Jahikoerad jälle Säreveres

TEKST, FOTOD JAANUS VAIKSOO

Kevad jahikoertega Särevere staadionil.

Traditsiooniline jahikoerte erinäitus toimus lõpuks taas kevadel. Koeraomanike saatel kogunes 14. mail Särevere staadionile üle 300 jahikoera. Mõnus oli kuulata koerte haukumist ja kilkeid, kohata jahimeeste rõõmsaid nägusid. Igal sammul võis tajuda, et seda näitust on pikisilmi oodatud.

Jahikoerte erinäituse peasekretäri Aili Pärtel-Beljaevi sõnul on kaks aastat kestnud koroonapandeemia toonud juurde palju uusi koeraomanikke. Noor jahikoer tahab treenimist, koolitamist ja metsaga harjutamist. Paljud jahimehed leidsid just nüüd selle vaba aja, et kasvatada endale hea jahikaaslane.

Aili Pärtel-Beljaev: „Ammu pole jahikoerte erinäitusel osalenud nii palju koeri. Väga palju oli juuniorkoeri (9–18 kuud), kes ongi siis koroona ajal võetud noored koerad. Väga palju oli näiteks kuldseid retriivereid, see on populaarne koeratõug, ehkki kõik nad pole siiski jahikoerad. Kuid ka jahti pidavate koerte poolest on läinud pilt hulga mitmekesisemaks, nii näiteks oli näitusel kaks Slovaki hagijat, mitu Saksa spanjelit, Soome püstkõrva jne. Jahikoerte näitustega tahaks jätkata ikka kaks korda aastas, et anda koertele rohkem võimalusi ja ka paljud jahimehed soovivad endiselt saada jahikoerte passe.“

Jahikoerte kohtunik ja koolitaja MariAnn Rehk on tegelenud aastaid jahikoerte verejälje koolitusega. Näitusel inimestega juttu ajades selgus, et paljud noorte jahikoerte omanikud soovivad koolitada oma koera just nimelt verejäljele, järelotsimisele. Kas on toimunud murrang, millest on kaua räägitud, et igas jahiseltsis võiks olla vähemalt üks järelotsimisele spetsialiseerunud jahikoer?

Mari-Ann Rehk: „Kas tegemist on nüüd just murranguga, aga kindlasti on huvi palju suurem. Jahimehed on hakanud aru saama, et järelotsimisel tuleb

Aivar Lagenõmm Koeru jahiseltsist ja tema üheksa-aastane Saksa karmikarvaline linnukoer Erlen on vanad lahutamatud jahikaaslased. Suvel on tarvis ainult uut energiat koguda, et olla sügiseseks jahihooajaks valmis.

kasutada koolitatud koera, sest koolitatud koer leiab haavatud või kütitud looma kindlasti üles. Vahel on esimene veretilk alles 300 meetri peal, nii et vaja on koolitust ja siis praktikat, praktikat, praktikat. Kunstlikust verejäljekoolitusest üksi ei piisa, väga vajalik on koeral leida loom looduses, jahiolukorras, sest jäljelõhn ja verelõhn on siis hoopis teine. Eriti tuleb see välja näiteks suvel, kui algab viljapõllult metssigade küttimine. Selleks on vaja koera treenida, et ta oskaks põgenenud seakarjast valida just haavatud sea.

Nii et jah, asi on liikunud paremuse poole. Jahimehed peavad tähtsaks, et koertel oleks jahikatsete tulemused. Eelkõige on noored huvitatud, et koertel oleks jahikatse tehtud. Paljud jahimehed toovad oma kutsikad Soomest ja saavad sealt väga tugevat eeskuju. Soomes on nii, et koera ei võeta paaritamiseks, kui ta ei ole jahikatse tšempion. Nii astutakse mullegi näitusel ligi ja küsitakse, kas teeme katseid ja koolitusi. Eriti palju huvilisi on olnud Saare- ja Hiiumaal. Kevadel käisin kaks päeva Saarte jahimeeste seltsis tegemas verejäljekoolitust. Osales 20 koera. Oma jahimetsas teen soovijatele trenni kaks korda nädalas. Kes on koolitusel käinud, pole kahetsenud. Mari-Ann Rehk ja tema 16-aastane karmikarvaline taks Fedik ning Ida-Virumaa noor jahimees Oskar Vaaramaa ja tema kaheaastane Ruudi, Fediku pojapoeg. Fedikul on seljataga pikk ja edukas karjäär. Ta on väga tubli jahikoer, kes veel 13-aastasena käis siga ajamas. Ruudi on väga hasartne noor taks, universaalne jahikoer, juba kuuekuiselt võttis oma esimese kähriku.

Urmas Linno (paremal) on tegelenud Eestis aastakümneid Vene spanjelite kasvatuse ja tõuaretusega. Tema 1,5-aastane Denna on nüüd juuniorklassi tšempion. Näitusel kohtus Denna Urmas Linno kennelist pärit Vilivalla Reiga (omanik Kristi Palm), kelle hüüdnimi on Diisel. Kaheaastane Diisel peab kõiki jahte: kopra- ja pardijahti, ajab verejälge, teeb metsas ära kõik vajalikud tööd.

