Mida saame metskurvitsa kaitseks teha?

Metskurvits (Scolopax rusticola) ehk nepp on Eestis aasta lind 2022, kuid mitte kõik jahimehed ning loodusehuvilised ei ole hästi kursis valukohtadega, mis ohustavad selle liigi säilimist Euroopas ja eriti Balti riikides.

TEKST GIOVANNI GIULIANI, JAANUS AUA FOTOD REMO SAVISAAR, ERAKOGU

Balti riigid, eriti Eesti, on Euroopa metskurvitsapopulatsiooni jaoks suure ökoloogilise tähtsusega geograafiline piirkond. Just Eesti territooriumil pesitseb suur osa Euroopa metskurvitsapopulatsioonist ja just sügisrände ajal koondub siia hulgaliselt metskurvitsaid, kes peatuvad enne edasirännet oma talvitusaladele Lõuna- ja Edela-Euroopas.

Eesti tähtsus Euroopa metskurvitsa populatsiooni jaoks tuleneb kahest asjaolust. 1. Territooriumi ökoloogilised omadused: suured metsad ja boreaalsed elupaigad. Euroopas on see üks suurematest geograafilistest piirkondadest, kus ökoloogiline ruum sobib sellele liigile kõige paremini. 2. Geograafiline asend, mis metskurvitsa jaoks paikneb kahe peamise rändetee, põhjapoolse (Skandinaavia) ja kirdepoolse (Venemaa) keskel. Lisaks pesitsusalasid üha negatiivsemalt mõjutavale kliimamuutusele on metskurvitsa säilimisele kaks peamist ohtu, mis nõuavad Euroopa Liidu (EL)

riikide teadlikku ja otsustavat tegutsemist: 1) liigile (eelkõige pesitsemiseks) sobivate elupaikade kadumine; 2) kommertsjaht (jätkusuutmatu jaht).

Eestis on viimase kümne aastaga pärast maailmamajanduse suurenenud nõudlust nii tööstusliku kui ka energiapuidu järele murettekitavalt lisandunud metsaraie. Metsa raadamine mõjutab järk-järgult kõiki Skandinaavia ja Balti riike ning ka Venemaad. Algupärased ja vanimad nn ürgmetsad, mis ei ole inimtegevuse tõttu saastunud, on kahjuks kõige enam mõjutatud. Teame, et need metsad koos iidsete puudega mängivad kliima ja ökosüsteemide reguleerimisel väga suurt rolli. Need metsad, mida on vaja ökosüsteemide „küpsuse“ saavutamiseks, on suure bioloogilise mitmekesisusega elupaigad. Elurikkus – eelkõige selgrootud – muudab need kohad paljudele lindudele, sealhulgas metskurvitsale, pesitsemisel väga tähtsaks.

Näitena võiks siinkohal tuua Vormsi saare, kus 25% vanade metsade raiumise tagajärjel vähenes saarel pesitsevate metskurvitsate arvukus enam kui 40%. Olgugi et saarte ökosüsteemid on kergemini haavatavad võrreldes sarnaste elupaikadega mandril, on juhtunu kaugel võimalikust grotesksest näitest.

Euroopas on jätkusuutmatu jahipidamisega seotud palju probleeme. Et rääkida metskurvitsate küttimise kriitilistest küsimustest Eestis, tuleb astuda ajaloos mõned sammud tagasi.

Pärast Balti riikide iseseisvumist 1990. aastatel avanes Euroopa jahimeestel võimalus jõuda siia kui paljulubavasse jahipaika. Paljud Itaalia,

MARGO TANNIK, keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo peaspetsialist Metskurvits on jahimeestele üks olulisemaid traditsioonilisi jahilinde ja metskurvitsajaht on läbi aegade olnud üsna populaarne.

Jahipiirkonniti on huvi metskurvitsajahi vastu üsna erinev. Mõnes piirkonnas peetakse jahti rohkem, teistes vähem või üleüldse mitte. Eraldi saaks välja tuua saared ja Eesti rannikupiirkonna, kus kütitakse rohkem, enamasti läbirändavaid isendeid. Kogu Eestis on jahi mõju liigile pigem tagasihoidlik, kõikudes ka aastati märkimisväärselt.

Rohkem peaksime pigem muretsema metskurvitsa elupaikade (metsa) kadumise pärast. Euroopas on metskurvitsa seisund soodne. Praegu ma ei näe otsest vajadust piirangute järele (arvestades, et meil on Eestis aastas kütitud hinnanguliselt 700‒3300 metskurvitsat). Samuti ei ole vaja muuta jahiaega või jaht keelata. Kõnealuseid muudatusi saab liigi seisundi halvenedes kiiresti kaaluda ja keskkonnaministeerium saab õigusakte muuta.

