Oonurme põdravasikas

FOTOD Oonurme jahiselts, JANNO SIMMI rajakaamera

Jahimeestele tundus, et põder on sel kevadel sünnitanud tavatult vara. Siiski tekitas öine rajakaameravõte omajagu küsimärke. Vasikas tundus liiga suur vastsündinu kohta, kuid liiga väike eelmise aasta vasika kohta. Ent kui tegemist oligi eelmisel aastal sündinud loomaga, siis üsna tõenäoliselt oleks pidanud too põder oma väikese vasikaga pika talve jooksul kusagil veel rajakaameratesse jääma, kuid ei jäänud.

Suurte kogemustega põdrauurija Jüri Tõnisson uuris rajakaamera pilti ja andis oma kommentaari.

Oonurme rajakaamerapildil on põdralehm ja tema vasikas. Suurus ja karvastik osutavad selgelt, et tegu on eelmisel aastal sündinud vasikaga. Vasikas paistab seisvat esisõrgadega lohus või lombis, mis muudab ta lehma suhtes pisut madalamaks kui päriselt. Turjakõrgus paistab ikkagi lehma omast enam kui pool. Väike ta muidugi on: küllap hiline, s.t noore lehma järglane ja vähe piima saanud, aga eks näita pildil olev hiline lumigi, et kevad on hiline, toiduga kehvavõitu ja vasikas kõhnake. Raskeks temal läheb, kui ema tiine ja praeguseks uue vasika ilmale toonud, s.t kängus lehmikul olid jäänud ema kaitsealusena viimased nädalad ja küllap on ta praeguseks iseseisvunud.

Toitumisoludest veel nii palju, et suvi 2021 oli kehvapoolne nii sademete kui ka kuivuse poolest, hädas olid nii taimed kui ka loomad. Võib-olla jäi osa põdravasikaid ka seetõttu väiksemaks. Nii ta kaameraomanikele võiski paista selleaastasena. Pilt ju mustvalge ega näita karva värvi erinevust: vastsel vasikal on titekarv esialgu roostepruunikas, aga juba sügisel on vasikad emadega üht karva, ehkki turjakarvad hästi pikad ja kohevad.

Oonurme vasika karva värvus pole mustvalgena arusaadav, aga juba suurus reedab, et pigem on ema omaga sarnasem kui titekarv. Poirot küllap hakkaks seda pilti kaedes halle ajurakke kasutama ehk juurdlema, kas soolaku ümbrust katab sammal või lumi. Hilist kevadet arvestades arvan, et pigem lumi. Fotol paistab öö nullis ja ka riigi ilmateenistuse andmeil oli tol ööl temperatuur nulli ligi, tajutav koguni veidi miinustes, ning vähemalt 9. aprillil sadas Oonurmes lund. Niisiis – lumi, ehkki puud paljad ja just enne 16. aprilli on sadanud vihma. Nagu osutab ilm, oli aeg vasikate ilmaletoomiseks pigem ebasobiv.

Põdralehm koos vasikaga. Rajakamera foto on salvestatud Oonurme jahiseltsi maadel 16. aprillil.

Tavasuuruses põdravasikad koos emaga. Rajakaamera foto on salvestatud 27. mail Kõnnu külas Kastre vallas Tartumaal.

Rauno Veeroja 2010. aastal koostatud põdralehmade viljakusnäitajate ühe analüüsi põhjal võib öelda, et innaaja tipp jääb küll peaaegu alati septembri teise poolde, kuid innaaeg võib alata juba augustis ja lõppeda novembri algul. Seega võidi ka osa eespool mainitud noorloomadest viljastada veel pärast 20. oktoobrit. Miks nii hilja?

Lisaks muudele põhjustele on vaja saavutada teatud konditsioon ja küpsus, mida väljendab ka isendite kaal. Liialt kõhetud lihtsalt jäävad sigimisest kõrvale, sest neil on vaja mõelda pigem ellujäämisele kui järglaste soetamisele. Septembri teises pooles osaleb aga just põdraasurkonna tuumik: parimas eas ja konditsioonis dominantsed põdrad. Sel ajal tiinestunud põdralehmadel täheldatakse enim kaksiklooteid ja kõige vähem lootelist

suremust. Ehk sel ajavahemikul saab asurkond juurde enamiku sooliselt heas tasakaalus kaksiklooteid, kellel on head eeldused sündida järgneval kevadel selleks soodsaimal ajal ning olla järgnevalt varustatud soodsaks arenguks piisava koguse põdrapiimaga.

