Lõuna-Eesti Maaleht (oktoober 2022)

Esinevad:

Ülo Vooglaid Eesti vajab terviklikku hariduskontseptsiooni

Mart Rannut Miks vene kodukeelega õpilane ei oska eesti keelt?

Silver Kuusik Kuidas Ukraina põgenikud muudavad meie koolide olukorda?

Loone Ots Isamaa ja emakeel koolis – kas ainult ripatsid uuriketil?

Olev Träss Kas kõrgharidusõppe kvaliteedilangus on Eestile ainuomane?

Jaak Aaviksoo Kas kutse- ja kõrgharidusõppe proportsioon vastab Eesti ühiskonna vajadustele?

Maarja Vaino Ülikoolide ingliskeelestamisest

Jaak Valge Eesti ülikoolid vajavad uuendusi

Konverentsil pakume teadmisi tasuta. Kui soovite nummerdatud istekohta, siis registreerige palun enne 10. oktoobrit jaakvalge@me.com või telefonil 5649 2139.

Eesti haridus vajab muutust. Arutame seda üheskoos.

maakonna

Igapäevased praktikad

Ühiskondliku diskussiooni üks fookus punkte praegusel hetkel on alternatiivsed liikumisviisid. Ühest küljest on tugev rõhk elektriautode olulisuse teadvustamisel (müüginumbrid on aga endiselt väikesed). Sellega külgnevad soovitused kasutada roh kem ühistransporti. Kas elektritõuksid on ka võrgustikuline ühistransport, selle üle võib arutada. Aga erinevaid võimalusi liikuda on tõepoolest pidevalt üha rohkem ja rohkem.

elava ja ehitava inimese liikumisvaja dusi. Ükskõik kui radikaalselt on otsus tatud elektrile üle minna – praktikas on see valdkond endiselt probleemne. Inimene ei saa maal elada direktiivide ettekirjutuste järgi. Kui mingid asjad pole praktikas kasutatavad, siis tuleb leida lahendused, millega töö ikkagi tehtud saaks.

Aga see puudutab siiski peamiselt liik lust linnades. Ja siis, kui sa liigud kaks kätt taskus või kannad endaga kaasas seljakotti. Aga kui sul on vaja Rõugesse viia kolm sajakilost kivi (jah, see pole kõige tavapärasem vajadus), siis ei aita ükski elektritõuks, ühistransport ega isegi mitte Bolt Drive’i rendiauto. Valikus on küll olemas ka kaubikud, aga kui hakata arvutama, kui palju ku lub aega ja kilomeetreid, mis konver teeruvad arvelt mahatiksuvaks rahaks, siis on ruttu selge, et isiklik sõiduauto ja järelkäru teevad selle töö siiski pa remini ära. Või siis väike B-kategooria veoauto. Need kivid võivad rendiauto kergesti ära lõhkuda ja ühistranspordis ei vaadata hea pilguga inimese peale,

kes tuleb uksest sisse, sajakilone kivi kaenlas.

Ääremärkusena tuleks lisada, et see ei ole tegelikult utoopiline olu kord. Iirimaal näiteks on traditsioon, et kivitõstjad otsivad maakohtadest vanades lugudes mainitud kive, mis kaaluvad sageli ka 150 või 170 kilo, ja käivad neid tõstmas, et lisada aja lukku ka oma nimi. Sellisel kivitõstjal poleks mingi probleem 100-kilose ki viga ühistransporti jalutada.

Nagu kirjutas Äripäeva transpordi veebi juht Tõnu Tramm ühes Autolehe kolumnis – pole eriti lootust, et ta elektriauto ja järelkäruga oma maako ha majaehituses vajalikud sõidud teh tud saaks. Elektriauto ei lahenda maal

See tähendab, et endiselt on vaja väikseid ja odavaid veoautosid, mis liiguvad sisepõlemismootoriga. Ühest valikust (Piaggiost) on selles lehes ka juttu. Ja sageli on vaja mingeid erila hendusi, nii et on endiselt oluline, et kõik ei oleks suurfirmadele omaselt standardiseeritud. Mõnikord ongi ai nus lahendus see, et treial teeb de taili, mille kohta pole jooniseid ja de tailgi on pooleks ja teine pool on ka dunud. Ja see ülesanne lahendatak se ära ilma suuremate seadistuste ja 3D-joonisteta.

Kirjutasime ka matkaautodest, ja nendes kehtib samasugune loogika –kuigi kõik on standardiseeritult läbi mõeldud ja komplekteeritud, on igal kliendil siiski personaalsed vajadused, mida standard ei mahuta. Mida täp selt on vaja, sellest kujuneb arusaami ne välja praktika käigus. Ja jälle tuleb juurde ehitada. Kas selle töö teeb ära mõni väikefirma või ehitab inimene ise, pole suurtkorda oluline. Aga peab olema keegi, kelle jaoks lahenduste ot simine ei ole veel täielikult standardija eeskirjapõhine. Igapäevased prak tikad ei mahu endiselt täies ulatuses standardite ja eeskirjade alla.

Töötavad lahendused tehakse valmis töökodades, mis on komplekteeritud igapäevase praktika käigus.

Tehnikaühistu Rebella töötab palju erilahendustega

Inseneri- ja tehnikaühistu Rebella töökoda on aastast 1992 aktiivselt tegelenud sõidukite remontimise, restaureerimise, ümberehitamise ja hooldamisega. Firma asub Lähtel ja on just alustanud kolme uue autotootja sõidukite maaletoomisega. Piaggio esimene müügiauto on juba kohal ja sellega saab tutvuda.

ANDRUS LAANSALU

Juhan Ansper , kommertsdi rektor: „Meie põhiteema prae gusel hetkel on Piaggio – suu natud väikeettevõtjale, talu pidajale, põllumehele. Ta on meil siin õue peal ka – Piaggio Porter NP6. Väike auto, asjalik töömesilane. Paned sinna peale piimanõud, maasikakastid. Või paki heina. On võimalik valida aeglustajaga auto. Aeglustajast on maastikul kindlasti abi. Vajadusel saab tellida ka 4 x 4

versiooni. Selline väike öko noomne töövahend. Tal on ka tehase kallurkast. Kandevõime on 800 kg, sellest peaks väik ses majapidamises täiesti pii sama. Kallurversioon kaa lub 1400 kilo ja tema hind on 20 000 kandis. Nii et loomuli kult on ta B-kategooria lubade ga sõidetav.“

Tarmo Külm , müügijuht: „Piaggiol on autosid päris pal ju laost võtta, nii et oodata tu

Klientide tehniliste probleemide lahendamiseks käib Rebellal väljas operatiivne hooldebuss.

leb ühest kuni kuue kuuni. Aga kuuest kuust räägime siis, kui on tegemist mingi väga spet siifilist komplekteerimist vaja va tellimusega. Pigem on see ooteaeg lühem. Meil on selge suund, et lisaks heale hinnale tahame pakkuda ka head tar neaega. Tarneaeg on tänapäe val muutunud eriti keerukaks ja oluliseks küsimuseks, nii et selle lühendamisele on vägagi põhjust keskenduda. Inimene

Rebella müügijuht Tarmo Külm.

