Veel kord ajutistest laskepaikadest

TEKST ENDRIK RAUN, EJS-i juhatuse liige FOTO MEELIS TAMBLA

Laskepaik on laskevõistluste või -harjutuste ajutiseks korraldamiseks sobiv või kohandatav paik. Pildil hetk Jahikaare Eesti meistrivõistlustelt Koeru jahimeeste seltsi laskepaigas Järvamaal.

Jahimeeste seltsi (EJS) poole pöörduvad aeg-ajalt murelikud jahimehed ja laskevõistluste korraldajad, et saada selgust ajutiste laskepaikade registreerimise ja nõuete kohta.

Segadus on tekkinud ilmselt laskepaiga kehtivate ohutusnõuete tõlgendamisel. Uued nõuded võeti vastu 26. veebruaril 2021 ja on kinnitatud siseministri määrusega nr 12 (https://www.riigiteataja.ee/akt/102032021025). Määrusega on võrdsustatud alalisele laskekohale ja ajutisele laskekohale kehtestatud nõuded. Seda on kohalikud politseiametnikud tõlgendanud mõnel pool nii, et ajutist laskepaika registreerida ei saa, sest kehtivad samad nõuded mis lasketiirule. Nende tõlgenduses võrdub ajutine laskepaik lasketiiruga. Paremal juhul on seal laskmist siiski lubatud, kuid kirjalikku luba ei ole väljastatud ja politsei on võtnud info teadmiseks.

Tegime selguse saamiseks asjakohase järelepärimise siseministeeriumile. Refereerin siseministeeriumi nõuniku Sven Põierpaasi selgitusi.

Relvaseaduse (https://www.riigiteataja.ee/akt/119032019080?leiaKehtiv) § 84 lõiked 1 ja 2 defineerivad lasketiiru ja laskepaiga.

Lasketiir on laskevõistlusteks või -harjutusteks alaliselt kasutatav ehitis, ruum või territoorium. Laskepaik on laskevõistluste või -harjutuste ajutiseks korraldamiseks sobiv või kohandatav paik.

Seega sätestab relvaseadus tulirelva alalise laskekohana lasketiiru ja ajutise laskekohana laskepaiga. Neis mõlemas tohib korraldada laskevõistlusi ja laskeharjutusi. Laskeharjutused ei pea olema seotud vaid laskevõistlusteks harjutamisega, vaid harjutuste mõiste on laiem. Nimelt valmistutakse lasketiirus või laskepaigas relvaseaduses sätestatud eksami sooritamiseks, jahiseaduses sätestatud laskekatse sooritamiseks, relva laskeomaduste kontrollimiseks või kontrollitakse relvaoptika ning relvasihikute sobivust. Muid võimalusi relvaseadus relva kasutamiseks ette ei näe.

Lasketiirude vähesus Eestis on teada. Siseministeerium mõistab, et ühel inimesel ei ole mõistlik sõita vaid kolme paugu tegemiseks sada kilomeetrit lasketiiru. Seetõttu ongi tark moodustada kohapeal ajutine laskepaik, näiteks kohaliku jahiseltsi eestvedamisel jahihooaja-eelseks nädalavahetuseks,

et kohalikud jahimehed saaksid oma relvad üle kontrollida. Selleks tuleb saada nõusolek kohalikust omavalitsusest ja kohalikust politseist. Digitaalne asjaajamine ei tohiks palju aega võtta. Seejärel tuleb tagada kõigi laskeohutuse nõuete täitmine laskepaigas (mille jahimehed kindlasti ka lasketiirus või jahil tagavad) ning see ongi kõik.

See tähendab, et ajutine laskepaik on ajutine koht, mis sobib või on kohaldatud laskmiste korraldamiseks. Laskepaigana on mõistlik kasutada endisi tööstuslikke karjääre või looduslikke maastikke, kus juba on sobivad vallid, läheduses elab vähem inimesi, keda laskemüra võiks häirida jne. Samuti on laskepaik mõistlik rajada põllule või heinamaale (näiteks haavlilaskmise laskepaigaks) selleks ajaks, kui põldu aktiivselt ei harita või heinamaal ei ole loomi ega tehta või koguta parasjagu heina. Laskepaik eeldab ka väiksemat laskekoormust. Seda kasutataks kogukonnas kokkulepitud aegadel enne jahihooaega, tulirelval oleva optika kontrolliks, laskekatseteks harjutamisel või katsete vastuvõtmisel. Laskepaiga territooriumi saab muul ajal kasutada ka muul otstarbel: pinnase kaevandamiseks, loomade karjatamiseks või põllusaaduste kasvatamiseks. Endastmõistetavalt ei saa karjääris asuvas laskepaigas laskmisi korraldada kaevandamisega samal ajal.

Tähtis on, et laskepaigas ei muutuks ohutusnõuded sel ajal, kui seal ei lasta. Näiteks kohalikus karjääris registreeritakse laskepaik kevadhooajaks. Laskepaiga registreerimise käigus kontrollib kohalik politsei laskepaiga vastavust kehtestatud ohutusnõuetele ja väljastab kontrollakti. Laskepaiga kasutamise ajal, nt kevadhooajal, karjääris kaevetöid teha ei tohi (näiteks kujundada ümber ohutusvallideks kasutatavat pinnast). Kevadhooaja lõppedes lõpeb ka karjääri kasutumine laskepaigana ja karjääri omanik võib jätkata kaevetöid.

Kui sügisel soovitakse sama laskepaik uuesti registreerida, siis peab politsei tulema ja veenduma, et suvised kaevetööd karjääris ei ole muutnud laskepaigale kehtestatud ohutusnõudeid.

Kui karjäär antakse laskjate kasutusse pikemaks ajaks, seal ei tehta kasutusajal kaevetöid ega toimu muu majandustegevus, siis on tegemist laskeharjutusteks alaliselt kasutatava territooriumi ehk lasketiiruga. Kuidas defineerida „pikemaks ajaks“, ei ole relvaseaduses sätestatud, aga politsei halduspraktika on selleks piiriks kujundanud ühe aasta. Üle selle kasutusaja peetakse laskekohta lasketiiruks.

Mõistlik ei ole minna omal käel metsatukka või karjääri relva sisse laskma ega loota, et ükski inimene või loom kuulile ette ei jää või keegi ei kaeba ega jääda kohalikule politseile vahele – relvaseadus sellist võimalust ette ka ei näe.

Relvaseaduse § 84 lg 3 kohaselt peab olema politsei- ja piirivalveameti kirjalik nõusolek ning selle kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek, kelle territooriumile lasketiir või laskepaik tahetakse rajada. Mingisugust teadmiseks võtmist seadus ette ei näe.

Lasketiiru- või laskepaiga omanik peab suutma tõendada, et tal on nii politsei- ja piirivalveameti kui ka kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek.

Politsei kohustub tegema ka järelevalvet lasketiiru või laskepaigas kehtestatud ohutusnõuete täitmise üle. Kontrolli intervalli relvaseadus ei sätesta, kuid kontrollakti (kas paberil või digitaalselt allkirjastatud dokumendi) koopia peab jääma laskekoha omanikule.