ning võib-olla on mõistlikum siiski “normaalne” elukutse omandada.

Aga kas noorena nii spetsiifiliselt vutile keskendumine kahjustas kuidagi tema võimalusi muudel elualadel edasi jõuda?

“Madalama liiga profiklubi, nagu Mansfieldi talendiarenduskeskus, pole päris sama, mis Premier League’is. Ma ei kujuta ette Theo Walcotti tegemas asju, mida meile peale sunniti – meile tuletati iga hetk meelde, et oleme klubis redeli kõige madalamal astmel. Proffide saabaste puhastamine ja neile toidu serveerimine, treenerile tee tegemine, riietusruumide koristamine ... Ning mõned asjad, millest kõva häälega rääkida pole mõistlik!

“Samas tegi selline karm kohtlemine meist mehed. Kui sa ei suuda enda eest seista, oled treeningväljakul ja ka elus teistele kerge saak. Meile suruti igal sammul peale distsipliini ning see aitab meil läbi lüüa ka teistel elualadel. Samas on nüüd paljudes kohtades peale kasvamas liberaalne nn Euroopa koolkond – ma ei pea seda halvaks, aga arvan, et vana kooli noormängijate kohtlemine õpetab mitte kunagi raskustele alla vanduma.

48

JALKA OKTOOBER 2009

Nii et igal juhul ei kahetse ma profimängija kutse omandamist. Ehkki ma enam profina ei mängi, pole ma selle tõttu elus millestki ilma jäänud.”

Teismelise treeneriambitsioon

Kevin Thelwell, Premier League’i klubi Wolverhampton Wanderers akadeemia direktor, on just “Euroopa koolkonna” esindaja. Tema noored Mick McCarthy proffide saapaid puhastama ei pea. Ja kui Adami sõnul tahavad kõik poisid vutimängijaks saada, siis Kevin Thelwell ihkas juba teismelise profiklubikasvandikuna tegelikult pigem pingil istuda – seda muidugi treenerina. Nüüd on ta 35aastasena tippakadeemia juht – 32aastaselt nii kõrgele ametipostile tõustes oli ta riigi kõigi aegade noorim akadeemia mänedžer.

“Noore profina Crewe Alexandras huvitas mind kõige enam treeningute ülesehitus ning kõiki noori jalgpallureid ergutataksegi treenerikursust läbima. Inglise noormängijate kool valmistab meid hästi ette kõigiks jalgpallisisesteks ametiteks. Peagi lõpetasingi mängimise, õppisin ülikoolis sporditeadust ning olen loogilist rada mööda edasi liikunud – Walesi jalgpalliliit, Preston North End, Derby County ja nüüd Wolvesi akadeemia juhi töökoht.”

Wolvesil on suurepärane statis-

tika – enam kui pooled nende nende noormängijaist sõlmivad 18aastaseks saades Premier League’i klubiga (!) profilepingu. Kuidas Kevin klubi edu seletab?

“Oleme aru saanud, et Inglise süsteem pole täiuslik. Mida enam on mängijatel kontaktaega, seda paremaks nad sirguvad, ning nii olemegi stabiilselt treeningute arvu kasvatama asunud. Nii mõnelgi pool ei treenita lihtsalt piisavalt, ka tippklubides.

Teine oluline asi on igale mängijale individuaalse tagasiside andmine – nii nad arenevad. Üks tähtis mõte on mul veel – avada meie akadeemia mängijatele võimalus mängida Euroopa eakaaslastega. See teeks poisid juba maast madalast tuttavaks erinevate mängustiilidega ning annaks meie mängijate arengule tugeva tõuke.

Samas sõltub palju koostööst põhimeeskonna mänedžeriga. Õnneks on Mick McCarthy väga avatud pilguga peatreener ning andekatel noortel on võimalus Wolvesis kiiresti edasi liikuda. Meie traditsioon on noormängijaid ise kasvatada, mitte neid mujalt sisse osta.”

Kokkuvõte

Neil kolmel endisel kasvandikul on siiski veel rohkem ühist – tegu on kolme edasipüüdliku ja ambitsioonika noore mehega, kes nii või naa elus edasi jõuavad, vutiplatsil või väljaspool seda.

Kindlasti on profijalgpalluri kasvatus neile selleks lisatuge andnud.

Samas leidub ka hulk näiteid, kes pole suutnud sama hästi vutiakadeemiast täismeeste maailma sulanduda – milles mängib kindlasti oma osa ka vähene tugi lähedastelt ja treenereilt. Igal aastal väljub akadeemiatest ka neid, kes kogu oma panuse ühe kaardi ehk profilepingu peale pannud ning selle unistuse mittetäitumisel nõutu näoga vähemalt viivuks ühe koha peale seisma jäävad.

Seega, vutile pühendudes tasub avatud pilguga ka teiste suundade poole vaadata – ent kui oled piisavalt andekas, et potentsiaalselt vutiga leiba teenida, siis ei tule tippklubi noortesüsteemis päevast päeva palli tagaajamine küll kuidagi kahjuks.

treener

Kaido-Meinhard Kukli sündis treeneripisikuga Noorpõlves jooksurajal rekordeid purustanud Kaido-Meinhard Kukli (38) valiti mullu Põlvamaa aasta tegijaks. Saavutused? Tema juhendatavad võistkonnad võitsid Eesti jalgpallimeistrivõistlustel viis esikohta, lisaks pidas ta U17 rahvusnaiskonna peatreeneriametit. Pole paha!

Lennart Komp

“Põlvamaa aasta tegija tiitel oli mulle suur üllatus ja keegi mind ette ei hoiatanud,” muigas Kukli. “Eelmine aasta oli meile muidugi õnnelik – tüdrukutega võitsime A-, B- ja C-klassi, poistega B-klassi II liiga ning naistega esiliiga.

Samuti õnnestus noortekoondise juures olla.”

Kuni 17aastaste tüdrukute peatreener jõudis ta olla pool aastat, enne kui kogu naiste jalgpalli kureerimine Inglismaalt tulnud spetsialistide hoolitseda läks. Märk on siiski maha pandud.

Noorte ja juunioride klassis Eesti meistriks tulnud Kukli nimel on tänaseni üheksa Põlva Ühisgümnaasiumi rekordit erinevatel sprindi- ja heitealadel. Kergejõustiku, rääkimata jalgpalli treeneriks hakkamisele ei mõelnud nimekast treeneriperekonnast võrsunud Kukli pärast keskkooli lõppu hetkekski.

“

Naised pidid üldse tugevamad olema. Samas, poisid omandavad jalgpalli tehnikat kiiremini.

„

“Kui ma keskkooli ära lõpetasin, siis ausalt öeldes ei olnud tollel ajal mõtet higi ja vaeva näha,” keris Kukli ajaratast kahe aastakümne võrra tagasi. “Lootust välismaale saada ei olnud ja stiimulit jäi natukene väheks.”

Tallinnas hoopistükkis ehitust tudeerinud Kukli jõudis aga ringiga Jakob Hurda sünnimaile tagasi ning asus seitse aastat tagasi FC Lootose

juures treeneriametisse. Suuresti tänu temale on sealsed vutitüdrukud jõudnud Eesti tippu ja kuuldavasti pidi Põlva mõne aasta jooksul saama üldse Eesti naistejalgpalli keskuseks.

“Arvuliselt on poisid ülekaalus, ent oleme aastaid tüdrukuid üles kasvatanud,” rääkis Kukli. “Alguses oli raske poiste ja tüdrukute vahel laveerida, kuna ei saanud neilt samu asju nõuda. Nüüd olen ära harjunud.”

Kukli treenerikogemus ütleb, et tüdrukutel on jalgpallis rohkem iseloomu ja tahtmist.

“Naised pidid üldse tugevamad olema,” teab Kukli.

Jalgpallitreener Kaido-Meinhard Kukli oli mullu Põlvamaaa aasta tegija.

“Samas, poisid omandavad ja nädalavahetused kodust eemal olla jalgpalli tehnikat kiiremini.” ei ole kerge põli kellegi jaoks. TahesPõlvas, põlises käsipallikantsis, on tahtmata hiilivad päevade lühenedes ja pikad traditsioonid ka kergejõustikul ja õhtute jahenedes Kukli pähe ka loobuorienteerumisel. Et Kukli nooruspõlves mismõtted, ent seni on ta valitud kursil jalgpalli seal kandis üldse ei mängitud, püsinud. on ka temal vuti ABC saamata, ehkki “Olen kordi mõelnud, et rohkem madalamates liigades on ta kokku palliei tee seda, aga pikkamööda kaob tõrv nud 15 aastat. meepotist jälle ära ning jaks tuleb “Tunnen puudust, et ei ole ise päris tagasi,” kirjeldas Kukli iga-aastast sisejalgpallitrenni saanud, kuid olen seda erinevate kursustega korvata püüdnud,” võitlust.

Nõudliku treeneritöö kõrvalt leiab märkis Kukli.