Päeva- või hooajalimiite saavad praegu vajaduse korral kindlasti seada ja rakendada eelkõige (turismi) jahi korraldajad ja jahindusorganisatsioonid, kes lindude arutu küttimise korral ei ole kindlasti huvitatud negatiivsest reklaamist ega kriitikast oma tegevusele. Teadlikud jahimehed käivad lisaks uuringutele paaril päeval aastas jahti pidamas ka Eesti mõnes jahipiirkonnas, kehtestades endale aga range enesedistsipliini ja jahikorra. Kinni peetakse jahipauna piirmääradest: mitte küttida üle kolme-nelja metskurvitsa päevas ega üle 20‒30 isendi aastas iga jahimehe kohta.

Prantsuse ja Hispaania jahimehed olid juba varem kursis linnujahi suurepäraste võimalustega Eestis. Eelkõige tähendas see metskurvitsajahti. Järgnevatel aastatel edenes kommertslik jahiturism üha enam. Praeguseks on Eesti kujunenud metskurvitsajahi üheks populaarsemaks ja tähtsamaks sihtkohaks Euroopas. Metskurvitsajaht ehk siis jahiturismi vastav osa võib positiivselt mõjuda küll kohalikule majandusele, kuid metskurvitsat kui ressursi silmas pidades pole see jätkusuutlik majandamine. Praegu on selle peamised põhjused kaks suurt lahendamata probleemi.

Esiteks puuduvad Eesti jahiseaduses piirangud metskurvitsate küttimisel ehk nepijaht on limiteerimata.

Teiseks on mõnes piirkonnas (peamiselt rannikumaakondades ja saartel, mis on populaarseimad sihtkohad) jahimehed ja metskurvitsajaht koondunud liiga väikesele alale.

Kõigis Euroopa riikides, kust välismaised metskurvitsakütid pärit on, kehtivad seadused, mis seavad metskurvitsajahile nii hooajalised kui ka igapäevased limiidid. Näiteks Itaalias ei tohi jahimees küttida hooaja jooksul üle 20 (erandjuhtudel üle 30) metskurvitsa ja iga jahimees tohib jahikuudel (oktoobrist jaanuarini) lasta kaks-kolm metskurvitsat päevas. Need jahipauna piirangud hõlmavad aga metskurvitsaid, kes lõpuks ikkagi kütitakse mõnes teises Euroopa osas või kolmandas riigis. Eestis limiidid puuduvad ja nii võib iga metskurvitsakütt lasta seda lindu piiramatult.

Metskurvitsajaht toimub Eestis peamiselt 10. oktoobrist 10. novembrini. Selle nelja nädala jooksul liituvad Eesti

jahiringkondadega sajad jahimehed väljastpoolt Eestit. Neid peamiselt Itaaliast, Prantsusmaalt ja Hispaaniast pärit jahimehi suunavad Eestisse enamasti kommertsjahiagentuurid ja Eesti vahendajad koostöös kohalike jahiseltsidega. Tavaliselt tähendab metskurvitsajaht Eestis kütile viie kuni seitsme päeva pikkust jahipuhkust. Selge on, et iga jahimehe eesmärk on küttida selle ajaga võimalikult palju metskurvitsaid. Seda enam, et Eesti jahiseaduses pole jaht metskurvitsatele limiteeritud. See on tekitanud ja tekitab siiani vastuvõetamatuid tapatalguid paljudes piirkondades.

Tavaliselt on metskurvitsajaht Eestis kütile viie kuni seitsme päeva pikkune jahipuhkus. Selge on, et igal jahimehel on eesmärk selle ajaga küttida võimalikult palju metskurvitsaid. Seda enam, et Eesti jahiseaduses pole jaht metskurvitsatele limiteeritud.

Metskurvitsa ärilise küttimise negatiivne mõju ei seisne ainult üleküttimises lühikese aja jooksul. On veel üks negatiivne külg. Teame, et metskurvitsate pesitsusjärgne ränne toimub tavapäraselt isendiomases, kuid ka konkreetsele piirkonnale tüüpilises lennukoridoris. Sel põhjusel kipuvad terved metskurvitsate rühmad, mis on pärit kindlatest geograafilistest piirkondadest, sügisrändel peatuste ajal koonduma kindlatesse ja üsna kitsapiirilistesse geograafilistesse piirkondadesse.

