Pärnumaa jahimees Jaan Liivson 80

Jaan Liivson on veerandsaja aasta jooksul pärast Eesti iseseisvuse taastamist juhtinud ja arendanud Pärnumaa jahindust. Sestap on paljudele üllatus, et varasemas elus oli mees hoopis tõsine merekaru, kes seilanud aastaid suurtel maailmameredel.

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD ERAKOGU, JAANUS VAIKSOO

Nüüdseks on Jaan Liivson juba aastaid Pärnumaa jahimeeste liidu juhtimisest eemal, peab pensionipõlve ja käib oma sõnul Pärnu klubis aeg-ajalt juttu ajamas, uudiseid kuulamas ning kohvi joomas. „Nõukogude ajal sattusin Tallinna keskastme juhtide täienduskursustele, kus üllataval kombel õpetati ka jaapanlaste juhtimissüsteemi,“ meenutab Liivson, nagu jahimehed teda ikka ja alati on kutsunud. „Jaapanlased ütlevad, et kui oled mingisuguselt juhtivalt kohalt ennast taandanud, siis ära trügi rohkem kuskile juhatusse ega suru oma arvamust peale. Ja sellest ma olen kinni pidanud. Me võime klubis asju arutada, aga ma ei sekku otsustamisse. Noored mehed, las tegutsevad. Omal ajal tehti omamoodi, ajad muutuvad, nüüd on läinud tegevushaare kindlasti suuremaks.“

Liivsonist õhkub vana merekaru ja küti rahulikkust ning kindlust, kui ta istub Paikusel oma elutoa suures tugitoolis ja meenutab ammuseid aegu, kuidas kõik sai alguse. Aegamisi juttu veeretades rulluvad lahti sõjajärgsed kümnendid, kui 26. mail 1942 Viljandis sündinud poisist sai mere- ja jahimees. „Sündisin ja koolis käisin Viljandis. Tegelesin päris kõvasti mootorispordiga, sõitsin krossi. Viimasel koolikevadel jäi isegi keskkool spordi pärast lõpetamata. Sügisel pidin pärast oktoobripühi minema sõjaväkke, kuigi oli võimalus ka pääseda. Viljandis korraldati veel viimane võistlus, et kui seal täidan meistrinormi ära, siis on kaks võimalust: kas ei lähe üldse sõjaväkke või lähen Riiga spordiroodu. Mul oli väga vähe meistersportlasest puudu, pidin tulema vähemalt kümne hulka, sõitsin 175 cm³ tsikliga. Aga õnnetuseks lagunes tsikkel kolm-neli ringi enne lõppu ära. Järgmisel hommikul panin seljakoti selga ja kolmeks aastaks Lvivi lennuväkke.

Kui sõjaväest pääsesin, siis mul õemees sõitis kaptenina merd. Tema juttude ja utsitamise peale läksin merekooli. Oli selline õppeasutus nagu Tallinna tehniline kool nr 1, olemuselt päris kõva kool, praktikat oli rohkem kui teistes, rahvasuus kutsuti seda Karu akadeemiaks, asus Karu tänavas. Läksin õppima mehaanikuks, see oli vist aastal 1964. Lisaks lõpetasin ka meremeeste õhtukeskkooli, Viljandis oli keskkool ju spordi tõttu pooleli jäänud. Karu kool kestis kolm aastat, sain kolmanda järgu mehaaniku kutse ja siis hakkas meresõit pihta. Et lõpetasin kiitusega, oli võimalik kohta valida. Mereromantika üksi ei toida, teenistust oli ka vaja.

Nii ma siis nühkisin merd laevade peal ja kalurikolhoosides ligi kümme aastat, kuni ühel päeval pandi välisviisa kinni. Nõukogude võim pani süüks, et suhtlesime väliseestlastega ja käisime neil Halifaxi sadamas olles külas. Väga tore ja sõbralik seltskond oli, näitasid linna, võtsid kodus vastu. Pärast süüdistati, et levitasime keelatud kirjandust. Olime võtnud laeva kaasa ajalehe

Tursapüük Norras.