Kukli aega ka pühendada end koduküla Kui mullu vastutas Kukli viie võistkonna eest, siis tänavu on tema õlul FC Mammaste lasteaed-algkooli tegemistesse, kus on sealsete lasteaiarühmadele Lootose kaheksast esindusest “vaid” vutti õpetanud. Mullu premeeriti ta neli. Lisaks lööb ta aktiivselt kaasa kooli aasta isa tiitliga. klubi tegemistes. Üle 70 mängu aastas 2009 OKTOOBER JALKA

49

käbi & känd

Kaspar Gräzin koos ema Maret Maripuuga vanemate töötoas riigikogus.

Ka hääletamispult on käeulatuses. Kaspar ütleb jalgpallile jah!

50

JALKA OKTOOBER 2009

Foto: Lembit Peegel

käbi & känd

Kaspar Gräzin unistab jalgpallurikarjäärist Kaheksa-aastane Kaspar Gräzin tahab saada profijalgpalluriks, kuid ema Maret Maripuu peab olulisemaks, et jalgpall õpetab meeskonnatööd ja võimaldab poja energiat maandada.

Aga ta ei paneks kätt ette Kaspari valikutele, kui gümnaasium on lõpetatud ja poisil oleks annet vutis kaugele jõuda.

Indrek Schwede

E

simest korda puutus Kaspar Gräzin jalgpalliga kokku, kui ta isa ja sõpradega õues palli tagus.

Aga esimeseks spordialaks, kus Kaspar treeningul käis, oli judo.

“See maadluse pool talle siiski ei meeldinud ja nii hakkas ta käima jalgpalli- ja kergejõustikutreeningul,” selgitab poisi ema, riigikogu liige Maret Maripuu. “Kaspar proovis ka tennist, mis tundus igavavõitu, aga õnneks saab ta nüüd oma energiat välja rahmeldada jalgpallis ja kergejõustikus.”

FC Kotkases kolm korda nädalas vutti treeniv kaheksa-aastane Kaspar mängib paremäärel kaitsjana ja tunnistab ausalt, et tahaks rohkem edurivis mängida.

“Oleme sellel teemal korduvalt kodus rääkinud, et jalgpall on meeskonnamäng ja seal on hinnatud ka need, kes oskavad õigel hetkel hea söödu anda,” ütleb Maret Maripuu. “Kõik ei saa väravaid lüüa, aga need, kes löövad, saavad seda teha tänu teiste eeltööle.”

Teist aastat FC Kotkases treeniva Kaspari lemmikmängijaks on kiire ja osav Cristiano Ronaldo. Meeskondadest hoiab ta pöialt Eesti koondisele.

“Olen ammu selle peale mõelnud, et võiks ise ka Eesti koondisse jõuda,” räägib Kaspar. “Minu eesmärgiks on saada aina paremaks jalgpalluriks. Rünnakud tulevad mul päris hästi välja, aga isa (riigikogu liige Igor Gräzin – toim) ütleb

vahel, et isetsen ega taha palli teistele anda.”

Poja juttu kuulav Maret Maripuu tõdeb, et Kaspar tahab tõesti jalgpalliprofiks saada, kuid praegu on õppimine siiski tähtsam.

“Väga hea näide ja eeskuju on Mart Poom, kes lõpetas keskkooli kuldmedaliga,” räägib Maripuu, kes on ise Poomi kooliõde. “Ma ei puutunud temaga palju kokku, aga mäletan, et koridoris tahvlil oli kirjas, et ta lõpetas meie kooli hõbemedaliga. Ja siis lugesin korraga ajalehest, et tegelikult lõpetas ta siiski kuldmedaliga – tahvlil seisis mitu aastat vigane info!”

Kui Poom ja teised Lõvid aastatel 1987 ja 1988 Helsinki Cupi võitsid, haaras kogu kooli vutivaimustus.

Nagunii mängiti kehalise õpetaja Andres Pritsi käe all tundides jalkat, aga nüüd tehti seda veel hasartsemalt, suus Lõvide nimi! Maripuu tunnistab, et

talle meeldis kehalise kasvatuse tunnis jalgpalli mängida tunduvalt rohkem kui aja peale 100 m joosta.

Mareti kireks oli motosport

Mareti poksijast isa Eino (Eesti kahekordne noortemeister aastatel 1953 ja 1954) pani tütre juba lasteaialapsena tennist mängima. Küllap nägi isa tütres tulevast sportlast.

“Nagu paljud isad, ootas ka minu oma tegelikult poega, aga pidi siis oma sportlikke soove minuga ellu viima,” muigab Maret Maripuu, kelle sõnul kasvas temast isa kõrval suur spordihuviline. “Tennisemäng jäi siiski kõrvale, sest mul on südamedefekt, mis pani sportlikule koormusele piirid. Tol ajal huvitas treenereid eelkõige noorte tippudeks kasvatamine ja mina polnud neile huvitav eksemplar. Laps tunnetab selle kiiresti ära ja ma ei tahtnud enam

Treener Mart Raukas Kasparist Nii noore mängija puhul on veel vara prognoosida, milline on tema tulevik jalgpallis. Selge on aga see, et huvi jalgpalli vastu on Kasparil olemas ja seda mitte ainult mängijana vaid ka pealtvaatajana. Kui kevadel toimusid U19 Euroopa meistrivõistluste eliitringi mängud Tallinnas, siis Kaspar oli üks neist, keda staadionil kohtasin.

Mängijana on tema tugevusteks kiirus ja võime liikuda palliga. Vajaka jääb veel julgusest minna kehalisse kontakti võitluses palli pärast, kuid eks see tuleb praktika käigus. Kuna Kaspar oli suvevaheajal Muhumaal, siis saab varsti noorte meistrivõistlustel näha, kas tal oli seal aega ka vutti taguda.

2009 OKTOOBER JALKA

51

käbi & känd Foto: Lembit Peegel

Kasparile meeldib jalgpalli nii vaadata kui ise mängida.

tennisetreeningutel käia. Meelitasin siis “halvale teele” vanaisa, kes mind treeningutele viis. Vanemad teadsid, et käin ikka tennist mängimas, aga meie vanaisaga hoopis kiikusime pargis! Kuni see lõpuks muidugi välja tuli.”

Sealtmaalt on Maret olnud aktiivne spordile kaasaelaja. Erinevatel eluetappidel on teda paelunud korvpall, jäähoki ja kõige lõpuks ka jalgpall. Näiteks korvpallis elas ta spordihallis kaasa Tallinna Kalevi Nõukogude Liidu meistritiitlile 1991. aastal. Aga Mareti kõige suurem kirg on olnud siiski motosport.

Kõik sai alguse, kui isa võttis tütre kaasa Kalevi suursõidule. Maretist sai aastateks suur motospordihuviline, kes elas kaasa Jüri Raudsiku sotsmaade karikavõidule ja teistele sündmustele.

“

Tähtis on oskus meeskonna heaks töötada, hinnata head söötu ja mitte püüda tingimata olla see, kes väravaid lööb.

„

“Ma kogusin raha ja ostsin endale mopeedi,” meenutab Maret Maripuu.

“Tahtsin hakata võidu sõitma. Eeskujudeks olid Luule Tull ja Meeli Kalam.

52

JALKA OKTOOBER 2009

Minu sõitmisest oli isegi juttu Volli Kalamiga, aga kuna isa ei olnud tehnikahuviline, jäi see asi katki. Üksi olnuks siiski raske ilma oskaja tehnikahuvilisest abiliseta hakkama saada.”

Maripuud võlus motospordis juures kiirus ja masinavalitsemise oskus: kuidas siseneda kurvi, kui palju riskida: “Maal, kus oma mopeediga sõitsin, laenas sõbratar onult võrri ja nii olime ka meie poiste seltskonnas motoriseeritud!”

Õppimine peab korras olema

Kaspar on jalgpalli vaatamas käinud ka oma vanematega. Lillekülas elati kaasa Eesti U19 koondise mängudele Hispaania ja Tšehhi vastu. Esimene kogemus – palju rahvast ja kõva kära – oli poisile uus kogemus.

“Alguses olin pisut ehmunud,” tunnistab Kaspar, kes tahaks isegi kunagi Lilleküla murul palli lüüa. Maret Maripuu arvab, et tema ei paneks kätt ette, kui poeg valiks profijalgpalluri elukutse.

Aga ta peab oluliseks, et teatud tingimused oleks täidetud.

“Inimene peab muidugi tegelema asjadega, mis teevad ta õnnelikuks, aga kuni gümnaasiumi lõpuni ei tohi õppimine kannatada,” ütleb Maripuu.

“Tuleb niipalju pingutada, et neid kaht

asja ühendada. Ma ei poolda selles asjas kumbagi äärmust: ei seda, et spordi pärast on õppimine tagaplaanil, ega seda, et kooli pärast jääb olulistel võistlustel käimata.”

“Profikarjäär on lühike ja kui teha raske otsus selle kasuks, peab inimese anne olema ilmne,” jätkab Maripuu.

