Vanemast jahindusest Valgamaal

TEKST HEINO KASESALU FOTOD REPROD

Tartu–Võru ulukikaitse seltsi asutamine 1869. aastal ebaõnnestus, sest võimud ei kinnitanud põhikirja. Seetõttu hakati otsima uusi võimalusi ulukite kaitsmiseks Liivimaal. Aastal 1886 asutati Tartus krahv Friedrich Bergi algatusel uus selts – põdrakaitseühing (sks Elchschutzverein). Selle seltsi põhikirja tunnustas veel paarkümmend Liivimaa mõisnikku. Seltsi asutamise eesmärk oli kaitsta põtra, kelle arvukus Liivimaal pidevalt vähenes. Välja oli töötatud kümnest punktist koosnev põtrade kaitse eeskiri. Põdralehmi ja -vasikaid ei tohtinud üldse küttida. Seltsi liikmed pidid igal aastal esitama oma jahimaa põdrajahtide ning põtrade asurkonna seisundi aruande.

Riigivarade ministeerium kinnitas 14. jaanuaril 1893 Liivimaa jahiharrastajate seltsi põhikirja. Valgamaalt olid asutajaliikmete hulgas krahv Friedrich von Berg ja krahv Aleksander von Berg Sangastest, Ernst von Middendorff Hellenurmest ja Alfred von Roth Restust. Seltsi asutamiskoosolekul 14. aprillil 1893 võeti seltsi liikmeteks Valgamaalt Aksel von Samson Hummulist, Oskar von Stryk Laatrest ja Richard von Samson Pukast. Seltsi esimeseks esimeheks valiti Ernst von Middendorff. Üldkoosolekul 29. augustil 1893 astusid Valgamaalt seltsi liikmeteks veel Harald von Stryk Patkülast, Cristoph von Stryk Paju mõisast, metsaülem H. Walter Soontaga mõisast ja vandeadvokaat Geiseler Valgast. Liivimaa jahiharrastajate selts tegutses aktiivselt esimese maailmasõja alguseni 1914. aastal. Friedrich von Berg oli Liivimaa jahiharrastajate seltsi üks asutajaliikmeid.

Ernst von Middendorff valiti 1893. aastal Liivimaa jahiharrastajate seltsi esimeheks.

Nagu enamik kõrgaadli esindajaid Baltimaadel olid ka Bergid kirglikud jahimehed. Nii Friedrich Berg (1845–1938) kui ka tema vennad Aleksander (1847–1893) ja Georg (1849–1927) olid tuntud aktiivsete jahimeestena. Friedrich Berg viibis sageli välismaal jahiretkedel, tuues sealt kaasa jahitrofeesid. Samuti korraldas ta sügiseti suuri ajujahte Sangastes, kutsudes sinna külalisi ka väljastpoolt Eestit.

Friedrich Bergi tegevus jahinduse valdkonnas oli väga mitmekesine. Sangaste mõisas kasvatati faasaneid ja metskalkuneid. Neid lasti kohalikku metsa lahti ja müüdi ka teistele soovijatele. Friedrich Berg rõhutas korduvalt ulukite talvise lisasöötmise tähtsust. Ta pidas vajalikuks põtradele haabu langetada ja teha metskitsedele ning jänestele lehisvihtu. Metsasihtidele ja kraavikallastele soovitas ta rukist külvata, sest orast söövad meelsasti metskitsed ja jänesed. Samuti soovitas ta metsas kraavikallastele istutada topinamburit ning külvata ristikut. Friedrich Berg ei pidanud õigeks põdrajahti detsembri teisel poolel. Siis on põdrapullidel juba sarved maha aetud ega ole võimalik määrata looma sugu.

Sangaste lossis oli suur jahitrofeede kogu, mis sisaldas kuni 400 paari sarvi: põdrad, hirved, metskitsed jt. Trofeeomanikud olid peale Friedrich Bergi ja tema vendade veel Georg Bergi poeg Boris ja Friedrich Bergi poeg Ermes. Kahjuks müüdi see unikaalne jahitrofeede kogu 1940. aastal oksjonil osade kaupa maha.