Üks Rebella töökodadest.

võib olla veendunud teise mar gi fänn, aga kui auto kohale ei tule, siis ta peab otsima teisi la hendusi.

Suuremate autode osas on meil koostöölepingud sõlmi tud Otokari ja BMCga. Piaggiot me esindame täielikult ise, aga Otokari ja BMCga on seotud ka Poola ja Leedu esindajad.“

Küsin, kas Lõuna-Eesti firma kliendid on ka põhiliselt LõunaEestist. Selgub, et ei olegi nii.

Tarmo Külm: „Meil on spet siifilised tooted ja kliendid tu levad tegelikult igalt poolt üle Eesti. Ja me oleme müünud oma spetsiifilisi ümberehitatud auto sid ka Lätile, Leedule ja Poolale. On olnud ka eriprojekte, mille käigus oleme autosid saatnud Aafrikasse. Aga kui räägime Eesti turust, siis kindlasti hõl mab see meie jaoks kogu Eestit. Aga kus meie esindused on? Meil on eriotstarbelised autod ja me ei ole püüdnud esinduste ga Eestit ära katta. Seda poleks ka lihtne saavutada.

Selleks et lahendada klien tide tehnilisi probleeme, käib meil väljas operatiivne hool debuss. Ja me suudame tagada suhteliselt kiire väljasõiduaja. Ja Tallinnas on ka kaks koos tööpartnerit. Aga tegevust or ganiseerime ikkagi siit Lähte tsentrumist, et tugi oleks ole mas kõigis punktides üle Eesti. Näiteks suured karjäärid on ol nud meie pikaajalised kliendid – Eesti Energia, Narva karjäär, Estonia kaevandus, VKG kae vandused. Me oleme aastaküm neid käinud lepingu alusel nen de autosid hooldamas. See tä

hendab, et operatiivse reageeri mise ja väljasõitude praktika on sisse töötatud.

Meil on palju tegemist eri tehnikaga – kallurid, kommu naalpütid, konkslift-süsteemid, üsna palju on kaubatõstukeid, siis veel korvtõstukid ja kraa nad, kommunaalpuisturid ja imurautod. Erinevad furgoo nid. On valmisolek müüa fur goonkaupluseid, mille sisustus oleks siis komplekteeritud vas tavalt vajadustele. Ja tuletõrjele oleme ka autosid tarninud.

Piaggio väiksed veoautod mahuvad kergliiklusteedele probleemideta sõitma.

Nüüd, mis puudutab Piaggiot, siis Piaggio on erinevatele pealis ehitustele sobiv alus, me saame koostöös tehasega pakkuda iga suguseid erilahendusi. Väiksed puisturid, tõstuki saab panna peale, paagivariandid. Töökojas saame ise ka teha erilahendusi ja olemegi neid kogu aeg teinud.“ Vaatame töökoja ka üle. Parasjagu parandatakse korv tõstukit, millel on probleemid ja mille esindust kusagilt võtta ei ole. Tuleb kohapeal lahendu sed välja mõelda ja tõstuk töö le panna. Tehakse ka rehvitöid ja töökoja juurde kuulub pesu la. Töökojas on eraldi mootorite remondiruum. Üks kindel klien tuur selles töökojas on rallisõit jad, kes oma autode mootoreid ümber ehitavad ja häälestavad. Töökojas saab teha ära mootori le vajalikud treimis- ja freesimis tööd, on ka hoonimis- ja puur pink. Ehk siis pingipark mootori

te remontimiseks on täiesti kor ralik. Pingid on vana kool, aga nad on ära remonditud ja teevad head tööd. Sobivad hästi just ük sikute eritööde jaoks, automaat pinki oleks vaja häälestada, aga siin tehakse töö kogemuse ja kä teosavusega ära. Ette võetakse ka muid treitöid – näiteks kui põllumehel on adral mõni puks katki või kui mõni väiketööstus vajab spetsiifilisi treitud detaile. On olemas ka enam-vähem kõik keevitused, alumiiniumikeevi tus kaasa arvatud.

Tarmo Külm: „Meie näitePiaggio on kallur, sest just kallu reid on meilt palju küsitud. On neli põhivarianti – kaks baasi pikkust ja valik tagumiste rataste osas. Et kas on taga ühekordsed või topeltrattad. See Piaggio, mis meil siin kohal on, on ühekordse te tagumiste ratastega ja pikema le baasile ehitatud. Tagumised topeltrattad annavad kandevõi

mele 600 kilo juurde, see on ar vestatav erinevus.“

Tegin autoga ka väikse proo visõidu. Itaallased teavad, mida tähendavad kitsad linnatänavad – sageli tuleb Itaalia väikelinna des manööverdada tingimustes, kus isegi jalgrattaga oleks eba mugav ümber pöörata. Piaggio on disaininud auto minimalist likult kitsaks ja see töötab õi ges suunas – näiteks kergliiklus teedele mahub probleemideta sõitma. Kuna suure tõenäosu sega tulebki hooldustööde käi gus sõita kitsastel teedel ja hal vasti ligipääsetavates kohtades, siis on auto oma eesmärkidega kooskõlas. Vajadusel saab tellida ka tavalisest aeglasema ja selle võrra jõulisema ülekandega ver siooni. Variatsioone on piisavalt palju, ammendavalt kirjeldada neid siin ei jõua – pöörduge otse Rebellasse ja nad leiavad teile vajaliku erilahenduse.

REHVITÖÖD

Piaggio Porter NP6 on kohapeal proovimiseks juba olemas.

Hooldebuss on väljasõitudeks kogu aeg valmis. Piaggio Porter NP6 kallurkasti tõstemehhanism.

Rebella esindab Piaggiot – tellida saab paljusid erilahendusi.

Piaggio Porter NP6.

TARTU AUTOKESKUS OÜ

Sõidu-

Kliendi nõustamine

Sõidukikahjude

Autoklaaside müük

korral

vahetus

korral aitame kindlustusseltsiga

kahjude käsitlemisel.

MATKAAUTOD –kuidas olla igal pool kodus

8.–10. septembrini toimus Tartu messikeskuses järjekordne Tartu Motoshow. Väljapanek oli muljet avaldav ja tõenäoliselt oli tegemist kõige suurema uudismudelite arvuga Motoshow’ga läbi selle ürituse ajaloo. Loos keskendun siiski ainult matka autodele – neid oli tõeliselt palju ja nad on muutunud populaarseks.

ANDRUS LAANSALU

Otsustasin Tartu Motoshow’le minnes kohe ära, et ei hakka kõiki esindatud valdkondi hõlmavat ülevaadet kirjuta ma. Valin välja ühe teema ja tegelen peamiselt sellega. Ja see teema võiks olla midagi sellist, millega on ka tulevi ku perspektiivis midagi kasu likku peale hakata. Kohapeal oli kohe selge, et see teema on seekord matkaautod.