“Mina pooldan sporti pigem kui tervislikku eluviisi. Et noor saaks energia välja elada, et vanemad inimesed liigutaksid end ja püsiksid elu lõpuni sportlikud. Kõige halvem, kui treeningute tulemuseks on see, et laps ei taha enam trenni minna.”

Poja võistlusi jälgiv Maripuu on täheldanud klubide erinevat kultuuri ja teda häirib, kui headele tavadele ja sõnapruugile vilistatakse.

“Klubikultuur sõltub treeneritest, kelle teha on see, milliseid sõnu lubatakse lastel kasutada ja milliste sõnadega koheldakse lapsi,” räägib Maret Maripuu. “Mulle on oluline, et jalgpallist kiirgaks välja, et tegemist on olemuselt intelligentsete härrasmeeste mänguga.

Praegu on selles osas suured kontrastid. On klubisid, kus kord on majas, ja neid, kus korda pole. Muide – nii kogu maailmas.

Jalgpall peaks kasvatama ka vanemaid. Muidugi kisub mäng kaasa ja tahaks ise ka platsile karata, õpetamisest rääkimata. Eriti need isad, kes on ise kunagi jalgpalli mänginud, aga … mitte ainult nemad, eks ma ise ju ka! Mul on väga valusalt meeles, kuidas ühel mängul lasi väravavaht palli sisse ja tema isa läks värava taha, istus sinna maha ja kukkus poega sõimama! Klubikultuur väljendub ka selles, kuidas lubatakse vanematel väljaku ääres käituda.”

“Hobijalgpallis pole tulemus nii tähtis,” rõhutab Maripuu. “Tähtis on oskus meeskonna heaks töötada, hinnata head söötu ja mitte püüda tingimata olla see, kes väravaid lööb. Jalgpall peab poistele eluks kaasa andma just selle oskuse. Treeneri roll selles on väga oluline. Vastaseid peab austama ja mängima ausalt. Väraval ja väraval on vahe – kas võit on saavutatud ilusa ja ausa mänguga või mitte, see on ka oluline. Ja veel: jalgpall peaks väikestele poistele olema ka väga vahva ajaviide!”

Baltman varustab

Eesti jalgpallureid

esindusrõivastega

Eesti juhtiva rõivakaubandusettevõtte Baltika ning Eesti Jalgpalli Liidu vahelise sponsorlepingu kohaselt varustab meesterõivaste bränd Baltman juba üle kolme aasta Eesti rahvuskoondise mängijaid esindusrõivastega. „Oleme hoolitsenud rahvuskoondise hea väljanägemise eest, varustades kogu meeskonda esindusülikondade, särkide ja lipsudega. Lisaks sportlastele kannavad meie ülikondi ka treenerid ja Eesti Jalgpalli Liidu ametnikud,” selgitab ettevõtte Eesti turu turundusspetsialist Ülla Sarapuu. „Kuna sportlased reisivad palju, oleme nende elu mugavaks teinud reisimiseks ülihästi sobiva Traveli kollektsiooniga. Lisaks esinduslikkusele ja heale istuvusele on Travel sarja tooted vastupidavad kortsumisele ja määrdumisele.”

Ta lisab, et Baltika jaoks on koostöö igati teretulnud, sest annab lisaväärtust ka rõivafirma klientidele. „Oleme saanud pakkuda oma klientidele võimalust saada osa põnevatest jalgpallikohtumisest, näiteks viisime suvel mitmed jalkafännidest kliendid tasuta Eesti-Brasiilia mängu vaatama.”

Jalgpall on ilus ja stiilne „Jalgpalli toetame, sest seda ala fännavad paljud Baltmani kliendid. Jalgpall on stiilne ja ilus mäng, mis sobib väga hästi Baltmani kontseptsiooniga,” nendib Sarapuu.

Lisaks on Baltika töötajate hulgas nii jalgpalliharrastajaid kui ka tulihingelisi fänne. Oma meeskonda ei ole veel tänaseni loodud, aga kes teab, ehk millalgi saab olema. Kuigi tõenäolisem oleks Baltika naiskond, sest enamik ettevõtte töötajaid on siiski naised!

Jalgpalli kõrval on ettevõte käe alla pannud ka teistele aladele. Alates 2005 aastast on Baltika olnud Eesti Olümpiakomitee suursponsor, Montoni disainerite poolt on disainitud Eesti sportlaste esindusrõivad nii tali- kui suvemängudeks. Toetatud on ka Eesti tipptennisisti Margit Rüütlit.

Eesti Jalgapalli Liidu avalike suhete juht Mihkel Uiboleht kommenteerib koostööd Baltikaga: Eesti Jalgpalli Liidule on koostöö Baltikaga oluline, sest jalgpall on maailma populaarseim spordiala ja jalgpallikoondis riigi visiitkaardiks kogu maailmas.

Et võistkond ühtselt riietuks ja esinduslik välja näeks, on Baltika disaininud meile ilusad, stiilsed ja mugavad esindusriided.

Eesti koondis kasutab reisides ja esindusüritusteks Baltmani Travel ülikondi.

Koostöö Baltikaga on siiani olnud väga meeldiv, meie suhted on head ja tihedad, Baltika inimesed mõistavad jalgpalli väärtust ja võimalusi, mida jalgpall pakub.

53 Ragnar Klavan

2009 OKTOOBER JALKA

balti liiga

Balti liiga uuel hooajal igavaid mänge ei ole Karged kevadilmad, mitte midagi otsustavad mängud ja duubelkoosseisud peaks TrioBet Balti liiga jaoks olema igavene möödanik. Septembri lõpus avavile saanud uus hooaeg tõotab tulla revolutsiooniline. lennart komp

T

änavu ei ole enam alagrupifaasi.

Otsustavad kohtumised algavad juba avaringist, sest turniir peetakse halastamatus olümpiasüsteemis.

Kaotaja kukub välja, jääb ilma auhinnarahadest ning võimalusest end Viasat Sport Balticu kaudu eksponeerida.

“Olümpiasüsteem iseenesest tagab selle, et klubid võtaksid Balti liigat tõsiselt,” lausus liiga tegevjuht Christian Happel. “Kui varem võis edasipääsu kindlustada kahe mänguga, siis nüüd tuleb igas kohtumises välja panna oma parim esindus.”

Võrreldes kahe eelmise aastaga, kui 12 meeskonda jagati esmalt nelja gruppi, kust kaheksa paremat edasi pääses, osaleb tänavu 16 klubi, kes loositi paaridesse juba augustis. Võistlustules on viis klubi Eestist ja Lätist ning kuus Leedust. Lõunapoolseimad baltlased said võrreldes teistega ühe lisakoha, kuna neile kuulus mullu esikoht. Tõsi, FBK Kaunas tiitlit kaitsta ei saa, sest mängib tänavu alles Leedu tugevuselt kolmandas liigas.

54

JALKA OKTOOBER 2009

Grigori Tširkin (vasakul) FK Ventspilsist esindab Balti Liigas üht kõrgemat taset – vast loodud Euroopa Liiga oma.

Kõrgem jõud kiusab

“Kui liiga ei oleks klubidele atraktiivne, poleks meil ka 16 meeskonda,” sõnas Happel. “Balti liiga on hea võimalus saada rahvusvahelist kogemust, sest on vahe, kas mängida tuttava või võõra meeskonna vastu.”

Liiga auhinnafond on 50 000 eurot (780 000 krooni), millest 1500 eurot said klubid osalemistasuna seitse päeva enne esimest võõrsilmängu ning

igasse järgmisse ringi edenemise eest samuti 1500 eurot. Erinevalt varasematest aastatest tuleb Balti liigaga seotud transpordi- ja majutuskulud klubidel endil välja käia.

“Alates sellest hooajast kasutame süsteemi, kus Balti liigas osalevad meeskonnad katavad turniiril osalemisega seotud kulud ise ning selle eest maksame meie boonuseid,” tutvustas Happel.

Ehkki Balti liiga on kahe hooaja

balti liiga vahel seitsmepenikoormasaabastega positiivsete muutuste poole astunud, ei ole ideaalse lahenduseni siiski jõutud.

Kuivõrd sügisesed kaheksandikfinaalid mängitakse teisipäevadel ja kolmapäevadel, algavad põhjamaise kaamose saabumise tõttu kolm mängu juba kell 14.00 ning viis kohtumist 16.30. Proosaliseks põhjuseks tehisvalgustusega staadionite karjuv puudus.

“

Viasat Sport Balticu kaudu jõuab televaatajani 13 mängu 29st ning parimate hetkede kokkuvõttes näeb ka iga kohtumise väravaid.

„

“Kõrgem jõud laseb päikse looja ning meie ei saa sinna midagi parata,” lausus Happel. “Ometi ma ei usu, et see saab probleemiks, ja kevadel, kui saame algusajad hilisemaks viia, on fännid tribüünidel.”

Happeli sõnul muudeti kalendrit nii, et kui varem alustati kesistes tingimustes ja lõpetati kesistes tingimustes, siis nüüd mängitakse esimesed kohtumised väga heades, järgmised suurepärastes tingimustes. Viasat Sport Balticu kaudu jõuab televaatajani 13 mängu 29st ning parimate hetkede kokkuvõttes näeb ka iga kohtumise väravaid.