Need põhja- ja idapoolsematelt laiuskraadidelt tulevad nepid lisanduvad kohalikele, Eestis pesitsevatele isenditele. Seega annab metskurvitsaküttide samaaegne koondumine samal ajavahemikul ühele kitsale alale, eriti Eesti rannikule ja saartele, kombineerituna selle liigi pideva limiteerimata küttimisega peaaegu kuu aja jooksul laastava ja jätkusuutmatu efekti: metskurvitsa tervete geneetiliste rühmade (alampopulatsioonide) täieliku väljasuremise.

Üürikese aja jooksul kõmmutatakse maha terved nepipopulatsioonid. Hävitatakse liigi geneetiline mitmekesisus, mis viib lokaalse väljasuremiseni paljudes piirkondades.

Mis puutub metsade raadamisest tingitud metsaelupaikade kadumisse, on vaja, et Euroopa Liidu riigid, aga ka väljapoole jäävad maad hakkaks metsaelupaikade majandamisel viivitamata tegutsema senisest erinevalt, kaitstes kõige vanemaid ja seega ka kõige küpsemaid metsi. Nii kaitseme elurikkust, kliimat ja ökosüsteeme, millest sõltub ka metskurvitsa pesitsemisedukus. Kuidas? Metsamajandajate ja -omanike toetuspoliitikaga, mille eesmärk on kaitsta neid olulisi eluruume meie planeedil.

Neppide ärilise küttimisega seotud probleeme saab erinevalt kliimamuutuste ja metsade hävitamisega seotud probleemistikust siiski lihtsamini lahenda ja nendega tuleb tegeleda kohe. Kuidas?

Kohe saab nõuda, et valitsus sätestaks jahiseaduses metskurvitsate hooajalised ja päevased küttimislimiidid (jahipauna limiit) ehk päevase lubatud jahisaagina kolm-neli metskurvitsat jahimehe kohta ja

maksimaalselt 20–30 neppi jahimehe kohta aastas. See vähendaks märgatavalt kommertsjahi negatiivset mõju ja hoiaks ära metskurvitsate tapatalgud.

Laiem kava metskurvitsa kaitseks võiks hõlmata ka jahikeelupiirkondade moodustamist (näiteks võiks tuua metskurvitsate kaitseala Vormsi saarel). Täpsemalt võiks luua rannikualadel ja Eesti saartel ühtlaselt jaotunud paarisaja ruutkilomeetri suurused metsaalad, mis toimivad metskurvitsate pelgupaikadena ja kuhu saaks lõimida ka metsakaitse.

Metskurvitsa küttimine ei kujuta selle liigi säilimise seisukohast teoreetiliselt probleemi. Kui küttimine ei ole jätkusuutlik, siis muutub see neppide kaitse seisukohalt suureks probleemiks. Metskurvitsajaht, mida praegu Eestis viljeletakse, ei ole jätkusuutlik. Seda on vaja muuta.

Õnneks on Eestis ka mõned säästva jahipidamise näited. Juba üle 20 aasta Eestit külastanud Club della Beccaccia Italia (Itaalia metskurvitsaklubi) jahimehed on pidevalt toetanud säästvat jahti. Need on samad jahimehed, kes asutasid 2004. aastal Vormsi saarel metskurvitsate kaitseala ning rahastavad ja edendavad teadusuuringuid ja uurimistööd selle liigi kaitseks. Lisaks uuringutele käivad need teadlikud jahimehed paaril päeval aastas jahti pidamas ka Eesti mõnes jahipiirkonnas, kehtestades endale range enesedistsipliini ja jahikorra. Peetakse kinni jahipauna piirmääradest: mitte küttida üle kolme-nelja metskurvitsa päevas ega üle 20–30 isendi aastas iga jahimehe kohta isegi juhul, kui Eesti jahiseadused nii ette ei näe.

Praegu ei ole kommertsjahimeeste ja säästvat jahipidamist toetavate kurvitsaküttide arutelu ainult vaidlus eri vaatenurkade kaitsmiseks. See on tõeline väljakutse selle linnu kaitsmiseks.

Metskurvitsat tuleb vaadelda kui näidisliiki, Eesti elurikkuse kaitse, rahva looduse kaitsmisele pühendumise sümbolit, et säilitada praegusi rikkusi ka tulevastele põlvedele.

PAULI SAAG, ornitoloogiaharidusega jahimees Üldjoontes võib artiklis esitatud väidete ja ettepanekutega nõustuda. Metskurvitsa käsi ei käi tõepoolest eriti hästi ja alati on mõistlik suuri probleeme ennetada, mitte tegeleda nendega siis, kui katastroof on käes. Kui keegi peaks tahtma tõmmata paralleeli ornitoloogiaühingu mõne aasta taguse haneliste jahi piiramise kampaaniaga, millega samuti nõuti küttimislimiitide kehtestamist, siis olukorrad pole võrreldavad. Mitme haneliigi arvukus on erinevalt metskurvitsast stabiilne või tõusuteel.