Maja ratastel

Matkaautod on enamasti valged ja kuna teed on täis ka valgeid kaubikuid, siis enamasti nad väga silma ei jäägi. Et kui palju neid te gelikult on. Aga niipea, kui hak kad tähelepanuga jälgima, sel gub, et neid on ikka väga palju. Osa sellest paljususest moodusta vad mõistagi ka muude riikide re gistrites olevad matkaautod, mil lega inimesed lihtsalt maailma

mööda ringi sõidavad ja nüüd ju huslikult on jõudnud just Eestisse. Aga siiski on ka Eesti matka autosid teedel ikkagi väga palju.

Pluss järelhaagised, milles saab elada sama hästi kui täisvereli ses matkabussis, ainult et seda maja tuleb vedada auto järel.

Mobiilsust see väga ei kahanda, lihtsalt kui tahad sõitma hakata, pead korraks uksest välja vihma ja tuule kätte astuma ja sõidukit vahetama, muid ebamugavusi eriti pole.

Maaga seotud elamise seisu kohast on matkaauto või haagis suvila võib-olla üks paremaid la hendusi üldse. Kui mõtlen oma tuttavate peale, kes maal ela misega alles alustavad (aga see

Väljastpoolt on matkaautod kõik üsna sarnased, aga sees on erinevused vahel päris suured.

„alles“ võib tähendada ka viitkuut aastat), siis nende prob leem on sageli selles, et maal püsivaks elamiseks mõeldud majas käib lakkamatu remont. Ümberehitused on sageli ka pitaalsed ja neil tuleb pidevalt toast tuppa kolida. Sellele kulub palju aega ja jõudu, ja kui vahe peal elad linnas, siis kohale jõu des pead kõigepealt läbi viima kõik lõputud ettevalmistustööd. Ning alles siis saad ehitamisega (ja toast tuppa kolimisega) pea le hakata.

Kui sul on matkaauto, siis sellised probleemid jäävad ära. Sõidad oma maamaja juur de ja kui on tõsisem ehitamis faas, siis elad matkaautos. Kui matkaauto on ükskord olemas ja oma käe järgi komplekteeri tud, on ta sinu tuba ja maja igal pool ühtemoodi efektiivselt ning sa ei kuluta aega millegi ümbertõstmisele. Lisaks koos neb korralik matkaauto väga täpselt läbi mõeldud mugavus test, mis vastavad täiesti nor maalse hotellitoa mugavustele – ehk siis kõik eluks vajalik on olemas. Ainult ruum on kokku

Matkasuvilad pakuvad ka 4 x 4 Mercedest, millega saab matkata päris keerulistes teeoludes.

pressitud. Aga isegi selles osas on mänguruumi – suured mat kaautod on muidugi kallid ja eeldavad C-kategooria lubade olemasolu, aga kokkupressitu se probleem on neis lahenda tud. Samas, maamaja kõrval lisatoaks pole sellist suure ma hutavusega eksklusiivsust tin gimata vajagi, piisab tavalisest B-kategooria matkaautost.

Mootoriga või mootorita?

Nii et ma käisin Tartu Motoshow 2022 ekspositsioonis toast tup pa (ehk siis matkaautost matka autosse) ja püüdsin saada üle vaadet, milliseid elamisvõima lusi erinevate firmade valikud pakuvad. Kõige lühem kokkuvõ te on, et väljastpoolt on matka autod kõik üsna sarnased. Aga erinevused tulevad esile autos sees – ja siin on juba väga kee ruline öelda, et mingi lahendus on õigem kui mõni teine. Siin hakkab kõik sõltuma kasutaja vajadustest ja päris pisikesed de tailid võivad määrata vahe väga mugava ja väga ebamugava va hel. Spetsialistid ütlevad, et va hel jääb mulje, et inimesed vali vad sõiduautot märksa suurema hoolega ja põhjalikke võrdlusi tehes, matkaauto aga lihtsalt os tetakse sobivas hinnavahemikus ära, eeldades, et küll me pärast vaatame ja mis siin ikka väga keerulist saab olla.

Aga just nimelt on. Needsamad väiksed detailid ja erinevused ei tule välja lihtsalt vaadates. Matkaautode komp lekteerimine on juba oma ole

muselt väga läbimõeldud ja korrastatud tegevus ning toot jad on näinud palju vaeva, et iga asi ja lahendus sisepaigu tuses oleks võimalikult ratsio naalne. Kööginurk, dušikabiin, magamiskohad, klapplauad, ümberpaigutatavad istekohad –need kõik on olemas igas korra likus matkaautos. Ja nüüd peab iga klient endalt küsima – mida

Matkaautot valides tuleb arvestada, et infot, mida võrrelda, on väga palju.

täpselt minul vaja on? See ei ole sõiduauto võrdlemine sõi duautoga. Informatsiooni, millest tuleb aru saada, on vähemalt kümme korda roh kem. Võib-olla veelgi enam. Ja seda ei saa paberi peal läbi mõelda. Arvud on lihtsalt ar vud. Aga see, kuhu te panete väikse kuuma metallkastruli pärast veekeetmist või kui das te selle vee üldse keema ajate, on täielikult praktika küsimus.

Firma Motorhome näitas lisaks luksuslikele matkaau todele ka luksuslikku haagis suvilat. Kuna haagissuvila ei pea oma kubatuuri mahuta ma veo- ja juhtimisküsimus tega tegelemiseks mõeldud süsteeme, on ruumikasutus mõnevõrra vabam ja avaram. Potentsiaalne ostja peaks põh jalikult läbi mõtlema ka selle, kas tema jaoks ei või just haa gissuvila olla eriti sobiv la hendus. Odavat hinda see tin gimata ei tähenda, sest näi teks näitusel eksponeeritud haagissuvila Kabe Estate 660 DGLD KS hinnaks oli märgi tud 57 990 eurot (koos paigal datud lisavarustusega). Aga kui teil on veovõimeline auto juba olemas ja tahategi avarat veerevat tuba, siis võtke aega ja katsetage ka haagissuvilaid.

Sügavamale metsa Firma Matkasuvilad oli välja toonud ka 4 x 4 Mercedese matkaauto (ML 570 4 x 4), mis on kindlasti juba järgmi ne tase, alustades juba tema läbivusvõimest. Tavalise matkaautoga on palju kohti, kuhu teede iseärasuste tõttu hästi ligi ei pääse. Muidugi võite pakkida oma autosse maastikujalgratta või tulede ga krossika ja laiendada lii kumisareaali kitsastel metsa teedel. Aga kui teil on plaanis sõita rohkem ja kaugemale ja keerulistes teeoludes, siis annab 4 x 4 võimekus hoo pis uued võimalused matka miseks. Ja kohalikus kliimas on neljarattaveoga isegi ta valistel teedel vähemalt pool aastat oluliselt kindlam tun ne ringi sõita. Ehk siis – saate proovida, mida tähendab, et majal on kindel vundament.

