Koordikamber teeb luuga imet

luuga imet TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD MONIKA HINT

Koordikamber on Viljandimaal tegutseva pärandtehnoloogi ja disaineri Monika Hindi väikeettevõte, mille põhitegevus on luust, sarvest ja nahast esemete loomine ning tootmine.

Rubriigi „Väärtusta jahisaaki!“ selleks portreelooks sain vihje Tuulikelt, Monika Hindi pikaaegselt kliendilt ja tema toodete fännilt, kelle vaimukas iseloomustus Koordikambri kodulehel visandab tabavalt peategelast: „Monika indiaaninimi peaks olema Leiutajateküla Monika, sest ei ole asja, mida see naine välja mõelda ei suudaks. Jäta tema lähedusse mõned veisesarved, põdra pealuu või jäära maised jäänused ega lähe kaua, kui Monika sae, puuri ja liivapaberiga askeldama hakkab ning lampe, kotte, nõelu ja ei tea mida kõike veel tuleb kui Vändrast saelaudu. Põdra varbaluud? Milles küsimus? Sellest saab igale kudujale hädavajalikke vardaotsikuid treida. Jäära munandikotid? Palun väga – siit tuleb tengelpungi ning eriti turskete isendite mehetunnustest ka elegantseid ridiküle. Lehma sarved? Siin on teile nägusad öölambid ning soola- ja pipratoosid. Üks ilusam kui teine, suur osa neist taimedega kaunivärviliseks toonitud.“

Mind kui jahiajakirja toimetajat huvitas eelkõige, milliste ulukite toorainet kunstnik kõige enam kasutab. Vastus oli tavaettekujutuse raamidest selgelt väljas: põdra lõualuid. Just nimelt neidsamu põdra lõualuid, mida teadusemees Jüri Tõnisson igal sügisel jahimeestelt Eesti põdrapopulatsiooni vanuselise struktuuri uurimiseks kogub. Just seepärast oli Monika Hindil novembri keskpaigas käsil aasta kõige kiirem aeg: kogu Eestist tuleb jahimeestelt põtrade lõualuud kokku koguda, sest varu peab olema tagatud aastaks – umbkaudu tuhat eksemplari kulub toodete valmistamiseks, mida tellitakse kogu maailmast: Põhjamaadest, Ameerikast, Peruust, Uus-Meremaalt, Austraaliast … Jüri Tõnissoniga on aastate jooksul kujunenud asjalik koostöö: pärast mõõtmistoiminguid rändab suur hulk lõualuid Monika Hindi juurde, kelle käe all saab teaduslikust uurimismaterjalist lõpuks kaunis kunstipärane ese ehk põdra lõualuu teaduslik funktsioon asendub esteetilisega.

Monika Hint lähtub oma töös põhimõttest, et kasutab ainult looduslikke (jääk)materjale ja võimalikult säästlikke tehnoloogiaid, mida tundsid sajandeid tagasi meie esivanemad.

Musta pässiku ja mustikatega värvitud põdraluust nööbid. Nööbitoorikud on põdra lõualuust ümarfreesiga välja freesitud.

Erinevate taimedega värvitud nõelakojad — need on osa põdra lõualuust.

Taimedega värvitud nõelad iidse käsitöötehnika jaoks.

Põdraluu on väga ilus, iidne ja vastupidav materjal. „Ma katsetan ja eksperimenteerin väga palju. Peale lõualuude kasutan põdrahambaid, kämbla- ja pöialuid, tikkelluud, millest saab valmistada suurepäraseid nõelu,“ selgitab Monika. „Kõik see on aga väga töömahukas. Luuotsad tuleb maha saagida ja rasvast puhastada. Puhastamisprotsess on pikk ja vaevaline. Seejärel lähevad luutükid suurde trumlisse, mis töötab ojas voolava vee jõul, ja selles lihvitakse kogu materjal siledaks. Väga ilus on näiteks põdra lõualuu ristlõige, kuid selle luupits on vaja saada kõigepealt rasvast puhtaks ja siis trumlisse, sest trummel teeb tõesti imet: luu nagu hakkaks helisema. Trumlis lihvin nii luud, puitu kui ka kivi. Seda tööd saan teha seni, kuni tulevad külmad, siis tuleb trummel ojast välja tõsta.“

Rääkides jahieetika ühest aluspõhimõttest, et kütitud saak tuleb täielikult ära kasutada, on Monika Hint põdraluu töötlemisel välja arendanud täiusliku tehnoloogia. Puhastades enne trumlis lihvimist luid rasvast ja üdist, segab ta viimased tatraga ja sellest saab väärt toit koertele. Lõualuudest tükke saagides tekib peenike luutolm. Kui seda pliidi all kinnises purgis ilma hapnikuta põletada, saab sellest mesilasvaha ja õliga segades suurepärase musta pigmendi, mida määrida graveeritud luu-uuretesse. Mesilasvaha jääb nii kinni, et seda pigmenti on näha ka arheoloogilistel kaevamistel leitud luuesemetel.