“Kuna Eestist Leetu sõita on suhteliselt aeganõudev, siis võõrsilmeeskonna fännide jaoks on see ideaalne võimalus oma lemmikuid näha,” kiitis Happel.

Sel hooajal osalevad Balti liigas Eestist JK Sillamäe Kalev, Narva JK Trans, Nõmme JK Kalju, Tallinna FC Flora ja Tallinna FC Levadia, Lätist FC Dinaburg Daugavpils, FK Skonto Riga, FK Ventspils, Jurmala VV ja SK Liepajas Metalurgs ning Leedust FC Šiauliai, FK Ekranas Panevežys, FK Vetra Vilnius, FK Suduva Marijampole, FK Tauras Taurage ja FK Banga Gargždai.

Turniiripuu Sügis 2009

Kevad 2010

Suvi 2010

Meeskonnad ja mängud 16 meeskonda senise 12 asemel 5 meeskonda Eestist ja Lätist, 6 Leedust turniir toimub olümpiasüsteemis ehk kaotaja langeb välja 7 mängupäeva, 29 kohtumist

Kalender Hooaeg kestab 22. septembrist 4. juulini, kuid oktoobri lõpust aprilli alguseni on liiga talvepuhkusel kõik ringid peale finaali toimuvad kodus-võõrsil-printsiibil

Auhinnarahad osalemisboonus: 16 klubi x 1500 € = 24 000 € veerandfinaaliboonus: 8 klubi x 150 € = 12 000 € poolfinaaliboonus: 4 klubi x 1500 € = 6000 € finaaliboonus: 2 klubi x 1500 € = 3000 € võitjaboonus: 5000 € ühtekokku on auhinnafond 50 000 €

Teleülekanded TrioBet Balti liiga sõlmis kuueaastase lepingu telekanaliga Viasat hooaja 29 kohtumisest 13 jõuab Viasat Sport Balticu kaudu otseülekandes televaatajani; igast osalevast riigist vähemalt üks igast mängupäevast teeb Viasat Sport Baltic parimate palade kokkuvõtte

Suvi 2010

Kevad 2010

Sügis 2009

Banga

Tauras

Ventspils

Levadia

Dinaburg

Suduva

Vetra

Trans

1/8-finaalid

veerandfinaalid

poolfinaalid

poolfinaalid

veerandfinaalid

1/8-finaalid

Jurmala

Sillamäe

Ekranas

Skonto

Šiauliai

Nõmme

Flora

Liepajas

Tugevusgrupp I

FC Levadia Tallinn (Est) Skonto FC Riga (Lat) FK Ventspils (Lat) FK Ekranas Panevežys (Lit)

Tugevusgrupp II

FC Flora Tallinn (Est) JK Trans Narva (Est) SK Liepaja Metalurgs (Lat) FK Vetra Vilnius (Lit)

Tugevusgrupp III

JK Nõmme Kalju (Est) FC Dinaburg Daugavpils (Lat) FK Šiauliai (Lit) FK Suduva Marijampole (Lit)

Tugevusgrupp IV

JK Sillamäe Kalev (Est) Jurmala VV (Lat) FK Tauras Taurage (Lit) FK Banga Garždai (Lit)

2009 OKTOOBER JALKA

55

meistriliiga

Sander Puri päästis Tartu Tammeka Kui eelmisel aastal Meistriliiga kuumimaks müügiartikliks tõusnud Sander Puri Dortmundi Borussias testimas käis, ei võinud ta teada, et kuulus Saksa klubi ta vaatamata lubadustele pika ninaga jätab. Ega ka seda, et teda Bundesligasse kaubelnud agent aasta hiljem Tartu Tammekale päästerõnga viskab.

Lennart Komp

S

uvise üleminekuakna avanedes lisandus Tammeka nimekirja riburada võõrapärase nimega mängijaid. Secran Konal, Bernard Schachner, Badr Hamdouchi, Panagiotis Vouis, Moritz Frederik Stehling, Chiquinho ja Fidele Eric Afila Oleme.

“Välistudengid!” pakkus üks.

“Tammeka müüdi ära!” arvas teine.

Selguse tõi majja 4. juulil klubi kodulehele ilmunud uudis rahvusvahelise koostöö alustamisest. Ja ohoo, spordidirektoriks sai sakslane Gerhard Wagner ning presidendiks Saksamaal elav ja töötav eestlanna Jane Afshar, mängijateagendi Babak Afshari abikaasa.

“Umbes kevadel hakkas see teema pihta, et mis oleks, kui teeks koos midagi. Juuni lõpus vahetult enne (ülemineku)akna avanemist lõime käed ja hakkas trall pihta,” tutvustas Tammeka juhatuse liige Madis Hünerson eellugu.

“Kontaktid leidsime Levadia kaudu eelmise aasta suvel, kui Sander Puri käis testimisel. Lisaks neile oli kokkusaamisi ja arutamisi ka teiste agentidega.”

Palgad sakslaste taskust

Üheskoos alustati kiiret operatsiooni terve hooaja viimasel positsioonil virelenud Tammekale Meistriliiga koha päästmise nimel. Selleks ka seitse võõramaist mängijat, lisaks saadi Anton Aristov ja Artjom Artjunin laenulepinguga 56

JALKA OKTOOBER 2009

Levadiast ning naasis hooaega Narva Transis alustanud Timo Teniste.

Wagneri sõnul tingis säärase hulga uute pallurite kaasamine olukord.

Järgmisel hooajal loodetakse vähemate võõrleegionäridega toime tulla. “Meie eesmärk oli Meistriliigasse püsima jääda ja võtsime need mängijad, kellel nägime potentsiaali meeskonda aidata,” lausus Wagner. “Järgmisel hooajal loodame piirduda umbes nelja mehega.”

Et talvel senisest peasponsorist ilma jäänud ning seetõttu pärast kaheaastast pausi Maag Tammekast taas Tammekaks muutunud klubi eelarve poleks lubanud omal jõul kedagi palgalehele võtta, tuli sakslastel kõigi uute meestega seotud kulutused omast taskust kinni maksta.

Türgi juurtega Saksa kodakondse Secran Konali sõnul saab ta siin palka, mis on võrreldav Saksamaa 4. või 5. divisjoniga.

Peatreener Hurt: meeskond muutus konkurentsivõimelisemaks Poole hooaja pealt kümme uut mängijat oma hoole alla saanud Tartu Tammeka juhendaja Norbert Hurda sõnul saavutanuks meeskond tulemusi ka oma jõududega, ent leegionäride värbamine lubas mängukvaliteeti tõsta.

“Kui varem suutsime tulemust saavutada kaitsvalt mängides, siis nüüd suudame ise palli hoida ja rünnata,” vaagis 26aastane Hurt. “Mänguplaani põhimõtteliselt ei ole muutnud.”

Kokku seitse välismaalast palganud Tammekas käis testimisel veel neli meest, kes Hurda nõudmistele ei vastanud. Praegustest meestest tõstis ta esile väravavaht Moritz Frederick Stehlingi ja kamerunlasest keskkaitsja Fidele Eric Afila Oleme.

Tänu tugevdusele õnnestus Tammekal pärast 26. vooru 1:0 võitu Viljandi Tuleviku üle lõpuks punase laterna staatusest pääseda. Hurt peab oluliseks ka meeskonna tugevdamisega kaasnenud vaimset aspekti.

“Kui me jäänuks oma jõududega püsima, siis enamikele oleks see kolmas aasta Meistriliigas tagaosas mängida,” sõnas Hurt. “See kurnaks mängijad vaimselt ära ja sellisel foonil areneda on mängijal üha raskem.” Ühtlasi kummutas Hurt levinud väärarusaama, et ta ei tahtnud juunis Narva Transist lahkunud endist pikaaegset Tammeka ründajat Kristjan Tiirikut. “Ainuke asi, mis ma klubile ütlesin, oli see, et kui ta (Tiirik) tuleb, siis peab ta ainult mängija olema ja trennides 100 protsenti kohal olema. Kui treeneriks, siis olgu ainult treener,” lausus Hurt.

meistriliiga

“

Foto: Lembit Peegel

Pikemas perspektiivis peaks Tammeka muutuma konkurentsivõimeliseks profiklubiks, mis suudab Tartu ja Lõuna-Eesti andekamad poisid kodukanti jätta.

„

Tartu lipulaev Tammeka ühendab nüüd endas eri riikide leegionäre, kes peavad Emajõe Ateena au päästma.

“Mul oli variant mängida Saksamaa 3. liigas, kuid siinne kõrgeim tase oli ahvatlevam,” sõnas Konal.

Hoolimata Euroopa mõistes tagasihoidlikest summadest tundub pisut kummaline, miks peaks ühed sakslased huvituma mingist Eesti väikeklubist ja sellele veel raha sisse tooma. Wagneri sõnul oli nende motivatsiooniks Tammekat aidata ning olla partneriks klubi juhtimisel.