Ja muidugi võib magada ka täiesti spartalikes tingimus tes (mis tegelikult on päris mugav), nagu näitas Mazda CX-5 katusele kinnitatud Maggiolina Airlanderi telk. Maapind on rõske ja külm ning kui te saate sellest natu ke kaugemale, siis on kindlasti õhulisem tunne. Ja see on hea lahendus, kui te tõesti kindlas ti ei taha matkaautot osta, aga traditsioonilised viisid telgiga maapinnal puhata tunduvad ka liiga vanamoelised.

Ükskõik milliste küsimus tega te teemale lähenema hakkate, esimene ja kõige olulisem soovitus on täpselt kirjas Matkasuvilate infobro šüüris: „Kui sul on soov soe tada endale matkaauto või haagissuvila, soovitame õige mudeli leidmiseks ja tellimi seks varuda piisavalt aega. Erinevaid marke ja mudeleid on väga palju ning nende va hel valiku tegemine võib osu tuda keerulisemaks, kui arva ta oskad.“

Motorhome’i esindatav Kabe Estate 660 DGLD KS haagissuvila on üllatavalt avar.

Kui matkaautot ei taha, võite magada ka katusel.

Matkasuvilate pakutav Adria Matrix 650 SL.

Igas matkaautos on kompaktne kööginurk.

Kui poleks spetsiifilist katuseakent, polekski see tuba hotellitoast eristatav.

Valge veini tegemine on teadus, punane vein on kunst

Nõo kanti Järiste veinitallu sõidetakse viinamarjaveini järele Tallinnast ja koguni Kihnu saarelt. Veinihuvilised, kellel on kodus oma veiniriiul, tahavad, et esindatud oleks ka Eesti viinamarjavein. Veinitalus viinamarju korjates hakkab selguma, et Eesti on tõsiseltvõetav viinamarjamaa.

ESTA TATRIK

Üks õige viinamarjade korjami ne algab teate millega? Ah et tu leb võtta oksakäärid ja üks suu rem nõu, kuhu koguda viina puult lõigatud rikkalikud koba rad? Seda küll. Aga viinamarja de korjamist alustatakse hoopis veini degusteerimisest. Saagiko ristus kroonib traditsiooniliselt kogu suve töö, see on olemuselt pidu ning veini proovimine, vär vi, lõhna ja maitse üle arutami ne loob õige meeleolu.

Viinamarjakorjamise praktika Koos Eesti Maaülikooli üliõpi lastega on kavas Järiste veini

talus teha läbi kõik protsessid korjamisest kuni mahla val mimiseni. Kõigepealt korjame katmikalalt punast viinamarja „Regent“, aga põhirõhk läheb valgele sordile „Solaris“. Viina marja kasvatatakse Järistel nii katmikalal kui ka väljas. „Sola rist“ on kavas edaspidi rohkem ka väljas kasvatada. Siiani on Ukraina sort „Hasanski Sladki“ üks vastupidavamaid Eestis, laialt levinud ka koduaedades.

See vintske sort on igal aastal hea suhkrusisaldusega, haigus tele ja külmale vastupidav. Ül dine suund on, et hübriidsorte on mahetaimekasvatuses liht

Järiste veinitalu.

sam kasvatada ja kümne-viie teist aasta pärast on hübriidi de olulisus kindlasti kasvanud.

Veinimeister ja taimekasva taja Martin Sööt ütleb, et kat mikalal algab küpsemine suve keskel ja juuli teises pooles hakkavad marjad värvi muut ma. „Hästi palju loeb, mis ilmad on augustis ja septembris. Suve esimene pool võib olla jahedam ja vihmasem, see ei muuda mi dagi. Küpsemise ajal augus tis ja septembris võiks olla kui vem ja päikselisem. Sellel aas tal august oli ideaalne, aga siis tuli sügis litakaga päevapealt.“ Mari ise on siiski kena, ei hallita ja kogub ka kehva ilmaga suhk ruid ja maitseid ikka edasi. Tu leb lihtsalt hiljem korjata.

Korjamise aja valimine on igal aastal omaette risk. Martin Sööt: „Ma pean otsustama, kas hoian marju kauem ja kaotan saagist midagi, sest osa marju läheb hal litama ja need peab välja praa kima. Või korjan varem ja riskin sellega, et ei tule nii hea vein.“ Tegelikult täpselt sama lugu on traditsioonilistel veinimaadel –kus on väga kuum, tuleb vaada ta, et marjad üle ei küpseks. „Ja hedamates piirkondades – Bur gundias, Saksamaal – käib sama moodi närvide mäng nagu meil.“

„Solaris“ on Saksa päritolu hübriidsort ja võib öelda, et praegu on see Eestis valge veini jaoks parim. Paljudele meeldib lillelisus, see on tunda ka marja maitstes. „Solarise“ üks esiva nematest on „Riesling“. „„So laris“ on hästi varajane sort, sakslaste jaoks isegi liiga vara jane, aga meile paras. Saksa

maal saab valmis juba augusti lõpus ja herilased kahjustavad teda kõvasti, meil herilastega nii suurt probleemi pole. Suhk ruid kogub see sort hästi.“

Järistes algas tõsisem vii namarjakasvatus 2010. aastal, kui Martin viskas kasvuhoo nest kurgi- ja tomatitaimed väl ja ning istutas viinamarjad ase mele. „Alguses püüdsin min gite suvaliste sortidega, abso luutselt midagi ei teadnud as

Ukraina sort „Hasanski Sladki“ on üks vastupidavamaid Eestis, laialt levinud ka koduaedades.

Kes ohustavad viinamarjasaaki?

Teatud sortidel võib olla probleemiks hahkhallitus, mis võib saaki rikkuda. Taimedel endil on jahukaste ja ebajahukaste, hübriidsordid on neile vastupidavamad.

Linnud, kährikud, rebased – ei ole viinamarjad hapud midagi! Juba pooltoorelt tahavad marju ära süüa.

Põdrad. Mul on üks katserida erinevate sortidega ja seal on üks huvitav sort, mille kobarad peavad ilmastikule hästi vastu. Eelmisel aastal novembris olid veel kobarad küljes, läks külmaks ka ja mõtlesin, et proovin väikese koguse jääveini teha. Läksin järgmine päev korjama, põder oli kõik ära söönud. Igal pool on aed ümber, aga põder tuli rahulikult maja kõrvalt.

Martin Sööt, veinimeister ja taimekasvataja

jast. Siis leidsin Saksa sordid, tulid päris head veinid.“ Silma torkavad kõrged ja suhteliselt järsu langusega kasvuhooned, neid ehitab Martini isa. Lumi vajub katustelt ise alla ja need sobivad meie kliimasse väga hästi.