Kurvitsakaitsealade loomine on arutelu ja toetamist vääriv ettevõtmine, aga see peaks toimuma kindlasti mitte riiklikult käsu korras, vaid koostöös kohalike jahiseltsidega. Üks võimalusi kaitsta metskurvitsat, aga samal ajal mitte liigselt piirata jahiseltside võimalust tasakaalustada turiste võõrustades oma eelarvet, on teha n-ö roteeruvad kaitsealad. Näiteks kui kaitseala hõlmab kaht jahipiirkonda, siis kurvitsajaht on keelatud kord ühes ja kord teises piirkonnas, vahetudes iga viie aasta tagant. Nii saab kurvitsapopulatsioon ikkagi puhata, aga küttimine pole ka täiesti välistatud.

Ilmselt tuleks pärast sobivate alade kaardistamist kokku kutsuda ümarlaud, kuhu oleks kaasatud ka kohalike jahiseltside esindajad ja välja töötada täpne kaitsemetoodika ning alade võrgustik. Mis puutub küttimislimiitidesse, siis kindlasti tuleb teha analüüs, kui suur küttimissurve ikkagi on. Selleks peaks vaatama statistikat näiteks paar-kolm aastat koroonaeelsest ajast ja paari viimast aastat. Analüüsida tuleb nii keskmist kui ka maksimaalset kütitud lindude arvu ühe jahimehe kohta kui ka arvutada välja keskmine kütitud lindude arv päevas.

Ilmselt oleks mõistlik vaadata andmeid kolmes rühmas: 1) metskurvitsaid küttinud jahimehed ja nende hulgas a) metskurvitsaid küttinud Eesti inimesed ja b) metskurvitsaid küttinud välismaalased. Tõenäoliselt kütivad enamiku kurvitsatest välismaalased. Otsuseid tuleb langetada ikkagi kindla teadmise, mitte lihtsalt arvamuse põhjal.

Päevalimiidid on väga vastuoluline küsimus. Ma ei ole põhimõtteliselt nende vastu, aga et limiidid töötaks, tuleb täita järgmised kolm eeltingimust: 1) küttimise piiramiseks peab olema vajadus; 2) limiidid peavad reaalselt küttimist ka piirama; 3) järelevalve peab tagama limiitidest kinnipidamise.

Minu arvamus on, et esimene nõue on artikli andmetele tuginedes täidetud, teist on vaja täpsustada (võib-olla selgub koguni, et artikli autorite pakutud määrad on isegi liiga leebed) ja kolmanda nõudega on meil suuri probleeme, sest riigi võimekus küttimisaegset kontrolli teha on piiratud. Tagantjärele kontroll (ehk lube läbi vaadates) pole tõhus, sest võimaldab limiiti ühe jahiseltskonna vahel jagada või osa jahisaagist üldse maha vaikida. Limiitide kehtestamisel on mõtet üksnes juhul, kui eeltöö annab kindlustunde, et neist peetakse kinni ja kurvitsapopulatsioonile on sellest kasu.

Hekip gaja, m r trimmer, mootorsaag, lehep h r m r niid k õi mõni m tööriist, iga seadme äikseimaski detailis peit b tehnoloogiline asjat ndlikk s. STIHLi metsa- ja aiatehnika le aasta kestn d arend sest ja kas tamisest saad d kogem sed taga ad laitmat tööt lem se ja ergonoomika. STIHLi ak tööriistad pak ad parimat ja n stamat t kas tajakogem st läbi kolme tootesarja, mis on mõeld d alates äikeaednik st k ni professionaalse haljast stöötajani älja. Tööriistade tehnilised lahend sed on end slik d ja iga tööriist on op meerit d täi slik le t lem sele. Kerge, aikne, õimas - tänapäe ane ak tehnoloogia, s repärane disain ja ain laadsed tehnilised lahend sed. Ak s steemid, mis on STIHLi nime äärt - STIHLi ak s steemid on lood d aia- ja metsatööriistade ajad si silmas pidades. Nii nag tööriist peab astama kas taja kõrgetele oot stele, nii peab ka ak oma tehnilistelt lahend stelt astama tööriista enda ajad stele. STIHLi ak tehnoloogia p h l ei saa ak d lemäärast koorm st, sest nad on piisa alt õimsad töötamaks ht iisi häs nii mootorsae k i ka trimmeriga. Silmapaiste jõ dl s - hoold s abad ja õimsad STIHLi EC mootorid anna ad tööriistale pika el ea ja töökindl se.