Eurojalgpall Tartusse

“Rahast ei ole mõtet numbrit teha, sest Meistriliiga ei ole nii suur, et siin midagi teenida,” rääkis Wagner. “Minu jaoks on see pikaajaline projekt, mille üheks osaks on tugevdada klubi, teiseks meie sidemete kaudu anda siinsetele mängijatele proovilepaneku võimalus.”

Tammeka tugevdamine aga ei piirdu vaid pallurite sissetoomisega. Koostöös tahetakse korrastada ka klubi sisemiselt. Selleks loodi noorte- ja naistejalgpalli direktori ametikoht, kuhu nüüd kogenud ja autoriteetset välisspetsialisti otsitakse. Pikemas perspektiivis peaks Tammeka muutuma konkurentsivõimeliseks profiklubiks, mis suudab Tartu ja Lõuna-Eesti andekamad poisid kodukanti jätta.

“Miks andekad peaks siit ära minema. Professionaalse jalgpalli kõrvalt on väga raske õppida, aga võimalik, ja mil-

lised võimalused on täna Tartus! Kõik õppeasutused on jalutuskäigu kaugusel,” heitis Hünerson valgust Tammeka kavandatavale tõmbenumbrile.

Profistumine peaks loogiliselt viima ka taseme paranemiseni ja praegu terendavad üleminekumängud asenduma eurokohtumistega. Ootuspäraselt kuupäeva täpsusega vekslit, mis ajaks nii kaugele jõutakse, keegi välja ei käi.

Hünersoni sõnul ei tohiks aga kahekolme aasta pärast euroväljakutele jõudmises midagi ebareaalset olla. Tänavune pisut enam kui miljonikroonine eelarve aga peaks olema kümme korda suurem.

“Praegu tundub selline summa utoo-

piline, kuid kolme-nelja kuu pärast peaks midagi selgemaks saama,” hindas Hünerson. “Peab olema ka õnne õiged mehed leida. Meil ei ole mõtet ründesse [Tarmo] Neemelot palgata ja siis veel igasse liini ühte head meest, kui neil ei ole väärilisi partnereid.”

Hünersoni sõnul peaks paari aasta pärast värskema ilme saama Tamme staadion, kuhu rajatakse uus tribüünihoone ja olmeruumid.

Kuivõrd Tammeka püsib senini karikavõistlustel konkurentsis, ei ole eurokoha saavutamine võimatu ka järgmisel hooajal, ent Wagneri sõnul võiks järgmisel aastal olla Tartu klubile jõukohane kuues koht.

Väravavaht Stehling: Andres Oper soovitas Enne Tammekasse tulemist Hollandi esiliiga klubi Fortuna Sittard hingekirja kuulunud väravavaht Moritz Frederick Stehling küsis enne Eestisse tulemist nõu Andres Operilt, kellega ta Kerkrade Rodas koos mängis.

“Andres (Oper) ütles, et Eesti on tore maa ja siin on sõbralikud inimesed,” lausus Tammeka trennis just Roda treeningsärki kandnud sakslane.

Saksa, inglise ja pisut vene keelt valdav Stehling kohanes enese sõnul Tammekas kiiresti ning näeb tabeli alaossa kuuluva meeskonna väravasuul seismisel eeliseid.

“Nõrgemas klubis saab alati hea praktika ja kui hästi läheb, jääb see ka silma,” lausus Stehling.

Türgi päritolu Saksamaa kodakondsusega Secran Konal, kellel on sarnaselt teiste välismaalastega kolmekuune leping, tahab pikemaks ajaks Eestisse jääda. “Klubi juhid rääkisid, et plaan on kahe-kolme aasta pärast eurosarja jõuda, ja praegusel meeskonnal on selle sihini jõudmiseks potentsiaali,” hindas Konal.

2009 OKTOOBER JALKA

57

naised

Eesti naised enam kaotusmõtetega platsile ei lähe Eesti naiste koondis alustas 15. septembril järjekordset MM-valiktsüklit. Jalka uuris enne ja pärast avamängu, kuhu loodab meie esinduskoondis jõuda. malle koido

E

on platsile minnes tunne teistesti koondis asus sepFoto: Egon Tintse sugune,” ütleb Pajo. “Me teeme tembri algul FIFA edasijõudmise nimel palju tööd naiste edetabelis ning sellised tulemused panevad 78. real. See teeb meie naiste meid veel kõvemini tööle. Islandi koondisest pealtnäha alagrupi mängijad teevad kaks korda päeautsaideri, kes ehk vaid Põhjavas trenni, meie vaid paar korda Iirimaa vastu võidupunktidele nädalas – et nendega võrdselt loota võiks. mängida, peaks Eestis loodama Samas ei otsustata mänprofinaiskond. gude saatust paberil. Võitis Taktikaliselt oleme küpsemad. ju Eesti enne valikmängude Kui varem kaotasime suurelt algust kõik oma selle aasta kaitsest lähtuva taktikaga, siis maavõistlused, purustades nüüd alustasime Islandi vastu Balti turniiril meiega FIFA koguni vaid kolme kaitsjaga. edetabelis samal pulgal asuva Eesti üritab nüüd ründavat jalgLäti 5:0 ning alistades tugevapalli mängida. Me ei lähe platsile maks loetud Leedu ja Kasahskaotama, vaid ise mängu ehitama tani, samuti Armeenia. ja võimalusi looma.”

Island, tõsi küll, oli hoopis Ka teine koondise põhitegija, teisest puust vastane ning rasSigny Aarna, hindab koondise keks võib eestlannadel minna enesekindluse tõusu viimase aja ka esikümnes asuva Prantsusolulisimaks saavutuseks: “Rõõmu maa vastu. Kuid jätame siintegi ka, et suudame juba platsil kohal FIFA edetabeli kõrvale.

Katrin Loo on meie noortekoondise üks võtmemängijaid. füüsiliselt rohkem vastupanu osuKas Eesti naiste jalgpall on tada ning vastastega sammu pidainglastest treenerite käe all da. Füüsis on meil väga palju paranenud astunud piisavalt suure sammu edasi, et liiga suur soov, aga kuhugi peame ju ning see teeb ka enesekindlamaks. Treealagrupivastastega enesekindlalt lahinsihtima.” nerite kogemus ja taktika annavad meile gusse astuda?

Profinaiskond viiks kui mängijatele ikka väga palju juurde, “Vastupidiselt levinud arvamusele tippudele järele eriti rõhutaksin aga ikka meie fitnesstean täpselt, kus me tabeli järgi asume – programmi ja jõusaalitreeninguid.”

Eesti naiste koondiselt ei oodata võite,” Avamängus tuli meie tüdrukutel aga vastu võtta ränk 0:12 kaotus tugevalt Nii Aarna kui Pajo on peale avamängu rääkis peatreener Keith Boanas enne Islandilt.

Ründaja Ave Pajo, kelle kirge pettunud, kuid hoiavad pea püsti ning valiktsükli avamängu. “Samas oleme ja võidujanu peatreener esile toob, kirtahavad kõigi vastu hambaid näidata, viimase seitsme kuu jooksul palju arenejeldas mängu kui islandlannade soolot, ehkki Islandi ja Prantsusmaa vastu nud ja kuigi grupp on raske, usun mina, kuid ei kipu meid maha kirjutama. läheb see raskeks. “Ma ei julge küll et tüdrukud suudavad lõpetada vähe“Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et ennustada, kuhu lõpuks grupis jääme,” malt tabeli keskel. Eesmärk on koguda mänguseisud on siiani samad, kuid meil räägib Pajo. “Võtame pigem ühe mängu 9 kuni 15 punkti – mõnedele näib see

58

JALKA OKTOOBER 2009

naised korraga. Aga teeme tööd edasi veel suurema innuga ning läheme kõigi vastu jalgpalli mängima.”

Talente Eestis leidub

“Tüdrukud tunnevad end olevat paremas vormis, tugevamad, teravamad – ning see kasvatab enesekindlust,” lisab Boanas. “Näiteks Morkovkina, Pajo, Aarna ja teised mängivad Eesti eest uhkusega ning meil on ka palju lootustandvaid noori. Me ei saa edu ühe mõõdupuuga mõõta, igas mängus on meie eesmärgid erinevad, aga eelkõige ootan tüdrukutelt arengut iga kohtumisega. Nad peavad igas mängus 90 minutiks säilitama positiivse suhtumise ja mitte kunagi pead norgu laskma, sõltumata numbritest tablool. Iga mängija peab olema lõpuni motiveeritud koondisesärgis mängima.”

Nagu Boanaski tunnistab, on naiste jalgpallis tase tippude ning teiste naiskondade vahel suurem kui meeste mängus.

Seda näitas juba hiljutine EM-finaal Helsingis, kui naistevuti maailma liider Saksamaa samuti eduka Inglismaa koondise raskusteta purustas. Samas on koondise tulemused näidanud ilmset edasiminekut ning enesekindlalt mänguplatsile minnes oleksid punktid FIFA tabeli keskmike vastu täiesti reaalsed.