Veini tootes tuleb riskide maandamiseks olla mitmekülg ne ja paindlik. Järistes on vii namarjadele lisaks 70 puuga kirsiaed, praegu juba 300 puu ga õunaaed, tehakse ka mar ja- puuviljaveine ja siidrit oma aia õuntest. 2017. aastal võitis Martin oma punase koduveini ga Baltic Cupi. 2018. aastal al gas ametlik tootmine oma akt siisilaoga. „Me oleme nii väike tootja, meil ei ole suuri kliente, kes tahaks, et alati oleks saada val samad margid. Kui ma ei saa punast veini teha, sest mari pole piisavalt küps, siis väga head roosat saab ikka teha.“

Roosa vein tahab samuti väga kvaliteetset marja, aga see läheb purustajasse ja sealt kohe pressi, kesta- ja seemnemaitsed ei tule sisse. Meil kasvatatavate sortide kestadel on nii tugev värv, et kui mahl on kasvõi kolm tundi kes taga koos, siis on ta juba värvilt punane, aga maitselt jääb õhu keseks. Punase veini puhul kat setab Martin tammevaadilaager dust. „Keskmise röstiga Ungari tamm, tundus, et õnnestus päris hästi. Tammevaadi kasutamine on omaette kunst. Tamm annab oma nüansse, oluline on, kaua ja kui suurt osa veinist seal hoida.“

Veinitegemise protsess

Enne kui marjadest mahl saab, määratakse refrakto meetriga marjade kuivaine sisaldus. Toiming on lihtne: marjamahl tilgutatakse mõõ teriistale ja tulemust näeb mõõteskaalal. Järistes kat

Eesti Maaülikooli aianduse õppetooli professor Kadri Karp kannab refraktomeetrit sügisel alati kaasas.

TASUB TEADA

mikalal võib „Solarise“ pu hul saada suhkrusisalduse protsendiks isegi 22–24. See on piisav, et saada veini sisse 11–12 protsenti alkoholi.

Edasi kallatakse saak destemmerisse, mis eraldab mar jad kobaravartest ja samal ajal ka purustab. Purustatud mar jadest pressitakse mahl veepressis: balloon täitub veesur vega ja hakkab mahla välja su ruma. See on õrn pressimis meetod, ei vigasta viinamarja seemneid.

Kääritamisel kasutatakse pärmi, mis kääritab hästi aegla selt. Valge ja roosa veini puhul loetakse heaks, kui vein kää rib pikka aega ja väheintensiiv selt, et eralduv CO2 ei lööks ker

gemini lenduvaid aroomiühen deid välja. Veiniköögis on ma dal temperatuur, 12–13 kraa di, see peaks käärimist soodus tama. Selitamine toimub algul loomulikult, suurem pärmisa de vajub põhja, hiljem valget ja roosat veini filtreeritakse, sest mida puhtam, seda vähem on kõrvalmaitseid. Punast on Mar tin teinud ka loomuliku selita misega, sest nii jääb alles roh

Korjamise aja valimine on igal aastal omaette risk.

kem punasele veinile iseloomu likke kasulikke ühendeid. Nii öeldaksegi, et valge veini tege mine on teadus, punase veini tegemine on kunst.

Erinevaid tööriistu, kuidas punast veini kujundada, on roh kem, palju sõltub veinimeist ri maitsest. „Kui on normaalne viinamari, siis valge veini pu hul teed kindlad etapid ära ja tuleb vähemalt keskmine vein, isegi hea vein. Punase puhul on keerulisem. See vein, mis kohe noorelt on hea, võib-olla kahe aasta pärast ei ole nii hea. Võib olla ka vastupidi, kahe aasta pärast on noorelt keskpärasena tundunud vein kenasti tasakaa lu läinud, heade lõhna- ja mait seomadustega.“

Moodsa professionaalse veinitootmise juurde käib koostöö teadlastega. Traditsioonidega veinimaades on suuremad tootjad loonud oma laborivõimalused, Eesti veinimajadel mõistagi sellist võimekust pole. Järiste veinimeister ja taimekasvataja Martin Sööt ütleb, et tänu Eesti Maaülikoolile tehakse koostööd laboriga, vas tavalt analüüside tulemustele saab kohandada tootmispraktikaid.

„Alustasime uurimistööga 2003. aastal, see on üks nooremaid teadusharusid maaülikooli aianduse õppetoolis,“ ütleb Kadri Karp, Eesti Maaülikooli aianduse õppetooli professor. Päris esimesed katsed tehti avamaal, Lõuna-Eestis ja Saaremaal. „Esimese kümne aastaga saime teadmise, kuidas kasvatada viinapuid avamaal ja tunnelis ning mis sordid on siinses kliimas sobilikud.“ Samal ajal lisandus ka mitmeid uusi sorte, näiteks „Solaris“ ja „Regent“.

Viinamarjal on teatud küpsusparameetrid: suhk rud, happed, muud bioaktiivsed ühendid, mille sisalduse määramine marjas annab veinimeistrile palju vajalikke teadmisi. Osa parameetreid saab määrata veinimeister ise, teiste jaoks on vaja labo rit. „Teadus annab veinimeistrile tööriistad, millega tegutseda,“ ütleb Martin Sööt. „Ise mõõdan pH-d, määran üldhappesust, refraktomeetrit kasutan suhkrusisalduse määramiseks.“ Alguses mõõde taksegi vedeliku tihedus, kui mahl hakkab alkoho liks käärima, siis tihedus järjest langeb. Teadlased omakorda analüüsivad, kuidas kääritamise protsess toimub ja kuidas peaks vastavalt meie marjale valima veinivalmistamise tehnoloogiat.

„Marjade maitse võib olla hea, aga tehnoloo giliselt peame teadma täpsemalt,“ ütleb Kadri Karp. „Kui on vähem suhkruid, saab valget veini ikka teha. Kui on veel vähem suhkruid, saab teha vahuveini, sest vahuveinides on vähem alkoholi kui tavalistes veinides. Kõige rohkem alkoholi on punases veinis.“ Kadri Karp tilgutab valge viinamarjasordi „Solarise“ marjast mahla refrak

tomeetrile. „Mõõteriist on alati sügiseti käekotis. Näete, kuivaine sisaldus on 24. See tähendab, et me saame veini alkoholisisalduseks kenasti 11–12 protsenti. Ideaalne küpsus.“

Sellest aastast kuulub Eesti Euroopa Liidu viina marjakasvatuse kõige põhjapoolsemasse tsooni A. Samasse vööndisse kuuluvad lisaks Eestile ja Leedu le suur osa Saksamaast, Belgia, Luksemburg, Poola, Iirimaa, Rootsi ja näiteks mõned Tšehhi veinipiir konnad. „See tähendab, et meil on lubatud suhkrut lisada,“ ütleb Kadri Karp. „Aga mitte jääksuhkruks, ainult alkoholisisalduse tõstmiseks, et teha kuiva veini. Mitte nii, et teeme magusat veini.“

Taimehaiguste vastu aitab parem agrotehnika, aga ka siin otsitakse lahendusi koos teadlastega. Sellel aastal on Järistel koos maaülikooliga käimas katse, mille käigus pritsitakse marjakobaraid osoneeritud veega. Osoon peaks tapma kahjustavaid mikroorga nisme. Osoon laguneb kiiresti, jääke ei jää.