Valgamaa vanema jahinduse kohta leidub kirjutisi ka tolleaegsetes Baltimaade jahiajakirjades Baltische Waidmannsblätter (BW) ja Neue Baltische Waidmannsblätter (NBW). Nii kirjutab Sangaste mõisa omanik Friedrich von Berg oma esimestest katsetest metskalkunite kasvatamisel (BW 1901, 23; 24) ja terve nädal kestnud põdrajahist (BW 1903, 21). Soontaga mõisa metsaülem Harry Walter meenutab oma kirjutises põtrade jooksuaega 1904. aasta sügisel (BW 1904, 23). Friedrich Bergi sulest ilmus mahukas ülevaade metsakultuuride kaitsest põdrakahjustuste eest (NBW 1905, 3). Ajakirjas on toodud andmed Koikküla mõisas ajavahemikul 1. maist 1909 kuni 1. maini 1910 kütitud ulukite kohta. Nii kütiti seal viis sokku, 29 jänest, kaks metsist, üheksa tetre, 18 faasanit ja 13 põldpüüd, nn kahjulikest ulukitest kütiti kuus rebast, 53 pasknääri, 191 varest ja 32 harakat (NBW 1910, 11).

Veebruaris 1918 kuulutati välja Eesti Vabariik, sama aasta novembris alustas avalikku tegevust kaitseliit. Eesti Asutav kogu võttis 1919. aasta oktoobris vastu maaseaduse, mis kuulutas kõigi eramõisate maad ja metsad riigi omandiks. Eesti Vabariigi kodanikele avanes nüüd võimalus seaduslikult jahti pidada. Jahiorganisatsioone kavatseti rajada kaitseliidu raames. Selleks saadeti 1919. aasta novembris maakondade kaitseliidu ülematele „Kaitse liitude jahi salkade ajutine juhatuskiri“. Igas maakonnas oli ette nähtud moodustada kaitseliidu kütisalk, kaitseliidu jaoskondades aga kütirühmad.

Tallinnas toimus 14. veebruaril 1920 vabariiklik kütisalkade esindajate koosolek. Valga maakonna esindaja oli alamleitnant Mois, kes märkis oma sõnavõtus, et Valga maakonna kütisalga asutamiskoosolek toimus 30. jaanuaril. Viieliikmeline eestseisus pidi välja töötama 37-liikmelise salga kodukorra. Arhiivi andmetel esitasid Johan Matt, Jaan Loit, Karl Eberling, Jaan Saarmann ja Robert Altpere 16. juulil 1920 Valga maakonna kaitseliidu kütisalga registreerimise avalduse. Salga juhatus asus Valgas, tegevuspiirkond oli Valgamaa. Tartu–Võru rahukogu registreeris kütisalga põhikirja sama aasta 19. augustil. Kütisalk hakkas aktiivselt tegutsema: peeti ühisjahte ja korraldati laskevõistlusi.

Ajalehes Lõuna-Eesti ilmus 4. märtsil 1922 kuulutus, milles Valgamaa kaitseliidu kütisalga eestseisus palub salga liikmeid ilmuda pühapäeval, 5. märtsil kell 6 õhtul küttide kodusse osa võtma varesejahist linna ümbruses. Samas ajalehes ilmus 8. märtsil lühike teade

Helme kütiseltsi hõbedane märk.

selle kohta, et 17 püssimeest tabasid linna surnuaial umbes 100 varest. Ajaleht Lõuna-Eesti kirjutas 9. augustil 1924, et kaitseliidu kütisalk korraldas järjekordse laskevõistluse Priimetsas.

Salga tegevusest võtsid osa Valga tuntud äritegelased: Julius Jeannot Goertz, Märt Gross, Eduard Kivi, Jakob Peep, Frits Peterson, Oskar Saar, Konrad Wender. Ajaleht Lõuna Eesti kirjutas 25. mail 1927, et Valga maakonna kaitseliidu kütisalk jagas juhatuses ametid järgmiselt: esimees Hans Sims, abiesimees Märt Gross, laekur Voldemar Neumann, abilaekur Verner Põder, kirjatoimetaja Jakob Peep, abikirjatoimetaja Karl-Oskar Uibopuu, juhatuse liikmeteks ilma ametita jäid Mart Ewert ja Jaan Loit. 6. mail 1928 oli üldkoosolek, kuhu oli tulnud 40 liikmest 16. Kiideti heaks uus põhikiri ja nime muutmine. Aga 30. oktoobril 1928 lükati avaldus tagasi, viidates puudustele põhikirjas.

Ajaleht Lõuna-Eesti kirjutas 4. aprillil 1929, et Valgamaa kütisalk rentis kolme aasta peale jahipidamise õiguse Sangaste metskonna Vahete ja Ruusa vahtkonnast, kokku 967,4 ha. Samuti rentis Karula salk Pikkjärvel kalapüügiõiguse 12 aastaks.