Maidu Kukk Põlvamaalt Saverna jahiseltsist tõi Saksa spanjeli kutsika Vilniusest. Aastane Stella ajab kõike, aga Maidu plaan on koolitada temast verejäljekoer. „Saksa spanjelid on väga sõbralikud, kaklema ei lähe,“ kiitis peremees koera head iseloomu.

Kaarel Kauder (paremal) Jäneda jahiseltsist oli näitusel Lääne-Siberi laika, kaheaastase Rommiga. Noor, aga juba väga hea ja energiline töökoer põdra- ja seajahis. Neile astus ligi Madis Noormets Tootsi jahiseltsist koos aastase Vegaga. Koera omanik on Marko Veski, kes on ühtlasi Rommi kasvataja. Jahimehed on omavahel head jahikaaslased. Lääne-Siberi laikad on tõsised jahikoerad, seega peavad ka mehed aktiivselt jahti pidama. „Ainult nädalavahetustega jaht ei piirdu,“ kinnitas Madis.

Kristjan Karu 1,5-aastane läänesiberlane Ats käib juba aktiivselt jahil. „Möödunud aasta kulus õppimisele,“ seletas Kristjan. „Nüüd ta juba teab, mida tuleb teha. Ats on mu esimene jahikoer. Mul on suur krunt, nii et koeral on palju liikumisruumi. Ka elukaaslane Maris on jahinaine. Mina käin Atsiga suurulukijahis, kuid Maris kütib temaga kährikuid.“ Kuno Erkmann Halinga jahiseltsist ja üheksakuune siledakarvaline foksterjer Rocky, näituse tõu parim kutsikas. Kuno valmistab Rockyt ette verejäljekoeraks. „Praegu peaks igas jahiseltsis olema üks selline koer. Mul on see juba neljas foks, aitab ka ennast heas vormis hoida,“ rääkis peremees, miks ta on ikka ja jälle foksterjerile truuks jäänud. Piret Kungus ja noor 1,5-aastane Soome püstkõrv Red Sparkle (hüüdnimega Roxy). Pireti abikaasa Aavo Kungus on Põlvamaal Kauksi ja Rasina jahtkonna jahimees. Tema asemel oli Roxyga näitusel tütar Joanna, kes iseloomustas Soome püstkõrva kui noore põlvkonna jahikoera: ta on väga kiire ja häälekas. „Meeletu kiirusega koer,“ ütles Joanna, „seetõttu sobib ta Eestis ideaalselt seajahti. Üks väga äge tegelane. Tõime ta kutsikana Soomest. Inspiratsiooni saime selleks paari aasta eest, kui Eesti Jahimehe kaanel ilmus Soome püstkõrva pilt (Eesti Jahimees 2020, nr 6 – toim.). Hakkasime uurima, mis koeraga on tegemist ja nüüd oleme väga rahul.“ Hiljem Aavo Kungusega telefonis rääkides kiitis jahimees samuti koera kiirust: „Ta on nagu viirastus. Sekundis teeb 25 liigutust. Ei jää seale ette, ei saa lüüa ega murra pääle.“

Janek Pajumägi Võrumaalt Sõmerpalu jahiseltsist ja tema kaheaastane Eesti hagijas Mehine Meinhard, tõu parim isane. Sõmerpalus on tore traditsioon korraldada 1. jaanuaril jänesejaht, selleks on üks noor Eesti hagijas just sobiv koer. Ja loomulikult ootavad teda tulevikus ka ilusad rebasejahid. Meinhardi perenaise sõnul on nende hagijas olemuselt pisut kurva näoga, veidi muhvilik, justkui ootaks iseendalt kirju. Seepärast on ka Meinhardi hüüdnimi Muhv.

Argo Salu Rannu jahiseltsist ja kümnekuune Saksa jahiterjer Berry. „Berry on minu esimene jahikoer, sain onu käest. Saksa jahiterjer on universaalne jahikoer, eesmärk on pidada eelkõige sea- ja koprajahti, aga ajab ka jänest ja rebast. Viiekuiselt hakkasin teda metsa kaasa võtma lõhnadega tutvuma. Kord nädalas käime ka verejäljetrennis.“ Vene-Euroopa laikad Dora ja Vera käivad Pärnumaal Massiarul ja Tahkurannas kõigil jahtidel. Lääne-Siberi laikad ringis.

Eigo Jõhvik ja nelja-aastane Soome hagijas Sade Hiiumaalt. „Puhas rebasekoer,“ kinnitas Eigo. „Eelmisel aastal küttisime koos 11, sel talvel 14 rebast. Rebasejaht hagijaga on kõige ilusam jaht.“

Üks Urmas Linno toodud Vene spanjelitest on 1,3-aastane Ernesta Ceron ehk Guru, kelle omanik on Madli Uibukant Tartumaalt.