Lisaks taimehaigustele varitseb viinamarjasaaki veel eriline tõbi – ahnuse haigus, nagu seda nime tab Kadri Karp. Kasvuperioodi alguses tuleb lisaks kasvudele harvendada ka kobaraid. Võrse võib aja da kolm, neli kobarat, kõige paremad on alumised kaks. Liigsed tuleb ära võtta. „See on kõige raskem osa,“ ütleb Martin Sööt. „Tahaks kõik kasvama jät ta, et siis saab tohutu hea saagi ja palju head veini, aga tegelikult ei saa. Taim jõuab ainult teatud hulga saaki ära küpsetada ja suhkruid toota.“

„Ahnuse haiguse ravi on lisatooted,“ ütleb Kadri Karp. Kui teaduslikult põhjendada, mida head veel taimest saab, läheb ka harvendamine kergemalt. Eesti Maaülikoolis on käimas katse viinamarjalehtedest valmistatud söödalisandiga vuttidele. Mõjutab muna biokeemilist koostist, annab vutile tervist. Rohekorjest ja lõigatud lehtedest saab näiteks valmistada kehakoorijat, mida on hea saunas kasutada.

Ent peamise teadustöö eesmärgi sõnastab Kadri Karp lihtsalt: saada ainulaadne põhjamaine vein.

KULLERTEENUS TARTU LINNAS

LÄHIÜMBRUSES!

Tartu Saksa Kultuuri Instituut, Kastani

25.11 kell 18.00

Erkki Otsmani kontsert: Zarah Leander ja Marlene Dietrich

(Balti-)Saksa mõjud Lõuna-Eestile

Tartule

kell 10.00–16.00

tippkoka

tööstuskolledži

Jälgige SKI FB veebilehte ja Kultuuriakent

Linnu Talu müüb Tagulas

ESTA TATRIK

TASUB TEADA

Teadustöö eesmärk on ainulaadne põhjamaine vein

Sorte valides vaatab veinimeister ennekõike veinipotentsiaali.

Kaks seminari Võrumaal

17. oktoobril toimub Võru kultuurimajas Kannel seminar „Kas ja kuidas hakkame väärindama biojäätmeid ja tootmise biolagunevaid kõrvalsaadusi?“.

Seminari fookuses on tootmises tekkivate bioressursside vää rindamise võimaluste uurimine ja küsimus, kuidas saaks neid teadmisi kasutades teadliku malt toetada ringbiomajanduse arengut. Tutvustatakse maailma ja lähiregiooni parimate prakti kate kogemusi ning võimalikke tehnoloogilisi valikuid biomassi väärindamisel. Arutelu käigus saavad osalejad esitada küsimu si ja jagada oma arvamusi.

Seminarile oodatakse põllu majandustootjaid ja toidutöötle jaid, huvirühmi, keda võiks kõ netada biogaasi tootmine, ning kohalike omavalitsuste esinda

jaid. Muidugi on teretulnud ka üldhuviga kuulajad. Seminar loodab anda oma panuse KaguEesti biomajanduse arengusse.

Täpsem info: Terje Moisto, terje.moisto@vorumaa.ee, tel 5360 6054. Seminari läbiviimist rahastatakse Kagu-Eesti maine kava vahenditest.

21. oktoobril toimub Võrumaal hoone energiatõhususeringrenoveerimise seminar

Seminarile oodatakse kõiki, kes puutuvad energiatõhususe küsimustega kokku kas iga päev (nagu näiteks ettevõtjad, aren dus- ja ehitusspetsialistid) või vajaduspõhiselt (näiteks korte

riühistud). Seminari kavas on üldisemalt teemat avavaid et tekandeid (Martin Kikase ette kanne „Hoone energiatõhusus – mis see on?“), aga samas ka väga spetsiifiliste küsimustega tegelemist (ehitusinsener Targo Kalamehe loeng „Piirdetarindite soojuskadude osa hoone ener giatõhususes“).

Restaureerimisettevalmistusega Tarmo Elvisto (SRIK) räägib ehitusjäätmete järeltu rust Tartu ringrenoveerimise näitel. Käsitletakse ka hoone sisekliima juhtimise küsimusi ja renoveerimistoetuste kasu tamise võimalusi Võru korteri ühistute näitel.

Info: vorumaa.ee/hooneenergiatohususe-ringrenoveeri mise-seminar

Kus täpselt seminar toimub,

Kostitee päev. Laat ja lõikuspidu

Ihamaru Külakeskus annab teada, et 15. oktoobril alates kella kümnest toimub traditsiooniline Postitee muutumine Kostiteeks. Sisuliselt on see laat, kus on kohal eelkõige Vana-Võrumaa piiridesse jäävad kauplejad ja tootjad, aga muidugi leiab müügikoha ka kaugemalt pärit väärikas käsitöö ja maitseelamus.

Kostitee päeval on sobivaks kaubaks kõik rahvalik, vajalik, toitev ja maitsev, soojen dav ja jahutav. Eriti tervitatav on muidu gi, kui kaubaks minev on toodetud LõunaEestis.

Registreerumine toimub aadressil laat@ihamaru.eu. Kauplemiskohtadeks on müügilauad Ihamaru külamaja sees ja telgid külamaja ümbruses. Inventari võtab igaüks ise kaasa, aga vajadusel lei takse laudu juurde. Nagu ikka, otsitakse lemmiktoite – välja on kuulutatud võistlus Postitee Maitse 2022. Võistlema oodatakse sööke ja jooke, mis võiksid valmistaja arva tes olla Tartumaad ja Võrumaad ühendava Postitee nimelise toiduauhinna tiitli vääri lised. Need võivad tulla nii koduköögist kui ka väiketootja kojast. Võistlustoite võetak se vastu kuni kella 9.45ni. Võitjad kuuluta takse välja kell 13.30.

Õhtul toimub lõikuspidu bändiga

Eelmise aasta Kostitee toiduvõistluse laud

Kauksi Ülle sai 60, andis välja uue raamatu ja pidas konverentsi

Kauksi Ülle kohta võib liialdust pelgamata öelda, et ta on Lõuna-Eesti maamärk. Ja mitte üksnes Võru- ja Setumaa, vaid tegelikult kogu soome-ugri kultuuriruumi maamärk. Ta kõneleb, luuletab ja kirjutab võru keeles ning on seda keelt omasemaks teinud ka mitte-lõunaeestlastele. Kauksi Ülle sai 60 ja Võru Instituut korraldas koos Üllega Obinitsas kahepäevase konverentsi.

ESTA TATRIK

Et Kauksi Ülle on väga hea luuletaja ja näitekirjanik, kes enamasti kirjutab võru keeles, on üldteada. Konverentsil kõ neldi tema loomingust ja võru keelest nii kirjandusteaduse, võru keeleruumi kui ka soome ja soome-ugri kultuuriruumi poolt vaadatuna. Ettekandeid oli tea duslikest kuni lugude jutustami seni – eks kõigi nende aastatega ole juhtunud palju. Näiteks kui das Kauksi Ülle võitis Soomes soomlasi „Kalevala“ peast luge

mises. Võistlus käis selle pea le, et kui võidavad Soome me hed, saavad nemad suitsusau na, kui võidab Ülle, siis saavad suitsusauna minna Eesti nai sed. Soomlased jäänud pidama esimese kolme rea järel ja pidid leppima elektrikerisega, Ülle aga jätkanud lugemist pikalt.

