Kui ohtlik on karu?

TEKST TIIT RANDVEER FOTOD TIIT RANDVEER, JÜRI JÕEPERA

Aasta algul, vist jaanuaris, juhtusin Eesti Päevalehest (EPL) lugema lõbusat lugu. Nimelt olevat riigikogu täiskogu istungil üks väärikas rahvaesindaja rääkinud, et Soomes söövat karud aina sagedamini ära tervisesportlasi. EPL-i auks võib lisada, et soliidne ajaleht võttis asja uurida ja jõudis seisukohale, et päris nii see ei ole. Seda olen minagi oma madala mätta otsast tähele pannud. Tõsi küll, 1998. aastal leidis Soomes aset traagiline lugu, kui karu murdis inimese ja see oli tõepoolest metsajooksul harrastussportlane, aga pärast seda pole letaalse lõpuga juhtumeid enam olnud. Seega võib pigem väita vastupidist: sealsed karud söövad tervisesportlasi varasemast hoopis harvem.

Olgu selle ära söömisega kuidas on, aga meie kaaskodanike ohutunne, mis tingitud karu kui potentsiaalselt ohtliku kiskja asurkonna kiirest kasvust, on mõistetav. Üha sagenevaist kohtumistest karuga, olgu metsas, kusagil teeveeres või lausa linnas, annavad teada ajalehesõnumid. Julgen arvata, et varsti ei ületa linnatänaval karuga kohtumine enam uudisekünnist. Minu armas lapselaps Saara-Mai helistas mulle hiljuti ja teatas rõõmsalt, et teel Alatskivilt Tartusse nägi ta teeveeres karu. Jagasin tema vaimustust, jättes siiski kommenteerimata, et tegemist oli üsna tavapärase kohtumisega.

Eestlased, nagu kombeks öelda, on metsarahvas. Hea küll, jahi- ja metsamehed, looduspiltnikud ja muud loodusfriigid moodustavad omaette suhteliselt piiratud seltskonna ja nad enamasti teavad, mis värk on. Et mida ja millise hääletooniga öelda karule ootamatu kohtumise korral ning seejärel sõpradena lahkuda. Ent ka lihtsurelikud, kes nimetatud kategooriatesse ei kuulu, satuvad aeg-ajalt metsa: marju või seeni korjama, „akusid laadima“ vms, ja neid võib teave karude arvukuse suurenemisest pisut hirmutada küll.

Vähemalt üks hoiatav juhtum on jõudnud ka meediasse, mis küll praeguseks oma esialgse värskuse kaotanud, aga olgu siiski nimetatud. Postimehe rubriigis „Elu24“ (14.02.2022) on Kristiina Reimand kirjutanud uudisnupu „Kaitseväelane sattus karu küüsi“. Sealt võime lugeda, et „… nädal tagasi laupäeval patrullisid suuskadel Scoutspatljoni kaitseväelased õppuse raames polügoonil, kui karu ootamatult neist umbes viie meetri kaugusel olevast lumekuhjast välja hüppas. /---/ Karu küüsi sattunud kaitseväelase jalale jäid muljumise ja

kriipimise jäljed.“ Kaasvõitlejatel õnnestus karu eemale peletada. Artiklis esitatu vastab tõepoolest tõele. Seda juhtumit on kajastanud ka teised meediaallikad. Natuke hiljem, märtsikuus, juhtus piinlik seik karu osalusel ka Lätimaal. Üks vähem kui sajakonnast sealsest karust ründas metsameest, kes sai vigastada ja sattus haiglasse. Loodetavasti on ta taastunud.

Kui ohtlik see suur loom siis ikkagi on või olla võib? Loomulikult oleks kõige õpetlikum asjakohane info inimese ja karu suhetest just siin ja praegu, aga, mis siin salata, asjakohast teavet on vähe. Mis ühest küljest on muidugi hea. Ju on need suhted olnud platoonilised: ahistamist on nii ühelt kui ka teiselt poolt harva ette tulnud. Üht-teist on siiski juhtunud. Aastal 2006 korraldasime küsitluse, mille käigus üritasime selgitada karude käitumist inimesega kohtumisel. Uuringut rahastas KIK. Peale minu osales projektis üliõpilane Angela Langus, kes koostas kogutud andmete põhjal bakalaureusetöö, abiks olid ka Peep Männil ja sotsioloog Hans Dsiss. Tõsi, sel ajal oli karusid siinmail märksa vähem kui nüüd. Ega see ettevõtmine kõigi teadusuuringutele esitatavate reeglite kohaselt mingi big science (ingl: suur teadus) olnud ja pealegi on kasvanud peale uus karupõlvkond, kelle käitumismuster võib olla teistsugune. Saagu see uuring siinkohal siiski lühidalt refereeritud.