Uus avaldus muudetud põhikirja registreerimiseks ja nime muutmiseks esitati 24. juulil 1929. Avaldusele olid alla kirjutanud Hans Sims, Jakob Peep ja Leonid Lahman. Kohtu- ja siseministeerium registreeris uue põhikirja 13. augustil 1929, uueks nimeks sai Valgamaa jahimeeste selts.

Ajaleht Lõuna-Eesti kirjutas 17. aprillil 1930, et Valgamaa jahimeeste selts pidas oma aastakoosolekut. Seltsi juhatusse valiti H. Sims, M. Gross, P. O. Maeritz, M. Evert, J. Peep ja L. Pallon. Juhatuse liikmekandidaatideks valiti A. Truusmann, J. Asi ja J. Kender.

Ajaleht Postimees kirjutas 6. märtsil 1932, et Valgamaa jahimeeste selts pidas oma aastapeakoosolekut. Revisjonikomisjoni valiti Karl Sooms, Villem Rebane ja Eduard Hitzenbühler. Ühel häälel kinnitati uus kodukord, mis tunduvalt piiras jahipidamist seltsi metsades. Jahiseaduste ja määruste korduvate rikkumiste eest heideti kaks liiget seltsist välja.

Karl Kornel oli esimene Valga komandant ja kaitseliidu ülem.

Hans Sims oli Valgamaa jahimeeste seltsi kauaaegne esimees.

Küttide kogu Vambola registreerimise avaldus esitati 15. oktoobril 1920. Asutajad olid Joann Saarmann, Karl Saarmann, Jaan Morits, Hugo Blumfeldt, Alexander Leokene, Jaan Parv, Karl Raudsepp ja Jaan Waher. Juhatus asus Sangaste vallas, tegevuspiirkond Sangaste vald ja ümbruskond. Tartu–Võru rahukogu registreeris küttide kogu Vambola 23. oktoobril 1920.

Küttide kogu juhatuse Sangaste vallavalitsusele 14. septembril 1922 saadetud kirjas on märgitud, et 1921 peeti kogu korraldusel neli jahti, neist viimane oli 28. detsembril. Jahte peeti riigilt renditud Laatre ja Restu metsades, eraomanike metsades ei ole jahti peetud. Jahte peeti juhatuse volitatud jahikorraldaja juhatusel ainult kogu liikmetele.

Ajaleht Lõuna-Eesti kirjutas 2. septembril 1930, et Kakulaane salakütid tapsid metsas soku. Salakütid ei jõudnud oma saaki ära viia, sest metsavaht sai pauku kuuldes jaole. Sokk müüdi oksjonil kümne krooni eest hr Wittele.

Ajaleht Postimees avaldas 14. aprillil 1937 lühikese teate „Sangastesse suurem jahiringkond“. Sangastes on kavas asutada suurem, Kurevere-nimeline jahiringkond. Algatajad on metsaülem Vares, J. Kirchenbaum ja F. Uibo.

Postimees kirjutas 14. veebruaril 1938, et Sangastes toimus ajujaht, millest võttis osa 14 jahimeest. Tabati 17 jänest ja kolm rebast.

Siseministri resolutsiooniga 15. novembrist 1939 oli küttide kogu Vambola suletud ja likvideeriti lõplikult 19. veebruaril 1940.

Eesti kütiseltsi Helme osakond asutati 1919. aasta oktoobris. Täpset asutamise kuupäeva ja asutajaliikmeid ei õnnestunud selgitada. Aastal 1920 oli osakonna esimees Carl Lõhmus, kassapidaja Hugo Weckram ja kirjatoimetaja Andres Eichenbaum. Veebruaris 1921 olid eestseisuse liikmed C. Lõhmus, H. Veckram, V. Bergmann, J. Konrad ja H. Künnapää. Osakonna peakoosolek peeti 20. veebruaril 1921, koos oli 34 liiget. Osakonna liikmete üldine arv oli 120. Koosolekut juhatas Carl Lõhmus ja protokollis Andres Eichenbaum.

Eesti kütiseltsi Helme osakonna eestseisuse ja revisjonikomisjoni koosolek toimus 21. jaanuaril 1922. Koos olid eestseisuse liikmed C. Lõhmus, P. Luik, H. Veckram, J. Loos, A. Sarapuu ja A. Eichenbaum. Revisjonikomisjonist olid kohal V. Bergmann, H. Hindrikson, K. Raud, E. Kymenthal ja O. Vahnits. Osakonna peakoosolek toimus 12. veebruaril 1922, koos oli 32 liiget. Liikmete üldarv oli siis 150, neist 90 oli tasunud liikmemaksu.