Konverentsil tuli aina uues ti jutuks Kauksi Ülle võime tul la välja täiesti rabavate ideede ga ja need siis üllatavates vormi des ka teoks teha. Veel olulisem

Soomlased jäänud

„Kalevalat“ peast lugedes pidama esimese kolme rea järel, Ülle aga jätkanud lugemist pikalt.

on see, et Kauksi Ülle tõmbab ligi inimesi. Tema korraldatud üritused hakkavad sageli elama oma (ja mitte sugugi plaanitud!) elu ja kaugetelt ugrimaadelt tul nud külalised on sattunud Ees tis uskumatutesse seiklustesse, mis meenutavad rohkem kirjan dust, näitemängu või filmi kui päris elu.

Konverentsi mõlemad päe vad on YouTube’ist lihtsalt lei tavad ja Võru Instituudil on et tekannete põhjal plaanis kokku panna artiklikogumik. Konve rentsil esinenutest nõustus Soo me tõlkija Hannu Oittinen rääki ma oma seostest ja koostegemis test Kauksi Üllega. Katkendid et tekannetest on kunstiteadlaselt Heie Treierilt ja soome-ugri hõi muliikumise eestvedajalt Jaak Prozeselt.

Seosed Soomega

Soome tõlkija Hannu Oittinen: „Olen tundnud Kauksi Üllet um bes 35 aastat. Nõukaaja lõpuaas tail tegutsenud kirjandusrühmi

tuse Hirohall ümber koondus mitmeid

nii-öelda välis liikmeid, teis te hulgas ka mina ainuke se välismaa lasena. Nonde varaste aega de koostöö Ül lega tõi mind tol lal pidevalt külalise na Tartusse. Nii ka sel le tõttu, et Ülle läks töö le Fenno-Ugria Tartu osakonda. Seal käisin mitu korda, samuti osalesin toona mitmel etnofutu konverentsil.

Luuletõlkimises viis koostöö selleni, et Üllelt ilmus Soomes 1997. aastal esimene tõlkeluule kogu. „Kuldnaanõ – Kultanainen“ sisaldab rahvaluulega seotud ori ginaaltekstide kõrval luuletuste soomekeelseid versioone ja ühe teksti savo ehk idasoome mur des, kõik minu tõlkes. Teine soo mekeelne kogu ilmus kaksküm mend aastat hiljem, 2017. aastal.

Ülle soome keeles ilmunud teoste vahel on küll pikk vahe, aga kohtusime siiski pidevalt. Olen omal moel jälginud Ülle ja Evari perekonna asetumist Seto maal Obinitsas, millest on saa nud väga oluline soome-ugri rahvaste ja hõimuliikumise kes kus. Selle perioodi tippsünd museks saab pidada seda, kui Obinitsa oli soome-ugri rahvas te kultuuripealinn 2015. aastal. Mängisin aasta sündmustes ak tiivselt kaasa.

Mul on avanenud ka head võimalused esitleda Kauksi Ülle loomingut Soomes. Nii on juh

tunud näiteks Turu ja Helsingi raa matumessidel ja linnaüri tustel, aga ka näiteks Tam peres ning Lahtis seoses soome-ugri rahvaste maail makongressiga. Austan ja imet len jätkuvalt Ülle to hutut mitmekülgsust ja avatust uutele ideedele. Ülle on oma elu jooksul jõudnud olla luuletaja, näitekirjanik ja pro saist. Ta on etnofuturistliku lii kumise algatajaid Eestis. Ta on soome-ugri rahvaste hõimuak tiiv, nende kunsti, kirjanduse ja käsitööde tundja – ja ka ise osav käsitöötegija. Ta on loonud lühi lugusid ja pikemaid näidendeid. Ta on raamatute ja CD-plaatide kirjastaja, noortegrupi tegevu se organiseerija, kohalike toi tude ekspert ning üldse kohali ku kultuuripärandi edendaja nii võrokeste kui ka setode hulgas. Kiränduse saisukotast Ülle luuleluuming um peris uskuma tult täüs etnofuturistlikõq juu nõq, näütusen kaoaogsiq sõn nuq, mis um pärit igasugutsiist lätetest. Hää näide tuust um kõgõ uuemb luuletuiste kogo „Vaest lätt üle“ (2022). Tuu um ka minu puult suuvituslik kirä vara Maalehe lugõjaile. Üllele soovin jätkuvat edu.“

Etnofuturism ja võro mõte Kunstiteadlane Heie Treier: „Etnofuturism või etnofutu on 1990. aastate globaalse murran

Hannu OittinenHeie Treier

Kauksi

gu perioodil Kauksi Ülle kodust Tartus alguse saanud interdist siplinaarne liikumine, mis on hõlmanud vene, soome, eesti ja ungari keelt rääkivate soomeugri rahvaste kirjandust, kuns ti, folkloristikat, poliitikateadust jm. See tähistab liikumist glo balismile vastassuunas, kogu des hoogu pärast Berliini müüri langemist. Kauksi Ülle on etno futu liikumise tsentris olnud al gusest peale ja elanud seda kui omaalgatuslikku aktivismi täna päevani.

Mind hämmastab Kauksi Ülle lai tegevusampluaa. Tema tegutsemist kannab omalaad ne etnofutu tõlgendus teoorias ja praktikas – alates kuue lap se sünnitamisest (et võro keele rääkijaid saaks rohkem) kuni lu gematute vaimsete laste innus tamise ja toetamiseni. Alates luuletamisest kuni teiste loojate tõlkimiseni. Eesmärk on olnud avardada võru kultuuri ja anda võro keele rääkijatele tunnetus iseendast kui võro (vaimu)aris tokraatiast.

1990. aastatel paika pandud teoreetiliste aluste järgi hakati tegutsema. Näiteks võro kirja keele korrastamine. 1990. aas tatel oldi veendunud, et võro keel tõuseb võrdväärse keele

Kauksi Ülle on etnofutu liikumise tsentris olnud algusest peale.

na teiste keelte hulka, kui sel les keeles saab rääkida tipptea dusest, kui selles keeles on ar mastatud popmuusika, oma aabits, oma eepos, oma krimi naalromaan, seksromaan jms. 1990. aastatel algatati ka rah vusvahelised etnofutu konve rentsid Tartus.