Forelli ja harjuse püük Põhja-Rootsis.

Vaba Eestlane, viskasime selle lihtsalt laevasalongi lauale. Keegi koputas ja viisat enam ei pikendatud. Siin siis Eesti laevamehed ütlesid, et mis sa seal kodus istud. Nii läksingi paariks aastaks kohalikku laevastikku. Ega see suurem asi olnud, suured kalapüügilaevad, nagu raudkirstus, niiske ja märg.

Aga siis sain Läti piiri lähedale Treimanisse kolmetoalise korteri. Tõin naise ja lapse Viljandist sinna ning vaatasin, et elu tahab ka elamist. Treimanis oli valmis saanud uus külmhoone, mind pandi selle juhatajaks. Ainuke asi, mida siiani olen kahetsenud, et erialane koolitus jäi pooleli. Pärast Karu kooli käisin meremeestele korraldatud kiirkursustel ja andsin paberid sisse Kaliningradi kalamajanduse instituuti. Kohal tuli käia kord aastas, kolmanda kursuseni pidasin vastu, aga pere oli Viljandis, laev Tallinnas, tööga läks tihedamaks, tulin enne lõppu ära, palju ei olnud enam jäänud. Siis jäingi maarotiks: külmhoone juhataja, hiljem karusloomafarmi juhataja.“

Üks periood elust sai läbi. Meremehest sai maamees, aga kuidas Liivsonist ikkagi jahimees sai? Selle pisikuga nakatus mees juba poisikesena Viljandimaal elades. „Elasime Viljandist 30–40 kilomeetrit linnast väljas Kuninga külas. Isa tuli vangilaagrist tagasi, sestap ei lubatud tal Viljandis elada. Isa deserteerus sõja ajal Saksa sõjaväest, sai haavata, põgenes haiglast ja tuli läbi rinde Eestisse tagasi. Aga venelased panid kammi turja, et kust sa, mees, tuled, ja aeti Vene poolele sõdima. Kuramaal sai tema jaoks sõda läbi ja tuli koju. Jälle hakati uurima, et kus sa enne Saksa sõjaväge olid. Isa oli lõpetanud Tondi sõjakooli, oli suure talu perepoeg ja tegutsenud kohalikus omakaitses. Ta viidi Tomski vangilaagrisse, tuli sealt tagasi 1948. aastal, kui olin kuueaastane naga.

Siis saadetigi meid maale Kuninga külla, endisesse karjamõisa, kus oli metsakombinaadi töölisasula. Seal oli üks kõva jahimees Juhan Jaanus. Sain temalt austava ülesande, kui olin ehk 13–14. Sel ajal oli jahimeestel röövuluki ja röövlindude küttimise norm. Lindudest pidi laskma kümme punkti: kanakull andiski kümme, raudkull viis, harakas kolm, vares kaks, pasknäär pool punkti. Sügisel käisid pasknäärid mõisaalleel tõrusid nokkimas. Vana andis mulle püssi, tuli istuda tamme alla maha ja oodata, kuni vennikesed kohale lendasid. Tol ajal olid püssid igas külapoes, aga laskemoon oli defitsiit ja kuskilt polnud saada. Püssirohtu sai karusnahkade varumispunktist, haavleid õppisin ise vana kõrval tegema. Sealt saingi jahipisiku sisse.

Aga päris jahimees sai minust Karu kooli ajal. Mu kälimees oli Viljandis kõva kütt. 1966. aastal hakkasingi tema soovitusel jahimeheks. Kälimees oli kõrge miilitsaboss ja siis sel ajal oli selline riigiteenistujate sektsioon, kuhu kuulusid näiteks kohaliku partei- ja täitevkomitee esindajad. Tänu kälimehele sokutati mind ka sinna. Nendel vendadel polnud ju mingit kohustust, igaüks pidi maksma kolm rubla ja kohalik metsavaht tegi vihad ja heina ära. Lõhepüük Teno jõel Soomes.