Nendest luujääkidest, mis lähevad põletusse, saab jällegi taimedele vajalik tuhk, mis teeb mulla õhurikkaks. Seega läheb kogu materjal, mis Monika kätte jõuab, kasutusse ja ringlusesse. „Ma olen käinud saamide juures luu kasutamise kunsti õppimas. See, kuidas nad materjaliga töötavad ja oma oskusi põlvest põlve edasi annavad, on muljetavaldav. Näiteks tehtigi lõualuust uiske sageli selleks, et kõik, mis loomalt saadi, ka ära kasutada. Üksi materjali pärast ei tapeta ühtegi

Erinevad loomaluudest ja sarvedest esemed, mis on taimedega värvitud ja musta mesilasvaha värviga dekoreeritud.

looma. Küttimine ja korilus on maailmas nii ürgne tegevus, et ma ei hakka neid sellest maailmast välja rebima. Tänapäeva inimene on paljuski minetanud selle, mis on elus normaalne,“ räägib Monika, miks ta nii jäägitult selle teemaga sügavuti on läinud, harides ka Viljandi kultuuriakadeemias pärandtehnoloogiat õppivaid tudengeid. Avaram taust on hädavajalik, et üliõpilased hakkaks luumaterjali üldse teadvustama.

Monika Hint on lõpetanud Viljandi kultuuriakadeemias rahvusliku tekstiili eriala ja kaitses 2013. aastal pärandtehnoloogia alal magistritööd „Luust esemed: toormaterjal, töötlemistehnoloogiad ja tootearendus“. Selle teemani viis teda avastus, et luumaterjal on meil uurimata maa.

Nii ongi Monika keskendunud eelkõige luule, mitte sarvele. Sarv on materjalina käsitööliste hulgas väga populaarne ja sel on kahtlemata oma ka kunstnikele luumaterjali, mille sarnast ei saa mitte kusagilt: põdraluust nõeltehnika nõelad, heegelnõelad, süstikud – tekstiiliga seotud töövahendid.“

plussid, aga ka miinused. Näiteks ei ole sarvevoog kogu aasta tagatud, mida disainer ei saa endale maailmaturu netikaubanduses osaledes lubada. „Põdra luumaterjaliga saan väga palju ja pidevalt katsetada, uusi ideid tekib pea iga päev, paljudest loobun, paljudest kujunevad uued tooted, nagu näiteks vanad viikingiaegsed mängud, viikingite ruunid. Lõualuu alumisest osast saab suurepäraseid kotisangasid või voolimispulkasid nahakunstnikele. Seepärast müüngi

Luust esemete tõeline ilu tuleb sageli esile koosmõjus teiste materjalidega. Ka selles vallas on Monika Hint lõputult katsetanud, sest luu juures on tähtis, mis materjaliga seda kokku panna, millega värvida, toonida. Iseenesest mõista on kõik luuvärvid taimsed. Kunstnik kasvatab selle tarvis ka ise palju taimi, aga suure osa korjab loodusest. Lemmik on mustikas. „Kui põdrahambad on trumlis lihvitud, värvin mustikaga lillaks ja graveerin. Saab värvida ka sibulakoortega, väga hea materjal on krapijuured. Üks moekunstnik tellis nelisada luunööpi villase materjali jaoks.

Neid värvisin mustika ja kasepässikuga. Luu sobib kokku villa ja nahaga. Paljudel mu toodetel on vildist kotid, ruunimärkide komplektid on sellistes viltkottides. Kõik tooted saadan maailma laiali täiesti kilevabalt, kasutan vilti, papp- ja bambustorusid. Tudengeid õpetades ja õpitubades lasen kasutada graveerimiseks ja aukude puurimiseks luust vurrpuure. Selle iidse puurimisvahendi võtsin kasutusele praktilise töö käigus, kui ühes õpitoas akutrell lootusetult kinni kärssas. Nüüd on vurrpuur tudengite üks oluline töövahend, mille nad peavad ise valmistama ja sellega sõbraks saama, oskama parandada, puuri teritada.“

Kümme aastat tegutsenud Koordikamber on kui imede sepikoda, kogu eelnev kirjeldus oli vaid murdosa Monika Hindi loomingust. Luust sünnib imelisi asju ja meid ümbritsev maailm laseb fantaasial ainult lennata. Näiteks on kõige viimased nõutud (moe)tooted luudisaineri loomingusalvest rõngakujulised habemekaunistused. Hipsterküttidel maksab see teadmine kõrva taha panna. Kõik jahimehed võivad aga meelde jätta, et ka järgmisel põdrajahihooajal võtab Monika Hint tänuga vastu põdra lõualuid. Kohe praegu tasub aga vaadata Koordkambri kodulehele, ehk soovivad naiskütid või jahimeeste abikaasad jõulurahu väljakuulutamise peol ehtida ennast just sellise põdraluust juuksenõela või ruunikirjas nimetähtedega ripatsiga.

Põdra kämbla- ja pöialuudest kaelaripatsid.

Põdra hammastest ruunid, mis on mustikatega värvitud.

Keda kogenud relvameistri käe all õpetada välja tõeliseks relvasepaks. Eeldame metallitöötlemise algteadmisi, lukksepa töökogemust, relvaloa omamist. Kasuks tuleb: jahimehe kogemus, metallitööpinkidel töötamise oskus, inglise-ja soome keele oskus. cv saata: ivo@schotter.ee