Nugiseküti nõuandeid

Ivar Tallerman märgib kastile alati jahipileti- ja telefoninumbri ning nummerdab enda jaoks ka liinile paigutatud püügikohad.

» Maidla jahimeeste seltsi esimees. » Õppinud Eesti maaülikoolis kalakasvandust. » Töötab RMK Põlula kalakasvanduses kalakasvanduse- ja tehnoloogiaspetsialistina. » Peres kasvavad pojad

Kaspar (11), Ralf (4) ja Jaak (1).

Maidla jahimeeste seltsi esimees Ivar Tallerman (34) on noorusele vaatamata juba väga kogenud trapper ja nugisekütt. Alanud jahihooajal jagab ta heameelega tähelepanekuid, kuidas olla nugisepüügil edukas.

TEKST ja FOTOD JAANUS VAIKSOO JOONISED EIKE ÜLESOO V äikekiskjate küttimine pole jahimeeste hulgas eriti populaarne. Teadagi, miks: karusnahkade kokkuostuhind on endiselt madal. Ent jahimehed, kes lõksupüügiga talvel siiski tegelevad, hindavad seda jahipidamisviisi üheks kõige huvitavamaks. Lisaks sellele on väikekiskjate jaht selgelt looduskaitseline tegevus, sest nende arvukuse piiramine aitab kaasa ohustatud liikide (tedred, metsised, laanepüüd, rannaniitudel pesitsevad linnud, lendoravad Virumaal) säilimisele.

Iseäranis algajale jahimehele on trapperjaht suurepärane võimalus õppida põhjalikult tundma loomade käitumist, looduse märke ja oma jahipiirkonna metsi. Kogenud kütiks saadakse aastatepikkuste katsetustega, nii ebaõnnestumiste kui ka eduelamuste

Püügivalmis nugisepüügikast. Katusel on tükk kärge ligimeelitamiseks. Nugisepüügikasti külg- ja seestvaade.

Eestvaade Külg

Haak

20 mm

220 mm

Joonis. Nugisepüügikast conibear-tüüpi raudadele.

abil, sest väikekiskjaid üle kavaldada pole sugugi lihtne. Kui noorel jahimehel on jahihooajal metsas oma väike lõksuliin, millega peab mitu kuud järjepidevalt tegelema, siis kogub ta loodusest ja loomadest kindlasti rohkem teadmisi, kui vaid laupäevasel ühisjahil kütiliinil seistes või jahikantslis istudes.

Ivar Tallermanist sai jahimees tänu sõpradele, sest peres ja suguvõsas puudusid igasugused jahitraditsioonid. Ta oli 15-aastane Maidla kooli õpilane, kui koolivennad metsa jahile kaasa kutsusid. Ühe sõbra isa oli jahimees ja nii sai ka Ivarist koos sõpradega põdrajahtidel ajumees. Juba järgmisel aastal tegi ta ära jahimeheeksami ja sai 18-aastasena esimese siledaraudse püssi. Sellest hetkest peale hakkas noor jahimees hoolega kopraid küttima. „Mulle on alati meeldinud üksinda metsa käia ja väikeulukeid küttida,“ põhjendab Ivar, miks koprajaht on talle igal jahihooajal tähtis. „Kuigi püüan kobrast ka raudadega, algab põhiline jaht ikka varakevadel püssiga. Esimesed aastad küttisin hooajal 30–40 kobrast. Kopra suitsuliha oli kogu aeg laual. Läbi Maidla maade voolab Purtse jõgi, paljudes kohtades on tekkinud koprakahjustusi, millest antakse seltsile teada ja nendega tuleb tegeleda.“

Vaade seest

Nugisepüügist hakkas Ivar huvituma kümmekond aastat tagasi, kui vaatas koos sõber Tambetiga Youtube’ist tõsielusaadet „Õnnelikud inimesed“ („Cчастливые люди“). Seal näidati Siberi kütte, kes elasid taigas jahihüttides ja valmistasid ise sooblilõkse. „See innustas meid sedavõrd, et hakkasime otsekohe ka ise majandama. Tambet püüdis nugiseid Kiviõlis, mina Maidlas. Esimese nugisenaha vahetasin uute raudade vastu. Nahk maksis siis 60 eurot, rauad kuus. Nii sain ühe naha eest kümme nugiserauda. Hooaja lõpuks oli mul raudu juba 50. Mu isa on tisler, tema tegi täpselt mõõdu järgi nahakuivatuslauad. Neid on mul praegu kümme tükki ja on olnud hooaegu, kui kõik kuivatuslauad on korraga käigus.“

Mis võiks olla parem motivaator asjaga tegelemiseks, kui huvi nugisepüügi vastu ja võistlusmoment sõbraga, kumb on hooaja lõpuks parem ja osavam trapper!