Noortekoondisedki peavad valikmänge Eesti noored tüdrukud saavad rahvusvahelist kogemust juba noores eas. Septembrikuus pidasid oma EM-kvalifikatsiooniturniiri nii meie U19 kui ka U17 koondis. U17 koondisel tuli alla neelata mõru pill – nii Soome kui ka Rootsi, taas kord naiste jalgpalli eliitkoondised, alistasid meie tüdrukud suureskooriliselt. Kolmas alagrupikaaslane Läti, kes samuti favoriitidele suureskooriliselt kaotas, oli seekord samuti meist parem 3:0.

“Eesti on Lätist ja Leedust naiste jalgpalli arengus ees,” hindab Boanas meie seisu võrreldes lõunanaabritega. “Neile kaotamine A-koondisega Balti turniiril oleks mulle suurt pettumust valmistanud ning ka U19 koondise Balti turniiri võit tõestas, et meie tüdrukud on andekad ning kokkuhoidev naiskond.”

U19 madistas koduses Kuusalus EM-hõbeda Rootsi ning arenevate Tšehhimaa ning Sloveeniaga. Ajakirja trükkimineku ajal turniir veel käis, kuid avamängus jäime Tšehhile alla 1:3 – ehk siis täiesti jalgpalli moodi seis! U19 koondisest toob peatreener esile Katrin Lood, Anete Paulust, Kairi Himaneni, Liis Emajõet ja Eneli Valsi – kõigil neil tüdrukutel on ka juba A-koondise debüüt tehtud.

Eesti naised ei pruugi end maailma mastaabis teab mis tegijateks pidada, kuid suvises Inglismaa treeninglaagris jäid meie parimad noored mängijad silma Inglise koondiste treeneritele.

Nende kogenud meeste sõnul võiks nii mõnestki Eesti neiust tippsportlasele kohase programmi abiga klassiga naisjalgpallur saada – talente meil jagub.

Muide, kas olete märganud, et Eesti naiste FIFA edetabeli kõigi aegade kõrgeim koht on 76? Praegune 78. koht pole sellest just kaugel.

FIFA naiste jalgpalli MM 2011, Euroopa tsooni 1. alagrupp Koht FIFA naiste edetabelis

Riik Prantsusmaa

8.

Island

19.

Serbia

33.

Horvaatia

48.

Põhja-Iirimaa

69.

Eesti

78.

Eesti naiskond Inglismaal treenimas.

2009 OKTOOBER JALKA

59

60

JALKA OKTOOBER 2009

esiliiga

Zaur Tšilingarašvili meistrite taimelava Zaur Tšilingarašvili on aastate jooksul esiliigas üles kasvatanud rea lubavaid jalgpallureid.

Paljud väheste kogemustega noored lõpetavad hooaja kvaliteedimärgiga otsa ees ja pallivad järgmisel hooajal juba Meistriliigas.

Indrek Schwede

E

siliigas on vähemalt üks meeskond, mis tõenäoliselt ei suuda järjekordselt täita peatreeneri esitatud ülesannet – murda lahti Meistriliiga uks. See on Valga Warrior.

Igal aastal seab peatreener Zaur Tšilingarašvili meeskonnale eesmärgiks tõusta Meistriliigasse, kuid hooaja lõppedes on eespool ikka olnud kogenenumad konkurendid. Kuid kõige selle põhjuski on lihtne.

“Minu ambitsioon on tõesti selline, et tahan igal aastal Meistriliigasse tõusta, kuid igal aastal annan seitse-kaheksa paremat mängijat ära Tulevikku või Florasse,” seletab Zaur Tšilingarašvili.

“Märtsikuus alustan jälle uuesti poistega, kel puudub kogemus.”

Zaur kinnitab, et kui ta saaks kakskolm aastat sama koosseisuga mängida, tõuseks meeskond Meistriliigasse. Seda võib uskuda, sest Zaur on igal aastal tõestanud, et suudab kogenematutest noortest sügiseks üles ehitada kõigilt punkte rööviva ja tabeli ülapoolel paikneva meeskonna. Tšilingarašvili on meediale oma kasvandikke alati kiitnud, neid kaitsnud, neile positiivsust ja enesekindlust jaganud. Ka nüüd kiidab ta oma valikut, nimetades supertalentideks 1992/1993. aastal sündinud põlvkonda.

Mõistagi kordub ka järgmisel aastal sama stsenaarium: Valga paremad lähevad Meistriliiga klubidesse ja Zaur alustab uue rivistusega, kellele seatakse maksimumeesmärk – tõus kõrgliigasse.

Aga kes võiksid tänavusest valikust tuule tiibadesse saada?

“Eelmise aasta poistest on tänavu hästi hakkama saanud Andrei Veis ja

Sander Sinilaid,” arutleb Tšilingarašvili. “Üle-eelmisest aastast võib esile tõsta Henri Anieri ja Mikk Reintami. Aga kõik sõltub ju Meistriliiga treenerite pilgust. Mina armastan Barcelona stiili, armastan tehnikat, aga teine treener vaatab mängijaid ehk läbi teise prisma.

Ma ei oska öelda, kes kellele silma jääb.

Väga oluline on mängija enese psühholoogiline valmisolek kõrgemal tasemel mängida. Jalgpallur peab olema egoist, nahaalne, tal peab olema potentsiaali ka psühholoogiliselt. Paljud lähevad kaduma just selle potentsiaali puudumise tõttu.

Janar Toomet näiteks. Mängija läbilöögivõime oleneb sellest, mis ta sees toimub, kuidas ta mõtleb, kui palju on ta valmis edu nimel äärmuslikes olukordades kannatama. Mängijal peab sees olema

suur Mina, siis arened edasi. Kui Mina on väike, oled (suurele jalgpallile) kadunud.

Mina armastan neid, kes on valmis läbilöögi nimel kõik välja kannatama!”

Aastaid esiliigas noori andeid arendanud Zaur Tšilingarašvili tunnistab, et liiga tase on siiski langenud. Veel mõni aasta tagasi tõstis taset Sillamäe Kalev, aga ka Levadia ja Flora praegusest märksa tugevamad koosseisud. Teisalt ütleb Zaur, et nüüd saavad mängupraktikat ka kahe suurklubi nooremad mängijad.

Mis võiks olla Zaurile parim kink oma õpilastelt? Kahtlemata see, kui nad suudaksid tippjalgpallis läbi lüüa. Kindlasti ei saaks olla aga midagi veel paremat, kui mõni neist tõmbaks selga treeneri lemmikmeeskonna Barcelona särgi!

Foto: Lembit Peegel

Zaur Tšilingarašvili (paremal) on üles kasvatanud omanäolisi ja tehnilisi noori jalgpallureid.

2009 OKTOOBER JALKA

61

II liiga

Valga FC Warrior II – nimelt duubelmeeskond, sisult mitte Valga FC Warrior II peab end tõestama, et saada tagasi Esiliigasse kuuluva FC Warriori duubelmeeskonna staatus.

Lennart Komp

K

õrvaltvaatajale võib tunduda ebaõiglane, et Warrior II, mis väliste tunnuste järgi peaks olema täieõiguslik duubelmeeskond, ei ole seda mitte. FC Warrioril on ühine nimekiri hoopis samuti II liiga Lõuna/Lääne piirkonda kuuluva FC Elvaga.

“Oleme pisut nördinud, et omavaheline koostöö on minimaalne ja kahe Warriori side sisuliselt puudub,” ütles Meelis Kuivits, Warrior II treener.

FC Elva eelistamise põhjus peitub eelmise hooaja tulemustes. Warrior II kukkus II liigast välja ning Esiliiga ja III liiga meeskonnad ühist nimekirja kasutada ei saa. Loobumiste abiga pääses Warrior II aga tagasi II liigasse, ent liisk Elva kasuks oli juba langenud ja plaanid tehtud.

“Olime talvel III liigaga leppinud, mitmed olulised pallurid läksid minema,” rääkis Kuivits.

FC Flora presidendi Aivar Pohlaku sõnul peab Flora tütarklubides kohalike mängijate arendamine jõudma nii kaugele, et oma jõududega suudetakse kandepinda hoida. Pärast FC Valga ja FC Warriori ühendamist 2006. aastal ei ole oma mängijatega suudetud sportlikku taset tõsta ning pendeldatakse endiselt II ja III liiga vahel.

“Tase peab muutma selliseks, et need mängijatel, kes tulevad Tallinnast duublit toetama, peavad olema võrdväärsed partnerid olemas,” lausus Pohlak.

“Warriori Valga-poolne osa ei saa sellega ise päris hakkama, vaid Tallinnapoolne osa peab abistama.”