Meie eesmärk oli koguda teavet karu reageerimisviiside kohta inimesega silmitsi sattumisel. Selleks jagasime ankeete konkreetsetele isikutele, kel oma töö või hobi tõttu karu(de)ga tihedam kokkupuude, või institutsioonidele, nagu keskkonnateenistused, riigimetsa majandamise keskus (RMK), metskonnad ja jahiseltsid. Meie käsitlusviis oli sarnane sellega, mida sotsioloogias nimetatakse lumepalli meetodiks. Üritasime siiski vältida nende inimeste küsitlemist, kes oma hiljutiste „karuseikluste“ tõttu olid sattunud meedia tähelepanu keskmesse. Õigupoolest oligi küsitluse koostamise üks ajenditest need „seiklused“, mille käigus lasti enesekaitseks (?) maha mitu ründavat (?) karu.

Ankeetidele, kus oli 17 küsimust, vastas 164 inimest. Järgnevalt vaid (praeguses kontekstis) kõige olulisemast. Kõigist kirjeldatud 164 karuga silmitsi seismisest 15 korral, s.o 9,1% juhtudest järgnes kiskja rünne. Loomulikult ei tähenda see, et peaaegu iga kümnes kohtumine karuga on ohtlik. Arvestagem, et vastajate hulgas oli palju neid, kel edastada mingi eriline mälestus. Neist 15 rünnakust kuuel korral leidis aset ka otsene kontakt karuga, millest viiel korral saadi ka vigastada. Üheksal korral füüsilist kokkupuudet ei toimunud: rünnak lõpetati karu haavamise või surmamisega, kiskja peletati eemale hoiatuslaskude või lärmiga. Ja veel, neljal korral ründas talipesas või selle läheduses olnud karu, (vähemalt) viiel korral oli tegemist poegi kaitsva emakaruga ja kolmel korral eelnevalt jahimehe haavatud isendiga. See pole väga informatiivne ja on pealegi vananenud andmestik. Siinkohal ei meenu peale eespool nimetatud kaitseväelase juhtumi selliseid intsidente viimasel aastakümnel, aga kuuldavasti on üht-teist juhtunud.

Karusid on siinmail tihedalt, aga Eesti on siiski väga väike. Seega, üldistamisväärseid ja õpetlikke andmeid saame pigem laiast maailmast.

Kui ohtlik see suur loom siis ikkagi võib olla?

Teen lühikokkuvõtte mõnest asjakohasest artiklist, kus kokku võetud teadaolevad karurünnakud eri riikides ja piirkondades, samuti lisan mõned kurioosumid.

Üks informatiivsemaid teemakohaseid artikleid on Bombieri jt „Brown bear attacks on humans: a worldwide perspective“ (2019). Nimetatud kokkuvõtte koostamisse kaasati üle 70 asjatundja, Eestit esindas Peep Männil. Artiklis on toodud andmed 664 karurünnaku kohta aastail 2000–2015 kogu maailmas ja käsitletud juhtumi teadaolevaid asjaolusid. Karuareaali läänepiirkonnast, s.o Põhja-Ameerikast on teada 183 juhtumit, keskosast, s.o Euroopast 291 ja idaosast (Venemaa, Türgi, Iraan) 190. Vihjatakse, et kirjeldatud juhtumid pole kaugeltki ainsad, nimetades mitmest riigist laekunud info puudulikkusele, mistõttu neid analüüsis ei kasutatud. Ka Jaapani kurjad karud jäid käsitlemata.