Nugisepüügihooaeg algab novembris. On olnud aastaid, kui Ivaril oli püügiliinil 25–30 nugiselõksu. „Eelmisel aastal oli 15 lõksu ja kätte sain samuti 15 nugist, lumerohkuse tõttu ei pääsenud ma oma põhipüügipiirkonda. Hooaja alguses otsin jälgi ja tekitan enda jaoks mõistliku liikumistrajektoori. Nugisejäljed lumel on kõige olulisem märk. Kogu aeg tuleb luuret teha ja püügiliini vajadusel korrigeerida.“

Aastatega on Ivar katsetanud erinevaid viise conibear-raudade paigutamiseks. „Kõigepealt proovisime pakkudega. Saagisime pakkudel südamikud seest välja, lõikasime lõksude jaoks lõhed külgedele sisse, kuid rauad kippusid pakust välja hüppama, kui nugis sisse läks ja ikka pidi kasutama kinnitamiseks trossi. Ka hiired tulid tihti sööda kallale. Mõned pakud on mul endiselt kasutuses, aga nende asemel töötasime Tambetiga välja püügikasti, mida kutsume „linnupuuriks“. Selline kast ripub vertikaalselt puu küljes, tal on lauatükist katus peal ja esiküljel nugise jaoks sobiv 10–11-sentimeetrise läbimõõduga sissepugemisava. Selle kasti eelis on, et see ei tuiska lund täis, pasknäärid ja teised linnud ei satu juhuslikult lõksu, kuid nugis, kes tunneb suurepäraselt lõhna, läheb igal juhul uudistama. Ja kui ta jääb raudadesse, siis kogu nugise keha on kasti sees, ainult saba jääb kastist välja. Niimoodi ei pääse teised kiskjad nahka kahjustama.“

Kasti põhja metallvõre vahele paneb Ivar nugise peibutamiseks meekärje tükke. „Olen proovinud igasuguste söötadega: põdrarupskitega, tuviga, kanamunaga, hanerupskitega, kopranõrega, tellinud Ameerikast spetsiaalseid peibutuslõhnu. Aga katsetamiste tulemusena olen jõudnud veendumusele, et nugise jaoks pole midagi paremat meest,“ kinnitab Ivar. „Meekärjel on lihasöödaga võrreldes mitu eelist. Esiteks mesi maitseb nugisele. Teiseks levib meelõhn hästi ka pakasega. Kolmandaks mesi ei roisku ja peibutus-

Pakk-kast nugiseraudadele.

sööta pole tarvis pidevalt uuendada. Vahetevahel tilgutan juurde ainult värsket mett, et lõhn oleks tugevam.“

Peibutuskasti katusele paneb Ivar nugise meelitamiseks samuti väikese kärjetüki. Praktika on näidanud, et kui nugis on lõksu läinud, siis on ta alati kõigepealt ära söönud katusel oleva „eelroa“. Ivaril on kokkulepe ühe kohaliku mesinikuga, kes annab talle vanad kärjed ja vurritamisel tekkinud jäägid, vastutasuks püüab Ivar mesitarude ümbrusest nugiseid, et need ei käiks talvel mesilat rüüstamas.

Nugiselõkse käib Ivar kontrollimas vähemalt iga kolme päeva tagant. Lõksud on paigaldatud püügile nii, et neid oleks eemalt teelt või metsasihilt näha. Iga kasti juures käimine vähendab nugise kättesaamise võimalust ja tekitab pahatahtlikes inimestes huvi minna vaatama ja raudu ära võtma. Jahimeheks oldud aja jooksul on ära varastatud õnneks vaid ühed rauad. Ivari praktika on õpetanud sedagi, et lisaks jahitunnistuse numbrile tuleks kõik kastid ka ära nummerdada ning kasti peale märkida enda nimi ja telefon. On olnud mitu juhust, kui on helistatud, et lõks number see ja see jääb ette metsauuendusele. Siis on hea, et kastid on nummerdatud ja tead kohe, millist minna päästma. „Ühe koha pealt võib sama lõksuga püüda heal juhul mitu nugist,“ teab Ivar oma kogemusest. „Ükskord lõikasin metsas raielangil kõrgelt saetud puutüve mootorsaega seest tühjaks ja panin rauad sisse. Sealt sain rekordi: viis nugist talve jooksul ühest kohast. „Linnupuuriga“ olen saanud ka kolm nugist, aga tavaline on siiski üks-kaks looma.“

Miks Ivar nugiseid püüab? „Kõigepealt mulle meeldib üksi omaette metsas toimetada, olla oma aja peremees, nuputada, kuidas loom üle kavaldada. Teiseks aga annan selgelt aru, mida tähendab väikekiskjate küttimine, kui oluline on hoida nende arvukus jahipiirkonnas kontrolli all. Ja lõpuks olen ma alati püütud saaki väärindanud ja müünud nahad kokkuostu.“

Ivar Tallerman tegi Eesti jahimeeste seltsile ettepaneku, et järgmise jahiaasta (ja jahimeeste kokkutuleku) teema võiks olla just nimelt „Trapper!“.