Kui Treimanisse elama läksin, siis astusin Orajõe seltsi. See oli 1972. aastal. Mäletan seda päeva, olin uues majas korteri just kätte saanud. Nelja-aastane poiss oli ka kaasas. Oli kalurite päev, keset õue oli Turisti kohvik. Ja kaluritel, nagu ikka, suu ju pidevalt kuivab. Võeti siis seal igasuguseid karastavaid jooke. Küsisin paari kohaliku jahimehe käest, kuidas siin ka jahimeheks saab. Turisti järjekorras seisis üks hästi pikk kolge – rannakalur. Öeldi, et pöördu selle poole, too on kohaliku jahiseltsi esimees. Istusin mehe kõrvale ja uurisin seda asja. Kalur oli parajalt purjus, vaatas mulle ülevalt alla: „No eks me vaatame, ei luba midagi, käid paar korda veel leti tagant läbi, siis räägime.“

Nii saingi Orajõel täieõiguslikuks jahimeheks. Aastast 1972 jäin maale ja sain jahipidamisega tõsisemalt pihta hakata. Nõukogude ajal oli teatavasti peale sugutungi kõige suurem elu edasiviiv jõud sotsvõistlus. Aga Orajõe jahiselts oli Pärnu klubis sotsvõistluse viimane. Tehti siis meile täiendusõppus ja eksam kõigile meestele, Pärnu klubi juhataja oli isiklikult kohal. Pärast seda surusid mehed mind Orajõe sektsiooni esimeheks. Jahimehed olid ju head, aga organiseerimine alla igasugust arvestust. Niisiis suruti mind esimeheks ja järgmisel aastal olime Pärnu klubi esimesed, auhinnaks saime põdraloa. Nii see siis läks kuni aastani 1989.

Kaheksakümnendate algus oli väga raske aeg. Kohalik elu tüütas ära. Olime ühinenud Pärnu Kaluriga, mina olin Treimanis osakonnajuhataja. Igal hommikul vaatas 150 inimest kurva näoga otsa, polnud pakkuda mingit õiget tööd, ei palka, ei ehitust. Must masendus tuli peale, 1980. teisel poolel sain isegi infarkti. Siis mõtlesin, et hea oleks töö ja hobi ühendada. Pärnu jahindusklubis tekkiski vaba koht peajahindusarendajana. Mõtlesin, et teist infarkti Treimanisse ootama ei jää, 1. veebruaril 1989 tulin ära klubisse.

See oli keeruline aeg. Oli Eesti riik ega olnud ka. Kogu Eesti jahinduses oli ümberkorralduste aeg. Eesti jahimeeste seltsile tekkis uus väljund, kohalikud jahindusklubid olid küll juriidilised isikud, aga ilma oma eelarve ja põhikirjata. Kõik toimingud käisid Tallinna kaudu. Siis hakkasid kohalikud jahindusklubid tööle oma põhikirja järgi. Saime iseseisvateks juriidilisteks isikuteks, see oli vist 1991. Paari-kolme aasta pärast valiti mind Pärnu klubi juhatuse esimeheks. Klubi oli ju ka enne olemas, aga nüüd tuli hakata üha rohkem ise mõtlema ja otsustama, enne ministeerium ütles kõik ette.