Niisiis on etnofutu seotud teatud optimismiga, mis esitab vastukaalu ka postmodernist liku kultuurikäsitluse peavoo lule, kus tunnetatakse regres si ja allakäiku. Kauksi Ülle rää kis hiljutises Vikerraadio interv juus etnofutust kui optimismi esindavast meelelaadist. Mille le see võiks tugineda? Kuna et nofutu teooria ja praktika põhi neb traditsioonilisel elul külas, maal, keset loodust, ökoloogi lisel ja säästlikul majandami sel, tasuks võib-olla vastust ot sida siit.“

Ülle ja hõimuliikumine

Soome-ugri hõimuliikumise eestvedaja Jaak Prozes: „1993. aasta oktoobri lõpus sõitsi me koos Üllega Udmurdimaa le. Ülle läbilöögivõime oli häm mastav, pea olematu vene kee lega Ülle kodunes ülimalt hästi, kiiresti tekkis tal hulganisti sõp russuhteid ja ma sain aru, et kui ma tahan Fenno-Ugria tegevust Tartus taastada, siis mul oleks vaja just sellist ülimalt kontakt set inimest, kes on osavõtlik ja uudishimulik. Samas Ülle ka räägib huvitavalt, usub sellesse, mida räägib. See oli muljetaval dav. Polnud vaja akadeemilisust, Fenno-Ugria asi oli leida poole hoidjaid, osata vastata küsimu

2015. aastal oli Obinitsa soomeugri rahvaste kultuuripealinn.

sele, miks on seda soome-ugri asja vaja.“ Rongis tagasiteel vär bas Prozes Ülle tööle.

Soome-ugri asja aeti 1990ndatel hoolega loomuli kult ka Eestis. Oma esinemist hõimurahvaste teemal Võru 1. keskkoolis on kirjeldanud Ülle järgnevalt: „Esimene vahetus oli neli paralleelitäit neljandaid klasse. Kõige vaiksemalt kuulati hantide ja laplaste kohta käivat. Teine tund oli 12. saksa kee le eriklassis. Neile rääkisin ees ti ja soome-ugri kultuuri säili tamisest ühinevas Euroopas ja soome-ugri rahvaste tänapäe vaolukorrast. Kolmas tund oli ligi sajale kuuenda-seitsmenda klassi lapsele aulas ja isegi han tide võrdlemine indiaanlastega aitas vaikust hoida vaid esime sed 35 minutit. Siis ei jäänud muud üle, kui kadri- ja mardi laule õpetada kui praktilist ning end ära tasuvat folkloori osa. See aitas.“

Panna sada teismelist poo leks tunniks kuulama hanti de kohta käivat juttu on saavu tus omaette. 1990ndate lõpust, kui Kauksi Ülle soome-ugri üli õpilased, kelle kodumaa oli sel leks ajaks juba hüljanud, Tartus oma tiiva alla võttis, pärineb ka Kauksi Ülle kui hõimuema ku vand.

Kauksi Ülle ja Jaak Prozes on mõlemad tihedalt seotud soome-ugri hõimuliikumisega.

Haruldased teedeehitusmasinate mudelid Maanteemuuseumis

Postitee ääres Eesti Maanteemuuseumis on avatud väljapanek kõige moodsamast teedeehitustehnikast. Siiski on näitusel oma väike trikk, sest tegemist pole täismõõtmetes raske tehnikaga, vaid mudelitega mõõtka vas 1 : 50. Ometi on näitusemudelid haruldased ja see on parim viis mood sate teemasinatega lähedalt tutvuda.

„Mõte tekkis sellest, et Maan teemuuseum on kogunud nüüd paarkümmend aastat teedeehi tustehnikat,“ ütleb muuseumi teadur Andres Seene. „Meil on palju tehnikat just nõukogude perioodist ja mõned masinad ka 1990. aastatest. Teedeehitus on aga tehnikavaldkond, mis areneb pidevalt. Muutuvad ehitusmater jalid ja -tehnoloogiad ning pide valt uuenevad ka ehitusmasinad.

Kogu uut tehnikat me ei saa ilm selt kunagi muuseumi kokku ko guda, selleks pole ressursse ega ka ruumi. Sellest tekkiski mõte, et uuemat tehnikat võiks ju näi

data mudelitena.“ Vähendatud mõõtkavas mudelid on paljudes tehnika- ja transpordimuuseu mides ekspositsiooni hinnatud osa ning mitmelgi muuseumil on ulatuslikud mudelikogud, Eestist näiteks Meremuuseumil.

Näitus algas omamoodi taas kasutusest. Nimelt oli Maan teemuuseumis seismas varase mast ajast üks ilus eritellimu sel valminud mudelite vitriin, mis ootas, et sellele antaks uus elu. Samas valmis uuel näituse pinnal kruusateede temaatikat kajastav näitus, kus aga jäi pi sut vaba ruumi. „Sealt siis idee.

Mõte oli näidata just kaasaeg seid teemasinaid mudelitena ja nende otsinguil sai pöördu tud erinevate teedeehituse et tevõtete poole. On ju teada, et masinate müügiga käivad sa geli reklaamina kaasas ka mu delid. TREV-2 Grupp tuli mei le siin appi ja Joosep Ausmehe eestvedamisel koostöös erine vate esindustega annetati muu seumile eksponeerimiseks kok ku 15 mudelit. Enamiku mude lite mõõtkava on 1 : 50.“

Teedemasinate mudeleid on muuseumi kogusse jõudnud ka varem. Laias laastus võib mude leid jagada käsitööna valmista tud ja tehase- või seeriatööna valminud mudeliteks. Sellel näitusel on tegemist seeriatoo tena valminud mudelitega, mis on siiski huvitavad ja harulda sed, sest päris tavapoest neid osta ei saa. Kui teedeehitus masinast tuleb turule uus mu del, siis eelmisest mudelist vä hendatud mõõtkavas näidiseid enam juurde ei toodeta.

Teadur Andres Seene toob hu vitavatest mudelitest esile näi teks Saksa teedeehitustehnika tootja Wirtgen Grupi toodetud asfaldifreesi. „Wirtgen on olnud freesimistehnoloogia pionee riks ja esimese asfaldifreesi ostis TREV-2 Eestisse juba 1995. aas tal. Näitusel näeb mudelina ka viimast Wirtgeni freesi W 210 Fi, millise ostis esimesena Eestis eelmisel aastal samuti TREV-2 ja mis sai nimeks Kaire. Asfaldifree siga on Eesti inimesed teetöödel juba harjunud. 2018. aastast ka sutatakse asfaldi laadimisel lao turite eelsöötjaid, mida toodab selle valdkonna üks suurimaid tegijaid Vögele. Ka selle ettevõt te toodetud laotur ja eelsöötja on näitusel mudelitena ekspo neeritud.“ Samuti näeb mudeli tena uuema karjääritehnika näi teid: ekskavaatorid, laadur, bul dooser jne.

Kuna sügis on käes, siis on Maanteemuuseum avatud nüüd kolmapäevast pühapäe vani.

Asfaldrifrees, asfaldilaotur ja laoturi eelsöötja.

Maanteemuuseumi mudelinäitust aitas kujundada Dada AD.

ESTA TATRIK

Vähendatud mõõtkavas mudelid on paljudes tehnika- ja transpordimuuseumides ekspositsiooni hinnatud osa.