Eesti vibukütid Prantsusmaal II

Eesti vibukütid Prantsusmaal. Mario kahe kütitud metsseaga ja Rita-Anette metsseapõrsaga.

TEKST RITA-ANETTE KOHAVA FOTOD ERAKOGU

Meie võõrustaja Michele võttis oma rolli tõsiselt ja pakkus lisaks erinevatele jahikogemustele ka kohalikku kultuuri. Eauze on tuntud kui armanjaki pealinn, seega kuulus kultuuriprogrammi ühe armanjakimõisa külastus. Seal võttis meid vastu omanik isiklikult. Loomulikult sisaldas privaattuur ka degusteerimisi!

Armanjak on konjakist sajandi võrra vanem ja mõnevõrra lihtsama destillatsiooni järel valmiv jook, mis laagerdumiseks eelistab Monlezuni mustast tammest vaate ning mille kuldne keskiga jääb 15–20 aasta kanti. Lisaks armanjakile toodab mõis, mida ümbritsevad lõputud viinamarjaistandused, ligi neli miljonit liitrit veini ja floc’i. Viimane on samuti piirkonnale iseloomulik vein, mille valmistamiseks kasutatakse lisaks viinamarjamahlale ka armanjakki.

Tootmise areng ja mehhaniseerimine on vähendanud kunagise 40-liikmelise töölispere neljaliikmeliseks.

Metssead on kohalikele suur probleem, seda nägime mõisaski, kus sigudikud olid eelmisel ööl käinud kündmas mõisaesist õueala.

Prantsuskeelsetest sõnadest jäi meil esimestel päevadel kõrva palombière, millest saime aru vaid nii palju, et see on seotud tuvidega, nagu ka metsas asuvad kummalised kastid ja ehitised. Tegemist on olulise jahipidamisehitise ja -vormiga, mis on iseloomulik just sellele piirkonnale. Tuvijaht on nii tähtis, et selleks ajaks võetakse puhkus ja häda tööandjale, kes

puhkust ei anna: tal tuleb hakata otsima uut töötajat.

Meile tutvustas tuvijahti kohalik kütt Jean, kes elab sajandeid vanas majas (maja on nii vana, et ta isegi ei tea, kui vana täpselt) koos vanematega. Tema üle 90-aastane isa oli tegev veel viimaselgi tuvijahihooajal. Linnujaht on nende peres olnud au sees läbi põlvkondade. Tassi kohvi kõrvale näitas Jean meile karbikest, mis täis imepisikesi nepisulgi. Need võetakse linnult trofeena ja on kunstnike seas kõrgelt hinnatud pintslisulgedena.

Palombière tuvijaht eeldab ka elustuvide püüki, kelle roll on järgmisel jahihooajal olla elus peibutis. Jeani juures elasid nad puurides.

Lühidalt öeldes on palombière männikutesse rajatud tunnelilaadne koridoride võrgustik, mille juurde kuuluvad kaablite-traatide süsteemid, mille abil tõmmatakse puude latvadesse eelmisel hooajal püütud metsikud tuvid, kes nööritõmbe peale reageerivad, olles peibutiseks ülelendavatele tuviparvedele. Puurilaadsed kastid on tuvide hoidmiseks.

Jeani perekonnale kuuluv palombière ehk tuvila asub paarihektarilisel künkal ja on olnud kasutuses vähemalt 60 aastat. Eelmisel hooajal kütiti seal ligi 400 tuvi. Viie tuvi puhastamiseks kulub umbes tund, puhastatud tuvid pannakse purki.

Kaablisüsteemid on nii keerulised ja nende paigaldamine puulatvadesse sedavõrd ohtlik, et sellega tegeleb lausa eraldi meister. Tunnelitel on iga kümnepaarikümne meetri tagant väljapääsud, mille juures asub tuvide ülestõmbamise seadeldis koos puuriga. Tunnelite ehituseks on kasutatud nii musta kilet, oksi kui ka sõnajalalehti. Uhkemate tuvilate tunnelisüsteemid, kuhu sattusime, katsid suuremat osa metsast (metsad on neil väikesed) ning olid sadu meetreid pikad. Et tuvijaht on populaarne, seda oli näha sellestki, et tuvila oli peaaegu igas metsatukas, kus asus mõni kõrgem küngas.

Prantsusmaa ajujahtidel on koeramehed väga hinnatud. Kirglik linnujahimees Jean nepisulgede trofeekollektsiooniga.

Tuvilad mängisid oma rolli ka meie jahtidel. Näiteks õnnestus minul korra selle võrgustikus lausa ära eksida, kui pidin minema metskitsede liiklust suunama ja lootsin leida otsetee. Mariol aga otsustas metskits kaduda ajujahil viimasel hetkel, umbes 20 meetrit enne vinnastatud vibu tunnelisse. Mille peale Mario omakorda otsustas asukohta vahetada. Järgmine aju, järgmine metskits, kes kadus taas turvaliselt tunnelisse. Seekord lihtsalt järgmisest avast, mida tunnelitel on iga paarikümne meetri tagant.

Metskitse ajujahtidel oli jahiõnn kitsede või püssimeeste poolel. Vibu laskeulatusse tulid metskitsed hoopis metssea ajujahtidel, kus koerte pärast poleks nende küttimine olnud loomulikult viisakas ega eetiline, kuigi külalislahked koeramehed andsid viimasel päeval selleks isegi loa. Kui hästi on koerad töötama õpetatud, seda nägin oma silmaga näiteks metsseajahil, kus umbes 10–20 meetrit minu ees töötas vaikides, ninaga põõsaaluseid kontrollides neli-viis koera. Alles siis, kui koerad olid neile juba peaaegu peale astumas, hüppas kahe-viie meetri kauguselt välja kaks metskitse, mille peale koerad isegi pead ei pööranud. Need kitsed olid minu nina ette peitu hiilinud juba ajujahi alguses, kui nägin kaugemalt ühte vilksatust. Nad püsisid vaikselt ligi tund aega ka siis, kui koerad sealt korra varem läbi jooksid.

Üks piinlik-naljakas episood juhtus mul metskitse ajujahil, kus ajust tuleva oksakrõpsu peale olin valmis ja vinnastasin vibu. Ajust kedagi ei tulnud, kuid mingi tunne kuklas pani mu pead pöörama: minu selja taga seisis laskekauguses uudishimulik kits, kellega kaasas oli ka sokk. Kui kehv jahimees sa pead olema, kui isegi väljaspool aju olevad loomad tulevad uudistama?!