Artikli keskmes on suur tabel, kus reastatud riigid või piirkonnad (24) selle järgi, kui palju on nimetatud ajavahemikul karurünnakuid ja sellega seotud surmasid juhtunud ning lisatud taustaandmed: karude arvukus ja asustustihedus, inimasustuse tihedus ja veel mõni. Esitan siin vaid esimese 11 ala (et ka naaberriik Soome sisse

mahuks) karurünnakute ja neis surmavalt viga saanud inimeste arvu. Rumeenia (131/11), Slovakkia (54/0), Türgi (54/11), Alaska (51/7), Briti Columbia (42/2), Wyoming (29/5), Rootsi (28/2), Iraan (25/0), Montana (25/2), Alberta (18/4), Soome (17/0). Viimasel, 24. kohal asub Eesti (2/0). Aga veel kord, ei olnud siin tabelis Venemaad ega Jaapanit, nii et andmed ei ole täielikud. Rumeenias, mis on kõige karurikkam riik või piirkond, üritati ka selgitada, kes on kiskjatest kõige enam ohustatud. Pole vist üllatav, et need on karjused: 50% kiskja rünnaku tõttu kannatanuist üritasid kaitsta oma (lamba)karja või sattusid ohtlikult lähedale juba karu murtud ja enda omandiks peetavale kariloomale.

Millele veel tähelepanu osutati? Karurünnakuid on viimasel aastakümnel märgatavalt sagedamini. Seda selgitatakse kiskja arvukuse suurenemisega, mistõttu kattuvad nende elupaigad üha enam inimasustusega. Huvitav tähelepanek: n-ö globaalsel tasemel on karurünnakute sagedus ja fataalsus suurem piirkondades, kus inimasustus on hõre, aga karude oma, vastupidi, tihe. Ilmselt (nii arvavad artikli koostajad) on karud ja inimesed õppinud tiheda inimasustusega aladel koos eksisteerima, ohtlik konflikt tekib pigem seal, kus karusid tihedalt, aga inimene harv külastaja (Rumeenia on vist erijuhtum – TR). Ja veel üks huvitav tähelepanek. Tsiteeritud kirjatöös ei täheldatud karude ohtlikkuse erinevust paigus, kus liiki kütitakse ja kus ei kütita. Vahemärkusena: olen kuulnud ja lugenud ka palju teistsuguseid arvamusi.

Mis siis ikkagi oli karu agressiivsuse olulisim vallandaja? Ega siin midagi üllatavat ole. Kirjeldatud juhtumitest 47% (137) oli poegadega emakaru rünnak, 20% (59) juhtudel ründas kiskja ootamatu ja lähedase kohtumise korral, 17% (48) oli rünnaku vallandaja koer ja 10% (30) rünnakuist järgnes karu haavamisele. Mõnel üksikul juhul ründas karu inimest kui saaklooma. Ja veel, oli juhuseid, kus üht konkreetset põhjust ei saanud nimetada, aga enamasti oli neis juhtumites üks tegelane inimesega kaasas olnud koer.

Teine asjakohane artikkel, mis vääriks siinkohal tutvustamist, on Steen, O. G. jt „Brown bear (Ursus arctos) attacks resulting in human casualties in Scandinavia 1977–2016; management implications and recommendations. – Plos one“ (2018).

Pisut jääb lugedes ebaselgeks, mida autorid Skandinaavia all silmas peavad, seda enam, et nad kasutavad vaheldumisi sõna Skandinaavia ja Rootsi.

Kontekstist võib järeldada, et silmas peetakse ainult Rootsit. Artiklis antakse ülevaade kõigist teadaolevatest juhtumitest 1977–2016, kui karu oli inimest vigastanud või surmanud ja kaasnenud põhjustest. Asjaoludest tähtsaim on muidugi karupopulatsiooni suurus, mis vaatlusalusel ajal suurenes kuningriigis peaaegu seitse korda: 500 isendilt 3300 karuni aastal 2008, seejärel pisut vähenes. Karu praegune arvukus on umbes 3000 (TR). Sel ajavahemikul on fikseeritud 44 karurünnakut, millest 42 juhul haavas karu inimest ja kahel juhul tappis. Jahimehed olid ohvrid 33 korral, olles küttimas karu (13), põtra (18) või väikeulukeid (2), sageli koos koeraga. Neist 26 jõudsid ründavat karu enne tulistada.