Eesti kütiseltsi Helme osakond muudeti 1930. aastate alguses iseseisvaks Helme kütiseltsiks. Ajakirjanduses ilmus aeg-ajalt teateid kütiseltsi tegevusest. Nii kirjutas ajaleht Uus Eesti 1. aprillil 1939, et Helme kütiselts korraldab varesejahi. Jaht toimub Tõrva linna piires ja lähemas ümbruses igal neljapäeval, pühapäeval ja puhkepäevadel kella viiest hommikul kuni päikese loojumiseni. Varesejaht kestis 1. maini.

Ajaleht Sakala avaldas 7. juulil 1939 artikli „Rebaseprotsess Helme kütiseltsi vahekohtus“. Jaanuaris oli Helme kütiseltsi korraldatud ajujahil lastud rebane, kelle õige tabaja kohta oli tekkinud kahtlusi, sest rebase pihta oli tehtud mitu lasku. Vahekohus arutas seda asja üle kolme tunni ja mõistis siis rebase ühele laskjale.

Postimehes ilmus 11. juulil 1939 kirjutis Helme kütiseltsi aasta peakoosolekust. Juhatusse valiti tagasi Tammark, Hiiop ja Saarepera, revisjonikomisjoni Luik, Priimets ja Oksar. Liikmemaksu otsustati tõsta tegevliikmetel kolmele kroonile aastas ja sisseastumismaksu 20 kroonile igalt uuelt liikmelt. Kütiselts pühitses 20 aasta tegevuse tähtpäeva. Kender. Seltsi juhatus asus Valgas, tegevuspiirkond Valgamaa. Avaldus esitati 21. mail 1932, kohtu- ja siseministeerium registreeris seltsi põhikirja sama aasta 3. juulil.

Kaagjärve jahimeeste seltsi asutajad olid Ernst Aume, Osvald Talviste ja Herman Petersell. Seltsi juhatus asus Kaagjärve vallas Valgamaal, tegevuspiirkond Kaagjärve, Laanemetsa, Karula ja Tõlliste vallad. Avaldus esitati 11. novembril 1937, siseministeerium registreeris seltsi põhikirja sama aasta 6. detsembril.

Herman Petersell oli Kaagjärve jahimeeste seltsi üks asutajaliikmeid.

Karula kütisalga asutajad olid Johan Kark, Johan Reinthal, Peeter Raag, Johan Tamm ja Karl Leetus. Salga juhatus asus Iigaste asunduses, tegevuspiirkond Karula vald. Avaldus esitati 10. juulil 1928, siseministeerium registreeris salga põhikirja sama aasta 4. augustil.

Valga jahimeeste seltsi asutajad olid Mihkel Kont, August Simberg ja Julius

Enamik Valgamaa jahiseltsidest suleti ENSV rahvakomissaride nõukogu 9. oktoobri 1940. aasta määruse § 8 põhjal.

Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944 jahiorganisatsioonid Eestis ei tegutsenud. Oli võimalus moodustada erajahipiirkondi. Jahitunnistusi andsid välja piirkonnakomissarid. Valgamaa kuulus Tartu piirkonnakomissari Kurt Meeneni haldusalasse. Sisedirektor andis 1943. aasta lõpul paljudele Eestis varem tegutsenud seltsidele ja ühingutele loa tegevust jätkata. Seejuures pidid tegutsemisloa saanud organisatsioonid hiljemalt 1. jaanuariks 1944 moodustama juhatused ja revisjonikomisjonid. Ajalehes Valga Teataja ilmus 9. detsembril 1943 teade selle kohta, et Valgamaal on edasi tegutsemise luba antud 60 organisatsioonile. Nende seas oli ka üks jahiorganisatsioon – Helme kütiselts.

Sügisel 1944 algas Eestis uus okupatsioon.

PARD NV007S 16MM 1.5-6X 200M IP-67 WI-FI 940NM

INFIRAY CL42 384X288 50HZ 42MM 2.9-11.6× M52×0.75 1540M THERMAL IMAGING ATTACHMENTS

INFIRAY RL42 384×288 50HZ 4-16X IP67 2179M WI-FI + BATTERY + MOUNT THERMAL IMAGING SIGHT