Pohlak rõhutas, et Flora tütarklubide 62

JALKA OKTOOBER 2009

Foto: Lembit Peegel

Pärisvalgalased vahivad suuremate keskuste poole, mis teeb kohapeal meeskonna pidamise raskeks.

sportliku poole arendamine on võetud päevakorda. “Pärast staadioni koorma alt välja rabelemist oleme väga tõsiselt võtnud ette kõigi oma süsteemi klubide sportliku poole arendamise. Kõigepealt muidugi Flora ja siis läheme kõigi teiste kallale. Me kindlasti läheme sinna (Valgasse – toim) appi,” tutvustas Pohlak lähiplaane.

“

Oleme pisut nördinud, et omavaheline koostöö on minimaalne ja kahe Warriori side sisuliselt puudub.

„

Praegu kuulub Tallinnas Zaur Tšilingarašvili käel harjutava FC Warriori ridadesse vaid üks Valgast võrsunud mängija, kelleks on Sander Rõivassepp. Kuivitsa sõnul puuduvad Valgas konkurentsivõimelise meeskonna üleval pidamiseks võimalused – piirkonnas on

Eesti suurimaid tööpuudusi, noortel ei ole edasiõppimise võimalust ja nõnda edasi.

“Iga aasta on nii, et töötame hooaja jooksul kokku ja siis talvel jälle kolitakse ära, minnakse mujale tööle,” kirjeldas Kuivits, kelle karjääri lõpetas 1990ndate keskel raske peatrauma.

“Igast noortegrupist jääb meeskonda alles võib-olla ainult 2-3 poissi.”

Pohlak tõi võrdluseks FC Kuressaare, kes alustas umbes samal ajal, ent on nüüdseks peamiselt oma kasvandikega Meistriliigasse jõudnud. “Kuressaare on lahendanud olukorra treeninggrupiga Tallinnas, kuid Valga puhul on teine eelistus Tartu ning nende liikumine on ebaühtlasem,” rääkis Pohlak.

Warriori enda ajalugu ulatub juba 1992. aastasse, kui kamp Valga koolipoisse otsustas meeskonna kokku panna. 1995. aastal hakati osalema Eesti meistrivõistlustel ning nüüdseks on töö laienenud ka Tõrvasse.

III liiga

JK Luunja – Tartu eilsete ässade koduklubi Jalgpallisõber teab, et kui koondislane tippspordist loobub, võib teda peagi FC Toompea särgis näha.

Kui Tartu vutimees otsustab sporti rahulikumalt võtta, leiab ta tõenäoliselt tee JK Luunja ridadesse. lennart komp

V

iis aastat tagasi loodud JK Luunja logolgi seisab hüüdlausena “Old Stars of Tartu” (“Tartu vanad tähed”). Meeskonna nimekirjast võib leida veel neli-viis aastat tagasi Tartu JK Tammeka eest põhiraskust kandnud kaitsjad Eduard Škunovi, Taavi Vellemaa, Taivo Kase, aga ka Eesti koondise eest seitse mängu pidanud Janek Kiismanni või endise korvpalluri Toomas Liivaku.

Klubi loomishetkest alates mängiva treeneri ülesannetes olnud Janek Heim pole oma autoriteedi maksmapanemiseks seni pidanud erilisi jõupingutusi tegema.

“Kõik on mänginud ja saavad asjast aru,” rääkis Heim. Ometi ei ole kõik kogu aeg harmooniliselt kulgenud.

Mullu ületas JK Luunja uudiskünnise hoopis vägivallatsemisega, kui mängija Kristjan Sööt ei olnud rahul kohtuniku otsusega talle punast kaarti näidata.

Vihas purustas Sööt peaga kohtuniku ninaluu ning sai aastase mängukeelu.

“Söödi juhtum ehmatas meid kõiki ja oli õpetlik,” analüüsis Heim. “Pärast seda võtsime kohe koosoleku kokku, rääkisime asjad selgeks ning pärast seda on suupruukimise asemel energia mängu rakendatud.”

Jaksu läheb Luunja palluritel kõvasti tarvis, kuivõrd trenni tehakse praegu III liigas mängides vaid korra nädalas.

Kuivõrd hooaja lõpus terendab pääs astme võrra üles II liigasse, tuleb Heimi sõnul mängijatel selge otsus vastu võtta – kas pingutada II liigas või jätkata praegust rahulikku liini.

“Kui me peaks II liigasse jõudma, tuleb mõelda ka talvisele ettevalmistusele, mis sel aastal näiteks täiesti ära jäi,”

Luunja JK. Ees: Janek Heim, Margo Toll, Siim Sarv, Tauno Kallas, Taivo Kask, Robert Pluum, Erkki Eggert, Eduard Škunov.

Taga: Timo Afanassjev, Taavi Vellemaa, Diimar Tarajev, Rain Sirk, Martin Karis, Siim Säesk, Indrek Paabusk, Urmas Tillison, Veiko Meitern.

pajatas Heim tulevikuperspektiividest.

“Tõenäoliselt jaguneb meeskond kahte leeri – üks pool tahab kõrgemat taset, teine mitte.”

Tuleval hooajal kavatseb Luunja ka oma ridu täiendada, vaateväljas on endine Tammeka kaitsja Kait-Kaarel Vaino ja kui kõik hästi läheb, siis tänavust hooaega Narva Transis alustanud Kristjan Tiirik.

“

Kui me peaks II liigasse jõudma, tuleb mõelda ka talvisele ettevalmistusele, mis sel aastal näiteks täiesti ära jäi.

„

JK Luunja on õigupoolest meeskonnale nime andnud Tartu kõrval asuva Luunja vallaga küllaltki vähe seotud.

Omavalitsus toetab neid rahaliselt, ent kodumängud peetakse Tartus Annelinna kunstmuruväljakul. Meeskondagi on Luunja meestest alles jäänud vaid Priit Pettai ja Marko Toll, kes olid klubi asutajaliikmed.

Mõne aasta perspektiivis näeb Heim JK Luunjat mõne noorteklubiga koostööd tegemas. Näiteks Tartu Olümpiaga, mille treener Ahti Paltseri samuti Luunja hingekirja kuulub. “Ühel hetkel on ju vaja noortel ju kuskil areneda ja Olümpia või FC Santose noortele võiksime parajaks väljundiks olla,” lausus Heim. “Ma ei poolda mõtet, et noortega peaks hakkama neljandast liigast üles tulema − seal on mäng veel väga toores ja võib poistel isu ära võtta.

II liiga on paras koht, kus meeste seas end proovile panna.”

2009 OKTOOBER JALKA

63

IV liiga

Akadeemiline jalgpalliklubi Quattromed Kes võiks kanda Eesti kõige akadeemilisema jalgpallimeeskonna tiitlit? Tartu Ülikooli Fauna, pakute?

Linn on küll õige, ent võistkonna nimeks Quattromed, kus kõrgharitute protsent on pöörane 85!

LENNART KOMP

O

Foto: Kalev Saar/Scanpix meti ei ole muses võõrustati Quattrokarikavõistlustel med saaTallinna FC nud kordagi kutset Florat, kellele iga-aastasele võimu kaotati 0:8. Mäja vaimu sõprusletatavasti sama kohtumisele, kus tulemusega kaoriigiametnike FC tas näiteks FC Toompea vastu on Kuressaare sepseni astunud alma tembris Meistrimater’i FC Fauna. liigas Tallinna Quattromedi kapFC Levadiale. ten Kuldar Kõiv on Kõivul on eredalt seda meelt, et tema meeles praeguseks meeskond võiks rahvuskoondise tuleval aastal kah eest 112 kohtusõna sekka öelda. mist kirja saanud Quattromedi tipphetk – karikamäng Annelinna tehismurul 2007. aasta augustis Tallinna Flora vastu.

“AbsoluutväärKristen Viikmäe tusi arvestades partii tol päeval. puhtjuhuslikult. Kuivõrd vähesed oleme meie tõenäoliselt haritumad,” “Viikmäe ei olnud võib-olla vormis, hindas Eesti Maaülikooli juures jõevähi Quattromedi mängijad on lapsepõlves aga kui sa oled üle saja mängu koondijalgpalli ABC omandanud, tuleb see geneetikast doktoritööd kirjutav Kõiv. ses mänginud, ootaks ikka targemat te“Kindlasti on Faunas ka vanemaid, dok- kogemustega korvata. gutsemist,” analüüsis Kõiv nimekamat “Jalgpalliväljakul muidugi liigne torante, aga enamus siiski üliõpilased.” ametivenda. “Aga meie olime tublid, Tänavu Quattromedi hingekirja kuu- mõtlemine kasuks ei tule,” naeris Mölkollastki ei teeninud.” der, kes noorest peast harjutas Aavo Saluvatest mängijatest kahel on doktoriKodusest IV liigast on Kõivule rapi Pantrites. “Kui muidu on mängija kraad ning mitu on sellele eesmärgile meelde jäänud olukord, kus ründaja harjunud, et treener mõtleb tema eest, väga lähedal ehk õpib doktorantuuris.

Rauno Pakkanen omale suluseisu siis haridus annab vähemalt nii palju, et söötis.