Näib, et põdrajahil võib karuga kohtumine olla ohtlikum kui kiskjat ennast küttides. Üks põhjus (kombineerin artikli autorite ja enda arvamust) on see, et üsna kindlasti ei minda karu otsima tihnikusse (vanarahvas kasutas vist sõna „karukuusik“). Küll aga satuvad niisugustesse ohtlikesse paikadesse koos koeraga põtra jälitavad jahimehed. Enamik juhtumeid olid kell 8–16, s.o ajal, kui karu sellistes kohtades varjub. Muidugi, karujahile minnes teatakse, milliste riskidega arvestama peab ja osatakse neid vältida.

Huvitav ja tervisele kasulik on teada, et üle poole jahiga seotud rünnakuid juhtus alates oktoobrist, kuigi jahipidamise kõrgaeg on augustis ja septembris. Vähemalt nii väidavad autorid ja seostavad seda karude muutunud käitumisega enne taliuinakut. Loomad muutuvad letargilisemaks, mis tähendab ka, et nad ei põgene häirimise korral õigel ajal, vaid reageerivad aeglaselt ja võivad seetõttu sagedamini sattuda inimesega silmitsi.

Rünnatavad ei olnud 11 juhul seotud jahiga, vaid korjasid marju, jalutasid metsas, tegid metsatöid vms. Neist kaheksal korral sattus rünnatav inimene emakaru ja ta poegade vahele. Üks traagiline intsident juhtus väga kummalisel moel: 12-aastane poiss sattus suuskadel mäest laskudes otse karupessa.

Veel üks huvitav fakt. Karude käest sugeda saanud 44 inimesest 42 olid täiskasvanud mehed. Jahimehe soole viitab juba nimetuski, siin pole midagi

imestada. Ent ka muudel põhjustel metsas viibinud ja karuga kohtunud 11 isikust olid üheksa mehed. Tegelikult isegi kümme, 12-aastane poisike on ju ka mees. Seega minu tõlgendus: olulisim riskitegur on sugu! Kõige tõenäolisemalt on ründaja emane ja ohver isane.

Jaapani karul, kellel (nagu olen kirjandusallikate põhjal ja ka mõne sealse asjatundjaga vesteldes aru saanud) on üsna kurjakuulutav kuvand. Võin ka eksida, ei tunne selle rahva meelsust. Jaapan on suur ja rahva-, aga ka karurikas maa. Jättes kõrvale lõunapoolseid saari ja suuremat osa Jaapanit asustava liigi Ursus thibethanus’e karutükid, mis samuti vahel humanoidile letaalse lõpuga, peatun lühidalt meile tuntud pruunkaru siinsest suurema ja (vist ka) kurjema Ussuuri alamliigi esindajate suhtel Hokkaido elanikega.

Teadaolevalt tapsid karud möödunud sajandi esimesel poolel sel saarel 141 ja vigastasid 300 inimest. Alates 1962. aastast on teateid 86 karurünnakust, mille käigus hukkus 33 inimest. Kuivõrd usaldusväärsed need andmed on, ei oska arvata. Lisan viite (https://en.wikipedia.org/wiki/ Ussuri_brown_bear), otsustage ise. Üsna kindlasti on karupelguse üks põhjus 1915. aastal ühes Hokkaido külas Sankebetsus juhtunu, õilsas keeles tuntud kui Sankebetsu brown bear incident. See näib olevat rahva meelde jätnud sügava jälje. Juhtumist on kirjutatud raamatuid, tehtud filme ja mis kõik veel. Mis siis juhtus?

Aeg-ajalt ilmutas novembris 1915 end külas hiigelsuur isakaru, kes küll sel ajal peaks sügavas unes olema. Aga millegipärast ei olnud. Algul oli ta vaid tülikas, sõi talumehe vilja ja kiusas hobust (või hobuseid). Just hobuse kaitseks kutsus eakas naine oma poja ja veel kaks jahimeest püssidega valvesse. Kiskjat tulistati, aga vaid haavati 30. novembril. Siis algas väga verine aeg. Esimesed ohvrid leidsid koleda lõpu 9. detsembri hommikul, kui hiigelkaru majja tungis ja nad tappis. Kui 14. detsembril see 340 kg kaaluv isakaru lõpuks tabati, oli ta jõudnud kuus inimest surmata (veel üks suri hiljem) ja mitut haavata. Kui palju inimesi hukkus, täpselt ei teatagi.