Mõnedki tugevamad põdralehmad võivad olla viljastatud ka märksa varem, kuid see on pigem erandlik, nagu on pigem erandlik ka varajane poegimine mai asemel aprillis. Nooremad alakaalus ja kehvemas konditsioonis, samuti vanemad, ent kehvema tervisega põdralehmad võivad aga sigimisest üldse kõrvale jääda või osaleda hiljem. Sama juhtub, kui asurkonnas pole parajasti piisavalt järglaste jätmiseks sobivas vanuses pulle ja lehmad indlevad korduvalt novembrini.

Hilisem indlus toob kaasa ka vasikate hilisema sünni, alakaalu, arengus teistest mahajäämuse ja kehvema talvevalmiduse. Peaaegu igal sügisel täheldatakse siin-seal mõnd alakaalulist ja alles vahetuvas ruuges titekarvas vasikat, kel kaalgi sündsusetult väike. Nii juhtub vahel ka orvuks jäänud vasikatega. Teine vasikatega ema neid omaks ei võta, küll aga näiteks mõni mullikas.

Põtradel mängib jooksuaja edukuses peamist rolli isendi hea konditsioon, asurkondades aga soodne kohalik soolis-vanuseline tasakaal. Teisejärguline pole ka jooksuaja (rahulik) kulg olenevalt ilmastikust ja häirimisest. Keskkonnaagentuur (KAUR) on aastaid juhtinud tähelepanu sellele, et just septembri teises pooles harrastatav peibutusjaht, kui see on intensiivne, s.t ollakse ühel ajal väljas sama jahipiirkonna paljudes varitsuskohtades, võib jooksuaja normaalset kulgu segada. Põhjus võib olla peibutajate – olematute pullide – sekkumine peene kuulmisega põtrade pulmamängu või dominantide kõrvaldamine kohalike pullide loomulikust konkurentsist.

See ei tähenda soovitust jooksuaegset peibutamist üldse vältida, mis küllap tekitab kirglikes jahimeestes kindlasti vastuseisu. Ilma võidakse jääda nii elamustest kui ka mõnestki trofeest, mida hiljem nähakse kütituna naaberjahipiirkondades. Uurijate mõistlik soovitus näib olevat mitte peibutamist keelata, vaid kohapeal ise reguleerida. Paraku on asurkonnale soodsam dominantseid pulle tippjooksuajal loomulikust valikust mitte kõrvaldada, vaid hoida neid lehmade käsutuses oktoobrini. Siiski ütleksid põdrad, kui saaksid: „Vähem sekkumist jahi esimesel kahel nädalal on parem!“

Oonurme juurde naastes meenutagem, mis juhtub pärast indlust. Põtrade kandeaeg on umbes 230 päev ehk ligi kaheksa kuud. Valdavat viljastamisaega arvestades jääb poegimisaja tipp maisse. Määrav on küll viljastamise aeg, kuid ka ebasoodne ilmastik võib põhjustada vasikate sünnis mitmepäevaseid hälbeid. Tänavust poegimisaega võib mõjutada nii asurkonna võimalik noorenemine küttimise survel kui ka hilisevõitu kevad. Siit arvamus, et aprillis poegimine polnud suhteliselt kuivadel ja üle-nulli-päevadel sugugi võimatu, kuid pigem erandlik.

Oonurme väheldast üksikvasikat vaadates võib oletada, et ta võis sündida mullu tavalisest ajast hiljem või olla noore põdralehma järglane. Ema vanust on fotolt raske arvata, aga kui ta on noorepoolne, siis sai vasikas piima vähem kui mõnigi teine, kel ema tugevam. Et foto on 16. aprillist ja vasikate sünnikaal kõigest 15 kilo ringis, siis nii väike pildil olev vasikas kindlasti pole, kuigi paistab lehmast tublisti madalam. Ometi on ta väiksevõitu küll, sest mullikaikka jõudev vasikas jääb emale turjakõrguses alla vast kõigest ühe-kahe käelaba jagu.

Lootkem siis, et põtradele ja nende järglastele tuleb käesolev suvi parem kui mullune.

Karjamõisa tee 12, Äksi alevik, Tartumaa 60543 Telefon (+372) 5346 0137, (+372) 5307 6666 • e-post alpina@alpina.ee • www.alpina.ee