Tähelepanuväärne on aga tõik, et kõrgigaüks suudab seda ise teha.” haritute ja ajateenistuse läbinute suhe “Rauno mängis pika palli jooksu Liigamängudes kaitsest lähtuvat on pöördvõrdeline. Quattromedi kogepeale ette, kohtunik mõtles korra ja 4-5-1 taktikat viljelev Quattromedi nuim mängija, 34aastane Erki Mölder vilistas suluseisu,” kirjeldas Kõiv. “Keegi ei pea õigeks arvata, et tegu oleks deser- kapten Kõiv arvab, meeskond tuleks ei saanud aru, kust see vile tuli.” paremini toime III liigas, sest saaks siis tööride ja viilijate meeskonnaga.

Mölder aga peab kahetsusväärseks, oma kinnist mängu praktiseerida.

“Arvestades, et tiimi keskmine vanus et mängude eel ei kontrollita, kas kõik “Elu on näidanud, et kui me palju palli platsile astuvad pallurid on kained. on napilt alla 30, siis ma arvan, et see valdame, saame pähe,” resümeeris Kõiv. on ajastu märk,” lausus Mölder. “Ma ei “Üks asi on pohmell, teine, kui mees Korra on Quattromedil selline usu, et keegi väga sahkerdanud oleks, on juua täis. Nii on ta endale ja teistele ent 10−15 aastat tagasi oli ajateenistusse suurepärane võimalus olnud, kui kaks ohtlik,” oli Mölder karmisõnaline. aastat tagasi alistuti verdtarretava pekutsumise kord võrreldes praegusega Võõrapärase Quattromedi algus naltiseeria järel üleminekumängumänilmselt leebem.” ulatub kaheksa aasta taha, kui pandi gudel JK Karksile. Mõni kuu varem, kokku punt Tartu Taara, 2004. aastal Tänavuse meeskonna kapteni Kõivu 2007. aasta augustikuises päikselõõsas sõnutsi ei nõuta üheltki meeskonna ühineti Tartu JK Harrastajatega. Kuna peeti aga klubi ajaloo seni kuulsusrikuuelt liikmelt diplomi ettenäitamist, meeskonda toetab meditsiinilabor kaim kohtumine. 31-kraadises kuupigem on säärane kooslus sattunud Quattromed, kantakse sponsori nime.

64

JALKA OKTOOBER 2009

saalijalgpall

Kodusaalieelis on võidu võti Jah, Eestis on ainult üks karukoobas, kus küllasõitnud võistkonnal põhimõtteliselt mingit võiduvõimalust ei ole. Ükski Eesti staadion ega ühegi meeskonna toetajaskond pole see, mis valitseb futsali hooajal Sillamäe spordikompleksi sportmängude saalis. Ühe punktiga on sealt viimastel hooaegadel lahkunud vähesed ja võidust võivad teised võistkonnad selles Ida-Eesti saalis ainult unistada.

Mart Kase

T

eatris öeldakse tihti vabaõhuetenduste kohta, et see valgub laiali – kontsentratsioon muutub hägusaks, fookus läheb paigast ära ja tähtsamad sündmused ei joonistu täpselt välja. Tihti võib samasugust kirjeldust kasutada ka suviste Eesti meistrivõistluste mängude kohta staadionitel. Aga futsalis on pealtvaatajad mänguga kaasas ning osas saalidest on publik vastaste jaoks väljakannatamatult tuline.

Peale publiku mängib futsali mängutulemuses suurt rõhku ka saalipõrand ja pall. Eesti saalid on futsali mängimiseks äärmiselt erineva kattega. On ilmselge, et puupõrandal veereb pall kordi kiiremini kui plasti peal. Ekstreemset kodusaali kasutaval võistkonnal on alati eelis, sest tingimused on saalides lihtsalt niivõrd erinevad. Kui Kiili, Kohila ja Tallinna Forelli tänava spordihoone on suhteliselt sarnase tänapäevase siseväljakukattega, siis Sillamäel on tegu põrandaga, millel juba aastakümneid on löödud kauneid väravaid.

Sillamäe koduväljakueelis teiste ees on ka kaugus. Bussisõit ei ole vastasmängijatele tavaliselt mitte sellepärast koormav, et jalad läheksid paksuks või uni tuleb liialt peale, vaid seetõttu, et kui Tallinnast Sillamäele või Võrru mängule sõita, läheb terve päev ära.

Meeskonnad ei sõida välismängudele parimas koosseisus just seetõttu, et paljud ei saa endale lubada tervet päeva perekonna- või tööelust vahele jätta.

Suur kaugus teiste võistkondade mängijate kodukohtadest moodustab olulise osa kodusaalieelisest.

“

Bussisõit ei ole vastasmängijatele tavaliselt mitte sellepärast koormav, et jalad läheksid paksuks või uni tuleb liialt peale, vaid seetõttu, et kui Tallinnast Sillamäele või Võrru mängule sõita, siis läheb terve päev ära.

„

Mis tähendab, et koduväljaku eelist saalijalgpallis said tunda JK Sillamäe mängijad ka UEFA Futsali karikavõistluste alagrupiturniiril Bosnias ja Hertsegoviinas, kus võõrustajatele jäädi alla 0:11. Kaotusnumbrid (või võidunumbrid) oleksid olnud hoopis

teised, kui näiteks samad võistkonnad oleksid mänginud Sillamäel. Ka tugevate enesekindlus lööb tihti kiiresti kõikuma, kui vastane tunneb end oma saalis äärmiselt koduselt ning vastase tulihingeliselt toetajad on väljakupiiridest ainult paari meetri kaugusel.

Suure tõenäosusega võidab ka sel talvel JK Sillamäe futsali Eesti meistritiitli, sest nad on kodusaalis alistamatud. Kõik oleneb sellest, kui paljud Sillamäe mängijad sõidavad rutiinselt igale välismängule. Seega üks edu valem on saalijalgpallis äärmiselt lihtne – kodumängud tuleb alati ära võtta, sest sinu saalis on vastastel äärmiselt ebamugav. Päris jalgpallis ja rannajalgpallis on tingimused palju võrdsemad.

Sillamäe meeskond (sinises) on kodupõrandal võitmatu – see on nende edu võti.

2009 OKTOOBER JALKA

65

lisaaeg

Välismaised kettahiiud ametlikus penaltivõistluses ei osalenud, vaid tegid soojendusviskeid. Maailmameister Robert Harting virutas Aksalule kahest kaks!

Kettad kriipisid jalgpallipühamu ihu

Fotod: Lembit Peegel

16. septembril võõrustas A. Le Coq Arena maailma tippkettaheitjaid ja jõudu prooviti ka viguraladel. Niimoodi tähistasid Eesti jalgpall ja kergejõustik oma 100. sünnipäeva. Päeva peasündmus oli nn ERGO MM ehk Aleksander Tammert vanema mälestusvõistlused, mille võitis Eesti duo Gerd Kanter ja Aleksander Tammert. Individuaalselt sai Kanter väärt võidu (66.85) selliste tuusade üle nagu Alekna, Harting ja Malachowski. Aga siis oli vutimeeste etteaste. Nende eesmärgiks oli kettasektorist käest lastud palli lennutada kaugemale kui Kanteri võidutulemus. Soojenduskatsetel lendaski pall üle 70 meetri, kuid võistluskatseid oli ainult üks ja tulemused jäid kesiseks.

Võitis florakas Ernest Akhalbedašvili (50.88). Järgnesid Aivar Anniste (46.82), Ott Meerits (45.46) ja Siksten Kasimir (41.20). Mihkel Aksalu katse läks sektorist välja, kuid pikkust oli sel 42.35.

Siis asusid teenekad kergejõustiklased just Aksalule penalteid viskama. Seda tehti kettaheite- ja odavisketehnikat jäljendades.

Kanteri 11 meetri penaltiheite Aksalu tõrjus, Andrus Värnik, Taavi Peetre ja Sass Tammert ei tabanud raami ning ainsana võis väravast rõõmu tunda olümpiavõitja Erki Nool.

“Vähe etteaimamatud need visked olid,” kommenteeris Mihkel Aksalu. “Löök võib erinevalt viskest tulla ka maast, aga viset võib jälle teha maapõrkega. Viskesuunda oli raske ära aimata, variante oli tegelikult sama palju kui jalaga lüües. Viimasel hetkel saab suunda muuta nii jala kui käega.”

Paljud vutisõbrad vaatasid (või jätsid vaatamata) seda võistlust valusate silmadega. Iga murul maandunud ketas tegi haiget, nagu Andrus Värnik ähvardas väravat odavisketehnikaga. oleks ise pihta saanud.

Eesti duo on kettaheite maailmameister!

66

JALKA OKTOOBER 2009

Siksten Kasimirile jäi 60 meetri piir unistuseks.

Ebatavaline atraktsioon Lilleküla staadionil.

2009 OKTOOBER JALKA

67

L천ika endale Nike butsad 20% SOODSAMALT!

A.LeCoq Arena, Asula 4C Tallinn, 68 JALKA Avatud E-ROKTOOBER 11-18, L2009 10-15 football@sportland.ee, tel. 6 117 087