Tuli igasuguseid piike murda. Näiteks oli siis selline aeg, et põdraload, mida enne jaotas kohalik metsamajand, anti ümberkorraldusega nüüd jahimeeste kätte. Metsameestel tekkis väike trots ja kui enne keegi ei rääkinud põdrakahjustustest, siis nüüd tulid need äkki päevakorda. Põtra ju oli. Vahetult enne seda käis üle Eesti suu- ja sõrataud. Seitsme kilomeetri ulatuses Läti piirist tuli põdrad maha lasta, mis pani asurkonnale põntsu. Siis tuli metsameeste poolt veel täiendav surve, et männinoorendikes on suured põdrakahjustused. Ministeerium kontrollis küttimismahtusid. Minu loendusandmed näitasid hulga väiksemaid numbreid. Rohu Karlaga tekkisid väikesed erimeelsused. Jäime endale kindlaks, küttisime oma loenduse järgi ja põdraasurkond jäi normaalsesse seisu. Need, kes läksid tollase käsumajandusega kaasa, tegid oma põdraasurkonnale karuteene. See võis olla üheksakümnendate alguses. Ei taha oma saba kergitada, aga sain siiski õla alla panna, et Pärnumaal põtra jätkub ja tühja auku pole tulnud. Neil, kes pimesi käsku täitsid, nendel tekkisid tühjad aastad vahele ja see andis päris pikalt tunda.“

Rabapüü- jahil Norras.

Jaan Liivson juhtis pikalt Pärnumaa jahimeeste liitu. Pärnumaa ja Eesti jahinduse arendamise eest on Eesti jahimeeste selts autasustanud teda teenetemedaliga Ilves (1997) ja vapimärgiga Metsis (2007). Ent samal ajal on mees ka ise alati aktiivselt jahti pidanud. „Mul endal on kuidagi eriti hea meel selle üle, et kui Orajõe jahiselts kehtestas auliikme staatuse, siis sain suure hõbemärgi numbriga 1. Tähendab, kohalikud mehed mäletavad veel seda aega. Kui Pärnu klubisse tulin, astusin Tori-Sindi jahiseltsi, kus pealik oli Agu Kask.

Aga jahti pidades on meeldinud mulle näiteks hästi korraldatud hundijaht. Praegusesse hundijahti ma ei läheks. Sada meest tuleb kokku, aetakse juttu, tehakse suitsu – üks suur klaperjaht. Varemalt olid meil nn hundijahibrigaadid. Olen olnud hundijahibrigaadi põhiliige, väljas käis tavaliselt 15–20 meest. Juhtus üsna harva, et jaht läks luhta ega saadud saaki. Luure oli hästi tehtud ja lipud läksid kiiresti üles. Teenekas hundibrigaadijuht Agu Kask oli väikese jutuga mees. Kui kütiliinis käis üks ülearune pauk, siis tema pilk oli selline, mida enda peal mitte keegi ei tahtnud tunda. Mingisugust ülearust paugutamist ei olnud.

Hundijaht ei olnudki sel ajal mingi eriti populaarne asi, see oli ikka kindel seltskond, kes brigaadis tegutses. Teised pahatihti arvasid, et mis sellest hundist saab, patta ei sobi panna. Aga hunt on jahimehele korralik vastane ja mütsiga löömist ei saa temaga olla. Metsseajaht on samuti päris sportlik, põdrajaht on rohkem selline lihunikuamet ja kitsejahist ei arva midagi, see on rohkem normitäitmine.

Mul on olnud ka kolm jahikoera, kolm laikat: kaks läänesiberlast ja üks veneeurooplane. Aga laikad on noore mehe koerad, tahavad saada üksjagu tööd, käimist ja õpetamist. Metsas käin praegugi, vähemalt seltskonna mõttes. Sel aastal pole ühtki põdrajahti ega vist ka seajahti vahele jätnud.

Ma ei ütle, et oleksin väga kerge juht olnud Pärnumaa jahimeeste liidule, võibolla oli mu juhtimisstiil liiga autoritaarne. Aga me olime üks maakondadest, kes suutis säilitada maakonnakeskse jahindusorganisatsiooni. Pean seda oma töö üheks oluliseks tähiseks, et suutsime ära hoida jahinduse killustumise.“