Sankebetsu külavanema poeg, kes kirjeldatud sündmuse ajal oli seitsmeaastane, tõotas iga tapetud külaelaniku kohta küttida kümme karu. Tegelik saak osutus suuremaks. 62- aastaseks saades oli ta küttinud 102 karu. Üks õpetlik lugu selles loos: see kuulus karu oli küll tülikas, aga inimesi ründas siiski alles pärast seda, kui teda oli haavatud. https://en.wikipedia.org/wiki/ Sankebetsu_brown_bear_incident

Üks kole karulugu veel ajaliselt ja geograafiliselt lähemalt, Rumeeniast kusagilt Brasovi kandist. See on pisut udusem info ja ma tõesti ei oska seda kinnitada ega ümber lükata. Ent olen seda mitmest allikast lugenud ja pigem usun. Ma ei oska nimetada konkreetset aastat, aga see juhtus üsna hiljuti. Ja küllap oli suvekuu, sest loo peategelane, karu, ilmus kohale grillil lõhnavat liha himustades.

Ootamatult kohale ilmunud karu käpp sattus liha haarates grillile. Valust hullununa tappis ta liha küpsetanud mehe, tormas külatänavale ja tuuseldas seal viibinud seltskonda. Vigastada sai neist kaheksa, kellest üks suri hiljem haiglas. Armee välja kutsutud helikopteri abiga leiti hullunud loom lähedasest autoparklast ja lasti maha. Uuriti ka tema tervislikku seisundit, mille käigus selgus, et tegemist oli terve (mitte marutaudis) loomaga (https://www.irishtimes.com/ news/bears-picnic-a-nightmare-fortransylvanian-town-1.1166246).

Need mõned märkimisväärsed näited karurünnakutest ei tähenda, et peaksin seda looma eriti ohtlikuks. Kogu issanda loomaaed on niisugune nagu on ja sellega peab arvestama. See tähendab ka, et peaksime tunnistama meie kõigi erinevusi ja vältima liigset familiaarsust, mitte halastamatult abistama ema hüljatud noorloomi, mõnd kullilise rünnatud tuvi ega mitte lisasöötma karu või kedagi teist. Suuri teravate kihvadega elukaid pole põhjust karta sellepärast, et nood on kiskjad.

Ma olen tavakodanikuga (ei pea siin silmas Eesti Jahimehe lugejat, kellega arvan end olevat samas kategoorias) võrreldes erilises seisus. Olen kogenud, et karuema vaatab mulle ülevalt alla. Tõsi küll, temaga kaasas olevad kolm poega või tütart olid peaaegu 1,5-aastased, mistõttu tundsin end julgelt. Olen ulukiloenduse käigus vaadanud hiigelsuurt karu ülevalt alla helikopterilt. Veel olen nende elukatega kohtunud silmast silma. Mõnigi olukord on olnud ilmselt ohtlik, näiteks talvel ilma relvata ja koos koeraga kährikuid otsides isakaru talipesa juurde sattudes. Talipesa omaniku käpajälje laius oli hiljem üle mõõtes 18 cm. Mu sõber Pluuto, Saksa karmikarvaline linnukoer, arvas heaks dialoogi alustada. Tunnistan, et sel hetkel oleksin meelsasti asunud kusagil mujal.

Nii või teisiti: karuga kohtudes pole ma kordagi kogenud tema agressiivset käitumist. Olen aga pidanud, selg ees, taanduma emapõdra eest, kelle vastsündinud vasikale liiga lähedale sattusin.

Päris lõpetuseks. Seda on kogenud vähesed, aga tean siiski vähemalt üht varasemat sarnast juhust. Mind on rünnanud siil! Häälitsedes ja käitudes erakordselt hirmuäratavalt. Jäin ellu. Siil samuti.

See foto on tehtud 2005. aasta augustis Hokkaidol Noboribetsul, kus oli võimalus külastada midagi sarnast meie Rocca al Mare vabaõhumuuseumiga, aga kus olid eksponeeritud ka needsamad karud. Loomi oli ühes aedikus palju ja kuumal päeval kasteti neid aeg-ajalt külma veega. Eesti inimesele on niisugune karunäitus vastumeelne. Minul aga pole õigust kommenteerida ega arvustada teise rahva kultuurikonteksti. Kindlasti viitab see, et karul on väga eriline koht sealse kultuuris. Kui palju on selles austust, kui palju hirmu?